3-08-1552/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-08-1552 Otsuse kuupäev 02.12.2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla direktori 26. juuni 2008 otsuse nr K/638 „Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumine“ tühistamiseks ja Tartu Vanglale asja uuesti läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

12. november 2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksandr Dorožko; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 26.05.2008. a esitas kinnipeetav A. Dorožko Tartu Vangla direktorile taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks elukaaslase Larissa Ivaštšenkoga juunis või juulis.

Tartu Vangla keeldus 26.06.2008. a otsusega nr K/638 loa andmisest, viidates Vangla sisekorraeeskirja § 451 lg-le 1 ja märkides, et kokkusaamist ei võimaldata, kuna A. Dorožkol on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud.

26.06.2008. a esitas A. Dorožko Justiitsministeeriumile Tartu Vangla 26.06.2008.a otsuse peale vaide. 24.07.2008.a vaideotsusega nr 11-7/1689 jäeti A. Dorožko vaie rahuldamata.

2. 05.08.2008.a esitas Aleksandr Dorožko Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 26.06.2008 otsuse nr K/638 „Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumine“ tühistamiseks ja Tartu Vanglale asja uuesti läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. A. Dorožko leiab, et Tartu Vangla direktori 26.06.2008.a otsus nr K/638 on õigusvastane.

Kaebuse esitaja märgib, et tema põhjendatud huviks on saada lähedastega pikaajalisele kokkusaamisele ning ka preventiivne huvi, et tulevikus, kui vangla direktor otsustab keelduva otsuse teha, siis sellist otsust tuleks ka põhjendada.

Kaebuse esitaja leiab, et keelduva otsuse teinud direktori asetäitja vangistuse alal Jaan Luberg kiusab teda kuritahtlikult kõikide võimalike meetmetega.

A.Dorožko märgib, et kinnipeetava kokkusaamised, s.h pikaajalised, on liigitatud vanglavälise suhtlemise mõiste alla, mille eesmärk on sätestatud Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 23 lg-s 1 ning seda suhtlemist on vangla kohustatud soodustama tulenevalt lg-st 2, mis aitab kinni peetava resotsialiseerimisele ning positiivsete sidemete tihendamisele ja on igati mõistlik ning tagab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise. Vangistuse täideviimise protsess peab olema kooskõlastatud sotsiaalpsühholoogilise prognoosiga, mis kajastub individuaalses täitmiskavas ning mis kooskõlastatakse vastavalt Justiitsministri 14.05.2008.a määrusele nr 21.

VangS § 25 lg-st 2 ja Vangla sisekorraeeskirjadest tulenevalt on vanglal kohustuslik tagada vähemalt (miinimum) üks pikaajaline kohtumine kuue kuu jooksul. Keeldumise aluseks võib olla küll Vangla sisekorraeeskirjade § 45 lg 1, kuid direktoril tuleks arvestada ka VangS § 11 lg 1, HMS §-de 51, 54 ja 56 sätestatud nõuetega ning HMS § 4 kohustustega. Kaebuse esitaja arvates on vaidlustatava otsuse tegemisel kõiki norme rikutud, samuti on rikutud otsuse tegemise tähtaega.

Tartu Vangla direktori 26.06.2008.a otsuse nr K/638 tegemisel ei ole kaebaja arvates järgitud kaalutlusõiguse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning otsus on põhjendamata. Kaebuse esitaja märgib, et põhjendamata haldusakt on õigusvastane juba seepärast, et ei ole võimalik kontrollida, mis kaalutlusel ei tehtud teistsugust otsust. Samuti märgib kaebuse esitaja, et tuginedes tema suhtes tehtud otsusele, ei peaks keegi kinnipeetavatest enam kui kord poole aasta jooksul pikaajalisele kokkusaamisele saama. Mõnesid kinnipeetavaid aga lubatakse igal kuul pikaajalisele kokkusaamisele lähedastega, mis ei viita võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamisele Tartu Vangla poolt.

Kaebuse esitaja A. Dorožko palub kohtul tühistada Tartu Vangla direktori 26.06.2008.a otsus nr K/638 „Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumine“ ja teha Tartu Vanglale asja uuesti läbivaatamise suhtes ettekirjutus.

Vastustaja seisukohad

4. Tartu Vangla leiab, et Aleksandr Dorožko kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu.

Pikaajalist kokkusaamist taotles A. Dorožko põhjusel, et parandada ja säilitada oma suhteid elukaaslasega. Eelmine pikaajaline kokkusaamine oli A. Dorožkol 09.05.2008.a, kus käisid tema ema Inessa Dorožko ning elukaaslane Larissa Ivaštšenko.

VangS § 25 lg 2 (kaebaja taotluse menetlemine hetkel kehtinud redaktsioon) kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Pikaajaliste kokkusaamise kord ja sagedus sätestatakse Vangla sisekorraeeskirjades.

Vangla sisekorraeeskirja § 45, mis sätestab pikaajaliste kokkusaamiste sageduse ütleb, et vangla juhtkond võimaldab kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul. Sellest normist lähtuvalt puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda vanglalt, et temale tuleb pikaajalisi kokkusaamisi tihemini anda. Vangla on omalt poolt täitnud temale pandud kohustuse, kui võimaldab kinnipeetavale poole aasta jooksul ühe pikaajalise kokkusaamise isikuga, kes vastab kokkusaamisele tulijale kehtestatud nõuetele.

Riigikohus on oma 30.05.2000.a otsuses nr 3-3-1-20-00 märkinud, et kui vaidlustatud haldustoiming või -akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust.

Vangla sisekorraeeskirja § 451 lg 1 sätestab, et vangla direktori või tema poolt määratud isik võib loa andmisest keelduda, kui ta kahtleb kokkusaaja maines, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud või kui pikaajaline kokkusaamine võib olla ohtlik vangla julgeolekule või kinnipeetava või kokkusaaja tervisele.

Eelnimetatud säte annab direktorile õiguse keelduda pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest viiel erineval alusel. Nelja põhjuse puhul (kahtlus kokkusaaja maines, kokkusaamine on ohtlik vangla julgeolekule, ohtlik kinnipeetavale või ohtlik kokkusaajale) on tegemist nn määratlemata õigusmõistega ning vangla direktoril tuleb oma keeldumises need sisustada ja keeldumist põhjendada, ehk siis tuleb välja tuua asjaolud ja kaalutlused, mis vastava otsustuseni viisid. Ühel juhul on kokkusaamisest keeldumise alusena välja toodud faktiline alus - keelduda võib, kui poole aasta jooksul on juba üks pikaajaline kokkusaamine olnud. Sellel puhul ongi keeldumise aluseks fakt, et poole aasta jooksul on juba üks pikaajaline kokkusaamine olnud ning direktor ei pea nimetatud alusel keeldumist teiste asjaoludega põhjendama, mis oleks ka ebamõistlik.

Pikaajaline kokkusaamine ei ole ainuke võimalus on lähedastega suhtlemiseks või suhete parandamiseks. Vangistusseadus annab kinnipeetavale selleks mitmeid erinevaid võimalusi (kirja kirjutamine, helistamine, mida saab vanglast teha ka vastaja arvelt ning lühiajalised kokkusaamised). A. Dorožko märkis oma taotluses, et soovib elukaaslasega suhete parandamise ning säilitamise eesmärgil täiendavat pikaajalist kokkusaamist, andes sellega mõista, et on teadlik poole aasta jooksul 1 pikaajalise kokkusaamise õigusest, samas ei ole ta põhjendanud, miks on vaja just pikaajalist kokkusaamist ning mis takistab eesmärgi saavutamiseks teiste võimaluste kasutamist. Haldusmenetluses sätestatud uurimispõhimõtte eesmärk ei ole kogu tõendamiskoormuse asetamine üksnes haldusorganile, vajalik on ka menetlusosalise enda aktiivne osalus. Menetlusosalise osalemiskohustuse juures tuleb tähele panna seda, et teatavaks tegemise ning tõendite esitama jätmise korral on negatiivse tagajärjena võimalik soodustava haldusakti andmata jätmine.

Tuginedes eeltoodule palub Tartu Vangla jätta A. Dorožko kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, kuna vangistust reguleeriv õigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue formaalselt lubatav. HKMS § 9 lõige 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Vaideotsus on tehtud 24.07.2008.a (tl 6), kaebus (tl 3-5) on kohtukantseleis registreeritud 05.08.2008.a, mis annab aluse järelduseks, et tegemist on tähtaegselt esitatud kaebusega.

6. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamine. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kohtuistungil esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

7. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt kohaldatakse haldusakti andmisel taotluse esitamise ajal kehtivat seadust. Kaebaja on taotluse (tl 26) vastustajale esitanud 27.05.2008.a. Vaidluse lahendamisel on asjakohasteks õigusnormideks VangS § 25 lõiked 1 ja 2 (01.02.2007.a - 01.06.2008.a kehtinud redaktsioonis), mille 1. lõige sätestas, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõrasvõi kasuvanema, võõrasvõi kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või ühine majapidamine või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Sama paragrahvi 2. lõige sätestas, et pikaajaline kokkusaamine on üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Pikaajaliste kokkusaamiste kord ja sagedus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsministri 30.11.2000.a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi VSkE) § 45 sätestab, et vangla juhtkond võimaldab kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul. VSkE § 45 1 lõige 1 sätestab, et vangla direktor või tema määratud isik võib loa andmisest keelduda, kui ta kahtleb kokkusaaja maines, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud või kui pikaajaline kokkusaamine võib olla ohtlik vangla julgeolekule või kinnipeetava või kokkusaaja tervisele.

8. Tartu Vangla direktori asetäitja 26.06.2008.a kiri nr K/638 (tl 9) on käsitletav haldusaktina haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõike 1 mõttes, mis sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kuna vaidlusalune otsus reguleerib üksikjuhtumit ja on aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks ja pikaajalisest kokkusaamisest keeldumiseks, siis peab taoline otsus olema kooskõlas HMS § 54 sätestatuga.

Nimelt sätestab HMS § 54, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune otsus vastab haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et otsus on antud pädeva haldusorgani poolt. Samuti on otsus antud haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sest on kooskõlas VangS § 25 lõike 2 teise lausega ja VSkE §-dega 45 ja 45 1, kuna seadus delegeerib pikaajaliste kokkusaamiste sageduse kehtestamise justiitsministrile.

Justiitsminister on aga leidnud, et kinnipeetaval on subjektiivne õigus vähemalt ühele pikaajalise kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul. Vaidlustatud otsuse kohaselt on vastustaja keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest, kuna kaebajal on poole aasta jooksul üks pikaajaline kokkusaamine olnud. Taolise keeldumise alus on aga sõnaselgelt sätestatud VSkE § 45 1 lõikes 1 taotluse rahuldamata jätmise alusena. Seega on vaidlusalune haldusakt ka kooskõlas haldusakti andmise hetkel (taotluse esitamisel) kehtiva õigusega. Halduskohus on seisukohal, et otsus on ka proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, kuna vastustaja on järginud justiitsministri määruses sätestatud kaalutlusruumi, samuti on otsus proportsionaalne, kuna õigustloova akti kohaselt tagab taoline pikaajaliste kokkusaamiste sagedus vangistuse eesmärkide täitumise.

Halduskohus on seisukohal, et kaebaja taotluses (tl 26) ei ole toodud selliseid faktilisi asjaolusid, mille alusel oli vastustajal kohustus kaaluda, kaebajale poole aasta jooksul teist korda pikaajalise kokkusaamise võimaldamist. Samuti ei olnud vastustaja vaidlusaluses haldusaktis kohustatud kaaluma VSkE § 45 1 lõikes 1 sätestatud teiste pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise aluste asjakohasust. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud otsus rikub võrdsusõigust, kuna üldine võrdsuspõhiõigus nõuab, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb ühtemoodi kohelda.

Seega seisneb üldise võrdsuspõhiõiguse riive sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdses (erinevas) kohtlemises. Halduskohtule ei ole poolte poolt esitatud tõendeid selle kohta, et teised kinni peetavad isikud oleks kaebajaga samadel faktilistel asjaoludel saanud õiguse sagedasemaks pikaajaliseks kokkusaamiseks kui kord poole aasta jooksul, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks ka sellel alusel.

9. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub halduskohtul alus vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks, kuna tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi.

10. HKMS § 92 lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad seoses kaebuse rahuldamata jätmisega kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Roby Koik kohtunik