3-06-1211/25 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1211 Haldusasi Anne Pedastiku kaebus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Vigala Vallavolikogu 22. veebruari 2005. a otsuse nr 2 ja 31. märtsi 2005. a otsuse nr 6 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 5. septembri 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Anne Pedastiku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Anne Pedastik Vastustaja – Vigala Vallavalitsus, Vigala Vallavolikogu ja Rapla maavanem

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. septembri 2007. a otsus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamise taotluste osas. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Vigala Vallavalitsuse tegevusetus Anne Pedastiku maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamisel ja Rapla maavanema

17. oktoobri 2005. a korraldus nr 700 õigusvastaseks.

3. Mõista Anne Pedastiku kasuks Vigala Vallavalitsuselt välja menetluskulu 66,60 krooni ja Rapla Maavalitsuselt 66,60 krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 9. detsembril 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anne Pedastik omandas 14. veebruaril 1994 Rapla maakonnas Vigala vallas Xxxxxxxxx külas endise Xxxx talu elamu ja selle juurde kuuluvad kõrvalhooned. Vigala Vallavolikogu

3-06-1211

2(10)

22. veebruari 2005. a otsuse nr 2 punktiga 1 kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekiri ja maatükk nr 73 anti kasutusvaldusesse Freshfood OÜ-le. Vigala Vallavolikogu 31. märtsi 2005. a otsusega nr 6 muudeti 22. veebruari 2005. a otsuse punkti 1 redaktsiooni järgmiselt: „Teha maavanemale ettepanek kinnitada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmine eelistuse alusel vastavalt lisale 1“ ja jätkuvalt kanti nimekirja Freshfood OÜ. Rapla maavanema 18. aprilli 2005. a korraldusega nr 310 otsustati maatükk nr 73 suurusega 44 ha anda Freshfood OÜ kasutusvaldusesse. Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korraldusega nr 700 tühistati maavanema 18. aprilli 2005. a korraldus nr 310 Freshfood OÜ-le maatüki kasutusvaldusesse andmise osas ja otsustati anda kõnealune maatükk Hannus Estra kasutusvaldusesse.

2. A. Pedastik esitas kaebuse halduskohtule Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse maa ostueesõigusega erastamisel ja Vigala Vallavolikogu 22. veebruari 2005. a ja 31. märtsi 2005. a otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks ning Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Kaebust põhjendati järgmiselt:

a) Majavalduse ostmisel teatas elamu müüja, kes oli taotlenud maad tagasi õigustatud subjektina, et tema maad tagasi ei soovi, vaid võtab selle eest kompensatsiooni. Selline informatsioon andis kaebajale kindluse tegeleda loomakasvatusega ja rajada kodu maale, sest teadaolevalt oli endine Xxxx talu ca 62 ha suurune. A. Pedastik esitas 7. märtsil 1994 omakäelise avalduse Vigala Vallavalitsusele sooviga erastada 50 ha maad ja 7 ha metsa. Avaldusel on lisaks avaldaja allkirjale ka vallaametniku allkiri, kes avalduse vastu võttis. Hiljem (1997) nõuti kaebajalt avalduse esitamist vastavalt vormile. Samuti nõuti avalduses erastatava maa pindala suuruse muutmist, põhjendades seda seaduse muudatustega.

b) Vigala Vallavalitsus ei ole kinni pidanud maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 19, mis näeb ette, et kõik maa erastamise eeltoimingud tuleb teostada kolme kuu jooksul pärast avalduse esitamist. Kaebajalt uute avalduste kirjutamise nõudmine ei ole kooskõlas maa ostueesõigusega erastamise korra p-ga 7, mille kohaselt maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Vormikohases avalduses kästi erastatava maa suuruseks kirjutada 4 ha, kuna rohkem vabast maatükist saada ei olevat võimalik. Juba eelnevalt oli 10 ha maad antud Xxxx talu maade arvelt kasutada. Kaebajale ei esitatud piiride kulgemise ettepanekut enne kohtusse pöördumist, kuigi see on vastuolus maa ostueesõigusega erastamise korra p-ga 131. Kaebajale selgitati korduvalt, et maa ostueesõigusega erastamine viibib seetõttu, et maa tagastamise õigustatud subjektide vahel toimuvad vaidlused ja ei ole selgunud, kes soovivad maad tagasi ja kes võtavad kompensatsiooni. Seetõttu ei ole võimalik määrata erastatava maa piire.

c) Vabade maatükkide nr 72 ja 73 kasutusvaldusesse andmise ajaks oli selgunud, kes piirnevate maade õigustatud subjektidest soovis maad tagasi ja kes võttis kompensatsiooni. Kohalik omavalitsus andis kasutusvaldusesse maa, mille osas oli taotletud maa ostueesõigusega erastamist, kuid ei olnud väljastatud piiride kulgemise ettepanekut ega lahendatud erastamise avaldust. Omavalitsusüksus oleks pidanud esitama kaebajale piiride kulgemise ettepaneku enne vabade maade väljaselgitamist ja kasutusvaldusesse andmist. Elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise puhul ei ole määrav, kus isik elab ja kas ta tegeleb põllumajandusega, vaid see, et ta omab elamut, mille juurde on võimalik erastada maad vastavalt maareformi seadusele (MaaRS). Kaebaja soovib erastada piirnevate vabade maade arvelt 50 ha.

3. Tallinna Halduskohtu 5. septembri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäeti poolte kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Kaebaja poolt esitatud 7. märtsi 1994. a avaldus ei vastanud kuni 20. aprillini 1994 kehtinud Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ p-dele 1, 2, 4 ja 10. Avaldus ei ole vormikohane, sellel

3-06-1211

3(10) puudub märge, et see oleks Vigala Vallavalitsuses registreeritud ja tõendit sellise avalduse vastuvõtmise kohta ei esitatud. Väide, et avaldusel on vallavalitsuse ametniku allkiri, on paljasõnaline ja ei ole kontrollitav. Kuna avaldus ei vasta nõuetele ja ei ole tõendatud avalduse esitamist, ei hinda kohus avalduse sisu. Väljaspool linna piire asuva elamu omanikule anti õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses alles 7. juunist 1996, mil jõustus MaaRS § 221. Seega puudus 1994. aastal võimalus taotleda maa erastamist kuni 50 ha ulatuses.

b) Kaebaja esitas ehitise omanikuna vallavalitsusele 29. augustil 1997 avalduse 4 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ja see on registreeritud vallavalitsuses vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 9. Kuna kaebaja kasutas eelnevalt valla nõusolekul 10 ha maad, siis on avaldusele lisaks märgitud ka 10 ha. Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 12 lähtutakse maa suuruse ja piiride määramisel viimasest enne 1. jaanuari 1998 esitatud avaldusest, kui isik on esitanud sama ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks mitu avaldust. Kaebaja 17. veebruari 2006. a avaldusel, milles ta soovib erastada täiendavalt ostueesõigusega 8 ha maad, ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, sest avalduste esitamise tähtaeg lõppes 1. jaanuaril 1998.

c) Vallavolikogu 31. märtsi 2005. a otsus ei ole maatüki nr 73 osas vastuolus 22. veebruari 2005. a otsusega. Kaebajal puudub igasugune puutumus viidatud haldusaktidega, kuna ta ei osalenud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses ja tema 29. augusti 1997. a avalduses taotletud 14 ha maad ei kattu H. Estrale kasutusvaldusesse antud maatükiga nr 73. Paljasõnalised on kaebaja väited, et vallavalitsus on andnud lubadusi 62 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna H. Estrale kasutusvaldusesse antud maatüki nr 73 piirid ei hõlma kaebaja poolt taotletavat 14 ha suurust maad, puudus vallavalitsusel kohustus saata maa kasutusvaldusesse andmise menetluses kaebajale piiriettepanek. MaaRS § 221 lg 2 annab alates 7. juunist 1996 väljaspool linna või tiheasustusega ala piires asuva elamu omanikule õiguse ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses. Tuginedes kaebaja 29. augusti 1997. a avaldusele, on vald pidanud võimalikuks erastada kaebajale 14 ha maad. Kaebaja väide, et 50 ha maad on tal vaja selleks, et tulevikus tegeleda põllumajandusliku tootmisega, ei ole tõsiseltvõetav. Kaebaja põllumajandusliku tootmisega tegelemise aeg on piirdunud üksikute perioodidega aastatel 1994–1996 ja 1999. Kaebaja arutlused maatüki nr 72 kasutusvaldusesse andmise osas jätab kohus tähelepanuta, sest vaidlustatud haldusaktid ei kajasta maatükki nr 72. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud Vigala Vallavalitsuse tegevusetust osas, mis puudutab talle maatükiga nr 72 tehtud otsuste väljastamata jätmist.

d) Rikutud on maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 19 ettenähtud tähtaega, mis näeb ette, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud tuleb teostada 3 kuu jooksul pärast avalduse esitamist. Kohalikul omavalitsusel on nimetatud tähtajast kinnipidamine võimatu juhul, kui ostueesõigusega erastatav maa puudutab omandireformi õigustatud subjekte. Xxxx talu maade õigustatud subjekt A. Liinat muutis oma 16. septembri 1992. a esialgset avaldust, soovides 12,6 ha maa tagastamist ja ülejäänud 29,03 ha kompenseerimist. Vigala Vallavalitsuse 20. juuli 1995. a korraldusega nr 94 kompenseeriti A. Liinatile 29,03 ha maad. A. Liinati pärijale väljastati 21. mail 2003 täiendav pärimisõiguse tunnistus ja T. Liinat esitas seejärel avalduse Xxxx talu maade 12,6 ha kompenseerimiseks. Vigala Vallavalitsuse 28. mai 2003. a korraldusega kompenseeriti T. Liinatile 12,6 ha maad. Seega sai vallavalitsus maa erastamise eeltoimingutega alustada alles pärast 28. mai 2003. a korralduse andmist. Piiride kulgemise ettepanek tehti alles 2007. a kevadel, s.o neli aastat pärast kompenseerimise menetluse lõpetamist, mis on ebamõistlikult pikk aeg. Samas ei nähtu asjast, et kaebaja oleks ise vastavate kirjalike avaldustega pöördunud valla poole ja tundnud huvi, mis põhjusel viibib erastamise eeltoimingute tegemine. Kaebaja väited, et ta käis korduvalt vallavalitsuses ja tundis huvi maa erastamise vastu, on paljasõnalised. Kaebaja pöördus vallavalitsusse esmakordselt sellekohase avaldusega 20. veebruaril 2007, s.o pärast kaebuse esitamist kohtule. Arvestades asjaolu, et eras-

3-06-1211

4(10) tamise eeltoimingutega on käesoleval ajal alustatud, s.o kaebajale on esitatud piiride kulgemise ettepanek ja kaebaja ei põhjendanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, puudub vajadus anda põhjalikum õiguslik hinnang Vigala Vallavalitsuse tegevusele kaebajale maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel. Kaebaja omab õigust vaidlustada iseseisvalt nii piiride kulgemise ettepanekut kui ka tulevikus tehtavat otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Pedastiku apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:

a) Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra punkti 4 kohaselt on avalduse vastuvõtja kohustatud kontrollima avalduse vormistamise õigsust ja vajaduse korral osutama taotlejale abi avalduse ning selle juurde kuuluva asukoha skeemi vormistamisel. Apellant ei teadnud, kuidas toimub kohalikus omavalitsuses dokumentide registreerimine ja avalduste läbivaatamine. Omakäelise avalduse esitamine ei muuda avaldust õigustühiseks. MaaRS § 9 lg 2 reguleerib suhteid, mis on tekkinud sama maa osas maa erastaja ja maa tagasisaaja vahel, aga mitte suhteid, mis puudutavad tagastamise käigus vabaks jäänud maad, mida võib erastada. Seega kuulus erastamisele maa, mida ei tagastatud ega asendatud. Moodustatava katastriüksuse suurus oli reguleerimata. Seadusandja ei näinud ette 1994. aastal piiranguid erastatava maa suurusele, kui seda maad ei nõutud tagasi või kui tagastamise õigustatud subjekt oli võtnud maa eest kompensatsiooni. Piirangud maa erastamise ulatuses sätestas seaduseandja alles

7. juunil 1996 MaaRS §-ga 221.

b) A. Pedastik soovis pärast 1994. aastal maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse esitamist endale koopiat avaldusest, kuid ei osanud paluda kinnitatud koopiat. Erastamise avaldusel on vallaametniku allkiri, kes avalduse vastu võttis. Erastamistoimikust võib maa asukoha skeemilt näha, et mõlemal dokumendil on M. Mikkuse allkiri. Asjaolu, et vallas on A. Pedastikule avatud 2 maa ostu-eesõigusega erastamise toimikut, sai apellandile teatavaks alles siis, kui maakorraldaja Ü. Altmetsa näitas talle neid toimikuid. Vallavalitsuse tegevusetus seisneb selles, et pärast T. Liinatile tagastatava maa eest kompensatsiooni määramist 2003. aastal oleks koheselt tulnud lahendada erastamise küsimus. Kasutusvaldusesse antud maatüki ja ostueesõigusega erastamise taotluses märgitud maatüki piirid ühtivad ca 4 ha osas. Seega rikub maatüki nr 73 kasutusvaldusesse andmine apellandi õigusi.

c) Maad on võimalik anda kasutusvaldusesse üksnes pärast seda, kui on lahendatud maa ostueesõigusega erastamise küsimus. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et A. Pedastiku omandis oleva elamu juurde oli maa erastamine lahendamata, ja maa, mida sooviti erastada elamu juurde, väljus endise Xxxx talu piiridest, millel elamu paiknes. Apellant esitas avalduse elamu juurde 50 + 7 ha maa erastamiseks vallavalitsusele juba 1994. aastal. Ametnik allkirjastas avalduse enne avaldajale koopia tegemist. Enne maa kasutusvaldusesse andmist ei ole sama maatükki erastada soovinud isikuga sõlmitud piiride kokkulepet ega ka maa ostueesõigusega erastajale saadetud piiride kulgemise ettepanekut. Vastavalt 2007. aastal esitatud piiride kulgemise ettepanekule on apellandile erastamiseks jäänud maa, mis on jätkuvalt riigi omandis, kuid mille piiride osas ei saa kaebaja oma arvamust avaldada, sest kõik ülejäänud maad on reformitud. Piiride kulgemise ettepaneku kohaselt saab ostueesõigusega erastada ca 10 ha ulatuses endise Xxxx talu maad. Ca 4 ha maad asub tagastamise käigus vabaks jäänud maaüksusel, mis hetkel kuulub vaba maatüki nr 73 koosseisu.

5. Vigala Vallavalitsuse ja Vallavolikogu vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega.

3-06-1211

5(10)

6. Rapla maavanema vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Kaebaja taotlus tunnistada õigusvastaseks vallavolikogu otsused nr 2 ja 6, on sisutu, sest need otsused on volikogu ise tunnistanud kehtetuks (volikogu 18. aprilli 2005. a otsus).

b) Vallas on registreeritud kaebaja 29. augusti 1997. a ja 17. veebruari 2006. a avaldused. Lähtuda tuleb viimasest enne 1. jaanuari 1998. a esitatud avaldusest. 2006. aastal ei saanud enam maa ostu-eesõigusega erastamise avaldust esitada. Seega saab arvestada vaid 29. augusti 1997. a avaldust, kus kaebaja soovis erastada 14 ha maad, jättes kaebaja huvides tuvastamata, kas juurdekirjutus „+10 ha“ toimus enne või pärast 1. jaanuari 1998. Kaebaja tunnistas halduskohtus, et ta oli saanud maa ostu-eesõigusega erastamise asukohaskeemi ehk piiride kulgemise ettepaneku 14 ha suuruse maatüki kohta. Kuna vallavalitsus ja volikogu olid vabad maad ja kasutusvaldusesse taotlejad välja selgitanud, kaebajale oli jäetud 14 ha maad, piiriettepanekut ja volikogu otsuseid vaidlustatud ei olnud ning arvestades äriregistrisse kantud põllumajandustootjate ootusi, kinnitas maavanem maatüki nr 73 kasutusvaldusse saajaks H. Estra. Seadusandja on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale, kes tegeleb põllumajandustootmisega, andnud mitmeid võimalusi erastada vabu põllumajandusja metsamaid ning andnud võimaluse taotleda maad kasutusvaldusesse. Kaebaja ei ole põllumajandustootjana äriregistrisse kantud. Järelikult ei ole ta soovinud tõsisemalt põllumajandusega tegeleda ja maid omandisse või kasutusse taotleda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebeõiguse suhtes käesolevas asjas (I) ning peatub seejärel kaebaja avaldustel maa erastamiseks (II) ning sellel, kas vaidlustatud haldusaktide ja väidetava tegevusetusega rikuti kaebaja õigusi maa erastamisele (III) ja kiirele haldusmenetlusele (IV). Lõpetuseks hindab ringkonnakohus kaebaja väiteid seoses menetlusnormide rikkumisega halduskohtus ning jaotab menetluskulud (V).

I

8. Halduskohus leidis, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise nõude esitamiseks ning sellest tulenevalt kaebeõigus vastava nõude osas. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele peab isikul tuvastamiskaebuse esitamiseks olema põhjendatud huvi. Huvi on põhjendatud, kui see aitab kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Kui õiguste rikkumine seisneb haldusorgani tegevusetuses või viivituses, võib eeldada, et tegevusetuse või viivituse õigusvastaseks tunnistamine aitab kaasa haldusmenetluse kiirendamisele. Taolises olukorras oleks efektiivsemaks õiguskaitsevahendiks küll kohustamiskaebus, ent see asjaolu iseenesest ei tähenda tuvastamiskaebuse lubamatust (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-04, p 15). Seega peab ringkonnakohus käesoleval juhul vallavalitsuse tegevusetuse suhtes esitatud tuvastamisnõuet lubatavaks.

9. Ka vallavolikogu 22. veebruari ja 31. märtsi 2005. a otsuste, millega algselt kinnitati põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekiri ja hiljem tehti maavanemale ettepanek nimekirja kinnitamiseks, peale esitas kaebaja halduskohtule õigusvastasuse tuvastamise nõude. Halduskohus leidis, et kaebajal puudub põhjendatud huvi ka volikogu otsuste osas. Ringkonnakohus palus kaebajal 7. novembri 2008. a istungil täiendavalt selgitada põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks vallavolikogu otsuste suhtes. Vastuseks märkis kaebaja, et otsused on eelhaldusaktidena tühised ja kaebaja võib soovida tulevikus taotleda kahju hüvitamist (protokoll, lk 2).

3-06-1211

6(10)

10. Ringkonnakohus nõustub volikogu otsuste osas halduskohtu seisukohaga. Ainuüksi õigusvastasus ei muuda haldusakte tühiseks (haldusmenetluse seaduse – HMS – § 63). Ka ei saanud volikogu otsused ilmselgelt tuua kaebajal kaasa kahju tekkimist, sest maa kasutusvaldusse andmine toimus käesoleval juhul alles maavanema korraldusega. Volikogu otsused ei võtnud maavanemalt õigust ega kohustust kontrollida, kas maa kasutusvaldusse andmise õiguslikud eeldused on täidetud. Volikogu otsused olid küll eelhaldusaktid maa kasutusvaldusse andmise menetluseks, kuid nende sisuks ei olnud antud juhul lõpliku ja siduva otsuse tegemine küsimuses, kas maa kuulub kasutusvaldusse andmisele. Volikogu otsused määrasid kindlaks üksnes maa kasutusvaldusse saamiseks õigustatud isikute ringi, kelle seast valiku pidi tegema maavanem (MaaRS § 233 lg-d 5 ja 6). Halduskohus ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamisel asuda lahendama kahjunõuet, kuid kaebajal ei ole põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui haldusakti õigusvastasusel rajanev kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seetõttu on käesolev kaebus volikogu otsuste peale jäänud lõpptulemusena õigesti rahuldamata.

11. Kaebajal puudub kaebeõigus maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse p 3 vaidlustamiseks. Selle sättega tunnistas maavanem kehtetuks oma 18. aprilli 2005. a korralduse. Varasema korralduse, millega vaidlusalune maa otsustati anda kasutusvaldusse OÜ-le Freshfood, kehtetuks tunnistamine ei saa rikkuda kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastamisele. Muus osas, s.o p 2 osas, sõltub kaebeõigus korralduse suhtes kohtu hinnangust sellele, kas kaebaja poolt erastamiseks taotletud ja kasutusvaldusse antud maa kattuvad. Sellel peatub ringkonnakohus allpool (III) pärast kaebaja erastamisavalduste uurimist. Siinkohal tuleb märkida üksnes seda, et asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlusalust maad taotlenud enda kasutusvaldusse, ei välista tema puutumust maavanema korraldusse. Kui kaebaja oli esitanud taotluse korraldusega kasutusvaldusse antud maa ostueesõigusega erastamiseks, võib korraldus rikkuda kaebaja õigust maa erastamisele.

12. Lisaks tühistamistaotlusele on käesolevas asjas maavanema korralduse peale esitatud ka õigusvastasuse tuvastamise taotlus. 18. detsembril 2006 esitas A. Pedastik kaebuse täienduse, kus ta muuhulgas taotles maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebus jäeti halduskohtu 25. jaanuari 2007. a määrusega käiguta. 26. veebruaril 2007 esitas kaebaja uue täienduse kaebusele, loobumata varasematest taotlustest. Kaebaja taotles

17. oktoobri 2005. a korralduse tühistamist lisaks 18. detsembri 2006. a kaebuses toodud taotlustele. Halduskohtu 2. märtsi 2007. a määrusega võeti kaebus tervikuna menetlusse. Seega on menetluses ka tuvastusnõue maavanema korralduse suhtes.

Üldjuhul hõlmab haldusakti tühistamise taotlus selle õigusvastasuse tuvastamise taotluse, mistõttu kohtul ei ole tarvis selle lubatavust ja põhjendatust eraldi kontrollida. Kui aga tühistamistaotlus jääb erandina õiguskindluse motiivil rahuldamata (riigivastutuse seaduse – RVastS – §

3 lg 3 p 2) ja tühistamistaotlusega paralleelselt on esitatud tuvastamistaotlus, tuleb kohtul lahendada ka tuvastamistaotlus. Neil eeldustel on kaebajal põhjendatud huvi tuvastamistaotluse esitamiseks maavanema korralduse peale seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus.

II

13. Asjas on muuhulgas vaidluse all küsimus, kui suures ulatuses maa ostueesõigusega erastamist oma elamu juurde on kaebaja taotlenud. Seejuures on oluline anda hinnang kaebaja poolt väidetavalt 7. märtsil 1994 vallavalitsusele esitatud omakäelisele avaldusele 50 ha maa ja 7 ha metsa erastamiseks. Halduskohus leidis, et kuna nimetatud avaldus ei vasta vorminõuetele, 1994. aastal ei olnud võimalik sellises ulatuses maa erastamist taotleda, avaldus on registreerimata ning selle vastuvõtmise kohta ei ole kaebajale väljastatud tõendit, ei ole tarvis hinna-

3-06-1211

7(10) ta selle avalduse sisu. Seega on halduskohus nimetatud avalduse lugenud tõendina ebausaldusväärseks.

14. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga avalduse kui tõendi hindamisel ei nõustu. Toimikus olevale avalduse koopiale on kantud allkiri, mis ilmselgelt kattub vallavalitsuse maakorraldaja M. Mikkuse allkirjaga Sepa maaüksuse asukohaskeemil (tl 91). Vastustaja ei ole väitnud, et allkiri avalduse originaalil oleks võltsitud või et koopia oleks fabritseeritud. Seetõttu eeldab ringkonnakohus, et koopia maakorraldaja poolt allkirjastatud avaldusest on õige. Kui avaldus allkirjastati valla maakorraldaja poolt, tuleb see lugeda vallavalitsusele esitatuks. Väheusutav on ka see, et maakorraldaja oleks aastaid hiljem allkirjastanud avalduse, mis kannab kuupäeva 7. märts 1994. Seega tuleb avaldus lugeda esitatuks 1994. aastal.

Avalduse esitatuks lugemisel ja avalduse kehtivusel ei ole määravat tähtsust vorminõuetel ega ulatusel, milles õigusaktid võimaldasid maad erastada. Ka 1994. aastal oli haldusorganil kohustus selgitada vorminõuete rikkumise korral nende kõrvaldamise vajadust (Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ p 4).

15. Lisaks 1994. a avaldusele on kaebaja esitanud maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse ka 29. augustil 1997. a, sedapuhku 4 + 10, seega 14 ha ulatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kehtestatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 12 kolmandast lausest, tuleb käesoleval juhul juhinduda kaebaja 29. augusti 1997. a avaldusest. Kaebaja väited tema eksitamise kohta selle avalduse esitamisel ametnike poolt on jäänud paljasõnalisteks.

III

16. Eeltoodust tulenevalt tuleb lahendada küsimus, et kas kaebaja poolt esitatud 14 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamist mõjutab maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse esemeks olnud maatüki nr 73 kasutusvaldusse andmine. Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema avalduses soovitud 14 ha maad kattuks kolmandale isikule kasutusvaldusse antud maaga. Kaebaja ei saanud ka sellekohast soovi avaldada, kuna 1997. aastal oli veel lahendamata maa tagastamise küsimus, leidis halduskohus.

17. Vaidlust ei ole selle üle, et 1997. aastal taotles kaebaja maa ostueesõigusega erastamist 14 ha ulatuses, näitamata ära selle maa täpseid piire. MaaRS § 221 lg 2 sätestab järgmist: „Väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.“

Maa ostueesõigusega erastamise korra p 131 kohaselt teeb kohaliku omavalitsuse organ või ametnik erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et seni, kuni elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piir on kindlaks määramata, ei saa elamu krunti ümbritsevat maad lugeda ostueesõigusega erastamise nõudeta maatükiks MaaRS § 22 lg 2 teise lause tähenduses, sest põhimõtteliselt on võimalik säärane maa elamu juurde erastamiseks määrata. Kui erastatava maa piir on kindlaks määratud piiride kulgemise ettepanekuga, mida erastamise taotleja on aktsepteerinud, või kohaliku omavalitsu-

3-06-1211

8(10) se korraldusega pärast taotleja vastuväidete läbivaatamist, on erastatava maa piiridest väljapoole jääva maa näol tegemist erastamisest vabaks jääva maaga. Erastamiskorralduse tegemata jätmine ei takista sellise maa kasutusvaldusse andmist.

18. Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas määravad küsimused, kas 2005. aastaks oli kaebajale ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek tehtud ja kas kaebaja oli neile esitanud vastuväited vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra p 131 viiendale lausele. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebusele lisanud koopia valla maakorraldaja poolt 2000. aastal koosatud Sepa maaüksuse asukohaskeemist (tl 35). Kaebuse kohaselt saadeti see talle koos materjalidega erastamistoimikust (tl 3). See skeem võiks ringkonnakohtu hinnangul oma sisu poolest olla käsitatav erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuna. Vaieldav on, kas kaebaja pidi mõistma, et tegu on erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuga. Halduskohtu istungil väitis kaebaja, et talle ei selgitatud, et tegemist on piiride kulgemise ettepanekuga (tl 141).

19. Ringkonnakohus leiab, et vastutus korrektse ja arusaadava haldusmenetluse läbiviimise ja dokumenteerimise eest lasub haldusorganitel ning see hõlmab ka menetlusdokumentide korrektse vormistamise ning menetlusosalistele nende õiguste ja kohustuste selgitamise kohustust. Kui vastustaja soovis 2000. aastal teha kaebajale ametlikku erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut, siis tuli see ka selliselt pealkirjastada ja koostamise kuupäevaga tähistada ning selgitada ettepanekule vastuväidete esitamise korda (nt ettepaneku kaaskirjas). Neid nõudeid käesoleval juhul ei järgitud, mistõttu kohtul ei ole võimalik välistada, et 2000. aasta skeemi näol ei olnud tegemist mitteformaalse või asutusesisese dokumendiga. Seda kinnitab asjaolu, et vallavalitsus ei pidanud kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt enne 2003. aastat võimalikuks alustada kaebajale maa erastamise toimingutega (tl 105). Samuti ei ole vallavalitsus kõnealusele skeemile vastuväidete esitamise tähtaja möödumise järel skeemi alusel maa erastamise menetlust jätkanud, vaid on sisuliselt menetluse aastateks katkestanud ning teinud seejärel uue piiride kulgemise ettepaneku. Seega ei ole ka vald ise kõnealust skeemi järjekindlalt ametliku ettepanekuna käsitanud.

Ka Rapla Maavalitsus ei olnud näiteks 12. jaanuari 2006. a kirja saatmisel veendunud, et kaebajale oleks erastatava maa piiride kulgemise ettepanek teatavaks tehtud ja et ettepanek oleks muutunud siduvaks. Sellistes tingimustes maa kasutusvaldusse andmist maavanema korraldusega ei saa lugeda õiguspäraseks ega kaebaja õigusi arvestavaks.

20. Vaatamata kaebaja õiguste rikkumisele ei pea ringkonnakohus tulenevalt RVastS § 3 lg 3 p-st 2 maavanema korralduse tühistamist põhjendatuks. Üldjuhul kuulub õigusvastane ja õigusi rikkuv haldusakt küll tühistamisele, kuid erandina võib säärane haldusakt jääda ka jõusse õiguskindluse kaitseks. Õiguskindlus on samuti õigusriigi põhimõtte osa, nagu seaduslikkuse põhimõte ja õiguste kaitse kohustus. Regulatsioon, mis kohustaks kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti igal juhul tühistama, ei oleks põhiseaduspärane, kui rikkumise heastamiseks on kohasemaid võimalusi. Seetõttu näeb RVastS § 3 lg 2 p 2 ette kaalutlusõiguse nii vaidemenetluses ja kui ka kohtulike õiguskaitsevahendite rakendamisel. Selle kohaselt võib õigusi rikkuva haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust.

Esialgne kaebus on käesolevas asjas esitatud 16. juunil 2006, seega 8 korda pikema aja vältel kui seaduses sätestatud kaebetähtaeg tühistamistaotluse esitamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kolmas isik on asunud maad harima ning ta kasvatab sellel rapsi. Kolmas isik on saanud maa kasutamise eest põllumajandustoetusi ning selle tegevuse katkestamine võib tuua kaasa

3-06-1211

9(10) kohustuse toetused tagastada (tl 102; ringkonnakohtu istungi protokoll lk 4). Seega looks korralduse tühistamine ja sellega kaasnev tagasitäitmise oht märkimisväärse ebakindluse kolmanda isiku juba alustatud põllumajandusliku tegevuse suhtes. See rikuks tema õiguspärast ootust ja õiguskindluse põhimõtet. Asjas puuduvad andmed, et kolmas isik oli või pidi olema kasutusvalduse seadmise ajal teadlik kaebaja õiguste rikkumisest. Samas ei saa käesoleval juhul kindel olla, et kaebajale oleks erastatud maad maatüki nr 73 arvelt, kui erastamine oleks läbi viidud enne maa kasutusvaldusse andmist. Kaebaja ei ole ilma jäänud õigusest erastada maad taotletud ulatuses (14 ha). Ringkonnakohtu istungil uuritud plaanidel ei leidnud kinnitust kaebaja väide, et tema elamu krundiga külgnevast maanteest lõunasse jääv ca 4 ha suurune tagastamise käigus vabaks jäänud maatükk, mis on arvatud 2007. a piiride kulgemise ettepanekus kaebajale erastatava maa koosseisu, kuuluks maatüki nr 73 koosseisu (tl 38; ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 2; 15. märtsi 2007. a piiride kulgemise ettepanek). Kahju saaks seega seisneda vaid kaebajale erastatava ja kaebaja poolt soovitud maa väärtuste vahes, kui tuvastatakse, et kaebajale oleks tulnud erastada maad ka maatüki nr 73 arvelt. Liiatigi ei ole käesolevas asjas veel tuvastatud, et kaebajale erastamiseks jäetud maa oleks olnud vähem väärtuslik kui maatüki nr 73 koosseisu kuuluv maa, mida teoreetiliselt oleks olnud võimalik kaebajale erastada.

Neid erandlikke asjaolusid arvestades peab ringkonnakohus mõistlikumaks hüvitada vajadusel kaebajale maavanema korraldusega tekitatud kahju kui tühistada see korraldus olukorra ennistamise võimaldamiseks. Seetõttu jääb kaebus tühistamistaotluse osas rahuldamata. Kuna asjas on korralduse peale esitatud ka tuvastamistaotlus ning korraldus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, tuleb tuvastamistaotlus rahuldada ja korraldus õigusvastaseks tunnistada.

IV

21. Halduskohus on oma otsuse motiivides teinud sisuliselt kindlaks vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse alates Vigala Vallavalitsuse 28. mai 2003. a korralduse nr 140 andmisest, kuid jätnud kaebuse selle nõude osas ebaõigesti rahuldamata motiivil, et käesolevaks ajaks on vallavalitsus asunud kaebajale maa erastamise eeltoiminguid tegema ning kaebaja ei ole ise huvi maa erastamise vastu tundnud.

Varasema tegevusetuse õigusvastasust ei kõrvalda haldusorgani aktiveerumine kohtumenetluse ajal. Haldusmenetluse kiire läbiviimise eest vastutab haldusorgan. Maa erastamist taotlenud isik ei pea oma taotlust haldusorganile pidevalt meelde tuletama (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. detsembri 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-01, p 6). Kaebaja ei ole erastamismenetlust omapoolse tegevusetusega ega muul viisil takistanud. Kuna puudusid objektiivsed takistused haldusmenetluse läbiviimiseks mõistliku aja jooksul on vallavalitsus rikkunud kaebaja õigust kiirele haldusmenetlusele. Seega tuleb vallavalitsuse tegevusetus õigusvastaseks tunnistada ja kaebus ka selles osas rahuldada.

V

22. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Halduskohus on menetlusosaliste väiteid küllaldaselt analüüsinud. See, et halduskohus pidas seejuures vastustajate väiteid põhjendatumaks kaebaja omadest, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamatust.

23. HKMS § 92 lg 2 kohaselt tuleb menetluskulud käesolevas asjas jaotada proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Hinnanguliselt rahuldab ringkonnakohus kaebuse 2/3 osas (tegevusetuse ja maavanema korralduse osas). Rahuldamata jääb kaebus 1/3 osas (volikogu otsused).

3-06-1211

10(10) Maavanema korralduse tühistamata jätmine ei mõjuta menetluskulu jaotust, sest alternatiivne tuvastustaotlus rahuldatakse.

24. Vastustajate õigusabikulu ringkonnakohus menetluskulu proportsionaalsel jaotamisel tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 arvesse ei võta, sest enda õigusliku teenindamise kulud maareformi läbiviimisel peavad kohalikud omavalitsusüksused ja maavalitsused kandma ise. Muid kuludokumente ei ole vastustajad kohtule esitanud.

Kaebaja menetluskulud on järgmised. Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 10 kr ja ringkonnakohtus 80 kr. Lisaks kandis kaebaja kohtuga suhtlemisel postikulu 109,80 kr. Seejuures ei arvesta ringkonnakohus postiteenuse kviitungeid nr 2779796, nr 27497 ja nr 3526373, kuna kulu ei ole kantud kohtumenetluses vaid haldusmenetluses suhtluses vallavalitsuse ja maavalitsusega. Kaebaja esitas ka õigusabikulude nimekirja ja õigusbüroo arved, kuid ei esitanud arvete reaalset tasumist tõendavaid dokumente (kviitung sularaha maksmise kohta, pangakonto väljavõte). Üksnes arvest ja kinnitusest, et arve on tasutud, õigusabikulu tõendamiseks ei piisa (viimati Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1- 47-08, p 28). Eeltoodust tulenevalt on kaebaja tõendatud menetluskulud käesolevas asjas 199,80 kr. Sellest 2/3 moodustab 133,20 kr. See tuleb välja mõista pooles ulatuses vallavalitsuselt ja pooles ulatuses maavalitsuselt, st 66,60 kr kummaltki.

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving