3-08-1974/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1974

Haldusasi

Jõhvi valla kaebus Vabariigi Valitsuse 14.08.2008

korralduse nr 368 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 19. detsembril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Jõhvi vald

Esindajad: Tauno Võhmar ja Piia Lipp

Vastustaja: Vabariigi Valitsus

Esindaja: Tanel Ruusmaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõhvi valla kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 12. mail 2008 esitas Jõhvi Vallavalitsus keskkonnaministrile taotluse Jõhvis Pargi tn 2 asuva

18 138 m2 suuruse ning 70% ulatuses transpordimaa ja 30% ulatuses ärimaa sihtotstarbega

hoonestamata maa munitsipaalomandisse andmiseks. Taotluse kohaselt on eelnimetatud

maatükk hõlmatud detailplaneeringuga, mille kohaselt on sellele kavandatud rajada kõrvaloleva

staadioni tarbeks parkimismaja ning hoone mitmekesisema kasutamise huvides on 30% pinnast

kavandatud staadioni külastajate teenindamiseks. Taotlust põhjendati kohaliku omavalitsuse

ülesandega korraldada autotranspordi parkimist. 02. juulil 2008 esitas Jõhvi Vallavalitsus Maa-

ametile täiendava selgituse maa munitsipaalomandisse andmise vajalikkuse kohta, selgitades, et

staadioni ja sinna kõrvale rajatava vaba aja veetmise promenaadi aktiivsemaks kasutamiseks on

kavandatud rajada parkimismaja ühte ossa rendile antavad äripinnad, mida hakataks kasutama

eelkõige staadioni ka promenaadi võimalusi silmas pidades. Samuti selgitas vallavalitsus, et

äripindade loomine aitab kaasa uute töökohtade loomisel.

2. Vabariigi Valitsuse 14. augusti 2008 korraldusega nr 368 keelduti maa munitsipaalomandisse

andmisest. Korralduses leiti, et tööhõive suurendamise huvides ei pea kohalik omavalitsus

omama äriotstarbelist maad ning parkimismajja kavandatavatesse äriruumidesse uute

töökohtade loomine on võimalik ka ilma, et maa oleks munitsipaalomandis. Samuti märgitakse

korralduses, et Jõhvi valla arengukavas ei ole kõnealuse parkimismaja ehitamist ette nähtud ning

puudub seaduslik alus anda maad munitsipaalomandisse äritegevuse eesmärgil.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb Jõhvi vald Vabariigi Valitsuse 14.

augusti 2008 korralduse nr 368 tühistamist ning Vabariigi Valitsuse kohustamist maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse uueks läbivaatamiseks. Esiteks selgitab kaebuse

esitaja, et vaidlusaluse maatüki näol on tegemist reformimata riigimaaga, mida on hooldanud

kohalik omavalitsus, kusjuures riik ei ole maa hooldamist kunagi rahastanud ega tundnud ka

huvi maatüki seisukorra vastu. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et kõnealusele maatükile on

kehtestatud detailplaneeringuga moodustatud krunt, kuhu on kavandatud ehitada

parkimismaja, mille pinnast kuni 30% moodustaksid äripinnad, kusjuures kõnealuse

detailplaneeringu on teiste hulgas kooskõlastanud ka Keskkonnaministeerium.

4. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-2-2000, leiab kaebuse esitaja, et kohaliku

omavalitsuse õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi hõlmab õiguse lahendada ka neid

tunnustelt kohaliku elu küsimusi, mida seadused ei nimeta. Seejuures viitab kaebuse esitaja ka

Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-2-2000.

5. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et kuna Ida-Viru maakond on töötute arvu poolest riigis

arvuliselt kõrgemate näitajatega, on omavalitsuse ülesandeks ka töökohtade loomine, millega

suudaks omavalitsus pakkuda ettevõtjatele paremat äri- ja investeerimiskeskkonda, et tekiksid

paremad tingimused äritegevuse arendamiseks ja tööhõive suurendamiseks, mis otseselt

mõjutavad kohaliku kogukonna heaolu, sh ka füüsilist ja vaimset tervist. Kaebuse esitaja leiab,

et uute töökohtade loomise soodustamine ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja

korraldada, kuid samas on see vajalik omavalitsuse arenguks ning lähtub avalikust huvist.

6. Kaebuse esitaja viitab ka spordiseaduse §-le 2 ning selgitab, et kavandatav parkimismaja on

mõeldud elanike sportlikke eluviiside harrastamist soodustava staadioni ja rajatava

promenaadi teenindamiseks ning äripinnad on planeeritud parkimise korraldamiseks vajalike

pindade tarbeks ning rahvaspordi soodustamisega seotud teenuste pakkumiseks, mis otseselt

ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid toetavad omavalitsuse ülesannete täitmist.

7. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kavandatav tegevus ei ole kooskõlas

kehtiva Jõhvi valla arengukavaga. Kaebuse esitaja märgib, et arengukavas on kajastatud

jalgpalli-ja kergejõustikusaali rajamist, sh staadionikompleksi rajamist, mille tarvis on 2006.

aastal koostatud projekt koos kommunikatsioonide ja välisvõrkude lahendusega

parkimismajale. Lisaks sellele selgitab kaebuse esitaja, et Jõhvi Vallavolikogu 18. septembri

2008 määrusega nr 121 kinnitati arengukava muudatused, mille kohaselt on prioriteetsete

tegevuste hulka arvatud staadionikompleksi teenindamiseks vajaliku parkimismaja rajamine.

8. Järgnevalt viitab kaebuse esitaja liiklusseaduse § 2 lõikele 4 ning leiab, et parkimise

korraldamine on liikluskorralduse üks osa, seega on parkimismaja rajamine maakonna

keskusesse, kus ei jätku parkimiskohti, kohaliku omavalitsuse pädevuses.

9. Viidates PS §-le 11 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-9-06, leiab kaebuse esitaja, et

vaidlustatava haldusaktiga piiratakse õigustamatult Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli

8 lõikest 2 tulenevat kohaliku võimuorgani täielikku vabadust seadusega lubatud piires

rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole

määratud täitmiseks mõnele teisele võimuorganile. Kaebuse esitaja leiab, et kaevatava

haldusaktiga piiratakse kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomist, kuna

tulevikus avalikult kasutatava spordikompleksi juurde ei ole ilma parkimismajata võimalik

parkida piisaval hulgal kompleksi külastajate sõidukeid, mis omakorda ei ole ohutu

liikluskorralduslikust seisukohast.

10. Kaebuse esitaja leiab samuti, et maareformi seaduse (MRS) § 28 lõige 2 ei ole kooskõlas

õigusselguse põhimõttega, jättes võimaluse riigivõimu omavoliks, ning samas ei keela see säte

taotleda ja saada munitsipaalomandisse ärimaa sihtotstarbega maad, kui see on vajalik

omavalitsuse arenguks.

11. Viidates Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006 määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse

andmise kord" § 8 lõikele 4, leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalune haldusakt on ebapiisavalt

põhjendatud ning kaalutlus, et äritegevus ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, ei kaalu üles

avalikku huvi Jõhvi linnas parkimiskohtade loomise vastu. Seejuures viitab kaebuse esitaja

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 35 lõikele 1, mille kohaselt on vallal või

linnal õigus olla osanikuks või aktsionäriks äriühingus.

12. Viidates planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et riigi täitevvõim

ületanud oma volitusi ning asunud otsustama Jõhvi valla vajadusi arengul ja ruumilisel

planeerimisel.

13. Samuti leiab kaebuse esitaja, et haldusakti andmisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise

põhimõtet, tuues välja, et 5.09.2008 andis Vabariigi Valitsus korralduse nr 391, millega andis

loa muuta varem munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa ühes osas

ärimaaks, mille kohalik omavalitsus kavandas peale kinnistute sihtotstarvete muutmist

võõrandada ettevõtjatele. Kaebuse esitaja toob välja, et seadus ei anna võimalust teha vahet,

kas maa antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaana ning hiljem lubatakse osa maa

sihtotstarbest

muuta

ärimaaks

või

võib

anda

äriotstarbelise

maa(osa)

kohe

munitsipaalomandisse. Ka leiab vastustaja, et nii käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktis kui ka

eelviidatud haldusaktis oli maa munitsipaalomandisse taotlemise aluseks kehtestatud

detailplaneering ning arengukavalised eesmärgid.

14. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine on

arusaamatu, arvestades seda, et riik ise kõnealust maad kasutama ega valdama asunud ei ole.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Vabariigi Valitsus ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja leiab esiteks, et kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole töökohtade otsese

loomisega tegelemine ning sellega tegeleb ettevõtlussektor ise. Vastustaja hinnangul on

kohaliku omavalitsuse ülesandeks tööpuuduse vähendamisel teha koostööd Tööturuameti

piirkondlike struktuuriüksustega vastavalt tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (edaspidi

TTTS) § 4 lõikele 1 ja § 9 lõikele 1. Vastustaja viitab seejuures ka TTTS eelnõu seletuskirjale

ning järeldab sellest, et seadusandja on leidnud, et Tööturuameti ning kohaliku omavalitsuse

koostöö peaks seisnema töötutele integreeritud abi andmises, mis seisneb eelkõige tööotsijate

sotsiaalsete probleemide lahendamises. Vastustaja leiab, et kohalike töötute töölesaamiseks ei

pea kohalik omavalitsus omama äriotstarbelist maad, vaid tööhõive parandamiseks on vajalik

koostöö Tööturuameti piirkondliku struktuuriüksusega.

16. Jõhvi valla arengukava osas märgib vastustaja, et vaidlusaluse haldusakti andmise ajal ei

olnud valla arengukavas ette nähtud parkimismaja ehitamist ning arengukava muudatused on

Jõhvi Vallavolikogus algatatud ja vastu võetud alles pärast Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse

korralduse tegemist, mistõttu ei saanud nende muudatustega ka vaidlustatud otsuse tegemisel

arvestada.

17. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaevatav haldusakt piirab omavalitsuse

pädevust oma haldusterritooriumil ellu viia arengukavalisi tegevusi ja planeerida kompleksselt

omavalitsuse territooriumi. Selles osas toob vastustaja välja, et kõnealune maa on võimalik

jätta riigi omandisse ning see on võimalik enampakkumisel võõrandamise kaudu anda

tsiviilkäibesse, misjärel on maaüksuse uuel omanikul võimalik vastavalt detailplaneeringus

sätestatule ehitada Pargi tn 2 maaüksusele staadionikompleksi teenindamiseks vajalik

parkimismaja koos äriruumidega.

18. Vastustaja hinnangul on ebaõige üldlevinud ettekujutus, et kohalik omavalitsus saab

arengu küsimustega tegeleda üksnes maareformi käigus munitsipaalomandisse antud maal,

kuivõrd kõnealuseid küsimusi saab lahendada kohaliku omavalitsuse kehtestatavate

planeeringute

kaudu,

mille

olemasolu

peab

kohalik

omavalitsus

tagama

kogu

haldusterritooriumi osas, sõltumata maa omanikust.

19. Vastustaja leiab, et vaidlusalune korraldus on piisavalt põhjendatud ning sellest selguvad

põhjused, miks maa munitsipaalomandisse andmisest keelduti.

20. Õigeks ei pea vastustaja kaebuse esitaja väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise

kohta. Vastustaja märgib, et Jõhvi vallale Pargi tn 2 maaüksuse munitsipaalomandisse

andmisest keeldumise ning Tartu linnale munitsipaalomandisse antud Turu 48 maaüksuse

sihtotstarbe muutmiseks loa andmise puhul ei ole tegemist võrdsete olukordadega ning seega

ei ole antud juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ühel juhul on tegemist reformimata

maa kohalikule omavalitsusele munitsipaalomandisse andmisega ning teisel juhul juba

kohalikule omavalitsusele munitsipaalomandisse antud maa sihtotstarbe muutmisega. Lisaks

selgitab vastustaja, et Tartus Turu 48 asuv maaüksus anti Tartu linna munitsipaalomandisse

sotsiaalmaana ning kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku

maana inertsete jäätmete kogumis- ja ladustamiskohana liigniiske pinnase täitmise eesmärgil

ning Tartu Tööstuspargi rajamiseks, samuti avalikult kasutatava haljasala rajamiseks. Seega ei

taotlenud Tartu linn ning talle ei antud munitsipaalomandisse ärimaa sihtotstarbega maad.

Veel selgitab vastustaja, et Turu 48 maaüksuse Tartu linnale munitsipaalomandisse andmisel

ning sihtotstarbe muutmisel arvestati Tartu linna arengukavas ning üld- ning

detailplaneeringus sätestatut.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid,

leiab, et Jõhvi valla kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vabariigi Valitsus

on Jõhvi valla poolt esitatud taotluse ja sellele lisatud dokumentide ning Jõhvi valla hilisema

selgituse pinnalt põhjendatult leidnud, et vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse saamine ei

ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ega arenguks vajalik.

22. Maa munitsipaalomandisse andmise alused on sätestatud maareformi seaduse (MRS) § 28

lõigetes 1 ja 2. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ühtegi eelnimetatud paragrahvi 1.

lõikes nimetatud alust ei esinenud ega selleski, et Jõhvi vald esitas taotluse maa

munitsipaalomandisse saamiseks just MRS § 28 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib

munitsipaalomandisse anda ka sama paragrahvi 1. lõikes nimetamata maad, mis on vajalik

kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Otsustuspädeva haldusorgani

kaalutlusõigust selle sätte kohaldamisel piirab seejuures MRS § 25 lg 6 alusel Vabariigi

Valitsuse 2 juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 8 lõige 4,

mille kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega

keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides

otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse

ülesannete täitmiseks. Tuleb tähele panna, et eelnevaga on sätestatud kaks eraldiseisvat alust

maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks, mis tähendab eelkõige seda, et juhul kui

otsustuspädev haldusorgan, kelleks on antud juhul Vabariigi Valitsus, leiab, et maa ei ole

kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik, siis ei ole järgnevalt vajalik keeldumise

korral põhjendada seda, kas maa oleks otstarbekas üldistes huvides riigi omandisse jätta või

mitte. Seega ei saa nõustuda ka kaebuse esitaja seisukohaga, justkui oleks maa

munitsipaalomandisse andmisest keeldumine arusaamatu olukorras, kus riik ise ei ole

vaidlusalust maatükki valdama ega kasutama asunud.

23. Teiseks tuleb tähele panna seda, et MRS § 28 lõikes 2 kasutatud mõiste kohaliku

omavalitsuse ülesanded ja areng on äärmiselt lai. Kohtu hinnangul ei saa eelnevast teha aga

järeldust, et konkreetse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks õigustatud, kui sellele

maatükile kohaliku omavalitsuse poolt kavandatud mistahes tegevus mingilgi moel kohaliku

omavalitsuse ülesannetega seonduks või kohaliku omavalitsuse arengut soodustaks. Kohus

leiab, et maa munitsipaalomandisse andmise kontekstis on mingisugune konkreetne maatükk

kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalik juhul, kui vastava kohaliku

omavalitsuse

avalik-õigusliku

iseloomuga

ülesande

täitmiseks

või

arengueesmärgi

saavutamiseks on vajalik, et maatükk oleks kohaliku omavalitsuse omandis ehk teisisõnu, kui

sellise ülesande täitmine või arengueesmärgi saavutamine ei oleks võimalik või mõeldav ilma,

et maa oleks munitsipaalomandis. Ainuüksi asjaolu, et teatud maatükile on kavandatud

tegevus, mis on kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks kasulik või soodustab mistahes

moel valla või linna arengut, ei anna alust maa munitsipaliseerimiseks.

24. Keskkonnaministrile 12. mail 2008 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses,

02. juulil 2008 Maa-ametile esitatud täiendavates selgitustes ning kohtuistungil antud seletuses

on Jõhvi vald MRS § 28 lõikes 2 nimetatud kohaliku omavalitsuse ülesandena välja toonud

eelkõige mootorsõidukite parkimise korraldamise ning tööhõive suurendamise vallas. Selles,

et mootorsõidukite parkimise korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on kohaliku

omavalitsuse ülesanne, ei ole iseenesest vaidlust ning see tuleneb otseselt ka liiklusseaduse

(LS) § 2 lõikest 4, kusjuures sama seaduse §-st 501 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus

korraldada oma haldusterritooriumil tasulist parkimist, kehtestades kohaliku maksuna

parkimistasu. Sõidukite parkimise korraldamine hõlmab põhimõtteliselt ka parkimiskohtade,

sealhulgas ka näiteks parkimismajade, väljaehitamist. Kohus leiab aga, et kohaliku

omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne korraldada omavalitsuse territooriumil mootorsõidukite

parkimist, ei hõlma sõidukite parkimise korraldamist, mis seisneb ärilistest põhimõtetest

lähtuva eraõigusliku teenuse osutamises. Teisisõnu ei saa kohaliku omavalitsuse ülesandeks

pidada sõidukite parkimise korraldamisega seotud mistahes küsimuse lahendamist mistahes

vormis. Valla avalik-õiguslikud ülesanded piirduvad üldjuhul parkimise korraldamisega teedel,

tänavatel ja munitsipaalomandis olevates parkimiskohtades ning selliste uute parkimiskohtade

rajamisega, kus sõidukite parkimine hakkaks toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel, st.

kas tasuta või kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu eest. Eraõiguslikul alusel käitatava

parkimismaja või parkla rajamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne.

22. Käesoleval juhul on Jõhvi vald munitsipaalomandisse taotlevale maale määranud

detailplaneeringuga sihtotstarbeks 70% ulatuses tee ja tänavamaa ning 30% ulatuses ärimaa.

Selle asjaolu üle poolte vahel vaidlust ei ole ning detailplaneeringule on Jõhvi Vallavalitsus

viidanud ka maa munitsipaalomandisse andmise taotluses. Seejuures on kaebuse esitaja

põhjendanud

maatükile

selliste

sihtotstarvete

määramist

maale

mitmekesisemate

kasutusvõimaluste andmisega. Ka kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja esindaja, et osaliselt

ärimaa sihtotstarbe määramise eesmärk oli anda maale lisaväärtust, mis tõstaks potentsiaalset

huvi selle maatüki arendamise vastu. Samuti märkis kaebuse esitaja kohtuistungil, et igal pool

on parkimismajades äritegevus sees, kuna keegi ei ehita lihtsalt niisama parkimismaja. Kohtu

hinnangul ei nähtu ei kaebuse esitaja taotlusest, täiendavast selgitusest ega ka kohtumenetluses

esitatud selgitustest, et Jõhvi vald kavatseks rajada Pargi tn 2 alale detailplaneeringu kohaselt

kavandatud parkimismaja oma eelarvevahendite arvelt või et parkimismaja kasutamine

hakkaks tulevikus toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel. Eelkõige kohtuistungil antud

selgitused viitavad sellele, et kaebuse esitaja sooviks on rajada parkimismaja, mille rajamine ja

käitamine ennast majanduslikult ära tasuks. Ennekõike viitab sellele väljendatud soov

suurendada huvi maatüki arendamise vastu. Kuna kaebuse esitaja ei ole ka maa

munitsipaalomandisse andmise taotluses esitanud mingit ülevaadet sellest, millistel alustel

kavandatud parkimismaja rajamine ja käitamine toimuma hakkaks, siis tuleb asuda

seisukohale, et taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks ei olnud põhjendatud ning

taotluse ja ka hiljem esitatud täiendavate selgituste ja seisukohtade pinnalt ei saa asuda

seisukohale, et kõnealuse maa andmine munitsipaalomandisse oleks kohaliku omavalitsuse

ülesannete täitmiseks vajalik. Kohus märgib siinkohal, et kui kohalik omavalitsus sooviks

ehitada kõnealuse parkimismaja LS § 2 lg 4 tuleneva avalik-õigusliku ülesande täitmise raames,

siis puuduks igasugune vajadus sellele maatükile osaliselt ärimaa sihtotstarbe andmiseks.

Küsimus ei ole siinkohal mitte selles, kas parkimine teatud kohas on tasuline või tasuta, vaid

selles, millisel õiguslikul alusel parkimine toimub. See tähendab, et kui tegemist on avalik-

õigusliku regulatsiooni alusel toimuva parkimisega, mis toimub näiteks kohaliku omavalitsuse

poolt LS alusel kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu alusel, siis ei ole mingil juhul

vajalik parkimiskohtade alusele maale ärimaa sihtotstarbe määramine, samas kui täiel määral

peaks ärimaa sihtotstarve olema määratud sellisele maale, kus sõidukite parkimine (hoidmine)

toimub eraõiguslikul alusel võetava tasu eest.

23. Kohalikul omavalitsusel on oma funktsioonide täitmiseks võimalik valida erinevaid viise.

Paljusid selliseid funktsioone saab täita ka ettevõtluse vormis, ent juhul kui kohalik

omavalistus otsustab ettevõtluse vormi kasuks, siis ei saa omavalitsus taotleda endale neid

samu soodustusi, mida talle võimaldataks sarnaste funktsioonide täitmise korral avalik-

õiguslikus vormis. Kuivõrd maa antakse munitsipaalomandisse tasuta, siis eelduslikult ei anta

maad munitsipaalomandisse äritulu teenimise eesmärgil ning seega on õige vastustaja

seisukoht, et üldjuhul on ärimaa funktsiooniga maatükkide munitsipaalomandisse andmine

välistatud. Teatud juhtudel võib see olla võimalik, ent see eeldab maad munitsipaalomandisse

taotleva kohaliku omavalistuse poolt väga üksikasjalikku põhjendust selle kohta, miks on

ärimaa sihtotstarbega maa munitsipaalomandisse andmine vajalik ning millised on need

avalik-õigusliku iseloomuga ülesanded, mida ei ole võimalik ilma maa munitsipaalomandisse

andmiseta täita. Käesoleval juhul on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et

parkimismaja rajamine on võimalik ka eraõiguslikul alusel, eelkõige kuna samasse hoonesse

on võimalik maa sihtotstarbest tulenevalt rajada ka suhteliselt suures ulatuses äripindu, mis

eelduslikult võiksid muuta parkimismaja rajamise ja käitamise ärilises mõttes tulusaks.

24. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kohaliku omavalitsuse arengu seisukohast oluliste

küsimuste määratlemisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse arengukavast. Õige on ka

vastustaja märkus, et taotluse esitamise ajal, samuti vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud

parkimismaja ehitamist Jõhvi valla arengukavas ette nähtud. Asjaoluga, et Jõhvi Vallavolikogu

arengukava pärast Vabariigi Valitsuse korralduse vastuvõtmist muutis, ei saanudki

vaidlustatud korralduse andmise ajal arvestada. Lisaks tuleb tähele panna, et ka kaebuse esitaja

poolt esitatud arengukava muudatuste väljavõte (tl. 21) ei kinnitada, et Pargi tn 2 krundile

rajataks avalik-õigusliku regulatsiooni alusel käitatav parkimismaja. Kõnealune arengueesmärk

„Parkimisvõimaluste väljaarendamine Jõhvi kesklinnas – raudtee ja Pargi tn vahelisel ajal ning

raudtee ja 3. Tartu põik vahelisel alal“ on sedavõrd üldsõnaline, et tegelikkuses ei selgu,

millises vormis kavandab omavalitsus selle arengueesmärgi saavutamises tegelikult osaleda.

Pigem kinnitab see kahtlust, et kohalik omavalitsus soovib eraõiguslikel alustel käitatava

parkimis- ja ärihoone rajamist.

25. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui vaidlusaluse maatüki sihtotstarbeks oleks olnud

100% ulatuses teede ja tänavate maa, oleks asjaolud olnud sootuks teised, kuivõrd eelduslikult

oleks sel juhul pidanud kõnealuse parkimismaja ehitama kohalik omavalitsus ise ning selle

kasutamine oleks toimunud avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, näiteks kohaliku maksuna

kehtestatud parkimistasu eest. Määrates maa sihtotstarbeks 30% ulatuses aga ärimaa, on

kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisega sisuliselt juba võtnud seisukoha

kõnealuse krundi edasise kasutamise eesmärkide ja otstarvete kohta. Mis puutub seejuures

kaebuse esitaja väitesse, et kohalik omavalitsusel on seadusest tulenev õigus osaleda osaniku

või aktsionärina äriühingutes, siis see on iseenesest õige ning eelduslikult peabki selline osalus

olema moel või teisel kooskõlas kohaliku omavalitsuse ülesannete ja arengueesmärkidega.

Samas on vaatamata sellele tegemist kasumi saamisele orienteeritud ettevõtlusega ning kohtu

hinnangul ei saa kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu tegevust samastada kohaliku

omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, mistõttu ei ole õigustatud ka kohaliku

omavalitsuse ülesannete täitmisega seotud avalik-õiguslike soodustuste, nagu maa tasuta

munitsipaalomandisse andmine, võimaldamine.

26. Kaebuse esitaja väide, et kavandatud ehitis on peamiselt mõeldud staadioni, promenaadi

ja kontserdimaja külastamisega seotud sõidukite parkimise korraldamiseks, võib iseenesest

olla õige, ent eeltoodud seisukohti see ei väära. Lisaks sellele tuleb tähele panna siiski seda, et

kuigi ärimaa sihtotstarve on kõnealusel maatükil vaid 30% ulatuses, on äripindadeks

kavandatud ala absoluutsuurus siiski märkimisväärne. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt

on hoone maksimaalne ehitusalune pindala 8000 m2 ning seejuures võib hoone olla

kahekorruseline. Hakkamata siinkohal arutlema selle üle, milline oleks kahekorruselise hoone

ehitusaluse pindala ja suletud netopinna omavaheline suhe, on ilmne, et juhul kui 30% ehitise

mõlema korruse pinnast kasutatakse äripindadeks, on tegemist võrdlemisi suure pindalaga.

27. Mis puudutab kaebuse esitaja esindaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukohta, et

sarnastes parkimismajades on igal pool sees ka teatud äritegevus, siis võib see väide olla

iseenesest õige, ent on asjakohatu seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole osundanud ühelegi

konkreetsele parkimismajale, mis oleks ehitatud sarnasel alusel munitsipaalomandisse antud

maale. Teadaolevalt tegutsevadki sarnased parkimismajad ettevõtluse vormis.

28. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusalune korraldus rikub võrdse

kohtlemise põhimõtet. Kaebuses toodud näide, kus Vabariigi Valitsus nõustus varem

sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse antud maatükkide sihtotstarbe hilisema

muutmise, ei ole kohane, kuivõrd eeltoodud näites olid asjaolud märkimisväärselt

teistsugused. Seega ei ole tegemist võrdsete olukordadega, mis õigustaksid samasugust

lahendust. Esiteks oli Tartu linna munitsipaalomandisse antud maa näol tegemist suure ning

kasutuskõlbmatu jõeäärse maatükiga, mis anti kohalikule omavalitsusele selleks, et maad

jäätmetega täita, lahendades sellega ühtlasi teatud jäätmekäitlusega seotud küsimusi, samuti

olid sellele maale esimeses etapis ette nähtud avalikuks kasutamiseks mõeldud alade

moodustamine. Arusaadavalt oleks sarnase kinnisvaraarendusega (jõeäärse maa täitmine ja

ehituskõlblikuks muutmine) saanud tegeleda ka eraõiguslik isik, ent asja materjalidest

nähtuvalt oli Tartu linna taotluse üheks keskseks eesmärgiks arendada kogu ala välja tervikuna

ja ühekorraga. Kohtu hinnangul ei ole sellise tervikliku kvartali väljaarendamine võrreldav

käesoleva vaidluse esemeks oleva juhtumiga, kus tegemist on juba väljakujunenud asustuse

keskel oleva ühe krundiga, millele on planeeritud üks kindel ehitis. Lisaks tuleb tähele panna,

et Vabariigi Valitsus on Tartu linnale antud maa sihtotstarbe muutmisega nõustumisel

tuvastanud selle, et Tartu linn on munitsipaalomandisse antud maad kasutanud

eesmärgipäraselt ning oma ülesanded täitnud – kasutuskõlbmatud lammialad on täidetud ning

vajalikud planeeringud on koostatud.

29. Mis puudutab tööhõive suurendamist, siis üldise sotsiaalse eesmärgina on tööhõive

kahtlemata sedavõrd oluline, et kohalik omavalitsus ei saa sellest mööda vaadata ning peab

seda kohaliku elu planeerimisel ja korraldamisel arvestama, ent kohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et konkreetsete uute töökohtade loomine ei ole kohaliku omavalitsuse avalik-

õiguslik ülesanne, mille täitmine õigustaks maa munitsipaalomandisse andmist. Lisaks sellele

ei saa väita, et töökohtade tekkimine oleks sõltuvuses sellest, kas maa on munitsipaalomandis

või mitte.

30. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud korraldusega piiratakse

kohaliku omavalistuse iseotsustusõigust. Ei põhiseadusest ega Euroopa Kohaliku

omavalitsuse hartast ei tulene, et kohalikul omavalitsusel oleks oma ülesannete mistahes

vormis täitmiseks või arengueesmärkide saavutamiseks õigus saada riigilt tasuta maad

munitsipaalomandisse. Maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine ei välista iseenesest

detailplaneeringu elluviimist. Õige ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et riik on asunud

otsustama Jõhvi valla vajaduste üle ruumilisel planeerimisel. Ruumiline planeerimine on

kohaliku omavalitsuse pädevuses ning detailplaneeringu kehtestamisega on kohalik

omavalitsus seda ka käesoleval juhul vaidluse all oleva maatüki osas teostanud. Samas ei

tulene kohalikule omavalitsusele teatud eesmärkide püstitamisest ning ruumilise planeerimise

alal tehtud otsustustest vääramatut õigust nõuda maa munitsipaalomandisse andmist.

Vastustaja seletuse kohaselt kavatseb riik jätta kõnealuse maa riigi maareservina riigi

omandisse ning seejärel võõrandada. Detailplaneering on seejuures maa ostjale siduv ning

määrab ilmselt suuresti ka maa eest makstava hinna. Kaebuse esitaja väide, et Jõhvis ei

õnnestu reaalselt enampakkumisel sarnast maad müüa, on paljasõnaline ning ebausutav ega

tugine mingisuguselegi jälgitavale analüüsile.

31. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et MRS § 28 lg 2 ei ole kooskõlas

õigusselguse põhimõttega. Otsustuspädevale haldusorganile kaalutlusõiguse ja hindamisruumi

andmine ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. Kohus rõhutab veelkord, et maa

munitsipaalomandisse andmine peab olema kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja

kohaliku omavalitsuse üksuse arenguks vajalik ning seda vajalikkust peab otsustuspädev

organ, eelkõige kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse alusel, hindama. Kui tõlgendada

kohaliku omavalitsuse ülesandeid ja arengueesmärke laialt, siis tuleks sisuliselt kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil asuv mistahes kindla riikliku kasutusotstarbeta maa anda

munitsipaalomandisse, ent see ei ole kohtu hinnangul MRS eesmärk.

32. Viimaks ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja väitega, et Vabariigi Valitsuse korraldus on

ebapiisavalt põhjendatud. Vaidlusalusest korraldusest selgub, millistel faktilistel ja õiguslikel

alustel on see antud ning selgub üheselt ka põhjus, miks Vabariigi Valitsus ei ole pidanud maa

munitsipaalomandisse andmist võimalikuks. Nagu kohus juba eespool leidis, ei anna maa

munitsipaalomandisse andmiseks alust asjaolu, et riik konkreetset maatükki ise avalike

ülesannete tarbeks ei kasuta või et riik ei ole seda maad valdama asunud. Seega ei ole ka

munitsipaalomandisse andmisest keeldumise otsuses vajalik vastava maatükiga seotud riigi

kavatsusi ja tegevusi üksikasjalikult selgitada ja põhjendada.

33. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei

ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis menetluskulude

väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik