3-08-2018/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-2018 Otsuse kuupäev 23.12.2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Džanashija kaebus Justiitsministeeriumi 30. septembri 2008.a otsuse nr 11-5/10665 „Kinnipeetava ümberpaigutamisest keeldumine“ tühistamiseks ja Justiitsministeeriumile ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla esitas 16.09.2008.a Justiitsministeeriumile taotluse, et V. Džanashija paigutataks edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglast ümber Tallinna Vanglasse.

Justiitsministeerium keeldus 30.09.2008.a otsusega nr 11-5/10665 kinnipeetav V. Džanashija ümberpaigutamisest.

13.10.2008.a saabus Tartu Halduskohtusse V. Džanashija kaebus Justiitsministeeriumi 30.09.2008.a otsuse nr 11-5/10665 tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

2. V. Džanashija arvates rikub Justiitsministeerium vaidlustatud otsusega tema vangistusseadusest (edaspidi VangS), Eesti Vabariigi põhiseadusest (edaspidi PS) ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (edaspidi konventsioon) tulenevaid õigusi.

Kaebaja arvates on see, et tal puudub õigus taotleda enda üleviimist ühest vanglast teise, vastuolus PS §-ga 46.

Kaebaja põhjendab otsuse vaidlustamist asjaoluga, et tema elukoht on Tallinnas ning kogu tema pere ja sugulased elavad samuti seal. Kaebaja väidete kohaselt ei ole neil aga võimalik kaebaja juurde Tartu Vanglasse kohtumisele sõita. Kaebaja vanglavälised kontaktid on väidetavalt lõppenud sellest ajast, kui ta saadeti Tartu Vanglasse. Enne seda olid kaebajal alati kohtumised ja pere käis tema juures, aga alates 07.08.2007.a ei saa kaebaja kohtumistel käia ning sellega on tema peresidemed rikutud.

Kaebaja märgib, et Euroopa vanglareeglistiku p 17.1 kohustab kinnipeetavaid paigutama kodule lähemale, mis laieneb nii suurtele kui ka väikestele riikidele. Euroopa vanglareeglistiku p 17.3 lubab, et kui seda ei ole kohe võimalik, siis tuleb edaspidi paigutada kodule lähemale.

Kaebaja väidete kohaselt paigutati ta kahel korral vahetult enne kokkusaamist ümber teise vanglasse, mida põhjendati julgeoleku kaalutlustega. Kaebaja arvates ei ole see põhjendatud, kuna teda rünnanud inimesed viidi laiali teistesse vanglatesse, sh ka Tartu Vanglasse.

Kaebaja on seisukohal, et tema taotlus jäeti rahuldamata seetõttu, et ta on isik, kes pidevalt protesteerib ja rikub vangistusseadust ning et kaebajat on parem jälgida Tartu Vanglas. Kaebaja arvates jättis Justiitsministeerium tema taotluse rahuldamata kättemaksuks kaebuste eest.

Kaebaja arvates suhtutakse temasse diskrimineerivalt ja repressiivselt ning tema ümberpaigutamisest keeldumise otsus on seotud ka sellega, et kaebaja on protestant.

Kaebaja märgib ka, et ta on kantud nimekirja kui narkosõltlane, ent narkootikumidega tal pistmist ei ole ning ta ei ole neid kunagi tarvitanud, mis on ära märgitud ka kaebaja vangla meditsiinikaardis.

Kaebaja arvates ei ole Justiitsministeeriumi 30.09.2008.a otsus nr 11-5/10665 põhjendatud.

3. Kirjalikus menetluses täiendas kaebaja kaebust viidetega PS §-dele 20 ja 26, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-dele 5 ja 40, VangS §-le 23, konventsiooni artiklile 8 ja Euroopa vanglareeglistiku punktidele 24.5, 24.6. Täiendavate faktiliste asjaoludena toob kaebaja välja perekonna raske majandusliku olukorra ning 2008.a novembris perekonna liikmetega toimunud pikaajalise kokkusaamise ennetähtaegse katkemise seoses kaebaja toimetamisega kohtuistungile.

Vastustaja seisukohad

4.Vastustaja Justiitsministeerium, leiab, et Vjatšeslav Džanashija kaebus ei ole põhjendatud.

VangS § 19 lõige 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lõige 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kinnipeetava ümberpaigutamine on detailsemalt reguleeritud Justiitsministri 25.03.2008.a määruses nr 9 „Täitmisplaan" ( edaspidi TäitmP).

Ümberpaigutamisele kehtib reeglina TäitmP § 8 regulatsioon, mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus tuleneb TäitmP § 2 lõikest

2. Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003.a käskkirjaga nr 10 vastu võetud "Justiitsministeeriumi asjaajamiskord" § 37 lõige 3 punkti 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja oma talituse pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Kinnipeetava ümberpaigutamise puhul on tegemist haldusaktiga.

5. Kokkuvõtteks rõhutab vastustaja, et õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu.

Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik" sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta.

Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lõige 1 esimesest lauselt tulenevalt on isikul õigus pöörduda halduskohtusse, kui tema õigusi on rikutud. Nagu eelpool selgitati puudub kinnipeetaval õigus kanda karistust konkreetses vanglas, mistõttu ei saa isik väita, et tema ümberpaigutamisega on rikutud kinnipeetava subjektiivseid õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002.a otsuses nr 3-3-1-9-

02 leitud, et HKMS § 7 lõige 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Vastustaja selgitab, et isikul puudub subjektiivne õigus vaidlustada ümberpaigutamise otsust.

Ka Riigikohtu halduskolleegium on 20.12.2001.a otsuses nr 3-3-1-8-01 leidnud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Antud juhul oleks kaitstavaks huviks kinnipeetava mitte ümberpaigutamine. Samas aga puudub isikul subjektiivne õigus valida kinnipidamiskohta, mistõttu ei ole tegemist õigusega, mis kuuluks halduskohtuliku kontrolli alla.

Samuti viitab vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2007.a otsusele haldusasjas nr 3-07-1420, milles kohus leidis, et kinnipeetaval puudub õigus valida kinnipidamiskohta. Samas asjas tegi kinnipeetav ka kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus ei võtnud asja menetlusse.

Vaidlustatud otsuse tegemisel on arvestatud piirkondlikkuse põhimõttega, kuid asutud seisukohale, et tulenevalt kinnipeetavat iseloomustavatest asjaoludest, milleks on pidevalt toime pandud korrarikkumised ja protestimeelsus, samuti parema järelevalve teostamise võimalus Tartu Vanglas, on asutud seisukohale, et kaebaja Tallinna Vanglasse paigutamine ei ole otstarbekas. Kaebaja on karistuse kandmise ajal toime pannud mitmeid raskeid distsipliinirikkumisi, mis seisnesid vanglaametniku korralduste mittetäitmises, distsiplinaarmenetluse materjalide hävitamine nende tutvustamisel jt. Samuti on kaebajat karistatud kriminaalkorras võimuesindaja vastu suunatud kuriteo eest. Seega on vastustaja arvates põhjendatud kaebaja jätmine Tartu Vanglasse.

Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole ümberpaigutamisest keeldutud põhjusel, et kaebaja on narkomaan või protestant. Samuti ei nähtu selliseid kaalutlusi vaidlustatud otsustest. Seega on kaebaja väited alusetud.

Vastustaja on seisukohal, et arvestades Eesti geograafilisi mõõtmeid ei ole ükski vahemaa niivõrd suur, et lähedased ei võiks kinnipeetavat mõne teise piirkonna vanglas külastada. Seega on kaebaja väited pika vahemaa kohta alusetud.

Kaebaja on konkreetses haldusasjas vaidlustanud tema ümberpaigutamisest keeldumise otsuse. Vaidlustatud otsus ei ole seotud kaebaja varasemate paigutamistega. Seega on kaebaja väited oma varasemate ümberpaigutamistega seotud asjaolude kohta asjakohatud.

Lähtudes eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 punktist 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused ja otsus

6. HKMS § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmisest tulenev õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, sest vangistusõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist, mille tõttu on kaebaja nõue formaalselt lubatav. HKMS § 9 lõige 1 sätestab, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja on kaebuse Tartu Halduskohtule edastamiseks vanglale üle andnud 12.10.2008.a (tl 16 pöördel) vaidlustamaks vastustaja 30.09.2008.a otsust (tl 12), mille tõttu on kaebus tähtaegne, sest kaebaja on järginud 30 päevalist haldusakti tühistamiskaebuse esitamise tähtaega.

7. Vastuseks vastustajale märgib kohus, et käesoleval juhul ei ole tegemist HKMS § 11 lõike 3 1 punktis 5 nimetatud kaebusega, mille esitamiseks ei ole kaebajal ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, mis annaks halduskohtule aluse kaebuse kaebajale läbivaatamatult tagastamiseks, mille tõttu lahendab halduskohus poolte vahelise vaidluse sisuliselt.

8. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamine ja sellise haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemine. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning kaebaja poolt kirjalikus menetluses esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

9. Kaebaja palub tühistada vaidlustatud haldusakti ja teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse.

Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kinni peetaval isikul ei ole subjektiivset õigust valida vanglat, kus ta karistust kannab.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist või ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse.

VangS § 19 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.

Vastavalt VangS § 11 lõikele 1 toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ja iseloomuomadusi.

TäitmP § 2 lõike 2 ja § 8 kohaselt otsustab kinnipeetava paigutamise erandjuhtudel Justiitsministeerium. Kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Sama määruse § 9 punkti 8 kohaselt kinnipeetava ümberpaigutamise taotluses märgitakse muu hulgas ka ümberpaigutamise põhjus.

Osundatud õiguslikust alusest järeldab kohus, et kinnipeetava vanglasse paigutamine või ümberpaigutamine ei saa sõltuda kinnipeetava eelistusest ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist ühest vanglast teise. Kinnipeetava erakorralise ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium vangla direktori taotluse alusel. Kinnipeetava ümberpaigutamise põhjused on VangS §-s 19 esitatud lõpliku loeteluna, so täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetava soovidega arvestamist seadus ette ei näe ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse, mille tõttu arvestatakse kinnipeetava soovidega ainult juhul, kui see on kooskõlas täitmiskava elluviimise ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega või julgeoleku kaalutlustega.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ punktide 17.1, 17.2 ja 17.3 kohaselt tuleb vangid suunata vanglatesse, mis on võimalikult lähedal nende kodule või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskustele, kinnipeetava suunamisel tuleb arvesse võtta ka ohutuse ja turvalisuse nõudeid ning tuleb tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele. Ümberpaigutamisel tuleks välja selgitada kinnipeetava soov.

Kohus on seisukohal, et kaebaja soov teda ümber paigutada Tallinna Vanglasse, ei ole põhjendatud. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja enne Tartu Vanglasse paigutamist Murru Vanglas, mis on kaebaja elukohale Tallinnas üldteadaolevalt lähemal kui Tartu Vangla. Seega on kaebaja suhtes järgitud kaebaja poolt osundatud Euroopa vanglareeglistiku punkti 17.1, kuna esialgselt oli ta suunatud kodule võimalikult lähedal asuvasse vanglasse. Kaebuse kohaselt püüti kaebajat Murru Vanglas tappa, mida kinnitab vähemalt kaudselt ka kaebaja poolt kaebusele lisatud tõend (tl 14), mille tõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus Euroopa vanglareeglistiku punktiga 17.2, nagu ekslikult väidab kaebaja, sest nimetatud punkt kohustab vastustajat ja vanglaid arvestama vangi ohutuse ja turvalisusega.

Neil asjaoludel ei ole vastustaja otsus vastuolus ka Euroopa vanglareeglistiku punktiga 17.3, kuna vangi paigutamisel ja ühest vanglast teise suunamisel tuleb eelkõige arvestada isiku ohutuse ja turvalisusega ja alles siis saab arvestada isiku soovidega. Kohus möönab, et kaebaja perekonnal võib esineda teatud ebamugavusi kaebaja Tartu Vanglas külastamisel, kuid ka siin tuleb eelistada kaebaja turvalisust perekonna võimalikele ebamugavustele, mille tõttu pole otsus vastuolus ka VangS §-ga 23. Kaebaja ühest vanglast teise toimetamine toimub riigi kulul.

Kaebaja ei ole tõendanud, et vanglate või vastustaja tegevusetuse tõttu ei oleks teda toimetatud kohtuistungitele, milles ta peab menetlusosalisena osalema. Kaebaja viited säästueelarvele jmt asjaoludele ei ole asjakohased, kuna eelarve vahendite säästmise vajadust ei saa samuti eelistada kinnipeetavate turvalisusele. Kaebuse väited perekondlike kontaktide katkemisest on alusetud, kuna kaebaja täiendavast seisukohast tulenevalt oli kaebajal 2008.a novembris pikaajaline kokkusaamine perekonnaliikmetega, mille tõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus ka Euroopa vanglareeglistiku punktidega 24.5 ja 24.6.

Vaidlustatud otsus ei ole vastuolus PS §-ga 20, kuna vaidlustatud otsusega ei võeta kaebajalt vabadust PS § 20 mõttes, kuna kaebaja puhul on tegemist VangS § 2 nimetatud kinnipeetavaga, kellelt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega. Vaidlustatud otsus pole vastuolus ka konventsiooni artikliga 8 ja PS §-ga 26, kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive tuleneb kaebaja kui süüdimõistetu poolt vangistuse kandmisest, mitte aga vangistuse kandmise asukohast. Vastustaja ei ole eiranud ka PS § 46, kuna asjas puuduvad tõendid, et kaebaja õigust avalduste ja märgukirjade esitamiseks oleks piiratud.

Paljasõnaline on kaebaja väide tema tagakiusamisest vastustaja poolt, kuna vastustaja on tõendanud (tl 31 pöördel) kaebaja poolt süstemaatiliste distsipliinirikkumiste toimepanemise erinevates vanglates, mitte ainult Tartu Vanglas. Seega ei ole kaebaja jätmine karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse vastuolus vangistuse eesmärkidega. Kuna kaebaja on distsipliinirikkumised valdavalt toime pannud teistes vanglates, on ka sisuliselt põhjendatud karistuse kandmine Tartu Vanglas, sest see on vajalik täitmiskava elluviimiseks ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks aga ka julgeoleku kaalutlustel.

Vastustaja ei ole eiranud HMS §-des 5 ja 40 sätestatut, kuna haldusmenetlus on läbi viidud eesmärgipäraselt ja kaebajal on olnud võimalus oma seisukohtade avaldamiseks, kuna 2008. aasta septembris on kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise raames kaebajaga vesteldud (tl 34).

Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ettekirjutuse tegemist vastustajale enda ümberpaigutamiseks Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ja seega ei ole kaebaja ümberpaigutamata jätmisega (haldusaktiga) rikutud tema subjektiivseid õigusi ega piiratud tema vabadusi. Samuti puudub kaebajal sisuline põhjendatud huvi enda teise vanglasse ümberpaigutamise nõudmiseks.

Kohus leiab, et osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätta rahuldamata.

10. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda.

Roby Koik kohtunik