3-06-2369/71 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-2369 Haldusasi Ain Einbergi kaebus 16. aprilli 2003. a piiriprotokolli, Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse nr 292 p 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas) ja Emmaste Vallavalitsuse toimingute maa tagastamisel (s.h diskrimineerimise) õigusvastaseks tunnistamiseks, Emmaste Vallavalitsuselt varalise kahju katteks 23 000 krooni väljamõistmiseks ja mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. augusti 2008. a otsus ja 29. augusti 2008. a täiendav otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ain Einbergi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Ain Einberg Vastustaja Emmaste Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 15. augusti 2008. a otsus muutmata ja Ain Einbergi apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

3-06-2369

2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Hiiu maakonnakomisjoni 9. märtsi 1995. a otsusega nr 3467 tunnistati Ain Einberg 1/6 osas, Viktor Juurmann 7/18 osas, Olev Juurmann 5/72 osas, Miralda Ülmre 5/72 osas, Hilda Einberg 5/72 osas ja Adele-Leonore Koppel 17/72 osas omandireformi õigustatud subjektideks Tooma nr 25 maaüksuse, kinnistu nr 4835, pindalaga 62,639 ha, suhtes. Tooma talule kuulunud maa pindala hulgas arvestati ka 9 talu ühiskarjamaast Tooma talule kuulunud osa 1,75 ha. H. Einberg loovutas maa tagastamise nõudeõiguse A. Einbergile, A. – L. Koppel loovutas nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades Kristjan Kirmele, Kaalu Kirmele ja A. Einbergile. Osale õigustatud subjektidest kompenseeriti maa, osale tagastati eraldi katastriüksustena. A. Einberg, K. Kirme ja V. Juurmann sõlmisid kirjaliku kokkuleppe ülejäänud maade jagamiseks.

Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse nr 292 punktiga 1 otsustati lõpetada Emmaste valla maakasutusõigus 23,55 ha suurusele maale ning Putkaste Metskonna maakasutusõigus 22,11 ha suurusele maale ja tagastada see kaasomandisse V. Juurmannile ½ osas, K. Kirmele 1/10 osas ja A. Einbergile 2/5 osas Tooma maaomandi taastamiseks. Korralduse p 1.1 kohaselt koosneb tagastatav maa õigusvastaselt võõrandatud Tooma nr 25 maast, millest tagastatakse 8 lahusmaatükki järgmiste pindaladega: I maatükk 5,84 ha Jausa külas, II maatükk 5,56 ha Jausa külas, III maatükk 2,38 ha Jausa külas, IV maatükk 9,77 ha Valgu külas, V maatükk 8,37 ha Valgu külas, VI maatükk 5,16 ha Valgu külas, VII maatükk 3,25 ha Valgu külas, VIII maatükk 5,33 ha Valgu külas, kokku 45,66 ha. Korraldusele eelnevalt oli 16. aprillil 2003. a koostatud Tooma katastriüksuse piiriprotokoll.

2. A. Einberg esitas halduskohtule kaebuse piiriprotokolli, Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse nr 292 p 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas) ja vallavalitsuse toimingute maa tagastamisel õigusvastaseks tunnistamiseks, varalise kahju katteks 23 000 krooni väljamõistmiseks ja mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel. Kaebuse põhjendused: 1) korraldus on õigusvastane osas, mis puudutab Jausa külas asuvat maatükki suurusega 2,38 ha (katastritunnus 17502:001:0335). Enne õigusvastast võõrandamist oli maa-ala 9 talu (sh Tooma talu) ühiskarjamaa. Igal talul oli võrdne 1,75 ha suurune osa ühiskarjamaast, mis oli jaotatud eraldi kasutussiiludeks, kuid oli talude kaasomandis. Endine ühiskarjamaa on praeguseks jaotatud 14 siiluks, millest maatüki 17502:001:0335 kaasomanikeks on kaebuse esitaja, V. Juurmann ja K. Kirme. Kõnealune maatükk asub maa endisest kasutuskohast mitusada meetrit eemal ja selle väärtus on tunduvalt väiksem varem Tooma talu kasutuses olnud siilust. Tagastatud maaüksus on ühiskarjamaast eraldatud ilma õigustatud subjektide nõusolekuta ja nendevahelise kokkuleppeta. Vallavalitsus on kohelnud õigustatud subjekte ebavõrdselt, sest osale subjektidest on tagastatud ühiskarjamaast nende nõudeõiguse osast tunduvalt suurem osa maad. Rikutud on kaebaja õigustatud ootust, et maa tagastatakse enne selle õigusvastast võõrandamist asunud kohas; 2) piiriprotokolli allkirjastamise ajal ei näidatud Tooma kinnistu õigustatud subjektidele maatüki asukohta looduses. Piiriprotokollile lisatud endise ühiskarjamaa kaart on puudulik. Piiriprotokoll on maamõõtja poolt allkirjastamata; 3) vallavalitsuse toimingud endise ühiskarjamaa tagastamisel on olnud õigustatud subjekte ebavõrdselt kohtlevad ja õigusvastased. Tooma kinnistu on endisest ühiskarjamaast kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum. Tooma kinnistut läbib oja, mille tõttu ei ole

3-06-2369

3(7) kinnistul võimalik ehitustegevus, mis on võimalik mitmel teisel tagastatud maaüksusel. Osale subjektidest tagastati suurem maatükk, kui olnuks neil õigus saada endise ühiskarjamaa kasutusõiguse osa järgi. Näiteks P. Harjaku omandisse tagastati tema nõudeõigusest 6,4 korda suurem osa ning A. Harjaku omandisse tema nõudeõigusest 16,6 korda suurem osa. Paremad maatükid Peeduranna, Aasaranna ja Nigula tagastati tänapäevase kaardimaterjali alusel ning nende omanikud said maatüki asukoha suhtes ilmselt kaasa rääkida. Halvemad maatükid tagastati kallima meetodi (mõõdistamise) teel aastaid hiljem, ilma et nende omanikel oleks olnud võimalust asukoha suhtes kaasa rääkida; 4) vallavalitsuse õigusvastase tegevuse ja haldusaktiga on kaebajale tekitatud kahju. Varalise kahju suuruseks on 26 824 krooni. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist 23 000 krooni ulatuses. Mittevaraline kahju seisneb väärikuse alandamises seoses kaebaja ebavõrdse kohtlemisega võrreldes osade õigustatud subjektidega. See, kes pidi saama rohkem, sai vähem, ja vastupidi. Kaebajat peeti vallaametnike silmis vähemväärikaks, kellele tagastati vähem maad.

3. Tallinna Halduskohtu 15. augusti 2008. a otsusega tunnistati Emmaste Vallavalitsuse 8. detsembri 2003. a korralduse nr 292 punkt 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas), 16. aprilli 2003. a piiriprotokoll ning Emmaste Vallavalitsuse toimingud endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamisel õigusvastaseks; vallavalitsuselt mõisteti A. Einbergi kasuks välja varalise kahju katteks 23 000 krooni; mittevaralise kahju nõude osas lõpetati menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu; vallavalitsuselt mõisteti A. Einbergi kasuks kohtukulude katteks välja 1380 krooni; 1000 krooni suurune riigilõiv otsustati tagastada pärast kohtuotsuse jõustumist. Tallinna Halduskohtu 29. augusti 2008. a täiendava otsusega jagati seni jagamata jäänud menetluskulud: vallavalitsuselt mõisteti A. Einbergi kasuks välja 10 331 krooni tõendi saamise kulude katteks, muus osas jäeti menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

1) Jausa külas asuv 2,38 ha suurune tagastatud maatükk on osa enne õigusvastast võõrandamist üheksa talu kaasomandis olnud karjamaast. Tooma talu oli üks neist taludest ning ühiskarjamaa Tooma talu omandis olnud osast kuulus Tooma talu maade õigustatud subjektidest tagastamisele V. Juurmannile ½ osa, K. Kirmele 1/10 osa ning kaebajale 2/5 osa. Maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg 4 reguleeris 6. märtsist 2001. a kuni 27. novembrini 2005. a olukorda järgmiselt: „Kui õigusvastaselt võõrandatud maa oli kaasomandis, tagastatakse maa kaasomandi osade suhtes õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt nende osadele.

Kui mõnda kaasomandi osa ei taotleta tagasi ja teiste osade õigustatud subjektid taotlevad selle endale tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega nende kaasomandisse, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti. Kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt kokkuleppele. Maa jagamisega seotud kulud kannavad maa jagamist taotlenud isikud. Kui aga teiste kaasomandi osade õigustatud subjektid ei taotle nimetatud osa tagastamist, tagastatakse üksnes kaasomandi osadele vastav maa, mille tagastamist taotletakse.“ Tulenevalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 52 pidi kokkulepe, millele seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset vormi, olema sõlmitud lihtkirjalikus vormis ning osaliste allkirjad võis tõestada kohalik omavalitsus.

Õigustatud subjektid ei olnud maa tagastamise otsustamise hetkeks sõlminud nõuetekohast kokkulepet maa jagamise kohta. Seega on kohalik omavalitsus käitunud õigusvastaselt, kui asus ühiskarjamaa tagastamiseks karjamaad siiludeks jagama ja siile erinevate õigustatud subjektide omandisse tagastama. Kohalik omavalitsus oleks pidanud andma õigustatud subjektidele tähtaja õiguseellaste kaasomandis olnud maa jagamiseks kokkuleppe sõlmimiseks ning kui kokkulepet poleks sõlmitud, oleks maa tulnud tagastada kõigi õigustatud subjektide

3-06-2369

4(7) kaasomandisse mõttelistes osades vastavalt nende nõudeõiguse suurusele. Seega on piiriprotokoll, kaevatav korraldus ning sellele tuginevad toimingud õigusvastased. Sealjuures ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, kas vallavalitsus kohtles endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamisel mõnda õigustatud subjekti soosivamalt kui kaebajat. Kaasomandisse tagastamise asemel maa lahustükkidena tagastamine selliselt, et mõne õigustatud subjekti vara suurenes rohkem kui õiguspärase tagastamise korral (kaasomandiosa endisest ühiskarjamaast ja mere taganemise arvelt juurdetekkinud maast), on vaieldamatult seadusevastane ja nende poolt alusetult saadu.

Kuid sellest ei saa tuletada õigust kaebaja võrdsele ehk samasugusele ehk „võrdselt seadusevastasele“ kohtlemisele. HKMS § 7 lg 1 järgi kontrollib kohus üksnes kaebaja õiguste rikkumist, mitte vastustaja tegevuse objektiivset õiguspärasust laiemalt. Kuna kaebajal ega teistel subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükina, pole oluline, kui suur või väärtuslik oli kellelegi ebaseaduslikult tagastatud lahustükk, sest kõikidele õigustatud subjektidele on lahustükid tagastatud õigusvastaselt. Seega on vallavalitsus rikkunud kaebaja subjektiivset õigust saada endine ühiskarjamaa koos mere taganemise arvelt juurdetekkinud maaga tagasi kaasomandiosana ning kohtul tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses tuleb rikutud õigused taastada kahju hüvitamise teel;

2) hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Pooled olid menetluse lõpuks ühel meelel, et endise 15,75 ha suuruse karjamaa arvelt tagastati õigustatud subjektidele kokku 30,07 ha maad, kuna endine ühiskarjamaa on mere taganemise tõttu suurenenud. Seega oleks haldusorgani õiguspärase tegevuse tulemusel tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse koos õigusvastaselt võõrandatud maaüksusega ka sellele mere taganemise tulemusel lisandunud maa. Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tekitatud kahjuks saaks lugeda leitud väärtuse 1/9 suuruse osa ning Tooma talu õigustatud subjektidele tagastatud 2,38 ha suuruse lahustüki väärtuse vahe. Vastavalt Tooma talu õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele oleks kaebajale tekitatud kahjuks 2/5 osa sellest väärtuste vahest. Riigikohtu otsuses õigeks peetud metoodikat arvestades tuleb lugeda kaebaja varalise kahju suuruseks 26 823 krooni. Kaebaja piirdub

23 000 krooni suuruse nõudega, mille väljamõistmine on põhjendatud. Kaebajale ei ole muude õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine etteheidetav. Kõigi maa tagastamise korralduste vaidlustamine ja tagasitäitmise nõudmine ei oleks olnud mõistlik. Kahjulike tagajärgede risk tuleb kanda vallavalitsusel, kes võis endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamist pidada otstarbekaks, kuid toimis siiski selgelt seadusevastaselt, vähendades muuhulgas kaebajale tagastamisele kuuluma pidanud maad teiste õigustatud subjektide arvelt; 3) mittevaralise kahju nõude aluseks on väärikuse alandamine. Kaebaja heidab sellega seoses vallavalitsusele ette endise ühiskarjamaa suhtes õigustatud subjektide ebavõrdset kohtlemist. Mittevaralise kahju nõue esitati kohtule 16. mail 2008. a. Kahjunõude tähtaeg ei saanud hakata kulgema Riigikohtu otsusest teadasaamisest. Asjaolud, millega kahjunõuet põhjendatakse – ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õigustatud subjektidega endise ühiskarjamaa tagastamisel nii lahustüki suuruse, väärtuse, tagastamise viisi kui asukoha osas – ja kahju tekitanud isik olid kaebajale teada ning kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema rohkem kui kolm aastat enne 16. maid 2008. a. Mittevaralise kahju nõue on esitatud tähtaja rikkumisega ning vaatamata kohtu ettepanekule ei ole tähtaja ennistamist taotletud. Selle nõude osas tuleb menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel lõpetada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-06-2369

5(7)

4. Ain Einbergi apellatsioonkaebuses paluti asendada Tallinna Halduskohtu 15. augusti 2008. a otsuse põhjendused osaliselt ringkonnakohtu omadega ja konstateerida kohtuotsuse resolutsioonis Emmaste Vallavalitsuse diskrimineerivat suhtumist osasse endise ühiskarjamaa õigustatud subjektidesse. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kohtuasja algusest peale on kaebaja pidanud oluliseks tuvastamist, kas vallavalitsuse poolt on rikutud kaebaja suhtes võrdse kohtlemise nõuet või mitte. Endise ühiskarjamaa tagastamistoimingutes on ilmselged diskrimineerivad asjaolud osa õigustatud subjektide, sh kaebaja suhtes. Kohtuotsuse põhjendavas osas on võrdse kohtlemise teemat riivamisi puudutatud ja võetud väär seisukoht. Põhjenduses viidatud HKMS § 7 lg 1 reguleerib kaebajate halduskohtusse pöördumist, mitte aga asja läbivaatamist kohtu poolt. Asja läbivaatamist puudutab HKMS § 19, mille lõike 6 kohaselt kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Seega kohustab HKMS, erinevalt kohtu poolt väidetust, ka mõningat vastustaja tegevust laiemalt kontrollima. Halduskohtu otsus on võrdse kohtlemise ja muude õiguse üldtunnustatud põhimõtetele hinnangu andmisel ebapiisav ja ebaõige. See, et mittevaralise kahju taotlus tunnistati aegunuks, ei tähenda, et halduskohus ei peaks vastavalt HKMS § 19 lõikele 6 kontrollima võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist;

2) otsuses ebavõrdsust puudutades on kohus leidnud selle olevat vähetähtsa ning on võtnud hoiaku diskrimineerimise eitamisele. Inimesel on põhiõigus olla seaduste ees kõigiga võrdne ning selle õiguse eiramine puudutab sügavalt nii kaebaja sisemist väärikust kui ka tema huvisid Eesti Vabariigi arengu kaudu. Kohus leidis, et kuna kaebajal ega teistel subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükkidena, pole oluline, kui suur või väärtuslik oli kellegi ebaseaduslikult tagastatud lahustükk, sest kõikidele subjektidele on lahustükid tagastatud õigusvastaselt.

Kohtu seisukoht, nagu ei saaks kahe isiku „võrdselt seadusevastase“ kohtlemise puhul diskrimineerimist olla, on ebaõige. Seadusevastane kohtlemine ei väldi diskrimineerimist. Antud juhul oli seadusevastasus väravaks, mis võimaldas diskrimineerimist ühiskarjamaade tagastamisel. See, kes pidi saama seaduslikult rohkem ja paremat maad, sai ebaseaduslikult vähem ja halvemat, see, kes pidi saama seaduslikult vähem, sai ebaseaduslikult rohkem ja paremat maad. Väide, et õigustatud subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükkidena, on poolik tõde.

Maa lahustükkidena saamiseks oli vajalik kõigi õigustatud subjektide kokkulepe, mille vallavalitsus blokeeris. Ka ei ole kaebaja väitnud, et diskrimineerimine seisnes üksnes selles, et ebaseaduslikult tagastatud maasiilud ei ole pinnalt või kvaliteedilt võrdsed. Kui vallavalitsus oleks toiminud õiguspäraselt, ei oleks diskrimineerimist toimunud. Kõik õigustatud subjektid oleksid saanud maa tagasi üheaegselt. Kõigil oleks olnud võrdne sõnaõigus arutamisel, kuidas maad tagasi võtta – kas kaasomandisse või siiludena.

5. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vallavalitsus kohtles kõiki rannakarjamaast osa saamisel võrdselt.

6. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitatud avalduses rõhutas kaebaja, et võrdsuseks ei saa pidada rannakarjamaa õigusvastasel tagastamisviisil avanenud võimalusi tagastada maa eri meetoditel (kaardimaterjali alusel/mõõdistamisega); eri aegadel (osale kuni 3-aastase viivitusega); osale nende soovide kohaselt, teistele vallaametnike poolt määratud tükkidena; osale nõudeõigusest väiksemana, teistele nõudeõigusest suuremana.

3-06-2369

6(7) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid vääralt, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise.

8. Apellatsioonkaebus tugineb kaebaja arusaamale, et halduskohus ei ole lahendanud kaebaja kõiki nõudeid ning et kohtuotsuse põhjendav osa on ebavõrdse kohtlemise käsitluse osas puudulik ja ebaõigeid seisukohti sisaldav. Ringkonnakohus kaebuse esitajaga ei nõustu. HKMS § 25 lg 3 sätestab, et kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Halduskohtu otsus on selle sättega kooskõlas. Otsus vastab ka TsMS §-s 442 sätestatud sisunõuetele. Apellatsioonkaebuses osutatud puuduste all kohtuotsus ei kannata.

9. Kaebuse esitaja taotles halduskohtult haldusakti ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist vastavalt HKMS § 6 lg 3 punktile 1 ning kohus rahuldas selle taotluse vastavalt HKMS § 26 lg 1 punktile 3. Kaebuse esitaja taotles avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt HKMS § 6 lg 3 punktile 2. Kohus rahuldas ka varalise kahju hüvitamise taotluse vastavalt HKMS § 26 lg 1 punktile 4. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas lõpetas kohus HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu. Seega lahendas kohus kõik kaebaja nõuded.

Kaebaja on formuleerinud kaebuse täpsustustes ka järgmise sõnastusega taotluse: tunnistada Emmaste Vallavalitsuse toimingud, mis puudutavad ebavõrdsust Jausa küla ühiskarjamaa tagastamisel, põhiseadusevastaseks (tl 92 ja 148), ning apellatsioonkaebuse täpsustustes on ta taotlenud kohtuotsuse resolutsioonis diskrimineeriva suhtumise konstateerimist. Tegemist ei ole taotlusega HKMS § 6 tähenduses, mille suhtes saaks kohus teha lahendi. Ebavõrdne kohtlemine ei ole toiming, so halduse tegevus või tegevusetus (HKMS § 4 lg 2), mille õigusvastasust saaks kohus kohtuotsuse resolutsioonis konstateerida. Õigus võrdsele kohtlemisele on isiku subjektiivne õigus. Seaduse ees võrdsete meelevaldselt ebavõrdne kohtlemine on õiguste rikkumise viis ning muuhulgas sellisele subjektiivse õiguse rikkumisele võib tugineda halduskohtule esitatav kaebus.

10. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja väiteid ühiskarjamaa suhtes õigustatud subjektide ebavõrdsest kohtlemisest tähelepanuta, vaid on käsitlenud neid määral, millest sõltub kaebuse nõuete lahendamine. Kohus ei pea otsuse põhjendavas osas tuvastama asjaolusid, millel pole nõuete lahendamise seisukohast määravat tähtsust.

Kohus rahuldas kaebaja tuvastamistaotluse ja varalise kahju hüvitamise taotluse, tõdedes, et kaasomandisse tagastamise asemel maa lahustükkidena tagastamine selliselt, et mõne õigustatud subjekti vara suurenes rohkem kui õiguspärase tagastamise korral ning muuhulgas kaebajale tagastamisele kuuluma pidanud maa vähenes, on selgelt seadusevastane (otsuse põhjendava osa p-d 4 ja 5). Tuvastades, et õigustatud subjektidele maa jagamise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja andmata jätmine ning subjektide kokkuleppeta maa kaasomandisse tagastamise asemel selle lahustükkidena tagastamine oli õigusvastane, ei pidanud kohus asuma üksikasjalikult kirjeldama maa lahustükkidena tagastamise asjaolusid, so kellele, millal

3-06-2369

7(7) ja millisel viisil maa tagastati, sest sellest tuvastamistaotluse ja varalise kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei sõltu. Varalise kahju kõrvaldamiseks soovis kaebaja seaduses ettenähtust vähem saadud maa väärtuse hüvitamist ning selle mõistis kohus soovitud ulatuses vastustajalt välja. Võimalikule maa tagastamisega viivitamisele (3-aastat hiljem kui mõnele subjektile) või kallimal meetodil tagastamise (mõõdistamise) kuludele varalise kahju nõue ei tugine. Ebavõrdse kohtlemise väited on aluseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudele, kuid ka selle nõude lahendamiseks ei pidanud kohus eelnimetatud asjaolusid tuvastama, sest menetlus lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu ning apellant on kinnitanud, et ta selles osas kohtuotsust ei vaidlusta.

11. Kohus leidis õigesti, et võrdsusõigusele tuginedes ei saa isik nõuda enda kohtlemist samal viisil isikutega, kes on saanud hüve seaduses ettenähtust suuremas ulatuses. Sõltumata ebavõrdse kohtlemise väidetest ei saa isik nõuda rohkem, kui seadus ette näeb. Õige on ka kohtu seisukoht, et kohus saab kontrollida üksnes kaebaja õiguste rikkumist, mitte vastustaja tegevuse õiguspärasust laiemalt. Kohtu poolt viidatud HKMS § 7 lg 1 on asjakohane norm, mis sätestab kohtusse pöördumise ja kaebuse rahuldamise eelduseks oleva kaebeõiguse. Isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest sõltumatuks halduse tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks ei saa isik halduskohtusse reeglina pöörduda. Apellatsioonkaebuses osutatud HKMS § 19 lg 6 ei ole asjakohane norm, kuna see reguleerib kohtu kontrollikohustust haldusorgani diskretsiooni puhul. Diskretsioon (kaalutlusõigus) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1). Käesolevas asjas ei ole tegemist haldusorgani diskretsiooniga. Kuna tegutsemisviis oli õigusnormiga kindlaks määratud (kokkuleppe puudumise korral tuli maa tagastada kaasomandisse), ei saanud haldusorgan otsustuse tegemist kaaluda ega erinevate otsustuste vahel valida.

Lauri Madise

Ivo Pilving

Ruth Virkus