3-07-1601/78 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1601 Haldusasi OÜ Joshua kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 21.02.2007 ehitusloa nr 23594 õigusvastaseks tunnistamiseks Peterburi tee 121A osas ja ehitisele kasutusloa väljastamise keelamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ Joshua (registrikood 10841440), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Vastustaja – Tallinna Linnaplaneerimise Amet, esindaja Raul Keba. Kolmas isik – AS Tallinna Vesi (registrikood 10257326), esindaja Meelis Raidma ja Kristiina Kaarna Kolmas isik – OÜ Digismart (registrikood 10938397), esindaja vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaadi abi Anu Sander. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung, 4. november 2008, Tallinnas Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). 2. Mõista kaebuse esitajalt kolmanda isiku OÜ Digismart kasuks HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 alusel välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud summas 25000 krooni. Jätta ülejäänud menetlusosasliste menetluskulud nende endi kanda. 3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus teavitamise korras kaebajale, vastustajale ja kolmandatele isikutele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 31.12.2008.a. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ Joshuale kuulub transpordimaa sihtotstarbega kinnistu asukohaga Tallinn, Peterburi tee 121a ja katastritunnusega 78403:309:0240 (I tl. 5). 2. 21.02.2007 andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet välja ehitusloa nr. 23594 Tallinnas Lagedi tee 16B veevarustuse ja reoveekanalisatsiooni liitumispunktide rajamiseks 11 kinnistule, s.h. Peterburi tee 121A kinnistule (I tl. 8-9). 3. 09.08.2007 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Joshua kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 21.02.2007 ehitusloa nr 23594 tühistamiseks Peterburi tee 121A osas ja taotlus esilagse õiguskaitse kohaldamiseks (I tl. 1-11). 4. 10.08.2007 kohtumäärusega peatati ehitusloa nr 23594 kehtivus Peterburi tee 121A osas ning kaevetööd sellel kinnisasjal kuni 15.08.2007 (I tl.12-13). Samas määruses palus kohus esitada vastustajal ja kolmandal isikul oma seisukoht esialgse õiguskaitse taotlusele. 5. 14.08.2007 määrusega määras kohus arutada esialgse õiguskaitse taotlust avalikul eelistungil 16. augustil 2007 (I tl. 41-42). 17.08.2007 kohtumäärusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ja ei pikendatud ajutiselt 10.08.2007 kohtumäärusega rakendatud esialgse õiguskaitse kehtivust (I tl. 101-106). 6. 14.09.2007 esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles esitas alternatiivse ja uue taotluse. Kaebaja märkis, et kuna käesolevaks ajaks on ehitis valminud, siis taotleb kaebaja alternatiivselt tuvastada vaidlustatud ehitusloa õigusvastasus Peterburi tee 121A kinnistu osas. Samuti esitas kaebaja taotluse ehitisele kasutusloa väljastamise keelamiseks ja taotluse keelata Tallinna Linnaplaneerimise Ametil esialgse õiguskaitse abinõuna kuni kohtuotsuse või kaebuse tagastamise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni kasutusloa väljastamine ehitusloa nr 23594 alusel püstitatud ehitisele (I tl. 144-152). 7. 19.09.2007 kohtumäärusega (I tl. 184-189) jättis kohus esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 26.09.2007 esitas kaebaja nimetatud kohtumääruse peale määruskaebuse. 15.10.2007 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega (II tl. 28-30) jäeti kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.09.2007 määrus muutmata. 8. 26.10.2007 määrusega võttis kohus kaebus menetlusse ja kaasas menetlusse kolmandate isikutena AS Tallinna Vesi ja OÜ Digismart (II tl.42-44). 9. 21.12.2007 määrusega andis kohus menetlusosalistele aega kompromissi sõlmimiseks või kohtule lõplike seisukohtade esitamiseks (II tl.162-163). 18.02.2008 määrusega pikendas kohus kompromissi sõlmimiseks antud tähtaega 24.03.2008 (III tl. 1). Pooled kompromissi ei saavutanud ja 8.10.2008 määras kohus asja läbivaatamiseks kohtuistungi (III tl. 17). 10. Kohtuistung käesolevas asjas toimus 4. novembril 2008 Tallinna Halduskohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi TLPA) 21.02.2007 ehitusluba nr 23594 välja antud õigusvastaselt ja selle alusel valminud ehitisele ei tohi välja anda kasutusluba alljärgnevatel põhjustel:

1) Vastustajal puudus seadusest tulenev alus ehitusloa väljastamiseks ASile Tallinna Vesi tulenevalt EhitusS § 23 lg 5.

3 2) Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Peterburi mnt 121A asuv torustik oli AS Tallinna Vesi omandis, mis tähendab seda, et ehitusluba ei oleks tohtinud välja anda. Ehitusloa väljastamine eeldas, et ehitusloa taotlejal oli õigus võõra maa kasutamiseks. Lepinguid OÜ Joshua ja AS Tallinna Vesi vahel maa kasutamiseks ei ole. OÜ-l Joushua on ainult tema maatükil asuva ehitise talumiskohustus. Tulenevalt AÕSRS § 15 ² on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 01.04.1999 püstitatud tehnovõrku või rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte.

3) Talumiskohtus kehtib enne 01.04.1999 püstitatud ehitiste kohta. Puuduvad tõendid, et vaidlusalune veetorustik oleks rajatud enne 1999 aastat.

4) Talumiskohustuse olemasolu küsimuses on tähtis, et tehnorajatised on reaalselt kasutuses. Reaalselt see rajatis kasutuses ei olnud. Ta oli varuvariant - reservtoru.

5) Ehitustööde tulemusena muutus selle rajatise kasutamine oluliselt. Olemasoleva toru sisse pandi teine toru. Enam ei ole tegemist reservtoruga, vaid kasutuses oleva toruga. Tegemist on elektrijaama varustamiseks mõeldud toruga.

6) Ehitusloa menetlemisel on eiratud menetlusnorme. OÜ Joshuat ei ole kaasatud menetlusse. OÜ Joshuat ei ole teavitatud ei ehitusloa ega ka kasutusloa väljastamisest.

7) Kummaline on asjaolu, et ehitusprojekti seletuskirjas räägitakse sellest, et torustiku rajamine Peterburi teele tehakse teises etapis. Ümbermängimine võis olla seotud vastuvõetud ja veel jõustumata seadusega, mille tulemusena osutunuks vajalikuks kinnistu omaniku nõusolek. Ehitamisega esimeses etapis, aga välditi kinnistu omaniku nõusoleku küsimist.

8) OÜle Joshua saadeti küll projekt, aga ehitusloa väljastamisest talle teadet ei saadetud. Ehitusregister on väga ebaülevaatlik ja sellest ei nähtu milliseid kinnistuid asi hõlmab.

9) Keelamiskaebuse osas asus kaebaja kohtuistungil seisukohale, et kui kasutusluba on välja antud, siis selle väljaandmist enam keelata ei saa. Kui kohus leiab, et kasutusluba on välja antud ka Peterburi tee 121 a osas, siis tuleb selles osas kaebus läbivaatamata jätta

10) Kaebaja palub kaebuse rahuldamisel mõista välja vastustajalt kaebaja kasuks kantud kohtukulud.

12. Vastustaja Tallinna Linnaplaneerimise Amet palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:

1) Vastustaja ei nõustu sellega, et ehitisel puudus seaduslik alus. Veetrassi puhul on tegemist AÕSRS § 15² ettenähtud talumiskohustusega ja selle raames teostatud ehitustöödega.

2) AS Tallinna Vesi on tõendanud seda, et ehitis on ehitatud enne 01.04.1999.a. kuigi üleandmise aktil ei ole loetletud kõiki trasse. Asjad läksid üle sel ajal üldnimekirjadega. Kaebuse esitaja ei ole ka tõendanud, et see trass oleks talle kuulunud ega vaidlustanud trassi talumiskohustust või kuuluvust kohtus.

4 3) Tõendatud on ka see, et trass oli kogu aeg kasutuses. Seal oli vesi sees ja trass oli survestatud.

4) Tulenevalt talumiskohustusest ei pidanud TLPA ehitusloa väljastamisel maaomaniku nõusolekut selleks küsima. Ehitusloa väljastamisest kaebajale teatamata jätmine on haldusmenetluse seaduse § 58 toodud menetlusnormide rikkumine, mis ei too kaasa haldusakti kehtetust.

5) Peterburi tee 121 a trass on hõlmatud esitatud kasutusloaga. Kasutusloas on viited ehitusloale. Kasutusloas on tänavad lõikudena märgitud ja Peterburi 121 a trass on igal juhul kasutusloaga hõlmatud.

6) Riigikohus on seoses ehituslubadega trassidele seiskohal, et ehituslubade õigusvastasust on võimalik tuvastada, kuid realiseeritud ehitusluba ennast tühistada ei saa. Kohus saab otsustada, kas ehitusluba on õigusvastane või mitte.

7) Vastustaja on seisukohal, et isegi kui ehitusluba on õigusvastane, siis ei saa automaatselt eeldada, et ka kasutuluba on õigusvastane.

Eeltoodud põhjustel palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda.

13. Kolmas isik AS Tallinna Vesi palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:

1) Peterburi tee 121A kinnistul on tegemist väikese osaga ühisveevärgi torustikust, mis on AS Tallinna Vesi omandis ja on olnud survestatud ja kasutuses. AS Tallinna Vesi on esitanud väljavõtte AS Tallinna Vesi geoinfosüsteemist ja sealt nähtub, et vaidlusalune veetrass oli ehitatud 1980. aastal. 2) OÜ Joshual oli ehitusloa väljastamise ajal AÕSRS tulenev talumiskohustus, mis hõlmas trassi rekonstrueerimise ning seetõttu ei olnud tema kaasamine ehitusloa menetlusse vajalik ega kohustuslik. Samuti ei riku ehitusluba sellest tulenevalt kaebaja õigusi.

3) Veetorustik tuli AS-le Tallina Vesi üle õiguseellastelt ja kahjuks pole ehitusprojekte olemas, kuid AS Tallinna Vesi on seda kogu aeg opereerinud. Torustik anti üle üleandmise aktiga ja on olnud sellest ajast peale AS Tallinna Vesi omandis.

4) Asjaolu, et vaidlusalune torustik oli reaalses kasutuses näitab ka see, et ehitusprojekti seletuskirja kohaselt tuli Nehatu söögikoha veevarustuse ühendustorustik ühendada ümber 250 mm veetorustikule. Käesolevaks ajaks on torustik rekonstrueeritud, saadud kasutusluba ja Nehatu toitlustuspaviljoni veetorustik on ühendatud ümber uuele 250 mm torustikule.

5) Tegemist on seaduslikul alusel kaebaja kinnistul paikneva ühisveevägi torustiku osaga. Teoreetiliselt on võimalik selle ümbertõstmine. AS Rime Kinnisvaraga läbirääkimistel leidsid pooled ka tehnilise lahenduse vajadusel asja muutmiseks. Vaidlus jäi üles kulude katmises.

6) AS Tallinna Vesi leiab, et kaebus ehitusloa tühistamiseks ei ole tähtaegselt esitatud ja jääb kaebuse menetluse lõpetamise taotluse juurde kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu.

5

14. Kolmas isik OÜ Digismart on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt:

1) OÜ Joshual oli ehitusloa väljastamise ajal veetrassi talumiskohustus. Lisaks AS Tallinna Vesi poolt esitatud väljavõttele nende geoinfosüsteemist näitab asjaolu, et trassi ehitusaeg oli enne 1999 aastat, veevarustuse teenuse leping aastast 1996. See tõendab, et see oli olemas ja järelikult ehitatud enne 1996 aastat. Samuti esitas OÜ Digismart 12.11.2007 kohtule tõendina müügilepingu, millega OÜ Joshua selle kinnistu omandas. Lepingust on näha, et veetrass on Peterburi tee 121a kinnistul, ei kuulu müüjatele ja ostja OÜ Joshua on sellest teadlik. Veetrassi mittekuulumine müüjatele (Peterburi tee 121 a kinnistu endistele omanikele) kinnitab talumiskohustuse olemasolu. Eraldi vormistatud asjaõigust trassi osas ei ole. 2) Veetrassi omandiõigus on AS Tallinna Vesi poolt tõendatud.

3) OÜ Digismart nõustub vastustaja seisukohaga selles, et ka teoreetiliselt ehitusloa õigusvastasus ei muuda automaatselt kehtetuks kasutusluba. Kasutusluba on eraldiseisev dokument. Kasutuloa andmise materiaalõiguslikud alused olid täidetud ja nende hulgas ei ole peale seadusemuudatust enam kehtiva ja õiguspärase ehitusloa nõuet.

4) OÜ Digismart on seisukohal, et kaebus ei ole tähtaegne ja palub menetluse sellel alusel lõpetada.

5) OÜ Digismart taotleb tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt summas 57595 krooni.

KOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED

15. Kohus võtab käesoleva asja lahendamisel kõigepealt seisukoha faktiliste asjaolude kohta ning lahendab seejärel kaebuse.

16. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale kuuluval kinnistul asub veetrass, mis on olnud kasutuses. Kaebaja nõustus kohtuistungil asjaoluga, et veetrass oli kasutusel vähemalt varutrassina (III tl. 82) ja sellisena oli see täidetud veega ning survestatud. Kohus on seisukohal, et nimetatud asjaolu on kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist. AS Tallinna Vesi on esitanud kohtule ka tõendid, mille abil ta soovib tõestada, et vaidlusalust veetrassi kasutati muuhulgas Nehatu-3 AS-le kuulunud Tallinnas Peterburi mnt. 7 km asuva kiirtoitlustuskioskile veevarustusteenuse pakkumiseks alates 1.02.1996 (II tl. 196-198). Teine esitatud tõend näitab, et alates 31.05.2005 pakuti sama teenust edasi OÜ Zereniale (II tl. 192- 195). Esitatud tõenditelt nähtub selgelt, et vaidlusalune torustik oli olemas vähemalt 1996.a. s.o. kindlasti enne 1.04.1999. Samas ei nähtu esitatud tõenditest ümberlükkamatult, et just vaidlusalust torustikuosa kasutati kiirtoitlustuskoha veega varustamiseks, sest skeeme uurides ei ole võimalik kindlalt tuvastada, et selleks ei kasutatud teist Peterburi mnt.121a läbinud torustikku. Kaudselt viitab sellele küll ka AS Tallinna Vesi esindaja selgitus kohtuistungil, et ehitusprojekti järgi tuleb Nehatu söögikoha veevarustuse ühendustorustik ümber ühendada rekonstrueeritavale 250 mm torustikule (III tl. 84). Samas ei oma kohtu arvates nimetatud asjaolu käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on, et vaidlusalune torustik oli püstitatud kaebaja krundile enne 1.04.1999 ja et see oli ühel või teisel moel kasutuses. Kohus loeb need asjaolud tõenditega tuvastatuks.

6

17. Kaebaja ei ole suutnud ümber lükata ka asjaolu, et vaidlusalune 800 mm torustik kuulub AS-le Tallinna Vesi. Asjaolu, et kaebaja oli teadlik teisele isikule kuuluva veetorustiku olemasolust oma kinnistul nähtub selgelt ka 27.04.2006 sõlmitud notariaalsete lepingute punktist 2.1.7 (II tl. 89). Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis näitaks, et vaidlusalune torustik kuuluks muule isikule kui AS-le Tallinna Vesi. Tuginedes AS Tallinna Vesi seletustele (I tl. 27) ja tema poolt esitatud väljavõttele tema geoinfosüsteemist (I tl. 31) ning kohtuistungil antud seletustele (III tl. 82-83) vara ülevõtmise kohta, loeb kohus tuvastatuks vaidlusaluse veetorustiku kuuluvuse AS-le Tallinna Vesi.

18. Käesoleva kaebuse lahedamisel kerkis üles faktiküsimus, kas 25.04.2008 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt välja antud kasutusluba nr.7799 hõlmab ka vaidlusaluse rekonstrueeritud torustiku osa. Nimetatud küsimus omab tähtsust pidades silmas kaebaja taotlust keelata kasutusloa väljastamine. Tulenevalt kohtule esitatud materjalidest (III tl. 36- 37, 44), millest nähtub, et kasutusluba on väljastatud 21.02.2007 väljastud ehitusloa nr. 23594 alusel valminud ehitisele (250mm veetoru-veetrass pikkusega 1375 m), ja kohtus antud seletustest (III tl. 80, 83) on kohus seisukohal, et kasutusluba hõlmab ka vaidlusalust veetorustiku osa Peterburi mnt. 121a. Sellest järeldusest tulenevalt jätab kohus läbi vaatamata ja rahuldamata kaebaja taotluse kasutusloa väljastamise keelamiseks.

19. Järgnevalt võtab kohus seisukoha ehitusloa tühistamistaotluse osas. Oma 14.09.2007 kaebuse täpsustuses (I tl. 144-145) leidis kaebaja, et juhul, kui kohus ei pea ehitusloa tühistamist tulenevalt ehitustööde lõpuleviimises võimalikuks, palub ta alternatiivselt tuvastada ehitusloa õigusvastasuse Peterburi tee 121a kinnistu osas. Samas dokumendis viitab kaebaja ka Riigikohtu 20.10.2005 aasta otsuse punktile 15, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et kui ehitusloas näidatud ehitis on valmis ehitatud, siis on ehitusloa kehtivus lõppenud ja ehitusloa tühistamine kohtu poolt ei ole enam võimalik. Samuti on kaebaja viidanud Riigikohtu varasematele erinevatele seisukohtadele kohtuasjades nr. 3-3-1-25-02 (p.24) 14.05.2002 ja nr. 3-3-1-42-03 (p.14) 13.06.2003. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb lähtuda Riigikohtu kõige hilisemas otsuses väljaöeldud seisukohtadest. Kohus nõustub siinkohal täielikult Riigikohtu otsuses nr. 3-3-1-33-05 toodud ehitusloa tühistamist puudutava käsitlusega ja leiab, et käesoleval juhul puudub võimalus ja vajadus juba realiseeritud ehitusloa tühistamiseks. See ei aita kaebajal kuidagi saavutada tema soovitud eesmärke. Kohus jätab ehitusloa tühistamise taotluse eelpooltulenevast rahuldamata.

20. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kaebaja taotluse suhtes tunnistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 21.02.2007 väljastatud ehitusluba õigusvastaseks Peterburi tee 121 a osas.

Kõigepealt on vastustaja ja kolmandad isikud tõstatanud küsimuse kaebuse tähtaegsusest. Tõsi küll, need argumendid on esitatud eelkõige tühistamiskaebuse osas, mille kohus jättis rahuldamata tulenevalt asjaolust, et ehitusluba on realiseeritud ja ehitus lõpule viidud. Vastavalt HKMS § 9 lg 5 võib kaebuse haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. Kuna ehitusluba anti välja 21.02.2008 on kaebus selles osas esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja kuulub lahendamisele.

21. Ehituslubade väljaandmist reguleerib ehitusseadus. Ehitusseaduse § 23 lg 5 oli ehitusloa väljastamise ajal käesoelevas asjas tähtsust omavas osas sõnastatud järgnevalt: „(5) ...Ehitusluba teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks väljastatakse tehnovõrgu või -rajatise omanikule, kelle suhtes on kinnistusraamatusse kantud

7 vastav asjaõigus või kes on sõlminud vastava asjaõiguslepingu või kes on sõlminud kinnisasja omanikuga või isikuga, kellel on seadusest tulenev maakasutusõigus, notariaalselt kinnitatud kokkuleppe tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks või kellel on seadusest tulenev teisele isikule kuuluva maa kasutamise õigus. Nimetatud kokkulepped tuleb esitada kohalikule omavalitsusele.“. Nähtuvalt seaduse sõnastusest, ei olnud juhul, kui vaidlusalune veetrass kuulus AS Tallinna Vesi ja tal oli seadusest tulenev maakasutusõigus, vajalik ehitusloa väljaandmiseks maaomaniku nõusolek. Vastustaja ja kolmandad isikud on seisukohal, et tulenevalt veetrassiga seotud faktilistest asjaoludest oli OÜ-l Joshua asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 152 tulenev tehnovõrgu ja –rajatise talumise kohustus. Kohus on juba käesoleva otsuse punktis 16 võtnud seisukoha, et käesolevas asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et veetrass on püstitatud enne 1.04.1999 ja et see kuulus AS-le Tallinna Vesi. Lisaks on kohus tuvastanud, et nimetatud ehitis ei olnud kasutusest välja langenud ja oli kasutusel kindlasti varutrassina ja tõenäoliselt varustati sellest ka vähemalt ühte tarbijat. Seetõttu on kohus seisukohal, et käesoleva asja lahendamisel ei saa tugineda kaebaja poolt 14.09.2007 kohtule esitatud kaebuse täienduses ja täpsustuses viidatud Riigikohtu lahendeid (I tl. 146) , mille järgi omab rajatise lugemisel tehnorajatiseks tähtsust selle reaalne kasutamine ning mille kohaselt ei saa tehnorajatiseks lugeda püsivalt kasutusest välja langenud rajatist. Oluline on siinkohal ka märkida, et kaebaja ei ole nõudnud AÕSRS § 152 lg 1 alusel vaidlusaluse veetrassi kõrvaldamist. Kõik see näitab selgelt, et veetrass oli kasutusel.

22. Ehitusloa õiguspärasuse hindamisel on järgmiseks oluliseks küsimuseks talumiskohustuse ulatuse ja ehitusseaduses ehituslubade väljastamisega seotud suhted. Ehitusloa väljaandmise ajal kehtinud AÕSRS § 152 lg 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt: „ (1) Omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsioonivõi elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasivõi elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. (2) Alates 1999. aasta 1. aprillist on tehnorajatise püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Kinnistusraamatusse veel kandmata maale või riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvale maale tehnorajatise püstitamiseks piisab lihtkirjalikust või notariaalsest kokkuleppest maa omanikuga.“. Nähtuvalt AÕSRS § 15 lg 1 sõnastusest tuli kinnisasja omanikul taluda enne 1999.a.1.aprilli püstitatud tehnovõrku ja võimaldada selle teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueeerimiseks vajalike tööde teostamist. Käesolevas asjas omab otsustavat tähendust ehitusloa õiguspärasuse hindamisel küsimus, kas toimunud ehitusloa aluseks olnud ehitustöid vaidlusaluse veetrassi sisse väiksema läbimõõduga torude paigaldamisel tuleb lugeda uue ehituse püstitamiseks või saab neid lugeda ehitise rekonstrueerimiseks, sest mõlemad neist mahuvad ehitusseaduse § 2 lg 6 defineeritud ehitamise mõiste alla. Ehitusseaduse § 2 lg 8 sätestab, et ehituse rekonstrueerimine on „ ...ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kandeja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine. Oluliseks rekonstrueerimiseks loetakse sellist rekonstrueerimist, mille maksumus on suurem kui üks kolmandik rekonstrueeritava ehitisega samaväärse ehitise keskmisest ehitusmaksumusest.“.

8 Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul oli sisuliselt tegemist rekonstrueerimisega, sest sisuliselt ongi torud veetrassi piirdekonstruktsioonid ja suurema toru sisse väiksema paigaldamisega on neid nende kasutamise eesmärgist lähtuvalt muudetud. Kohus on seisukohal, et sellisel viisil veetrassi rekonstrueerimisel on rajatise põhisotstarve säilinud ja on tagatud tema edaspidine eesmärgipärane kasutamine, mis on üheks rekonstrueerimise põhieesmärgiks. Kohus on seisukohal, et käesoleva asja asjaoludest nähtuvalt, ei ole võimalik seaduse tekstist ja mõttest tulenevalt käsitleda toimunud ehitamist uue ehitise püstitamisena. 23. Käsitledes kaebaja talumiskohustuse ulatust on kohus seisukohal, et seaduses on sõnaselgelt väljendatud kinnisasja omaniku kohustus lubada teostada tehnorajatise rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt AÕSRS § 152 lg 1 ei ole kaebaja nõusolekut vaja ehitusloa väljaandmiseks talumiskohustusega tehnorajatise rekonstrueerimiseks. Kaebaja seisukoht, et ehitusloa väljastamiseks oli vajalik tulenevalt kehtivast ehitusseaduse § 23 lg 5 on ekslik. Ehitusloa väljastamise ajal kehtinud seadus sellist kohustust ehistusloa väljastajale ei pannud. Veelgi enam, ka käesoleval hetkel kehtiv ehitusseaduse § 23 lg 5 sõnastus jätab sisuliselt võimaluse tõlgendada seadust nii, et kinnisasja omaniku nõusolek on vajalik ainult uue tehnovõrgu või –rajatise ehitamiseks ja tuginedes AÕSRS § 152 lg 1 ei ole see vajalik tehnorajatiste rekonstrueerimiseks. 24. Kohus nõustub siinkohal küll osaliselt kaebaja 14.09.2007 kaebuse täpsustuses toodud seisukohaga, et kuna Riigikohus oli oma põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusega kohtuasjas nr. 3-4-1-3-04 tunnistanud AÕSRS § 152 lg 1 osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul vaidlustada talumiskohustust muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole eesmärgipärasel kasutusel, põhiseadusega vastuolus olevaks, peaks olema talumiskohustust võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistub kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Samas ei nõustu kohus kaebaja järeldusega, et „...TLPA pidanuks vaidlustatud ehitusloa väljastamisest keelduma, kuna kaebajal ei olenud talumiskohustust ...“ ja et „...väljastatud ehitusluba on õigusvastane, kuna sisuliselt näeb see ette õigusvastase ehitise püstitamise.“. Kohus leiab, et nähtuvalt Riigikohtu eelpooltoodud otsuse sõnastusest ja mõttest, on see suunatud eelkõige talumiskohustusega koormatud kinnisasjade omanikele võimaluse andmisele vastavate asjaolude ilmnemisel menetluse algatamiseks talumiskohustuse vaidlustamiseks. Nimetatud kohtuotsus ei sisalda seisukohta, et kohalik omavalitsus oleks kohustatud iga ehitusloa andmisel talumiskohustusega kinnisasja omanikult vastavat seisukohta küsima. Kohus on seisukohal, et talumiskohustuse täiendava vaidlustamise õigus on suunatud eelkõige kinnisasjade omanikele. Just nemad on kõige paremini oma huvidest teadlikud ja saavad vastava õiguse realiseerimiseks sobivad taotlused esitada. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kohtu teada esitanud ei enne ehitusloa väljastamist ega pärast seda tuginedes AÕSRS § 15 2 lg 3 ja 4 ja asjaõigusseaduse §-le 89 nõuet taotlust talumiskohustuse lõpetamiseks. Nähtuvalt kaebaja kohtule esitatud seisukohtadest, soovib kaebaja tegelikult, et tehnorajatise võimalikud ümbertõstmise kulud kannaks tulevikus AS Tallinna Vesi. Kohus leiab, et käesolevas kohtuotsuses tuvastatud asjaolude valguses oleks nimetatud nõue ka sisuliselt alusetu. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalune veetrass ei ole õigusliku aluseta püstitatud ehitis ja et selleks ei muuda teda ka rekonstrueerimine vaidlustatud ehitusloa alusel.

9 25. Kaebaja leiab, et ehitusluba on õigusvastane ka tulenevalt asjaolust, et selle andmise menetluses on oluliselt rikutud haldusmenetluse põhimõtteid ja eelkõige kaasamisja ärakuulamisõiguse tagamist (HMS § 11 lg 1 p.3 ja HMS 40). Kaebaja leiab, et vaatamata asjaolule, et ehitusseadus tema nõusolekut ei eeldanud ehitusloa väljaandmiseks, oleks ta tulnud menetlusse kaasata. Ta märgib muuhulgas ära asjaolu, et TLPA poolt Lagedi tee 16b veeja kanalisatsioonitorustike projekteerimiseks väljastatud projekteerimistingimuste punkt 9 nõudis projekti kooskõlastamist kõikide maaomanike ja arendajatega. Teda vaatamata sellele menetlusse ei kaasatud ja projekti ei kooskõlastatud. Kuivõrd teised maaomanikud menetlusse kaasati ja projekt nendega kooskõlastati ning osade maaomanikega lepiti kokku ka servituutide seadmises, siis ei ole teda koheldud võrdselt teiste maaomanikega. Sellega jäeti arvestamata tema huvid ja eelistati neile põhjendamatult AS Tallinna Vesi ja Lagedi tee 16 b hoonestaja OÜ Digismart huve. Lisaks on kaebajale arusaamatu, miks lisati tema kinnistut läbiv trass erinevalt ehitusprojektis toodust I ehitusjärku. Kaebajal on kõigest eeltoodust tulenevalt jäänud mulje, et sellise tegutsemisega soovis vastustaja vältida 26.03.2007 jõustunud seadusemuudatuste kohaselt maaomaniku õigusliku positsiooni tugevnemisest tulenevate täiendavate kooskõlastamiskohustuste täitmist. Samuti viitab kaebaja oma 20.12.2007 seisukohas vastustaja ja menetlusse kaasatud kolmandate isikute seletuste ja seisukohtade osas, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 08.10.2002 määruse punktist 9 kohtuasjas nr. 3-3-1-56-02, tuleb tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõttest haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesande hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. 26. Kohus nõustub kaebajaga selles, et üheks vastustaja kaalutluseks tema menetlusse kaasamata jätmisel võis muuhulgas olla asjaolu, et uus peagi jõustuv seadus muudab kooskõlastamise korda ja nõuab täiendavaid kooskõlastusi. Samas ei nõustu kohus, et sellise kaalutluse võimalus muudab ehitusloa vastuvõtmise õigusvastaseks. Kohus leiab, et haldusorganil on lisaks tulevikus tekkivatele õigustele vaja arvestada ka teiste menetlusosaliste kehtiva seadusega kaitstud õigusi. Juhul, kui haldusorgan on jõudnud järeldusele, et kehtiva seaduse raames on täidetud kõik eeldused ehituloa väljaandmiseks, tuleb ehitusluba väljastada kehtivas seaduses sätestatud korras ja tähtaegadel. Kohus nõustub siinkohal AS Digismart esindaja seisukohaga, et ehitusloa andmise menetluses ei rikutud kaebaja õigusi, kuna seadusest tulenev kooskõlastuse nõue ehitusloa väljaandmiseks puudus. Kohus möönab küll, et projekteerimistingimustes oli kooskõlastuse nõue kõigilt maaomanikelt sees, kuid kuna projekteerimistingimused ei ole ehitusloa väljastamisel haldusorganitele lõplikult siduvad ja ehitusloa väljastamisel kaalutakse selle väljastamise seaduslikkust, siis leiab kohus, et antud juhul ei ole tegemist otsese seaduserikkumisega. Ehitusloa väljastajal oli õigus hinnata, kas nimetatud kooskõlastus on vajalik või mitte ja vastavalt sellele ka käituda. Käesoleval juhul on vastustaja asunud seisukohale, et kaebajal oli ehitusloa väljastamise ajal talumiskohustus ja sellest tulenevalt väljastanud ehitusloa. Kohus leiab, et eelpooltoodust lähtuvalt on asjakohatud kaebaja väited menetlusosaliste ebavõrdsest kohtlemisest. Käesoleval juhul ei lugenud vastustaja kaebajat lähtuvalt kehtiva seaduse sõnastusest menetlusosaliseks ja sellest tulenevalt ei saa rääkida ka menetlusosaliste ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti võib põhjendatuks pidada kaebaja seletust, et tulenevalt talumiskohustusest ja ehituloaga lubatud tööde iseloomust ei saanud need mõjutada kaebaja õigusi. Kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et ehitusloaga lubatud tööd ja nende aluseks olevad asjaolud mahtusid selgelt ehitusloa väljastamise ajal kehtinud ja ka praegu kehtiva talumiskohustuse sisse. Talumiskohustuse vaidlustamiseks on seadusandja tänaseks ette näinud seadusliku menetluse ja soovi korral võib kaebaja seda kasutada.

10 27. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ehitusloa väljastamiseks olid täidetud kõik õigusega ettenähtud tingimused. Asjaolu, et ehitustegevust alustati ilma selle alustamise hetkel kohustusliku maaomaniku kooskõlastuseta, ei puuduta haldusõiguslikku vaidlust ehitusloa õiguspärasusest. Kohus peab siinkohal vajalikuks eraldi märkida, et ehitusloas endas on korrektselt ja selgelt sätestatud , et „ Ehitustööde läbiviimsel ei tohi rikkuda teistele isikutele kuuluvaid asjaõigusi. Ehitusluba ei anna õigust ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata ehitada.“. Omandiõiguse rikkumisel ebaseadusliku ehitamise läbi on kaebajal võimalik pöörduda omandiõiguste kaitse hagiga üldkohtusse. 28. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ehitusloa väljastamisest kaebajale teatamata jätmine ei kujuta endast sellist õigusrikkumist, mis tooks paratamatult kaasa ehitusloa tühistamise. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et tegemist on haldusmenetluse seaduse § 58 nimetatud menetlusnõuete rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Eelpooltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja tuvastamiskaebuse ehitusloa õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata.

29. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev kaebus jäeti rahuldamata ja otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ja tema poolel esinenud AS Tallinna Vesi ei ole kohtule esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust. Vastavalt HKMS § 93 lg 1 jäävad menetluskulud nende kasuks välja mõistmata ning nende endi kanda.

30. Menetluskulude väljamõistmise taotluse on esitanud kohtule vastustaja poolel esinenud kolmas isik OÜ Digismart, kes on esitanud kohtule õigeaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning soovib nende alusel menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt summas 57595 krooni. Kohus leiab, et arvesse võttes vastustaja kohtuistungil väljendatud seisukohta, et õigustatud kulud oleks summas 15000 krooni, kaebaja poolt esitatud õigusabikulude hüvitamise taotlust summas 35205,3 krooni (III tl. 45), samuti asja mahtu, keerukust ja toimunud kohtuistungeid, on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine OÜ Digismartile summas 25000 krooni. Kohus mõistab HKMS § 92 lg 1 ja 93 lg 5 alusel kaebuse esitajalt OÜ Digismart kasuks välja menetluskulud summas 25000 krooni.

31. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Daimar Liiv Kohtunik