3-99-2/31 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-99-2 Haldusasi Piret Koppel’i kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

7. novembri 1994. a otsuse nr 4127 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. märtsi 1995. a korralduse nr 945-k õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Piret Koppel Vastustajad: ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus Kolmandad isikud: Lilian Laur-Kurvits ja OÜ Seegi Maja

RESOLUTSIOON

Jätta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebused rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994 otsusega nr 4127 tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas XXXXX XXX XXX (end XXXXX XXX XX) endisel kinnistul nr 3441 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitised ja krunt suurusega 2273 m2. Sama otsusega loeti tõendatuks, et nimetatud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Artur Tahvile ja vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks endise omaniku A. Tahvi tütar Kira von Berg.

Piret Koppel esitas 06.02.1995 Tallinnas XXXXX XXX XXX-X asuva eluruumi erastamise avalduse.

3-99-02

2(8) Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korraldusega nr 945-k tagastati XXXXX XXX XXX asuvad hooned õigustatud subjektile Kira von Bergile. K. von Berg müüs 13.09.1996 ostumüügilepingu alusel XXXXX XXX XXX ehitised Lilian Laur-Kurvitsale. Tallinna Linnavalitsuse 06.03.1998 korraldusega nr 1118-k tagastati L. Laur-Kurvitsale XXXXX XXX XXX õigusvastaselt võõrandatud maa ja kanti 10.11.1998 kinnistusraamatusse.

P. Koppel ja tema ema, XXXXX XXX XXX-X korteri üürnik Adele Koppel, sõlmisid 24.04.2001 Nõmme Linnaosa Valitsuses kokkuleppe, mille kohaselt erastab eluruumi P. Koppel.

21.03.2002 omandas XXXXX XXX XXX kinnistu Seegi Maja OÜ.

2. Halduskohtule 05.02.1999 esitatud kaebuses palus P. Koppel tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994 otsuse nr 4127 ja Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995. korralduse nr 945-k seadusevastaseks. Kaebuse täienduses palus P. Koppel kindlaks teha haldusaktide õigusvastasus. Põhjendatud huviks märgiti kaebuses soov erastada korter ja saada hüvitist oma põhiõiguste rikkumise eest. Kaebuse esitaja soovib esitada kahjunõude linnavalitsuse vastu.

Tallinna Halduskohtu 03.05.2001 otsusega jäeti P. Koppeli kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi kaevatavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks ega andnud hinnangut kaebuses toodud sisulistele motiividele ja põhjendustele haldusaktide õigusvastasuse kohta. Kohus leidis, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, kuna ta ei ole XXXXX XXX XXX-X eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ja tal puudub seadusest tulenev õigus nimetatud eluruumi erastada ka juhul, kui tegemist oleks erastamise objektiks oleva eluruumiga.

Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2001 otsusega tühistati halduskohtu 03.05.2001 otsus. Kolleegium leidis, et eluruumi erastamine ei ole võimalik ka kaebuse rahuldamisel ning sellekohane huvi ei ole põhjendatud huvi kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus pole aga hinnanud kaebaja väidet, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, sest kaebaja soovib esitada kahjunõude. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebajal ei saanud olla eluruumi erastamise õigust. Kolleegium selgitas, et eluruumi erastamiseks avalduse esitamise tähtaeg pole veel lõppenud, sest eluruumile laienes EES §3 lg 5 p 4 sätestatud keeld erastamiseks. Kuni eluruumi erastamise avalduse esitamise tähtaja lõpuni on võimalik üürnikul ja tema perekonnaliikmel kokku leppida, et eluruumi erastab perekonnaliige ning perekonnaliige saab esitada tähtaegse avalduse eluruumi erastamiseks. Kaebuse esitaja on näidanud, et temal ja üürnikul on omavaheline kokkulepe selle kohta, kes võimaluse korral eluruumi erastaks ning see on piisav selleks, et hinnata kaebuse esitaja põhjendatud huvi olemasolu antud asjas. Ringkonnakohus saatis asja halduskohtule uueks arutamiseks, kuna halduskohus ei ole kontrollinud kaebuse esitaja väiteid haldusaktide õigusvastasuse kohta.

Tallinna Halduskohus peatas asja menetluse 08.07.2002 kuni 19.11.2002 ning 14.01.2003 kuni 11.12.2006.

31.01.2007 kohtuistungil esitas kaebaja avalduse kaebusest loobumiseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse vaidlustamise osas ja jäi nõude juurde teha kindlaks Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korralduse nr 945-k õigusvastasus. 19.02.2007 esitas kaebaja kohtule seisukohad, millest nähtuvalt ei ole kaebaja kaebusest üheski osas loobunud.

3. Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsusega kaebus rahuldati järgmistel põhjustel:

a) kaebuse esitaja kirjalikus menetluses väljendatud seisukohtadest nähtub, et ta ei ole lugenud end kaebusest osaliselt loobunuks ja kaebaja ebaselge ning mitteveenva tahteavalduse tõttu vaatab kohus kaebuse läbi kogu ulatuses;

3-99-02

3(8)

b) üksnes vara tagastamiseks vastu võetud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise läbi ei saa osutuda võimalikuks eluruumi erastamine kaebuse esitaja poolt, mistõttu ei saa kaebajale kuulunud õigus taotleda eluruumi erastamist olla käesolevas asjas põhjendatud huvi aluseks. Eluruumi erastamise õigust ei saaks P. Koppel enam nõuda ega realiseerida, kuna tagastatud vara on edasi müüdud ja tekkinud on kolmanda isiku kinnisomand. Kui kaebajal oleks olnud eluruumi erastamise õigus, tuleb kaebaja soovi taotleda erastamisõigusest ilmajätmisega tekitatud kahju hüvitamist käsitelda põhjendatud huvina. Tulenevalt vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 4 p-st 1 kuulusid üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid erastamisele. Tallinnas XXXXX XXX XXX-X asuv eluruum oli kasutatav üürilepingu alusel (üürnik P. Koppeli ema Adele Koppel). Avalduse eluruumi erastamiseks esitas samas eluruumis elav P. Koppel. EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks oli esitatud avaldus ettenähtud korras, erastamisele kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni. Viidatud säte keelas erastamismenetluse kuni tagastamismenetluse lõppemiseni. Seega oleks vaidlusalune eluruum olnud vara tagastamata jätmise korral erastamise objekt ja kaebuse esitajal oli põhjendatud huvi, et kohus tuvastaks vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse;

c) kuna vaidlustatud otsused ei saa olla õigusvastased vastuolu tõttu normiga, mis aktide andmise ajal ei kehtinud, ei oma antud asjas tähtsust ORAS § 7 lg 3 kohtu poolt hilisem põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamine. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkt 5, mille kohaselt omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, lahendatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused riikidevaheliste lepingutega määratud korras, ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 12, mille sõnastus kordas viiteliselt otsuse punkti 5;

d) asjas esitatud tõenditest nähtub, et Tallinna Aadressbüroo aadresslehe ärakirja kohaselt oli XX.XX.XXXX sündinud Artur Tahv Jüri p Eesti kodanik. Andmebaasi „Tallinna kinnistus“ väljatrüki kohaselt oli XXXXX XX XXX (nüüd XXXXX XXX XXX) kinnistu omandanud 14.11.1931 tehingu alusel Julius Taftilt Artur Tahv, kinnistamise kuupäev 05.12.1931. Seega oli vaidlusaluse kinnistu omanik XX.XX.XXXX sündinud Eesti kodanik Artur Tahv. Samanimeline isik on NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori arhiivifondis säilitatavas „1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus“ märgitud järjekorranumbri 4615 all, deklaratsiooni nr 3487. Ka Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi arhiivifondis säilitatavas „1941. aasta jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnute nimekirjas“ on järjekorra number 525/525 all märgitud samanimeline isik, kelle elukohana on näidatud XXXXX, XXXXX XXX XXX. Osundatud tõendite alusel on tõendatud, et vaidlusaluse kinnistu omanik lahkus tegelikkuses Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ning seega on tema tütar Kira von Berg Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku pärija, kellele vara tagastamine allus otsuse p 5 regulatsioonile;

e) Rahvusarhiivi riigiarhiiviosakonna 28.11.2000 arhiiviteatise nr 3612 SL koos lisadega ning 17.04.2001 arhiiviteatise nr 1400 sl kohaselt ei esine 02.11.1883 sündinud Artur-Heinrich Tahvi nime üheski arhiivis säilitatavas aastatel 1939-1941 Eestist Saksamaale ümberasumist käsitlevas dokumendis. Osundatud arhiiviteatistest nähtub üksnes kirjaliku nimekujuga „Artur-Heinrich Tahv“ ning sünniajaga 02.11.1883 tähistatud isiku puudumine arhiividokumentidest, mitte aga vaidlusaluse kinnistu omanikuks olnud isiku mittelahkumine Eestist ümberasujana. Vaatamata Artur Tahvi nime tähistamiseks erinevate kirjalike nimekujude (Artur, Arthur, Artur-Heinrich; Tahv, Tahw) kasutamisele ning tema sünniajaks nii XX.XX.XXXX kui ka XX.XX.XXXX märkimisele puudub kahtlus, et 1941. aastal ümberasunute hulka kuulus ka XXXXX XXX XX a kinnistu omanik. Erinevused sünniajas on ilmselgelt tingitud nn uue kalendri kasutuselevõtuga

3-99-02

4(8) muudetud kuupäevade tähistamise süsteemist. Isikute nime eri kujul kirjutamist esines tolleaegsetes dokumentides sageli. Asjaolu, et Artur Tahv naasis pärast 1941 Saksamaale sõitmist tagasi Tallinnasse ei lükka ümber asjaolu, et Artur Tahv tuleb lugeda ümberasunuks 1941. aastal. Kord juba toimunud ümberasumisele järgnenud Eestisse naasmine ei välistanud teistkordset Eestist Saksamaale asumist. Tallinna Omandireformiametile saadetud dr Harald Standli 04.11.1998 kirja lisas on loetletud 17 isikut, kes saanud Lääne-Saksamaa valitsuselt kompensatsiooni 1950-ndatel aastatel. Lilian Lauri 13.09.1999 avalduses esitatud väide, et Artur Tahv sõitis 1941. a Saksamaale üksnes tütart külastama ning mitte ümberasujana, on paljasõnaline. Samas viitab tema avalduses väidetud asjaolu, et pärast A. Tahvi surma esitasid tema lesk Marie Tahv ja tütar Kira von Berg Saksa võimudele taotluse A. Tahvi Tallinna jäänud varade eest kompensatsiooni saamiseks, samuti sellele, et A. Tahv oli ümberasuja, kuna tema pere pidas endastmõistetavaks, et Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerib just Saksa riik;

f) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 12 ei andnud ÕVVTK kohalikele komisjonidele õiguslikku alust tunnistada Saksamaale ümberasunud isikut ega tema pärijat vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ega vara omandireformi objektiks, vaid kohalik komisjon oleks pidanud jätma oma otsusega Kira Von Bergi taotluse rahuldamata. Seetõttu olid otsused, millega XXXXX XXX XXX endisel kinnistul asunud krunt ja ehitised loeti omandireformi objektiks ning Kira von Berg selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ning millega tagastati Kira von Bergile XXXXX XXX XXX asuvad hooned ning neid otsuseid kajastavad haldusaktid, nende andmise ajal sisuliselt õigusvastased, ehkki vastasid üldistele vorminõuetele. XXXXX XXX XXX asuva vara tagastamise ebaseaduslikkust on möönnud ka Tallinna Omandireformiamet. Õigusvastastena rikkusid kaevatud haldusaktid P. Koppeli õigust Tallinnas XXXXX XXX XXX-X asuva eluruumi erastamisele. Samas, kuna eluruumi erastamise õigus ei ole isiku põhiega inimõigus, siis ei saanud vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus ega Tallinna Linnavalitsuse korraldus rikkuda ka kaebaja põhiega inimõigusi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebustes palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandi väited on järgmised:

a) Eluruumi ainuke üürnik ja elanik oli vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmise ajal Adele Koppel. Seega on erastamise avalduse esitanud selleks mitte õigustatud isik. Tähtsust ei oma P. Koppeli ja A. Koppeli vahel 24.04.2001 sõlmitud erastamise kokkulepe, sest P. Koppel ei ole üürnikuga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige. 2001. aastal oli vaidlusaluse eluruumi omanik eraisik, mitte kohalik omavalitsus. P. Koppel elas juba 1984. aastast Raasikul ja tema lapsed käisid seal koolis, mida tõendab ka halduskohtule esitatud kiri. Tähelepanuta jäeti eluruumi erastamise avaldusel ametniku tehtud parandused. Ametnik ei kontrollinud P. Koppeli vastavust eluruumide erastamise seaduses sätestatud õigustatud subjekti tingimustele;

b) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 ja ORAS § 7 lg 3 on samasisulised. Nimetatud otsuse p 5 tunnistati kehtetuks põhjusel, et regulatsioon toodi õigusselguse mõttes omandireformi reguleerivasse seadusesse ORAS § 7 lõikena 3. Riigikohus, tunnistades põhiseadusevastaseks ja kehtetuks ORAS § 7 lg 3, on samal seisukohal Ülemnõukogu otsuse punktis 5 sätestatu suhtes. Seetõttu tuleb rakendada analoogiat. Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2007 otsuses haldusasjas nr 3-01-8 leiti, et kui ORAS § 7 lg 3 oli kaevatavate haldusaktide andmise ajal põhiseadusega vastuolus, siis on selle sätte rakendamine õigusvastane, sest põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel vaatamata sellele, et viidatud sätte vastuolu põhiseadusega tuvastati alles 28.10.2002 Riigikohtu

3-99-02

5(8) otsusega. Seega on kohtud kujundanud praktikat, et ei oma tähtsust, millal põhiseadusega vastuolu tuvastati, vaid asjaolu, et tegemist on põhiseadusega vastuolus oleva sättega. Eelneva tõttu on kohtud asunud kujundama kahesugust käsitlust, mis on omavahel vastuolus: kohtutel ei ole võimalik üheaegselt rahuldada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks avalduse esitanud isikute kaebust, kui nende avaldused on jäänud rahuldamata tuginedes asjaolule, et tegemist on ümberasunud isikuga, ning samal ajal rahuldada üürnike kaebusi, kuivõrd neil ei ole võimalik olnud erastada nende kasutuses olnud eluruumi, kuna selle suhtes on tehtud vara tagastamise otsus, mis tugines nüüdseks põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormile;

c) halduskohtu 14.01.2003 määruses märgiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtivus on otsustava tähtsusega käesoleva asja lahendamisel, kuid apelleeritud otsuses leidis kohus, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus ja kehtetus ei oma asjas mingit tähtsust;

d) kuivõrd tegemist on uue õigusolustikuga, kus ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusevastane ega kehti, siis ei saa kohus anda sisulist hinnangut sellele, kas isik oli ümberasuja või mitte. P. Koppelil puuduvad subjektiivsed õigused, mida haldusorgan vaidlustatud otsustega rikkuda oleks saanud, kuivõrd kaebajal ei ole eluruumi erastamise õigust. Samuti puudub P. Koppelil A. Koppeli nimel tegutsemise õigus nii eluruumi erastamise avalduse esitamisel kui ka kaebusega halduskohtusse pöördumisel.

Ringkonnakohtu istungil palus apellantide esindaja ringkonnakohtul asi lahendada ilma asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ja jätta kaebuse rahuldamata.

5. P. Koppeli vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Seisukohta põhjendatakse järgmiselt: a) apellatsioonkaebus on võetud menetlusse vastuolus HKMS § 33 lg 3 p-ga 5 ja TsMS §-ga 637. Kohus ei saa menetleda kaebust, mille rahuldamiseks puudub seadus. Kuivõrd apellatsioonkaebuse sisu ei ole avalik-õiguslik, siis ei saa kaebust halduskohtumenetluse seadustiku alusel halduskohtus menetleda; b) käesolevas menetluses ei ole varem vaidlustatud A. Koppeli, P. Koppeli ja Nõmme Linnaosa Valitsuse kolmepoolset kokkulepet, et korteri erastab P. Koppel. HKMS § 34 lg 3 järgi ei saa apellatsioonimenetluses enam esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. P. Koppeli erastamisõigus ei olnud käesoleva haldusasja ese; c)

A. Koppel suri XX.XX.XXXX ega saa seega olla XXXXX XXX XXX-X üürnik. Tallinna Üürikomisjoni 18.10.2006 otsus üürivaidlusasjas nr ÜK-2/66/06 tunnistab P. Koppeli üürilepingu kehtivust aadressil XXXXX XXX XXX-X. Linnavalitsus on järjekindlalt tunnistanud P. Koppeli õigust XXXXX XXX XXX-X eluruumi üürnikuna kasutada; d) Tallinna Linnakohtu 18.08.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2/5/230-4331/98 jäeti rahuldamata L. Lauri hagi P. Koppeli vastu eluruumi kasutusõiguse kaotanuks tunnistamiseks.

6. Lilian Laur-Kurvits palus ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebused rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebused ebaõigesti menetlusse, sest apellatsioonkaebused ei ole esitatud avalikes huvides ning nende lahendamine ei ole võimalik ühegi seaduse alusel ning apellandid olid halduskohtu otsuse õigsusest teadlikud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuste esitamise õigus ja nende rahuldamise võimalikkus nähtuvad halduskohtumenetluse seadustikust. Kohtu ülesanne apellatsioonkaebuse lubatavuse hindamisel ei ulatu küsimuse lahendamiseni, kas haldusorgan apellatsioonkaebust esitades toimib avalikes huvides. Apellandi seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei saa esitada nõudeid, mida pole esitatud esimese

3-99-02

6(8) astme halduskohtus, on küll õige, kuid käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Apellatsioonimenetluses ei ole menetlusosalised ega ringkonnakohus piiratud nende põhjenduste ja väidetega, mida esitati halduskohtus. Apellatsioonimenetluses on lubatud uute seisukohtade esitamine. Samuti on halduskohus pädev tuvastama asja lahendamisel olulist tsiviilõiguslikku asjaolu, sh üürisuhte olemasolu P. Koppeli ja korteri tagastamise-eelse omaniku vahel.

8. Ringkonnakohtu käesolevas asjas varem tehtud otsusega saadeti asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks seetõttu, et halduskohus ei käsitlenud vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse kohta esitatud väiteid. Kolleegium sedastas, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited, et vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks on tal põhjendatud huvi, sest ta soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude. Kolleegium on arvamusel, et ringkonnakohtu varasem otsus ei takista siiski jätkuvalt kaebajal põhjendatud huvi olemasolu küsimuse käsitlemist. Halduskohus on seotud HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 658 lg 2 koosmõjus ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. See norm ei keela halduskohtul tuvastada asjaolusid, mis on asja lahendamise seisukohalt olulised ja millele ringkonnakohus asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saates ei ole tähelepanu pööranud.

9. Apellandid on seisukohal, et kaebaja ei olnud XXXXX XXX XXX-X üürnik ega elanud seal ning seetõttu ei saanud tal olla õigust eluruumi ostueesõigusega erastamiseks. Halduskohus on apellantide arvates jätnud ebaõigesti hindamata tõendid, mis kinnitavad, et kaebaja vara tagastamise ajal eluruumis ei elanud.

Kaebaja leiab, et asjas on esitatud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et ta vaidlusaluses korteris elas.

Apellant osundab P. Koppeli 06.02.1995 avaldusele eluruumi erastamiseks, samuti asjaolule, et apellant elas XXXXXXXX. Kaebaja omalt poolt viitab Tallinna Linnakohtu 18.08.1999 otsusele tsiviilasjas nr 2/5/230-4331/98 ja Tallinna Üürikomisjoni 18.10.2006 otsusele üürivaidlusasjas nr ÜK-2/66/06. Ringkonnakohus märgib, et ühelgi tõendil ei ole asja lahendamisel ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab tõendeid kogumis. Ka linnakohtu otsuse olemasolu ei välista kohtu ülesannet tuvastada tõendite kogumis hindamisel, kas P. Koppel vaidlusaluses eluruumis elas.

XXXXX XXX XXX hoone tagastati 30.03.1995 korraldusega. Üürikomisjoni otsusest nähtub, et üürileping sõlmiti 01.09.1995 A. Koppeli eluajaks. Nimetatud üürilepingu ja sellest tuleneva üürisuhte olemasolu ei tähenda aga, et enne hoone tagastamist elas P. Koppel selles eluruumis ning tal oli sellest tulenev õigus eluruumi ostueesõigusega erastamiseks.

Tallinna Linnakohtu otsuses sedastati, et eluruumi kasutati alates 1952. aastast kuni 30.09.1995 tüüpüürilepingu alusel. P. Koppel selgitas linnakohtu istungil, et XXXXXXXX elab tema mees ning lapsed käivad seal ka koolis, kuid see asjaolu ei ole lõpetanud tema poolt vaidlusaluse eluruumi kasutamist elamiseks. A. Koppel vajab linnakohtu otsusest nähtuvalt P. Koppeli väidete kohaselt pidevalt hoolt ja abistamist.

Majaraamatu väljavõttest (I kd tl 13) nähtub, et nii A. Koppel kui kaebaja on eluruumi sisse registreeritud 1952. a. Ka passikande (I kd tl 15) kohaselt oli kaebaja registreeritud sellesse eluruumi 18.01.1952. Erastamisavaldusel (I kd tl 26 ja 94) tehtud inspektor A. Volke parandus, mille kohaselt oli ainult üks üürnik, osundab asjaolule, et erastamisavalduse on

P. Koppel esitanud üürnikuna ning perekonnaliikmetena on näidatud nii A. Koppel, P. Koppel kui ka tema lapsed. Perekonnaliikmete kohta esitatud andmeid ei ole avalduses muudetud, kuid on täpsustatud nende perekondlikke sidemeid. Seetõttu ei saa

3-99-02

7(8) kolleegiumi arvates avalduses tehtud märkustest järeldada, et üürnikul perekonnaliikmeid erastamisavalduse esitamise ajal polnud.

Hinnates neid tõendeid kogumis, on kolleegium seisukohal, et P. Koppeli elamine vaidlustatud haldusaktide alusel omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumis on tõendatud.

10. Asjaolu, et ORAS §7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega on tekkinud alus vara tagastamiseks samale isikule, kellele vara tagastati, ei tähenda, et kaebajal eduväljavaadetega kahjunõudeid vastustajate vastu esitada pole võimalik. Kuigi kaebaja ei saa nõuda vara erastamist ning tema kahju ei saa seisneda eluruumi erastamata jäämises, ei ole välistatud, et kaebajale võis tekkida hüvitamisele kuuluv kahju ka sellest, et vara tagastati varem ja kaebaja kasutas eluruumi üürniku perekonnaliikme ja hiljem üürnikuna üürilepingu alusel, milles üürileandjaks oli eraõiguslik isik. Enne vara tagastamise või erastamise otsustamist oli vara säilimise tagamise kohta kohaldatavad teistsugused nõuded kui pärast vara tagastamist.

Eelnevast nähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks.

11. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt Riigikohtu 22.03.1999 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Ka Riigikohtu üldkogu on 28.10.2002 ja 12.04.2006 otsustes lähtunud sellest, et Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune ja tegemist on vaid sõnastuslike erinevustega.

Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus tehti 07.11.1994 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus anti 30.03.1995, seega enne, kui ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotas. Riigikohtu üldkogu selgitas 10.03.2008 otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10.03.2008 otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt 2.

12. L. Laur-Kurvits on seisukohal, et A. Tahv ei olnud Saksamaale ümberasuja ORAS § 7 lg 3 tähenduses, vaid ta lahkus Eestist Saksamaale põgenikuna. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Asjaolu, et A. Tahv oli Eesti kodanik ja tema rahvusena oli märgitud eestlane (Tallinna Aadressbüroo aadressileht I kd tl 61) ning et Saksamaale asumisel ta koheselt sealset kodakondsust ei saanud, samuti asjaolu, et ta reisis pärast Eestist lahkumist veel Eestisse, ei tähenda, et tema Saksamaale asumine ei toimunud ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingu alusel. 1941. a jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnute nimekirjas ei oleks A. Tahv saanud olla, kui ta oleks Eestist lahkunud põgenikuna (I kd tl 49-50, 106, 107, 110, 114). Põgenikuna ei oleks A. Tahv saanud kompensatsiooni, mille saamist tõendab väljavõte vastavast nimekirjast (I kd tl 13). Kolleegium on seisukohal, et esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et A. Tahv lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ning seega laienesid vaidlusaluse vara

3-99-02

8(8) tagastamisele Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkt 5 ja ORAS § 7 lg 3.

13. Eelnevast nähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal tuli jätta vaidlusaluse vara tagastamise avaldused rahuldamata.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased. Halduskohus on teinud lõppjäreldustes õige otsuse ning apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask