3-06-984/196 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

19.01.2009, Tallinn

Haldusasja number

3-06-984

Haldusasi

AS Eesti Raudtee kaebus Raudteeinspektsiooni (Tehnilise

Järelevalve Amet) peadirektori 18.04.2006 käskkirja nr 58ü,

26.06.2006 käskkirja nr 88ü, 21.07.2006 käskkirja nr 96ü,

21.08.2006 käskkirja nr 106ü, 25.09.2006 käskkirja nr 114ü,

23.10.2006 käskkirja nr 128ü, 20.11.2006 käskkirja nr 143ü,

21.12.2006 käskkirja nr 166ü, 22.01.2007 käskkirja nr 10ü,

26.02.2007 käskkirja nr 21ü, 23.03.2007 käskkirja nr 30ü,

25.04.2007 käskkirja nr 48ü, 25.05.2007 käskkirja nr 65ü ja

25.06.2007 käskkirja nr 76ü peale

Menetlusvorm

Suuline menetlus

10.12.2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja AS Eesti Raudtee esindajad adv Leon Glikman,

adv Martina Proosa, adv Risto Rüütel, Mairi Tonsiver;

vastustaja Tehnilise Järelevalve Ameti esindajad adv Aare-

Heino Raig, adv Madis Saar, Raigo Uukkivi, Anvar Salomets;

kolmandate isikute AS Edelaraudtee ja AS GoRail ühine

esindaja adv Martin Tamme, AS Spacecom esindaja adv Martti

Hääl ja adv Kadri Jõgi, Westgate Transport OÜ esindaja Peeter

Lillepõld; arvamuse andmiseks kaasatud isiku Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad Eva Vanamb, Gerly

Lootus ja Indrek Laineveer.

Resolutsioon

Jätta AS Eesti Raudtee kaebus rahuldamata.

Välja mõista AS-lt Eesti Raudtee Tehnilise Järelevalve

Ameti kasuks viimase poolt kantud menetluskulud summas

95 285 krooni.

Välja mõista AS-lt Eesti Raudtee kolmandate isikute AS

Edelaraudtee ja AS GoRail kasuks viimaste poolt kantud

menetluskulud kummalegi summas 11 534,5 krooni.

Välja mõista AS-lt Eesti Raudtee kolmanda isiku AS

Spacecom kasuks viimase poolt kantud menetluskulud

summas 20 060 krooni.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonkaebuse

võib

esitada

kohtualluvusejärgsele

ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

Raudteeinspektsiooni (Tehnilise Järelevalve Amet) peadirektori 18.04.2006 käskkirjaga nr

58ü „AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine 28. mail 2006.a

algavaks liiklusgraafikuperioodiks“ määrati AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu 28. mail 2006 algavaks liiklusgraafikuperioodiks järgmiselt:

Kasutustasu põhiteenuse eest:

Püsikulu: kaubavedu- 24,33915 EEK rong/km kohta;

reisivedu- 0 EEK rong/km kohta.

Muutuvkulu:

kaubavedu- 0,02472 EEK brutotonn/km kohta;

reisivedu- 0,02472 EEK brutotonn/km kohta.

Kasutustasu lisateenuste eest:

-

Raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest 1 684 627 krooni, mis teeb seisutee

ühe kilomeetri hinnaks 395 545 krooni aastas.

-

Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri

tarbimise tagamise ühe kilomeetri hinnaks 2 095,15 EEK-i ühes kuus kontaktvõrgu

kogupikkuse (260,9 km) kohta.

Kasutustasu abiteenuste eest:

- Vahendatud elektrienergia eest tasustab AS Eesti Raudtee vastavalt Eesti Energia

hinnakirjale.

- Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu teenust tasustab AS Eesti Raudtee

vastavalt sideettevõtete hinnakirjadele.

Käesoleva käskkirja juurde on lisatud Raudteeinspektsiooni (Tehnilise Järelevalve Amet)

peadirektori käskkirja „AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine 28.

mail 2006.a algavaks liiklusgraafikuperioodiks“ seletuskiri, mis sisaldab endas haldusakti

põhjendusi (raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise alused; otsekulude ja üldkulude

arvestus koos tabelitega; kapitalikulu arvestus koos tabelitega; WACC-i ja mõistliku

ärikasumi arvutamine; põhiteenuse kasutustasu arvestamine koos tabelitega; lisa-ja

abiteenuste kasutustasu arvestamine koos tabelitega)- haldusasi nr 3-06-984. Nimetatud

seletuskiri koos käskkirjaga on edastatud kaebajale.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 26.06.2006 käskkirjaga nr 88ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

mai

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri 01.-27. mai täpsustatud kasutustasu 29. mail 2005 alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1) ning määrati AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri 28.-31.

mai täpsustatud kasutustasu 28. mail 2006 alanud liiklusgraafikuperioodil (p. 2). Käskkirja

punktis 1 on püsikulu kaubaveo osas- 25,12566 EEK rong/km kohta (reisivedu 0) ning

muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02756 EEK brutotonn/km kohta (kasutustasu

põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinide kasutamise ning

veoelektri tarbimise eest 568 997,7 EEK kontaktvõrgu kogupikkuse kohta ning

raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest mais (01.-27.) 125 282,2 krooni, mis teeb

seisutee ühe kilomeetri hinnaks 29 340,1 krooni (kasutustasu lisateenuse eest). Käskkirja

punkt 2 kohaselt määrati AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri 28.-31. mai täpsustatud

kasutustasu 28. mail 2006 alanud liiklusgraafikuperioodil, millest tulenevalt on püsikulu

kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja

reisiveo osas- 0,02802 EEK brutotonn/km kohta. Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 72 082,42 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest mais (28.-31.)

18 512,38 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 4 346,7 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest)- haldusasi nr 3-06-1383.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 21.07.2006 käskkirjaga nr 96ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

juuni

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

juuni

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02726 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 540 618,13 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest juunis 138 842,88

krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 32 599,88 krooni (kasutustasu lisateenuse

eest)- haldusasi nr 3-06-1535.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 21.08.2006 käskkirjaga nr 106ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

juuli

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

juuli

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,0265 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest juulis 143 470,97

krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu lisateenuse

eest)- haldusasi nr 3-06-1767.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 25.09.2006 käskkirjaga nr 114ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri augusti täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

augusti

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02743 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest augustis 143 470,97

krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu lisateenuse

eest)- haldusasi nr 3-06-1900.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 23.10.2006 käskkirjaga nr 128ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri septembri täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

septembri

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,03039 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 540 618,13 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest septembris

138 842,87 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 32 599,88 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest)- haldusasi nr 3-06-2103.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 20.11.2006 käskkirjaga nr 143ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri oktoobri täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

oktoobri

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02859 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest oktoobris

143 470,97 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest)- haldusasi nr 3-06-2299.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 21.12.2006 käskkirjaga nr 166ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri novembri täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

novembri

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02636 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 540 618,13 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest novembris

143 470,97 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 32 599,88 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest)- haldusasi nr 3-07-14.

Ülalloetletud haldusasjad on liidetud ühte menetlusse, nende ühiseks numbriks on määratud

3-06-984.

Raudteeinspektsiooni peadirektori 22.01.2007 käskkirjaga nr 10ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri detsembri täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

detsembri

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 23,98727 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02401 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest detsembris

143 470,97 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest).

Raudteeinspektsiooni peadirektori 26.02.2007 käskkirjaga nr 21ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri jaanuari täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

jaanuari

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 25,79299 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02340 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest jaanuaris

143 470,97 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest).

Raudteeinspektsiooni peadirektori 23.03.2007 käskkirjaga nr 30ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri veebruari täpsustatud kasutustasu“ määrati AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

veebruari

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 25,79299 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02390 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 504 576,92 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest veebruaris

129 586,68 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 30 426,55 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest).

Raudteeinspektsiooni peadirektori 25.04.2007 käskkirjaga nr 48ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

märtsi

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

märtsi

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 25,79299 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02339 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 558 638,74 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest märtsis 143 470,97

krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 33 686,54 krooni (kasutustasu lisateenuse

eest).

Raudteeinspektsiooni peadirektori 25.05.2007 käskkirjaga nr 65ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

aprilli

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

aprilli

täpsustatud

kasutustasu

28. mail

2006

alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1). Käskkirjas on püsikulu kaubaveo osas- 25,79299 EEK rong/km

kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02456 EEK brutotonn/km

kohta (kasutustasu põhiteenuse eest ajavahemikus 01.04.-09.04.2007). Lisaks on käskkirjas

märgitud, et püsikulu on kaubaveo osas- 25,39835 EEK rong/km kohta (reisivedu 0) ning

muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,02456 EEK brutotonn/km kohta (kasutustasu

põhiteenuse eest ajavahemikus 10.04.-30.04.2007). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja

veoelektri ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 540 618,13 EEK

kontaktvõrgu kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest

aprillis 138 842,87 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 32 599,88 krooni

(kasutustasu lisateenuse eest ajavahemikus 01.04.-30.04.2007).

Raudteeinspektsiooni peadirektori 25.06.2007 käskkirjaga nr 76ü „AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

mai

täpsustatud

kasutustasu“

määrati

AS

Eesti

Raudtee

raudteeinfrastruktuuri 01.-26. mai täpsustatud kasutustasu 28. mail 2006 alanud

liiklusgraafikuperioodil (p. 1) ning määrati AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri 27.-31.

mai täpsustatud kasutustasu 27. mail 2007 alanud liiklusgraafikuperioodil (p. 2). Käskkirja

punktis 1 on püsikulu kaubaveo osas- 25,39835 EEK rong/km kohta (reisivedu 0) ning

muutuvkulu kauba- ja reisiveo osas- 0,03397 EEK brutotonn/km kohta (kasutustasu

põhiteenuse eest). Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinide kasutamise ning

veoelektri tarbimise eest 468 535,7 EEK kontaktvõrgu kogupikkuse kohta ning

raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest mais (01.-26.) 120 330,5 krooni, mis teeb

seisutee ühe kilomeetri hinnaks 28 253,2 krooni (kasutustasu lisateenuse eest). Käskkirja

punkt 2 kohaselt määrati AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri 27.-31. mai täpsustatud

kasutustasu 27. mail 2007 alanud liiklusgraafikuperioodil, millest tulenevalt on püsikulu

kaubaveo osas- 36,64146 EEK rong/km kohta (reisivedu 0) ning muutuvkulu kauba- ja

reisiveo osas- 0,04148 EEK brutotonn/km kohta. Veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri

ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri tarbimise eest 104 403,43 EEK kontaktvõrgu

kogupikkuse kohta ning raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest mais (27.-31.)

28 630,5 krooni, mis teeb seisutee ühe kilomeetri hinnaks 6 722,4 krooni (kasutustasu

lisateenuse eest).

Ülalloetletud AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri täpsustatud kasutustasude käskkirjade

juurde on lisatud ka seletuskirjad (käskkirjade lisad), millised on edastatud kaebajale koos

käskkirjadega.

Viimatinimetatud käskkirjade nr 10-ü, 21ü, 30.ü, 48ü, 65ü ja 76ü kohta esitatud kaebus

kannab ühist haldusasja numbrit 3-08-1780, mis on samuti liidetud haldusasjaga nr 3-06-984.

Kaebuse esitaja leiab, et kaevatavad haldusaktid on õigusvastased põhjusel, et on kehtestatud

Metoodika alusel, mis põhineb Põhiseaduse § 3 ja § 94 lg 2 vastuolus oleval volitusnormil

(s.o RdtS § 63 lg 6). Seetõttu on nii Metoodika tervikuna kui ka selle alusel kehtestatud

kaevatavad haldusaktid põhiseadusega vastuolus; on kehtestatud Metoodika alusel, mille § 3

lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2, § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja § 7 on vastuolus Põhiseaduse § 3, § 13,

§ 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113; on motiveerimata, seega vastuolus HMS § 56 nõuetega; ei ole

kooskõlas kehtiva õigusega, s.h RdtS § 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6, RdtS § 59 lg 3 - KonkS §

17 lg 2, Metoodika § 5 lg-ga 3, § 4 lg-ga 5 ja §-ga 10, ega Euroopa Nõukogu Direktiivi

91/440/EÜ art 7(4) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi nr 2001/14/EÜ preambuli

punktidega 34 ja 38 ning artiklitega 6, 7(1) ja 7(6). Kaebuse esitaja omandis olev

raudteeinfrastruktuur on RdtS § 112 kohaselt määratud avalikuks kasutamiseks sõltumata

kaebuse esitaja tahtest. Seega on RdtS § 112 alusel sisuliselt toimunud kaebuse esitaja tahte

vastane tema omandis oleva vara sundvõõrandamine. Põhiseaduse § 32 kohaselt võib omandit

omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes

huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Käesoleval juhul ei näe RdtS § 112 ette hüvitamise

mehhanismi, vaid delegeerib hüvituse määramise RdtS 59 lg 6 alusel ministrile. Põhiseaduse

§ 32 sisaldab ka õigust vara vabalt kasutada. Sundvõõrandamisega on samastatav kohustus

ilma adekvaatse kompensatsioonita anda vara kasutusse ja osutada tasuta teenuseid. Ilma

seadusest tuleneva aluseta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja omandiõiguse teostamisele

kitsendusi seades, millega kaebuse esitaja jäetakse ilma tema omandis oleva vara kasutamise

eest õiglase ja kohese hüvitise saamise võimalusest, on Metoodika vastuolus nii PS §-ga 32

kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK 1. protokolli art-ga

1. Kaebaja väitel RdtS § 59 lg 6 on oma ulatuse tõttu vastuolus Põhiseaduse § 94 lg 2, kuna

annab ministrile õiguse kehtestada Metoodika praeter legem määrusega. Kaebaja arvates RdtS

§ 59 lg 6 ega muud RdtS sätted ei anna ministrile Metoodika kehtestamiseks ühtegi sisulist

juhist. RdtS § 59 lg 6 delegeerib üldakti andmise ja sellega kaebaja põhiõiguste piiramise

pädevuse täitevvõimule igasuguste piirideta ja ühegi lähtealuse määratlemiseta. Kaebuse

esitaja on seisukohal, et selline delegatsiooninorm võimaldab täitevvõimul kehtestada uusi

seadusega sätestamata reegleid, mis piiravad isikute põhiõigusi, Metoodikas sätestatud

kasutustasu arvutamise põhimõtted on käsitletavad RdtS täiendamisena, seetõttu RdtS § 59 lg

6 paneb ministrile seadust täiendava määruse andmise õiguse ja kohustuse, selline määrus ei

vasta Põhiseaduse § 94 lg 2 nõuetele. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkirjad on

vastuolus RdtS 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6 sätestatud põhimõttega, et vastustaja peab

kasutustasu

arvutatama

kehtiva

Metoodika

ja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete alusel. Kaebaja pool väidab, et vastustaja tegi vea nii kapitalikulu kui

mõistliku ärikasumi arvestamisel. Mõistlikku ärikasumit määrates ei ole vastustaja arvestanud

kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) arvutamisel kaebuse esitaja kapitali tegelikku

struktuuri (oma- ja võõrkapitali suhe 79,18:20,821) ning on lähtunud kapitali teoreetilisest

struktuurist (oma- ja võõrkapitali suhe 50:50), muid WACC-i arvutuse sisendeid üldlevinud

majandusteooriale vastavalt korrigeerimata. Prognoosides Metoodika § 4 lg 5 kohaselt

kaebuse esitaja otse- ja üldkulusid, ei ole vastustaja lähtunud kaebuse esitaja tegelikest

viimase kolme majandusaasta kuludest, vaid on liiklusgraafikuperioodi 2005/2006

kasutustasu määramise menetluses 2005 prognoositud üldkulude summat korrigeerinud 2005

tarbijahinnaindeksiga. Kaebuse esitaja tegelikud 2005 üldkulud olid sellest märkimisväärselt

kõrgemad. Vastustaja, tuginedes kapitalikulu komponendi arvutamisel Metoodika § 4 lg 6 p-

le 4, jättis prognoositavate kasutustasude arvutamisel arvestamata kaebuse esitaja poolt

kooskõlas Metoodika §-ga 10 esitatud raamatupidamisandmed ja kaebuse esitaja

raamatupidamisandmetes kajastatud põhivara väärtuse, kuigi Metoodika § 5 lg 3 kohustas

vastustajat kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma kaebuse esitaja põhivara õiglasest

väärtusest. Kaebaja on jõudnud järeldusele, et õiglase ja majanduslikult põhjendatud tasu

maksmine

on

kaebuse

esitaja

omandis

oleva

raudteeinfrastruktuuri

kasutamise

(eel)tingimuseks ning raudteeinfrastruktuuri kasutajatelt laekuv tasu peab võimaldama katta

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulud ning

teenida ärikasumit, kui tasu ei võimalda raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulusid

katta ning ühtlasi teenida kasumit, peab riik leidma võimaluse lisatasude kehtestamiseks või

toetuste maksmiseks.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata

jätmine raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel oli õiguspärane, kuna põhivara

ümberhindluse arvestamise kõigi kasutustasu aluseks oleva raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kogukulu komponentide lõikes välistab Metoodika § 4 lg 6 p 4, kapitalikulu komponendi osas

välistavad ümberhindluse arvestamise täiendavalt Metoodika § 5 lg 1, lg 2 ja lg 3.

Ümberhindluse arvestamata jätmine ei saanud kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, kuna väidetavat

põhivarade ümberhindlust ei toimunud. Kaebaja õigete ja lõplike raamatupidamisandmete

kohaselt oli kaebaja põhivara 2004 ja 2005 raamatupidamises kajastatud soetusmaksumuses.

Vastustaja on kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas Metoodika § 4 lg 5.

Tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude prognoosimisel oli õiguspärane. Vastustaja on

kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponendid arvutanud kooskõlas Metoodika § 5 ja § 7

nõuetega. Metoodika § 3 lg 4 on kooskõlas RdtS § 59 lg 4 ega piira kaebaja õigusi iseseisvalt.

RdtS § 59 lg 4 koosmõjus § 59 lg 3 välistab abiteenuste osutamisega seotud kasutustasu

koostisest kapitalikulu komponendi. Vastustaja arvates Metoodika § 3 lg 5 on kooskõlas

RdtS § 59 lg 5. Vastustaja väitel kaebajal ei jää raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjana

sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisel midagi saamata. RdtS § 59 lg 6

on formaalselt põhiseaduspärane ning annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile

volituse intra legem määruse kehtestamiseks. Vastustaja arvates Metoodika on formaalselt

põhiseaduspärane, Metoodika üksnes täpsustas seadusest tulenevaid piiranguid. Metoodika §

6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimise alus tuleneb seadusest. Vaidlustatud

käskkirjad on vastustaja väitel faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud, käskkirjade põhjendused

nähtuvad nii käskkirjadest endist kui ka nende juurde kuuluvatest seletuskirjadest.

Kaasatud kolmandad isikud asuvad vastustaja poolel ning toetavad tervikuna vastustaja

seisukohti.

Käesolevasse

kohtumenetlusse

arvamuse

andmiseks

kaasatud

isiku

Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeeriumi

arvamuse

kohaselt

vaidlustatud

käskkirjad

ei

ole

õigusvastased ja vastavad haldusaktile esitatavatele nõuetele. Käskkirjadest nähtuvad nende

andmise õiguslikud alused, kasutustasu määramise põhjalik motivatsioon on toodud

käskkirjade seletuskirjas, mis on ilmselgelt vaidlustatud käskkirjade lahutamatud osad. Nii

käskkirjad kui ka nende osaks olevad seletuskirjad on kaebajale alati kätte toimetatud koos.

Kuna kõik seletuskirjad on kaebajale esitatud, on kaebajale haldusaktide andmise õiguslikud

ja faktilised alused tegelikult teada, seega on alusetud kaebaja väited, nagu ei selguks, millest

vastustaja on kasutustasu erinevate komponentide ja kogu kasutustasu suuruse leidmisel

lähtunud. Raudteeseaduse § 59 lg 6 ja selle alusel kehtestatud majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrus nr 144 „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

arvestamise metoodika“ ei ole vastuolus Põhiseaduse ega EL direktiividega. Raudteeseaduse

§ 59 lg 6 ei ole põhiseadusega vastuolus ning annab ministrile volituse intra legem määruse

kehtestamiseks. Raudteeseaduse § 59 lg 6 on sätestatud määruse kehtestamiseks pädev

haldusorgan, samuti tema pädevuse sisu ja ulatus, mis on tuletatavad ka Raudteeseaduse § 59

lõigete 1 ja 3–6 koostoimes tõlgendamise kaudu. Lisaks sätestab Raudteeseaduse § 63 lg 1

selgesõnaliselt, millistel juhtudel peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ennast allutama riigi

poolt määratavatele raudteeinfrastruktuuri kasutustasudele. Samuti peab Metoodika lähtuma

Raudteeseaduse § 50 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, et raudteeveo-ettevõtjal on õigus

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu,

kasutusaja

ja

muude

kasutustingimuste

osas

diskrimineerimata kasutada avalikku raudteed, et osutada raudteeveoteenust. Metoodika

üksnes täpsustab Raudteeseaduse §-des 50, 59 ja 63, aga samuti §-s 7 (sätestab

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

avaliku

raudtee

diskrimineerimata

kasutada

andmise

kohustuse) ettenähtut. Raudteeseaduse § 59 lg 1 kohaselt võetakse raudteeinfrastruktuuri

kasutustingimuste, sh kasutustasu kindlaksmääramisel arvesse teenuse iseloomu ja kestust,

turu olukorda ning raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti raudteeveeremi koosseisu,

seisundit ja veokiirust. Raudteeseaduse § 59 lg 3 ja Metoodika § 2 lg 3 ja lg 3 järgi

hüvitatakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale infrastruktuuri kasutada andmise kulud ja

tagatakse mõistlik ärikasum. Kaebaja ei põhista, milles seisneb Raudteeseaduse § 59 lg 6 ja

Metoodika vastuolu EL direktiividega 91/440/EÜ ja 2001/14/EÜ, vaid viitab üksikutele

direktiivide sätetele, jättes tähelepanu alt välja asjaolu, et direktiivid ei ole mitte

otsekohaldatavad, vaid harmoneeritakse siseriikliku õigusega direktiivis määratletud

eesmärkide saavutamiseks. Eesti on nimetatud direktiivides sätestatud kohustused täitnud,

mida tõendab ka Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi peadirektori

Francois Lamoureux´ 24.08.2005.a kiri kaebajale. MKM on seisukohal, et reisijateveo ja

kaubaveo näol ei ole tegemist võrdsete turusegmentidega, kusjuures neid käsitatakse täiesti

erinevalt ka direktiivides. Reisijateveole ja kaubaveole erinevate kasutustasude kehtestamine

on tingitud mõlema veo teostamise eripärast -kaubarongi koosseisud- on reisirongi

koosseisudest oluliselt raskemad, mistõttu kahjustavad raudteeinfrastruktuuri rohkem;

kaubarongid sõidavad reisirongidest üldjuhul aeglasemalt ehk koormavad ka ajaliselt

infrastruktuuri rohkem; kaubarongi teljekoormus on rööpale oluliselt suurem reisirongi

teljekoormusest; avaliku reisijateveo teenuse pakkujad kasutavad väiksemat osa kaebaja

raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimest ning kui on läbilaskevõime osa tellinud, siis kasutavad

selle erinevalt kaubaveo-ettevõtjatest ka kindlasti ära; reisirongid liiguvad erinevalt

kaubarongidest vastavalt sõidugraafikule, mis tagab neile eraldatud läbilaskevõime

kasutamise täies ulatuses ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale püsiva sissetuleku;

kaubarongid (maksimaalse pikkusega 798 m, millele lisandub veduri pikkus) on reisirongidest

(maksimaalse pikkusega 186,9 m, sisaldab veduri pikkust) kordades pikemad, mistõttu

vajavad kaubarongid oluliselt pikemaid jaamateid jne. Metoodika viidatud sätetest ei järeldu

kuidagi, et kaubavedusid teostavad raudtee-ettevõtjad doteeriksid reisivedusid teostavaid

ettevõtjaid. Tulenevalt sellest, et tegemist on erinevate turusegmentidega ning kaubaveol

kasutatav veerem mõjutab raudteeinfrastruktuuri võrreldes reisijateveol kasutatava veeremiga

oluliselt erinevalt, on põhjendatud, arvestades sealjuures Raudteeseaduse § 59 lõikes 1

sätestatut, et kummalegi veole rakendatavad kasutustasud koosnevad erinevatest osistest.

Kokkuvõtvalt leitakse, et kuivõrd Metoodika võimaldab raudteeinfrastruktuuri majandamise

ja kasutada andmise kõik kulud tagasi teenida, siis ei ole kaebaja õigusi rikutud. Ka Tartu

Ülikooli majandusteaduskonna dotsent Priit Sander’i ja lektor Andres Juhkam’i Eesti Raudtee

küsimustele esitatud vastustes leitakse, et Metoodika ja TJA käsitlusega Metoodikast on AS-i

Eesti Raudtee tegevust võimalik finantseerida ning teha seda mitmel erineval ja mõistlikul

moel. Samuti puudub kaebajal õigus vaielda WACC-i ja ärikasumi suuruse üle, sest ärikasum

on eeskätt aktsionäri küsimus ning kui aktsionär (omanik) leiab, et õigusaktide kohaselt

määratud ärikasum on õiglane, siis puudub äriühingu juhatusel sisuline õigustus ärikasumi üle

vaielda. MKM Eesti Raudtee ainuaktsionärina ei ole kordagi vaidlustanud vastustaja poolt

määratud mõistliku ärikasumi suurust ning on sellega täielikult nõus. 2007.aasta jaanuaris

ostis Eesti Vabariik BRS-lt kõik aktsiad tagasi, olles sellest ajast alates taas Eesti Raudtee

ainuaktsionär. Kuid Eesti Raudtee on käesolevas kohtuasjas kangekaelselt jäänud endiselt

kaitsma varsti juba kahe aasta eest lahkunud aktsionäri huve, mida tegelikult enam ei

eksisteeri. Kuivõrd ärikasum on aktsionäri küsimus ja olemasolev aktsionär on vastustaja

poolt määratud WACC-i ja ärikasumi käsitluse ja arvestusega nõus, siis ei ole siinkohal alust

rääkida kaebaja õiguste rikkumisest. AS Eesti Raudtee üldkoosolek kinnitas 2004 ja 2005

majandusaasta aruanded 09.01.2007 ilma ümberhindluseta, s.t põhivarasid kajastati nende

soetusmaksumuses. Audiitorid on andnud mõlemale kehtivale majandusaasta aruandele

hinnangu, et need kajastavad Eesti Raudtee varasid ja kohustusi õigesti. Ka kaebaja ise on

aktsepteerinud põhivarade kajastamist soetusmaksumuses, kajastades neid soetusmaksumuses

ka 2007 majandusaasta aruandes. Kuna üleshindlusega 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid

ei eksisteeri, ei ole vähimatki põhjust neid käesolevas kohtuasjas üldse käsitleda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebuse esitaja AS Eesti Raudtee on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeseaduse

(edaspidi RdtS) § 3 punkti 12 mõttes, majandades enda omandisse kuuluvat

raudteeinfrastruktuuri. Samal ajal on kaebuse esitaja raudteeveo-ettevõtjaks RdtS § 3 punkti

11 mõttes, kasutades endale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri raudteeveoteenuse osutamiseks.

Kuna kaebuse esitaja kasutab tema omanduses olevat raudteeinfrastruktuuri ettevõtluses,

teostab ta kasutuse läbi talle Põhiseaduse §-dega 31 ja 32 tagatud õigusi. Kaebuse esitajal

lasub RdtS § 50 lg-st 1 ja Konkurentsiseaduse (edaspidi KonkS) § 18 lg 1 punktist 1 tulenev

kohustus

võimaldada

teistele

raudteeveo-ettevõtjatele

ligipääs

talle

kuuluvale

raudteeinfrastruktuurile. Ligipääsu võimaldamisel ei tohi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raudteeveo-ettevõtjaid diskrimineerida raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja ja

muude kasutustingimuste osas. Selline seadusega kaebuse esitajale pandud kohustus anda

teiste isikute kasutusse omaniku ettevõtluses vajalikku eraomandit kujutab endast Põhiseaduse

§ 9 lg-s 2 ning §-des 31 ja 32 sätestatud õiguste piiramist. Selline õiguste piiramine on

iseenesest võimalik vaid seaduse alusel, arvestades Põhiseaduse §-st 11 tulenevat

proportsionaalsuse printsiipi ja tingimusel, et piirang kompenseeritakse adekvaatse tasuga.

Kuna

kaebuse

esitaja

tegeleb

ise

lisaks

raudteeinfrastruktuuri

majandamisele

raudteeveoteenuse osutamisega, täidab tema ülesandeid raudteeinfrastruktuurile ligipääsu

võimaldamisel RdtS § 63 lg 1 alusel Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi Amet).

Raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu võimaldamisel teostab vastustaja kaebuse esitaja kui

olulise vahendi omaniku pädevust RdtS § 63 lg-tes 3 ja 4 loetletud ülesannete osas. RdtS § 63

lg 3 p 9 ja lg 4 p 6 kohaselt määrab Amet raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise

metoodika ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel raudtee-

infrastruktuuri kasutustasu.

28. mail 2006 algavaks liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007 määras Ameti peadirektor

majandus- ja kommunikatsiooniministri 01. juuni 2004 määrusega nr 144 kehtestatud

“Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” (edaspidi Metoodika) alusel oma

18. aprilli 2006 käskkirjaga nr 58ü (kaebuse lisa 1, kt I kd lk 49) AS Eesti Raudtee

infrastruktuuri kasutustasu järgmiselt:

a) Kasutustasu põhiteenuse eest:

- Kaubavedudele püsikulu 24,33915 EEK rong/km kohta ja muutuvkulu 0,02472 EEK

brutotonn/km kohta.

- Reisivedudele püsikulu 0 EEK rong/km kohta ja muutuvkulu 0,02472 EEK brutotonn/km

kohta.

b) Kasutustasu lisateenuste eest:

- raudteeinfrastruktuuri seisuteede kasutamise eest 1 684 627 krooni, mis teeb seisutee ühe

kilomeetri hinnaks 395 545 krooni aastas;

- veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinide kasutamise ning veoelektri

tarbimise tagamise ühe km hinnaks 2095,15 EEKi kuus kontaktvõrgu kogupikkuse (260,9

km) iga kilomeetri kohta.

c) Kasutustasu abiteenuste eest:

-Vahendatud elektrienergia eest vastavalt Eesti Energia hinnakirjale.

-Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu teenuse eest vastavalt sideettevõtete hinnakirjale.

Kaebaja leiab, et kaevatavad haldusaktid on õigusvastased põhjusel, et on kehtestatud

Metoodika alusel, mis põhineb Põhiseaduse § 3 ja § 94 lg 2 vastuolus oleval volitusnormil

(s.o RdtS § 63 lg 6). Seetõttu on nii Metoodika tervikuna kui ka selle alusel kehtestatud

kaevatavad haldusaktid põhiseadusega vastuolus; on kehtestatud Metoodika alusel, mille § 3

lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2, § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja § 7 on vastuolus Põhiseaduse § 3, § 13,

§ 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113; on motiveerimata, seega vastuolus HMS § 56 nõuetega; ei ole

kooskõlas kehtiva õigusega, s.h RdtS § 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6, RdtS § 59 lg 3 - KonkS §

17 lg 2, Metoodika § 5 lg-ga 3, § 4 lg-ga 5 ja §-ga 10, ega Euroopa Nõukogu Direktiivi

91/440/EÜ art 7(4) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi nr 2001/14/EÜ preambuli

punktidega 34 ja 38 ning artiklitega 6, 7(1) ja 7(6). Kaebuse esitaja omandis olev

raudteeinfrastruktuur on RdtS § 112 kohaselt määratud avalikuks kasutamiseks sõltumata

kaebuse esitaja tahtest. Seega on RdtS § 112 alusel sisuliselt toimunud kaebuse esitaja tahte

vastane tema omandis oleva vara sundvõõrandamine. Põhiseaduse § 32 kohaselt võib omandit

omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes

huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Käesoleval juhul ei näe RdtS § 112 ette hüvitamise

mehhanismi, vaid delegeerib hüvituse määramise RdtS 59 lg 6 alusel ministrile. Põhiseaduse

§ 32 sisaldab ka õigust vara vabalt kasutada. Sundvõõrandamisega on samastatav kohustus

ilma adekvaatse kompensatsioonita anda vara kasutusse ja osutada tasuta teenuseid. Ilma

seadusest tuleneva aluseta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja omandiõiguse teostamisele

kitsendusi seades, millega kaebuse esitaja jäetakse ilma tema omandis oleva vara kasutamise

eest õiglase ja kohese hüvitise saamise võimalusest, on Metoodika vastuolus nii PS §-ga 32

kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK 1. protokolli art-ga

1. EIÕK vaatleb nimetatud keeldu väga laialt ja seab konventsiooni kaitse alla igasuguse

omandi äravõtmisega sarnase tegevuse, kasutades terminit „effect tantamount to...„. Euroopa

Inimõiguste Kohus on oma lahendites rõhutanud, et omandi piirang peab olema kooskõlas

õiguse põhimõtetega (Belverdere Alberghiera v Italy 3/524/96 ja ei tohi viia diskrimineeriva

tulemuseni (Beyeler v. Italy, no 33202; Jokela v. Finland; no 28856/95 ja isik ei tohi kanda

põhjendamatut koormist (Sildedzis v. Poland 45214/99; James and others v. UK; Sporrong

and Lönnroth v. Sweden). RdtS § 59 lg 6 tulenevalt kehtestab raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise täpse metoodika majandus- ja kommunikatsiooniminister. RdtS § 59

lg 6 alusel vastuvõetav Metoodika on üldkehtiv normatiivakt, mis määratleb otseselt kaebaja

rahalised õigused ja kohustused. Metoodika piirab kaebaja õigust kujundada turureeglite

alusel

tasu

enda

omandisse

kuuluva

ja

enda

ettevõtluses

kasutatava

omandi

(raudteeinfrastruktuur) kolmandate isikute kasutusse andmise eest. Seega piirab Metoodika

põhiseaduse §-st 31 (ettevõtlusvabadus) ja §-st 32 (omandiõigus) tulenevate õiguste vaba

teostamist kaebaja poolt. Põhiõiguste ja vabaduste piiramise aluseks on seadus; täitevvõim

võib seadusega sätestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada. Põhiseaduse

§ 3 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

RdtS § 59 lg 6 on oma ulatuse tõttu vastuolus Põhiseaduse § 94 lg 2, kuna annab ministrile

õiguse kehtestada Metoodika praeter legem määrusega. RdtS § 59 lg 6 ega muud RdtS sätted

ei anna ministrile Metoodika kehtestamiseks ühtegi sisulist juhist. RdtS § 59 lg 6 delegeerib

üldakti andmise ja sellega kaebaja põhiõiguste piiramise pädevuse täitevvõimule igasuguste

piirideta ja ühegi lähtealuse määratlemiseta. Selline delegatsiooninorm võimaldab

täitevvõimul kehtestada uusi seadusega sätestamata reegleid, mis piiravad isikute põhiõigusi.

Metoodikas

sätestatud

kasutustasu

arvutamise

põhimõtted

on

käsitletavad

RdtS

täiendamisena. Seetõttu RdtS § 59 lg 6 paneb ministrile seadust täiendava määruse andmise

õiguse ja kohustuse. Selline määrus ei vasta Põhiseaduse § 94 lg 2 nõuetele. Samuti on volitus

praeter legem määruse andmiseks ja sellise volituse alusel antud ministri määrus vastuolus

põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega. Riigikohus rõhutas lahendis 3-4-

1-1-01, et delegatsiooninorm määrab täitevvõimu volituste eesmärgi, sisu, ulatused ja raamid

(p 13). Täitevvõim saab tegutseda seadusega antud konkreetsete volituste piires (3-4-1-10-

00). Kui delegatsiooninorm ei määra täitevvõimule antava volituse piire, siis on tegemist

volitusega praeter legem määrusandluseks. Seega pole RdtS § 59 lg 6 sisalduv

delegatsiooninorm ja selle alusel antud Metoodika kooskõlas Põhiseaduse § 94 lg-ga 2 (vt

Riigikohtu 5. novembri 2002. a lahendi nr 3-4-1-8-02 punkti 14). Metoodika piirab

Põhiseaduse §-st 31 (ettevõtlusvabadus) ja §-st 32 (omandiõigus) tulenevate õiguste vaba

teostamist kaebaja poolt. Kaevatavad haldusaktid ei taga kõikide asjakohaste kulude katmist,

mistõttu on põhiseadusevastaselt piiratud kaebaja omandiõigust (raudteeinfrastruktuurile) ja

ettevõtlusvabadust (s.h õigust majandada temale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri). Metoodika

§ 3 lg 4 piirab RdtS § 59 lg 4 rajanevat kaebuse esitaja õigust saada hüvitist kõigi abiteenuste

osutamisega kaasnevate kulude eest, kuna RdtS § 59 lg-st 4 tulenevalt on kasutustasu

juurdepääsu abiteenuste eest seotud vaid nende osutamise otseste kuludega. Metoodika § 3 lg

4 kohaselt on abiteenuste osutamise otsesteks kuludeks nende teenuste osutamise otsekulud ja

proportsionaalne osa üldkuludest. Selle normi kohaselt ei hõlma abiteenuste osutamise tasu

kapitalikulu. Kapitalikulu hüvitamise välistatuse korral saab teenuse saaja osa põhivara

majanduslikest hüvedest, kuid ei osale tema kasutamisest põhjustatud kulumise

kõrvaldamises. Seega piirab Metoodika § 3 lg 4 võrreldes RdtS § 59 lg 4 sätestatuga kaebuse

esitaja ettevõtlusvabadust. Metoodika § 3 lg 5 piirab RdtS § 59 lg-le 5 rajanevat kaebuse

esitaja õigust saada hüvitist kõigi sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime osa kasutada

andmisega kaasnevate kulude eest. Seega piirab Metoodika § 3 lg 5 võrreldes RdtS § 59 lg 5

sätestatuga kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi-

ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu

diferentseerimiseks puudub seadusest tulenev alus. Seetõttu on Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2

vastuolus Põhiseaduse § 3 ning § 94 lg 2. RdtS § 59 lg 6 alusel kehtestatud Metoodika peab

tagama kõikide raudteeveo-ettevõtjate võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise. Vastustaja

põhjendab kaubarongidele kehtestatavat suuremat tasu kaubarongi raskusega, suurema

teljekoormusega, vedrustuse puudumisega, kaubarongide pikkusega, väiksema sõidukiirusega

ning lõpuks ka kaubarongide poolt kasutatavate läbilaskevõime osade rohkusega. Kaebuse

esitaja leiab, et eeltoodud põhjused ei anna alust ebavõrdse tasu kehtestamiseks, sest

reisijateveoteenuse osutajad vajavad teenuse osutamiseks oluliselt paremas korras olevat

raudteeinfrastruktuuri kui kaubarongid. Selleks, et reisirongid saaksid liikuda kiirusega 120

km/h 60 km/h asemel, on vaja teha oluliselt rohkem investeeringuid raudteeinfrastruktuuri.

Vastupidiselt vastustaja väidetele võtabki Metoodikas toodud muutuvkulu komponent arvesse

rongi kaalu - üks brutotonn/km maksab igale vedajale ühe palju ehk 10 korda kergem rong

maksabki 10 korda madalamat tasu sama vahemaa läbimise eest. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg

2 kohaselt on avaliku reisijateveoteenuse osutajad vabastatud raudteeinfrastruktuuri

kasutamise kulude püsikulude komponendi tasumisest. Kaebaja rõhutab, et Metoodika § 6 lg

5 kohaselt püsikulu komponendi tasumisest on vabastatud vaid avaliku reisijateveoteenuse

osutajad samas kui muu reisijateveoteenuse eest peavad teenuse kasutajad maksma nii püsi-

kui muutuvkulu komponenti. Seetõttu ei ole veenvad vastustaja põhjendused selles osas, mis

puudutava kaubarongide ja reisirongide erineva tasustamise aluseid, sest Metoodika määrab

(kusjuures igasuguse õigusliku aluseta) erinevad kasutustasud ka erinevaks teenusteks

kasutatavatele reisirongidele. Kuna Metoodikas sätestatud kulude kandmisest vabastus on

vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2001/14/EÜ preambuli punktil 11 ja 49

ning artiklitel 4(5) ja 8(1) rajaneval RdtS § 7 lg 1 ja § 50 lg 1 sätetega, mis sätestab

raudteeveo-ettevõtjate diskrimineerimise keelu ja võrdselt kohtlemise põhimõtte, ning RdtS-is

puudub õiguslik alus kasutustasu diferentseerimiseks, siis on Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2

ilma seadusest tuleneva õigusliku aluseta ja vastuolus Põhiseaduse § 3 ning § 94 lg 2.

Riigikohus on enda lahendis haldusasjas nr 3-3-1-38-06 selgitanud, et vastuolu Euroopa

õiguse regulatsiooniga tingib normi mittekohaldatavuse. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2

panevad raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustuse maksta kinni samade normide kohaselt

reisijateveoteenuse osutajatele antud soodustuse. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 tulenevalt

raudteekaubaveo-ettevõtjatele asetatud avaliku sõitjateveo doteerimise kohustusel puudub

seadusest tulenev alus. Seega kasutab täitevvõim Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 riigil lasuvate

rahaliste kohustuste ebaseadusliku vähendamise vahendina. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2

asetavad

kaubaveo-ettevõtjatele

seaduses

märkimata

avalik-õigusliku

rahalise

doteerimiskohustuse. Seetõttu on need õigusnormid lisaks vastuolule Põhiseaduse § 94 lg 2 ka

otseses vastuolus Põhiseaduse § 113 tuleneva riigi poolt kehtestatud avalik-õiguslik tasu

seadusreservatsiooni põhimõttega. Metoodika § 5 sätestatud kapitalikulu arvestamise juhend

on õigusvastane, kuna piirab RdtS § 59 lg 3 ning KonkS § 17 lg 2 alusel kaebuse esitajale

võimaldatud kapitalikulu komponendi määra alla infrastruktuuri säilitamiseks vajalike ning

põhjendatud kasulike kulutuste hüvitamiseks vajaliku määra (vt ka käesoleva dokumendi

punktis 2.4.2 toodud põhjendusi). Seega, vaidlust ei saagi tekkida küsimuses, kas vaidlustatav

õigusakt on asjassepuutuv, mistõttu kohus peab hindama normi põhiseaduslikkust (PSJKS §

14 lg 2; Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-6-08). Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et

haldusakti vastuolu põhiseadusega tingib haldusakti õigusvastasuse (Riigikohtu lahendid

haldusasjades 3-3-1-47-03 p. 37; 3-3-1-64-04; 3-3-1-3-04). Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab

olema

kirjalikult

põhjendatud.

Haldusakti

põhjendus

esitatakse

haldusaktis

või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu

halduskolleegium on oma 17. oktoobri 2007 lahendis nr 3-3-1-39-07 selgitanud haldusakti

motiveerimise tähtsust järgmiselt: „Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes

teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse

viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles

dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu

14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata

jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise

aluseks.” Vaidlustatud käskkirjades ei sisaldu ühtegi HKMS §-s 56 märgitud põhjendust. 18.

aprilli 2006 käskkirja seletuskirjas (mis ei ole haldusakt) on Vastustaja kapitalikulu

komponendi arvutamise osas viidanud teise haldusakti - 25. aprilli 2005 käskkirja nr 51ü –

seletuskirjale. Seega ei ole vastustaja ei vaidlustatud käskkirjades ega seletuskirjas toonud

välja käskkirja põhimotiive, sh seda miks on vastustaja 2006/2007 liiklusgraafikuperioodiks

kasutustasu arvutamisel kohaldanud Metoodika § 5 lg 3 asemel § 5 lg 4-12. HMS § 56 lg 2

kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Faktiliste asjaolude kirjeldamise kohta on Riigikohus enda 19. märtsi 2002 otsuses nr 3-3-1-

13-02 (p 14) märkinud, et „faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis

toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku

motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga

tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad

tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.“ Käesoleval juhul puudub

vaidlustatud käskkirjades faktiline motiveering sootuks. Kui eeldada, et kaebuse esitaja oleks

pidanud otsima vaidlustatud käskkirjade põhjendusi teise haldusakti seletuskirjast (mis ei ole

aga tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 võimalik ega lubatud), siis sisaldab 25. aprilli 2005 käskkirja

nr 51ü seletuskiri kapitalikulu komponendi osas ohtralt viiteid kaebuse esitaja kirjadele, BDO

Eesti AS vastavusauditile, milles BDO Eesti AS ei leidnud kaebuse esitaja poolt põhivara

ümberhindamise teostamise osas olulisi puudusi (vt kt II kd, tlk 207-237) ja teistele

dokumentidele. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei

võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja

kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Sama on

Riigikohus rõhutanud lahendites nr 3-3-1-54-03, 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-16-05. Oma peamised

motiivid, miks vastustaja ei lähtunud kapitalikulu komponendi arvutamisel Metoodika § 5 lg-

st 3, on vastustaja esitanud käesoleva kohtumenetluse käigus. Nimelt on vastustaja käesoleva

kohtumenetluse käigus leidnud, et kaebuse esitaja poolt 2004 läbi viidud põhivarade

ümberhindlus ei ole vastustaja arvates toimunud õiguspäraselt ning tegelikult ei ole

ümberhindlust üldse toimunud, sest kaebuse esitaja aktsionärid kinnitasid 2007. aasta

jaanuaris kaebuse esitaja 2004. ja 2005. aasta majandusaasta aruanded ilma põhivara

ümberhindluseta. Seega on vastustaja motiveerinud vaidlustatud käskkirju asjaoludega, mida

vaidlustatud käskkirjade andmise ajal ei eksisteerinud ja ei olnud võimalik ka ette näha.

Riigikohus selgitas enda lahendis nr 3-3-1-28-04 (p 16), et HMS § 56 lg 1 teine lause

võimaldab haldusakti motivatsiooni esitada kas haldusaktis endas või menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Seega, hilisem uute motiivide

väljatoomine kohtus pole lubatav. Kuivõrd kasutustasu arvutamisel tuleb lähtuda mitte üksnes

Metoodikas sätestatust vaid ka statistilistest näitajatest ning muudest haldusevälistest

allikatest, oleks vastustaja pidanud vaidlustatud käskkirjades esitama vähemalt need

põhimõtted, millest ta on kasutustasu erinevate komponentide ja seega kogu kasutustasu

suuruse leidmisel lähtunud. Asjaolu, et käskkirjades on viide seletuskirjale, ei asenda

vastustaja kohustust esitada käskkirjade põhimotiivid käskkirjades endas. Vaidlustatud

käskkirjad on vastuolus RdtS 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6 sätestatud põhimõttega, et vastustaja

peab

kasutustasu

arvutatama

kehtiva

Metoodika

ja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete alusel. Prognoosides Metoodika § 4 lg 5 kohaselt kaebuse esitaja

otse- ja üldkulusid, ei ole vastustaja lähtunud kaebuse esitaja tegelikest viimase kolme

majandusaasta kuludest, vaid on liiklusgraafikuperioodi 2005/2006 kasutustasu määramise

menetluses 2005 prognoositud üldkulude summat korrigeerinud 2005 tarbijahinnaindeksiga.

Kaebuse esitaja tegelikud 2005 üldkulud olid sellest märkimisväärselt kõrgemad. Vastustaja,

tuginedes kapitalikulu komponendi arvutamisel Metoodika § 4 lg 6 p-le 4, jättis

prognoositavate kasutustasude arvutamisel arvestamata kaebuse esitaja poolt kooskõlas

Metoodika

§-ga

esitatud

raamatupidamisandmed

ja

kaebuse

esitaja

raamatupidamisandmetes kajastatud põhivara väärtuse, kuigi Metoodika § 5 lg 3 kohustas

vastustajat kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma kaebuse esitaja põhivara õiglasest

väärtusest. Selle vea tegi vastustaja nii kapitalikulu kui mõistliku ärikasumi arvestamisel.

Mõistlikku ärikasumit määrates ei ole vastustaja arvestanud kapitali kaalutud keskmise hinna

(WACC) arvutamisel kaebuse esitaja kapitali tegelikku struktuuri (oma- ja võõrkapitali suhe

79,18:20,822) ning on lähtunud kapitali teoreetilisest struktuurist (oma- ja võõrkapitali suhe

50:50), muid WACC-i arvutuse sisendeid üldlevinud majandusteooriale vastavalt

korrigeerimata. 18. aprilli 2006 käskkirjas nr 58ü antud tõlgendus Metoodika § 7 lg-le 4 piirab

kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, kuna see ei võimalda WACC arvutamist lähtudes kaebuse

esitaja tegelikust kapitalistruktuurist. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus RdtS § 59 lg 3 -

KonkS § 17 lg 2 sätestatud põhimõttega, et raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu peab katma

raudteeinfrastruktuuri ettevõtja raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud põhjendatud

kulud. KonkS § 17 lg 2 kohaselt võib kaebaja enda omandis oleva raudteeinfrastruktuuri

kasutamise eest küsida tasu, mis katab otseselt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisest

tulenevad põhjendatud kulud. TsÜS § 63 esitatud kulude liigitust aluseks võttes on KonkS §

17 lg 2 mõttes põhjendatud kuludeks kindlasti kasutusse antava asja, s.o raudteeinfrastruktuuri

säilitamiseks vajalikud kulutused. KonkS § 17 lg 2 mõttes põhjendatud kuludeks on ka

kasulikud kulud, mis tehakse avaliku võimu poolt kehtestatud nõuete või pandud kohustuste

(nt ohutus, keskkonnakaitse jne) täitmiseks ning olulise vahendi efektiivsuse ja

kasutamisomaduste mõistlikuks tõstmiseks. Koosmõjus RdtS § 59 lg 3 peab KonkS § 17 lg 2

alusel arvestatav raudteeinfrastruktuuri kasutustasu katma infrastruktuuri kasutada andmisest

tulenevad vajalikud kulutused ning põhjendatud kasulikud kulutused, millele lisandub

kasutusse antava vara väärtusele vastav mõislik ärikasum. Seega RdtS § 59 lg 3 ja KonkS §

17 lg 2 kohaselt kuuluvad kaebuse esitajale hüvitamisele kõik raudteeinfrastruktuuri kasutusse

andmisega majanduslikult kaasnevad põhjendatud kulud ilma piiranguteta. Kuna Metoodika

sätestab reeglid kaebuse esitaja omandis oleva vara kasutamisele, saavad piirangud tulenevalt

PS § 3-st tuleneda vaid seadusest. Kaebuse esitaja raamatupidamisandmetes kajastatud

põhivara õiglase väärtuse arvestamata jätmine piirab RdtS § 59 lg 3 ning KonkS § 17 lg 2

alusel kaebuse esitajale võimaldatud kapitalikulu komponendi määra alla infrastruktuuri

säilitamiseks vajalike ning põhjendatud kasulike kulutuste hüvitamiseks vajaliku määra. Amet

kohustus Metoodika rakendamisel arvestama mitte ainult Metoodika sätetega, vaid ka

raamatupidamist reguleerivate õigusaktide sätetega ning teiste asjakohaste õigusaktide

sätetega. Kaebuse esitaja infrastruktuuri korrashoidmiseks on vaja igal aastal investeerida

350-400 milj. krooni. Asjaolu, et kaebuse esitaja on kandnud viidatud suurusjärgus

investeeringuid nähtub kaebuse esitaja 2005. ja 2006. aasta majandusaasta aruannetest (vt kt

V kd, tlk 51-85 ja 86-123). See summa ei sisalda uue infrastruktuuri arendamist ega

läbilaskevõime suurendamist - see on vajalik puhtalt igal aastal raudteevedude poolt tekitatud

infrastruktuuri

kulumise

kõrvaldamiseks.

Kuna

need

kulutused

tuleb

teha

raudteeinfrastruktuuri säilitamiseks, siis tuleb neid käsitleda vajalike kulutustena TsÜS § 63 p

1 mõttes. Eelviidatud kulude hüvitamist, s.o infrastruktuuri kasutamisest tingitud kulumi

katmiseks vajalike investeeringute tegemist peab võimaldama Metoodika §-s 5 kirjeldatud

kapitalikulu komponent, mille näol on RdtS § 59 lg 3 mõtte kohaselt tegemist põhivara

kasutada andmise kuluga. Kulumi arvestamise aluseks on vara väärtus, vara lõppväärtus ning

vara kasulik eluiga. Seega on kulumi (kapitalikulu) suurus otseselt sõltuv vara väärtusest –

mida suurem vara väärtus, seda kõrgem on tema kasutamise hind ehk tasu muude

komponentide samaks jäämisel. Vastustaja lähtus kapitalikulu komponendi arvutamisel

kaebuse esitaja põhivara soetusväärtusest (ajaloolisest väärtusest) jättes seega tähelepanuta

asjaolu, et 1990ndate aastate alguses toimunud hüperinflatsiooni tõttu ning hiljem muudel

põhjustel on toimunud materjalide ja tööjõu oluline kallinemine ning et raudteeinfrastruktuuri

korrashoiuks vajalikud investeeringud tuleb teha praegustes hindades, mitte põhivara

soetamise ajal kehtinud hindades. Eeltoodut tõendab ka asjatundjate poolt 11. novembril

20008 kohtule esitatud arvamus, milles asjatundjad märgivad, et AS Eesti Raudtee põhivara

soetusväärtuselt (s.o ajalooliselt väärtuselt) seisuga 31.12.2004 arvutatav kapitalikulu

komponent ei ole majanduslikult põhjendatud ja see ei taga raudteeinfrastruktuuri

säilitamiseks vajalike investeeringute tegemist. Spetsialisti arvamuse kohaselt ei saa

vastustaja tõlgenduse kohase metoodika rakendamise puhul kapitalikulu komponent

inflatsioonilises keskkonnas osutuda piisavaks põhivarainvesteeringute tegemiseks mitte

ühegi võimaliku ajaperioodi jooksul (vt asjatundjate 11. novembri 2008 arvamuse lk 24,

küsimuse 6 vastus). Vastustaja väitel erineb varade õiglane väärtus Metoodika mõistes varade

õiglasest väärtusest raamatupidamise seaduse mõistes (vt vastustaja vastuse kaebusele p

2.4.3). Selline vastustaja seisukoht ei ole õige. Kuivõrd Metoodika ei sätesta mõiste “varade

õiglane väärtus” tähendust, siis oleks Vastustaja pidanud lähtuma neist õigusaktidest, mis

reguleerivad

vastavat

valdkonda,

käesoleval

juhul

raamatupidamise

seadusest.

Raamatupidamise seaduse § 16 p 9 kohaselt kohustub ettevõtja raamatupidamise aastaaruande

koostamisel lähtuma rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtete osaks

olevatest alusprintsiipidest, sh avalikustamise printsiibist, mille kohaselt raamatupidamise

aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate. Seega

Metoodika rakendaja ei pea enam hakkama tuvastama, mis on varade õiglane väärtus vaid

peab lähtuma kaebuse esitaja raamatupidamisaruannetest ja audiitori kinnitusest, et kaebuse

esitaja raamatupidamisaruanded kajastavad õigesti ja õiglaselt kaebuse esitaja finantsseisundit

(sh varade väärtust). Kaebuse esitaja audiitorite hinnangul kajastab ümberhindluse meetod

põhivara väärtust õigesti ja õiglaselt (vt kaebuse lisad 10 ja 15, kt I kd, tlk 200-217 ja 227-

242). Metoodika tõlgendamisel oleks vastustaja pidanud lähtuma ka Metoodika eelnõu

seletuskirjast lisa punktist 1.3 (vt kt II kd, tlk 160-170), kus Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium kui Metoodika väljatöötanud valitsusasutus on märkinud, et

Metoodika § 5 lg-s 3 viidatud põhivarade raamatupidamisliku väärtuse vastavuse nende

õiglasele väärtusele otsustab juhatus või audiitor. Kaebuse esitaja täpselt nii käituski:

kõigepealt hindas varade raamatupidamisliku väärtuse vastavaust õiglasele väärtusele juhatus

ja seejärel kinnitas selle ka audiitor. Vastuolus seletuskirjas antud seisukohaga ei rakendanud

vastustaja Metoodika alusel kasutustasu arvestades kaebuse esitaja varade õiglast väärtust,

vaid lähtus omavoliliselt kaebuse esitaja põhivarade ajaloolisest väärtusest. RdtS § 59 lg 3

kohaselt on kaebuse esitajal õigus teenida infrastruktuuri kasutusse andmiselt mõistlikku

ärikasumit. Mõistliku ärikasumi arvestamise juhendid on kehtestatud Metoodika §-s 7.

Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja mõistlik ärikasumi

norm (%) ületada kapitali kaalutud keskmist hinda (WACC), mis leitakse samas sättes antud

valemi abil. WACC peab tagama äriühingusse tehtud investeeringute tootlikkuse määras, et

investorid oleksid äriühinguga seotud riskimäära arvestades huvitatud äriühingusse

investeerima. Vaidlustatud käskkirjas vastustaja poolt Metoodika § 7 lg-le 1 tõlgendus on

kaasa toonud olukorra, kus komponent E väärtus Metoodika § 7 lg 1 alusel WACC protsendi

arvutamisel ei vasta kaebuse esitaja omakapitali tegelikule väärtusele. Ameti poolt Metoodika

§ 4 lg 6 punktile 4 ja § 5 lg-tele 6 ja 7 koosmõjus Metoodika § 7 lg-ga 5 antud tõlgendus toob

kaasa mõistliku ärikasumi arvutamise üksnes osalt kaebuse esitaja põhivaralt või selle

väärtuselt. Vaidlustatud 18. aprilli 2006 käskkirjas nr 58ü on Amet asunud seisukohale, et

mõistliku ärikasumi arvutamisel tuleb WACC % korrutada põhi- või lisateenuse osutamiseks

kasutatava põhivara väärtusega, mis on arvutatud Metoodika § 5 lg 4-12 tuleneva korra alusel.

Selline tõlgendus piirab kaebuse esitaja õigust teenida mõistlikku ärikasumit kogu oma vara

väärtuselt. Sellisel piirangul puudub seadusest tulenev alus. Asjaolu, et vastustaja poolt

arvutatud WACC on liiga madal, on kinnitanud ka asjatundjad kohtule 11. novembril 2008

esitatud arvamuses. Kui Ameti poolt määratud WACC 2006/2007 liiklusgraafikuperioodiks

oli 9,4843%, siis asjatundjate arvamuse kohaselt oleks kaebuse esitaja minimaalne

majanduslikult põhjendatud WACCi määr olema 10,889% (vt asjatundjate vastust 1.

küsimusele) ehk oluliselt kõrgem kui Ameti arvutatud WACC. Vastustaja on väitnud, et

näiteks ASi Tallinna Sadam WACC on 8,1%, kuid see ei vasta tõele. ASi Tallinna Sadam

koduleheküljel http://www.ts.ee/est/finantsinfo.shtml kättesaadavast dokumendist “ASi

Tallinna Sadama tegevustulemuste analüüsid 2005” nähtub, et aastatel 2000-2005 oli ASi

Tallinna Sadam WACC hoopis kõikunud vahemikus 10,5-13,2% (vt kt III kd tlk 57-98

dokumendi lk 24-26). Eeltoodust nähtuvalt ei vasta vastustaja poolt Metoodika § 7 lg 1 valemi

alusel arvutatud WACC määr (%) tegelikule ja RdtS § 59 lg 3 ja KonkS § 17 lg 2 alusel

põhjendatud mõistliku ärikasumi arvutamiseks sobivale WACC määrale. Vastustaja arvates

on Metoodika kohaselt arvutatav WACC regulatiivne ning selle eesmärk on vajadus vältida

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui olulise vahendi valdaja võimalikke kuritarvitusi.

Asjatundjad on käesoleval juhul üksmeelselt kinnitanud, et vastustaja määratud WACC on

liiga madal, seega rikub see kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, sh õigust teenida

majanduslikult põhjendatud kasumit. RdtS sätestatud põhimõtete eiramine on viinud

kasutustasu määramisel arvestatava kaebuse esitaja vara väärtuse kunstliku vähendamiseni,

ebaseadusliku sekkumiseni kaebuse esitaja raamatupidamisarvestusse ning raudteeveo-

ettevõtjatele raudteeinfrastruktuuri tegelikest kuludest oluliselt väiksema kasutustasu

määramiseni. Viidatud rikkumised toovad kaasa kaebuse esitaja Põhiseaduse §-des 13, 31 ja

32 sätestatud õiguste rikkumise. Kaebuse esitaja esitatud raamatupidamisandmete ja arvutuste

kohaselt pidanuks kasutustasu laekuma 1 396 000 000 Eesti krooni. Vastustaja poolt

kehtestatud kasutustasu võimaldas aga saada kasutustasu vaid 790 831 000 Eesti krooni.

Seega oli kasutustasu alalaekumine 2006/07 liiklusgraafikuperioodil ca 605 000 000 Eesti

krooni. Isegi kui lähtuda üksnes kohtu poolt määratud asjatundja 11.11.2008 arvamusest, on

kaebuse esitajal jäänud 2006/07 liiklusgraafikuperioodil saamata raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu ca 220 000 000 krooni. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus Metoodika § 5 lg-

ga 3. Vastustaja jättis õigusvastaselt kapitalikulu komponendi arvutamisel kohaldamata

Metoodika § 5 lg 3, mis kohustab kapitalikulu komponendi arvutamisel lähtuma põhivara

õiglasest väärtusest, täpsemalt õiglaselt väärtuselt arvutatud amortisatsioonist. Ainsa

põhjendusena tõi vastustaja Metoodika § 4 lg 6 p 4 sätestatud keelu lülitada kogukuludesse

varade väärtuse muutust, sest vastustaja arvates kaasnes põhivara ümberhindlusega kulu.

Sellise kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust piirava sisu omistamine Metoodika § 4 lg 6 punktile

4 on vale, sest selline piirang ei tulene seadusest. Juhul, kui selline piirang on Metoodika § 4

lg 6 punkti 4 eesmärgiks, on see vastuolus Põhiseaduse § 31 teise lausega. Vastustaja

eeltoodud käsitlus ei ole kooskõlas ka Metoodika § 4 lg 6 p-ga 4, mis loetleb varade

muutusena kulu, mis kaasneb varude jääkide muutusega, käibevara allahindlusega, põhivara

väärtuse langusega, kahjumiga materiaalse ja immateriaalse põhivara müügist ja

likvideerimisest jms). Kulu on RPS § 3 lg 1 p 5 kohaselt aruandeperioodi väljaminekud,

millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad

raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed

omakapitalist. Põhivara ümberhindlus, mille tulemusena varade väärtus suureneb, kajastatakse

bilansis omakapitali real. Kaebuse esitaja poolt teostatud põhivara ümberhindluse tulemusel

suurenes põhivara väärtus, seega ei toimunud ümberhindluse tulemusel mitte varade

vähenemine, vaid suurenemine. Seega ei ole põhivara üleshindluse puhul tegemist kuluga ja

Metoodika § 4 lg 6 p 4 kohaldamiseks puudus alus. Nii Raudteeseaduse kui Metoodika

kohaselt tuleb infrastruktuuri kasutada andmise kuludeks (ehk kogukuludeks, mille hulgas on

ka kapitalikulu ja mõistlik ärikasum) arvestada kõik kulud, mis raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjal talle kuuluva infrastruktuuri kasutada andmisel tekivad, v.a need kulud, mille

arvestamise keeld on otsesõnu õigusaktides sätestatud. Põhiseaduse §-d 3, 11 ja 13 keelavad

täitevvõimul omaalgatuslikult kehtestada õigusaktides sätestamata piiranguid. Vaidlustatud

käskkirjad on vastuolus Metoodika § 4 lg-ga 5 ja §-ga 10. Metoodika § 3 lg 3 kohaselt

lähtutakse põhi- ja lisateenuste kasutustasu arvestamisel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kogukuludest, mis on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt osutatava teenusega seotud

otsekulud, kapitalikulu, proportsionaalne osa üldkuludest ja mõistlik ärikasum. Metoodika § 4

lg 5 kohaselt prognoositakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otse- ja üldkulud infrastruktuuri-

ettevõtja poolt esitatud Metoodika lisades toodud tabelite andmete alusel, mis peavad olema

kooskõlas raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viimase kahe auditeeritud majandusaasta aruannete

ja liiklusgraafikuperioodi eelse majandusaasta kulude-tulude täitmise prognoosiga. Vastustaja

ei ole otse- ja üldkulude prognoosimisel lähtunud kaebuse esitaja viimase kahe auditeeritud

majandusaasta (2003 ja 2004) ja liiklusgraafikuperioodi eelse majandusaasta kulude-tulude

täitmise andmete keskmisest. Selle asemel on vastustaja liiklusgraafikuperioodi 2006/2007

otse- ja üldkulude prognoosi aluseks võtnud 2005 9 kuu üldkulude prognoosi ja korrigeerinud

seda tarbijahinnaindeksiga. Vastustaja põhjendab oma tegu sellega, et Metoodika § 7 lg 10

annab Vastustajale õiguse korrigeerida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt esitatud

andmeid, kui need ei vasta Metoodikas või teistes õigusaktides esitatud nõuetele. Metoodika

ei anna vastustajale raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja üldkulusid prognoosides õigust tegelikke

andmeid mitte arvestada ning infrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutustasu määramiseks esitatud

andmeid muuta. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele kuluartiklile, mis ei vasta

õigusaktides kehtestatud nõuetele. 18. aprilli 2006 käskkirja seletuskirja punktis 1.1 (lk-l 4, 4.

lõik) on vastustaja märkinud, et vastustaja ei ole raudteeinfrastruktuuri prognoositud

kasutustasu

määramise

käigus

leidnud

tõendeid,

mis

kinnitaksid,

et

EVR

raamatupidamisarvestus ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele ning lk-l 5 (1.lõik) on

vastustaja märkinud, et “/.../kuna pädev järelevalveorgan MKM ei ole tuvastanud

raudteeseaduse § 71 lg 1 p 1 ja § 4 lg 2-4 järgi EVR poolt raamatupidamise eraldatuse nõuete

rikkumist,

siis

lähtutakse

käesolevas

haldusmenetluses

tõdemusest,

et

EVR

raamatupidamisarvestuses on tegevusalade eraldatus nõuetekohane./.../”. Kui vastustaja on 18.

aprilli 2006 käskkirja seletuskirjas leidnud, et kaebuse esitaja raamatupidamine on kooskõlas

õigusaktidega ja raudteeseaduses sätestatud erinevate tegevusvaldkondade eraldamise nõue on

täidetud, siis ei ole põhjust ka väita, et mingid raudteeinfrastruktuuri ettevõtja kulud ei ole

põhjendatud. Vastustajale oli kasutustasu määramise ajal teada kaebuse esitaja 2005 tegelikud

üldkulud. Määrates sama Metoodika alusel 2005/2006 liiklusgraafikuperioodi infrastruktuuri

kasutustasusid, võttis vastustaja aluseks just kaebuse esitaja poolt esitatud 2004. aasta

tegelikud kulud ja mitte 2004. aasta prognoosi. Kaebuse esitaja üldkulude vähendamisel

puudub õiguslik alus. RdtS § 63 lõike 4 p 6 kohaselt teeb Ameti peadirektori moodustatud

läbilaskevõime jaotamise komisjon Ameti peadirektorile ettepaneku kehtiva metoodika ja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel kasutustasu määramiseks ning

§ 63 lõike 3 p 9 kohaselt Ameti peadirektor otsustab kehtiva metoodika ja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete

alusel

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

määramise.

Eeltoodust

nähtub,

et

seadus

ei

näe

ette

võimalust

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmeid omavoliliselt muuta. Vastustaja on

oma eeltoodud tegevusega eiranud PS §-s 4 ja 94 sätestatud võimude lahususe põhimõtet.

Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus Euroopa Nõukogu Direktiivi 91/440/EÜ art 7(4) ja

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi nr 2001/14/EÜ preambuli punktidega 34 ja 38

ning artiklitega 6, 7(1) ja 7(6). Direktiivi 2001/14/EÜ artikli 6 p 1 sätestab, et liikmesriigid

kehtestavad tingimused, vajadusel ka ettemaksud, tagamaks et tavapärastes äritingimustes

ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis tasakaalus

ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik

toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud. Sama direktiivi artikli 7 p 1 sätestab, et

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu makstakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale, kes rahastab

selle arvelt oma majandustegevust ning artikli 8 p. 1 sätestab, et raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub,

nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades

samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime.

Tasustamissüsteemi osas võetakse arvesse raudtee-ettevõtjate poolt saavutatud tootlikkuse

kasvu. Direktiivi 2001/12/EÜ artikkel 8 sätestab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja nõuab

tema vastutusalasse kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest tasu, mille peavad

maksma

kõnealust

infrastruktuuri

kasutavad

raudtee-ettevõtjad

ja

rahvusvahelised

rühmitused. Pärast kõnealuse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaga konsulteerimist näevad

liikmesriigid ette tasu määramise eeskirjad. Eeltoodust saab teha vaid ühe järelduse – õiglase

ja majanduslikult põhjendatud tasu maksmine on kaebuse esitaja omandis oleva

raudteeinfrastruktuuri kasutamise (eel)tingimuseks ning raudteeinfrastruktuuri kasutajatelt

laekuv tasu peab võimaldama katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri

majandamisega

seotud

kulud

ning

teenida

ärikasumit.

Kui

tasu

ei

võimalda

raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulusid katta ning ühtlasi teenida kasumit, peab

riik leidma võimaluse lisatasude kehtestamiseks või toetuste maksmiseks. Nähtuvalt

asjatundjate poolt 11. novembril 2008.a. arvamusest, ei kata vastustaja poolt määratud tasu

käesoleval juhul ära raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kulusid ega võimalda

teenida mõistlikku ärikasumit. Olukorras, kus raudteeinfrastruktuuri majandamine on

ülesehitatud “kasutaja maksab” põhimõtte alusel, rikuvad vaidlustatud käskkirjad Euroopa

Liidu Nõukogu Direktiivist 91/440/EÜ art 7 (4) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi

2001/14/EÜ preambula punktidest 34, 38 ning art 6 ja art 7 (1), 7 (6) tulenevat kohustust

rakendada infrastruktuuri ettevõtja suhtes infrastruktuuri jätkusuutlikkust tagavat, sh vajalikke

ja põhjendatud kasulikke kulutusi katvat tasustamisrežiimi. Direktiivides sätestatu

arvestamata jätmisega on vastustaja takistanud Euroopa Ühenduse õiguse ellurakendamist

ning seeläbi rikkunud Eestile kui EL liikmesriigile asutamislepinguga pandud kohustusi. Nii

rahvusvaheliste standardite (vt IAS 1 peatükk 13), mida kaebuse esitaja kooskõlas

Raamatupidamise seaduse §-ga 17 raamatupidamises järgib, kui ka Raamatupidamise seaduse

§ 15 lg 1 kohaselt on raamatupidamise aastaaruande eesmärgiks anda õige ja õiglane ülevaade

raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist,

majandustulemustest

ja

rahavoogudest.

Teisisõnu on kogu raamatupidamisalane regulatsioon suunatud sellele, et tagada

raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude õige ja

õiglane kajastamine, s.o mõistete raamatupidamislik ja õiglane väärtus samastamisele

(Direktiivi 2001/14/EÜ preambuli punkt 36). Vastustaja lähenemine vara raamatupidamisliku

ja õiglase väärtuse mõistetele välistab sisuliselt kõik muud raamatupidamislikud

arvestusmeetodid

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

põhivarade

hindamiseks

peale

soetusmaksumuse. Seejuures jääb täiesti arusaamatuks, miks aktsepteerib vastustaja

olukorras,

kus

vara

kajastamine

raamatupidamises

peab

vastavalt

raamatupidamisstandarditele igal juhul olema õige ja õiglane, ainult soetusmaksumusel

põhinevat vara kajastamist, piirates selliselt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamise

seadusest tulenevaid võimalusi ja õigusi. Sellisel piirangul puudub seadusest tulenev alus.

Vastustaja piirav lähenemine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamise kohta

kehtivatele nõuetele on vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2001/14/EÜ

preambuli punktis 36 esitatud ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale suunatud nõudega kajastada

oma vara õiglases väärtuses.

Kaebuse esitaja väiteid ebaõigesti arvutatud kapitalikulu komponendi osas tõendavad eelkõige

järgmised dokumentaalsed tõendid:

- Oxera raport “Asset valuation and access pricing” (tõlge eesti keeled kt I kd, tlk 145-199, vt

lk ii, v, 4 ja lk 11) tõendab kaebuse esitaja väidet, et infrastruktuuri kasutamisest tingitud

kulumi katmiseks vajalike investeeringute tegemist peab võimaldama Metoodika §-s 5

kirjeldatud kapitalikulu komponent, mille näol on RdtS § 59 lg 3 mõtte kohaselt tegemist

põhivara kasutada andmise kuluga.

- AS Eesti Raudtee 2004 majandusaasta aruanne koos ASi Deloitte Audit Eesti

järeldusotsusega (kt I kd, tlk 200-217) tõendab, et kaebuse esitaja põhivara oli 2004. a lõpu

seisuga ümber hinnatud ja audiitor on kaebuse esitaja põhivara ümberhindluse heaks kiitnud.

- Metoodika eelnõu seletuskiri (kt II kd, tlk 160) tõendab, et Metoodika mõistes Metoodika §

5 lg-s 3 viidatud põhivarade raamatupidamisliku väärtuse vastavuse nende õiglasele

väärtusele otsustab juhatus või audiitor.

- Asjatundja Rita Ilissoni 24. novembri 2005. a arvamus (kt I kd, tlk 223-226) tõendab

kaebuse esitaja väidet, et põhivara ümberhindlusest ei teki raamatupidamises kulu, seega ka

mitte kulu Metoodika § 4 lõige 6 punkt 4 mõistes.

- Ernst & Young Eesti ASi aruanne seoses kaebaja põhivarade ümberhindlusega (kt I kd, tlk

227-242) tõendab asjaolu, et kaebuse esitaja põhivara ümberhindus oli teostatud kooskõlas

raamatupidamist reguleerivate eeskirjadega.

- Dokument „AS Eesti Raudtee infrastruktuuri 2005. aasta investeeringud ja remondid; 2006-

2008 indikatiivne investeeringute- ja remondiplaan“ (kt II kd, tlk 54-55) tõendab

investeeringute vajadust suurusjärgus 300-400 mln krooni ning et plaanitud tööd on seotud

olemasoleva raudteeinfrastruktuuri säilitamisega, st kõige elementaarsemate raudtee

korrashoiutööde teotamisega.

- Kaebuse esitaja kapitalikulu arvestus (vastavalt Metoodikale, inflatsioonimääraga (2%)

korrigeeritud investeeringud (359 mln krooni aastas tänastes hindades)) tõendab, et vastustaja

käsitlus Metoodikast ei võimalda kapitalikulu komponenti tagasi teenida ka põhivara kasuliku

eluea vältel.

- Ernst & Young Baltic AS koostatud “AS Eesti Raudtee infrastruktuuri 2004. a

kasutustasuga seonduva kuluarvestussüsteemi vastavusaudit Raudtee Ameti peadirektori kt

21.12.2000 käskkirja nr 227 nõuetele ja kasutustasu kontrollarvestuse AS Spacecomile 2004.

a määratud infrastruktuuri kasutustasu kohta” (kt III kd, tlk 101-112) sisaldab kasutustasu

kontrollarvutust ja arvamust põhjendatud WACCi määra kohta.

- KPMG Estonia 7. juunil 2005. a koostatud “Projekt Ringo” (kt II kd, tlk 113-154) sisaldab

kasutustasu arvutust ja arvamust põhjendatud WACC määra kohta.

Turner Analysis & Advisory Sp. Z.o.o raport „Pricing of access to railway infrastructure in

Estonia“ (tõlge kt III kd, tlk 170-178) tõendab kaebuse esitaja väidet, et laenukapitali

kaasamise võimatus ei ole seotud varasemate laenudega ning tuleneb üksnes ja ainult

ebapiisavatest kasutustasumääradest.

- Konkurentsiameti 21. märtsi 2007. a väärteomenetluse lõpetamise määrus (kt kd IX, tlk 23-

64) tõendab seda, et kaebuse esitaja raamatupidamine vastas konkurentsiseadus nõuetele

(dokumendi lk 37-39), et põhivara üleshinnatud väärtusest lähtumist kapitalikulude

arvestamisel ei saa pidada konkurentsiseadusega vastuolus olevaks (dokumendi lk 34) ja et

WACC tase 13,1% ei ole tekita ebamõistlikult suurt kasumit (dokumendi lk 34, p 6.3.3).

- Asjatundjate 11. novembri 2008. a arvamus tõendab, et kapitalikulu komponendi

arvutamisel on õige lähtuda põhivara ümberhinnatud väärtuselt ning ebaõige lähtuda põhivara

soetusväärtuselt (nagu toimis vastustaja).

Kaebuse esitaja väiteid vastustaja liiga madala WACC-i kohta tõendavad eelkõige järgmised

dokumentaalsed tõendid:

- Reidi Strandbergi 21. aprilli 2006. a arvamus tõendab asjaolu, et vastustaja arvutatud

WACC ei ole õige ning et see on ebamõistlikult madal (kt I kd, tlk 271).

- Asjatundjate 11. novembri 2008. a arvamus tõendab asjaolu, et vastustaja arvutatud WACC

on madalam kui kaebuse esitaja majanduslikult põhjendatud WACC, asjatundjate vastus 1.

küsimusele).

- Ekspertide arvamus tsiviilasjas nr 2-04-1159 tõendab, et kaebuse esitaja majanduslikult

põhjendatud WACC on 10,84%, seega kõrgem kui vastustaja poolt arvutatud WACC (kt VII

kd, arvamuse lk 12 ja 106).

- AS Tallinna Sadam 2005. aasta tegevustulemuste analüüs (kt III kd, tlk 57-98) tõendab seda,

et ER arvutatud WACC on mõistlik ja RI on esitanud kohtule valeandmeid (Ri väitel 8,1%,

tegelikult Tallinna Sadama WACC oli aastatel 2000-2005 kõikunud 10,5 ja 13,2 vahel.

- Edelaraudtee Infrastruktuuri AS raudteevõrgustiku teadaanne liiklusgraafikuperioodiks

28.05.2006-26.06.2007 (kt II kd, tlk 99-100) tõendab, et ER arvutatud WACC on mõistlik -

teise avaliku raudtee omaniku Edelaraudtee Infrastruktuuri AS kavandatav ärikasumi suurus

liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007 on ligikaudu 14%.

Vastustaja kriitika olemasolevate tõendite kohta ei ole tõend. Vastustaja ei ole kaebuse esitaja

tõendeid kummutanud. Ainus vastustaja tõend (BDO Eesti arvamus) ei käsitle kapitalikulu

komponendi ega mõistliku ärikasumi arvutamist, vaid raudtee-infrastruktuuri-ettevõtja ja

raudteeveoettevõtja kulude eristamist kaebuse esitaja raamatupidamises. Kaebuse esitaja poolt

esitatud tõendid kinnitavad kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ja ei ole omavahel vastuolus.

Mis kõige olulisem, kaebuse esitaja tõendid on kooskõlas kohtu kaasabil saadud spetsialistide

arvamusega. Spetsialistide objektiivsuses ja asjatundlikkuses ei ole alust kahelda. Arvestades

tõendite kogumit ja vastastikust mõju on põhjendatud spetsialistide arvamus võtta otsuse

aluseks.

Kaebaja poole taotlused on järgnevad:

1. Tühistada Raudteeinspektsiooni 18.04.2006. a käskkiri nr 58ü, 26.06.2006.a käskkiri nr

88ü, 21.07.2006.a käskkiri nr 96ü, 21.08.2006.a käskkiri nr 106ü, 25.09.2006.a käskkiri nr

114ü, 23.10.2006.a käskkiri nr 128ü ja 20.11.2006.a käskkiri nr 143ü ja 21.12.2006.a käskkiri

nr 166ü või alternatiivselt tuvastada Raudteeinspektsiooni 18.04.2006. a käskkirja nr 58ü,

26.06.2006.a käskkirja nr 88ü, 21.07.2006.a käskkirja nr 96ü, 21.08.2006.a käskkirja nr 106ü,

25.09.2006.a käskkirja nr 114ü, 23.10.2006.a käskkirja nr 128ü ja 20.11.2006.a käskkirja nr

143ü ja 21.12.2006.a käskkirja nr 166ü õigusvastasus.

2. Tuvastada 22.01.2007.a. käskkirja nr 10ü, 26.02.2007.a käskkirja nr 21ü, 23.03.2007.a

käskkirja nr 30ü, 25.04.2007.a käskkirja nr 48ü, 25.05.2007.a käskkirja nr 65ü ja 25.06.2007.a

käskkiri nr 76ü õigusvastasus.

Kaebuse esitaja toob põhjendatud huviks käskkirjade õigusvastasuse tuvastamisel asjaolu, et

käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt on kahju

hüvitamise eelduseks. Kaebuse esitaja ei ole seni esitanud nõuet vaidlustatud käskkirjade

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, kuid kaalub selle esitamist tulevikus.

3. Tunnistada RdtS § 59 lg 6 ning selle alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.

juuni 2004 määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise

metoodika” vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 12 ja § 94 lg 2 ning jätta

need käesolevas haldusasjas kohaldamata või alternatiivselt tunnistada RdtS § 59 lg 6 alusel

majandus- ja kommunikatsiooniministri 01. juuni 2004 määrusega nr 144 kinnitatud

“Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” § 3 lg-d 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg

2 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, § 32, § 94 lg 2 ja § 113 ning

jätta need normid käesolevas haldusasjas kohaldamata ja juhul, kui kohus leiab, et

Raudteeinspektsiooni

18. aprilli

2006

käskkiri

nr

58ü

on

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri

01. juuni

2004

määrusega

nr

kinnitatud

“Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodikaga” kooskõlas, tunnistada

majandus- ja kommunikatsiooniministri 01. juuni 2004 määruse nr 144 § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja

§ 7 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-dega 13, 31 ja 32 ja jätta need normid

käesolevas haldusasjas kohaldamata.

4. Mõista vastustajalt välja kaebaja kohtukulud.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Vastustaja jääb kõigi kohtumenetluse käigus esitatud menetlusdokumentides sisalduvate ja

toimunud kohtuistungitel esitatud vastuväidete ja põhjenduste juurde ning palub neid

arvestada kohtuotsuse tegemisel. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kõik kaebaja poolt

vaidlustatud käskkirjad on õiguspärased ja nõuetekohaselt põhjendatud ning tuvastamiskaebus

tuleb kogu ulatuses rahuldamata jätta.

Kaebuse aluseks olevate kaebaja väidetega seonduvalt on vastustaja vastuväited ja

põhjendused kokkuvõtlikult järgnevad:

-

Kaebaja

poolt

kavandatud

põhivara

ümberhindluse

arvestamata

jätmine

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel oli õiguspärane. Põhivara ümberhindluse

arvestamise kõigi kasutustasu aluseks oleva raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukulu

komponentide lõikes välistab Metoodika § 4 lg 6 p 4. Kapitalikulu komponendi osas

välistavad ümberhindluse arvestamise täiendavalt Metoodika § 5 lg 1, lg 2 ja lg 3;

- Ümberhindluse arvestamata jätmine ei saanud kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, kuna

väidetavat

põhivarade

ümberhindlust

ei

toimunud.

Kaebaja

õigete

ja

lõplike

raamatupidamisandmete kohaselt oli kaebaja põhivara 2004 ja 2005 raamatupidamises

kajastatud soetusmaksumuses;

- Vastustaja on kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas Metoodika § 4 lg 5.

Tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude prognoosimisel oli õiguspärane;

- Vastustaja on kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponendid arvutanud kooskõlas

Metoodika § 5 ja § 7 nõuetega;

- Metoodika § 3 lg 4 on kooskõlas RdtS § 59 lg 4 ega piira kaebaja õigusi iseseisvalt. RdtS §

59 lg 4 koosmõjus § 59 lg 3 välistab abiteenuste osutamisega seotud kasutustasu koostisest

kapitalikulu komponendi;

- Metoodika § 3 lg 5 on kooskõlas RdtS § 59 lg 5. Kaebajal ei jää raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjana sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisel midagi saamata;

- RdtS § 59 lg 6 on formaalselt põhiseaduspärane ning annab majandus- ja

kommunikatsiooniministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks;

- Metoodika on formaalselt põhiseaduspärane. Metoodika üksnes täpsustas seadusest

tulenevaid piiranguid;

- Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimise alus tuleneb seadusest;

Vaidlustatud käskkirjad on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Käskkirjade põhjendused

nähtuvad nii käskkirjadest endist kui ka nende juurde kuuluvatest seletuskirjadest.

Alljärgnevalt esitab vastustaja kokkuvõtlikult peamised põhjendused: 1. kapitalikulu ja

mõistliku ärikasumi arvestusega, 2. üldkulude prognoosiga ning abiteenuste ja ühekordse

läbilaskevõime osa kasutustasuga, 3. RdtS ja Metoodika ning PS omavahelise kooskõlaga, 4.

Eesti raudteeinfrastruktuuri kasutustasu regulatsiooni ja Euroopa Liidu õiguse omavahelise

kooskõlaga, 5. haldusakti põhjendamiskohustuse täitmisega, 6. muude oluliste asjaoludega ja

(VII) mõningate tõenditega.

Vastustaja põhjendused lähtuvalt asjaolust, et kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded

on kaebaja aktsionäride poolt kinnitatud ilma põhivara ümberhindluseta. Kaebuse alus on

olulises osas ära langenud. Kuna kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded kinnitati ilma

põhivara ümberhindluseta, ei saa kaebaja poolt kavandatud ümberhindluse arvestamata

jätmine kasutustasu määramisel isegi teoreetiliselt kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja poolt

esitatud tuvastamiskaebuse keskseks põhjenduseks on kaebaja väide, mille kohaselt oli

õigusvastane kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine

kasutustasu määramisel liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007. Kaebuse kohaselt on vastustaja

kaebaja põhivara väidetava ümberhindluse arvestamata jätmise tõttu ebaõigesti arvestanud nii

kapitalikulu kui ka mõistliku ärikasumi. RdtS § 63 lg 3 p 9 ja § 63 lg 4 p 6 ning Metoodikast

tuleneb, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine toimub raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja raamatupidamisandmete ja Metoodika alusel. Käskkirja andmisele suunatud

haldusmenetluses

esitas

kaebaja

Metoodika

§

lg

tulenevalt

vastustajale

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kasumiaruanded,

raudtee-ettevõtja

kasumiaruanded,

raudteeinfrastruktuuri põhivara arvestuse ja raudteeinfrastruktuuri bilansi 2003, 2004 ja 2005

kohta (vastustaja 29.09.2006 kirjaliku seletuse lisad 3 ja 4, toimiku köide 2, lk 132-151). Kui

kaebaja poolt vastustajale esitatud 2003 raamatupidamisandmetes oli põhivara kajastatud

soetusmaksumuses, siis 2004 ja 2005 andmetest ümberhinnatud väärtuses. Sellest tulenevalt

oli kaebaja põhivarade väärtus 2004 ja 2005 raamatupidamisandmetes ca 3 korda kõrgem kui

2003 andmetes. Seejuures ei olnud põhivara väärtuse kasv tingitud mitte kaebaja poolt tehtud

täiendavates investeeringutest raudteeinfrastruktuuri, vaid sellest, et kaebaja muutis põhivara

arvestuspõhimõtet

–

senise

soetusmaksumuse

meetodi

asemel

kajastati

põhivara

ümberhindluse meetodil. Kaebuse esitamisel lähtus kaebaja positsioonist, mille kohaselt oleks

vastustaja pidanud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukulu kapitalikulu ja mõistliku

ärikasumi komponenti arvutamisel lähtuma kaebaja poolt deklareeritud põhivara

raamatupidamislikust väärtusest st väärtusest, milles kaebaja põhivarad olid kajastatud

vastustajale esitatud kaebaja 2005 raamatupidamisandmetes. Kaebaja väitis seejuures, et tema

põhivarade tegelik raamatupidamislik väärtus (st bilansiline maksumus) on põhivarade

ümberhinnatud väärtus. Seega toetus kaebaja positsioon eeldusele, et tema poolt vastustajale

esitatud raamatupidamisandmed on õiged ja lõplikud. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et

kaebaja

poolt

kastutustasu

määramise

haldusmenetluses

vastustajale

esitatud

raamatupidamisandmed 2004 ja 2005 kohta olid põhivara raamatupidamisliku väärtuse osas

ebaõiged. Kaebaja ise on oma raamatupidamisandmeid tagantjärele korrigeerinud ning

leidnud, et tema põhivara õige ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 ei olnud mitte ümberhinnatud

väärtus vaid soetusmaksumus. Vastustaja selgitab, et kaebaja aktsionärid kinnitasid

09.01.2007 kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded ilma põhivara ümberhindluseta.

Kinnitatud aruannetes on kaebaja põhivarad kajastatud soetusmaksumuses.

Kinnitatud aruannetest nähtuvalt oli kaebaja põhivarade tegelik õige ja õiglane

raamatupidamislik väärtus:

- 31.12.2004 seisuga kokku 2,702 miljardit krooni (st 3,497 miljardit krooni vähem kaebaja

poolt käesolevas haldusasjas deklareeritud põhivara väärtusest). Raudteeinfrastruktuuri

majandamisega seotud põhivara väärtus moodustas sellest 1,656 miljardit krooni;

- 31.12.2005 seisuga 2,869 miljardit krooni. Raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud

põhivara väärtus moodustas sellest 1,876 miljardit krooni.

Kaebaja aktsionäride poolt 09.01.2007 kinnitatud aruanded on koostanud kaebaja juhatus,

kontrollinud kaebaja audiitor, heaks kiitnud kaebaja nõukogu ja aktsionärid ning aruannetes

esitatud andmete õigsust, sealhulgas põhivara väärtust puudutavas osas, on juhatuse ja

nõukogu liikmed kinnitanud oma allkirjadega aruandel. Vastavalt Raamatupidamise seaduse

(edaspidi RPS) § 15 lg 1 on raamatupidamise aastaaruande 3 eesmärk õigesti ja õiglaselt

kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid.

Seega on raamatupidamise aastaaruande eesmärk kajastada õigesti ja õiglaselt ka põhivara.

09.01.2007 kinnitatud kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid auditeerinud kaebaja

audiitorid on oma järeldusotsustes kinnitanud, et raamatupidamise aastaaruanded kajastavad

olulises osas õigesti ja õiglaselt kaebaja finantsseisundit seisuga 31.12.2004 ja 31.12.2005,

aruandeaasta majandustulemust, omakapitali muutusi ja rahavoogusid kooskõlas Eesti

Raamatupidamise seadusega ja Rahvusvahelise Finantsaruandluse Standarditega (toimiku

köide 6, lk 101 ja lk 67). Vastustaja on seisukohal, et 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete

kinnitamisega on kaebaja aktsepteerinud, et tema põhivara õige ja õiglane väärtus 2004 ja

2005 oli tegelikult soetusmaksumus ja loobunud oma positsioonist, mille kohaselt kaebaja

põhivarade raamatupidamislik ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 seisuga oli ümberhinnatud

väärtus. Ümberhindlusest loobumisega seoses on ära langenud asjaolu, millele kaebaja poolt

esitatud Kaebuse peamiselt tugines. Vastustaja selgitab, et kaebuse punktide 2.2, ja 2.3

kohaselt seisnes vastustaja poolt teostatud kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvestuse

ebaõigsus üksnes selles, et vastustaja ei võtnud arvesse kaebaja põhivarade väidetavat

ümberhindlust. Kuna kaebaja põhivarad ei olnud 2004 ja 2005 tegelikult ümber hinnatud, on

ilmne, et ümberhindluse arvestamata jätmine kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvutamisel

ei saanud isegi teoreetiliselt kaebaja õigusi rikkuda. Eelnevast tulenevalt ei ole käesoleva

haldusasja lahendamise seisukohalt enam asjakohased kaebaja väited seonduvalt põhivara

ümberhindluse arvestamata jätmisega kasutustasu määramisel (kaebuse punkt 2.2.) ning

mõistliku ärikasumi ebapiisavusega (kaebuse 2.3.). Vastustaja leiab, et kaebaja poolt

vaidlustatud käskkirjade õiguspärasuse hindamisel ei saa kaebaja põhivara väärtusena 2004 ja

2005 käsitleda sellist väärtust, mille raamatupidamisliku ja õiglase väärtusena käsitlemisest on

kaebaja ise loobunud. Kaebaja õiguste rikkumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda sellest, et

kaebaja põhivarade tegelik raamatupidamislik õige ja õiglane väärtus 2004 ja 2005 oli võrdne

soetusmaksumusega ja ümberhindlust ei toimunud. Lisaks eelnevale peab vastustaja

vajalikuks rõhutada, et seoses kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete ilma

ümberhindluseta kinnitamisega aktsionäride poolt on realiseerunud asjaolu, millele vastustaja

juhtis tähelepanu oma 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktis 2.4.5. (toimiku köide 2, lk 111).

Kirjaliku seletuse punktis 2.4.5. väljendas vastustaja seisukohta, et isegi juhul, kui Metoodika

ei välistaks sõnaselgelt ümberhindluse arvestamist kasutustasu määramisel (vt käesolevate

teeside punktid 5.1. ja 5.2.), tuleks kaebaja põhivarade ümberhindlus jätta kasutustasu

määramisel arvestamata, kuna kaebaja aktsionärid ei ole ümberhindlust kajastavaid kaebaja

2004 ja 2005 majandusaasta aruanded kinnitanud. Vastustaja leidis, et sellest tulenevalt ei ole

põhivarade ümberhindlust õiguslikult toimunud, majandusaasta aruanded võivadki

kinnitamata jääda ning kaebaja juhatus peab põhivarade ümberhindamisest loobuma.

Vastustaja oli seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel ei ole isegi

teoreetiliselt võimalik juhinduda aktsionäride poolt kinnitamata ja seetõttu ka veel toimumata

ümberhindluse tulemustest. Olukorras, kus kaebaja aktsionärid jätsidki ümberhindlust

kajastavad

aruanded

kinnitamata,

on

ilmne,

et

ümberhindluse

arvestamisel

liiklusgraafikuperioodiks

2006/2007

kasutustasu

määramisel

oleks

kaebajal

raamatupidamisliku manipulatsiooni tõttu olnud võimalik koguda põhjendamatult kõrgemat

kasutustasu. Samuti oleks võinud juurduda praktika, kus kaebaja juhatus hindab igal aastal

enne kasutustasu määramist põhivarade väärtuse ülesse, saavutades seeläbi kõrgema

kasutustasu määramise, kuid loobub ümberhindlusest majandusaasta aruande kinnitamiseks

ajaks. Vastustaja on seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel ei ole

kuidagi võimalik juhinduda kaebaja kui turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja suvast ning

tema poolt läbiviidud raamatupidamislikest eksperimentidest. Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramist reguleerivate õigusnormide eesmärk, milleks on mõistliku kasutustasu

arvutamist võimaldavate reeglite kehtestamine, ei oleks sellisel juhul saavutatav. Vastustaja

osundab, et käesolevaks hetkeks on kaebaja aktsionäride poolt kinnitatud, auditeeritud ja

äriregistrile esitatud ka kaebaja 2006.a ja 2007.a majandusaasta aruanded. Kõigis nimetatud

aruannetes on kaebaja põhivarad kajastatud soetusmaksumuses. Vastustaja on kaebuse aluse

äralangemisega seonduvat põhjalikult käsitlenud oma 25.04.2008 seisukoha punktis 2

(toimiku köide 6, lk 5-7) ja 13.05.2008.a seisukoha punktides 1 kuni 5 (toimiku köide 8, lk

198-203). Vastustaja jääb täiendavalt kõigi nimetatud põhjenduste juurde. Kaebuse aluse

äralangemist on käsitelnud ka kolmandad isikud oma 25.04.2008 seisukohas (toimiku köide 5,

lk 1-16) ja kaasatud isik oma 28.04.2008.a seisukohas (toimiku köide 6, lk 144-148).

Käesoleva haldusasja õige lahendamise seisukohast ei oma tähtust, miks kaebaja oma

põhivara ümberhindamisest loobus. Erinevalt kaebajast leiab vastustaja, et kaebaja 2004 ja

2005 majandusaasta aruannete kinnitamise asjaolud ei oma käesoleva vaidluse lahendamise

seisukohast tähtsust. Aruannete kinnitamise asjaolud ei muuda olematuks seda, et kinnitatud

aruannetes on kaebaja ümberhindlusest loobunud ja põhivara on aruannetes kajastatud

soetusmaksumuses. Teisisõnu, kaebuse alus on põhivara ümberhindlusele tuginevas osas ära

langenud. Vastustaja rõhutab, et ÄS § 290 lg 1 tulenevalt teostavad aktsionärid oma õigusi

aktsiaseltsis aktsionäride üldkoosolekul. ÄS § 290 lg 2 kohaselt on üldkoosolek aktsiaseltsi

kõrgeim juhtimisorgan. ÄS § 298 lg 1 sätestab üldkoosoleku ainupädevusse kuuluvad

küsimused ning vastavalt ÄS § 298 lg 1 p 7 on üldkoosoleku ainupädevuses ka majandusaasta

aruannete kinnitamine. Vastustaja leiab, et aktsiaseltsi majandusaasta aruande kinnitamise või

kinnitamata jätmisega saavad aktsionärid muuhulgas anda hinnangu sellele, kas juhatus on

nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi aktsiaseltsi raamatupidamise korraldamisel (ÄS § 306

lg 4). Vastustajale teadaolevalt jäid kaebaja juhatuse poolt koostatud 2004 ja 2005

majandusaasta aruanded, milles põhivara oli kajastatud ümberhinnatud väärtusest,

aktsionäride poolt kinnitamata just seetõttu, et Eesti Vabariigil ei tekkinud aktsionärina temale

esitatud andmete põhjal kindlust, et majandusaasta aruanded kajastavad kaebaja

finantsseisundit, sealhulgas põhivara väärtust, õigesti ja õiglaselt. Seetõttu pidas Eesti

Vabariik õigeks juhinduda RPS § 16 p 8 sätestatud konservatiivsuse printsiibist ning

hääletada aruannete kinnitamisele vastu. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul puudub alus

kahelda Eesti Vabariigi võimes hinnata temale majandusaasta aruannete kinnitamise eelselt

esitatud andmete adekvaatsust. Vastustaja on sellekohased põhjendused esitanud oma

30.07.2008 seisukoha punktis 3 (toimiku köide 9, lk 154-156). Vastustaja jääb nende

seisukohtade juurde. Kaebaja hilisem käitumine viitab üheselt sellele, et ka kaebaja ise

tegelikult möönab, et seoses ümberhindlusest loobumisega on kaebuse alus ja kaebaja õiguste

rikkumine ära langenud Pärast seda, kui kaebaja aktsionärid kinnitasid kaebaja 2004 ja 2005

majandusaasta aruanded ilma põhivara ümberhindluseta (st pärast 09.01.2007) on vastustaja

määranud kasutustasu veel kaheks liiklusgraafikuperioodiks – 2007/2008 ja 2008/2009.

Nimetatud kasutustasu määramise menetlustes kaebaja poolt esitatud raamatupidamisandmete

kohaselt oli kaebaja põhivara kajastatud soetusmaksumuses, millest lähtuvalt arvestas

vastustaja ka kasutustasu. Kaebaja liiklusgraafikuperioodide 2007/2008 ja 2008/2009

kasutustasu määramiseks antud käskkirju ei vaidlustanud. See viitab vastustaja hinnangul

asjaolule, et ilmselt on kaebaja siiski ka ise mõistnud, et ümberhindlusest loobumise järgselt

ei ole ümberhindluse kui mingisuguse raamatupidamise välise põhivara väärtuse

mittearvestamisele tuginevate kaebuste esitamine perspektiivikas. Vastustaja on sellekohased

põhjendused esitanud oma 30.07.2008 seisukoha punktis 2 (toimiku köide 9, lk 154).

Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi selle

kohta, milles seisneb kaebaja õiguste rikkumine olukorras, kus kaebaja 2004 ja 2005

majandusaasta aruanded on koostatud, auditeeritud, kinnitatud ja äriregistrile esitatud ilma

põhivara ümberhindluseta. Kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei seisne kaebaja õiguste

rikkumine mitte selles, kas kaebaja majandusaasta aruanne on kinnitatud põhivara

ümberhindlusega

või

ilma

selleta,

vaid

asjaolus,

et

vastustaja

ei

lähtunud

liiklusgraafikuperioodi 2006/2007 kasutustasu arvutamisel kaebaja põhivarade õiglasest

väärtusest, ei ole veenev ja läheb vastuollu kaebaja varasemate väidetega. Vastustaja rõhutab,

et puudub mistahes alus arvata, et kaebaja põhivarade õige ja õiglane väärtus on erinev

kaebaja põhivarade soetusmaksumusest. Vastustaja selgitab, et, kui varasemalt nägi kaebaja

oma õiguste rikkumist eelkõige selles, et vastustaja on liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007

kasutustasu määramisel jätnud arvestamata kaebaja poolt 2004 läbiviidud põhivara

ümberhindluse, siis nüüd leiab kaebaja, et vaatamata ümberhindlusest loobumisele ja sellele,

et kaebaja tegelike 2004 ja 2005 raamatupidamisandmete kohaselt ei ole põhivara üleshindlust

toimunud ning põhivarad on kajastatud soetusmaksumuses, oleks vastustaja siiski pidanud

kasutustasu määramisel põhivarade üleshindlust kui mingisugust kaebaja raamatupidamise

välist õiglast väärtust arvestama. Kaebaja selline arusaama on otseses vastuolus Metoodikaga.

Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu kaebaja poolt 21.11.2006 kaebuse täpsustuse punktis 11

avaldatule, mille kohaselt ei pea Metoodika rakendaja hakkama tuvastama, mis on varade

õiglane väärtus vaid peab lähtuma kaebaja raamatupidamisandmetest ja audiitori kinnitusest,

et kaebaja raamatupidamisandmed kajastavad õigesti ja õiglaselt kaebaja finantsseisundit (sh

varade väärtust). Seega puudub ka kaebaja enda arvates mistahes võimalus põhivarade

üleshindluse arvestamiseks, kui see ei ole kajastatud raamatupidamisandmetest. Puudub

vaidlus, et lõplikud ja õiged kaebaja 2004 ja 2005 raamatupidamisandmed ümberhindlust ei

kajasta. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukohtadest ei nähtu sisuliselt, milles seisneb kaebaja

õiguste rikkumine olukorras, mis on tekkinud seoses kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta

aruannete kinnitamisega ilma põhivara ümberhindluseta. Vastustaja on sellekohased

põhjendused esitanud oma 30.07.2008 seisukoha punktis 1 (toimiku köide 9, lk 151-154).

Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde. Kaebaja põhivarade ümberhindlus oli selle

kavandamise ajal tingimuslik ja ümberhindluse tulemuse õigsus kaheldav. Kaebaja on

kohtumenetluse käigus olnud läbivalt seisukohal, et 2004.a teostatud põhivara ümberhindluse

tulemused

olid

õiged

ning

ümberhindlus

viidi

läbi

kooskõlas

rahvusvaheliste

finantsaruandluse standarditega. Menetlusosaliste (sh kaebaja enda) poolt esitatud

dokumentidest aga nähtub, et kaebaja selline väide on eksitav. Kaebaja põhivarade

ümberhindlus oli kaebaja juhatuse poolt koostatud 2004.a majandusaasta aruande projekti

(18.05.2006.a kaebuse lisa 10) kohaselt tingimuslik. Aruande osaks olevast tegevusaruandest,

lisast 10 (materiaalne põhivara) ja audiitori järeldusotsusest nähtub, et aruanne on koostatud

eeldusel, et kaebaja võidab kasutustasu määramisega seotud kohtuasjad. Aruandes märgitakse

samas, et juhul kui kohtuasju ei võideta, tuleb varade raamatupidamislikku väärtust

korrigeerida. Samasugused viited ümberhindluse tingimuslikkusele sisalduvad ka kaebaja

2005 majandusaasta aruande (18.05.2006.a kaebuse lisa 2) tegevusaruandes, lisas 8

(materiaalne põhivara) ja audiitori järeldusotsuses. Seega nägid kaebaja juhtorganid ja audiitor

juba ümberhindluse kavandamise ajal 2004 ja 2005 ette võimalust, et hiljem tuleb

raamatupidamisandmeid muuta. Käesolevaks hetkeks on vastavad parandused ka tehtud ja

ümberhindluse mõju aruannetest välistatud. BDO Eesti AS (toimiku köide 2, lk 207-237) on

kaebaja põhivarade ümberhindluse kontrollimise järgselt tuvastanud, et kaebaja põhivarade

ümberhindlus baseerus olulises osas amortiseeritud asendusmaksumusel, mis on oma sisult

hinnangute andmine. Hinnangute kaudu leitud väärtused sisaldavad alati tõlgendamise riski

ning muutused hinnangutes mõjutaksid antud juhul otseselt väärtusi. Hinnangute andmisega

seotud riskid väljenduvad reeglina ka selles, kas hinnangu andja näol oli tegemist seotud või

sõltumatu osapoolega. Seotud osapoolte poolt (kelleks on antud juhul ka kaebaja spetsialistid)

antud hinnangutes on riskide olemasolu tõenäosus kõrgem võrreldes sõltumatute osapoolte

poolt antud hinnangutega. Kaebaja olulisemad ümberhindlused teostatud peamiselt kaebaja

sisemiste ressurssidega (st seotud osapoolte poolt), mis viitavad ka nimetatud riski

olemasolule. BDO Eesti AS juhtis ühtlasi tähelepanu asjaolule, et kaebaja juhtkond ei ole

teostanud vara väärtuse testi veendumaks, et amortiseeritud asendusmaksumuse meetodil

ümber hinnatud põhivarade väärtus ei ületa nende kaetavat väärtust. Nimetatud asjaolu on

kriitilise tähtsusega, kuna vastavalt IAS 16 arvestuspõhimõtetele ei tohi põhivara bilansiline

maksumus ületada tema kaetavat väärtust. BDO Eesti AS oli arvamusel, et ümberhindluse

rahalist suurust ning mõju arvesse võttes saaks vajaliku kindluse ümberhindluse õigsusele

anda vaid rahvusvaheliselt tunnustatud ning sõltumatu hindaja poolt antud hinnang. Sellist

hinnangut aga antud ei ole. Ümberhindluse tulemus ei olnud usaldusväärne, kuna vara

väärtuse testi jäi läbi viimata. Kaebaja põhivarade ümberhindlusele hinnangu andnud BDO

Eesti AS on märkinud, et antud juhul tähendab traditsiooniliste meetoditega usaldusväärse

vara väärtuse testi teostamise võimatus raamatupidamise aastaaruande seisukohalt seda, et

põhivarade kajastamise vastavust hea raamatupidamistava nõuetele ei ole hinnatud sellises

mahus ja ulatuses, mida näeksid ette rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (vt toimiku

köide 1, lk 241, viimane lõik). Nõuetekohase vara väärtuse testi läbi viimata jätmisele on

tähelepanu juhtinud ka teised audiitorbürood. Eelnevast tulenevalt vaidles Eesti Vabariik

kaebaja aktsionärina põhjendatult ümberhindluse tulemusi kajastava 2004.a majandusaasta

aruande projekti kinnitamise vastu. Eesti Vabariigi sellekohased põhjendused ja kaalutlused

nähtuvad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt 30.07.2008.a kohtule esitatud

kaebaja aktsionäride üldkoosoleku protokollidest (vt toimiku köide 9, lk 129-146). Majandus-

ja kommunikatsiooniministeerium on kaebaja 2004 majandusaasta aruande kinnitamisega

seotud vaidlusi puudutavad selgitused esitanud oma 30.07.2008 seisukoha punktis 4 (toimiku

köide 9, lk 124-126). Vastustaja on kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi õiguspäraselt

arvestanud ümberhindluse äralangemisest sõltumata. Metoodika § 4 lg 6 p 4 välistab põhivara

ümberhindluse

arvestamise

kõigi

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

komponentide

arvutamisel. Vastavalt Metoodika § 4 lg 6 p 4 ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kogukuludesse lülitada varade väärtuse muutust. Metoodika § 4 lg 6 p 4 lahtisest loetelust

tuleneb ühtlasi keeld arvestada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse igasugust

varade väärtuse muutust, mis ei ole tingitud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt tehtud

täiendavatest reaalsetest kulutustest põhivarale. Metoodika § 3 lg 3 kohaselt kuuluvad

kogukulude hulka otsekulud (Metoodika § 4 lg 4), kapitalikulu (Metoodika § 5),

proportsionaalne osa üldkuludest (Metoodika § 4 lg 2) ja mõistlik ärikasum (Metoodika § 7).

Seega keelab Metoodika § 4 lg 6 p 4 varade vääruse muutuse (sh põhivara üleshindluse)

arvesse võtmise mistahes kogukulu komponendi arvutamisel. Vastustaja jättis Metoodika § 4

lg 6 p 4 tulenevalt kaebaja kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata nii kapitalikulu

kui ka mõistliku ärikasumi arvutamisel. Vastustaja osundab, et enne käskkirja andmist

pöördus

vastustaja

Metoodika

§

lg

juhindudes

majandus-

ja

kommunikatsiooniministeerium poole Metoodika § 4 lg 6 p 4 rakendamise osas selgituse

saamiseks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium märkis oma 15.04.2005.a kirjas

vastustajale (toimiku köide 2, lk 171), et Metoodika § 4 lg 6 p 4 all on mõeldud ka põhivara

üleshindlust st raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse ei või seda lülitada. Ühtlasi

osundas ministeerium, et põhivara üleshindlust ei või arvesse võtta ka mõistliku ärikasumi

arvestamisel,

kuna

mõistlik

ärikasum

on

üks

osa

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kogukuludest. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgitus kinnitab veelkordselt, et

kaebaja põhivarade ümberhindluse tulemusena saadud põhivarade väärtuse lülitamine

kogukulude hulka kasutustasu arvestamisel oleks vastuolus Metoodikaga. Vastustaja on

seisukohal, et Metoodika § 4 lg 6 p 4 eesmärgiks on muuhulgas tagada kasutustasu stabiilsus

ning välistada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võimalus kasutustasu suurusega manipuleerida.

Kaebaja on avaldanud põhivarade ümberhindluse üheks põhjuseks on asjaolu, et varade

endise väärtuse baasil arvutatav amortisatsioon ei oleks võimaldanud katta varade

asendamiseks vajalikke tulevasi investeeringuid. Seega oli kaebaja sooviks ümberhindluse

läbiviimisel koguda raudteeveo-ettevõtjatelt raha ette. See oleks aga selges vastuolus

mõistliku kasutustasu põhimõttega ja ebaõiglane, kuna:

- tulevased investeeringud võivadki tegemata jääda,

- tulevased investeeringud ei suurenda raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise teenuse

väärtust tänaste vedajate jaoks (tänased vedajad ei pruugi järgnevatel perioodidel enam

veoteenust osutada),

- mõistlik ärikasum oleks varade üleshindluse arvestamisel oluliselt suurem ja kaebajal tekiks

võimalus veel tegemata investeeringute pealt juba täna kasumit teenida.

Vastustaja on seisukohal, et tulevaste investeeringute kandmise kohustuse panemine

kasutustasu kaudu ainult raudteeveo-ettevõtjatele rikub kasutustasu kehtestamise põhimõtteid

ja on ebaõiglane. Kui kasutustasu arvestamisel lähtutaks vaidlusalusel juhul põhivarade

ümberhindlusest, mis samas ei põhine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt tegelikult tehtud

investeeringutel põhivarasse, kujuneks kasutustasu suurus ebaõiglaseks ja ebamõistlikuks.

Varade väärtuse muutuse kogukulude hulgast välistamise mõtteks ongi varade väärtuse

muutuse tagajärjel toimuvate kasutustasu suurust mõjutavate raamatupidamislike kulukirjete

moonutustest tuleneva ebamõistlikult suure kasutustasu kehtestamise välistamine. Metoodika

§ 4 lg 6 p 4 tõlgendus, mille kohaselt ei või kogukuludesse lülitada põhivara üleshindlust, on

kooskõlas KonkS-st tuleneva turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeluga. KonKS § 16

sätestab põhimõtte, mille kohaselt on keelatud igasugune otsene või kaudne turgu valitseva

seisundi kuritarvitamine kaubaturul. Vastustaja on seisukohal, et turgu valitseva seisundi

kuritarvitamine võib muuhulgas seisneda ebamõistlike ja ebaõiglaste kasutustasu suurust

mõjutavate andmete määramises. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, mille kohaselt on

Metoodika § 4 lg 6 p 4 tulenevalt varade väärtuse muutust keelatud kogukuludesse arvestada

vaid siis, kui varade väärtuse muutusest tekib kulu. Seejuures väidab kaebaja, et põhivara

ümberhindlusest kulu ei teki. Vastustaja kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. Vastustaja

selgitab, et põhivara ümberhindluse (antud juhul üleshindluse) tulemusena suureneb põhivara

amortisatsioonikulu st üleshindluse tulemusena tekib täiendav kulu. Vastustaja osundab, et

kaebaja poolt kohtule esitatud 2004.a majandusaasta aruande projektist (sisaldab

ümberhindlust) nähtub, et ümberhindamise tulemusena kasvas ettevõtte aastane kulum umbes

386 miljoni krooni võrra, mis omakorda tingib oluliselt madalama tegevustulemi (toimu köide

1, lk 203). Eelnevast tulenevalt oli Metoodika § 4 lg 6 p 4 alusel kaebaja poolt kavandatud

põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi arvestamisel

õiguspärane ja põhjendatud. Vastustaja on Metoodika § 4 lg 6 p 4 kohaldamisega seonduvat

täiendavalt käsitlenud oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktis 2.4.4. (toimiku köide 2, lk

109-111), 25.04.2008.a seisukoha punktis 7.2. (toimiku köide 6, lk 11) ja 30.07.2008.a

seisukoha punkti 1.11. alapunktis 3 (toimiku köide 9, lk 153). Vastustaja jääb nimetatud

seisukohtade juurde. Kapitalikulu arvutamisel on põhivarade ümberhindluse arvestamine

täiendavalt välistatud Metoodika § 5 lg 1, lg 2 ja lg 3 koosmõjust tulenevalt Metoodika § 5 lg

teine

lause

sätestab,

et

juhul

kui

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

põhivarade

raamatupidamislik väärtus erineb oluliselt nende õiglasest väärtusest või kui kasutatavad

põhivara amortisatsiooninormid ei vasta põhivara kasulikule elueale, siis rakendatakse

Metoodika § 5 lg 4-12 kirjeldatud kapitalikulu arvestamise metoodikat. Kaebaja poolt

kasutustasu määramise haldusmenetluses esitatud raamatupidamisandmetele tuginedes asus

vastustaja

seisukohale,

et

kaebaja

põhivarade

raamatupidamislik

väärtus

erineb

ümberhindluse järgselt oluliselt nende õiglasest väärtusest kapitalikulu määramise mõttes.

Sellest tulenevalt arvestas vastustaja Metoodika § 5 lg 4-12 juhindudes kaebaja kapitalikuluks

kokku 143,311 miljonit krooni. Vastustaja leiab, et Metoodika § 5 lg 3 tõlgendamisel on

oluline eristada mõisteid “raamatupidamislik väärtus” ja “õiglane väärtus”. Erinevalt

kaebajast on vastustaja seisukohal, et Metoodika § 5 lg 3 kasutatud mõiste “õiglane väärtus”

sisustamisel ei saa juhinduda selle mõiste raamatupidamislikust tähendusest. Vastustaja

selgitab, et selline käsitlus ei ole kooskõlas Metoodika § 5 lg 3 teise lause mõttega. Mõiste

“õiglane väärtus” sisustamisel lähtuda Metoodika enda mõttest ja eesmärgist, eelkõige

Metoodika § 5 lg 1 ja lg 2. Metoodika § 5 lg 3 teises lauses sätestatud õiglase väärtuse

tuvastamisel analüüsitakse põhivarade raamatupidamislikku väärtust Metoodika § 5 lg 1 ja lg

2 toodud kapitalikulu mõiste ja eesmärgi kontekstis. Seda seetõttu, et põhivarade

raamatupidamislik

väärtus

sõltub

suuresti

põhivarade

hindamisel

kasutatud

hindamismeetodist ning ei pruugi seetõttu anda objektiivset ülevaadet põhivara väärtusest

kapitalikulu arvestamiseks. Kaebaja kasutas põhivarade ümberhindamisel 2004.a senise

soetusmaksumuse meetodi asemel ümberhinnatud väärtuse meetodit, mis tingiski põhivarade

väärtuse olulise muutuse võrreldes varasemaga. On ilmne, et kapitalikulu arvestus ei saa

sõltuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutatavast põhivarade hindamise meetodist.

Kapitalikulu arvestus peab olema kooskõlas kapitalikulu mõistega ning eesmärgiga kehtestada

mõistlik kasutustasu. Sellest tulenevalt ei ole mõeldav põhivara raamatupidamisliku väärtuse

ning õiglase väärtuse automaatne samastamine olukorras, kus põhivara raamatupidamislik

väärtus on tuvastatud formaalses vastavuses raamatupidamise seaduse nõuetega. Vastustaja

pädevuses on hinnata põhivara raamatupidamisliku väärtuse vastavavust põhivara õiglasele

väärtusele Metoodika mõttes. Metoodika § 5 lg 1 ja lg 2 tulenevalt on kapitalikulu seotud

põhivara soetamisega ja selle eesmärgiks on hüvitada põhivara soetamiseks tehtud kulutused

põhivara kasuliku eluea vältel. Seega on kapitalikulu arvestamise mõttes põhivara õiglaseks

väärtuseks põhivara soetusmaksumus. Metoodika § 5 lg 1 sisustamisel koosmõjus

soetusmaksumuse olemusega ilmneb, et kapitalikuluna on käsitletavad kulud, mis on tehtud

põhivara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise

tasu õiglane väärtus. Seega ei hõlma kapitalikulu mõiste kulusid, mida ei ole veel kantud.

Eelnevast tuleneb, et põhivara raamatupidamisliku väärtuse ja põhivara õiglase väärtuse

vastavuse tuvastamisel võrreldakse põhivara raamatupidamislikku väärtust põhivara

soetusmaksumusega. Juhul, kui põhivara raamatupidamislik väärtus erineb oluliselt põhivara

soetusmaksumusest, tuleb rakendada Metoodika § 5 lg 4-12. Selline arusaam on kooskõlas ka

Metoodika § 5 lg 3 esimese lause mõttega, kuna kapitalikulu arvestamisel põhivara

amortisatsioonist juhindumine on põhjendatud üksnes siis, kui põhivara amortisatsiooni

arvutamise aluseks olev põhivara väärtus on võrreldav põhivara soetamiseks tehtud kuludega.

Vastustaja tõlgendust Metoodika § 5 lg 3 toetavad ka järgmised kohtule esitatud dokumendid:

- BDO Eesti AS-i poolt koostatud kokkuvõte AS Eesti Raudtee infrastruktuuritasude

vastavusauditist. Kokkuvõtte kohaselt viitab Metoodika § 5 lg 2 sellele, et kapitalikulu suurus

peab kompenseerima infrastruktuuri teenuse osutamiseks soetatud põhivara soetusmaksumuse

(vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 10, punkti 4.1 esimene lõik). Vastustaja

möönab, et tegemist on õigusaktile audiitorite poolt antud tõlgendusega, kuid samas kinnitab

see seisukoht, et majandus- ja finantsala eriteadmistega isikud mõistavad kapitalikulu olemust

vastustajaga sarnaselt;

- Metoodika eelnõu seletuskirjas on rõhutatud põhimõtet, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

saab investeeringukulu tagasi kulumiperioodi lõpuks ning sarnasest põhimõttest lähtutakse ka

teistes majandusvaldkondades (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 7, lk 1). Seega

lähtus

Metoodika

looja

sellest,

et

kapitalikulu

kaudu

hüvitatakse

investeeringu

soetusmaksumus selle kasuliku eluea jooksul;

- Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraat 24.11.2005.a kirjast kaebajale

nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest) juhindumine põhivara puhul

ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri ettevõtja bilansi tasakaalustamist

(vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 6). Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka

kaebajale 24.08.2005.a saadetud kirjas (vastustaja 29.09.2006.a kirjaliku seletuse lisa 5).

Teisisõnu on Euroopa Komisjon pädeva institutsioonina seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramine põhivara soetusmaksumusest lähtuvalt ei ole Euroopa Liidu õigusega

vastuolus.

Kaebuse punktis 2.2.9. väidab kaebaja, et vastustaja lähenemine vara raamatupidamisliku ja

õiglase

väärtuse

mõistetele

välistab

sisuliselt

kõik

muud

raamatupidamislikud

arvestusmeetodid

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

põhivarade

hindamiseks

peale

soetusmaksumuse. Vastustaja kaebaja nimetatud seisukohaga ei nõustu. Metoodika ei piira

kaebaja õigusi põhivara väärtuse kajastamiseks sobiva meetodi valikul. Asjaolu, et

kapitalikulu arvestamise mõttes on põhivara väärtuseks põhivara soetusmaksumus, ei tähenda

seda, et kaebaja peab ilmtingimata oma põhivara soetusmaksumuses kajastama. Metoodika

annab juhised kasutustasu arvutamiseks mitte kaebaja raamatupidamise korraldamiseks.

Kaebuse punktis 2.2.4. illustreerib kaebaja kapitalikulu komponendi olulisust näitega 1000

kilomeetrisest raudteelõigust, mille keskmine eluiga on prognoositud veomahtude juures 20

aastat. Kaebaja selgitab, et toodud asjaoludel kulub infrastruktuur igal aastal 5% võrra ning

see 5% tuleb infrastruktuuri kvaliteedi ja ohutuse säilimiseks igal aastal asendada. Seega tuleb

igal aastal välja vahetada 50 km raudteed. Vastustaja märgib, et Metoodika võimaldab selle

50 km väljavahetamiseks tehtud kulutuste tagasi teenimist. Juhul, kui raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja teeb kulutusi 50 km raudtee asendamiseks, siis need kulutused teenib ta tagasi

asendatud raudteelõigu kasuliku eluea jooksul kasutustasu kaudu, mida maksvad raudteeveo-

ettevõtjad, kes selle aja jooksul asendatud raudteelõiku reaalselt kasutavad. Kui

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja igal aastal 50 km raudteed välja vahetab, siis sisuliselt

jõutaksegi olukorda, kus kapitalikulu komponendi kaudu laekub raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjale summa, mis kajastab aktuaalselt 50 km raudtee asendamiseks vajalikke kulusid.

Kui 50 km raudtee väljavahetamine läheb aja jooksul kallimaks, suureneb vastavalt ka

kapitalikulu komponent, kuna selle kaudu hakatakse hüvitama ka kallima raudteelõigu

väljavahetamise kulusid. Seetõttu on ekslik kaebaja väide, mille kohaselt eraldatakse igaks

aastaks 50 km raudtee väljavahetamiseks summa, millega sai selle 50 km lõigu välja vahetada

lõigu ehitamise ajal ehk ca 20 aastat tagasi. Kaebuse punktis 2.2.5. väidab kaebaja, et

infrastruktuuri säilitamiseks vajalike kulutuste alafinantseerimise jätkumine toob kaasa

kaebaja füüsilise kapitali seisundi halvenemise. Vastustaja rõhutab veelkord, et Metoodika

alusel arvutatav kapitalikulu komponent võimaldab põhivarasse tehtud investeeringud tagasi

teenida nende kasuliku eluea jooksul. Juhul, kui kaebaja jätkab põhivarana käsitletavate

investeeringute tegemist stabiilses mahus, jõuab kapitalikulu komponent keskmise põhivara

investeeringutega samale tasemele. Kaebaja on kapitalikulu ebapiisavuse illustreerimiseks

esitanud tabeli (toimiku köide 1, lk 34). Vastustaja rõhutab esmalt, et kõik nimetatud tabelis

kasutatavad lähteandmed on suvalised ja tõendamata. Selle vaatamata on kaebaja poolt

koostatud tabeli täiendamise tulemusena võimalik ära näidata kapitalikulu komponendi

jõudmine keskmise investeeringuga samale tasemele. Vastustaja esitas koos oma 29.09.2006.a

kirjaliku seletusega kohtule kaebaja poolt koostatud tabeli muudetud variandi (toimiku köide

2, lk 238). Muudatusena on kaebaja poolt vaadeldavat ajavahemikku (2005 – 2013)

pikendatud 2027.aastani. Muudetud tabelist nähtub, et isegi kaebaja poolt kasutatud suvalisi

lähteandmeid kasutades, jõuab kapitalikulu komponent investeeringutega samale tasemele

investeeringu kasuliku eluea jooksul (2024.a on väidetav investeeringute vajadus 350 miljonit

krooni ja kapitalikulu komponent 357 miljonit krooni). Vastustaja esitas kohtule ka kaebuse

leheküljel 9 toodud tabeli täiendatud variandi (toimiku köide 2, lk 239). Täiendatud tabelisse

on 0 perioodina lisatud 2004.a ehk piiraasta Metoodika mõttes. Vastavalt Metoodika § 5 lg 5

peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja eraldi arvestust enne 2004. aasta algust ja pärast seda

soetatud põhivara kohta ning sellest tulenevalt arvestab eraldi kapitalikulu. Seetõttu on õige

näidata andmed ka 2004.a seisuga. Kuivõrd vaba konkurentsi tingimustes kasutab ettevõtja

muude vahendite ebapiisavuse korral ka ärikasumit investeeringute tegemiseks, on täiendatud

tabeli osas “Finantseerimine” kaebaja laenuvajaduse tuvastamisel lisaks investeeringute ja

kapitalikulu erinevusele arvestatud ärikasumit. Selle tulemusena selgub, et kaebaja

laenuvajadus kaob 2008.a. Ärikasumi kujunemist kajastavad täiendatud tabeli osa

“Kapitalikulu” read “PV ärikasumi arvutamiseks,” “WACC,” ja “Ärikasum”. Seejuures on

tabeli lihtsustamise huvides WACC alates 2005.a näidatud konstantsena. Kaebuse punktis

2.2.5. väidab kaebaja, et finantsturud ei ole valmis talle laenama pikemaks perioodiks kui 10

aastat. Vastustaja on seisukohal, et arvestades kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

finantsmajanduslikku seisukorda ning asjaolu, et kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

bilansis on üle 1 miljardi krooni jaotamata kasumit, ei tohiks finantsturgudelt laenu saamine

ka pikemaks perioodiks kui 10 aastat erilisi raskusi valmistada. Sellest tulenevalt leiab

vastustaja, et raskused finantsturgudelt täiendava kapitali kaasamisel seonduvad mitte niivõrd

kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja finantsmajandusliku olukorraga, kuivõrd

asjaoluga, et kaebaja on oma laenuvõimet seni kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

ressursse ära kasutades kasutanud peaasjalikult raudteeveonduse huvides. Vastustaja osundab,

et täiendavate laenude võtmine ei ole ainus võimalus põhivarasse investeeringute tegemiseks.

Kaebajal on investeeringute tegemiseks võimalik kasutada ka eelmiste perioodide jaotamata

kasumit. Kaebaja poolt vastustajale esitatud raudteeinfrastruktuuri bilansi (seisuga

31.12.2005) kohaselt on raudteeinfrastruktuuri eelmiste perioodide jaotamata kasum 1 470

148 000 krooni (toimiku köide 2, lk 151, raudteeinfrastruktuuri bilanss 2005.a, alt kolmas rida

tulp “raudteeinfrastruktuur kokku”). Nimetatud summa arvel investeeringute tegemise kaudu

on

kaebajal

võimalik

parandada

tema

poolt

osutatava

teenuse

kvaliteeti

ja

raudteeinfrastruktuuri seisukorda. Kasutustasu kaudu teeniks kaebaja tehtud investeeringud

koos mõistliku ärikasumiga nende kasuliku eluea jooksul tagasi. Vastustaja on Metoodika § 5

tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi täiendavalt käsitlenud oma 29.09.2006

kirjaliku seletuse punktis 2.4.3 (toimiku köide 2, lk 108-109), 30.07.2008.a seisukoha punktis

1.9. (toimiku köide 9, lk 152-153), 22.09.2008.a seisukoha punktides 3.1.3. ja 3.1.5. (toimiku

köide 10, lk 7) ja 24.11.2008.a seisukoha punktis 3.2.5 (toimiku köide 10, lk 112). Vastustaja

jääb nimetatud seisukohtade juurde. Vastustaja on kaebaja mõistliku ärikasumi arvestanud

Metoodika § 7 nõudeid järgides. Mõistliku ärikasumi arvutamise reeglid sätestab RdtS § 50 lg

6 alusel Metoodika § 7. Vastavalt Metoodika § 7 lg 1 ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

mõistlik ärikasumi norm ületada kapitali kaalutud keskmist hinda (WACC). Metoodika § 7 lg

5 ja lg 6 tulenevalt leitakse mõistliku ärikasumi summa WACCi ja vastava teenuse

osutamiseks kasutatava põhivara korrutisena. Vastustaja on Metoodika § 7 sätestatud valemit

kohaldades arvestanud kaebaja kapitali kaalutud keskmiseks hinnaks 9,4843% ja mõistliku

ärikasumi suuruseks kokku 186,135 miljonit krooni, mis kaebaja turguvalitsevat seisundit

arvestades on mõistlik ja piisav. Asjaolu, et teatud osa kaebaja aktsionäridest soovis näha

oluliselt kõrgemat tootlust, ei muuda Metoodika alusel arvutatud ärikasumit ebamõistlikuks.

Turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja (st kaebaja) puhul ei saa ärikasumi mõistlikkust

hinnata üksnes investorite ootustest lähtuvalt. Vastasel korral satuks turgu valitsevas seisundis

oleva ettevõtja poolt küsitav müügihind sõltuvusse investorite suvast, mis tooks omakorda

kaasa konkurentsireeglite rikkumise. Vastustaja osundab siinjuures veelkord Riigikohtu

tsiviilkolleegium on oma 18.12.2002.a otsusele nr 3-3-1-66-02, mille kohaselt võib turgu

valitseva ettevõtja poolt kehtestatud teenuse hind olla ebaõiglaselt kõrge ka juhul, kui kasumit

ei teenitagi. Kaebaja soovis liiklusgraafikuperioodil 2006/2007 “mõistliku” ärikasumina saada

kokku 581,411 miljonit krooni ehk 395,276 miljonit krooni rohkem kui vastustaja määras.

Võttes aluseks kaebaja nägemuse kogukuludest (1,396 miljardit krooni), moodustaks

ärikasum sellest 42%. Vastustaja on veendunud, et sellises ulatuses ärikasumit ei saa kuidagi

mõistlikuks pidada. Kaesolevas haldusasjas vaidlevad kaebaja ja vastustaja kaebaja mõistliku

ärikasumiga seonduvalt kahe asjaolu üle: (1) WACCi suurus ja (2) põhivara väärtus, millele

WACCi tuleb kohaldada. Vastustaja poolt leitud WACC on õige ja Metoodikaga kooskõlas.

Vastustaja on kasutustasu määramisel kaebaja WACCi suuruseks arvestanud 9,4843%.

Vastavad põhjendused on esitatud Käskkirja seletuskirja punktis 4.1. (toimiku köide 1, lk 63-

68). Vastustaja leiab, et ligi 9,5%-line WACC on kaebaja turgu valitsevat seisundit arvestades

igati mõistlik. Vastustaja osundab, et energiaturul on sarnaste turguvalitsevas seisundis

olevate infrastruktuuri-ettevõtjate WACC vahemikus 7-7,5% ja samuti infrastruktuuri omava

AS-i Tallinna Sadam WACC on 8,1%. AS Tallinna Küte WACC samal perioodil oli 8,97%.

Asjaolu, et kaebaja soovib rohkem ärikasumit teenida, ei muuda Metoodika alusel arvestatud

WACC-i ebamõistlikuks. Kaebaja on kohtule esitanud omapoolse WACC-i arvutuse, mille

kohaselt on kaebaja WACC 12,70%. Seejuures ei nähtu kaebaja arvutusest, miks kaebaja

arvutus on võrreldes vastustaja arvutusega “õigem”. Asjaolu, et Metoodika § 7 lg 1 sätestatud

valemi alusel WACC arvutades on võimalik jõuda teistsugusele tulemusele, ei tähenda

iseenesest automaatselt, et vastustaja poolt leitud WACC oleks vale. Seda kinnitavad ka

spetsialistid oma 11.11.2008 arvamuses. Viidatud arvamuse kohaselt jätab Metoodika § 7

selle rakendajale mõningase tõlgendusruumi ning kuna erinevad spetsialistid võivad kasutada

erinevaid tõlgendusi, siis ka nende poolt leitud tulemus võib Metoodika § 7 vastata (toimiku

köide 10, lk 69, ülevalt kuues lõik). Seoses kaebaja WACC-ga vaidlevad pooled ka selle üle,

kas WACC-i arvutamisel tuleks lähtuda kaebaja kapitali struktuurist, mis sisaldab

ümberhindlust, või Metoodika § 7 lg 4 sätestatud reguleeritud kapitalis struktuurist. Vastustaja

rõhutab, et kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruande kinnitamise järgselt on Metoodika §

7 lg 4 kohaldamist puudutav vaidlus üksnes teoreetiline, kuna ilma põhivara ümberhindluseta

oli kaebaja tegelik kapitali struktuuri (st omakapitali ja võõrkapitali suhe) väga lähedane

Metoodika § 7 lg 4 sätestatud kapitali struktuurile 50:50. Sellele vaatamata leiab vastustaja, et

Metoodika § 7 lg 4 lähtumine WACC-i arvutamisel oli õiguspärane. Vastavad põhjendused on

vastustaja esitanud Käskkirja seletuskirja punktis 4.1. (toimiku köide 1, lk 67-68),

29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktides 2.5.8.-2.5.12. (toimiku köide 2, lk 115-116) ja

24.11.2008.a seisukoha punktides 3.1.12.-3.1.14. (toimiku köide 10, lk 111). Vastustaja

selgitab, et Metoodika kohaselt arvutatav WACC on oma olemuselt regulatiivne. See

tähendab, et WACC-i arvutamisel ei saa juhinduda üksnes WACC-i majandusteoreetiliselt

käsitlusest vaid eelkõige WACC-le Metoodikaga antud sisusust. WACC-i regulatiivsus on

põhistatud vajadusega vältida raudteeinfrastruktuuri kui olulise vahendi valdaja võimalikke

kuritarvitusi, mille tulemusena kujuneb WACC kunstlikult kõrgemaks. Üheks selliseks

kuritarvituseks võib olla kõrge omakapitali osakaalu hoidmine kapitalistruktuuris. Kaebaja on

õigesti märkinud, et omakapitali kaalutud keskmine hind on oluliselt kõrgem võõrkapitali

kaalutud keskmisest hinnast. Omakapitali hind on kõnesoleval juhul ca kolm korda

võõrkapitali hinnast kõrgem. Seega on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal võimalik pelgalt

kapitalistruktuuris omakapitali taset kõrgena hoides saada rohkem kasutustasu täiendavat

kasutusväärtust loomata. Nii võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kapitalistruktuuris kõrgema

omakapitali taseme hoidmiseks olla motiveeritud isegi siis, kui enama võõrkapitali kaasamine

oleks majanduslikult otstarbekam. Välistamaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võimalust

omakapitali osakaaluga manipuleerimise kaudu mõjutada WACC-i suurust ja seeläbi ka

kasutustasu suurust on Metoodika § 7 lg 4 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kui

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on samaaegselt ka raudteeveo-ettevõtja, on soovituslik

võõrkapitali osakaal vähemalt 50% kogukapitalist. Selline lahendus kaitseb raudteeveo-

ettevõtjaid kasutustasu manipulatsioonide eest ning võimaldab kasutustasu suurust

stabiliseerida. Sarnane regulatiivne kapitalistruktuur on kasutusel ka energiaturul. Metoodika

seletuskirja kohaselt on Metoodika eeskujuna kasutatud energiaturul kasutusel olevaid

metoodikaid. Energiaturu Inspektsioon kasutab regulatiivset kapitalistruktuuri ca 115

energiaturu ettevõtja kapitali kaalutud keskmise hinna arvutamisel ning selline lahendus on

praktikas ennast õigustanud. Lisaks eelnevale peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et

Metoodika § 7 lg 4 sätestatud juhis on suunatud vastustajale raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvutamisel. Metoodika § 7 lg 4 sätestatu kuulub kohaldamisele siis, kui

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on samaaegselt raudteeveo-ettevõtja. RdtS § 63 lg 1 kohaselt

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

määramiseks

vajalikud

toimingud

sellisel

juhul

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja asemel vastustaja. Kaebaja väidab, et Metoodika § 7 lg 4

kohaldamisel tuleb korrigeerida teisi WACCi arvutamisel kasutatavaid sisendeid. Vastustaja

selgitab, et Metoodika ei näe ette sellist sisendite korrigeerimist Metoodika § 7 lg 4 sätestatud

kapitali teoreetilise struktuuri rakendamisel. Metoodika § 7 lg 4 rakendamisel teiste sisendite

korrigeerimine läheks vastuollu Metoodika § 7 lg 4 eesmärgiga, milleks on kapitali struktuuri

manipulatsioonide kaudu kasutustasu suurusega manipuleerimise vältimine. 11.11.2008

kohtule esitatud spetsialisti arvamuses on spetsialistid leidnud, et kaebaja WACC on ca

10,889%. Spetsialistid ei ole andnud hinnangut vastustaja WACC õigusele ning nende

arvamusest lähtuvalt on ka vastustaja WACC õige ja Metoodikaga kooskõlas. Alljärgnevas

tabelis on võrdlevalt kajastatud vastustaja ja spetsialistide poolt leitud WACCi komponente.

Vastustaja on oma 24.11.2008.a seisukoha punktis 3.1. (toimiku köide 10, lk 109-117)

esitanud põhjendused, millest lähtuvalt on spetsialistid WACC komponentide arvutamisel

eiranud Metoodikast tulenevaid sõnaselgeid nõudeid. Vastustaja rõhutab, et spetsialistid on

Metoodika nõudeid eirates leidnud muuhulgas:

- Saksamaa 10-aastase võlakirja viie aasta keskmine intressimäär – spetsialistid on

intressimäära asemel arvutanud sisemise tulususe;

- Eesti riigirisk – spetsialistid on üksnes Eesti riigi krediidireitingust lähtumise asemel

arvestanud täiendavalt devalveerimisriski. Eesti Pank ja Rahandusministeerium on vastustes

meie

teabenõuetele

sisuliselt

kinnitanud,

et

Eesti

krediidireiting

juba

sisaldab

devalveerimisriski (vt käesolevate teeside 5.3.13.);

- Beetakordaja – spetsialistid on võrdlusettevõtetena kasutanud selliseid ettevõtteid, mis

kaebajaga tegelikult võrreldavad ei ole;

- Kapitalistruktuur – spetsialistid on esmases arvutuses jätnud kohaldamata Metoodika § 7 lg

4 sätestatud regulatiivse kapitalistruktuuri. Regulatiivse kapitalistruktuuri rakendamisel on

spetsialistid Metoodika vastaselt korrigeerinud teisi sisendeid. Vastustaja osundab, et juhul

asendada spetsialistide poolt WACC arvutamisel kasutatud ja Metoodika nõudeid eiravad

sisendid, st Saksamaa 10-aastase võlakirja viie aasta keskmine intressimäär, Eesti riigirisk ja

kapitalistruktuur (lihtsustamise eesmärgil teisi ebaõigeid sisendeid kõrvale jättes), Metoodika

nõuetele vastavate sisenditega, oleks spetsialistide leitud kaebaja WACC 8,928% st isegi

väiksem kui vastustaja poolt leitud WACC (vt tabelit üleval). Vastustaja rõhutab täiendavalt,

et vastustaja poolt kaebaja WACC arvutamisel leitud Eesti riigiriski (0,2%) (Metoodika § 7 lg

3) õigsust kinnitavad ka vastustaja poolt kohtule esitatud Eesti Panga (toimiku köide 10, lk

116) ja Rahandusministeeriumi (toimiku köide 10, lk 117) arvamused riigiriski kohta ning

Energiaturu Inspektsiooni 28.04.2006.a otsus nr 74-019/06S (toimiku köide 10, lk 122).

Viidatud tõendid lükkavad ümber ka spetsialistide 11.11.2008 arvamuses arvestatud Eesti

riigiriski (1,33%). Vastustaja osundab, et kaebaja enda hinnangul oli Eesti riigirisk 0%

(toimiku köide 1, lk 260-261). Eesti riigiriskiga seonduvat on vastustaja põhjalikult käsitlenud

ka oma 24.11.2008 seisukoha punktis 3.1.5. (toimiku köide 10, lk 109). Põhivara väärtus,

millele tuleb mõistliku ärikasumi arvutamisel WACCi kohaldada. Erinevalt kaebajast leiab

vastustaja Metoodika § 4 lg 6 p 4 tuginedes, et mõistliku ärikasumi arvutamisel tuleb WACCi

kohaldada põhivara väärtusele, mis ei sisalda vara väärtuse muutust (ümberhindlust).

Vastavad põhjendused on vastustaja esitanud käesolevate teeside punktis 5.1. Vastustaja

käsitlusega mõistliku ärikasumi arvutamisel kasutatavast põhivara väärtusest on nõustunud ka

spetsialistid oma 11.11.2008 arvamuses, kinnitades, et vastustaja käsitlus on kooskõlas

Metoodikaga. Samas on spetsialistid leidnud, et kaebaja käsitlus, mille kohaselt peaks

ärikasumi arvutamise aluseks olema põhivara ümberhinnatud maksumus, ei ole kooskõlas

majandusteooria ja Metoodikaga ning kaebaja tõlgendust ei tohiks ärikasumi arvutamise

aluseks oleva põhivara suuruse leidmisel kasutada (toimiku köide 10, lk 82-83). Eelnevast

lähtuvalt on ära langenud oluline osa käesoleva vaidluse esemest. Vastustaja selgitab, et

18.05.2006 kaebuse punktis 1.5 väitis kaebaja, et infrastruktuuri kasutada andmisest tekkivate

kulude katmiseks peaks liiklusgraafikuperioodi 2006/2007 kasutustasust laekuma kokku

1,396 miljardit krooni. Vastustaja poolt määratud kasutustasust laekub aga 790,831 miljonit

krooni. Kaebaja leidis, et nimetatud asjaolu tähendab 605 miljoni krooni suurust kasutustasu

alalaekumist. Sellest 605 miljonist kroonist ligi 400 miljonit krooni moodustas just ärikasum,

kusjuures kaebaja poolt väidetud ärikasumi alalaekumine oli seotud eelkõige asjaoluga, et

kaebaja arvates tulnuks mõistliku ärikasumi arvutamisel lähtuda üleshinnatud põhivara

väärtusest. Metoodika § 4 lg 6 p 4 ja spetsialistide 11.11.2008 arvamus aga välistavad kaebaja

sellise lähenemise kohaldatavuse sõnaselgelt. Kaebuse punktis 2.3.3. väidab kaebaja, et

vastustaja poolt Metoodika § 4 lg 6 p 4 ja § 5 lg 6 ja 7 koosmõjus Metoodika § 7 lg 5 antud

tõlgendus (st üleshindluse arvestamata jätmine kasutustasu määramisel) toob kaasa mõistliku

ärikasumi arvutamise üksnes osalt kaebaja põhivaralt või selle väärtuselt. Kaebaja leiab, et

selline tõlgendus piirab kaebaja õigust teenida mõistlikku ärikasumit kogu oma vara väärtuselt

ja sellisel piirangul puudub seadusest tulenev alus. Vastustaja rõhutab, et olukorras, kus

kaebaja on põhivara soetamiseks teinud kulutusi summas 1,9 miljardit krooni, ei ole mõeldav

ega lubatav ärikasumi teenimine põhivara arvutuslikult väärtuselt, milleks on ligi 4,9 miljardit

krooni. Vastasel korral oleks kaebajal võimalik ärikasumit teenida ka tegemata

investeeringutelt. Selline lahendus ei oleks kooskõlas raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

regulatsiooni põhieesmärgiga, milleks on mõistliku kasutustasu kehtestamine. Ärikasumi

arvestamine kaebaja põhivara arvestuslikult väärtuselt tooks kaasa sellise kasutustasu

kehtestamise, mis ei ole kooskõlas kaebaja poolt osutava teenuse majandusliku väärtusega.

Metoodika võimaldab kaebajal ärikasumit teenida tehtud investeeringute pealt. Kaebuse

punktis 2.3.4 leiab kaebaja, et piltlikult väljendudes võimaldab Metoodika kaebajal teenida

kolmetoalise korteri rendileandmisel WACC vastavat ärikasumit ainult ühe toa eest. Erinevalt

kaebajast on vastustaja on seisukohal, et Metoodika võimaldab küll, piltlikult väljendudes,

teenida kolmetoalise korteri rendileandmisel ärikasumit kolme toa eest. Küll aga ei võimalda

Metoodika ühetoalise korteri rendileandmisel teenida kasumit kolme toa eest, kui kaks

täiendavat tuba on veel valmis ehitamata ja seetõttu ei ole rentnikul võimalust neid kasutada.

Just viimati nimetatud olukorraga on kaebaja puhul tegemist, kuna kaebaja põhivara väärtus ei

ole muutunud mitte täiendavate investeeringute tegemise tõttu vaid põhivara väärtuse

arvestuspõhimõtete muutmise tõttu ühtegi krooni täiendavalt investeerimata. Vastustaja on

mõistliku ärikasumi arvestamise ja Metoodika § 7 kohaldamisega seonduvat täiendavalt

käsitlenud 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktis 2.5. (toimiku köide 2, lk 112 –116),

25.04.2008 seisukoha punktides 10 ja 11 (toimiku köide 6, lk 13-15), 13.05.2008 seisukoha

punktides 4.1.-4.3. (toimiku köide 8, lk 201-202) ja 24.11.2008 seisukoha punktides 3.1.-3.2.

(toimiku köide 10, lk 108-113). Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde. Vastustaja on

kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas Metoodika § 4 lg 5. Vastavalt Metoodika § 4 lg 5

prognoositakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otse- ja üldkulud Metoodika lisades toodud

tabelite andmete alusel, mis peavad olema kooskõlas raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viimase

kahe aasta auditeeritud majandusaasta aruannete ja liiklusgraafiku eelse majandusaasta

kulude-tulude täitmise prognoosiga. Erinevalt kaebajast leiab vastustaja, et Metoodika § 4 lg 5

ei kohusta vastustajat üldkulude arvestamisel aluseks võtma kolme viimase aasta aritmeetilist

keskmist ega eraldi liiklusgraafikuperioodi eelse majandusaasta näitajaid. Metoodika § 4 lg 5

tuleneb üksnes, et üldkulude prognoos peab olema kooskõlas kolme viimase aasta vastavate

näitajatega. Mõiste “kooskõlas” ei tähenda siin aritmeetilist keskmist. Seda kinnitab ka

majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt vastustajale 07.04.2006 antud selgitus

(vastustaja 29.09.2006 kirjaliku seletuse lisa 1) Metoodika § 4 lg 5 rakendamise kohta, mille

kohaselt

võib

raudteeinfrastruktuuri

prognoositava

kasutustasu

määramisel

kolme

majandusaastaga

kooskõlas

olevate

üldkulude

prognoosimisel

kasutada

erinevaid

analüüsimeetodeid ja koefitsiente. Kaebaja üldkulude prognoosimisel arvestas vastustaja

kaebaja üldkulude dünaamikat ning võimalikke muutusi üldises majanduskeskkonnas.

Aastatel 2002 – 2004 olid kaebaja üldkulud selgelt langevad. 2005.a oli kaebajale kui

stabiilselt tegutsevale raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale üldkulude dünaamika osas erakordne,

kuna üldkulude kogum kasvas varasema aastaga võrreldes ligi 25% (sh tööjõukulud üle 53%).

Vastustaja pöördus 24.03.2006 uurimispõhimõtet järgides kaebaja poole üldkulude

suurenemisega seotud asjaolude täpsustamiseks (toimiku köide 2, lk 248). Kaebaja piirdus

vastustaja päringule vastates üksnes lakooniliste selgituste esitamisega, mille põhjal ei olnud

võimalik kindlaks teha üldkulude suurenemise põhjendatust ega vajalikkust. Vastustaja

märgib, et turgu valitseva ettevõtja teenuse kasutajatelt ei ole õiglane nõuda ebaefektiivse

majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Metoodika § 4 lg 6 p 6 kohaselt ei või

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse lülitada mittepõhjendatud kulutusi. Metoodika

§ 4 lg 6 p 6 sätestatud põhimõte on rakendatav ka kaebaja üldkulude prognoosimisel. Kaebaja

üldkulude prognoosimisel arvestas vastustaja ka asjaoluga, et üldkulude suurenemise kaasa

toonud kulud on osaliselt ühekordsed (nt riigi poolt delegeeritud ülesannete täitmisega seotud

kulud ja kulud õiguste kaitsele), mistõttu ei saanud eeldada nende korduvust tulevikus ega

mõju kaebaja üldkuludele liiklusgraafikuperioodil 2006/2007. Eelnevast tulenevalt prognoosis

vastustaja kaebaja üldkulud läbi liiklusgraafikuperioodi 2005/2006 kasutustasu määramise

menetluses kohaldatud üldkulude summa (kokku 90,12 miljonit krooni), mida korrigeeriti

2005 tarbijahinnaindeksi kasvuga, mis oli Statistikaameti andmetel 4,1%. Nimetatud

arvestuse tulemusena prognoosis vastustaja liiklusgraafikuperioodil 2006/2007 kaebaja

üldkuludeks kokku ligi 93,82 miljonit krooni. Seega prognoosis vastustaja üldkulusid 3,7

miljonit krooni rohkem kui eelmisel liiklusgraafikuperioodil. Vastustaja osundab samas, et

kaebaja tegelikud üldkulud oli 2006 kaebaja enda andmetel 34 miljonit krooni. Vastustaja ei

nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude

prognoosimisel õigusvastane. Vastustaja selgitab, et Metoodika § 4 lg 5 ei keela

tarbijahinnaindeksi kasutamist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja üldkulude prognoosimisel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi on 07.04.2006 vastustajale antud selgituses

aktsepteerinud tarbijahinnaindeksi kasutamist. Vastustaja osundab, et alates 11.05.2008

kehtiva Metoodika § 4 lg 5 näeb otsesõnu ette tarbijahinnaindeksi kasutamise üldkulude

prognoosimisel. Kaebaja üldkulude prognoosi käsitlevad põhjendused on vastustaja esitanud

Käskkirja seletuskirja punktis 2.2 (18.05.2006 kaebuse lisa 1 koosseisus, lk 6-7), 29.09.2006

kirjaliku seletuse punktis 2.2. (toimiku köide 2, lk 104-106), 24.04.2008 seisukoha punktis 6

(toimiku köide 6, lk 10-11) ja 30.07.2008 seisukoha punktides 5.2.-5.3. (toimiku köide 9, lk

158). Vastustaja jääb nende põhjenduste juurde. Metoodika § 3 lg 4 on kooskõlas RdtS § 59

lg 4 ega piira kaebaja õigust saada abiteenuste osutamisega seoses seaduses sätestatud tasu.

Kaebaja leiab, et Metoodika § 3 lg 4 piirab kaebaja RdtS § 59 lg 4 rajanevat õigust saada

hüvitist kõigi abiteenuste osutamisega kaasnevate kulude eest. Väidetav piirang seisneb

kaebaja arvates selles, et Metoodika § 3 lg 4 tulenevalt ei hõlma abiteenuste osutamise tasu

kapitalikulu. Vastustaja on seisukohal, et Metoodika § 3 lg 4 on kooskõlas RdtS § 59 lg 4 ega

piira kaebaja õigusi iseseisvalt. Vastavalt RdtS § 59 lg 4, kui rongiliinil pakub juurdepääsu

abiteenuseid ainult üks pakkuja, võib kasutustasu juurdepääsu abiteenuste eest olla seotud

üksnes nende osutamise otseste kuludega ning seda arvestatakse üksnes tegelikult tarbitud

abiteenuste eest. Metoodika § 3 lg 4 sisustab RdtS § 59 lg 4 tuleneva määratlemata

õigusmõiste “osutamise otsesed kulud” sätestades, et abiteenuse otsesed kulud on selle

teenuse osutamise otsekulud ja proportsionaalne osa üldkuludest. Seega Metoodika § 3 lg 4

üksnes täpsustab RdtS § 59 lg 4 sätestatut. RdtS § 59 lg 4 koosmõjus § 59 lg 3 välistab

abiteenuste osutamisega seotud kasutustasu koostisest kapitalikulu komponendi. RdtS § 59 lg

3 kohaselt koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja

lisateenuste eest raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust

ärikasumist. RdtS § 59 lg 3 kasutatud määratlemata õigusmõiste “kasutada andmise kulud” on

oma olemuselt laiem RdtS § 59 lg 4 sisalduvast määratlemata õigusmõistest “osutamise

otsesed kulud”. Erinevalt “osutamise otsestest kuludest” hõlmavad “kasutada andmise kulud”

ka kapitalikulu komponenti. Teisisõnu, juhindudes Metoodika § 3 lg 3 sisalduvast kogukulude

määratlusest, hõlmab “kasutada andmise kulu” kõiki kogukulu komponente välja arvatud

mõistlik ärikasum. “Osutamise otseste kulude” hulgast on aga lisaks mõistlikule ärikasumile

välistatud ka kapitalikulu. Eelnev kinnitab, et piirang, mille kohaselt ei hõlma abiteenuste

osutamisega seotud kasutustasu kapitalikulu komponenti, tuleneb seadusest mitte

Metoodikast, mistõttu puudub vastuolu Metoodika § 3 lg 4 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse

vahel. Lisaks eelnevale peab vastustaja vajalikuks märkida, et Metoodika § 3 lg 4 ei saa

kuidagi piirata ega rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, sest:

- Kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei osuta ise liiklusgraafikuperioodil 2006/2007

ühtegi abiteenust. Kaebaja vahendab üksnes sideteenuseid ja elektrienergiat tegeliku teenuse

pakkuja hinnakirja alusel;

- Kaebajal puudus liiklusgraafikuperioodil 2006/2007 abiteenuste osutamiseks vajalik

põhivara (vt toimiku köide 2, lk 132-151);

- RdtS § 58 lg 3 tulenevalt ei ole abiteenuste osutamine kaebajale kohustuslik. Sarnane

põhimõte tuleneb ka direktiivi 2001/14/EÜ art 5 lg 3.

Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei ole vastustaja poolt Metoodika § 3 lg 4 ja § 9 lg 2 alusel

arvutatud abiteenuste kasutustasu õigsust sisuliselt vaidlustanud. Teisisõnu ei ole kaebaja

vaidlustanud Metoodika § 3 lg 4 ja § 9 lg 2 kohaldamise õigsust. Vastustaja on Metoodika § 3

lg 4 ja RdtS § 59 lg 4 kohaldamisega seonduvalt täiendavalt käsitlenud oma 29.09.2006

seletuse punktis 2.8. (toimiku köide 2, lk 119-120). Metoodika § 3 lg 5 on kooskõlas RdtS §

59 lg 5 ega piira kaebaja õigust saada sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada

andmise eest seaduses sätestatud tasu. Kaebaja väidab, et Metoodika § 3 lg 5 piirab RdtS § 59

lg 5 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime

osa kasutada andmisega kaasnevate kulude eest. Kõnesolev piirang seisneb kaebaja arvates

selles, et Metoodika § 3 lg 5 välistab sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa eest

makstava kasutustasu komponentide hulgast kapitalikulu ja proportsionaalse osas üldkuludest.

Vastustaja on seisukohal, et Metoodika § 3 lg 5 on kooskõlas RdtS § 59 lg 5 ning kaebaja

saab sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisega seotud proportsionaalse

osa üldkuludest ja ka kapitalikulu komponendi kätte raudteeinfrastruktuuri kasutustasu näol.

RdtS § 59 lg 5 sätestab selgelt põhimõtte, et sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime osa

kasutada andmisega seotud kasutustasu võib hõlmata üksnes selle konkreetse läbilaskevõime

osa kasutada andmisega seotud otseseid kulusid. Seega peab kõnesolev kasutustasu katma

need täiendavad kulud, mis kaasnevad sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada

andmisega.

Selline

regulatsioon

lähtub

asjaolust,

et

proportsionaalne

osa

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja üldkuludest ja kapitalikulu tasutakse kogu ulatuses nende

raudteeveo-ettevõtjate poolt, kellele on läbilaskevõime jaotamise menetluses eraldatud

läbilaskevõimeosi rongiliinidena. RdtS § 59 lg 5 ja Metoodika § 3 lg 5 sätestatu ei saa

kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja õigusi rikkuda, kuna vaatamata RdtS § 59 lg 5 ja

Metoodika § 3 lg 5 sätestatule ei jää raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal midagi saamata.

Vastustaja on Metoodika § 3 lg 4 ja RdtS § 59 lg 4 kohaldamisega seonduvalt täiendavalt

käsitlenud oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktis 2.9. (toimiku köide 2, lk 120-121).

RdtS § 59 lg 6 on formaalselt põhiseaduspärane. RdtS § 59 lg 6 annab majandus- ja

kommunikatsiooniministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks. Kaebaja väidab, et

RdtS § 59 lg 6 on formaalses vastuolus PS-ga. Vastustaja kaebaja sellise seisukohaga ei

nõustu. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab

vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni

põhimõtetele4. Kaebaja ja vastustaja vahel puudub vaidlus RdtS § 59 lg 6 vastavuse üle

pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse põhimõttele. Poolte vahel on vaidlus

sellele üle, kas RdtS § 59 lg 6 on kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. Kaebaja

leiab, et RdtS § 59 lg 6 on oma ulatuse poolest vastuolus PS § 94 lg 2, kuna annab ministrile

õiguse kehtestada Metoodika praeter legem määrusega ning RdtS § 59 lg 6 ega muud RdtS

sätted ei anna ministrile ühtegi sisulist juhist Metoodika kehtestamiseks. Vastustaja on

seisukohal, et RdtS § 59 lg 6 annab ministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks.

Intra legem määruse andmiseks vajalikule delegatsiooninormile esitatavaid nõudeid on

Riigikohus põhjalikult käsitlenud 20.12.1996 otsuses nr 3-4-1-3-96. Viidatud otsuse kohaselt

täpsustatakse delegatsiooninormis akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava

määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Seejuures võib volituse eesmärk, sisu ja

ulatus olla ka seadusest tõlgendamise teel tuletatav. Antud juhul nähtub pädev haldusorgan

RdtS § 59 lg 6 ning volituse eesmärk, sisu ja ulatus on muuhulgas tuletatavad RdtS § 59 lg 1,

lg 3 ja lg 6 tõlgendamise kaudu. Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et RdtS § 59 lg 6

sisalduv volitusnorm on kooskõlas ka PS § 3 lg 1 tuleneva nõudega, mille kohaselt on

põhiõiguste ja vabaduste piiramise aluseks seadus ning täitevvõim võib seadusega sätestatud

põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada. Kaebaja on ka ise kaebuse punktides

1.2 ja 1.3 väljendanud seisukohta, et tema põhiõiguste ja vabaduste piirangud tulenevad RdtS-

st ja KonkS-st. Vastustaja jagab kaebaja sellist seisukohta. Metoodika üksnes täpsustab

seadusest tulenevaid piiranguid. Vastustaja on RdtS § 59 lg 6 formaalse põhiseaduspärasusega

seonduvat põhjalikumalt käsitlenud oma 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktides 2.6.1.-2.6.5.

(toimiku köide 2, lk 116-117). Metoodika on formaalselt põhiseaduspärane. Metoodika

formaalse põhiseaduspärasusega seonduvalt puudub kaebaja ja vastustaja vahel vaidlus selle

üle, et Metoodika on kooskõlas pädevus-, menetlus- ja vorminõuete ning määratuse

põhimõttega. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Metoodika on kooskõlas

seadusereservatsiooni

põhimõttega.

Seadusereservatsiooni

põhimõtte

kohaselt

vajab

põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. Üldist

seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse

alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures

nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusega

hõlmatud. Kaebaja märgib, et Metoodika sisaldab mitmeid RdtS ja teistes seadustest

sätestamata raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtjate majandustegevuse

piiranguid, mida kaebaja on Kaebuse punktis 2 piisava põhjalikkusega käsitlenud. Vastustaja

on seisukohal, et Metoodika ei sätesta iseseisvalt ühtegi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja

raudteeveo-ettevõtjate majandustegevuse piirangut. Kõik nimetatud piirangud tulenevad

raudteeseadusest, konkurentsiseadusest või teistest seadustest. Metoodika üksnes täpsustab

seaduses sätestatut. Vastustaja on Metoodika formaalset põhiseaduspärasust puudutavad

seisukohad esitanud 29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktides 2.6.6.-2.6.10. (toimiku köide 2,

lk 117-118). Vastustaja jääb nende põhjenduste juurde. Metoodikast tulenevad kasutustasu

arvestamise põhimõtted ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega materiaalses vastuolus.

Metoodika kui määruse materiaalne kooskõla PS-ga eeldab põhiõiguste riive legitiimse

eesmärgi olemasolu ning põhiõiguste ja –vabaduste riive proportsionaalsust saavutava

eesmärgi suhtes. Hindamaks legitiimse eesmärgi olemasolu ning piirangu proportsionaalsust,

tuleb tuvastada riivatavad põhiõigused ja –vabadused. Kaebaja on seoses Metoodika

materiaalse põhiseaduspärasusega esitanud järgmised väited: Metoodika § 3 lg 4 piirab RdtS

§ 59 lg 4 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi abiteenuste osutamisega kaasnevate

kulude eest; Metoodika § 3 lg 5 piirab RdtS § 59 lg 5 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist

kõigi sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõime kasutada andmisega kaasnevate kulude eest;

Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva

raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu diferentseerimiseks puudub seadusest tulenev alus;

Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 asetavad raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustuse doteerida

raudteereisijateveo-ettevõtjaid ning sellel avalik õiguslikul rahalisel kohustusel puudub

seadusest tulenev alus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja nimetatud väited ei ole

analüüsitavad materiaalse põhiseaduspärasuse kontekstis. Kaebaja väited seonduvad

formaalse põhiseaduspärasuse tingimustega ning eelkõige seadusereservatsiooni põhimõtte

järgmisega. Selle viitab ka kaebaja ise leides kaebuse punktides 4.3. ja 4.4., et Metoodika § 6

lg 5 ja § 8 lg 2 on vastuolus PS § 3, § 94 lg 2 ja § 113, mis kõik sätestavad formaalse

põhiseaduspärasuse tingimusi. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate

poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimise alus tuleneb

seadusest. Kaebaja hinnangul on Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud avaliku

reisijateveoteenuse osutajate vabastamine kasutustasu püsikulude osa tasumisest vastuolus

RdtS § 7 lg 1 ja § 50 lg 1 sätestatud raudteeveo-ettevõtjate diskrimineerimise keelu ja võrdse

kohtlemise põhimõttega ning PS § 3 ja § 94 lg 2. Vastustaja on seisukohal, et Metoodika § 6

lg 5 ja § 8 lg 2 on kooskõlas raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas kaubaveoteenust ning

reisijateveoteenust osutavad raudteeveo-ettevõtjad on võrdsed turuosalised või mitte.

Vastustaja on seisukohal, et kaubaveoteenust ning reisijateveoteenust osutavad raudteeveo-

ettevõtjad ei ole käsitletavad võrdsete subjektidena, kelle ebavõrdne kohtlemine oleks

vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgnevate

asjaoludega:

- Kaubarongid on reisirongidest mitmeid kordi raskemad ja avaldavad seetõttu

raudteeinfrastruktuurile kahjulikumat mõju. Seetõttu peavad kaubaveoteenust osutavad

raudteeveo-ettevõtjad kandma ka suurema osa raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise

kuludest ning tasuma suuremat kasutustasu. Kauba- ja reisirongide kaalude erinevuste

tõendamiseks on vastustaja kohtule esitanud dokumendi, millest nähtub, et kui reisirongi

kogukaal on kuni 304 tonni, siis kaubarongi kogukaal või ulatuda kuni 5 500 tonnini (toimiku

köide 2, lk 240-242). Kauba- ja reisirongide kaalu suurele erinevusele kui Metoodika § 6 lg 5

ja § 8 lg 2 sätestatu sisulisele põhjendusele on viidatud ka Metoodika eelnõu seletuskirja lisas,

kus vastuses kaebaja Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 puudutavale küsimusele märgitakse, et

/…/ Metoodika väljatöötamisel on arvestatud asjaoluga, et kaubarongid on mitmeid kordi

raskemad kui reisirongid (toimiku köide 2, lk 167-168). Kaubarongi teljekoormus rööpale on

oluliselt suurem kui reisirongi vastav näitaja. Vastustaja on kohtule esitanud dokumendi,

millest nähtub, et reisirongi teljekoormus rööpale on kuni 16,75 tonni, kaubavaguni

teljekoormus rööpale on aga 24 tonni (toimiku köide 2, lk 240-242). Oluline on siinjuures

märkida, et kaebaja poolt kasutatavad vedurite C36-7Ai ja C30-7Ai teljekoormus rööpale on

kõige suurem – vastavalt 30,2 tonni (maksimaalselt 31,7 tonni) ning 29,3 tonni;

- Erinevalt kaubarongidest on reisirongidel vedrustus. Vedrustuseta kaubarongid kahjustavad

raudteeinfrastruktuuri rohkem;

- Kaubarongid (maksimaalse pikkusega 798 m, millele lisandub veduri pikkus) on

reisirongidest (maksimaalse pikkusega 186,9 m, sisaldab veduri pikkust) kordades pikemad

(toimiku köide 2, lk 240-242), mistõttu vajavad kaubarongid oluliselt pikemaid jaamateid.

Pikemate jaamateede ehitamiseks tehtavat kulutused ei suurenda kaebaja poolt osutatava

teenuse majanduslikku väärtus reisijateveoteenust osutavate raudteeveo-ettevõtjate jaoks;

- Reisirongid liiguvad erinevalt kaubarongidest vastavalt sõidugraafikule, mis tagab neile

eraldatud läbilaskevõime kasutamise täies ulatuses ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale

püsiva sissetuleku. Kaubaveoteenust osutavad raudteeveo-ettevõtjad ei suuda valdavalt neile

eraldatud raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimet täies ulatuses ära kasutada, mistõttu on

kasutustasu muutuvkulu osa laekumine nende puhul ebastabiilne. Sellest tulenevalt on

kasutustasu püsikulu osa käsitletav ka läbilaskevõime reserveerimistasuna;

- Reisirongide liikumiskiirus on suurem kui kaubarongidel, mistõttu kasutavad nad

raudteeinfrastruktuuri ajaliselt vähem ja hoiavad jaamade vahelisi lõike ajaliselt vähem kinni

võimaldades nii suurema hulga rongide teenindamist;

- Avaliku reisijateveoteenuse osutajad kasutavad oluliselt väiksemat osa kaebaja

raudteeinfrastruktuuri

läbilaskevõimest.

Suurem

osa

kogu

kaebajale

kuuluva

raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimest on eraldatud kaubaveo-ettevõtjatele;

-

Raudteeameti

peadirektori

kt

21.12.2000

käskkirjaga

nr

kinnitatud

“Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” (muudetud Raudteeameti

peadirektori 19.03.2003 käskkirjaga nr 35ü) alusel olid avaliku reisijateveoteenuse osutajad

vabastatud kasutustasu püsikulu osa tasumisest, mistõttu on sellise vabastuse kehtima jäämine

kooskõlas õiguskindluse printsiibiga. Kaebaja on eelnimetatud asjaoludest kohtumenetluses

sisuliselt vaidlustanud ainult ühe – reisi- ja kaubarongide kaalude erinevusele viitava asjaolu –

kuid sedagi alusetult.

Kaebaja ei ole vaidlustanud Metoodika § 6 lg 2 sätestatud püsi- ja muutuvkulude jaotust.

Asjaolule, et kõik raudteeveo-ettevõtjad ei ole käsitletavad võrdsetena, viitvad ka direktiivi

2001/14/EÜ art 4 lg 5 ja RdtS § 59 lg 1. Vastavalt Direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 5 tagavad

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad, et maksustamisskeemi kohaldamine tooks kaasa võrdsed ja

diskrimineerimata tasud eri raudtee-ettevõtjatele, kes osutavad teenust samalaadses turuosas

samaväärse iseloomuga teenuseid, ning tegelikult rakendatavad tasud oleksid kooskõlas

võrguaruandes sätestatud normidega. RdtS § 59 lg 1 kolmanda lause kohaselt võetakse

kasutustingimuste kindlaksmääramisel arvesse teenuse iseloomu ja kestust, turu olukorda ning

raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti raudteeveeremi koosseisu, seisundit ja veokiirust.

Vaieldamatult kuulub kasutustingimuste koosseisu ka kasutustasu. Seega on erinevate

turuosades erineva iseloomuga raudteeveo-ettevõtjate erinev kohtlemine (Metoodika § 6 lg 5

ja § 8 lg 2) nii direktiivi 2001/14/EÜ kui ka RdtS tasemel sanktsioneeritud. Vastustaja on

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu diferentseerimisega seonduvalt täiendavalt käsitlenud oma

29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktis 2.10 (toimiku köide 2, lk 121-123) ja 25.04.2008

seisukoha punktis 13 (toimiku köide 6, lk 15-16). Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 ei aseta

raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustust doteerida raudteereisijateveo-ettevõtjaid. Kaebuse

punktis 4.4. väidab kaebaja, et Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 on vastuolus PS § 113, kuna

viidatud Metoodika sätted panevad raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustuse maksta kinni

samade normide kohaselt reisijateveoteenuse osutajatele antud soodustuse. Vastustaja on

seisukohal, et Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 ei sätesta avalik-õiguslikku rahalist kohustust ega

ole vastuolus PS § 94 lg 2 ja § 113 (toimiku köide 2, lk 123-124). Vastavalt PS § 113 sätestab

riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Vastustaja

leiab, et Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 ei sätestab raudteekaubaveo-ettevõtjatele kohustusi,

mis oleks käsitletavad avalik-õiguslike rahaliste kohustustena. Avalik-õigusliku kohustuse

panemisena raudteekaubaveo-ettevõtjatele ei saa käsitleda olukorda, kus erinevates turuosades

tegutsevate ja erineva iseloomuga teenuseid osutavate raudteeveo-ettevõtjate poolt makstav

kasutustasu on erinev. Samuti ei saa avalik-õigusliku kohustuse panemiseks lugeda seda, kui

raudteeinfrastruktuuri rohkem koormavate raudteekaubaveo-ettevõtjate poolt makstav

kasutustasu on suurem. Oluline on siinjuures märkida, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu,

millega seonduvat Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 reguleerivad, ei laeku riigile, mistõttu

puudub kasutustasus avalik-õiguslik element. Asjaolu, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

regulatsioon tuleneb õigusaktidest, ei muuda kasutustasu avalik-õiguslikuks rahaliseks

kohustuseks. Vastustaja on seisukohal, et Eestis kehtiv raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

regulatsioon on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Erinevalt kaebajast on vastustaja

seisukohal, et RdtS ja Metoodika on direktiividega 91/440/EÜ ja 2001/14/EÜ kooskõlas.

Euroopa Liidu direktiividel puudub siseriiklikku õigust muutev mõju, direktiivid ei asenda

siseriiklikku õigust ning ei loo isikule subjektiivseid õigusi. Direktiiv on otseselt kohustuslik

ainult liikmesriigile, kes peab direktiivis määratletud eesmärkide saavutamiseks tegutsema.

Tegutsemine eeldab tavaliselt siseriikliku normistiku välja andmist. Tegutsemise vormi ja

meetodi valik jääb seejuures liikmesriigile. Seega ei esita direktiivid liikmesriigile direktiivi

eesmärgi saavutamiseks mingeid formaalseid nõudeid. Direktiividest tulenevate eesmärkide

saavutamine võib toimuda nii vastava seaduse kui ka määruse vastuvõtmisega. Eesti on

liikmesriigina direktiividest 2001/14/EÜ ja 91/440/EÜ tuleneva kohustuse, saavutada

nimetatud direktiivides sätestatud eesmärgid, täitnud. Seda kinnitab muuhulgas Euroopa

Komisjoni transpordi ja Energeetika Direktoraadi peadirektori Francois Lamoureux’

24.08.2005.a kiri kaebajale, millest nähtub, et Euroopa Komisjon ei ole pädeva

institutsioonina tuvastanud Euroopa Liidu raudteevaldkonda puudutava õiguse rikkumisi, mis

õigustaksid rikkumist käsitleva menetluse alustamist Eesti suhtes. Vaidlustatud käskkirjad on

HMS § 56 nõuetele vastavalt põhjendatud. Käskkirjade põhjendused sisalduvad nii

käskkirjades kui ka nende juurde kuuluvates seletuskirjades. 30.07.2008 esitas kaebaja

kohtumenetluse senist käiku ja kestvust ning kaebaja poolt esitatud menetlusdokumentide

mahtu arvestades üllatuslikult väite, mille kohaselt ei vasta käskkirjad HMS § 56 lg 1

sätestatud nõuetele. Vastustaja hinnangul on kummaline, et enam kui 2 aastat pärast kaebuse

esitamist avastab kaebaja ühtäkki, et vaidlustatud käskkirjad ei olegi üldse põhjendatud ning

haldusorgani mõttekäik jääb haldusaktist kaebajale arusaamatuks. On ilmne, et kaebaja poolt

Kaebuse täienduses esitatud väited on otsitud. Käskkirjade vaidlustamiseks niivõrd ulatusliku

kaebuse esitamine ja hiljem selle korduv täpsustamine ja täiendamine olnuks võimatu, kui

Käskkirjad ei sisaldaks ühtegi põhjendust. Kaebaja poolt seni esitatud menetlusdokumentidest

nähtub üheselt, et Käskkirjade motiivid olid kaebajale üheselt arusaadavad ning kaebeõiguse

teostamiseks piisavad. Vastustaja rõhutab täiendavalt, et Raudteeinspektsiooni peadirektori

18.04.2006.a käskkirja nr 58ü andmisele suunatud haldusmenetluses anti kaebajale koguni

kahel korral võimalus esitada oma seisukoht käskkirja juurde kuuluva seletuskirja kohta.

Mõlemal korral kaebaja seda võimalust ka kasutas, kuid oma seletuskirja käsitlevates

seisukohtades ei viidanud kaebaja kordagi sellele, et seletuskirjas toodud põhjendused on

ebapiisavad või vastustaja mõttekäik arusaamatu. Seega olid vastustaja motiivid kaebajale

arusaadavad. Asjaolu, et kaebaja nende motiividega ei nõustunud, et tähenda iseenesest, et

Käskkirjade andmisel oleks HMS § 56 lg 1 nõudeid rikutud. Eelnevale vaatamata on

vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud käskkirjad on õiguspärased sh

nõuetekohaselt põhjendatud. Puudub vaidlus, et käskkirjades on viidatud nende juurde

kuuluvatele seletuskirjadele. Vaidlustatud käskkirjade faktilised ja õiguslikud põhjendused

sisalduvadki nii käskkirjades kui ka nende juurde kuuluvates seletuskirjades. Seletuskirjad on

vastustajale edastatud koos käskkirjadega. Vastustaja osundab, et Raudteeinspektsiooni

peadirektori 18.04.2006 käskkirja nr 58ü juurde kuuluvas seletuskirjas on haldusakti

põhjendused toodud kokku 23 leheküljel (18.05.2006.a kaebuse lisa 1). Seejuures on

seletuskiri varustatud sellega tutvumist lihtsustava seletuskirjaga. Kummaline on kaebaja

väide, mille kohaselt ei ole vastustaja põhjendanud, miks ta kohaldas kapitalikulu arvutamisel

Metoodika § 5 lg 4-12. Vastustaja selgitab, et sellekohased põhjendused on toodud Käskkirja

seletuskirja leheküljel 8. Asjaolule, et kaebaja on nendest põhjendustest aru saanud viitab Kaebuse

punktis 2.2.8. sisalduv kaebaja seisukoht /…/ Inspektsioon [leidis], et kaebuse esitaja

põhivarade raamatupidamislik väärtus ümberhindlust arvestades erineb oluliselt põhivara

õigest ja õiglasest väärtusest kapitalikulu määrmaise mõttes. Sellel põhjusel kohaldas

Inspektsioon kapitalikulu määramisel Metoodika § 5 lõigetes 4-12 toodud regulatsiooni /…/

(toimiku köide 1, lk 35). Arusaamatu on kaebaja väide, mille kohaselt kuna seletuskirjas on

kapitalikulu komponendi osas ohtralt viiteid nii kaebaja kirjadele, BDO Eesti AS

vastavusauditile kui ka asjasse puutumatutele Metoodika sätetele (nt Metoodika § 4 lg 6 p 4),

siis ei ole vastustaja ilmselt ka ise aru saanud, kas tema kaalutlused on olnud õiged või mitte.

Kaebaja kirjeldatud väide on seda kummalisem, et seletuskirjas on kaebaja enda kirjadele

viidatud eelkõige kahel põhjusel: (1) kaebaja poolt esitatud andmed on Metoodikast tulenevalt

kasutustasu määramise aluseks ja (2) hea halduse põhimõttest tulenevalt peaks haldusorgan

haldusakti põhjendustes käsitlema ka menetlusosaliste (sh kaebaja) poolt ärakuulamisõiguse

teostamisel esitatud seisukohti. Selles kontekstis jääb selgusetuks, kas vastustaja oleks

kaebaja arvates haldusakti andmisel pidanud kaebaja poolt esitatud andmed ja seisukohad

jätma tähelepanuta ja käsitlemata. BDO Eesti AS vastavusauditile tehtud viited on kooskõlas

HMS § 56 lg 1 nõuetega. Vastustaja osundab, et nimetatud vastavusaudit on tehtud majandus-

ja kommunikatsiooniministeeriumi (riigi esindaja kaebaja aktsionärina) tellimusel ning

vastavusauditi sisu oli kaebajale igal juhul teada sõltumata kasutustasu määramise

menetlusest. Viited asjassepuutumatutele Metoodika sätetele seletuskirjas puuduvad.

Metoodika § 4 lg 6 p 4 on kapitalikulu arvutamisega seonduvalt igal juhul asjasse puutuv.

Vastustaja jääb täiendavalt 25.11.2008 kohtuistungil ja 25.04.2008 seisukoha punktis 3

(toimiku köide 6, lk 7-8) väljendatud seisukohtade juurde. Raudteeseaduse ja Metoodika

põhieesmärgiks on raudteeinfrastruktuuri mõistliku kasutustasu arvutamist võimaldavate

reeglite kehtestamine. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kehtestamist ja arvutamist

reguleeriva normistiku, mille hulka kuulub ka Metoodika, põhieesmärgiks on saavutada

mõistliku

kasutustasu

kehtestamine

kõigile

raudteeinfrastruktuuri

kasutajatele.

Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu peab võimaldama õigusaktidega sätestatud korras katta

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise mõistlikud ja põhjendatud kulud ning teenida

mõistlikku ärikasumit. Nimetatud eesmärki tuleb arvestada Metoodika kõigi sätete sisu ja

mõtte tõlgendamisel. Mõistliku kasutustasu kehtestamise eesmärk on kooskõlas PS-e

asjaomaste sätetega, sealhulgas sätetega, millele on viidatud kaebuses. Kaebaja on turgu

valitsevas seisundis olev ettevõtja olulise vahendi – raudteeinfrastruktuuri – omamise tõttu

(KonkS § 13 lg 1 ja lg 2 ning KonkS § 15)5. Sellest tulenevalt laienevad kaebaja tegevusele

konkurentsiõiguslikud piirangud, sealhulgas KonkS § 16 ja § 18. Vastavalt KonkS § 16 p 1 on

keelatud ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne

kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade

või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine. KonKS § 18 lg 1 p 1 kohustab olulist

vahendit omavat ettevõtjat lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel juurdepääsu infrastruktuurile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil.

On ilmselge, et mõistlike juurdepääsu tingimuste hulka kuulub ka mõistlik tasu. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on oma 18.12.2002 otsuses nr 3-3-1-66-02 seoses konkurentsiseaduse

varasema redaktsiooni § 14 p 1 kohaldamisega, mille sisu on analoogne KonkS § 16 p 1,

märkinud, et turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlikus vahekorras

teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane. Teenuse majanduslik väärtus on omakorda

seotud teenuse osutamiseks vajalike kuludega. /…/ Teenuse hind võib olla ebaõiglaselt kõrge

ka juhul, kui kasumit ei teenitagi. Turgu valitseva ettevõtja tarbijatelt ei ole õiglane nõuda ka

ebaefektiivse majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Kulutus on põhjendatud, kui ta

on tegelikult kantud ja vajalik teenuse osutamiseks. Vastustaja selgitab, et konkurentsiseaduse

normid on raudtee-ettevõtjate tegevuse reguleerimisel käsitletavad üldnormidena, mis

kuuluvad kohaldamisele raudteeseaduses vastava erinormi puudumisel. Sellele vaatamata

tuleb konkurentsiõiguse eesmärke ja põhimõtteid arvestada ka raudteeinfrastruktuurile

juurdepääsu võimaldavate normide, sealhulgas raudteeinfrastruktuuri kasutustasu sätestavate

normide, tõlgendamisel. Mõistliku kasutustasu kehtestamise vajadusest juhindub ka direktiiv

2001/14/EC. Direktiivi 2001/14/EC preambula punkt 36 sätestab, et võimaldamaks kehtestada

infrastruktuuri

kasutusmaksude

sobilikud

ning

õiglased

määrad,

peavad

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad registreerima ja hindama oma vara ning jõudma täielikule

selgusele infrastruktuuri käigushoidmise kulutegurite osas. Sama direktiivi preambula punkti

kohaselt

on

raudteeinfrastruktuur

loomulik

monopol,

mistõttu

on

vaja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutada kulusid kärpima ning infrastruktuuri tõhusalt

majandama.

Vastavalt

Direktiivi

2001/14/EC

artikli

lõikele

ergutatakse

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja

kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuri kvaliteedi

säilitamist ja parandamist. Eelnevast tuleneb, et ka Euroopa Liidu õigus direktiivide tasemel

peab oluliseks mõistlike kasutustasude kehtestamist, kusjuures rõhutatakse vajadust

vähendada kasutustasusid ning infrastruktuuri käigushoidmise ning majandamise kulusid.

Direktiivis 2001/14/EC väljendatud põhimõtted tuleb aluseks võtta ka Eestis kehtiva

kasutustasu regulatsiooni tõlgendamisel, kuivõrd viimane juhindub otseselt Direktiivi

2001/14/EC nõuetest. Mõistliku kasutustasu määramise vajadust silmas pidades on oluline

märkida, et 605 miljonist kroonist, mis kaebajal liiklusgraafikuperioodil 2006/2007

väidetavalt põhiteenuse kasutustasuna saamata jäi, moodustab ca 400 miljonit krooni

ärikasum (vt toimiku köide 2, lk 104). Vastustaja on mõistliku kasutustasu määramise

vajadusega seonduvat täiendavalt käsitlenud 29.09.2006 kirjaliku seletuse punktis 2.1. 1 (vt

toimiku köide 2, lk 103-104) ja 25.04.2008 seisukoha punktides 4 ja 5 (toimiku köide 6, lk 8-

10). Metoodika alusel arvestatud kasutustasu katab kõik raudteeinfrastruktuuri kasutada

andmise kulud ja võimaldab ka mõistliku ärikasumi teenimist. RdtS § 59 lg 3 ning Metoodika

§ 3 lg 2 ja lg 3 koosmõjust tulenevalt hüvitatakse kaebajale kui raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kogukulud otsekulu, kapitalikulu,

üldkulu ja mõistliku ärikasumi komponendi kaudu (vt toimiku köide 2, lk 106-107). Otse- ja

üldkuludena käsitletavad kulud hüvitatakse kaebajale jooksvalt. Samuti kaetakse jooksvalt

kaebaja mõistlik ärikasum. Põhivara soetamiseks tehtud kapitaliseeritud investeeringud

hüvitatakse kapitalikulu komponendi kaudu põhivara kasuliku eluea jooksul. Puudub vaidlus,

et kapitalikulu komponent võimaldab põhivara soetamiseks tehtud kulutused katta kasuliku

eluea jooksul. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid, millest nähtuks, et

mingisugused raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud põhjendatud kulud jäävad

kasutustasu arvel katmata. Asjaolu, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasust laekuvad rahavood

on infrastruktuuri majandamiseks piisavad, on kinnitanud ka spetsialistid oma 11.11.2008

arvamuses. Meelevaldne on kaebaja väide, mille kohaselt on vastustaja oma hilisema

käitumisega sisuliselt omaks võtnud, et liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007 kehtestatud

kasutustasu oli põhjendamatult madal ja ei katnud kaebaja raudteeinfrastruktuuri

majandamisega

seotud

kulusid

vajalikul

määral.

Vastustaja

rõhutab,

et

liiklusgraafikuperioodidel 2007/2008 ja 2008/2009 toimunud kaebaja kogukulude ja

kasutustasu

suurenemiseks

põhjuseks

ei

ole

mitte

asjaolu,

et

varasematel

liiklusgraafikuperioodidel on kogukulud ja kasutustasu olnud põhjendamatult madalad, vaid

see, et kaebaja poolt esitatud ja kasutustasu määramise aluseks olevad andmed on muutunud

(vastustaja 30.07.2008 seisukoha punktid 4.2. ja 4.3., toimiku köide 9, lk 156-157). Kaebaja

väide, mille kohaselt ei ole raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukulude suuruse nii suur

erinevus mitte millegagi põhjendatud, saab tähendada üksnes seda, et kaebaja on vastustajale

kasutustasu määramise menetlustes esitanud ebaõiged raamatupidamisandmed, mis sisaldasid

mitte

millegagi

põhjendatud

kulusid.

Kasutustasu

ühikuhinna

hüppelise

kasvu

liiklusgraafikuperioodil

2008/2009

tingis

veomahtude

oluline

langus

kaebaja

raudteeinfrastruktuuril. Sellele on vastustaja tähelepanu juhtinud ka kaebaja poolt 10.06.2007

kohtule esitatud 16.05.2008.a käskkirja nr 3.1-6/08-1405-0016 seletuskirjas. Lisaks eelnevale

peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et liiklusgraafikuperioodide 2007/2008 ja 2008/2009

kasutustasu määramise menetluses ei tõusetunud küsimus kaebaja põhivarade “õiglasest

väärtusest”, kuna kaebaja põhivarad oli kaebaja poolt esitatud raamatupidamisandmete

kohaselt õigesti ja õiglaselt kajastatud soetusmaksumuses ning vastustaja lähtus sellest ka

kapitalikulu arvestamisel. Kaebaja ei ole liiklusgraafikuperioodide 2007/2008 ja 2008/2009

kasutustasu määramiseks antud käskkirju vaidlustanud.

Kaebaja poolt kohtule esitatud ja haldusasja materjalide juurde võetud dokumentidega

seonduvalt soovib vastustaja eraldi rõhutada järgmist:

- Eesti Vabariigi Valitsuse 30.03.1993.a määrus nr 87 põhivara ümberhindamise kohta,

riigiettevõtte Eesti Raudtee 18.05.1993.a kiri nr F-86/10 põhivara ümberhindamisest ja

Finantsameti juhataja seletuskiri ning RE Eesti Raudtee põhivarade ümberhindamise koond

seisuga 01.01.1993.a (18.05.2006.a kaebuse lisad 11, 12 ja 13) – vastustaja palub nimetatud

dokumendid jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse

punktis 3.1. toodud põhjendustel (toimiku köide 2, lk 124);

- Rita Illisoni 24.11.2005.a arvamus (18.05.2006.a kaebuse lisa 14) - vastustaja palub

nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 29.09.2006.a kirjaliku

seletuse punktis 3.2. toodud põhjendustel (toimiku köide 2, lk 124-125);

- Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 01.06.2004.a määruse muutmise määruse

eelnõu koos seletuskirjaga (18.05.2006.a kaebuse lisa 16) - vastustaja palub nimetatud

dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse

punktis 3.3. toodud põhjendustel (toimiku köide 2, lk 125). Vastustaja selgitab, et kaebaja

poolt esitatud kujul Metoodikat ei muudetud;

- Oxera. Asset valuation and access pricing. Report prepared for EVR koos tõlkega

(18.05.2006.a kaebuse lisa 9) - vastustaja palub nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse

tegemisel arvestamata oma 29.09.2006.a kirjaliku seletuse punktis 3.4. toodud põhjendustel

(toimiku köide 2, lk 126);

- Reidi Strandbergi eksperdi arvamus (18.05.2006.a kaebuse lisa 19) - vastustaja palub

nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 29.09.2006 kirjaliku

seletuse punktis 3.5. toodud põhjendustel (toimiku köide 2, lk 126);

- Dokument “AS Eesti Raudtee infrastruktuuri 2005 investeeringud ja remondid; 2006 – 2008

indikatiivne investeeringute- ja remondiplaan” (kaebaja 21.11.2006 kaebuse täpsustuse lisa 1)

- vastustaja palub nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma

25.04.2008.a kirjaliku seletuse punktis 16 toodud põhjendustel (toimiku köide 6, lk 21-22);

- Dokument “Kapitalikulu arvestus vastavalt Metoodikale versus inflatsioonimääraga (2%)

korrigeeritud investeeringud (350 mln krooni aastas tänastes hindades)” (kaebaja 21.11.2006

kaebuse täpsustuse lisa 2) - vastustaja palub nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel

arvestamata oma 25.04.2008 kirjaliku seletuse punktis 17 toodud põhjendustel (toimiku köide

6, lk 22-23);

- Edelaraudtee Infrastruktuuri AS raudteevõrgustiku teadaanne liiklusgraafikuperioodiks

28.05.2006 – 26.06.2007 (kaebaja 21.11.2006 kaebuse täpsustuse lisa 4) - vastustaja palub

nimetatud dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 25.04.2008 kirjaliku

seletuse punktis 18 toodud põhjendustel (toimiku köide 6, lk 23);

- Ernst & Young Baltics AS-i ja KPMG Estonia poolt koostatud dokumendid (kaebaja

21.11.2006.a kaebuse täpsustuse lisad 5 ja 6) - vastustaja palub nimetatud dokumendid jätta

kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 25.04.2008 kirjaliku seletuse punktis 19 toodud

põhjendustel (toimiku köide 6, lk 23-24);

- Turner Analysis & Advisory Sp. Z.o.o raport “Pricing of access to railway infrastructure in

Estonia” (kaebaja 21.11.2006.a kaebuse täpsustuse lisa 7) - vastustaja palub nimetatud

dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 25.04.2008 kirjaliku seletuse punktis

20 toodud põhjendustel (toimiku köide 6, lk 24-25);

- Konkurentsiameti poolt väärteoasjas nr 04/05 21.03.2007 tehtud väärteomenetluse

lõpetamise määrus (kaebaja 10.06.2008 seisukoha lisa 1) - vastustaja palub nimetatud

dokumendi jätta kohtuotsuse tegemisel arvestamata oma 30.07.2008 kirjaliku seletuse punktis

6 toodud põhjendustel (toimiku köide 9, lk 158-160).

Spetsialistide 11.11.2008 arvamus – vastustaja palub nimetatud dokumendi hindamisel

arvestada vastustaja 22.09.2008 seisukohas (toimiku köide 10, lk 5-8), 11.11.2008.a

vastuväites (toimiku köide 10, lk 50-53), 24.11.2008.a seisukohas (toimiku köide 10, lk 107-

115) sisalduvate põhjenduste ning 26.11.2008.a kohtuistungil seoses kaebaja 26.11.2008

(toimiku köide 11) seisukohaga väljendatud põhjendustega. Vastustaja rõhutab, et kaebaja

26.11.2008.a seisukohast nähtub, et kaebaja on vähemalt küsimuse 6 sõnastamisel spetsialiste

eksitanud. Küsimuse 6 sõnastus lähtus eeldusest, et raudteeinfrastruktuuri majandamisega

seotud põhivara on soetatud suures osas enne 1995 26.11.2008 kohtule esitatud seisukoha

punktist 1.11. aga nähtub, et enne 1995 on soetatud vähem kui pool põhivaradest.

Eelnevast tulenevalt ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 vastustaja palub:

- jätta rahuldamata AS Eesti Raudtee kaebus Raudteeinspektsiooni peadirektori 18.04.2006.a

käskkirja nr 58ü , 22.06.2006.a käskkirja nr 68ü, 21.07.2006.a käskkirja nr 96ü, 21.08.2006.a

käskkirja nr 106ü, 25.09.2006.a käskkirja nr 114ü, 23.10.2006.a käskkirja nr 128ü,

20.11.2006.a käskkirja nr 143ü, 21.12.2006.a käskkirja nr 166ü, 21.01.2007.a käskkirja nr

10ü, 26.02.2007.a käskkirja nr 21ü, 23.03.2006.a käskkirja nr 30ü, 25.04.2006.a käskkirja nr

48ü, 25.05.2007.a käskkirja nr 65ü ja 25.06.2006.a käskkirja nr 76ü punkti 1 õigusvastasuse

tuvastamise nõudes;

- jätta rahuldamata AS Eesti Raudtee kaebus RdtS § 59 lg 6 ning selle alusel majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise metoodika” Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 12 ja § 94 lg 2

vastuolus olevaks tunnistamise ning käesolevas haldusasjas kohaldamata jätmise nõudes või -

- jätta rahuldamata AS Eesti Raudtee kaebus RdtS § 56 lg 6 alusel majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise metoodika” § 3 lg 4 ja lg 5, § 6 lg 5 ning § 8 lg 2 Eesti Vabariigi

Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, §32, § 94 lg 2 ja § 113 vastuolus olevaks tunnistamise ning

käesolevas haldusasjas kohaldamata jätmise nõudes ja juhul, kui kohus leiab, et

Raudteeinspektsiooni peadirektori 18.04.2006.a käskkiri nr 58ü on majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise metoodikaga” kooskõlas, jätta rahuldamata AS Eesti Raudtee kaebus

majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrusega nr 144 kinnitatud

“Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” § 4 lg 6 p 4, § 5 ja § 7 Eesti

Vabariigi Põhiseaduse § 13, § 31 ja § 32 vastuolus olevaks tunnistamise ja käesolevas

haldusasjas kohaldamata jätmise nõudes;

- mõista AS-lt Eesti Raudtee välja Tehnilise Järelevalve Ameti (varem Raudteeinspektsiooni)

menetluskulud vastavalt 26.11.2008 kohtuistungil esitatud kohtukulu nimekirjale;

- jätta AS Eesti Raudtee menetluskulud AS Eesti Raudtee enda kanda.

KOLMANDATE ISIKUTE ÜHISED SEISUKOHAD

Edelaraudtee AS (edaspidi EdR), AS GoRail (edaspidi GR) ja AS Spacecom (edaspidi Spc)

leiavad, et kaebus on täielikult põhjendamatu. EdR, GR ja Spc nõustuvad ja ühinevad

Raudteeinspektsiooni 29.09.2006 seisukohtade ja põhjendustega. EdR, GR ja Spc peavad

omalt poolt vajalikuks rõhutada alljärgnevaid aspekte ning esitada oma vastuväited:

EdR, GR ja Spc on seisukohal, et kaebaja tegelike kulude, nende põhjendatuse ning nende

tagasiteenimise õiguse hindamisel on oluline kaebaja majandamise efektiivsus ning kulude

sisuline põhjendatus. EdR, GR ja Spc nõustuvad siinkohal täielikult Vastustaja vastuse

29.09.2006 vastuse p 2.1 – 2.2 toodud seisukohtade ja viidatud Riigikohtu praktikaga.

Vastustaja üldkulude hüppeline suurenemine ühe aastaga 25% ei saa olla põhjendatud muul

moel, kui ebeefektiivse majandamise ning valimatu kulutamisega. Kuivõrd kaebaja on

Konkurentsiseaduse (KonkS) § 13 lg 1 ja lg 2 ning § 15 tulenevalt raudteeinfrastruktuuri

majandamisel turgu valitsevas seisundis, pidi vastustaja arvestama ka KonkS § 16 p 1 ja § 18

lg 1 p 1 tulenevate nõuetega, kuivõrd KonkS on õigusjõult Metoodikast kõrgemalseisev akt.

EdR, GR ja Spc nõustuvad, et infrastruktuuri kasutamises tingitud kulumi katmiseks vajalike

investeeringute tegemist peab võimaldama Metoodika §-s 5 kirjeldatud kapitalikulu

komponent (s.o kapitalikulu peab sisuliselt katma amortisatsiooni) (kaebuse p 2.2.3 – 2.2.4).

EdR, GR ja Spc ei nõustu kaebajaga, et:

- kaebaja infrastruktuuri korrashoiuks on igal aastal vaja investeerida 300-400 mln EEK

(kaebuse p 2.2.2), sest:

- vastavalt kaebuse p 2.2.3 on vastav teoreetiline number arvestatud kaebaja varade

üleshinnatud väärtuselt, varade üleshindluse küsimus on aga tänaseks äralangenud (vt

käesoleva seisukoha p 2.2.3);

- kaebusest ei selgu, kas tegemist on ainult kapitaliseeritavate kuludega, s.o kulutustega

põhivarasse (millega saab ja tuleb kapitalikulu komponendi puhul arvestada) või ka muid

kulutusi (mida kapitalikulu komponendi puhul ei arvestata);

- kaebaja ei ole vastavat investeeringutevajadust tõendanud. Kaebaja tabel väidetavate

investeeringute kohta (21.11.2006 kaebuse täienduse lisa 1) on menetlusõiguslikult kaebaja

seletus, mitte dokumentaalne tõend.

Kaebaja põhjendatud kapitalikulu 2006/2007 liiklusgraafiku perioodil oli põhiteenuse eest

343 mln krooni ja lisateenuste eest 8,219 mln krooni, sest vastavalt kaebuse p 2.2.3 on vastav

teoreetiline number arvestatud kaebaja varade üleshinnatud väärtuselt, varade üleshindluse

küsimus on aga tänaseks ära langenud. Vastavalt kaebusele, kaebusele esitatud vastusele ja

kaebuse täpsustusele ning vastavalt eeltoodule, on käesolevas vaidluses olnud keskseks

küsimuseks kaebaja varade üleshindluse põhjendatus ja üleshindluse arvestamine

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu leidmisel. Kaebaja teostas varade üleshindluse 2004

majandusaastal. 22.01.2007 esitas kaebaja äriregistrile 2004 ja 2005 majandusaastaaruannete

uued versioonid (vastavalt lisad 1 ja 2) asendamaks varasemalt esitatud aruandeid. Vastavate

aruannete lk 3 on “Juhatuse kinnituses” otse märgitud, et parandatud aruannete esitamise

põhjuseks on varade üleshindlusest loobumine ning varade kajastamine ajaloolisel

soetusmaksumusel põhinevas jääkmaksumuses. Kaebaja 2006 majandusaastaaruandest ei

nähtu varade üleshindluse teostamist 2006. a. ning samuti pole seda toestatud teadaolevalt

2007. a. Seega on varade üleshindluse küsimus ja sellega seotud vaidlusküsimused tänaseks

ära langenud. Seoses varade üleshindluse küsimuse äralangemisega on vastustaja kapitalikulu

komponendi suuruse määramisel õigesti lähtunud Kaebaja varade bilansilisest väärtusest.

Kaebaja on ise kaebuse p 2.2.4 kinnitanud, et varade bilansilisest väärtusest lähtumine on õige

(kuid täiendavalt leidnud, et vastav seisukoht kehtib eeldusel, et bilanss kajastab varade

õiglast väärtust ning et antud juhul oli varade õiglaseks väärtuseks nende üleshinnatud

väärtus).

Seoses varade üleshindlusega soovivad EdR, GR ja Spc märkida, et varade üleshinnatud

väärtuselt lähtumine ei oleks põhjendatud ka siis, kui varade üleshindluse küsimus ei oleks ära

langenud, sest:

- Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu mõte on katta raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise

kulude katmine ja mõistliku ärikasumi tagamine raudteeinfrastruktuuri ettevõtjale (RdtS § 59

lg 3). Raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulude katmine aga sõltub siiski vastavate

kulutuste tegelikust kandmisest – et oleks, mida katta.

- Põhivara soetamise osas saavad kulud olla põhimõtteliselt kahte liiki – kulu, mis on tehtud

põhivara soetamiseks või parendamiseks ja kulu, mis on tehtud juba soetatud põhivara

hoolduseks. Mõlemat iseloomustab selgelt konkreetsete kulutuste tegemine.

- Põhivara ümberhindamine iseenesest ei too kaasa ühtegi täiendavat reaalset kulutust ei

põhivara soetamisele, parendamisele või hooldusele. Tegemist on kitsalt numbrite

muutmisega kaebaja raamatupidamiskirjetes.

- RdtS § 59 lg 3 mõte ei ole anda raudteeinfrastruktuuri ettevõtjale lisateenimisvõimalust läbi

selle, et kui vastav ettevõtja suudab kulusid kokku hoida või põhivara soodsalt hankida, peaks

veoettevõtjad tasuma talle siiski selle määra järgi, mis vastab suuremate kuludega tegevusele

või soodsalt saadud vara tegelikule kõrgemale turuhinnale. Olukorras, kus ümberhindluse

eelselt oli kaebaja 2003. a. majandusaastaaruande järgi teinud põhivara soetamiseks

01.01.2004 seisuga ca 1.13 miljardit, kuid kaebaja soovitud üleshindluse järgne varade hind

oli ca 4,18 miljardit, oleksid veoettevõtjad pidanud tekkinud vahe – 3,05 miljardit vastava

põhivara kasutusaja jooksul siiski kaebajale tasuma. Kui seda aktsepteerida, oleks kaebaja

leidnud ideaalse meetodi 3.05 miljardi teenimiseks selleks sentigi kulutamata.

- Kui kapitalikulu ehk põhivara amortisatsiooni oleks arvestatud varade üleshinnatud

väärtuselt 4,18 mld krooni, oleks selle tulemusena 1,13 mld krooni amortiseeritud vara

amortiseeritud kokku veel 3,05 miljardit ehk lõpuks -1,92 miljardini. Soetatud vara aga ei saa

kunagi amortiseerida negatiivse väärtuseni. Vara on täielikult amortiseeritud, kui selle

amortiseerimisejärgne väärtus on jõudnud 0-ni.

EdR, GR ja Spc nõustuvad, et infrastruktuuri kasutamises tingitud kulumi katmiseks vajalike

investeeringute tegemist peab võimaldama Metoodika §-s 5 kirjeldatud kapitalikulu

komponent (s.o kapitalikulu peab sisuliselt katma amortisatsiooni) (kaebuse p 2.3.5). Kuid

EdR, GR ja Spc ei nõustu kaebajaga, et:

- kaebaja äritegevuse riske arvestav WACC on 12,7% (kaebuse p 2.3.2 – p 2.3.4, p 2.3.6),

sest:

- vastavalt kaebuse p 2.3.2 – p 2.3.4 ja p 2.3.6 on vastav teoreetiline number arvestatud

kaebaja varade üleshinnatud väärtuselt, varade üleshindluse küsimus on aga tänaseks ära

langenud;

- kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud, miks peaks kaebaja WACC olema 12,7%, kui nt

energiaturul on WACC 7-7,5% (29.09.06 vastus kaebusele p 2.5.2);

Kaebaja mõistlikuks ärikasumiks 2006/2007 liiklusgraafiku perioodil põhiteenuselt oli 566

mln EEK ja lisateenustelt 15,411 mln EEK (kaebuse p 2.3.2 – p 2.3.4 ja p 2.3.6), sest:

- vastavalt kaebuse p 2.3.2 – p 2.3.4 ja p 2.3.6 on vastav teoreetiline number arvestatud

kaebaja varade üleshinnatud väärtuselt, varade üleshindluse küsimus on aga tänaseks

äralangenud (vt käesoleva seisukoha p 2.2.3);

- vastav kasum on arvestatud WACC’i määraga 12,7%, mis on põhjendamatult kõrge

(29.09.06 vastus kaebusele p 2.5).

Kaebaja ärikasumi arvestamisel tuleb lähtuda tegelikust kapitalistruktuurist 79,18% / 20,82%

(võõr- / omakapital), sest:

- kuivõrd omakapitali hind on võõrkapitali hinnast oluliselt kõrgem (mida on möönnud nii

kaebaja kui vastustaja), võib tegeliku struktuuri rakendamine tuua kaasa kuritarvitusi.

Majanduslikult põhjendamatult suurel määral omakapitali kasutamine viib oodatava kasumi

põhjendamatult suureks ning selle peavad kinni maksma vedajad (olukorras, kus kaebaja on

turguvalitsevas seisundis ja vedajad kas maksavad ja veavad või ei maksa ja ei vea) (29.09.06

vastuse p 2.5.8 – p 2.5.12);

- on ebaselga millises ulatuses on varade üleshindus mõjutanud tegelikku kapitalistruktuuri.

Olukorras, kus varade üleshindluse küsimus on tänaseks ära langenud, tuleb arvestada, et

võõrkapital on käesoleva vaidluse jaoks konstantne – küsimus on selles, kui palju on Kaebaja

infrastruktuuriga seoses laenanud? Varade ümberhindlust arvestatakse aga omakapitali

koosseisus (nagu on märgitud ka kaebuse lk 13, p 2.2.10 viimases lõigus). Seega kajastab

omakapitali osakaal ehk 79,18% 2004 varade üleshindlust, mille osas tuleb täna asuda

seisukohale, et seda ei toimunud.

EdR, GR ja Spc soovivad seoses reisijateveo-ettevõtjatele ettenähtud erisusega märkida

täiendavalt järgmist:

- Juhul, kui konkreetset raudteevõrgustikku kasutatakse ainult või valdavalt avaliku

reisijateveoteenuse osutamiseks, on avaliku reisijateveoteenuse osutaja kohustatud tasuma ka

püsikulu osa (Metoodika § 6 lg 6) Metoodika § 6 lg 5 ja lg 6 võrdlus näitab, et avaliku

reisijateveoteenuse osutaja on vabastatud püsikulu tasumisest üksnes juhul, kui teenuse

osutamiseks kasutatavat raudteevõrgustikku kasutavad põhiosas kaubarongid;

- Kuivõrd kaubarongide tonnaaž ületab reisijaterongi tonnaaži mitmekordselt (29.09.06 vastus

kaebusele p 2.10.3) on reisi- ja kaubarongil selgelt erinev mõju raudtee infrastruktuuri

olulisimale osale – rööbastele. Kaubarong kahjustab rööpaid, liipreid, raudteetamme ja -sildu

tunduvalt rohkem, kui reisirong. Rasked rongid suruvad rööbaste pindmist kihti kaldu ning

rööpaid laiali. Seega on põhjendatud, et kaubarongidega vedusid teostavad vedajad tasuvad

raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest rohkem kui reisijatevedu teostavad vedajad. Kuivõrd

reisirongid liiguvad sõidugraafiku järgi ehk nad kasutavad alati neile eraldatud

raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime osa ning tagavad seetõttu alati muutuvkulu tasumise iga

eraldatud rongiliini osas. Kaubarongide puhul jääb aga neile eraldatud läbilaskevõime osa

sagedasti kasutamata (ja ilmselt seda ka kaebaja enda veoste puhul), mistõttu tekib olukord,

kus läbilaskeosa on küll eraldatud, aga seda ei kasutata ning selle kasutamise eest muutuvkulu

ei maksta. Püsikulu maksmise kohustus aga tagab, et sõltumata läbilaskevõime osa tegelikust

kasutamisest maksab vedaja teatud osa infrastruktuuri kuludest – mis on aga vajalik, sest

raudteeinfrastruktuuri majandamisega kaasnevad kulud ka siis, kui vedu ei toimu. Vedaja

taotlusel on vastav läbilaskevõime osa talle eraldatud ning keegi teine peale selle vedaja seda

ka kasutada ei saa, vastavale eraldatud läbilaskevõime osale vastavad kulud ning nende

hüvitamine infrastruktuuri ettevõtjale tuleb igal juhul tagada. Eeltoodu põhjal (ja arvestades

täiendavalt 29.09.06 vastuse p 2.1 ja 2.11 toodud seisukohti) ei too Metoodika § 6 lg 5 kaasa

mitte “võrdsete ebavõrdset kohtlemist” (mis oleks ebavõrdne kohtlemine), vaid “ebavõrdsete

ebavõrdset kohtlemist”. Seega ei ole antud juhul tegemist võrduse põhimõtte rikkumisega.

Metoodika § 6 lg 5 erisus on vajalik ja põhjendatud. EdR, GR ja Spc soovivad täiendavalt

märkida, et kaebaja vaidlustas esialgse kaebusega Vastustaja 18.04.06 käskkirja nr 58ü,

millega määrati raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kogu 2006/ 2007 liiklusgraafikuperioodiks.

Hilisemalt on vastustaja vastava käskkirjaga määratud tasu täpsustanud igakuiste

käskkirjadega. Nimelt ei saa vastustaja 18.04.06 käskkiri nr 58ü rikkuda kaebaja

subjektiivseid õiguseid raudteeinfrastruktuuri kasutustasu 2006/ 2007 liiklusgraafikuperioodil

ajavahemikus mai 2006 – oktoober 2007, kuivõrd vastavad lõplikud tasud on määratud ja

makstud käskkirjade järgi, mida ei ole vaidlustatud ning mis on seetõttu täitmiseks

kohustuslikud (HMS § 60 lg 2). EdR, GR ja Spc soovivad täiendavalt märkida, et

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu leidmiseks vajalikud algandmed leitakse kaebaja

raamatupidamisest. Kuivõrd kaebaja on raudteeinfrastruktuuri ettevõtja ja ka veoettevõtja, on

teiste veoettevõtjate mittediskrimineeriva kohtlemise tagamiseks kriitiliselt tähtis, et kaebaja

raamatupidamises oleks selgelt eristatud kaebaja tegevus veoettevõtjana ja kaebaja tegevuse

infrastruktuuri ettevõtjana. Vastava nõude kehtestavad ka RdtS § 4 lg 2 ja KonkS § 18 lg 1 p

2. Raamatupidamise selge eristamine võimaldaks ka efektiivset järelevalvet kaebaja tegevuse

ja raamatupidamisarvestuse osas, mis on vältimatul vajalik ausa konkurentsi tagamiseks nii

läbilaskevõime jaotamise kui kasutustasu määramise osas (RdtS § 51 lg 5, § 54 lg 7, § 63 ja §

64). BDO Eesti AS koostatud AS Eesti Raudtee infrastruktuuritasude vastavusauditi

kokkuvõtte

lk

7-11

(29.09.06

vastuse

lisa

10)

näitab

üheselt,

et

kaebaja

raamatupidamisarvestuses ei ole kaebaja tegevus infrastruktuuri ettevõtjana ja kaebaja tegevus

veoettevõtjana piisavalt eristatud, kulude jaotamine vastavate valdkondade vahel pole tagatud

piisava selgusega ja ei ole ka kontrollitav. Viidatud BDO Eesti AS koostatud kokkuvõttest

nähtub, et kuluarvestussüsteem kaebaja raamatupidamises on olnud sisuliselt muutumatu

alates 1999, kuigi selle aja jooksul on toimunud kaebaja erastamine, veoteenust on asunud

osutama ka teised veoettevõtjad ja Metoodika on juba teiseks raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise metoodikaks vastaval ajaperioodil. Samuti on BDO Eesti AS

kokkuvõtte lk 8 märgitud, et 1999.- 2000 lahendus, mille töötas välja Price Waterhouse

Coopers, ei olnud ka väljatöötaja enda hinnangul teoreetiliselt korrektne ning lahendas üksnes

hetkeolukorra hädavajadusi. Eeltoodu viitab vajadusele suhtuda kaebaja poolt esitatud ning

tema enda tegevust puudutavatesse arvandmetesse (mis ei ole tõendatud või on tõendatud

kaebaja enda tellitud spetsialistide arvamustega või on n.ö tõendatud kaebaja esitatud

tabelitega ehk paljasõnaliste seletustega) terava tähelepanuga. Kaebaja on turguvalitsevas

seisundis ning kaebaja teenitav raudteeinfrastruktuuri kasutustasu sõltub praktiliselt täielikult

kaebaja raamatupidamise andmetest. Seetõttu on kaebaja olukorras, kus tema huviks on

võimalikult suur kasutustasu ning teisest küljest omab kaebaja ise kõige täpsemat

informatsiooni kasutustasu mõjutavate asjaolude kohta. Ülejäänud protsessiosaliste

võimalused vastava info saamiseks ning tõelevastavuse kontrollimiseks on äärmiselt piiratud.

Vaidlust ei ole selles, et infrastruktuuri kasutamises tingitud kulumi katmiseks vajalike

investeeringute tegemist peab võimaldama Metoodika §-s 5 kirjeldatud kapitalikulu

komponent (s.o kapitalikulu peab sisuliselt katma amortisatsiooni) (kaebuse p 2.2.3 – 2.2.4).

Vaidlust ei ole sellest, et kapitalikulukomponendi leidmisel tuleb lähtuda varade bilansilisest

väärtusest (kaebuse p 2.2.4). Seoses varade üleshindluse küsimuse äralangemisega ei ole

enam vaidlust selles, millisest bilansist tuleb lähtuda. Kaebaja investeeringuvajadus (millega

on üheselt seotud kaebaja küsimused eksperdile nr 1 – 6) seondub aga kitsalt kaebaja

teooriaga sellest, et kapitalikulukomponent pidi tagama tegeliku investeeringuvajaduse ning

tegelikuks investeeringuvajaduseks oli kaebaja varade üleshinnatud väärtuselt arvestatav

amortisatsioon (kaebuse p 2.2). Kuivõrd vastustaja arvutas kapitalikulukomponendi lähtudes

kaebaja

varade

bilansilisest

väärtusest

ilma

ümberhindluseta,

tagab

kasutatud

kapitalikulukomponent

kapitalikulu

hüvitamise

vastavalt

kaebaja

bilansijärgsele

amortisatsioonile. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-04-1159 (AS Spacecom vs AS Eesti

Raudtee) on eksperdid muuhulgas hinnanud põhjendatud WACC’i määra (lisa 4, lk 23, p 12).

Ekspertideks olid Ardo Ojasalu, Chris Osborne ja Lou Thompson. Eksperdid leidsid, et

varade soetusmaksumusest 1,3 mld lähtuv põhjendatud WACC on 9,89% (võrdluseks –

vastustaja leitud ja kasutatud WACC oli 9,4843%; kaebaja pakutud WACC on aga 12,7%,

kusjuures eksperdid leidsid, et isegi varade üleshindluse juures ei ületaks WACC 11,35%).

Spc on küll Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-04-1159 toonud välja mõningased puudused

ekspertide poolt WACC’i leidmise puhul (ja käesolevaga ei loobu vastavatest seisukohtadest),

kuid need võiksid WACC’i mõjutada üksnes vähenemise suunas ning samas ei mõjuta

oluliselt WACC’i suurusjärku. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-04-1159 leiti WACC

2004/2005 liiklusgraafikuperioodi kohta. EdR, GR ja Spc on seisukohal, et WACC’i määra ei

saanud kahe aastaga tõusta, pigem vastupidi – 2005-2007 langesid intressimäärad (langetades

võõrkapitali nõutavat tulu ning vähendades WACC’i) . Seega on vastustaja leitud ja kasutatud

WACC 9,4843% selgelt põhjendatud ning täiendava ekspertiisi teostamine WACC’i

leidmiseks n.ö nullist, ei ole menetlusökonoomiliselt põhjendatud. Tallinna Halduskohtu

haldusasjas nr 3-05-384 (milles on samade portsessiosaliste vahel vaidlus vastustaja poolt

2005/ 2006 liiklusgraafikuperioodiks määratud kasutustasu üle), on määratud ja teostatud ka

ekspertiis põhjendatud WACC’i leidmiseks. Seoses ekspertiisiaktis esinenud puudustega on

määratud kordusekspertiis. Kui protsessiosalised peaksid siiski leidma, et eeltoodud

põhjendused ei ole piisavad ning WACC’i suuruse üle on jätkuvalt vaidlus, siis paluvad EdR,

GR ja Spc menetlusökonoomika huvides kohustada teisi protsessiosalisi esitama oma

seisukoht, kas Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-04-1159 leitud WACC 9,89% 2004/2005

liiklusgraafikuperioodi kohta on kasutatav lähtelausena ka 2006/2007 liiklusgraafikuperioodi

kohta kehtiva WACC’i leidmisel. EdR, GR ja Spc märgivad täiendavalt, et kuivõrd vaidluse

all ei ole enam küsimuse varade üleshindluse üle, siis ei saa olla vaidluse alla ka n.ö kulubaas,

millelt WACC’i arvestada. WACC’i tuleb arvestada varade bilansiliselt väärtuselt. Kuivõrd

tänaseks on 2006/2007 liiklusgraafikuperioodiks kavandatud tööd tegelikult teostatud, saab

kaebaja tõendada tehtud töid kuludokumentidega. Kuludokumente on võimalik kohtul hinnata

ilma eriteadmisi omava isiku abita, seega puudub ekspertiisi määramise õiguslik alus (TsMS §

293 lg 1). Dokumentide suure mahu korral on võimalik kaebajal teha kokkuvõtlikud tabelid,

milles on näidatud iga kuludokumendi kuupäev, tehtud kulutuse sisu ja kulutuse suurus.

Vastavalt PJKS-le teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet Riigikohus, mis § 4 lg 1 kohaselt

kontrollib õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavust

põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel. Kohtul on võimalik algatada menetlus

kohtuotsuse või –määruse edastamisega Riigikohtule. Vastavalt PJKS §-le 9 edastab kohus

Riigikohtule otsuse või määruse, kui ta on asja lahendamisel jätnud asjassepuutuva

õigustloova akti või mõne sätte kohaldamata, tunnistades selle PS-ga vastuolus olevaks.

Eelnevat kinnitab ka HKMS, mille § 25 lg-de 9 ja 10 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja

lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus PS-ga,

ning kui halduskohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva

õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta kohtuotsuse

või -määruse Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

Riigikohtus. Kaebaja on käesoleval juhul esimese võimalusena taotlenud halduskohtult RdtS

§ 59 lg 6 ning selle alusel antud Metoodika PS-vastaseks tunnistamist, ilma asja sisulise

lahendamiseta. Seega soovib kaebaja, et kohus hindaks RdtS § 59 lg 6 PS-vastasust enne, kui

on tuvastamata, milline tähendus on sellel sättel käesolevas menetluses. EdR, GR ja Spc on

seisukohal, et asjassepuutuvate normide väljaselgitamine on võimalik ainult asja sisulise

lahendamise käigus, mis tähendab, et kõigepealt tuleb hinnata vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasust, selgitades mh millistest sätetest lähtudes on ja/või oleks pidanud olema antud

vastavad haldusaktid. Kui kohus jõuab menetluse käigus järeldusele, et vaidlustatud haldusakt

on formaalselt õiguspärane, kuid selle õigusvastasus tuleneb RdtS § 59 lg 6 PS-vastasusest,

on tal õigus jätta vastav norm kohaldamata ning edastada otsus Riigikohtule. Kaebus põhineb

väitel, et kaebajale ei võimaldata õiglast tasu. Kaebaja on eksinud, et tema ettevõtlusvabaduse

ja omandi riived ei ole seadusega sätestatud ning et RdtS ei sätesta piiranguid kasutustasu

kindlaksmääramiseks ning see on jäetud täitevvõimu määrata. EdR, GR ja Spc juhivad

tähelepanu, et nt § 59 lg 3 sätestab õiglase tasu suuruse alused - Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

juurdepääsu

tagavate

põhiteenuste

ja

lisateenuste

eest

koosneb

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust ärikasumist. Kuna kaebaja

ei ole vastava sätte PS-le vastavuse tuvastamist taotlenud, saab tasu õiglust hinnata vaid asja

sisulise lahendamise käigus. Kaebaja alternatiivtaotluse kohaselt soovib kaebaja Metoodika §

3 lg-de 4 ja 5, § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist ja juhul kui kohus

leiab, et käskkiri on kooskõlas Metoodikaga, tunnistada PS-ga vastuolus olevaks Metoodika

§ 4 lg 6 p 4, §-d 5 ja 7. Taotluse esimese osa kohta märgivad EdR, GR ja Spc, et seda, kas

Metoodika § 3 lg 4 ja 5 katab kõik otsekulud nagu RdtS § 59 lg-d 4 ja 5 nõuavad, saab

tuvastada vaid asja sisulise läbivaatamise käigus, poolte argumente ning tõendeid analüüsides.

Samuti on asja sisulisel lahendamisel võimalik tuvastada, kas kaebaja väited Metoodika § 6 lg

5 ja § 8 lg 2 kohta vastavad tegelikkusele ning milline on nende tähendus käskkirja

vaidlustamisel. Alternatiivselt esitatud taotluse teise osa puhul on oluline, et kaebaja on mh

märkinud ise, et Metoodika § 4 lg 6 p 4, §-de 5 ja 7 PS-vastaseks tunnistamiseks tuleb

kõigepealt tuvastada, kas käskkiri on vastavuses Metoodikaga. Seega ei ole Metoodika § 4 lg

6 p 4, §-de 5 ja 7 osas PS-ga vastuolu tuvastamine võimalik juba kaebaja enda taotlusest

lähtudes. Riigikohtu praktika kinnitab EdR, GR ja Spc seisukohta. Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille

põhiseaduspärasust

Riigikohus

konkreetse

normikontrolli

raames

hindab,

olema

asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis

vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (3-4-1-20-07). Normide asjassepuutuvuse

hindamisel ei saa piirduda ka nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses

vaidlustatavatele normidele viidanud. Asjassepuutuvateks saab lugeda üksnes neid norme, mis

omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (3-4-1-8-06).

Kolmandad isikud on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning puudub

alus nende tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks. Kolmandate isikute esindajad

esitasid kohtule taotluse kantud menetluskulude hüvitamiseks koos kuludokumentidega,

taotledes välja mõista kaebajalt kolmandate isikute AS Spacecom, Edelaraudtee AS ja AS

GoRail kasuks kohtukulud vastavalt kohtule esitatud kohtukulude nimekirjale ning kaebaja

kohtukulud jätta täielikult kaebaja enda kanda.

ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD ISIKU SEISUKOHAD

1. Metoodika eesmärkidest ja põhimõtetest. 2004. aastal seoses Eesti Vabariigi Euroopa Liidu

liikmeks astumisega ning uue, 31. märtsil 2004 jõustunud Raudteeseadusega avati Eesti

Vabariigis raudteeturg. Euroopa Liidu raudteedirektiivide paketi eesmärgiks, millele tugineb

ka 2004. aasta Raudteeseadus, on tagada raudteeveo-ettevõtjatele õigus kasutada avalikku

raudteed diskrimineerimata nii raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja kui muude

kasutustingimuste

osas,

et

osutada

raudteeveoteenust.

Vastav

põhimõte

kajastub

Raudteeseaduse § 50 lõikes 1.

Ülaltoodud diskrimineerimata juurdepääsu tagamise ja konkurentsi tekitamise põhimõttest oli

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) kohustatud lähtuma ka majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01. juuni 2004 määrust „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

arvestamise metoodika“ (edaspidi Metoodika) ette valmistades. See tähendas kahe aspekti

võrdset silmaspidamist:

Esimene aspekt – turguvalitseva ettevõtjaga turul, kus turguvalitsev ettevõtja omab

Konkurentsiseaduse § 15 mõistes olulist vahendit, peab riik võtma vajalikud meetmed, et

tagada tegeliku konkurentsiolukorra toimimine ja õiglased konkurentsireeglid. Vastav

põhimõte on sätestatud selgesõnaliselt ka Konkurentsiseaduse §-s 17 – riigil on õigus ise

kehtestada turguvalitsevate ettevõtjate võetavad hinnad, arvestades sealjuures vaid ettevõtja

põhjendatud kulusid, või kehtestada turguvalitsevale ettevõtjale muid tingimusi või kohustusi,

et selle ettevõtja kaupade ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei satuks oluliselt

halvemasse olukorda kui vaba konkurentsi puhul antud valdkonnas. On selge, et kui mingil

turul on tegemist olulist vahendit omava turguvalitseva ettevõtjaga, ei toimi enam normaalne

konkurentsiolukord, mistõttu riik ongi sunnitud võtma meetmeid turulosalejate kaitseks

turguvalitseva ettevõtja eest, sh ebamõistlikult suurte hindade ja ebamõistlikult suure

ärikasumi eesti, mida turguvalitsev seisund ettevõtjal teistelt turuosalistelt võtta võimaldaks.

Antud juhul on vaja kaitsta turul osalevaid raudteeveoettevõtjaid Eesti Raudtee kui olulist

vahendit omava ettevõtja võimalike ebamõistlike kasutustasude eest.

Teine aspekt, mida Metoodika ettevalmistamisel tuli silmas pidada – Metoodika peab

samaaegselt võimaldama tagada ASi Eesti Raudtee kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

finantsmajandusliku jätkusuutlikkuse ehk siis kõigi tegelikult kantud kulude tagasisaamise

pluss mõistliku ärikasumi. Neist kahest eelnimetatud aspektist lähtudes, samuti pidades silmas

raudteeseaduse § 59 lõikes 6 sätestatud volitusnormi piire, mis muuhulgas kajastub sama

paragrahvi lõikes 3 (Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja

lisateenuste eest koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust

ärikasumist.), ongi sätestatud Metoodika § 5 põhimõtted – raudteeinfrastruktuuri kapitalikulu

ja ärikasum tuleb Metoodika kohaselt arvestada raudteeinfrastruktuuri põhivarade väärtuselt,

mis on soetusmaksumuses ehk siis – kapitalikulu komponendi ja ärikasumi arvestamise

aluseks olev põhivara väärtus peab kajastama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt tegelikult

kantud kulu, peab baseeruma ettevõtja poolt reaalselt põhivara soetamiseks tehtud

investeeringutel ega tohi sisaldada n-ö paberil joonistatud elemente, mis vaid illusoorselt

tõstavad põhivara väärtust. Juhul aga, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivarade

raamatupidamislik väärtus erineb oluliselt nende õiglasest väärtusest ehk soetusmaksumusest,

annab Metoodika teise võimaluse arvutada korrektne kapitalikulu komponent – sellisel juhul

rakendatakse Metoodika § 5 lõigetes 4–12 kirjeldatud lineaarset kapitalikulu arvestamise

metoodikat. Kaebaja väide, nagu ei oleks põhivara soetusmaksumus põhivara õiglane väärtus,

ei pea mingil juhul paika ning seda väidet ei ole kaebaja suutnud ka asjakohaselt põhistada.

Metoodika § 5 lõiked 1 ja 2 ütlevad sõnaselgelt, et kapitalikulu on kulu, mis on seotud

materiaalse põhivara soetamisega ning et kapitalikulu eesmärk on põhivara soetamiseks

tehtud kulutuste tagasiteenimine teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel. Mis

puudutab Metoodika § 4 lg 6 punkti 4, siis selle välistuse (raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kogukuludesse ei või lülitada vara väärtuste muutust) eesmärk on täpselt samasuunaline –

vältida kogukuludes illusoorseid elemente, mis vara tegelikku soetusväärtust ei kajasta.

Varade väärtuse üleshindlus tõstab ettevõtte amortisatsioonikulu, mis on samuti osa

kogukuludest ning seetõttu Metoodika sellised vara väärtuse muutused kogukuludest ka

välistab. Kaebaja ei ole kordagi selgesõnaliselt selgitanud, millised kulud tegelikult jäävad tal

tulenevalt määratud kasutustasu suurusest katmata (mis ei arvesta kaebaja ebaõnnestunud

katset

Eesti

Raudtee

varasid

üles

hinnata),

viidatakse

ebamääraselt

vaid

investeerimiskavadele. Kaebaja arvukad tõendid ei ole asjakohased, nad kas ei oma

käesoleva vaidluse esemega üldse puutumust või on teistes kohtuasjades kui ebakvaliteetsed

kõrvale jäetud (nt Reidi Strandbergi koostatud dokument) või on teistes kohtumenetlustes

tühistatud (nt Konkurentsiameti otsus). Tegelikkus on see, et AS Eesti Raudtee deklareeritud

500-600-miljonilisest n-ö saamata jäänud kasutustasust on ca 400 miljonit hoopis ärikasum.

Ettevõtja saab kõik oma tegevuskulud Metoodika kohaselt tagasi sama aasta jooksul, mil ta

need kannab. Investeerimiskulude osas on aga kaebaja üritanud asjaolu, et kuna ta ei saa

tagasi kõiki aasta jooksul kantud või kantavaid investeerimiskulusid sellesama aasta jooksul,

demagoogiliselt põhistada väitega, et kuna ta ei saa kõiki mingil aastal tehtud

investeerimiskulusid tagasi sellesama aasta jooksul, siis sellisel juhul ta justkui ei saakski neid

kulusid kunagi tagasi. Eesti Raudtee soovi kohaselt peaks tal olema õigus koguda kapitalikulu

koosseisus põhivarainvesteeringute vahendid kokku juba enne investeeringu tegemist.

Konkurentsiõiguslikult ei ole selline soov mingil moel õigustatud – põhivarainvesteeringute

vahendite ettekorjamise puhul ei ole mingit kindlust, et need investeeringud reaalselt ka

tehakse,

samas

raudteeveo-ettevõtjatel

puudub

igasugune

võimalus

valida

raudteeinfrastruktuuriteenuse osutajat. Raudteeseadus ja Metoodika garanteerivad, et

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja saab kõik oma tegelikult kantud investeerimiskulud tagasi,

kuid

ta

saab

need

kulud

tagasi

vastava

põhivara

kasuliku

eluea

jooksul.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandustegevus ei piirdu vaid üheaastaste isoleeritud

tsüklitega – kõik tehtavad investeeringud on suunatud ulatuslikule tulevikuperioodile ning

kõiki tehtud investeeringuid kasutatakse reaalselt ja järjepidevalt väga paljude aastate jooksul.

Kaebaja on korduvalt väitnud, sealhulgas ülikalli hinna eest tellitud spetsialistide arvamuse

alusel, et Metoodika ei ole majandusteooriaga kooskõlas, mis justkui iseenesest tooks kaebaja

arvates kaasa Metoodika põhiseadusvastasuse, ning on teinud käesolevas kohtuasjas suuri

pingutusi, et jätta kohtule muljet, nagu oleks kogu küsimus õigetes ja valedes

majandusteooriates. MKM aga kinnitab, et Metoodika selline kujundus on täiesti

eesmärgipärane. Metoodika loomisel osalesid nii konkurentsiõiguse, raamatupidamise ja

olulist vahendit omava ettevõtja majandusregulatsiooni asjatundjad. Käesoleva vaidlusega

seotud asjaolud, sh majandusteoreetilised, analüüsiti läbi ja arvestati juba Metoodika loomise

protsessis. Metoodika on oma olemuselt olulist vahendit omava raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja käitumist suunav (suunamise kohustus tuleneb otseselt Raudteeseaduse § 50 lõikes 1

sätestatud diskrimineerimata juurdepääsu tagamise nõudest) ning regulatiivseid eesmärke

taotlev transpordipoliitiline õigusakt. Ei ole mitte mingisugust põhjendust või sundi, miks

peaks Metoodika olema üks-üheses vastavuses ühe või teise majandusteoreetilise

õpikukäsitlusega. Arvamuse andnud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dotsent Priit

Sander’l ja lektor Andres Juhkam’l kui majandusteadlastel ilmselgelt turguvalitsevate

ettevõtjatega turgudel Euroopa Liidu poolt rakendatava õiguspoliitika kohta teadmised

puuduvad, samuti ei ole neil pädevust hinnata vastava õiguse rakendamist. Ka on oluline

rõhutada, et Metoodika majanduslikku regulatsiooni toimivust ei ole võimalik sisuliselt

hinnata ühe isoleeritud aasta jooksul, sest nagu eespool viidatud – ka raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja

ei

majanda

oma

infrastruktuuri

üheaastaste

isoleeritud

tsüklite

kaupa.

Raudteeinfrastruktuuri

majandamine

on

pika

ajahorisondiga

tegevusvaldkond,

kus

põhivarainvesteeringute kasulik eluiga on keskmiselt 20 aastat. Metoodika sisuline

regulatsioon ja tõlgendused kasutustasu arvestamisel on alates selle andmisest 2004. aastal

kuni tänase päevani jäänud täpselt samasuguseks. Nimetatud tingimustes on AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulu (s.t kasutustasu, mida raudteeveo-ettevõtjad

raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest maksavad) kasvanud 771 miljonilt kroonilt 2005/2006

liiklusgraafikuperioodil 1043 miljoni kroonini 2008/2009 liiklusgraafikuperioodil. AS Eesti

Raudtee raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude kiire dünaamika nimetatud perioodil

kinnitab asjaolu, et Metoodika regulatsioon arvestab adekvaatselt AS Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri majandamisesse tehtud investeeringuid ning võimaldab nende

tagasiteenimise ja mõistliku ärikasumi. Tähelepanuväärne on, et AS Eesti Raudtee ei ole

kahel viimasel liiklusgraafikuperioodil vaidlusaluse perioodiga samadel põhimõtetel ja

tõlgendustel ning AS Eesti Raudtee põhivara soetusmaksumuse baasilt arvestatud

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu vaidlustanud.

2. Kaebaja põhivara üleshindlusest. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud

2006/2007 liiklusgraafiku perioodi kasutustasu määramisel lähtuma kaebaja juhatuse

ebaõnnestunud katsest Eesti Raudtee varasid üleshinnata. Kaebaja 2004. aasta ja 2005. aasta

majandusaasta aruannete projekte, mis eelnimetatud üleshindlust kajastasid, ei ole kunagi AS

Eesti Raudtee üldkoosoleku poolt kinnitatud ning õiguslikus mõttes neid ei eksisteeri.

Kaebaja on ise oma 28.11.2008.a kohtule esitatud arvamuses kinnitanud, et aastatel 2004 kuni

2006 pidas ta kahekordset raamatupidamisarvestust – ühte põhivara üleshinnatud väärtuses ja

teist soetusmaksumuses. Kui kaebaja oleks ise uskunud, et põhivara ulatuslik üleshindluskatse

on õiguslikult toimunud, ei oleks olnud mingit vajadust kahekordset raamatupidamisarvestust

pidada. Raamatupidamise seaduse § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande

(majandusaasta aruanne koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest)

eesmärk kajastada õigesti ja õiglaselt raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit,

majandustulemust ja rahavoogusid. Põhivarade üleshindlust kajastavad 2004 ja 2005

majandusaasta aruannete projektid aga sellist mõõdet kuidagi ei andnud. Üleshindlus oli

toimunud umbes 2 miljardilt kroonilt ca 6 miljardile kroonile ehk siis Eesti Raudtee põhivara

üleshindlus oli kolmekordne. Kuigi kaebaja esindajad väidavad, et kõik vastava analüüsiga

tegelenud audiitorid kiitsid üleshindluse heaks, siis tegelikult anti hinnang vaid üleshindluse

metodoloogiale ja ei millelegi muule. Kõik audiitorid kinnitasid, et üleshindluse sisulisele

õigsusele on võimalik hinnang anda vaid läbi vara väärtuse testi (tegemaks kindlaks, kas

paberil üleshinnatud väärtusele on tegelikku rahalist katet), kuid vara väärtuse testi kunagi ei

ole tehtud. Asjaolu aga, et põhivara üleshindlust sisaldanud majandusaasta aruande

audiitorhinnangus on klausel, et üleshindlusele saab sisulise hinnangu anda alles pärast Eesti

Raudtee kõikide Eesti Vabariigiga peetavate kohtuvaidluste lõppemist, on märk sellest, et

mingeid realistlikke majandusõiguslikke kaalutlusi üleshindlusega silmas ei peetud, vaid

sooviks oli läbi kohtuvaidluste vabaneda turguvalitsevale ettevõtjale seaduse alusel

kehtestatud piirangutest, mis omakorda oleks võimaldanud turguvalitsevat seisundit ära

kasutades nõuda märkimisväärselt suuremat kasutustasu, kui see konkurentsiõiguse alusel

võimalik oleks. Raamatupidamise seaduse § 16 punkt 8 sätestab konservatiivsuse printsiibi,

mille kohaselt tuleb raamatupidamise aruannet koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et

vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist, samas ei ole

aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik

ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine. Arvestades, millises

ulatuses ja kuivõrd ebausaldusväärselt oli üleshindlus läbi viidud (ilma vara väärtuse testita),

ei oleks mitte ükski mõistlik ning kehtivat õigust austav aktsionär saanud hääletada sellist

üleshindlust sisaldava majandusaasta aruande kinnitamise poolt. Ja Eesti Vabariik AS Eesti

Raudtee aktsionärina ei hääletanudki selle poolt. AS Eesti Raudtee üldkoosolek kinnitas 2004

ja 2005 majandusaasta aruanded 09.01.2007 ilma ümberhindluseta, s.t põhivarasid kajastati

nende soetusmaksumuses. Audiitorid on andnud mõlemale kehtivale majandusaasta aruandele

hinnangu, et need kajastavad Eesti Raudtee varasid ja kohustusi õigesti. Vastavad

majandusaasta aruanded on kättesaadavad ka äriregistrist. Ka kaebaja ise on aktsepteerinud

põhivarade kajastamist soetusmaksumuses, kajastades neid soetusmaksumuses ka 2007

majandusaasta aruandes. Kuna üleshindlusega 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid ei

eksisteeri, ei ole vähimatki põhjust neid käesolevas kohtuasjas üldse käsitleda.

3. Ärikasumi küsimus on eeskätt aktsionäri küsimus ning kui aktsionär leiab, et õigusaktide

kohaselt määratud ärikasum on õiglane, siis puudub äriühingu juhatusel sisuline õigustus

ärikasumi üle vaielda. MKM Eesti Raudtee aktsionärina ei ole kordagi vaidlustanud vastustaja

poolt määratud mõistliku ärikasumi suurust ja on sellega täielikult nõus. Kaebaja aga väitis

25.11.2008 toimunud istungil, et aktsiate omaniku arvamus ärikasumi kohta ei ole üldse

asjakohane. Kaebaja lähtus siinkohal asjaolust, et vaidlusalusel perioodil oli AS-le Eesti

Raudtee veel teinegi aktsionär peale Eesti Vabariigi. 2001. aastal erastas Eesti Vabariik 66 %

AS Eesti Raudtee Baltic Rail Services OÜ-le (BRS), jäädes ise 34% aktsiatega

vähemusaktsionäriks. Võrreldes erastamisaegse äriplaaniga kasvas BRS-i ärikasumi ja

dividendide soov aasta-aastalt, kuni ärikasumi soov moodustas infrastruktuuri kogukuludest

ligi 50 %, mida turguvalitseva ettevõtja puhul ei saa kuidagi mõistlikuks pidada. Eesti

Raudtee põhivarade üleshindluskatse ca 2 miljardilt kroonilt rohkem kui 6 miljardile kroonile

viis juhatus läbi samuti vaid BRS-i ülesandel. 2007.aasta jaanuaris ostis Eesti Vabariik BRS-lt

kõik aktsiad tagasi, olles sellest ajast alates taas Eesti Raudtee ainuaktsionär. Kuid Eesti

Raudtee on käesolevas kohtuasjas kangekaelselt jäänud endiselt kaitsma varsti juba kahe aasta

eest lahkunud aktsionäri huve, mida tegelikult enam ei eksisteeri. Kuivõrd ärikasum on

aktsionäri küsimus ja olemasolev aktsionär on vastustaja poolt määratud WACC’i ja

ärikasumi käsitluse ja arvestusega nõus, siis ei ole siinkohal alust rääkida kaebaja õiguste

rikkumisest.

4. Vaidlustatud käskkirjad ei ole õigusvastased ja vastavad haldusaktile esitatavatele nõuetele.

MKM on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad vastavad haldusaktile esitatavatele nõuetele,

ka on täidetud HMS § 56 lg 1 sätestatud haldusakti kirjaliku põhjendatuse nõue. Käskkirjadest

nähtuvad nende andmise õiguslikud alused, kasutustasu määramise põhjalik motivatsioon on

toodud käskkirjade seletuskirjas, mis on ilmselgelt vaidlustatud käskkirjade lahutamatud osad.

Nii käskkirjad kui ka nende osaks olevad seletuskirjad on kaebajale alati kätte toimetatud

koos. Kuna kõik seletuskirjad on kaebajale esitatud, on kaebajale haldusaktide andmise

õiguslikud ja faktilised alused tegelikult teada, seega on alusetud kaebaja väited, nagu ei

selguks, millest vastustaja on kasutustasu erinevate komponentide ja kogu kasutustasu suuruse

leidmisel lähtunud. Isegi ka juhul, kui lugeda seletuskirjad vaidlustatud käskkirjadest

eraldiseisvateks dokumentideks, siis ehkki käskkirjades puudub viide seletuskirjale, tuleb

siinkohal lähtuda HMS § 58, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda

üksnes sel põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui nimetatud rikkumine ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Kõige olulisem on aga see, et kaebaja on saanud kõik käskkirjad

alati koos seletuskirjadega ning ta on käskkirjade motivatsioonist väga hästi aru saanud, mida

tegelikult tõendab ka kaebus ja selle sisu ise.

5. Raudteeseaduse

§

lg

ja

selle

alusel

kehtestatud

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004.a määrus nr 144 „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

arvestamise metoodika“ ei ole vastuolus põhiseaduse ega EL direktiividega. Raudteeseaduse

§ 59 lg 6 ei ole põhiseadusega vastuolus ning annab ministrile volituse intra legem määruse

kehtestamiseks. Raudteeseaduse § 59 lg 6 on sätestatud määruse kehtestamiseks pädev

haldusorgan, samuti tema pädevuse sisu ja ulatus, mis on tuletatavad ka raudteeseaduse § 59

lõigete 1 ja 3–6 koostoimes tõlgendamise kaudu. Seega on määruse kehtestamiseks sätestatud

delegatsiooninorm selge ja Metoodika regulatsioon ei välju volituse piiridest. Lisaks sätestab

raudteeseaduse § 63 lg 1 selgesõnaliselt, millistel juhtudel peab raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja ennast allutama riigi poolt määratavatele raudteeinfrastruktuuri kasutustasudele.

Samuti peab Metoodika lähtuma Raudteeseaduse § 50 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, et

raudteeveo-ettevõtjal on õigus raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja ja muude

kasutustingimuste osas diskrimineerimata kasutada avalikku raudteed, et osutada

raudteeveoteenust Kaebaja on lähtunud ekslikust eeldusest, et volitusnormi sisaldav säte ise

peab sisaldama ka kõik volitusnormi piirid – tegelikult sätestatakse volitusnormi piirid

normitehniliselt enamasti sama paragrahvi teistes lõigetes ja sama seaduse teistes

paragrahvides. Samuti on raudteeseaduses kasutustasu regulatsiooni puhul kinni peetud

põhiseaduse nõudest, mille kohaselt võib ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra ette

näha seaduses – Metoodika üksnes täpsustab raudteeseaduse §-des 50, 59 ja 63, aga samuti §-

s 7 (sätestab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avaliku raudtee diskrimineerimata kasutada

andmise

kohustuse)

ettenähtut.

Raudteeseaduse

§

lg

kohaselt

võetakse

raudteeinfrastruktuuri kasutustingimuste, sh kasutustasu kindlaksmääramisel arvesse teenuse

iseloomu ja kestust, turu olukorda ning raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti

raudteeveeremi koosseisu, seisundit ja veokiirust. Raudteeseaduse § 59 lg 3 ja Metoodika § 2

lg 3 ja lg 3 järgi hüvitatakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale infrastruktuuri kasutada

andmise kulud ja tagatakse mõistlik ärikasum. Kaebaja ei ole menetluse jooksul

selgesõnaliselt selgitanud, millised kantud kulud on tal kehtinud regulatsiooni tõttu saamata

jäänud või saamata jäävad. Kaebaja ei põhista, milles seisneb Raudteeseaduse § 59 lg 6 ja

Metoodika vastuolu EL direktiividega 91/440/EÜ ja 2001/14/EÜ, vaid viitab üksikutele

direktiivide sätetele, jättes tähelepanu alt välja asjaolu, et direktiivid ei ole mitte

otsekohaldatavad, vaid harmoneeritakse siseriikliku õigusega direktiivis määratletud

eesmärkide saavutamiseks. Eesti on nimetatud direktiivides sätestatud kohustused täitnud,

mida tõendab ka Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi peadirektori

Francois Lamoureux´ 24.08.2005.a kiri kaebajale. Alternatiivselt taotleb kaebaja Metoodika §

6 lg 5 ja § 8 lg 2 EL 2001/14/EÜ direktiivi sätete ja PS § 3, § 94 lg 2 ja § 113 vastuolus

olevaks tunnistamist. MKM märgib, et reisijateveo ja kaubaveo näol ei ole tegemist võrdsete

turusegmentidega, kusjuures neid käsitatakse täiesti erinevalt ka direktiivides. Reisijateveole

ja kaubaveole erinevate kasutustasude kehtestamine on tingitud mõlema veo teostamise

eripärast – kaubarongi koosseisud on reisirongi koosseisudest oluliselt raskemad, mistõttu

kahjustavad raudteeinfrastruktuuri rohkem; kaubarongid sõidavad reisirongidest üldjuhul

aeglasemalt ehk koormavad ka ajaliselt infrastruktuuri rohkem; kaubarongi teljekoormus on

rööpale oluliselt suurem reisirongi teljekoormusest; avaliku reisijateveo teenuse pakkujad

kasutavad väiksemat osa kaebaja raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimest ning kui on

läbilaskevõime osa tellinud, siis kasutavad selle erinevalt kaubaveo-ettevõtjatest ka kindlasti

ära; reisirongid liiguvad erinevalt kaubarongidest vastavalt sõidugraafikule, mis tagab neile

eraldatud läbilaskevõime kasutamise täies ulatuses ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale

püsiva sissetuleku; kaubarongid (maksimaalse pikkusega 798 m, millele lisandub veduri

pikkus) on reisirongidest (maksimaalse pikkusega 186,9 m, sisaldab veduri pikkust) kordades

pikemad, mistõttu vajavad kaubarongid oluliselt pikemaid jaamateid jne. Metoodika viidatud

sätetest ei järeldu kuidagi, et kaubavedusid teostavad raudtee-ettevõtjad doteeriksid

reisivedusid

teostavaid

ettevõtjaid.

Tulenevalt

sellest,

et

tegemist

on

erinevate

turusegmentidega ning kaubaveol kasutatav veerem mõjutab raudteeinfrastruktuuri võrreldes

reisijateveol kasutatava veeremiga oluliselt erinevalt, on põhjendatud, arvestades sealjuures

Raudteeseaduse § 59 lõikes 1 sätestatut, et kummalegi veole rakendatavad kasutustasud

koosnevad erinevatest osistest. Raudteeseadus käsitleb reisijatevedu erinevana kaubaveost ka

muus osas – Raudteeseaduse § 50 lõigete 2 ja 3 alusel peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

eraldama läbilaskevõime jaotamisel esimese eelistusena rongiliinid, mis on vajalikud avaliku

reisijateveoteenuse osutamiseks rahvusvahelises otseühenduses, ning teise eelistusena

eraldatakse läbilaskevõimeosad riigisisese avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks.

Kokkuvõtvalt: kuivõrd Metoodika võimaldab raudteeinfrastruktuuri majandamise ja kasutada

andmise kõik kulud tagasi teenida, siis ei ole kaebaja õigusi mitte kuidagi rikutud ning

kaebajal puudub käesolevas asjas kaebeõigus. Ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna

dotsent Priit Sander’i ja lektor Andres Juhkam’i Eesti Raudtee küsimustele esitatud vastustes,

hoolimata nende vastuste mitmetest puudustest, leitakse, et Metoodika ja TJA käsitlusega

Metoodikast on ASi Eesti Raudtee tegevust võimalik finantseerida ning teha seda mitmel

erineval ja mõistlikul moel. Samuti puudub kaebajal kaebeõigus vaielda WACCi ja ärikasumi

suuruse üle, sest ärikasum on omaniku küsimus ning MKM Eesti Raudtee ainuaktsionärina ei

ole kordagi vaidlustanud vastustaja poolt määratud mõistliku ärikasumi suurust ning on

sellega täielikult nõus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja selle täiendustega, samuti kaebaja esindajate suuliste

selgitustega, vastustaja kirjalike ja suuliste seletusega ning kaasatud kolmandate isikute

kirjalike ja suuliste seisukohtadega, lisaks arvamuse andmiseks kaasatud isiku Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohtadega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Raudteeseadus (RdtS) reguleerib raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi valdajate õigusi ja

kohustusi raudtee ja raudteeveeremi korrashoiul ning kasutamisel, sealhulgas raudtee-

ettevõtjate õigusi ja kohustusi raudteeinfrastruktuuri majandamisel, reisijate ja kaupade veol;

raudteeinfrastruktuuri rajatiste (raudteerajatis) ehitamisega ning raudteeveeremi tehnohoolde

ja remondiga tegelevate ettevõtjate õigusi ja kohustusi nimetatud tegevusaladel tegutsemisel;

tava- ja kiirraudteesüsteemi koostalitlust üleeuroopalise tava- ja kiirraudteesüsteemiga;

riiklikku järelevalvet raudteeliikluse ning raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi korrashoiu,

raudteerajatiste ehitamise ning raudteeveeremi tehnohoolde ja remondi üle; vastutust

käesoleva seaduse rikkumise eest (§ 1 lg 1). Raudteeinfrastruktuuri hulka käesoleva seaduse

tähenduses arvatakse kõik raudteed, mis on otse või teiste raudteede kaudu ühenduses

avalikuks kasutamiseks määratud raudteede (avalik raudtee) võrgustikega, sealhulgas

raudteed, mis on vajalikud sissesõiduks depoosse või tehnohooldepunkti ja neist väljasõiduks

(depooteed) või on muul viisil vedu toetava või abistava iseloomuga (§ 1 lg 2). Raudtee-

ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või

äriühing, kelle tegevuseks on raudteeveoteenuse osutamine või raudteeinfrastruktuuri

majandamine (§ 2). Avalik raudtee on raudtee-ettevõtja raudteeinfrastruktuur, mille

kasutamine peab juurdepääsu tagavate põhi- ja lisateenuste ning tasu, aja ja muude

kasutustingimuste osas olema diskrimineerimata tagatud kõigile raudtee-ettevõtjatele

raudteeveoteenuse osutamiseks käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras (§ 7 lg 1).

Raudteeveo-ettevõtjal on õigus raudteeinfrastruktuuri kasutustasu, kasutusaja ja muude

kasutustingimuste osas diskrimineerimata kasutada avalikku raudteed, et osutada

raudteeveoteenust (§ 50 lg 1).

Konkurentsiseaduse (KonkS) § 17 lg 2 kohaselt olulist vahendit omavale ettevõtjale võib

Vabariigi Valitsus, seadusega määratud riigiasutus või kohaliku omavalitsuse territooriumi

piires tegutseva olulist vahendit omava ettevõtja korral kohaliku omavalitsuse üksus määrata

kasutatavad hinnad, arvestades ettevõtja põhjendatud kulusid, või kehtestada muid tingimusi

või kohustusi, et selle ettevõtja kaupade ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei

satuks oluliselt halvemasse olukorda kui vaba konkurentsi puhul antud valdkonnas. Eri- või

ainuõigust

või

olulist

vahendit

omav

ettevõtja

on

kohustatud

lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu

võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende

müügi eesmärgil (§ 18 lg 1 p 1).

Raudteeveo-ettevõtja, kellele on eraldatud läbilaskevõimeosa ja raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja

sõlmivad

raudteeinfrastruktuuri

kasutamise

lepingu,

milles

kajastatakse

raudteeinfrastruktuuri juurdepääsu üksikasjad – kasutamise aeg ja kestus, samuti kasutustasu

ja teised tingimused. Nimetatud leping peab olema sõlmitud kirjalikult. Kasutustingimuste

kindlaksmääramisel võetakse arvesse teenuse iseloomu ja kestust, turu olukorda ning

raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti raudteeveeremi koosseisu, seisundit ja veokiirust

(RdtS § 59 lg 1). Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja

lisateenuste eest koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust

ärikasumist (§ 59 lg 3). Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste

ja lisateenuste, juurdepääsu abiteenuste ning kasutustasu sihtotstarbelise ühekordse

läbilaskevõimeosa eest määratakse majandus-ja kommunikatsiooniministri kehtestatud

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel (§ 59 lg 6).

RdtS § 63 lg 2 (21.07.2005-31.12.2006 kehtinud redaktsioon) andis Raudteeinspektsiooni

peadirektorile pädevuse moodustada läbilaskevõime jaotamise toimingute läbiviimiseks

komisjoni, mille liikmetest pidid rohkem kui pooled olema Raudteeinspektsiooni esindajad.

Läbilaskevõime jaotamise komisjoni pädevuses oli muuhulgas Raudteeinspektsiooni

peadirektorile ettepaneku tegemine kehtiva metoodika ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramiseks (§ 63 lg 3 p 9

21.07.2005-31.12.2006 kehtinud redaktsioonis). Sama paragrahvi lõike 4 punktist 6 tulenevalt

raudteeinspektsiooni peadirektor läbilaskevõime jaotamisel otsustas kehtiva metoodika ja

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete

alusel

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramise. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 6 raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramise otsus vormistati Raudteeinspektsiooni peadirektori käskkirjaga. Seega

olid formaalselt täidetud kõik raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramiseks seadusega

sätestatud nõuded, millised kehtisid käskkirjade väljaandmise ajal.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vaidlustatud käskkirjad on motiveerimata.

Haldusakti tühistamist ei saa nõuda vaid menetlus-ja vorminõuete, sh haldusakti

motiveerimise kohustuse rikkumise tõttu, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane ja

kontrollitav (Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2002 otsus asjas nr 3-3-1-14-02, p.21).

Asjakohased põhjendused sisalduvad vaidlustatud Raudteeinspektsiooni peadirektori

käskkirjade seletuskirjades (lisad), mis väljastati ka kaebajale ning mille sisuga oli tal

võimalik tutvuda. Motiivide puudumine tähendab seda, et isikul ei ole võimalik haldusakti

sisuliselt vaidlustada selle kontrollimatuse tõttu. Käesoleval juhul kaebuse esitaja on käskkirju

vaidlustanud sisuliselt ning esitanud kaebuses oma sisulised vastuväited vastustaja

seisukohtadele. Seega vaidlusalused käskkirjad formaalselt vastavad haldusaktile esitatavatele

nõuetele ning on kooskõlas Haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud normidega. HMS §

54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 näeb ette, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti

andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendus

esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis

viidatud. Käesoleval juhul kõigis vaidlustatud käskkirjades on viidatud seletuskirjadele nende

lisana ning koos käskkirjadega edastatud kaebuse esitajale, nagu nähtub saatelehtedest.

Motivatsiooni puudumisena ei saa käsitleda menetlusosalise mittenõustumist vastaspoole

sisuliste argumentidega.

Majandus-ja

kommunikatsiooniministri

01.06.2004

määrusega

nr

kehtestati

Raudteeseaduse § 59 lg 6 alusel „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika“.

Käesoleva määrusega (14.06.2004-24.05.2008 kehtinud redaktsioon) kehtestatakse avalikku

raudteed majandava raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja (edaspidi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja)

poolt osutatavate juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste, juurdepääsu abiteenuste

ning

eraldatud

sihtotstarbeliste

ühekordsete

läbilaskevõimeosade

eest

võetava

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika (edaspidi metoodika). Metoodika

põhineb raudtee-ettevõtja avaliku raudtee majandamise ja raudteeveoteenuse osutamise

valdkondade tulude ja kulude arvestuse eraldatuse nõudel vastavalt Raudteeseaduse § 4

lõikele 2 (§ 1 lg 1, 2). Metoodika §-s 2 on loetletud juurdepääsu tagavad põhiteenused,

lisateenused ning juurdepääsu abiteenused. Metoodika § 3 sätestab raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu. Vastavalt §-le 3 lg 1 raudteeinfrastruktuuri kasutustasu peab tagama

raudteeinfrastruktuuri jätkusuutlikkuse ning avaliku raudtee diskrimineerimata kasutamise

raudteeveo-ettevõtjale ja Raudteeseaduses sätestatud korras sellisele raudteeveeremi

valdajale, kes ei ole raudteeveo-ettevõtja. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu põhi- ja

lisateenuste eest koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust

ärikasumist (§ 3 lg 2). Põhi- ja lisateenuste kasutustasu arvestamisel lähtutakse

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

vastavate

teenuste

kogukuludest,

mis

on

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt osutatava teenusega seotud otsekulud, kapitalikulu,

proportsionaalne osa raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja üldkuludest ja mõistlik ärikasum (§ 3 lg

3). Metoodika § 4 sätestab raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestuse alused, milles on

toodud ka üldkulude proportsionaalse jaotuse valem- ÜP=(I/I+V))xÜ (ÜP-infrastruktuuri-

ettevõtja proportsionaalne osa üldkuludest; I-raudteeinfrastruktuuri-teenuse osutamise

otsekulud; V-muu äritegevuse kulu; Ü-ettevõtja üldkulud). Metoodika §-s 5 on sätestatud

kapitalikulu arvestus. Kapitalikulu on kulu, mis on seotud materiaalse põhivara soetamisega

(§ 5 lg 1). Kapitalikulu eesmärk on põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine

teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel (§ 5 lg 2). Reeglina toimub kapitalikulu

arvestus ettevõtte raamatupidamises kasutatava põhivara amortisatsiooni (kulumi) arvestuse

alusel. Juhul kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivarade raamatupidamislik väärtus erineb

oluliselt nende õiglasest väärtusest või kui kasutatavad põhivara amortisatsiooninormid ei

vasta põhivara kasulikule elueale, siis rakendatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 4–12

kirjeldatud kapitalikulu arvestamise metoodikat (§ 5 lg 3). Rakendatakse lineaarset

kapitalikulu arvestamise meetodit (§ 5 lg 4). Metoodika §-s 5 on lahti kirjutatud, kuidas

kujuneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasusse lülitatav kapitalikulu. Metoodika §-s 6 on

toodud püsikulud ja muutuvkulud põhiteenuste osutamisel. Metoodika § 7 käsitleb

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja mõistliku ärikasumi arvestust. Metoodika §§-s 8 ja 9 on

toodud põhiteenuste ning lisa-ja abiteenuste eest võetava kasutustasu arvestamise valemid.

Metoodika § 11 räägib kasutustasu määramise protseduurist.

Kohtu hinnangul kõnealune Metoodika on kehtestatud seaduse alusel ning välja töötatud

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamiseks. Kohus leiab, et Raudteeinspektsiooni

18.04.2006 käskkiri nr 58ü on majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004 määrusega

nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodikaga” kooskõlas,

vastustaja on täpselt järginud Metoodika juhiseid kasutustasu arvutamisel.

Kaebuse esitaja väitel ülaltoodud Metoodika ja RdtS § 59 lg 6 on vastuolus Eesti Vabariigi

Põhiseadusega (PS) ning taotleb tunnistada RdtS § 59 lg 6 ning selle alusel majandus- ja

kommunikatsiooniministri 01.06.2004 määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise metoodika” vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 12

ja § 94 lg 2 ning jätta need käesolevas haldusasjas kohaldamata või alternatiivselt tunnistada

RdtS § 59 lg 6 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004 määrusega nr 144

kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” § 3 lg 4 ja 5, § 6 lg 5

ja § 8 lg 2 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3, § 13, § 31, § 32, § 94 lg 2 ja §

113 ning jätta need normid käesolevas haldusasjas kohaldamata ning juhul, kui kohus leiab, et

Raudteeinspektsiooni 18.04.2006 käskkiri nr 58ü on majandus- ja kommunikatsiooniministri

01.06.2004 määrusega nr 144 kinnitatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise

metoodikaga” kooskõlas, tunnistada majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004

määruse nr 144 § 4 lg 6 punkt 4, § 5 ja § 7 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse §13,

§ 31 ja § 32 ja jätta need normid käesolevas haldusasjas kohaldamata. Kohus leiab, et

käesoleva Metoodika eelloetletud sätted ei ole vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse kaebaja

poolt nimetatud sätetega.

Kohus leiab, et RdtS § 59 lg 6 on formaalselt põhiseaduspärane ning annab majandus- ja

kommunikatsiooniministrile volituse intra legem määruse kehtestamiseks, nagu väidab

vastustaja ning kohus nõustub sellega. Samuti kõnealune Metoodika on formaalselt

põhiseaduspärane ning üksnes täpsustab seadusest tulenevaid piiranguid, kohus nõustub ka

selles vastustajaga. Kohus ei nõustu kaebajaga, et RdtS § 59 lõige 6 on vastuolus PS § 3, § 12

ja § 94 lg 2. Vastavalt PS §-le 94 lg 2 minister muuhulgas annab seaduse alusel ja täitmiseks

määrusi. Metoodika on kehtestatud majandus-ja kommunikatsiooniministri poolt välja antud

määrusega Raudteeseaduse § 59 lõike 6 alusel ning on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseaduse

§ 3, § 12 ja § 94 lg 2 põhimõtetega. PS § 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. PS § 12 kohaselt

kõik on seaduse ees võrdsed/…/. PS § 94 lg 2 ütleb, et minister juhib ministeeriumi, korraldab

ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks

määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud

alustel ja korras. RdtS § 59 lõige 6 sätestab, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu

tagavate põhiteenuste ja lisateenuste, juurdepääsu abiteenuste ning kasutustasu sihtotstarbelise

ühekordse läbilaskevõimeosa eest määratakse majandus-ja kommunikatsiooniministri

kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel. RdtS § 63 lg 6

kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud otsused vormistatakse

Raudteeinspektsiooni peadirektori käskkirjaga/…/. Sama paragrahvi lõike 4 punkt 6 kohaselt

Raudteeinspektsiooni peadirektor läbilaskevõime jaotamisel temale pandud ülesannete

täitmiseks muuhulgas otsustab kehtiva Metoodika ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise.

Vastustaja ja kaasatud kolmandad isikud, sh arvamuse andmiseks kaasatud Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeerium, leiavad, et käsitletavad Metoodika sätted ja RdtS § 59 lg 6 ei

ole vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega.

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud kaebuse esitaja taotluse alusel

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamine Riigikohtus.

Kaebaja taotleb kohtult tühistada Raudteeinspektsiooni 18.04.2006 käskkiri nr 58ü;

26.06.2006 käskkiri nr 88ü; 21.07.2006 käskkiri nr 96ü; 21.08.2006 käskkiri nr 106ü;

25.09.2006 käskkiri nr 114ü; 23.10.2006 käskkiri nr 128ü; 20.11.2006 käskkiri nr 143ü ja

21.12.2006 käskkiri nr 166ü või alternatiivselt tuvastada Raudteeinspektsiooni 18.04.2006

käskkirja nr 58ü, 26.06.2006 käskkirja nr 88ü, 21.07.2006.a käskkirja nr 96ü, 21.08.2006

käskkirja nr 106ü, 25.09.2006 käskkirja nr 114ü, 23.10.2006 käskkirja nr 128ü ja 20.11.2006

käskkirja nr 143ü ja 21.12.2006 käskkirja nr 166ü õigusvastasus. Samuti tuvastada

22.01.2007 käskkirja nr 10ü; 26.02.2007 käskkirja nr 21ü; 23.03.2007 käskkirja nr 30ü;

25.04.2007 käskkirja nr 48ü; 25.05.2007 käskkirja nr 65ü ja 25.06.2007 käskkirja nr 76ü

õigusvastasus. Kohus märgib, et vaidlustatud RI käskkirjad nr 58ü, 88ü, 96ü, 106ü, 114ü,

128ü, 143ü ja 166ü on juba täidetud ning käesoleval ajal nende tühistamine ei muudaks

õiguslikku olukorda. Nende õigusvastasuse tuvastamine aga eeldab põhjendatud huvi

olemasolu kaebajal, sama kehtib ka RI käskkirjade nr 10ü, 21ü, 30ü, 48ü, 65ü ja 76ü suhtes.

Kaebuse esitaja toob oma põhjendatud huviks vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse

tuvastamisel asjaolu, et käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine Riigivastutuse seaduse (RVS)

§ 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks. Kaebuse esitaja ei ole seni esitanud nõuet

vaidlustatud käskkirjade tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, kuid kaalub selle esitamist

tulevikus. Käesolevas kohtumenetluses kohus ei lahenda väidetava kahju küsimust ega anna

sellele ka mingit hinnangut, kuna selles menetluses ei ole esitatud kahju hüvitamise nõuet.

Kahjunõude põhjendatust saab kohus hinnata vaid hüvitamiskaebuse läbivaatamisel, mitte aga

tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku põhjendatud huvi kontrollimisel (Riigikohtu

halduskolleegiumi 19.03.2002 otsus asjas nr 3-3-1-11-02, p.16 ja 03.04.2002 otsus asjas nr 3-

3-1-14-02, p.19). Käesoleval juhul kaebaja huvi, mis seisneb kahjunõude esitamise

kaalumises, on tulevikku suunatud ning kohtul ei ole võimalik menetletava haldusasja raames

hinnata selle perspektiivi, vastasel juhul kohus väljuks esitatud kaebuste piiridest.

Menetlusosaliste seisukohtadega tutvudes ja neid hinnates leiab kohus, et vastustaja, sh

kolmandate isikute ning Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi, seisukohad, mis

langevad kokku, on kohtu arvates veenvad ning kohus nõustub nendega.

Kohus täielikult nõustub vastustaja sisuliste põhjendustega, seega ei pea vajalikuks seoses

suure mahuga nende ülekordamist, samas need tervikuna kajastuvad ka käesolevas

kohtulahendis. Kohus toob välja vaid olulisemad käesoleva vaidluse sisulised aspektid.

Kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramisel on kohtu hinnangul õiguspärane, kuna sellise võimaluse välistab

metoodika § 4 lg 6 p 4. Ümberhindluse arvestamata jätmine ei rikkunud kaebaja õigusi, kuna

väidetavat põhivarade ümberhindlust ei toimunud. Kaebaja raamatupidamisandmete alusel oli

äriühingu põhivara 2004. ja 2005. aastal raamatupidamises kajastatud soetusmaksumuses.

Vastustaja on kaebaja üldkulud prognoosinud kooskõlas Metoodika § 4 lg 5, samuti

tarbijahinnaindeksi kasutamine üldkulude prognoosimisel oli õiguspärane. Vastustaja on

kapitalikulu ja mõistliku ärikasumi komponendid arvutanud kooskõlas Metoodika § 5 ja § 7

nõuetega. RdtS § 59 lg 4 koostoimes §-ga 59 lg 3 välistab abiteenuste osutamisega seotud

kasutustasu koostisest kapitalikulu komponendi. Metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 sätestatud

reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

diferentseerimise alus tuleneb seadusest. Kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded on

kaebaja aktsionäride poolt kinnitatud ilma põhivara ümberhindluseta, mis on faktiliselt

tõendatud. Kuna kaebaja 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded kinnitati ilma põhivara

ümberhindluseta, ei saa kaebaja poolt kavandatud ümberhindluse arvestamata jätmine

kasutustasu määramisel kaebaja õigusi rikkuda. Kaebuse esitaja väitel oli õigusvastane

kaebaja poolt kavandatud põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine kasutustasu

määramisel liiklusgraafikuperioodiks 2006/2007. Kaebuse kohaselt on vastustaja kaebaja

põhivara väidetava ümberhindluse arvestamata jätmise tõttu ebaõigesti arvestanud nii

kapitalikulu kui ka mõistliku ärikasumi. Kohus kaebaja sellekohase väitega ei nõustu. RdtS §-

st 63 lg 3 p 9 ja §-st 63 lg 4 p 6 ning metoodikast tuleneb, et raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu määramine toimub raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete ja

metoodika alusel, mida vastustaja ka järgis läbiviidud haldusmenetluses vaidlustatud

käskkirju välja andes. Haldusmenetluse käigus kaebaja esitas vastavalt metoodika §-le 10 lg

vastustajale

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

kasumiaruanded,

raudtee-ettevõtja

kasumiaruanded, raudteeinfrastruktuuri põhivara arvestuse ja raudteeinfrastruktuuri bilansi

2003, 2004 ja 2005 kohta, mis on faktipõhiselt tõendatud. Kaebaja poolt vastustajale esitatud

2003. aasta raamatupidamisandmetes oli põhivara kajastatud soetusmaksumuses, 2004. ja

2005. aasta andmetest nähtuvalt aga ümberhinnatud väärtuses, millest tulenevalt oli kaebaja

põhivarade väärtus 2004. ja 2005. aastate raamatupidamisandmetes ca 3 korda kõrgem kui

2003. aasta andmetes. Vastustaja hinnangul, millega nõustub ka kohus, ei olnud põhivara

väärtuse kasv tingitud mitte kaebaja poolt tehtud täiendavatest investeeringutest

raudteeinfrastruktuuri, vaid sellest, et kaebaja muutis põhivara arvestuspõhimõtet – senise

soetusmaksumuse meetodi asemel kajastati põhivara ümberhindluse meetodil. Kaebaja on

oma raamatupidamisandmeid hiljem korrigeerinud, leides, et tema põhivara õige ja õiglane

väärtus 2004. ja 2005. aastatel ei olnud mitte ümberhinnatud väärtus, vaid soetusmaksumus.

Eesti Raudtee aktsionärid kinnitasid 09.01.2007 kaebaja 2004. ja 2005. majandusaasta

aruanded ilma põhivara ümberhindluseta ning kinnitatud aruannetes on kaebaja põhivarad

kajastatud soetusmaksumuses. Kaebaja aktsionäride poolt 09.01.2007 kinnitatud aruanded on

koostanud kaebaja juhatus, kontrollinud kaebaja audiitor, heaks kiitnud kaebaja nõukogu ja

aktsionärid, aruannetes esitatud andmete õigsust, sh põhivara väärtust, on juhatuse ja nõukogu

liikmed kinnitanud oma allkirjadega aruandel, mis on kooskõlas Raamatupidamise seaduse

(RPS) §-ga 15 lg 1, mille kohaselt on raamatupidamise aastaaruande eesmärk õigesti ja

õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja

rahavoogusid, sh ka põhivara. 09.01.2007 kinnitatud 2004 ja 2005 majandusaasta aruandeid

auditeerinud kaebaja audiitorid on oma järeldusotsustes kinnitanud, et raamatupidamise

aastaaruanded kajastavad olulises osas õigesti ja õiglaselt kaebaja finantsseisundit seisuga

31.12.2004 ja 31.12.2005, aruandeaasta majandustulemust, omakapitali muutusi ja

rahavoogusid

ning

on

kooskõlas

Raamatupidamise

seadusega

ja

Rahvusvahelise

Finantsaruandluse Standarditega. Vastustaja on seisukohal, et 2004 ja 2005 majandusaasta

aruannete kinnitamisega on kaebaja aktsepteerinud, et tema põhivara õige ja õiglane väärtus

2004. ja 2005. aastatel oli tegelikult soetusmaksumus, millega nõustub ka kohus. Samuti

kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebuse põhivarade tegelik raamatupidamislik õige ja

õiglane väärtus 2004 ja 2005 oli võrdne soetusmaksumusega ja ümberhindlust ei toimunud,

seega raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisel ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik

juhinduda aktsionäride poolt kinnitamata ja seetõttu ka veel toimumata ümberhindluse

tulemustest. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramist reguleerivate õigusnormide

eesmärk on mõistliku kasutustasu arvutamist võimaldavate reeglite kehtestamine. Kohus

peab vajalikuks märkida, et käesoleval ajal on kaebaja aktsionäride poolt kinnitatud,

auditeeritud ja äriregistrile esitatud ka kaebaja 2006. ja 2007. majandusaasta aruanded, milles

on kaebaja põhivarad kajastatud soetusmaksumuses. Äriseadustiku (ÄS) § 290 lg 1 tulenevalt

teostavad aktsionärid oma õigusi aktsiaseltsis aktsionäride üldkoosolekul. ÄS § 290 lg 2

kohaselt on üldkoosolek aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan. ÄS § 298 lg 1 sätestab

üldkoosoleku ainupädevusse kuuluvad küsimused ning vastavalt ÄS § 298 lg 1 p 7 on

üldkoosoleku ainupädevuses ka majandusaasta aruannete kinnitamine. Vastustaja väidab, et

teadaolevalt jäid kaebaja juhatuse poolt koostatud 2004 ja 2005 majandusaasta aruanded,

milles põhivara oli kajastatud ümberhinnatud väärtusest, aktsionäride poolt kinnitamata just

seetõttu, et Eesti Vabariigil ei tekkinud aktsionärina temale esitatud andmete põhjal kindlust,

et majandusaasta aruanded kajastavad kaebaja finantsseisundit, sealhulgas põhivara väärtust,

õigesti ja õiglaselt, mistõttu pidas Eesti Vabariik õigeks juhinduda RPS § 16 p 8 sätestatud

konservatiivsuse printsiibist ning hääletada aruannete kinnitamisele vastu. Kohus sarnaselt

vastustajaga leiab, et puudub alus kahelda Eesti Vabariigi võimes hinnata temale

majandusaasta aruannete kinnitamise eelselt esitatud andmete adekvaatsust. Pärast seda, kui

kaebaja aktsionärid kinnitasid kaebaja 2004. ja 2005. majandusaasta aruanded ilma põhivara

ümberhindluseta (pärast 09.01.2007), on vastustaja määranud kasutustasu veel kaheks

liiklusgraafikuperioodiks – 2007/2008 ja 2008/2009. Nimetatud kasutustasu määramise

menetlustes kaebaja poolt esitatud raamatupidamisandmete kohaselt oli kaebaja põhivara

kajastatud soetusmaksumuses, millest lähtuvalt arvestas vastustaja ka kasutustasu. Kaebaja on

ka ise eelnevalt väitnud, et metoodika rakendaja ei pea hakkama tuvastama, mis on varade

õiglane väärtus, vaid peab lähtuma kaebaja raamatupidamisandmetest ja audiitori kinnitusest.

Kohtu hinnangul on vastustaja selliselt ka käitunud. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle

üle, et lõplikud ja õiged kaebaja 2004 ja 2005 raamatupidamisandmed ümberhindlust ei

kajasta, see on fakt, mida tuleb arvestada. Põhivarade ümberhindlus oli juhatuse poolt

koostatud 2004. majandusaasta aruande projekti kohaselt tingimuslik, aruanne oli koostatud

eeldusel, et kaebaja võidab kasutustasu määramisega seotud kohtuasjad, samas on märgitud,

et juhul, kui kohtuasja ei võideta, tuleb varade raamatupidamislikku väärtust korrigeerida.

Käesoleval ajal on vastavad parandused tehtud. Peale selle vara väärtuse testi ei ole läbi

viidud, millele juhtis tähelepanu BDO Eesti AS, samuti ka teised audiitorbürood. Eesti

Vabariik kaebaja aktsionärina vaidles ümberhindluse tulemusi kajastava 2004. majandusaasta

aruande projekti kinnitamise vastu. Vastustaja on õiguspäraselt kapitalikulu ja mõistliku

ärikasumi arvestanud. Metoodika § 4 lg 6 p 4 välistab põhivara ümberhindluse arvestamise

kõigi

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

komponentide

arvutamisel

ning

ei

luba

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse lülitada varade väärtuse muutust. Metoodika

§ 3 lg 3 sätestab, et kogukulude hulka kuuluvad otsekulud, kapitalikulu, proportsionaalne osa

üldkuludest ja mõistlik ärikasum. Seega kaebaja põhivarade ümberhindluse tulemusena

saadud põhivarade väärtuse arvestamine kogukulude hulka kasutustasu arvutamisel oleks

vastuolus metoodikaga. Metoodika § 4 lg 6 p 4 tõlgendus, mille kohaselt ei või kogukuludesse

lülitada põhivara ümberhindlust, on kooskõlas ka KonkS §-s 16 sisalduva põhimõttega, mille

kohaselt on keelatud igasugune otsene või kaudne turgu valitseva seisundi kuritarvitamine

kaubaturul. Kohus kordab, et kaebaja kasutas põhivarade ümberhindamisel 2004. aastal senise

soetusmaksumuse meetodi asemel ümberhinnatud väärtuse meetodit, mis tingis põhivarade

väärtuse olulise muutuse võrreldes varasemaga. Kapitalikulu arvestus peab olema kooskõlas

kapitalikulu mõistega ning eesmärgiga kehtestada mõistlik kasutustasu. Metoodika §-st 5 lg 1

ja lg 2 lähtuvalt kapitalikulu on seotud põhivara soetamisega ja selle eesmärgiks on hüvitada

põhivara soetamiseks tehtud kulutused põhivara kasuliku eluea vältel, mistõttu on kapitalikulu

arvestamise mõttes põhivara õiglaseks väärtuseks põhivara soetusmaksumus. Kapitalikulu

mõiste ei hõlma kulusid, mida ei ole veel kantud. Põhivara raamatupidamisliku väärtuse ja

põhivara õiglase väärtuse vastavuse tuvastamisel võrreldakse põhivara raamatupidamislikku

väärtust põhivara soetusmaksumusega. Juhul, kui põhivara raamatupidamislik väärtus erineb

oluliselt põhivara soetusmaksumusest, tuleb rakendada metoodika § 5 lg 4-12. Selline

tõlgendus on kooskõlas metoodika § 5 lg 3 esimese lause mõttega, kuna kapitalikulu

arvestamisel põhivara amortisatsioonist juhindumine on põhjendatud üksnes siis, kui põhivara

amortisatsiooni arvutamise aluseks olev põhivara väärtus on võrreldav põhivara soetamiseks

tehtud kuludega. Kohus leiab samuti, et vastustaja kasutustasu määramisel ei ole rikkunud ka

Euroopa Nõukogu Direktiivi 91/440/EÜ artiklis 7(4), samuti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

Direktiivi 2001/14/EÜ preambula punktides 34 ja 38 ning artiklites 6, 7(1) ja 7(6) sisalduvaid

põhimõtteid. Kohus nõustub vastustajaga kõigis eelpooltoodud aspektides ning toetab

vastustajapoolset tõlgendust. Kohus, uurinud esitatud tõendeid ning neid hinnates kogumis ja

vastastikuses seoses, asub seisukohale, et vastustaja on toiminud õiguspäraselt Eesti Raudtee

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

28.05.2006

algavaks

liiklusgraafikuperioodiks,

sh

täpsustatud kasutustasusid, määrates.

Kohus kokkuvõtvalt märgib, et kaevatavad haldusaktid on õiguspärased ning puudub alus

nende õigusvastaseks tunnistamiseks (sh tühistamiseks). Samuti puudub alus kaebaja

taotlusest tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks Riigikohtus

taotluses toodud sätete suhtes ning kohus jätab sellekohase taotluse rahuldamata.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ja osa kaasatud kolmandatest isikutest on esitanud menetluskulude hüvitamise

nõuded. Kuna kaebuse esitaja ei läinud vaidlustatud haldusaktide tühistamisnõudelt tervikuna

üle nende õigusvastasuse tuvastamisnõudele, jäädes osaliselt ka tühistamisnõude juurde koos

tuvastamisnõude alternatiiviga, oma lõplikku tahet kinnitades kohtukõne teeside resolutiivosa

punktis 1, siis sellises menetluslikus olukorras kohus ei pidanud otstarbekaks kolmandate

isikute kõrvaldamist kohtumenetlusest selle lõppjärgus, võimaldades seega kolmandatel

isikutel esitada oma menetluskulude hüvitamise taotlused koos kuludokumentidega, mida

osaliselt ka tehti. Kui kohus oleks kolmandad isikud kõrvaldanud kohtumenetlusest enne

käesoleva menetluse lõpetamist, oleksid need kohtu hinnangul kaotanud menetluskulude

hüvitamise nõudeõiguse, kuna seda saab seadusest tulenevalt teha vaid menetlusosaline,

menetlusest kõrvaldatud isik kaotab menetlusosalise staatuse ning sellega kaasnevad õigused.

Vastustaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 210 864,05 krooni, mille kohta on

esitanud ka kuludokumendid. Kohtu seisukoht on järgnev: 1. 30.06.2006 arve nr 20060606

summas 4012.- (2 h). Seletuse kohaselt 2 h tutvumine määrusega ja taotluse esitamine tähtaja

pikendamiseks ja kolmandate isikute kaasamiseks. Määruses on kaks lauset, selle kohta oma

seisukoha kujundamine ei võta aega 2 tundi, ilmselt ei kulu ka lihtsa taotluse kirjapanekuks

sellist aega. Põhjendatuks tuleb lugeda 0,5 tundi; 2. 15.10.2006 arve nr 20060902 summas

53 159.- (26,5 h). Seletuse kohaselt 3,5 h tutvumine kaebuse ja selle lisadega. Olenevalt, kui

pikk on kaebus ja selle lisad – 2,5 tundi. Kirjaliku seletuse koostamine 20 h. Kohus leiab, et

antud seletuse koostamine ei võta kogenud advokaadil aega kaks ja pool tööpäeva. Kohus

loeb põhjendatud ajakuluks 8 tundi. Nõupidamine vastustaja esindajatega 2,5 h. Arvestades

asjaolu, et nad on esitanud peale nõupidamist seletuse järgmise käskkirja kohta, loeb kohus

põhjendatuks – 1,5 tundi. Kirjaliku seletuse koostamine 0,5 h. Arvestades, et seletuse sisu on

sama, mis eelneval seletusel, muuta tuleb vaid teatud fakte, loeb kohus põhjendatuks – 0,5

tundi; 3. 30.11.2006 arve nr 20061102 summas 8024.- (4 h). Kirjaliku seletuse koostamine

0,5 h. Arvestades eelnevat ja seletuse pikkust võib lugeda põhjendatuks – 0,5 tundi.

Tutvumine Eesti Raudtee poolt esitatud kaebuse täpsustusega 2 h. Esitatud on vastuväited

vastustaja seisukohtadele, seega loeb kohus põhjendatud ajakuluks – 1 tund. Taotluse

koostamine kohtuistungi edasilükkamiseks – 1,5 h. Taotlus seisneb kahelehelises

põhjenduses, mis pole keerukas ega ka vaevanõudev. Kohus loeb põhjendatuks – 0,5 tundi; 4.

31.05.2007 arve nr 20070506 summas 4012.- (2 h). Konsultatsioonid ja e-kirja vahetus

Raudteeinspektsiooni esindajatega haldusasja nr 3-05-384 raames. Ei kuulu selle haldusasja

raamesse, seega on alusetud. Konsultatsioonid ja e-kirja vahetus Raudteeinspektsiooni

esindajatega haldusasja nr 3-06-984 raames seoses taotlusega ja seisukoha andmisega –

põhjendatud 1 tund. 5. 31.01.2007 arve nr 20070107 summas 3009.- (1,5 h). Kirjaliku

seletuse koostamine ja kohtunõude täitmine 1 tund. Kohus loeb põhjendatuks tulenevalt

seletuse pikkusest (mis iseeneses ongi kohtunõude täitmine) – 0,5 tundi. Kirjalik seletus

kaebuse kohta 0,5 h. Võib lugeda põhjendatuks – 0,5 tundi; 6. 31.01.2008 arve nr 20080115

summas 1705,10 (51 min). 09.01.2008 on vastustaja esindaja koostanud kohtule teate ametite

ja inspektsioonide ümberkorraldamise ja ühinemise kohta 23 minutit. Teade ise on lakooniline

ning selle koostamine ei nõua palju aega. Peale selle on esindaja analüüsinud

menetlusõigusjärgluse ja menetluse peatamise taotluse küsimusi 28 minutit. Põhjendatud

peaks siinkohal olema kahe tegevuse peale kokku (eriti arvestades, et kohtumenetluses käib

arvestus pooltundidega, mitte minutitega) - 0,5 tundi; 7. 31.03.2008 arve nr 20080312

summas 12 871,85 (6h 25 min). Täpsustuse kohaselt kulus kohtuistungiks ettevalmistamiseks

koos kohtutoimikuga tutvumisega kahel esindajal kokku 4 tundi ja 9 minutit. Lisaks kulus

esindajal 12 minutit telefonikõneks kolmandate isikutega. Kohus leiab, et kahe advokaadi

puhul saab põhjendatud ajakuluks lugeda- 2 tundi. Kohtuistungil osaletud aeg tuleb ümardada,

seega on mõlema advokaadi kohtuistungil osalemise põhjendatud ajakuluks – 2 tundi; 8.

30.04.2008 arve nr 20080407 summas 67 769,35 (33h 47 min). Esindajad on märkinud, et

ajavahemikus 14.04.2008 kuni 25.04.2008 toimus tutvumine kaebuse täpsustuse ja

taotlustega ning asja materjalidega, samuti nõupidamine kliendiga ja seisukoha koostamine

21.11.2006 kaebuse täienduse ja 04.04.2008 taotluse osaotsuse tegemiseks osas. Kohus leiab,

et kuna ajavahemikus 14.04.2008 kuni 25.04.2008 esitas vastustaja oma seisukohad ega

vastused, kuid samas on antud seisukohtadega ka varasemalt tutvunud, saab pidada

mõistlikuks ajakulu - 8 tundi. Lisaks märgivad esindajad, et ettevalmistuseks kohtuistungil

osalemiseks kulus kokku 3 tundi ja 51 minutit ning kohtuistungil osalemiseks kulus 2 tundi.

Kohus märgib, et arvestades asjaolu, et kohtuistung ei olnud eelmisest pikem ega ka sisuliselt

raskem, tuleb põhjendatud ajakuluks lugeda kokku – 4 tundi; 9. 31.05.2008 arve nr 20080506

summas 6519,50 (3h 15 min). Ettepaneku koostamine kaebuse täpsustamiseks ja

telefonikonsultatsioon on võtnud täpsustuse kohaselt aega 3 h 15 min. Kohus leiab, et

põhjendatud ajakuluks tuleb lugeda – 2 tundi; 10. 14.07.2008 arve nr 20080616 summas

10 063,45 (5 h 1 min). Täpsustuse kohaselt on kahel esindajal kulunud kaebaja 10.06.2008

seisukohtadega tutvumiseks, väidete analüüsiks ja seisukoha kujundamiseks 5 h ja 1 min.

Kohus peab siinkohal ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, kuid ei pea mõistlikuks lisada

täistunnile ühte minutit, seega on põhjendatud ajakulu – 2 tundi; 11. 31.08.2008 arve nr

20080706 summas 17 987,15 (8 h 58 min). Esindajatel on kulunud seisukoha koostamiseks ja

kliendiga konsulteerimiseks kokku 8 h ja 58 min. Kohus märgib, et eelnevalt on esindajad

tutvunud kaebaja seisukohtadega kokku 5 tundi. Seetõttu leiab kohus, et põhjendatud ajakulu

seisukoha pikkust ja keerukust arvestades on kokku - 2 tundi; 12. 31.10.2008 arve nr

20081024 summas 5416,20 (2 h 42 min). Arve täpsustuse kohaselt koostas esindaja selgituse

09.09.2008 kaebusele, ning konsulteeris telefonitsi kliendi esindajaga, kohtuistungisekretäriga

ja kolmandate isikute esindajaga. Kohus leiab, et põhjendatuks tuleb lugeda ajakulu – 2 tundi.

13. 30.09.2008 arve nr 20080905 summas 18 321,45 ( 9 h 08 min). Esindajal on kulunud

kohtuistungiks ettevalmistamisele, kohtuistungil osalemiseks, seisukoha koostamiseks ja

telefonikonsultatsiooniks kliendiga kokku 9 tundi ja 8 minutit. Kohus leiab, et põhjendatud

ajakulu on kokku – 6 tundi. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatud menetluskulud

summas 95 285 krooni ( 47,5 tundi summas 80 750 kr + km 18% 14 535 kr).

Kolmandate isikute GoRail AS ja Edelaraudtee AS kulud kokku (koos k/m) on 27 540 krooni

kummalgi. Kohus märgib esiteks GoRail AS ja Edelaraudtee AS osas, et neid esindas asjas

sama advokaat, mistõttu ei saa lugeda põhjendatuks mõista välja menetluskulud ühtede ja

sama määrustega tutvumise, kohtuistungitel osalemise ja seisukohtade analüüsi eest

kahekordselt. Kohus mõistab välja põhjendatud menetluskulud, mis jagatakse kolmandate

isikute vahel pooleks, kuna esindaja poolt esitatud kõik arved on identsed. 1. 11.10.2006 arve

nr 61236 summas 4413,20 kr. Esitatud kaebuste ja taotlustega tutvumisele ning seisukoha

koostamisele MKM-i kaasamise taotlusele on kokku kulunud 2, 2 tundi. Kohus leiab, et

seisukoha lühidust arvestades saab antud tegevustele kulunud põhjendatud ajakuluks lugeda –

2 tundi; 2. 01.12.2006 arve nr 61503 summas 4413,20 kr. Kaebaja taotlusega tutvumisele,

seisukoha koostamisele ning kaebuse täpsustuste ja taotluste analüüsile on kulunud esindajal 2

tundi ja 20 min. Kohus märgib, et kuna esindaja on kohtule vastuseks vaid üldsõnaliselt

märkinud, et nõustuvad taotlusega, on kohtu seisukoha kohaselt analüüsiks ja vastamiseks

kulunud põhjendatud ajakuluks - 1 tund; 3. 27.03.2008 arve nr 80411 summas 13 640,80 kr.

Esindaja on märkinud, et täiendava kaebuse ja kohtumäärustega tutvumisele, kohtuistungi

ettevalmistamisele ja kohtuistungil osalemisele ning kaebusele ja ekspertiisitaotlusele

seisukoha koostamisele kulus kokku 6, 8 tundi. Kohus leiab, et arvestades kolmanda isiku

seisukoha pikkust ja kohtuistungi keerukust kolmanda isiku jaoks, tuleb lugeda põhjendatud

ajakuluks – 4 tundi; 4. 02.05.2008 arve nr 80618 summas 6018 kr. Täpsustuse kohaselt on

esindajal kulunud 3 tundi vastustaja ja MKM-i täiendavate seisukohtadega tutvumisele ning

kohtuistungi ettevalmistamisele ja istungil osalemisele. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et

kohtuistung kestis 1 tunni ja arvestades seisukohtade pikkust, tuleb põhjendatud ajakuluks

lugeda - 2,5 tundi; 5. 01.09.2008 arve nr 81136 summas 4012 kr. Esindajal kulus kaebaja ja

menetlusosaliste täiendavate seisukohtadega tutvumiseks ning kohtuistungiks valmistumiseks

kokku 2 tundi. Kohus leiab, et põhjendatud ajakuluks tuleb lugeda arve täpsustusest tulenevalt

– 2 tundi. Kohtu arvates põhjendatud on 11,5 tundi summas 19 550 krooni (+ km 18% 3519

kr), kokku 23069 krooni. Eeltoodust tulenevalt 11 534,5 krooni tuleb välja mõista GoRail AS

kasuks ja 11 534,5 krooni Edelaraudtee AS kasuks.

Kolmanda isiku AS Spacecom kulud kokku 63 275 krooni. 1. 30.06.2007 arve nr 271610

summas 560,5 ( 0,25 h). Kohus leiab, et kohtule ühe lause saatmine ei ole põhjendatud

menetluskuluks. Kohus saab aru, kui see oleks kulunud kolmandal isikul asja materjalidega

tutvumiseks, kuid seda kolmas isik näidanud ei ole; 2. 31.03.2008 arve nr 280783 summas

2212,5 ( 0,75 h). Täpsustuse kohaselt kulus 0,75 h kohtus suhtlemiseks ning nõupidamiseks

M. Tammega ning ekspertiisitaotluse analüüsiks. Kohus märgib, et AS Spacecom esindajat

märgitud

kuupäeval

kohtuistungil

ei

olnud.

Kohus

loeb

põhjendatud

ajakuluks

ekspertiisitaotluse analüüsiks ja vastuväite koostamiseks kulunud aja – 0,5 tundi; 3.

30.04.2008 arve nr 281001 summas 27 405,5 (12,25 h). Esindaja märgib, et analüüsiks,

seisukohtade koostamiseks ja esindamiseks on kokku kulunud 12,25 tundi. Kohus leiab, et

arvestades kolmanda isiku aktiivsust ja osalemist kohtumenetluses, tuleb põhjendatud

ajakuluks lugeda - 3 tundi; 4. 31.05.2008 arve nr 281434 summas 1504,5 (0,75 h). Arve

täpsustuse kohaselt on kulunud 0,75 tundi MKM-i ja vastustaja seisukohtade analüüsiks.

Kohus märgib, et kuna kolmas isik on nii eelnevalt kui hilisemalt korduvalt märkinud

üldsõnaliselt, et ta on analüüsinud, ei ole siinkohal põhjendatud; 5. 30.06.2008 arve nr 281789

summas 8525,5 (4,25 h). Esindaja märgib, et analüüsiks ja istungiks ettevalmistuseks on

kulunud kokku 4,25 tundi. Kohus leiab, et kohtusitungil osalemiseks ja ettevalmistamiseks

tuleb põhjendatud ajaks lugeda - 2 tundi; 6. 31.07.2008 arve nr 282055 summas 14 248,5 (

6,75 h). Täpsustuse kohaselt kulus esindajal kohtuga suhtlemiseks, analüüsiks, vastuste

koostamiseks ja telefonikõnedeks kokku 6, 75 tundi. Kohus märgib, et kolmanda isiku

seisukohad ei ole keerukad ega pikad, mistõttu tuleb põhjendatud ajakuluks lugeda - 2 tundi;

7. 30.09.2008 arve nr 282539 summas 10 502 (5h). Esindajal kulus kohtuistungiks

ettevalmistamiseks, kohtuistungil osalemiseks ja seisukohtade analüüsiks kokku 5 tundi.

Kohus leiab, et kuna peamiselt on kolmas isik tegelenud pidevalt seisukohtade analüüsiga,

tuleb siinkohal lugeda põhjendatud ajakuluks - 1,5 tundi; 8. 31.10.2008 arve nr 282825

summas 9705,5 (4,25 h). Täpsustuse kohaselt kulus erinevate taotluste koostamisele ja

esitamisele ning analüüsile kokku 4,25 tundi. Kohus leiab, et ka see ei ole nii keerukas, et

suur ajakulu oleks põhjendatud. Kohus loeb põhjendatuks - 1 tund. Kohus leiab, et

põhjendatud on kulud summas 20060 krooni (10 tundi summas 17000 kr + k/m 3060 kr).

Elle Kask

Kohtunik