3-08-1649/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-08-1649

Haldusasi

OÜ GHSS Kinnisvara kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 30.05.2008 maksuotsuse nr 12-

5/502 tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ GHSS Kinnisvara;

Esindaja: Sven Soeson;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus:

Esindaja: Sven Veltmann.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) 30.05.2008 maksuotsusega

nr 12-5/502 määrati OÜ-le GHSS Kinnisvara täiendavalt käibemaksu kokku summas 580 751

krooni, tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt kokku summas 351 709 krooni, töötasudelt

arvestatud sotsiaalmaksu 256 638 krooni ja kinnipeetavat tulumaksu 172 067 krooni ning otsustati

vähendada maksuvaba käivet kokku 824 878 krooni võrra.

2. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et kaebuse esitaja on jätnud deklareerimata 18%-

lise käibemaksuga maksustatava käibena Õle tn 33 asuvate korterite nr 1 ja nr 4 ning sellelt

tasumisele kuuluva käibemaksu 344075 krooni. Maksuhaldur leidis, et kuigi seaduse kohaselt on

tegemist maksuvaba käibega, on kaebuse esitajal käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lõike 1 teisest

lausest tulenevalt kohustus käibemaks tasuda, kuivõrd nimetatud korterite müügilepingutest

nähtuvalt sisaldas korterite müügihind ka käibemaksu. Samuti leidis maksuhaldur, et 18%-lise

käibemaksuga maksustatavaks käibeks oli kaebuse esitaja poolt sõiduauto rendile andmine, millelt

tulnuks deklareerida ja tasuda käibemaksu 3450 krooni. Samas leidis maksuhaldur, et Õle tn 33

elamus asuvate korterite puhul ei ole kaebuse esitaja osutanud kortereid ostnud isikutele eraldi

renoveerimisteenuseid. Seetõttu vähendas maksuhaldur kaebuse esitaja poolt deklareeritud

maksustatavat käivet eelnimetatud elamus väidetavalt teostatud renoveerimisteenuste maksumuse

ehk 251 500 krooni võrra. Samas asus seisukohale, et kuivõrd Õle tn 33 asuvate ülejäänud korterite

(v.a. korterid nr 1 ja 4) müük kujutab endast maksuvaba käivet, siis on ka Õle tn 33 renoveerimise

ja ülalpidamisega seotud kulud sellised, mida ei ole tehtud maksustatava käibe tarbeks ning kaebuse

esitajal puudus neilt kuludelt tasutud käibemaksu (368796+27223 krooni) sisendkäibemaksuna

maha arvamiseks. Lisaks leidis maksuhaldur, et kaebuse esitaja on põhjendamatult arvanud

sisendkäibemaksu (32904) maha ka erinevate ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning samuti ka

2006. aasta augustist novembrini tehtud kuludelt, mille kohta ei esitatud maksuhaldurile konntrolli

käigus dokumente, mille pinnalt olnuks võimalik tuvastada, millest maha arvatud sisendkäibemaks

koosnes.

3. Teiseks leiti maksuotsuses, et kaebuse esitaja ettevõtlusega mitteseotud kuludeks tuleb lugeda

207 763,60 krooni ulatuses tehtud kulud, mis seondusid Põdrakanepi tee 19 asuvasse elamusse

soetatud esemete ja materjalidega, samuti OÜ-le Mr Solver tehtud väljamaksed ning kaebuse esitaja

poolt 2006. aasta augusti ja novembrikuu vahelisel perioodil tehtud väljamaksed. Viimased luges

maksuhaldur ettevõtlusega mitteseotuks, kuivõrd kaebuse esitaja ei esitanud nende väljamaksete

kontrollimist võimaldavaid dokumente. Eelnimetatud väljamaksed otsustas maksuhaldur

maksustada tulumaksuga.

4. Kolmandaks OÜ GHSS Kinnisvara poolt Sven Soesonile väidetavalt laenuna antud summat

tuleb käsitleda Sven Soesoni palgatuluna ning see üksikisiku tulu- ja sotsiaalmaksuga.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

5. 19.08.2008 esitas OÜ GHSS Kinnisvara Tallinna Halduskohtule kaebuse PTMK 30.05.2008

maksuotsuse nr 12-5/502 tühistamiseks. Eelnevalt Maksu- ja Tolliametile esitatud vaide oli

vaideorgan rahuldamata jätnud. Kaebaja ei nõustu maksuotsusega ning selles toodud järelduste,

seisukohtade ja faktiliste asjaoludega ja vaidlustab maksuotsuse täies ulatuses. Kaebaja märgib, et

MTA ei ole esitanud põhjendusi vastuargumentidele, vaid väitnud, et maksumaksja on esitanud

hooletusest ja tahtlikult informatsiooni, mida ei saa aluseks võtta. Maksuhalduri selline seisukoht

on väär ja ekslik. Samuti ei ole kaebaja saanud maksuhaldurilt korraldust, mis oleks täitmata jäänud

ning kõik dokumendid, mis vaidega esitati, olid maksuhaldurile üle antud.

6. Kaebaja selgitab esiteks, et on maksumaksjana korduvalt väljendanud soovi saada kõik

maksumenetlusega seonduv informatsioon kirjalikult. Eeltoodust tulenevalt asub kaebaja

seisukohale, et vastustaja on õigustatud küsima informatsiooni ainult kirjalikult. Seda eelkõige

põhjusel, et telefoni teel esitatavate taotluste puhul on nende seaduslikkus küsitav ja samuti on

maksumaksja halvemas olukorras, võrreldes kirjaliku haldusakti seaduslikkuse kaalumise

võimalusega. Seetõttu on rahandusministrile antud volitusnorm riiklike maksude maksuhaldurile

elektrooniliselt edastatavate dokumentide formaadi- ja allkirjanõuete ning muude elektroonilisele

teabevahetusele maksumenetluses esitatavale nõuete kehtestamiseks. Vastustaja ei ole pidanud kinni

rahandusministri 19.12.2002 määrusega nr 149 kehtestanud määrusest „Maksuhaldurile elektroonilisel

teel esitatavate dokumentide formaadi- ja allkirjanõuded ning muud elektroonilisele teabevahetusele

esitatavad nõuded maksumenetluses ning riigi-, valla- ning linnaasutuse poolt elektroonilisel teel

esitatavate deklaratsioonide ja muude dokumentide nimekiri“. Eeltoodust tulenevalt on kaebajale

arusaamatu, milliseid dokumente ja andmeid ei ole ta esitanud, sest kõik nõutud dokumendid on

eelnevalt esitatud MTA-le. Ka vaideotsuses ei ole täpsustatud, milliste eelnevalt esitamata

dokumentidega on tegemist.

7. Antud revisjoni käigus on helistatud muuhulgas kaebaja juhatuse liikme Sven Soesoni isale

Heldur Soesonile ja teistele isikutele. Kaebaja tegi seetõttu maksuhaldurile käesoleva asja raames

kaebuse ja järelpärimise, kuid sellele ei ole veel vastust saabunud. Kaebaja soovib lisada, et MKS §

75 lõike 1 kohaselt määrab maksuamet revisjoni ulatuse korraldusega, kuid maksuotsus ei kattu

revisjoni ulatusega ja on seetõttu täies ulatuses ebaseaduslik. Ka on kaebaja seisukoha kohaselt

MTA meelevaldselt viidanud Riigikohtu 14.11.2007 lahendile nr 3-3-1-47-07. Kohtulahendist

nähtuvalt on isikule korduvalt esitatud sunniraha tasumise kohustus. Kaebaja leiab, et eeltoodud

kohtulahendile ei saa tugineda, kuna kohtulahendis oli maksuamet dokumente eelnevalt nõudnud ja

neid ei esitatud kohustavast haldusaktist hoolimata. Käesolevas asjas on kaebaja kõik MTA poolsed

korraldused täitnud, seega jääb arusaamatuks, millisele korraldusele on vaideotsuses viidatud. MTA

ei ole järginud maksukorralduse seaduses (edaspidi MKS) sätestatud dokumendi kättetoimetamise

nõudeid.

8. Maksuotsuses määras maksuhaldur käibemaksu kokku summas 580 751 krooni ja leidis, et

renoveerimisteenust ei ole eraldi teenusena osutatud. Maksuhalduril puudus seadusest tulenev alus

MKS § 84 kohaldamiseks. Kaebaja selgitab, et tehingute reaalne sisu tuleneb 10 korteriomandi

müügist, kuna kõik ostjad ei ole soovinud tellida renoveerimisteenust müüja poolt, vaid on teostanud

renoveerimise iseseisvalt. Samuti on tehingu reaalseks sisuks korteriomandite moodustamine, kuna

GHSS Kinnisvara OÜ omandas kinnistu, millel paiknes kaks elamut, jagas need korteriomanditeks,

renoveeris vastavalt tellimusele vajalikul määral ja müüs korteriomandid. Maksuhalduri seisukoht

siinjuures on vastuoluline ja arusaamatu: ühelt poolt tuuakse välja, et tuvastamist vajab tehingu

reaalne sisu (renoveerimisteenuse mitteosutamine); samas ei täpsustata, millisest tehingust on räägitud

ja viidatakse, et müüja ei ole deklareerinud lepingust tulenevat tasumisele kuuluvat käibemaksu.

Maksuhaldur ei ole ka näidanud, millist tehingut peaks kohaldama, kui renoveerimisteenuse tehing

ei ole kehtiv. Müüja ei oleks tegelikkuses korteriomandit müünud sellistel tingimustel, nagu MTA

ostu-müüki mõistab. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduril puudus käesoleval juhul võimalus

kasutada tehingu reaalse majandusliku sisu hindamist ja pole tõestatud, et renoveerimise osas arvete

koostamine ja esitamine on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kaebaja on

renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu ning kinnisvara müük on antud juhul käibemaksuvaba.

9. Maksuhaldur on veel leidnud, et renoveerimisarved on fabritseeritud, kuna kõik ostjad ei ole neid

kätte saanud. Kaebaja selgitab, et renoveerimisarvete tagantjärele fabritseerimine ei ole võimalik, kuna

need on tähtaegselt deklareeritud. Arve kehtivus ei sõltu asjaolust, kas see antakse teisele poolele

tähitud kirjaga, allkirja vastu, e-maili teel või antakse tehingut vahendanud maaklerile edasiandmiseks.

Samuti ei oma arve kehtivus tähtsust tehingu sisu kindlaksmääramisel.

10. Maksuhaldur on toonud ühe põhjendusena välja, et korteriomandi ostu- müügilepingusse oli

märgitud, et korteriomandi hind sisaldas käibemaksu ning sellest tulenevalt peab maksumaksja

tasuma kogu tehingult käibemaksu, kuigi seadus maksumaksjat selleks ei kohusta. Kuna lepingus

sisaldub, et ostusumma sisaldab käibemaksu, siis on järelikult jäetud käibemaks deklareerimata.

Kaebaja arvates puudub eeltoodud sättel seos MKS § 84 tehingu reaalse sisu kontrollimisega.

Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 27 lg 2 punkti 3 kohaselt on käibedeklaratsiooni kohustatud

esitama KMS § 3 lõike 6 punktis 2 nimetatud isik tehingu puhul, mille kohta ta on esitanud arve või

muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma. KMS § 3 lg 6 punkti 2 kohaselt

peab käibemaksu maksma ka maksukohustuslasena registreerimata isik tehingult, mille kohta ta on

esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma. MTA

käibemaksuregistrist nähtuvalt on GHSS Kinnisvara OÜ alates 06.04.2006 käibemaksukohuslasena

registreeritud ning seega ei ole GHSS Kinnisvara OÜ kohustatud käibedeklaratsiooni esitama ja

eeltoodud säte ei ole tema suhtes kohaldatav. Maksuhaldur on viidanud justkui KMS § 38 lõikele 1,

mille kohaselt peab tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastanud arvele või muule dokumendile

seaduses sätestatut eirates, kuid eeltoodud säte ei ole kohaldatav (eeldusel, et tegemist on

müügidokumendiga ja käibemaksusumma märkimisega), kuna isik ei ole kohustatud esitama

käibemaksudeklaratsiooni ja seega ei saa ta maksta ka käibemaksu. Kohustus deklareerida ja

kohustus tasuda on ikkagi sätestatud kooskohustusena. Ei ole loogiline, et deklareerimiskohustuse

puudumise korral on ainult kohustus tasuda ja vastupidi. Kaebaja leiab, et selle sätte eesmärgiks on

garanteerida käibemaksu saamine juhul, kui väljastatakse arve sisuga dokument, näiteks

ettemaksuarve. Kaebaja selgitab, et antud juhul ei ole märgitud ostumüügilepingusse

käibemaksusummat, tegemist on üksnes deklaratiivse sättega, et ostuhinnas sisaldub käibemaks,

mille kohta koostati ja esitati remonditööde ulatuses arve. Samuti ei ole arvestatud ostu-

müügilepingut tervikuna tehingu sisu kindlaksmääramisel. Kaebaja märgib, et lepingu lisas on olemas

viimistlustase, samuti oli müügikuulutuses kirjas, et siseviimistluse tellimisel lisandub siseviimistluse

maksumus.

11. Renoveerimise osas märgib kaebaja, et KMS § 1 lg 3 punkti 3 kohaselt on teenus ettevõtluse

korras hüve osutamine ning lõike 5 kohaselt on võõrandamine kauba valduse üleandmine koos

kauba juhusliku hävimise riisikoga ja õigusega kasutada kaupa ning sellega seotud majanduslikke

hüvesid omanikuna, sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest. OÜ GHSS Kinnisvara ostis Õle 33

kinnistu, millel paiknes 2 hoonet, jagas hooned korteriomanditeks ning võõrandas need. Vastavalt

ostja soovile teostati ka renoveerimisteenus, mille kohta koostati eraldi arve ja peeti eraldi

käibemaksuarvestust. Kuigi asjas on tuvastatud, et korteriomandid renoveeriti vastavalt ostja

soovidele, ei ole maksuhaldur tuvastanud ega põhjendanud võõrandamise momenti. Ostjal ei oleks

korteriomandi omandamisel olnud võimalik koheselt kasutada selle hüvesid ehk seal sees elada, kuna

kaebaja teostas renoveerimisteenuse vastavalt ostja soovidele. Tõlgendades ja vaadeldes KMS § 1

lõikeid 3 ja 5 koosmõjus selgub, et renoveerimata korteriomandi võõrandamise näol oli tegemist

müügiga ja renoveerimise näol teenusega, kuna alles pärast renoveerimist oli võimalik ostetavat asja

tarbida. Kaebaja arvates on kõige õiglasem arvestada renoveerimiskulu ja siseviimistlust eraldi, kuna

lisaks korteriomandile renoveeriti ka kõikidele ühiselt kuuluvaid osasid, mille läbi loodi lisaväärtus.

Kaebaja arvates ei ole seaduse mõttega kooskõlas ja õiglane käibemaksustada koguhinda, arvestades,

et maksumaksja arvestas renoveerimishinnana ca 5000 krooni ühele ruutmeetrile.

12. Kaebaja leiab, et MTA seisukoht, mille kohaselt tuleb tasuda käibemaks kogu müügisumma

pealt, kuna ostu-müügilepingus on märgitud, et hind sisaldab käibemaksu, on väär. Kaebaja

selgitab, et notarid soovisid selle lause lisada, kuna tavaliselt on korteriomandi müügi puhul tegemist

uue korteriomandiga, millele müüja peab lisama käibemaksu. Notari soovisid sellise klausliga kaitsta

ostjat hilisema käibemaksusumma lisamise eest. Kui ostjad soovisid renoveerimisteenust, koostati

neil arve, kus toodi välja ruutmeetri renoveerimismaksumus ja vastavalt sellele peeti ka

käibemaksuarvestust. Kaebaja mäletab, et küsis notarilt lause kohta selgitust ning notar selgitas, et

kaitseb ennast ja ostjat vaidluste eest. Selline seisukoht on loogiline, kuna notar ei tea müüja

käibemaksukohustust ja tal ei ole võimalust seda ka tuvastada (puudub võimalus tuvastada, kas

parendused on ületanud 10 % või mitte). Mitmed Õle 33 korteriomandid võõrandati ka ilma

renoveerimiseta ning sellisel juhul ei saanud ostja korteriomandit kasutada enne, kui ta oli teostanud

selles remondi. Kaebaja märgib, et hoolimata sellest, kas ostja oli arve saanud või mitte, on müüja

poolt väljastatud arve kehtiv käibemaksuarvestuses.

13. Kaebaja ostis kinnistu käibemaksuta ja müügi käibemaksustamisel kaotab käibemaks mõtte, kuna

käibemaks on lisandunud väärtuse maks. Antud juhul aga arvestatakse käibemaksu kogutehingult,

kuigi seda peaks arvestama (juhul kui müük oleks käibemaksustav) lisandunud väärtuse vahelt ehk

soetusmaksumuse ja müügihinna vahelt. Kaebaja leiab, et on täitnud seadust ja väljastanud KMS §

37 lõike 1 kohaselt arve, kuid maksuhaldur ei ole nimetatud arvega arvestanud, viidates deklaratiivsele

lausele ostu-müügilepingus. Kokkuvõtlikult ei ole maksuhaldur järginud MKS § 11 lõikes 1 toodud

põhimõtet kontrollida kõiki asjas tähendust omavaid, nii maksukohustust suurendavaid kui

vähendavaid, asjaolusid.

14. Sõiduauto osas märgib kaebaja, et sõiduauto on välja renditud vastavalt lepingule, kus puudub

põhjendus vahepealsete arvelduste tegemiseks ning seega on määratud käibemaksusumma alusetu.

KMS § 29 lg 4 viimase lause kohaselt arvatakse sõiduauto, selle tarbeks soetatud mootorkütuse ja

sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks maha, sõltumata selle ettevõtluses kasutamise

osatähtsusest. Kaebaja märgib siinjuures lisaks, et arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus.

15. Kaebaja selgitab üürnike osas, et üürnikud elasid remonditavas majas, millega seotud

ebamugavuste tõttu ei kohaldatud neile täisüürimäära. Üürileandja on kohustatud varustama

üürnikke elamiskõlbliku pinnaga ning on selge, et kui maja renoveeritakse, siis ei ole seal võimalik

sees elada. Seega oli tegemist kompromissiga, kuna üürnikega ei saanud üürisuhet lõpetada, kuid

maja pidi renoveerima. OÜ-le GHSS Kinnisvara on laekunud täpselt niipalju üüri, kui on kantud

kaebaja arvele. Maksuhaldur ei ole siinjuures tõendanud kaebajale üürnike poolt sularahas üüri

tasumist, samuti puudub kaebajal motiiv sularahas üüri vastuvõtmiseks.

16. Järgmiseks selgitab kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt määratud tulumaksu asjaolusid.

GHSS Kinnisvara OÜ on kasutanud Põdrakanepi tee 19 hoonet ja krunti ning Kaarli pst 11-44

asuvat nõupidamisruumi vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule ning teostatud kulutused on

üürileandjaga kooskõlastatud. Üürilepingu 02.05.2007 sõlmitud lisa kohaselt on OÜ GHSS

Kinnisvara soetanud mööblit ja paigaldanud selle Kaarli pst 11-44 aadressile. 05.02.2007 üürilepingu

lisa kohaselt paigaldati spetsiaalpuidust riiulid arhiiviruumi. 05.03.2007 sõlmitud üürilepingu lisa

kohaselt tegi üürnik kaminatöid aadressil Põdrakanepi tee 19. 06.12.2006 sõlmitud üürilepingu lisa

kohaselt soovis üürnik paigaldada lisamööbli Kaarli pst 11-44 aadressile. 06.12.2006 sõlmitud

üürilepingu lisa kohaselt soovis üürnik asendada tavalise teleri reklaami näitamise jaoks parema teleriga

ja paigaldas selle stendile. 03.01.2007 sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt soovis üürnik paigaldada

duširuumi uksed puhkenurka aadressil Põdrakanepi tee 19 ning 06.12.2007 sõlmitud lisa kohaselt

paigaldas GHSS Kinnisvara OÜ sauna puidu. 05.12.2006 üürilepingu lisa kohaselt paigaldas GHSS

Kinnisvara OÜ trepikäsipuud aatriumile aadressil Põdrakanepi tee 19. Maksuhaldur on valesti

järeldanud, et GHSS Kinnisvara OÜ-l puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus toodud

kulutustelt, kuna tehtud kulutused olid tehtud renditavasse ruumi. Käesoleval ajal on lepingud

lõppenud. Kaebaja leiab, et kulutused olid kooskõlas tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 32

lõigetega 1 ja 2. Parendused olid seotud ka tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 13 lõikega 1, kuna

GHSS Kinnisvara OÜ-l oli plaanis järgmised objektid ise ehitada ning selleks palgata töötajad ja

investeeringud tehti eelkõige tulevikku silmas pidades. Kaebaja rentis Põdrakanepi tee 19 kinnistut ja

elamut osaliselt kuni kasutusloa saamiseni. GHSS Kinnisvara OÜ pidi tasuma renti kuus 20 600

krooni ja vastavalt lepingule kuulus tasu kogusummana tasumisele hiljemalt rendiperioodi lõppedes.

Vastavalt lepingule lisandus tasu kommunaalteenuste eest, mille eest üürileandja ei ole veel

käibemaksuga arveid esitanud. Tehtud parendused kuulusid tasaarvestamisele rendileandjaga rendi ja

kõrvalkuludega. Üürileping kehtis Kaarli pst 11-44 korteriomandi osas kuni 03.12.2007 ja

Põdrakanepi tee 19 osas kuni mai lõpuni 2008. Seega kuulus tasumisele üür 367 200 krooni, millele

lisandusid kõrvalkulud. Maksuhaldur on maksuotsuses toonud välja, et ettevõtlusega mitteseotud

kulud on summaliselt 215 711 krooni, mis on väiksem kui üürikulu. Seega on tehtud parendused

proportsioonis ja kooskõlas kokkulepetega.

17. Maksuamet on käsitlenud perioodil 08.08.2006 kuni 26.03.2007 tehtud väljamakseid summas

600 955 krooni juhatuse liikme tasudena Sven Soesonile, mille pealt on arvestatud tulumaks ja

sotsiaalmaks. MTA on toonud ühe põhjusena välja asjaolu, et detsembrist 2005 ei ole Sven Soeson

palgatulu saanud. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja aru, et maksuhalduri meelest oli Sven

Soesonil hädavajalik maksta endale töötasu. Kaebaja selgitab, et Sven Soesoni kontoväljavõttelt

alates 01.01.2003 nähtub, et Sven Soeson on oma kontolt välja võtnud sularaha summas 1 624

541,67 krooni. Eeltoodud raha on saadud SEB Ühispanga laenu väljamaksetelt, samuti müüs Sven

Soeson korteriomandi aadressil Pärnu mnt 6-12a üldpinnaga 109,7 m2. Seega puudus kaebaja

seisukoha kohaselt Sven Soesonil motiiv ja pakiline vajadus palgatulu järele sellel perioodil, kuna

eluks vajalikud vahendid olid piisavad. Ühe argumendina tõi maksuhaldur välja asjaolu, et palka

maksti seetõttu, et puudusid töötajad. Kaebaja arusaama kohaselt kinnitab eeltoodu pigem asjaolu, et

kuna töötajad puudusid, siis palka ei makstud.

18. Kaebaja selgitab, et väljamaksete näol on tegemist on laenu tagasimaksetega. Sven Soeson tasus

OÜ GHSS Kinnisvara laenu OÜ-le MR Solver, mis anti Õle 33 kinnistu ostmiseks. Seda laenu on

kaebaja osanikule jõudumööda tagastanud ning maksuhalduri vastupidine seisukoht ei ole loogiline.

Maksuotsuses ei ole ka põhjendanud, miks maksuhalduri meelest tehti väljamaksed töötasuna,

mitte dividendimaksena ning miks ei arvestatud laenu tagastamise selgitust, vaid eeldati, et see on

töötasu, kuigi sellelt ei deklareeritud sotsiaalmaksu ega tulumaksu. Kaebaja leiab, et maksuhalduri

seisukohad on vastuolulised ja esitab uuesti dokumendid maksuhalduri poolt toodud lisades näidatud

kannete osas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ning vaidleb neile vastu, paludes jätta kaebuse

rahuldamata. Esiteks on kaebaja leidnud, et maksuhaldur ei ole nõudnud teavet, mille mitte

esitamist ettevõttele ette heidetakse. Samuti väidab kaebaja, et ei ole MTA korraldusi saanud.

MTA-le jääb siinjuures selgusetuks, millise teabe mittenõudmist kaebaja maksuhaldurile ette

heidab. Vastustaja on edastanud kaebajale 30.01.2008 korralduse nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008

korralduse nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat informatsiooni ja teavet (ostuarved,

müügiarved, lepingud ja käibemaksukontode väljavõtted). Revident Jelena Pupkova on korduvalt

palunud informatsiooni, samuti on MTA isiku teavitamiseks nõuded ning korraldused edastanud

elektrooniliselt (e-kirjad 04.12.2007, 17.12.2007, 03.12.2008, 15.01.2008, 22.01.2008, 08.02.2008,

18.02.2008, 04.03.2008), kuid kaebaja on vastanud maksuhalduri nõuetele vaid osaliselt.

20. Kaebaja ei ole selgitanud, mis põhjustel oleksid maksuhalduri poolsed korraldused jäänud

temani jõudmata. Olukorras, kus maksuhaldur on omapoolselt informatsiooni saamise eesmärgil

isiku teavitamist dubleerinud, teavitades isikut nii e-kirja kui lihtkirja vormis, ei ole maksuhalduri

hinnangul võimalik tugineda asjaolule, et isik pole mingil põhjusel e-kirja või lihtkirja kätte saanud.

E-kirjad on edastatud aadressile sven@jurist.ee ja sven@aaloe.ee, mis on maksuhaldurile

teadaolevad (vastavalt maksukohustuslaste registrile ja Sven Soesoni antud informatsioonile) OÜ

GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni e-posti kontaktaadressid. Riigikohus on lahendi 3-

2-1-123-07 punktis 12 väljendanud seisukohta, et e-postiga saadetud teate saab lugeda

kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Lihtkirjaga

edastatud teabe osas on Riigikohus väljendanud lahendi 3-3-1-10-04 punktis 14 seisukohta, et

juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest

juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab

juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Seda

peab juriidiline isik arvestama ka juhatuse liikmete ja töötajate puhkuste korraldamisel. Eelnevast

tulenevalt on MTA seisukohal, et isikule ei saanud jääda selgusetuks ja kättesaamatuks

maksuhalduri poolsed nõuded informatsiooni saamiseks. Samuti leiab MTA, et käesoleval juhul ei

ole tõendatud informatsiooni isikuni mittejõudmine. Maksuhalduri arvates ei ole mõeldav, et

normaalset majandus- ja kutsetegevust omav äriühing annab oma äritegevust puudutavas

küsimuses teadlikult kolmandatele isikutele (sh Maksu- ja Tolliametile) välja kontaktandmed, mis ei

funktsioneeri. Seetõttu on käesoleval juhul võimalik rääkida üksnes kaebaja tahtmatusest

informatsiooni anda. Vastustaja lisab, et kaebaja on ka kohtule esitatud dokumentides märkinud

oma e-posti aadressiks sven@jurist.ee, mis on sama, millele revident informatsiooni edastas.

21. Kaebaja oli seisukohal, et maksumenetluses esitati kõik asjassepuutuvad ja nõutud tõendid ning

vaidemenetluses esitati täiendavaid tõendeid, mida kaebaja pidas oma positsiooni kaitseks

vajalikuks esitada. MTA selle seisukohaga ei nõustu, kuna kaebaja jättis täitamata korraldused

30.01.2008 nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 nr 12-2.1/4198, milles paluti informatsiooni. Ettevõte

esitas kogu vastavasisulise informatsiooni alles vaidemenetluses ehk olukorras, kus läbi

maksuotsuse motiveeringu oli maksuhalduri positsioon isikule detailselt teada. MTA hinnangul on

ebatõenäoline, et nimetatud materjalid (laenulepingud, üürilepingud ja nende lisad ja kassa

sissetuleku orderid) eksisteerisid enne maksumenetluse lõpetamist, sest vaatamata korduvatele

maksuhalduri poolsetele korraldustele teabe esitamiseks, jättis isik korraldused täitmata. Samuti ei

ole kaebaja pidanud vajalikuks põhjendada materjalide varasemat esitamata jätmist. MTA toonitab

Riigikohtu lahendi 3-3-1-47-07 seisukohta, milles on rõhutatud, et maksukohustuslane saab vaide-

või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust

vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest

või hooletusest. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus vaide

esitaja on tahtlikest maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse

tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses.

22. Vastustaja selgitab käibemaksukohustusega seonduvalt, et maksuotsuses on üheselt ja selgelt

kirjeldatud, miks maksuhaldur asus kontrolli tulemusel seisukohale, et käesoleval juhul ei ole OÜ

GHSS Kinnisvara osutanud renoveerimistöid müüdud korteriomandite osas eraldi teenusena.

Vastustaja seisukohta kinnitavad nii korteriomandite müügilepingud kui korteriomandite ostjaks

olnud isikud. Arveid eraldi renoveerimistööde eest korteriomandi ostnud isikutele ei esitatud,

arved kajastusid üksnes maksudeklaratsioonides. MTA seisukohta kinnitab ka fakt, et vastavalt

KMS § 37 lõikele 3 pole teenuse müüjal kohustust füüsilisele isikule võõrandatud kauba või

teenuse puhul arvet väljastada, kui tegemist on KMS § 16 lõigetes 1 või 2 sätestatud kauba

võõrandamise või teenuse osutamisega. Asjaoluga, et väidetavalt eraldi teenusena osutatud

renoveerimistööde käive on deklareeritud õiges perioodis, ei ole võimalik tõendada, et tegemist on

reaalselt, raamatupidamises kajastatud kujul aset leidnud tehingutega.

23. MTA-le jääb selgustetuks ka kaebaja poolt tegeliku majandusliku sisu tuvastamise sidumine

MKS §-ga 84. Maksuotsuse õiguslikuks aluseks ei ole võetud MKS § 84, samuti ei ole seda

mainitud maksuotsuses. MKS § 84 rakendamine eeldab maksuhaldurilt kõrgendatud

tõendamiskoormust (sh ka isiku tahtluse tuvastamist) ning detailset maksudest kõrvale

hoidumiseks tehtud tehingutele hinnangu andmist. Seega MKS § 84 rakendamisel tuleb

maksuotsuses kajastada konkreetsed tehingud ja nende ümberhindamise alus. Vaidlusaluses

maksuotsuses seda tehtud ei ole, antud juhul on oluline üksnes asjaolu, et renoveerimistööd

kirjeldatud kujul aset ei leidnud ja sisaldusid juba isikutele müüdud korterite lõplikus müügihinnas.

24. MTA hinnangul on ettevõtte kajastanud käibedeklaratsioonil tehinguid, mis on tehtud

maksuvaba käibe tarbeks ja selle osana, seega ettevõttel puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigus vastavalt KMS § 29 lõikele 1. Igal tehingul, mis omab maksukohustuse tekkimise,

suurenemise või vähenemise seisukohalt tähtsust, peab esinema tegelik väljund. Maksuobjektiks ei

ole mitte õigustoiming ega selle tulemusel tekkinud õigussuhe, vaid majandustehing, millega

kaasneb muudatus maksumaksja või kolmanda isiku varades ja kohustustes ehk väidetavad

tehingud ei tohi olla aset leidnud üksnes paberil. Käesoleval juhul MTA ei vaidlusta asjaolu, et

renoveerimistööd on aset leidnud, kuid need on sooritatud maksuvaba käibe tarbeks

(korteriomandi ostu-müügi lepingust tuleneva põhikohustuse tarbeks, olles müügitehingu

lahutamatuks osaks) ning seega puudub kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

Käesoleval juhul puudub võimalus olemasolevate tõendite pinnalt nõustuda kaebuse esitaja

vastupidise väitega. MTA maksuotsuses ei ole õigusliku alusena viidatud MKS § 84 kohaldamisele,

vaid käesoleval juhul omavad ettevõttele täiendava maksukohustuse määramise seisukohalt

tähtsust asjaolud, et OÜ GHSS Kinnisvara on kajastanud raamatupidamises tehinguid viisil, mida

seadus ei võimalda ja renoveerimistöid ei ole osutatud eraldi teenusena.

25. MTA on maksuotsuses näidanud, et kogutud tõendite alusel on tekkinud isikul käibemaksu

osas täiendav maksukohustus ning OÜ GHSS Kinnisvara on jätnud maksukohustused õigeaegselt

täitmata. Näiteks kajastab E. T. korteriomandi müügileping fakti, et korteriostuhinnas kajastub ka

18% käibemaks. Kuna isik on korterit ostes tasunud käibemaksu, kuid seaduse alusel peaks olema

tegemist maksuvaba käibega, siis peab OÜ GHSS Kinnisvara KMS § 38 lõike 1 alusel tasuma

riigieelarvesse käibemaksu. Täpselt samade tingimuste alusel kuulub maksustamisele ka A. V.le

müüdud korteriomand, kuivõrd müügitehingu dokumendis on kajastatud, et korteriomandi

müügihinnas kajastub 18% käibemaks. Lisaks on kaebaja jätnud tasumata käibemaksu sõiduauto

rendikäibelt. Kaebuse esitaja on toonud selle põhjenduseks asjaolu, et rendikäibe arvestamine

toimub ühe aastases perioodis. Kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi sisulist tõendit, millele tuginedes

on võimalik asuda seisukohale, et sõiduki BMW 320 rentimine toimub aastases perioodis (v.a

juhatuse liikme vastavad selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel sõlmitud kasutuslepingust ei

nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub OÜ Mortimeri vara

kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele lisatud 5,25 %. OÜ

Mortimeri juhatuse liige Tahvo Laansoo on samuti kinnitanud, et OÜ Mortimeri tasub jooksvalt

sõiduauto liisingumakseid. MTA on seisukohal, et tegu on käibega teenuse osutamisest ettevõtluse

raames vastavalt KMS § 4 lõikele 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18%

käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le 15.

26. Kaebajal esineb rikkumine ka selles, et OÜ GHSS Kinnisvara on sisendkäibemaksu osas teinud

mahaarvamisi kulutuselt, mis kontrolli tulemusel on leiti olevat ettevõtlusega mitteseotud

(Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-44 aadressidele soetatud kaubad). Ettevõte ei esitanud

kontrollperioodil ainsatki tõendit, mis oleks kontrollperioodil kinnistanud, et ruume asukohaga

Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-44 kasutatakse ärilisel eesmärgil. Seda ka hoolimata faktist, et

isikul paluti korduvalt nimetatud informatsioon MTA-le edastada. Arvestades asjaolu, et

kinnistusraamatu andmetel on Põdrakanepi tee 19, Tallinn omanikuks H.-H. K. S., kes on OÜ

GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni abikaasa ning Kaarli pst 11-44 omanikuks on

äriühing OÜ Sven Soeson Konsultatsioonid, siis ei ole vastustaja hinnangul kõrvaldatud kahtlus, et

nimetatud kaupu soetati OÜ GHSS Kinnisvara ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel.

Maksukohustuslase poolt vaidemenetluse käigus esitatud üürilepingud ning objektidele tehtud

kulutused on vormistatud paberkandjal identselt. Samuti on nimetatud lepingud, nii üürileandja kui

üürilevõtjana, allkirjastanud Sven Soeson. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi

põhjendust, miks OÜ GHSS Kinnisvara ettevõtluse raames oli vaja nimetatud mahus sellised

kulutusi objektidele teha. Nimetatud ruumide ettevõtlusega seotud eesmärkidel kasutamise

selgitused esitab isik alles vaidemenetluses, nagu ka väite, et ruume üüriti. Täiendava argumendina

tuleb arvestada asjaolu, et väidetavat üürimist ning selle tõestuseks olevat üüri maksmist ei kajasta

OÜ GHSS Kinnisvara pearaamat ega ka pangakontode väljavõtted. MTA hinnangul vähendab

usaldusväärsust asjaolu, et enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud

isikute vahel. MTA leiab, et maksumenetluses on leidnud kinnitust, et Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli

pst 11-44 ruume ei ole kasutatud ettevõtlusega seotud eesmärgil ja kaebaja on kõrvale hoidnud tal

lasuvast maksukohustusest.

27. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, mille kohaselt ettevõttel puudub käibemaksu deklareerimise

kohustus, on põhjendamatu. Kaebuse esitaja on ise välja toonud, et OÜ GHSS Kinnisvara on

alates 06.04.2006 käibemaksukohustuslasena registreeritud. Vastavalt KMS § 27 lg 2 punktile 1 on

käibedeklaratsiooni kohustatud esitama maksukohustuslane. OÜ GHSS Kinnisvara puhul on

tegemist maksukohustuslasega KMS § 3 lõike 1 tähenduses. Seega esineb ettevõttel nii

deklareerimiskohustus kui ka maksukohustus 14.12.2006 ja 22.02.2007 sõlmitud korteriomandite

võõrandamistehingute eest. Müügidokumentides on märgitud käibemaksukohustus, arvestamata

asjaolu, et tegemist on maksuvabakäibe objektiks oleva esemega. Vastavalt KMS § 38 lõikele 1

tuleb tasuda käibemaksusumma, mille maksukohustuslane on väljastatud arvele või muule

müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Eelnevast lähtudes esineb OÜ-l GHSS

Kinnisvara käibemaksudeklareerimise kohustus ja selle alusel tuleb tasuda ka käibemaksusumma.

28. Vastustaja rõhutab, et asjaolu, mille kohaselt müügidokumendis ei ole konkreetselt väljatoodud

müügisummat, ei ole käesoleval juhul oluline, sest nimetatud ostu-müügilepingud sisaldavad

konkreetseid võõrandamistehingute kogumaksumust, mille juurde on lisatud täpsustus, et

nimetatud summa sisaldab 18% käibemaksu. Seega füüsilised isikud, kes on korteriomandid OÜ-lt

GHSS Kinnisvara ostnud, on tasunud käibemaksu, kui nad on ettevõttele maksnud lepingus

kajastatud hinna. Tõendiks selle kohta on nii võõrandamistehingu leping, kui korteriomandi

omandanud isikute ütlused. Kaebaja põhjendused, mille kohaselt sätted korteriomandite 18%

käibemaksu kohta lisati notarite nõudel, on paljasõnalised, tõendamata ja põhjendamatud. Isegi

juhul, kui tehinguga seotud isikud sõlmimise hetkel nõudsid vastava sätte lisamist lepingusse, oleks

OÜ GHSS Kinnisvara pidanud viitama, et tegemist on maksuvaba käibega, mis ei kuulu

maksustamisele. Lisaks võõrandati suurem osa korteriomandeid aadressil Õle 33, Tallinn ilma

viiteta 18% käibemaksule. Põhja MTK on seisukohal et kuivõrd kahe võõrandatud korteri puhul

sisaldub korteri müügihinnas käibemaks, siis vastavalt käibemaksuseadusele on OÜ GHSS

Kinnisvara kohustatud selle deklareerima ja tasuma.

29. Vastustaja leiab, et on oma tegudes ja toimingutes järginud uurimisprintsiipi ning teadaoleva

pinnalt selgitanud välja kõik revideeritava maksukohustuslasega seotud asjaolud. MKS §-s 11

sätestatud uurimispõhimõte kuulub maksumenetluses rakendamisele koostoimes MKS §-s 56

sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega. Juhul kui maksukohustuslane rikub

kaasaaitamiskohustust ega avalda temale teadaolevaid ja maksustamise seisukohast tähendust

omavaid andmeid, siis väheneb ka maksuhalduri tõendamiskoormus. Maksuhalduril puudub

võimalus selgitada maksumenetluses välja asjaolusid, mis on teada üksnes maksukohustuslasele

enesele ning mille teadmist ei saa maksuhaldurilt eeldada. MTA on viinud läbi maksumenetluse

uurimispõhimõttest lähtuvalt, kogunud tõendeid nii maksukohustuslaselt, kui kolmandatelt

isikutelt ning tõendeid kogumis hinnates on jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja on jätnud

osaliselt deklareerimata tasumisele kuuluvad maksud, deklareerinud valesti ettevõtte maksustatavat

ning maksuvaba käivet ja maha arvanud sisendkäibemaksu ettevõtlusega seotud kuludelt, mida ei

ole võimalik ettevõtlusega seostada. Kuivõrd kaebuse esitaja ei esitanud maksumenetluses tõendeid

maksukohustust vähendavate asjaolude kohta ega viiteid sellekohaste tõendite olemasolu ja

asukoha kohta, siis puudub antud juhul alus väiteks, nagu oleks maksuhaldur jätnud kogumata,

tähelepanuta või hindamata tõendid, mis välistaksid või vähendaksid kaebuse esitaja

maksukohustust.

30. Kaebaja on esitanud küsimuse, miks ei käsitletud nimetatud OÜ GHSS Kinnisvara sularaha

väljamakseid kui kaebuse esitaja poolt teostatud dividendi väljamakseid. MTA juhib siinkohal

tähelepanu maksuotsuses toodud tabelile 4 ja maksuotsuse lisale 4, kus on kajastatud väljamaksed

perioodide lõikes. Nimetatud graafiku iseloom ja maksukohustuslase puuduvad selgitused, ei

võimalda asuda seisukohale, et tegemist oleks näiteks dividendi väljamaksetega. Samuti ei ole

väljamaksete ulatus, summad ja proportsioonid sellised, mille puhul võiks eeldada, et tegemist on

dividendi väljamaksetega. Ettevõttel puuduvad ka majandusaasta aruanded, mille alusel oleks

võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on ettevõte teinud dividendide väljamakseid. MTA

käsitlust palgatulu osas toetab ka fakt, et Sven Soeson ei ole saanud palgatulu ühestki ettevõttest

alates 2005. aasta detsembrist. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebaja pangakontodelt tehtud rahalisi

väljamakseid tuleb käsitleda kui juhatuse liikme töötasu.

31. Vastustaja analüüsis ka kaebusele lisatud dokumente ja asub seisukohale, et need ei mõjuta

käesoleval juhul maksu määramist, sest kontrolliperioodil on isik esitanud vaid mõned nõutud

dokumentidest ning on vaid osaliselt kaasa aidanud efektiivse ja kiire kontrolli läbiviimisele.

Mitmed korraldused, mis MTA saatis konkreetsele äriühingule dokumentaalsete tõendite või

informatsiooni saamiseks, jäid vastuseta. Kummastav on ka asjaolu, et isik esitas alles

vaidemenetluses maksustamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid. MTA möönab, et see

on küll teatud tingimusel lubatud, kuid hinnanud maksuotsuse aluseks olevaid ja väidele lisatud

dokumente, ei saanud neid vastustaja hinnangul eksisteerida varasemas menetlusetapis. See

süvendab vastustaja kahtlust, et need on vormistatud tagantjärele. Esitatud dokumentides on

toodud näiteks väidetav City24.ee kuulutus (selle puuduseks on asjaolu, et lehekülje väljatrükil

veebilehelt trükitakse ka lehekülje link paberi alaosasse ning kuupäev, kuid kinnisvaraportaali ID

numbri abil ei ole võimalik vastavat kuulutust ka tuvastada). OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liige

Sven Soeson esitas isikliku arvelduskonto väljavõtte perioodi 01.01.2003 kuni 26.03.2007 kohta,

mida ei saa käesoleval juhul lugeda asjassepuutuvaks. Kaebuse esitaja esitas veel ettevõttega MR

Solver OÜ sõlmitud äriruumide üürilepingud ja lisad aadressidel Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst

11-44. MR Solveri puhul on tegemist äriühinguga, mille juhatuse liige kontrolli puudutaval ajal oli

samuti Sven Soeson. Nimetatud fakt süvendab MTA kahtlust, et üürilepingut sellisel kujul ei

saanud varasemalt eksisteerida, sest maksumenetluses seda ei esitatud.

32. Kaebaja esitas teenuste ja kaubaarved ettevõtetelt OÜ Amaate AKM, AS Devest, Sinukodu

Kinnisvara OÜ, Wermstock AS-lt, Lincona põrandakeskuselt, OÜ Velt & Ko, AS EG

Võrguteenus, HHSS OÜ, EF Disaini OÜ, ERGO kindlustuselt ja WooDeco OÜ-lt ja teenuse

arved notaritelt Lia Martens, Robert Kimmel ning Sirje Velsberg. Käesoleval juhul jääb MTA-le

selgusetuks, mida soovitakse nimetatud arvetega tõendada, kaebaja ei ole lisanud ka selgitusi, miks

on nimetatud arved olulised. Kaebaja esitas laenulepingud äriühingutega MR Solver OÜ, DeBesta

Credit OÜ, Aaloe Konsulatatsioonid OÜ, J&S Arendusgrupp OÜ, Merkturv Ehitus OÜ ja Pedase

OÜ. Nimetatud laenulepingud on nii laenuandjana kui laenu saajana allakirjastanud Sven Soeson.

MTA leiab, et Sven Soesonil esineb käesolevas asjas huvide konflikt, sest isik püüab tõendada

kõrvalise isikuna, esindades teisi äriühinguid, asjaolusid, mis on suunatud maksuhalduri poolt

tuvastatu ümberlükkamisele ning võimaliku vastutuse vältimisele, mis tekiks kaebajale tulenevalt

maksumenetluse

resultaadist.

Arvestades

asjaolu,

et

nimetatud

tõendid

esitati

alles

vaidemenetluses, ei ole maksuhalduril kuidagi võimalik asuda seisukohale, et nimetatud

laenulepinguid said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal. Pigem kinnitab see

järjekordselt maksuhalduri seisukohta, et isik on püüdnud maksumenetluses maksuhaldurile

edastada võimalikult vähe teavet ning alles maksotsuse järgselt esitada oma vastuargumendid

maksuotsuses kajastatu pinnalt, jättes nii maksuhaldurile võimalikult vähe aega esitatud tõendeid

igakülgselt kogumis hinnata. Ka tõendite iseloom viitab asjaolule, et nimetatud dokumendid on

vormistatud üheaegselt, sest dokumendid on erinevate äriühingutega sõlmitud tehingute osas

äravahetamiseni sarnased või erinevad mõnes detailis. Vastustaja leiab, et olukorras, kus OÜ

GHSS Kinnisvara on jätnud täitmata mitmed MTA korraldused informatsiooni ja teabe

esitamiseks, ei ole võimalik eeldada, et isikul puudus tahtlus. Kuivõrd kaebaja on

kaasaaitamiskohustust rikkunud, ei ole ettevõttel võimalik vaidemenetluses esitatud tõenditele

tugineda. Vastustaja leiab kokkuvõtlikult, et maksuotsus on seaduslik ja motiveeritud ning

kaebuses esitatud väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.

KAEBUSE TÄIENDUS

33. Esiteks kinnitab kaebaja, et GHSS Kinnisvara OÜ on kõik dokumendid eelnevalt

maksuhaldurile esitanud. Asjaolu, et Sven Soeson käis maksuhaldur juures, tõendab ka lisatud

väärteoprotokoll ning tema poolt antud selgitused maksuhaldurile. Kaebajale jääb seetõttu

arusaamatuks, milliseid dokumente esitama peaks, kui kõik on juba esitatud. Kaebaja märgib, et

dokumentide üleandmisel ei andnud maksuhaldur allkirja ega nimekirja dokumentidest ning

üleantud dokumendid on siiani maksuhalduri käes. 30.01.2008 ja 12.02.2008 korralduste osas

väidab maksuhaldur, et ta on need edastanud, kuid see ei ole tõendatud. Kõikidele

elektronkirjadele, mis kaebaja on kätte saanud, on vastatud. 18.01.2008 e-kirjaga palus Sven Soeson

maksuhalduril edastada antud raamatupidamise dokumendid aadressile Kaarli pst 11-44, millele

maksuhaldur 21.01.2008 vastas, et dokumendid võib kätte saada aadressil Endla 10a. Kuna Sven

Soeson maandus 22.01.2008 New Yorgis, on dokumendid siiani maksuhalduri käes.

34. Kaebaja leiab, et 8.02.2008 e-kiri on võltsitud, kuna maksumaksjani ei ole see jõudnud.

Viidatakse, et kuna lihtkiri edastati, siis on see kätte saadud, hoolimata sellest, et juhatuse liige Sven

Soeson ei viibinud Eestis. 18.02.2008 e-kirja osas märgib kaebaja, et maksuhaldur kirjutas, et

kontrollperioodi on laiendatud ja palus esitada täiendavad dokumendid ühe päeva jooksul. Selline

e-kiri ei ole ka käsitletav täiendava revisjoni algatamisena. Mõnikord elektronpost ei toimi, näiteks

võib server olla rünnaku all või loetakse kirjad automaatselt rämpspostiks, ning MTA-l ei ole ka

esitada vastuvõtmise kinnitust.

35. Kaebuse esitaja põhjendab, et ei ole pahatahtlikult hoidnud kõrvale dokumentide esitamisest

ning selgituste andmisest maksuhaldurile. Kaebaja ei ole saanud väidetavalt maksuhalduri poolt

saadetud dokumente ja MTA ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit, et kaebuse esitaja on vastavad

dokumendid kätte saanud. Kui kaebuse esitaja sai teada korraldustest, esitas ta koheselt MTA-le

vastavad dokumendid.

36. Vastupidiselt maksuhalduri väitele on Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-47-07 asunud

seisukohale, et tulenevalt MKS §147 lg 5 alusel võib vaiet läbivaatav haldusorgan vajaduse korral

nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist. Asjakohaste tõendite vastuvõtmisest ei saa

haldusorgan keelduda. Selline järeldus tuleneb uurimispõhimõttest (MKS § 11 ja HMS § 6).

37. GHSS Kinnisvara OÜ teavitas revidenti, et suhtleb MTA-ga ainult kirjalikult. Kaebaja märgib,

et peale seda algatati väärteomenetlus ja helistati juhatuse liikme Sven Soesoni isale Anri Corp AS-i.

Seetõttu tundub, et revident oli isiklikult huvitatud asjade käigust. Kaebaja andis selgesõnalisest

teada, et ta palub suhelda kirjalikult, mitte e-posti ega telefoni kaudu. Kaebaja on saanud kirjad

peaaegu alati kätte ja kui mõnikord on ka juhtunud Eesti Postiga segadus, siis on selle kohta Eesti

Post väljastanud tõendi.

38. Maksuhaldur on kaebajale ette heitnud, et laenulepingud on vormistatud üheaegselt, kuna need

on sarnased. Kaebaja leiab, et tavapäraselt kasutatakse ühesuguseid eelnevalt väljatöötatud vorme

aastaid. Ei ole mõeldav, et Sven Soeson erinevate firmade juhatuse liikmetena sõlmiks erinevad

laenulepingud. Juhatuse liige on sama, kasutades ka sama arvutit, kontorit ja töövahendeid.

39. Maksuhaldur väidab, et lepingu hind sisaldas juba renoveerimistöid. Kaebaja kinnitab, et

lepingu hind sisaldas vaid korterite müügihinda, mitte renoveerimishinda. Muul juhul oleks

lepingus välja toodud vastav punkt, mille kohaselt lepingu hind sisaldab renoveerimistöid teatud

summas ja hind sisaldab käibemaksu. Erinevates korterites tuli teostada erinevaid renoveerimistöid,

see tingis ka erinevate summadega arved. Renoveerimistööd teostati eritellimuse alusel, mille kohta

väljastas OÜ GHSS Kinnisvara arved, mis tasuti tellijate poolt lisaks notariaalses lepingus toodud

summale. Kaebaja seisukoha kohaselt oleks olukorras, kus korterite hind sisaldab renoveerimistöid,

tulnud vähendada korterite hinda nende inimeste puhul, kes ei tellinud renoveerimistöid OÜ-lt

GHSS Kinnisvara.

40. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-90-07 asunud seisukohale, et äriühingu osanikule tehtud

väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida

maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50 ning mida sotsiaalmaksuga ei maksustata.

Maksuotsuses sotsiaalmaksu määramisel tuleb arusaadavalt motiveerida, miks ja millistele

tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et väljamakse on juhatuse liikme tasu. Maksuhaldur ei

ole motiveerinud, miks ta leidis, et Sven Soesonile tehtud väljamaksed on juhatuse liikme tasu ning

millistele tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele on jõudnud.

41. Põdrakanepi tee 19 ostetud materjalide ja asjade osas selgitab kaebaja, et need olid ostetud

ettevõtluse tarvis. Põdrakanepi tee 19 üüriti ärilisel eesmärgil, mistõttu oli sinna vaja osta materjale

ning asju. Maksuhaldur on jätnud põhjendamata, mille tõttu ta leiab, et üürileping ei kehti ja

kaebaja ei kasutanud hoonet ettevõtluses. Riigikohus on oma lahendites nr 3-3-1-21-99 ning 3-3-1-

22-07 asunud seisukohale, et kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli

otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks,

säilitamiseks või arendamiseks. Kõik kaebaja poolt tehtud kulutused olid tulevikku investeeritud

ostud ja seotud ettevõtte arendamisega. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-26-02 kohaselt kui

kuludokumendile märgitud tehingu sisu ei võimalda teha järeldust kulutuse ettevõtlusega seotuse

kohta, siis peab maksumaksja esitama täiendavaid tõendeid, kusjuures tõendiks on ka maksumaksja

seletus. Maksuhaldur kaebaja vastavasisulisi suulisi ja kirjalikke seletusi arvestanud ei ole.

VASTUSTAJA TÄIENDAV SEISUKOHT

42. MTA rõhutab esiteks edastatud 30.01.2008 ja 12.02.2008 korralduste oas, et maksuhaldur

dubleeris isikule info edastamist, et kindlustada selle jõudmine maksukohustuslaseni. E-kirjaga

kirjaliku korralduse sisu edastamine saab siinkohal teenida üksnes maksukohustuslase täiendava

teavitamise eesmärki, mis on näiteks maksuhalduri rakendatavast heast haldustavast. E-kiri jõuab

adressaadini loetud minutite jooksul, maksukohustuslane saab seega kirjalikus korralduses sisalduva

info kätte varem, kui see jõuaks posti teel ettevõtte juriidilisele aadressile. See tagab

maksukohustuslasele täiendava aja maksuhalduri edastatud infole reageerimiseks ning ühtlasi annab

ka võimaluse täiendava aja jooksul koguda ning esitada need tõendid, mis tõestavad

maksukohustuslase positsiooni. Kui elektronkiri ei jõua adressaadini, edastatakse e-posti

süsteemide ülesehitusest tingituna loetud minutite jooksul veateade, et kirja ei õnnestunud kohale

toimetada. Maksuhaldur ei saanud maksukohustuslasele kirja saatmisel selliseid veateateid.

43. Juriidilisest isikust maksukohustuslasel esineb kohustus korraldada enese registrisse kantud

aadressil posti kogumist, seda isegi olukorras, kus ettevõtet esindavad isikud väidetavalt ei viibi

Eestis (Riigikohus lahend 3-3-1-10-04). Seega on asjakohatud väited, et juhatuse liige Sven Soeson

oli väidetavalt riigist ära või info seetõttu temani ei jõudnud. Teadaolevalt oli nimetatud perioodil

OÜ-l GHSS Kinnisvara ka teine juhatuse liige, kes oleks võinud samuti hoolitseda ettevõtte posti

kogumise eest. Lisaks viitab maksuhaldur MKS § 56 lõikes 6 sätestatule, mille kohaselt loetakse

juriidilisele isikule registrisse katnud aadressil saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on

möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. Seega MTA poolt edastatud kirjalik teave tuleb

lugeda OÜ-le GHSS Kinnisvara igal juhul kättetoimetatuks ning ettevõttel ei ole võimalik tugineda

informatsiooni mittesaamisele. Eelnevast lähtudes ei pea MTA usutavaks OÜ GHSS Kinnisvara

väidet, et need dokumendid, mis maksumenetluses on edastatud maksukohustuslasele

informatsiooni saamiseks, ei ole mingil põhjendamatul viisil jõudnud OÜ-ni GHSS Kinnisvara.

Vastustaja lisab, et OÜ GHSS Kinnisvara esindaja on ebaadekvaatselt süüdistanud maksuhaldurit

e-kirjade võltsimises.

44. Väidet, et Sven Soeson viibis New Yorgis, peab maksuhaldur temale kättesaadava info põhjal

väheusutavaks. Maksu- ja Tolliameti Teabeosakonnast saadud informatsiooni alusel ei ole toodud

kuupäeval Sven Soeson Eestist lahkunud. Ainuke teadaolev ja registreeritud välisreis nimetatud

ajavahemiku lähikuupäevadel on olnud laevareis Rootsi, kuid ka see ei kattu kuupäevaliselt toodud

seisukohaga, et isik viibis 22.01.2008 Eestist eemal. Esitatud passilehtede koopia ei tõesta sisuliselt

midagi, sest tegemist võib olla ükskõik millise Eesti kodaniku passilehe koopiaga. Kuivõrd tol

hetkel kehtis USA-sse sõitmise puhul viisakohustus, siis oleks võinud Sven Soeson esitada koopia

ka passilehest, millel on USA viisa. Olukorras, kus maksuhaldur on kontrollinud Eestist

eemalviibimise väite paikapidavust ning tuvastanud, et isik ei ole nimetatud perioodis Eestist eemal

viibinud, peab MTA seda oluliseks argumendiks, mille alusel avaneb kohtul võimalus hinnata nii

OÜ GHSS Kinnisvara kui selle juhatuse liikme Sven Soesoni ja tema esitatud seisukohtade

usaldusväärsust.

45. MTA ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kõik dokumendid on esitatud ning lisab selle kohta

revident Jelena Pupkova vastuse Sven Soesoni väidete osas. MTA jääb oma seisukoha juurde, et

maksumenetluses nõutud mahus tõendeid maksukohustuse väljaselgitamiseks ei esitatud.

46. MTA ei nõustu kaebaja käsitlusega, et Põdrakanepi tee 19 kinnistuga seonduvad kulud olid

vajalikud kaebaja ettevõtluses. Ettevõte ei esitanud kontrolliperioodil ainsatki tõendit, mis oleks

kinnitanud, et Põdrakanepi tee 19 ruume kasutatakse kontrolliperioodil ärilisel eesmärgil, ja

Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-22-07. Maksuhaldur selgitab, et kui ettevõte, kelle

tavapärane majandustegevus on seotud eelkõige kinnisvaraarendusega (korterelamute ehitamise ja

renoveerimisega) teeb kulutusi enesega seotud isikute varale, esineb maksuhalduril põhjendatud

kahtlus kulutuste seotuses ettevõtlusega. Sellises olukorras peab maksukohustuslane esitama

täiendavad tõendid, mis võimaldavad saada ülevaate tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja

seotusest ettevõtlusega. Olgugi, et isik on vaidemenetluses esitanud hulga tõendeid ja ka osaliselt

seletusi, siis maksuhalduri hinnangul on põhjust kahelda isiku poolt vaidemenetluses esitatud

tõendite paikapidavuses ja maksuhaldur on neile tuginemisvõimaluse seadnud kahtluse alla.

47. MTA hinnangul on isiku poolt esitatud tõendid kogumis hinnates väheusaldusväärsed, seda nii

kontrolliperioodi kui ka vaidemenetluse osas. Olukorras, kus isikule määrati täiendav

maksukohustus, isik ei täitnud maksumenetluses tal lasuvat kaasaaitamiskohustust enne haldusakti

andmist ning isik esitab vaidemenetluses hulga tõendeid, mis on esitatud haldusaktis tuvastatu

kummutamiseks, ei saa neid pidada usaldusväärseks. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et

enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel.

48. Vastustaja leiab, et rahaliste väljamaksete käsitlus juhatuse liikmete töötasu osas on õige. Lisaks

märgib maksuhaldur, et OÜ GHSS Kinnisvara väljatoodud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-

1-90-07 kajastab Riigikohus üksnes eeldusi, millal ei ole võimalik määrata juriidilise isiku juhatuse

liikme töötasu osas sotsiaalmaksu, kuid tuleb rõhutada, et tegemist ei ole imperatiivse reegliga. Kui

esinevad osanikust või aktsionärist juhatuse liikme tasustamist kinnitavad tõendid, maksustatakse

juhatuse liikme tasu vastavalt selle kohta kehtivatele maksunormidele. MTA on seisukohal, et

põhjendamata rahaliste väljamaksete osas esineb alus käsitlemaks neid kui juhatuse liikme töötasu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

49. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud

tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

50. MTA 30.05.2008 maksuotsusega nr 12-5/502 määrati OÜ-le GHSS Kinnisvara täiendavalt

käibemaksu kokku summas 580 751 krooni, tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt kokku

summas 351 709 krooni, töötasudelt arvestatud sotsiaalmaksu 256 638 krooni ja kinnipeetavat

tulumaksu 172 067 krooni ning otsustati vähendada maksuvaba käivet kokku 824 878 krooni võrra.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja ainsaks tegevusalaks oli kinnisvaraarendus; -

kaebuse esitaja korterite võõrandamine aadressil Tallinn, Õle 33 kujutasid endast KMS tähenduses

maksuvaba käivet; kaebaja on renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu; kaebuse esitaja seaduslik

esindaja Sven Soeson ei ole alates 2005 aastast saanud MTA andmetel palgatulu; kaebuse esitaja ei

väida ja ühestki tõendist ei nähtu, et OÜ GHSS Kinnisvaraarendus oleks maksnud osanikele

dividende; kaebuse esitajal ei olnud vaidlusalusel perioodil ühtegi palgalist töötajat, kaebuse esitaja

sai kätte kontrollakti, kuid ei esitanud sellele eriarvamust.

50. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja on saanud kätte kõik kohtutoimikus

olevad MTA korraldused teabe andmise ja dokumentide esitamise nõuetes, sealhulgas e-posti teel

edastatud; kas kaebuse esitaja suhtes teostatava revisjoni perioodi pikendati õiguspäraselt; kas

kaebuse esitaja on toiminud õigesti jättes deklareerimata käibemaksu Tallinnas Õle tn 33 asuvate

korterite müügilt, kas kaebuse esitaja on toiminud õigesti jättes deklareerimata sõiduauto BMW

väljarentimiselt tasumisele kuuluva käibemaksu; kas kaebuse esitaja oli deklareerinud nõutavas

mahus üüritulu; kas kaebuse esitaja kasutas eramut aadressil Tallinn, Põdrakanepi tee 19

ettevõtluses ja kas kaebuse esitaja on kajastanud kuludena peale eelnimetatud kinnistu muid

ettevõtlusega mitteseotud kulusid; kas kaebuse esitajaga seotud äriühingutelt anti kaebuse esitajale

laenuks raha, mis hiljem neile ka tagastati või oli Sven Soesoni kontole laekunud või tema poolt

kaebuse esitaja kontolt sularahas väljavõetud summade näol tegemist Sven Soesoni palgatuluga;

51. Esmalt käsitleb kohus MTA poolt revisjoni jooksul dokumentide edastamisega seonduvat.

Vastustaja väidetel on ta edastanud kaebajale nii lihtkirja teel kui ka e-postiga 30.01.2008 korralduse

nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 korralduse nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat

informatsiooni ja teavet (ostuarved, müügiarved, lepingud ja käibemaksukontode väljavõtted).

MTA on edastanud elektrooniliselt nõudeid ja korraldusi (edastatud e-posti teel 04.12.2007

(korraldus II kd lk 22-23; seda dubleeriv e-kiri II kd lk 38), korraldust täpsustav e-kiri 17.12.2007

(II kd lk 39), 30.01.2008 korraldusega (II kd lk 46-47); 12.02.2008 korraldusega (II kd lk 48-49);

26.02.2008 korraldusega (II kd lk 50-51); 01.02.2007 korraldusega (II kd lk 52-53); 15.01.2008

korraldusega (tlk 56-57); 06.06.2008 korraldusega (tlk 58-59, e-kiri II kd lk 103).

52. Kaebaja väidab, et MTA 08.02.2008 e-kiri korraldus teabe esitamiseks edastamiseks (korraldus

II kd lk 58-59; e-kiri aadressile sven@jurist.ee II kd lk 103) on võltsitud, kuna ta ei ole sellist e-kirja

saanud. Sellest väitest järeldub, et teised vaidlusalused vastustaja saadetud e-kirjad on kaebuse

esitaja küll kätte saanud, kuid ta väidab vaid seda, et need ei olnud edastatud MKS-s sätestatud

dokumendi kättetoimetamise nõudeid järgides. Kohus leiab, et kuivõrd peale 08.02.2008 e-kirja

muude e-kirjade puhul küsimust nende kättesaamisest ei teki, siis ei ole tegelikult oluline, mil viisil

MTA need kaebuse esitajale edastas. MKS § 52 lõike 1 kohaselt antakse dokumendid, sealhulgas

haldusaktid, kutsed ja teated kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või

avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui

seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

saadetakse juriidilisele isikule või asutusele dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga ning § 54

lõike 3 kohaselt saadetakse menetlusosalise soovil dokument tema poolt näidatud elektronposti

aadressil. Kohus leiab, et peale Jelena Pupkova 08.02.2008 e-kirja on kaebuse esitaja ise möönnud

muude vaidlusaluste e-kirjade kättesaamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebuse

esitaja viited rahandusministri 19.12.2002 määrusele nr 149: maksuhaldurile elektroonilisel teel

esitatavate dokumentide formaadi- ja allkirjanõuded ning muud elektroonilisele teabevahetusele

esitatavad nõuded maksumenetluses ning riigi-, valla- ning linnaasutuse poolt elektroonilisel teel

esitatavate deklaratsioonide ja muude dokumentide nimekiri, kuna kaebuse esitaja enda väidetest

saab järeldada, et teiste e-kirjadega peale 08.02.2008 kuupäeva oma on ta tutvunud.

53. Kaebaja leiab, et kuna ta on väljendanud maksuhaldurile soovi saada maksumenetlusega

seonduv informatsioon kirjalikult, siis ei olnud maksuhaldur õigustatud edastama talle dokumente

e-posti teel. Kohus rõhutab veelkord, et kaebaja enda väidetest tulenevalt on näha, et kahtlus selles,

et ta e-kirju kätte ei saanud, eksisteerib vaid 08.02.2008 e-kirja osas. Miks muidu esitaks kaebuse

esitaja just selle kirja osas võltsimiskahtlustuse. MTA korraldused on lisaks edastatud kaebuse

esitajale lihtpostiga registrijärgsel aadressil.

54. Vaidlust ei ole selles, et e-kirjad on edastatud aadressidele sven@jurist.ee ja/või sven@aaloe.ee,

mis on OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni e-posti kontaktaadressid.

Sven@aaloe.ee on märgitud Sven Soesoni e-posti aadressiks ka rahvastikuregistri andmebaasis.

Sven Soeson kasutab ka kohtumenetluses aadressi sven@jurist.ee, paludes talle kohtumaterjale

edastada nimelt e-posti teel, samuti on ta esitanud samalt aadressilt MTA- vaide (II kd lk 35). Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks e-posti kasutamine mingil põhjusel enam

raskendatud kui tänapäeval tavapäraselt äris tegutseval isikul. Haldusasja materjalidest on näha, et

Sven Soeson vastas talle aadressile sven@aaloe.ee saadetud e-kirjadele aadressilt sven@jurist.ee

(II kd lk 94, 95, 96, 100). Riigikohus on lahendi 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendanud seisukohta, et

e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik

võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud

teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus

sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord

päevas. Seega saab majandus-ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel

päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse.

55. Maksuhalduri väidetel on korraldused edastatud dubleerivalt ka lihtpostiga. Lihtkirjaga

edastatud teabe osas on Riigikohus väljendanud lahendi 3-3-1-10-04 punktis 14 seisukohta, et

juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest

juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab

juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Seda

peab juriidiline isik arvestama ka juhatuse liikmete ja töötajate puhkuste korraldamisel. Mis puutub

asjaolusse, kas Sven Soeson viibis 22.01.2008 Ameerika Ühendriikides või mitte siis leiab kohus, et

nimetatud asjaolu ei ole esiteks vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega (juriidiline isik peab

korraldama oma majandustegevust sõltumata juhatuse liikmete välisreisidest, e-posti lugemine on

võimalik ka välisriigist), samuti ei tõenda välisreisil viibimist Ameerika Ühendriikidesse saabumise

templiga koopia suvalisest passi lehest ilma viiteta passi omanikule.

56. Kohtu hinnangul on MTA kirjavahetuse kättesaamise kindlaimaks tõendiks asjaolu, et kaebuse

esitaja ei ole esitanud eriarvamust 24.04.2008 kontrollaktile nr 12-3/303 (II kd lk 1-21).

Eelnimetatu annab kinnitust sellele, et kaebuse esitaja sai tegelikkuses kätte MTA korraldused teabe

ning dokumentide esitamiseks. Vastasel korral olnuks kaebajale just eriarvamuse ja selle raames

puuduolevate dokumentide esitamine (või nende esitamiseks tähtaja taotlemine) kõige

loogilisemaks oma õiguste kaitse vahendiks. Kuna kaebaja eriarvamust ei esitanud, järeldub sellest,

et ta oli korraldused ja teabenõuded, mis kontrollaktis märgitud olid, kätte saanud. On selge, et

põhjaliku õigusliku analüüsi esitamine eriarvamuse esitamiseks antud 18 päeva jooksul ei oleks ehk

võimalik, kuid lihtsamatele menetluslikele puudustele peaks selle aja jooksul jõudma tähelepanu

juhtida. Eeltoodust järeldab kohus, et kaebuse esitaja oli tegelikkuses saanud kätte ka 08.02.2008 e-

kirja või sellega edastatud korralduse nr 12-2.13143 lihtkirja teel.

57. Järgmisena vajab uurimist asjaolu, kas kaebuse esitaja esitas maksuhaldurile maksumenetluses

kõik vajalikud dokumendid. Vastustaja ei ole väitnud kohtumenetluses, et kaebuse esitaja jättis

esitamata mõned dokumendid, mille esitamist ta maksumenetluses kaebuse esitajale esitatud

teabekorraldustega ei oleks nõudnud. Kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et kaebuse esitaja on

nimetatud korraldused kätte saanud ja pidi olema maksumenetluses teadlik sellest, milliseid

dokumente ta maksuhaldurile esitama pidi. Seega on ilmne, et kaebuse esitaja ei esitanud

maksumenetluses kõiki maksuhalduri nõutud dokumente ja rikkus sellega MKS §-s 56 sätestatud

kaasaaitamiskohustust. Asja materjalidest nähtuvalt jättis kaebaja täitamata korraldused 30.01.2008

nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 nr 12-2.1/4198, milles paluti informatsiooni ja täiendavate

dokumentide esitamist. Kohtu hinnangul on siinjuures tähelepanuväärne just asjaolu, et teabe

esitamise korraldusi esitati kaebuse esitajale korduvalt ja arvestades esitamata jäetud dokumentide

olulisust (nt suurtes summades laenulepingud, üürilepingud, kassa sissetulekuorderid) pidi

maksumaksja juba oma tavapärase ärilise hoolsuse tõttu mõistma, milliste dokumentide esitamine

hädavajalik on ja seda kui mitte varem, siis kindlasti peale kontrollakti saamist.

58. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ei ole tõenäoline, et alles vaidemenetluses esitatud

materjalid (laenulepingud, üürilepingud ja nende lisad ja kassa sissetuleku orderid) eksisteerisid

enne maksumenetluse lõpetamist, sest vaatamata korduvatele maksuhalduri poolsetele

korraldustele teabe esitamiseks jättis isik korraldused täitmata. Asjakohane on vastustaja viide

Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-47-07, milles on rõhutatud, et maksukohustuslane saab

vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust

vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest

või hooletusest. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus vaide

esitaja on tahtlikest maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse

tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses. Seega saab haldusasja

lahendamisel juhinduda vaid enne maksumenetluse lõppu kaebuse esitaja poolt esitatud tõenditest.

59. Ka sisuliselt vaidemenetluses esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et kaebaja

poolt vaidemenetluses esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Olukorras, kus isik ei täitnud

maksumenetluses tal lasuvat kaasaaitamiskohustust enne haldusakti andmist, ei täitnud teabe

esitamise korraldusi ning ei esitanud puuduolevaid dokumente ka eriarvamusega, esitades alles

vaidemenetluses hulga tõendeid, mis on esitatud haldusaktis tuvastatu kummutamiseks, ei saa neid

pidada usaldusväärseks. Ühegi esitatud tõendi puhul ei ole tuvastatav asjaolu, et need olid olemas

juba ka maksumenetluse ajal. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et enamik esitatud tõenditest

kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel ja kus allkirjastajaks on mõlemal poolel

Sven Soeson isiklikult.

60. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MTA on maksumenetluses järginud uurimisprintsiipi ning

teadaoleva pinnalt selgitanud välja kõik revideeritava maksukohustuslasega seotud asjaolud, andes

maksumaksjale korduvalt võimaluse esitada dokumente ja teavet. Kaebuse esitajal oli

maksumenetluses reaalselt võimalik mõjutada maksuotsuse resultaati, esitades tõendid oma

majandustegevuse korraldatuse kohta. OÜ GHSS Kinnisvara ei teinud seda nõutud mahus, seega

oli MTA-l võimalik maksuotsus koostada üksnes teabe ja tõendite põhjal, mis olid maksuhalduril

tolleks hetkeks reaalselt kättesaadavad.

61. Seoses revisjoniperioodiga märgib kohus järgmist. 18.02.2008 e-kirja osas märgib kaebaja, et

maksuhaldur kirjutas, et kontrollperioodi on laiendatud ja leidis, et selline e-kiri ei ole ka käsitletav

täiendava revisjoni algatamisena. MKS § 75 lõike 3 kohaselt muudetakse revisjoni ulatust vajadusel

hiljem korraldusega. Asja materjalidest nähtuvalt on MTA pikendanud 12.02.2008 korraldusega nr

12-2.1/4198 (II kd lk 48-49) kontrolliperioodi 2006 augusti kuni novembri ja 2007 märtsikuu osas.

Korraldus on edastatud 18.02.2008 e-kirjaga (II kd lk 104). Kaebajal ei ole õigus selles, et

maksuotsus ei kattu revisjoni ulatusega ega ka selles, et algatati uus revisjon.

62. Maksuotsusega kohustati kaebuse esitajat tasuma käibemaksu summas 580 751 krooni.

Nimetatud summa on kujunenud selliselt, et liidetud on Õle tn 33 korterite nr 1 ja 4

müügitehingutelt arvestamisele kuuluv käibemaks 344 075 krooni, sõiduauto rendileandmiselt

arvestatud käibemaks 3450 krooni ja maksustatavast käibest õigustamatult maha arvatud

sisendkäibemaks 484 726 krooni ning sellest on omakorda lahutatud maksuhalduri hinnangul

tegelikkuses mittetoimunud korterite renoveerimistehingutelt arvestatud käibemaksusumma 251

500 krooni. Sisendkäibemaksu osas on maksuotsuses leitud, et kaebuse esitajal puudus õigus arvata

sisendkäibemaksu maha Õle tn 33 asuvatele korterite renoveerimise ja nimetatud hoonega seotult

tehtud üldkulude arvelt, kuivõrd kõnealused kulutused tehti maksuvaba käibe tarbeks, ning rea

maksuhalduri hinnangul ettevõtlusega mitteseotud kulude arvelt. Kaebuse esitaja näib kokkuvõtvalt

olevat seisukohal, et Õle tn 33 korteritega nr 1 ja nr 4 seoses on vastavalt nii A. V. ja E. T.ga tehtud

kaks tehingut, esiteks korteri müügitehing, mis on kujutab endast maksuvaba käivet ning teiseks

käibemaksuga maksustatav tehing, mille sisuks on viidatud korterites renoveerimistööde

teostamine. Vastustaja on seevastu seisukohal, et kaebuse esitaja on kummagi eelnimetatud isikuga

teinud vaid ühe tehingu, milleks on korteri müük ning kuivõrd müügilepingust nähtuvalt sisaldub

müügihinnas 18%-line käibemaks, siis tulnuks kaebuse esitajal vastavas ulatuses ka käibemaks

deklareerida ja tasuda.

63. Kohus kaebuse esitaja käsitlusega ei nõustu, kuivõrd esitatud selgitus korterite müügi- ja

renoveerimistehingute eristamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, samas vastuolus asjas

kogutud muude tõenditega. Kummagi kõnealuse korteri müügilepingu kohaselt on lepingu

esemeks korteriomand, tehingu sisuks korteriomandi müük ning lepingu eseme ostuhinnana on ära

näidatud vastavalt 1 315 600 krooni (korter 4) ja 940 000 krooni (korter nr 1), kusjuures ostuhinna

juurde on lepingutes märgitud, et selles sisaldub käibemaks 18%. Võimatu on mõista selliselt

sõnastatud lepingut muul moel, kui et 18%-line käibemaks hõlmab kogu lepingu kohaselt

tasumisele kuuluvat summat. See tähendab, et korteri nr 4 puhul on lepingueseme ostuhinnaks

1 114 915 krooni, millele lisandub käibemaks 200685 krooni ja korteri nr 1 puhul on lepingu eseme

hinnaks 796 610 krooni, millele lisandub käibemaks 143 390 krooni. Eraldi tehingute, mille

esemeks oleks korterite renoveerimistööde teostamine, kohta puuduvad igasugused tõendid.

Seevastu on korteri nr 4 ostja E. T. maksuhaldurile selgitanud, et ostetud korter oli renoveerimata

ning ta ei ole kaebuse esitajalt renoveerimistöid tellinud ning samuti ei ole ta ei saanud ega tasunud

kaebuse esitaja poolt tema nimele korteri renoveerimistööde eest esitatud arvet. Asjaolu, et

kõnealuses Õle tn 33 elamus müüdud korterite puhul ei osutanud kaebuse esitaja eraldi

renoveerimisteenuseid ning et renoveerimistööde maksumus sisaldus korteri ostuhinnas,

kinnitavad ka teiste samas elamus kortereid ostnud isikute poolt maksuhaldurile antud selgitused.

64. Kaebuse esitaja selgitus, et korterite nr 1 ja nr 4 müügilepingutesse on hinnas sisalduvat

käibemaksu puudutav klausel lisatud notari algatusel ostja kaitse eesmärgil, ei ole asjassepuutuv.

Isegi kui notar nimetatud klausli vajalikkust eeltoodud moel selgitas, pidi kaebuse esitaja igal juhul

aru saama sellest, et sarnast sõnastust saab tõlgendada üksnes selliselt, et ostja tasub kogu

lepingueseme müügihinnalt käibemaksu. Seega leiab kohus, et kõnealuste korterite müügilepingute

näol on tegemist raamatupidamise algdokumentidega, millele on märgitud käibemaksusumma.

Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et käibemaksusummat ei ole arvväärtusena välja toodud, kuivõrd

lepingutes sätestatust on käibemaksu osakaal tasumisele kuuluvas summas võimalik lihtsa arvutuse

teel leida. Vastustaja on seega õigesti kohaldanud KMS § 38 lõike 1 teist lauset, mille kohaselt tuleb

käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks tasuda ka käibemaksusumma, mille maksukohustuslane

on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Teisisõnu

kuulub käibemaksusumma tasumisele ka juhul kui kauba ostja on müüjale selle summa tasunud

tehingult, mis seaduse kohaselt maksustamisele ei kuulu. Kohtu hinnangul tuleb müügilepingus

sisalduvaid klausleid, mille kohaselt on ostja kohustatud tasuma müüjale teatud summa, mis

sisaldab 18%-list käibemaksu, samastada olukorraga, kus müüja esitab ostjale arve, millel on

näidatud tasumisele kuuluv müügihind ja käibemaksusumma. Kaebuse esitaja seisukohaga, et

korterite müügilepingutes nimetatud 18%-line käibemaksusumma hõlmas üksnes renoveerimistöid,

oleks võimalik nõustuda juhul, kui samast lepingust nähtuks, millise summa ulatuses ja milliseid

renoveerimistöid on igas korteris täpselt tehtud. Need asjaolud lepingutest aga ei nähtu ning sellisel

juhul tuleb lugeda, et kogu lepingu järgi tasumisele kuuluvast summas 18% moodustab käibemaks.

65. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tal puudus käibemaksu tasumise kohustus,

kuna kaebuse esitajal ei olnud kohustust esitada käibedeklaratsioone. Kaebuse kohaselt on kaebuse

esitaja käibemaksukohustuslasena registreeritud alates 06.04.2006, Õle tn 33 korterite 1 ja 4

müügitehingud on toimunud vastavalt 2006. aasta detsembris ja 2007. aasta veebruaris ning seega

oli kaebuse esitaja tehingute tegemise ajal käibemaksukohustuslane ning deklaratsioonide esitamise

kohustus tulenes KMS § 27 lg 2 punktile 1.

66. Kohtu hinnangul on maksuotsus põhjendatud ka sisendkäibemaksu puudutavas osas. KMS §

29 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt saab maksukohustuslane tasumisele kuuluvat

käibemaksusummat vähendada maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse

sisendkäibemaksu. Seega eeldab sisendkäibemaksu mahaarvamine seda, et kaubad, mille ostmisel

või teenused, mille saamisel on isik käibemaksu tasunud, on kasutatud tema enda maksustatava

käibe tarbeks. Käesoleval juhul on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et Õle tn 33 elamus asunud

korteriomandite müügi näol oli tegemist maksuvaba käibega, mis tähendab, et mistahes kulutused,

mida kaebuse esitaja kõnealuste korteritega seoses ka tegi, ei olnud tehtud maksustatava käibe

tarbeks ning seega puudub kaebuse esitajal õigus neilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna

maha arvamiseks.

67. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et käibemaksuga maksustatavate korteri

renoveerimisteenuste osutamine OÜ-le Smartly ja M. S.le ei ole tõendatud. Nii kõnealuste isikutega

sõlmitud korteriomandite ostu-müügilepingud kui ka ostjate poolt maksuhaldurile antud seletused

kinnitavad üheselt, et ainsaks tehinguks, mille kaebuse esitaja nendega tegi, oli korteriomandi

müük, mis aga käibemaksuga maksustamisele ei kuulunud. Sisuliselt müüs kaebuse esitaja

eelnimetatud isikutele valmis ja renoveeritud korterid ning asjaolu, et renoveerimistööd võidi

tegelikkuses teostada vastavalt ostjate soovile pärast müügilepingu sõlmimist, seda seisukohta ei

väära. Samasugune on olukord ka K. K.le müüdud korteri osas, kus on lisaks korteri

müügilepingule leidnud tuvastamist renoveerimistööde teostamine 41 000 krooni ulatuses, mitte

aga enam. Kaebuse esitaja poolt eraldi renoveerimistööde eest arvete esitamist on eitanud nii K. K.,

OÜ Smartly kui ka M. S. Kohus leiab, et saa ühepoolselt oma raamatupidamisarvestuse tarbeks

arvete koostamisega ümber kvalifitseerida teiste isikutega sõlmitud tehinguid ning nende tehingute

maksustamisel tuleb lähtuda tehingutest sellistena nagu need poolte vahel tegelikult tehti. Seega

olukorras, kus kaebuse esitaja ei ole korteri ostjatele väljastanud renoveerimisteenuste eest

nõuetekohaseid arveid koos käibemaksusummaga ning puuduvad ka igasugused tõendid

käibemaksuga maksustatavate teenuste osutamise kohta, mis väljuksid korteriomandite maksuvaba

müügitehingu raamest, ei saa kaebuse esitaja maksukohustuse seisukohast olla mingisugust tähtsust

ei sellel, et kaebuse esitaja on vastavasisulised arved koostanud või et ta on sellistest arvetest

lähtudes maksudeklaratsioone esitanud. Ühtegi tõendit selle kohta, et sarnaseid arveid oleks

kortereid ostnud isikutele tegelikult esitatud, ei ole.

68. Siinkohal

väärib

märkimist,

et

juhul

kui

mõni

eelnimetatud

ostjaist

olnuks

käibemaksukohustuslane ning omandanud kaebuse esitajalt korteriomandi enda maksustatava

käibe tarbeks, ei oleks tal alust väidetavate renoveerimisteenuste eest tasutud summalt

sisendkäibemaksu maha arvata, kuna vastavat arvet talle tegelikult esitatud ei ole ning ostja

seisukohast vaadates saab korteriomandi soetamist käsitleda vaid käibemaksuga mittemaksustatava

tehinguna. Eeltoodud põhjustel on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et kaebuse esitaja

poolt Õle tn 33 elamus asuvate korterite renoveerimiseks ja kõnealuse hoone ülalpidamiseks tehtud

kulutused ei ole tehtud maksustatava käibe tarbeks ning seega ei saa neilt kuludelt tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna kaebuse esitaja maksustatavast tulust maha arvata.

69. Maksuotsuses nimetatud kaebuse esitaja ettevõtlusega mitteseotud kulud leiavad käsitlemist

käesolevas otsuses edaspidi. Kuivõrd kohus aga nõustub maksuhalduri seisukohaga, et tegemist ei

olnud ettevõtlusega seotud kuludega, siis tuleb nõustuda ka maksuotsuse osaga, milles on leitud, et

kõnealustelt tehingutelt sisendkäibemaksu maha arvamine ei olnud lubatud. Kohus ei pea

põhjendatuks kaebuse esitaja etteheiteid seoses MKS § 84 kohaldamisega, kuivõrd nimetatud sättes

sisalduv norm ei ole olnud maksuotsuse tegemise õiguslikuks aluseks.

70. Sõiduauto BMV 320 väljarentimise osas märgib kaebaja, et sõiduauto on välja renditud

vastavalt lepingule, kus puudub põhjendus vahepealsete arvelduste tegemiseks ning seega on

määratud käibemaksusumma alusetu. KMS § 29 lg 4 viimase lause kohaselt arvatakse sõiduauto,

selle tarbeks soetatud mootorkütuse ja sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks maha

sõltumata selle ettevõtluses kasutamise osatähtsusest. Kaebaja märgib, et arveldus teostatakse

kalendriaasta lõpus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit,

millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et sõiduki BMW 320 rentimine toimub aastases

perioodis (v.a juhatuse liikme Sven Soesoni enda selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel

sõlmitud kasutuslepingust ei nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub

OÜ Mortimeri vara kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele

lisatud 5,25 %. OÜ Mortimeri juhatuse liige Tahvo Laansoo on samuti kinnitanud, et OÜ

Mortimeri tasub jooksvalt sõiduauto liisingumakseid. Tegu on käibega teenuse osutamisest

ettevõtluse raames vastavalt KMS § 4 lõikele 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18%

käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le 15 ning maksuotsus on rendisummalt käibemaksu

määramise osas õiguspärane.

71. Seoses üürituludega märgib kohus järgmist. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebuse

esitaja on jätnud deklareerimata 27 400 krooni ulatuses maksuvaba käivet, mis seondub Õle tn 33

asuvate ruumide üürimisega J. K.le ja J.-M. V.le, küll aga ei nähtu maksuotsusest, et maksuhaldur

oleks asunud seisukohale, nagu oleks üürnikud tasunud üüri sularahas, nagu näib ette heitvat

kaebuse esitaja. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur üüritulu suuruse tuvastanud kaebuse

esitaja pangakonto väljavõtetelt ning kaebuse esitaja ei ole ka vastu vaielnud sellele, et eelnimetatud

isikud vastavas summas üüri pangaülekandega maksid. Samuti ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud

maksuhalduri järeldust, et korterite üürimine oli kaebuse esitaja maksuvaba käive. Seega on

maksuotsus üüritulu käsitlevas osas õiguspärane.

72. Maksuotsusega on kaebuse esitajale määratud tasumiseks täiendavat tulumaksu ka ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt. TuMS § 32 lõike 1 kohaselt võib maksumaksja arvata maha kõik

maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tehtud ettevõtlusega seotud

kulud. Lõike 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva

ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või

arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

73. Esimesena analüüsib kohus kinnistu aadressil Põdrakanepi tee ja sellega seotud kulutuste vajalikkust

kaebuse esitaja ettevõtluses. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ainsaks tegevusalaks on

kinnisvaraarendus, mille ainsaks objektiks revisjoniperioodil oli Tallinnas Õle tn 33 asuvate korterite

renoveerimine ja müük. Maksumenetluses kaebuse esitaja Põdrakanepi tee 19 asuva kinnistuga seoses

selliseid dokumente ei esitanud, mis põhjendaks ja tõendaks kinnistu kasutamist kaebuse esitaja

ettevõtluses. Kohus on eelnevalt tõdenud, et kaebuse esitaja on jätnud maksumenetluses täitmata MKS

§-st 56 tuleneva kaasaaitamiskohustuse. Kohus leiab, et ka kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja

põhjendanud Põdrakanepi tee 19 kinnistu vajalikkust oma ettevõtluses. Kinnistusraamatu kande

kohaselt oli kinnistu omanikuks ajavahemikul 16.07.2004 kuni 28.05.2007 kaebuse esitaja juhatuse liige

Sven Soeson ja 29.05.2007 kuni 13.08.2008 H.-H. K.-S. (kes on rahvastikuregistri andmetel Sven

Soesoni abikaasa). Kaebuse esitaja on esitanud OÜ MR Solver (esindaja Sven Soesoni) ja GHSS

Kinnisvara OÜ vahel 03.12.2006 sõlmitud lepingu nimetatud kinnistu üürimiseks ja üürilepingu lisad (I

kd lk 62-79). Esiteks leiab kohus, et ei ole tõenäoline, et üürileping eksisteeris maksuotsusele eelnevalt,

kuna millegagi ei ole põhjendatud asjaolu, et seda maksumenetluses ei esitatud. Vastustaja on juhtinud

tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja raamatupidamises Põdrakanepi tee 19 kinnistu üüri tasumist ei

kajastatud. Kaebuse esitaja ei ole seda väidet ümber lükanud ja tõepoolest ei konto väljavõtetelt ega

kassaraamatust üüri tasumist ei nähtu. Seega on tõenäoline, et üürilepingut tegelikkuses

maksumenetluse ajal ei eksisteerinud ja see on vormistatud tagantjärele. Arusaamatu on ka, miks andis

kinnistu üürile OÜ MR Solver, kui selle omanikuks oli hoopis Sven Soeson. Kuid ka juhul, kui

üürisuhe oleks olnud tegelik, ei nähtu kinnistu kasutamise vajadus kaebuse esitaja ettevõtlusega.

Maksuhaldur ei ole kahjuks teinud kinnistul paikvaatlust, kuid kinnistule tehtud kulutustest ja selle

asukohast võib eeldada, et tegemist on elumajaga. Kaebuse esitajal ei olnud revisjoniperioodil ühtegi

töötajat. Kaebuse esitaja tegevus piirdus Tallinnas Üle tn 33 asuvate kahe kortermaja korterite

renoveerimise ja müügiga. Kaebuse esitaja viited TTOS § 13 lõikele 1 kui kulutusi põhjendavale

normile ei ole asjakohased, tema põhjendused kinnistu vajalikkusest seoses tuleviku investeerinutega

ja töötajate värbamisega asjakohatud. Ei nähtu, millised tulevikuinvesteeringu kavas olid ja miks oleks

kinnistu vajalik töötajatele, keda kaebuse esitajal hetkeseisuga ühtegi ei ole. Ka on üürilepingud

käesolevaks ajaks lõpetatud.

74. MTA on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-22-07: sisustades mõistet

ettevõtlusega seotud kulu on halduskolleegium oma varasemas praktikas (17.05.1999 määrus

haldusasjas nr 3-3-1-21-99) leidnud, et selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab

olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on

ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja

kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Viidatud kohtuasjas

rõhutas kolleegium veel, et kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse

olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust.

Seepärast tuleb vajaduse korral välja selgitada näiteks ettevõtja tegevusala, ettevõtluse asukoht,

ettevõtluses kasutatava vara koosseis, samuti kellele ning milliste lepingute alusel maksumaksja

kaupu müüb või teenuseid osutab. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis,

lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. Eelnevat ongi maksuhaldur maksumenetluses teinud,

kuid seda olukorras, kus maksumenetluses ettevõte ei esitanud tõendeid, mis oleksid võimaldanud

veenduda kulutuste seotuses ettevõtlusega. Kohus leiab, et maksuhaldur on täiesti õigustatult

käsitlenud kõiki Tallinnas, Põdrakanepi tee 19 asuva kinnistuga seotud kulutusi kui kaebuse esitaja

ettevõtlusega mitteseotuid ja määranud nendelt kulutustelt õigustatult tasumiseks täiendava tulumaksu.

Eeltoodust tulenevalt puudub kaebuse esitajal ka õigust saada riigilt tagasi Põdrakanepi tee 19

kinnistuga seotud kulutustelt sisendkäibemaksu.

75. Järgmiseks analüüsib kohus aadressil Tallinn Kaarli pst 11-44 asuva korteriomandiga seotud

kulutuste vajalikkust kaebuse esitaja ettevõtluses. Kaebuse esitaja väidetel kasutas ta Kaarli pst 11-44

asuvat nõupidamisruumi vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule (II kd lk 62-79). Üürileandjaks

on OÜ MR Solver ja üürnikuks kaebuse esitaja. Kinnistusregistri andmete kohaselt oli nimetatud

korteriomandi omanikuks ajavahemikul 31.05.2006 kuni 11.09.2008 OÜ Sven Soeson

Konsultatsioonid. Ka siinkohal tekib kahtlus, miks on üürilepingu sõlminud korteriomandi

omaniku asemel teine isik. Kaebuse esitaja juriidiliseks aadressiks on äriregistri andmetel Tallinn,

Tartu mnt 18-51. Ka kohtule esitatud kaebuses on märgitud nimetatud postiaadress. Äriühingul ei

ole kaebuse esitaja kinnitusel töötajaid, mistõttu tekib küsimus, milleks on kaebuse esitajale vaja

kesklinnas kahte büroopinda. Kaebuse esitaja ei ole ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses

suutnud tõendada Kaarli pst 11-44 pinna vajalikkust kaebuse esitaja ettevõtluses. Sellest tulenevalt

nõustub kohus maksuhalduri maksuotsuses toodud käsitlusega, et Kaarli pst 11-44

korteriomandiga seotud kulutused ei ole kaebuse esitaja ettevõtlusega seotud kulu ja nendelt

kuulub seetõttu tasumisele täiendav tulumaks.

76. Maksuamet on käsitlenud perioodil 08.08.2006 kuni 26.03.2007 kaebuse esitajalt tehtud

väljamakseid summas 600 955 krooni juhatuse liikme tasudena Sven Soesonile, mille pealt on

arvestatud tulumaks ja sotsiaalmaks. Järelduseks, et tegemist oli Sven Soesoni palgatuluga, annab

alust ka asjaolu, et alates detsembrist 2005 aastast ei ole Sven Soeson palgatulu saanud ning et

kaebuse esitajal puudusid palgalised töötajad. Kaebaja selgitab, et väljamaksete näol on tegemist on

laenu tagasimaksetega. Sven Soeson tasus kaebuse esitaja kinnitusel OÜ GHSS Kinnisvara laenu

OÜ-le MR Solver, mis anti Õle 33 kinnistu ostmiseks ja seda laenu on kaebaja Sven Soesonile

jõudumööda tagastanud. Kaebaja esitas laenulepingud äriühingutega MR Solver OÜ, DeBesta

Credit OÜ, Aaloe Konsulatatsioonid OÜ, J&S Arendusgrupp OÜ, Merkturv Ehitus OÜ ja Pedase

OÜ. Nimetatud laenulepingud on nii laenuandjana kui laenu saajana allakirjastanud Sven Soeson.

77. Ka siin on kohtu hinnangul määravaks asjaolu, et kaebuse esitaja ei esitanud laenulepingud

maksumenetluses, ehkki oleks pidanud nn laenusummade suurust arvestades ka ilma maksuhalduri

vastavate korraldusteta eeldama, et tegemist oli maksumenetluseks vajaliku informatsiooniga. Kohus

nõustub maksuhalduri arvamusega, et laenulepingud ei ole usaldusväärsed ning ei kajasta reaalseid

õigussuhteid kaebuse esitaja ja laenulepingus märgitud äriühingute vahel. Arvestades asjaolu, et

nimetatud tõendid esitati alles vaidemenetluses, ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et nimetatud

laenulepinguid said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal.

78. Arusaamatu on, miks on laenu andnud erinevad Sven Soesoniga seotud äriühingud, kuid laen on

tagastatud isiklikult Sven Soesonile. Selgitused, mille kohaselt Sven Soeson on kaebuse esitaja rahalisi

kohustusi täitnud, ei ole tõendatud ega veenvad. Maksuotsuses toodud tabelis 4 ja maksuotsuse lisas

4 on kajastatud väljamaksed perioodide lõikes. MTA käsitlust palgatulu osas toetab ka fakt, et Sven

Soeson ei ole saanud mingit palgatulu alates 2005. aasta detsembrist. Maksuotsuses ei ole küll

põhjendanud, miks maksuhalduri meelest tehti väljamaksed töötasuna, mitte dividendimaksena, kuid

kaebuse esitaja ei ole ka väitnud ega ühegi tõendiga kinnitanud seda, et kaebuse esitaja oleks osanikele

dividende maksnud. Kaebuse esitajal puuduvad ka majandusaasta aruanded, mille alusel oleks

võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on ettevõte teinud dividendide väljamakseid. Seega ei ole

käesoleval juhul küsimus sellest, kas tegemist võis olla töötasu asemel dividendimaksetega. Kuivõrd

kaebaja on kaasaaitamiskohustust rikkunud, ei ole ettevõttel võimalik vaidemenetluses esitatud

tõenditele tugineda.

79. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud

väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Maksuhalduri seisukohad ei ole vastuolulised ja

maksuotsus on kaebuse esitajale määratud maksude osas õiguspärane.

80. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik