3-05-938/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-05-938 Otsuse kuupäev 30.12.2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Margareete-Helge Otteri kaebus Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korralduse nr 1228 ja 20.09.2005 korralduse nr 1426 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 09.12.2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja (õigusjärglasena) Arne Otter ja vastustaja Tartu Linnavalitsuse esindaja Leida- Elli Vavrenjuk. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik

Margareete-Helge Otter tunnistati Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 27.08.1993 otsusega nr 28 omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Lossi tn 4, 6, 8 ja 10 (endised kinnistud nr 28, 348, 349 kogupindalaga 1497 m2) asuva õigusvastaselt võõrandatud maa osas.

Tartu Linnavalitsuse 13.02.1997.a korraldusega nr 284 otsustati Lossi 4, 6, 8, ja 10 maa tagastamata jätta ja määrata kaebuse esitajale kompensatsioon. Tartu Halduskohtu 28.08.1998. a. kohtuotsusega haldusasjas nr 3-26/97 tunnistati Tartu Linnavalitsuse 13.02.1997.a korraldus seadusevastaseks. Tartu Linnavalitsuse 24. septembri 1998.a korraldusega nr 2721 tunnistati Tartu Linnavalitsuse 13. veebruari 1997.a korraldus nr 284 tulenevalt Tartu Halduskohtu otsusest kehtetuks.

Tartu Linnavolikogu 27.03.2003.a määrusega nr 25 kehtestati Toomemäe üldplaneering. Nimetatud üldplaneeringuga määrati Lossi 2 maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa (juhtfunktsiooniga üldmaa, mis on ette nähtud avalikuks kasutamiseks) ja seal keelati igasugune hoonestamine. Tartu Linnavolikogu võttis 22. aprillil 2004.a vastu otsuse, nr 283, millega taotles Lossi 2 maaüksuse munitsipaalomandisse andmist.

Vabariigi Valitsus võttis 9. juunil 2005.a vastu korralduse nr 352 "Maa andmine munitsipaalomandisse", millega otsustas anda maareformi seaduse § 28 lõike 1 punkti 4 alusel sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse Tartus Lossi 2 asuv maaüksus. Nimetatud maaüksuse koosseisu kuulub ka kaebuse esitaja poolt tagasi taotletav maa. Margareete-Helge Otter esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2005.a korralduse nr

352 tühistamiseks.

Pärast Vabariigi Valitsuse korralduse nr 352 vastuvõtmist otsustas Tartu Linnavalitsus 09.08.2005.a. korraldusega nr 1228 jätta Lossi 4, 6, 8, 10 maa tagastamata ja määrata kaebuse esitajale kompensatsioon. Nimetatud korralduse õiguslikuks aluseks on MRS § 6 lg 2, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa antakse munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja esitas Tartu Linnavalitsuse 9. augusti 2005.a korralduse nr 1228 peale vaide. Tartu Linnavalitsuse 20. septembri 2005.a korraldusega nr 1426 (vaideotsusega) jäeti kaebuse esitaja vaie rahuldamata.

21.10.2005.a. esitas Margareete-Helge Otter Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005.a. korralduse nr 1228 ja 20.09.2005.a. korralduse nr 1426 tühistamise nõudes. 24.10.2005 kohtumäärusega peatas kohus haldusasja nr 3-05-938 menetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-05-775 (Margareete- Helge Otteri ja Eda Tootsi kaebused Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2005.a korralduse nr 352 tühistamiseks). Kohtulahend Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-05-775 jõustus Riigikohtu 12.05.2008 määrusega. 23.10.2008 kohtumäärusega uuendas kohus haldusasja nr 3-05-938 menetluse.

Kaebuse esitaja Margareete-Helge Otter suri 09.11.2006. 27.10.2008 kohtumäärusega lubas kohus kaebuse esitaja Margareete-Helge Otteri õigusjärglastena astuda menetlusse tema pärijatel Karin Otteril ja Arne Otteril. Karin Otter ja Arne Otter esitasid 12.11.2008 kohtule kaebuse täpsustuse, 26.11.2008 esitas vastustaja kaebuse täpsustusele kirjaliku vastuse.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

Margareete-Helge Otteri poolt 21.10.2005.a. esitatud kaebuses taotles kaebuse esitaja Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korralduse nr 1228 ja 20.09.2005 korralduse nr 1426 tühistamist.

Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 rikub tema kui Tartus, Lossi 2 asuva maaüksuse piiresse jääva maa omandireformi õigustatud subjekti õigust saada tagasi tema esivanematele kuulunud maa. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et kuna Vabariigi Valitsuse korraldus, millega otsustati anda Lossi 2 maa munitsipaalomandisse, on ebaseaduslik, on ebaseaduslik ka linnavalitsuse korraldus ja vaideotsus. Kaebuse esitaja leidis, et Lossi 2 maaüksuse andmine munitsipaalomandisse ei ole seaduslik ja põhjendatud, mistõttu põhjendatud ei ole ka maa mittetagastamine MRS § 6 lg 2 alusel.

Vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise ja mittetagastamise peamiseks põhjuseks on olnud asjaolu, et see maa on linnale vajalik avalikes huvides, et tagada Toomemäe pargi säilimine ja edasine avalikes huvides kasutamine. Kaebuse esitaja rõhutas vastustajale esitatud seisukohtades korduvalt, et sama eesmärgi, mis oli seatud maa munitsipaalomandisse andmisele, saavutamine on võimalik ka maa tagastamisel kaebuse esitajale. Eramaa kasutamine on võimalik avalikes huvides ja sellele on võimalik seada piiranguid ehitustegevuseks ja muuks maa kasutamiseks. Ka Tartu Halduskohus on 28. augusti 1998.a otsuses haldusasjas nr 3-26/97 asunud seisukohale, et asjaolu, et Tartu linn ei ole planeerinud hoonestamist vaidlustatud alal ei oma tähtsust, kuna see ei ole määravaks otsustama maa tagastamise küsimust.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tähtis pole see, kellele kuulub Lossi 2 maaüksus, vaid see, et sellel maaüksuse kasutamisel järgitaks seatud eesmärke. Tulenevalt Toomemäe üldplaneeringust on vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud maa nähtud ette avalikuks kasutamiseks. Kaebuse esitaja leidis, et maa tagastamine võimaldab üldplaneeringu järgsest sihtotstarbest tulenevaid funktsioone täita samamoodi kui maa munitsipaliseerimine. Eraomandisse kuuluvat maad saab ka kasutada avalikult üldistest huvides, kusjuures eraomanikud on planeeringuga maale seatud piirangutega seotud võrdselt kohaliku omavalitsusega.

Kaebuse esitaja soovis oma kaebust täiendada pärast seda, kui on selgunud, kas Vabariigi Valitsuse korraldus Lossi 2 maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks, mis on linnavalitsuse vaidlustatud korralduse aluseks, jääb kehtima või mitte.

Margareete-Helge Otteri õigusjärglased (pärijad) Arne Otter ja Karin Otter esitasid kaebuse täpsustuse, milles märgivad järgnevat:

Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 määratud kompensatsiooni suurus ei arvesta Tartus Lossi 4, 6, 8 ja 10 asuva maa väärtust ega maa väärtuse muutumist ajalises lõikes. Sisuliselt toimub maa võõrandamine riigi poolt oluliselt alla turuhinna kompensatsiooni maksmisega, sest omandireformi seaduse alusel nähti vaikimisi ette maa tagastamine, kui ei esine seda takistavaid asjaolusid. Ühelt poolt ei olnud kompensatsioonisumma kooskõlas maa turuväärtusega kompensatsiooni määramise ajal. Teisalt ei ole kompensatsioonisumma arvutamise aluseks võetud õigusaktid kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 määratud kompensatsiooni suurus läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 32, mis sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.

Kuigi kohtud on tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär. Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel PS § 32 kohaselt õiglase hüvitise tasumist. Kaebuse esitaja õigusjärglased leiavad, et linna poolt maa eest tasuda tulev summa peab olema maa turuväärtus.

Kohtuistungil jäid kaebaja õigusjärglased kaebuse nõuete ja põhjenduste juurde.

Vastustaja seisukoht

Tartu linn on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Tartu Linnavalitsus võttis kaevatava korralduse vastuvõtmisel aluseks maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4, § 7 lg 1 ja § 13, maa hindamise seaduse ning Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi „kord“).

Tartu Linnavalitsus otsustas 09.08.2005 korraldusega nr 1228 mitte tagastada endisi kinnistuid nr 28, nr 348 ja nr 349, endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10, kogu pindalaga 1497 m2. 01.08.2005 koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise aktide nr 1447, nr 1448 ja nr 1449 alusel on õigusvastaselt võõrandatud maa (Tartu linn, kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349) maksumuseks kokku 52 500 krooni.

Korra punkt 18 näeb ette, et kompenseerimisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa hindamise seaduse alusel. Maa hindamise seaduse § 9 lg 5 näeb ette, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Sama seaduse §-s 9 lg 8 on märgitud, et maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993 aasta korralise hindamise tulemustest.

Korra punktis 19 on märgitud, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan määrab vastutava isiku, kellele pannakse vara maksumuse määramine. Selleks isikuks on Tartu Linnavalitsuse 24. oktoobri 2000. a. korraldusega nr 2569 määratud linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna peaspetsialist Riho Sulp.

Korra punktis 20 on märgitud, et määratud isik koostab iga vara kohta võõrandamisaegse maksumuse arvutamise dokumendi, milles on viited arvutamise aluseks olevatele dokumentidele ja muudele andmetele ning maksumuse määramise põhjendus. Selliseks dokumendiks on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt.

Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud korras esitatud nõudeid. Kaevatava korraldusega koos on kaebajatele väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr 1449. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Aktid on kaevatava korralduse lisad.

Kaebajad märgivad oma kaebuse täpsustuses, et nendele määratud kompensatsiooni summa ei ole kooskõlas maa turuväärtusega. Kord ja seadused ei näe ette kompensatsiooni määramist turuväärtuses. Seega Tartu Linnavalitsusel puudub seaduslik alus kompensatsiooni määramiseks turuväärtuse kohaselt.

Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamisel ei ole õigusaktid kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud, on aluseta, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist omandiga.

Tartu Linnavalitsus ei ole kaebuse täpsustuses toodu kohaselt arvestanud kompensatsiooni miinimumi kohaselt, vaid seadustes ettenähtu alusel.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Kaebuses palutakse tühistada Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228. Nimetatud korraldusega otsustati:

1. Mitte tagastada endisi kinnistuid nr 28, nr 348 ja nr 349, endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10, kogu pindalaga 1497 m2 Margareete-Helge Otterile.

2. Kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulpi poolt 01.08.2005 koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise aktide nr 1447, nr 1448 ja nr 1449 alusel maa (Tartu linn kinnistud nr 28, 348,349) maksumuseks kokku 52 500 krooni.

3. Määrata kompensatsioon käesoleva korralduse p2 märgitud maa eest Margareete-Helge Otterile 52 500 krooni ( tl 6-7)

Tartu Linnavalitsuse kaevatava korralduse õigusliku alusena on märgitud maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4, 7 lg 1 ja 16 ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord. Kohus on seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 „ Lossi 4,6,8,10 maa mittetagastamine, maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ on seaduslik ja põhjendatud.

Maaüksus, mille koosseisu jäävad ka endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349 (endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10) kogu pindalaga 1497 m2, on antud munitsipaalomandisse Vabariigi Valitsuse 09.06.2005.a. korraldusega nr 352. Margareete-Helge Otter vaidlustas eelnimetatud kinnistute munitsipaalomandisse andmise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 07.04.2007.a. otsusega haldusasjas nr 3-05-775 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.12.2007.a. otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning 12.05.2008 määrusega ei võtnud Riigikohus Arne Otteri ja Karin Otteri kassatsioonkaebust menetlusse. Seega on Vabariigi Valitsuse korralduse kohta, millega anti munitsipaalomandisse ka endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349, olemas jõustunud kohtuotsus.

Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 28 1. lõike punktidele 1 kuni 4. Seega lähtudes maareformi seaduse § 6 lg 2 p-st 4 jäeti Lossi 4,6,8 ja 10 maa (endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349) õigustatud subjektile tagastamata õiguspäraselt.

Kohus jätab tähelepanuta kohtuistungil esitatud väited erahuvi ja avaliku huvi mitteküllaldasest kaalumisest maa tagastamata jätmisel ning võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikust rikkumisest seoses sellega, et samas Toomemäe pargis on kinnistuid, mida ei munitsipaliseeritud ning tagastati õigustatud subjektile. Need väited ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Nende väidete osas on juba võtnud seisukoha Tallinna Ringkonnakohus kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-775, kus vaidluse esemeks oli maa munitsipaalomandisse andmine.

Kaebuse esitaja õigusjärglased on seisukohal, et kuigi kohtud on tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär.

Õige on vastustaja väide, et Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud kompensatsiooni miinimummääras, vaid seadustes ettenähtu alusel. Maareformi seadus, maa hindamise seadus ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid ei võimalda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist lähtudes selle maa turuväärtusest.

Maareformi seaduse § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud maa hindamise seaduse § 9 lg 5 sätestas, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud seadust ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra nõudeid. Koos kaevatava korraldusega on Margareete-Helge Otterile väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr 1449. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Kaebuse esitajate väitel ei ole kompensatsioonisumma arvutamise aluseks võetud õigusaktid kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel PS § 32 kohaselt õiglase hüvitise tasumist.

Kaebuse esitaja õigusjärglased ei sea kahtluse alla kompensatsioonisumma arvutamist lähtudes arvutamise aluseks olevatest õigusaktidest, vaid leiavad, et linna poolt maa eest tasumisele määratud summa ei ole õiglane hüvitis nende esivanemate töö ja vaevaga muretsetud maa eest, tasumisele kuuluv summa peaks olema selle maa turuväärtus. Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamise aluseks olevad õigusaktid ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, on ekslik. Õigusvastaselt võõrandatud maa osas õigustatud subjektiks tunnistatud isik ei ole kuni maa tagastamiseni selle maa omanik, mille tagastamist ta taotleb.

Seega sellele maale PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse ja puutumatuse põhimõte ei laiene. Käsitledes Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaldatavust maareformis märgib Riigikohtu halduskolleegium 08.12.1995.a. lahendis haldusasjas nr III-3/1-42/95, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna pole kuni maa tagastamiseni käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärglased. Põhiseaduse § 32 lg 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu.

Kuna aga Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole Põhiseaduse § 32 lg 1 rakendatav 1940. a. õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Kuna Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis kaitseb Põhiseaduse § 32 lg 1 omandit alates Põhiseaduse jõustumisest. Kaebuses on esitatud ka taotlus Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005.a. korralduse nr 1426 tühistamiseks.

Nimetatud korraldusega lahendati Tartu Linnavalitsuse 09. augusti 2005.a. korralduse nr 1228 peale esitatud vaie, 20.09.2005.a. korraldus nr 1426 on vaideotsus. Vaideotsuse kohtus vaidlustamist reguleerib haldusmenetluse seadus (HMS). HMS § 87 lg 2 kohaselt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras võib halduskohtusse esitada kaebuse haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud ning vaideotsuse peale juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.

Käesoleva kaebusega taotleski kaebuse esitaja selle haldusakti kehtetuks tunnistamist (tühistamist), mille kehtetuks tunnistamist ta rahuldamata jäetud vaidega oli taotlenud. Kohus jättis kaebuse taotluse tühistada Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228. rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja ei ole oma esialgses kaebuses, selle täpsustuses ega ka kohtuistungil osundanud kaebaja õiguste rikkumisele vaidemenetluse esemest sõltumatult, siis jääb taotlus Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005.a. korralduse nr 1426 (vaideotsuse) tühistamiseks samuti rahuldamata.

Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Mai Saunanen kohtunik