3-07-1290/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1290

Haldusasi

OÜ Helmeron kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu-

ja

tollikeskuse

02.03.2007

maksuotsuse

nr 12-5/128 ning Maksu- ja Tolliameti 24.05.2007

vaideotsuse nr 6-1/128-3 tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 07.01.; 19.03.; 14.05.; 03.10.; 08.10. ja

29.10.2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Helmeron

Esindaja: adv. Vahur Kivistik

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Meelis Rohtlaan

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Helmeron kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. 02. märtsi 2007. aasta maksuotsusega nr 12-5/128 kohustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus OÜ-d Helmeron tasuma käibemaksu summas 495 065 krooni ning tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 1 131 793 krooni. Esiteks leiti maksuotsuses, et OÜ Helmeron

poolt deklareeritud 0%-lise määraga maksustatav käive oli 2004. aasta märtsi ja oktoobri vahelisel

perioodil tegelikust 1 182 883 krooni võrra väiksem. Teiseks asuti maksuotsuses seisukohale, et

2004. aasta märtsi- ja oktoobrikuu vahelisel perioodil ei soetanud OÜ Helmeron talle OÜ Fixanor,

OÜ Faunus, OÜ Baltpartners, OÜ Daalor Grupp ja OÜ Peipsi Servis nimel väljastatud arvetel

näidatud kaupu ja teenuseid, mistõttu puudus OÜ-l Helmeron nende arvete alusel

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Samuti leidis maksuhaldur, et OÜ-l Helmeron puudus

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus OÜ Koduaken poolt väljastatud sularahakviitungite alusel.

Kolmandaks leiti maksuotsuses et, et kuna tehingute toimumine OÜ-ga Fixanor, OÜ-ga Faunus,

OÜ-ga Baltpartners, OÜ-ga Daalor Grupp ja OÜ-ga Peipsi Servis ei ole tõendatud, siis ei ole

tõendatud neile tehtud väljamaksete seotus ettevõtlusega, mistõttu tuleb neid käsitleda ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksetena, millelt kuulub tasumisele tulumaks.

2. Maksuotsuse kohaselt soetas kaebuse esitaja viimatinimetatud viielt äriühingult treitoorikuid ja

treimisteenust ning valmistas toorikutest peenratugesid ning mänguasju. Maksuhaldur asus

seisukohale, et kaebuse esitajal lao ja laoarvestuse puudumine ning müüdud kauba jaoks vajaliku

materjali ja ostetud materjali koguste väga suured erinevused annavad tunnistust sellest, et OÜ

Helmeron ei vajanud ja ei ostnud reaalselt nii palju materjali. Seejuures esitatakse maksuotsuses

materjali kuluarvestus, millest nähtub, et kui arvestada kontrollitud perioodil ostetud materjali

hulgast (146 666 treitoorikut) maha samal perioodil valmistatud kauba tootmiseks kulunud materjal

(24046 treitoorikut) ning maksuhalduri arvestuse kohaselt angaari kütmiseks kasutatud toorikute

hulk, siis pidanuks alles jääme umbes 111 720 treitoorikut, ent 2005. aasta aprillis koostatud vaatluse

protokolli kohaselt oli kaebuse esitaja kasutuses olnud angaari juures üksnes 6856 pikka ja umbes

5500 lühikest toorikut, hoolimata sellest, et äriühing oli jätkuvalt toorikuid juurde ostnud. Samuti tõi

maksuhaldur välja, et arvestades OÜ Helmeron 2004. ja 2003. majandusaasta aruannetes kajastatud

materjali koguseid, oleks isegi juhul kui kauba müügihind olnuks võrdne selle tarbeks kulutatud

materjali hinnaga, olnud ostetud materjali veel piisavalt alles ning kontrollitaval perioodil uute

toorikute ostmiseks puudunuks vajadus. Samuti märgib maksuhaldur, et kaebuse esitaja ei

deklareerinud ka väidetavalt tootmiseks mittekõlbuliku materjali müüki küttepuudena, mis ometi

olnuks võimalik.

3. Tehingute (kasepuust treitud toorikute müük) puudumist OÜ Helmeron ja OÜ Cording Trade

vahel põhjendatakse maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o arvete eest on tasutud sularahas, ent kaebuse esitaja kassa väljamineku orderitel puuduvad

nii raha saaja kui väljamaksja allkirjad, kusjuures väljamaksete aluseks on OÜ Cording Trade

kassa sissetuleku orderi kviitungid;

o arvetelt ei selgu kauba kogus;

o OÜ Cording Trade ei olnud tegutsev ettevõte: puudusid töötajad, registrijärgsel asukohal

ettevõte ei asunud, ettevõtte pangakontolt ei nähtu tasumisi kauba või teenuste ostu eest,

erinevatelt äriühingutelt laekunud summad on sularahas samal päeval välja võetud, juhatuse

liige E. K. koostas OÜ Cording Trade nimel küll arveid ja võttis pangast raha ning esitas

käibedeklaratsioone, ent ei ole kunagi näinud kaupa ega tea midagi OÜ-st Helmeron ega

Peeter Kuusestest;

o OÜ Helmeron juhatuse liige P. Kuuseste ei suutnud meenutada tehingute üksikasju ning

hoidis kõrvale maksuhalduri poolt esitatud küsimustele vastamisest või andis üksnes väga

üldsõnalisi vastuseid;

4. Tehingute (kasepuust treitud toorikute müük) puudumist OÜ Helmeron ja OÜ Faunus vahel

põhjendatakse maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o arvete eest on tasutud sularahas, ent kaebuse esitaja kassa väljamineku orderitel puuduvad

nii raha saaja kui väljamaksja allkirjad, kusjuures väljamaksete aluseks on OÜ Faunus kassa

sissetuleku orderi kviitungid;

o arvetelt ei selgu kauba kogus;

o OÜ Faunus ei ole tegutsev äriühing: ei ole kunagi asunud registreeritud tegevuskohas, ei ole

olnud töötajaid, selle juhatuse liige T. K. allkirjastas OÜ Faunus nimel küll arveid, ent ei ole

kunagi kohtunud Peeter Kuusestega ega tea, kus kandis asub Ääsmäe;

o OÜ Helmeron juhatuse liige P. Kuuseste ei suutnud meenutada tehingute üksikasju ning

hoidis kõrvale maksuhalduri poolt esitatud küsimustele vastamisest või andis üksnes väga

üldsõnalisi vastuseid;

5. Tehingute (kasepuust treitud toorikute müük) puudumist OÜ Helmeron ja OÜ Fixanor vahel

põhjendatakse maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o arvete eest on tasutud sularahas, ent kaebuse esitaja kassa väljamineku orderitel puuduvad

nii raha saaja kui väljamaksja allkirjad;

o arvetelt ei selgu kauba kogus;

o OÜ Fixanor ei ole tegutsev äriühing: ei ole kunagi asunud registreeritud tegevuskohas, ei ole

olnud töötajaid, selle juhatuse liige E. L. on raske puudega isik, kes eitab igasuguseid

kontakte OÜga Helmeron või Peeter Kuusestega, ettevõtte pangakontolt ei nähtu tasumisi

kauba või teenuste ostu eest, erinevatelt äriühingutelt laekunud summad on pangakontolt

sularahas kohe välja võetud;

o OÜ Helmeron kassaraamatu ja kassa väljamineku orderite ning OÜ Fixanor kassa

sissetuleku orderitelt nähtuvad andmed ei kattu;

o kriminaalasja nr 05930000231 raames on A. L. andnud ütlusi, mille kohaselt oli OÜ Fixanor

tema kontrolli all olev äriühing, mis ei teinud tegelikke tehinguid, vaid esitas üksnes arveid.

o OÜ Helmeron juhatuse liige P. Kuuseste ei suutnud meenutada tehingute üksikasju;

6. Tehingute (kasepuust treitud toorikute ja okaspuust pakkekastide müük) puudumist OÜ

Helmeron ja OÜ Baltpartners vahel põhjendatakse maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o väidetava tehingu poolte selgitused tehingute kohta on vasturääkivad ning kummagi

osapoole raamatupidamises on tehinguid erinevalt kajastatud;

o OÜ Baltpartners ei olnud tegutsev äriühing: puudus tegevuskoht, ei asunud juriidilisel

aadressil, ei olnud töötajaid.

7. Tehingute (treimistööd) puudumist OÜ Helmeron ja OÜ Daalor Grupp vahel põhjendatakse

maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o OÜ Helmeron kassa väljamakse orderilt nähtub, et OÜ Daalor Grupp arve eest on tasutud

sularahas, ent ei selgu, kellele on raha välja makstud;

o OÜ Helmeron juhatuse liige P. Kuuseste annab vastukäivaid seletusi nii treimisteenuse

esemeks olnud materjali, tehingu osapoolte kohtumispaikade, lepingute allkirjastamise

asjaolude kui ka raha tasumise asjaolude kohta;

o OÜ Daalor Grupp juhatuse liige A. Alits kinnitab, et ei ole P. Kuusestega kohtunud ega tea

midagi OÜ-st Helmeron ega ole ka osutanud kellelegi treimisteenuseid ega käinud Ääsmäel;

o arvestades OÜ Helmeron poolt valmistatavate toodete iseloomu, ei olnud OÜ-le Helmeron

selliseid toorikuid, mida oleks olnud vaja treida;

o kauba üleandmise-vastuvõtmise aktide ning sularahakviitungite väljastamise kuupäevadest

nähtub, nagu oleks treimisteenus kätte saadud enne treimist vajava kauba üleandmist;

o tehinguga seotud dokumentidel on OÜ Daalor Grupp registrikood märgitud valesti;

o OÜ Daalor Grupp arvetel ja kviitungitel ei ole märgitud koostaja või väljastaja nime ja allkiri

on loetamatu;

o OÜ Helmeron ja OÜ Daalor Grupp raamatupidamise andmed erinevad tasumist

puudutavas osas;

o OÜ Baltpartners ei olnud reaalselt tegutsev äriühing: juhatuse liige A. Alits kinnitas, et tema

koostas teiste isikute näpunäidete järgi arveid ja muid dokumente ning võttis pangast välja

sularaha, ent kaupa ega ostjaid ei ole ta näinud, puudusid dokumendid kauba soetamise

kohta;

o OÜ-l Helmeron puuduvad tõendid, mis kinnitaksid väidetavalt OÜ-s Daalor Grupp treitud

toorikutest valmistatud kauba saatmist Soome partnerile, samuti ei asunud kaebuse eistaja

tegevuskohas väidetavalt riknenud (hallitanud) kaupa.

8. Tehingute (treimisteenuse osutamine ja treitud kasetoorikute müük) puudumist OÜ Helmeron ja

OÜ Peipsi Servis vahel põhjendatakse maksuotsuses järgnevate asjaoludega:

o puuduvad dokumendid materjali saatmise kohta OÜ-le Peipsi Servis;

o kohas, kus väidetavalt treimistöid tehti, puuduvad selleks vahendid;

o OÜ Helmeron tasus alles pärast seda, kui OÜ Peipsi Servis avas Sampo Pangas uue arve;

o Päras arvete laekumist kanti paari päeva jooksul praktiliselt samad summad üle A. L.e

kontrolli all olevatele varifirmadele, kust need omakorda sularahas välja võeti;

o OÜ Helmeron pearaamatu andmed tehingu kohta on puudulikud;

o arvete järgi ostis OÜ Helmeron kaupa OÜ-lt Peipsi Servis ja novembris ja detsembris, ent ei

tasunud selle eest;

o OÜ-l Peipsi Servis puudusid 2004. aasta oktoobrist detsembrini töötajad;

o töö Torma puidutöökajas algas alles 2005. aasta jaanuaris

o Äriühingud, kellelt OÜ Peipsi Servis väidetavalt materjale ostis, ei olnud reaalselt tegutsevad

äriühingud, vaid üksnes koostasid fiktiivseid arveid;

o on alust arvata, et OÜ Peipsi Servis juhatuse liige A. Z. lahkus Eestist seoses OÜ Peipsi

Servis kontrollimisega.

9. Maksuotsuses tuuakse välja, et P. Kuuseste tegevus OÜ Helmeron juhina on olnud vastuoluline

ja ebamajanduslik. Maksuhaldur leiab, et tootmiseks vajalikku materjali sai osta AS-st TVMK

hinnaga 1,90 krooni tükk, ent dokumentide kohaselt ostis OÜ Helmeron sama materjali vajalikust

märksa suuremal hulgal hinnaga 12-60 krooni tükk. Samuti kajastab maksuhaldur maksuotsuses OÜ

Helmeron poolt metsaveoki ja haagise soetamist ja selle hilisemat müümist OÜ-le Maden grupp

ning tõstukite ostmist OÜ-lt Baltic Lift Rent.

10. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et tuvastatud on maksupettus, mille käigus kajastas OÜ

Helmeron järjepidevalt oma raamatupidamises kaupade ja teenuste soetamist fiktiivseid arveid

väljastanud firmadelt ning see on toimunud OÜ Helmeron juhatuse liikme P. Kuuseste teadmisel ja

eelneval kokkuleppel.

VAIDLUSALUNE VAIDEOTSUS

11. Maksu- ja Tolliameti 24. mai 2007 vaideotsusega nr 6-1/128 jäeti OÜ Helmeron vaie

rahuldamata, täiendades maksuotsuses tehingute mittetoimumise ja hoolsuskohustuse rikkumise

samaaegset käsitlust kirjeldavad lõigud vaideotsuse punktis 2 esitatud põhjendustega.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

12. 25. juunil 2007 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebuses ja 17.03.2008 esitatud kaebuse

täpsustuses taotleb OÜ Helmeron Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 2. märtsi

2007 maksuotsuse nr 12-5/128 ning Maksu- ja Tolliameti 24. mai 2007 vaideotsuse nr 6-1/128-3

tühistamist. Esmalt märgib kaebuse esitaja, et vaideotsusest ei selgu, millised maksuotsuse osad

(lõigud) on vaideotsuses esitatuga asendatud, samuti toob kaebuse esitaja välja, et vaideotsusega

ei ole muudetud maksuotsuse lahutamatuks lisaks olevat kontrollakti ning eeltoodu tõttu ei saa

kaebuse esitaja enam maksuotsusest aru ja see teeb võimatuks kaebeõiguse teostamise.

13. Kaebuse esitaja väidab, et maksuhaldur ei ole enne kolmandate isikute poole pöördumist

nõudnud teavet maksumaksjalt ja rikkunud sellega MKS § 61 lg 2 nõuedid. Samuti ei ole kaebuse

esitaja rahul sellega, et menetluse lõpuleviimisel ei antud kontrolliakti ega antud maksumaksjale

võimalust esitada oma seisukohti, millega rikuti MKS § 13 lg 1.

14. Kaebuse esitaja on väljendanud ka seisukohta, et sisuliselt ei olnud tegemist mitte

üksikjuhtumi kontrolli, vaid revisjoniga, mida kinnitab menetluse ajaline kestus ja kontrolli ulatus

ning käsitledes revisjoni tunnustele vastavat kontrolli üksikjuhtumi kontrollina, on maksuhaldur

rikkunud menetlusnorme, mis on viinud õigusvastase maksuotsuse tegemisele.

15. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsus on ebaõigesti motiveeritud metsaveoauto ja tõstukitega

seotud asjaolude osas. Kaebuse esitaja toob välja, et nimetatud tehingutega seoses ei ole

maksuotsusega rikkumisi tuvastatud, kuigi neid on kontrollitud.

16. Kaebuse esitaja väidab ka, et rikutud on maksumaksja õigust olla teadlik tema suhtes

läbiviidavast menetlusest. Seejuures viitab kaebuse esitaja sellele, et teda ei teavitatud menetluse

jätkamisest pärast 07.08.2006 vaideotsusega maksuotsuse tühistamist ning samuti ei ole teda

teavitatud kolmandate isikute poole pöördumisest.

17. Ka on kaebuse esitaja aseisukohal, et vaideotsust on ebaõigesti põhjendatud A. L.e ütluste

hindamise osas, märkides, et kuna A. L. ei täpsusta, millal OÜ Fixanor tema kontrolli alla sattus,

ei saa väita, et tema öeldu Fixanori majandustegevuse puudumise kohta hõlmaks aega, mil tehti

tehingud OÜ-ga Helmeron. Samas märgib kaebuse esitaja et talle teadaolevalt puudutas L.ega

seotud kriminaalasi perioodi 2005-2006.

18. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsus on tervikuna raskesti jälgitav, laialivalguv ning sisaldab

arvukalt väiteid, mis pole kaetud tõenditega. Näitena toob kaebuse esitaja viitamise OÜ

Baltpartners kontrollaktile, milles esitatud väited ei ole aga kontrollitavad. Samuti toob kaebuse

esitaja näitena maksuotsuse lk 33 esitatud väited suhtlemisest O.ga, mille kohta puuduvad aga

igasugused tõendid. Ka märgib kaebuse esitaja, et arusaamatuks jääb, millel põhineb

maksuhalduri seisukoht, et A. Z. lahkus Londonisse seoses OÜ Peipsi Servis kontrollimisega,

kuna tal puudusid raamatupidamisdokumendid.

19. Kaebuse esitaja heidab ette sedagi, et maksuhaldur on ühtmoodi maksustanud nii tehingud,

mis toimusid sularahas kui ta tehingud, kus tasumine OÜ-le Peipsi Servis toimus ülekandega.

Sularaha osas selgitab kaebuse esitaja, et sularaha tasumist kinnitavad samavõrd nii maksja kassa

väljamineku order kui saaja sissetuleku order ning ka juhul kui saaja nimi dokumendil puudub,

ent saaja on raha saamise kohta allkirja andnud, tuleb raha väljamaksmine lugeda tuvastatuks.

Siinkohal viitab kaebuse esitaja kohtuistungil toimunud dokumentide uurimisele ning leiab, et ka

vastustaja nõustus kohtuistungil, et enamusel juhtudest on allkirja raha kättesaamise kohta

andnud isiku juhatuse liige. Ka märgib kaebuse esitaja, et talle jääb arusaamatuks, millel põhineb

vastustaja väide, et Faunus OÜ dokumentidel on allkirja asemel pitsatijäljend ning milliseid

järeldusi maksuhaldur sellest väitest teeb.

20. Kaebuse esitaja märgib, et kauba ja teenuste soetamist kinnitasid ka kohtuistungil tunnistajana

üle kuulatud J. L. ja I. L., kes samuti kinnitasid seda, et praagi ja hallituse osakaal oli väga suur ja

praaki läinud materjaliga köeti tootmisruume.

21. Kaebuse esitaja rõhutab, et äriühingu oskamatus äri kasumlikult korraldada ei saa iseenesest

olla aluseks maksukohustuse tekkele. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri põhjendused

tehingute mittetoimumise kohta osaühingutega Cording Trade, Faunus, Fixanor, Baltpartners,

Daalor Grupp ja Peipsi Servis ei ole piisavad ning tehingu teist poolt iseloomustavatele

andmetele tuginedes ei saa tõendada tehingu mittetoimumist.

22. Viidates Riigikohtu otsusele 3-4-1-1-02 leiab kaebuse esitaja, et müüja poolt käibemaksu

mittetasumine ei saa olla aluseks ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Kaebuse

esitaja leiab, et kuna KMS ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik

käibemaksu tasumisest, siis on ostjale samas summas käibemaksu tasumise kohustuse panemise

näol tegemist topeltmaksustamisega.

23. Viimaks leiab kaebuse esitaja, viidates Riigikohtu 3-3-1-34-06, et isegi kui asuda seisukohale,

et tehingute tegemine ei ole piisavalt tõendatud käibemaksuarvestuse osas, siis igal juhul on

samade tehingute arvestamine asjakohane tulumaksuarvestuses.

23. Ka leiab kaebuse esitaja, et maksuotsuses toodud väide maksupettusest on paljasõnaline ja

tõendamata ning leiab, et maksuhaldur ei ole viidanud ühelegi Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-39-03

nimetatud asjaolule, mis annaks alust arvata, et kaebuse esitaja osales maksupettuses: ei ole

tuvastatud seost Helmeroni ja arvel müüjana märgitud isikute vahel, ei ole tuvastatud, et raha

oleks tagastatud Helmeronile või seotud isikutele, ei ole tuvastatud, et osja on saanud tehingust

majanduslikku kasu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

24. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ei pea OÜ Helmeron kaebust põhjendatuks

ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja möönab, et vaideotsuses ei ole tõepoolest

maksuotsuses põhjendustes asendatavaid osi tekstiüksuste kaupa välja toodud, ent samas on

võimaik üheselt aru saada, millises osas maksuotsust muudetud on. Ka leiab vastustaja, et

kontrollakti muutmata jätmine ei muuda maksuotsust raskemini jälgitavaks, kuna kohustusi

tekitavaks haldusaktiks on siiski maksuotsus, mitte varasema menetluse käigus koostatud

kontrollakt. Vastustaja selgitab, et kontrollakt on tähtis juhul kus kõik maksuotsuses tuvastatud

asjaolud ei ole maksuotsuses kajastamist leidnud.

25. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et viimast ei teavitatud menetluse jätkamisest.

Siinkohal selgitab vastustaja, et Maksu- ja Tolliameti 07. augusti 2006 vaideotsusega saadeti

maksuasi Põhja maksu- ja tollikeskusele tagasi asja uueks otsustamiseks ning kuna vaideotsusest

oli teadlik ka OÜ Helmeron, siis teadis ta, et menetlus jätkub. Vastustaja märgib samuti, et

kaebuse esitajale ei olnud käesoleval juhul vaja uuesti anda võimalust arvamuste ja vastuväidete

esitamiseks, kuna täiendava kontrolli käigus ei kogutud uusi tõendeid, mis oleksid

maksukohustust muutnud ning varem tuvastatud asjaolude kohta on kaebuse esitaja saanud oma

seisukoha öelda.

26. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kontroll oleks tulnud vormistada

revisjonina. Vastustaja selgitab, et OÜ Helmeron kontrollimise käigus ei ole võetud meetmeid,

mis oleksid iseloomulikult revisjonile ning tegemist ei ole maksukohustuslase suhtes

enamkoormava kontrolliga. Oma seisukoha kinnituseks viitab vastustaja Riigikohtu otsusele nr 3-

3-1-20-05. Vastustaja selgitab samuti, et õigusaktidest ei tulene kohustust teavitada

maksukohustuslast üksikjuhtumi kontrolli läbiviimisest ja selle tähtajast.

27. Vastustaja väitel ei ole Maksu- ja Tolliameti 24. mai 2007 vaideotsusega muudetud

maksuotsust kaebuse esitaja kahjuks. vastustaja selgitab, et vaideotsusega ei muudetud

maksuhalduri algset seisukohta, et OÜ Helmeron ei ole maksuotsuses nimetatud

tehingupartneritelt kaupu ega teenuseid soetanud ning kõnealuseid tehinguid ei ole sootuks

toimunud.

28. Vastustaja nõustub kaebajaga, et ainult tehingu teist poolt iseloomustavatele andmetele

tuginedes ei saa tõendada tehingute mittetoimumist. Kuid samas vastustaja juhib tähelepanu

sellele, et kaebaja ja maksuotsuses nimetatud isikute vaheliste tehingute maksustamisel ei lähtunud

maksuhaldur ainult kaebaja tehingupartnerite kohta kogutud teabest ja tuvastatud asjaoludest.

Vastustaja leiab, et maksuotsuses toodud põhjendused on piisavad, et asuda seisukohale, et

tehinguid kaebaja ja maksuotsuses nimetatud äriühingute vahel pole toimunud.

29. Vastustaja leiab ka, et Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-39-03 välja toodud asjaolud, mis võiksid

viidata maksupettusele, ei ole absoluutsed ehk maksupettusega võib tegemist olla ka siis, kui

Riigikohtu otsuses nimetatud asjaolusid ei ole tuvastatud.

30. Vastustaja leiab, et tehingu teise poole identifitseerimise kohustust ei saa lugeda täidetuks

ainult sellega, et kaebajal on olemas isikut tõendavatest dokumentidest koopiad. Oluline on

vastustaja hinnangul see, kas kaebaja tuvastas isikusamasuse isikutel, kellega tehinguid tegi või

mitte. Vastustaja leiab, et kuna äriühingute Cording Trade, Faunus, Fixanor ja Daalor Grupp

juhatuse liikmed pole kunagi kohtunud kaebaja juhatuse liikme Peeter Kuuseste'ga, siis nende

osas ei ole kaebuse esitaja mingit isikute tuvastamist tegelikult teostanud ning äriühingute

Baltpartners ja Peipsi Servis esindajate puhul tuleb silmas pidada, et Peeter Kuuseste tundis

nimetatud isikuid juba eelnevalt, seega ei ole nimetatud isikute antud selgitused usaldusväärsed.

31. Vastustaja ei nõustu ka sellega, et tasumine pangakontole tõendab kõige arvetel näidatud kauba

müügitehingute toimumist.

32. Viimaks selgitab vastustaja, et maksuhalduri seisukoht on see, et tooret osteti eelnevatel

maksustamisperioodidel ning vaidlusaluste tehingute puhul tooret ei ostetud. Vastustaja ons

seisukohal, et kui kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri seisukoht on vale, siis peab kaebaja esitama

vastavad põhjendused ja tõendid, mis maksuhalduri seisukoha ümber lükkaks. Samuti juhib

vastustaja tähelepanu sellele, et kui maksuhaldur on seisukohal, et vaidlusaluste tehingute käigus

tooret ei ostetud ning puudus ka vajadus toorme ostmiseks, siis ei olegi maksuhalduril võimalik

välja selgitada, millises ulatuses on tooret reaalselt ostetud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

33. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Helmeron kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

rahuldamata jätta. Maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole

maksuotsuses nimetatud äriühingutega viimaste poolt esitatud arvetel kajastatud kaupu või

teenuseid soetanud, mistõttu puudub kaebuse esitajal õigus kõnealuste arvete alusel

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning samuti on maksuhaldur õigesti leidnud, et pole võimalik

tuvastada, kellele ja mille eest on kaebuse esitaja eelnimetatud äriühingute poolt esitatud arvetel

näidatud rahasummad tegelikult tasunud, siis tuleb neid käsitleda ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksetena.

34. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks pidada kaebuse esitaja seisukohta, et vaidlustatud

maksuotsuse ühtse tervikteksti puudumise tõttu ei ole kaebuse esitajal võimalik oma õigusi

kaitsta. Kohus möönab, muutes vaideotsusega osaliselt maksuotsuse põhjendusi, oleks olnud

mõistlik konkreetselt ära näidata, millised tekstiosad maksuotsuses asendatakse ning see oleks

hõlbustanud maksuotsuse lugemist, ent samas on vaideotsuses toodud tekstiga asendatavad

maksuotsuse põhjendused arusaadavalt ja selgelt määratletud. Vaideotsuse resolutiivosa kohaselt

asendatakse vaideotsuse punktis 2 esitatud põhjendusega need vaidlusaluse maksuotsuse lõigud,

milles käsitletakse samaaegselt tehingute mittetoimumist ja hoolsuskohustuse rikkumist. Tähele

tuleb panna sedagi, et kohtumenetluses on vastustaja esitanud 18. jaanuaril 2007 oma täiendava

selgituse, mille kohaselt on vaideotsusega muudetud maksuotsuse lk 18 viimast lõiku ja lk 19

esimest ja teist lõiku, lk 23 olevale loetelule järgnevat kahte lõiku ning lk 49 esimest ja teist lõiku.

Halduskohtute praktikas on tunnustatud vastustaja võimalust haldusakti põhjendusi

kohtumenetluse käigus täpsustada ja täiendada, tingimusel, et vastustaja ei asu kohtumenetluses

haldusakti sisustama nii-öelda hiljem otsitud põhjendustega, mis ilmselt ei saanud olla aluseks

haldusakti andmisel. Samast põhimõttest tulenevalt saab kohtumenetluses täpsustada ka vaidluse

esemeks oleva vaideotsuse põhjendusi. Kuivõrd vaidlusaluse vaideotsuse resolutiivosa kohaselt

asendatakse maksuotsuses vastavad lõigud, siis tuleb maksuotsust lugeda selliselt, et vastustaja

poolt kohtule 18. jaanuaril 2008 esitatud täiendavas selgituses loetletud maksuotsuse lõigud

tähelepanuta jätta ning nende asemel lugeda vaideotsuse 2. punktis toodud põhjendusi. Kohus

leiab, et kuivõrd vaideotsusega asendatavad maksuotsuse põhjendused on vaideotsuses sisuliselt ja

arusaadavalt määratletud ning vastustaja on kohtumenetluse käigus viidanud ka maksuotsuse

konkreetsetele tekstiosadele, siis on väited maksuotsuse tervikteksti puudumisest alusetud.

Siinkohal tuleb tähele panna, et kuigi kaebuse esitajale on vastustaja täiendav vastus koos 06.

veebruari 2008 kohtumäärusega edastatud, ei ole kaebuse esitaja mingisugust sisulist seisukohta

selles osas kujundanud, korrates edaspidises menetluses üksnes varasemat seisukohta, et

haldusakti terviktekst puudub ning kaebuse esitajal ei ole jätkuvalt võimalik aru saada, milliseid

maksuotsuse lõike on vaideotsusega muudetud. Kohus märgib seejuures, et sisulises osas on

vaideotussega maksuotsuse põhjendustes tehtud muudatused väheolulised ning üksnes täpsustava

iseloomuga. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et põhimõttelistes küsimustes

maksuotsust ei muudetud, kuivõrd nii enne kui ka pärast vaideotsust oli maksuotsuse

põhjendavas osas keskne koht maksuhalduri seisukohal, et vaidlusaluseid tehinguid ei ole üldse

toimunud ning kaebuse esitaja ei ole arvetel nimetatud kaupu ja teenuseid soetanud ei arvel

müüjana näidatud isiku ega ühegi muu isiku käest. Kohus selgitab siinkohal, et kaebuse esitaja

poolne hoolsuskohustuse täitmine või rikkumine mängiks olulist rolli juhul, kui maksuhaldur

oleks tuvastanud, et arvetel näidatud kaubad ja teenused on tegelikult siiski soetatud, ent mitte

arvele müüjana märgitud isikult. Sel juhul tõusetuks küsimus, kas kaebuse esitaja (ostja) on olnud

nõutavalt hoolas müüja isiku väljaselgitamisel. Olukorras, kus aga maksuhaldur on asunud

seisukohale, et ka objektiivselt ei ole arvetel kajastuva sisuga majandustehinguid toimunud, ei

saagi põhimõtteliselt tõstatada eraldi küsimust sellest, kas ostja oli tehingupartneri isikusamasuse

tuvastamisel hoolas või mitte. Rõhutada tuleb aga seda, et ka maksuotsuse algsest redaktsioonist

ei saa tuletada maksuhalduri seisukohta, nagu võinuks kaebuse esitaja arvetel näidatud kaubad või

teenused soetada kelleltki teiselt kui arvel müüjana näidatud isikult.

35. Kaebuse esitaja arutlus sellest, kas OÜ Helmeron suhtes läbiviidud kontroll vastas rohkem

üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni tunnustele, ei ole käesoleva vaidluse seisukohast iseenesest

tähtis. MKS § 59 lg 2 alusel jaguneb maksukohustuslase kontroll üksikjuhtumi kontrolliks ja

üldkontrolliks ehk revisjoniks. 3-3-1-20-05 leidis Riigikohus, et kontrolli ja revisjoni sisuline

eristamine ainult kontrolli ulatuse alusel on võimatu ning revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli

sisuline eristamine hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega. Samas leidis

Riigikohus, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas

tegemist on enamkoormava kontrollimisega ning leidis seejuures, et kui asjaolud ja tõendid

viitavad sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see,

kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus. Kahe kontrollivormi

eristamine on oluline eelkõige MKS § 102 lg 3 sätestatud korduvrevisjoni keelu valguses ning

vajadus tuvastada, et varem läbi viidud üksikjuhtumi kontroll vastas tegelikult revisjoni

tunnustele, saabki tekkida teistkordse kontrolli läbiviimise korral. Käesoleval juhul ei ole kaebuse

esitajat teistkordselt kontrollima asutud ning arutlus valitud kontrolliviisi üle seega tarbetu. Kohus

leiab, et ka olukorras, kus maksuhaldur tuvastab maksukohustuse aluseks olevad asjaolud

üksikjuhtumi kontrolli menetluses, ilma et ta oleks võtnud seejuures selliseid menetluslikke

meetmeid, mis on võimalikud üksnes revisjoni korral, ei saa maksuotsuse kehtetuks tunnistamist

taotleda põhjusel, et asjaolusid arvestades oleks maksuhaldur pidanud valima kontrolli vormiks

revisjoni. Käesoleval juhul on maksuhaldur vormistanud kontrolli üksikjuhtumi kontrollina ega

ole seejuures menetluse käigus võtnud meetmeid, mis olnuksid lubatavad üksnes revisjoni korral.

Vastustaja märgib õigesti, et sellisteks meetmeteks on eelkõige kontrolli läbiviimine

maksukohustuslase tegevuskohas selleks eraldatud töökohal ning revidendi õigus anda suulisi

korraldusi ehk teisisõnu on maksukohustuslasel revisjoni käigus üksikjuhtumi kontrolliga

võrreldes suurem kaasaaitamiskohustus. Lisaks tuleb tähele panna ka seda, et isegi juhul kui asuda

seisukohale, et konkreetsel juhul pidanuks maksuhaldur valima üksikjuhtumi kontrolli asemel

revisjoni vormi, siis tuleks vale kontrollivormi valimist käsitleda menetlusliku rikkumisena. Selline

menetlusviga ei saanud aga kuidagi mõjutada maksumenetluses asjaolude tuvastamist ning

maksuotsuse tegemist ning juba seetõttu ei saaks see haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 58

sätestatud üldpõhimõttest tulenevalt olla maksuotsuse kehtetuks tunnistamise aluseks.

36. Põhjendatuks ei saa ka pidada kaebuse esitaja etteheidet, et maksuhaldur ei ole talle teatanud

maksumenetluse jätkamisest pärast Maksu- ja Tolliameti 07. augusti 2006 vaideotsuse tegemist.

Nimetatud vaideotuse (II tl 21) resolutiivosa kohaselt saadeti asi Põhja maksu- ja tollikeskusele

uueks otsustamiseks ning kohtu hinnangul pidi kaebuse esitaja sellisest vaideotsuse resolutsioonist

igal juhul aru saama, et menetlus jätkub ning päädib Põhja maksu- ja tollikeskuse uue otsusega.

Vaidlust ei ole selles, et vaideotsus on kaebuse esitajale kätte toimetatud ning kohus nõustub

vastustajaga selles, et täiendav teatamine maksumenetluse jätkamisest ei olnud vajalik.

37. Vaidlusaluse maksuotsuse tühistamiseks ei anna põhjust ka see, et enne maksuotsuse tegemist

ei koostatud uut kontrollakti ega antud kaebuse esitajale võimalust selle kohta oma vastuväiteid

esitada. Võrreldes maksumenetluses 23. veebruaril 2006 koostatud kontrollakti (kd I tl. 100) ja

käesoleva vaidluse esemeks oleva maksuotsust, siis tuleb asuda seisukohale, et ühtegi kaalukat uut

asjaolu, mis oleks kaebuse esitajale pandava maksukohustuse suurust muutnud, ei ole

maksuhaldur hilisema menetluse käigus tuvastanud ega uusi tõendeid kogunud. Eelnimetatud

kontrollaktis kajastatuga võrreldes on vaidlusaluses maksuotsuses põhjendatud OÜ-ga Fixanor ja

OÜ-ga Peipsi Servis väidetavalt tehtud tehingute mittetoimumist ka A. L.e poolt

kriminaalmenetluses antud ütlustega. Samas ei ole tegemist uue asjaoluga, mis oleks võrreldes

varasemalt tuvastatutega kaebuse esitaja maksukohustust muutnud. Seejuures tuleb tähele panna,

et nii vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud 19. mai 2006 maksuotsuses kui ka käesoleva vaidluse

esemeks olevas maksuotsuses on kaebuse esitajale pandud kohustused ühesugused.

38. Kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur on pärast 07. augusti 2008 vaideotsuse tegemist

pöördunud kolmandate isikute poole ilma eelnevalt kaebuse esitaja poole pöördumata ning MKS

§ 61 lõikes 2 sätestatut, ei ole tõene. Ka kaebuse esitaja ise ei ole täpsustanud, milliste kolmandate

isikute käest on maksuhaldur väidetavalt eeltoodud viisil seletusi võtnud. Siinkohal märgib kohus

aga, et MKS § 61 lõikes 2 sätestatu rikkumine ei saa iseenesest olla maksuotsuse kehtetuks

tunnistamise aluseks, kuna eelnimetatud sätte eesmärk on kaitsta kolmandaid isikud maksuhalduri

põhjendamatu tülitamise eest ehk teisisõnu peab see säte tagama, et maksuhaldur ei asuks panema

menetluses kohustusi kolmandatele isikutele enne kui on ilmnenud, et kogu maksukohustuse

kindlaksmääramise seisukohast vajalikku teavet ei ole võimalik saada maksukohustuslaselt endalt.

39. Põhjendatud ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et Maksu- ja Tolliameti 24. mai 2007

vaideotsusega on maksuotsust muudetud kaebuse esitaja kahjuks. Vaideotsusega on muudetud

üksnes maksuotsuse põhjendavat osa. HMS § 60 lõikes 2 tulenevalt on siduv õiguslik tähendus

haldusakti resolutiivosal ning haldusakti muudel osadel, sealhulgas põhjendustes tuvastatud

asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kuivõrd

vaideotsusega ei ole maksuotsuse resolutiivosa muudetud, ei saa väita, et vaidemenetluses oleks

maksuotsust kaebuse esitaja kahjuks muudetud. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väitega, nagu

ei oleks maksuotsuse muutmine vaideotsusega sootuks võimalik ning Maksu- ja Tolliamet oleks

pidanud maksuotsuse tühistama ja asja Põhja maksu- ja tollikeskusele uueks otsustamiseks

saatma. MKS § 148 lg 1 p 2 kohaselt on maksuhalduril vaide läbivaatamisel muuhulgas õigus anda

haldusakt, sooritada toiming või teha asjas uus sisuline otsus. Selle sätte alusel on Maksu- ja

Tolliametil õigus vaidemenetluses vaidlustatud maksuotsust ka muuta ja täiendada.

40. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lõikest 1

tulenevalt

maksukohustuslase

poolt

tasumisele

kuuluvaks

käibemaksusummaks

maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt

arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba

või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS §

29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt

on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest

tasumisele kuuluv käibemaks. Samamoodi oli sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus reguleeritud

ka enne 01. maid 2004 kehtinud käibemaksuseaduse § 20 lõigetes 1 ja 3. Tulumaksuseaduse

(TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud

kuludelt, kusjuures sama paragrahvi 2. lõike punktide 3-5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud

kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates

õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja

ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks.

Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebuse esitaja on maksuotsuses nimetatud

isikutega tehinguid teinud või mitte. Kuivõrd käibe- ja tulumaksuarvestusele esitatavad nõuded on

erinevad, siis on vaidluse lahendamiseks hinnata esiteks seda, kas kaebuses nimetatud äriühingud

on nende poolt kaebuse esitajale esitatud arvetel näidatud kaupu ja teenuseid kaebuse esitajale

müünud. Kui vastus selle küsimusele on eitav, tuleb järgnevalt kontrollida, kas arvetel nimetatud

sisuga tehingud võivad siiski olla toimunud, ent kaebuse esitaja ja mõne tundmatu isiku vahel. Kui

vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb Riigikohtu praktikast tulenevalt kaebuse esitaja

käibemaksukohustuse osas kontrollida seda, kas kaebuse esitaja on heauskselt eeldanud, et

müüjaks on arvel märgitud isik ning on seejuures olnud müüja isikusamasuse tuvastamisel

nõutavalt hoolas ega ole oma käitumisega andnud alust kahtluseks maksupettuses osalemise kohta

ning tulumaksukohustuse puhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et

arve esitanud isik ei ole kauba müüja. Juhul kui leiab aga tuvastamist, et ka objektiivses mõttes ei

ole arvetel näidatud sisuga tehinguid toimunud, see tähendab, et kaebuse esitaja ei ole arvetel

näidatud kaupu ja teenuseid sootuks soetanud mitte üheltki isikult, siis puudub vajadus

väidetavate tehingupartnerite isikusamasuse tuvastamist ning tegeliku müüja olemasolust teadmist

või mitteteadmist puudutavate küsimuse kaalumiseks.

41. Kuigi formaalselt on kaebuse esitaja vaidlustanud maksuotsuse tervikuna, ei ole kaebuses

tehtud ühtegi etteheidet seoses käibemaksu määramisega OÜ-ga Koduaken tehtud tehingutelt.

Seega loeb kohus, et selles osas vaidlus poolte vahel vaidlus puudub.

42. Kaebuse esitaja ja OÜ Cording Trade vaheliste tehingute mittetoimumist tõendab ennekõike

OÜ Cording Trade juhatuse liikme E. K. antud seletus (kd II, tl 121), milles E. K. väidab, et ei tea

midagi OÜ-st Helmeron ega Peeter Kuusestest ning et juhatuse liikmena tegeles E. K. sisuliselt

vaid erinevate dokumentide allkirjastamise ning pangast sularaha väljavõtmisega, teadmata midagi

enda juhitava äriühingu reaalsest majandustegevusest ja nägemata kunagi kaupa, mida OÜ

Cording Trade väidetavalt müüs. Kohus ei näe põhjust E. K. seletuses kahelda ning isegi kaebuse

esitaja ei ole ei maksu-, vaide-, ega kohtumenetluses toonud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust

E. K. seletuses õigsuses kahelda. Asjaolu, et OÜ Cording Trade arvetel (kd II, tl. 109 jj) ning

kviitungitel (kd II, tl 113 jj) on E. K. allkiri, ei tõenda tehingute toimumist. Isegi eeldades, et

eelnimetatud kviitungitel on tegemist E. K. omakäelise allkirjaga, ei kinnita need raha

vastuvõtmist, kuna E. K. väitel ei ole ta Peeter Kuusestega kohtunud ning seega on allkirja

ehtsuse korral E. K. selle andnud samamoodi, nagu ta oma seletuse kohaselt allkirjastas arveid ja

maksudeklaratsioone, mis olid tema jaoks teiste isikute poolt varem ette valmistatud.

Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et ei OÜ Cording Trade kassa sissetuleku orderitelt ega ka

vastavatelt OÜ Helmeron kassa väljamineku orderitelt (kd II, tl. 117 jj) ei nähtu OÜ Helmeron

poolt sularaha üle andnud isiku nimi. Samuti on Peeter Kuuseste andnud maksuhadurile

vaidlusaluste tehingute kohta vaid väga üldsõnalisi selgitusi (kd II, tl. 93), täpsustamata muuhulgas

raha üleandmisega seotud asjaolusid. P. Kuuseste seletusest nähtuvalt on ta E. K.ga kohtunud

ning teinud viimase passist koopia. Maksuhaldur on seejuures põhjendatult püstitanud küsimuse

sellest, mil viisil ja kus tehti E. K. passist valguskoopia ning on asunud seisukohale, et OÜ

Helmeron tegevuskohas dokumendist valguskoopia tegemine võimalik ei olnud. Seejuures

kaebuse esitaja ei ole seda maksuhalduri seisukohta ei vaide- ega kohtumenetluses pidanud

vajalikuks ümber lükata ega kuidagi kommenteerida. E. K. sõnu kinnitab kaudselt ka asjaolu, et

maksuhaldurile antud kirjalikus seletuses märgib P. Kuuseste, et ei suuda E. K.ga ühenduse

saamise asjaolusid meenutada. P. Kuuseste ei ole ei maksu-, vaide- ega kohtumenetluses suutnud

esitada ühtegi adekvaatset selgitust selle kohta, kuidas ärilised suhted OÜ Helmeron ja OÜ

Cording Trade vahel tekkisid. Eelnevast tulenevalt saab asuda seisukohale, et E. K. passist tehtud

valguskoopia on OÜ Helmeron saanud koos tehingu toimumist kinnitavate dokumentidega ning

tõene on E. K. väide, et ta P. Kuusestega kohtunud ei ole. Seetõttu ei saanud P. Kuuseste anda E.

K.le üle ka sularaha, mistõttu on OÜ Cording Trade kassa sissetuleku orderitel olevad E. K.

allkirjad ka nende õigsust eeldades tõendusväärtuseta. Kohus nõustub vastustajaga selleski, et OÜ

Helmeron kassa väljamineku orderitel väljamakse alusena OÜ Cording Trade kassa sissetuleku

orderi numbri näitamine on kummaline ning hoolimata sellest, kas raamatupidamise põhimõtete

kohaselt saaks väljamakse aluseks olla teise isiku poolt antud kinnitus raha saamise kohta või

mitte, kinnitab eelnev, koostoimes muude tuvastatud asjaoludega, et OÜ Helmeron ja OÜ

Cording Trade vahel liikusid üksnes tehinguid kajastavad dokumendid, mitte aga kaup ja raha.

Asjaolu, et tehinguid puudutavad dokumendid on fiktiivsed, kinnitab ka see, et kuigi väidetavad

tehingud tehti 2004. aasta märtsis, tuvastas P. Kuuseste OÜ Cording Trade ja selle esindaja

esindusõiguse väidetavalt 2003. aasta oktoobris välja antud äriregistri B-kaardi alusel.

Äriseadustiku § 34 lõikest 2 tulenevalt saab isik registrikaardi väljavõttel kajastatud andmetele

tugineda 15 päeva jooksul väljavõtte väljastamisest arvates. Seega ei saanud ligi viis kuud tagasi

väljastatud registrikaardi väljavõttel olla kaebuse esitaja jaoks mingisugust õiguslikku tähendust

ning sellise dokumendi olemasolu kinnitab üksnes veendumust, et tehinguid tegelikult ei

toimunud ja vastavad dokumendid on kogutud üksnes vastupidise ekslikku mulje loomiseks.

43. Alust tehingute toimumises kahelda annab ka see, et kaebuse esitajal ei ole suutnud esitada ka

ühtegi tõendit, mis kinnitaks arvetel näidatud kauba vastuvõtmist, puuduvad ka igasugused

andmed kauba transportimise kohta. Kohus möönab siinkohal, et juhul kui kauba eest tasutakse

sularahas, ei pruugi kauba saatedokumentide vormistamine olla tingimata vajalik ning kauba

kättesaamist võiks tõendada kauba hinna tasumine müüjale, ent eelpool leidis kohus, et raha

üleandmine E. K.le ei ole tõendatud.

44. Maksuotsuses on põhjalikult käsitatud ka OÜ Cording Trade reaalse majandustegevuse

puudumisega seotud asjaolusid. Seejuures ei ole kaebuse esitaja seadnud põhjendatult kahtluse alla

ei seda, et OÜ Cording Trade ei asunud registrijärgses asukohas, ega seda, et OÜ Cording Trade

pangakonto väljavõtetelt ei nähtu tasumisi ostetud kaupade või teenuste eest ning et

pangakontole laekunud summad on sealt sularahas samal päeval välja võetud, samuti mitte seda,

et maksudeklaratsioonide kohaselt ei olnud OÜ-l Cording Trade ühtegi töötajat. Nende asjaolude

põhjal on igati alust arvata, et OÜ Cording Trade näol oli tegemist reaalselt mittetegutseva

ettevõttega, mida kasutati fiktiivsete arvete väljastamiseks. Seda seisukohta kinnitab ka E. K.

seletus, millest nähtuvalt oli E. K. sisuliselt variisik, kelle asemel toimetasid teised, käesolevas

maksumenetluses täpselt identifitseerimata isikud. Veendumust, et OÜ-ga Cording Trade ei ole

tehinguid tehtud, kinnitab ka OÜ Helmeron pearaamat (kd III, tl 124), kus on küll kajastatud OÜ

Cording Trade poolt esitatud arvetele vastav summa 200 400.- krooni, ent kus ei ole märgitud

hankija nime, liiatigi on OÜ Cording Trade esitanud kuu aja jooksul kokku neli arvet, ent

pearaamatus on tehtud üksainus kanne arvete kogusumma kohta, samas kui näiteks

kütusemüüjate puhul on eelnimetatud raamatupidamise koonddokumendis tehtud eraldi kanne

iga tehingu kohta. Seega on maksuhalduri seisukoht tehingute mittetoimumise kohta kaebuse

esitaja ja OÜ Cording Trade vahel õige. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja väitega, nagu pandaks

talle vastutus tehingupartnerite töö ja raamatupidamise korraldamatuse või maksukohustuste

rikkumise eest. Eelpooltoodu kinnitab üheselt, et tehinguid nende äriühingute vahel ei ole

toimunud.

45. Tehingute fiktiivset iseloomu kinnitab ka see, et tehinguid kajastavatelt dokumentidelt ei selgu

ka tehingute esemeks oleva kauba iseloom. Arvete kohaselt on tegemist kasepuust treitud

toorikutega, mida on müüdud tükikaupa, täpsustamata seejuures muid kaupa iseloomustavaid

asjaolusid, nagu näiteks ühe tooriku mõõdud. Ühetooriku hinnaks on seejuures 12 krooni, mis on

märkimisväärselt kallim kui umbes samal perioodil AS TVMK poolt müüdud tooriku hind, mis

maksuhalduri arvestuse kohaselt oli 1,90 krooni. Sellises olukorras on väheusutav, et kaebuse

esitaja ei hoolinud ei OÜ-lt Cording Trade soetatud toodete mõõtudest ega esitanud nende

ostmisel ka mingisuguseid kvaliteedinõudeid.

46. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud

OÜ Cording Trade arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused

tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et

arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Cording Trade arvetel

näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel.

47. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ Helmeron ja OÜ Faunus vahel ei ole tehinguid

toimunud. OÜ-ga Faunus tehtud tehinguid iseloomustavad üldjoontes samasugused asjaolud,

nagu kohus tuvastas eelpool OÜ Cording Trade osas. Ka OÜ Faunus juhatuse liige T. K. (kd II,

tl. 192) eitab tehingute tegemist OÜ-ga Helmeron ja kohtumist P. Kuusestega. T. Kuninga

seletuse õigsuses ei ole põhjust kahelda ning seda kinnitavad ka maksuhalduri poolt tuvastatud

asjaolud seoses OÜ Faunus reaalse majandustegevuse puudumisega: äriühingul polnud töötajaid

ning see ei asunud registrijärgses asukohas. See, kas OÜ Faunus arvetel (kd II tl 145-151) ja kassa

sissetuleku order (kd II tl 152-158) on T. K. allkirjastanud omakäeliselt või on kasutatud

allkirjapitsatit, nagu näib arvavat maksuhaldur, ei ole iseenesest tähtis. Isegi eeldades, et tegemist

on T. Kuninga omakäeliste allkirjadega, ei kinnita see tehingute tegemist või reaalset raha

vastuvõtmist ning allkirjad on antud samamoodi nagu muudelegi OÜ-ga Faunus seotud

dokumentidele – teiste isikute korraldusel ning dokumentidel kajastuvate tehingute reaalsest sisust

midagi teadmata. Veendumust eelnimetatud tehingute mittetoimumise kohta kinnitab ka see, et

kaebuse esitaja esindaja P. Kuuseste ei mäleta enda sõnul tehingute tegemise üksikasju.

Maksuhaldur on 2. juuni 2005 korralduses (kd II, tl. 128) esitanud üksikasjalikke küsimusi, ent

kaebuse esitaja neile vastanud ei ole. Samas on OÜ Faunus ostetud kauba kogus märkimisväärne

– maksuotsuse kohaselt ligi 20 autokoormat. Ka ühegi kauba transportimisega seotud asjaolu

kohta ei ole P. Kuuseste selgitusi andnud. Samuti ei nähtu, et tehingu tegemisel oleks mistahes

kokkuleppeid müüdava kauba kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete parameetrite osas.

48. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks

saanud OÜ Faunus arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad

igasugused tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud

õigesti seisukohale, et arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning

OÜ Faunus arvetel näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule

isikule ning teadmata põhjusel.

49. Samuti on maksuhaldur õigesti leidnud, et tehingud OÜ Helmeron ja OÜ Fixanor vahel ei ole

aset leidnud. OÜ Fixanor juhatuse liige E. L. kinnitas maksuhaldurile antud seletuses (kd II, tl.

190), et ei ole OÜ-st Fixanor üldse midagi kuulnud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja, vaatamata

maksuhalduri poolt kirjalikult esitatud küsimustele, E. L.ega kohtumise ega OÜ-ga Fixanor

tehingute tegemisega seotud asjaolude kohta andnud mitte mingisuguseid üksikasjalikke selgitusi.

Põhjendatud on maksuhalduri seisukoht, et tundmatud isikud on E. L.e kaasanud fiktiivselt

reaalse majandustegevuseta äriühingu juhtimisse tema vaimset olukorda ära kasutades. OÜ

Fixanor arve-saatelehtedel ja kviitungitel märgitud allkirjad ei sarnane vähimalgi määral E. L.e

allkirjaga maksuhaldurile antud seletusel. Seletuseke antud allkiri kinnitab kohtu hinnangul

maksuhalduri väidet, et E. L.e näol on tegemist värisevate kätega inimesega, millele jällegi arvetele

kantud allkirjad sugugi ei viita. Kviitungitel ja arvetel ei ole ka raha saanud isiku nime kajastatud.

Ka kaebuse esitaja ei ole selgitanud, kellele raha üle anti. Kaebuse esitaja seisukoht, et

kriminaalmenetluse raames A. L.elt saadud ütlused ei saa otseselt kinnitada kaebuse esitaja ja OÜ

Fixanor vaheliste tehingute mittetoimumist, on põhimõtteliselt õige. Selle seisukohaga on

nõustunud vaideotusses ja Maksu- ja Tolliamet, tuues põhjuseks asjaolu, et kriminaalmenetluses

kontrollitav periood ei ühti OÜ Helmeron kontrolliperioodiga. Samas on kaebuse esitaja A. L.e

ütluste kaalu maksuhalduri seisukohtade põhjendamisel selgelt ületähtsustanud. Maksuhaldur on

L.e ütlustele viidanud, kinnitamaks L.e väiteid. Sellisena on need ka asjassepuutuvad, kuigi on tõsi,

et otseselt ei selgu, millal OÜ Faunus A. L.e kontrolli alla sai. Samas leiab kohus, et välistades

tõendite hulgast A. L.e ütlused, ei muutuks asjaolule antav hinnang. Ka eeldades, et käesoleva

menetluse esemeks olnud kontrolliperioodil ei olnud OÜ Fixanor A. L.e kontrolli all, tuleb siiski

pidada ebausutavaks, et tal oleks sel juhul olnud mingit majandustegevust. Koostoimes asjaoluga,

et äriühingul pole olnud töötajaid ning pangakontolt ei nähtu ostjatele tasumist ning kontole

laekunud raha on kohe välja võetud, kinnitab A. L.e väide, et vähemalt 2005. aastast alates on OÜ

Fixanor olnud tema kontrolli all tegutsev fiktiivsete arvete esitamisega tegelev ettevõte,

seisukohta, et OÜ-l Fixanor ei ole kunagi mingisugust reaalset majandustegevust olnud. Nagu ka

OÜ Cording Trade ja OÜ Faunus puhul ei ole ka ühtegi tõendit, millest nähtuks täpsem

kokkulepe müüdava kauba parameetrite osas või millest nähtuksid kauba transpordiga seotud

asjaolud. Ka OÜ Fixanor registrikaardi väljavõte oli väidetavate tehingute tegemise ajaks umbes

pool aastat vana, mis tähendab, et tegelikku tuvastusfunktsiooni ei saanud see täita ning seegi

viitab sellele, et sellise dokumendi kogumine teenis eesmärki jätta ekslik mulje tegelikult

mittetoimunud tehingu toimumisest. Põhjendatult on maksuhaldur viidanud ka sellele, et OÜ

Fixanor ja OÜ Helmeron raamatupidamisdokumentides on väljamaksete tegemist kajastatud

erinevalt. Sellegi kohta ei ole kaebuse esitajal mingit seletust.

50. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud

OÜ Fixanor arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused tõendid

kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et arvetel

näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Fixanor arvetel näidanud summade

ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel.

51. Kohus leiab, et tõendeid kogumis hinnates on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale,

et tõendaud ei ole ka tehingu tegemine kaebuse esitaja ja OÜ Baltpartners vahel ning seda

hoolimata asjaolust, et erinevalt eespool käsitletud äriühingutest on OÜ Baltpartners juhatuse liige

I. L. tehingute toimumist kinnitanud. Seda, et OÜ Baltpartners arvetel kajastuvaid tehinguid

tegelikult ei toimunud, kinnitavad lahknevused väidetavate tehingupoolte seletustes ning nende

seletuste vastuolu muude asjas kogutud tõenditega. Esmalt tekitab tehingute tegelikus toimumises

kahtlust OÜ Helmeron ja OÜ Baltpartners vahel sõlmitud leping. 5. juulil 2004 sõlmitud lepingu

(kd III tl 1-2) esemeks on kasepuust treitoorikud läbimõõdus 60-65 mm pikkusega 400 kuni 2000

mm ja okaspuust pakkekastid mõõtudega 190x200x300 mm, kusjuures kauba koguse arvestus on

mõlema toote puhul lepitud kokku tükikaupa. OÜ Baltpartners 10. augusti, 12. augusti ja 16.

augusti arvetel on näidatud müüdava kaubana kasepuust treitud toorikud, mille kogust ning seega

ka maksumust on arvestatud lähtudes tükiarvust, kusjuures ühe tooriku (tüki) hind ei ole ei

lepingus ega arvetel sõltuvuses tooriku pikkusest, samas kui lepingu kohaselt pidid toorikud

olema 400 kuni 2000 mm pikad. Kohtu hinnangul on tootmises kasutatava puitmaterjali ostmine

sellistel tingimustel äärmiselt ebatõenäoline ja ostja jaoks majanduslikult kahjulik. Sisuliselt

tähendaks selline tehing, et kaebuse esitaja nõustus 12 krooni eest võtma vastu nii 40 cm pikkuse

kui ka 200 cm pikkuse tooriku, mis sisuliselt tähendab seda, et tarnitav kogus võis kõikuda 500%

ilma, et tehingu väärtus sellest muutuks. Majanduslikult sedavõrd kahjuliku tehingu tegemist ei saa

eeldada isegi mitte vähese kogemusega ettevõtjalt.

52. Samuti on tähelepanuväärne, et I. L.i poolt maksuhaldurile antud seletuse (kd III, tl. 15)

kohaselt oli OÜ-le Helmeron müüdud ümarmaterjal läbimõõduga 7-8 cm, samas pooltevahelises

5. juuli 2008 lepingus oli kokku lepitud 60-65 mm läbimõõduga materjali tarnimises. Tuleb

eeldada, et leppides kirjalikus lepingus kokku kauba teatud omadustes, on need omadused ostja

jaoks olulised ning lepingu alusel lepingutingimustele mittevastavate toodete vastuvõtmiseks

peaks ostjal olema mingisugune adekvaatne põhjendus. OÜ Helmeron ühtegi sellist põhjendust

esitanud ei ole.

53. Kohus märgib siinjuures, et asjakohaseks ei saa pidada maksuotsuse lk 30 viiendas lõigus

esitatud maksuhalduri tähelepanekut, et vaatamata hilisema lepingu sõlmimisele toimusid OÜ

Helmeron ja OÜ Baltpartners vahelised tehingud ikkagi varem sõlmitud lepingu kohaselt. On küll

tõsi, et 08. augustil 2004 sõlmitud lepingu (IIIkd tl. 3-4) p 8 kohaselt tühistas see leping kõik

pooltevahelised selles lepingus ettenähtud kauba tarnimist puudutavad varasemad suulised ja

kirjalikud kokkulepped, ent siinkohal on oluline tähele panna, et 5. juuli 2004 lepingu ja 10.

augusti 2004 lepingu esemed on erinevad ning seega ei saa väita, et 05. juulil 2004 sõlmitud

lepingu näol oleks tegemist „10. augusti 2008 lepingus ettenähtud kauba tarnimist puudutava

varasema kokkuleppega“. Nimelt on 5 juuli 2004 lepingu esemeks treitoorikud, mida

iseloomustatakse läbimõõdu kaudu. Seega oli tegemist ümarmaterjaliga. 10. augusti 2004 lepingu

esemeks on aga kasepuust toorikud, mida iseloomustatakse lepingus mõõtudega 80x60x1600mm,

ehk teisisõnu on selle lepingu esemeks kantmaterjal.

54. OÜ Baltpartners ja OÜ Helmeron vaheliste tehingute toimumise seavad kahtluse alla ka

väidetava kauba transportimisega seotud asjaolud. Nimelt selgitas I. L. maksuhaldurile (kd III, tl.

15), et OÜ Baltpartners vedas kauba Ääsmäele OÜ-le Helmeron FIE Fu autoga. M. N. seevastu

väitis maksuhaldurile antud seletuses et ta ei tunne OÜ-d Baltpartners ning Ääsmäele on ta

vedanud kaupa OÜ Peipsi Servis tellimusel 2004. aasta oktoobris või novembris. OÜ Baltpartners

arved on esitatud aga 2004. aasta augustikuus. Lisaks sellele on L. väitnud nii maksumenetluses

kui kohtus, et kauba transpordil oli lähtekohaks Saare vallas Kääpa külas asuv mahalaadimise

plats, ent M. N.u ütluste kohaselt on ta Saare vallast vedanud üksnes viljakoormat, mäletamata

seejuures küla nime. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ilmne ühtegi põhjust, mis annaks alust

kahelda M. N.u ütlustes. I. L.i maksumenetluses ja kohtuistungil antud ütlused aga lahknevad.

Maksumenetluses 24. jaanuaril 2005 antud seletuses (kd III, tl. 15) väitis L., et käis esimestel

kordadel Ääsmäel koos N.uga, hiljem käis seal N. üksi. 14. mail 2008 toimunud kohtuistungil

seevastu väitis L., et tema ise kordagi autojuhiga kaasas ei käinud. Selline lahknevus väidetes

annab iseenesest juba alust kahelda väidete õigsuses.

55. Asjaolu, et vaidlustatud maksuotsuses on viidatud OÜ Baltpartners suhtes toimetatud

maksukontrolli käigus koostatud kontrollaktile, ei väära kuidagi seisukohta, et vaidlusaluseid

tehinguid ei ole toimunud. Kontrollaktis kajastatu on kohtu hinnangul tähtis ennekõike osas, mis

puudutab I. L.i käitumist OÜ Baltpartners juhatajana. Maksuotsuse leheküljel 32 viimases lõigus

on kirjeldatud I. L.i toiminguid pärast seda, kui maksuhaldur oli talt nõudnud OÜ Baltpartners

dokumentide esitamist. Maksuotsuses esitatud kirjelduse kohaselt lubas L. 22. aprillil 2005

dokumendid maksuhaldurile esitada hiljemalt 27. aprilliks ning ilmus seejärel maksuhalduri juurde

ilma dokumentideta 03. mail, väites, et on kõik dokumendid üle andnud uuele juhatuse liikmele

H. O.le, kes omakorda väitis, et on need juba 23. aprillil edasi andnud välismaalasest uuele

juhatuse liikmele. Seega olenemata sellest, kas maksuhalduri väited H. O. poolt öeldu kohta on

tõendatud või mitte, nähtub eelnevast, et olles teadlik, et maksuhaldur soovib vastavaid

dokumente näha, tegi I. L. siiski toiminguid, et maksuhaldurile seda mitte võimaldada. Seegi

asjaolu kinnitab kahtlust I. L.i poolt mistahes antud ütluste usaldusväärsuses. Kohus märgib

siinkohal, et kaebuse esitaja taotlusel kuulati I. L. kohtuistungil ka üle, ent OÜ Baltpartners

dokumentide üleandmise asjaolude kohta või maksuotsuses lk 32 jj kirjeldatu õigsuse

kontrollimiseks ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks tunnistajalt küsimusi küsida.

56. Mis puudutab maksuhalduri poolt kohtumenetluse käigus esitatud kontrollakti, siis ei nõustu

kohus kaebuse esitajaga, et kontrollakt ei ole seal toodud (äri)nimede kinnikatmise tõttu loetav.

Kohus möönab, et kinnikaetud ärinimed raskendavad lugemist, ent maksuhalduri seisukohad on

ka sel juhul mõistetavad. Tähtsam on aga kohtu hinnangul asjaolu, et OÜ Baltpartners suhtes läbi

viidud maksukontrolli tulemused ei ole olnud aluseks kaebuse esitaja maksukohustuse

tuvastamisel.

57. Lisaks sellele on maksuhaldur ka õigesti leidnud, et OÜ Baltpartners ja OÜ Helmeron

vaheliste tehingute mittetoimumist kinnitab ka asjaolu, et väidetava müüja esindaja I. L.i sõnutsi

on müüdav materjal soetatud OÜ-lt Socorro, kes maksuhalduri väitel ei ole esitanud ühtegi

majandusaasta aruannet, kes ei asunud registrijärgses tegevuskohas ja kelle juhatuse liige ei ole

lättesaadav. I. L.i väited, mille kohaselt maksis ta umbes 300 000 krooni volikirja alusel tegutsenud

isikule, kes ei olnud OÜ Socoorro juhatuse liige ja kelle isikusamasust ta väidetavalt kah ei

kontrollinud, on ebareaalne.

58. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud

OÜ Baltpartners arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused

tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et

arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Baltpartners arvetel

näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel.

59. Maksuhaldur on ka õigesti järeldanud, et OÜ-ga Daalor Grupp ei ole kaebuse esitaja

tehinguid teinud. OÜ Daalor Grupp juhatuse liige Allan Alits (kd III, tl 61) väidab, et ei tea

midagi OÜ-st Helmeron ega ole kohtunud Peeter Kuusestega, samuti nähtub Alitsa selgitustest,

et tema tegeles üksnes teise isiku ettekirjutusel dokumentide vormistamise ja pangast raha välja

võtmisega ning kaupa ei ole ta kunagi näinud ega OÜ Daalor Grupp majandustegevuse

korraldamisega sisuliselt kunagi tegelenud. Samuti väitis A. Alits, et mingisugust treimisteenust ei

ole ta osutanud. Põhjust A. Alitsa väidetes kahtlemiseks ei ole. Küll on aga alust seada kahtluse

alla P. Kuuseste poolt antud seletused. Maksuotsuses on põhjendatult välja toodud, et P.

Kuuseste poolt erinevatel aegadel maksuhaldurile antud seletused on sisu osas vastukäivad. Nii on

P. Kuuseste 15.11.2004 (kd III, tl 53) väitnud, et saatis lepingu allkirjastamiseks A. Alitsale

CA.bussiga, samas 06. detsembril 2008 (kd III tl. 56) väitis, et leping sõlmiti Tallinnas ja kirjutati

kohe alla. Kahtlust äratab ka asjaolu, et 21. augustil 2008 sõlmitud lepingus on pooled küll

leppinud kokku treimisteenuse hinnas 40 krooni jooksev meeter, ent samas ei ole lepingus toodud

ei lähtematerjali ega ka valmistoodangu parameetreid. On ebausutav, et mistahes ettevõtja on

nõus ja suuteline 40 eek/jm treima mistahes materjali mistahes mõõtu. Selline üldsõnaline ning

olulisi tingimusi mittesisaldav leping annab põhjendatult alust seisukohaks, et tegemist on pelgalt

fiktiivse lepinguga, millel sisu pole.

60. Ka kaebuse esitaja P Kuuseste poolt maksumenetluses antud seletused on Daalor Grupilt

soetatud treimisteenuste sisu osas vastukäivad. Esmalt on Kuuseste väitnud 08.12.2004 (kd II, tl

103), et Daalor Grupp treis 75x75mm kantmaterjalist nn. põdra-aia poste, kusjuures kõnealune

kantmaterjal oli ostetud OÜ-st Baltparners. Kaebuse esitajal oli tõepoolest sõlmitud OÜ-ga

Baltpartners leping kantmaterjali ostmiseks 10. augustil 2008 (III kd tl. 3), ent samas ei nähtu, et

kaebuse eistaja oleks OÜ-lt Baltparters tegelikult kantmaterjali ostnud. Ka OÜ Baltpartners arvete

kohaselt (mille fiktiivsuse kohus eelpool juba tuvastas) osteti ümarmaterjali. Samas on P.

Kuuseste maksuhaldurile antud kirjalikes vastustes (II kd tl. 94) märkinud, et Daalor Grupp

tõepoolest treis juba eelnevalt treitud toorikuid. Eksimist enam kui 11 000 jooksva meetri

treimisele saadetud materjali iseloomus ei saa pidada inimlikuks eksimuseks. Lubatava eksimusena

tuleks kõne alla see, kui isik, ilma dokumentideta tutvumata eksiks mõningal määral materjali

mõõtude osas, ent eksimine materjali iseloomus (ümar- või kantmaterjal) ei ole mõeldav ka

vähese kogemusega ärimehe puhul. Tehingute mittetoimumist OÜ Helmeron ja OÜ Daalor

Grupp vahel kinnitab ka asjaolu, et OÜ-lt Baltpartners ei ole kaebuse esitaja mingisugust, ei

ümar- ega kantmaterjali ostnud, samas pärines aga Daalorile treimiseks saadetud materjal

väidetavalt just OÜ-lt Baltpartners. Seisukohta, et tehinguid ei ole tegelikult toiminud, kinnitab

seegi, et erinevates dokumentidest on valesti märgitud OÜ Daalor Grupp registrikood. See

tähendab, et kaebuse esitaja ei ole teise poole isikusamasust tegelikult kontrollinud, mis omakorda

viitab sellele, et tegelikult vastavaid tehinguid tehtud ei ole.

61. Lisaks ei ole dokumentaalselt tõendatud ka Daalor Grupile sularaha tasumine. OÜ Helmeron

kassa väljamineku orderi kohaselt (III tl. 39 ) on OÜ-le Daalor Grupp antud ühekorraga 531 000

krooni. Kassa väljamineku orderil sularaha vastuvõtja allkirja ega märget sularaha vastu võtnud

isiku kohta ei ole. 15.11.04 (III, tl 53) on P. Kuuseste väitnud, et tasus Tallinnasse tulnud

esindajale paaril-kolmel korral Tartu mnt Statoili parklas ja ühel korral söögikohas. Samas

17.11.2004 (III tl. 55) märgib Kuuseste, et raha maksti Alitsale, siis kui ta kauba tõi, kusjuures

Alits tuli koos autojuhiga. Seega esimesel korral ei märkinud P. Kuuseste millegipärast seda, et A.

Alits liikus koos kaubaga.

62. Toimikus (kd III tl 48 jj) on neli Daalor Grupp OÜ sularahakviitungit, mille kohaselt on

vastavalt 03., 16., 20., ja 29. septembril saanud Daalor Helmeroni käest neljas osas kokku 531 000

krooni. Samas on kauba üleandmise aktid OÜ-le Daalor Grupp koostatud 19. septembril, ning 3.

16. ja 20. oktoobril Kaebuse esitaja poolt 06.12.-04 esitatud seletus (kd II, tl. 57), mille kohaselt

on üleandmise aktide kuupäevad valed inimliku eksituse ja arvutiprogrammi vea tõttu, ei ole

usutav. Pigem viitab see asjaolule, et kõnealused dokumendid on koostatud hooletult tagantjärele.

Saatelehtedel on kuupäev selgelt ja paksus kirjas välja toodud, mistõttu ei ole usutav, et selles

esinenud viga jääb tähelepanuta ning seda läbivalt kõigi saatelehtede puhul, kusjuures erinevate

kuud osas ning seda viisil, et dokumendile kantud kuu number on tegelikust hilisem.

63. Viimaks on maksuhaldur õigesti leidnud sedagi, et väidetavalt Daalor Grupp OÜs treitud

materjalist valmistatud aiapostide müümine OÜ Helmeron poolt Soome äriühingule Caotec OY

ei ole tõendamist leidnud. Asja materjalide juures (III tl. 58) on küll vastavasisuline leping ning

samuti on OÜ Helmeron koostanud Caotec OY-le arve (kd II tl 50) summas 75 600 EUR

(1 182 384 EEK), ent selle kohta, et arvel nimetatud kaup ka tegelikult valmistatud oleks või et

see oleks Soome saadetud, tõendid puuduvad. Kaebuse esitaja väide, et kaupa Soome ei saadetud,

kuna tehingupartner ei tasunud arvet, ei ole usutav. Nimelt on OÜ Helmeron kauba saateleht (kd

II tl. 51) koostatud 08. oktoobril 2004, samal päeval on koostatud ja arve (kd II, tl 50), kus

maksetingimusena on märgitud „60 päivä netto“, millest saab järeldada, et arve tasumiseks on

aega 60 päeva. Juhul kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe, et kaup saadetakse alles pärast selle

eest tasumist, siis puudus Helmeronil vajadus vormistada koheselt ka kauba saateleht. Kauba

saatelehe ja arve üheaegne vormistamine viitab sellele, et arve saadetakse koos kaubaga. Samuti

tundub ebausutav, et Soomes asuv äriühing oleks põhimõtteliselt nõus tasuma kauba eest ette

partnerile, kellega ei ole varem tehinguid tehtud ning kelle kauba kvaliteedi osas ei ole ega sagi olla

mingisugust kindlust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebuse esitajal ei ole kunagi olnud kavas

Caotec OY-le kõnealust kaupa saata. Sellele viitab muuhulgas ka asjaolu, et kaebuse esitaja ei näi

olevat teinud midagi selleks, et Caotec OY siiski arve tasuks ja tehing teoks saaks. Samuti ei ole

kinnitust leidnud kaebuse esitaja seletus, et Caotec OY-le mõeldud kaup müüdi hiljem (2005.

aasta sügisel) küttepuudeks. Eelkõige räägib selle seisukoha vastu asjaolu, et 2005. aasta aprillis (II

kd tl. 106) teostatud vaatluse käigus OÜ Helmeron tegevuskohas Ääsmäel seda kaupa ei

tuvastatud. Samas ei ole ka teada ühtegi teist kohta, kus see kaup oleks võinud olla, kaebuse

esitaja ei ole öelnud, kus kaupa hoiti ning maksuhaldur ei ole seda seetõttu ka kontrollida saanud.

Seega tuleb tuvastada, et OÜ Helmeron Kaotec OY-le esitatud arvel nimetatud kaupa tegelikult

valmistanud ei ole, mis omakorda tähendab, et ka OÜ-lt Daalor Grupp ei ole mingisugust

treimisteenust ostetud.

64. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud

OÜ Daalor Grupp arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused

tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et

arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Hemeron kunagi saanud ning OÜ Daalor Grupp arvetel

näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel.

65. Kohus nõustub vastustajaga ka OÜ Helmeron ja OÜ Peipsi Servis vahelistele tehingutele

antud hinnangu osas. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei saanud OÜ Peipsi Servis OÜ-le

Helmeron ei treimisteenust osutada ega treitoorikuid müüa. Seda kinnitavad eelkõige

maksuotsuses välja toodud asjaolud, et väidetavate tehingute toimumise ajal 2004. aasta oktoobris

ei olnud OÜ-l Peipsi Servis ühtegi töötajat ning OÜ Peipsi Servis nimel tegutsenud A. Z. seletuse,

mille kohaselt soetati OÜ-le Helmeron edasi müüdud puitmaterjali Esterman OÜ-lt, lükkab

ümber Esterman OÜ juhatuse liikme Tarmo Juustu seletus (kd III, tl. 75), mille kohaselt ei tea

juhatuse liige Esterman OÜ tegevusest midagi ega ole midagi kuulnud ei Peipsi Service OÜ-st ega

A. Z.st. Seejuures on tähelepanuväärne, et A. Z. ise (kd II, tl 99) ei mäletanud kauba soetamisega

seotud üksikasju ega suutnud esitada OÜ Peipsi Servis kontrollimise raames ka äriühingu

raamatupidamisdokumente. Maksuhaldur on vaatluse käigus teinud Tormas asuvast töökojast

fotosid ning asunud seisukohale, et töökojas ei olnud treipinki, millega olnuks võimalik 1500 mm

pikkust materjali treida. Sedagi maksuhalduri väidet ei ole kaebuse esitaja kahtluse alla seadnud.

Samuti on maksuhaldur välja toonud, et OÜ Helmeron poolt OÜ-le Peipsi Servis väidetavate

tehingute eest üle kantud rahasummad on peatselt üle kantud teiste reaalse majandustegevuseta

äriühingute kontodele, kust see on omakorda sularahas välja võetud. Seda maksuhalduri väidet ei

ole kaebuse esitaja vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud. Seega leiab kohus, et ainuüksi OÜ

Helmeron poolt OÜ Peipsi Servis arvete tasumine pangaülekandega ei tõenda, et kauba müüjaks

oli OÜ Peipsi Servis. A. Z. seletuse kohaselt vedas kauba OÜ Peipsi Servis ostjatele FIE M. N..

Seda asjaolu kinnitab maksuhaldurile antud seletuses ka M. N. (kd III, tl 24), väites, et on OÜ

Peipsi Servis tellimusel vedanud Tormas asuva töökoja juurest Ääsmäele umbes 1,5 meetri

pikkusi ümaraid puupulki ning mõnikord toonud Ääsmäelt Tormasse tagasi kehvema välimusega

puupulki. Eelnev kinnitab seda, et Tormast Ääsmäele ning mõnikord ka vastupidi veeti ümarat

puitmaterjali ning vedude tellijaks oli Peipsi Servis OÜ, kelle nimel toimetas M. N.u sõnul A.

(ilmselt siis A. Z.). Samas selgitas M. N., et kauba saatelehti koos kaubaga ei liikunud ning eelnev

ei kinnita seda, et OÜ eipsi Servis ja OÜ Helmeron vahel oleksid leidnud aset arvetel kajastatud

müügitehingud.

66. OÜ-ga Peipsi Servis väidetavalt tehtud tehingute osas nõustub kohus maksuhalduri

põhjendatud kahtlusega, et OÜ Helmeron on osalenud maksupettuses. Haldusasjas 3-3-1-50-03

on Riigikohus leidnud, et kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja

põhjendatud on kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse

kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.

Haldusasjas 3-3-1-39-03 on Riigikohus täpsustanud, et ostja seotusele maksupettusega võivad

muuhulgas viidata ostja ja müüja nimel tegutsenud isikute omavahelised tihedad sidemed või

andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Kohtu hinnangul

viitavad kaebuse esitaja Peeter Kuuseste ja OÜ Peipsi Servis nimel volituse alusel tegutsenud A.

Z. vahelised suhted OÜ Helmeron osalemisele maksupettuses. Erilist usalduslikku suhet

eelnimetatud isikute vahel kinnitab näiteks väidetavaid tehinguid kajastavate kirjalike

dokumentide vähesus. Kuigi OÜ Peipsi Servis arvete kohaselt osutas nimetatud äriühing OÜ-le

Helmeron ka treimisteenuseid, ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi kirjalikus vormis kokkulepet,

kus sellise teenuse osutamise tingimused fikseeritud oleksid. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud

ühtegi kauba saatedokumenti, kusjuures autojuht M. N.u seletuse kohaselt ei toimunud kauba

vedu mitte üksnes Tormast Ääsmäele, vaid mõnikord ka Ääsmäelt Tormasse. Seega saatis OÜ

Helmeron Tormasse mingil põhjusel puitmaterjali, vormistamata selle kohta aga ühtegi

saatedokumenti. Kohus leiab, et selline käitumine on võimalik vaid teineteisega eriliselt

usalduslikes suhetes olevate isikute vahel. Samuti on maksuhaldur õigustatult toetanud oma

kahtluse OÜ Helmeron poolt OÜ Peipsi Servis arvete tasumisega seotud asjaoludele. Nimelt

nähtub maksuotsusest, et OÜ Helmeron on tasunud OÜ Peipsi Servis nelja arve eest 2004. aasta

30. ja 31. detsembril ning 2005. aasta 5. jaanuaril, kusjuures arved on esitatud vastavalt 8., 15., 25.,

ja 29. oktoobril ning arvete kohaselt oli maksetähtajaks 60 päeva. Seega on kõigi arvete eest

tasutud pärast 60-päevase maksetähtaja möödumist. Maksuotsuse kohaselt on OÜ Helmeron

tasunud arved 30. detsembril 2004 Sampo Pangas vastavatud OÜ Peipsi Servis arveldusarvele

ning seda seletab maksuhaldur asjaoluga, et ülejäänud OÜ Peipsi Servis pangakontod olid

arestitud. Kaebuse esitaja neid väiteid kahtluse alla seadnud ei ole. Eelnevast näib niisiis, et

kaebuse esitaja viivitas OÜ-le Peipsi Servis raha ülekandmisega seni, kuni oli avatud uus

pangakonto, millele kantud raha oli kohe võimalik edasi kanda. Selline käitumine tekitab

põhjendatud kahtluse, et OÜ Helmeron oli huvitatud sellest, et OÜ-le Peipsi Servis üle kantud

raha ei jääks OÜ Peipsi Servis arvestitud pangakontole, vaid et sellega oleks võimalik teha edasisi

ülekandeid. Kuivõrd maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ Peipsi Servis arvelt kanti raha kohe edasi

reaalse majandustegevuseta varifirmadele, kust see omakorda sularahas välja võeti, siis on

põhjendatud ka kahtlus, et moel või teisel toimetati OÜ Helmeron poolt üle OÜ Peipsi Servis

arvele üle kantud raha täielikult või osaliselt tagasi OÜ-le Helemeron või sellega seotud isikutele.

Kaebuse esitaja maksuhalduri põhjendatud kahtlust hajutada suutnud ega vastupidist kinnitavaid

tõendeid esitanud ei ole. Ka maksuhalduri poolt esitatud küsimustele on kaebuse esitaja esindaja

P. Kuuseste andnud üksnes üldsõnalisi vastuseid, jättes suure osa küsimustest sootuks vastamata.

Eeltoodu tõttu ei ole kaebuse esitajal õigust ka OÜ Peipsi Servis arvete alusel sisendkäibemaksu

maha arvata. Tähelepanu väärib seegi, et OÜ Helmeron raamatupidamisarvestuses (III tl. 133) on

kajastatud küll materjalikulu 480 000 krooni (koos käibemaksuga 566400.-), mis vastab OÜ Peipsi

Servis arvetel kajastatud summale, ent samas on tarnija nime juurde märgitud vaid küsimärk.

Maksuhaldur teeb sellest põhjendatud järelduse, et kaebuse esitaja ei teadnud ka ise, kellele ta

nimetatud rahasumma tasus.

67. Haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et kui hiljem selgub, et

tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud

juhul kui ostja teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja,

kusjuures tulumaksu määramine on põhjendamatu, kui ostja põhjendatult eeldas, et arvel näidatud

isik on kauba tegelik müüja. Kohus leiab eeltoodud põhjustel, et OÜ Helmeron vähemalt pidi

teadma, et Peipsi Service ei ole talle treitoorikuid ega treimisteenust müünud ning seetõttu on

õigustatud ka tulumaksu määramine.

68. Eelnimetatud äriühingute arvetel kajastatud tehingute toimumist ei kinnita kohtu hinnangul ka

kaebuse esitaja väited soetatud puitmaterjali valmistoodetena edasimüümise, tootmisruumide

kütteks kasutamise, OÜ-le Torpeks Grupp küttepuudena mahamüümise ja OÜ-le Kemotec

üleandmise kohta. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti asunud seisukohale, et arvestades OÜ

Helmeron 2003. aasta majandusaasta lõppbilansis näidatud varude hulka ja võrreldes seda 2004.

aasta müügituluga, on ilmne, et kaebuse esitajal oli juba 2004. aasta alguses materjali piisavalt ning

selle juurde soetamiseks puudus tegelikult vajadus. Kaebuse esitaja väited, nagu oleks suur kogus

varutud materjalist hallituse tõttu kasutamiskõlbmatuks muutnud või et AS-st TVMK soetatud

toorikud ei olnud kaebuse esitaja poolt toodetavate toodete valmistamiseks sobilikud, ei ole

tõendamist leidnud. Kaebuse esitaja esindaja P. Kuuseste pöördumine akadeemik J. M.i poole

kinnitab küll seda, et kaebuse esitajal võis olla probleeme toodete hallitamisega, ent nende

probleemide ulatuse kohta akadeemik M.i ütlused tõendusteavet ei anna. Samuti ei saa ei

materjalikulu ega materjali kvaliteeti tõendada kohtule esitatud materjali- ja tootenäidised, kuna on

võimatu tuvastada, kust need näidised pärinevad ning milline oli erinevatele materjalinäidistele

vastava materjali kogus materjali üldkoguse hulgas. Sisuliselt tõendavad esitatud materjalinäidised

ainult seda, et kaebuse esitajal oli erinevate parameetritega ümarat puitmaterjali, millest

mingisugune osa oli kaetud ka hallitusega. Materjalikulu ja tootmiseks mittekõlbliku materjalihulga

kohta võiks saada teavet materjali- ja laoarvestusest, mida kaebuse esitaja enda väitel aga ei

pidanud.

69. Mis puutub kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud J. L. ütlusi, siis neid ei pea kohus

usaldusväärseteks eelkõige seetõttu, et tegemist on isikuga, kelle nime on kaebuse esitaja

esmakordselt nimetanud alles kohtumenetluses, vaatamata sellele, et tunnistaja enda ütluste

kohaselt töötas ta P. Kuusestega koos OÜ Helmeron toodetavate mängude valmistamise

protsessi juures. Teiseks väitis tunnistaja, et ta ei saanud OÜ-s Helmeron tehtud töö eest tasu.

Kohtu hinnangul tuleb tasuta töötamise korral eeldada, et väidetavad partnerid on omavahel

lähedastes isiklikes suhetes, mis aga omakorda kahandab sellise isiku ütluste usaldusväärsust.

70. Usaldusväärne ei ole kaebuse esitaja väide, et suur osa puitmaterjalist kulus tootmisruumide

kütmiseks. Kaebuse esitaja on küll esitanud V. K. arvutused Ääsmäel asuva angaari kütmiseks

vajaliku puidukoguse määramise kohta, ent kahtlemata nende arvutuste õigsuses, ei ole see tõend

asjakohane eelkõige põhjusel, et arusaadavalt ei olnud OÜ-l Helmeron 2004. aastal mingisugust

arusaadavat põhjust Ääsmäel olevat angaari kütta. Nimelt nähtub V. R. poolt maksuhaldurile

antud seletusest (II tl. 95), et 2004. aastal toimus tootmine OÜ Helmeron ja V. R. vahel sõlmitud

lepingu alusel ning angaari rentnikuks oli seejuures V. R.. Samuti on maksuhaldur maksuotsuses

välja toonud, et V. R. kasutas rendilepingu alusel angaarist vaid 1/3 suurust osa. Sedagi väidet ei

ole kaebuse esitaja vaidlustanud, ent selle väite õigsuse korral ei oleks põhjust lähtuda kütteks

vajamineva materjalikoguse arvutamisel kogu angaari pindalast.

71. Usutavaks ei saa pidada ka kaebuse esitaja väidet, et algselt Caotec OY tarbeks toodetud

tooted müüdi nende riknemise tõttu küttepuudena OÜ-le Torpeks Grupp. Juba eespool,

käsitledes tehinguid OÜ-ga Daalr Grupp asus kohus seisukohale, et aiaposte, mida kaebuse esitaja

väidetavalt Caotec OY jaoks tootis, tegelikult ei valmistatudki. Samuti nõustub kohus

maksuhalduri seisukohaga, et OÜ-le Torpeks Grupp esitatud arvetel näidatud kauba koguseid ja

hindu arvestades oleks küttepuude müümine eelnimetatu ettevõtjale kaebuse esitaja jaoks

majanduslikult sedavõrd kahjulik, et annab alust asuda seisukohale, et sellist tehingut tegelikult

toimunud ei ole.

72. Kinnitust ei ole leidnud ka 150 000 tooriku üleandmine OÜ-le Kemotec. Kohtu hinnangul ei

saanud tegu olla osaga maksuhalduri poolt kontrollitaval perioodil soetatud toorikutest, kuna OÜ

Helmeron tegevuskohas 7. oktoobril 2004 (II tl 8) ega ka 07. aprillil 2005 (II tl 106) läbi viidud

vaatluse käigus sellist kogust toorikuid ei tuvastatud. Samas ei ole kaebuse esitaja nimetanud

ühtegi teist kohta, kus ta kõnealuseid toorikuid hoidnud oleks. Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil

esitatud tõendid selle kohta, et OÜ Kemotec on aastatel 2006 kuni 2008 müünud Soome

äriühingule Tammer-Tukku OY puust viskemänge ning Tammer-Tukku OY on nende eest

tasunud, ei tõenda kuidagi seda, et kaebuse esitaja on Kemotec OÜ-le andnud üle toorikuid.

Kohtu hinnangul ei saa I. L.i poolt kohtuistungil antud ütlusi pidada usaldusväärseteks.

Vaidlusaluses maksuotsuses on põhjalikult käsitletud I. L.i seotust erinevate äriühingutega, mille

osas on maksuhalduril põhjendatult tekkinud kahtlus, et need on seotud maksupettuste

toimepanemisega. Kohtuistungil on I. L. andnud ütlusi nii OÜ Baltpartners kui ka OÜ Kemotec

suhtes. Mõlema äriühingu puhul lähevad I. L.i ütlused aga vastuollu muude asjas kogutud

tõenditega ning osaliselt ka vastuollu I. L.i enda poolt maksumenetluses antud seletustega.

73. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et maksukohustus on tekkinud kaebuse esitaja

suutmatuse tõttu ettevõtet kasumlikult majandada. Maksuhaldur on põhjalikult käsitlenud

kaebuse esitaja ebaefektiivset majandamist ning seejuures põhjendatult välja toonud, et rida

tehinguid olid kaebuse esitaja jaoks majanduslikult sedavõrd kahjulikud, et selliste tehingute

tegemist ei saaks eeldada ka väga väikese kogemusega ning oskamatu ärimehe poolt.

74. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule

menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei

tõusetu ning menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA Ringkonnakohtu RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Helmeron apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-07-1290 osas,

millega jäeti rahuldamata taotlus tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 2. märtsi 2007. a maksuotsus nr 12-5/128osas, millega OÜ-le Helmeron

määrati tasumiseks käibemaks ja tulumaks tehingutelt OÜ-ga Peipsi Servis. Teha

selles osas uus otsus.

3. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 2. märtsi 2007. a

maksuotsus nr 12-5/128osas, millega OÜ-le Helmeron määrati tasumiseks

käibemaks ja tulumaks tehingutelt OÜ-ga Peipsi Servis.

4. Teha Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus arvutada OÜ

Helmeron poolt tasumisele kuuluv maksusumma ümber 10 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.