3-07-2196/57 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-07-2196

K o h t u o t s u s Eesti Vabariigi nimel

Pärnus, 19. septembril 2008.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja AS P esindaja vandeadvokaat Heldur Otti, vastustaja, Pärnu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Martin Tamme ja kolmanda isiku OÜ B esindaja jurist Rauno Aaslaiu osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 05.09. 2008.a. AS P kaebust nõuetega:

1) tühistada Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007 korraldus nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“; 2) keelata Pärnu Linnavalitsusel oma 21.08.2006 korralduse nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks” (edaspidi: lammutamisettekirjutus) täitmisele pööramine ja 3) keelata Pärnu Linnavalitsusel asendustäitmise kohaldamine lammutamisettekirjutuse täitmisel.

Esmases, 29.10.2007 koostatud kaebuses (I, 4) taotles AS P Pärnu Linnavalisuse 24.09.2007 korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus” tühistamist; pärast kohtute selgitusi, et tegemist ei ole haldusaktiga ja ettepanekutega formuleerida taotlus ümber (I, 114, 120, 121) muutis kaebaja 18.04.2008 istungil vahetult enne kohtuvaidlusi kaebuse eset (I, 187) esitades oma uue taotluse selgemal kujul 05.05.2008 koostatud kaebuse täiendustes (II, 5). Uue nõude järgi palus kaebaja kohtul keelata linnavalitsusel lammutamisettekirjutuse nr 722 täitmisele pööramine ja asendustäitmise kohaldamine. Kohtuistungil 05.09.2008 jõudis kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Otti arusaamisele, et menetluslikult ei ole ta algsest korralduse nr 672 tühistamisnõudest loobunud vaid üksnes täiendanud seda uue nõudega, samas nentis ta et lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramist pole enam võimalik keelata kuivõrd ehitise ebaseaduslik osa on juba lammutatud, küll aga jätkub asendustäitmine lammutamiskulude sissenõudmise vormis (II, 32, 179).

I

Algse kaebuse nõudes (I, 4) mille püsivust avaldaja kohtuistungil 05.09.2008 kinnitas, taotles kaebaja Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007.a. korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“ tühistamist. Korraldusega nr 672: informeeriti kaebajat sunnivahenditest, mida rakendatakse Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korralduse nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks” p 1 täitmata jätmise korral, märgiti asendustäitmise kulude eeldatav suurus ning paluti informatsiooni lammutustööde käigus eralduvate ehitise osiste ladustamise kohta.

2 Kaebaja arvates korraldusega nr 672 linnavalitsus jätkas lammutamisettekirjutusega seonduvate otsuste tegemist, asudes vaidlustatavas haldusaktis korralduse nr 722 puudeid kompenseerides lammutamise viisi ja tingimusi määratlema, tähistades neid terminiga „tavapärasel viisil” (I, 166; II, 178-179).

Hoiatuses märgitud ettekirjutusega tehti AS Ple ülesandeks lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitus Supeluse tn 22 vana hoone kolmandal korrusel (Arhitektuuribüroo Ede Sui OÜ töö nr 62005) korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljaspool hiljemalt 21.09.2006.a. Korralduse p-ga 2 kohustati AS P taotlema lammutamiseks linnavalitsuse planeerimisosakonnalt ehitusluba. Korraldus nr 722 on õigusjõus, välja arvatud p 2, mis tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 02.40.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-1858.

Nõuet korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“ tühistamiseks põhjendab kaebaja alljärgnevalt:

• rikub korraldus ettevõtlusvabadust ning avalikku huvi tagada ohutu ehitamine;

• ei kaevatavast haldusaktist ega ka lammutamisettekirjutusest nähtu kõnesoleva ehitise lammutamise viisi ja tingimuste määratlemist ehitamise tähenduses;

• korralduses märgitud selgitused ei anna AS-le P ega vastustajale ega kolmandale isikule piisavat faktilist ega õiguslikku alust kõnealusest hoonest osa lammutamiseks vastustaja poolt määratud ebaselgel viisil ja määratlemata tingimustel, sest pole selge, mida tuleb antud juhul mõista lammutamise „tavapärase viisi” all ning mis saab hoonest kui tervikust – korraldus on ebaselge ja üheselt mittemõistetav;

• lammutustööde koosseisus ei ole nähtud ette teostada töid, mis on vajalikud mitte ainult Supeluse tn 22 hoone või selle osade edasiseks säilimiseks ja kasutamiseks, vaid ka hoone varisemise ning sellest tingitud tuleohutuse ja päästeevakuatsiooni nõuete täitmise tagamiseks (pärast osa lammutamist kaob juurde- ja väljapääs hoone kolmanda korruse vanasse osasse).

• korralduses pole näidatud faktilisi ja õiguslikke aluseid, mis lubaks lammutada, s.o. ehitada;

• korraldusest ei nähtu mitte mingeid kaalutlusi, millest vastustaja lähtus, kui otsustas määrata kõnesoleva ehitise osa lammutamisele ilma igasuguste eelnevate tehniliste ehitusuuringuteta;

• korraldusest ei nähtu ka milliste arusaadavate ja jälgitavate ning faktiliselt ja õiguslikult põhjendatavate ja kontrollitavate kriteeriumite järgi on saadud asendustäitmise kulude suuruseks 433 650 krooni.

• Õigusvastase korralduse täitmise tagajärjed oleksid aga katastroofilised, viies ehitise täielikule lagunemisele ja hävinemisele:

a) lammutamine tingib rea konstruktsioonide purunemise hoone ülejäänud osas vundamentide vajumisest tekkinud muutuste tõttu;

3 b) hoone II osa kolmanda korruse lammutamisel tekiksid kõrgusmärkide erinevused võrreldes I osaga 10 cm piires, mille tõttu katkeksid horisontaalsed torustikud, juhtmed, katus ja põrandad; hävineksid kõik projektikohased tehnovõrgud; c) hoone muutuks kasutamiskõlbmatuks.

II

Kaebust vastavalt muudetud esemele (keelata lammutamisettekirjutuse täitmine ja asendustäitmine) põhjendati järgmiselt:

• on kaebaja käesolevaks ajaks Supeluse 22 asuva hoone omandi koos kinnisasjaga võõrandanud kolmandaks isikuks olevale OÜ-le B ning tal on lammutamis - ettekirjutust võimatu täita (on mõeldav analoogia Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 p-ga 1, mille kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, ei või võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist juhul, kui kohustuse täitmine on võimatu);

• ettekirjutusega ettenähtud hooneosa lammutamine OÜ A poolt koostatud lammutusprojekti „Hotelli Pärnus Supeluse 22-III korruse lammutamine teljest 5-5 Aia tänava poole“ järgi toob kaasa kahjulikud mõjutused ehitusloa alusel ehitatud ja kasutusloa saanud hooneosale ja ümbritsevale – võivad tekkida vundamendi vajumisest tingitud konstruktsioonide purunemised ning kütte-, ventilatsiooni- ja veetorustikke ei oleks võimalik kasutada, kuna ehitusloa EL-1333 saanud projekti kohaselt läbivad nimetatud kommunikatsioonid lammutatava korruse pööningut, omavahel on seotud ka katused;

• enne lammutamistööde alustamist (asendustäitmist) tuleb kindlaks määrata, kas OÜ A poolt koostatud lammutusprojekt vastab Ehitusseaduses ehitusprojektile esitatud nõuetele, mis kaebaja arvates on täitmata;

• on lammutamisettekirjutuse nr 722 andmise õiguslikuks aluseks olev EhS § 40 lg 2 põhiseadusvastane. Selles normis ei ole üldse viidatud lammutamisettekirjutuse tegemiseks pädevale organile. EhS § 40 lg 2 ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Ka puudub EhS § 40 lg 2 rakendamiseks vastav regulatsioon ja see ei taga ehitise omanikule võimalust vastuväiteid esitades oma varalisi õigusi tõhusalt kaitsta, sest puudub vastav menetlus. EhS § 40 lg 2 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14, millest tuleneb üldine põhiõigus korraldusele, menetlusele ja heale haldusele. Kuna ettekirjutuse aluseks olev norm on õigusvastane ei tohi ettekirjutust täitmisele pöörata – AtSS § 8 lg 3 p 2 sätestab, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks.

Vastustaja kaebusega ei nõustu.

põhjendid korraldusele nr 672 esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks

On sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus teavitustoiming, mitte haldusakt, ja seda ei saa tühistada. Halduse üksikakt HMS § 51 lg 1 mõttes (enamasti korraldus) antakse:

4 1) avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks olles 2) suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.

Asendustäitmise ja sunniraha mõttes on selliseks halduse üksikaktiks AtSS §-s 4 sätestatud „ettekirjutus, mis näeb ette kohustuse teha mingi tegu või mingi teo tegemisest hoiduda”. Antud juhul on vastavaks ettekirjutuseks Pärnu LV 21.08.2006 korralduse nr 722 p 1, mille kohaselt tuleb „AS´l P lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitis Supeluse 22 vana hoone kolmandal korrusel Arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljapool hiljemalt 21. septembriks 2006.a.”

Hoiatusega informeeritakse ettekirjutuse adressaati võimalikust rakendamisest. Hoiatus iseenesest ei kahjusta isiku õigusi ega vabadusi. Isiku õigusi asendustäitmise ja sunniraha rakendamise protsessis piirab: 1) ettekirjutus AtSS § 4 mõttes; 2) haldussunnivahendi reaalne kohaldamine kui reaaltoiming.

Asendustäitmise ja sunniraha menetluse on täitmenetlus haldusakti (lammutamisettekirjutuse) täitmiseks. Lammutamisettekirjutust kaebaja enam vaidlustada ei saa, sest ta on seda juba teinud ning selles osas on olemas jõustunud kohtulahend – 23.10.2006 Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-06-1858. Otsuse resolutsioon on kaebajale ja vastustajale siduv (HKMS § 5, TsMS § 457 lg 1). Sellest tulenevalt on ainetu ja asjakohatu käesolevas asjas veelkord arutleda lammutamisettekirjutuse sisu, meeldivuse, piisavuse vms aspektide üle. Kõik vastavad vastuväited ja seisukohad pidi kaebaja esitama haldusasjas nr 3- 06-1858. Tuleb mõista, et kaebajal on olnud võimalus haldusakt vabatahtlikult täita ja seejuures ka tehniliste küsimuste lahendamine korraldada kuid ta ei ole seda soovinud teha. Rikkuja tehniline nõustamine lammutamise küsimustes ei ole haldusmenetluse ülesanne, selleks on kõige mõistlikum tellida lammutusprojekt. Kaebajale anti teadlikult laiad võimalused vabatahtlikuks täitmiseks talle võimalikult vähem koormavalt.

Asendustäitmise kuludesse puutuvalt märgib vastustaja, et need on eelduslikud ning võivad tegelikkuses olla suuremad või väiksemad, kusjuures asendustäitmise järgselt nõutakse kaebajalt sisse ikkagi tegelikud kulud.

põhjendid lammutamisettekirjutuse täimisele pööramise ja asendustäitmise keelamise rahuldamata jätmiseks

Vastavalt käesolevas asjas esialgse õiguskaitse lahendamisel tehtud Tallinna Ringkonnkohtu 27.12.07 ja Tallinna Halduskohtu 24.01.08 määrustes antud juhistele muutis kaebaja 18.03.08 istungil vahetult enne kohtuvaidlusi kaebuse eset, esitades 05.05.08 vastavalt muudetud esemele kaebuse täienduse.

Kohtud selgitasid kaebajale, et asendustäitmise hoiatus on teavitustoiming, millega informeeritakse isikut tagajärgedest, mis tekivad juhul, kui ta ei täida tal juba lasuvat kohustust, s.o. antud juhul lammutamisettekirjutuse asendustäitmist ning seda ei ole võimalik tühistamisnõudega vaidlustada. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse perspektiiv on seotud eelkõige sellega, kas kaebaja suudab täiendavalt põhjendada ja tõendada võimalikku olulist ohtu, mida lammutamisettekirjutuse täitmine võib kaasa tuua allesjäävale osale.

5 Kaebaja erinevatest menetlusdokumentidest ja kohtuistungil esitatud seisukohtadest lisanduvad vaidlusesse sisuliste küsimustena ka lammutusprojekti puudulikkus ning EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse küsimus.

Eelviidatud 27.12.2007 määruse tegi ringkonnakohus ajal, kui toimikus oli Supeluse 22 ehitise allesjäävale osale ohtlike tagajärgede tekkimise võimaluse kohta viide insener V. Mi kirjale, prof. A. M seisukoht V. Mi kirjas esitatud insenertehniliste väidete alusetusest ja V. J arvamus. Neile tõenditele midagi lisatud ei ole. Ka vastustaja jääb arvamuse juurde, et V. Mi kui Supeluse 22 projekteerija ja omanikujärelevalve teostaja ning seega asjast huvitatud isiku arvamus on ebausaldusväärne (tegemist on tõendi kunstliku loomisega) ning sõltumatu hinnangu andnud prof M. M arvamusega ümber lükatud. Prof. M. M on selgitanud, et lammutustegevuse tagajärjel tekkivad võimalikud vajumised jäävad vahemikku 0-3 mm, mis ei ole hoone püsivuse või võimaliku kahjustumise aspektist probleemiks. Ka Eesti ehitusgeoloogia tunnustatud spetsialist V. Jo ei ole leidnud võimalust kinnitada V. M`i müstilisi väiteid vajumiste kohta.

Vastuseks väidetele lammutamisprojekti puudulikkusest selgitab linnavalisuse esindaja järgmist. Aluse tööde teostamiseks ehitise ebaseaduslikus osas annab lammutamisettekirjutus. Samas lammutamiskorraldus ei anna alust asuda ümberehitustöödele hoone seaduslikes osades. Vastustaja tehtavad tööd on ebaseaduslikud siis, kui ta teeb rohkem töid kui lammutamisettekirjutus lubab. Kaebaja ei ole aga näidanud, milliseid töid rohkem tehakse. Vastustaja rõhutab, et lammutamiskohustus on jätkuvalt ehitise omanikul/valdajal. See, et toimub asendustäitmine, ei tähenda, et kohustus oleks kuidagi ümber pöördunud. Vastustaja ega asendustäitja pole kaebaja töövõtja, kes teeb seda, mida tellija tahab. Nt kui asendustäitmine jääb pooleli, ei saa kaebaja või kolmas isik nõuda, et see lõpetataks. Puudub selline asi nagu subjektiivne õigus nõuda enda suhtes asendustäitmist. Seepärast on ka mõttetu teoretiseerida selle üle, kas asendustäitmise jaoks tehtud lammutamisprojektis võiks midagi veel olla. Kui kaebajal või kolmandal isikul on soov restoran või hotell käigus hoida ja nad näevad, et selleks on vaja lisatöid teha, siis on see nende teha. Vastustaja osutab, et kui menetletavas haldusasjas heidab kaebaja lammutusprojektile ette nagu ei käsitleks see kõiki olulisi küsimusi, siis üks päev hiljem Riigikohtule esitatud teistmisavalduses on probleemiks hoopis see, et projekt reguleerib liiga palju (väidetavalt näeb ette rohkem töid kui lammutamisettekirjutus). Kahele erinevale kohtule ühe päevase vahega vastukäivate väidete esitamist ei saa pidada menetlusõiguse heauskseks kasutamiseks. Lammutamisprojekt on asendustäitmise jaoks üksnes abistavaks lahenduseks, lammutamis – korraldus seda ette ei näinud (ringkonnakohus on seda oma otsuses nr 3-06-1858 analüüsinud ja selgitanud; seoses vastava seisukohaga tühistati lammutamisettekirjutuse resolutsiooni p 2 mis nägi ette lammutamisloa taotlemise kohustuse). Sellest tulenevalt ei peagi lammutamisprojekt olema täielikult võrdsustatud projektiga, mis oleks nt lammutamisloa taotlemise aluseks. Antud juhul on projekti eesmärgiks anda tehnilised lahendused lammutamisettekirjutuse piires, s.h. tagada tööde ohutus. Kaebaja pole suutnud osundada, et lammutusprojekt näeb ette midagi õigusvastast lammutamisettekirjutuse piires.

EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse kohta esitatud väidete osas on vastustaja seisukohal, et tulenevalt HKMS § 25 lg 9 on kohtud sätte põhiseaduspärasust lammutamisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel haldusasja nr 3-06-1858 raames juba kontrollinud (s.h. Riigikohus jättes kaebaja kassatsiooni menetlusse võtmata). Vastustaja nõustub haldusasjas nr 3-08-683 halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et väited EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse kohta on ka sisuliselt ebaõiged ning isegi EhS § 40

6 lg 2 võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamine ei mõjutaks enne kehtetuks tunnistamist antud lammutamisettekirjutuse kehtivust.

Kaebaja on osundanud ka asjaolule, et käesoleval ajal on Supeluse 22 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud kolmas isik OÜ B ning kaebaja ei saa minna teisele isikule kuuluvat ehitist lammutama. Vastustaja märgib, et lammutamisekohustus on seotud ehitisega, mitte selle omanikuga. Hoiatus tehti ajal, mil kaebaja oli kantud kinnistusraamatusse Supeluse 22 kinnistu omanikuna. Pärast kolmanda isiku OÜ B kandmist kinnistusraamatusse ei ole kaebajale määratud sunniraha, alanud on üksnes ehitisega seotud asendustäitmine. Tegelikkuses teostab lammutamise see, kes seda reaalselt teha saab (eelkõige omanik).

Kolmanda isiku arvates (kohtuistungite protokollid I, 166, II, 178-181) loobus kaebaja ebaseadusliku hooneosa lammutamisest seetõttu, et vastav ettekirjutus EhS § 40 lg 2 eirates ei määranud lammutamise viisi. Viisi asus vastustaja määratlema alles hoiatuses, mis iseloomult on teavitustoiming kuid linnavalitsus väljastas selle korraldusena. Iseenesest hoiatuses ei ole lubatud määratleda lammutamise viisi. Pealegi määrati viis nii kiiresti et kaebajal ei jäänud aega kaasarääkimiseks. Kaebaja võimalus valida ise viisi ei tähenda, et tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja oleks soovinud teada, millisel viisil sundtäitmise korral hooneosa lammutatakse. Kuna viis oli määratlemata, siis lammutatigi suvalisel moel. Sisuliselt oleks lammutamisprojekt pidanud olema ettekirjutuse nr 722 osa. Neil põhjustel ei olnud lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramine õiguspärane.

Asendustäitmise menetlus aga kestab kuna kulud ei ole sisse nõutud. Asendustäitmine AS P suhtes oleks lõppenud kui vastustaja tunnistaks pärast Supeluse 22 kinnistu omanikuvahetust õigusjärglust kuid ta jätkab lammutamiskulude sissenõudmist ka AS-lt P. Samas asendustäitmise kulude sissenõudmine eelnimetatud õigusjärgluse tekke tõttu ei saa toimuda korraga nii OÜ-lt B kui AS-lt P. Võlaõigusseadusest tulenevalt saab nõuded suunata ainult kinnistu omaniku vastu, solidaarvastustus (VÕS § 62 lg 2) pole võimalik.

K o h t u s e i s u k o h t

AS P taotleb kohtule esitatud halduskaebusega Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007 korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“ tühistamist ning lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramise ning selle asendustäitmise kohaldamise keelamist.

Kaebuse väited nõuete rahuldamiseks alust ei anna.

Et korralduse nr 672 näol ei ole tegemist haldusaktiga on kaebajale menetluse vältel korduvalt selgitatud ning avaldaja ei ole oma seisukohti vastupidise põhistamiseks millegagi täiendanud. Haldusaktiks asendustäitmise ja sunniraha rakendamise menetluses on ettekirjutus AtSS § 4 tähenduses (käesoleval juhul lammutamisettekirjutus) ning õigusi ja vabadusi saaks kahjustada ka haldussunnivahendi reaalne kohaldamine. Antud juhul lammutamisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli, tunnistatud õiguspäraseks, jõustunud, kaebaja poolt vabatahtlikult täitmata jäetud ning seega sundtäidetavaks muutunud (EhS § 40 lg 2, AtSS § 2 lg 1 ja § 4 lg 1). Kaebaja, osutades vaidlustatud hoiatusega rikutavale ettevõtlusvabadusele, ei arvesta, et kohustus hoone ebaseaduslikult ehitatud osa lammutada samuti ei teki mitte

7 hoiatusest vaid lammutamisettekirjutusest, mille vaidlustamine kaebajal ebaõnnestus ning mille seaduspärasust kinnitas Tallinna Ringkonnakohus oma jõustunud otsusega asjas nr 3- 06-1858.

Vaidlusaluse hoiatusega sunnivahendi rakendamise menetluses üksnes informeeriti lammutamisettekirjutuse adressaati AS-i P ettekirjutuse tegelikust rakendamisest. Sellise teavitamise vajadus tuleneb haldustäitemenetlust reguleerivast AtSS §-st 7, mis näeb ette, et enne sunnivahendi rakendamist (milleks AtSS § 10 ja 11 kohaselt on sunniraha ja asendustäitmine) teeb haldusorgan adressaadile kirjaliku hoiatuse ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ja märgib ära sunnivahendi, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Järelduvalt ei ole hoiatus omavolilise ehitise likvideerimiseks alustatud haldusmenetluse jätk ning kõik väited, mis puudutava lammutamisettekirjutuse väidetavat puudulikkust, on antud nõude õiguspärasuse hindamisel ebakohased. Kuivõrd hoiatuse näol ei ole tegemist tühistamisnõudega vaidlustatava haldusaktiga tuleb ilmselgelt põhjendamatu taotlus jätta rahuldamata.

Eeltoodut ei väära ka kaebuse seisukoht just nagu oleks hoiatusega lammutamisettekirjutust täiendatud, kehtestades lammutamise meetodina „tavapärase viisi”. Tegemist on tüüpilise klammerdumisega vastustaja poolt kasutatud väljendi välisesse vormi, ignoreerides sisu. Hoiatuse tekstist ilmneb, et sellega mingit erilist lammutamise korda ei kehtestata ehk teisiti öeldes hoiatusega ei täiendata lammutamisettekirjutust selliselt, et lisataks mõni kohustuslik lammutamisel järgmisele kuuluv viis või tingimus. Kaebajal säilis lammutamisettekirjutusega antud vabadus valida viis ja tingimused ise. See ilmneb, kui lugeda, et lammutamise tavapärase viisi all mõistab vastustaja lammutamist nii, et lammutamisel eraldatavad Supeluse tn 22 hoone ebaseadusliku osa osised hävinevad või muutuvad selliselt, et neid ei saa nende algsel sihtotstarbel kasutada. Tegemist on mõiste lammutamine lahtiseletusega mis samuti on iseenesest informatiivne toiming nagu hoiatusele kohane. On tähelepanuväärne, et ka kohtuistungil ei suutnud AS P esindaja seletada, kuidas võimalus valida ise lammutamise meetod, rikub tema õigusi (II, 179).

Teiseks on kaebaja soovinud keelata lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramine. Kuivõrd täitmisele pööramine on juba toimunud pole sellise nõude rahuldamine enam võimalik, küll võib anda hinnangu täitmisele pööramise õiguspärasusele. Eelnevalt juba selgitati, et kõik seadustest (EhS § 40 lg 2, AtSS § 2 lg 1 ja § 4 lg 1) tulenevad tingimused lammutamise faktilist ja õiguslikku alust sisaldava lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramiseks on olemas, so kaebaja on jätnud jõustunud ettekirjutuse vabatahtlikult tähtajaks täitmata ning see on muutunud sundtäidetavaks, talle on tehtud hoiatus ja märgitud sunnivahend, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral.

Lammutamisettekirjutuse täitmist kõrvaldavaks argumendiks ei saa pidada kaebaja vastuväidet, et haldusorgan pole selgitanud ehitise lammutamise viisi ja tingimusi. EhS § 40 lg 2 näeb ette, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Lammutamise viisiks ja tingimuseks võib olla näiteks keeld teha töid öisel ajal, kohustus kasutada teatud abinõusid tolmu leviku tõkestamiseks jne. Kui ettekirjutus selliseid nõudeid ei sisalda on kaebajal ebaseadusliku ehitamise resultaadi (vastavalt lammutamisettekirjutuse täpsele määratlusele asus see Supeluse 22 vana hoone kolmandal korrusel Arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljapool) kõrvaldamise viisi ja tingimuste osas vaba valik. Haldusorgan ei pea igal juhul, s.o. ilma vajaduseta sättima lammutamist reglementeerivaid

8 tingimusi mille nõudmine nõudmise pärast aga ongi saanud üheks kaebaja põhiargumendiks antud vaidluses. AS-l P tuli arvestada, et samasugune vabadus on ka asendustäitjal kui ta ise mingil põhjusel ettekirjutust talle sobival moel täita ei soovi ning asendustäitmisegi sisuks ei saa olla midagi muud kui loata ehitatud hooneosa kõrvaldamine. Seega oli kaebajale teada, „milline see sundtäitmine on”. Lammutamisel tekkivate tehniliste probleemide prognoosimisel võis avaldaja ise tellida lammutamisprojekti. Ka lammutamisega väidetavalt kaasnevaid kahjulikke mõjusid kaebaja usutavalt ei põhjendanud. AS P teenistuses olnud insener V. Mi seletusi ehitise ebaseadusliku osa kõrvaldamisele järgnevatest hiiglaslikelt vundamente purustavatest maapinna deformatsioonidest ei ole tunnustatud spetsialistide (prof M. M, ka dotsent V. Jo) ega lammutamisprojekti koostaja poolt aktsepteeritud (II, 16) ning lammutamise tegelike tulemustega kinnitatud (kaebaja ei esitanud maapinna kerkima hakkamise kohta ehitise vundamendi all lammutamisjärgselt mingeid andmeid). Kuivõrd haldusorgani initsiatiivil likvideerimisele kuuluva ehitise lammutamiseks ei tule ehitusluba taotleda siis saab nõuetele vastavaks lugeda iga pädeva isiku poolt koostatud lammutusprojekti, mille alusel on lammutamine võimalik ohutult läbi viia ning praktikas kontrollituna OÜ A töö neile tingimustele vastas. Nii järeldub eeltoodust lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramise õiguspärasus.

Otsituina kostavad ka väited EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse kohta. Põhiseadusest ei tulene, et lammutamisettekirjutuse tegemise pädevus peaks olema reguleeritud just EhS § 40 lõikega 2. EhS § 40 lõikes 2 sätestatud ettekirjutuse tegemiseks pädev haldusorgan on määratud EhS § 59 lg 1 p-ga 8 ja lõikega 1. Nende sätete kohaselt on pädevaks haldusorganiks kohalik omavalitsusüksus tervikuna. Põhiseadus ei keela pädevuse kindlaksmääramist haldusakti andmisel kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega, jättes sisepädevuse valla või linna enda reguleerida. See on kooskõlas kohaliku omavalitsuse autonoomiagarantiiga (PS § 154 lg 1). Ettekirjutuse tegemise menetlus on reguleeritud Haldusmenetluse seaduses. Lisaks ei mõjutaks EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasus lammutamisettekirjutuse täidetavust. EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse korral oleks ettekirjutus õigusvastane, kuid mitte tühine ja kuuluks endiselt täitmisele.

Mis puutub asjaolusse, et lammutamisettekirjutuse järgi lasus vastavate tööde tegemise kohustus AS-l P siis tuleb arvestada, et ebaseadusliku ehitise lammutamise kohustus lasub EhS § 40 kohaselt omanikul ning Supeluse 22 kinnistu võõrandamisel OÜ-le B vabanes kaebaja vastavast ülesandest seaduse järgi. Vastustaja märgib õigesti, et pärast Supeluse tn 22 kinnistu omanikuvahetust ei ole kaebajale sunniraha enam määratud.

Kolmandaks taotleb kaebaja asendustäimise kohaldamise, mis asendustäitmise kulude lõpuleviimata sissenõudmise tõttu avaldaja arvates veel kestab, keelamist. Asendustäitmist võidakse kohaldada kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (AtSS § 8 lg 1). Need tingimused on täidetud. Seega ei ole asendustäitmise rakendamiseks takistusi. Kohtu arvates tuleb asendustäitmine lugeda lõppenuks ettekirjutuse täitmisega, so antud juhul ehitise ebaseadusliku osa lammutamisega. Selliselt on täitmise lõppemist mõistetud ka kaebajale tehtud hoiatuses („ettekirjutuse saab lugeda täidetuks siis, kui ettekirjutuse järgi lammutamisele kuuluv Supeluse tn 22 paikneva hoone osa on täielikult lammutatud”). Niisamuti nagu on kaebaja arvates lõppenud lammutamisettekirjutuse täitmine on ju realiseeritud ka asendustäitmine, s.o. täitmine kolmanda isiku poolt. Asendustäitmise kulude tasumine seisab väljaspool reaaltoimingut mis asendustäitmise sisuks oli. Asendustäitmise

9 kulude hüvitamise nõue võib olla iseseisva kaebuse esemeks ning AS P ongi vastava kaebuse 07.07.2008 Pärnu Linnavalitsuse 05.06.2008 nõudele „Avaldus seoses 21.08. 2006 Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 722 asendustäitmise lõppemisega Supeluse 22 kinnistul” koostanud ja halduskohtule esitanud. Õige on, et kulude hüvitamise nõue tekib mitte täitekorraldusest endast vaid asendustäitmise faktilisest läbiviimisest ja sellega seotud kulude kandmisest. Kuivõrd asendustäitmine on lõpule viidud ja seda pole enam võimalik keelata ning ka asendustäitmise kohaldamiseks puudusid takistused mis omakorda välistab toimingu õigusvastasuse, tuleb nõue jätta rahuldamata.

AS P on taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 35 400 krooni + riigilõiv 80.00 krooni. Pärnu Linnavalitsus taotleb kaebajalt menetluskulusid summas 66 470. 00 millest oleksid aga maha arvatud asjast eraldamisele läinud kahele uuele kaebusele vastuse koostamise kulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Seetõttu AS P esindaja taotlust vastustajalt kantud menetluskulude väljamõistmiseks ei rahuldata. Pärnu Linnavalitsuse taotluse puhul tuleb arvestada, et haldusülesandeid täitval asutusel ei ole halduskohtumenetluses keelatud kasutada advokaadi õigusabi, kuid advokaadi abi kasutamine peab HKMS § 93 lg-st 5 tulenevalt olema vajalik ja põhjendatud. Vaidlustatud hoiatuse ja keelamisnõuete sisu ja vaidluse keerukust arvestades ei olnud välise õigusabi kasutamine vajalik. Linnavalitsus oleks pidanud iseseisvalt suutma ennast kohtumenetluses esindada. Tegemist oli kaebusega teavitamistoimingule mille perspektiivitust selgitas ringkonnakohus juba esmase õiguskaitse taotluse kohta tehtud määruses ning lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramise puhul on tegemist haldussunni seadusega põhjalikult reguleeritud formaliseeritud menetlusega, mis ei ole vastustaja spetsialistidele orienteerumiseks üleliia keeruline.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 kohus

o t s u s t a s:

1. Jätta AS P kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata.

2. Pärnu Linnavalitsuse kohtukulud jätta tema enda kanda.

Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest.

Aivar Koppel, halduskohtunik