3-08-1551/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-1551 Otsuse kuupäev

8. detsember 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla toimingu (C- hepatiidihaige kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev

12. november 2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksand Dorožko; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Ajavahemikul 09.07.2008.a kuni 17.07.2008.a paigutati Tartu Vanglas kinni peetav Aleksandr Dorožkoga ühte kambrisse C-hepatiiti põdeva kinni peetavaga isikuga.

Aleksandr Dorožko esitas 05.08.2008.a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu, milles palutakse tunnistada õigusvastaseks A. Dorožko paigutamine ühte kambrisse C- hepatiiti põdeva kinnipeetavaga.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

2. Kaebaja märgib, et käesoleva tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvi on preventiivne, et tulevikus ei paigutataks tema juurde ohtlikke kinnipeetavaid, kellega koos viibimine ohustab tema tervist ja seega elu tervikuna.

Kaebaja märgib, et Põhiseaduse § 28 lg 1 tagab õiguse tervise kaitsele, mis hõlmab ka õiguse tervislikule elukeskkonnale ja julgeoleku tagamist. Põhiseaduse kommentaarides on öeldud, et riigil on kohustus astuda tervise kaitsel preventiivseid samme.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 66 lg 2 alusel vastutab vangla julgeoleku eest vangla direktor ja sama paragrahvi lõike 11 kohaselt järelevalve täpsema korra kehtestab justiitsminister. Tartu Vangla põhimääruse § 9 kohaselt julgeolekuosakonna kohustuseks on ennetada õiguserikkumisi, mis tähendab luua sellised tingimused, millega oleks välistatud teatud haiguste levik ja nakatumine nt C-hepatiiti või selle riski miinimumini viimine. Justiitsministri 01.04.2003.a määruse nr 23 § 4 p 5 kohaselt tagatakse kõigi vanglas viibijate isikute julgeolek. CPT standardite (profülaktiline tervishoid) punktis 56 on sedastatud, et puudub meditsiiniline õigus HIV-positiivse kinnipeetava eraldamiseks teistest, kui ta on muidu terve. Antud juhul ei ole kaebaja arvates tegemist terve isiku temaga ühte kambrisse paigutamisega.

31.07.2007.a kirjaga nr 4-2-06/8048 andis Justiitsministeerium juhise kõikidele vanglatele, sh Tartu Vanglale, et teatud juhtudel peaksid vanglad tegutsema nn passiivselt, st hoiduma teatud viisil tegutsemast. Kaebuse esitaja nõustub, et ei saa isikut diskrimineerida ja üksnes seepärast, et ta põeb hepatiiti eraldada teda, kuid samas ei tohi kaebaja arvates ka tervet inimest diskrimineerida, paigutades temaga koos ohuallikana subjekti, kes on ohtliku viiruse kandja. Julgeolekuosakonna kohustus on aga vältida sellist olukorda, kus on võimalik nakatumine. On teada, et piisab väikesest kriimustusest, et viirus satuks verre ja seeläbi nakatumine toimuks.

Kaebaja märgib, et antud juhul ei saa vangla väita, et ei teadnud kaebajaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetava haigusest, mistõttu vangla oleks pidanud hoiduma C-hepatiidihaige kinnipeetava paigutamisest kaebajaga ühte kambrisse.

Kinnipeetavate paigutamine vanglas toimub VangS § 11 lg 1 sätestatud korras, kus on loetletud kohustuslikud kriteeriumid, mida vangla peab arvestama. Sinna hulka on viidud kinnipeetava terviseseisund ja iseloomuomadused. Nimetatud seadusesäte ei sisalda seadusereservatsiooni, mis annaks vangla direktorile õiguse valida, kas ta oma suva kohaselt arvestab §-s 11 loetletud kriteeriume või mitte. Vangistusseadus on õigusakt, mis korraldab vangla tegevust ning Tartu Vangla Põhimääruse § 3 lg 2 p 2 alusel on vangla direktor kohustatud seda täitma. Seega pidi vangla julgeolekuosakonna töötaja enne kaebaja juurde kambrisse C-hepatiidihaige kinnipeetava paigutamist arvestama selle kinnipeetava tervislikku seisundit ja iseloomuomadusi, kuid ei teinud seda.

Tulenevalt eelnevast leiab kaebaja, et Tartu Vangla poolt tema tervise ohtu seadmine - C- hepatiidihaige kinnipeetava tema juurde kambrisse paigutamine, mitte järgides hea halduse tavasid ja VangS § 11 lg 1 sätteid - on õigusvastane toiming.

Vastustaja seisukohad

3. Vastustaja Tartu Vangla leiab, et Aleksandr Dorožko kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu.

Vastustaja märgib, et Põhiseaduse § 28 kaitseb isiku põhilisi sotsiaalseid õigusi. Sotsiaalsetest õigustest rääkides viidatakse tihti vajadusele nende õiguste tagamisel arvestada riigi käsutuses olevate ressurssidega. Riik saab hüvesid pakkuda vaid selles ulatuses, milleks tal vahendeid jätkub. Sotsiaalpoliitilisi eesmärke on võimalik saavutada erineva poliitikaga. Põhiseadus kaldub küll eelkõige sotsiaaldemokraatliku sotsiaalkaitsemudeli poole, aga see ei tähenda, et riik peaks kohe asuma hüve otsese andja rolli, kui põhiõigust saab tagada muude vahenditega.

PS § 28 tagab õiguse tervise kaitsele, aga ei garanteeri igaühe õigust tervisele iseenesest - selline juriidiline kaitse on võimatu. Tervise kaitsega seonduvad õigused ning riigi kohustused on võimalikud Euroopa sotsiaalharta eeskujul jagada kolmeks, riigi kohustus astuda tervise kaitsel preventiivseid samme, milleks on vaktsineerimine ning epideemiate kontroll; luua tervisekindlustussüsteem ning tagada igaühe õigus meditsiinilisele abile. Võimalused tervist kaitsta on piiratud, sest ebarahuldava tervise põhjused ei ole tavaliselt kitsalt meditsiinilised vaid ka sotsiaalmajanduslikud (ebatervislik töökeskkond, saastatud keskkond jne) ning individuaalsed (väärad harjumised jms). Nende põhjustega võitlemine on riigi prioriteet, sest tegemist on efektiivsema tervisekaitse vahendiga.

A.Dorožko ei taha mõista, et isik, kes saab mingit ravi, ei ole veel nakkusohtlik ega sea ohtu kaasinimeste tervist.

C-hepatiit on maksapõletik. C-hepatiidi viirus levib ainult otsese kontakti kaudu nakatunud verega. Varem põhjustas nakatumise kõige sagedamini saastunud vere või verekomponentide manustamine. Tänu 1994. aastal sisse viidud rutiinsele vereanalüüsile tuleb sel viisil nakatumist Eestis väga harva ette. Nakatuda võib ka siis, kui süstida end samade nõelte või süstaldega, mida kasutavad nakatunud. See on tänapäeval kõige tavalisem C-hepatiidi levimise viis. Viirus võib levida ka keha augustamise ja tätoveerimise vahenditega, mida ei ole pärast kasutamist nõuetekohaselt steriliseeritud või seksuaalkontaktide kaudu, mille käigus tekib veritsus. C-hepatiit ei levi aevastamisest, köhimisest, ühise toidu söömisest või igapäevastest kontaktidest ( nt käest kinnihoidmine või kallistamine). Et välistada nakatumist, tuleb vältida ühiste süstlanõelte kasutamist ja selliste isiklike tualetitarvete ühiskasutamist, millel võib esineda verejälgi (nt hambaharjad, pardlid, maniküürikäärid, juukselõikurid jne). Verepritsmed tuleb hoolikalt ära pühkida. Kõige paremini aitab suguühte käigus viiruse levitamist vältida kondoom, eriti juhul, kui seksuaalkontakt võib põhjustada veritsust.

Sotsiaalministri 31.oktoobri 2003.a määrus nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded" (edaspidi „Nõuded"), kehtestab nõuded nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamiseks ja elanikkonna nakkusohutuse tagamiseks. „Nõuete" punktide 59.2 ja 59.3 kohaselt ägedat C-viirushepatiidi kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete seroloogilise uurimise. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta, samuti ei viida läbi immuniseerimist. Sellest nähtub, et C-hepatiiti põdev isik, ei ole nakkusohtlik ning vanglal puudub õigus kohelda teda teistest kinnipeetavatest erinevalt.

Vanglal ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustust paigutada kinnipeetavat taotluse esitamisel teise kambrisse või valida kambrikaaslast, seega puudub kinnipeetaval ka õigus nõuda enda või kambrikaaslase teise kambrisse paigutamist.

Tartu Vangla kodukorra (kinnitatud direktori 30. jaanuari 2008.a käskkirjaga nr 1-3/10, edaspidi Kodukord) p 4.8 kohaselt väljastatakse kinnipeetavale isikule vangla riietus, madrats, padi, tekk, kaks lina, padjapüür, kaks kaussi, kruus ja lusikas ning teavitatakse nende tahtliku rikkumise või mittetagastamisega seotud vastutusest. Kodukorra p 7.2.6 kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju samuti neid teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks.

Seega, kuna C-hepatiiti põdev kambrikaaslane ei ole tervele kinnipeetavale isikule ohtlik, kui järgitakse omavahelisel suhtlemisel eelkirjeldatud juhiseid ning kaebaja on õigustatud nõudma kaaskinnipeetavalt, et viimane tema nõusid ei kasutaks, saab A. Dorožko ise luua endale tervisliku elukeskkonna, andes seejuures individuaalse panuse oma tervise kaitsmisele. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) §

26 lg 1 p 6 alusel jätta Aleksandr Dorožko kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

4. HKMS § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse, sest vangistust reguleeriv õigus kuulub avaliku õiguse valdkonda. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue lubatav. HKMS § 9 lõige 5 sätestab toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitatud nõuetele 3 aastase aegumistähtaja. Kaebuse esitaja vaidlustab 05.08.2008.a halduskohtusse saabunud kaebuses (tl 3) vastustaja 09.07.2008.a kuni 17.07.2008.a toimunud toimingut, mille tõttu on kaebus esitatud halduskohtumenetluse üldregulatsiooni kohaselt tähtaegselt.

6. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine, kui kaebajal esineb taotletava konstateeringu suhtes põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendab kohtult toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks taotletavat konstateeringut preventiivse eesmärgiga. Kohtupraktikas on preventiivset huvi käsitletud põhjendatud huvina halduskohtumenetluse seadustiku mõttes toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise taotlemisel. Nimelt on Riigikohus19.03.2002.a haldusasja nr 3-3-1-11-02 kohtuotsuses leidnud, et põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kohtuistungil avaldatud seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele, kuna kaebajal puudub põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes. Kaebaja on kaebuse esitanud kui vanglas kinni peetav isik ja ta taotleb vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist tulevaste analoogsete toimingute vältimiseks. Samas ei ole asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud kaebaja subjektiivsete õiguste riive ja vaidlusaluse toimingu õigusvastasus. Kohtute infosüsteemi kohaselt on Tartu Maakohtu 27.11.2008.a määrusega kriminaalasjas nr 1-08-14575 määratud vabastada Aleksandr Dorožko Tallinna Linnakohtu 30.05.2003. a. otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Määruse kohaselt on kohus arvestanud kohtulahendi tegemisel prokuröri, vangla ja kriminaalhooldaja arvamusega, mille tõttu on halduskohtu arvates tõenäoline, et määruse jõustumisel A. Dorožko ka vabastatakse vangistuse edasisest kandmisest. Seega puudu kaebajal vanglas kinni peetava isikuna käesoleva kohtulahendi tegemise järgselt põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes, sest käesoleva kohtulahend ei saa tulevikus kaitsta kaebaja kui vanglas kinni peetava isiku subjektiivseid õigusi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

Kohtupraktikas on samuti valitsev seisukoht, et kui halduskohus leiab, et vaidlustatud reaaltoiming ei riku kaebaja õigusi, jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ega anna seejuures hinnangut õigusakti või reaaltoimingu õiguspärasusele. Vaatamata sellele märgib halduskohus vastuseks kaebajale, et tema õigusi ei rikutud, kui ta paigutati ühte kambrisse kinnipeetavaga, kes põdes C-hepatiiti. Halduskohus nõustub vastustajaga, et nakkushaiguste, so eelkõige HIV-nakkuse, AIDS-i, tuberkuloosi ja C-hepatiidi puhul isoleeritakse vanglas nakkusohtlik haige vaid juhul, kui sama võtet oleks kasutatud samadel meditsiinilistel põhjendustel väljaspool vangla keskkonda ja HIV-positiivsete isikute suhtes ei tohiks kavandada üldse mingis vormis eraldamist. Kuna väljaspool vanglatingimusi ei isoleeritaks teistest isikutest meditsiinilistel põhjendustel kaebajaga ühes kambris viibinud isikut, siis ei saa kaebus kuuluda rahuldamisele ka isegi siis, kui kaebajal esineks põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes.

7. HKMS § 92 lõike 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mille tõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Roby Koik Kohtunik