3-07-492/22 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Oliver Kask, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-492 Haldusasi Aleksandr Dorožko kaebus Murru Vangla direktori 28.02.2007 käskkirja nr 246-dm õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Aleksandr Dorožko Vastustaja – Murru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.10.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Dorožko apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

11. detsember 2008. a

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksandr Dorožko apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.10.2007 otsus haldusasjas nr 3-07-492 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Murru Vangla direktori 28.02.2007 käskkirjaga nr 246-dm karistati kinnipeetav A. Dorožkot vanglas keelatud eseme – mobiiltelefoni – omamise eest kartserisse paigutamisega viieteistkümneks ööpäevaks.

Rikkumine loeti tõendatuks järgmiselt: 1) Valvur A. R. 28.01.2007 ettekande ja 13.02.2007 seletuskirja kohaselt märkas ta 28.01.2007 kella 18.00-18.10 paiku 1-1. eluosakonnas ringkäiku teostades pesuruumist väljuvat A. Dorožkot, kelle käes oli helendava ekraaniga mobiiltelefon. Märganud valvurit, jooksis kinnipeetav pesuruumi. Kinnipeetavale järele jooksnud valvur jõudis ukselt näha, et kinnipeetav viskas mobiiltelefoni kraanikausi all asuvasse prügiämbrisse. Ämbrist leitigi telefon Nokia 3410 ning selle kohta koostati isiku/objekti läbiotsimisakt. Valvur võttis seletuskirja sel ajal pesuruumiga külgnevas tualettruumis asunud kinnipeetav V. T., kes võis juhtunut pealt näha. V.

T. 29.01.2007 seletuskirja kohaselt viibis ta 28.01.2007 kella 18.10 paiku tualetis ja nägi tualetti

3-07-492 2(7) sisenevat A. Dorožkot, kel oli seljas sinist värvi vatijope ja kes võttis jope taskust mobiiltelefoni ja viskas käest. Seejärel tuli valvur A. R. ja hakkas A. Dorožkoga mobiiltelefoni osas vaidlema;

2) A. Dorožko 31.01.2007 seletuskirja kohaselt läks ta 28.01.2007 kella 18.10 paiku toast tualetti, tema ees kõndis kinnipeetav R. B. ning taga valvur A. R. Kui ta jõudis pesemisruumi, otsustas A. R. teda ja R. B. läbi otsida, mida nägi pealt ka kinnipeetav J. Külaots, kes viibis pesemisruumis. Kummaltki ei leitud keelatud esemeid. Valvur vaatas ringi, võttis kraanikausi alt ämbrist mingi eseme ja läks sellega välja. Hiljem kutsunud valvur A. R. ta oma ruumi, väitis, et

A. Dorožkolt on ära võetud mobiiltelefon, ja nõudis seletuskirja. Seletusest A. Dorožko loobus, kuna ei tundnud ennast milleski süüdi. A. Dorožko väitel võivad tema sõnu kinnitada J. K. ja R. B;

3) J. K. 01.02.2007 seletuskirja kohaselt viibis ta 28.01.2007 18.00 paiku pesemisruumis ega näinud midagi. R. B. 01.02.2007 seletuskirja kohaselt läks ta 28.01.2007 enne õhtusööki tualetti, tema järel sisenes pesemisruumi valvur A. R., kes ütles: „seisa!“ ja hakkas teda läbi otsima. Pesemisruumi tuli ka A. Dorožko, keda valvur samuti läbi otsis. Valvur küsis Dorožkolt, kuhu see pani telefoni ja Dorožko vastas, et ei tea, millest jutt;

4) Rikkumine on tõendatud A. R. ja V. T. seletustega. J. K. ei näinud oma sõnul midagi ning R.

B. ütlused on vastuolus A. Dorožko ütlustega. A. Dorožko väitel kõndis tema minnes tualetti tema ees R. B. ja tema taga A. R. R. B. väitel tuli tema järel tualetti A. R. ja seejärel A. Dorožko.

2. A. Dorožko kaebuses taotleti Murru Vangla direktori 28.02.2007 käskkirja nr 246-dm õigusvastasuse tuvastamist. Põhjendatud huvina õigusvastasuse tuvastamise vastu tõi kaebaja esile käskkirjaga põhjustatud moraalse kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse ja preventiivse huvi, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine toimuks õigusaktidega ettenähtud korras.

Kaebuse esitaja väitel määrati talle karistus teo eest, mida ta pole toime pannud. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ametnik, kellel puudus selleks volitus. Kaebuse esitajat ei informeeritud enne seletuskirja nõudmist, millises rikkumises teda süüdistatakse. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ei olnud objektiivne. Otsuse tegemisel ei kaalutud kõiki olulisi asjaolusid, muuhulgas ei võetud arvesse tunnistajate ütluste vastuolulisust. Karistust ei määratud ettenähtud ühekuulise tähtaja jooksul.

3. Tallinna Halduskohtu 08.10.2007 otsusega lõpetati menetlus viitega HKMS § 24 lg 1 p-le 2 kaebuse esitaja nõudes 28.02.2007 käskkirja andmisele eelnenud distsiplinaarmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused:

1) Kaebuse esitaja loobus vaidlustatud käskkirjale eelnevate menetlustoimingute vaidlustamise nõudest, sest need nõuded on eelnimetatud käskkirja vaidlustamisega hõlmatud;

2) Vaidlust pole selles, et mobiiltelefon, olenemata SIM-kaardi olemasolust, on vanglas keelatud ese, kaebuse esitaja on aga seisukohal, et tema poolt mobiiltelefoni enda juures hoidmine ei ole tõendatud. Kaebuse esitaja väidab küll, et V. T. on oma esialgsetest ütlustest hiljem loobunud, ning esitanud ka sellekohase tõendi (tl 86), kuid hiljem on V. T. vastustajale kirjalikult kinnitanud, et kaebuse esitaja nõudis temalt esialgse seletuse muutmist vägivallaga ähvardades (tl 132). Seega ei saa avaldaja poolt esitatust lähtuda ning hinnata tuleb kõiki asjaolusid ja tõendeid nende kogumis. Kuna J. K. väidab, et ei näinud midagi ning õige on vastustaja seisukoht, et R. B., väited olid kaebuse esitaja poolt väidetuga osaliselt vastuolus, võis pidada usaldusväärsemateks pigem A. R. ja V. T. seletusi, mis olid kokkulangevad;

3-07-492 3(7)

3) VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Kaebuse esitaja leiab, et distsiplinaarmenetluse viisid läbi ametnikud (A. R., T. E. ja A. P.), kellel puudusid selleks direktori volitused. Vastustaja väitel oli distsiplinaarmenetluse läbiviijatel selleks üldvolitus tulenevalt Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 kinnitatud Murru Vangla kodukorra p-st 181 ja Murru Vangla direktori 30.06.2006 käskkirjaga nr 374-p kinnitatud Murru Vangla peaspetsialisti (eluosakonna juhi) ametijuhendi p-st 5. Kohus nõustub vastustajaga, et VangS § 64 lg 1 ei nõua iga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks eraldi volituse andmist, vaid võimaldab ka üldvolitust direktori käskkirjaga kinnitatud kodukorras või ametijuhendis. Murru Vangla kodukorra p 181 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi eluosakonna spetsialist õigusaktides kehtestatud korras ja eluosakonna juhi/peaspetsialisti ametijuhendi p 5 kohaselt on peaspetsialisti tööülesandeks muuhulgas fikseerida kinnipeetavate õigusrikkumised ja tagada informatsiooni liikumine edasise menetluse läbiviimiseks ning viia läbi distsiplinaarmenetlusi. Üldvolituse andmine on antud juhul ka mõistlik, sest vastustaja kinnitusel viiakse Murru Vanglas aastas läbi rohkem kui 1000 distsiplinaarmenetlust.

Mis puudutab ettekande koostamist A. R. poolt, siis Murru Vangla kodukorra p 1791 kohaselt on distsipliinirikkumist pealt näinud või selle avastanud vanglateenistuja kohustatud ettekande koostama. Haldusasja materjalidest ei selgu üheselt, kas V. T. seletuse küsimine kuulus A. R. tööülesannete hulka, kuid isegi kui A. R. puudusid selleks selgesõnalised volitused, ei ole tegemist rikkumisega, mis võis mõjutada asja lõplikku otsustamist. Lisaks on pädev isik (vangla direktor) vaidlustatud käskkirja andes vaikimisi kõigi distsiplinaarmenetluse läbiviijate volitusi aktsepteerinud.

Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et A. R. kui rikkumise kohta ettekande koostanud isik on menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses ja seetõttu ei võinud ta samal ajal olla tunnistajaks. Haldusorgan, seega ka A. R., ei ole haldusmenetluses menetlusosaliseks ning ettekande koostamine kuulus tema kui rikkumise fikseerinud ametniku kohustuste hulka;

4) Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid rikuti ka sellega, et teda ei teavitatud nõuetekohaselt distsiplinaarmenetluse algatamisest, sh ei informeeritud enne seletuskirja nõudmist, millises rikkumises teda süüdistatakse. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. A. R. ettekandest ja hilisemast seletusest selgub, et avaldajat teavitati tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest 28.01.2007 ning anti võimalus selgituste andmiseks, kuid kinnipeetav keeldus sellest. Menetlusest teavitamise ning seletustest keeldumise kohta koostati samal päeval akt (tl 54). A. R. ettekande koopia sai kaebuse esitaja 31.01.2007 (kaebuse esitaja sellekohase allkirjaga ettekande koopia tl 57). Seega pidi kaebuse esitaja saama aru sellest, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus, ja milles teda süüdistatakse. VangS § 64 ei näe ette distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitamise vormi, mistõttu on alusetu kaebuse esitaja väide teatise esitamata jätmise kohta. Lisaks kinnitab kaebuse esitaja, et loobus esialgu seletuse andmisest muuhulgas ka põhjusel, et tema arvates puudus menetlejatel üldse seletuse nõudmiseks volitus (tl 18, 51);

5) Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse norme on rikutud ka sellega, et avaldaja ei saanud piisavalt põhjalikult protokolliga tutvuda ja märkused protokolli kohta tuli teha kiirustades. Haldusasja materjalidest ei selgu küll üheselt, kui kaua kaebuse esitajal protokolliga tutvumiseks aega jäi, kuid kaebuse esitaja lisatud märkustest selgub, et talle on tutvustatud nii protokolle kui selle lisasid ning ta on saanud protokollile esitada ka oma peamised vastuväited (distsiplinaarmenetluse protokoll tl 53). Lisaks on kaebaja saanud

3-07-492 4(7) varasemalt oma seisukohti selgitada ja vastuväiteid esitada (31.01.2004 seletuskiri ja 28.01.2004 kaebus Murru Vangla direktorile tl 121-123). Seega ei ole vastustaja selles osas distsiplinaarmenetluse norme rikkunud;

6) Kaebuse esitaja on seisukohal, et protokollis karistusotsust põhjendamata jättes rikkus vastustaja samuti distsiplinaarmenetluse norme ning määratud distsiplinaarkaristus oli ebaproportsionaalne, arvestades, et kaebuse esitajal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused. Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 9 kohaselt peab protokollis tõepoolest kajastuma põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta ja seda oleks võinud protokolli koostaja põhjalikumalt kajastada, kuid teisalt jääb distsiplinaarkaristuse määramine vangla direktori pädevusse ning direktoril on võimalik nõuda vajaduse korral põhjendusi ja selgitusi. Vanglal on distsiplinaarkaristuse määramisel avar kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on karistuse valiku kaalutlused olemas tulenevalt VangS § 64 lg 4 ja nendest selgub, et kinnipeetava poolt mobiiltelefoni enda juures hoidmist peab vangla piisavalt tõsiseks rikkumiseks, mis tingib ka karistusena kartserisse paigutamise. Samas ei ole kaebuse esitaja suhtes kohaldatud kõige rangemat võimalikku karistust;

7) Kaebuse esitaja väidab, et distsiplinaarmenetluse läbiviija A. P. ei olnud erapooletu ja see võis mõjutada lõplikku otsust. Vastustaja selgitas, et A. P. alustas 2003. a kriminaalmenetlust, millega oli seotud ka kaebuse esitaja, kuid pelgalt see fakt ei anna alust väita, et A. P. ei olnud antud juhul erapooletu. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebuse esitaja ei ole A. P. erapoolikuse kohta asjakohaseid tõendeid esitanud. Lisaks arvestab kohus seda, et rikkumise fikseeris tegelikult A. R. ning distsiplinaarmenetluse läbiviimist alustas eluosakonna peaspetsialist T. E., kes ei jõudnud menetlust lõpule viia puhkusele mineku tõttu ja keda määrati asendama inspektor-kontaktisik A. P.;

8) VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. HMS § 33 lg 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 3 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vaidlustatud käskkirja kohaselt toimus rikkumine 28.01.2007, sellest saadi teada samal päeval ja distsiplinaarkaristus määrati 28.02.2007, mille puhul ongi tegemist viimase (järgmise) kuu vastava päevaga. Seega ei ole distsiplinaarkaristus määratud tähtaega rikkudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Aleksandr Dorožko apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Väited:

1) Vaidlustatud käskkirjas nimetab haldusorgan A. R. tunnistajaks. HMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt ei saa menetlusosaline olla tunnistaja. Kui kohus leidis, et A. R. on tunnistaja, siis ei saanud viimane teostada menetleja toiminguid. Haldusakti andmisel tugineti seletuskirjale, mille võttis ettekande koostaja ja tunnistaja ühes isikus, seega polnud menetlus erapooletu;

2) Väide, et apellanti teavitati rikkumisest, milles teda süüdistati, 28.01.2007, on ebaõige. Justiitsministri vastusest apellandi vaidele selgub, et apellanti teavitati ettekande sisust alles 31.01.2007, seda tõendab ka apellandi 28.01.2007 kaebus vangla direktorile ja 31.01.2007 seletuskiri;

3-07-492 5(7) 3) Väide ligi tuhandest distsiplinaarmenetlusest aastas on asjakohatu. Aastas on 365 ööpäeva ja see, et direktor päevas teeb 3-4 volitust, pannes ettekandele ametniku nime, kes peab läbi viima menetluse, ei koorma direktorit ega vanglat tervikuna, vaid pigem tagab menetluse läbiviimise erapooletuse;

4) Kohus ei soovinud istungile kutsuda apellandi taotletud tunnistajaid, rikkudes HKMS §-e 15 ja 16. Istungil toodud kohtuniku põhjendus, et tunnistajate kutsumine on riigile kulukas, on asjakohatu. Apellandil polnud oma õigusi võimalik kaitsta muul moel, kui tunnistajaid küsitledes;

5) Apellandile määratud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserisse paigutamine on kõige raskem distsiplinaarkaristus. Jääb arusaamatuks, millist karistuse täitmise eesmärki vangla direktor kartserikaristusega saavutada soovis, kui apellant ei ole režiimirikkuja tüüp (vt apellandi individuaalne täitmiskava ja kontaktisiku korraline ettekanne).

5. Murru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata.

1) HMS § 11 lg 1 p 1 järgi on haldusmenetluses menetlusosalised haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja), seega kuna valvur A. R. oli toimunud distsipliinirikkumise tunnistajaks ning distsiplinaarmenetluse algatamiseks ettepaneku teinud vanglaametnik, oli tal õigus olla ka ettekande koostaja. Ettekanne oli tingitud vajadusest distsipliinirikkumine ja selle toime pannud isik fikseerida;

2) Apellandi väited tema rikkumisest teavitamise kohta on ebaõiged. Apellandi 31.01.2007 seletuskirjas selgitab ta, et hiljem (rikkumise toimumise päeval) kutsus valvur ta ruumi ja soovis, et ta kirjutaks seletuse, sest temalt olevat ära võetud mobiiltelefon, seletuse kirjutamisest apellant loobus, kuna ei tundnud endal süüd; samal päeval kutsuti ta korrapidamise ruumi ja hakati nõudma seletusi. Seega oli apellant teadlik, millise distsipliinirikkumise eest tema suhtes 28.01.2007 ettekanne nr 134 koostati. Asjaolu, et apellant keeldus sündmuse toimumise päeval seletust andmast, kinnitab vanglaametnike koostatud 28.01.2007 akt selgituse andmisest keeldumise kohta. Apellant sai koopia ettekandest nr 134 31.01.2007, mida kinnitab ettekandel kuupäev ja allkiri selle kättesaamise kohta. Seega oli tal distsiplinaarmenetluse käigus piisavalt aega protokolliga tutvuda ning esitada oma vastuväited;

3) Vaidlustatud käskkirjas on toodud karistuse valiku kaalutlused, millest nähtub, et mobiiltelefoni omamist peab vangla piisavalt tõsiseks rikkumiseks. VangS § 63 lg 4 järgi võib distsiplinaarkaristusena määrata kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Sellest tulenevalt ei ole apellandile määratud kõige raskemat karistust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kaebuse esitaja poolt süüteo, mille eest distsiplinaarkorras karistati – vanglas keelatud eseme (mobiiltelefoni) enda juures hoidmine - toimepanemine on tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga J. K., R. B., A. R. ja V. T. ütlustele. A. R. ja

V. T. ütlused langevad olulises osas kokku ja on usaldusväärsemad kui kaebuse esitaja ütlused, mis juhtumi asjaolude osas lahknevad ka R. B. ütlustest. Kaebuse esitaja seletustest (tl 38) ilmneb, nagu jõudnuks pesemisruumi kõigepealt R. B., seejärel kaebuse esitaja ning nende järel kohe valvur A. R., kes asunud kaebuse esitajat ja R. B. ilma igasuguste selgitusteta läbi otsima

3-07-492 6(7) ning kaebuse esitaja saanud alles hiljem, kui valvur ta oma ruumi kutsus, teada süüdistusest, et kaebuse esitaja on enda juures omanud mobiiltelefoni. R. B. ütluste (tl 61) kohaselt sisenenud pesuruumi tema järel valvur A. R., kes asunud teda läbi otsima, seejärel sisenenud tualettruumi kaebuse esitaja, keda valvur samuti läbi otsima hakanud. Erinevalt kaebuse esitaja seletustest nähtub R. B. ütlustest, et valvur ja kaebuse esitaja vestlesid läbiotsimise ajal läbiotsimise põhjustest – R. B. ütluste kohaselt küsinud valvur kaebuse esitajalt, kus too peidab mobiiltelefoni, mille peale kaebuse esitaja vastanud, et ei ole kursis, millest käib jutt.

Kaebuse esitaja on ebaobjektiivsuses süüdistanud distsiplinaarmenetlust läbi viinud A. P., kuid pole selgitanud, miks oli kaebaja suhtes ebaõigete ütluste andmisest huvitatud valvur A. R. Samuti pole usutav kaebuse esitaja kohtuistungil esitatud selgitus, et kinnipeetav V. T. andis tema kohta ebaõigeid ütlusi, et saada vangla administratsioonilt sigarette. Pole mõistlik arvata, et kinnipeetav annaks kergekäeliselt vangla administratsioonile kaaskinni-peetavaid kahjustavaid valeütlusi, sest sellise käitumisega võiks ta kergesti ohtu seada oma julgeoleku. Kaebuse esitaja viide (tl 50), nagu ei märkinud J. K. ega R. B. eraldi ära V. T. viibimist pesuruumis, ei ole piisav

V. T. juuresviibimise kahtluse alla seadmiseks, ning on seletatav A. R. ütlusega (tl 58), et V. T. viibis pesuruumiga külgnevas tualettruumis. Ka V. T. seletab (tl 59), et viibis tualettruumis, tema ütlustest nähtuvalt lõi kaebuse esitaja tualettruumi, kus viibis V. T., pesuruumist eraldava vaheukse A. R. mobiiltelefoni osas toimunud vaidluse käigus jalaga kinni, mistõttu edasi toimunut V. T. ei näinud. Samuti ei ole põhjendatud kaebuse esitaja eeldus (tl 50), et V. T. oleks seletuses pidanud ära nimetama isikud, kes peale kaebuse esitaja ja valvur A. R. veel viibisid sündmuse ajal pesuruumis. Kaebuse esitaja väide, et WC-s vatijopega ei käida (tl 50), ei sea V.

T. ütlusi kahtluse alla. Kui V. T. poleks juhtunut pealt näinud, poleks ta tõenäoliselt maininud kaebuse esitaja riietusena vatijopet, samuti on vastustaja selgitanud esimese astme kohtus kaebaja viibimist siseruumides vatijopes sellega, et juhtum toimus enne õhtusööki, õhtusöök aga toimub sööklas, mis asub eluosakonnast väljas (tl 104). V. T. seletuskirja (tl 59) all on märgitud, et seletuskirja võttis inspektor-kontaktisik V. H., A. R. seletuskirja (tl 58) kohaselt pakkus tema

V. T. võimalust seletuskiri kirjutada. Vastuolu on näiline ja seletatav sellega, et ettepaneku kirjutada seletuskiri, mille V. T. võttis V. H., tegi V. T. A. R..

7. Kaebuse esitaja väide, et A. R. kui menetlusosaline ei saanud HMS § 11 lg 1 p 1 alusel olla haldusmenetluses tunnistaja, on ebaõige. HMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusosaline haldusmenetluses haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja). Asjaolu, et A. R., avastanud kaebuse esitaja rikkumise, koostas selle kohta ettekande, ei muuda teda distsiplinaarmenetluses kui haldusmenetluses taotlejaks HMS § 11 lg 1 p 1 mõttes. A. R. ettekanne ei kujuta endast taotlust distsiplinaarkaristuse määramiseks, samuti ei ole HMS § 11 lg 1 p-s 1 silmas peetud ametiisikut, kes edastab haldusorganile mingisugust teavet oma ametiülesannete täitmise käigus.

8. Halduskohtule esitatud taotlust kuulata üle tunnistajatena A. R., V. T., R. B. ja V. H. ei ole kaebuse esitaja põhjendanud. TsMS § 238 lg 3 p 4 kohaselt võib kohus keelduda tõendi kogumisest juhul, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja ei selgitanud kohtule, millised olulised asjaolud on A. R., R. B. ja V. T. distsiplinaarmenetluses antud ütlustes kajastamata või miks on alust arvata, et need isikud muudaksid kohtus oma ütluste sisu võrreldes distsiplinaarmenetluses antuga. Samuti ei ole selge, milliseid asjas tähtsust omavaid ütlusi sündmuse kohta sai anda V. H., kes ei viibinud mobiiltelefoni leidmise ja kaebuse esitaja läbiotsimise juures. Kohtuistungi protokollist (tl 160-162) nähtuvalt küsis kohus, kas menetlusosalistel on enne asja sisulist läbivaatamist täiendusi või taotlusi, menetlusosalistel, sh kaebuse esitajal selliseid täiendusi või taotlusi ei olnud. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja loobus taotlusest tunnistajaid üle kuulata. Seda näitab ka see, et kohtuistungi protokollist ei

3-07-492 7(7) nähtu, nagu oleks kohus lahendanud taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ja põhjendanud taotluse rahuldamata jätmist toimingu liigse kulukusega riigile, nagu väidab apellant.

9. Kaebuse esitaja väitis (tl 20, 89-90), et distsiplinaarmenetluse läbiviija A. P. oli kaebuse esitaja suhtes erapoolik, kuna uuris kriminaalasja, mis algatati eriüksuse liikmete suhtes, kes tarvitasid väidetavalt kaebuse esitaja suhtes kinnipeetavate kambrites mõned aastad tagasi teostatud läbiotsimise käigus põhjendamatut vägivalda, ning kelle poolt kriminaalmenetluse lõpetamine tunnistati kaebuse esitaja initsiatiivil õigusvastaseks. Kuna distsiplinaarmenetluses selgitati distsiplinaarsüüteo faktilised asjaolud välja õigesti, samuti ei olnud vangla direktor seotud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes A. P. poolt kaebuse esitaja suhtes tehtud distsiplinaarkaristuse kohaldamise ettepanekuga, pole väitel A. Põhjaka erapoolikusest tähtsust.

10. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et distsiplinaarmenetluse läbiviijatel (alguses eluosakonna peaspetsialist T. E. ning viimase puhkuse ajal teda sellel ametikohal asendanud A. P.) puudus selleks volitus. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 kinnitatud Murru Vangla kodukorra (väljavõte tl 125) p 181 kohaselt „viib distsiplinaarmenetluse läbi eluosakonna peaspetsialist õigusaktides kehtestatud korras“ ja Murru Vangla direktori 30.06.2006 käskkirjaga nr 374-p kinnitatud Murru Vangla peaspetsialisti (eluosakonna juhi) ametijuhendi (väljavõte tl 126) p 5 kohaselt on peaspetsialisti (eluosakonna juhi) tööülesandeks viia läbi distsiplinaarmenetlusi. Kohtu arvates on VangS § 64 lg 1 sätestatud volituse andmisena käsitatav ka vangla direktori käskkirjaga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks pädeva vanglaametniku kindlaksmääramine. Kaebuse esitaja seisukoht, nagu tagaks distsiplinaarmenetluse läbiviimine igakordse erivolituse alusel paremini menetluse erapooletuse, ei ole arusaadav. Menetluse erapooletus sõltub menetluse läbiviija isikust, mitte volituse õiguslikust vormist.

11. Distsiplinaarkaristuse raskust ei iseloomusta üksnes karistuse liik, vaid ka karistuse määr. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kohaldada kuni 45 ööpäevaks, seega kolm korda kauemaks, kui kohaldati kaebuse esitaja suhtes kartserikaristust vaidlusaluse käskkirjaga. Karistuse valikut on vaidlustatud käskkirjas põhjendatud keelatud eseme liigiga (mobiiltelefon). Arvestades seda, et mobiiltelefoni omamine kinnipeetavate poolt võib kahjustada vangla julgeolekut ning keeldu rikutakse praktikas arvukatel juhtudel, ei saa valitud karistust pidada süüteo raskusega vastuolus olevaks. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud, millised olulised asjaolud on karistuse valikul jäetud tähelepanuta. Kaebuse esitaja poolt vangla direktorile distsiplinaarmenetluse käigus esitatud seisukohad (seletuskirjad tl 38, 43-44, kaebuse esitaja märkused distsiplinaarmenetluse protokollis tl 53) on taandatavad distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendatuse küsimusele. Nende väidetega on vaidlustatud käskkirja andmisel distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamisel arvestatud.

Lauri Madise Oliver Kask Ruth Virkus