2-06-16627/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-06-16627

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja

Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.01.2009, Tallinn

Tsiviilasi

M. J. hagi J. J. vastu kinkelepingu tühiseks

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.09.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja M. J. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx

xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx,

xxxxx xxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras adv.

Heidi Rajamäe

Kostja J. J. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx-x

xxxxx xxxxxxx), esindaja adv. Piret Blankin

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23.09.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Menetluskulud jätta täies ulatuses menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist."

2(9)

Asjaolud ja menetluse käik

05.07.2006 esitas M. J. hagi J. J. vastu kinkelepingu tühiseks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt elas M. J. kuni 2004 detsembrini talle kuulunud korteris Xxxx x-x

xxxxxxxx, mille erastas 13.08.2003 8640 krooni eest Tallinna linnalt. 14.11.2003 kinnistati

korter hageja nimele. Kohe pärast seda hakkas hageja vend J. J. avaldama hagejale survet, et

hageja loovutaks korteri omandiõiguse temale, väites, et muidu jääb korter hageja surma

korral riigile.

07.01.2004 sõlmiti notari juures kinkeleping. Lepingu tekstiga hageja eelnevalt tutvuda ei

saanud, notari selgitustest oli vähe kasu, kuna hageja orienteerub seadustes halvasti. Pärast

kinkelepingu vormistamist võttis kostja enda valdusesse ka hageja eksemplari, jättes hageja

ilma võimalusest selle sisuga tutvuda ja konsulteerida asjatundjatega. Paberkandjal lepingut

nägi hageja esmakordselt 2005 mais, kui selle tõi talle tema poolt volitatud J. Ž... 10 kuud

pärast lepingu sõlmimist, tuues ettekäändeks hageja halba tervislikku seisundit, soovitas

kostja hagejal minna tervist kosutama XXXXX XXXXXXXXXXXXX.

2005 jaanuaris hagejat XXXXX XXXXXXXXXXs külastades kostja teatas, et Tallinnas

ei ole hagejal elukohta, kuna XXXX tänava korter pole kunagi hagejale kuulunud. XXXX tn

korteri 330 000 kroonise hinnaga müümisest sai hageja teada pärast J. Ž. käiku

kinnistusosakonda. Aprillis 2005 külastas kostja veel hagejat XXXXXX ja sundis

allkirjastama lepingu, milles kostja kohustus teatud tingimustel maksma hagejale rahalist

toetust. Peale XXXXX XXXXXXXXXX likvideerimist asub hageja XXXXXXXXX

XXXXXXXXXX.

Hageja leidis, et kostja kingisaajana on näidanud üles jämedat tänamatust, paigutades

hageja pettuse teel ja vastu hageja enda tahtmist, hooldekodusse ning hageja taotles tunnistada

07.01.2004 kinkeleping tühiseks ja taastada sellele eelnenud olukord.

16.07.2007 ja 13.09.2007 avaldustega hageja muutis hagi alust, leides, et tegemist oli

müügilepinguga. Müügitehing on tühine, kuna hageja müüs korteri otsusevõimetuna. Hageja

ei saa kõikidest asjadest aru samamoodi, nagu teised inimesed, mida võib hageja arvates

tõlgendada ajutise vaimutegevuse häirena, kuigi hageja peab ennast iseseisvaks töö- ja

eluvõimeliseks inimeseks. Alkoholi liigtarvitamise tõttu on hageja sõltuvuses oma vennast.

Korteriomandi, mille väärtus oli 330 000 krooni, müümine 30 000 krooni eest on vastuolus

heade kommetega. Hageja taotles tunnistada 07.01.2004 näilise kinkelepinguna sõlmitud

varjatud ostu-müügitehing tühiseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tühise tehingu

alusel saaduna 300 000 krooni.

Kostja hagi ei tunnistanud. 07.01.2004 kinkeleping vastas sisult müügilepingule. Hageja

korteri erastamiseks vajaliku raha ja lepingu sõlmimisega seonduvad kulutused maksis hageja

eest kostja. Lisaks on kostja paljude aastate jooksul suures osas pidanud hagejat ülal, maksnud

temaga

seotud

kulutusi

(eluasemekulud,

väärteotrahvid,

taskuraha).

Kinkelepingu

sõlmimisega hageja võlg kostja ees kustutati, seega ei toimunud omandi üleandmine kostjale

tasuta. Kinkelepinguga varjati müügitehingut.

Isegi juhul, kui käsitada tehingut kinkelepinguna, ei ole hagi rahuldamiseks alust.

Kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud, sest hageja ei

ole kostjale esitanud kinkelepingust taganemiseks notariaalselt tõestatud avaldust ühe aasta

jooksul ajast, mil ta taganemise õiguse tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Kostja ei

ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja oli sunnitud korraldama hagejale

võimaluse saada riiklik ülalpidamine ja koht hooldekodus, kuna alkoholismi tõttu hageja ei

olnud pikema aja jooksul võimeline töötama ja endale elatist hankima ega isegi enda eest

elementaarselt hoolitsema. Kostja ei ole sundinud hagejat allkirjastama lepingut, millega

kostja võttis endale kohustuse hagejat rahaliselt toetada.

3(9)

Kinkelepingu tühistamiseks pettuse või eksimuse tõttu puudub alus, kuna hageja ei ole

kostjale notariaalselt tõestatud avaldust selleks ettenähtud 6 kuu jooksul, arvates pettusest või

eksimusest teadasaamisest, teinud. Samuti pole kinkelepingu sõlmimisel pettust ega eksimust

esinenud. Vastupidist hageja tõendanud ei ole. Kumbki lepingupool on saanud ühe eksemplari

kinkelepingust.

Korteri omandiõiguse kostjale üleandmise otsus oli hageja poolt läbimõeldud ja

planeeritud otsus, kuid põhines seaduse mittetundmise tõttu valearvamusel. Kostja igakülgne

abi ja rahaline toetus, mille tõttu hageja väidetavalt oli kostjast sõltuvusseisundis, ei ole

tehingu tühisust kaasa toov asjaolu.

Tehing ei olnud hagejale kahjulik. Kostja poolt hageja kasuks tehtud kulutused on oluliselt

suuremad, kui 30 000 krooni. Hageja sai aru, et ta ei ole oma elukommete tõttu võimeline

korterit omandama ega seda üleval pidama, mistõttu omandas ta korteri juba algselt

eesmärgiga see edasi anda kostjale. Pärast korteriomandi üleminemist kostjale hageja jätkas

ohjeldamatut alkoholitarbimist, mille tulemusena tema tervislik seisund halvenes sedavõrd, et

hageja polnud võimeline adekvaatselt hindama oma käitumist. Kostja korraldas hagejale

vajaliku taastusravi.

12.10.2008 kirjalikus avalduses kohtule kostja täpsustab, et pooled sõlmisid 07.01.2004

siiski kinkelepingu, mitte müügilepingu. Tehingu müügilepinguna käsitlemise korral ei oleks

see vastuolus heade kommetega, sest pooled määravad müügilepingus hinna kokkuleppel,

arvestades muu hulgas omavahelisi isiklikke ja varalisi suhteid. Madal müügihind ei muuda

müügilepingut heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks.

Esimese astme kohtu otsus

23.09.2008 otsusega Harju Maakohtu jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Asjas puudus vaidlus, et hageja ostis 13.08.2003 notariaalselt tõestatud ostu-

müügilepinguga Tallinna linnalt korteriomandi Tallinnas XXXX x – x hinnaga 8640 krooni ja

14.11.2003 kanti M. J. korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Xxxx x-x korteriomandi

omandamisega ja hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmise kulud tasus hageja eest

täies ulatuses kostja J. J..

07.01.2004 vormistati notariaalselt tõestatud kinkeleping, millega M. J. kinkis XXXX x – x

korteriomandi J. J.le, tehingukulud kandis kostja ja 11.03.2004 kanti kinnistusraamatusse

XXXX X – X korteriomandi omanikuna J. J.. 2004 detsembris asus M. J. XXXXX

XXXXXXXXXXXXX, mille likvideerimise järel elab hageja alates 2006 märtsist

XXXXXXXXX XXXXXXXXXX. 15.04.2005 kostja J. J. võõrandas korteriomandi Peeter

Kukele 330 000 krooni eest.

Poolte vahel oli vaidlus tehingu tegeliku sisu ja tehingu tühisuse üle.

Pooled vormistasid 07.01.2004 notariaalselt tõestatud kinkelepingu. Kostja oli seisukohal,

et kinkelepingul on küll müügilepingu tunnuseid, kuid vastavalt poolte ühisele tahtele sõlmiti

siiski kinkeleping. Hageja esialgses hagiavalduses taotles tunnistada kinkeleping tühiseks,

viidates kinkija õigusele kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja näitab üles jämedat

tänamatust kinkija vastu. Menetluse käigus nõuet muutes hageja loobus tuginemast

kinkelepingust taganemisele ning asus seisukohale, et kinkelepingu näol on tegemist varjatud

müügitehinguga, mistõttu kinkeleping kui näilik tehing on tühine. Varjatud tehinguna sõlmitud

müügilepingu sõlmis hageja otsusevõimetuna. Kuna tehing oli hagejale selgelt kahjulik, tuleb

hageja otsusevõimetust eeldada. Samuti on 330 000 kroonise väärtusega korteri müümine

30 000 krooni eest vastuolus heade kommetega, mistõttu müügitehing on hageja arvates

tühine.

09.05.2008 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt ei olnud 07.01.2004

M. J.l tema vaimse tervise seisundi tõttu takistusi oma tegude tähenduse mõistmiseks ega

4(9)

nende vastavalt sellele arusaamisele juhtimiseks. Samuti ei esinenud psüühikahäiret, mis oleks

välistanud tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohus

konsulteerinud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud eksperdiga, jättis rahuldamata hageja

taotluse täiendava kliinilise neuropsühholoogia alase ekspertiisi tegemiseks. 2008 kevadel

ekspertiisi käigus oli eksperdi käsutuses kogu olemasolev meditsiiniline dokumentatsioon

hageja tervisliku seisundi ja käitumise kohta ning objektiivseid andmeid hageja tervise kohta ei

ole võimalik juurde hankida. Tunnistaja, J. Ž.., kes on hagejaga suhelnud juba 1994 aastas, on

märkinud, et alates 1998-1999 töölt lahkumisega algas M. J. allakäik. M. J. oli kergesti

mõjutatav, ta usaldas venda jäägitult, kuid oli võimeline aru saama, kui talle midagi selgitati.

2004 suvel-sügisel oli M. J. tunnistajale rääkinud, et J. J. oli palunud M. astuda mingeid

samme, kindlustamaks, et korter ei lähe riigile, kui M. midagi juhtub. Milliseid samme

konkreetselt, seda hageja ei selgitanud.

Tunnistaja ütlused kinnitasid eksperdi tuvastatut, et hageja võis küll tehingu sõlmimise ajal

mitte olla teadlik kõikidest asjaoludest, kuid see ei olnud põhjustatud tema vaimutegevuse

rikkest, psüühikahäirest ega muust seisundist, mis välistanuks võime õigesti hinnata seda,

kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega oli M. J. otsusevõimeline. Tunnistaja Ž. ütlustest

nähtuvalt oli hageja ka notari juures võimeline aru saama tehingu tähendusest, mistõttu ei ole

õiged hageja väited, et sai tehingu sisust teada alles 2005 kevadel.

Eeltoodust ei leidnud tuvastamist, et hageja oleks teinud endale kahjuliku tehingu ja et

seetõttu tuleb hageja otsusevõimetust eeldada.

Menetluse käigus ei leidnud tõendamist hageja väide, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping

varjas müügitehingut. Tehingu tegemisega seotud hageja väited on ebajärjekindlad, üksteist

välistavad ja otsitud. Ühelt poolt on hageja väitnud, et ta oli tehingu tegemise ajal

otsusevõimetu. Samuti on hageja väitnud, et tal puudus üldse tahe korteri mistahes viisil

võõrandamiseks. Teisalt on hageja leidnud, et tegemist oli varjatud müügitehinguga, sest

korteri kostjale kinkimisega kostja kustutas hageja võlgnevuse. Sellest väitest järelduvalt pidi

hagejal olema kostjaga ühine tahe sõlmida kinkeleping müügilepingu varjamiseks. Samas

hageja positsioon kinkelepingu näilisusest ja varjatud müügitehingust on kunstlikult

konstrueeritud hagejale riigi õigusabi korras määratud uue esindaja poolt ning see ei vasta

poolte tegelikule tahtele tehingu tegemise ajal ega tehingu majanduslikule sisule.

Hageja ja kostja on allkirjastanud ühtse dokumendina koostatud korteriomandi notariaalselt

tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. Tulenevalt TõS § 11 lg 2 tuleb võimalikud

kahtlused tehingus osaleja teo- või otsusevõime suhtes kajastada notariaalaktis. Sama seaduse

§ 18 lg 1 paneb notarile kohustuse selgitada välja osalejate tahe ja õiguslikult korrektseks

tehinguks olulised asjaolud. Samuti peab notar osalejatele selgitama tehingu tähendust,

õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Seejuures hoolitseb notar selle

eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu

osaleja huve. Hageja ei ole tuginenud tõestamistoimingu tühisusele ega esile toonud, et notar

oleks oma ametikohustusi rikkunud ja jätnud enne tehingu tõestamist muu hulgas hageja tahte

välja selgimata või selgitamata tehingu tähendust ja õiguslikke tagajärgi.

Hagiavaldusest nähtub hoopis vastupidine: notar küll jagas pooltele selgitusi, kuid hageja

ei saanud väheste õigusteadmiste tõttu notari selgitustest aru. Mingeid kahtlusi osalejate teo-

või otsusevõime osas dokument ei kajasta. Tõestatud lepingust nähtus, et notariaalakt on

osalejatele akti tõestaja juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist osalejatele

läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul alla

kirjutatud. Lepingule alla kirjutamine on käsitatav otsese tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 2

mõttes. Hageja ja kostja pidid olema teadlikud, et vormistasid kinkelepingu ning lepingule alla

kirjutamisega väljendasid otseselt tahet sõlmida just kinkeleping. Kinge on üldlevinud ja ka

õiguskaugele isikule lihtsalt arusaadava sisuga mõiste. Kinkeleping on oma olemuselt tasuta

leping. Mingit kostja vastusoorituse kohustust vaidlusalune kinkeleping ei kajasta. Hageja on

5(9)

esimeses hagiavalduses olnud seisukohal, et tegemist on kinkelepinguga. Alles vastusena

kostja vastuväidetele, et kinkelepingul olid müügilepingu tunnused ning et hageja ei ole

kinkelepingust tähtaegselt ja nõuetekohaselt taganenud, konstrueeris hageja uus esindaja

varjatud müügitehingule tugineva uue hagi aluse.

Hageja väited varjatud müügitehingust on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti ei ole

tõendatud kostja esialgses vastuses esitatud väited, et kinkelepingu sõlmimisega kustutati

hageja võlad kostja ees. Kostja on hiljem sellest seisukohast taganenud. Kohtule ei ole esitatud

ka tõendeid, millest nähtuks, et kostja (või hageja ise) oleks pidanud hageja eest tasutud

summade kui hageja võla üle arvestust, et hageja oli teadlik võla suurusest ja võla kostjale

tasumise kohustusest. Samuti ei tulene tõenditest seda, et kostja oleks hageja eest kohustusi

täitnud hageja palvel. Asja materjalidest nähtuvalt pidas kostja enda kui vanema venna

moraalseks kohustuseks alkoholisõltuvuses noorema venna eest hoolitsemist ja tema eest

võlgade tasumist, et vältida hageja elukohaks oleva korteri sundvõõrandamist. Ka tunnistaja Ž.

ütlustest nähtuvalt hageja pidas kostja rahalist abi hagejale tagastamatuks abiks, mitte laenuks.

Mingit dokumenti, millest nähtuks hageja võlg kostjale ja tehingu järel selle kustutamine,

koostatud ei ole. Seega ei saanud hagejal olla tahet ja eesmärki tehingu tegemise kaudu

vabaneda võlgnevusest kostja ees. Kinkelepingut ei muuda müügilepinguks see, kui

kinkelepingu ajendiks on kinkija tänu- või võlatunne kingisaaja ees või kui kingisaaja leiab, et

kinkija heaks tehtud kulutused on kinke saamisega ennast ära tasunud. Kinkelepingu

kvalifitseerimine näiliseks, müügitehingu varjamiseks tehtud tehinguks eeldab, et varjatud

tehingu tegemiseks oli poolte ühine tahe. Poolte käitumine enne tehingut ja selle järgselt

näitab, et kostja pidas enda moraalseks kohustuseks abistada venda, kes eluga ise väga hästi

toime ei tulnud, hageja hindas kostja abi. Nii tunnistaja J. Z. ütlused kui ka kostja saadetud kiri

hagejale 2006 kevadel lubasid järeldada, et M. J. oli asotsiaalse eluviisiga, kes juba enne

tehingut pikema aja jooksul ei hoolitsenud enese ega korteri heakorra eest. Kohtutoimikus

olevad maksekorraldused näitavad, et juba 2001, s.o. enne korteri erastamist, J. J. ja tema

abikaasa E. J. tasusid hageja eest vaidlusaluse korteriga seotud makseid.

Tunnistaja Ž. ütlustest nähtuvalt sõlmis hageja kinkelepingu seetõttu, et uskus kostja

väiteid, mille kohaselt hageja peab astuma samme, et välistada korteri jäämine riigile juhul, kui

hagejaga midagi juhtuma peaks. Asjaolu, et nimetatud väitega on kostja loonud hagejale

valearusaama, ei vasta tõele. Tõenäoliselt just selliselt põhjendas kostja hagejale tehingu

vajadust. Hagejal endal puudusid vahendid korteri erastamiseks ning korteri erastamise

toimingute ja korteriomandi seadmise eest tasus kostja. Kostja 2006 kirjas hagejale on kostja

märkinud, et pidas korterit tegelikult endale kuuluvaks alates hetkest, kui kostja tasus hageja

eest korteri erastamistoimingute tasu. Samas on kiri kirjutatud rohkem kui kaks aastat pärast

tehingut kui poolte suhted olid muutunud äärmiselt halvaks. Kibestumise ja solvumisega ning

rohkem kui kaks aastat pärast tehingut kirjutatud kiri ei tõenda, et kostjal oli tehingu tegemise

ajal tahe sõlmida varjatud müügitehing. Olukorras, kus hageja üksnes tänu kostjast venna abile

omandas korteri, kuid ei tulnud ka selle ülalpidamisega ise toime, on mõistetav, et kostja

soovis hageja korterisse investeeritud vahendeid mitte lasta asjatult võõraste kätte minna.

Sisuliselt hageja kinkis kostjale korteri, mille kostja eelnevalt oli ise hagejale ostnud. See

asjaolu ei anna aga alust lugeda kinkelepinguna vormistatud tehingut müügitehinguks.

28.04.2005 allkirjastatud lepingu kinnitusest nähtuvalt on pooled kokku leppinud

lähisugulaste vahelise tavapärase ülalpidamiskohustuses, mis ei muuda kinkelepingut

tasuliseks. Kokkuleppest tulenevad kohustused üksnes kostjale, mistõttu jäi arusaamatuks

hageja väide, nagu oleks kostja teda sundinud ülalpidamise kokkulepet allkirjastama.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja tegi tehingu eesmärgiga hageja korter endale

saada ja hageja korterist välja tõsta. Tõendamist ei ole leidnud ka hageja väide, et hagejal endal

üldse tahe korteri võõrandamiseks puudus. Tunnistaja Ž. ütlustest järeldus, et hageja oli

kinkelepingu võimalikest tagajärgedest tegelikult algusest peale teadlik. Seda tõendas hageja

6(9)

poolt tunnistajale pärast tehingut, juba hooldekodus elades, avaldatu, et hageja tegi totra

tehingu, sest ei uskunud, et vend võib ta välja tõsta, hageja enda sõnul usaldas ta venda ning

uskus, et saab korteris edasi elada. Asjaolu, et väidetavalt alles hooldekodusse elama asudes

andis hageja endale aru tehingu tähendusest ja tagajärgedest, ei anna alust järeldusteks, et

tehingu tegemise ajal hagejal kinkeks tahe puudus.

Sisuliselt kostja ostis hagejale korteri, täitis aastate jooksul hageja rahalisi kohustusi ning

andis hagejale rahalisi vahendeid, mida hageja kasutas oma äranägemise järgi. Pärast

kinkelepingu sõlmimist võimaldas kostja hagejal korteris edasi elada. Nendel asjaoludel ei saa

kinkelepingut lugeda hagejale kahjulikuks, kuigi hageja kinkis ära tema elukohaks olnud

korteri ja ainsa talle kuuluva kinnisvara. Pärast tehingu tegemist ja hooldekodusse elama

asumist muutunud hageja soovid ei muuda tehingut tühiseks ega hagejale kahjulikuks. Elukoha

ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks tehinguks siis, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab

ja kodutuks jääb. Hageja ei kaotanud kinkelepingu sõlmimise tõttu elukohta. Hageja korterist

lahkumine oli tingitud tema tervislikust seisukorrast. Ekspertiisiaktist, XXXXXXXXX

XXXXXXXXXX 30.10.2006 kirjast kohtule ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei ole hageja

suuteline iseseisvalt, ilma kõrvalise abita ennast majandama ega enda eest hoolitsema. 2005

kevadel on hageja lepingu kinnitust allkirjastades sisuliselt nõustunud enda viibimisega

hooldekodus. Hageja ei ole alates 2001, mil talle määrati 100 % töövõimekaotus, olnud

suuteline korteri ülalpidamise eest tasuma, mistõttu on paljasõnaline ja ei ole tõsiseltvõetav

hageja seisukoht, et müües korteri turuhinnaga, oleks hageja saanud kõik võlad tasutud ning

talle oleks jäänud raha uue eluaseme soetamiseks.

Kuna kohus tuvastas, et kinkeleping ei olnud näilik tehing ning hageja oli tehingu tegemise

ajal otsusevõimeline, siis jäi hagi tuvastusnõuete osas rahuldamata. Kuna poolte vahel sõlmitud

kinkelepingu näol ei olnud tegemist varjatud müügitehinguga, puudus vajadus hinnata hageja

väiteid müügitehingu heade kommete vastasuse kohta.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 23.09.2008 otsuse ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

22.08.2008 esitas hageja kohtule taotluse ekspertiisi tegemiseks ja ekspertiisi tegijaks

määrata riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise ja neuropsühholoogia alal. Kohus jättis

taotluse rahuldamata rikkudes sellega kohtulahendi õigusaktiga põhjendatuse printsiipi. Kohtu

lahend peab olema põhjendatud õigusaktiga, tõenditega või üldteadaoleva asjaoluga. Kohus

tegi menetlusliku otsuse tuginedes mitteüldteadaolevale asjaolule – asjaolule, mille

määramiseks puudus kohtul pädevus. Kohtu otsus tugines ühe Eesti psühhiaatri arvamusele,

mida kohus ei kontrollinud ning millele vastuväidete esitamiseks menetlusosalisele võimalust

ei olnud. Lisaks rikkus kohus taotluse rahuldamata jätmisega tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud menetlusosalise õigust esitada kohtule tõendeid. Hageja soovib ka

rõhutada, et hagejal endal puudus võimalus iseseisvalt tellida kliinilise psühholoogia alase

spetsialiste arvamus kuivõrd tal puuduvad riigiõigusabi saajana selleks vajalikud vahendid.

22.08.2008 esitas hageja taotluse 09.05.2008 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud

eksperdi ülekuulamiseks. TsMS § 303 lg 2 kohaselt kohus kutsub eksperdiarvamuse andnud

eksperdi kohtuistungile, kui pool seda taotleb. Kohtul ei ole diskretsiooniõigust viimase sätte

alusel mitte rahuldada menetlusosalise eksperdi ülekuulamise taotlust. Hageja taotluses

toodud küsimused olid esitatud eesmärgiga saada teavet ekspertiisi järelduste põhjuste kohta

kuivõrd eksperdi arvamuse mõned väited olid jäänud arusaamatuks. Kuna kohus ei

võimaldanud hagejal teada saada arvamuse andmiseks vajalikke asjaolusid, ei olnud hageja

võimeline kohtule esitatud tõendi usaldusväärsuse kohta oma arvamust avaldama. Samuti ei

oleks taotluse rahuldamine menetlust venitanud. Kohus oleks saanud eksperti kirjalikult

küsitleda ka kirjalikus menetluses enne kohtuistungit.

7(9)

04.09.2008 kohtuistungil taotles hageja kostja vande all ülekuulamist vastavalt TsMS §

267 lg 1. Kostja keeldus vande all ülekuulamisest olles teadlik TsMS § 270 lg 1 sätestatust,

mille kohaselt kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu

nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda seletuse andmist

taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse

andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Kohus oleks pidanud kohtulahendis võtma

seisukoha, kas tulenevalt keeldumisest ta loeb või ei loe hageja väite, et kostja mõjutas

hagejat tegema kinkelepingu tema kasuks ja tegemist oli müügilepingu, mitte kinkelepinguga

ja et kostja oli veennud hagejat selles, et juriidiliselt on korter kogu aeg tema oma olnud.

Tõele mittevastav on kohtu poolt osundamine justkui oleks hageja esindaja menetlusse

sisse toonud kunstliku tõlgenduse, mille kohaselt kinkelepingu näol oli tegemist

müügitehinguga. Vastava tõlgenduse tõi menetlusse sisse kostja oma vastuses hagile.

12.10.2007 vastuses leidis kostja, et oli viidanud müügilepingule teises, 2003 kontekstis ning

poolte tahe oli hoopis suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Kostja leiab, et tegemist on ainult

juriidilise tõlgendusega, mida saab esitada ja tagasi võtta. Hageja on kindlal seisukohal, et

poole poolt esitatud väide oma tahtest lepingu sõlmimisel ei ole juriidiline tõlgendus vaid

väide faktilise asjaolu kohta. Eeltoodu alusel oleks kohtul asjakohane olnud kohaldada TsMS

§ 231 lg 3. Kostja ei toonud kogu menetluse vältel välja ühtegi asjaolu, miks ta oma

omaksvõtu tagasi võttis. Seega oleks kohtul tulnud lugeda poolte poolt omaksvõetuks, et

tegemist oli müügi, mitte kinketehinguga.

Kohus ei võtnud seisukohta selles, kas hageja oli kinkelepingu allkirjastamisel

otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte (usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Kostja

sõltuvussuhet kinnitavad ka tunnistaja J. Ž. ütlused. Kohus eelistas ekspertiisi tõendina

otsusevõime kohta, kuigi see oli tehtud hageja teovõime piiratuse kohta. Kohus ei hinnanud,

kas eriline sõltuvussuhe võis olla TsÜS § 13 lg 1 mõttes otsusevõimetuse aluseks.

Kohus on otsuses asunud seisukohale, et elukoha ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks

tehinguks, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab ja kodutuks jääb. Käesoleval juhul see

aga nii juhtunud ongi. Kohtu seisukoht, et õigustatud oli kostja poolt hageja paigutamine

hooldekodusse, on oluliselt vastuolus muuhulgas Põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste

konventsiooniga. Kohus ei saa lugeda õigustatuks ja õiguspäraseks tegevust, mille käigus üks

isik paigutab teise teovõimelise isiku hooldekodusse vastu tema tahtmist ilma vastava

kohtulahendita. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja viibib hooldekodus oma tahte vastaselt.

2005 kevade lepingu allkirjastamisega ei saa, vastupidi kaevatavas lahendis toodule, asuda

seisukohale, et hageja on nõustunud enda hooldekodus viibimisega kuivõrd hagejal ei ole

olnud teist valikut.

Kostja kirjutas oma 26.07.2008 vastuse leheküljel 6, et kostja otsustas korteriomandi

võõrandada, et saadud summast M. J.ga seotud kulutusi kanda. Selline väide ei vasta

ilmselgelt tõele kuivõrd kulude kandmiseks oleks kostja võinud korteri ka üürile anda. Kostja

toetab hagejat 200 krooniga kuus ning 300 000 krooni eest saaks kostja selliselt hagejat

toetada 125 aastat. Nagu võib kostja enda kirjast kahtlusteta aru saada, pidas kostja korterit

hoopis kogu aeg enda omaks. Seda tõendit tuleb pidada otseseks ja kaalukaks tõendiks kostja

tegeliku tahte väljaselgitamisel kuivõrd see on kostja enda poolt väljendatud. Asjaolu, et

kostja võõrandas korteri, tõendab, et tal oli selleks tahe juba kinketehingu sõlmimisel.

Eeltoodu alusel tuleb hinnata, et hageja tegi endale ilmselt kahjuliku tehingu, TsÜS § 13 lg 2

kohaldades tuleb eeldada hageja otsusevõimetust.

Vastus apellatsioonkaebusele

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

8(9)

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 23.09.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud

otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis

ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.

Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse

apellatsioonkaebuses. Seetõttu on hageja taotlus asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks

maakohtule täiesti põhjendamata.

Kaebuses leiab hageja, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema taotluse veel ühe

ekspertiisi tegemiseks, kus määratakse eksperdiks riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise ja

neuropsühholoogia alal. Kohus ei ole taotluse rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusnorme.

TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS

§ 293 lg 1 kohaselt võib kohus küsida eksperdi arvamust asja tähtsate ja eriteadmisi nõudvate

asjaolude selgitamiseks. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt esitatud

ekspertiisi taotlus on põhjendatud või mitte. Maakohus põhjendas piisavalt, miks hageja

nimetatud taotluse rahuldamata jättis. Kaebuses toodud menetluslikud etteheited maakohtule

ei ole põhjendatud.

Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited selle kohta, et tulenevalt TsMS §-st 303 lg 2

oli maakohtul kohustus rahuldada hageja taotlus eksperdi ülekuulamiseks, ei ole õiged.

Vaidlus puudub selles, et asjas oli läbi viidud 09.05.2008 ambulatoorne kohtupsühhiaatriline

ekspertiis ja maakohtule oli esitatud eksperdi arvamus kirjalikult (t.l.208-213). TsMS § 303 lg

3 kohaselt kõrvaldab kohus asjassepuutumatud ja väljaspool eksperdi pädevust olevad

küsimused. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt eksperdile esitatavad

küsimused on asjassepuutuvad ja tingivad eksperdi kohtuistungile kutsumist. Peale selle on ka

põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja kaebuses esitanud taotlust eksperdi

ülekuulamiseks apellatsiooniastmes. Põhjendatud ei ole eksperdi ülekuulamiseks asja

saatmine tingimata esimese astme kohtule. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Kaebuses toodud väited, mille kohaselt kostja keeldumisel vande all seletuse andmisest,

pidanuks kohus kohaldama TsMS §-s 270 lg 1 sätestatut ja lugema sellel alusel tõendatuks

asjaolu, mille kohta hageja soovis kostjale küsimusi esitada, ei ole põhjendatud. TsMS § 270

lg 1 kohaselt võib kohus, kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei

tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, lugeda vastaspoole väidetud

asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta

esitatud põhjendusi. Nimetatud sättest ei tulene, et kostja keeldumisel vande all ütluste

andmisest tuleb need asjaolud lugeda tõendatuks sõltumata teistest asjas esitatud tõenditest.

Maakohus leidis õigesti, et asjas oli esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, kas hageja oli

vaidlusaluse tehingu tegemise ajal otsusevõimeline või mitte. TsMS § 436 lg 2 ja 3 kohaselt

peab kohus andma hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele ja maakohus on ka nii toiminud.

TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise

kohta. Ühelgi tõendil ei ole TsMS § 232 lg 2 kohaselt ettemääratud jõudu.

Kolleegium leiab, et hageja on kaebuses ebaõigesti leidnud, et kostja on omaks võtnud,

et tegelikult ei sõlmitud poolte vahel 07.01.2004 notari juures mitte kinkeleping vaid varjatud

müügitehing. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hagi aluseks faktilised asjaolud. Kas poolte

vahel oli sõlmitud kinkeleping või varjatud tehinguna müügileping on õiguslik hinnang

07.01.2004 sõlmitud vaidlusalusele tehingule. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud

otsust tehes poolte poolt esitatud õiguslike väidetega. Kui tegemist olnuks ka asjaoluga, siis

9(9)

olid järgimata TsMS §-is 231 lg 2 sätestatud nõuded omaksvõtu vormistamiseks. Seega

maakohus ülaltoodu alusel ei pidanud arvestama poolte õiguslike väidetega.

Põhjendatud ei ole kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus seisukohta

võtnud selles, kas hageja oli kinkelepingu sõlmimisel otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte

(usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Maakohus on selles osas seisukoha võtnud

otsuse p-s 8, kus maakohus muuhulgas märgib, et asjaolu, mille kohaselt hageja usaldas venda

ja ei pidanud vajalikuks venna ettepanekutes kahelda ega iseseisvalt kolmandate isikutega

konsulteerida, ei näita, et hagejal endal otsusevõime puudus. Kaebusest ei nähtu, millistele

tõenditele tuginedes saanuks teha teistsuguse järelduse. Erilist sõltuvussuhet ei ole kirjeldanud

ka tunnistaja J. Z. nagu väidetakse kaebuses. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hagejal

ajavahemikul, mil kõvasti alkoholi tarvitas, oli tihti tervis korrast ära ja ta oli pidevalt

rahalises kitsikuses ja kuna vend oli haritum, vanem ja paremal positsioonil, siis avaldas

hageja, et tal polnud mingit põhjust venda mitte usaldada ja tema käskudele vastu hakata

(t.l.254-255). Siit nähtub, et poolte vahel valitsesid täiesti normaalsed suhted nagu

lähisugulaste-vendade vahel loomulik. Maakohus on kõigile tõenditele kogumis hinnangut

andes põhjendatult leidnud otsuse p-s 22, et hageja ei ole tõendanud, et kostja tegi tehingu

eesmärgiga hageja korter endale saada ja hageja korterist välja tõsta.

Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega otsuse p-s 23, kus kohus leiab, et

vaidlustatud tehinguga ei teinud hageja endale kahjulikku tehingut, mille alusel võiks tema

otsusevõimetust eeldada. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele

tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole

hageja tõendanud, et ta sõlmis kinkelepingu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu

seisundis, mis välistaks tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve.

Maakohus on õigesti otsuse p-s 22 leidnud, et hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet,

mille kohaselt olid hageja lahkumiseks korterist muud asjaolud ja see toimus alles ligemale

aasta peale vaidlusaluse tehingu sõlmimist. Hageja ei kaotanud oma elukohta mitte

kinkelepingu sõlmimise tõttu.

Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava kohtuotsuse

tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta TsMS §

162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola