3-04-221/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-221 Haldusasi

A. K. kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste ja Tallinna Linnavalitsuse korraldustega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2007. a vaheotsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2008 Menetlusosalised Kaebajad – E. E. ja H. E. (A. K. õigusjärglased) Vastustajad – ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2007. a vaheotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590 ja 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k osas.

3. Muus osas jätta vaheotsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 6. novembril 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. K. abiellus 11. veebruaril 1918 F. T.. Sellest abielust sündisid lapsed V. ja H.. F. ja R. K. sõlmisid 19. novembril 1937 notariaalse kokkuleppe, milles viimane kohustus andma ülalpidamist sellest abielust sündinud lastele ja F. K. andis nõusoleku abielu lahutamiseks. Abielu lõpetamise akt nr 341 koostati 15. märtsil 1941. R. K. ja tema õde E. G. tegid 5. oktoobril 1937 testamendi, nimetades vastastikku teineteist oma pärijaks. Sama testamendiga avaldas R. K., et ta ei päranda midagi F. K., kellega abielulahutuse protsess pooleli, samuti ei päranda ta

3-04-221

2(9) Balti eraseaduse (BES) § 2015 p-des 1 ja 2 toodud põhjendustel midagi sellest abielust pärit lastele. R. K. ja E. G. omandasid 25. augustil 1938 võrdsetes mõttelistes osades Tallinnas XXXX XX XX ja XX asunud kinnistud (nr 631 ja 216). Vara natsionaliseeriti 1940. aastal. R.

K. abiellus 30. juunil 1941 A. E.. Sellest abielust lapsi ei sündinud. R. K. suri 16. jaanuaril 1945. E. G. suri 17. veebruaril 1954.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsusega nr 590 loeti XXXX XX XX ja XX hooned ja krundid omandireformi objektiks, majavaldus ja maa loeti natsionaliseerituks 1940. aastal, loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal E. G. ja R. K. võrdsetes mõttelistes osades ning omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati

H. K.. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. veebruari 1994. a otsustega nr 1524 ja 1525 loeti XXXX XX XX ja XX hooned ja krundid omandireformi objektiks, omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H. K. ½ mõttelise osa suhtes varast ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. K. taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

18. juuni 1994. a otsusega nr 1525/m loeti XXXX XX XX hooned ja krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. K. ja E. G. võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. K. ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. K. taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

26. septembri 1994. a otsustega nr 3849 ja 3860 tühistati vastavalt komisjoni 14. veebruari 1994. a otsused nr 1525 ja 1524, omandireformi objektiks loeti XXXX XX XX ja XX asunud hooned ja krundid, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. K. ja E.

G. võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H.

K. ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. K. taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi.

Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2351-k otsustati kompenseerida XXXX XX XX ehitised, määrati kompensatsiooni summa ja otsustati see maksta H. K.. Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2369-k tagastati XXXX XX XX asuv hoone H. K.. Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari 1996. a korraldusega nr 279-k tagastati endise kinnistu nr 631 maa aadressil XXXX XX XX (suurusega 588 m2) H. K.. Tallinna Linnavalitsuse 29. märtsi 1996. a korraldusega nr 828-k tagastati endisest kinnistust nr 216 (aadress XXXX XX XX X) 108 m2 suurune osa H. K.. Endisest kinnistust nr 216 maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel mittetagastatava maa-ala (suurus 480 m2) suhtes märgiti, et see kuulub kompenseerimisele. Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1996. a korraldusega nr 1247-k määrati XXXX XX XX (endine kinnistu nr 216) asuva 480 m2 suuruse maa eest kompensatsioon H. K..

2. A. K. esitas 20. juulil 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas Tallinnas XXXX XX XX ja XX asuvate hoonete ja kruntide suhtes H. K. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ja vara tagastamise ning A. K. taotluse nimetatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata jätmiseks. A. K. suri 27. mail 2003. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2004. a määrusega kaasati kaebaja õigusjärglastena menetlusse E. E. ja H. E.. Õigusjärglased palusid Tallinna Halduskohtule esitatud täpsustatud kaebuses tühistada linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590, 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning 26. septembri 1994.a otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsuse nr 3860 p-d 3 ja 5, samuti Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k p 2, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k ning 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k. Kaebuses paluti ennistada linnakomisjoni 3. mai 1994. a otsuse nr 590 ja

26. septembri 1994. a otsuse nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korral-

3-04-221

3(9) duse nr 2351-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k vaidlustamise tähtaeg. Kaebajad esitasid halduskohtule 30. detsembril 2005 kaebuse muutmise avalduse, milles palusid tunnistada õigusvastaseks seni vaidlustatud haldusaktid ja Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279 ning mõista välja hüvituse tekitatud kahju eest.

Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2006. a määrusega jäeti ennistamata tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg ning lõpetati menetlus linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuse ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a, 29. märtsi 1996. a, 31. jaanuari 1996. a ja 14. mai 1996. a korralduste tühistamise nõudes. Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2006. a määruse p-ga 1 võeti vastu E. ja H. E. loobumine tühistamiskaebusest. Määruse p-ga 2 lõpetati menetlus linnakomisjoni 3. mai 1993. a ja 18. juuni 1994. a otsuste ning 26. septembri 1994. a otsuse nr 3849, samuti Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korralduse tühistamiseks. Määruse p-ga 3 ennistati kaebuse esitamise tähtaeg kahju hüvitamise nõudes.

3. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2007. a vaheotsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

3. mai 1993. a otsus nr 590,

18. juuni 1994. a otsus nr 1525/m,

26. septembri 1994. a otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsus nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse

13. oktoobri 1994. a korraldus nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korraldus nr 2369-k,

31. jaanuari 1996. a korraldus nr 279-k, 29. märtsi 1996. a korraldus nr 828-k ja

14. mai 1996. a korraldus nr 1247-k õigusvastaseks. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) A. K. esitas linnakomisjonile taotluse R. K. kuulunud vara tagastamiseks. Avalduses toodud asjaolude tõendamiseks ei olnud dokumente lisatud, vaid oli märgitud „hiljem“. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus on Linnavara Ameti 17. veebruari 1992. a kiri, milles A. K. informeeriti avalduse menetlemisest ja paluti teda esitada kirja lisas märgitud dokumendid. Toimikus puudub kirja lisa ehk nõutud dokumentide loetelu. Seega ei ole võimalik tõendada, milliseid dokumente A. K. nõuti. Ka juhul, kui A. K. nõuti R. K. surmatunnistust ja dokumenti, mis tõendaks R. K. abikaasaks olekut ning A. K. ei vastanud kirjale, puudus avalduste vastuvõtjal ja kohalikul komisjonil alus eeldada dokumentide saamise võimatust. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus on A. K. poolt H. ja E. E.

29. aprillil 1996 tehtud notariaalne volikiri (t 7967, lk 54), kus on märgitud vara tagastamise menetluses taotleja esindajate aadressid. Kohalik komisjon tegi otsuse olemasolevate dokumentide alusel, taotleja volitatud esindajate poole pöördumata. Nähtuvalt vara tagastamise toimikutest on sama vara suhtes tagastamise taotluse esitanud teise taotleja puhul suheldud volitatud esindaja kaudu. Sel viisil on taotlejaid koheldud ebavõrdselt.

b) Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 24 ja 34 ning Vabariigi Valitsuse 5. detsembri 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 20 järgi võib linnakomisjon jätta taotluse rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus 27. oktoobri 1995. a määruses haldusasjas nr III-3/1-24/95. Vajalike dokumentide saamiseks oleks avalduste vastuvõtja või linnakomisjon pidanud pöörduma taotleja volitatud esindajate poole. Asjaolu, et

A. K. ei vastanud kirjale, ei tõenda täiendavate tõendite hankimise võimatust. Täiendavate tõendite saamise võimalus ei olnud kuni 29. aprillini 1996 välistatud. Avalduste ja tõendite esitamise korra p-de 23, 24 ja 34 järgi on avalduste vastuvõtjal koos kohaliku komisjoniga kohustus hoolitseda selle eest, et taotlejad oleksid teavitatud täiendavate tõendite esitamise vajadusest ja selliste tõendite puudumisel koguksid vajalikke tõendeid ise. Komisjon ei ole täitnud oma kohustust otsuse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ja ebapiisavatel andmetel põhinev otsus on õigusvastane.

c) Linnakomisjoni otsused ei vasta avalduste ja tõendite esitamise korra p-des 20 ja 34

3-04-221

4(9) sätestatud nõuetele. Vaidlustatud otsustes ei ole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes need tehti. Linnakomisjoni otsused on motiveerimata, kuna neist ei selgu, miks A. K. ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektide ringi. Kolmanda isiku toodud seisukohtadest nähtuvalt ei kuulu A. K. õigustatud subjektide ringi vastavalt ORAS § 8 lg 3 sätetele, kuna kasutatud mõiste „endise omaniku abikaasa“ all saab mõista vaid vara omandamise ajal omaniku abikaasaks olnud isikuid. A. K. abiellumisel R. K. enam XXXX XX XX ja XX asuva vara omanik ei olnud. Vaidlusalused majavaldused natsionaliseeriti (ENSV Teataja 1940, 51, 591). Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. XXXX XX XX ja XX asuv kinnisvara anti endiste omanike E. G. ja

R. K. kasutamiseks ning majandamiseks linnakomissari 3. juuli 1942. a otsusega ja kinnisvara läks neile üle arvates 1. augustist 1942. Eraomanduse uuesti jaluleseadmise 18. veebruari 1943. a määruse 27. veebruari 1943. a esimese teostamismääruse § 6 põhjal tehti Tallinna Kinnistusameti ülema 18. mai 1944. a otsusega kinnistusregistrisse sissekanded kinnistute nr 216 ja 631 tagasiandmise kohta ning § 2 lg 2 kohaselt anti omanikukiri E. G. ja R. K. kinnistute 216 ja 631 kaasomandi mõttelise ½ osa kohta 1. septembril 1943. Eesti Ajalooarhiivi 14. juuni 1993. a teatise nr 30805/1-41 KJ kohaselt on arhiivifondi "Tallinna Kinnistusamet" dokumentides kinnistusregistris kinnistute nr 216 ja 631 all tehtud sissekanne, mille kohaselt taastati E. G. ja R. K. eraomand 19. mail 1944. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Riigikohus on korduvalt oma lahendites väljendanud seisukohta, et viimatinimetatud määrusega aktide tühistamine on faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena. (Riigikohtu halduskolleegiumi

25. novembri 2004. a otsus nr 3-3-1-44-04, 1. detsembri 1995. a määrus II-3/1-39/95, 28. mai 2003. a otsus 3-3-1-34-03). Kohaliku komisjoni otsustest ei nähtu, miks ülaltoodud faktilised asjaolud ei ole hinnatavad vara teistkordse õigusvastase võõrandamisena. Kuna vara natsionaliseerimisel 1940. aastal ja ka vara teistkordsel õigusvastasel võõrandamisel 1944. aastal olid vara omanikud samad ning elus, ei mõjuta vara teistkordne õigusvastane võõrandamine käesoleval juhul õigustatud subjektide ringi.

d) R. K. suri 16. jaanuaril 1945 ja E. G. suri 17. veebruaril 1954. Kuna mõlemad testamendijärgsed pärijad on surnud, ei saa ORAS § 8 lg 3 tähenduses omandireformi õigustatud subjektideks olla testamendis märgitud isikud. Seega asjaolu, kas H. K. oli jäetud testamendiga pärandist ilma või mitte, omaks tähendust juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine saanuks toimuda endise omaniku testamendi alusel. Järelikult on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ORAS § 8 lg-st 3 tulenevalt õigustatud nõudma nimetatud lõike p-des 1 ja 2 nimetatud isikud ja sama paragrahvi lg-s 4 nimetatud isikud. Riigikohtu 1. detsembri 1995. a määruses haldusasjas nr II-3/1-39/95 leiti, et testamendiga pärandusest ilma jäetud isik saab olla õigustatud subjektiks ORAS § 8 järgi. H. ja A. K. saavad olla mõlemad R. K. õigusvastselt võõrandatud vara osas õigustatud subjektideks ORAS § 8 lg 3 p 1 mõistes. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on MaaRS § 5 lg 1 p 2 alusel maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades. Seejuures on neil õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal. Eeltoodust tulenevalt oli H. K. õigus taotleda oma isa R. K. õele E. G. kuulunud hoonete ja rajatiste tagastamist.

e) Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduses nr 2351-k, 29. märtsi 1996. a korralduses nr 828 ega 14. mai 1996. a korralduses nr 1247-k ei ole viidet ORAS §-le 12, mistõttu on need haldusaktid õigusvastased.

3-04-221

5(9) MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu vaheotsus tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku – HKMS – § 45 lg 1 p 2). Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole menetlusnormi rikkumisega, palutakse vaheotsus tühistada ja jätta kaebus linnakomisjoni 3. mai 1993. a, 18. juuni 1994. a ja 26. septembri 1994. a otsuste ning linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a, 14. oktoobri 1994. a, 31. jaanuari 1996. a, 29. märtsi 1996.a ja 14. mai 1996. a korralduste õigusvastaseks tunnistamise nõuete osas rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

a) 23. septembri 2005. a kliendilepingu kohaselt volitas linnakomisjon esindama ennast vandeadvokaat Meelis Pirni. Vandeadvokaat esitas kohtule volikirja, mille kohaselt on tal õigus esindada samaaegselt nii linnavalitsust kui linnakomisjoni. Viimane dokument, mille kohus saatis advokaadile, on 24. oktoobri 2005. a määrus. Halduskohtu 30. märtsi 2006. a määrusest nähtuvalt on kohus lugenud vastustajate ühiseks esindajaks Tallinna linna Maa-ameti juristi Kristel Tähhe-Kaljulaidi. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-le 2 võis kohus lugeda K. Tähhe-Kaljulaidi volitatuks esindama Tallinna Linnavalitsust. Linnakomisjoni näol ei ole tegemist linnavalitsuse struktuuriüksusega, vaid Vabariigi Valitsuselt saadud volituse alusel linnavalitsuse poolt moodustatud iseseisva haldusorganiga. Kohtutoimikust ei nähtu, et linnakomisjon oleks andnud K. Tähhe-Kaljulaidile volituse enda esindamiseks. Linnakomisjon sai teada asjaolust, et kaebaja on oma algsest nõudest loobunud ja asendanud selle kahju hüvitamise nõudega, alles enam kui aasta pärast kahju hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamist kohtu poolt. Linnakomisjonil puudus võimalus esitada vastuväiteid kaebaja uuele nõudele. Seetõttu on oluliselt rikutud kohtumenetluse normi.

b) Avalduste ja tõendite esitamise korra p-de 18, 19, 20, 22, 23 ja 24 kohaselt lasub tõendite kogumise ja esitamise kohustus eelkõige avalduse esitajal ja üksnes juhul, kui avalduse esitaja teatab avalduste vastuvõtjale nõutavate andmete või dokumentide puudumisest, peab avalduse vastuvõtja neid ise taotlema. Kuivõrd A. K. ei esitanud vastuseks avalduse vastuvõtja pöördumisele avalduse aluseks olevaid asjaolusid tõendavaid andmeid ja dokumente ega teatanud ka nende puudumisest, siis ei pidanud linnakomisjon A. K. taotluse rahuldamata jätmiseks täiendavaid tõendeid koguma.

c) Vaidlustatud otsuste p 5 sätestab selgelt A. K. taotluse rahuldamata jätmise motiivi – taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Õigustatud subjektide ring on määratletud viidatud seadusesättes ja kui isik nende hulka ei kuulu, siis on see fakt. Sellist otsust ei saa käsitleda kui motiveerimatut, sõltumata sellest, kas otsuse motiiviks olnud faktiväide oli tõene või mitte. Ükski õigusnorm ei pannud neile kohustust pöörduda taotleja poole tähitud kirjaga. Kiri saadeti kaebajale taotluses märgitud aadressil.

d) A. K. vara tagastamise avaldus võeti vastu 17. veebruaril 1992. Kolmas isik juhtis tähelepanu, et avalduste ja tõendite esitamise korra p-st 4 tulenevalt on avaldus esitatud hilinemisega. Viidatud punkti kohaselt loetakse taotleja, kes ei ole esitanud avaldust 17. jaanuariks 1992, vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks. Kuigi kolmandad isikud on menetlusest eemaldatud, tulnuks kohtul võtta seisukoht ka nende poolt väljendatud vastuväidete suhtes.

5. E. E. ja H. E. vastuses palutakse vastustaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Linnakomisjon suhtles tihedalt H. K. esindaja V. V. ja tema advokaadiga. Poolte võrdsest kohtlemisest lähtuvalt oleks vastustajad pidanud pöörduma A. K. volitatud esindajate poole.

b) A. K. esitas R. K. originaalsurmatunnistuse. A. K. elas kuni R. K. surmani temaga koos ja korraldas abikaasa matmise. R. K. oma tütardega mingeid suhteid ei olnud. A. K. ega tema esindajale ei teatatud abielutunnistuse esitamise vajalikkusest.

3-04-221

6(9)

c) Kõik dokumendid olid kättesaadavad esindatavate juures, sest halduskohtus saatis dokumendid linnakomisjoni ja linnavalitsuse aadressil Vabaduse plats 10, Tallinn. Adressaadid said juriidilise isiku aadressile saadetud halduskohtu kirjad kätte. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega moodustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjon. Komisjonil on otsuste vastuvõtmisel oma pädevus, komisjoni teenindab linna Maa-amet, komisjonil endal rahalisi vahendeid ei ole. Seega jääb arusaamatuks, kuidas advokaadibüroo ja linnakomisjoni esimees said sõlmida kliendilepingu. Linnavalituse esindaja võib esindada ka linnakomisjoni. Dokumendid olid linnakomisjoni kaudu kättesaadavad ka komisjoni lepingulisele esindajale advokaat M. Pirnile. Juriidilise isiku aadressil väljastatud ja vastuvõetud dokumendid tuleb lugeda kättetoimetatuks esindajale.

d) Kohus on võtnud seisukoha kolmandate isikute arvamuse põhjal nii A. K. avalduse kui ka temale väidetavalt 17. veebruaril 1992. a saadetud kirja osas. A. K. esitas avalduse tähtaegselt. Linnakomisjoni 19. oktoobri 1998. a otsusega nr 10269 lahendati samas avalduse alusel Tallinnas asuva XXXXXXX X majavalduse tagastamise küsimus.

6. E. E. ja H. E. apellatsioonkaebuses paluti muuta otsuses toodud põhjendusi ja järeldusi ning tuvastada, et lähtuvalt R. K. ja E. Kuma 5. oktoobril 1937. a koostatud vastastikusest testamendist ja ORAS § 8 lg 1 sätetest ei saa H. K. olla R. K. õigusvastaselt võõrandatud vara osas omandireformi subjektiks, kuna testamendi kohaselt R. K. ei pärandanud midagi abielust

F. K. sündinud lastele.

7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2008. a määrusega lõpetati E. ja H. E. apellatsioonkaebuse osas apellatsioonimenetlus apellatsioonkaebusest loobumise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vastustajate etteheidet menetlusele halduskohtus seoses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindaja menetlusse kaasamata jätmisega (I), peatub seejärel vaheotsuse lubatavuse küsimusel (II) ning hindab poolte väiteid vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse suhtes (III). Lõpetuseks teeb ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (IV).

I

10. Ringkonnakohus nõustub vastustajate seisukohaga, et linnakomisjon kujutab endast iseseisvat haldusorganit. Haldusorgani seaduslikuks esindajaks halduskohtumenetluses on haldusorgani juht. Üksnes temal on õigus anda volitusi haldusorgani esindamiseks, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 55 lg 4 p-st 6 võib linnasekretär ringkonnakohtu hinnangul esindada kõiki linna haldusorganeid ja anda volitusi nende esindamiseks, sest linna haldusorganid esindavad haldusõigussuhtes samuti linna. ÕVVTK linnakomisjon täidab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses küll riiklikku ülesannet, kuid haldusorganisatsioonilises mõttes on tegemist kohaliku omavalitsuse üksuse struktuuri kuuluva organiga, mis samuti tegutseb haldusõigussuhtes omavalitsusüksuse nimel (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-07, p 18).

Halduskohtus toimunud menetluse viimases staadiumis esines linnakomisjoni nimel linna Maa-ameti ametnik K. Tähhe-Kaljulaid. Kohtutoimikus puudub talle linnakomisjoni esimehe

3-04-221

7(9) või linnasekretäri poolt antud volikiri. Samas tuleb rõhutada, et komisjon oli käesoleva asja menetlusse vastustajana kaasatud. Halduskohus eksis menetlusnormide vastu sellega, et ei kontrollinud komisjoni vahepealses menetluses esindama asunud ametniku volitusi. Seetõttu jäid menetlusdokumendid saatmata õigele esindajale.

11. Kuna linnavalitsus ametiasutusena on komisjoni teenindavaks organiks ja linnavalitsus kollegiaalorganina on komisjoni moodustanud ning linnavalitsusele on menetlusdokumendid kätte toimetatud, ei käsita ringkonnakohus kujunenud olukorda siiski HKMS § 45 lg 1 p-s 2 nimetatud juhtumina, mil kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Ühtlasi ei loe ringkonnakohus halduskohtu poolt tehtud menetlusvigu sellisteks, mis oleks oluliselt mõjutanud kohtuotsuse sisu. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse, et vaidluse esemeks on kahjunõue, mis puudutab linna varalisi õigusi tervikuna, mitte üksnes komisjoni tegevust. Linnasekretär kui üks komisjoni seadusest tulenevalt esindama õigustatud isik on olnud teadlik, et K. Tähhe-Kaljulaid tegeleb käesoleva kohtuasjaga (kohtutoimik, IV kd, lk 36). Samuti tuleb silmas pidada, et käesolev asi on kohtute menetluses juba 1999. aastast saadik. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine ilma poolte muid väiteid käsitlemata riivaks ebaproportsionaalselt poolte õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

II

12. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse rahalise nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tehes nõutava rahasumma suuruse kindlaks hilisema lõppotsusega. Ringkonnakohus leiab, et see säte on HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt kohaldatav ka halduskohtumenetluses vaatamata sellele, et HKMS § 26 lg 3 näeb täiendavalt ette ka võimaluse teha haldusorganile ettekirjutus rahasumma väljaarvutamiseks.

Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2008. a istungil kinnitasid kaebajad veelkord, et käesolevas asjas ei toimu enam menetlust iseseisva tuvastamisnõude üle. See vastab halduskohtu otsuse p-s 18 märgitule. Seda on kohus ka varasemalt menetlusosalistele selgitanud (halduskohtu 9. märtsi 2007. a määrus, p 5, kohtutoimiku IV kd, lk 13) ning kaebajad on kaebuse säärase tõlgendamisega nõustunud (14. märtsi 2007. a avaldus, sealsamas, lk 19). Seega ei saa halduskohtu vaheotsust lugeda tuvastamisnõude suhtes tehtud osaotsuseks TsMS § 450 mõttes.

13. Halduskohus tunnistas vaidlustatud vaheotsusega õigusvastaseks linnakomisjoni ja linnavalitsuse haldusaktid. Selline vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatule. Haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei ole käsitatav haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamisena. TsMS § 449 lg 1 eeldab kõigi hüvitusnõude eelduste olemasolu ja seda välistavate asjaolude puudumise tuvastamist. Lõppotsusega lahendamiseks võib kohus jätta vaid hüvitise suuruse küsimuse. Kahjunõude tunnustamine ei sõltu üksnes haldusakti õigusvastasusest. Muuhulgas peab tõendatud olema ka kahju tekkimine, põhjuslik seos ja kaebaja õiguste rikkumine (RVastS § 7 lg 1).

14. Pidades taas silmas poolte õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul, leiab ringkonnakohus, et TsMS § 449 lg 1 rikkumine ei ole oluline selles osas, milles kohus ei väljunud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud vaheotsuse piiridest. Selles osas ei riku haldusaktide õigusvastaseks tunnistamine ka menetlusosaliste põhjendatud huve. Kuna kahju tekitanud haldusakti õigusvastasus on üks eeldus, millest sõltub kahjunõude tunnustamine, jääb säärase haldusakti õigusvastaseks tunnistamine TsMS § 449 lg 1 piiridesse. Seevastu muude haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemine vaheotsuse resolutsioonis väljub TsMS § 449 lg 1 raamest.

3-04-221

8(9)

15. Eelnevast tulenevalt tuleb halduskohtu vaheotsus tühistada linnakomisjoni 3. mai 1993. a ja 18. juuni 1994. a otsuste osas, samuti linnavalitsuse 13. ja 14. oktoobri 1994 ning 31. jaanuari, 29. märtsi ja 14. mai 1996. a korralduste osas. Neil haldusaktidel ei saa olla põhjuslikku seost kahjuga, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Seda seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

16. Kaebaja taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ja kompenseerimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Säärase kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Sellise kahju tekitab haldusakt, mis õiguslikult või faktiliselt välistab vara tagastamise või kompenseerimise. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul võib vara tagastamine käesoleval juhul olla välistatud üksnes tulenevalt linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsustest. Just nende otsustega jäeti A. K. taotlused lõplikult ja siduvalt rahuldamata (kummagi otsuse p-d 5). Seni, kuni need otsused kehtivad, on vara tagastamine ja kompenseerimine kaebajatele õiguslikult välistatud. Linnakomisjoni varasemad otsused 26. septembri 1994. a otsuste tõttu enam ei kehti, sest linnakomisjon uuendas varasemad menetlused ja otsustas varasemate otsustega lahendatud küsimused uuesti ja on osaliselt varasemad otsused ka selgesõnaliselt kehtetuks tunnistanud. Varasemad otsused ei takistanud tunnistada kaebajat 26. septembri 1994. a otsustega vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks.

Linnavalitsuse korralduste ja kaebajal saamata jäänud tulu vahel puudub samuti põhjuslik seos. Linnavalitsuse korralduste andmise ajaks oli kaebaja taotlus juba otsustatud jätta rahuldamata. Ka tuleb arvestada, et komisjoni otsused on linnavalitsusele siduvad. Riigikohtu halduskolleegium on 5. detsembri 1997. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-97, p 1, selgitanud, et vara tagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust.

17. Eelnevast tulenevalt tuleb halduskohtu vaheotsus menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada linnakomisjoni varasemate otsuste ja linnavalitsuse korralduste osas. Ringkonnakohus rõhutab, et käesoleva otsuse motiivid tekkinud kahju ja haldusaktide vahelise põhjusliku seose kohta saavad olla vaid esialgsed ja ilma iseseisvate õiguslike tagajärgedeta. Halduskohus tuvastas üksnes haldusaktide õigusvastasuse. Menetlusosalised ei ole apellatsiooniastmes muude kahjunõude tunnustamise eelduste resolutsiooniga tuvastamist taotlenud. Kahju ja põhjusliku seose lõplik ja siduv tuvastamine väljuks seega apellatsioonkaebuse piiridest. Halduskohtu vaheotsuse ja käesoleva otsuse seadusjõud hõlmab pärast käesoleva otsuse jõustumist vaid linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuste õigusvastasust (TsMS § 457 lg 1). Lõppotsuse tegemisel peab halduskohus muuhulgas ka põhjuslikule seosele andma lõpliku hinnangu.

III

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et linnakomisjoni 26. septembri 2004. a otsused on õigusvastased. A. K. oli vara endise omaniku abikaasana ORAS § 8 lg 3 p 1 kohaselt vara tagastamise õigustatud subjekt. R. ja A. K. abielu on tõendatud perekonnaseisuasutuse teatisega (XXXX XX XX krundi ja hoonete toimik, lk 91).

Ringkonnakohus ei nõustu varasemas menetluses kolmandate isikute poolt esitatud väitega, millega ühinesid vastustajad, et ORAS § 8 lg 3 p 1 laieneb vaid nendele abikaasadele, kes olid vara endise omanikuga abielus õigusvastaselt võõrandatud vara omandamise hetkel. Selline kitsendus peaks olema sätestatud seaduses selgesõnaliselt ega oleks ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas ORAS § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga – heastada ülekohus. ORAS § 8 lg 3 p 1 sätestab vara endise omaniku pärijate ringi. Pärijal ei pidanud pärimisõiguse aluseks olevat suhet endise omanikuga olema omandireformi objektiks oleva vara omandamise ega õigusvastase

3-04-221

9(9) võõrandamise hetkel. Sarnaselt laieneb ORAS § 8 lg 3 p 1 vara endise omaniku kõigile lastele, mitte ainult neile, kes olid vara võõrandamise hetkeks sündinud.

19. See, kas omandireformi menetluse käigus oli R. ja A. K. abielu tõendatud, ei mõjuta A. K. tegelikku vastavust ORAS § 8 lg 3 p 1 nõuetele. Abielu kui juriidiline fakt ei sõltu sellekohase tõendi esitamisest haldusorganile. Isegi, kui kaebaja oleks tõendi abielu kohta jätnud esitamata vaatamata komisjoni selgesõnalisele nõudmisele, ei oleks see andnud alust tema taotluse rahuldamata jätmiseks. Ainuüksi tõendamiskoormuse eiramine ja kaasaaitamiskohustuse rikkumine ei andnud ühegi õigusnormi kohaselt alust jätta ORAS § 8 lg 3 p-s 1 nimetatud isikut vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks tunnistamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 20 võimaldas jätta taotluse läbi vaatamata üksnes juhul, kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid koguna. Käesoleval juhul oli võimalik R. ja A. K. abielu kohta täiendavaid tõendeid koguda. Seda kinnitab ümberlükkamatult eelpoolviidatud perekonnaseisuasutuse teatise võtmine toimikusse 1999. aastal. Seega ei näe ringkonnakohus määravat tähtsust küsimusel, kas komisjon nõudis kaebajalt enne 26. septembrit 1994 abielu tõendamist.

20. Tõendatud ei ole vastustajate oletuslik väide, nagu oleks A. K. vara tagastamise avalduse esitamisega hilinenud. Väljavõte avalduste registreerimise raamatust (kohtutoimiku I kd, lk 21) ei ole selleks piisav. Puudub ühene selgitus selle kohta, milliste kuupäevadega on nimetatud väljavõttes tegu. Välistatud ei ole, et avaldusi asuti registreerima nende esitamisega võrreldes oluliselt hiljem. Vastustajate väide on vastuolus A. K. avaldusele kantud kinnitamismärke kuupäevaga (10. jaanuar 1992, XXXX XX XX hoonete ja krundi toimik, lk 19 pöördel). Samuti ei ole usutav, et 17. veebruaril 1992 oleks kaebajalt nõutud täiendavaid dokumente, kui ta oleks oma avalduse esitanud mittetähtaegselt.

21. Kuna tuvastatud on komisjoni 26. septembri 1994. a otsuste sisuline õigusvastasus, pole tarvis täiendavalt peatuda nende motiveerimisel ja võimaliku puuduliku motivatsiooni mõjul otsuste sisule.

IV

22. Käesolevas apellatsioonimenetluses tasusid kaebajad riigilõivu 160 kr ja vastustajad riigilõivu samuti 160. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et menetluskulud tuleb jaotada lõppotsuse tegemisel. See kehtib ka käesolevas apellatsioonimenetluses kantud kulude kohta.

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving