2-06-1418/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-1418 Tsiviilasi A. J. hagi A. K. vastu ühisvara jagamiseks ja A. K. vastuhagi A. J. vastu kinnistu lahusvara arvel ostmise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 04. juuli 2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. K. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja A. J., ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX X, XXXXX XXXX, esindaja adv Priit Tartu Kostja A. K., ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX X, XXXXX XXXX, XXXXXXXX, esindaja adv Ants Nõmmik RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 04. juuli 2008 otsus osaliselt, so A. K.lt A. J. kasuks rahalise hüvitise väljamõistmise ja menetluskulude jaotamise osas ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 2. Maakohtu otsus jätta muutmata ühisvara jagamise viisi, so kinnistu kostja omandisse jätmise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas, täiendades otsust ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. 3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUD Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused 1. 25.01.2006 esitas A. J. kohtusse hagi A. K. vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 16.05.1997. Abielusuhted lõppesid mais 2005.a ja abielu lahutati Pärnu Maakohtu 21.10.2005 otsusega. Hageja palus jagada poolte ühisvaraks oleva kinnistu, asukohaga XXXXX, XXXXX XXXX X, väärtusega 1 200 000 krooni, sõiduauto Opel Vectra ja koduse vallasvara. 27.02.2008 kohtuistungil loobus hageja osaliselt ühisvara jagamisest ja palus jagada ühisvarana üksnes kinnistu selliselt, et see jääb kostjale ja kostja

2 maksab hagejale enamsaadud ühisvara arvel hüvitist 600 000 krooni.

Kostja vastuväited ja vastuhagi 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kinnistu omandamiseks andis raha kostja ema L. K.. Hageja ei ole osalenud elamu renoveerimistöödel rahaliste vahenditega ega ka tööde teostamisega. 3. 17.11.2006 esitatud vastuhagis palus kostja tuvastada, et kinnistu asukohaga XXXXX XXXX X, XXXXX linnas on soetatud tema lahusvara arvelt. Vastuhagi põhjenduste kohaselt soetasid pooled kinnistu 25.05.1999 hinnaga 346 500 krooni. Kinnistu ostmiseks vajalikust rahast laekus 10.05.1999 kostja arveldusarvele 300 000 krooni ja 13.05.1999 20 000 krooni kostja emalt L. K.. L. K. saadud rahalised vahendid läksid kinnistu müüjale, mis on tõendatud pangakonto väljavõtetega. Seega on kinnistu omandatud kostja lahusvara arvel.

Vastus vastuhagile 4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostjal puuduvad seaduslikud alused vastuhagi esitamiseks – puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 koosseis. Asja lahusvara arvel omandamise tuvastamine ei ole õigussuhte tuvastamine TsMS § 369 lg 1 mõttes. Lisaks sellele asjaolu, et kostja ema kandis kostja arvele 320 000 krooni, mis kulutati väidetavalt kinnistu ostmiseks, ei saa olla aluseks otsustusele, et kinnistu soetati lahusvara arvel. Kostja arvele kandmisega muutus raha poolte ühisvaraks ja kinnistu on samuti ühisvara.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 5. Maakohus rahuldas hagi ja jättis kinnistu kostja omandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel 600 000 krooni. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Kohus leidis, et kinnistu väärtus on 1 200 000 krooni, kuna kostja ei ole hageja märgitud hinna osas vastuväiteid esitanud. Rahasumma pangaarvele laekumisega tuleb lugeda see abikaasade ühisvaraks ja seega on ka selle arvel soetatud vara ühisvara, mis tuleb jagada vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg-le 1, lugedes poolte osad võrdseks. Ühisvara jagamisel tuleb kinnistu jätta kostjale, kellelt tuleb hageja kasuks välja mõista enamsaadu arvel hüvitis. Kuna kirjalikku kinkelepingut ei vormistatud, ei saanud kostja raha kinke teel. Raha kingiti perekonnale. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused 6. Kostja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja maakohtu seisukohtadega kinnistu jagamise viisi osas, samuti kohtu seisukohtadega, et kinnistu väärtus on kindlaks tehtud, et kinnistu on soetatud ühiste vahendite arvel ning poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei ole alust ning et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei hinnanud tõendeid õiglaselt ja kohtuotsus on motiveerimata ja põhjendamata. Ebaõige on kohtu viitamine Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-46-06, sest käesolevas asjas oli kohtul olemas seaduslik alus ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Kostja on seisukohal, et kinnistu on tema lahusvara ja seda jagada ei ole seaduslik. Kohtule esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et rahalised vahendid kinnistu ostuks tulid täielikult kostja emalt. Samale seisukohale asus maakohus 20.12.2006 istungil. Seega on arusaamatu, millise õigusnormi alusel on kohus teinud kohtuotsuse. Kuna kostja vaidlustas hageja nimetatud kinnistu maksumuse, taotles hageja 07.06.2006 kohtuistungil ekspertiisi määramiseks kirjaliku taotluse esitamist. Kinnistu väärtuse kindlakstegemiseks ei tehtud ekspertiisi, sest hageja ei tasunud ekspertiisitasu. Seega on tõendamata, motiveerimata ja põhjendamata, millest lähtuvalt on kohus asunud seisukohale, et kinnistu väärtuseks on just

3 1 200 000 krooni ning et see tuleb jagada kohtuotsuses märgitud viisil. Kostja on korduvalt kinnitanud, et ta ei aktsepteeri hageja poolt esitatud kinnistu väärtust. Kohtuotsuse tegemisel on rikutud TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja otsuse põhjendus.

Vastus apellatsioonkaebusele 7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 8. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osaliselt, so ühisvara jagamisel rahalise hüvitise ja menetluskulude jaotamise osas ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ühisvara jagamise viisi, so kinnistu kostja omandisse jätmise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas on kohtuotsus lõppjärelduses õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

9. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et poolte abielu registreeriti 16.05.1997 ja lahutati 21.10.2005 kohtuotsusega ning abielu ajal osteti kinnistu asukohaga XXXXX XXXX X, XXXXX linnas. Pooltel on erinev seisukoht selles, kas kinnistu on abikaasade ühisvara või mitte. Hageja peab kinnistut ühisvaraks. Kostja on asja menetluse kestel tuginenud asjaolule, et kinnistu on tema lahusvara, kuna see osteti tema emalt saadud raha eest, mistõttu see ei kuulu jagamisele.

10. PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kuna vaidlusalune kinnistu on omandatud abielu ajal, on see PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara, mitte kostja lahusvara, nagu ta ekslikult leiab.

11. Abikaasade osasid ühisvara jagamisel reguleeritakse PKS §-s 19. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. PKS § 19 lg 2 sätestab alused, mil kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Muu hulgas võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (PKS § 19 lg 2 p 3). Seega tuli kohtul käesoleva asja lahendamiseks teha kindlaks, kas kinnistu on omandatud kostja lahusvara arvel. Selle asjaolu tuvastamine võimaldaks kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, mitte aga jätta kinnistut üldse ühisvarana jagamata, nagu kostja ekslikult leiab.

12. Kostja väitel sai ta oma emalt L. K. kinnistu ostmiseks 320 000 krooni, mille L. K. kandis kostja pangaarvele kahes osas – 10.05.1999 – 300 000 krooni ja 13.05.1999 – 20 000 krooni. Raha ülekandeid tõendavad kostja ja L. K. konto väljavõtted (t lk 36 ja 40). Kostja on kinnistu müüjale E. K. 25.05.1999 üle kandnud 313 500 krooni (t lk 36). Kinnistu müügihind oli ostu-müügilepingu järgi 346 500 krooni (t lk 43).

13. PKS § 15 lg 1 kohaldamiseks peab olema tõendatud kinkelepingu sõlmimine. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks saanud oma emalt raha kinke teel. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tema emalt saadud raha oli mõeldud üksnes kostjale, mitte perekonnale kinnistu ostmiseks. Pealegi 1999. aastal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt oleks selline kinkeleping pidanud olema notariaalselt tõestatud. Kinkelepingut ei ole kohtule

4 esitatud. Tunnistaja ütlustega ei saa kinkelepingu sõlmimist lugeda tõendatuks. Maakohus leidis õigesti, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Seega ei olnud kostja pangaarvele laekunud raha kostja lahusvara ja kinnistu osteti PKS § 14 lg 1 alusel ühisvaraks olnud raha eest. Kuna vastavalt PKS § 19 lg-le 1 eeldatakse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsust, siis peab abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, selle aluse olemasolu tõendama. Kostja seda antud juhul teinud ei ole ja ühisvara jagamisel tuleb lugeda PKS § 19 lg 1 alusel abikaasade osad võrdseks. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et kinnistu jääb ühisvara jagamisel asjana temale. Seega tuleb kostjal maksta hagejale PKS § 19 lg 4 alusel hüvitist enamsaadud ühisvara eest.

14. Maakohtu otsus on ebaõige kostjalt hageja väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Otsuses märgitu, nagu ei oleks kostja esitanud vastuväiteid hageja märgitud kinnistu väärtusele - 1 200 000 kroonile, ei ole kooskõlas tsiviilasja materjaliga. Kostja on asja menetluse kestel korduvalt avaldanud, et ta ei nõustu hageja märgitud kinnistu hinnaga (t lk 31, 49).

15. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. TsÜS § 65 järgi on asja väärtuseks selle harilik turuväärtus. Antud juhul ei ole pooled olnud ühel meelel kinnistu vääruse osas ning kohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu selle kindlakstegemise vajadusele. Kohus seda teinud ei ole.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda pooltele võimalus hagi õigeks lahendamiseks vajaliku kinnistu väärtuse väljaselgitamiseks. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest kinnistu väärtuse kohta ei ole toimikus ühtegi tõendit. Kuna asjas on vaja koguda ja hinnata uusi tõendeid ning nende esmakordse hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab pooltele olema tagatud PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust, tuleb asi saata tühistatud osas uueks lahendamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Muu hulgas juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et kui pooled ei esita dokumentaalseid tõendeid, mille põhjal saaks asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.

17. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Tiit Kollom Mare Merimaa Ande Tänav