2-08-1054/28 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-08-1054

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja

koht

10.11.2008,Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Iko Nõmm, Ande Tänav

Tsiviilasi

Osaühing

Dominos

Projekt

hagi

Insenerehituse

AS

vastu

1 379 594,69

krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Harju Maakohtu 09.06.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Osaühing Dominos Projekt

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise

aeg

23.10.2008, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Hageja Osaühing Dominos Projekt (reg.kood

10879507), seaduslik esindaja Aivar Juhandi

ja lepinguline esindaja advokaat Ott Saame;

Kostja

Insenerehituse

AS

(reg.kood

10918041), lepingulised esindajad advokaadid

Olavi-Jüri Luik ja Margus Poola

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 09.06.2008 otsus ja saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates

vandeadvokaadi vahendusel.

Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused

1. Osaühing Dominos Projekt esitas 11.01.2008 hagi Insenerehituse AS-i

vastu 1 370 594,69 krooni ja viivise saamiseks.

Hageja ja Trevelle Arenduse AS (endine ärinimi OVS Ehituse aktsiaselts)

(pankrotis) on sõlminud töövõtulepingud nr TIV 53-12 ja nr TRV61-

18_DOMINOS (fassaad). Pärnu Maakohtu 28.11.2007 otsusega on välja

kuulutatud Trevelle Arenduse AS-i pankrot (tsiviilasi nr 2-07-45836).

Hageja

on

esitanud

25.01.2008

Trevelle

Arenduse

AS-i

pankrotimenetluses tingimusliku nõudeavalduse summas 2 741 189,38

krooni, millest põhivõlg moodustab 1 370 594,69 krooni ja viivis

1 370 594,69 krooni. Hageja nõue on tunnustatud Trevelle Arenduse AS-i

pankrotimenetluses tingimusliku nõudena summas 2 741 189,38 krooni

teises rahuldamisjärgus.

Hagejale teadaolevalt võttis kostja enne Trevelle Arenduse AS-i pankroti

väljakuulutamist faktiliselt üle kõik ettevõtte sisulised varad – töötajad,

masinad, ruumid jmt. Ettevõtte ülemineku ja sellega kaasnevate kohustuste

ülemineku kui instituudi üks eesmärke ongi vältida olukorda, kus eraldi

lepingute vormistamisega, lepingute nn hajutamisega, püütakse üle võtta

ettevõtte atraktiivset poolt ning jätta ettevõttega seotud võlad ja

kahjumlikud projektid võlausaldajate kaela. Seda püüab hageja arusaamise

järgi teha ka kostja – võtta üle kõik, mis OVS Ehituse AS-i juures oli neile

tähelepanu vääriv ning jätta hageja ja teised võlausaldajad otsima oma raha

pankrotimenetluses, sel eesmärgil vormistades ühe formaalse lepingu teise

järel, samas kui tehingute kogusummast ilmneb selgelt, et OVS Ehituse

AS-i ainus ettevõte läks kokkuvõttes kostjale üle. Hageja leiab, et kostja

omandas Trevelle Arenduse AS-ile kuulunud ettevõtte koosseisus ka

kohustuse maksta hagejale töövõtulepingutes nr TIV 53-12 ja nr TRV61-

18_DOMINOS

(fassaad)

kokkulepitud

tasu

koos

kaasnevate

kõrvalnõuetega. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Kuivõrd kostja on rahalise kohustuse täitmisega

viivituses, nõuab hageja viivist tuginedes võlaõigusseaduse(VÕS) § 113,

töövõtulepingu nr TIV 53-12 p-le 12.5 ja töövõtulepingu nr TRV61-

18_DOMINOS (fassaad) p-le 12.5. Sissenõutavaks muutunud viivise

üldsummaks on hagiavalduse esitamise seisuga 2 538 784 krooni. Hageja

palub kostjalt välja mõista 1 370 594,69 krooni põhivõlgnevuse katteks ja

1 370 594,69 krooni sissenõutavaks muutunud viivisena.

Hageja ei ole võtnud mingit seisukohta ettevõtte ülemineku konkreetse

kuupäeva osas. Ettevõtte üleminek on antud juhul toimunud rea eraldi

vormistatud tehingute tulemusena. 01.03.2007 omandas kostja Trevelle

Arenduse AS-ilt autosid. Ettevõtte ülemineku aeg on hinnanguliselt

määratletav. Kostja väited, justkui oleks ettevõtte üleminek toimunud

16.01.2007 ning pärast seda OVS Ehituse AS-ile esitatud arved justkui ei

olekski saanud üle tulla, on katse formalistlike arutluste kaudu vastutusest

vabaneda. On ilmne, et kostja püüdiski ettevõtet niimoodi üle võtta, et

ülevõtmist oleks vormiliselt raske tuvastada. Teadmata ettevõtte

ülevõtmisest või niisuguse protsessi toimumisest, jätkas hageja suhtlemist

sama ettevõttega senise nime all. Väide, et arve esitamine OVS Ehituse

AS-ile pärast ettevõtte üleminekut ei ole arve esitamine üle läinud

ettevõttele, sisaldab endas ebaselget väidet. Hageja oli teinud lepingu

alusel tööd, mis seondus vaidlusaluse ettevõttega, sellest tööst tulenevalt

tekkis nõue, mis kohustusena kuulus lahutamatult ettevõtte juurde ja hageja

esitas vastava arve. See, et kostja tegeles samal ajal ettevõtte ülevõtmisega,

kuid ei soovinud seda korrektselt vormistada, selgus hiljem.

Hageja on seisukohal, et kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks on

põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Õiguse lünka, võlausaldajate

ebavõrdset kohtlemist pole ning samuti pole vajadust rakendada õiguse

analoogiat, kuna vastavad normid on kehtivas õiguses täiesti olemas. VÕS

§ 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel üle kõik ettevõttega

seotud kohustused. VÕS § 183 lg 1 kohaselt vastutab ettevõtte üleandja

ettevõtte niisuguste kohustuste eest, mis on muutunud sissenõutavaks enne

üleandmist, solidaarselt ettevõtte omandajaga. Solidaarvastutuse korral

võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda täitmist igalt

solidaarvõlgnikult, kusjuures seda igalt võlgnikult, mõnelt võlgnikult või

kõigilt

ühiselt

ning

seejuures

täielikult

või

osaliselt.

Pankrotiseaduse(PankrS) § 96 kohaselt võib solidaarvõlgniku pankroti

korral võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või

osaliselt. See tähendab, et solidaarvõlgniku pankroti korral kitsendatakse

võlausaldaja nõudevabadusi, mis tal on VÕS § 65 lg 1 kohaselt ning

võlausaldaja peab otsustama, millises osas ta esitab oma nõude

pankrotistunud solidaarvõlgniku vastu. PankrS § 96 ilmneb selgelt

seadusandja poolt ette nähtud olukord, kus pankrotivõlgnik on mingis

võlasuhtes solidaarvõlgnik, järelikult on olemas ka vastavad võlausaldajad

ning järelikult on vastaval võlausaldajal endiselt õigus valida, millise

solidaarvõlgniku poole ja millises ulatuses nõudega pöörduda. PankrS § 96

sätestab küll teatud kitsendused, kuid ei muuda kohustuse solidaarsust ega

vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest, suunates millegipärast kõik

võlausaldajad üksnes pankrotistunud solidaarvõlgniku juurde. Ettevõtte

üleandmine toob kaasa solidaarvastutuse, s.t omandades konkreetse

ettevõtte, omandab isik ka solidaarvastutuse ettevõttega seotud paljude

õigussuhete alusel. Ühe solidaarvõlgniku pankroti korral võivad

võlausaldajad

pöörduda

oma

nõuetega

ettevõtte

omandaja

kui

solidaarvastutaja poole. Juhul, kui selgub, et solidaarvastutust ei ole, on

hageja käesoleva hagi esitanud ekslikult, solidaarvastutuse puudumisel on

tegemist üksnes ühe võlgnikuga ning selleks on pankrotipesa. Selleks, et

tähtaegselt oma nõue ka sellisel juhul pankrotimenetluses esitada, esitaski

hageja pankrotihaldurile nõude, milles selgitas õiguslikult lahendemata

olukorda. VÕS § 68 lg 1 räägib solidaarkohustuse rikkumisest tulenevast

vastutusest. Antud juhul tekkis kohustus solidaarkohustusena alles

ettevõtte üleminemisel ja kuni selle ajani oli tegemist tavapärase

võlasuhtega. Võlgnik rikkus kohustust, jättes raha õigeaegselt maksmata.

Sellest tulenevalt tekkis kohustus viiviste tasumiseks. Kostja võttis

võlgniku ettevõtte üle ning ettevõttega seotud kohustuste osas tekkis VÕS

§ 183 lg–st 1 tulenevalt solidaarvastutus kõigi kohustuste osas, k.a nende

kohustuste osas, mis tulenesid lepingute rikkumisest vms. Kostja on jätnud

tähelepanuta asjaolu, et tema poolt viidatud norm kehtib solidaarkohustuse

rikkumise suhtes, hagi esemeks olev viivisenõue on aga olemuselt küll

rikkumisest tulenev kohustus, kuid rikutud pole solidaarkohustust, vaid

sellele eelnevat kohustust.

Kostja seisukoht

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja palus teha vaheotsus ja

alternatiivtaotlusena jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata

ning teha selle kohta määrus vastavalt TsMS § 425 lg-le 1.

Hageja nõue kostja vastu koosneb kahest osast: põhivõlast 1 370 594,69

krooni ja sellelt arvestatud viivisest 1 370 594,69 krooni. Hageja nõue

põhineb

hageja

ja

Trevelle

Arenduse

AS-i

vahel

sõlmitud

töövõtulepingutel nr TIV 53-12 ning TRV61-18_DOMINOS (fassaad).

Töövõtulepingu

TIV

53-12

punktist

2.1

tuleneb,

et

nimetatud

töövõtulepingu objektiks on Viimsis Kõrgemäe 9 asuva korterelamus

tehtavad ehitustööd. Kostja ei ole Viimsis Kõrgemäe 9 asuva korterelamu

objektil töid teinud. Nimetatud objekti ehitustööd Trevelle Arenduse AS-i

ja OÜ Artig KV vahelise lepingu kohaselt lõpetas Trevelle Arenduse AS.

Kohtule esitatud tõenditest tuleneb, et ehitustöid Kõrgemäe 9 objektil

jätkas ka pärast väidetavat ettevõtte üleminekut Trevelle Arenduse AS.

Kõrgemäe 9 korterelamu ehitusobjektiga puudus kostjal igasugune side

ning selle ehitamist jätkas Trevelle Arenduse AS. Seega töövõtuleping nr

TIV 53-12 kostjale üle ei ole läinud.

Viivis on tekkinud sellest, et hageja on nõudnud Trevelle Arenduse AS-ilt

kohustuse täitmist ning viimane ei ole kohustust täitnud. Kostja vastu

esitas hageja nõude esmakordselt alles 11.01.2008 esitatud hagiavalduses,

mistõttu ei saanud kostja maksekohustust enne hagiavalduse esitamist

rikkuda. Viivis, mida hageja kostjalt nõuab, on tekkinud Trevelle Arenduse

AS-i tegevusest tulenevalt ning isegi solidaarvõla olemasolu eeldades ei

saaks hageja kostja vastu viivisenõuet esitada. Seega on hageja nõue

viivise osas ilmselgelt põhjendamatu.

Hagiavaldusest

nähtub,

et

hageja

kogunõudest

moodustas

töövõtulepinguga nr TIV 53-12 seotud nõue 684 742 krooni. Arvestades

hageja poolt hagiavalduses väljendatud printsiipi, et hageja nõuab viivist

võrdselt põhinõudega, moodustas töövõtulepinguga TIV 53-12 seotud

viivisenõue samuti 684 742,30 krooni suuruse osa kogu viivisenõudest.

Seega kokku moodustavad töövõtulepinguga nr TIV 53-12 seotud nõuded

1 369 484,60 krooni hageja kogunõudest. Nimetatud summa osas on

haginõue ilmselt alusetu, sest hageja faktiväidete tõesust eeldades ei ole

selles osas hageja õiguste rikkumine kostja poolt üldse võimalik. Seega

tuleb hageja nõue selles osas jätta vastavalt TsMS § 423 lg 2 p 1 läbi

vaatamata. Hageja ülejäänud nõue on ilmselt alusetu. Hagiavalduse

kohaselt moodustub hageja ülejäänud nõue summas 1 371 704,78 krooni

nõuetest, mis seonduvad Rannamõisas Andruse põik 2 asuva kortermaja

ehitustöödega. Konkreetsemalt tuleneb nõue esitatud arvetest nr 163/06 ja

167/07. Pärast Trevelle Arenduse AS-i ja OÜ Artig KV vahelise

töövõtulepingu lõpetamist 15.01.2007 sõlmis kostja 16.01.2007 OÜ-ga

Artig KV töövõtulepingu, mis hõlmas muuhulgas ka Andruse põik 2 asuva

kortermaja ehitamist. Sellest on hageja tuletanud, et kostjale on üle läinud

Andruse põik 2 kortermajaga seotud Trevelle Arenduse AS-i ettevõte.

Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et arve nr 163/07 ja selle aluseks

olev teostatud tööde akt on koostatud 17.01.2007 ning Trevelle Arenduse

AS-i esindaja poolt allkirjastatud 19.01.2007 ja arve nr 167/07 ning selle

aluseks olev teostatud tööde akt on hageja poolt allkirjastatud 31.01.2007.

Seega on mõlemad teostatud tööde aktid koostatud ja arved esitatud

Trevelle Arenduse AS-ile pärast väidetava (16.01.2007) ettevõtte

üleminekut. Ettevõtte üleminekul lähevad ettevõtte omandajale üle need

õigused ja kohustused, mis olid olemas ettevõtte ülemineku hetkel.

Asjaolu, et ettevõtte üleandja teeb pärast ettevõtte üleandmist kolmandate

isikutega tehinguid ei mõjuta kuidagi ettevõtte omandaja õigusi ja

kohustusi. Seega on hageja nõue kostja vastu summas 1 371 704,78 krooni,

mis tuleneb töövõtulepingust nr TRV61-18_DOMINOS (fassaad), ilmselt

alusetu ning selles osas ei saa kostja hageja õigusi kuidagi rikkuda. Kostja

ei ole Trevelle Arenduse AS-i ettevõtet üle võtnud. Tegemist on hageja

tõendamata ja paljasõnalise väitega. Kostjal oli töövõtuleping hoonete

omaniku OÜ-ga Artig KV. Kostja andmetel oli hageja ja Trevelle

Arenduse AS-i vahel sõlmitud seoses Tina tn ja Rannamõisa tn objektidega

töövõtulepingud TIV 53-12 ja TRV61-18_Dominos, mis lõpetati seoses

Trevelle Arenduse AS-i majandusraskustega. Hageja oli Trevelle Arenduse

AS-iga alltöövõtjasuhtes ning töid teostati OÜ Artig KV kasuks. Kostja ja

OÜ Artig KV vahel sõlmitud töövõtulepingutest nr 16-01.2007/1 ja 16-01-

2007/2 selgub, et Tina ja Rannamõisa tn objektide ehituse tellis 16.01.2007

kostja käest kõnealuste hoonete omanik OÜ Artig KV. Töövõtulepingud nr

16-01.2007/1 ja 16-01-2007/2 ei oma Trevelle Arenduse AS-iga mingit

puutumust. OÜ Artig KV sõlmis vastavad lepingud kostjaga pärast seda,

kui oli selgunud, et Trevelle Arenduse AS-il on majanduslikud raskused

ning ta ei suuda oma kohustusi täita. Seega ei vasta hageja väide

kostjapoolsest Trevelle Arenduse AS-i ettevõtte ülevõtmisest faktilistele

asjaoludele. Seetõttu tuleb TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt jätta ka see nõue

läbi vaatamata ning selles osas menetlus lõpetada. TsMS § 162 ning § 168

lg 2 tulenevalt tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja möönab, et tema juures töötab endisi Trevelle Arenduse AS-i

töötajaid. Samas ei vasta tõele väide, et need töötajad oleksid võetud tööle

ettevõtte üleminekul. Asjaolu, et kostja sõlmis töölepingud töötajatega ise,

tähendab, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. Tulenevalt Trevelle

Arenduse AS-i makseraskustest lõpetas OÜ Artig KV töövõtulepingu ja

sõlmis kostjaga uue lepingu. Uute töötajate töölevõtmise puhul oli tegemist

tavapärase konkurentsi küsimusega. Antud juhul puudub vaidlus, et kostja

ei ole üle võtnud töövõtulepinguid TIV 53-12 ja TRV61-18_Dominos.

Kostja vajas laienemise käigus ja seoses uute töötajate töölevõtmisega uusi

tööruume. Kuna kostja emafirma Eesti Vesiehituse AS oli müünud oma

kontorihoone Kopli 81 ja oli sõlminud uue asjaõiguslepingu Akadeemia

tee 20 soetamiseks 01.04.2007, siis leppis kostja OVS Ehituse AS-iga

kokku Pääsküla 8 ühe ruumi ajutise kasutamise kaheks kuuks. Ruumide

ajutine kasutamine üürisuhte alusel ei ole seostatav ettevõtte üleminekuga.

Tegemist oli ajutise lahendusega, kuni uutesse ruumidesse kolimisega.

OVS Ehituse AS (nüüd Trevelle Arenduse AS) pakkus seoses äriühingu

majandusraskustega oma firma sõidukeid ja muud vara müüa, et rahuldada

alltöövõtjate nõudeid. Seoses kostja tegevuse laienemisega oli kostjal vaja

seadmeid juurde soetada ja seetõttu osteti neid OVS Ehituse AS-ilt.

Müügitehing sisaldas endas ainult seadmete soetamist. Mingeid nõuete ja

kohustuste üleminekut pooled kokku ei leppinud. Seega ei ole seadmete

müügitehing vaadeldav ettevõtte üleminekuna. Kuigi OÜ Artig KV sõlmis

Tina ja Rannamõisa tn objektide suhtes töövõtulepingud kostjaga, siis

Trevelle Arenduse AS jätkas oma tegevust Kõrgemäe objektil ja omas

riigihanget Rakvere Kooli ehitustöödeks. Trevelle Arenduse AS tegeles

puistevillaga, millega kostja ei tegele. Juhul, kui oleks toimunud ettevõtte

üleminek, siis oleks kostja kindlasti võtnud üle ka kasumlikud objektid:

Rakvere Kooli ehituse ja Kõrgemäe objekti. Trevelle Arenduse AS jätkas

seal töid, mis näitab, et antud ettevõte, sattudes majanduslikesse

raskustesse, loobus vähemtasuvamatest objektidest (Tina ja Rannamõisa),

müüs oma võlgade likvideerimiseks vara (näiteks autod). Seega mingit

ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. See, et Trevelle Arenduse AS-i

alltöövõtjast hageja ei ole saanud enda nõudeid antud äriühingu vastu

rahuldatud, ei puutu kostja õigustesse ja kohustustesse. VÕS § 182 lg 1

kohaselt antakse lepingud üle lepingute ülevõtmise sätete järgi. VÕS § 179

lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma

lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga

sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostjal

puudub igasugune puutumus antud lepingutesse.

Kostja esitas 23.04.2008 taotluse teha vaheotsus, millega tunnustada nõude

põhjendamatust. Alternatiivselt taotles kostja hagi läbivaatamata jätmist,

kuivõrd hageja esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei ole hageja õiguste

rikkumine üldse võimalik. Käesoleval juhul on üks hageja käsitluse

järgsetest solidaarvõlgnikest pankrotis ning üks Trevelle Arenduse AS-i

võlausaldajatest on esitanud kohtule hagi kostja kui solidaarvõlgniku vastu,

tuginedes väitele, et ettevõtte ülemineku tõttu vastutab kostja kõikide

Trevelle Arenduse AS-i kohustuste eest solidaarselt pankrotivõlgnikuga.

Kui eeldada, et hageja väide ettevõtte ülemineku ja solidaarvastutuse kohta

vastavad tõele, siis tähendaks see seda, et kõikidel Trevelle Arenduse AS-i

võlausaldajatel oleks õigus esitada nõudeid otse kostja vastu. Seega tekiks

võlausaldajatel võimalus pankrotimenetlusest ja selle põhimõtetest kõrvale

kaldudes oma nõudeid rahuldada. Sellises olukorras võivad saada

kahjustatud nende võlausaldajate huvid, kes ei esita piisavalt kiiresti oma

nõudeid kostja vastu, kuivõrd kiiremate võlausaldajate nõuete rahuldamise

järgselt ei pruugi kostja varast piisata ülejäänud võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Samas on kaheldav, kas kohtuotsuse alusel täidetud nõue

kostja

vastu

oleks

hüpoteetilises

tulevikus

tekkivas

kostja

pankrotimenetluses tagasivõidetav. Eelnevast tulenevalt on tõenäoline, et

nõuded hiljem esitanud võlausaldajad saavad oma nõude rahuldatud

osaliselt kui üldse. Seega satuksid Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajad

sisuliselt ebavõrdsesse olukorda, kus ühed võlausaldajad saavad oma

nõude täielikult rahuldatud ning teised kaotavad igasuguse võimaluse oma

nõude rahuldamiseks.

Kehtivas õiguses puudub norm, mis otseselt keelaks pankrotis oleva isiku

võlausaldajal esitada otse nõudeid isikute vastu, kes vastutavad võla eest

pankrotis oleva isikuga solidaarselt. Alates 01.01.2004 kehtiva PankrS §

97, mis reguleerib nõuete esitamist äriühingu kohustuste eest isiklikult

vastutava osaniku vastu, on sätestatud põhimõte, et osaniku vastu saab

nõuet esitada üksnes pankrotihaldur. Sealjuures on sätestatud ka, et nõude

rahuldamisest saadu kuulub pankrotivara hulka. 01.01.2004 jõustunud

pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjas on § 97 regulatsiooni kehtestamise

eesmärgina nimetatud asjaolu, et see säte võimaldab vältida võlausaldajate

nn „võidujooksu”, saamaks täitedokumenti isiklikult vastutava osaniku

vastu. Seletuskirja kohaselt tooks sellise „võidujooksu” lubamine kaasa

kõrvalekaldumise võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest, sest

sellisel juhul õnnestuks mõnedel võlausaldajatel rahuldada kogu oma nõue

ning seda just nimelt isiklikult vastutava osaniku vara arvel, teised aga

peaksid endiselt piirduma üksnes jaotisega pankrotivarast.

Käesoleva kohtuvaidluse olustikuga sarnane on ka olukord, kus äriühingu

võlausaldaja esitab nõude äriühingu juhatuse liikme vastu. Kuni

01.07.2002 kehtinud ÄS § 315 redaktsioon võimaldas võlausaldajal nõuet

esitada otse aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu ja nõuda täitmist iseendale,

siis täna kehtiv ÄS § 315 lubab pankrotimenetluses nõuet aktsiaseltsi

juhatuse liikme vastu esitada üksnes pankrotihalduril. Ka väljaspool

pankrotimenetlust saab võlausaldaja tänase regulatsiooni järgi juhatuse

liikmelt kahju hüvitamist nõuda üksnes aktsiaseltsile. ÄS § 315 sarnane

muudatus on tehtud ka osaühingu juhatuse liikme vastutust sätestava ÄS §

187 osas. Seadusandja tahe õiguskorra kujundamisel on olnud suunatud

sellele, et olukordades, kus äriühing on pankrotis, ent äriühingu kohustuste

täitmist saab nõuda kolmandalt isikult, esitaks nõude kolmanda isiku vastu

pankrotihaldur ning nõude täitmisel saadu laekuks pankrotivarasse. Puudub

mõistlik põhjendus, miks käesoleva vaidluse asjaoludel peaks seadusandja

tahe olema vastupidine analoogsete olukordadega. Seetõttu on ilmne, et

seaduses esineb lünk, mille ületamise kõige tavapärasemaks viisiks on

analoogia kasutamine. Käesoleval juhul on mitmest õigusnormist tuletatav

seadusandja ühesugune tahe ning printsiip, millise alusel tuleks käesolev

lünk ületada. Seega võib rääkida õiguse analoogia kohaldamisest lünga

ületamiseks. Seadusandja tahteks PankrS § 97 sätestamisel ning ÄS § 315

ja § 187 muutmisel on olnud tekitada olukord, kus pankrotimenetluse

puhul ei saaks pankrotivõlgniku võlausaldajad minna iseseisvate nõuetega

isikute vastu, kes vastutavad pankrotivõlgniku võlgade eest solidaarselt

pankrotivõlgnikuga. Selle asemel peaks nõudeid kolmanda isiku vastu

esitama pankrotihaldur, kes tagab, et nõude rahuldamisel saadu laekub

pankrotivarasse

ja

see

jaotatakse

võlausaldajate

vahel

vastavalt

pankrotiõiguse põhimõtetele. Nõudeid kolmandate isikute vastu esitab

üksnes pankrotihaldur ning võlausaldaja ise ei ole õigustatud kolmanda

isiku vastu nõuet esitama. Hagejal puudub õigus nõuete esitamiseks kostja

vastu.

Hageja kui võlausaldaja õigused on tagatud ka olukorras, kus hageja ei saa

nõudeid otse kostja vastu esitada. PankrS § 55 lg 1 kohaselt kaitseb

pankrotihaldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning

tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse.

PankrS § 55 lg 3 p 1 alusel selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded,

valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning

pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega on halduri

ülesandeks kõigi võlausaldajate, s.h hageja, õiguste kaitse ning

pankrotivara moodustamine ja tagasivõitmine. Kui pankrotihaldur jätab

oma pankrotiseadusest ja muudest õigusaktides tulenevad kohustused

täitmata, vastutab ta sellega kaasnevate võimalike negatiivsete tagajärgede

eest (PankrS § 63 lg 1). PankrS § 96 sätestab, et kui pankrotivõlgnik

vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja

esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui

solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha.

Nimetatud sättest tuleneb võlausaldaja jaoks eriolukord, kus ta peab valima

isikuliselt, kelle vastu ja kui suures ulatuses ta oma nõude esitab. Kui ta

otsustab esitada nõudeid nii pankrotis oleva kui ka pankrotis mitteoleva

isiku vastu, siis peab ta määrama, kui suures osas ta kummagi isiku vastu

nõude esitab ning vastava otsuse järgselt tuleb senist ühtset nõuet käsitleda

analoogselt kahe nõudega – ühe menetlemine, rahuldamine ja rahuldamise

ulatus selgub pankrotimenetluses ning teise nõude menetlemine ja

rahuldamine toimub nõude mittevabatahtliku täitmise korral hagimenetluse

kaudu vastava kohtulahendi sundtäitmisega.

Käesolevaks hetkeks on hageja oma nõude täies mahus Trevelle Arenduse

AS-i

pankrotimenetlusse

esitanud

ning

seda

nõuet

on

ka

pankrotimenetluses tunnustatud. Seega hiliseim hageja tahe on selgelt

suunatud sellele, et hageja nõue rahuldada pankrotimenetluses. Seega on

hageja teinud valiku ja otsustanud esitada nõude Trevelle Arenduse AS-i

vastu. Seetõttu ei ole hagejal enam võimalik esitada nõuet kostja vastu.

Lisaks PankrS § 96 tuleneb hageja nõude osaline põhjendamatus ka VÕS §

68 lg 1, mille kohaselt ei vastuta solidaarvõlgnik solidaarkohustuse

rikkumise eest teise solidaarvõlgniku poolt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-

2-1-111-04 leidnud, et VÕS § 68 lg 1 järgi vastutab ka solidaarvastutuse

puhul lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut

rikkunud, s.t õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab

rakendada esmajoones selle võlgniku suhtes. Nii saab viivist nõuda üksnes

sellelt solidaarvõlgnikult, kes on täitmisega viivituses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

Maakohus tegi vaheotsuse, milles tunnistas hageja nõude põhjendamatust

ja luges selle TsMS § 449 lg 2 kohaselt lõppotsuseks. Vaidlus on poolte

vahel selles, kas kostja on solidaarvõlgnik pankrotivõlgnikuga ja kas

Trevelle Arenduse AS-i ettevõte on üle antud kostjale.

Pankroti väljakuulutamisega loetakse PankrS § 42 kohaselt võlgniku

võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. PankrS § 44 lg 1

kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad

esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud

korras. Nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras.

Kohus asus seisukohale, et pankrotimenetluses tuleb võlausaldajaid

kohelda võrdselt. Seega peab võlausaldajatel olema võimalus saada

pankrotimenetlusest oma nõudele rahuldust võrdsetel alustel arvestades

nõude rahuldamisjärku. Argumenteeritud on kostja seisukoht, et kui

kõikidel Trevelle Arenduse AS-i võlausaldajatel oleks õigus esitada

nõudeid otse kostja vastu, siis tekiks võlausaldajatel võimalus

pankrotimenetlusest ja selle põhimõtetest kõrvale kaldudes oma nõudeid

rahuldada.

Sellises

olukorras

võivad

saada

kahjustatud

nende

võlausaldajate huvid, kes ei esita piisavalt kiiresti oma nõudeid kostja

vastu.

Asjakohane on kostja osundamine PankrS § 55 lg 1, mille järgi haldur

kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab

seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS §

55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb

pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara

arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega on halduri ülesandeks kõigi

võlausaldajate, s.h. hageja, õiguste kaitse ning pankrotivara moodustamine

ja tagasivõitmine. Seetõttu kui hüpoteetiliselt olekski kostja ja Trevelle

Arenduse AS-i vaheliste suhete näol tegemist ettevõtte üleminekuga, peaks

haldur esitama vastavad nõuded ettevõtja omandaja vastu ning

tagasivõidetud vara lisanduks pankrotivarale, mille arvel rahuldataks

võlausaldajate (s.h. hageja) nõuded.

Ebaõige on hageja viide PankrS § 96, mille kohaselt kui võlgnik vastutab

võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada

pankrotivõlgniku

vastu

nõude

kas

tervikuna

või

osaliselt.

Kui

solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha

kuna hageja on esitanud sama nõude nii Trevelle Arenduse AS-i

pankrotimenetluses kui ka käesolevas asjas kostja vastu. Kuna hageja nõue

2 741 189,38

krooni

on

tunnustatud

Trevelle

Arenduse

AS-i

pankrotimenetluses, siis töövõtulepingutest nr TIV 53-12 ja nr TRV61-

18_DOMINOS (fassaad) tuleneva sama nõude 2 741 189,38 krooni

esitamine kostja vastu on põhjendamatu, tuginedes PankrS § 42 ja § 44.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

Hageja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas ettevõtte ülevõtmise korral on

võlausaldajal õigus solidaarvastutuse alusel esitada nõue ettevõtte ülevõtja

vastu ka juhul, kui ettevõte (ettevõtte endine omanik) on pankrotistunud.

Kohus on asunud seisukohale, et kuna pankrotimenetluses peab

võlausaldajaid kohtlema võrdselt ning kuna pankrotimenetluses kaitseb

võlgniku ja võlausaldajate huve pankrotihaldur, siis seetõttu ei saaks

võlausaldaja esitada ettevõtte üleminekust tulenevat nõuet ettevõtte

ülevõtja kui solidaarvõlgniku vastu, vaid peab selle tingimata esitama

üksnes pankrotimenetluse kaudu pankrotivõlgniku vastu. Kohtu selline

seisukoht ei põhine seadusel. Kuna kohus on leidnud, et hagi on õiguslikult

põhjendamatu, ei ole apelleeritavas otsuses käsitletud vaidluse sisulisi

asjaolusid. Seetõttu on apellatsiooniastmes poolte vahel vaidlus üksnes

õiguse tõlgendamise/rakendamise osas.

Kohus on kehtiva materiaalõiguse rakendamise asemel asunud õiguse

analoogiaga ja aruteluga täitma olematut lünka. Hageja leiab, et

pankrotimenetluses

peab

võlausaldajaid

kohtlema

võrdselt

ja

et

pankrotimenetluses kaitseb pankrotivõlausaldajate huve pankrotihaldur.

Kohus on eksinud selles, et on ilma seadusest tuleneva aluseta, tuginedes

üksnes nendele põhimõtetele, jätnud kõrvale seaduses otse kirjas olevad

normid.

Hageja leiab, et VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõtte üleandmisel üle

kõik ettevõttega seotud kohustused. VÕS § 183 lg 1 kohaselt vastutab

ettevõtte üleandja ettevõtte niisuguste kohustuste eest, mis on muutunud

sissenõutavaks enne üleandmist, solidaarselt ettevõtte omandajaga.

Solidaarvastutuse korral võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda

täitmist igalt solidaarvõlgnikult, kusjuures seda igalt võlgnikult, mõnelt

võlgnikult või kõigilt ühiselt ning seejuures täielikult või osaliselt.

Pankrotiõiguse normid niisugust solidaarvastutust ei tühista, nagu kohus on

sisuliselt väitnud, vaid üksnes toovad sisse teatud piirangud. PankrS § 96

kohaselt võib solidaarvõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitada

pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Praktikas

tähendab

see,

et

solidaarvõlgniku

pankroti

korral

kitsendatakse

võlausaldaja nõudevabadusi, mis tal on VÕS § 65 lg 1 kohaselt ning

võlausaldaja peab otsustama, millises osas ta esitab oma nõude

pankrotistunud solidaarvõlgniku vastu. PankrS §-st 96 ilmneb seadusandja

poolt ette nähtud olukord, kus pankrotivõlgnik on mingis võlasuhtes

solidaarvõlgnik, järelikult on olemas ka vastavad võlausaldajad ning

järelikult on vastaval võlausaldajal endiselt õigus valida, millise

solidaarvõlgniku poole ja millises ulatuses nõudega pöörduda. PankrS § 96

sätestab küll teatud kitsendused, kuid ei muuda kohustuse solidaarsust ega

vabasta teisi solidaarvõlgnikke vastutusest, suunates millegipärast kõik

võlausaldajad üksnes pankrotistunud solidaarvõlgniku juurde. Seega ei ole

seaduses lünka ning olemasolevate normide asemel ei saa kasutada õiguse

analoogiat.

Kohtu asus seisukohale, et juhul, kui kõikidel pankrotivõlausaldajatel oleks

võimalus

esitada

nõudeid

otse

ettevõtja

ülevõtja

vastu,

oleks

võlausaldajatel võimalus rahuldada oma nõudeid ka pankrotimenetluse

väliselt ning võiksid saada kahjustada nende võlausaldajate huvid, kes ei

esita oma nõudeid ülevõtja vastu piisavalt kiiresti. Arutluskäik on

õiguslikult ka ebatäpne.

Kõigil pankrotivõlausaldajatel ei pea olema pankrotivõlgniku ja ettevõtte

ülevõtjaga solidaarse vastutusega võlasuhet. Võimalik on ka olukord, kus

pankrotivõlausaldajal ongi nõue üksnes pankrotivõlgniku vastu. Samas ei

ole midagi ebaõiget, kui need võlausaldajad, kelle ees vastutavad

solidaarselt nii pankrotivõlgnik kui ka ettevõtte ülevõtja, ei esita oma

nõudeid pankrotivõlgniku vastu, vaid üksnes ettevõtte ülevõtja kui

solidaarvõlgniku vastu.

Kohus

on

olnud

arutluses

ebaloogiline,

väites,

justkui võiksid

pankrotivõlglaseks mitteoleva solidaarvõlgniku vastu nõuete esitamise

korral saada kahjustatud nende võlausaldajate huvid, kellel võiks olla õigus

pöörduda ettevõtte ülevõtja kui solidaarvõlgniku vastu, kuid kes ei esita

niisuguseid nõudeid piisavalt kiiresti. Olukord kus isik, kellel on õigus

nõue

esitada,

kuid

kelle nõude

esitamise

aega

piirab

näiteks

aegumistähtaeg, on kehtivas õiguskorras tavapärane ja õiguspärane. Seda,

kui üks või teine või paljud võlausaldajad ei esita oma nõudeid õigeaegselt,

ei saa mingil juhul käsitleda kui nende õiguste kahjustamist.

Kohus on leidnud, et kuna pankrotivõlausaldajaid esindab pankrotihaldur,

siis peab ka hagejat esindama haldur, kes esitab ettevõtte üleminekust

tulenevad nõuded pankrotivõlgniku nimel ettevõtte ülevõtja vastu ning

tagasivõidetud vara lisanduks pankrotivarale. Jääb ebaselgeks, kas kohus

on silmas pidanud, et pankrotihaldur peaks esindama kõiki võlausaldajaid,

kellel on pankrotivõlgniku ja ülevõtja kui solidaarvõlgnike vastu nõue, või

ainult neid, kes on oma nõude esitanud pankrotimenetluses. Kui niisugune

võlausaldaja pankrotimenetluses oma nõuet ei esita ning esitab nõude

üksnes ülevõtja vastu otse, siis ilmselt ei saaks pankrotihaldur teda

esindada. Kui selline võlausaldaja esitab PankrS § 96 kohaselt nõude

osaliselt pankrotivõlgniku vastu ja osaliselt pankrotivõlgnikuks mitteoleva

solidaarvõlgniku vastu, ei ole selge, kas kohtu arvates peaks pankrotihaldur

esindama võlausaldajat siis mõlemas menetluses. Arutelu alt on väljas

olukord, kus solidaarvõlgnevus ei tulene mitte ettevõtte ülevõtmisest, vaid

mingist muust õigussuhtest. Ei ole selge, kas ka sel juhul peaks ühe

solidaarvõlgniku pankroti korral kõik võlausaldajad esitama oma nõuded

just tema vastu. Kohtu arutelust ei selgu, miks ja mille alusel peaks ühte

konkreetset tüüpi solidaarvastutus ühe solidaarvõlgniku pankroti korral ära

kaduma

ning

kõik

võlausaldajad

peaksid

oma

nõuded

just

pankrotivõlgniku vastu suunama, samas kui mõnda teist tüüpi

solidaarvastutus jääks alles ning sellise õigussuhte alusel võiks esitada

nõudeid nn tavakorras arvestades PankrS § 96 sätestatud piirangut. Samas

kui võlausaldaja esitab oma nõude pankrotivõlgniku vastu, tekiks

pankrotivõlgnikul teatud tagasivõitmise võimalus solidaarvõlgniku vastu

ning olukord ei erineks ettevõtte ülevõtmisest tuleneva solidaarvastutuse

olukorrast. Seega jääb arusaamatuks, mida kohus oma arutluskäiguga siiski

on tahtnud väljendada.

Arusaamatu on, miks on hageja viide PankrS §-le 96 ebaõige. Ebaselgeks

jääb, miks kohus arvab, et hageja on esitanud sama nõude nii

pankrotimenetluses kui ka kostja vastu. Oluline on mõista hageja poolt

pankrotimenetluses ja antud kohtuvaidluses esitatud nõuete omavahelist

vahekorda. Tuleb eristada olukorda, kus pankrotivõlgniku ja kolmanda

isiku solidaarvastutus on ilmne ja vaieldamatu ning kus võlausaldaja saab

PankrS § 96 kohaselt teha teadliku valiku, kelle vastu ja kui suures osas

nõue esitada, olukorrast, kus pole selge, kas solidaarvastutus on olemas või

ei

ole.

Juhul,

kui

leiab

kinnitust

kostja

solidaarvastutus,

siis

pankrotimenetluses hageja oma nõuet vastavalt sellele tingimusele ei

realiseeri, s.t solidaarvastutuse olukorras on hageja teinud valiku suunata

nõue täielikult kostja vastu. Juhul kui selgub, et solidaarvastutust ei ole, ei

ole hagejal põhimõtteliselt võimalik valida ning nõue tuleb suunata

ainuvastutaja ehk pankrotivõlgniku vastu, mida selliseks puhuks käesoleval

juhul ongi vastava tingimusega tehtud.

Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu ja ebaõige kohtu üldine arutelu ning

seisukoht, et kuna hageja nõuet on pankrotimenetluses tunnustatud, peaks

olema välistatud nõude esitamine solidaarvõlgniku vastu viidates PankrS

§-le 42 ja §-le 44. Hageja kui pankrotivõlausaldaja ongi esitanud oma

nõude pankrotivõlgniku vastu PankrS sätestatud korras. Solidaarvõlgniku

vastu esitatavaid nõudeid ei reguleeri pankrotiseadus rohkem kui §-i 96

kaudu ning solidaarvastutuse tuvastamise korral on nõue esitatud

korrektselt.

Nõue

on

esitatud

vastavalt

PankrS

§-le 96

üksnes

pankrotivõlgnikuks mitteoleva solidaarvõlgniku vastu.

Apellatsioonkaebuse vastus

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu täies ulatuses ja palub jätta see

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad ja

tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide

olulise rikkumise tõttu ning asi saata esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Poolte vahel oli vaidlus selles, kas on toimunud ettevõtte üleminek kostjale

ja kas kostja on solidaarvõlgnik pankrotivõlgnik Trevelle Arenduse AS-ga.

Pärnu Maakohtu 28.11.2007 otsusega on välja kuulutatud Trevelle

Arenduse AS-i (eelmine ärinimi OVS Ehituse AS) pankrot. Hageja on

esitanud

25.01.2008

Trevelle

Arenduse

AS-i

(pankrotis)

pankrotimenetluses tingimusliku nõudeavalduse 2 741 189,38 krooni,

millest põhivõlg moodustab 1 370 594,69 krooni ja viivis 1 370 594,69

krooni. Vaidlust ei ole selles, et OVS Ehituse AS ja hageja olid sõlminud

15.03.2006 töövõtulepingu nr TIV 53-12 ja 11.10.2006 töövõtulepingu nr

TRV61-18_DOMINOS (fassaad) ning hageja poolt pankrotimenetluses

esitatud nõue tulenes eelnimetatud lepingu alusel esitatud arvete tasumata

jätmisest ja viivisest. Hageja nõue on 13.03.2008 tunnustatud Trevelle

Arenduse AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tingimusliku nõudena teises

rahuldamisjärgus.

14.01.2008 (postitatud 11.01.2008) esitas hageja käesolevas asjas kostja

vastu nõude 2 741 189,38 krooni, milline tulenes töövõtulepingutest nr

TIV 53-12 ja nr TRV61-18_DOMINOS (fassaad). Hageja on nõudes

tuginenud asjaolule, et kostja on omandanud ettevõtte ja VÕS § 65 lg 1

kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult enne

üleandmist sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist.

Kostja taotles maakohtult vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse

tuvastamiseks. Kohus rahuldas taotluse. Ringkonnakohus leiab, et esmalt

tuli kohtul nõude põhjendatuse hindamisel lahendada küsimus ettevõtte

üleminekust ja tuvastada, kas on olemas nõude rahuldamise esimene

eeldus. VÕS § 180 sätestab ettevõtte tehingulise üleandmise lubatavuse

ning määratleb ettevõtte koosseisu. Hageja leiab, et toimus ettevõtte

üleminek, mis on teda kui võlausaldajat kahjustanud. Hageja on nõude

aluseks olevaid asjaolusid põhjendanud ja selgitanud ettevõtte ülemineku

momendi, s.t ajahetke tuvastamisega seonduvat, millal oli tema arvates üle

antud piisavalt õigusi ja lepinguid ning kostjal oli võimalus üleantud

õiguste ja lepingutega ettevõtte senist tegevust jätkata. Kohtul tuli hinnata

hageja väiteid kinnitavaid tõendeid, et kostja juures töötab endisi Trevelle

Arenduse AS-i töötajaid, et kasutati üleandja ruume ja sõidukeid ja muud

vara jne. Hageja leiab, et tema nõue tuleneb üle võetud ettevõttega seotud

kohustustest, millised olid ettevõtte üleandmise ajal olemas. VÕS 183 lg 1

kohaselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on

ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks

viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees

solidaarselt omandajaga. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad

kohustuse täitma solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt neist või mõnelt neist. Kostja vastuväitel solidaarkohustust ei

eksisteeri.

Kui kohus ettevõtte üleminekut ei tuvasta, on alus jätta hagi kui õiguslikult

põhjendamatu rahuldamata ja hageja saab oma nõude realiseerida

pankrotimenetluse kaudu. Kui ettevõtte üleminek on leidnud tuvastamist,

on kostja ettevõtte omandajana solidaarvõlgnik VÕS § 183 lg 1 järgi koos

üleandjaga.

Õige on apellandi väide, mille kohaselt pankrotiseaduse normid

solidaarvastutust ei välista, vaid üksnes toovad sisse teatud piirangud.

PankrS § 96 ei muuda kohustuse solidaarsust ega vabasta teisi

solidaarvõlgnikke vastutusest. PankrS § 96 kohaselt võib juhul, kui võlgnik

vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, esitada võlausaldaja

nõude võlgniku vastu kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on

osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha.

Eeltoodust

tulenevalt

tuleb

maakohtul

tuvastada,

milline

on

solidaarkohustuse

suurus,

kui

suures

ulatuses

on

see

esitatud

pankrotimenetluses ning millises ulatuses on nõue pankrotimenetluses

rahuldatud. VÕS § 65 lg 2 kohaselt vabastab üksiku solidaarvõlgniku

kohustuse osaline või täielik täitmine vastavas ulatuses täitmise

kohustusest teise solidaarvõlgniku.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusnormide olulise rikkumise

tõttu, mis seisnes puudulikus eelmenetluse läbiviimises ja TsMS § 392 lg-s

1 sätestatud ülesannete täitmata jätmises. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus

oleks

pidanud

selgitama

menetlusosalistele

asjaolude

tõendamise vajadust ja tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks.

Esitatud tõenditest aga ei nähtu, kas ja millises ulatuses on tegemist sama

nõudega. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks

olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma

TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus

vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Hagejal tuleb tõendada solidaarkohustuse suurus ja kui suures ulatuses on

ta sellest esitanud nõude pankrotimenetluses ning millises ulatuses on tema

nõue pankrotimenetluses rahuldatud. Nimetatud puudust ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja seetõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS §

656 lg 2 alusel maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude

jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

U.Loonurm I.Nõmm

A.Tänav