2-01-145/30 · 2-01-145/30 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

Legislator summary

AI generated

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

Legislator headnote

AI generated

2-01-145/30 · Viru Maakohus Narva kohtumaja: märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

Full text

Ä R A K I R I

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Sirja Tooming

sekretär Jelena Muttonen

tõlk Jelena Zubtsova

Kohtuotsuse

Kohtuotsuse tegemise

tegemise

aeg ja koht

30.12. 2008.a., Rakvere Kohtumaja, Rakvere Rohuaia 8

Tsiviilasja number

2-01-145

Tsiviilasi

V K i hagi AS Narva Elektrivõrk vastu kahju hüvitamise

nõudes.

V K ’i hagi AS Narva Elektrivõrk vastu mittevaralise

kahju väljamõistmise nõudes

Menetlusosalised

ja

Menetlusosalised

ja

Menetlusosalised

ja

Menetlusosalised

ja

nende esindajad

Hageja: V K , isikukood xxxx, elukoht xxxx

esindaja volikirja alusel V K , isikukood xxxx, elukoht

xxxx.

Kostja: AS Narva Elektrivõrk, registrikood xxxx, asukoht

Kerese 11, Narva linn 20309, Ida-Virumaa,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Andres

Lillo,

Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus, Ülikooli 4, Tartu linn

51003, Tartumaa.

Kohtuistungi

toimumi

toimumise aeg

e aeg

25.11.2008.a.

Kohtuistungil osalesid

hageja ja tema esindaja ning kostja esindaja

Resolutsioon:

Rahuldada

Rahuldada V

V

V K

K

K ’i’i’i’i hagi AS Narva Elektrivõrk vastu

hagi AS Narva Elektrivõrk vastu

hagi AS Narva Elektrivõrk vastu varalise

varalise

varalise kahju hüvitamise

kahju hüvitamise

kahju hüvitamise nõudes

nõudes

osaliselt.

V

Välja mõista

älja mõista

älja mõista Aktsiaseltsilt Narva

Aktsiaseltsilt Narva

Aktsiaseltsilt Narva Elektrivõr

Elektrivõr

Elektrivõrk V K

K

K ’i kasuks ja varalise

’i kasuks ja varalise

’i kasuks ja varalise kahju katteks

kahju katteks

kahju katteks 15

375 ( ( ( (viisteist tuhat kolmsada seitse

viisteist tuhat kolmsada seitse

viisteist tuhat kolmsada seitsekümmend

kümmend

kümmend viis

viis

viis) krooni.

) krooni.

Jätta

Jätta V K

K

K ’i’i’i’i hagi AS Narva Elektrivõrk vastu mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes

hagi AS Narva Elektrivõrk vastu mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes

rahuldamata

rahuldamata tervikuna

tervikuna

tervikuna.

Poolte kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Koht

Kohtuotsus

tehakse

uotsus

tehakse

uotsus

tehakse

uotsus

tehakse

avalikult

teatavaks

Rakvere

kohtu

kohtumaja

maja

kantselei

kaudu

kantselei

kaudu

kantselei

kaudu

kantselei

kaudu

30.12.2008

12.2008

12.2008.a.

.a.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu

Tartu

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele jär

jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates.

gnevast päevast arvates.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7).

I. . . . Asjaolud.

Asjaolud.

Hagiavaldus on Narva Linnakohtule saabunud 04.10.2001.a. Hagiavalduse kohaselt

hageja palub kostjalt AS Narva Elektrivõrk kahju hüvitamiseks välja mõista 39 148 krooni,

millest 20 500 krooni on hukkunud loomade maksumus ja piima realiseerimisest saamata

jäänud tulu 18 648 krooni. 22.11.2004.a. esitas hageja hagiavaldusele täienduse, milles hageja

täpsustab hagi alusena esitatud seadusesätteid ja palub kostjalt TsK § 458 alusel välja mõista

39 184 krooni kahju hüvitamiseks ja 2 800 krooni riigilõivu tagastamiseks. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt on hageja vastavalt 13.02.2001.a. lepingule Ida-Virumaal Vaivara vallas

asuva 49,94 ha suuruse maatüki omanik. Hageja maatüki kohal kulgeb elektriliin, mis

17.07.2001.a. katkes ja langedes maha põhjustas loomade hukkumise. 380 V pingega

elektrijuhtme katkemise tagajärjel kukkus elektrijuhe maha ja hukkusid kolm lehma ning

üks mullikas. Elektrienergiat tarniva kostja tegevus on seotud kõrgendatud ohuga. Toimunus

ei olnud hagejapoolset tahtlust ega vääramatut jõudu iseloomustavaid loodusõnnetusi

(maavärin, üleujutus, tulekahju, taifuun jne.). Kostja keeldus vabatahtlikult kahju hüvitamast

ja viitas hageja olematule süüle seoses elektrikarjusega, mis oli justkui allakukkunud

õhuliinijuhtme all loomade hukkumise kohal. Mingit elektrikarjust loomade hukkumise kohal

hageja poolt monteeritud ei olnud. 13.02.2001.a. maa ostu-müügilepingu p.6.1 järgi peab

hageja tõepoolest lubama oma maatükist läbi viia elektriliine, kuid kostja peab täitma

elektriliinide valdajana Elektriohutusseaduse nõudeid. Kostja ei teostanud elektripaigaldise

igapäevaseks korrashoiuks vajalikku tegevust, mida tõendab muuhulgas see, et liini

katkemisel ei hakanud tööle kaitse. Hageja palus hagiavalduses kohtul asja ettevalmistamisel

välja nõuda kostjalt dokumendid hageja maatükki läbiva elektriliini ekspluatatsiooni

vastuvõtmise kohta ja elektriohutuse järjekordse kontrolli kohta ning esitada Tehnilise

järelevalve inspektsiooni järelepärimine selle kohta, kas eelnimetatud elektriliinid vastavad

elektriohutuse nõuetele. Hagi on esitatud TsK §-de 448, 458 alusel.

11.07.2008.a. saabunud hagiavalduse kohaselt hageja teatab, et lisaks varalisele kahjule

on hagejale tekitatud samadest 16.07.2001.a. toimunud asjaoludest lähtuvalt ka mittevaraline

ehk moraalne kahju. Hageja selgitab, et suhtlemine loomadega mõjus soodsalt hageja tervisele,

süda valutas vähem, kui aega sai veeta loomadega, keda hageja väga armastab. Peale loomade

hukkumist ägenes hagejal järsult südame isheemiatõbi, mis tekitas hagejale kannatusi ja

füüsilist valu. Sel põhjusel paigutati hageja Narva haiglasse statsionaarsele ravile 30.10. kuni

06.11.2001.a.. Jätkus kodune ravi perearsti ja kardioloogi kontrolli all. Alates 2002.a.

jaanuarist on hageja arstliku ekspertkomisjoni otsusega 70% ulatuses teovõimetu. Haigus ei

ole möödunud. VÕS § 134 lg. mõttest tuleneb, et asja hävimise korral on isikul erandlikke

asjaolusid arvestades õigus nõuda mittevaralist kahju. VÕS § 128 lg. 5 sätestab mittevaralise

kahju mõiste, mis hõlmab kahjustatud isiku valu ja kannatusi. Lisaks kinnitab moraalse kahju

hüvitamise nõuet ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25. Hageja palub kostjalt välja mõista

mittevaralise kahju summana 25 000 krooni.

II. Kostja kirjalik vast

II. Kostja kirjalik vastus.

us.

Kostja kohtule 11.01.2002.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, kuna see

on tõendamata ja kahju on tekkinud hageja raske ettevaatamatuse tõttu. Vastuse kohaselt ei

ole hageja esitatud dokumentaalsete tõendite alusel võimalik täpselt välja arvestada kostja

poolt väidetavalt tekitatud kahju suurust. Hageja viited hukkunud loomade väärtusele on

paljasõnalised ja tõendamata. Kahju hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, et kannatanu ei tohi

saada rohkem, kui on tegelik ja tõendatud kahju suurus, kusjuures kahju arvestamisel tuleb

arvesse võtta kannatanu säästetud kulutusi. Hageja loeb hagiavalduses kahjuks saamata

jäänud kauba käibe, mitte aga kasumi.

Hagejale kuulunud loomade surma põhjustas nende kokkupuude hageja maal asunud

elektrikarjusega, mis oli elektriõhuliini pealelangemise tõttu pingestatud 220 V elektrivooluga.

Elektrikarjuse olemasolu on tõendatav nii plaan-skeemiga, tehnilise aktiga kui ka

sündmuskohal viibinud AS Narva Elektrivõrk töötajate S.S , G.G ja J.S ning Vaivara valla

volitatud veterinaararsti A.K ütlustega. Viimane oskab tõenäoliselt anda ka ütlusi loomade

südame seiskumisega seotud asjaolude kohta. Hagiavalduses toodud väide, et lehmade

hukkumiskohal ei olnud elektrikarjust, on vale ja teadvalt kohut eksitav. Antud vaidluses on

ilmne, et kahjulikku tagajärge ei põhjustanud mitte vahetult mahalangenud elektriliin, vaid

hageja maale ebaseaduslikult paigaldatud elektrikarjus elektrijuhina. Kuna elektrikarjus asus

hagejale kuuluval (karja)maal ning oli paigaldatud hagejale kuuluvate loomade valvamiseks,

on põhjendatult alust arvata, et viidatud elektrikarjus paigaldati kas hageja poolt, hageja

ülesandel või hageja teadmisel. Energiaseaduse § 15 lg. 6 kohaselt ei tohi elektriliinide

kaitsevööndisse ilma elektrivõrgu omaniku nõusolekuta rajada ühtegi rajatist, s.h paigaldada

teisi elektriliine. Elektriliin sai maha langeda üksnes otse alla, s.o vahetult elektriliini

kaitsevööndi keskele. Kostja poolt ei ole hagejale antud mistahes nõusolekut elektrikarjuse

paigaldamiseks.

Kostja kohtule 17.07.2008.a. saabunud kirjalikus seisukohas märgib, et kuivõrd hageja

on avaldanud, et mitterahaline kahju tekkis tal seoses haigestumisega 2001.a. lõpul, siis on

viidatud mittevaralise kahju nõue hagiavalduse täienduse esitamise ajaks aegunud. VÕS § 128

lg. 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi

lg. 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. Riigikohus on oma 26.05.2005.a. otsuses 3-2-1-34-05 märkinud, et moraalse

kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised

kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele,

mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid

põhistamaks, millise konkreetse kostja esindaja käitumise tulemusena on mittevaraline kahju

tekkinud, samuti ei ole põhistatud põhjuslikku seost väidetava kahju tekitamise ja

mittevaralise kahju vahel. Ainult juhtudel, kui seadus näeb otsesõnu ette mingi õigushüve

rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise, tuleks väidetaval kannatanul üldreeglina

mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Teatud juhtudel aga sätestab seadus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude tekkimiseks hoopis täiendavaid eeldusi. Mittevaralise kahju

hüvitamine tuleb kõne alla eelkõige seaduses konkreetselt ette nähtud juhtudel. Kuigi selle

kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamine muuhulgas toimuda lepingulise kohustuse

rikkumise korral, saab vastavalt VÕS § 134 lõikele 1 lepingust tuleneva kohustuse rikkumise

eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud

mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise

asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada

mittevaralise kahju. Seaduses otseselt nimetamata juhtudel, s.o käesoleval juhul, peab

kahjustatud

isik

tõendama

nii

mittevaralise kahju

olemasolu

kui

ka

lepingulise

kahjuhüvitusnõude korral lepingu vastavat kaitse-eesmärki ning võlgniku (eeldatavat)

arusaamist mittevaralise kahju tekkimise võimalusest. Mittevaralise kahju hüvitamist nõudes

ei saa hageja pärast VÕS-i jõustumist kindlasti enam tugineda otse põhiseaduse §-le 25, mis

sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele. Põhimõtet, mille kohaselt on põhiõiguste tsiviilõiguslikud

kaitsevahendid sätestatud üksnes tsiviilõiguses, on Riigikohus oma otsuses väljendanud juba

1997.a. Väljaspool konkreetseid seaduses sätestatud aluseid ei tohiks mittevaralise kahju

hüvitamine üldreeglina kõne alla tulla, kuna kehtib eeldus, et seaduses sätestatud juhud,

millal mittevaraline kahju tekib, on ammendavad. Majandus- ja kutsetegevuse raames, kus

kostja tegutses, sõlmitavate lepingute puhul kuulub tavaliselt hüvitamisele üksnes varaline

kahju, sama kehtib ka majanduskäibes igapäevaselt sõlmitavate lepingute puhul. Seega ei ole

elektrienergiaga varustamise lepingu puhul teise poole mittevaralise kahju vältimine lepingu

eesmärk. Hageja on ise kinnitanud, et kostja esindajad pakkusid talle võimalust finantseerida

noorkarja ostu, mistõttu käesoleval ajal oleks mistahes hüpoteetiline kahju olnud heastatud.

Kogu varasema menetluse ajal umbes seitsme aasta jooksul ei ole hageja vähimalgi määral

avaldanud, et talle on kostja teoga tekitatud moraalset kahju.

II

III. . . . Asja kohtulik arutelu

Asja kohtulik arutelu

Asja kohtulik arutelu.

Hageja esindaja

Hageja esindaja selgitab, et 17.06.2001.a. toimus õnnetus, mille tulemusena on hagejale

tekitatud materiaalne kahju loomade huku näol. Hukkusid loomad olid hageja peamine

sissetulekuallikas. Selletõttu on hagejal saamata ka tulu, mida ta oleks piima müügist saanud,

kui lehmad oleksid elus. Kahju summa moodustab 39 148 krooni, mis koosneb hukkunud

loomade maksumusest 20 500 krooni ja saamata jäänud tulu on 18 648 krooni. Need

põhinõuded on toodud hagiavalduses. Õiguslikuks aluseks on kehtinud TsK § 458, mille järgi

suurema ohu allika omanik on kohustatud tasuma kahju, kui ei ole tõendatud, et kahju on

tekitatud vääramatu jõu või kannatanu enda tahtluse tagajärjel. Liini valdajaks on kostja.

Seega kostja on suurema ohu allika valdaja ja selletõttu on kostja süüdi kahju tekkimises

ning tema kui suurema ohu allika valdaja süü ei vaja isegi tõendamist. Mingit vääramatu jõu

fakti ei olnud, kuigi asja materjalides on olemas meteoroloogiajaama tõend, kus on öeldud, et

16.07.2001.a. oli tugeva tuulega ilm ja äike. Seoses sellega oli õhuliin katki läinud. Pingeks oli

380 volti. Hageja leiab, et tugev tuul ja äike ei ole käsitletavad vääramatu jõuna, kuna

juriidiline fakt leidis aset 17.07.2001.a., sest lehmad said surma 17.07.2001.a., kui mingit

äikest ja tuulist ilma ei olnud. Kui oletada, et juhe võis sattuda rohu peale, öösel oli äike, vihm,

rohi oli märg, siis märg rohi on voolu heaks edasikandjaks. Pinge kandus edasi maa peale. Kui

oleks rohi kuiv olnud, oleks teine asi. Oli tegemist suurema ohu allika tehnilise rikkega, kuna

õhuliini

katkemisel

juhe,

mis

andis

voolu

edasi,

langes

maha.

Selle

tagajärjel

elektritehnikaseaduste järgi pidi toimuma automaatne kaitse, pinge pidi katkema, siis kui

juhe laskus maa peale, ja hädaohu allikas pidi olema likvideerunud. Seda ei toiminud, sest

kaitsealajaam, 0,4 kilovolti, ei olnud korras. Seda, et see kaitse oli korrast ära, kinnitab fakt, et

kostja ei esitanud vastavaid protokolle, kuigi rääkis, et nende elektriliin olevat korras olnud.

Elektriseadmete ekspluateerimise eeskirjade kohaselt elektriliin 0,4 kilovolti peab olema

kontrollitud kaks korda aastas ja peavad olema selle kontrollimise protokollid. Neid protokolle

esitatud ei ole. Seega konkreetsel juhtumil ei ole tegemist vääramatu jõuga, vaid suurema ohu

allika mittekorrasolekuga. Kannatanu tahtlust samuti ei ole. Kostja väide, et kannatanu süü

seisneb selles, et ta ehitas elektrikarjuse just kõrgepingeliini alla, ei vasta tõele. Tegelikkuses

elektrikarjus oli olemas sündmuskohal, kuid seal, kus loomad hukkusid, elektrikarjust ei

olnud. Õhuliini juhe oli elektrikarjuse kohal ja see ei puutunud kokku elektrikarjusega.

Juhtmeotsik oli 50-60 meetrit kauguses elektrikarjusest. Seega ei saa lugeda, et lehmade hukk

võis toimuda selle tagajärjel, et hageja ehitas elektrikarjuse õhuliinide alla. Lehmade hukk

toimus elektritehnilise rikke tõttu. Siis, kui juhe maa peale kukkus ja kui ei toiminud toide,

siis vool kulges mööda maad 20 meetri raadiuses. Kui inimene või loom astub sellesse ringi,

siis elektriline väli tekib jalasammu ulatuses. Näiteks, kui inimene kukub pikali, siis

pingestuse väli suureneb. Loomad sattusid sellesse piirkonda, kus see vool kulges. Tavaliselt

loomad liiguvad ja esimesed kolm lehma ja vasikas sattusid sinna ringi ja hukkusid. Ellu jäid

kolm vasikat ja üks lehm. Maa oli pinge all tollest ajast, mil juhtme katkestus toimus, see oli

16.07.2001.a. Kui hageja teatas elektrivõrgule, et tema loomad on hukkunud, siis tuli

valvebrigaad ja lülitas pinge käsitsi välja. See tõendab, et kaitse, mis peab voolu välja

lülitama, oli katki, et alajaam oli tehniliselt korrast ära. Alajaam asub hageja maal

Mittevaralise kahju tekitamise nõudes on hagi esitatud uue seaduse VÕS § 134 lg. 4

lähtuvalt. Mittevaralise kahju olemasolu on näidatud VÕS § 128 lg. 5. Asjas on olemas

meditsiinilised dokumendid, kust on näha, et loomade hukk mõjutas hageja tervist, ägenes

isheemiahaigus. Hageja sattus haiglasse, kus oli ravil seitse päeva. Pärast seda oli ta nelja kuu

vältel kodusel ravil perearsti ja kardioloogi järelevalve all. 2002.a. jaanuarist oli hageja

tunnistatud töövõimetuks 70% ulatuses ja on käesoleva ajani perearsti ja kardioloogi

järelevalve all. Seega on hagejal alust mittevaralist kahju nõuda. Hageja tervisele on

tekitatud kahju ja nõue on 25 000 krooni. See on mõistlik nõue.

Nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudmine on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele täies mahus. Kompromissi hageja ei arutanud, sest kostja poolt oli pakutud 15

000 krooni sponsorluse korras abina. Selletõttu hageja ei läinud kompromissi sõlmimisele.

Kostja esindaja väide mittevaralise kahju nõude aegumise kohta pole õige, sest TsÜS § 150 lg.

3 järgi on hagi aegumise tähtajaks 10 aastat.

Hageja V.K

Hageja V.K ise seletab, et 16.07.2001.a. olid lehmad kodus. Loomad läksid 17.07. välja

hommikul umbes kell 9.00. Lapselaps karjatas neid loomi. Tavaliselt lehmad läksid ees.

Lapselaps peatus paari meetrit kaugusel sellest kohast, kus loomad olid hukkunud. Ta nägi, et

loomad on pikali ja jooksis teatama, et lehmad on maha kukkunud ja mingi kaabel on maa

peal. Hea on, et lapselaps ei saanud surma. Üks insener tuli helistamise peale kohale ja

selgitas, mil moel loomad surma said. Et see oli lühisest tekkinud pinge. Loomad olid põllu

peal, põõsaste taga, kuid hageja maa peal. Karjust ei olnud paigaldatud sinna, kus on

keelatud. Teises kohas oli elektrikarjusel kumm peal.

Kostja esindaja

Kostja esindaja kohtuistungil jääb varem esitatud kirjalike seisukohtade juurde ja

selgitab, et hageja väide sellest, et lehmad said surmava elektrilöögi läbi maaühenduse ei ole

põhjendatud. G.G , S.S ja J.S , s.o. isikud, kes on elektripaigaldistega kokku puutunud aastaid,

omavad oma kutsetöö tõttu selles valdkonnas piisavalt teadmisi ja kogemusi, on andnud ütlusi

selle kohta, et mahalangenud elektriliin saab olla ohtlik üksnes juhul, kui sellele vastu

puutuda. Spetsialistid on andnud ütlusi samuti selle kohta, et rohi, sh. märg rohi, ja maa on

halvad elektrijuhid ja seda mööda ei saa kanduda elektripinge edasi 20 -30 meetrile. Kostja on

jätkuvalt seisukohal, et tormi puhul on tegemist vääramatu jõuga, mis vabastab vastutusest

ka suurema ohu allika valdaja. On meteoroloogia keskuse tõend selle kohta, et 16.07.2001 oli

tuult ja äikest. TsK § 458 kohaselt on antud juhul tekkinud kahju seoses ka hageja enda

tahtliku tegevusega ebaseaduslikult paigaldatud elektrikarjusest, mis tegi võimalikuks

olukorra, et mahalangenud kaablilt sattus pinge elektrikarjusesse. Hageja ja tema esindaja

ütlused elektrikarjuse paiknemise kohta ei ole usaldusväärsed. Protokollis on viidatud kostja

esindaja taotlusele, võtta asja materjalide juurde pildid sündmuskohast, millised olid istungi

ajal hageja käes ja millelt oli näha selgelt vahetult surnud lehmade juures paiknenud

elektrikarjust. Hageja pilte kohtutoimikusse ei andnud. Õnnetusjuhtum toimus 16.07.2001.a.

või ööl vastu 17.07.2001.a., lehmad olid leitud päeval. Kostja leiab, et õnnetuse põhjus on

selles, et juhe langes elektrikarjusele mitte liin ei langenud maha. Kui oleks pingestatud

elektriliin maha langenud ja pinge oleks maasse läinud, oleks toimunud alajaamas põleng,

kuna tegemist oli suurema pingega. Järelikult alajaamas kaitse ei läinud tööle ja ei saanud

tekkida lühist. Kui oleks lühis tekkinud, siis oleksid elektrijaama töötajad sellest ise teada

saanud. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. Mõned ütlused langevad asjaoludega kokku,

mõned mitte. Kõik tunnistajad on rääkinud, et sel kohal oli rohi. Seega pinget maasse ei

läinud ja maa ei saanud pingesse. Hr. V.K kutsus montööri ja koos mindi kaabli juurde. Kui

maa oleks olnud pingestatud, siis oleksid inimesed ka surma saanud. Hukkunud loomad

paiknesid ühel joonel. Põhjendatud ei ole eeldada, et lehmad liiguvad karjamaal paralleelses

rivis. Seega on loomade asendist lähtuvalt loogiline järeldada, et loomade hukkumise põhjustas

üksnes see asjaolu, et elektriliin langes elektrikarjusele ja lehmad puutusid kokku

elektrikarjusega ja hukkusidki. Kui oleks juhtunud nii nagu väidab hageja, et lehmad liikusid

pingestatud maapinnale, siis poleks saanud vaadata ka lehmade paiknemist. Alates aastast

1993 on seda liini pidevalt kontrollitud. Liini ülevaatust korraldatakse AS-is Narva

Elektrivõrgud igal aastal ja liinid olid korras. Materjalide juures on koopiad liini ülevaatuse

lehtedest. Õnnetusele eelnenud ülevaatused ei tuvastanud elektriliinidel mistahes rikkeid või

ohutegureid, mis võiksid rikkeid põhjustada.

Hageja pole kahju suurust tõendanud, tulu suurus on tõendamata. Saamata jäänud tulust ei

ole maha arvatud säästetud kulusid. Samas on kostja algusest peale kinnitanud, et mis puutub

varalist kahju, siis inimlikult on see mõistetav. Kuid elektrikarjus oli paigutatud elektriliini

alla ja siin on hageja süü. Elektrivõrgud pakkusid maksta hagejale summa, mille abil saaks ta

osta uue karja, kuid hageja on korduvalt sellest keeldunud. On tõendatud omavoliline

elektrikarjuse paigutamine hageja poolt ja see on otsene tahtlus. Sellest tulenevalt kostja

palub rakendada TsK § 462, jätta nõue rahuldamata või vähendada nõutavat kahjusummat.

TsÜS § 150 lg. 3 kohaselt on hagi mittevaralise kahju nõudes aegunud. VÕS § 134 märgitud

asjaolud ei esinenud ja õiguspraktika kohaselt sellist liiki materiaalset kahju ei ole kostja

kohustatud hüvitama. Pärast VÕS jõustumist ei saa hageja kahju nõudes Põhiseadusele

tugineda. Hageja kirjutab, et moraalne kahju põhineb sellel, et hageja jäi loomadest ilma ja

sellega jäi ilma loomadega suhtlemise võimalusest. Samas hageja kohtuistungil ütles, et osa

loomi jäi talle alles. Mittevaraline kahju on tõendamata.

IV. M

IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

aakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on

esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus

ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb

ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt

peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama

vastavat seadust.

Kohus, kuulanud ära hageja ja poolte esindajate seletused, arvestanud varasemalt antud

tunnistajate ütlusi ning hinnanud toimikus olevaid ja tsiviilasjas tõenduslikku tähtsust

omavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis,

t u v a s t a s,

1) hageja on tsiviilasjas nr. 2-01-145 TsK § 448 ja § 458 alusel esitanud varalise kahju

hüvitamise nõude summas 39 148 krooni, millest hüvitis loomade eest summas 20 500 krooni

ja saamata jäänud tulu 18 648 krooni, ja liidetud tsiviilasjas nr. 2-08-51347 mittevaralise

(moraalse) kahju 25 000 krooni väljamõistmise nõude.

2) vaidlust pole selles, et hagejale tekkis materiaalne kahju seeläbi, et 17.07.2001.a. hukkusid

elektrilöögi tagajärjel Vaivara vallas hageja poolt 13.02.2001.a. omandatud maatükil hagejale

kuulunud kolm lehma ja üks mullikas. Vaidlus on selles, kui suur on hagejale loomade

hukkumisega tekitatud kahju ja kas kostja on kohustatud selle kahju hüvitama. Samuti on

vaidlus selles, kas hagejal tekkis mittevaraline kahju seoses tema loomade hukkumisega ja kas

kostja peab selle hüvitama.

Lähtuvalt nõudeist kohus leidis, et pooltevahelisele suhtele varalise kahju nõudes tuleb

kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 2001.a.

juulikuus. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või

tehtud enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

1. Hageja viidatud ja kuni 01.07.2002.a. üldnormina kehtinud TsK § 448 lg. 1 kohaselt

kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju

tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte alusel materiaalse kahju

tuvastamine eeldab nelja tingimuse olemasolu: kannatanul peab olema tekkinud kahju,

tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab

olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Ühegi neist

puudumisel nõuet rahuldada ei saa. TsK § 448 lg. 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Süü puudumise tõendamine

lasub kostjal. Erinormina kehtinud TsK § 458 sätestas vastutuse suurema ohu allika poolt

tekitatud kahju eest ja selle sätte alusel vastutuse tekkimise tingimusteks on: 1) kahju

olemasolu kannatanul; 2) põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja suurema ohu allika

toime vahel ja 3) suurema ohu valdaja käitumise õigusvastasus.

Kehtinud TsMS § 94 lg. 1 kohaselt ei vajanud kohtu poolt tõendamist üldiselt

teadaolevaks tunnistatud asjaolu. Selliseks asjaoluks tuleb antud asjas tunnistada seda, et

elekter kätkeb endas suuremat ohtu lähikonnale ja et ükski kaitsevõte eraldi ei taga

elektriohutust. Seega on elektri puhul tegemist suurema ohu allikaga ja seda ei vaidlusta ka

pooled. Kostja on antud juhul elektri valdaja.

Vastavalt TsK §-le 458 on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud

suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju,

kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega

sõltub kostja vastutus ka vääramatu jõu olemasolust või puudumisest. Kostja on esitanud

kohtule Meteoroloogiakeskuse 14.08.2001.a. kirja ilmastikuolude kohta, millega kostja soovib

tõendada vääramatu jõu olemasolu. Neist meteoroloogilistest andmeist nähtuvalt pole

välistatud, et loomade hukkumise päevale eelnenud päeval olnud tugev äike ja äikesega

kaasnenud tugev tuul, puhanguti kuni 25 m/sek, äikesega isegi suurem, võis kahjustada ka

mis tahes elektriliini. Hageja ise hagiavalduses on märkinud, et 16-ndal oli torm ja et

elektrijuhtmed võisid alla kukkuda tormi tagajärjel. Kuivõrd äikese ja tuule tekkimine ehk

ilma muutumine ei sõltunud ei hagejast ega kostjast, on ilmastikunähtus kohtu arvates

käsitletav vääramatu jõuna, mis võis mõjutada suurema ohu allikat ja koosmõjus viimasega

kahju tekkimist.

Selleks, et elekter ei saaks väljuda kontrolli alt, peab olema meetmete süsteem. Selline

süsteem on olemas ja väljendub erinevates eeskirjades, samuti Energiaseaduses sätestatud

nõuetes ning nende kohustuslikus täitmises nii elektri valdaja kui selle tarbija, samuti

elektriseadmete ehitaja ja paigaldaja poolt.

Asja kohtuliku uurimise käigus selgus, et kahju tekkimine antud juhul ei olnud mitte

valdaja või kasutaja isikliku teo otsene tagajärg, vaid suurema ohu allikana käsitletava elektri

ja ilmastikuoludest kui vääramatu jõu koostoimest tingitud tagajärg, mida soodustas ka hageja

enda hoolimatu käitumine. Hageja V.K ise kinnitas, et ei kooskõlastanud kostjaga

elektrikarjuse paigaldamist elektriõhuliini alla, ning tunnistas samuti, et teadis küll, et ei tohi

kõrgepingeliini alla karjust paigaldada, kuid kuna elektrikarjuse juhe oli kummiisoleeriga,

eeldas ta, et mingeid tagajärgi sellest ei tulene. Seega ei järginud hageja Energiaseaduse § 15

lg. 6 sätestatud nõudeid, mille kohaselt elektrivõrgu kaitsevööndis on ilma võrguettevõtja loata

keelatud ehitada, rekonstrueerida või lammutada hooneid ja rajatisi, teha mis tahes mäe-,

laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, üleujutus- niisutus ja maaparandustöid, istutada ja langetada

puid ja põõsaid“ ja on ise sellega oma ettevaatamatuse tõttu aidanud kaasa kahju tekkimisele.

Seega, kui hageja oleks elektrikarjuse paigaldamisel järginud kehtestatud nõudeid, s.o

isoleerinud elektrikarjuse selle osa, mis läbib elektriliinide kaitsevööndi, takistades sellega

võimalikust elektriliini pealelangemisest põhjustatava elektrikarjuse pingestumise, siis ei oleks

kahjulikku tagajärge loomade hukkumisena juhtunud.

Vastavalt TsK §-le 458 sõltub kostja vastutus lisaks vääramatu jõu olemasolule või

puudumisele ka kannatanu enda tahtlusest. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud

hageja enda tahtlus juhtunu põhjustamisel, kuid ilmselgelt on hageja oma käitumisega

soodustanud juhtunu tagajärgede saabumist ning seda tuleb käsitleda hageja raske

ettevaatamatusena TsK § 462 sätte mõttes, mille lg. 1 sätestab, et kui kannatanu enda raske

ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü

astmest (kahjutekitaja süü korral aga – sõltuvalt ka tema süü astmest) tuleb hüvitise suurust

vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Iseasi on, kas hageja saanuks, võinuks, osanuks,

suutnuks või tahtnuks mingil moel temal tekkinud kahjusid vältida või vähendada. Tehniline

akt nr. 1-201 tõendab elektrikarjuse olemasolu loomade hukkumise ajal. Asjas osalenud

tunnistajate V.V ’i, J.S ’i ja S.S ’i ütlustest tuleneb, et sündmuskohal oli paigaldatud

elektrikarjus, katkenud elektriõhuliinijuhe puudutas elektrikarjust ja lehmad hukkusid,

puudutades elektrikarjuse traati. Kostja on tuvastanud, et katkenud elektrijuhe oli langenud

liini alla risti monteeritud elektrikarjuse liinile, hukkunud lehmad lamasid elektrikarjuse

vahetus läheduses, kaugus umbes 15 m, kusjuures rohi oli katkenud õhuliini ümbruses

tallamata, elektrikarjuse liin oli rajatud ilma AS Narva Elektrivõrk eelneva kooskõlastuseta.

Viidatud asjaolusid kinnitab 18.07.2001 kinnitatud Tehniline akt nr. 1-2001. Hageja neid

asjaolusid ümber ei lükanud. Asjas oleva ostu-müügilepingu kohaselt ostis hageja maatüki

Eesti riigilt 13.02.2001.a. Viidatud lepingu p. 2.2. sätestab, et ostja, s.t. hageja, oli teadlik

lepinguobjekti kitsendustest, sealhulgas kohustusest täita energiaseadust. Lepingu p. 6.1.

sätestab seadusjärgsed kitsendused, mishulgas on kirjas, et omanik peab lubama teostada liini

teenindamiseks vajalikke töid liini trassil, avariitöid võib teha omanikuga eelnevalt kokku

leppimata. 1994.a. Eeskirja EE I -3-7 p.705.55 kohaselt õhuliinide ristumisel elektrikarjusega,

traat- jm. metallaedadega peavad viimased olema kaitstud õhuliinijuhtmete pealelangemise

eest. Kohtuistungil hageja siiski tunnistas elektrikarjuse olemasolu. Hageja ise ütles, et tema

teadis küll, et ei tohi liini alla paigutada elektrikarjust, kuid arvas, et kuna on olemas

kummist isoleer, siis midagi ei saa juhtuda. Seega on kahju tekkimine tingitud hageja kui

kannatanu enda käitumisest. Kuigi antud juhul on tekkinud hagejal materiaalne kahju tema

loomade hukkumise tõttu elektrilöögi tagajärjel ja elektri valdaja on kostja, ei leidnud kohtus

usaldusväärselt tõendamist, et oleks põhjuslik seos kahju ja kahju tekitaja tegevuse või

tegevusetuse vahel või et valdaja teod oleksid õigusvastased või et oleks olemas valdaja süü

enam kui kerge ettevaatamatuse vormis. Samas on tõendamist leidnud, et hagejal tekkinud

kahju on tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest, mis seisneb elektrikarjuse

omavolilises paigaldamises seadusega keelatud piirkonda, millega hageja ise on rikkunud

lähikonnale suuremat ohtu kujutava allika kasutamiseks sätestatud erieeskirju.

Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka

kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja on hagiavalduses väitnud, et kostja elektriliin ei olnud ohutu ja ei vastanud

ehitusnõuetele ning palunud kohtul välja nõuda seda väidet tõendavad dokumendid. Hageja on

esitanud dokumendid, mis tal on olnud. Kohus vahendas tõenditena nõutavate dokumentide

taotlused, mistõttu ei ole kohtul võimalik arvestada hageja esindaja viiteid sellele, et kostja ei

ole esitanud kõiki hageja nõutud dokumente. Tarbetu on hageja esindaja väide, et nõutud

dokumente ei esitatud, hageja soovis neid näha ja ootas nende esitamist ja kuna neid pole, on

kostja kohustatud kahju hüvitama. Samas ei ole hageja oma seisukohta kostja juba esitatud

tõendite suhtes väljendanud teisiti, kui lugenud neid ebapiisavaiks. Hageja ei ole põhjendanud,

miks need või teised toimikus olevad tõendid teda ei rahulda. Seega jäi kohtuliku arutelu

käigus selgusetuks, kuidas hageja oleks käitunud, kui ta oleks need dokumendid saanud.

Kohus asus seisukohale, et tõendite nõudmine ainuüksi selleks, et näha, palju vastaspoolel on

materjali, mis võimaldab hinnata, et nende seadmed olid töökorras, ei ole põhjendatud. Pool

kas esitab nõutud dokumendid, kui tal need on, või ta ei esita dokumente, kui neid pole, ning

teisel poolel on sellest tulenevalt õigus kaaluda oma nõuete või väidete põhistatust.

Kostja süü hindamisel tuleb tõdeda, et kostjal ei olnud võimalik ette näha, et hageja

paigaldab kostjale kuuluva elektriliini alla ebaseaduslikult elektrikarjuse. Kostja elektriliinid

olid töökorras ja vastasid kehtestatud nõuetele. Õhuliin tuleb lugeda töökorras olevaks selle

põhjal, et liin enne õnnetusjuhtumit töötas pikka aega normaalrežiimil. Hageja ei tõendanud,

et tal oleks tulnud teha varasemalt mingeid väljakutseid või muid täheldusi elektriliini

mittekorrasoleku suhtes. Kohtule esitatud perioodilist liinide ülevaatust kajastavad aktid on

tehtud plaanilises korras 1999.a. ja 2000.a. septembrikuus ja neist nähtuvalt oli liin töökorras.

Kohtul puudub alus kahelda selles, et õhuliin töötas ja et selle katkemine võis olla põhjustatud

kujunenud halbadest ilmaoludest ehk vääramatust jõust. Samas nähtub kostja esindaja G.G ’i

tunnistusest, et liin oli vana, pärines 1984.a. ja vajas väljavahetamist ja et liin juhtunu järgselt

ka vahetati. Järelikult pole samal ajal ka välistatud, et juba uuendatud liinile poleks

ilmastikuolud nõnda mõjunud, et liin oleks katkenud. Selletõttu võib käsitleda kostja

tegevusetust elektrijuhtmete vahetamisel süü astmelt kerge ettevaatamatusena ega saa

välistada suurema ohu allika valdaja vastutust tervikuna. Kuna hageja ei ole usaldusväärselt

suutnud põhjendada, milles on kostja kui suurema ohu allika valdaja süü juhtunu läbi

hagejale kahju tekkimises, kostja omakorda ei lükanud usutavalt ümber hageja väiteid selle

kohta, et tehniline rike võis olla ka alajaama seadmetes, siis leidis kohus, et kostja suurema

ohu allika valdajana vastutab tekkinud kahju eest vastavalt TsK §-le 458, kuid osaliselt, sest

kohus rakendab TsK § 462 sätteid ja vähendab nõutava hüvitise suurust, tulenevalt

kannatanu ja kahjutekitaja süü astmest.

Kahjusumma määratlemisel lähtub kohus ka kostja väitest, et varalise kahju suurus on

tõendamata. Loomade hinna kohta pole tõendeid esitatud. Kuna kostja on aga korduvalt

kinnitanud, et kostja suurema ohu allika valdajana ei ole põhimõtteliselt keeldunud õigustatud

kahju hüvitamisest ja pakkunud hagejale võimalust uute noorloomade ostmiseks, kuid hageja

pole sellega nõustunud, siis peab kohus seaduspäraseks hageja nõutavat kahjusummat

vähendada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju katteks 15 375 krooni, kuna

just sellise summa on kohus kord juba välja mõistnud ja kostja pole selle summa suurust ka

vaidlustanud.

TsK § 461 sätib kahju hüvitamise ulatuse, iseloomu ja suuruse nõude. Selle sätte järgi

hüvise väljamõistnud kohus kohustab vastutavat isikut kahju hüvitama natuuras või

hüvitama täielikult tekitatud kahjud (TsK § 222). Viidatud § 222 sätib võlgniku kohustuse

hüvitada kahjud, kusjuures paragrahvi lg. 1 käsitleb kohustist võlgniku ja kreeditori vahel

ning lg. 2 sätestab, et kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara

kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mida ta oleks

saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kohtuliku arutelu käigus ei leidnud tõendamist

pooltevahelise võlgniku-kreeditori suhte olemasolu, mistõttu hagi saamata jäänud tulu

nõudes tuleb jätta rahuldamata. Saamata jäänud tulu hüvitamist TsK § 458 ette ei näe.

Lisaks on saamata jäänud tulu suurus tõendamata ja esitatud suvalise summana. Seega

saamata jäänud tulu nõue summale 18 648 tuleb jätta rahuldamata.

2. Hageja viidatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestas juhtunu toimumise ajal ja

sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuuluks hüvitamisele kogu

tekitatud kahju. Kehtinud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne kahju

kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4

kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega

on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse

kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Moraalne kahju kuulub TsÜS §-

st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-

1-11-04 selgitanud, et kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist

kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-111-96

märgitakse et: "Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus,

väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus,

tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või

põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna

hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi

füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS

§-s 25 nimetatud moraalse kahju alla." Sama otsuse kohaselt heaolu langus või põhjendatult

loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise

terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire

tuvastamisel. Selliseid asjaolusid ei ole hageja esitanud ega kohus tuvastanud.

Hageja ei tõendanud, milles tema moraalne kahju õieti seisneb. Eeltoodust tulenevalt

peab tõendatud olema, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse, et sellega kaasnesid

olemuslikud muudatused isiksuses (psüühika või närvitegevuse häire). Kohus saab hinnata

üksnes tajutavaid asjaolusid. Selliseid tagajärgi ei ole hageja millegagi tõendanud. Riigikohus

on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna.

Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne.

Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste

tagajärgede tekkimist ei tõendanud. Hageja on moraalse kahju nõuet põhjendanud vaid

sellega, et temal oli loomade hukkumisega seoses ka hingelisi läbielamis ja et tema südame

isheemiatõbi järsult ägenes. Kuid inimeste elu on seotud nii rõõmu kui ka teiste positiivsete

emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga, mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta

mittevaralist kahju. Moraalse kahju nõue ei saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka

täiendavaks sissetulekuks.

Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub

õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati.

Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse

ettekirjutuse rikkumist. Hagejale ei ole aga õigusvastaselt moraalset kahju tekitatud.

Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu

ja tõendamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kuna moraalse e. varalise kahju nõude on hageja esitanud VÕS kehtivuse ajal ja VÕS’i

sätteist lähtuvalt, siis on arvestatav, et Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-45-08 selgitab, et

VÕS § 127 lg. 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma

põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks,

kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab

kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt

kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg

oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos

ei pea VÕS § 127 lg. 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema

kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule

etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Hageja on kinnitanud, et seoses juhtnuga tema

südame isheemiatõbi ägenes. Järelikult on tegemist hageja kroonilise haigusega, mis aastatega

paratamatult süveneb ja mille tekkimise aluseks ei saa lugeda hageja loomade hukkumist.

Narva Perearstikeskuse 11.01.2007.a. kirjast nähtuvalt diagnoositi V.K ’il ebastabiilne

stenokardia, kroonilised kõhunäärme ja sapipõie põletik, absoluutne transitoorne arütmia.

08.01.2002.a. määrati kostja töövõime kaotus aga lähtuvalt üldhaigestumisest. Samas selgus

kohtuistungil ka, et mitte kõik hageja loomad ei hukkunud. Järelikult jäi hagejale jätkuvalt

võimalus loomadega suhelda ja neid armastada.

01.07.2002.a. jõustunud TsÜS § 150 lg. 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju

hüvitama kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi. Kuna hageja seob mittevaralise

kahju nõude 16.07.2001.a. toimunud loomade hukkumisega, siis alates hiljemalt arsti juurde

pöördumisest 2001.a.oktoobrikuus pidi hageja olema teadlik tema õiguste rikkumisest. Hagi

on aga esitatud pärast 01.07.2002.a. jõustunud VÕS sätteist lähtuvalt alles 08.02.2008.a. Ka

esmane pöördumine kostja poole mittevaralise kahju nõudes toimus alles 2008.a. TsÜS § 143

kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on

nõude aegumise kohaldamist taotlenud. Seega tuleb kohaldada hageja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude suhtes aegumist ja jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu.

Kokkuvõttes tuli kohus järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt varalise

kahju nõudes summas 15 375 krooni, Muus osas tuleb hagid jätta rahuldamata, kuna on

tõendamata, põhjendamata ja aegunud.

Hagi

on

menetluses

alates

04.10.2001.a.

Alates

01.01.2006.a.

jõustus

uus

tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist

alustatud

menetluse

puhul

kohaldatakse

menetluskulude

jaotamisele

ja

nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud

TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt

poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati

osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale

aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib

kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt,

siis jätab kohus kohtukulud poolte endi kanda.

Kohus kohaldas TsÜS §-de 143, 150, VÕS 127, TsK § 448, 458 sätteid ja juhindus TsMS

§-de 230, 440-442, § 632 lg. 1 nõudeist

Kohtunik allkiri/ S.Tooming

Ärakiri õige

Nooremreferent I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 02. veebruar 2009.a

02. veebruar 2009.a

Nooremreferent I.Golubev

2-01-145/30 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text