3-08-2491/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Määruse tegemise aeg ja koht 23.detsembril 2008.a. Tallinnas Haldusasja number 3-08-2491

Haldusasi AS „Reyktal“ kaebus põllumajandusministri 5.11.2008.a. käskkirja nr 209 tühistamiseks

RESOLUTSIOON Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

Kohtule esitatud kaebuses palub AS „Reyktal“ tühistada põllumajandusministri 5.11. 2008.a. käskkiri nr 209, millega kehtestati riikliku püügikoormuse reguleerimise kava (edaspidi „kava“). Käskkiri on õigusvastane, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja piirab tema kui 4S3 segmenti kuuluvate laevade omaniku vabadusi, rikub õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning jätab kaebaja põhjendamatult ilma võimalusest taotleda toetust talle kuuluvate laevade osas, milliste osas oleks see olnud võimalik eelmisel taotlusperioodil. Vastavalt kava sissejuhatusele on kava eesmärgiks Eesti kalalaevastiku püügikoormuse vastavusse viimine püügivõimalustega/kalavarudega. Kava käsitleb lähemalt laevastikke 4S1(laevad Läänemerel, pikkusega üle 12 m) ja 4S3(kaugpüügilaevad) ning esitab kokkuvõtlikud andmed ka segmendi 4S2 (laevad Läänemerel, pikkusega alla 12 m) kohta. Kavas on märgitud konkreetsed laevad ja selle kaudu ka konkreetsed äriühingud(ettevõtted), keda kava regulatsioon 4S3 segmendis puudutab, sealhulgas on nimetatud kõik kaebaja omandisse kuuluvad kaugpüügilaevad. Regulatsioon käsitleb alustele jagatavate toetuste määrasid, sätestab tingimused, millele peab vastama toetuse taotleja ning esitab tingimused, millele peavad vastama laevad, et selleks õigustatud isikud saaksid taotleda toetust nende utiliseerimiseks või sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks. Minister pole põhjendanud, millistel kaalutlustel ja millistele andmetele tuginedes on ta kehtestanud nõuded toetuse taotlejale ja kalalaevadele. Kõikidele laevadele on seatud ühesugused tingimused, arvestamata nende eripära. Millegagi pole põhjendatud nõuet, et kalalaevaga peab olema kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil. Samuti puuduvad põhjendused, miks on tehtud erandid Läänemerel kala püüdvate ja teiste kalalaevade vahel. Tegemist on haldusmenetluse seaduse §-s 51 lg 2 märgitud üldkorraldusega ehk halduskohtus vaidlustatava üksikaktiga, kuivõrd kava objektiks olevad laevaomanikud kaugpüügilaevade segmendis(4S3) on määratud kindlaks konkreetsete laevade nimetamisega. Seega on kavas käsitletavad laevad, vähemasti kaugpüügilaevade segmendis määratletavad individuaalsete, mitte üldiste tunnuste alusel. Lisaks on kavas eraldi väljatoodud vaid 13 laeva, millest viis kuuluvad kaebajale. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 11 lg

4 alusel, kuna kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Halduskohtusse võib kaevata avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse korralduse, käskkirja, otsuse, ettekirjutuse või muu õigusakti peale, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks (HKMS § 4 lg 1). Vaidlustatud dokument on antud haldusorgani poolt avalik-õiguslikes suhtes käskkirja vormis, kuid ainuüksi pealkiri ei näita, millise õigusaktiga sisuliselt tegemist on, vaid määravaks on, mida selle aktiga reguleeritakse. HMS § 51 lõige 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalikõigusliku seisundi muutmisele. Riigikohtu halduskolleegium on 7.05.2003.a. otsuses nr 3-3-1-31-

03 sedastanud: „/…/ üldvõi üksikaktide materiaalne eristamine ei sõltu sellest, millises vormis ja korras haldusorgan akti teatavaks teeb. See, kas õigusakt vormistada ja avaldada üldvõi üksikaktina (määrusena või korraldusena), peab tulenema õigusakti sisust, täpsemalt regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest.“ 26.05.2008.a. otsuses nr 3-3-1-20-08 on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et üldkorraldusena saab käsitada akti, mille toimeala on territoriaalselt väga piiratud ning adressaatide ring igal ajahetkel objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav. 13.02.2008.a. määruses nr 3-3-1-95-0 märgib Riigikohtu halduskolleegium 7, et üldja üksikaktide eristamise üheks tunnuseks võib olla ka akti regulatsiooni territoriaalne ulatus.

Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatakse kava, mille eesmärgiks on Eesti kalalaevastiku püügikoormuse vastavusse viimine püügivõimalustega/kalavarudega. Kava punktis 1 antakse ülevaade Eesti kalalaevastiku segmentidest ja Eesti kalalaevastiku registrist väljakantud, registrisse lisandunud ning registris olevatest laevadest. Kava on kehtestatud kogu Eesti kalalaevastiku püügikoormuse reguleerimiseks. Käsitletakse valdkonda kui tervikut, mitte normide rakendamist suure adressaatide ringiga üksikjuhtumi osas. Seega vastab vaidlustatav käskkiri sellise üldakti tunnustele, mis pole halduskohtus vaidlustatav.

Kaebaja õigusi saab rikkuda otsustus, millega tema toetuse saamiseks esitatud taotlus on rahuldamata jäetud. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja viidatud rikutud subjektiivne õigus – põhjendamatult ilma jätmine võimalusest taotleda toetust talle kuuluvate laevade osas, milliste osas oleks see olnud võimalik eelmisel taotlusperioodil – on ilmselgelt põhjendamatu. Vaidlustatud kava ei takista mingil viisil kaebajal toetust taotleda, sellist keelavat normi kava ei sisalda.

Isegi kui kaebaja leiab, et kõige otsesemalt rikub tema subjektiivseid õigusi kava punkt 3.1, siis viidatud regulatsiooni ei kehtestata esmakordselt kavas. Vastavalt põllumajandusministri 29.08.2008.a. määruse nr 89 „“Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ §-le 6 lg 3 peab taotluses nimetatud kalalaevaga olema merel kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva või

80 protsenti püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Kaebaja on tasunud kaebuse eest riigilõivu 80 kr. HKMS § 84 lg 4 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui kaebus tagastatakse HKMS § 11 lg 4 alusel. Rahandusministri 29.12. 2006.a. määrusega nr 68 vastu võetud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ § 10 alusel on riigilõivu tasunud isikul õigus esitada taotlus riigilõivu tagastamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava originaaldokumendiga riigilõivu võtnud asutusele kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates, märkides riigilõivu tagastamise taotluses korra §-s 11 nõutud andmed.

Kohtunik: D.Maastik