3-08-1771/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

3-08-1771

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2008. a, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1771

Haldusasi

Ferratum Estonia OÜ kaebus Keskkriminaalpolitsei Rahapesu

Andmebüroo

07.08.2008

ettekirjutuse

nr

1-8/2205

tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008. a

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Ferratum Estonia OÜ

(esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja juhatuse liige

Jaanus Kärt)

Vastustaja

Keskkriminaalpolitsei

Rahapesu

Andmebüroo

(esindajad Aivar Orukask ja Arnold Tenusaar)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Ferratum

Estonia

OÜ

kaebus

ja

tühistada

Keskkriminaalpolitsei

Rahapesu

Andmebüroo 07.08.2008 ettekirjutus nr 1-8/2205

täielikult /HKMS § 26 lg 1 p 1/.

2. Mõista

Keskkriminaalpolitsei

Rahapesu

Andmebüroolt Ferratum Estonia OÜ kasuks välja

viimase kantud menetluskulude katteks 48 966.20

krooni

(nelikümmend

kaheksa

tuhat

üheksasada

kuuskümmend kuus krooni ja 20 senti) /HKMS § 92 lg-

d 1 ja 10, § 93 lg 5/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 22.12.2008, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

2

ASJAOLUD

1. Keskkriminaalpolitsei Rahapesu Andmebüroo (edaspidi - RAB) ametnikud teostasid

05.08.2008 Ferratum Estonia OÜ (edaspidi – Ferratum) juures kontrolli rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi - RTRTS) nõuete täitmise üle, mille

käigus tutvuti Ferratumi protseduurireeglite ja tööprotsessiga finantseerimisteenuste

osutamisel (laenude andmisel füüsilistele isikutele) ning konkreetselt 01. augustil 2008

väljastatud laenude andmete ja dokumentatsiooniga. Kuna kontrollimise käigus tuvastati, et

Ferratum osutab finantseerimisteenuseid, olles eelnevalt jätnud tuvastamata kliendi

isikusamasuse vastavalt RTRTS nõuetele, tegi RAB 07. augustil 2008 Ferratumile

ettekirjutuse nr 1-8/2205 (edaspidi – Ettekirjutus), millega kohustas Ferratumit viima „oma

protseduurireeglid ja tööprotsess finantseerimisteenuste osutamisel RTRTS nõuetega

vastavusse, teostades tehinguid ärisuhte raames ainult nende isikutega, kellega on

isikusamasuse tuvastamise kohustus täidetud, sh tehtud kliendi isikut tõendavast dokumendist

koopia.” Ettekirjutuse kohaselt juhul, kui Ferratum eelviidatud p 1 ei täida, tuleb tal lõpetada

finantseerimisteenuste osutamine nendele isikutele, kelle isikusamasus ei ole tuvastatud

vastavalt RTRTS-s sätestatule /tl 10-11/.

2.

08.09.2008 edastas Ferratum Tallinna Halduskohtule kaebuse Ettekirjutuse

tühistamiseks /tl 2-9/.

3. Kohus võttis kaebuse menetlusse 12.09.2008 määrusega /tl 17/, 06.10.2008 esitas

RAB kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 22, 30-37/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja Ferratum Estonia OÜ palub tühistada Ettekirjutus ja mõista Ferratumi

kohtukulud välja RAB-lt.

Kaebaja märgib, et ta on väikeettevõtja, kelle tegevusalaks on kiirlaenude väljastamine

füüsilistest isikutest klientidele. Kaebaja poolt klientidele väljastatavad lühiajalised laenud on

üliväikesed – 1000 kuni 4000 krooni. Teenuse kasutajateks on tavalised tarbijad, kellel on

vaja ületada lühiajaline likviidsusprobleem mugavalt ja kiiresti ilma, et kuluks liigselt aega ja

energiat laenu taotlemisele.

Kaebaja on RTRTS üheks kohustatud subjektiks ning tal on kohustus tuvastada ärisuhte

loomisel kliendi isikusamasus (RTRTS § 13 lg 1 p 1). Isikusamasuse tuvastamise kohustuse

täitmise on kaebaja alates 28. jaanuarist 2008 edasi andnud Printwerk Kuller OÜ-le ja Eesti

Post AS-le (vastavalt RTRTS § 28 lg 1), kes tuvastavad klientide isikusamasust kliendiga

füüsiliselt samas kohas viibides. Enne 28. jaanuari 2008 tuvastas kaebaja klientide

isikusamasust ise, tehes seda telefoni teel vastavalt enda poolt väljatöötatud protseduuridele.

Kaebaja juhatuse liige Jaanus Kärt selgitas RAB-le, et nimetatud 65 kliendiga on ärisuhe

loodud enne kehtiva RTRTS jõustumist, ning enne 28. jaanuari 2008 kehtinud RTRTS

(edaspidi - vana RTRTS) alusel kehtisid dokumentidest koopiate tegemiseks teistsugused

nõuded, mistõttu kaebaja tegevus on õiguspärane. Vaatamata Jaanus Kärti selgitusele asus

RAB Ettekirjutuses seisukohale, et kaebaja osutab finantseerimisteenuseid, olles eelnevalt

jätnud tuvastamata ärisuhte loomisel kliendi isikusamasuse vastavalt RTRTS toodud nõuetele.

Seega seisneb RAB arvates kaebaja rikkumine selles, et kaebaja väljastab laene klientidele,

kelle suhtes kaebajal puudub koopia nende isikute isikut tõendavast dokumendist.

Kokkuvõtlikult märgib kaebaja, et Ettekirjutus rikub tema subjektiivseid õigusi, kuna

kohustab

õigusvastaselt

kaebajat

läbi

viima

põhjendamatult

koormavat

klientide

isikusamasuse tuvastamise protseduuri ning laiendab sellist kohustust ebaõigesti ka

klientidele, kellega kaebaja sõlmis ärisuhte enne kehtiva RTRTS jõustumist. Ettekirjutuse

täitmine põhjustaks kaebajale olulist majanduslikku kahju, kuna eranditult kõikide klientidega

3

füüsiline kohtumine ning nende isikut tõendavast dokumendist koopia tegemine nõuab

märkimisväärseid kulutusi. Kaebaja vaidleb Ettekirjutusele täies ulatuses vastu. Ettekirjutus

on ebaõige ning tuleb tühistada järgmistel põhjustel: Kõigi Ettekirjutuses nimetatud

klientidega, kelle kohta kaebajal ei olnud isikut tõendava dokumendi koopiat, sõlmis kaebaja

ärisuhte enne kehtiva RTRTS jõustumist. Vana RTRTS ei kohustanud kaebajat koopiaid

tegema. Kehtivas RTRTS-s sisalduv koopiate tegemise kohustus, isegi kui kehtib kaebaja

suhtes (millega kaebaja ei nõustu), ei puuduta kliente, kellega on ärisuhe sõlmitud enne

kehtiva RTRTS jõustumist. Seega on kaebajal õigus sellistele klientidele väljastada laene ka

nende isikut tõendavast dokumendist koopiat omamata. Ettekirjutuse täitmiseks peaks kaebaja

tuvastama kõikide klientide isikusamasuse füüsiliselt kohtudes (muul viisil pole võimalik

isikut tõendavast dokumendist koopiaid teha). Kuigi kaebaja on alates kehtiva RTRTS

jõustumisest järginud RAB juhiseid ning tuvastanud kliente füüsiliselt samas kohas viibides

(välja arvatud kliendid, kellega on sõlmitud ärisuhe enne 28. jaanuari 2008), on RTRTS alusel

kaebajal õigus rakendada hoolsusmeetmeid oluliselt vähemkoormavas ulatuses, tuvastades

kliendid füüsiliselt samas kohas viibimata. RAB tegevus Ettekirjutuse tegemisel ning RTRTS

rakendamisel ei lähtu RTRTS-s sätestatud eesmärkidest, vaid toimub poliitilistel põhjustel,

eesmärgiga rahapesu tõkestamise ettekäändel sundida kiirlaene pakkuvaid äriühinguid oma

tegevust oluliselt piirama. Seda tunnistab meedias ka RAB ise. Täitevvõimu kasutamine

sellisteks poliitilisteks eesmärkideks on õigusriigis lubamatu.

Kui kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RTRTS võimaldab kaebajal rakendada

hoolsusmeetmeid vähemkoormavas ulatuses, tuleb RTRTS § 15 lg 1 jätta kohaldamata

vastuolu tõttu põhiseadusega (edaspidi – PS). Nimetatud säte rikub põhjendamatult ning

ebaproportsionaalselt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust.

Kaebaja äritegevuse statistikast nähtub, et n.ö probleemseid laene (selliseid, mille suhtes on

politsei esitanud kaebajale päringu) on kogu laenutaotluste arvust ülivähe (0,03% - 0,07%)

ning näost-näkku isikusamasuse tuvastamise kasutegur probleemsete laenude vältimisel

võrreldes telefoni teel isikusamasuse tuvastamisega on praktiliselt olematu, erinevus on vaid 4

õigusvastasuse kahtlusega laenutaotlust iga 10 000 laenutaotluse kohta. Seega kinnitab ka

statistika seda, et näost-näkku klientide isikusamasuse tuvastamine on kiirlaenude puhul

ebavajalik. Probleemne laen ei tähenda veel seda, et tegemist oleks olnud rahapesu või

terrorismi rahastamisega või vastava kahtlusega. Kui rääkida konkreetselt rahapesust või

terrorismi rahastamisest kiirlaenuteenuse kasutamise kaudu, siis selliseid juhtumeid ei ole

kaebajale teada mitte ühtegi, ei enne ega pärast RTRTS uue redaktsiooni kehtestamist.

RTRTS ebaõige tagasiulatuv kohaldamine: 28. jaanuaril 2008 jõustus praegu kehtiv

RTRTS, erinedes ulatuslikult vana RTRTS regulatsioonist. Reageerides kehtiva RTRTS

jõustumisele muutis kaebaja oma tööprotsessi ja protseduurireegleid. Kuni 28. jaanuarini

2008 tuvastas kaebaja klientide isikusamasust telefoni teel, ilma samas kohas viibimata,

kasutades selleks avalikel ja kinnistel andmebaasidel põhinevat protseduuri. Kuna kliendiga

füüsiliselt ei kohtutud, ei teinud kaebaja klientide isikut tõendavast dokumendist koopiat.

Alates kehtiva RTRTS jõustumisest hakkas kaebaja klientide isikusamasust tuvastama

kliendiga näost-näkku kohtudes (Printwerk Kuller OÜ ja Eesti Post AS vahendusel ning ka

kaebaja kontoris kohapeal). Seejuures teeb kaebaja isikusamasuse tuvastamise käigus ka

kliendi isikut tõendavast dokumendist koopia. Seega klientide osas, kellega sõlmiti ärisuhe

enne 28. jaanuari 2008, puudub kaebajal kliendi isikut tõendava dokumendi koopia, ning

klientide osas, kellega sõlmiti ärisuhe pärast 28. jaanuari 2008, on kaebajal koopia olemas.

Vana RTRTS ei sätestanud absoluutset kohustust tuvastada isik samas kohas viibides. Viitega

vana RTRTS § 6 lg-le 1 märgib kaebaja, et tema tehingud olid tehtud palju väiksemates

summades (1000 – 4000 krooni). Ärisuhte loomisel kaebaja kontrollis oma klientide

isikusamasust vahetu kontaktita, mida võimaldas vana RTRTS § 7 lg 1 p 1. Seadus võimaldas

muuhulgas finantseerimisasutusel tuvastada isik krediidiasutusest saadud andmete abil – kuna

4

kaebaja väljastas laenu ainult tingimusel, et isiku nimi ühtib tema pangakonto numbriga, siis

sisuliselt kontrollis kaebaja taolise protseduuri abil isikusamasust Eesti krediidiasutuse

andmete alusel. Tehingu väikest riski hinnates oli selline protseduur piisav. Mitte kordagi ei

teinud RAB vana RTRTS seaduse kehtivuse ajal kaebajale ega teadaolevalt ühelegi teisele

kiirlaenuteenuse osutajale ettekirjutust taolist protseduuri muuta ning RAB sisuliselt

aktsepteeris taolist tõlgendust, et näost-näkku tuvastamine oli vajalik ainult üle 100 000

krooniste sularahatehingute või üle 200 000 krooniste ülekannete tegemisel. Kuna kaebajal

puudus absoluutne kohustus klientide isikusamasust tuvastada samas kohas viibides (kaebaja

kontrollis isikusamasust vahetu kontaktita), puudus tal ka kohustus isikut tõendavatest

dokumentidest koopiat teha.

Kehtiv RTRTS ei oma tagasiulatuvat mõju. Kehtiva RTRTS kohaselt saab koopiate tegemise

kohustus tekkida kahel alusel – läbi isikusamasuse tuvastamise kohustuse, kui eksisteerib

kohustus tuvasta klient füüsiliselt samas kohas viibides (RTRTS § 23 lg 2) või läbi andmete

ajakohastamise kohustuse (RTRTS § 13 lg 1 p 5). Ettekirjutuses nimetatud 65 isiku suhtes

puudus kaebajal koopiate tegemise kohustus nii ühel kui teisel alusel. Läbi isikusamasuse

tuvastamise kohustuse kaebajale koopiate tegemise kohustust ei tekkinud. Osundades RTRTS

§ 12 lg-le 2 leiab kaebaja, et kuna nimetatud klientidega oli ärisuhe loodud juba enne RTRTS

jõustumist, ei olnud tegemist ärisuhte loomisega. Samuti ei olnud kaebaja puhul tegemist

teiste loetletud tingimustega. Kuna ka teistest RTRTS sätetest ei tulene kaebajale kohustust

nimetatud klientide isikusamasuse tuvastamiseks, puudus kaebajal sellisel alusel ka koopiate

tegemise kohustus. Läbi andmete ajakohastamise kohustuse kaebajale koopiate tegemise

kohustust ei tekkinud. Andmete ajakohastamise kohustus on sätestatud RTRTS § 13 lg 1 p 5,

mille kohaselt peab m.h isikusamasuse tuvastamisel kasutatud andmeid regulaarselt

kontrollima. Nimetatud säte on kehtestatud väga üldsõnaliselt, sisaldamata ühtegi tähtaega või

täpsemat juhist kuidas ja millises ulatuses nimetatud kohustust peab täitma. Seetõttu allub

ajakohastamise kohustus § 14 lg 3 toodud üldreeglile, mille kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid

kohaldada riskipõhiselt vastavalt kohustatud isiku diskretsioonile – sobivas ulatuses, võttes

arvesse ärisuhte iseloomu ning kliendi riskiastet. Võttes arvesse kaebaja tegevuse äärmiselt

madalat rahapesu riski, piisab kaebajal RTRTS § 13 lg 1 p 5 kohustuse täitmiseks sellest, kui

enne iga laenu kontrollitakse hoolikalt esitatud andmete vastavust eelnevalt esitatud

andmetele ning vastuolude ilmnemisel võetakse tarvitusele vajalikud meetmed. Mitte mingil

juhul ei ole antud sätte alusel kaebajal kohustust isikusamasuse tuvastamisel kasutatud

andmete ajakohastamise eesmärgil kohustada kõiki tavapäraseid kliente regulaarselt

kaebajaga füüsiliselt kohtuma. Kuna ühegi Ettekirjutuses toodud 65 kliendi osas ei olnud

kaebajal põhjust arvata, et kliendi andmed on ebaõiged või ebapiisavad, puudus kaebajal

põhjus nõuda nendelt klientidelt vaatamata juba sõlmitud ärisuhtele füüsiliselt kohtumist ning

isikut tõendava dokumendi esitamist. Tulenevalt ülaltoodust puudus kaebajal ka kehtiva

RTRTS alusel kohustus teha Ettekirjutuses nimetatud 65 kliendi isikut tõendavast

dokumendist koopiaid.

Isegi kui asuda seisukohale, et RTRTS sätestab kaebajale kohustuse tuvastada kõikide

klientide isikusamasus füüsiliselt samas kohas viibides, sh tehes dokumendist koopia (millega

kaebaja ei nõustu), ei ole selline kohustus tagasiulatuvalt kohaldatav kaebaja olemasolevate

klientide suhtes. Klientidele, kellega sõlmiti ärisuhe enne kehtiva RTRTS jõustumist, on

kaebajal õigus väljastada laene omamata kliendi isikut tõendavast dokumendist koopiat. Kõik

Ettekirjutuses nimetatud 65 isikut, kelle isikusamasust kaebaja väidetavalt tuvastanud ei

olnud, olid kliendid, kellega kaebaja sõlmis ärisuhte enne RTRTS jõustumist. Seega on

kaebaja tegevus õiguspärane ning Ettekirjutus tuleb juba ainuüksi ülaltoodud alustel tühistada.

Kaebajal on õigus tuvastada kliente vähemkoormaval viisil: Kliendiga füüsiliselt

kohtumata pole võimalik kliendi isikut tõendavast dokumendist koopiat teha. Kuna

Ettekirjutus nõuab kõikide klientide isikut tõendavast dokumendist koopia tegemist, nõuab

5

Ettekirjutus sisuliselt kõikide klientidega füüsiliselt kohtumist isikusamasuse tuvastamise

käigus. Selline käsitlus ei ole kooskõlas RTRTS-ga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

isikusamasuse tuvastamise meetod, mida kaebaja kasutab alates 28. jaanuarist 2008, rahuldab

RTRTS-st tulenevaid nõudeid täies ulatuses (Ettekirjutus puudutab ainult kliente, kelle

isikusamasuse tuvastas kaebaja varem kehtinud protseduuri alusel). Erinevalt RAB-st on

kaebaja aga seisukohal, et kehtiva RTRTS nõuete rahuldamiseks ei pea kaebaja tingimata

klientide isikusamasust tuvastama füüsiliselt samas kohas viibides. Võttes arvesse rahapesu

tõkestamise regulatsiooni eesmärki, kaebaja äritegevuse sobimatust rahapesuks ning kaebaja

poolt rakendatavate meetmete põhjalikkust rahapesu riski maandamisel on selge, et RTRTS-s

sätestatud eesmärkide täitmiseks võib kaebaja tuvastada klientide isikusamasust ka

klientidega füüsiliselt kohtumata. Sellise tõlgenduse kooskõla RTRTS-ga kinnitab ka kaebaja

äritegevuse põhjal koostatud statistika, millest nähtub, et isikusamasuse tuvastamine

füüsiliselt samas kohas viibides ei oma mingisugust olulist kasutegurit probleemsete laenude

vältimisel võrreldes telefoni teel isikusamasuse tuvastamisega.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise (edaspidi lihtsuse huvides nimetatud koos kui rahapesu)

tõkestamise regulatsiooni eesmärk on takistada kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara

olemuse või päritolu varjamist ning muundamist. Regulatsiooni eesmärk ei ole piirata

ettevõtlusvabadust üldiselt ega konkreetsete teenuste lõikes ega ka mitte reguleerida teenuste

osutamise tingimusi, vaid eesmärgiks on kuritegeliku päritoluga raha jälitamine ning selle

kasutamise tõkestamine, millega negatiivse kõrvalnähtusena küll kaasnevad teatud

ettevõtlusvabaduse piirangud. RTRTS ei ole mõeldud tarbijakaitseliste või muude taoliste

eesmärkide saavutamiseks, samuti mitte muude kuritegudega (mis ei kujuta endast rahapesu)

võitlemiseks – nende funktsioonide täitmiseks on riigil teised vahendid ning nende kasutamist

reguleeritakse teiste seadustega. Rahapesu ja selle tõkestamise korral räägime üldjuhul väga

suurtest summadest. RAB tegeleb igapäevaselt kümnetesse ja sadadesse miljonitesse

kroonidesse ulatuvate tehingutega. Rahvusvaheline ega siseriiklik rahapesu ei toimu mõnesaja

krooni ega mõne tuhande krooni kaupa, vaid oluliselt suuremates summades. Eriti hoolega

jälgitakse neid kohti, kus kahtlase päritoluga raha võib siseneda finantssüsteemi. RTRTS-s

sätestatud kohustused on laias laastus jagatavad kahte ossa – kliendi tuvastamine ja kahtluse

korral kahtlasest tehingust teatamine RAB-le. Kliendi tuvastamine ei ole eesmärk omaette,

vaid on vajalik selleks, et avastada või ennetada rahapesukahtlasi tehinguid. Käesolev vaidlus

puudutab esimest poolt, s.o kliendi isikusamasuse tuvastamist ja selleks rakendatavaid,

RTRTS-s sätestatud hoolsusmeetmeid.

Kaebaja äritegevuse sobimatus rahapesuks: Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et tagatiseta

väikesed kiirlaenud või nn SMS-laenud rahapesu aspektist erilist ohtu endast ei kujuta.

Esiteks, summad on üliväikesed, selliste summade pesemisega kurjategijad ei tegele

(majanduslikult ei tasu ära). Teiseks, kiirlaenude väljastamisel on raha liikumise suund

vastupidine rahapesuks vajaminevale, st laenuandja (sh kaebaja) laenab oma raha välja

klientidele ning sellise raha päritolu on absoluutselt selge ega tekita mingeid küsimusi ega

kahtlusi - legaalsest allikast pärinev raha väljub finantssüsteemist tarbijale kasutamiseks ning

hiljem tarbija tagastab laenu kaebajale. Teenuse mudelis puudub sisend kahtlase päritoluga

rahale selle varjamiseks või muundamiseks. Kaebaja rõhutab, et kõik RAB poolt välja käidud

näited selle kohta, kuidas seoses kiirlaenudega võiks rahapesu aset leida, on olnud otsitud,

ebaloogilised ning esitatud ainuüksi poliitilistel kaalutlustel. RAB pole suutnud välja tuua

ühtegi mõistlikku näidet, kuidas rahapesu võiks praktikas aset leida läbi kiirlaenude.

Kaebaja meetmed rahapesu riski maandamiseks on piisavad ka ilma näost-näkku

isikusamasuse tuvastamist. Isegi kui vaatamata ülaltoodule kellelgi oleks soov üritada läbi

kaebaja väljastatavate laenude mingil viisil rahapesu läbi viia (kuigi kaebaja ei oska nimetada

ühtegi praktilist viisi, kuidas see võiks võimalik olla), tuleks ikkagi lugeda kaebaja

äritegevusega seotud rahapesu riski äärmiselt madalaks, kuna: kaebaja teeb laenutehingu

6

üksnes ja ainult kliendiga, kelle isikusamasus on põhjaliku ja kontrollitava protseduuri alusel

tuvastatud; kliendiga tehtavate tehingute väärtus ei ületa 15 000 krooni kalendrikuus;

väljastatavad laenud on ülipisikesed (suurim laen 4000 krooni) ja väga lühikeste

tagastamistähtaegadega; laenude kogusumma ei või ühelgi juhul ületada 4000 krooni; laenud

väljastab kaebaja enda rahaliste vahendite arvel, mille päritolu on selge; kaebaja sõlmib

tehinguid eranditult ainult Eesti füüsilise isikuga; kaebaja ei tee tehinguid sularahaga; kaebaja

ei sõlmi tehinguid mitte ühegi juriidilise isiku ega muu organisatsiooniga; kaebaja ei sõlmi

mitte ühtegi tehingut esindaja kaudu, vaid ainult kliendiga otse; kaebaja ei sõlmi mitte ühtegi

tehingut isikuga, kellel pole Eestis registreeritud elukohta või kellele pole väljastatud

kehtivaid isikut tõendavaid dokumente, kes pole Eesti Vabariigi kodanikud või alalise

elamisloaga isikud (kellel pole Eesti isikukoodi); kõik tehingud teostatakse üksnes täielikult

usaldusväärsete pangaülekannete kaudu Eesti krediidiasutuses olevale kliendi kontole ning

raha tagastamine toimub üksnes Eesti krediidiasutuses olevale kliendi kontole (Eesti

krediidiasutused kontrollivad ka ise nii kliente kui tehinguid RTRTS mõttes); kaebaja ei ava

enda juures kliendile kontot ega teosta mistahes muid kliendi arveldusi; kaebaja ei vahenda

makseid ega võta vastu hoiuseid ega osuta muid taolisi teenuseid; kaebaja ei tee ühtegi

tehingut isikuga, kes ei oska anda vastuseid kaebaja poolt väljatöötatud ja klientidele eelnevalt

mitteavaldatud nn kontrollküsimustele (millistele antavate vastuste õigsus on registrite järgi

kontrollitav); kaebaja kontrollib klientide tausta Krediidiinfost ning ei tee ühtegi tehingut

kliendiga, kellel on olnud makseprobleeme; kaebaja ei tee ühtegi tehingut kliendiga, kes tema

poolt antud telefoninumbril ei ole viivitamatult kättesaadav või kelle telefoni numbrinäit on

varjatud; kaebaja sõlmib tehinguid üksnes füüsiliste isikutega vanuses 20-70 eluaastat;

kaebaja ei tee ühegi tehingut isikuga, kes ei ole esitanud õigeid andmeid, mistahes muul

põhjusel tundub kahtlane või kellega on varem keeldutud tehingut sõlmimast.

Eelnevast nähtub, et kaebaja väljastab laene ainult klientidele, kelle isikusamasuses on

kaebaja põhjalikult veendunud. Kaebaja poolt rakendatava laenutaotluste menetlemise

protseduuri osas vastustajal mingeid muid etteheiteid ei ole, kui üksnes kaebuses ja

ettekirjutuses kirjeldatud isikusamasuse samas kohas tuvastamise ja dokumendikoopia

säilitamise probleem.

RTRTS võimaldab isikusamasuse tuvastamist samas kohas viibimata. RTRTS § 13 lg 1 p 1

kohaselt on üheks kohustatud isiku hoolsusmeetmeks kliendi või tehingus osaleva isiku

isikusamasuse tuvastamine tema esitatud dokumentide ja andmete alusel ning esitatud teabe

kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal – seega andmete

kogumine kliendilt ja nende kontroll usaldusväärse allika andmete alusel. Üldjuhul on

isikusamasuse tuvastamist võimalik teostada kas isikuga samas kohas viibides ja dokumenti

näha küsides, või siis vahetu kontaktita, kasutades isiku esitatud ja kolmandatelt isikutelt ning

avalikest usaldusväärsetest allikatest pärinevaid andmeid. RTRTS üheks oluliseks

põhimõtteks hoolsusmeetmete rakendamisel on kliendi ja tehingu riskipõhine hindamine, mis

on seadusega jäetud kohustatud subjekti enda diskretsiooniotsuseks (RTRTS § 14 lg 3).

Seega, kohustatud subjekt otsustab tehingu riske hinnates, millisel viisil ta isikusamasuse

tuvastamise hoolsusmeedet rakendab.

Viitega RTRTS § 15 lg-le 1 märgib kaebaja, et seaduse eesmärgi ja mõtte tõlgendamisel

omavad tähtsust ka RTRTS § 15 lg 6, mille kohaselt näiteks valuutavahetusteenuse osutamisel

on teenuse pakkuja kohustatud isikusamasuse tuvastama alles siis, kui sularahas vahetatav

summa ületab 100 000 krooni. Sama sätte lg 8 kohaselt alternatiivse maksevahendi teenuse

osutaja on kohustatud kliendi tuvastama alles siis, kui selle kliendi tehingute väärtus

kalendrikuus ületab 15 000 krooni. Nimetatud piirmäärad selgitavad seadusandja poolt silmas

peetavat skaalat, millistes suurusjärkudes summade liikumine omab seaduse eesmärgi

kohaselt üleüldse sisulist tähendust.

7

RTRTS § 17 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik § 13 lg 1 nimetatud hoolsusmeetmeid (st ka

isikusamasuse tuvastamine) kohaldada rahapesu või terrorismi rahastamise väikese riski

korral § 18 tingimuste täitmisel lihtsustatud korras ning määrata meetmete sobiva ulatuse,

lähtudes ärisuhte iseloomust või tehingu ja tehingus osaleva kliendi riskiastmest. RTRTS § 18

lg 4 võimaldab hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldada muuhulgas juhul, kui makse

teostatakse tehingus osaleva kliendi konto kaudu, mis asub Eesti krediidiasutuses (või

samaväärses välisriigi krediidiasutuses).

RTRTS ei sätesta, et hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldamine ei oleks lubatud

finantseerimisasutuse

puhul.

Samuti

ei

sätesta

RTRTS

erisust,

nagu

ei

võiks

finantseerimisasutus lähtuda meetmete rakendamise ulatuse määramisel riskipõhisest

hindamisest. Seega, ka finantseerimisasutus võib (1) määrata ise hoolsusmeetmete

rakendamise sobiva ulatuse, ja (2) kohaldada hoolsusmeetmeid, sh isikusamasuse tuvastamist,

lihtsustatud korras.

RTRTS ei sätesta otsesõnu erinorme kiirlaenuteenuste pakkujate suhtes ning nende tegevusest

tulenevate erisustega ei ole seaduse koostamisel arvestatud. Kiirlaenuteenuse pakkujaid ei ole

mainitud ka seaduseelnõu seletuskirjas kohustatud subjektide potentsiaalse ringi kirjeldamisel.

Seega seaduse sätete kohaldamine ja nende mõju kaebaja teiste temataoliste ettevõtete suhtes

ei olnud põhjalikult läbi analüüsitud seaduse ettevalmistamise käigus. Kiirlaenuteenuse

osutajad küll formaalsete tunnuste poolest vastavad finantseerimisasutuse mõistele, kuid

olemuslikult pole võrreldavad krediidiasutuste või traditsiooniliste finantseerimisasutustega.

Kaebaja arvates on kiirlaenuteenuse osutajad teenuse olemusest tulenevalt käsitletavad samas

grupis alternatiivse maksevahendi teenuse osutajatega (RTRTS § 15 lg 8 – isiku tuvastamine

alates tehingute mahust 15 000 krooni ühes kalendrikuus) ning RTRTS § 15 lg 8 peaks olema

kohaldatav ka kaebaja suhtes kas otse või analoogia korras. Tuginedes ülaltoodule tuleb asuda

seisukohale, et RTRTS-s sätestatud kohustuste täitmiseks on kaebajal kui üliväikeste

kiirlaenude väljastajal õigus tuvastada kliente ka nendega füüsiliselt kohtumata, nt erinevatest

registritest saadud informatsiooni alusel klienti telefoni teel küsitledes või ID kaardi abil

elektroonilisi vahendeid kasutades.

RAB lähtub lubamatutest motiividest. RAB on RTRTS-s sätestatud reegleid rakendanud

mittekohastel eesmärkidel. Kuigi kiirlaenuteenus ei paku RAB-le huvi rahapesu tõkestamise

aspektist (teenus ei ole olemuslikult sobiv rahapesu korraldamiseks kurjategijate poolt), siis

sellest hoolimata nõuab RAB isikusamasuse tuvastamist samas kohas viibides, ignoreerides

seaduse eesmärki. RAB tegeleb kiirlaenude väljastajatega üksnes põhjusel, et riigi täitevvõim

ei ole leidnud legaalset võimalust kiirlaenude väljastamist reguleerida. Kiirlaenude teema on

aktuaalne ajakirjanduses ja poliitikute seas ning sealjuures kritiseeritakse ühekülgselt ning

moonutatud info valguses teenuse tarbijakaitselisi aspekte ning võlaõigusseaduse

puudulikkust. Kaebaja osutatava kiirlaenuteenuse osas ei ole rahapesualaseid probleeme ega

ole tõusetunud ühtegi rahapesukahtlust mitte ühegi kaebaja tehingu suhtes, samuti ei ole

märkimisväärseid sisulisi probleeme kaebaja poolt klientide tuvastamisega.

Läbi RAB kuritarvitab riigi täitevvõim talle antud võimuvolitusi PS § 13 mõttes ning kasutab

RTRTS-s sätestatud koopiate tegemise kohustust ja sellel ettekäändel tehtud Ettekirjutust

ebakohaste eesmärkide saavutamiseks, s.o kiirlaenude väljastamise lõpetamiseks või selle

oluliselt piiramiseks, aga mitte rahapesu tõkestamiseks, mis peaks olema RTRTS alusel

antavate ettekirjutuste eesmärk ja legitiimne alus. Keskkriminaalpolitsei (edaspidi – Kripo)

pädevusse ei kuulu isikutele ettekirjutuse tegemine, milliseid teenuseid isik osutab või ei osuta

ning tegemist on demokraatlikule õigusriigile mitteomase, jõustruktuuride lubamatu

sekkumisega ettevõtlusvabadusse. Ettekirjutuse tegelik eesmärk on põhiseadusevastaselt

piirata kaebaja ettevõtlusvabadust, mis ei ole lubatav. Kohtuvõimu ülesandeks PS § 14

kohaselt on kaitsta isikuid riigivõimu omavoli eest. RAB poolt RTRTS rakendamist

poliitilistel eesmärkidel on tunnistanud ka Kripo kommunikatsioonibüroo juhataja Kadri

8

Põldaru 3. septembril 2008 Postimehes avaldatud artiklis: „tegelikult on silmast silma isiku

tuvastamise nõue mõeldud inimeste endi kaitseks, et ei oleks võimalik korraldada suuri

pettusskeeme, millest ilmselt kõik kuulnud on.” /tl 12/. On selge, et sellised eesmärgid ei

lähtu mingil viisil rahapesuvastasest võitlusest. Seadusandja ei ole RTRTS koostades pidanud

silmas tarbijakaitselisi eesmärke, selleks on teised seadused.

RTRTS § 15 lg 1 võimalik vastuolu PS-ga. Ettekirjutuses sisalduv seisukoht, et kaebajal on

kohustus tuvastada klientide isikusamasus füüsiliselt samas kohas viibides, tugineb RTRTS §

15 lg 1 (seda on RAB kinnitanud muudes käimasolevates kohtuasjades). Kaebaja on

seisukohal, et nimetatud säte kaebaja suhtes ei rakendu. Kui kohus asub siiski seisukohale, et

antud säte kohustab ka kaebajat tuvastama kõik kliendid füüsiliselt samas kohas viibides,

tuleb RTRTS § 15 lg 1 lugeda põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

alljärgnevatel põhjustel.

RTRTS § 15 lg 1 on sätestatud järgmiselt: “krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto

avamisel või muu teenuse esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel või

finantseerimisasutusel ei ole ärisuhet, tuleb tehingus osaleva või teenust kasutava isiku

isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas”.

Säte on põhiseadusevastane osas, milles see kohustab krediidiasutuseks mitteolevat RTRTS

kohustatud subjekti tuvastama isiku isikusamasus, viibides isikuga samas kohas, suvalise muu

teenuse kui konto avamise esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega kohustatud subjektil

ei ole ärisuhet, ning seda sõltumata tehingu väärtusest. Taoline formuleering on lubamatult

lai. Piirang on õigustatud ja loogiline pangakonto avamise korral, kuid ei ole millegagi

õigustatud kõikide muude võimalike tehingute puhul. Euroopa tasandil on üldiselt tunnustatud

piiriks 1000 eurot, millest väiksemate summade puhul ei rakendata rangeid identifitseerimise

nõudeid, kuna vastasel korral pole võimalik efektiivselt teenuseid osutada.

PS II peatükis § 31 sätestatud põhiõigust ja vabadust saab piirata üksnes seadustega,

sealjuures eesmärgipäraselt ning proportsionaalselt. Kaebaja realiseerib PS §-s 31 sätestatud

ettevõtlusvabadust, kaebaja poolt põhitegevusalana osutatav kiirlaenuteenus on täies ulatuses

legaalne teenus, mis vastab kõikidele võlaõigusseaduse ja muude tsiviilsuhteid reguleerivate

seaduste nõuetele. Kiirlaenuteenuse eripäraks on, et tehinguid tehakse paljude klientidega,

kuid tehingute väärtus ühe kliendiga on väga väike (ei ületa 15 000 krooni kalendrikuus).

Eespool on kaebaja põhjendanud, et kiirlaenu näol on tegemist väga madala rahapesuriskiga

tehinguga ning RTRTS sätteid on võimalik tõlgendada selliselt, et kaebaja tegevus on RTRTS

nõuetega kooskõlas. Kui kohus sellega nõustub, on võimalik Ettekirjutus tühistada kaebaja

poolt esile toodud motiividel ning puudub vajadus analüüsida sätte põhiseaduspärasust. Kui

kohus asub samale seisukohale RAB-ga, et RTRTS § 15 lg 1 sätestatud näost-näkku isiku

tuvastamiskohust tuleb kaebajal rakendada sõltumata asjaoludest, tehingute riskiastmest ja

tehingu väärtusest, siis on kaebaja arvates tegemist põhiseadusevastase piiranguga ning

kaebaja palub jätta RTRTS § 15 lg 1 kaebaja suhtes kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 10 ja

§-ga 31.

Eranditult kõikide klientide tuvastamine füüsiliselt samas kohas viibides omaks hävitavat

tagajärge

kaebaja

majandustegevusele.

Ettekirjutuse

täitmiseks

tuleks

kaebajal

kiirlaenuteenuse osutamine kas lõpetada või kanda isiku näost-näkku tuvastamisega

seonduvaid ülemääraselt suuri kulusid oma vahendite arvelt. Kaebaja leiab, et RTRTS-st

tulenev piirang on ebaproportsionaalne. Tegemist on eesmärgipäratu, ebavajaliku ning kitsas

mõttes ebaproportsionaalselt koormava piiranguga. Peale selle toob sätte kohaldamine kaasa

kaebaja diskrimineeriva kohtlemise.

RTRTS sätestatud piirangute ning eraõiguslike koormiste õigustuseks on eesmärk võidelda

rahapesu ja terrorismi rahastamisega. Piirang ei ole eesmärgipärane – kaebaja

majandustegevuses väljastatavad üliväikesed kiirlaenud ei kuulu rahapesu riskigruppi ning

nende tehingute kaudu rahapesu korraldada pole mõistlikult võimalik ning kaebaja ärimudelis

9

puudub teoreetiline ja praktiline sisend kahtlase päritoluga rahale. Kaebaja üksnes väljastab

laene oma vahendite arvelt, mitte ei võta vastu laene ega muul viisil hoiuseid klientidelt ega

vahenda makseid.

Piirang ei ole vajalik. Teadaolevalt RAB ega ka rahvusvahelised analoogilised institutsioonid

teistes maades ei monitoori üldse nii väikestes summades tehtavaid tehinguid, milliseid

kaebaja teeb oma klientidega (1000 kuni 4000 kroonised laenud). Oluliseks piiriks on 1000

eurot ehk ligikaudu 15 000 krooni ühekordselt või summeerituna kalendrikuu kohta). Seega

kaebajalt nõutakse toimingute tegemist ja sellega seonduvate kulutuste kandmist mõttetult,

seda infot rahapesuvastases võitluses RAB-l vaja ei ole. Veel mõttetumaks ja

ebavajalikumaks muutub näost-näkku kohtumise nõude esitamine kaebajale seetõttu, et

kaebajal on võimalik kasutada muid väga tõhusaid vahendeid kliendi kohta usaldusväärsete

andmete kogumiseks ja kontrollimiseks, sh kliendi intervjueerimine telefoni teel või

elektroonilisi kanaleid pidi, mille käigus on võimalik salvestada kõik vajalikud andmed, sh

isikut tõendavate dokumentide numbrid. Kliendiga näost-näkku kohtumine kvalitatiivselt ja

sisuliselt mingit uut infot juurde ei anna, mida kaebaja ei saaks elektroonilisi usaldusväärseid

kanaleid pidi kliendi kohta koguda. See nähtub selgelt kaebaja poolt koostatud statistikast,

mille kohaselt näost-näkku isikusamasuse tuvastamine ei ole oluliselt efektiivsem kui telefoni

kaudu isikusamasuse tuvastamine.

Piirang on ebaproportsionaalne. Praktiliselt olematu kasu, mida seaduse nõude formaalne

täitmine riigile annab, ei kaalu üles kaebajale tekkivat kahju majandustegevuse katkemisest

või piiramisest ja tema kanda jäävat kulu, mida põhjustab seaduse nõuete formaalne, kuid

mitte kellelegi vajalik täitmine. Puuduvad mõistlikud õigustused, miks nõuda kaebajalt

kulutuste tegemist iga kliendiga näost-näkku kohtumise läbiviimiseks. Piirangut võiks pidada

vastuvõetavaks, kui see rakenduks üksnes tehingutele üle 15 000 krooni, kuid väikeste

summade korral muudab piirang teenuse osutamise niivõrd ebaefektiivseks, et seda ei saa

osutada.

Piirang põhjustab ebavõrdset kohtlemist. RTRTS § 15 lg 8 võimaldab isikuid mitte tuvastada

alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujal, kui kliendi tehingute väärtus kalendrikuus ei

ületa 15 000 krooni ning seejuures ei toimu mitme kliendi vahelise tehingu vahendamist.

Puudub mõistlik põhjus kohelda kiirlaenuteenust osutavat kaebajat erinevalt alternatiivse

maksevahendi teenuse pakkujast. Mõlemad kasutavad uusi infotehnoloogilisi lahendusi

alternatiivina traditsioonilistele pangateenustele või sularahakäibele. RTRTS § 15 lg 8

kriteeriumitest lähtuvalt ning rahapesu tõkestamise aspektist on alternatiivse maksevahendi

teenuse osutaja ja kiirlaenuteenuse osutaja täiesti võrdväärsed subjektid, keda pole põhjust

kohelda erinevalt. Euroopa tasandil on aktsepteeritud mõistliku tehingu väärtuse piirina 1000

eurot.

Statistika kinnitab kaebaja seisukohti. Hindamaks seda, kas klientide näost-näkku

tuvastamine omab praktilist väärtust probleemsete laenude ennetamisel, on kaebaja

analüüsinud enda äritegevusest tulenevat statistikat. Selleks on kaebaja võrrelnud kahte

järjestikkust perioodi – ca pooleaastane periood vahetult enne 28. jaanuari 2008, millal

kaebaja tuvastas klientide isikusamasust vahetu kontaktita, ning ca pooleaastane periood

vahetult pärast 28. jaanuari 2008, millal kaebaja tuvastas klientide isikusamasust näost-näkku.

Analüüsi käigus võrdles kaebaja seda, mitu protsenti erinevatel perioodidel kogu

laenutaotlustest moodustasid sellised laenutaotlused, mille kohta on politsei esitanud

kaebajale päringu. Statistika kohaselt oli klientide telefonis tuvastamise perioodil selliste

laenutaotluste osakaal, millega seoses politsei esitas kaebajale päringu (ehk esines kahtlus

laenutaotluse õiguspärasuses), kogu laenutaotluste arvust 0,07% ning näost-näkku

tuvastamise perioodil oli vastav suhtarv 0,03%.

Nimetatud statistikast nähtub kaks kohtuasjas tähtsust omavat asjaolu. Esiteks, kogu

laenutaotluste hulgast moodustavad võimalikud n.ö probleemsed laenutaotlused kaduvväikse

10

osa. Eriti võttes arvesse, et nimetatud 0,07% ja 0,03% ei tähista mitte tegelikult õigusvastaselt

taotletud laene, vaid laenutaotlusi, mille suhtes on tekkinud vaid kahtlus õigusvastasuses (ning

sedagi vaid juhul, kui kõik politsei poolt sooritatud päringud oleks esitatud laenutaotluse enda

õiguspärasuse kontrollimiseks, mitte mõne muu menetluse raames). See näitab, et RAB

kujundatud arusaam ulatuslikust kiirlaenude kasutamisest ebaseaduslikuks tegevuseks on

ebaõige.

Teiseks, võttes arvesse nimetatud suhtarvude väiksust absoluutarvudes, ei ole võimalik väita,

et näost-näkku isikusamasuse tuvastamine on efektiivsem kui telefoni kaudu isikusamasuse

tuvastamine. Telefoni kaudu tuvastamise perioodil saadud suhtarv 0,07% tähendab, et igast

10 000 laenust on politsei teinud päringu 7 laenu kohta. Näost-näkku tuvastamise perioodil

saadud suhtarv 0,03% tähendab, et igast 10 000 laenust on politsei teinud päringu 3 laenu

kohta. See tähendab, et kui laenuandja annaks kuus välja 10 000 kiirlaenu (mis arvestades

eesti turgu oleks väga suur kogus, kaebaja väljastab kordades vähem laene kuus), eristaks

telefoni teel kliendi tuvastamist ning näost-näkku kliendi tuvastamist vaid 4 õigusrikkumise

kahtlusega laenutaotlust. Kuna nimetatud isikusamasuse tuvastamise meetodite erinevus

probleemsete laenude ennetamisel on niivõrd väike, et mahub statistilise vea piiresse, tuleb

asuda seisukohale, et isikusamasuse tuvastamine telefoni teel ning näost-näkku on rahapesu ja

terrorismi rahastamise takistamise seaduse eesmärkide täitmiseks sisuliselt sama efektiivsed.

Ülaltoodu kinnitab kaebaja seisukohta, et RTRTS sätted võimaldavad ja lubavad kaebajal

isikusamasuse tuvastamist läbi viia ka ilma vahetu kontaktita, kuna niivõrd väikese võimalike

rikkumiste arvu puhul pole seadusandjal olnud vajadust rakendada kiirlaenude andjatele

rangemaid isikusamasuse tuvastamise meetmeid. Samuti kinnitab ülaltoodu kaebaja

seisukohta, et kui kohus siiski tõlgendab RTRTS nii nagu seda teeb RAB (st kaebaja peab igal

juhul tuvastama kliendi isikusamasuse samas kohas viibides), tuleb nimetatud RTRTS säte

lugeda põhiseadusega vastuolus olevaks. On selge, et olukorras, kus rangema isikusamasuse

tuvastamise nõude rakendamine ei ole oluliselt kasulikum kui vähem isiku põhiõigusi riivav

meede, tuleb see lugeda põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust piiravaks.

Rahapesukuritegu tuleb eristada nn aluskuriteost. Kliendipoolne õigusrikkumine laenu

taotlemisel või väljastamisel ei tähenda veel seda, et oleks toimunud rahapesu või terrorismi

rahastamist või selle kahtlusega tehingut. Näiteks kui isiku võtab võõral nimel laenu ja

omastab selle, võib olla tegemist küll kelmusega, kuid see ei ole iseenesest rahapesu ega

terrorismi rahastamine ning seetõttu ei puutu otseselt asjasse RTRTS mõttes. Kelmuse kui nn.

aluskuriteo tulemusena võib tekkida kuritegelik raha, mida on vaja pesta, ning sellele võib

järgneda rahapesu kui eraldi kuritegu, kuid neid jälitatakse erineval viisil. RTRTS eesmärgiks

ei ole nn. aluskuritegude jälitamine ehk tegelemine üleüldiselt kuritegevuse vastase

võitlusega, vaid eesmärgiks on spetsiifiliselt tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist.

Kaebajale ei ole teada mitte ühtegi juhtumit ei enne ega pärast RTRTS uue redaktsiooni

kehtestamist, kus kiirlaenu oleks kasutatud rahapesuks või terrorismi rahastamiseks ning RAB

ei ole ka ise viidanud mitte ühelegi taolisele konkreetsele teadaolevale juhtumile. RTRTS

sätteid ja regulatsiooni ei tohi riik kuritarvitada ning kasutada n.ö üldise hoovana, kui asi

tegelikult ei puuduta rahapesu või terrorismi rahastamist. Antud juhtudel ongi nii, et RTRTS

kasutatakse ettekäändena bürokraatlike takistuste tegemiseks kiirlaenuteenuse osutamisel.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise kontekstis ei ole kiirlaenudel mingit tähtsust ning riiklikku

sekkumist ettevõtlusvabadusse ei saa õigustada isegi mitte viidetega võimaliku aluskuriteo

tõkestamisele või jälitamisele (nt soov kelmusi ära hoida).

Vastustaja Keskkriminaalpolitsei Rahapesu Andmebüroo ei nõustu kaebaja põhjenduste ja

seisukohtadega, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud Ferratumi kanda.

Kaebaja on väikeettevõtja, kelle peamiseks tegevusalaks on väikelaenude andmine. Seega on

ta RTRTS kohustatud subjektiks seaduse § 6 lg 2 p 1 mõttes, st. finantseerimisasutus

11

krediidiasutuste seaduse (edaspidi - KAS) tähenduses. KAS § 5 järgi kuuluvad sinna gruppi

äriühingud, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on sama seaduse § 6 lg 2 punktides 2-12

loetletud tehingute tegemine. Selle sätte p 2 nimetab laenutehinguid, sealhulgas tarbijakrediit,

hüpoteeklaenud, faktooringud ja muud äritehingute finantseerimise tehingud. Seega hõlmab

säte praktiliselt kõiki laenutehinguid. Samasse kohustatud subjektide gruppi kuulus kaebaja

ka eelmise vana RTRTS kohaselt (§ 4 lg 2 p 1 järgi). Kuna krediidi- ja

finantseerimisasutused on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel kõige haavatavam

osa finantssüsteemist, paneb RTRTS neile ka kõrgendatud kohustused. Nii on ka kehtiva

RTRTS

§

15. pealkirjastatud

“Krediidiasutuse

ja

finantseerimisasutuse

poolt

hoolsusmeetmete kohaldamise erisused” , mis tähendab. et selles paragrahvis sätestatu on

erinormid täitmiseks kõigile krediidi- ja finantseerimisasutustele üldiselt ja nendest

kõrvalekaldumised on erandid. Kuna finantseerimisasutustest laenuandjatele pole erandeid

sätestatud, peavad nad nii uue kui vana RTRTS järgi täitma seadusega pandud

hoolsuskohustusi võrdselt pankadega. Seega võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes paneb

seadus võrdsed kohustused kõigile laenuandjatele, olenemata laenusumma suurusest,

tagatisest, laenu väljaandmise kiirusest või muudest laenuga kaasnevatest komponentidest.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et RAB on kohaldanud ebaõigesti RTRTS nõudeid

tagasiulatuvalt. Vana RTRTS § 6 lg 3 nõudis, et „esmakordsel konto avamisel või krediidi-

või finantseerimisasutuse poolt pakutava teenuse esmakordsel kasutamisel, kui konto

omamine ei ole selleks nõutav, tuleb sõlmida tehingu sooritajaga leping kirjalikus või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud

kliendisuhte loomisel tuvastama kõigi isikute, samuti nende esindajate isikusamasuse.

Krediidi- ja finantseerimisasutus kontrollib süstemaatiliselt ja regulaarselt isikusamasuse

tuvastamisel kasutatud andmeid, lähtudes kliendisuhte olemusest.” Seega oli nõutav iga

kliendi isikusamasuse tuvastamine. Kuidas seda teha, oli sätestatud vana RTRTS § 9, kus

esimese lõike järgi isikut tõendavast dokumendist koopia tegemise kohustus oli väga selge

nõue. Eelkäsitletud säte on Eestis kehtinud juba alates 17.11.2000. a ja seega on täiesti

kohatu kaebaja väide, et RAB nõuab RTRTS rakendamist tagasiulatuvalt.

Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et vana RTRTS ei sätestanud absoluutset kohustust

tuvastada isik samas kohas viibides, kuid see ei anna õigust ignoreerida vana RTRTS § 9 lg 1

sätestatud nõuet tuvastada kliendi isik isikut tõendava dokumendi alusel ning teha isikut

tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest koopia säilitamiseks. Seega

on täiesti väär kaebuse väide, et vana RTRTS ei kohustanud koopiaid tegema. Seaduse

kohustatud subjektid, kes olid seadusekuulekad ja erandjuhtudel kasutasid vana RTRTS § 7 lg

1 sätestatud võimalust tuvastada klient vahetu kontaktita, küsisid kliendilt ikkagi ka isikut

tõendava dokumendi koopia, mille andmeid kontrolliti seaduses sätestatud viisil. Viide

sellisele lahendusele sisaldub ka 01.01.2004. jõustunud vana RTRTS muutmise seaduse

eelnõu seletuskirjas. Siinkohal tuleb viidata ka asjaolule, et vana RTRTS järgi oleks kaebajal

pidanud olema tegevusjuhend ning sisekorraeeskiri, mis pidid vastama rahandusministri 05.

septembri 2005. määruses nr 61 (edaspidi – Määrus nr 61) sätestatud tingimustele. Samuti

olid nad kohustatud määrama rahapesu andmebüroo kontaktisiku ning teatama tema andmed

rahapesu andmebüroole. Kuna kaebajal puudusid koopiad varasemate klientide isikut

tõendavatest dokumentidest ning polnud määratud kontaktisikut, võib eeldada, et neil

puudusid ka seaduses nõutud kujul tegevusjuhend seaduse täitmiseks ning sisemised

turvareeglid. Vastustaja on seisukohal, et RAB-l kui järelevalveorganil selle grupi seaduse

subjektide üle alates 28.01.2008 oli õigustatud ootus, et seaduse kohustatud subjekt, kes

kasutades riiklikku järelevalvet teostava asutuse pädevuse osas õigusselguse puudumist, oli

mugandanud oma ärimudeli kehtivaid seadusi eirates, viib oma tegevuse täielikult kooskõlla

kehtiva

seaduse

nõuetega.

Nimelt

ei

sätestanud

vana

RTRTS

selgesõnaliselt

järelevalveorganit neile finantseerimisasutustele, kes ei kuulunud Finantsinspektsiooni

12

järelevalve alla. Seepärast ei saanud RAB ka väikelaenu andjate üle järelevalvet teostada.

Samas on vastustajal teada juhtumeid, kus kohalik politseiprefektuur on vana RTRTS

kehtivuse ajal karistanud kiirlaenuandjaid väärteo korras isikusamasuse tuvastamise

kohustuse täitmata jätmise eest.

Kaebaja on oma ärimudeli riskide hindamisel lähtunud ainult laenude väljamaksmisest,

unustades, et laenu tagasimaksmine juba suuremas summas võib tekitada oluliselt suuremaid

rahapesu riske. Määruses nr 61 toodud nõuded tegevusjuhendile, mille alusel kaebaja pidi

täitma RTRTS sätestatud hoolsusmeetmeid, näevad ette ka kliendi tegevusprofiili

väljaselgitamise. Määruse nr 61 § 13 lg 1 nõude eiramine toob kaasa riski, et näiteks doosi

vajav narkomaan maksab kiirlaenu tagasi kuriteo teel hangitud vara müügist saadud rahaga.

Teine variant on näiteks, et kurjategija, kellel puudub legaalne sissetulek, elab laenurahast

ning tema laenu tasub organiseeritud kuritegeliku grupi kuritegelikust tulemist mõni variisik.

Need riskid on vaadeldavas valdkonnas reaalselt olemas. Siinkohal ei ole vaja puudutada

isegi võimalikke kelmusi, mis käesoleval aastal avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla

sattusid.

Kaebaja tegevuse analüüs näitab, et kaebaja ei tea tegelikult (ei ole piisavalt kindel) kellele ta

laenu annab või kas tehingu tegemisel kasutatakse võõrast nime. Kaebuse esitaja ei rakenda

oma tegevuses printsiipi „tunne oma klienti”, milline on kaasajal kõikide finantsteenuste

osutamisel üks põhiprintsiipidest. Just põhimõtte „tunne oma klienti“ rakendamine annab

võimaluse ära tunda tehingud, mis võivad olla seotud rahapesu või terrorikuritegude

rahastamisega. Kaebuse esitaja käsitlus kliendi isikusamasuse tuvastamise kohta on

formaalne ning ei analüüsi tehingu poolte faktilisi suhteid ja sidemeid ümbritsevaga, millised

on aluseks tehingu tegemisel. See, kes ja kuidas saadud laenu kasutab ning kes ja millistest

allikatest seda tagasi maksab, ei huvita kaebajat üldse. Justiitsministeeriumis koostatud

kriminaalpoliitika uuring “Kuritegevus Eestis 2007” toob välja, et on toimunud

kiirlaenupakkumistega seotud kelmuste kiire kasv ja et niisuguseid kelmusi soodustas laenu

võtmise lihtsus ilma laenuvõtja isikut tõendava dokumendi alusel identifitseerimata. Taoline

praktika näitab veenvalt, et kiirlaenu andmine võimaldab väga lihtsalt saada rahalisi

vahendeid enda kasutusse võõra nime all. Sellises situatsioonis ei saa rääkida rahapesu- ja

terrorismi rahastamise riski puudumisest. Euroopa õiguse kohaselt ei saa rahapesu või

terrorismi rahastamise riski pidada madalaks, kui pädevale ametiasutusele on kättesaadav

teave, mis viitab võimalusele, et rahapesu või terrorismi rahastamise risk ei ole madal.

Vastustaja ei ole nõus kaebaja väitega, et tal on õigus tuvastada kliente vähemkoormaval

viisil. RTRTS § 12 lg 2 p 1 alusel peab kaebaja kohaldama hoolsusmeetmeid, kuna kaebaja

laenutingimuste järgi on tegemist kestvuslepingu sõlmimisega. Hoolsusmeetmeks on RTRTS

§ 13 lg 1 p 1 kohaselt kliendi või tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine tema

esitatud dokumentide ja andmete alusel ning esitatud teabe kontrollimine usaldusväärsest ja

sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal. Selle tegevuse olemuse avavad RTRTS § 23 lõiked

1, 2, 3 ja 7, mille järgi kohustatud isik tuvastab füüsilise isiku isikusamasuse, kontrollib seda

isikut tõendava dokumendi alusel, teeb selle isikuandmete ja fotoga leheküljest koopia,

registreerib vastavad isikuandmed, elukoha aadressi ja kutse- või tegevusala ning võtab

vajadusel andmete õigsuse kinnituseks kliendilt allkirja. Siinkohal toodu on üldine

hoolsusmeetme rakendamine füüsilisest isikust klientide suhtes. RTRTS § 26 sätestatud

kohustus säilitada isikusamasuse tuvastamise ja esitatud teabe kontrollimise aluseks olevate

§-des 23 ja 24 nimetatud dokumentide originaale või koopiaid ja ärisuhte loomise aluseks

olevaid dokumente vähemalt viis aastat pärast ärisuhte lõppemist, on üks kohustatud isiku

põhikohustustest, milline on selgelt sätestatud direktiivi 2005/60/EÜ artiklis 30 (ja ka

varemkehtinud vastavates EL direktiivides) ja vastavates rahvusvahelistes standardites.

Kaebaja on tõlgendanud RTRTS § 14 sätteid nii nagu seadus ei sätestaks krediidi- ja

finantseerimisasutustele erisusi isikusamasuse tuvastamise kohta. Tulenevalt RTRTS § 13 ja

13

14 peab kohustatud isik tuvastama tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi

tegeliku nime ja isikusamasuse ning olema veendunud, et eelnimetatud isik ei kasuta võõrast

nime. Analoogiline regulatsioon kehtis ka enne uue RTRTS redaktsiooni jõustumist.

Sidevahendite kaudu teostatavate tehingutega kaasneva riski määratlemisel tuleb arvestada

mitte üksiku tehingu, vaid pakutava teenuse riskiga, s.t. ühe tehinguga kaasnevad riskid

laienevad kogu teenusele ehk institutsionaalsele tasandile. Kehtiva RTRTS § 15 lõike 1

eesmärk on vältida sidevahendite kaudu kestvuslepingu sõlmimisega s.o. ärisuhte loomisega,

kaasnevaid kõrgendatud riske, sealhulgas riske, mis kaasnevad uute tehnoloogiate

kasutamisega finantsteenuste osutamisel. Selline norm vähendab oluliselt kliendi isikus

eksimuse tekkimise võimalusi, s.h. variisikute ja/või varastatud identiteedi kasutamist

tehingute tegemisel ja tagab finantsturu usaldusväärsuse. Lisaks isikusamasuse tuvastamisele

on finantsteenuse osutamise tingimuseks ka kliendi riskiprofiili, s.h. tahteavalduste, tegelike

vajaduste ja võimaluste, riskitaluvuse, määratlemine, sest finantsteenuse pakkuja peab

tundma oma kliente. Krediidi- ja finantseerimisasutustele on kehtestatud § 15 lõikes 1

erinorm, kuna finantsteenuse pakkuja peab saama üldjuhul eelnevalt veenduda, et pakutav

teenus rahuldab kliendi tegelikke eesmärke ja teisalt ei kahjustata krediidi- või

finantseerimisasutuse enda ja tema teiste klientide huve võimalike reputatsiooniriskide

realiseerumise kaudu. Sidevahendi abil kestvuslepingu sõlmimisel, s.o. ärisuhte loomisel, ei

ole võimalik piisavalt määratleda kliendi riskiprofiili. Rahapesu või terrorismi rahastamise

riskifaktorid tulenevad kiirlaenu kui konkreetse teenuse sensitiivsusest. Lisaks pole kaebaja

aru saanud, et RTRTS § 14 sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamise valikuvõimalus piirdub

seaduses sätestatud kolme valikuga: üldised, lihtsustatud ja tugevdatud meetmed, millest

igaühe puhul on seadus sätestanud teatud tingimused. Tõsi, ka finantseerimisasutus võib

hoolsuskohustust täita lihtsustatud korras, kuid seda vaid juhul, kui vastavad tingimused on

täidetud. Lihtsustatud meetmete rakendamise tingimused on sätestatud RTRTS § 18 ning

kaebaja ärimudeli puhul tuleb kõne alla ainult nimetatud paragrahvi lõige 4, kus isikusamasus

tuvastatakse lihtsustatud korras tehingu puhul, kui kliendiga on juba sõlmitud kestvusleping,

makse teostatakse tema pangakonto kaudu ning aasta arvelduste summa ei ületa 200 000

krooni. Selle eeltingimuseks on aga kestvuslepingu sõlmimisel hoolsusmeetmete tavapärane

kohaldamine, kuna kiirlaenu andjate klientuur ei vasta rahandusministri 3. aprilli 2008 a.

määruse nr 11 § 3 toodud tingimustele.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsiooni eesmärki ei saa vaadelda nii

kitsalt nagu seda teeb kaebaja. Vastustaja nõustub täielikult Tallinna Ringkonnakohtu

haldusasjas nr 3-08-1322 17.09.2008 antud määruses esialgse õiguskaitse kohta toodud

seisukohaga, et “rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eesmärki ei saa

kitsalt seostada ainuüksi kuritegelikul teel saadud raha legaliseerimise või kuritegevuse

rahastamise vastase võitlusega üksikjuhtumitel, vaid selle eesmärk on laiemalt tagada kogu

finantssektori ja seeläbi kogu riigi majanduskeskkonna usaldusväärsus. Seaduses sätestatud

hoolsusmeetmete täitmine aitab selle eesmärgi saavutamisele vaieldamatult kaasa. Seetõttu ei

ole iseenesest oluline, kas kaebaja äritegevus on rahapesu või terrorismi rahastamist silmas

pidades otstarbekas või tõhus. 29.11.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-57-01 (p 2) asus

Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et olukorras, kus vaidlustatud haldusakti täitmisest

tulenevad pöördumatud tagajärjed kaebajale, saab akti peatamata jätmise põhjuseks olla

üksnes konkreetne oluline avalik huvi. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on selline avalik

huvi olemas ning see seisneb esmajoones finantssektori kui terviku usaldusväärsuse

säilitamise vajaduses. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võiks kahjustada ka teiste krediidi-

või finantseerimisasutuste õigustatud huve, seades ohtu nende kui finantssektori osaliste

usaldusväärsuse.”

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et RAB lähtub oma tegevuses lubamatutest motiividest.

RAB üheks ülesandeks RTRTS § 37 lg 1 p 4 järgi on järelevalve teostamine kohustatud

14

isikute tegevuse üle käesoleva seaduse täitmisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. RAB ei

tee ise õigusnorme, vaid on kohustatud kontrollima nende täitmist kohustatud isikute poolt.

Samuti pole RAB-l õigust teha ühelegi kohustatud subjektide grupile erandeid viisil - sina

täida seadust, sina ära täida. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes on RAB kohustatud

nõudma seaduse täitmist kõigilt kohustatud subjektidelt, tegemata vahet ka erinevate

laenuandjate vahel. See on RAB tegevuse ainus motiiv.

Vastustaja on seisukohal, et RTRTS § 15 lõikes 1 sätestatud kohustus on proportsionaalne ja

kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ Art 13 lg 6 ning FATF'i

soovitusega nr 8. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse uue redaktsiooni

väljatöötamise eesmärgiks oli harmoneerida Eesti õigusesse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil

kasutamise vältimise kohta. Seega tulenevad ka uue seaduse versiooniga kaasnenud

hoolsuskohustused

valdavalt

EÜ

õigusest.

Nimetatud

direktiivis

on

üldised

hoolsuskohustused ja nende maht sätestatud samas ulatuses kui RTRTS-s. Nii direktiiv kui

teised rahvusvahelised aktid käsitlevad finantseerimisasutusi koos krediidiasutustega,

kehtestades neile võrdsed nõuded. Ka Eesti seadusandja ei pidanud otstarbekaks neid üldises

kontekstis eristada. Rahapesu andmebüroo on seisukohal, et vaadeldav säte on

põhiseaduspärane, kuivõrd see on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega

kooskõlas. Antud vaidluse kontekstis on oluline analüüsida eelkõige vaadeldava sätte

materiaalset õiguspärasust. Materiaalse õiguspärasuse hindamisel omab keskset tähendust

piirangu põhjendatud eesmärgi olemasolu ja meetmete proportsionaalsus selle eesmärgi

saavutamisel. Tegemist on piiratava põhiõiguse ning taotletava(te) eesmärgi (eesmärkide)

taga peituvate väärtuste kaalumisega. RTRTS uue redaktsiooni seletuskirjas on öeldud, et

rahapesu ja terrorikuritegude ohtlikkusest tulenevalt on rahapesu terrorikuritegude

rahastamise tõkestamine käsitletav kui ülekaaluka avaliku huvi teenimine, mis annab

avalikule võimule piisava aluse isikutele kohustuste panemiseks ja isikute õiguste

piiramiseks, s.h põhiõiguste riiveks. Rahapesu ja terrorismi rahastamise võimaldamine võib

kahjustada kogu riigi finantssüsteemi terviklikkust, aga ka iga üksiku krediidi- ja

finantseerimisasutuse stabiilsust erinevatel viisidel ja võib tekitada märkimisväärseid

finantskahjusid. Reputatsiooni-, operatsiooni- ja kontsentratsiooniriskide realiseerumine

võivad

viia

krediidi-

ja

finantseerimisasutuste

likviidsusprobleemideni,

korrespondentpanganduse suhete lõpetamiseni, varade külmutamiseni, suurendada oluliselt

laenukahjumeid, soodustada ettevõtja aktsiate hinna alanemist, tuua kaasa erinevaid

sanktsioone. Üldteada on fakt, et elektrooniliste süsteemide, s.h. kontodele juurdepääsu

koodide vargused ja isikute identiteedi vargused on rahvusvaheliselt kõige olulisem

finantsteenuste osutamisega seotud probleem. Terrorism kõigutab terve ühiskonna alustalasid.

Terrorismivastane võitlus on võitlus turvalise ja inimväärse elukeskkonna eest. See on

jätkuvalt üks Euroopa Liidu põhieesmärke ja terroristide juurdepääsu takistamine

finantsressurssidele on jätkuvalt üks EL-i terrorismivastase võitluse nurgakividest. RTRTS

eelnõu koostamise käigus tehtud analüüsi tulemused kinnitavad, et infotehnoloogia kõrge tase

ja infotehnoloogiliste vahendite laialdane kasutamine tekitab Eesti praktikas täiendavaid

rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Seega on piirangud ettevõtlusvabadusele õigustatud

avalikule huvile tugineva ülekaaluka põhjusega, s.t. on olemas väga kaalukad eesmärgid, et

sekkuda isikute põhiõigustesse, piirates nende ettevõtlusvabadust. RTRTS § 15 lg 1

sätestatud kohustus ei piira ega kahjusta SMS laenuandja kui ettevõtja õigusi rohkem kui see

on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Isikusamasuse tuvastamine viibides isikuga

samas kohas, s.t. vahetu suhtlemise teel, soodustab eelpool käsitletud RTRTS eesmärkide

täitmist. Krediidi- või finantseerimisasutuse nimel tegutseval isikul on võimalik uue kliendiga

kohtudes teda põhjalikult küsitleda (jälgides seejuures isiku käitumist, kehakeelt jmt), milline

annab parimad võimalused kestvuslepingu kehtivuse ajal „tunne oma klienti” printsiibi

15

rakendamiseks. Vahetu kontakti korral on võimalik saada teavet isiku välimusest,

hääletoonist, keelekasutusest, käitumislaadist jmt, millist infot ei ole võimalik saada

elektrooniliste kanalite kasutamise korral. Vahetu kontakti korral on võimalik hinnata isiku

välist sarnasust ja ealist sobivust isikut tõendava dokumendi fotol kujutatud isiku välimusega

ning dokumendis sisalduvate andmetega, millise võimaluse kasutamine vähendab oluliselt

isiku valenime all tsiviilkäibes osalemise võimalusi. Krediidi- või finantseerimisasutuse poolt

uue kliendi (s.t. kellega varem ei olnud ärisuhet) isikusamasuse tuvastamine, viibides isikuga

või tema esindajaga samas kohas, on vajalik ja sobiv meede rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamiseks. Eelnimetatud meede on oma olemuselt mõõdukas (s.o.

proportsionaalne kitsamas tähenduses), sest tagab elektrooniliste sidevahendite kasutamisest

tulenevate riskide optimaalse jaotuse ja määra ühiskonnas. RTRTS § 15 lg 1 sätestatud nõue

ei keela finantsteenuse osutamist sidevahendi abil vaid nõuab, et teenuse pakkuja kohtuks

ühel korral oma uue kliendiga. Ärisuhte kestvuse ajal on teenusepakkujal võimalik klienti

identifitseerida elektroonilise sidekanali vahendusel, kasutada digitaalallkirja lepingute

sõlmimisel jmt.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et statistika kinnitab kaebaja seisukohti. Kaebaja on oma

statistikas ekslikult aluseks võtnud ainult nende juhtumite osakaalu, kus politsei on esitanud

kaebajale päringu. Ka esitatud arvud näitavad, et hoolsuskohustuse rakendamisega paranes

olukord rohkem kui kaks korda (0,07/0,03= 2,33). Tegeliku olukorra hindamiseks oleks

vajalik võrrelda ka nende juhtumite osakaalu, kus: väidetav laenusaaja on keeldunud laenu

omaks tunnistama; laenu on tagastanud teine isik; füüsilise isiku laenu on tagastanud

juriidiline isik; laenu on saanud legaalse sissetulekuta isik. Rahapesu andmebüroo vaatles

juhuslikku valikut kaebaja klientidest kasutades olemasolevaid andmebaase. Vaatluse

tulemusena selgus, et kahekümnest vaadeldud kliendist viis ei omanud kahe viimase aasta

jooksul legaalset sissetulekut, neist viiest neli olid seotud kujategijate või kuritegudega ning

nende poolt tagastatud summade päritolu pole teada.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et Ferratum on

finantseerimisasutus, mis osutab finantseerimisteenuseid (väljastab kiirlaene) KAS §-de 5 ja 6

mõttes. Ka ei ole vaieldav, et 07. augustil 2008 kaebajale tehtud Ettekirjutuses märgitud 65

kliendiga, kelle puhul RAB tuvastas, et ärisuhte loomisel ei ole tehtud kliendi isikusamasuse

tuvastamisel kliendi isikut tõendavast dokumendist koopiat, oli ärisuhe loodud vana RTRTS

kehtivuse ajal, st enne 28.01.2008. Pooled on samuti ühel meelel selles, et RTRTS uue

redaktsiooni järgi krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto avamisel või muu teenuse

esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel või finantseerimisasutusel ei ole

ärisuhet, tuleb tehingus osaleva või teenust kasutava isiku isikusamasus tuvastada, viibides

isiku või tema esindajaga samas kohas (RTRTS § 15 lg 1 sätestab erisuse

finantseerimisasutusele). RTRTS § 23 lg-s 1 on sätestatud, milliste dokumentide alusel

kohustatud isik tuvastab füüsilise isiku isikusamasuse, ja tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2

on kohustatud isikul muu hulgas kohustus teha isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut

tõendava dokumendi isikuandmete ja fotoga leheküljest koopia. Puudub vaidlus, et pärast

28.01.2008 Ferratum nii uute klientide puhul ka talitab. Seega on peamine vaidlus selles, kas

vana RTRTS kehtestas kohustatud isikule samad nõudmised, st kas eelmärgitud 65 kliendi

isikusamasus tuli tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas, ja kas isikut

tõendavast dokumendist tuli teha koopia. Sellega on omakorda seotud küsimus, kas RAB-l oli

õigus teha Ettekirjutust just selliste kohustuste panemisega kaebajale, nagu need on

Ettekirjutuse p-des 1 ja 2 sõnastatud.

16

2. Vana RTRTS nägi selle kehtima hakkamise redaktsioonis ette, et krediidi- ja

finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel või nende

esindajatel, kes sooritavad sularahata tehingu üle 200 000 krooni või sularahatehingu üle

100 000 krooni, nimetatud piirmääradest väiksema tehingu sooritaja isikusamasus tuli

tuvastada vaid siis, kui tehing on ilmselt seotud teise tehinguga või teiste tehingutega

selliselt, et nende tehingute summa ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud määra või kui

krediidi- või finantseerimisasutusel tekib kahtlus, et tehingu objektiks olev raha on omandatud

kuritegelikul teel (§ 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt §-le 9 füüsilise isiku isikusamasuse tuvastamine

toimus selles sättes nimetatud dokumentide alusel, § 11 kohaselt tuli muu hulgas registreerida

isiku isikusamasuse tuvastamisel kasutatud dokumendi andmed, kuid vana RTRTS ei

kohustanud tegema ega säilitama nimetatud dokumendi koopiat.

17.11.2000

jõustunud

redaktsioonis

lisandus

eelmärgitule

nõue,

et

krediidi-

ja

finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellele avatakse

konto, samuti nende esindajatel (§ 6 lg 3). Isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut

tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest tehakse säilitamiseks koopia

(§ 9 lg 1). Sama redaktsiooni § 12 kohustas muu hulgas finantseerimisasutust säilitama §-s 11

nimetatud andmeid vähemalt viis aastat pärast kliendiga lepingulise suhte lõppemist.

Nimetatud muudatustest teeb kohus järelduse, et alates 17.11.2000 kohustas vana RTRTS

finantseerimisasutust igal juhul isikule esmakordselt konto avamisel, sõltumata tehingu

väärtusest, tema isikusamasuse tuvastama dokumendi alusel, millest tuli teha koopia ja seda

säilitada isegi 5 aastat pärast suhte lõppemist.

Vahepealsed vana RTRTS redaktsioonid asjassepuutuvates sätetes põhimõttelisi muudatusi ei

teinud.

01.01.2004 jõustunud redaktsiooniga tulid aga olulised muudatused. Vana RTRTS § 6 lg 3

sõnastati järgmiselt: „Esmakordsel konto avamisel või esmakordsel krediidi- või

finantseerimisasutuse poolt pakutava teenuse kasutamisel, kui konto omamine ei ole selleks

nõutav, tuleb sõlmida tehingu sooritajaga kirjalik leping. Krediidi- ja finantseerimisasutus on

kohustatud kliendisuhte loomisel tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, samuti nende

esindajatel. Krediidi- või finantseerimisasutus kontrollib isikusamasuse tuvastamiseks

kasutatud andmeid vähemalt üks kord aastas.“

Vana RTRTS § 7 „Isikusamasuse tuvastamise erisused“ lg-s 1 anti muu hulgas

finantseerimisasutusele õigus tuvastada isiku isikusamasust vahetu kontaktita: 1) kasutades

krediidiasutuse

või

käesoleva

seaduse

§

4

lõike

2

punktides

2–4

nimetatud

finantseerimisasutuse või sellise välisriigi finantseerimisasutuse Eestis äriregistrisse kantud

filiaali kaudu isiku kohta saadavaid andmeid, kui see krediidi- või finantseerimisasutus on

registreeritud või tegutseb Euroopa Liidu liikmesriigis või riigis, kus kehtivad samaväärsed

rahapesu tõkestamise või isiku isikusamasuse tuvastamise alased nõuded; 2) kasutades notari-

või advokaadibüroo või audiitoräriühingu kaudu isiku kohta saadavaid andmeid, kui see

büroo või äriühing on registreeritud või tegutseb Euroopa Liidu liikmesriigis või riigis, kus

kehtivad samaväärsed rahapesu tõkestamise või isiku isikusamasuse tuvastamise alased

nõuded. Nimetatud sättest teeb kohus järelduse, et alates 01.01.2004 vana RTRTS § 9 lg-s 1

kehtestatud üldreegel, et isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi

isikuandmete või kannetega lehekülgedest tehakse säilitamiseks koopia, ei kohaldu

finantseerimisasutusele, kes kasutab isikusamasuse tuvastamiseks krediidiasutuse (panga)

kaudu isiku kohta saadavaid andmeid.

Samas ei oma need redaktsioonid käesoleval juhul tähendust, kuna Ferratum kanti

äriregistrisse alles 30.03.2006, ja kohus osundab enne kaebaja asutamist toimunud

seadusmuudatustele vaid näitamaks seadusandja tahte muutumist läbi aegade.

Ferratum tegutsema asumise ajal kehtinud vana RTRTS (redaktsioon 01.06.2006-01.02.2007)

viimati osundatud põhimõtetes muudatusi ei toonud.

17

Vana RTRTS viimane redaktsioon kehtis perioodil 01.01.2008-28.01.2008. Selle kohaselt

üldine isikusamasuse tuvastamise kohustus § 6 järgi oli endine:

Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel või

nende esindajatel, kes sooritavad sularahata tehingu üle 200 000 krooni või sularahatehingu

üle 100 000 krooni (lg 1); Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama ka

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirmääradest väiksema tehingu sooritaja

isikusamasuse, kui: 1) tehing on ilmselt seotud teise tehinguga või teiste tehingutega selliselt,

et nende tehingute summa ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud määra. Kui ilmset

seost omavate tehingute sooritamise ajal ei ole nende tehingute üldsumma teada, tuleb

isikusamasus tuvastada siis, kui saab teatavaks, et vastav tehingute summa ületab nimetatud

määra; 2) krediidi- või finantseerimisasutusel tekib kahtlus, et tehingu objektiks olev raha on

omandatud kuritegelikul teel (lg 2); Esmakordsel konto avamisel või krediidi- või

finantseerimisasutuse poolt pakutava teenuse esmakordsel kasutamisel, kui konto omamine ei

ole selleks nõutav, tuleb sõlmida tehingu sooritajaga leping kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud

kliendisuhte loomisel tuvastama kõigi isikute, samuti nende esindajate isikusamasuse.

Krediidi- ja finantseerimisasutus kontrollib süstemaatiliselt ja regulaarselt isikusamasuse

tuvastamisel kasutatud andmeid, lähtudes kliendisuhte olemusest (lg 3).

Isikusamasuse tuvastamise erisusi käsitleva § 7 lg 1 p 1 kohaselt võis aga krediidi- ja

finantseerimisasutus endiselt tuvastada isiku isikusamasust vahetu kontaktita, kasutades

krediidiasutuse

või

käesoleva

seaduse

§

4

lõike

2

punktides

2–4

nimetatud

finantseerimisasutuse või sellise välisriigi finantseerimisasutuse Eestis äriregistrisse kantud

filiaali kaudu isiku kohta saadavaid andmeid, kui see krediidi- või finantseerimisasutus on

registreeritud või tegutseb Euroopa Liidu liikmesriigis või riigis, kus kehtivad samaväärsed

rahapesu

tõkestamise

või

isiku

isikusamasuse

tuvastamise

alased

nõuded.

Samuti jäi endiseks § 9 lg 1 redaktsioon (jõustunud 17.11.2000): isikusamasuse tuvastamiseks

esitab füüsiline isik või juriidilise isiku esindaja isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2

lõikes 2 nimetatud dokumendi, Eesti Vabariigis väljaantud kehtiva juhiloa või välisriigis

väljaantud kehtiva reisidokumendi. Isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava

dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest oli kohustus teha säilitamiseks koopia.

3. Kaevatud Ettekirjutuses on RAB viidanud enne 28.01.2008 kehtinud vana RTRTS § 6

lg-le 3 ja § 9 lg-le 1, tehes neist sätetest järgmise kokkuvõtte: finantseerimisasutus pidi

esmakordsel konto avamisel või finantseerimisasutuse poolt pakutava teenuse esmakordsel

kasutamisel, kui konto omamine ei ole selleks nõutav, sõlmima tehingu sooritajaga lepingu

kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samuti oli finantseerimisasutus

kohustatud kliendisuhte loomisel tuvastama kõigi isikute, samuti nende esindajate

isikusamasuse. Isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi

isikuandmete või kannetega lehekülgedest oli kohustus teha säilitamiseks koopia.

Ettekirjutusest ei nähtu, et kontrollijad oleksid tuvastanud ja Ferratumile süüks pannud seda,

et kaebaja finantseerimisasutusena ei ole kliendiga viimase poolt teenuse esmakordsel

kasutamisel sõlminud lepingut kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Samuti ei ole kaebajat Ettekirjutuses süüdistatud selles, et ta on jätnud realiseerimata vana

RTRTS

§-s

13

sätestatud

turvameetmed

(jätnud

kehtestamata

tegevusjuhendi,

sisekorraeeskirja määramata kontaktisiku jms, tl 32), mistõttu vastustaja seletuses nendele

asjaoludele, samuti Määrusele nr 61 osundamine on asjakohatu. Ettekirjutuses on küll läbisegi

osundatud kehtiva ja vana RTRTS sätetele, kuid haldusakti faktilisest motiveeringust ja

kaebajale pandud kohustusest võib aru saada, et Ferratumi rikkumine seisneb just selles, et ta

on väidetavalt „eelnevalt jätnud tuvastamata ärisuhte loomisel kliendi isikusamasuse vastavalt

RTRTS nõuetele“ ja ei ole teinud „klientide isikusamasuse tuvastamisel kliendi isikut

18

tõendavast dokumendist koopiat“. Üheselt ei või Ettekirjutusest aga aru saada, kas vastav

etteheide puudutab kontrollitud 77 laenust tegelikult 65 klienti, kellega ärisuhe oli loodud

enne 28.01.2008 (selles peatub kohus edaspidi).

4. Kohus on juba eelnevalt märkinud, et vana RTRTS saab tõlgendada üksnes nii, et alates

01.01.2004 kuni 28.01.2008 § 9 lg-s 1 kehtestatud üldreegel, et isikusamasuse tuvastamiseks

esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest tehakse

säilitamiseks koopia, ei kohaldu finantseerimisasutusele, kes kasutab (ka esmakordsel teenuse

pakkumisel sellele kliendile) isikusamasuse tuvastamiseks krediidiasutuse (panga) kaudu

isiku kohta saadavaid andmeid. See on ka mõistetav, kuna erisusena finantseerimisasutusele

antud õigus kliendi isikusamasust tuvastada ka ilma vahetu kontaktita, üksnes krediidiasutuse

kaudu isiku kohta saadavate andmete alusel, muutuks sisutühjaks, kui finantseerimisasutus

peaks ikkagi kliendi isikut tõendavat dokumenti puhtfüüsiliselt kontrollima ja sellest koopia

tegema. Kohus leiab, et kui kliendi isikusamasus on esmasel ärisuhte loomisel tuvastatud

eelviidatud finantseerimisasutusele lubatud viisil, siis edaspidiste tehingute puhul lasus

finantseerimisasutusel kohustus isikusamasuse tuvastamiseks üksnes RTRTS § 6 lg-tes 1 ja 2

sätestatud juhtudel. Kuid ka siis ei pidanud see toimuma vahetu kontakti teel ja kliendi isikut

tõendavast dokumendist koopia tegemisega. Mis puutub vastustaja väitesse, nagu tulenenuks

ka Määruse nr 61 §-st 8 nõue, et finantseerimisasutus peab säilitama „koopia isikusamasuse

tuvastamiseks kasutatud fotoga dokumendist, millest peab nähtuma ka dokumendi kehtivuse

aeg“ (lg 1 p 2), siis kohus sellega ei nõustu. RAB on õigesti märkinud, et Määruses nr 61 on

toodud nõuded finantseerimisasutuse tegevusjuhendile, mille alusel kaebaja pidi täitma

RTRTS sätestatud hoolsusmeetmeid (vana seaduse kohaselt turvameetmeid). Määruse nr 61 §

8 annab juhise tegevusjuhendis sätestamiseks, kuidas ja milliseid isikusamasuse

tuvastamiseks kasutatud andmeid (sellekohast teavet) säilitatakse. Kuivõrd vana RTRTS

võimaldas finantseerimisasutusel kliendi isikusamasust tuvastada ka ilma vahetu kontaktita ja

tal puudus seetõttu kohustus dokumendist koopiat teha (ministri määrusega ei saaks seadusest

erinevalt sätestada rangemaid nõudeid), siis sai Määruse nr 61 § 8 lg 1 tähendada vaid seda,

millist teavet tuleb säilitada, sh andmed, mis dokumendi alusel on isik tuvastatud, kus see

koopia saadi/säilitatakse. Kui lähtuda RAB poolt nimetatud sättele antud tõlgendusest, siis

tuleks finantseerimisasutusel puhtfüüsiliselt alles hoida ka „töötaja, kes isikusamasuse

tuvastas“ (§ 8 lg 1 p 5), mis oleks ilmselgelt absurdne.

5. 28.01.2008 jõustus uus RTRTS ja samast ajast kaotas rakendussätete kohaselt kehtivuse

vana seadus. Samuti muutus samast ajast kehtetuks ka Määrus nr 61. RTRTS

rakendussätetest ei nähtu, et selle nõudeid kohaldatakse tagasiulatuvalt.

RTRTS § 2 järgi selle seadusega reguleeritakse muu hulgas rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise hoolsusmeetmete kohaldamist kohustatud isikute poolt. Seadus

kohaldub ka finantseerimisasutusele KAS tähenduses jms (§ 3 lg 1 p 2, § 6 lg 2). Puudub

kahtlus, et RTRTS kohaldub ka Ferratumile kui kohustatud isikule.

Vastavalt RTRTS § 12 lg-le 1 kohustatud isik pöörab majandus-, kutse- või ametitegevuses

kõrgendatud tähelepanu tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi tegevusele ja

asjaoludele, mis viitavad rahapesule või terrorismi rahastamisele või mille seotus rahapesu või

terrorismi rahastamisega on tõenäoline, sealhulgas keerukatele, suure väärtusega ja

ebatavalistele tehingutele, millel ei ole mõistlikku majanduslikku eesmärki. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt kohustatud isik kohaldab hoolsusmeetmeid vähemalt: 1) ärisuhte loomisel; 2)

tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus on üle 200 000 krooni või

võrdväärne summa muus vääringus, sõltumata sellest, kas rahaline kohustus täidetakse

tehingus ühe maksena või mitme omavahelist seost omava maksena, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti; 3) rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral, hoolimata ükskõik

19

millisest seaduses nimetatud mööndusest, erandist või piirsummast; 4) isikusamasuse

tuvastamise ja esitatud teabe kontrollimise või vastavate andmete ajakohastamise käigus

varem kogutud dokumentide või andmete ebapiisavuse või tõele mittevastavuse kahtluse

korral.

RTRTS §-s 13 on sätestatud hoolsusmeetmed, sh kliendi või tehingus osaleva isiku

isikusamasuse tuvastamine tema esitatud dokumentide ja andmete alusel ning esitatud teabe

kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal ning füüsilise või

juriidilise isiku esindaja isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamine ning kontrollimine (lg 1

p-d 1 ja 2).

Vastavalt RTRTS § 14 lg-le 1 kohustatud isik kohaldab § 13 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud

hoolsusmeetmeid iga kord enne ärisuhte loomist või tehingu tegemist, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohustatud isik kohaldab kõiki

§ 13 lõikes 1 nimetatud hoolsusmeetmeid, kuid võib hoolsusmeetmete kohaldamiseks valida

sobiva ulatuse, lähtudes ärisuhte või tehingu iseloomust või tehingus või ametitoimingus

osaleva isiku või kliendi isiku riskiastmest. Vastavalt selle paragrahvi lg-le 4 kohustatud isikul

on õigus § 13 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud hoolsusmeetmete kohaldamisel tugineda

teabele, mille ta on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saanud Eestis äriregistrisse

kantud krediidiasutuselt või välisriigi krediidiasutuse filiaalilt või krediidiasutuselt, kes on

registreeritud või kelle tegevuskoht on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või

kolmandas riigis, kus kehtivad käesolevas seaduses sätestatuga võrdväärsed nõuded.

RTRTS §-s 15 on sätestatud krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt hoolsusmeetmete

kohaldamise erisused. Sama paragrahvi lg 1 järgi krediidiasutuses või finantseerimisasutuses

konto avamisel või muu teenuse esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel

või finantseerimisasutusel ei ole ärisuhet, tuleb tehingus osaleva või teenust kasutava isiku

isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas. Sama paragrahvi lg 4

järgi krediidiasutus ja finantseerimisasutus võivad tehingus osaleva isiku soovil erandina

avada konto enne hoolsusmeetmete täielikku kohaldamist tingimusel, et kontot debiteeritakse

pärast § 13 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud hoolsusmeetmete kohaldamist ja tehinguga

seotud esimene makse tehakse sama isiku konto kaudu, mis on avatud krediidiasutuses, kellel

on tegevuskoht Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või riigis, kus kehtivad käesolevas

seaduses sätestatutega võrdväärsed nõuded.

RTRTS §-s 23 on sätestatud füüsilise isiku isikusamasuse tuvastamise aluseks olevad

dokumendid ja andmed. Tulenevalt selle paragrahvi lg-st 1 kohustatud isik tuvastab füüsilise

isiku isikusamasuse ja kontrollib seda isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõikes 2

nimetatud dokumendi, välisriigis väljaantud kehtiva reisidokumendi või isikut tõendavate

dokumentide seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastava juhiloa alusel. Tehingus

osaleva isiku esindaja esitab lisaks isikut tõendavale dokumendile ette nähtud vormis

esindusõigust tõendava dokumendi. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 isikusamasuse

tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete ja fotoga leheküljest tehakse

koopia. Lisaks registreerib kohustatud isik lõikes 1 nimetatud isikute isikusamasuse

tuvastamisel ja esitatud teabe kontrollimisel järgmised isikuandmed: 1) nimi ja esindaja nimi;

2) isikukood, isikukoodi puudumisel sünniaeg ja sünnikoht; 3) isikusamasuse tuvastamisel ja

kontrollimisel kasutatud dokumendi nimetus ja number, selle väljaandmise kuupäev ja

väljaandnud ametiasutuse nimetus; 4) esindusõiguse tuvastamisel ja kontrollimisel kasutatud

dokumendi nimetus, väljaandmise kuupäev ja väljaandja nimi või nimetus.

6. Osundatud sätetest teeb kohus järelduse, et uue RTRTS kehtima hakkamisega ei

muutunud Ferratumi ja temaga juba 28.01.2008 ärisuhtesse asunud klientide osas sisuliselt

midagi. Kuivõrd nendega oli ärisuhe juba loodud, siis RTRTS § 12 lg 2 kohaselt pidanuks

Ferratum nende klientide isikusamasuse tuvastama vaid juhtumitel, kui tehingu väärtus ületab

20

200 000 krooni, kui oleks esinenud rahapesu kahtlus või kogutud dokumentide või andmete

ebapiisavus või tõele mittevastavus. Arvestades ka RTRTS § 14 lg-tes 3 ja 4 sätestatut on

kohus seisukohal, et seadus annab finantseerimisasutusele piisava kaalutlusruumi

hoolsusmeetmete kohaldamisel. Kaebaja on kohtu arvates küllaldaselt ja põhjendatult

selgitanud, miks tal puudus vajadus nimetatud varasemate klientide isikusamasust tuvastada

RAB soovitud viisil, st isiku isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas

kohas ning tehes endale säilitamiseks kliendi isikut tõendavast dokumendist koopia. RAB

sellekohane absoluutne nõue ei tulene seadusest, seetõttu on kohus seisukohal, et kaebajal

puudub absoluutne kohustus olemasolevat kliendibaasi igal juhul eraldi uuesti läbi käia ja iga

isikut vahetu kontakti kaudu tuvastada.

7. Vastavalt RTRTS § 2 lg-le 2 selles seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) sätteid, arvestades RTRTS erisusi. Ettekirjutus on

tehtud RTRTS § 37 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt rahapesu andmebüroo

ülesandeks on muu hulgas järelevalve teostamine kohustatud isikute tegevuse üle käesoleva

seaduse täitmisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. RTRTS § 38 lg 1 järgi teeb RAB

seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. Sama

paragrahvi lg-st 3 tulenevalt RAB haldusaktile kirjutab alla rahapesu andmebüroo juht, juhi

asetäitja või juhi poolt volitatud ametnik ning lg-st 4 tulenevalt haldusakti täitmata jätmisel

võib rahapesu andmebüroo rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses

sätestatud korras. Haldusakti täitmata jätmisel on sunniraha ülemmäär esimesel korral 20 000

krooni, järgmistel kordadel 80 000 krooni. Kohus leiab, et formaalselt Ettekirjutus on

eelmärgitud sätetega kooskõlas.

Et RTRTS ei sätesta mingeid erilisi erisusi RAB haldusaktidele (sh ettekirjutustele), siis on

selge, et RAB-l tuleb lähtuda HMS-s haldusakti õiguspärasusele esitatavatest nõuetest. HMS

§ 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lg-le

2 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kõrgeim

kohus on rõhutanud, et sealjuures on oluline osundatud faktilise ja õigusliku aluse

omavaheline loogiline sidumine. See on vajalik selleks, et haldusakt veenaks selle adressaati

ja haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel ka kohut, et just neil asjaoludel ja nende

õigusnormide juures on ainuvõimalik haldusaktis märgitud tagajärg.

8. Kohus on seisukohal, et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud ning ei vasta selguse

ja üheselt mõistetavuse nõuetele, mistõttu see ei ole ka lõpuni kontrollitav.

Ettekirjutusega kohustas RAB Ferratumit viima „oma protseduurireeglid ja tööprotsess

finantseerimisteenuste osutamisel RTRTS nõuetega vastavusse, teostades tehinguid ärisuhte

raames ainult nende isikutega, kellega on isikusamasuse tuvastamise kohustus täidetud, sh

tehtud kliendi isikut tõendavast dokumendist koopia.” Samas ei selgu Ettekirjutusest

tegelikult selle maht, st mis osas tuleb kaebajal oma protseduurireeglid ja tööprotsess

finantseerimisteenuste osutamisel RTRTS nõuetega vastavusse viia. Esiteks jääb ebaselgeks,

kas RAB pidas tõesti silmas vaid neid 65 klienti, kellega ärisuhe loodi enne 28.01.2008, nagu

on asja tõlgendanud kaebaja, või puudutas ettekirjutus kõiki 77 laenu, mis kaebaja

1. augustil 2008 väljastas. Selle arusaamatuse põhjustab osundamine põhilises osas vaid

kehtiva RTRTS sätetele, eriti aga järgmine asjaolu. Faktilises põhjenduses on märgitud:

„Kontrolli käigus selgus, et Ferratum Estonia OÜ on vastavalt RTRTS § 28 lg 1 oma

majandustegevusega seotud kohustuste paremaks täitmiseks isikusamasuse tuvastamise

kohustuse edasi andnud Printwerk Kuller OÜ-le (leping sõlmitud 29.03.2008) ja Eesti Post

AS-ile (leping sõlmitud 16.06.2008).“ RTRTS § 28 lg 1 kohaselt, kui kohustatud isik on oma

majandus- või kutsetegevusega seotud kohustuste paremaks täitmiseks tegevuse kolmandale

isikule edasi andnud, loetakse, et kolmandale isikule on teada kõik käesolevast seadusest

21

tulenevad nõuded. Nõuete rikkumise eest vastutab oma tegevuse edasi andnud kohustatud

isik. Sellest võiks teha järelduse, et RAB esitab Ferratumile etteheiteid, et ta ise ei

kontrollinud pärast uue RTRTS kehtima hakkamist uute klientide isikusamasust isikut

tõendava dokumendi alusel ning ei teinud sellest dokumendist koopiat (samas kaebaja väitel

on pärast 28.01.2008 tekkinud uute klientide puhul dokumendi koopiad olemas). Kuigi

Ettekirjutusest jääb mulje, et RAB tugineb sisuliselt RTRTS § 15 lg 1 tulenevale

isikusamasuse kohapealse tuvastamise kohustusele, puudub samas Ettekirjutuse õiguslikus

põhjenduses viide § 15 lg-le 1. Selle asemel osundatakse § 15 lg-le 2, mille kohaselt

krediidiasutus ja finantseerimisasutus ei tohi osutada teenuseid, mida on võimalik kasutada

ilma tehingus osaleva isiku isikusamasust tuvastamata ja esitatud teavet kontrollimata.

Krediidiasutus ja finantseerimisasutus on kohustatud konto avama ja kontot pidama

kontoomaniku nimel. Viide nimetatud sättele jääb arusaamatuks, kuna puuduvad andmed, et

kaebaja oleks jätnud klientide isikusamasuse hoopis tuvastamata või esitatud teabe

kontrollimata. Teatavasti ei tähenda isiku isikusamasuse tuvastamine, et seda saab teha vaid

„viibides isiku või tema esindajaga samas kohas“. Seadus näeb ette ka hoolsusmeetmete

lihtsustatud korras kohaldamise. Milliseid nõudeid Ferratum kõigi kontrollitud 77 laenu

väljastamise korral ei täitnud, jääb eeltoodud põhjustel ebaselgeks. RAB on viidanud

Ettekirjutuses ka RTRTS § 13 lg 1 p-le 5 ja märkinud, et selle sätte kohaselt Ferratumil on

kohustus ärisuhet pidevalt jälgida, sealhulgas jälgida ärisuhte vältel teostatud tehinguid,

regulaarselt kontrollida isikusamasuse tuvastamisel kasutatud andmeid, ajakohastada

asjakohaseid dokumente, andmeid ja teavet ning vajaduse korral tuvastada tehingus kasutatud

vahendite allikas ja päritolu. See jälgimise ja ajakohastamise kohustus käiks jälle nagu just 65

varasema kliendi kohta. Ebaselgeks jääb ettekirjutuse maht seega ka seetõttu, et RAB on

kohustanud viima oma protseduurireeglid ja tööprotsess finantseerimisteenuste osutamisel

RTRTS nõuetega vastavusse, samas on taandatud need „protseduurireeglid ja tööprotsess“

üksnes asjaolule, et tehinguid ärisuhte raames tohib teostada ainult nende isikutega, kellega on

isikusamasuse tuvastamise kohustus täidetud, sh tehtud kliendi isikut tõendavast dokumendist

koopia. Seega lõppastmes nagu nõuaks RAB, et nii varasemate kui ka pärast uue RTRTS

kehtima hakkamist tekkinud klientide puhul tuleb igakordselt tehingu tegemisel klientide

isikusamasus tuvastada viibides isiku või tema esindajaga samas kohas ja tehes sealjuures

kliendi isikut tõendavast dokumendist koopia. Selline absoluutne nõue on aga alusetu. Liiatigi

on kaebaja asunud uue seaduse kehtivuse ajal klientide isikusamasust tuvastama kliendiga nn

näost-näkku kohtudes, seda nii Printwerk Kuller OÜ ja Eesti Post AS vahendusel kui ka

kaebaja enda kontoris kohapeal. Järelikult ei ole mõistetav, mis osas Ferratum vastutab

kolmandale isikule üle antud kohustuste täitmise eest. Samuti on Ettekirjutus ebaselge selles

osas, mis ajaks tuleb ettekirjutus täita, st mis ajast alates „Ettekirjutuse tähtajaks täitmata

jätmise korral“ võidakse Ferratumile rakendada sunniraha tasumise kohustust. Seega, kuna

Ettekirjutus toodud kujul on eelmärgitud 65 varasema kliendi osas põhjendamatu, nagu kohus

eelnevalt tuvastas, ning kuna Ettekirjutus ei vasta ka selguse ja üheselt mõistetavuse nõuetele,

Ettekirjutus on tõsiste puudustega faktilise ja õigusliku motiveerimise osas, siis ei ole see

lõpuni kontrollitav. Arusaamatu ja kontrollimatu ning vähemalt osaliselt alusetu haldusakt on

aga õigusvastane ja sellisena piirab kindlasti kaebaja ettevõtlusvabadust. Õigusvastane

haldusakt kuulub tühistamisele. Tegelikult on kohtul tõsine kahtlus, et Ettekirjutus on tühine,

kuna eeltoodut arvestades esinevad nimetatud haldusakti puhul sellekohased tunnused. Nimelt

HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Antud juhul ei selgu Ettekirjutusest, milliste klientide osas ja milliseks ajaks tuleb Ferratumil

oma protseduurireeglid ja tööprotsess milliste RTRTS konkreetsete sätetega kooskõlla viia.

22

9. Täiendavalt märgib kohus järgmist. Kohus ei nõustu Ferratumi väitega, et RAB tegevus

Ettekirjutuse tegemisel ning RTRTS rakendamisel ei lähtu RTRTS-s sätestatud eesmärkidest.

Kaebaja leiab, et RAB tegutseb poliitilistel ja tarbijakaitselistel põhjustel, eesmärgiga

rahapesu tõkestamise ettekäändel sundida kiirlaene pakkuvaid äriühinguid oma tegevust

oluliselt piirama, ning võitluseks nn aluskuritegevusega. RTRTS § 1 järgi selle seaduse

eesmärk on tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist

rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. RTRTS § 4 lg 1 kohaselt rahapesu on kuritegeliku

tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu,

asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste

varjamine või saladuses hoidmine; 2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine

või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või

abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest

tagajärgedest. Rahapesu mõiste ei ole aegade jooksul sisuliselt muutunud, vaid see on üksnes

täpsustunud. Seega, vaatamata kiirlaenudena väljastatud suhteliselt väikestele summadele, ei

ole välistatud, et juba suurema summana tagastatakse kuritegelikul teel saadud raha, mis ongi

käsitatav rahapesuna. RAB tõi selle võimaluse kohta ilmekad näited. Asjaolust, et Kripo

kommunikatsioonibüroo juhataja Kadri Põldaru 3. septembril 2008 Postimehes avaldatud

artiklis märkis: „tegelikult on silmast silma isiku tuvastamise nõue mõeldud inimeste endi

kaitseks, et ei oleks võimalik korraldada suuri pettusskeeme, millest ilmselt kõik kuulnud

on.”, ei saa teha järeldust, et just RAB toimib RTRTS eesmärki eirates. Tegemist on Kripo

ühe töötaja kommentaariga ühe seadusnõude tähendusele. Kohus leiab, et iseenesest ei ole

see väide ka vale – tõepoolest aitab isiku silmast silma tuvastamise nõue vältida isiku

langemist võimaliku pettuse ohvriks – et keegi võtab tema nimel laenu. Igal seadusel võivad

olla lisaks peaeesmärgile ka varjatud eesmärgid ja mõjud muudele eluvaldkondadele.

10. Mis puutub mõningate RTRTS sätete võimalikku vastuolu PS-ga, siis selles osas ei saa

kohus seisukohta võtta. Kuivõrd kohtule ei ole ülaltoodut arvestades arusaadav, mis sätet

millisel juhtumil ja mis põhjusel RAB Ettekirjutuses kohaldas, siis ei saa kohus ka kontrollida

nende sätete proportsionaalust laiemas ega kitsamas mõttes.

Et Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud rahapesuriskidega ja teatud sätete kooskõla PS-

ga kohus antud juhul ei kontrolli, siis on asjassepuutumatud poolte väited kuritegevuse

statistika kohta. Kuna Ettekirjutuse aluseks ei olnud ka rahandusministri 3. aprilli 2008 a.

määrus nr 11, siis on asjakohatu ka vastustaja väide, et Ferratumi klientuur ei vasta määruse

§-s 3 toodud tingimustele.

11. Samas peab kohus põhjendatuks kaebaja arvamust, et olukorras, kus RAB väidetavalt

tegi kindlaks RTRTS-s sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustuse täitmata jätmise

Ferratumi poolt, puudus tal kaalutlusõigus, kuidas sellele rikkumisele reageerida – kas

ettekirjutuse või väärteomenetluse algatamisega. Vastavalt RTRTS § 37 lg 1 p-le 10 on RAB

ülesandeks ka selles seaduses sätestatud väärtegude menetlemine. Sama seaduse §-s 57 on

sätestatud väärteo - isikusamasuse tuvastamise kohustuse täitmata jätmine – tagajärjed: lg 1

kohaselt kohustatud isiku või tema töötaja poolt käesolevas seaduses sätestatud isikusamasuse

tuvastamise kohustuse täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut,

lg 2 kohaselt sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni. Kuskilt ei tulene, et RAB-l on diskretsioon

sellesisulise väärteo avastamisel otsustada, kas teha väärteo menetlemise asemel ettekirjutus.

Samas ei oma eelmärgitud täiendavad asjaolud tähtsust, kuna kaebus kuulub selletagi

rahuldamisele ja Ettekirjutus tühistamisele.

23

12. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu menetluskulud, nii RAB enda

võimalikud kulud kui ka kaebuse esitaja kulud, peavad jääma RAB kanda.

Kaebuse esitaja on taotlenud kohtukulude väljamõistmist - õigusabikulud 48 886.20 krooni ja

riigilõiv vastavalt maksekorraldusele. Selleks on Ferratum esitanud kohtule vastavalt HKMS

§ 93 lg-le 1 kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid: Raidla Lejins & Norcous

Advokaadibüroo OÜ arved koos spetsifikatsiooniga, raamatupidaja õiendi ja konto

väljavõtted /tl 40-46/, maksekorraldus riigilõivu 80.- krooni tasumise kohta sisaldub juba

kohtutoimikus /tl 14/.

RAB leiab, et kulude kandmine on tõendatud, kuid kaebaja kulud on natuke liiga suured,

arvestades kohtukulusid varasemas samasisulises vaidluses, mis väidetavalt oli palju

keerukam ja kus kulud olid väiksemad.

13. Kohtule esitatud eelviidatud dokumentide põhjal kohus leiab, et kulude kandmine

Ferratumi poolt on tõendatud.

HKMS § 92 lg 10 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 kohus mõistab välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus ei leia, et käesoleva vaidluse keerukust, uudsust ja eripära arvestades (sh Ettekirjutuse

ebaselgus tingib kaebajal vajaduse hoopis laiemalt argumenteerida) oleks õigusabikulude

täies ulatuses väljamõistmine RAB suhtes ebaõiglane või et see ei oleks põhjendatud.

Liiatigi olukorras, kus õigusabikulude nn kontrolli all hoidmiseks on osa õigusabist teostatud

advokaadibüroo muude töötajate abi kasutades madalama tunnitariifiga ning arved ei kajasta

10.11.2008 ligi kolmetunnist kohtuistungit.

Hurma Kiviloo

kohtunik