3-07-2484/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-07-2484

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2008; Tallinn

Haldusasja number 3-07-2484

Haldusasi D.K. (avaldaja) kaebus Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkirja nr 1319-dm ja 19.11.2007 käskkirja nr 1324-dm tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 29.10.2008

Menetlusosalised Kaebuse esitaja – D.K.; Vastustaja – Murru Vangla, volitatud esindaja Endel Pillau

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkiri nr 1319-dm - ja 19.11.2007 käskkiri nr 1324- dm selles osas, millega kohaldati vangistusseaduse §

651 lg-s 4 ettenähtud lisapiiranguid (HKMS § 26 lg 1 p 1);

2. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata (HKMS §

26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 17.11.2008

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkirjaga nr 1319-dm karistati D.K.t distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 35 ööpäevaks. Distsipliininõuete rikkumine väljendus selles, et 18.10.2007 kell 21.25 keeldus D.K. madratsi toomisest laost kambrisse ja suhtles vanglaametnikuga ebatsensuurseid väljendeid kasutades, samuti hoidis kartseris enda juures keelatud eset – käekella. Kuna D.K. ei andnud kella vanglaametnikule vabatahtlikult ära, kasutasid vanglaametnikud selle äravõtmiseks füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmeid

– käeraudu. VangS § 651 lg 4 alusel piiras vangla direktor sama seaduse paragrahvide 22

(soodustused), 30-32 (ajalehed ja ajakirjad, raadio ja televisioon, lühiajaline väljasõit), 34-38 (hariduse omandamise võimaldamine, õppimise tasustamine, põhi-ja üldkeskharidus, kutseharidus, töökohustus, tööga kindlustamine vanglas), 41 (töötamine väljaspool vanglat), 43 (töö tasustamine),

46 (riietus) ja 48 (sisseostud) kohaldamist distsiplinaarkaristuse eesmärgi paremaks täitmiseks ja D.K. edasiste distsipliinirikkumiste ärahoidmiseks (tl 3-4).

D.K. esitas 07.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkirja nr 1319-dm (edaspidi käskkiri nr 1319) tühistamiseks (tl 1-2, haldusasi nr 3-07-2484).

Murru Vangla direktori 19.11.2007 käskkirjaga nr 1324-dm karistati D.K.t distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Distsipliininõuete rikkumine väljendus käskkirja kohaselt selles, et 19.10.2007 kell 07.36 suhtles D.K. vanglaametnikuga ebatsensuurseid väljendeid kasutades. VangS § 651 lg 4 alusel piiras vangla direktor sama seaduse paragrahvide 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist distsiplinaarkaristuse eesmärgi paremaks täitmiseks ja D.K. edasiste distsipliinirikkumiste ärahoidmiseks (tl 14-15).

D.K. esitas 13.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 19.11.2007 käskkirja nr 1324-dm (edaspidi käskkiri nr 1324) tühistamiseks (tl 12-13, haldusasi nr 3-07-2543).

Tallinna Halduskohtu 02.01.2008 määrusega võeti kaebused menetlusse ja liideti. Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-07-2484 (tl 21-22).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

D.K. leiab, et mõlema distsiplinaarkaristuse kohaldamisel rikuti VangS § 64. Distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud osaliselt, sest vaatamata kaebuse esitaja taotlusele ei küsitletud tunnistaja R. K., kes võinuks mõlemal juhul kinnitada, et D.K. ei ole süüdi.

Käskkirjaga nr 1319 seonduvalt tegi kaebuse esitaja 18.10.2007 kartseris viibides valvurile märkuse, et läbiotsimise peab läbi viima puhaste kinnastega, eriti kui otsitakse läbi voodipesu. Selle peale pandi kaebuse esitaja näoga seina poole seisma ja peksti vastu jalgu. Üks valvuritest ütles, et käekell on kartseris keelatud ese ja sundis seda ära andma, kuigi kartserisse paigutamisel ei öeldud selle kohta midagi. Kui kaebuse esitaja nõudis võetuse kohta akti koostamist ja endale sellest koopia jätmist, löödi ta pikali. Käekell rebiti jõuga ära ning kasutati käeraudu. Kaebuse esitaja viidi korrapidamisruumi ning sunniti kirjutama seletuskirja, ähvardades, et keeldumise korral tuleb avaldajal ööbida boksis T-särgi väel. Jõudu ja erivahendeid kasutati sõltumata sellest, et kaebuse esitaja ei osutanud mingit vastupanu ega ähvardanud kedagi.

Käskkirjaga nr 1324 seonduvalt viis kaebuse esitaja 19.10.2007 valvuri korraldusel madratsi lattu ning pöördus rahulikult kambrisse tagasi, kedagi solvamata või ähvardamata. Valvuri ettekande võisid põhjustada eelmise päeva sündmused, mille tõttu taheti kaebuse esitajale ebameeldivusi valmistada. Nimelt 18.10.2007 unustasid valvurid jalutuskäigu ajal jalutusboksid sulgeda, mistõttu sattusid kõik kartseris viibivad kinnipeetavad omavahel kokku. Kaebuse esitaja keeldus juhtunu kohta valetamast, kuigi valvur seda nõudis.

Kaebuse esitaja palub tühistada Murru vangla direktori 16.11.2007 käskkirja nr 1319-dm ja 19.11.2007 käskkirja nr 1324-dm.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbi viinud kooskõlas vangistusseaduse paragrahvidega 63, 64, 67, 69 ja 70, justiitsministri 01.02.2007 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (vangla sisekorraeeskiri) §-ga 60 ning Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirja „Murru Vangla kodukord“ (vangla kodukord) punktidega 29 ja 33. Kaebuse esitaja käitus 18.10.2007 kell 21.25 vanglaametnikega ebaviisakalt, agressiivselt ning solvavaid väljendeid kasutades, häirides oma tegevusega vanglaametnikku teenistusülesannete täitmise läbiviimisel ning õhutades ka teisi kinnipeetavaid allumatusele (vanemvalvur Kalle-Kusta Tõnisma 18.10.07 ettekanne nr 75).

Pärast toimunud sündmust esitas D.K. seletuskirja ja tunnistas sündmuse toimumist, kuid väitis, et valvur hakkas paljaste kätega tema voodipesu läbi otsima, mille peale ta tegi märkuse. Vanglaametnik avastas, et kaebuse esitajal oli käekell, mis on kartseis keelatud ese ja seega kuulus see äraandmisele. Kaebuse esitaja ei olnud nõus kella vabatahtlikult ära andma ning vanglaametnikud olid sunnitud kasutama füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmeid (käeraudu). Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud D.K. distsipliinirikkumine vanemvalvurite K.-K.

Tõnisma ja J. Kuttšijev`i 18.10.07 ettekannetega nr 75 (tl 73-74) ning 18.10.07 aktiga ohjeldusmeetemete kasutamise kohta (tl 77). Karistuse määramisel on arvestatud kinnipeetava kehtivaid distsiplinaarkaristusi (süstemaatiline distsipliinirikkuja), rikkumise tõsidust ja kinnipeetava suhtumist antud rikkumisse. Vangla praktika kohaselt loetakse süstemaatiliseks korrarikkujaks alates 5 (viiest) kehtivast distsiplinaarkaristusest. Karistus oli eesmärki täitev ning proportsionaalne toimepandud süüteoga. 19.10.2007 kell 07.36 käitus kaebuse esitaja vanglaametnikuga suhtlemisel ebaviisakalt, kasutas ebatsensuurseid, solvavaid väljendeid ning ei täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust:

ära anda voodiriided ja madrats. D.K. keeldus pärast sündmust seletuskirja esitamisest, mille kohta koostati 19.10.07 vastavasisuline akt (tl 68). 26.10.07 läbi viidud vestluse käigus loobus kaebuse esitaja ka lisaselgituste andmisest (tl 69). Distsipliinirikkumised (ebatsensuursed väljendid, korraldusele mitte allumine) on tõendatud valvur V. Paulsoni 19.10.07 ettekande nr 77 (tl 67) ning 19.10.07 akti alustel, milles ei ole põhjust kahelda. Karistuse määramisel on arvestatud kinnipeetava kehtivaid distsiplinaarkaristusi (süstemaatiline distsipliinirikkuja), rikkumise raskust (tahtlust) ja kinnipeetava suhtumist antud rikkumisse.

Karistus oli proportsionaalne toimepandud süüteoga. Vangistuse täideviimise eesmärgiks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekale käitumisele suunamine tähendab eelduste loomist selleks, et kinnipeetav nii vangistuses kui peale vabanemist oleks võimeline käituma ilma kuritegusid toime panemata. Kinnipidamisasutustes on kinnipeetavad kohustatud täitma vangistust reguleerivaid õigusakte. Vastustaja leiab, et vaidlustatavad distsiplinaarmenetlused on viidud läbi ja distsiplinaarkaristused määrati kooskõlas õigusaktide nõuetega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vanglaametniku seadusliku korralduse eiramine, vanglaametniku suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine ja kartseris käekella omamine on rikkumised, mille süülise toimepanemise eest on VangS § 64 lg 1 alusel kinnipeetavat võimalik karistada distsiplinaarkorras. See tuleneb VangS § 67 punktist 1, mille kohaselt peab kinnipeetav täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, vangla sisekorraeeskirja § 60 lg-st 1, mis sätestab kartseris lubatud asjad, kuid mille hulka ei kuulu käekell ning vangla kodukorra punktidest 29 ja 33, mis kohustavad kinnipeetavat viisakalt suhtlema (Vt väljavõte, tl 78). Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole vaidlusaluseid õigusrikkumisi toime pannud ning vangla on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud menetlusnorme, jättes kõrvale ka tunnistaja, kes oleks võinud avaldaja väiteid kinnitada.

Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkiri nr 1319-dm

Nimetatud käskkirja andmise aluseks oleva sündmuse toimumise kohta on koostatud kaks ettekannet (tl 73-74), akt ohjeldusmeetmete kasutamisest (tl 77) ning kaebuse esitaja on andnud omapoolse selgituse (tl 75). Kohtuistungil selgitas vastustaja, et distsiplinaarkaristus määrati selle eest, et kaebuse esitaja ei täitnud käekella äraandmise kohustust, kasutas ebatsensuurseid väljendeid ja käitus agressiivselt (kohtuistungi protokoll, tl 113). Sündmuse toimumise kohta on koostatud vastavad ettekanded ning ohjeldusmeetmete kasutamise akt. Kaebuse esitaja nõustus sellega, et taolised sündmused leidsid aset, kuid avaldaja arvates on neid kajastatud käskkirjas moonutatult. Käekella osas avaldaja samuti vastu ei vaielnud, kuid selgitas, et agressiivset käitumist ei olnud ning ebatsensuurseid väljendeid ei kasutanud (kohtuistungi protokoll, tl 113).

Menetlusosaliste seisukohad on erinevad ning võimalused oma väidete tõendamiseks mõnevõrra piiratud. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on käskkirja andmisel tuginenud eespool nimetatud ettekannetele ning nendes ei ole alust kahelda. Kaebuse esitaja väide, et sarnased sündmused kipuvad juhtuma ühe kindla valvekorra ajal siiski kiusamisele ei viita, sest vastustaja on esitanud iseloomustava materjalina mitmeid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju (tl 40-64), millest järeldub, et ettekandeid on kirjutanud ka teised valvurid. Mis puutub sellesse, et avaldajal oli kartseris käekell, siis selles osas ei saa samuti sisulist vaidlust olla. Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg-s 1 sisaldub kartseris lubatud asjade loetelu ning käekella ei ole selles nimetatud. Asjaolu, et varasemalt käekella ei märgatud või et keegi valvuritest ei pööranud sellele tähelepanu, ei muuda lubamatut eset lubatavaks.

Murru Vangla direktori 19.11.2007 käskkiri nr 1324-dm

Antud käskkirja aluseks oleva sündmuse materjalidest nähtuvalt on kinnipeetav kasutanud valvuritega suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid ning mitte allunud valvurite seaduslikele korraldustele. Valvur V. Paulsoni ettekandes nr 77 (tl 67) on selgitatud, et kartseris, kambriukse avamisel, vastas kinnipeetav sõimuga korraldusele ära anda voodiriided ja madrats. Kinnipeetav on seletuskirja kirjutamisest keeldunud ning selle kohta on koostatud akt nr 77 (tl 68). Lisaks on avaldaja loobunud selgituste andmisest 5 päeva hiljem läbiviidud vestluse käigus, mille kohta on koostatud ettekande nr 77 lisa (tl 69). Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et taolist sündmust ei esinenud ning tegemist oli tavalise päevaga (kohtuistungi protokoll, tl 113). Siinkohal tuleb arvestada, et käskkirja aluseks oleva sündmuse kohta on kirjutatud ettekanne, milles ei ole alust kahelda. Kaebuse esitaja on ise varasemalt selgituste andmisest keeldunud ning kaebuses esitatud põhjendus selle kohta, et antud käskkirja aluseks olev sündmus võib olla välja mõeldud, on paljasõnaline.

Menetlusnormid, karistuse proportsionaalsus ja lisapiirangud

Kohus kontrollib kas avaldaja väited menetlusnormide võimaliku rikkumise kohta distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on põhjendatud ja kas distsiplinaarkaristused on määratud süüteoga proportsionaalselt ning seejärel lisapiirangute määramise õiguspärasust. VangS § 63 lõike 1 alusel võib nimetatud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ning kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 alusel võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse vangistuse täideviimise eesmärki.

Murru Vangla direktori käskkirjad nr 1319-dm ning nr 1324-dm on antud VangS § 64 alusel. Kaebuse esitaja väide, et distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud VangS §-i 64 selles osas, mis puudutab tunnistajate küsitlemist, on alusetu, kuivõrd nimetatud paragrahv ei reguleeri tunnistajatega seonduvaid küsimusi. Distsiplinaarmenetluse käigus teistelt kinnipeetavatelt seletuse võtmise tarvidus on vastustaja hinnata ja haldusakti ei saa tühistada ainult sellel põhjusel, et see jäi tegemata. Mis puudutab hiljem kohtule esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlust, siis on kaebuse menetlusse võtmise määruses (tl 21-22) selgitatud, et see taotlus oli ennatlik. Kaebuse esitajal peaks olema soovi korral võimalik küsida kõigepealt isikult, kelle tunnistajana ülekuulamist taotletakse, vastavasisulised kirjalikud seletused ning lisada need kaebuse juurde. Seejärel selguks, mida tunnistaja oleks valmis rääkima ning kas ülekuulamine on vajalik või piisab kirjalikust materjalist. Taolistel juhtudel tekib ühtlasi ka küsimus, et kuivõrd üldse aitaks tunnistaja ülekuulamine asja lahendamisele kaasa olukorras, kus kaebuse esitaja on vastava tunnistajaga ühes kambris koos viibinud ja kas see oleks sel juhul hinnatav objektiivse tunnistusena.

Ohjeldusmeetmete kasutamine vaidlustatud distsiplinaarkaristustega otseselt ei seostu, kuid siinkohal selgitusena, et seda reguleerivad VangS §-id 69 ja 70. Nimetatud seaduse § 69 lõike

1 alusel kohaldatakse kinnipeetavale täiendavaid julgeolekuabinõusid ka juhul, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Selle kohta on koostatud vastav ettekanne (tl 74).

Vaidlustatud käskkirjadest nähtub, et distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud ka kinnipeetava varasemaid rikkumisi (vastustaja hinnangul süstemaatiline distsipliinirikkuja), süüteo raskust ning kinnipeetava enda suhtumist rikkumisse (käskkirjad, tl 3 ja 15). Karistuse määramisel tuleb arvestada ka karistusega taotletavat eesmärki. Selliste hinnangute andmine on vastustaja pädevuses ja antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et selles osas oleks olulisi kaalutlusvigu tehtud.

Järgmisena kontrollib kohus, kas distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjadega määratud lisapiirangud on proportsionaalsed ning kaalutletud. Vastavalt VangS § 651 võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS § 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Piirangud puudutavad mitmesuguseid soodustusi, ajalehtede ja ajakirjade lugemist, raadioja televisioonisaadete jälgimist, lühiajalise väljasõidu võimaldamist, hariduse omandamist, töökohustustega seotud eeliseid, isikliku riietuse kandmise võimaldamist ning sisseostude tegemist. Ilmselt ei saaks kinnipeetavad kartserikaristuse kandmise ajal nagunii kõiki neid võimalusi täies mahus kasutada, kuid sellisel juhul ei oleks vaja nende paragrahvide kohaldamise piiramist ka vastavas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas fikseerida.

Antud juhul selgitas vastustaja, et kartserikaristus ei pruugi iseenesest (osade) nimetatud võimaluste kasutamist välistada (kohtuistungi protokoll, tl 113). Vaidlustatud käskkirjades ei ole lisapiirangute kohaldamist põhjendatud, kuid mõned nendest eeldaksid päris põhjalikku motiveerimist, näiteks hariduse omandamisega seonduvadja mitmesugused informatsioonilise juurdepääsu piirangud. Mõningate piirangute puhul aga võiks kaaluda nende osalist rakendamist. Arvestades asjaolu, et piiranguid on kohaldatud täies mahus ilma sisuliste motiivideta, ei saa neid seetõttu proportsionaalseteks ega põhjendatuteks pidada.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb avaldaja poolt distsiplinaarkaristuste määramise kohta esitatud kaebus rahuldada selles osas, millega on kohaldatud ilma sellekohaseid sisulisi põhjendusi esile toomata vangistusseaduse § 651 lg-s 4 ettenähtud lisapiiranguid. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

Enno Loonurm Kohtunik