2-08-56319/4 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2008. a, Tartu kohtumaja, kirjalik menetlus

Tsiviilasi

AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagi T.T. vastu 26

943.72 krooni väljamõistmiseks

Hagihind

23 943,72 krooni

Tsiviilasja number

2-08-56319

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: AS ERA Liisingu Inkassoteenused, (r.k

10625474, asuk Maakri 44-20, Tallinn 10145)

hageja esindaja: Aleksei Nikolajenko

kostja: T.T. ,

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagi T.T. e vastu osaliselt.

2. Mõista T.T. elt AS Era Liisingu Inkassoteenused kasuks välja põhivõlg 3 000.- (kolm

tuhat) krooni, intress 700.- (seitsesada) krooni, viivis 477 (nelisada seitsekümmend

seitse) krooni 37 senti ja leppetrahv 1 850.- (üks tuhat kaheksasada viiskümmend)

krooni, kokku 6 027 (kuus tuhat kakskümmend seitse) krooni 37 senti.

3. Jätta menetluskulud 4/5 ulatuses hageja kanda ja 1/5 ulatuses kostja kanda.

4. Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima;

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442

lg 6, § 633 lg 7).

MENETLUSE KÄIK

28.07.2008. a esitas AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagi T.T. vastu 26 943.72 krooni

nõudes (tl 5-9).

Kohus toimetas hagimaterjalid kostjale kätte 06.09.2008. a (tl 36). Kostja kohtule määratud

tähtajaks ei vastanud.

06.10.2008. a määrusega otsustas kohus lahendada AS ERA Liisingu Inkassoteenused hagi T.T.

vastu kirjalikus menetluses ja andis pooltele taotluste ja tõendite esitamiseks aega 14 päeva

määruse kättetoimetamisest arvates. Kohtu määratud tähtaja jooksul pooled kohtule taotlusi ega

tõendeid ei esitanud.

HAGINÕUE

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ ja kostja 19.10.2006. a lepingu nr 29310, mille

järgi sai kostja õiguse võtta SMS Laen OÜ-lt kiirlaenu. 17.01.2007. a esitas kostja taotluse

3 000.- krooni laenamiseks 30-ks päevaks. Kostja kohustus hiljemalt 16.02.2007. a tagastama

laenu ja maksma SMS Laen OÜ-le intressi 700.- krooni. Vaatamata SMS Laenu OÜ

korduvatele meeldetuletustele kostja laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustust ei täitnud.

SMS Laen OÜ loovutas 17.01.2007. a laenulepingust tuleneva nõude hagejale vastavalt SMS

Laen OÜ ja hageja vahel 06.12.2006. a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingule ja selle

lisakokkulepetele.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla summas 3 000.- krooni, intressi 558 päeva eest

summas 13 023,72 krooni, viivise 528 päeva eest summas 7 920.- krooni, leppetrahvi summas

1 500.- krooni ja nõudeõiguse loovutamisest tulenevad kulud summas 1 500.- krooni.

KOHTU SEISUKOHT

1. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

2. SMS Laen OÜ ja T.T. e vahel 19.10.2006. a sõlmitud lepingust nr 29310 (tl 11-19), lepingu

digitaalse allkirjastamise sertifikaadist (tl 32) ja maksekorraldusest (tl 33) nähtub, et kostja

sai SMS Laen OÜ-lt 17.01.2007. a laenu summas 3 000.- krooni. Kostja kohustus tagastama

laenu 30 päeva jooksul, s.o hiljemalt 16.02.2007. a. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid

kohustusi täitnud. Hageja on omandanud SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu 06.12.2006. a hageja ning SMS Laen OÜ vahel

sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu alusel. Kostja ei ole SMS Laen OÜ-lt laenu

saamise, laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise ega nõude loovutamise osas

vastuväiteid esitanud. Seetõttu leob kohus tõendatuks, et T.T. sai SMS Laen OÜ-ga

sõlmitud laenulepingu alusel laenu 3 000.- krooni ning, et ta on jätnud laenu tagastamise ja

intressi maksmise kohustuse täitmata ja hageja on nõude loovutamise teel omandanud

võlausaldaja õigused ja kohustused laenusuhtes.

3. VÕS § 100 tulenevalt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. T.T. laenu

kokkulepitud tähtajal ei tagastanud. Samuti ei maksnud ta intressi. Seega on kostja

laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.

4. Vastavalt VÕS §-le § 101 lg 1 p 1 juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Eelnevast tuleneb, et hageja nõue laenuna võlgnetava

raha tagastamiseks on õigustatud ja tuleb rahuldada.

5. TsMS §-s 438 lg 1 on sätestatud kohtu kohustus otsust tehes hinnata tõendeid, otsustada, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud TsMS § 438 lg 1 tähendust

13.05.2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08: …/Nimetatud säte kohustab kohut muu

hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks

olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud

õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi

aluseks olevad asjaolud./… 17.06.2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 on Riigikohtu

Tsiviilkolleegium rõhutanud: …/ Kolleegium märgib, et juhul, kui pooled vaidlevad

tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled

ise ei ole sellele tuginenud./…

6. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-240/98 Océano Grupo Editorial SA v Rocío Murciano

Quintero tehtud lahendis, tõlgendades Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi nr

93/13/EMÜ, 05.04.1993 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, asunud seisukohale,

et Direktiivi artikli 6 eesmärki, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides

sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad, ei oleks võimalik saavutada,

kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust.

Samasisulist seisukohta on Euroopa kohus väljendanud ka kohtuasjas C-473/00 Cofidis SA

v Jean-Louis Fredout ja Tartu Ringkonnakohus 15.03.2005. a määruses tsiviilasjas nr 2-

96/05.

7. Viidatud kohtulahenditele tuginedes leiab kohus, et TsMS § 438 lg 1 ja 436 lg 7 tuleb

tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi nr 93/13/EMÜ artiklis 6.

sätestatud eesmärgiga. Seetõttu tuleb TsMS §-dest 438 lg 1 ja 436 lg 7 mõista selliselt, et

tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku

alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja

nõude aluseks on tüüptingimus, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt

otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse.

Kohtu seisukoht intressinõude osas

8. Kostjaga sõlmitud lepingu p 4.2.3. (tl 12) järgi kohustus kostja maksma intressi 700.- krooni

3 000.- krooni laenamisel 30 päevaks. Hageja nõuab kostjalt 558 päeva eest arvestatud

intressi tasumist, kokku summas 13 023,72 krooni. Samas on hageja ise kinnitanud, et

kostjaga sõlmitud laenulepingu tähtaeg oli 30 päeva ja kostja oli kohustatud tagastama laenu

hiljemalt 16.02.2007. a.

9. 28.01.2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 on Riigikohtu Tsiviilkolleegium selgitanud

intressi maksmise kohustuse ajalise piiritlemise küsimust tsiviilkoodeksi alusel: …/Kui

pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu

kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud

kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui

laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub

oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi

tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine

(laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest)./… Kohus leiab, et võlaõigusseaduse

jõustumisega ei muutnud laenulepingu olemus ja viidatud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi

seisukohaga tuleb arvestada ka võlaõigusseaduse regulatsioonile alluvate laenusuhtest

tekkinud vaidluste lahendamisel. Pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist kaotas kostja

laenu kasutamise aluse ning seeläbi kaotab võlausaldaja intressi arvestamise õigusliku aluse.

Seetõttu asub kohus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi tasumist lepingu

p 4.2.3. a kokkulepitud ulatuses, s.o summas 700.- krooni. 700.- krooni ületavas osas tuleb

intressinõue rahuldamata jätta.

Kohtu seisukoht viivisenõude osas

10. Hageja nõuab kostjalt lepingu p 13. (tl 15) alusel viivist 0,5% tagastamata laenu summalt iga

laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Vastavalt VÕS §-le § 101 lg 1 p 6 juhul, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda viivist.

11. 14.06.2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 on Riigikohtu Tsiviilkolleegium märkinud:

…/Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et eelnimetatud põhimõtted

kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende

suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Erinevalt tsiviilkoodeksi

regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev

õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri

2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 (RT III 2004, 33, 350)). See peaks kinnitama

viivisenõude kompensatsioonilist iseloomu, mida kohtul tuleb arvestada ka viivise

vähendamisel põhjusel, et viivis on kokku lepitud seaduses sätestatust suuremas ulatuses.

Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on kokku lepitud

tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse

ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel./… VÕS § 35 lg 1

järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ ja T.T. lepingu interneti vahendusel (tl 6). Lepingu p

3.3.1. kohaselt laenusaaja tutvub laenulepingu tingimustega ning esitab laenuandjale laenu

saamiseks vajalikud andmed, täites kohustuslikud väljad laenuandja interneti kodulehel.

Vastavalt lepingu p-dele 3.3.3. ja 3.3.4. väljastab laenuandja laenusaajale kasutajanime ja

parooli ning laenu saamiseks saadab laenusaaja laenuandjale mobiiltelefoni lühisõnumi,

milles näitab lisaks paroolile ära laenu summa ja tähtaja. Kohus järeldab eelnevast, et kosja

ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingu tingimusi läbi ei räägitud. Laenu summa ja

tähtaeg on kohtu arvates ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist on laenusaajal

olnud

võimalik

mõjutada.

Seetõttu

tuleb

lepingu

ülejäänud

tingimusi

pidada

tüüptingimusteks.

12. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui

tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

13. VÕS §-st 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Asjas ei ole vaidlust selles, et SMS Laen OÜ tegutses kostjale laenu andes oma

majandustegevuse raames. Kostja oli SMS Laen OÜ-ga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS §

34 tähenduses.

14. Vastavalt VÕS §-le 415 lg 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS §

113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt Kui kohustuselt

tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Vastavalt Eesti Panga poolt Ametlike Teadaannetes avaldatule on VÕS §-s 94 lg 1

nimetatud intressimääraks kogu vaidlusalusel ajal olnud 4% aastas. Seega on viivise

määraks poolte laenusuhtes 11% (4%+7% ) aastas.

15. VÕS § 403 lg 3 p 1 ja 2 järgi ei kohaldata tarbijakrediidi sätteid krediidilepingule mille

netosumma on väiksem 200 eurole (ca 3 129.- krooni) vastavast summast või mille järgi

peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. Kuna kostja laenas 3 000.-

krooni ja pidi laenu tagastama 30 päeva jooksul, siis ei ole võlaõigusseaduses tarbijakrediiti

reguleerivad sätted kostja laenusuhtele otse kohaldatavad.

16. Kohtu arvates on tarbijakrediidilepingutele kehtestatud viivise ülemmäär siiski oluline, kuna

sellega võrreldes saab hinnata kas tarbijakrediidile sarnasele õigussuhtele kohaldatav

tüüptingimustega kehtestatud viivise määr on lepingu poolt ebamõistlikult kahjustav või

mitte. Hageja nõuab kostjalt viivist 0,5% päevas, s.o 182,5% aastas. Seega on kostjalt

nõutav viivis ca 16,6 korda (182,5% / 11%) suurem kui tarbijakrediidijärgne viivis. Kohtu

hinnangul näitab see, et kostja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepinguga on kostja

kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Seetõttu saab

leping punktis 13. sisalduvat viivisekokkulepet pidada kostjat ebamõistlikult kahjustavaks.

Tulenevalt VÕS §-st 42 lg 1 on selline kokkulepe tühine.

17. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses, s.o 11%

aastas. Hageja nõuab kostjalt viivist 528 päeva eest. Seega on hagejal õigus saada kostjalt

viivist kokku 477,37 krooni (3000 krooni * 11% * 528 päeva/365 päeva).

Kohtu seisukoht leppetrahvi ja nõudeõiguse loovutamise kulude nõude osas

18. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt VÕS

§-st 158 lg 3 kohaldatakse võlaõigusseaduse 8. peatüki 3. jao sätteid ka juhul, kui

lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma

oma kohustust rikkunud lepingupool. Kohtu arvates sisalduvad lepingu punktides 12.2.1.,

12.2.2. ja 12.2.3. (tl 15) kokkulepped hüvitatava kahju suuruse osas, kuna nõude esitamise

aluseks on võlausaldaja toiming võla sissenõudmiseks, mitte kohustuse rikkumine võlgniku

poolt.

19. Hageja nõuab kostjalt lepingu punktis 8. nimetatud kohustuse rikkumise eest leppetrahvi

summas 1 500.- krooni ning nõudeõiguse loovutamisest tulenevate kulude hüvitamist

lepingu punktide 12.2.1., 12.2.2. ja 12.2.3. alusel kokku 1 500.- krooni ulatuses, sealhulgas

nõudekirja väljastamise eest 150.- krooni, korduva nõudekirja väljastamise eest 350.- krooni

ja hagiavalduse esitamise eest 1 000.- krooni (tl 6).

20. Lepingu punkt 14. (tl 15) järgi on laenuandjal sellest tulenevalt õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi summas 1 500.- krooni. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja on rikkunud laenu

tagastamise ja intressi maksmise kohustust. Kuna leppetrahvi nõude aluseks olev rikkumine

on toimunud ja kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis tõendaksid rikkumise

vabandatavust, siis on hageja nõue 1 500.- krooni leppetrahvi saamiseks õigustatud.

21. Lepingu p 12.2.2. alusel on võlausaldajal korduva nõudekirja väljastamisel õigus nõuda

lisaks lepingu punktis 12.2.1. sätestatule (150.- krooni) täiendavalt leppetrahvi summas

200.- krooni. Seega on leppetrahvinõue lepingu p 12.2.1. ja p 12.2.2. alusel õigustatud 350.-

krooni ulatuses. Hageja on lepingu p 12.2.1. ja p 12.2.2. alusel esitanud leppetrahvi nõude

kokku summas 500.- krooni. Eelnevast tuleneb, et 350.- krooni ületavas osas on nõue

alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

22. Lepingu p 12.2.3 alusel nõuab hageja kostjalt leppetrahvi 1 000.- krooni hagiavalduse

koostamise kulu hüvitamiseks. Sisuliselt nõuab hageja kostjalt menetluskulu hüvitamist.

Vastavalt TsMS §-le 144 p 1 on menetlusosalise esindaja kulud kohtuvälised menetluskulud.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude jaotuse määrab kohus asja menetlust lõpetava lahendiga. Kostja suhtes on

lepingu tüüptingimusega kehtestatud menetluskulu kandmise kohustus sõltumata sellest, kas

kohus teeb otsuse kostja kahjuks või mitte. Kohtu arvates kahjustab selline tüüptingimus

kostjat ebamõistlikult, mis vastavalt VÕS §-le 42 lg 1 tingib tüüptingimuse tühisuse.

Lepingu tühise tingimuse tuginev nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

23. Eeltoodu alusel leiab kohus, et AS Era Liising Inkassoteenused hagi T.T. e vastu tuleb

rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 3 000.-

krooni, intress laenu kasutamiseks kokku lepitud aja eest summas 700.- krooni, viivis

võlaõigusseaduses sätestatud määras summas 477,37 krooni, leppetrahv lepingu punkti 14.

alusel summas 1 500.- krooni, leppetrahv nõudekirja väljastamise eest vastavalt lepingu

punktile 12.2.1. summas 150.- krooni ja leppetrahv nõudekirja korduva väljastamise eest

vastavalt lepingu punktile 12.2.2. summas 200.- krooni, kokku 6 027,37 krooni.

24. Hagiavalduse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu summas 1 750.- krooni. TsMS § 139 lg

3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Vastavalt TsMS §-le 124 lg 1 määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind

nõutava rahasummaga. TsMS 133 lg 2 alusel ei arvestata hagihinda arvutades

kõrvalnõuetena esitatud nõudeid intressidele, muu hulgas viivisele, ja kulude hüvitamiseks.

Kohus arvestab kõrvalnõudeid mõistlikus ulatuses, kui kõrvalnõuete summa on põhinõudest

suurem või sellega võrdne. Hageja nõuab kostjalt kokku 26 943,72 krooni väljamõistmist,

millest põhinõue moodustab 3 000.- krooni. Seetõttu tuleb hagihinna määramisel nõude

summast maha arvata kõrvalnõuete summa põhinõude summa ulatuses. Seega on

hagihinnaks 23 943,72 krooni. Kohus juhib hageja tähelepanu sellele, et hagihinnale

23 943,72 krooni vastav riigilõiv riigilõivuseaduse Lisa 1 järgi on 1 500.- krooni ja hagejal

on õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist.

25. TsMS § 163 lg 1 alusel ning arvestades, et hagi rahuldatud osa moodustab kogunõudest ca

22,4%, peab kohus õigeks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

ning jätta hageja kanda 4/5 menetluskuludest ja kostja kanda 1/5 menetluskuludest.

Kohtunik