3-08-1246/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-08-1246

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. detsember 2008. a, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1246

Haldusasi

AS Ühisteenused kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008

korralduse nr 951-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2008

Menetlusosalised

kaebuse esitaja AS Ühisteenused

(esindajad vandeadvokaat Piret Blankin, vandeadvokaadi

vanemabi Jaana Penne ja AS Ühisteenused tegevdirektor Kristi

Hunt)

vastustaja Tallinna Linnavalitsus

(esindaja vandeadvokaat Arne Ots)

RESOLUTSIOON

1. Jätta

AS

Ühisteenused

kaebus

täielikult

rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema

enda kanda /HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1/.

2. Mõista AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse

kasuks välja viimase kantud menetluskulude katteks

205 143.- krooni (kakssada viis tuhat ükssada

nelikümmend kolm krooni ja 00 senti) /HKMS § 92 lg-d

1 ja 10, § 93 lg 5/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 09.12.2008, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 22. mail 2006 sõlmiti AS Ühisteenused õiguseelneja AS Falck Eesti (edaspidi - AS

Ühisteenused) ja Tallinna linna vahel riigihanke (viitenumber 024611) „Sõiduõiguse

kontrollteenus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel“ leping (muudetud 04.

veebruaril 2008, edaspidi - Leping), millega AS Ühisteenused kohustus osutama sõiduõiguse

kontrollteenust Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel, menetlema väärtegusid,

koostama väärteootsuseid ning pidama vastavat aruandlust. Tallinna linn kohustus maksma

teenuse eest tasu /tl 16-23/.

2. 16. mai 2008 otsusega väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 (edaspidi - Riigikohtu Otsus)

tunnistas Riigikohtu üldkogu ühistranspordiseaduse (edaspidi - ÜTS) § 5411 lg 3 ja

väärteomenetluse seadustiku (edaspidi - VTMS) § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks. Riigikohus leidis, et juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on

halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri

kuuluvaid

haldusülesandeid.

Karistusvõimu

ning

sealhulgas

süüteomenetlust

oma

terviklikkuses – koos võimaliku kohtumenetlusega – ei saa aga käsitada (tavalise)

haldusülesannete täitmisena. Seega on AS-le Ühisteenused karistusfunktsiooni delegeerimine,

milleks on trahvide määramine ja sellega seotud toimingud, Riigikohtu arvates põhiseaduse

vastane. Üldkogu pidas aga vajalikuks märkida, et karistusvõimu delegeerimise keeld

eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks

süüteomenetlustele eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele.

3. Tallinna Linnavalitsus (edaspidi – TLV või Vastustaja) andis 28. mail 2008 korralduse

nr 951-k (edaspidi - Korraldus), millega ütles Lepingu Korralduses toodud põhjendustel

erakorraliselt üles, lugedes Lepingu lõppemise ajaks 16. mai 2008. TLV leidis Riigikohtu

Otsusele tuginedes, et Leping on alates 16. maist 2008 õigusvastane, sest Lepingu sõlmimise

aluseks olnud volitusnormid ÜTS § 5411 lg 3 ja VTMS § 9 p 3 on Riigikohus tunnistanud

kehtetuks /tl 24-28/.

4. 27. juunil 2008 esitas AS Ühisteenused Tallinna halduskohtule kaebuse eelmärgitud

Korralduse tühistamiseks ja vastustajale ettekirjutuse tegemiseks selle tagasitäitmise kohta,

kohustades TLV-t tasuma AS-le Ühisteenused summa, mille ta oleks saanud Lepingu alusel

teenuse osutamise jätkamisel kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Samuti taotles kaebuse esitaja

kohustada TLV-t täitma Lepingut ning alternatiivnõudena kohustada TLV-t otsustama

kõnealuse lepingu jätkamise küsimus uuesti /tl 2-15/.

5. 07. juuli 2008 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 30/. 15. augustil 2008

esitas TLV kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 38-44/.

6. 22. oktoobril 2008 muutis AS Ühisteenused oma kaebuse taotlusi, paludes teha

kindlaks TLV 28.05.2008 korralduse nr 951-k õigusvastasus /tl 124-126/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja AS Ühisteenused leiab, et Korraldus on õigusvastane.

AS Ühisteenused on sõlminud TLV-ga Lepingu riigihankemenetluse tulemusena heas usus ja

kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning sellele vastavalt korraldanud oma tegevuse. Kaebuse

on esitaja sõlminud teenuse osutamiseks vajalikud töölepingud töötajatega, hankinud vajaliku

varustuse ning sõlminud vajalikke lepinguid kolmandate isikutega. Lepingut usaldades on

Kaebuse esitaja kujundanud oma äriplaani ja tegevused ka muudes valdkondades. Lepingu

lõpetamisel ei ole võimalik Kaebuse esitajal Lepingut jätkuvalt täita, tal jäävad täitmata

püstitatud ärilised eesmärgid ja saamata Lepingu täitmise korral loodetud tulu. Tehtud

investeeringud kujunevad asjatuks. Korraldus rikub Kaebuse esitaja õigusi, sh põhiõigusi ja

piirab tema vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust (põhiseaduse - edaspidi PS - § 31) ja

omandiõigust (PS § 32), aga ka Lepingust tulenevat õigust osutada kokkulepitud tasu eest

teenust.

Kaebuse esitaja on teinud kulutusi ja investeeringuid, mille hüvitamise küsimust Korraldus ei

reguleeri. Vastustaja on kaevatava Korraldusega lõpetanud Lepingu, jättes kaalumata selle

otsustuse

võimalikud

alternatiivid,

analüüsimata

Korralduse

andmise

õiguslikud,

majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning korvamata Kaebuse esitajale Lepingu

lõpetamisest tekkinud ja tekkiva kahju. Lähtudes PS §-st 14 on Kaebuse esitaja arvates

põhjendamatu Vastustaja pealiskaudne suhtumine Riigikohtu Otsusest tuleneva olukorra

lahendamisel, viidates riigi vastutusele selle olukorra tekkimise eest. Käesolevas situatsioonis

tulnuks Vastustajal kui Kaebuse esitajat teenuse osutamiseks volitanud institutsioonil

korraldada probleemi terviklik lahendamine, vajadusel kaasates asjaomased riigiasutused,

mitte sundima Kaebuse esitajat alustama igal juhul oma õiguste kaitseks kohtumenetlust.

Seega on rikutud Kaebuse esitaja õigust heale haldusele laiemas mõttes. Kaebuse esitaja on

ilma jäetud ka õigusest riigi ja seaduse kaitsele (PS § 13), kuna Riigikogu poolt vastuvõetud

õigusnormide põhiseadusevastasusest tulenevad negatiivsed tagajärjed on käesoleval juhul

jäetud tema kui eraõigusliku subjekti kanda.

Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) §-dele 54 ja 56 ning Riigikohtu

lahendites kohtuasjades nr 3-3-1-5-00, nr 3-3-1-61-00 ja nr 3-3-1-57-07 märgitule leiab

Kaebuse esitaja, et Korralduse andmisel on vastustaja rikkunud haldusakti põhjendamise

kohustust ja Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, sest Vastustaja on kohaldanud

ebaõigeid õigusnorme, ning täitmata on halduslepingu erakorralise ülesütlemise eeldused.

Korralduse andmisel on rikutud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning proportsionaalsuse

nõuet, mistõttu ei ole haldusakt kontrollitav. Korralduse seletuskirjas ei ole märgitud ühtegi

halduslepingu ülesütlemise õiguslikku alust peale halduskoostöö seaduse (edaspidi – HKS) §

11 lg 2 sisalduva pädevusnormi. Korraldusest jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel

täpselt on Leping lõpetatud. Puudulik motiveerimine on antud juhul kaasa toonud

ülesütlemise põhistamise ebapiisavate ja asjakohatute õiguslike alustega, mis omakorda on

tinginud haldusakti andmisel asjakohaste faktiliste aluste ja kaalutluste mittearvestamise.

Kohtumenetluses ei saa tagantjärele kontrollida, kas haldusorgan tegelikult arvestas otsuse

tegemisel kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi aluseid.

Viitega Lepingu p-dele 7.4 ja 7.6 ning HKS § 11 lg 1, HMS § 102 lg 1-3 ja võlaõigusseaduse

(edaspidi - VÕS) § 5 sätetele leiab Kaebaja, et esmalt tuleb lähtuda pooltevahelisest

kokkuleppest Lepingu muutmise ja lõpetamise kohta. Eeltoodud põhimõtet on Riigikohus

kinnitanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-07 tehtud lahendis. HMS § 102 lg 2 on ka vasteks ja

erinormiks VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise võimalusele.

Järelikult, halduslepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb kohaldada HMS § 102 lg 2 ja 3 kui

erisätteid VÕS § 196 lg 1 suhtes. Vastustaja on põhjendamatult jätnud Lepingu ühepoolse

lõpetamise alusena kohaldamata HMS § 102 alused ja tingimused, mis oleks pidanud

Vastustaja algatusel Lepingu lõpetamisel kohaldamisele kuuluma. Ebaõige õigusnormi valik

tõi kaasa ka sisuliselt ebaõige otsustuse, kuna HMS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused on VÕS

§ 196 lg-st 1 olemuslikult erinevad: VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki

lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Erinevalt VÕS § 196 lg-st 1 tuleb halduslepingu ülesütlemise mõjuva põhjuse

sisustamisel HMS § 102 lg 2 tähenduses määratleda ülekaalukas avalik huvi, mille raske

kahjustamise vältimiseks on halduslepingu ülesütlemine tingimata vajalik. HMS § 102 lg 2 ja

3 kohaldamine eeldab kaalutlusõiguse teostamist ning määratlemata õigusmõistete

sisustamist. Haldusorgan peab otsustama, milline on avalik huvi, mille kahjustamise oht

eksisteerib, kas see on ülekaalukas, kas esineb avaliku huvi raske kahjustamise oht ning kas

selle vältimiseks on vaja tingimata haldusleping ühepoolselt üles öelda. Eeltoodu nõuab

avaliku huvi ja teise lepingupoole huvide kaalumist, seejuures ülesütlemine on lubatud vaid

siis, kui avalik huvi saaks vastasel juhul raskelt kahjustada. Samuti laieneb haldusorgani

käsitletavale

otsustustegevusele

proportsionaalsuse

põhimõtte

järgimise

kohustus.

Halduslepingu ülesütlemine saab olla proportsionaalne vaid siis, kui avaliku huvi rasket

kahjustamist ei ole võimalik leebemat meedet kasutades vältida. Leebema meetmena tuleks

siinkohal mainida halduslepingu ülesütlemise asemel selle ennetähtaegset lõpetamist

lepingupoolte kokkuleppel, milline võimalus on sätestatud ka Lepingu p-s 7.4. Nimetatud

seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07, p 8.

Märkimisväärne on ka teine erisus võrreldes VÕS § 196 lg 1 regulatsiooniga, mis HMS § 102

kohaselt kuulub kohaldamisele halduslepingu erakorralisel ülesütlemisel. VÕS § 196

sätestatud kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine ei näe reeglina ette teisele lepingupoolele

kahju hüvitamise kohustust. Kohaldamisele kuulub lepingu alusel saadu tagastamise kohustus

vastavalt VÕS §-dele 189-191. Kohtupraktika kohaselt saab ülesütlemise puhul kahju

hüvitamist nõuda erandjuhul siis, kui lepingupool, kelle suhtes leping üles öeldakse näitab ära,

et lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus tulenes lepingu ülesöelnud poolest ning

kujutas endast lepingu rikkumist, millele järgneb kahju hüvitamise kohustus (vt nt Riigikohtu

9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 18).

HMS § 102 lg 3 erinorm seevastu sätestab expressis verbis avaliku võimu kohustuse hüvitada

lepingu teisele poolele lepingu lõpetamisega tekitatud kahju. Riigi ja kohaliku omavalitsuse

kui avaliku võimu olemusest tulenevalt on loogiline järeldada, et avaliku võimu poolt avalikes

huvides lepingu ülesütlemise alus tuleneb avalikust võimust endast ning seetõttu tuleb

eraõiguslikule isikule kompenseerida kahju, mis talle tekitati seoses avalike huvide

eelistamisega lepingupartneri huvidele ja õigustele. Seetõttu seab HMS § 102 halduslepingu

eraõiguslikust isikust poole soodsamasse seisundisse, kui VÕS § 196 lg 1 regulatsioon.

Tulenevalt Lepingu p-st 7.6, HMS § 102 lg-st 1, HMS § 105 lg-st 1, on HMS § 102 lg 2 ja 3

kohaldatavad VÕS § 196 lg 1 suhtes erisätetena.

Eeltoodust lähtuvalt on HMS § 102 lg 2 ja 3 antud asjas Lepingu ülesütlemise otsustamisel

asjassepuutuvad normid, mida oleks Vastustaja pidanud HMS § 102 lg 3 alusel Lepingu

lõpetamise soovi korral kohaldama ja millele vastavalt oleks tulnud Korraldust põhistada.

Tegemist ei ole üksnes menetlusliku eksimusega. Vaidlustatud Korraldus ei ole õige ega

õigesti põhjendatud ning Vastustaja on rikkunud HMS § 56 lg-d 1, 2 ja 3.

Lepingu lõpetamine nii HMS § 102 alusel kui VÕS § 196 lg 1 alusel on kaalutlusotsus.

Viitega HMS § 4 lg-le 2 leiab kaebaja, et juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või

ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, on tegemist olulise

kaalutlusveaga (vt ka näiteks Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-81-07 ja nr 3-3-1-54-

03). Korralduse põhjenduste alusel ei ole võimalik kontrollida HMS § 102 kohaldamise

eelpool käsitletud eelduste olemasolu, huvide kaalumist ning meetme proportsionaalsust

tagantjärele.

Vastustaja on haldusakti andmisel vääralt tuginenud vääramatule jõule ja täitmise

võimatusele. TLV on Korralduse ühe õigusliku alusena viidanud muuhulgas Lepingu p-le 6.3.

Vastustaja tugineb Riigikohtu Otsusele kui vääramatule jõule samuti nagu täitmise

võimatusele, mis on Kaebuse esitaja arvates asjakohatu ja väär.

Esmalt, vääramatu jõud on VÕS § 103 kohaselt kohustuse rikkumise vabandatavust tingiv

asjaolu. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud,

kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (vt lg 2).

Ka VÕS üldosa kommentaaride kohaselt tähendab vastutus kohustuse rikkumise eest

võlaõigusseaduse

tähenduses

esmajoones

võimalus

kohaldada

õiguskaitsevahendeid

rikkumisele tuginedes. [...] Võlasuhe ei lõpe täitmise võimatuse tõttu automaatselt, (välistatud

on küll reaalse täitmise nõue, § 108 lg 2 p 1), vaid võlausaldaja võib ka sellisel juhul valida,

millist õiguskaitsevahendit ta kasutab (Vt VÕS kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus

Juura 2006, § 105 komm. 5.1). Seega vääramatu jõu rakendusala ei hõlma lepingu erakorralist

ülesütlemist, vaid on võlaõiguse teoorias ja praktikas rakendatav üksnes kohustuse rikkumise

puhul. Vastustaja ei ole oma tegevuses ega Korralduses kunagi kinnitanud oma kohustuse

rikkumist.

Puudub igasugune alus arvata, et Lepingu sõlmimisel oleks pooled soovinud vääramatu jõuna

reguleerida midagi kontseptuaalselt erinevat, kui see seda on vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2

mõttes. Antud juhul ei ole ka sisuliselt tegemist vääramatu jõu situatsiooniga. Vääramatu jõud

on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud

temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle

asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

Riigikohus on leidnud, et vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt

vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla

erakordne loodusjõud.

Käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et Riigikohtu Otsus kui õiguslikus keskkonnas

toimunud muudatus ei olnud lepingu sõlmimise ajal Vastustajale ettenähtav ega tema

mõjusfääris. Kohalik omavalitsus ei ole oma ülesannete täitmisel ülejäänud riigi

organisatsioonilisest

struktuurist

täiesti

eraldiseisev

poliitilistesse

ja

juriidilistesse

diskussioonidesse ja otsustusprotsessi mittekaasatud üksus, kelle tegevuse suhtes on

Riigikogu, Riigikohtu või teiste organite poolt vastuvõetud muudatused õiguskorras

käsitletavad vääramatu jõuna. Kohaliku omavalitsuse volitused oma ülesannete täitmisel on

tema mõjuulatuses. Kohalik omavalitsus, kes tegutseb põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel kannab Kaebuse esitaja arvates oma eraõigusliku lepingupartneri ees

riisikot ka võimalike kahjulike tagajärgede eest, mille otseks põhjustajaks võib pidada riiki.

Tulenevalt VÕS kommentaarides (Vt § 103, komm. 6.1.3.2) märgitust ei saa vääramatu jõud

olla seega iseenesest veel Lepingu ülesütlemise aluseks. Vääramatu jõu esinemisel vabaneb

kohustust rikkunud lepingupool üldjuhul vaid vastutusest lepingurikkumise eest, mis välistab

kahjustatud lepingupoole õiguse kasutada osasid õiguskaitsevahendeid.

TLV-l ei ole asjakohane viidata ka täitmise võimatusele, kuna Lepingust tulenevalt on tema

täidetav kohustus on raha maksmine, mida VÕS § 108 lg-st 1 saab alati nõuda. Teiseks, ka

täitmise võimatusele on asjakohane viidata lepingu rikkumise korral õiguskaitsevahendi

kohaldamisel, mitte lepingu lõpetamisel, kuna täitmise võimatus ei lõpeta võlasuhet (nagu see

oli reguleeritud varemkehtinud TsK alusel).

Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, selle sisuks olev ülesütlemisavaldus on tühine,

rikutud on kaalutlusõigust ning proportsionaalsuse nõuet. Kuigi vaidlustatud korralduse

põhjendustes ei ole otseselt põhjendatud, et Riigikohtu Otsus kujutab endast sellist mõjuvat

põhjust, mis annab TLV-le õiguse Leping ühepoolselt üles öelda (räägitakse hoopis vääramata

jõust), võib Korralduse viitest VÕS § 196 lg-le 1 järeldada, et Vastustaja võis olla soovinud

Riigikohtu Otsust käsitleda mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes.

Esmalt, isegi kui VÕS § 196 lg 1 kohaldamisele kuuluks, saab seda kohaldada HMS § 102 lg

1 alusel koostoimes HMS § 102 lg-tega 2 ja 3, mitte nimetatud õigusnormide asemel ja neid

välistades. Seega erinõudeks halduslepingu ülesütlemisel, lisaks VÕS § 196 lg 1 kriteeriumide

olemasolule, on avaliku huvi raske kahjustamise ohu olemasolu ning selle ohu tõrjumiseks

vältimatu vajadus halduslepingu ülesütlemiseks. Seega antud juhul pidanuks Vastustaja

ülesütlemiseks mõjuva põhjuse olemasolus veendumiseks tuvastama avaliku huvi raske

kahjustamise ohu ning kõiki asjaolusid arvestades kaaluma, kas avaliku huvi raske

kahjustamise vältimise vajadus kaalub üles teise lepingupoole huvi lepinguliste suhete

jätkamise vastu. Vastustaja oleks pidanud kindlaks tegema ka selle, kas avaliku huvi raske

kahjustamise vältimiseks on tingimata vajalik leping ühepoolselt lõpetada. Teiseks,

Riigikohtu Otsus iseenesest ei ole ka selline mõjuv põhjus, mis annaks vastustajale õiguse

leping ühepoolselt üles öelda. Avaliku huvi raske kahjustamise ohtu poleks tekkinud, kui

lepingupooled oleksid Lepingut muutnud ja jätkanud ajutiselt kuni vajalike seadusmuudatuste

tegemiseni lepingu täitmist osaliselt, nagu seda vahetult pärast Riigikohtu Otsuse jõustumist

ka tehti. Samuti oleks mõlema lepingupoole huve arvestades ja kaaludes Vastustaja pidanud

püüdma Lepingu lõpetada kokkuleppel, mille tingimuseks oleks teisele lepingupoolele

lepingu lõppemisest tekkinud kahju hüvitamine.

Riigikohus pidas vajalikuks otsuses nr 3-1-1-86-07 rõhutada, et „karistusvõimu delegeerimise

keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi

ega

laiene

näiteks

süüteomenetlustele

eelnevatele

järelevalvelise

iseloomuga

haldustoimingutele.“ Seega oleks TLV pidanud mõlemapoolseid huve arvestades välja

selgitama, kas ja millises osas oleks võinud halduslepingut jätkata ning millised on

võimalused lepingu muutmiseks, eelkõige selliselt, et eraõiguslik isik saaks edasi täita neid

ülesandeid, mis ei kujuta endast karistusvõimu teostamist. Lepingupooled oleksid pidanud

kindlaks tegema, kas AS-le Ühisteenused saab uues õiguslikus olukorras üle anda sõiduõiguse

kontrolliga seotud tehnilisi tugi- ja järelevalvealaseid funktsioone, kas selleks peab olema või

on olemas formaalne seaduse volitus. Kui selline formaalne seaduse volitus peab olema, kuid

seda ei ole, oleks pidanud Vastustaja kasutama kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(edaspidi – KOKS) § 65 lg-ga 3 linna volikogule antud õigust esitada Vabariigi Valitsusele

ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks, st teha

ettepanek ÜTS ja VTMS täiendamiseks volitusnormiga, mis võimaldab süüteomenetlusväliste

järelevalvealaste ja sellega seotud tehniliste toimingute edasivolitamist eraõiguslikule isikule.

Lisaks, ka ajutises olukorras, kus formaalne seaduse volitus puudub, sõiduõiguse

kontrollimisega seotud järelevalvealaste ja tehniliste toimingute täitmine eraõigusliku isiku

poolt (Lepingu osaline täitmine), ei kahjustaks avalikku huvi raskelt. Siin tuleb arvestada ka

seda, et vastandina süüteo vahetule menetlemisele eraõigusliku isiku poolt, ei kaasneks

süüteomenetlusele eelnevale ja järgnevale tugiteenuse osutamisega eraõigusliku isiku poolt

isikute põhiõiguste riivet ja vastuolu karistusvõimu delegeerimise keeluga. Vastandina

seadusemuudatustele, kus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetest lähtuvalt antakse

seaduse rakendajatele ja õigusnormi adressaatidele rakendussätetega garantiid õigussuhete

ümberkorraldamiseks, jõustub Riigikohtu lahend ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses

õigusnormi kehtetuks tunnistamine otsuse kuulutamisest kohe. Seega leiab aset õiguspärase

ootuse ulatuslik riive ning kollisioon seadusliku aluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete vahel.

Eeltoodut arvestades ja põrkuvaid huve kaaludes, ei ületaks üleminekuolukorras teatav ajutine

formaalne õigusvastasus, mis ei riiva otseselt kellegi põhiõigusi, ühiskonna taluvuspiire ning

puuduks avaliku huvi raske kahjustamine, mis õigustaks Lepingu ühepoolset ülesütlemist.

Tasakaalu seaduslikkuse põhimõtte ja õigusvastase halduslepingu täitmise huvi vahel

reguleerivad HMS § 102 ja 104, mida tuleb siinkohal koostoimes tõlgendada. HMS §-st 104

mõttest tuleneb, et seaduslikkuse põhimõte, nagu iga põhiseaduslik printsiip ei ole absoluutne.

Seega, kui tõlgendada HMS § 102 avaliku huvi rasket rikkumist kui halduslepingu ühepoolse

ülesütlemise alust HMS § 104 lg 1 ja 2 valguses, siis kindlasti ei kuulu avalikust huvist

lähtuvalt haldusleping ühepoolselt lõpetamisele pelgalt tema õigusvastasuse tõttu, eelkõige

tuleb avaliku huvi rasket rikkumist näha, kui haldusleping vastab tühisuse tunnustele või

haldusleping sõlmiti tema poolt esitatud vale- või mittetäielike andmete alusel või

haldusorgani ähvardamise, petmise või muul viisil õigusvastase mõjutamise tulemusel.

Õigusvastane haldusleping kuulub aga HMS § 104 lg 1 alusel täitmisele.

Tulenevalt lepinguliste suhete konsensuslikust iseloomust tuleb teise lepingupoole huve ja

hea usu põhimõtet arvestades alati valida primaarsena lepinguliste suhete lõpetamiseks või

ümberkujundamiseks konsensuslik, mitte ühepoolne meede. Lisaks, ka lepingulistes suhetes

laieneb avalikule võimule avaliku õiguse üldistest põhimõtetest kinnipidamise kohustus.

Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest ja leebema meetme rakendamise kohustusest, oleks

pidanud TLV lepinguliste suhete lõpetamisel esmalt püüdma Lepingu lõpetada kokkuleppel.

Korraldusest ei tulene, milliseid samme vastustaja tegi, et leping kokkuleppel lõpetada.

Korraldusest ei tulene ka seda, et nimetatud kokkulepet ei saavutatud ega ka kokkuleppe

mittesaavutamise põhjuseid. Reaalselt ei ole Vastustaja, teades küll Lepingu lõpetamisest AS-

le Ühisteenused tekkiva kahju ligilähedast suurust (umbes 15 miljonit krooni), teinud Kaebuse

esitajale ühtki ettepanekut selle kahju hüvitamiseks või muul viisil heastamiseks. Selline

tegevus on vastuolus hea halduse põhimõttega.

Korraldust tuleb tõlgendada kui lepingupoole ühepoolset erakorralist ülesütlemisavaldust

VÕS § 195 lg 1 mõttes. Kaebuse esitaja leiab, et lisaks ülesütlemisavalduse kui terviku

õigustühisusele, on eraldiseisvalt tühine Lepingu tagasiulatuv ülesütlemine. Lepingu

ülesütlemiseks tuleb VÕS § 195 lg 1 alusel teha avaldus teisele lepingupoolele. Lepingu

ülesütlemisavalduse näol on seega tegemist ühepoolse tehinguga vastavalt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (edaspidi - TsÜS) § 67 lg 1 teisele lausele. Samale seisukohale on jõudnud

Riigikohus otsuses nr 3-2-1-3-06 (p 12). Viitega TsÜS § 67 lg 1 ja 2 sätetele märgib Kaebaja,

et seega muutub ka ülesütlemisavaldus kui ühepoolne tahteavaldus kehtivaks siis, kui see on

teisele lepingupoolele teatavaks tehtud. Ühepoolne tahteavaldus ei saa hakata kehtima enne

selle tegemist, kui pooled ei lepi eraldi kokku, et avaldus loetakse tagantjärele kehtima

hakanuks enne tahteavalduse teatavaks tegemist. Seega ei saa ka lepingu ühepoolne

erakorraline ülesütlemine hakata kehtima enne ülesütlemisavalduse teatavaks tegemist

tagantjärele.

Vastustaja Tallinna Linnavalitsus ei pea õigeks ega põhjendatuks kaebuse esitaja faktilisi ja

õiguslikke väiteid ning vaidleb neile kõigile vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata.

Viitega HKMS § 7 lg-le 1 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2002. a otsuses

nr 3-3-1-9-02 märgitule on Vastustaja seisukohal, et Korraldusega ei ole rikutud kaebuse

esitaja õigusi ega piiratud tema vabadusi, mistõttu kaebuse esitajal puudub kaebeõigus.

Vastustaja tegevus Korralduse andmisel ei riku ega piira kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi

ega kahjusta tema huve. Korralduse andmise tingis ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning VTMS § 9 punkti

3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine. Kaebuse esitaja

vaidlustab kaebuses sisuliselt seadusandja - riigi - tegevust, mitte kohaliku omavalitsuse

tegevust ja kaebus, mille tegelikuks sisuks on väidetava kahju hüvitamise nõue on suunatud

vale isiku vastu. Lepingu täitmist ja edaspidist kehtivust ei välista sisuliselt mitte Korralduse

andmine, mis kujutab endast antud juhul Lepingu lõpetamisele suunatud formaalset

toimingut, vaid ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine, mis tingis Korralduse andmise. Korralduse

andmine oli viidatud õigusnormide (Lepingu sõlmimise volitusnormide) põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise tagajärg.

Kaebuse esitajal võib olla õigus pöörduda võimalike nõuetega riigivastutuse seaduse (edaspidi

- RVastS) alusel ja korras riigi vastu, kes on tänase olukorra põhjustanud, mitte aga kohaliku

omavalitsuse vastu. Lepingut ei saaks täita ka juhul, kui Korraldust ei oleks antud, sest

ülalviidatud Riigikohtu otsusest tuleneb, et Lepingu objektiks oleva haldusülesande

üleandmine eraõiguslikule juriidilisele isikule on välistatud. Kaebuse eesmärgiks ei ole kaitsta

mitte kaebuse esitaja väidetavaid subjektiivseid õigusi, rääkimata avaliku huvi kaitsest, mida

kaebaja kaebuses rõhutab, kuid mille kaitseks tal pole kaebuse esitamise õigust. Kaebus

teenib pelgalt kaebaja majanduslikke eesmärke, mida kaebuse esitaja üritab saavutada

sõltumata

subjektiivse

õiguse

puudumisest

sõiduõiguse

kontrollteenuse

jätkuvaks

osutamiseks. See, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust lõppenud Lepingu objektiks oleva

teenuse osutamiseks, tuleneb Riigikohtu Otsusest.

Vastustaja arvates taotletakse kaebusega ebakohast eesmärki. Kaebuse esitaja püüab taasluua

olukorda, millega kaasneb põhiseadusest tuleneva karistusvõimu teostamise delegeerimise

keelu rikkumine. ÜTS § 54¹¹ lõike 3 vastuolu tõttu põhiseadusega puudub kaebuse esitajal

menetlemispädevus ÜTS-s sätestatud väärtegude lahendamiseks. Seda olukorda ei saa

Korralduse tühistamisega olematuks teha või muuta.

Korraldus ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ka seetõttu, et Korraldus ega

vastustaja tegevus Korralduse andmisel ei ole õigusvastane. Kaebus on ka sisuliselt

põhjendamatu. Korraldus on õiguspärane – täidetud on kõik haldusakti õiguspärasuse

eeldused (HMS § 54). Korraldus on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse

osas üheselt mõistetav ja mõistlikule isikule üheselt arusaadav. Normide, mille kehtivus oli

Lepingu sõlmimise ja täitmise eelduseks, põhiseadusega vastuolus ja kehtetuks tunnistamine

välistas Lepingu täitmise jätkamise ning Korraldusega Lepingu lõppemise teatavakstegemine

oli seetõttu ainuvõimalik, vastustaja tahtest sõltumatu lahendus. Käesoleval juhul tuleneb

Korraldusest selle andmise sisuline põhjendus ning viiteid muudele dokumentidele (sh

Riigikohtu Otsusele), mis samuti sisaldavad asjakohaseid põhjendusi. Viide Riigikohtu

üldkogu lahendile oli otstarbekohane, sest sellest tulenev motivatsioon oli põhjalik ja selle

ümberkirjutamine koormanuks haldusakti tarbetult. HMS 56 lg 1 lubab esitada haldusakti

põhjendusi ka selliselt, et haldusaktis on tehtud viide menetlusosalisele kättesaadavale

dokumendile. Riigikohtu Otsus ja seega ka asjakohased põhjendused olid kaebuse esitajale

kättesaadavad ja teada (kaebuse esitaja on kaebuses nimetatud otsusele ise tuginenud).

Kaebuse esitaja oli väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 ka menetlusosaline.

Korraldus ei ole puudulikult motiveeritud. Korralduses sisalduv õiguslik ja faktiline

motivatsioon on omavahel loogiliselt seotud ja veenev. Korralduses on õiguslik ja faktiline

motivatsioon nõuetekohaselt olemas ning selle alusel on Korraldus ka sisuliselt kontrollitav.

Kaebuse kohaselt jääb Korraldusest ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel täpselt on Leping

lõpetatud. Samas väidab kaebuse esitaja aga seda, et korralduse andmisel on vastustaja

kohaldanud ebaõigeid õigusnorme. Kaebuse esitaja väited on vastuolulised.

Leping on õigesti VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öeldud. Kaebuses on püütud väita, et

Lepingut ei saa kehtivalt VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelda. Kaebuse esitaja väidab ka, et

HMS § 102 lõige 2 on vasteks ja erinormiks VÕS § 196 lõikes 1 sätestatud lepingu

erakorralisele ülesütlemise võimalusele. Nimetatud väited on ebaõiged. HMS § 102 lõikes 1

on sätestatud, et halduslepingu lõpetamine toimub üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud

korras, arvestades § 102 kehtestatud erisusi. HMS §-s 102 on käsitletud olukorda, kus lepingu

ühepoolseks lõpetamiseks pole VÕS-s (sh § 196 lõikes 1) sätestatud aluseid, kuid lepingu

ühepoolne lõpetamine on ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimiseks siiski

vajalik, ehk HMS § 102 lõikes 2 sätestatud lepingu lõpetamise alus on lisavõimalus leping

ühepoolselt lõpetada. HMS § 102 ei välista VÕS § 196 lõike 1 rakendamist halduslepingute

puhul (sellele osundab üheselt HMS § 102 lõige 1) – halduslepingute puhul ei ole mõjuvaks

põhjuseks üksnes ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimise vajadus.

Halduslepingute puhul ei ole ühepoolse lõpetamise võimalused piiratumad, kui seda on

eraõiguslikes suhetes sõlmitavate lepingute ühepoolse lõpetamise võimalused. Arvestades

halduslepingute iseloomu on halduslepingu ühepoolse lõpetamise võimalused avaliku huvi

kahjustamise võimalikkuse tõttu just laiemad, st lisaks VÕS § 196 lõikes 1 sätestatud alusele

on halduslepingut võimalik ühepoolselt lõpetada ka HMS § 102 lõikes 2 sätestatud alusel.

VÕS § 196 lõike 1 kohaselt on poolel õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt

igasugusel mõjuval põhjusel, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitab, et

lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani või

korralise ülesütlemiseni jätkaks. VÕS § 196 lõige 1 on oma kohaldamisalalt olulisemalt laiem

kui HMS § 102 lõige 2. Ainuüksi seetõttu ei saa HMS § 102 lõige 2 olla "vasteks"

VÕS 196 lõikele 1 või vastupidi. Lisaks ei ole normi vastavus mõnele teisele normile ning

üld- ja erinormi suhe samaväärsed. Üld- ja erinormi (VÕS § 196 lõige 1 ja HMS § 102 lõige

2) olemasolu ei tähenda seda, et rakendada tuleb igakordselt erinormi (sellise käsitluse

kohaselt puudub üldse vajadus üldnormi järele). Õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb

erinormi kohaldada üld- ja erinormi konkurentsi korral. Samadel, ülaltoodud põhjendustel on

välistatud ka VÕS § 196 lõike 1 ja HMS § 102 lõigete 2 ja 3 koostoimes kohaldamine. Antud

juhul puudus selline konkurents HMS § 102 lõike 2 ja VÕS § 196 lõike 1 vahel, mis saanuks

välistada VÕS § 196 lõike 1 kohaldamise. Seetõttu puudus ka alus ja vajadus HMS § 102

lõigete 2 ja 3 rakendamise järele. Eelnevast tulenevalt on ebaõige kaebuse esitaja seisukoht, et

Lepingu p-st 7.6, HMS § 102 lõikest 1 ja HMS § 105 lõikest 1 tuleneb, et HMS § 102 lõiked

2 ja 3 on kohaldatavad VÕS § 196 lõike 1 suhtes erisätetena. Leping on õigesti üles öeldud

VÕS § 196 lõike 1 alusel kooskõlas Lepingu p-ga 7.6 ning Korraldus on õiguspärane.

Asjakohatu on kaebuse esitaja viide Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-13-07 punktile 8. Lepingu

ühepoolne muutmine ja lepingu ühepoolne lõpetamine on erinevad kujundusõigused, mille

teostamisega kaasnevad erinevad tagajärjed. Samuti jääb vastustajale arusaamatuks kaebuse

esitaja viide VÕS §-dele 189-191, mis reguleerivad lepingu alusel saadu tagastamist ning

kahju hüvitamise kohustusele kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise korral.

Vastustaja on väidetava vastutuse kandmisest vääramatu jõu esinemise tõttu igal juhul

vabastatud. Vastustaja vastutus kaebuse esitaja ees oleks antud juhul Lepingu p-st

6.3. tulenevalt välistatud igal juhul (ka siis kui Lepingu olnuks üles öeldud HMS § 102 lõike 2

alusel). Lepingu p 6.3. järgi vabanevad pooled vastutusest vääramatu jõu puhul, mis takistab

Lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Korralduses on õigesti tuginetud nimetatud Lepingu

punktile. Riigikohtu Otsus välistas Lepingu edaspidise täitmise, sest ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning

VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine

on käsitletav vääramatu jõuna. Vastustaja ei oleks saanud ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning VTMS

§ 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist kuidagi

ära hoida või mõjutada või ette näha. Vastustaja polnud ega saanudki olla teadlik eelnevalt

viidatud normide põhiseaduse vastasusest. Vastustaja teadlikkus ei saanud selles osas olla

kuidagi teistsugune kui kaebuse esitaja teadlikkus. Riigikohtu Otsusest nähtub, et ka

väärteoasja lahendanud maakohus ei pidanud ÜTS § 54¹¹ lõiget 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja

§ 10 lõiget 5 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Ebaõige on kaebuses toodud väide, et käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et Riigikohtu

Otsus kui õiguslikus keskkonnas toimunud muudatus ei olnud lepingu sõlmimise ajal

vastustajale ettenähtav ega tema mõjusfääris ning selle väite põhjendamiseks tehtud viide

võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kommentaarile § 103 osas (punkt 6.1.3.2.).

Esiteks, seadusandlik võim kuulub Riigikogule, mitte kohalikule omavalitsusele (PS § 59).

Teiseks, vääramatu jõu asjaoluks on antud juhul ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning VTMS § 9 punkti 3

ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine, mitte vastustaja

võimalik osalemine seadusandluse protsessis Lepingu sõlmimise ajal või sellele eelnevalt.

Siinjuures viitab vastustaja ka sellele, et vääramatu jõu üheks põhijuhtumiks on muu hulgas

seaduslikud või ebaseaduslikud keelud. Seega on ülal viidatud kaebuse esitaja väite tõele

vastavus objektiivselt võimatu. Samuti ei olnud vääramatu jõud Lepingu ülesütlemise aluseks

– selline kaebuse esitaja väide või eeldus ei põhine Korralduses sätestatul.

Kaebuses vääramatu jõu sisustamisel tehtud viide VÕS § 103 lõikele 2 ei ole antud juhul

asjakohane – Lepingu p-s 6.3. on vaidluse pooled vääramatu jõu VÕS-s sätestatust erinevalt

defineerinud (VÕS § 103 on dispositiivne norm), mistõttu tuleb vääramatu jõu sisustamisel

lähtuda Lepingust. Seetõttu on ka kaebuses VÕS § 103 lõikele 2 toetuv argumentatsioon

ainetu. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et vääramatu jõu rakendusala ei

hõlma lepingu erakorralist ülesütlemist. Vastustust ei too kaasa lepingu ülesütlemine kui

selline – vastutuse tekkimine on igakordselt seotud mõne kohustuse rikkumisega. Lepingulise

suhte lõpetamine kestva ja mittekõrvaldatava vääramatu jõu olukorras ei saa kujuta endast

lepingurikkumist ning ei kaasne lepingulist vastutust. Vääramatu jõu ilmnemisel ongi

vääramatu jõu asjaolule tuginemise tagajärjeks põhiliselt just vabanemine kahju hüvitamise

kohustusest seoses lepingu täitmise võimatusega.

Õigusvastase halduslepingu ülesütlemine ei ole välistatud ega piiratud. Kaebuses on viidatud

ka HMS § 104 lõikele 1, kuid viidatud õigusnorm ei välista ega piira kuidagi õigusvastase

halduslepingu ühepoolset lõpetamist. HMS § 104 lõige 1 käsitleb olukorda, kus haldusleping

on õigusvastane, selline leping ei ole tühine, kuid seda ei ole ka üles öeldud. Väär on

seisukoht, et õigusvastast halduslepingut tuleb igal juhul täita ning seda ei saa kooskõlas HMS

§ 102 lõikega 1 üles öelda. Ilmselt ei oleks ühelgi juhul aktsepteeritav, kui täna Lepingut edasi

täidetaks. Lepingu muutmine ja selle täitmise jätkamine ei oleks antud juhul olnud mõeldav,

sest Lepingu täitmine oli muutunud võimatuks. Lepingu täitmise alatisest võimatust tuleneb

sisuliselt Lepingulise suhte lõppemine. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik

haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas PS ja seadustega. Lisaks oli vastustaja

huvi Lepingu sõlmimisel suunatud selgelt üksnes teenuse kui terviku vastu. Vastustaja oli

kohustatud tegutsema selliselt, nagu Korraldusest nähtub. Vastupidiselt kaebuses toodule, oli

ka vastustaja raha tasumise kohustuse täitmine võimatu – ilma teenuse osutamiseta pole alust

ka selle eest tasu maksta (vt Lepingu punkt 4.1.). Tasu maksmise kohustus saab tekkida ja olla

sissenõutav alles siis, kui teenus on osutatud ja tasumiseks ettenähtud tähtaeg möödunud. Ka

VÕS § 82 lõike 5 2. lauses on sätestatud, et kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud

ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid (nagu oli kaebuse esitaja kohustus osutada Lepingus

kokkulepitud teenust) ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga (vastustaja

kohustus maksta igakuiselt tasu), peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui

esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti.

Kaebuses on osundatud, et Lepingu muutmine ja ajutine jätkamine oleks olnud võimalik kuni

vajalike seadusemuudatuste tegemiseni. Seadusemuudatuste tegemine, mis oleks sisuliselt

taastanud Lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusliku olukorra ei ole võimalik, kuivõrd ÜTS

§ 54¹¹ lõike 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 olid põhiseadusega vastuolus ja on

kehtetuks tunnistatud. Nimetatud olukorda ei saa seadusemuudatustega ületada. Lisaks

eelnevale on kaebuses samastatud kõik avaliku võimu kandjad ning jäetud eristamata nende

funktsioonid ja pädevuse – kaebuse esitaja samastab põhjendamatult riigi ja kohaliku

omavalitsuse, samuti kohaliku omavalitsuse ning seadusandliku võimuorgani. Kaebuse esitaja

on jätnud tähelepanuta, et avalik võim on sisemiselt korrastatud ning selle organid tegutsevad

erinevates valdkondades ja on erineva pädevuse ning funktsioonidega. Vastavalt konkreetse

avaliku võimu organi funktsioonile ja pädevusele jaotub ka võimalik kaasnev vastutus avaliku

võimu kandjale. Nii oleks antud juhul äärmiselt ebaõiglane, kui Lepingu lõpetamise tõttu

kuuluks tasumisele kahjuhüvitis, mille peaks maksma Tallinna linn, mitte aga riik (eeldusel, et

kahjunõudel üldse oleks sisu). Seejuures on ka RVastS § 12 lõike 1 1. lauses sätestatud, et

kahju kannatanud isikule on kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle

tegevusega kahju tekitati. Eelnevast tulenevalt on ebaõige kaebuse esitaja seisukoht, et

vastustaja oleks kooskõlas HMS § 102 lõikega 3 pidanud otsustama väidetavalt kaebuse

tekitajale tekitatud kahju hüvitamise küsimuse ning seda põhjendama. Vastustaja pole

vastutav kaebajale väidetava kahju tekitamise eest.

Lepingu ülesütlemine on kehtiv. Antud juhul oli Lepingu tagasiulatav ülesütlemine vajalik,

lubatav ja õiguspärane. Lepingut ei saanud pärast Riigikohtu Otsuse tegemist enam täita (vt

Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsuse p 17 haldusasjas nr 3-3-1-64-04). Halduslepingu

lõpetamine niisuguses olukorras saabki toimuda reeglina tagasiulatuvalt, sest ei saa eeldada, et

kohalik omavalitsus jõuaks asjakohased toimingut teha Riigikohtu otsuse (millest kohalik

omavalitsus ei pruugi koheselt teadlikki olla) jõustumise päevast.

Avalik huvi (huvi selle vastu, et karistusvõimu ei teostaks eraõiguslik juriidiline isik) Lepingu

ülesütlemiseks tagasiulatuvalt oli kaalukam kaebuse esitaja huvist Lepingu kehtimajäämise

suhtes Riigikohtu üldkogu otsuse tegemise aja ja Korralduse andmise aja vahepeal. Seejuures

rõhutab vastustaja, et ka kaebuse esitaja on ise käesoleva seletuse lisaks 2 oleva kokkuleppe

sõlmimisega tunnistanud vastustaja poolset Lepingu lõpetamist Korraldusega alates 16. maist

2008. a.

Vastustajal polnud Korralduse andmisel diskretsiooni, tal puudus igasugune mõistlik põhjus

kaaluda ja hinnata Korralduse andmisel Korralduse mõju kaebuse esitaja õigustele ning teha

Lepingu lõpetamise või jätkamise otsustus sellest lähtuvalt. Lepingu lõpetamisele puudus

alternatiiv. Korraldus ei saanud põhineda asjasse puutumatutel kaalutlusel. Seetõttu ei saa

Korralduses selle andmisel kaebuses esitatud väidetavate võimalike lahendusvariantide ja

vastuargumentide märkimata jätmine mõjutada Korralduse õiguspärasust ning Korraldust

tühistada ei saa. Vastustaja rõhutab siinjuures ka, et vastustaja huvi oli Lepingu sõlmimisel

suunatud just tervikliku teenuse vastu ning ainuüksi sõiduõiguse kontrollimisega seotud

tehnilise tugi- ja järelevalve alaste funktsioonide üleandmine kaebuse esitajale ei olnud

mõeldav. Puudus igasugune vajadus mõttekäikude, millel puudub Korralduse andmise

asjaoludega seos, Korralduses kajastamine. Haldusakt peab olema eesmärgipärane.

Vastustaja ei saanud kaaluda ka Lepingu muutmist ja kaebuse esitajalt teenuse edaspidist

osalist ostmist. Leping on HKS § 13 sätete ja riigihangete seaduse (edaspidi - RHS) alusel läbi

viidud riigihanke nr 024611 tulemusena sõlmitud leping, millel on konkreetne objekt –

sõiduõiguse kontrollteenus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel, mis seisneb

sõiduõiguse kontrollteenuses eelnimetatud liinidel ning mis sisaldab sõiduõiguse kontrolli,

väärtegude menetlemist ja otsuste tegemist ning aruandlust. Lepingu sõlmimisel kehtinud

RHS § 52 lg-d 2 ja 3 välistavad Lepingu muudetud kujul jätkamise. Hankelepingu muutmist

ei võimaldaks ka kehtiva RHS § 69 lg 3. Antud juhul on Lepinguga taotletud eesmärgi

(piletikontrolli ja väärtegude menetlemine ning otsuste tegemine) saavutamine võimatu ja

lubamatu ning Lepingu muutmine ei muuda seda olukorda. Vastustaja osundab ka RHS § 69

lõikele 4.

Vastustajale jääb kaebusest mõistetamatuks, kuidas oleks Lepingu kokkuleppelise lõpetamise

kasuks otsustamine olnud põhjendatum kui ühepoolne ülesütlemine. Mõlemal juhul on

õiguslik tagajärg sama - Leping lõpeb. Lepingu kokkuleppelise lõpetamise sisuks ei saanuks

olla kahju hüvitamise kokkulepe, sest vastustajal pole vastutust kaebuse esitaja ees seoses

Lepingu lõpetamisega. Vastustaja on Korralduse andmisel arvestanud kõiki olulisi

asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve, kaalumine on toimunud ratsionaalselt ning Korralduses ei

ole kaalutlusviga, rääkimata sellisest veast, mis saaks kaasa tuua Korralduse kehtetuks

tunnistamise (HMS § 58).

Kaebuse esitaja ei ole kaebuses ka täpsemalt selgitanud ega põhjendanud, millisel viisil

väidetavalt Korraldus tema ettevõtlusvabadust riivab. Vastustaja on seisukohal, et Korraldus

ei riiva kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ega saagi seda teha, sest Lepingu objektiks olnud

menetlus- ja karistusfunktsiooni täitmine (mis oli Lepingu alusel ostetud teenuse oluliseks ja

lahutamatuks sisuks, ilma milleta poleks Lepingut sõlmitud) ei saa olla ega saa ka olema

ettevõtluseks, nagu tuleneb Riigikohtu Otsusest, ning vastavalt ei saa menetlus- ja

karistusfunktsiooni

täitmisele

suunatud

Lepingu

lõpetamine

kujutada

endast

ettevõtlusvabaduse rikkumist. Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande kohaselt on

ettevõtlusvabadus kui põhiõigus riivatud siis, kui “ettevõtlusega seotud tegevust, omadust või

seisundit takistatakse, kahjustatakse või kõrvaldatakse.” Korralduses ei ole kehtestatud ühtegi

selletaolist piirangut kaebuse esitaja ettevõtlusele.

Kaebuses on väidetud ka, et Korraldus rikub kaebuse esitaja omandiõigust. Kuivõrd kaebuse

esitaja ei ole peale nimetatud väite esitamise seda põhjendanud ega täpsemalt seletanud, siis

on kaebuse esitaja selline seisukoht vastustajale arusaamatu. Vastustaja on seisukohal, et

Korraldus ei riku ega saa rikkuda kaebuse esitaja omandiõigust. Korraldus pole suunatud

omandiõiguse tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele.

Leping on Riigikohtu Otsuse tõttu käsitatav ka seadusega vastuolus oleva tühise tehinguna

TsÜS § 87 tähenduses. Avaliku võimu tuumikfunktsiooni – menetlus- ja karistusfunktsiooni

üleandmine Lepinguga on keelatud (välistatud) ja vastuolu sellise keeluga toob kaasa Lepingu

tühisuse. Lepingu täitmine on võimatu ja välistatud, sest kaebuse esitajale ei ole õigust ega

võimalust Lepingut täita. Lepingu (piiritlemata arvu juhtusid reguleeriv haldusleping) puhul

saab kohaldada ka HMS § 93 lõiget 1, mis sätestab, et määrus kehtib /.../ volitusnormi

kehtetuks tunnistamiseni. Volitusnormita ei saa haldusleping kehtida (HMS § 97 lg 1). Kui

kohus nõustub vastustajaga Lepingu tühisuse/kehtetuse osas, pole tähtsust Korraldusele

antavas õiguslikus hinnangus – Lepingut nagunii ei eksisteeri ja kaebuse esitaja eesmärk ei

ole saavutatav.

Lepingu lõppemise vastu peaks loogiliselt eelkõige huvi olema just kaebuse esitajal, sest

temal ei ole Riigikohtu Otsuse tagajärjena õigust ega võimalust Lepingut täita. Kaebuse

esitajal puudub Lepingu objektiks oleva haldusülesande täitmise pädevus ning kaebuse esitaja

peaks seetõttu soovima vabaneda lepingust, mis kohustab teda ülesannete täimisele, mida ta

täita ei saa.

Lisaks kaebuse sisulisele põhjendamatusele, ei vasta kaebus ka formaalselt HKMS-s

sätestatud sisunõuetele – kaebuses esitatud taotlused on ebaselged.

AS Ühisteenused vastuväited TLV seletusele

Lepingust tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi osutada Tallinna linnale teenust ja saada

selle eest tasu ei muutnud ega lõpetanud mitte Riigikohtu Otsus, vaid vaidlustatud Korraldus.

Piletikontrolli teenust osutas kaebuse esitaja mitte kehtetuks tunnistatud õigusnormide, vaid

Lepingu alusel. Nii on ka Riigikohtu Otsuses (p 20) märgitud, et „lõppkokkuvõttes tulenes AS

Ühisteenused pädevus kohtuvälise menetlejana hoopis Tallinna linnaga sõlmitud

halduslepingust“. Riigikohus ei ole Lepingut tühistanud ega kehtetuks tunnistanud. Kaebuse

esitaja ei vaidlusta ega saagi vaidlustada Riigikohtu Otsust ega tema tegevust väärteoasjas nr

3-1-1-86-07. Kaebuses on esitatud küllalt argumente selle kohta, et vastustaja oleks saanud

Riigikohtu otsust järgides käituda kaebaja õigusi ja õiguskindlust vähem riivaval moel,

minemata vastuollu avaliku huviga ega Riigikohtu Otsusega. Kaebuse esitaja õiguste

rikkumine seisnebki vastustaja ebaseaduslikus tegevuses vaidlustatud korralduse andmisel,

mitte Riigikohtu Otsuse õiguslikes tagajärgedes. Vastustaja tõlgendust arvestades jääb

kaebuse esitajale arusaamatuks Korralduse sisu ja selle haldusakti andmise põhjus. Ka

vastustaja käitumine – halduslepingu tagasiulatuv lõpetamine – kinnitab, et vastustaja pidas

halduslepingu lõppemiseks vajalikuks Korralduse andmist.

Kaebeõiguse olemasolu otsustamise eelduseks ei ole korralduse õigusvastasuse või

õiguspärasuse tuvastamine. Isik saab halduskohtusse pöörduda, kui ta leiab, et tema õigusi on

rikutud. Seega kaebeõiguse küsimuse lahendamisel tuleb tuvastada, kas õiguste rikkumine

vaidlustatud haldusakti või toiminguga on kaebuses esitatud viisil võimalik. VÕS § 8 lg 2

kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et ta oleks

soovinud Lepingut täita. Korraldusega lõpetas vastustaja Lepingu ja deklareeris Lepingu

täitmisest loobumist. Kaebuse esitaja on selgitanud Lepingu lõppemisest tulenevaid

ebasoodsaid majanduslikke tagajärgi, muuhulgas on jäänud täitmata kaebuse esitaja

kohustused kolmandate isikute ees, mis on toonud kaebuse esitajale kaasa varalise kahju.

Seega on Lepingu lõpetamisega ilmselgelt rikutud kaebuse esitaja õigusi.

Kaebuse esitaja arvates on kaebusest selgelt arusaadav, et ta ei taotle kaebusega kahju

hüvitamist riigivastutuse korras - vastasel juhul oleks ta vastava taotluse oma kaebuses

märkinud ning asjassepuutuvatele normidega ka nõuet põhistanud. Kaebus üksikakti

vaidlustamiseks esitatakse üksikakti andnud organi vastu halduskohtule. Halduslepingust

tulenevad vaidlused alluvad halduskohtule. Seega on kaebus esitatud õige haldusorgani vastu

õigesse kohtusse. Kaebuse esitaja arvates ei välista kaebuse esitaja poolt majanduslike

eesmärkide taotlemine subjektiivsete õiguste rikkumist. Vastupidi, muuhulgas majanduslikud

huvid on need, mida kaebuse esitajale kuuluvad subjektiivsed õigused kaitsevad. Väär on ka

vastustaja poolt kaebeõiguse sidumine Korralduse õiguspärasusega, mis on tegelikult vaidluse

sisulise lahendamise objekt ega puutu kaebeõiguse olemasolusse. Subjektiivseid õigusi tekitab

ja lõpetab haldusakt ja antud juhul on vaidlustatud Korraldusega lõpetatud Leping, mida

kaebuse esitaja oleks soovinud täita. Subjektiivsete õiguste rikkumine seisnebki

pooltevahelise halduslepingu õigusvastases ülesütlemises, mis kahjustab kaebuse esitaja

majanduslikke huve ning rikub tema õigusi.

Vastustaja käsitlus HMS ja VÕS nimetatud normide vahekorrast ja HMS § 102

mittekohaldumisest on loogiliselt vastuoluline, ekslik ja sisuliselt põhjendamata. Loogiline

vastuolu seisneb selles, et ühelt poolt väidab vastustaja, et HMS § 102 lg-s 2 on käsitletud

olukorda, kus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks pole VÕS-s (sh § 196 lõikes 1) sätestatud

aluseid, kuid lepingu ühepoolne lõpetamine on ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise

vältimiseks siiski vajalik, st et HMS § 102 lõikes 2 sätestatud lepingu lõpetamise alus on

lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada. Teiselt poolt väidab aga vastustaja, et VÕS § 196

lõike 1 kohaselt on poolel õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel

mõjuval põhjusel ehk sisuliselt sätete mõte ja reguleerimisala osaliselt kattub.

Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab HMS § 102 lg 2 sätestatud lepingu ühepoolse

ülesütlemise alus olla käsitletav täiendava lisavõimalusena VÕS § 196 lg 1 sätestatule, kui

VÕS § 196 lg 1 juba iseenesest hõlmab endas kõiki mõjuvaid ülesütlemise aluseid. Vastustaja

väidab põhimõtteliselt õigesti, et VÕS § 196 lg 1 on tähenduselt laiem säte kui HMS § 102 lg

2, kuna viimane käsitleb vaid halduslepinguid ning on kohaldatav vaid halduse kandjate

suhtes, kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks tuleneb avalikust huvist. VÕS § 196 alusel

on aga igal isikul õigus kestvusleping lõpetada, kui objektiivselt ja pärast poolte huvide

kaalumist ei saa lepingut lõpetada soovivalt poolelt mõistlikult nõuda, et ta lepingut

ettenähtud ajani või korralise ülesütlemiseni jätkaks. Halduse kandja – HMS adressaadi osas

kuulub asjakohaste eelduste olemasolul kohaldamisele just HMS § 102 lg 2, mitte VÕS § 196

lg 2. HMS § 102 lg 2 sätestades ülekaaluka avaliku huvi tõttu halduslepingu ühepoolse

lõpetamise tingimuseks kahju hüvitamise lepingu teisele poolele, põhjendamiskohustuse ning

alused, mida peab haldusorgan avalikust huvist lähtuvalt lepingu lõpetamisel arvestama – st

põhjendada tuleb HMS § 102 kriteeriumitest lähtuvalt – seega halduslepingu ülesütlemine

peab olema vältimatu ja avaliku huvi rikkumine raske. Sätte eesmärgiks on seejuures tagada,

et ülekaaluka avaliku huvi tingimustes ei ole halduslepingu pooleks olev eraõiguslik isik see,

kellel lasub avalikust huvist tingitud lepingu ühepoolsest lõpetamisest tekkiva kahju kandmise

riisiko. Arvestades halduskoostöö seaduses sätestatud halduslepingu sõlmimise keerulisi

reegleid ja täitjale esitatud erinõudeid on tegemist nö vastutulekuga haldusülesande täitjale

olukorras, kus haldusorgan soovib lõpetada halduslepingu täitjast sõltumatus olukorras (nagu

ka käesoleval juhul).

Seaduse tõlgendamise tulemusena ei saa tekkida olukord, kus tõlgendatava sätte tähendus ja

vajadus kaob. Tautoloogiline ja formaalne on vastustaja väide, et HMS § 102 lg 2

kohaldamine oleks põhjendatud vaid juhul kui VÕS § 196 lg-t 1 kohaldada ei saaks, kuna

nagu enne märgitud, hõlmab VÕS säte põhimõtteliselt kõiki mõjuvaid põhjuseid lepingu

erakordseks ülesütlemiseks. Sellise põhjendusega ei saakski HMS § 102 lg-t 2 kunagi

kohaldada, kuna ülekaaluka avaliku huvi arvestamise vajadus on halduse kandja seisukohalt

alati mõjuvaks põhjuseks, mis peaks õigustama ka lepingu lõpetamist. Vastustaja ei ole

kordagi selgelt öelnud, mida kujutab tema arvates endast mõjuv põhjus, millisel haldusleping

üles öeldakse ning miks see ei ole käsitletav avalikust huvist tuleneva lepingu lõpetamise

alusena. Pigem võib vastustaja seisukohtadest järeldada seda, et antud juhul oli Lepingu

ülesütlemine põhjustatud just avalikust huvist. Kui aga tegemist on avalikust huvist tuleneva

mõjuva põhjusega, tuleb kohaldada HMS § 102 lg-t 2. Tegemist on erinormiga, mis sätestab

lepingu ülesütlemise eeldusena kahju hüvitamise kohustuse, põhjendamise kohustuse ning

alused, millest põhjendamisel tuleb lähtuda. Seega vastupidiselt vastustaja arvamusele leiab

kaebuse esitaja, et antud juhul on tegemist normide kollisiooniga ja erisätte kohaldamise

kohustusega. Vastustaja ei ole sisuliselt põhistanud HMS § 102 lg 2 mittekohaldamist. Samuti

ei ilmne ei ole Korraldusest ega vastustaja seletusest, et täidetud on VÕS § 196 lg 1

kohaldamise eeldused, eelkõige, et ülesütlemine on toimunud pärast mõlema lepingupoole

huvide arvestamist. Tsiteeritud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07 puudutab HMS § 102 lg 2

kohaldamist, mille alused on samad nii lepingu lõpetamise kui muutmise puhul. Seega on

viitamine asjakohane.

Vastustaja seisukohad vääramatu jõu asjaolude tõlgendamisel on ebaõiged ja eksitavad, ta ei

ole näidanud, kuidas ja milliste sätete näol on lepingus sisustatud vääramatu jõu kohaldamise

aluseid või lepingulise vastutuse sisu printsipiaalselt erinevalt kui VÕS-s. Pooltevaheline

leping ei käsitle vääramatut jõudu lepingu ülesütlemise alusena. Kaebuse esitaja leiab

jätkuvalt, et ülesütlemise õiguse olemasolu ja ülesütlemisavalduse kehtivuse põhistamine

vääramatu jõuga on väär. Vääramatu jõud on seaduses (ja ka Lepingus) sätestatud

lepingurikkumise vabandatavust põhjustava asjaoluna (VÕS § 103 lg 1 ja 2). Konkreetses

vaidluses ei ole kaebuse esitaja kasutanud vastustaja suhtes lepingurikkumisest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mis võiks tingida vääramatule jõule tuginemise vastustaja poolt.

Vastustaja selgitustest ei ole võimalik aru saada, kas tuginedes vääramatule jõule ta siis

aktsepteerib endapoolset lepingurikkumist või mitte ehk mis põhjusel üldse on vääramatule

jõule tuginetud. Vastustaja läheb iseendaga vastuollu väites hiljem selgituste p-s 2.2.14, et

„samuti ei olnud vääramatu jõud Lepingu ülesütlemise aluseks– selline kaebuse esitaja väide

või eeldus ei põhine Korralduses sätestatul.“. Seega ka vastustaja seletusest ei ilmne, miks

vääramatule jõule antud juhul tuginetakse. Vastustaja valesti mõistnud vääramatu jõu

olemasolu sisustamisel asjaolu olemist „poole mõjusfääris“. Nimelt poole mõjusfääris ei ole

vaid asjaolu, mida ta saab sõltuvalt oma igakordsest tahtest suunata, kontrollida või takistada,

mõjusfääris on ka poolega seotud ning temast tulenevad asjaolud. Avaliku võimu organi

volitus, tema pädevus osaleda lepingulistes suhetes (sh otsustada halduslepingu sõlmimise

üle) on temaga seotud asjaolu, mille muutumisest tingitud riisiko kandmine eraõigusliku isiku

poolt on absoluutselt põhjendamatu. Avalik võim peab lepingulise vastutuse küsimused, mis

tulenevad tema ühe või teise asutuse või organi pädevuse muudatustest, lahendama avaliku

võimu sees. Seosetu ja moonutav on vastustaja viide VÕS kommentaaride lk-le 327. Pole

selge, mida vastustaja peab antud juhul silmas seadusliku või ebaseadusliku keelu all (kas

Riigikohtu Otsus?) ja kuidas seda seostada antud kaasusega. Samuti on vastustaja

kommentaaride tekstile valesti viidanud – „seaduslikud ja ebaseaduslikud keelud“ ei ole

viidatud teksti kohaselt mitte vääramata jõu üheks põhijuhtumiks, vaid see võib olla

muuhulgas üheks vääramata jõu asjaoluks. Viimast loomulikult siis kui see on väljaspool

lepingupoole mõjusfääri.

Vastustaja väited Lepingu täitmise võimatusest seoses Riigikohtu Otsusega on ainetud.

Täitmise võimatus ei lõpeta kohustust ennast, vaid välistab lihtsalt täitmise nõude esitamise.

Kuna rahalise kohustuse täitmise nõudele täitmise võimatuse vastuväide ei laiene ning

lepingutasu maksmine on vastustaja põhikohustus, on täitmise võimatuse väide ainetu.

Ka on väär Vastustaja väide, et raha tasumise kohustuse täitmine on võimatu, kuna ilma

teenuse osutamiseta pole alust ka selle eest tasu maksta. Täitmise võimatuse eeldused on

sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning need rakenduvad mitterahalistele kohustustele. Kaebuse

esitaja on konstantselt näidanud oma valmidust Lepingu täitmist jätkata, TLV ei ole seda

aktsepteerinud ning sellega takistanud Lepingu täitmist kaebuse esitaja poolt, seega on TLV

vastuvõtuviivituses (VÕS § 119), ning kaebajal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist

(VÕS § 109 lg 1).

Seletuse p-s 2.2.21 leiab vastustaja, et Lepingut ei saanud pärast Riigikohtu Otsuse tegemist

enam täita. Samas on vastustaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-64-04 asjakohatu, kuna see

puudutab kehtetuks tunnistatud üldakti alusel isikult rahalise kohustuse täitmise nõudmist – st

isiku põhiõiguse riivet, millel puudub kehtiv seaduslik alus. Riigikohtu otsuse mõte on, et

põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte alusel ei ole haldusorganil enam õigust isiku põhiõigusi

piirata ning ta peab põhiõiguste piiramise lõpetama omal algatusel. See kohustus on tal alates

Riigikohtu lahendi jõustumisest. Antud juhul ei nõuagi kaebuse esitaja, et vastustaja

võimaldaks tal teha trahviotsuseid, ignoreerides Riigikohtu Otsust. Vastupidi – pärast

nimetatud otsuse tegemist ei ole isikuid ühistranspordis eraõigusliku isiku poolt trahvitud ning

kaebuse esitaja on seda olukorda ka aktsepteerinud. Kõnealune Leping puudutab aga

väärteokaristuse määramise toimingust märksa laiemat haldusülesannete ringi ning Riigikohtu

Otsusega ei ole tunnistatud kehtetuks Lepingut ega kohustanud vastustajat seda tegema.

Veelgi enam – Riigikohus on sõnaselgelt tunnistanud karistusvolituse üleandmise õiguse

põhiseadusega vastuolevaks reservatsiooniga, et karistusvolituse delegeerimise keeld ei

puuduta süüteomenetlusele eelnevaid järelevalvetoiminguid. Järelikult kui vastustaja isegi

soovis viia Lepingu kooskõlla Riigikohtu Otsuse mõttega, siis oleks ta pidanud muutma seda

vaid osade temale osutatavate teenuste osas.

Vastustaja poolt viidatud kohtulahend, mille kohaselt tuleb isiku õiguste piiramine lõpetada

alates Riigikohtu otsuse jõustumise päevast, ei õigusta ka lepingupoolte vahel halduslepingu

ülesütlemist tagantjärele, alates Riigikohtu Otsusest. Vastavalt HMS § 102 lg-le 1

muudetakse ja lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes ettenähtud korras. Nagu juba

kaebuses toodud ei võimalda halduslepingu tagasiulatuvat lõpetamist tsiviilõiguse normid.

Vastustaja ei ole esitanud HMS erinormi, millele tuginedes oleks võimalik haldusleping

tagasiulatuvalt üles öelda. Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-64-04 puudutab toimingu lõpetamist

ja haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kui haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tagasiulatuvalt

annab HMS § 66 lg 1 ja 3 haldusorganile õiguse, siis halduslepingu osas teeb HMS otseselt

viite tsiviilõiguse normidele. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja viide asjakohane ning

Riigikohtu lahendile antud tõlgendus antud kohtuasja kontekstis meelevaldne.

Halduslepingu tühisusele ei saa kohaldada määruse tühisuse aluseid. Viitega Vastustaja

seletuse p-s 2.5 märgitule leiab kaebuse esitaja, et vastustaja seisukoht on vastuolus

asjassepuutuvate õigusnormidega ning lepingu- ja haldusõiguse põhimõtetega. Halduslepingu

tühisuse alused on sätestatud HMS §-s 103, mille kohaselt haldusleping on tühine, kui tühine

oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu

tühisuse. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Vastustaja ei

väida, et Leping oleks kehtetu algusest peale, kuna sellisel juhul poleks vastustaja saanud ka

ise Lepingut seni täita ega ka vaidlusalust Korraldust anda. Samuti muutuks sellisel juhul

muutuks õigustühiseks ka kõik AS Ühisteenused poolt haldusülesande täitmisel tehtud

trahviotsused. Haldusorgani pädevuse muutumine ei muuda automaatselt tühiseks enne seda

antud haldusakte ja sõlmitud halduslepinguid, mis nende andmise või sõlmimise ajal olid

õiguspärased ning millel puudusid tühisuse tunnused. Sama tuleneb ka HMS §-st 54.

Riigikohus ei ole tunnistanud õigusnorme kehtetuks tagasiulatuvalt. Vastustaja oli Lepingu

sõlmimise hetkel pädev Lepingut sõlmima ning Leping on objektiivselt täidetav. Lepingu

õigusvastasus võib seisneda vaid väärteootsuse tegemise ülesande osas. Olulises ulatuses on

võimalik ka Lepingu jätkamine. HMS § 104 kohaselt on ka õigusvastane haldusleping kehtiv

ning seda tuleb täita.

Vastustajal on võimalik jätkata Lepingu täitmist ja/või Lepingut muuta. Riigikohtu poolt

kehtetuks tunnistatud ÜTS § 54 lg 3 ja VTMS § 9 p 3 sätestasid, et teatud väärtegude (antud

kontekstis - sõit sõiduõigust tõendava dokumendita - ÜTS § 54.7) kohtuväline menetleja on

eraõiguslik juriidiline isik halduslepingu alusel. VTMS § 10 lg 5 viitas, et nimetatud

juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma töötaja kaudu. Teisi õigusnorme, mis

võimaldanuks kohalikul omavalitsusüksusel anda halduslepinguga üle sõiduõigust tõendavate

dokumentide kontrolli ja kõiki muid ülesandeid peale karistusvõimu funktsiooniga

haldusülesannete, Riigikohtu Otsuse ajal ega ka käesoleval ajal ei ole. Riigikohtu Otsus

osundas sõnaselgelt, et karistusvõimu edasivolitamise keeld ei puuduta väärteootsuse

tegemisele eelnevate järelevalvealaste toimingute tegemist. Seega tulenes Riigikohtu Otsuse

mõttest, et põhiseadusega vastuolus on ÜTS ja VTMS kõnealused sätted ja seda ulatuses,

millises nad annavad võimaluse eraõiguslikule isikule edasi volitada karistusvõimu

teostamise. See puudutab konkreetseid toiminguid – isikult dokumentide, asjade nõudmine

(VTMS § 31 lg 2), isiku läbivaatuse taotlemine (VTMS § 34 lg 2), isiku kinnipidamine kuni

48 tunniks (VTMS § 45 lg 2), isikule väärteokaristuse määramine (VTMS § 73). Teiste

ülesannete edasivolitamise osas õiguslik situatsioon Riigikohtu Otsusest tulenevalt ei

muutunud.

Viitega Lepingu p-le 3.1 märgib kaebuse esitaja, et Täitja poolt osutatavate teenuste maht

hõlmab suure hulga kohustusi, mis on küll seostuvad väärteokaristuse määramisega, kuid

mille osutamine eraõigusliku isiku poolt ei oleks Riigikohtu Otsuses sedastatuga vastuolus.

Väärteokaristuse määramine kui menetlustoiming moodustab võrreldes teiste Lepingus

sätestatud kohustustega marginaalse osa. Muuhulgas on vastavalt Lepingule Täitja

kohustusteks kontrolöridele riietuse ja sõidukite tagamine, dokumentatsiooni haldamine,

andmebaaside väljatöötamine ja pidamine, asotsiaalide tõttu tekkivate ebameeldivuste

vältimiseks meetmete võtmine, analüüside teostamine, trahvinõuete kohta arvestuse pidamine

ja veel paljud muud kontrollteenuse osutamisega hõlmatud, kuid väljapoole karistusvõimu

teostamist jäävate funktsioonide täitmine. Vähemalt osa ülesannetest ei ole ilmselt

käsitletavad ka haldusülesannetena, mis eeldaksid üleandmiseks seadusest tulenevat volitust.

Ebaoluline ja ennastõigustav on vastustaja väide, et tal puudub huvi lepingu täitmise suhtes

muudetud kujul. Pigem viitab väide sellele, et vastustaja kinnitab Lepingu osalise täitmise

reaalset võimalust. Linna huvides oleks olnud kontrollteenuse osutamise jätkamine selliselt,

et Täitja täidab edasi kõiki lepingu objektiks olevaid kohustusi, välja arvatud väärteootsuste

vormistamine, milleks kaasatakse linnavalitsuse ametnik. Faktiliselt toimus lepingu täitmine

selliselt ajavahemikus 17.-28. mai 2008. a pärast Riigikohtu Otsuse tegemist. Mõistliku

planeerimise korral oleks pooled üheskoos saanud välja töötada viisi, kuidas piletikontrolli

ühiselt kõige efektiivsemalt teostada. Kaebuse esitaja viitab siinjuures abilinnapea Jaanus

Mutli 16. mai 2008. a avaldusele. Seega isegi juhul, kui ÜTS ja VTMS kõnealuste sätete

kehtetuks tunnistamisega on ära kadunud nõutav formaalne volitus osade piletikontrollialaste

järelevalvetoimingute

edasivolitamiseks,

tuleb

seadust

selguse

huvides

vastava

volitusnormiga täiendada ning selleks on kohalikul omavalitsusel Vabariigi Valitsusele

ettepaneku esitamise õigus, nagu käsitletud kaebuses. Selline käitumine oleks olnud mõistlik

ning lähtunud avalikust huvist piletikontrolli teenuse järjepidevaks ja tõhusaks osutamiseks ja

mõlema lepingupoole huvidest.

Vastustaja põhjendab vääralt hankelepingu muutmise võimatust kehtivuse kaotanud seaduse

sätetega, mis reguleerisid hankelepingu tühisuse küsimust. Kehtiva RHS § 69 lg 3 ja 4 sätted

võimaldavad antud olukorras hankelepingut muuta. Kuigi Leping on sõlmitud varasema RHS

alusel, tuleb kaebuse esitaja arvates lepingu muutmisele kohaldada kehtiva RHS sätteid. RHS

§ 69 lg 3 eeldused hankelepingu muutmiseks on täidetud. ÜTS ja VTMS kõnealuste

volitusnormide kehtetuks tunnistamine Riigikohtu poolt on RHS § 69 lg 3 mõttes selline uus

objektiivne asjaolu, mida hankija lepingu sõlmimisel ette ei näinud. Samuti on oluline, et

vastustaja ei ole oma jõududega ilmselt võimeline hankelepingu eesmärki täitma. Kaebuse

esitaja väidab, et piletite kontrollimine ühistranspordis võrreldes ajaga, millal kaebuse esitaja

teenust osutas, oluliselt ebaefektiivsem (näiteks trahvide määramine on vähenenud u 2-3

korda). Lepingu muutmisega taotletavat eesmärki ei ole antud juhul võimalik saavutada uue

hankelepingu sõlmimisega (RHS § 69 lg 4) - piletikontroll ühistranspordis peab olema

järjepidev ja ühtlase tõhususega, hankemenetluse läbiviimine oleks ajamahukas ning uue

hankelepingu sõlmimiseni oleks tugevalt kahjustatud avalik huvi piletikontrolli järjepidevaks

toimimiseks. Eeltoodut arvestades on täidetud ka RHS § 69 lg 4 eeldused hankelepingu

muutmiseks. Vastustaja ei ole sisuliselt põhjendanud, kuidas RHS § 69 lg-d 3 ja 4 takistavad

kõnealuse hankelepingu muutmist.

Vastupidiselt vastustaja väidetele ei ole väärteootsuse vormistamine lepingu selliseks

primaarseks eesmärgiks, ilma milleta huvi teenuse osutamise järele peaks puuduma. Isikute

karistamine ei saa olla järelevalve teostamise eraldiseisev eesmärk. Palju tähtsam on

ühistransporditeenuse kasutajate seaduskuulekuse tagamine läbi järjepideva ja tõhusa

kontrolli. Seega arvestades, et vastustaja on pidanud sisuliselt seaduspäraseks Lepingu

täitmist trahviotsuste tegemisega linnaametniku poolt ning et Lepingu objektiks olevate

kohustuste maht on oluliselt laiem, kui väärteootsuste tegemine, oleks vastustaja pidanud,

arvestades VÕS § 196 lg 1 kohustust Lepingu ühepoolsel lõpetamisel arvestama mõlema

lepingupoole huvidega, kaaluma Lepingu täitmist osaliselt ja/või lepingu muutmist.

Kaebuse esitaja ei ole 16. juuni 2008. a kokkuleppe sõlmimisel tunnistanud Lepingu

lõppemist ning Korralduse õiguspärasust. Kokkuleppe tingimuste läbirääkimistel on seda

eraldi rõhutatud. Vastupidise väitmine on vastustaja poolt pahatahtlik. Kokkulepe sõlmiti

otstarbekuse kaalutlusel, et oleks võimalik saada vastustajalt kätte vähemalt osa osutatud

teenuse tasust. Kaebuse esitaja soovitud sõnastuses, milles kaebuse esitaja soovis deklareerida

oma mittenõustumist Lepingu lõpetamisega, Andres Harjo kokkulepet sõlmima ei nõustunud,

viidates sellele, et seda vaidlust kokkulepe ei puuduta.

TLV seisukohad seoses AS Ühisteenused vastuväidetega

Riigikohtu Otsusega tunnistati VTMS § 9 punkt 3 ja § 10 lõige 5 ning ÜTS § 54¹¹ lõige 3

põhiseadusega vastuoluks olevaks ja kehtetuks. Nimetatud normid olid Lepingu sõlmimise

aluseks. Lepingu sõlmimise aluseks olnud õigusnormide kehtivus oli Lepingu täitmise ja

edaspidise kehtivuse võimalikkuse eeldus ning nende põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks tunnistamine avaldas mõju Lepingu edaspidisele täitmisele ja kehtivusele. Lepingu

sõlmimise volitusnormide kehtivus ei olnud pelgalt formaalsus. Korralduse andmist tuleb

käsitada vaid Lepingu lõpetamiseks vajaliku juriidilise toiminguna, sest see oli tekkinud

olukorra loogiline tagajärg. Seetõttu ei saa Korraldus vastustaja arvates rikkuda ega piirata

kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Korraldusega reguleeriti muu hulgas Lepingu alusel üleantu kaebuse esitajale tagastamist ning

Lepingu täitmisega seonduva dokumentatsiooni üleandmist. Ka seetõttu oli Korralduse

andmine vajalik ja põhjendatud.

Vastustaja ei ole läinud Korralduse andmisel vastuollu avaliku huvi ja Riigikohtu Otsusega,

nagu kaebaja püüab väita. Korralduse andmisega vastustaja just vältis Riigikohtu Otsusega

vastuollu sattumist.

Ebatäpne on kaebuse esitaja viide justkui oleks vastustaja seletuses leidnud, et kaebuse esitaja

tegevus piletikontrolliteenuse osutamisel lõppes juba Riigikohtu Otsuse tegemise hetkest 16.

mail 2008. a. Vastustaja on seletuses väitnud seda, et Leping lõppes Korraldusega alates 16.

maist 2008. a. Ka Lepingu alusel teenuse osutamine lõppes 16. maist 2008. a. Lepingu

lõppemise järgselt, s.o perioodil 17. mai kuni 28. mai 2008. a teenuse osutamist ja selle eest

tasu maksmist käsitleb 16. juuni 2008. a kokkulepe.

Vastustaja ei ole väitnud, et kaebuse punkti 1 näol on tegemist kahju hüvitamise nõudega just

RVastS tähenduses. Vastustaja väidab, et kaebuse esitaja on kaebuse punktis 1 esitanud

sisuliselt kahju hüvitamise nõude (nõude saamata jäänud tulu väljamõistmiseks). Samuti on

kaebuse esitaja esitanud kahjunõude vastustajale ka väljaspool käesolevat menetlust, mille

vastustaja oma 27. augusti 2008. a korraldusega nr 1409-k on juba lahendanud. Nimetatud

korralduse nr 1409-k suhtes on kaebuse esitaja vastustajale 24. septembril 2008. a ka juba

vaide esitanud.

Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et juhul, kui kaebus rahuldatakse, on kaebuse esitajal

võimalik jätkata Lepingu täitmist, nõuda kahju hüvitamist ja taotleda uuesti käesoleva

vaidluse mõistlikku lahendamist poolte kokkuleppel. Esiteks, Riigikohtu Otsus välistab

Lepingu täitmise ja kehtivuse võimalikkuse olenemata käesoleva vaidluse tulemusest.

Lepingut ei tohi täita ei kaebuse esitaja ega samamoodi ka vastustaja. Teiseks, kaebuse esitaja

on kahju hüvitamise nõuded juba esitanud nii kaebuse punktis 1, nõudes sisuliselt saamata

jäänud tulu väljamõistmist, kui ka vastustajale 27. juunil 2008. a esitatud nõudes. Siinjuures

osundab vastustaja veel, et ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul

esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud

haldusakt on õigusvastane (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-32-02, punkt 10). Kolmandaks, jättes

kõrvale küsimuse Lepingu täitmise võimatusest, on kaebuse esitaja juba kaebuse punktis

2 alternatiivselt palunud kohtul kohustada vastustajat otsustama uuesti Lepingu jätkamise

küsimus, arvestades kohtuotsuse põhjendusi. Eeltoodu kinnitab üheselt, et kaebusega

taotletakse ebakohast eesmärki – Lepingu täitmise võimaldamist. Seda eesmärki ei ole aga

võimalik saavutada, sest Lepingut ei tohi täita, mistõttu kaebus on perspektiivitu. Kaebuse

esitaja ei ole tegelikkuses kaebuses ega oma hilisemates menetlusdokumentides märkinud

neid võimalikke põhjuseid, miks Korraldus väidetavalt tema õigusi rikub või milline olnuks

tema arvates vastustaja õiguspärane käitumisviis. Kaebuse esitaja ei saagi selliseid põhjuseid

esitada, sest tegelikkuses ei riku Korraldus kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi.

Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja seletuses toodud käsitlus HMS ja VÕS normide

vahekorrast ja HMS § 102 mittekohaldamisest on loogiliselt vastuoluline, ekslik ja sisuliselt

põhjendamata. Vastustaja sellega ei nõustu. Esiteks, vastustaja ei ole väitnud, et antud juhul ei

kuulunud HMS § 102 tervikuna kohaldamisele, nagu kaebuse esitaja 1. septembri 2008. a

dokumendist järeldada võib. Vastustaja vastuväited olid ja on, et HMS § 102 lõige 2 (ja

sellega seotud lõige 3) ei kuulunud kohaldamisele ja neist ei lähtutud Lepingu lõpetamisel.

Vastustaja on Lepingu VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öeldes lähtunud HMS § 102 lõikest 1,

ehk Leping on lõpetatud tsiviilseaduses sätestatud korras. Teiseks, vastustaja ei ole oma

seletuses väitnud, et VÕS § 196 lõike 1 ja HMS § 102 lõike 2 kohaldamisala kattub. Samuti ei

ole vastustaja seletuses väitnud, et VÕS § 196 lõige 1 hõlmab endas kõiki mõjuvaid

ülesütlemise aluseid. Vastustaja on öelnud seda, et VÕS § 196 lõike 1 kohaselt on poolel

õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval põhjusel, mis on oma

tähenduselt oluliselt kitsam kui kaebuse esitaja eelnevalt nimetatud tõlgendus vastustaja

väitele. HMS § 102 lõike 2 rakendamine eeldab kaalutlusõiguse teostamist. Riigikohtu Otsus

välistas aga Lepingu täitmise. Vastustaja ei saanud HMS § 102 lõiget 2 kohaldada, kuivõrd

viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt puudus selleks vajalik kaalutlusvõimalus ja –vajadus.

Seega tuli Leping VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelda. Selle põhjusel ei saa tekkida ka

küsimust VÕS § 196 lõike 1 ja HMS § 102 lõike 2 kollisioonist. Selline normikollisioon

puudub. Kolmandaks, väär on kaebuse esitaja väide, et ülekaaluka avaliku huvi arvestamise

vajadus on halduse kandja seisukohalt alati mõjuvaks põhjuseks, mis peaks õigustama ka

lepingu lõpetamist. Haldusorgan võib lepingu korraliselt või erakorraliselt üles öelda ka muul

põhjusel kui avaliku huvi arvestamise vajadus või selle kahjustamise vältimine. Avalik huvi ei

ole absoluutne ega ulatu alati ja igakordselt avaliku võimu kandja ja eraõigusliku isiku

vahelisse lepingulisse suhtesse. Eelöeldut kinnitab üheselt HMS § 102 lõikes 1 sätestatu –

halduslepingu lõpetamine toimub üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud korras. HMS

§ 102 lõige 2 on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et

vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Vastustaja on õigesti Lepingu VÕS

§ 196 lõike 1 alusel üles öelnud. Vastustaja ei pidanud Korralduses põhistama HMS § 102

lõike 2 mittekohaldamist. Haldusakt peab olema eesmärgipärane ning ei saa sisaldada

põhistusi, millel puudub haldusakti andmise asjaoludega seos. Lisaks, kui kaebuse esitaja

väidab, et Lepingu oleks pidanud üles ütlema HMS § 102 lõike 2 alusel, siis jääb

arusaamatuks, kuidas vastustaja oleks saanud Korralduse andmisel üldse kaaluda muud

võimalust peale Lepingu lõpetamise. Vastustaja järeldab sellest, et pooltel puudub

tegelikkuses vaidlus Lepingu ülesütlemises kui korrektses käitumisviisis.

Vääramatu jõud on Lepingus sätestatud ja defineeritud Lepingu p-s 6.3. Vastustajale jääb

arusaamatuks

kaebuse

esitaja

seisukoht,

et

ülesütlemise

õiguse

olemasolu

ja

ülesütlemisavalduse kehtivuse põhistamine vääramatu jõuga on väär, samuti nimetatud

seisukohale tuginev argumentatsioon, s.h küsimus väidetavast vastustajapoolsest Lepingu

rikkumisest. Vastustaja ei ole Lepingu ülesütlemise õiguse olemasolu ja ülesütlemisavalduse

kehtivust vääramatu jõuga põhistanud. Vastustaja on viidanud vääramatule jõule kui

vastustajat võimalikust vastutusest vabastavale asjaolule (vt Korralduse lk 3 lõige 5 ja seletuse

punkt 2.2.13). Vastustaja vastutus kaebuse esitaja ees oleks Lepingu punktist 6.3. tulenevalt

välistatud igal juhul, ka siis kui Leping oleks HMS § 102 lõike 2 alusel üles öeldud või kui

vastustaja oleks oma kohustusi rikkunud (mida ta ei ole teinud). Korralduses vastustaja

võimaliku vastutuse ja selle vabandatavuse käsitlemine oli sellest aspektist asjakohane ja

põhjendatud. HKMS § 16 lg 2 tähenduses ei pea vastustaja selgitama või põhjendama kaebuse

esitaja seisukohti vääramatu jõu põhistamisel VÕS § 103 lõike 2 tähenduses. Kui kaebuse

esitaja tugineb mingil põhjusel Lepingu punkti 6.3. asemel VÕS § 103 lõikele 2, peab kaebuse

esitaja oma sellist väidet ise selgitama ja põhistama.

Vastustaja leiab, et käesolevas asjas on arutlemine vääramatu jõu sisustamise üle tarbetu.

Vääramatu jõu küsimus saaks muutuda aktuaalseks juhul, kui Leping kehtiks ja tekiks

küsimus Lepingu täitmise võimalikkusest ning vastutusest seoses täitmise võimatusega.

Pealegi ei vaja antud juhul sisustamist mõiste „poole mõjusfääris”, sest Lepingu punktis 6.3.

on vääramatu jõuna sätestatud „pooltest sõltumatu ettenägematu olukord”. Lepingu sätestatud

vääramatu jõu mõiste on kitsam kui VÕS § 103 sätestatu. Pooltevahelisele suhtele kohaldub

Lepingus sätestatu.

Kaebuse esitaja väidab, et avalik võim peaks lahendama lepingulise vastutuse küsimused, mis

tulenevad tema ühe või teise asutuse või organi pädevuse muudatustest, avaliku võimu sees.

Vastustajale jääb arusaamatuks, mida kaebuse esitaja taolise väitega öelda tahab. Lepingulises

suhtes saab vastutus tekkida üksnes lepingupoolte vahel. Lisaks ei ole antud juhul toimunud

vastustaja pädevuses tema funktsioonide täitmisel muudatusi – vastustaja on endiselt pädev

teostama sõiduõiguse kontrolli. Küll aga muutus Riigikohtu Otsusega kaebuse esitaja õigus ja

pädevus Lepingut täita – Lepingu täitmine muutus kaebuse esitaja poolt võimatuks. Viidatud

Riigikohtu

otsus

välistas

ka

vastustaja

pädevuse

sõiduõiguse

kontrollfunktsiooni

üleandmiseks. Vastustaja ei ole kaebuse esitaja ees mistahes võimaliku nõude eest vastutav.

Vastustaja ei ole Lepingust ega seadusest tulenevaid mistahes kohustusi rikkunud.

Lisaks eelnevale on ebaõige kaebuse esitaja väide, nagu oleks vastustaja oma seletuse punktis

2.2.14 valesti viidanud võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele. Vastustaja tehtud viide

oli õige. Vastustaja seletuse punktis 2.2.14 on osundatud vääramatu jõu põhijuhtumi ühele

alaliigile – sotsiaalsetele asjaoludele –, mis hõlmab muu hulgas seaduslikke ja ebaseaduslikke

keelde vääramatu jõu asjaoluna. Vääramatu jõu põhijuhtumiteks on (1) loodusjõud,

(2) sotsiaalsed asjaolud ning (3) muud asjaolud. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta selle,

millise punkti alapunktile vastustaja viitas. Vastustaja on teinud nimetatud viite seaduslikule

keelule, kui Riigikohtu Otsusest tulenevale Lepingu täitmise ja kehtivuse võimatusele.

Antud vaidluse asjaolusid arvestades on asjakohatu kaebuse esitaja väide, et täitmise võimatus

ei lõpeta kohustust ennast, vaid välistab täitmise nõude esitamise. Märgime, et antud juhul ei

saa vastustaja kohustus tasuda teenuse eest üldse sissenõutavaks muutuda, kuivõrd Lepingus

kokkulepitud teenust ei ole kaebuse esitajal Riigikohtu Otsust arvestades lubatud osutada.

Kuivõrd tasu maksmise kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, siis seda kohustust ei ole

sisuliselt olemas. Ei saa nõuda kohustuse täitmist, mida ei ole olemas. Seetõttu ei saa antud

juhul rääkida kohustuse lõppemisest või kohustuse täitmise nõude esitamise võimatusest.

Tasu maksmise kohustuse tekkimise ja sissenõutavaks muutumise küsimust on vastustaja juba

käsitlenud oma seletuse punktis 2.2.18.

Kaebuse esitaja on omistanud vastuvõtuviivitusele tähenduse, mida sellel VÕS

§ 119 tulenevalt ei ole. Viitega VÕS § 119 lõikes 1 § 101 lõikes 3 märgitule leiab Vastustaja,

et kuivõrd Lepingus kokkulepitud teenust ei olnud kaebuse esitajal Riigikohtu Otsust

arvestades lubatud osutada, siis ei saanud kaebuse esitaja vastustajale tegelikult ja kohaselt

Lepingu täitmist üldse pakkuda. Isegi, kui kaebuse esitaja oleks saanud Lepingu täitmist

eeltoodud viisil pakkuda (mis nii ei olnud), siis ei oleks vastustaja saanud seda Riigikohtu

Otsuse tagajärgi (ÜTS § 54¹¹ lõike 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 vastuolu

põhiseadusega ja nende kehtetuks) arvestades vastu võtta.

Ülaltoodud

põhjendustel

ei

saa

antud

juhul

ka

tekkida

küsimust

vastustaja

vastuvõtuviivitusest VÕS § 119 valguses. Küsimust vastustajapoolsest vastuvõtuviivitusest ei

saa tekkida ka seetõttu, et kaebuse esitaja ei saanud oma Lepingust tulenevaid kohustusi täita

mitte vastustajast tuleneva asjaolu tõttu, vaid seetõttu, et Riigikohus tunnistas ÜTS § 54¹¹

lõike 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Nagu vastustaja on oma seletuses märkinud, ei oleks vastustaja saanud ÜTS § 54¹¹ lõike 3

ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

tunnistamist kuidagi ära hoida, mõjutada või ette näha. Lisaks on Leping 16. maist 2008. a

lõppenud.

Ebaselge on ka kaebuse esitaja viide VÕS § 109 lõikele 1. Vastupidiselt kaebuse esitaja

seisukohale ei sätesta VÕS § 109 lõige 1 võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral (mida antud

juhul ei esinenud) tasu maksmise kohustuse täitmist. VÕS § 109 lõige 1 ei tekita vastustajale

tasu maksmise kohustust, kuivõrd vastustaja ei ole Lepingu täitmise võimatust põhjustanud

ning Lepingu täitmise võimatus ei ole tekkinud vastustaja vastuvõtuviivituse ajal. Isegi kui

VÕS § 109 lõige 1 oleks kohaldatav (mis antud juhul nii ei ole), on pooled VÕS § 109 lõike

1 kohaldamise Lepingu punktidega 4.1 ja 4.2 välistanud – kaebuse esitaja ja vastustaja

leppisid kokku, et vastustaja maksab kaebuse esitajale tasu teenuse eest pärast teenuse

osutamist.

Vastustaja viide Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-64-04 30. novembril 2004. a tehtud

otsuse punktile 17 oli asjakohane. Oluline on otsuses toodud üldpõhimõte ning käitumisjuhis

sarnastes olukordades – haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist

pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või

põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras

on haldusorgan kohustatud, ootamata ära isiku pöördumist tema poole, ise tühistama akti või

lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Antud juhul on tegemist samalaadse

olukorraga ning vastustaja ongi asjakohaselt käitunud ja Lepingu õiguspäraselt tagasiulatuvalt

üles öelnud.

Kaebuse esitaja märgib, et antud juhul ta ei nõuagi, et vastustaja võimaldaks tal teha

trahviotsuseid, ignoreerides Riigikohtu Otsuse tagajärgi. Vastustajale jääb sellisel juhul

selgusetuks, mida kaebuse esitaja oma kaebusega üldse taotleb (kaebuse esitaja ei taotle enda

väitel ka kahju hüvitamist). Vastustaja tahe oli Lepingu sõlmimisel suunatud teenuse kui

terviku vastu. Vastustaja ei oleks Lepingut ilma karistusfunktsiooni üleandmiseta sõlminud.

Ainuüksi sõiduõiguse kontrollimisega seotud tehnilise tugi- ja järelevalve alaste funktsioonide

üleandmine kaebuse esitajale ei olnud ega ole mõeldav. See, et sõiduõiguse kontrollimisega

seotud tehnilise tugi- ja järelevalve alaste funktsioonide üleandmine võis olla võimalik, ei

tähenda, et vastustaja peaks seda vastupidiselt oma Lepingu sõlmimise ajal olnud tahtele

tegema. Lepingu taolise muutmise välistasid ühemõtteliselt nii Lepingu sõlmimise ajal

kehtinud, kui ka kehtiv RHS. Leping tuli lõpetada. Kaebuse esitaja poolt 16. juuni 2008. a

kokkuleppe sõlmimise fakt ja sisu kinnitab ning väljendab eelöeldut. Seejuures märgime veel,

et järelevalvefunktsiooni lahutamatuks osaks on isikutele seaduses ettenähtud korras karistuse

määramine. Vastustajal puudus ja puudub eesmärk pelgalt isikute karistamiseks. Tähelepanuta

tuleb jätta kaebuse esitaja viited meediaväljaannetele ja seal kajastatule. Meediaväljaannetes

kajastatu on ajakirjaniku tõlgendus asjaoludest ja vastustaja esindaja poolt öeldust, ning ei saa

olla kohtumenetluses sisuliseks tõendiks (meediaväljaandes avaldatu saab tõendada üksnes

mingi sündmuse meediaväljaandes kajastamise fakti).

Kaebuse esitaja on oma 2. septembri 2008. a dokumendis õigesti märkinud, et vastustajal

puudus võimalus tasuda kaebuse esitaja 5. juuni 2008. a arvet. Vastustajal polnud alust seda

teha, sest Leping oli 16. maist 2008. a lõppenud. Kaebuse esitaja poolt Lepingu alusel teenuse

osutamise lubamatusele on Tallinna Transpordiameti juhataja oma 10. juuni 2008. a kirjas

kaebuse esitajale ka otseselt viidanud. Seetõttu oli vajalik 16. juuni 2008. a kokkuleppe

sõlmimine perioodil 17. mai kuni 28. mai 2008. a osutatud teenuse eest maksmiseks, mida

pooled ka tegid. Kaebuse esitaja 2. septembri 2008. a dokumendi lisadeks olevad kirjad ja

kokkuleppe projekt kinnitavad eelöeldut (seda ei muuda ka 16. juuni 2008. a kokkuleppe

võimalik tühistamine kaebuse esitaja poolt). Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja

väide 16. juuni 2008. a kokkuleppe punkti b) väljajätmise kohta. Tallinna Transpordiameti

juhataja poolt 10. juunil 2008. a edastatud kokkuleppe projektis selline punkt puudub, samuti

puudub selles igasugune viide Lepingu lõpetamisele ja Riigikohtu Otsusele (need lisati

kokkuleppesse läbirääkimiste käigus). Vastustajale jääb arusaamatuks, mis dokumendiga on

kaebuse esitaja 2. septembri 2008. a dokumendi lisa 3 näol tegemist. Pooled ei ole sellisel

kujul kokkulepet sõlminud, mistõttu tuleb nimetatud dokument kui asjassepuutumatu

tähelepanuta jätta.

Pooled on sõlminud nimetatud kokkuleppe, mis kujutab endast saavutatud kokkulepet, vastab

poolte tahtele ja väljendab seda ning see kokkulepe on ka täidetud. Vastustaja ei ole kaebuse

esitajat kokkuleppe sõlmimise osas eksimusse viinud. Seda kinnitavad muu hulgas kaebuse

esitaja 2. septembri 2008. a dokumendi lisaks 1 ja 2 olevad kirjad, millest nähtuvad asjaolud

miks vastustaja kokkuleppe sõlmimist vajalikuks pidas (Riigikohtu Otsuse tõttu lepingu

lõpetamine ja kaebuse esitaja võimatus osutada teenust pärast 16. maid 2008. a).

Vastustaja on Lepingu esemeks olnud ülesandeid ise täites jõudmas väärteomenetluste hulgalt

samale tasemele, kui seda tegi kaebuse esitaja Lepingut täites. Seejuures on vastustaja

meeskond veel lõplikult komplekteerimata. Väärteomenetluste arvult inspektori kohta edestab

vastustaja kaebuse esitajat juba praegu oluliselt. Kaebuse esitaja väited vastustaja enda poolt

Lepingu

eesmärgi

täitmise

võimatuse

ja

ühistranspordis

piletite

kontrollimise

ebaefektiivsusega seonduvalt on ebaõiged. Tegelikkuses on olukord just vastupidine.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et

haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, kaebuse

haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada aga isik, kellel on selleks

põhjendatud huvi. Kuivõrd TLV seab kahtluse alla AS-l Ühisteenused kaebeõiguse

olemasolu, siis peatub kohus esimesena just sellel küsimusel.

2. Vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle

esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust,

eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebus on aga juba menetlusse

võetud, siis võimaldab HKMS § 23 lg 3 p 1 halduskohtul jätta kaebus läbi vaatamata juhul,

kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades,

et kaebuse või protesti esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Et antud asjas ei ole

kohus kummalgi viidatud alusel määrust teinud, vaid on määranud asja sisuliselt läbi vaadata,

siis ainuüksi sellest selgub kohtu seisukoht: AS Ühisteenused subjektiivsete õiguste rikkumist

Korraldusega ei saanud välistada, nagu ei saanud pärast taotluse muutmist välistada kaebajal

põhjendatud huvi olemasolu, ning seega kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Ka TLV

ei ole taotlenud ülalviidatud alustel asja menetluse lõpetamist, vaid on palunud jätta kaebus

täielikult rahuldamata. Järelikult oli vajalik asja sisuline läbivaatamine, et selle kaudu

tuvastada, kas kaebaja väited tema subjektiivsete õiguste rikkumisest ja põhjendatud huvi

olemasolust tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud.

3. Riigikohtu halduskolleegium on oma 7. märtsi 2002. a otsuses nr 3-3-1-9-02 leidnud, et

haldusakt rikub isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise

osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt

õiguse kasutamist. Tulenevalt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001 määruses nr 3-3-1-8-01

märgitust HKMS § 7 küll eristab mõisteid "õigus" ja "huvi", kuid õiguspraktikas võivad nad

olla omavahel seotud. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav

õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane

kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.

Kõrgeim kohus on samas lahendis ka leidnud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse

läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke

õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest

ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Ehkki AS Ühisteenused ei taotle käesolevas asjas enam

Korralduse tühistamist, siis ülalviidatud "õigus" ja "huvi" lahutamatu seose tõttu on viimati

viidatud lause kohaldatav ka tuvastamiskaebusele.

Poolte vahel oli 22. mail 2006 sõlmitud Leping, millega AS Ühisteenused kohustus osutama

perioodil 22.05.2006-28.02.2011 sõiduõiguse kontrollteenust Tallinna ühtse piletisüsteemi

ühistranspordi liinidel, menetlema väärtegusid, koostama väärteootsuseid, pidama vastavat

aruandlust jms, Tallinna linn aga kohustus maksma nimetatud teenuse eest talle tasu.

Vaidlustatud TLV 28. mai 2008 korraldusega nr 951-k ütles vastustaja Lepingu erakorraliselt

üles ühepoolselt ja tagasiulatuvalt (luges Lepingu lõppemise ajaks 16. mai 2008).

Kaebuse esitaja leiab, et Korraldus rikub tema õigusi, sh põhiõigusi ja piirab tema vabadusi,

eelkõige ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, aga ka Lepingust tulenevat õigust osutada

kokkulepitud tasu eest teenust, samuti tema õigust heale haldusele. Kaebuse esitaja väiteil on

ta sõlminud teenuse osutamiseks vajalikud töölepingud, hankinud vajaliku varustuse ning

sõlminud vajalikke lepinguid kolmandate isikutega (sh üürilepingud, liisingulepingud) ning

kujundanud oma äriplaani ja tegevused ka muudes valdkondades. Nüüd on kaebuse esitaja

olnud sunnitud lõpetama teenuse osutamiseks vajalikud lepingud oma koostööpartneritega

ning tegema oma töös muud vajalikud ümberkorraldused. Seega on ta Lepingu ennetähtaegse

ülesütlemisega kandnud kahju, mistõttu tal on põhjendatud huvi Korralduse õigusvastasuse

kindlakstegemiseks.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-46-03 märkinud, et HKMS §-d 6 ja 7 ei välista

haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes ja

kahjunõude esitamist teises halduskohtumenetluses.

Halduskohus ei pea kontrollima haldusakti seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei

puuduta kaebaja õigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-64-00, 29. jaanuari 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-65-00, 25. mai

1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-99). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et

viidatud Lepingu lõpetamine kaevatud Korraldusega võib rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi ja kaebajale võib selle tagajärjel olla tekkinud varaline kahju. Järelikult peab kohus

asuma sisuliselt tuvastama Korralduse õigusvastasust.

4. TLV pädevuses on KOKS § 6 lg 1, ÜTS § 4, § 5 lg 1 p 11, § 547 ja § 5411 lg 2 p 3

alusel linnasisese ühistranspordi korraldamine, samuti sõidupiletite müügikorraldus,

piletikontroll ja piletita sõidu eest ettenähtud väärteo menetlemine. TLV arvates VTMS § 9 p

3, ÜTS § 5411 lg 1 ja lg 3 ning HKS § 3 lg 2 ja § 5 lg 1 moodustasid koostoimes formaalse

seadusliku volituse, mille alusel TLV võis volitada halduslepinguga eraõiguslikku juriidilist

isikut täitma kohtuvälise menetleja ülesandeid ÜTS §-des 541, 542, 543, 544, 545, 546, 547 ja

5410 sätestatud väärtegude suhtes. Riigihanke (viitenumber 024611) „Sõiduõiguse

kontrollteenus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel“ leping sõlmitigi eelkõige

lähtudes VTMS § 9 p-st 3, ÜTS §-st 541, § 547 lg-st 1, §-st 5410, § 5411 lg-st 3, kooskõlas

Tallinna Linnavolikogu 15. detsembri 2005 otsusega nr 298 “Nõusoleku andmine Tallinna

ühtsesse

piletisüsteemi

kuuluvatel

ühistranspordiliinidel

sõiduõiguse

kontrollimise

lepinguliseks üleandmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule” ja tulenevalt asjaolust, et

kaebaja pakkumine tunnistati nimetatud riigihankel edukaks. Lepingu p 3.1 järgi oli Täitja, st

AS Ühisteenused kohustatud teostama teenust vastavalt riigihanke pakkumise kutse

dokumentides esitatud tingimustele ning täitja poolt esitatud ja Tellija poolt edukaks

tunnistatud pakkumisele alljärgnevatel tingimustel (p-d 3.1.1 – 3.1.28).

ÜTS § 5411 lg 3 kohaselt käesoleva seaduse §-des 541, 542, 543, 544, 545, 546, 547 ja 5410

sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on eraõiguslik juriidiline isik halduslepingu alusel,

mis on sõlmitud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 3-5 nimetatud kohtuvälise

menetlejaga.

VTMS § 9 p 3 kohaselt kohtuväline menetleja on seadusega sätestatud juhul eraõiguslik

juriidiline isik halduslepingu alusel.

Riigikohtu Otsusega tunnistati nii viidatud ÜTS § 5411 lg 3 ja VTMS § 9 p 3 kui ka VTMS §

10 lg 5 (käesoleva seadustiku § 9 punktis 3 nimetatud eraõiguslik juriidiline isik osaleb

väärteomenetluses oma töötaja kaudu. Eraõiguslikule juriidilisele isikule laieneb käesoleva

paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatu tema erisusi arvestades) PS §-dega 3, 10, 13 ja 14 nende

koostoimes vastuolus olevaks osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida

süüteomenetlust ja sellega seonduva riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule.

Riigikohtu Otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätted olid AS-

ga Ühisteenused sõlmitud Lepingu aluseks.

5 .

Korraldus on antud tulenevalt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008 otsusest kohtuasjas nr

3-1-1-86-07 (mida on järgnevalt ka Korralduse tekstis tsiteeritud) ning HMS § 89 lg 1, § 90 lg

1 (määruse õiguspärasus ja määruse andmise volitusnorm), § 97 lg 1, § 100 (halduslepingu

sõlmimise lubatavus ja halduslepingu õiguspärasus), HKS § 11 lg 1 p 3 (annab õiguse

haldusleping riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ühepoolselt lõpetada „muul seaduses või

halduslepingus sätestatud alusel“) ja lg 2 (annab halduslepingu ühepoolse lõpetamise

otsustuspädevuse halduslepingu sõlminud ametiisikule või organile) ning VÕS § 196 lg 1

(kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise õigus ja alused), Tallinna linna ja AS Ühisteenused

22. mail 2006 sõlmitud riigihanke (viitenumber 024611) “Sõiduõiguse kontrollteenus Tallinna

ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel” lepingu punktide 6.3, 6.4 (poolte võimalus

vastutusest vabanemiseks vääramatu jõu puhul) ja 7.6 alusel (Tellija õigus lõpetada Leping

ühepoolselt HKS-st ja HMS-st tulenevatel juhtudel).

VÕS § 196 lg 1 kohaldamist on TLV põhjendanud HMS § 105 lg-ga 1, mille kohaselt

halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades

käesoleva seadusega kehtestatud erisusi. Lepingu lõpetamise aja lugemist aga nimelt 16. maist

2008 on TLV põhjendanud viitega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §

58 lg-le 2, mille järgi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud kohtuotsus jõustub

kuulutamisest.

Kohus märgib, et TLV viited Korralduses selle andmise õiguslikele alustele on formaalselt

asjakohased, kas ka sisuliselt, sellel peatub kohus edaspidi.

6. Poolte vahel on vaieldav, kas TLV-l oli õigus tulenevalt Riigikohtu Otsusega Lepingu

sõlmimise aluseks olnud seadussätete nende vastuolu tõttu PS-ga kehtetuks tunnistamisest

Leping ühepoolselt erakorraliselt lõpetada või tulnuks tal kaalutlusõigust kasutades kaaluda

Lepingu muutmist.

Kohus nõustub siin vastustajaga, et tal ei olnud muud võimalust, kui lugeda Leping lõppenuks

nimetatud ajast. Antud juhul on oluline see, et leping oli sõlmitud riigihanke (milles kaebaja

pakkumine oli tunnistatud edukaks) tulemusena ning Lepingu objektis oli kompleksteenuse -

sõiduõiguse kontrollimise ja sellest tulenevate väärtegude menetlemise ning sellega

seonduvate vajalike kõrvaltegevuste õiguse üleandmine Tallinna ühtse piletisüsteemi

ühistranspordi liinidel. Niisugune oli poolte (eelkõige Tellija) tahe Lepingu sõlmimisel ja see

oli kooskõlas ka tol ajal (kuni 01.05.2007) kehtinud RHS § 52 lg-tega 2 ja 3, millest

tulenevalt hankelepingu tingimused peavad vastama pakkumise kutse dokumentides ja

edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele, ning hankeleping, mis ei vasta sellele,

on tühine.

Riigikohtu Otsuses (p 26) on tõepoolest märgitud, et karistusvõimu delegeerimise keeld

eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega

laiene näiteks süüteomenetluste eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele.

Seega nagu võiks Lepingu täitmine muudetud kujul jätkuda - AS Ühisteenused teostaks

sõiduõiguse kontrolli ja täidaks muid kõrvalfunktsioone, süüteo ilmnemisel aga asuks seda

menetlema ja vastavaid otsuseid vormistama (samuti kontrollimisel kaasas olev) pädevust

omav ametiisik. Siiski nõustub kohus Vastustajaga, et ka kehtiva RHS § 69 lg-d 3 ja 4 ei

võimalda antud olukorras hankelepingut muuta. RHS § 69 lg 3 kohaselt hankija võib sõlmitud

hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed

asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha ja

hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu hankelepinguga

taotletud eesmärgi saavutamine. Vastavalt RHS § 69 lg-le 4 hankija ei või hankelepingu

muutmises kokku leppida, kui muutmisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue

hankelepingu sõlmimisega. Nagu eelnevalt märgitud, oli Tallinna linna tahteks saada

riigihanke tulemusena kompleksteenus. Pärast Riigikohtu Otsust ei ole enam ei selle Lepingu

järgi ega pärast Lepingu muutmist kaebaja soovitud viisil saavutada hankelepinguga taotletud

eesmärki. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida järgmist. HMS §-st 105 tulenevalt

halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades

HMS-ga kehtestatud erisusi ning lisaks nimetatud lõikes 1 sätestatule kohaldatakse riigi või

kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamise halduslepingutele HKS

nõudeid. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige muu hulgas

arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi ning

lepingu olemust ja eesmärki. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 lepingutingimust tuleb tõlgendada

koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku

olemusest ja eesmärgist. Milline oli Lepingu olemus ja sõlmimise eesmärk, ning poolte

tegelik tahe, selles puudub vaidlus. Lepingu muudatusega Riigikohtu Otsusega määratud

piirides ei oleks sama saavutamine enam võimalik. Kohtu arvates ei oleks aga Lepingu sellise

muutmise korral täidetud ka RHS §-s 3 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtted, sh

hankija peab kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke

eesmärgi mõistliku hinnaga, hankija peab tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse

ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid

kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt

avalike vahendite kasutamise tõttu, hankija peab kohtlema kõiki isikuid võrdselt ja

mittediskrimineerivalt. Kui riigihanke sisuks oleks olnud pelgalt abistavad funktsioonid, siis

oleks võinud riigihanke konkurents ja tulemus olla teistsugune ja AS Ühisteenused ei oleks

pruukinud olla parima pakkuja. Seega, kui vastustaja peaks leidma, et muutunud õiguslikus

olukorras on ta edaspidi nõus ka siis teenuse eraõiguslikult isikult tellima, kui viimane ei saa

väärtegusid menetleda, siis tuleb tal korraldada vastav uus riigihange – kuivõrd sel juhul

muutmisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega, ei saa

Lepingut muuta. Kui halduslepingut ei saa täita (kaebaja on teadlik halduslepingu

õigusvastasusest ja oma võimatusest täita kõiki Lepingu tingimusi) ega muuta seda ka

ülaltoodud põhjustel õiguspäraseks, siis tulenevalt HMS § 104 lg-st 2 haldusleping

lõpetatakse haldusorgani otsusel. Et sama lõike kohaselt halduslepingu lõpetamisel tagastavad

pooled lepingu järgi saadu, siis on põhjendatud ka Korralduse p 2.

7. HMS § 2 lg 1 kohaselt on haldusorgani tegevus halduslepingu sõlmimisel

haldusmenetlus, järelikult on haldusmenetlus ka halduslepingu lõpetamine.

Lepingu p-st 7.6 tulenevalt Tellijal on õigus Leping ühepoolselt (pro ennetähtaegselt)

lõpetada HKS-st ja HMS-st tulenevatel juhtudel. HKS § 2 järgi halduslepingule, mille ese on

riigi ja kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamine, kohaldatakse HMS-t,

arvestades HKS erisusi.

HKS § 11 sätestab riigi või kohaliku omavalitsuse poolt halduslepingu ühepoolse lõpetamise

alused ja tingimused. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt juriidilise või füüsilise isikuga

haldusülesande täitmiseks sõlmitud lepingu võib ühepoolselt lõpetada, kui: 1) juriidiline või

füüsiline isik on halduslepingut või haldusülesande täitmist reguleerivat muud õigusakti

rikkunud korduvalt või oluliselt ja see on põhjustanud olulise kahju kolmandale isikule või

tema varale; 2) haldusülesande täitmise üle järelevalvava asutuse või organi ettekirjutus on

jäetud korduvalt täitmata; 3) muul seaduses või halduslepingus sätestatud alusel. Antud juhul

on käesolevas asjas asjassepuutuv siis HKS § 11 lg 1 p 3.

HMS § 97 lg 1 kohaselt piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks võib sõlmida

halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Antud juhul olid Lepingu

sõlmimise aluseks olnud volitusnormid Riigikohtu Otsusega kui põhiseadusvastased

tunnistatud kehtetuks alates 16.05.2008. Tulenevalt HMS §-st 100 haldusleping on

õiguspärane, kui ta vastab selle seaduse §-des 54–57 või §-des 89–91 ja § 92 lõikes 2

sätestatud nõuetele, kusjuures nimetatud nõudeid kohaldatakse halduslepingule niivõrd,

kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega. Seega haldusleping on muu hulgas

siis õiguspärane, kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud

volitusnormis nimetatud haldusorgan. Leping oli muutunud õigusvastaseks ja sellest

tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu. Lepingu tühisuse aluseid kohus ei

tuvastanud.

Antud juhul on TLV lõpetanud lepingu muu hulgas VÕS § 196 lg 1 alusel. Nimetatud sätte

kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud

tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). TLV on

põhistanud nimetatud sätte kohaldamist (ja seda, miks Lepingut ei saa muuta) järgmiselt:

„Vääramatu jõu esinemine, halduslepingu õigusvastasus ja täitmise võimatus, ning väärtegude

menetlemise õiguse delegeerimise lubamatus koostoimes välistavad halduslepingu

õiguspäraseks muutmise võimaluse.“

Vastavalt VÕS § 196 lg-le 3 ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Kohus märgib, et kuivõrd Riigikohtu Otsus avalikustati 16.05.2008, siis on kaevatud

korralduse andmisega 28.05.2008 põhimõtteliselt järgitud eelmärgitud nõuet. Kuivõrd

tegemist oli Lepingu erakorralise ülesütlemisega, siis ei laiene sellele VÕS §-s 195 sätestatu

(korraline ülesütlemine).

8. Kaebaja on asunud seisukohale, et Leping on lõpetatud valel õiguslikul alusel ning

hoopis HMS § 102 lg-d 2 ja 3 oleksid pidanud olema Lepingu ülesütlemise otsustamisel

asjassepuutuvad normid, mida oleks TLV pidanud HMS § 102 lg 3 alusel Lepingu lõpetamise

soovi korral kohaldama ja millele vastavalt oleks tulnud Korraldust põhistada. HMS §-s 102

on sätestatud halduslepingu muutmise ja lõpetamisega seonduv, sh lg 1 kohaselt

halduslepingut muudetakse ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades

käesolevas paragrahvis kehtestatud erisusi; lg 2 kohaselt haldusorgan võib halduslepingut

ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida

ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist; lg 3 esimese lause kohaselt halduslepingu

muutmise või lõpetamise korral käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab

haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama.

Kohus kaebaja nende väidetega ei nõustu ja jagab selles küsimuses Vastustaja seisukohta

kogu argumentatsiooni kordamata. Kohus leiab, et kuna HMS § 102 lg 1 kohaselt

haldusleping lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras ja HMS § 105 lg-st tulenevalt

halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, siis HMS

§ 102 lg-t 2 tulebki käsitada HMS-ga kehtestatud erisusena. Erisus ei tähenda aga

halduslepingu lõpetamise ainuvõimalikku alust (see ei tulene ka kaebaja osundatud Riigikohtu

lahendist nr 3-3-1-13-07, rõhuasetus on mujal - et HMS § 102 lg 2 annab haldusorganile

võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kui see on tingimata vajalik, et vältida

ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist), vaid lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud

„mõjuvale põhjusele“ on halduslepingute puhul võimalus leping ühepoolselt lõpetada ka siis,

kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. HMS

§ 102 lg 1 ja § 105 lg 1 muutuksid eeltoodust vastupidise tõlgenduse korral sisutühjadeks.

9. VÕS § 103 lg-st 2 tulenevalt kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus

kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada

ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või

lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava

asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kaevatud korralduses ongi põhjendatud Lepingu lõpetamist

koosmõjus muude õiguslike alustega ka selle p-dega 6.3 ja 6.4, mis käsitlevad vastutusest

vabanemist vääramatu jõu korral. TLV on põhjendanud Korralduses Lepingu täitmise

võimatust nimetatud põhjusel järgmiselt: „Tallinna linn avaliku võimu kandjana on

kohustatud juhinduma seaduse reservatsiooni põhimõttest ja seadustest ka lepingulistes

suhetes. Seetõttu ei saa Tallinna linn jätkata lepingu täitmist pärast seda, kui on jõustunud

Riigikohtu otsus, millega tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks lepingu aluseks olnud

õigusaktide sätted. Seega on Riigikohtu otsuse näol tegemist Tallinna linnast sõltumatu ning

ettenägematu olukorraga, mis teeb võimatuks AS-iga ÜHISTEENUSED sõlmitud

halduslepingu täitmise.“ Samuti on ta märkinud, et Riigikohtu Otsuse tõttu, mida Tallinna

linn ei saanud mõjutada ega vältida ja millega linn mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei

saanud lepingu sõlmimise ajal arvestada ja millest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik

ületada, on lepingu täitmine võimatu. „Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008 otsus nr 3-1-1-86-07

on käsitatav vääramatu jõuna halduslepingu punktide 6.3 ja 6.4 tähenduses.“ Märgitud

argumentatsiooniga tuleb nõustuda – puudub igasugune alus väita, et TLV pidi ette nägema

või mõistma teatud seadusnormide põhiseadusevastasust ja seega ka õiguslikus keskkonnas

toimunud muudatusi. Vastustaja, erinevalt kaebuse esitajast ei olnud ka väärteoasjas nr 3-1-1-

86-07 menetlusosaline.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. juuni 2006 otsuses nr 3-2-1-64-06 viitega oma varasemale

lahendile leidnud, et vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut

sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda, samuti et mingi asjaolu vääramatuks

jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei saa kahju

tekkimist mingil moel ära hoida. Nagu vastustaja on viidanud, käsitatakse õigusteoorias

vääramatu jõuna ka seaduslikke või ebaseaduslikke keelde.

Kuivõrd VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et ülesütlevalt lepingupoolelt ei või

kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist, siis on

selles kontekstis vastustaja viitamine Lepingu p-dele 6.3 ja 6.4 selgitava tähtsusega: lepingu

jätkamine on võimatu, kuna pooltel on võimatu täita oma Lepingul põhinevaid kohustusi.

Eelmärgituga seoses tuleb nõustuda TLV-ga, et Kaebuse esitaja võimatus Lepingut täita ja

saada sellest tulu ei tulenenud mitte niivõrd kaevatud Korraldusest, mis on pigem

õigusmaastikku korrastava ja formaalse tähendusega, vaid tegelikult Riigikohtu Otsusest.

10. Kohus on seisukohal, et ka Lepingu lugemine lõppenuks tagant järgi kuupäevaga –

alates 16.05.2008 - on õiguspärane. Sellest kuupäevast alates olid kehtetud Lepingu aluseks

olnud volitusnormid. On selge, et alates sellest ajast, st pärast Riigikohtu Otsus, puudus AS-l

Ühisteenused võimalus (pädevus) Lepingut kohaselt täita ning TLV-l puudus õigus seda

temalt ka nõuda ja kaebajale lepingujärgset tasu maksta. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus

tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 järgi kohustus loetakse

kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal,

õiges kohas ja õigel viisil. Riigikohtu halduskolleegium on oma 30. novembri 2004 otsuses nr

3-3-1-64-04 sedastanud, et toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus näiteks ka

siis, kui vastav seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud

kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Samas lahendis on kõrgeim kohus märkinud, et

haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud

Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu

sooritamise aluseks olnud üldakt. „Sellises olukorras on haldusorgan kohustatud, ootamata ära

isiku pöördumist tema poole, ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse

jõustumise päevast.“ Järelikult oli Lepingu lõpetamine ka sellest aspektist kooskõlas nii

seaduse kui ka kohtupraktikaga.

11. Mis puutub AS Ühisteenused väidetesse, et Korralduse andmisel on TLV rikkunud

haldusakti põhjendamise kohustust, kaalutlusõiguse teostamise reegleid ja proportsionaalsuse

nõuet ning selle andmisel on tuginetud asjakohatutele õiguslikele alustele selle tulemusena ei

ole vaidlustatud haldusakt kontrollitav, siis on kohus juba eelnevalt märkinud, et Lepingu

lõpetamise või täitmise jätkamise otsustamisel puudus Vastustajal diskretsioon klassikalises

mõttes ja et TLV on tuginenud asjakohastele õiguslikele alustele.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Vastavalt HMS §-le 56 kirjalikku haldusakti tuleb põhjendada

kusjuures haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud aktis ka kaalutlused.

Tulenevalt Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-61-00 märgitust haldusakti õigusliku aluse

kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. AS

Ühisteenused on õigesti osundanud ka Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-5-00, kus

kõrgeim kohus on leidnud, et haldusakt on õigusvastane ka siis, kui ta on puudulikult

motiveeritud. Haldusakt peab selle põhjenduse alusel olema sisuliselt kontrollitav. Tõepoolest

haldusakti motiveerimine ei ole mingi asi iseeneses, vaid see teenib kindlat eesmärki:

haldusakt peab olema selle adressaadile arusaadav, et ta saaks realiseerida oma kaebeõigust,

teisalt peab haldusakt olema ka kohtulikult kontrollitav. Seepärast näeb HMS § 58 ette

võimaluse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes niisuguste menetlus- ja

vorminõuete rikkumise korral, mis võisid mõjutada asja otsustamist.

Kohus on seisukohal, et Korraldus on piisavalt ja õigesti faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud,

eriti arvestades asjaolu, et Korralduse andmise ajendiks olnud ja haldusaktis korduvalt

viidatud väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 oli AS Ühisteenused ise ka menetlusosaline. Et

Korraldus oli kaebajale arusaadav ja võimaldas tal tähtaegselt kasutada oma kaebeõigust, seda

kinnitab pikk ja üksikasjalik kohtukaebus. Et haldusakt on ka kohtulikult kontrollitav, seda

kinnitab käesolevas otsuses eelnevalt tuvastatu. Sealjuures asjaolu, et TLV on Korralduse

andmist oma seletuses pikemalt ja põhjalikumalt selgitanud, kui haldusaktis endas, ja

tulenevalt kaebaja vastuväidetest tema seletusele on esitanud ka veel täiendava seletuse, ei

tähenda, et tegemist oleks kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-07 toodud

olukorraga. Niisugune väidete ja vastuväidete esitamine on kohtumenetluses tavapärane

praktika. Kohus kontrollis Korralduse seaduslikkust ikka lähtudes selles endas toodud

põhjendustest ja alustest, pidades neid antud juhul piisavaks. Toodud asjaoludel ja

põhjendustel peab kohus vaidlustatud Korraldust õiguspäraseks haldusaktiks, mis ei saa

rikkuda kaebuse esitaja kaebuses nimetatud põhiõigusi.

12. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu menetluskulud, nii

kaebuse esitaja enda võimalikud kulud kui ka Vastustaja kulud, peavad jääma AS

Ühisteenused kanda.

Ka TLV on taotlenud jätta Kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda ning palunud

ühtlasi mõista AS-lt Ühisteenused välja Vastustaja kohtukulud kogusummas 205 143 krooni

(koos käibemaksuga). Selleks on TLV esitanud kohtule vastavalt HKMS § 93 lg-le 1

kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid /tl 149-158/.

TLV on selgitanud välise õigusabi kasutamist antud haldusasjas sellega, et haldusasi on erilise

tähendusega õiguskorras oma uudsuse ja keerukuse ning vastustajale saabuda võivate

negatiivsete tagajärgede tõttu. Vastustaja leiab, et haldusasja keerukuse ning sellega kaasneva

töömahukuse ja ajakulu tõttu on talle tekkinud menetluskulud õigustatud ja põhjendatud.

Samuti tuleb TLV arvates võtta arvesse kaebuse esitaja poolt kaebuse taotluse muutmist, mis

sisuliselt tähendab kaebusest osalist loobumist. TLV esindaja sõnul arutasid nad enne

kohtuistungit vastaspoole esindajaga, et see vaidlus on unikaalne ja lõpeb pretsedendiga /tl

164 pöördel/.

AS Ühisteenused esindaja vaidles sellele vastu: linnal on endal väga palju juriste ja osaliselt

oleks võinud selle vaidluse pidamiseks kasutada oma juriste, mistõttu õigusabi sisseostmine

tervikuna on põhjendamatu /tl 164/. Kohtu täpsustava küsimuse peale leidis kaebaja esindaja,

et Vastustaja oleks pidanud tervikuna suutma asja läbi vaadata oma töötajatega /tl 164

pöördel/.

13. Kohtule esitatud eelviidatud Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ arvete

(koos lisadega), õiendi õigusabikulude tasumise kohta TLV poolt ning konto väljavõtete

põhjal kohus leiab, et kulude kandmine Vastustaja poolt on tõendatud.

HKMS § 92 lg 10 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 kohus mõistab välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldav, et tegemist on väga mahuka (see nähtub nii

kaebuse kui ka vastulause ja nende täienduste, aga samuti käesoleva kohtuotsuse pikkusest) ja

samas ka keeruka (mitme eri valdkonna seaduse, sh era- ja avaliku õiguse normide

kohaldamine), teatud mõttes ka pretsedenti loova haldusasjaga. Õige on samuti see, et

käesoleva tuvastamiskaebuse lahendamise tulemus omab suurt kaalu edaspidiseks mõlemale

poolele tulenevalt kaebuse esitaja nimetatud põhjendatud huvist - AS Ühisteenused sooviks

on esitada Lepingu erakorralisest ülesütlemisest tingitud kahju hüvitamise nõue Tallinna

linnale. Pidades silmas ka asjaolu, et AS Ühisteenused on võtnud endale vandeadvokaadist

lepingulise esindaja, siis on selge, et TLV vajadus tõhusa ja ulatusliku õiguskaitse järele oli

linna maksumaksjate huvides samuti suur. Tuginemine sellises asjas vaid oma koosseisulistele

juristidele ei oleks ülaltoodud asjaoludel (vt kasvõi õiguslike argumentatsioonide keerukus,

rikkalik tuginemine kohtupraktikale jms) taganud poolte võrdsust, vaatamata tõigale, et

üldjuhul praktikas peetakse haldusorganit kaebuse esitajast tugevamaks pooleks. Vaidluse

olemust arvestades ei kujuta kohus ette, kuidas TLV oleks pidanud kasvõi osaliselt ja mis osas

nimelt toetuma oma töötajatele. Seega kohus ei leia, et antud asjas kõrvalise professionaalse

õigusabi tellimine oleks olnud alusetu. Selles kontekstis, arvestades ka õigusabisummat, mida

AS Ühisteenused on ise kulutanud antud kohtumenetluse läbiviimiseks (206 854 krooni koos

käibemaksuga, lähtudes põhiliselt tunnihinnast 2600 krooni), ei ole vastustaja taotletav

õigusabisumma (205 143 krooni koos käibemaksuga, lähtudes sealjuures oluliselt madalamast

tunnihinnast 1900 krooni) iseenesest ülemäära suur.

Õigusabikulude AS-lt Ühisteenused väljamõistmisel arvestab kohus lisaks eelmärgitule veel

järgmisega. Antud kohtuasjas ei piirdunud poolte kirjalike selgituste esitamine tavapraktikas

levinuga, st esitatakse kaebus ja vastaspoole esitab omakorda selle kohta oma seletuse, millele

järgneb juba asja suuline käsitlus. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja pidanud vajalikuks,

vaatamata pikkadele ja põhjalikele kaebusele ja seletusele, esitada TLV kirjalikule seletusele

veel omapoolsed kirjalikud vastuväited (koos taotlustega). On loomulik, et nii

menetlusosalise kohustustest lähtuvalt tõhusa kaitse eesmärgist lähtudes oli ka Vastustaja

sunnitud eelmärgitu kohta kujundama ja esitama enne kohtuistungit kirjalikult oma seisukoha.

Samuti tuleb arvestada, et kaebuse esitaja muutis alles pärast kõike eelmärgitut, veidi enne

asja sisulist arutamist oma kaebuse taotlust ja seega ka liiki, mis kahtlemata tingis

vastaspoolel vajaduse vaadata nimetatud kontekstis üle oma varasemad seisukohad. Kohtu

arvates on asja materjalidest ilmne, et taotluse muutmise tingis just Vastustaja tugev

argumenteerimine

AS

Ühisteenused

varasema

tühistamis-

ja

kohustamiskaebuse

perspektiivituse osas. Kõike eeltoodut arvestades kohus ei leia, et TLV õigusabikulude täies

ulatuses väljamõistmine oleks AS Ühisteenused suhtes ebaõiglane või et see ei oleks

põhjendatud.

Hurma Kiviloo

kohtunik

RIIGIKOHTU 26.04.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Ühisteenused kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2008. a otsus

haldusasjas nr 3-08-1246 osas, milles kohus mõistis AS-lt

Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulud

205 143 krooni, ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a

otsus samas asjas osas, milles kohus mõistis AS-lt Ühisteenused

Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulud 40 207 krooni

ja 80 senti. Teha selles osas asjas uus otsus, millega jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Ülejäänud osas

jätta haldus- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Tagastada kautsjon.