3-06-1146/12 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1146 Haldusasi Agal Kinnisvarad OÜ kaebus Pärnu Linnavalitsuse

2. juuni 2006. a kirjas nr 9-11/25 sisalduva otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Agal Kinnisvarad OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Agal Kinnisvarad OÜ Vastustaja – Pärnu Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2007. a otsus muutmata.

2. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulu 7990 krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 10. detsembril 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Agal Kinnisvarad OÜ esitas 7. aprillil 2005 Pärnu Linnavalitsusele avalduse, milles palus registreerida riiklikus ehitisregistris osaühingule kuuluvad, Pärnus Riia mnt 231 krundil asuvad veeja kanalisatsioonitrassid. Pärnu Linnavalitsuse 11. juuli 2005. a kirjaga teatati Agal Kinnisvarad OÜ-le tema taotluse osalisest rahuldamata jätmisest ja osalisest läbivaatamata jätmisest. Pärnu Halduskohtu 22. novembri 2005. a otsusega haldusasjas 3-142/2005 tühistati need otsused ja Pärnu Linnavalitsusele tehti ettekirjutus vaadata 7. aprilli 2005. a esitatud taotlus uuesti läbi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsil 2006. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Pärnu Linnavalitsuse 2. juuni 2006. a kirjaga nr 9-11/25 keelduti riigimaal asuva kanalisatsiooni kollektori, mis algab Riia mnt 231a kinnistu piirilt kaevust nr 2 ja suubub Pärnu jõkke (mille koosseisu kuuluvad kaevud nr 14, 13, 12, 11, 35, 36, 37, 38, 39, 34, 40 ja 44, kogupikkusega 295 m), andmete vastuvõtmisest ehitisregistrisse.

3-06-1146

2(6)

2. Agal Kinnisvarad OÜ esitas halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 2. juuni 2006. a kirjas sisalduva otsuse tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebuse esitajalt mõisteti menetluskuluna vastustaja kasuks välja 20 000 kr. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Andmete ehitisregistrisse kandmata jätmine võib kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda vaatamata sellele, et ehitusseaduse (EhS) § 56 lg-st 2 tulenevalt on ehitisregistri andmetel vaid informatiivne ja statistiline tähendus. Registrisse kandmine ei pruugi küll kaasa tuua otseseid õiguslikke tagajärgi, kuid see võib osutuda tehinguid hõlbustavaks teguriks. Vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi näol on tegemist vallasasjaga. Kaebuse esitaja on omandiõiguse tõendamiseks esitanud 4. aprillil 2005 AS Pärnu Autobaasi ja Agal Kinnisvarad OÜ vahel sõlmitud ja 29. juunil 2005 muudetud rajatiste müügi lepingu, AS Pärnu Autobaas erastamist puudutavad dokumendid ning vaidlusaluse trassi projekteerimist ja ehitamist puudutavaid materjale. Tulenevalt HMS §-dest 6 ja 38 oli vastustajal otsuse tegemisel kohustus välja selgitada kõik olulise tähendusega (sh omandi tekkimist puudutavad) asjaolud, nõuda kaebuse esitajalt selleks vajalike tõendite esitamist ning koguda tõendeid ka omal algatusel.

b) Vaidlusalune kanalisatsioonitrass ei kajastunud 10. oktoobri 1996. a varade RAS Pärnu Autobaasilt AS-le Pärnu Autobaas üleandmise aktis ega sellele lisatud Riia mnt 233a maa-alal asuvate üleantavate hoonete ja rajatiste loetelus. Tõendamata on asjaolu, et vaidlusalune trass oli ka tegelikult Autobaasi nr 7 bilansis arvel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-44-03 p 11, 3-3- 1-86-04 p 15 ja p 21, 3-2-1-134-01, 3-2-1-119-97). Seega on tõendamata, et vaidlusalune trass oli AS Pärnu Autobaas omandis. Kui AS Pärnu Autobaas ei olnud rajatise müügi lepingu sõlmimise ajal selle omanik, puudus tal ka rajatise käsutusõigus ning kaebuse esitajal ei olnud seetõttu võimalik asjaõigusseaduse (AÕS) §-dest 68, 92 ja 93 tulenevalt vaidlusaluse trassi omanikuks saada. Muude pretendentide puudumine ei tähenda automaatselt seda, et ehitisregistrisse peaks rajatise omanikuna sisse kandma eraõigusliku isiku, kellel on rajatise vastu huvi ja kes sellekohase taotluse esitab. Ehitisregistrisse kandmiseks on muuhulgas nõutud omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist. Asjaolu, et kaebuse esitaja on maksnud saastetasu ja omab vee erikasutusluba, ei tähenda riigipoolset omandiõiguse tunnustamist kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-43-04 mõttes. Ka juhul, kui rajatis oli õiguspäraselt püstitatud ja vastaks kõigile tehnilistele nõuetele, ei tuleneks sellest otseselt kaebuse esitaja omandiõigust trassile. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et trassi omand oleks RAS Pärnu Autobaasilt AS Pärnu Autobaasile üle läinud. Ehitisregistri andmetel on küll informatiivne ja statistiline tähendus, kui seadus ei sätesta teisiti, kuid kahtlemata on avalikes huvides ka see, et register sisaldaks õiget informatsiooni.

c) Kaebuse esitaja ei saanud olla heauskne omandaja, sest ta oli teadlik müüja (AS Pärnu Autobaas) omandiõiguse puudumisest. Avaldaja juhatuse liige ja rajatise müügi lepingu sõlminud AS Pärnu Autobaas juhatuse liige on üks ja sama isik ning sellise isiku teadmised tuleb TsÜS § 31 lg 5 ja § 133 alusel omistada juriidilisele isikule. Seega oli juhatuse liige hästi kursis ka kõigi vaidlusaluse trassiga seonduvate vaidluste ja kohtulahenditega. Notar on rajatise müügilepingu pooltele selgitanud asjaolu, et omandiõiguse kuulumist müüjale ei ole võimalik kontrollida, ning selgitanud pooltele sellega seonduvaid õiguslikke tagajärgi, kuid pooled soovisid sellele vaatamata müügilepingu sõlmimist. Järelikult ei olnud rajatiste müügileping nõuetekohane alusdokument vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi ehitisregistrisse kandmiseks.

d) Isegi kui projekteerimist puudutav ja ehitustehniline dokumentatsioon tõendaks, et vaidlusalune kanalisatsioonitrass oli projekteeritud Autobaas nr 7 tellimusel ja ehitatud tema vahenditest, ei muudaks see järeldust, et tõendamata on erastamise tulemusel AS Pärnu Autobaas

3-06-1146

3(6) omandiõigus vaidlusalusele kanalisatsioonitrassile. Riik ei pidanud erastamisel kogu vallasvara üle andma ja antud haldusasja materjalidest vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi üleandmist AS-le Pärnu Autobaas ei nähtu.

e) Taotlus oleks rahuldamata jäetud ka ilma avaliku huvi kaalumata. Avalike huvide kaalumine ei olnud lubamatu kaalutlus, arvestades, et vaidlusalust kanalisatsioonitrassi kasutavad sadevete ärajuhtimiseks ka teised isikud ning välistatud ei ole selle käsitlemine ühiskanalisatsioonina.

f) Vaidluse iseloomu ja keerukusastet arvestades ei olnud välise õigusabi kasutamine vastustaja poolt täiesti põhjendamatu. Kohtuasja raskuspunkt oli omandiõiguse tõendamisel ja hõlmas muuhulgas ka riigivara erastamisega seonduva õigusliku regulatsiooni head tundmist. Riigivara erastamist puudutav temaatika ei kuulu vastustaja igapäevase põhitegevuse hulka ning vastavat kvalifikatsiooni omavate ametnike olemasolu ei saanud vastustajalt eeldada. Reaalselt kantud kohtukulude vähendamise tingib aga see, et sarnase eesmärgiga vaidlusi, milles osaliselt tuli hinnata ka käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid, on vastustaja pidanud ka varem.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Agal Kinnisvarad OÜ apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Samuti palutakse välja mõista Pärnu Linnavalitsuselt osaühingu kasuks kohtukulud. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

a) Kohalikul omavalitsusel on küll kohustus taotluse menetlemisel välja selgitada kõik olulise tähtsusega asjaolud, nõuda taotlejalt vajalike tõendite esitamist ja koguda tõendeid omal algatusel, kuid seda ei tule mõista selliselt, et uurimispõhimõte ulatub ka ehitise eelmise omaniku kohta andmete kogumiseni.

b) Kui kohus leidis, et kaebuse läbivaatamisel on oluline ja võimalik tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamine ehk müügilepingu sisu kontroll, oleks pidanud menetlusse kaasama rajatise võõrandaja – AS Pärnu Autobaas (likvideerimisel). Taotluse menetlemisel selgus, et aktsiaseltsi arhiivist leiti projektdokumentatsioon, mis oli puudu AS Pärnu Autobaas taotluse läbivaatamisel 2004. aastal. Kohus võib tuvastada tsiviilõigusliku tähendusega asjaolud, kuid ei või otsustada halduskohtumenetluse käigus tehingu kehtivuse küsimusi, kui tehingu pooleks ei ole ei kohus ega Pärnu Linnavalitsus. Kui jõuti järeldusele, et ühe tsiviilõigusliku asjaoluna tuleb muu hulgas hinnata ka omandaja heausksust AÕS § 95 mõttes, oleks kohus pidanud kaebajale selgitama, et tal on õigus esitada sellele vastuväiteid ja tõendeid.

c) Vaidlusalune Riia mnt 233a krundiväline kanalisatsioonitrass on rajatud õiguslikul alusel Autotranspordibaasi nr 7 poolt. Trass koosneb nii õuekui ka välisvõrkudest (kollektor). Projektidest tuleneb üheselt, et autotranspordibaasile kuuluv trass suubub Pärnu jõkke. Projekti alusel ehitatud vesivarustusja kanalisatsioon võeti vastu 30. detsembril 1961 vastuvõtuaktiga. Vastuvõtmisele eelnesid ka valminud trassi lõikude inventariseerimised.

d) Hinnatud on vaid 4. aprilli 2005. a müügilepingut, jättes tähelepanuta ülejäänud kaebaja tõendid (vee erikasutusluba, erastamislepingu lisad) ja väited. RAS Pärnu Autobaas ja AS Pärnu Autobaas on üks ja sama juriidiline isik. Kollektori inventariseerimisaktist nähtub, et see tuli läbi vedada raudtee alt. Samuti tuli kindlustada kanalisatsiooni suue. Akti kinnitas

20. jaanuaril 1961 Autobaasi nr 7 direktor. Kui trass ehitati koos autobaasi hoonetega, siis pidi see olema üks tervik, mis juhib ära heitveed ja sadeveed. Kuni 90. aastateni ei olnud trassil muid kasutajaid peale Pärnu Autobaasi, kes maksis saastetasu ja kellele oli antud vee erikasutusluba. Keskkonnateenistus aktsepteeris aastaid AS Pärnu Autobaas ja Agal Kinnisvarad OÜ-d kui trassi omanikku. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik lugeda ühiskanalisatsiooniks trassi osa, mis algab Riia mnt 231 kinnistul. Sellist liitumispunkti seadus ei võimalda.

e) Ebaõiglane on kaebaja koormamine kohtukuludega, kuna osaühing maksis niigi asja eest, mida linnavalitsus soovib tasuta peremeheta varana enda omandisse. Õigusabi teenuse ostmine ei ole keelatud, kuid sellega seotud kulusid ei pea kandma kaebaja. Trassi omandivaidluse-

3-06-1146

4(6) ga seotud asjaolud sisaldusid kaevatavas haldusaktis ja nende esitamisega kohtule oleks linnavalitsuse juristid ise hakkama saanud. Pärnu Linnavalitsuse huve analoogilistes vaidlustes esindas sama esindaja.

5. Pärnu Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja, et majandusja kommunikatsiooniministri 27. detsembri 2002. a määruse nr 72 “Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord” § 1 järgi saab ehitiseteatise esitada omanik. Kord ega muud õigusaktid ei sätesta, milliste tõendite alusel peab taotluse saaja omandit hindama. Ükski õigusakt ei sätesta, et müügilepingul on asja lahendamisel ettemääratud tähendus. HMS § 6 ja § 38 järgi on haldusorganil kohustus tuvastada asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Samade trasside omandiõiguse üle oli kohtuvaidlus juba peetud. See tingis omandi küsimuses kõrgendatud kontrolli vajaduse, kuivõrd nii varasem haldusakt kui kohtuotsused olid jõustunud ning taotluse positiivne lahendamine oleks tähendanud varasemate seisukohtade ümberhindamist. Vaidlusalune trass võis olla apellandi ja AS Pärnu Autobaas vahelise 4. aprilli 2005. a müügilepingu kui võlaõigusliku kohustustehingu esemeks. Vaidlus on üksnes selle üle, kas toimus ka trassi reaalne käsutamine. Olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et lepingujärgne müüja oleks vaidlusaluse trassi omandanud. Vara üleminek riiklikult aktsiaseltsilt aktsiaseltsile vara erastamisel ei välista, et aktsiaselts on riikliku aktsiaseltsi õigusjärglane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud asjas kogutud tõendeid ja analüüsitud poolte väiteid. See, et kaebaja ei nõustu kohtu hinnangute ja seisukohtadega, ei muuda kohtuotsust puudulikult põhjendatuks.

Määrava tähtsusega küsimuseks käesolevas asjas on kaebaja väidetav omandiõigus vaidlusaluse trassi suhtes. Vaidlustatud haldusakt ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja kaebaja ei saa esitada selle peale kaebust (HKMS § 7 lg 1), kui ta ei ole trassi omanik. Selge ja pikaajalise kohtupraktika kohaselt võib haldusorgan tuvastada kõik asjaolud, sh tsiviilõiguslikud, mis on vajalikud haldusmenetluse asja õigeks lahendamiseks (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-06, p 10). Samu asjaolusid peab saama tuvastada ka halduskohus. Kui kaebuse lubatavus (sh kaebeõigus) või põhjendatus sõltub kaebaja omandiõigusest mingile asjale, tuleb halduskohtul omandiõigus kindlaks teha, isegi kui selleks on tarvis uurida varasemaid omandisuhteid või kontrollida, kas isik omandas asja heauskselt. Millelegi ei tugine kaebaja väide, et tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks peaks vastustaja või koguni kohus olema tsiviilõigusliku tehingu pooleks.

Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2005. a otsusele haldusasjas nr 3-3- 1-19-05 ei ole antud juhul asjakohane. Viidatud asjas ei näinud Riigikohus alust müüja omandiõiguses kahelda, sest vara oli korduvalt võõrandatud ja teised isikud ei olnud esitanud hagi enda omandiõiguse tunnustamiseks (p 9). Käesoleval juhul on küllaldane alus AS Pärnu Autobaas kui kaebajale asja müünud isiku omandiõiguses kahelda, sest jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et AS Pärnu Autobaas ei olnud vaidlusaluse vara omanik. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks kohaliku omavalitsusüksuse poolt tehingutesse sekkumine peremehetu ehitise hõivamise teel. Halduskohus ega vastustaja ei ole eitanud kaebaja ja müüja vaheliste tehingute tegemist ega kehtivust. Kaebaja väidetav omandiõigus ei sõltu üksnes tehingute kehtivu-

3-06-1146

5(6) sest, vaid ka sellest, kas müüja oli asja omanik. Asjaõigusseaduse § 92 lg-st 1 ja § 95 lg-st 1 nähtub, et asja üleandmisel läheb omandiõigus üle vaid siis, kui võõrandaja oli õigustatud omandit üle andma, v.a heauskne omandamine.

8. Kaebaja omandiõigus ei saanud tuleneda 4. aprilli 2005. a müügilepingu alusel sõlmitud asjaõiguskokkuleppest, kui müüja AS Pärnu Autobaas ei olnud trassi omanik. Kaebaja ei saa tugineda trassi heausksele omandamisele, sest ta oli teadlik vaidlustest, kus müüja omandiõigus oli kahtluse alla seatud. Kaebaja juhatuse liige oli ühtlasi ka müüja juhatuse liige ning notar selgitas müügilepingu pooltele, et müüja omandiõigust ei ole võimalik kontrollida. See, et kaebaja pidas müüjat kangekaelselt omanikuks ei muuda teda heauskseks olukorras, kus müüja omandiõigus oli kahtluse alla seatud. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega, et kohus ei selgitanud kaebajale õigust esitada enda heausksuse kohta väiteid ja tõendeid. Kaebajat esindas advokaat, seega oli talle teada menetlusosalise õigus esitada väiteid ja tõendeid (HKMS § 15 lg 1). See, et kaebaja heausksus oli vaidluse all, oli samuti teada, sest vastustaja oli selle teema tõstatanud (tl 18). Liiatigi ei olnud kaebajal ka ringkonnakohtu istungil esitada ühtegi väidet ega tõendit, mis oleks lükanud ümber tema heausksust välistavad asjaolud.

9. Omandiõiguse puudumine AS-l Pärnu Autobaas vaidlusaluse trassiosa suhtes on tõendatud Pärnu Halduskohtu 24. detsembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-208/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-04-321. Tõsi, varasema jõustunud kohtuotsuse motiivid ei ole lõplikult siduvad ei menetlusosalistele ega ammugi mitte kaebajale, kes nimetatud asjas menetlusosaliseks ei olnud. Siiski on jõustunud kohtulahendid käsitatavad tõendina. Kaebaja ei ole varasemates kohtuotsustes tuvastatut käesolevas asjas täiendavalt esitatud tõenditega ümber lükanud.

10. Sõltumata sellest, kas omandiõigus vaidlusalusele trassi osale oleks võinud üle minna RAS Pärnu Autobaas erastamisel, ei ole käesoleval juhul ennekõike tõendatud see, et kõnealune rajatis oleks kunagi kuulunud RAS-le Pärnu Autobaas või selle õiguseellastele eraldatud vara koosseisu. Õigesti märgib vastustaja, et riiklike ettevõtete puhul ei saa rääkida nende enda omandisse kuulunud varast, sest riiklik ettevõte oli vaid talle eraldatud riigi vara kasutaja (1. detsembrini 1993 kehtinud Eesti Vabariigi omandiseaduse § 18 lg-d 1 ja 2). Riikliku ettevõtte vara koosnes nõukogude tsiviilõiguse kohaselt ettevõtte operatiivsesse haldusse eraldatud (kinnitatud) põhija käibevahenditest, mis moodustasid ettevõtte põhikirjafondi (J. Ananjeva jt, Nõukogude tsiviilõigus: Üldosa, 1971, lk 221, 239–240). See aga ei välista iseenesest trassiosa vahepealset kuulumist AS-le Pärnu Autobaas, sest erastamise teel sai aktsiaselts RAS-le Pärnu Autobaas eraldatud ja erastamisel välistamata riigi vara omanikuks. Seega eeldab AS Pärnu Autobaas omandiõiguse tekkimine seda, et trassiosa eraldati riigi varana RAS Pärnu Autobaas õiguseellaste põhikirjafondi.

Kaebaja esitatud tõendite (projektid, inventariseerimisja vastuvõtuaktid jms) põhjal võib küll eeldada, et riiklik organisatsioon Autotranspordibaas nr 7 ehitas vaidlusaluse osa trassist, kuid ainuüksi ehitamise faktist ei tulenenud, et trassiosa jäi pärast valmimist autotranspordibaasile eraldatud käibevõi põhivahendite hulka. Riiklike ettevõtete poolt loodud väärtuste suhtes tekkis omandiõigus riigil, kuid nende operatiivse haldamise õigus ei pruukinud jääda samale ettevõttele. Ringkonnakohtu istungil ei olnud vaidlust selle üle, et maatükk, millele trassiosa ehitati, ei olnud autotranspordibaasi kasutusse eraldatud (protokoll lk 2; vt ka tl 69 pöördel). Trassi vaidlusalust osa autobaasi ega aktsiaseltsi bilansis ei kajastatud. Bilansis kajastati vaid autobaasi kasutuses olnud maa-alal asunud trassiosi (14. mai 1993. a varade nimistu, tl 57; lisa

10. oktoobri 1996. a aktile, tl 56). Ringkonnakohus järeldab sellest, et vaidlusalune trassiosa jäi riigi omandisse ilma, et seda oleks jäetud autotranspordibaasi operatiivsesse haldusse. Seetõttu ei erastatud trassiosa RAS Pärnu Autobaasi vara koosseisus vaatamata sellele, et trassi-

3-06-1146

6(6) osa ei olnud kantud välistatud varade nimekirja. Seega ei ole kaebaja esitatud tõendid ei kogumis ega eraldi piisavad tema omandiõiguse tõendamiseks ning halduskohus ei ole neid vääralt ega ebapiisavalt hinnanud.

11. Kuna trassiosa kuulumine RAS Pärnu Autobaasi bilanssi ei ole tõendatud, puudub vajadus süveneda küsimusse, kas RAS Pärnu Autobaas ja AS Pärnu Autobaas olid üks ja sama juriidiline isik. Põhjendamatu on kaebaja väide, et trassiosa tuleks käsitada autobaasi hoonete päraldisena. Oma olemuselt ei pea erinevate isikute omandis või kasutuses olevatel maatükkidel asuv kanalisatsioonitrass kuuluma ühe isiku omandisse või kasutusse. Kaebaja viited saastetasu maksmisele ja vee erikasutusloale ei ole asjakohased. Nende toimingute ja haldusaktidega ei olnud võimalik eraldada riigi vara endise autobaasi ega selle õigusjärglaste kasutusse ega anda seda AS Pärnu Autobaas omandisse. Riigi vara üleandmine eraisikule sai toimuda vaid õiguslikul alusel.

12. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ka menetluskulude osas. Haldusülesandeid täitva asutuse õigusabikulud võib kohus lugeda põhjendatuks, kui need väljuvad asutuse põhifunktsioonide raamest. Nõukogudeaegsete omandisuhete ja riigivara erastamise küsimused ei kuulu kohaliku omavalitsuse põhifunktsioonide hulka. Halduskohus on menetluskulude jaotamisel võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et vastustaja on käesoleva haldusasjaga seotud küsimustes andnud kohtutele seletusi juba ka varasemates asjades. Sellest tulenevalt oli põhjendatud vastustaja õigusabikulu vähendamine, kuid mitte selle jätmine tervikuna vastustaja kanda. Arvestada tuleb, et kaebaja esitas käesolevas asjas täiendavaid tõendeid. Kaebaja viide müügilepingu eest tasumisele ei puutu õigusabikulude jaotamisel asjasse.

Apellatsiooniastmes taotleb vastustaja õigusabikulu 7990 kr väljamõistmist. Ka see kulu on vaidluse iseloomu arvestades põhjendatud ja selle kandmine on tõendatud. Nimetud summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista (HKMS § 92 lg 1).

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving