3-06-119/17 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-119 Haldusasi Eleonore Engelhardti kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 5. detsembri 2005. a otsuse nr 12782 tühistamiseks ja sama komisjoni 15. septembri 1997. a otsuse muutmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Eleonore Engelhardt Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2006. a otsuse p-d 3 ja 4.

3. Jätta kaebus kohustamisnõude osas rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 80 krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 6. novembril 2008.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Otto von Dehn ja Eleonore Engelhardt esitasid avaldused Xxx xx xx asuva vara tagastamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. septembri 1997. a otsusega nr 9247 loeti Xxx xx xx endisel kinnistul nr 148 asunud hooned ja krunt suurusega 959 m2 omandireformi objektiks. Majavaldus on natsionaliseeritud 1940. aastal. Maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu

23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Loeti tõendatuks, et muuhulgas kuulus vara selle võõrandamise ajal Gisela von Engelhardtile ja Sophie von Dehnile, kes lahkusid Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Sama otsuse p-ga 3 jäeti taotlused O. von Dehnile,

S. von Dehnile, Nikolai von Dehnile, Heinrich von Dehnile ja G. Engelhardtile kuulunud vara osas rahuldamata omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lg 3 alusel.

3-06-119

2(4)

E. Engelhardt esitas 8. augustil 2005 taotluse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. septembri 1997. a otsuse muutmiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 5. detsembri 2005. a otsusega nr 12782 jäeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. septembri 1997. a otsus muutmata.

2. E. Engelhardt esitas 17. jaanuaril 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 5. detsembri 2005. a otsuse tühistamist ja linnakomisjoni kohustamist oma 15. septembri 1997. a otsuse muutmiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2006. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja linnakomisjoni kohustati viivitamata uuesti läbi vaatama kaebaja nõue, milles ta taotleb vara tagastamiseks esitatud avalduse menetlemist. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Tulenevalt Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsusest tuli kohalikel omavalitsustel ära oodata uues olukorras tegutsemiseks selge õiguslik regulatsioon. Samuti tuleneb sellest vastustaja kohustus kaebaja avaldus tulevikus uuesti üle vaadata. 5. detsembri 2005. aasta seisuga oli vaidlustatud linnakomisjoni otsus õiguspärane.

b) Vara tagastamise taotluse läbivaatamine on võimalik ilma komisjoni 5. detsembri 2005. a otsuse tühistamiseta. Riigikogu võttis Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse täitmiseks

14. septembril 2006 vastu omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seaduse, mille Vabariigi President jättis välja kuulutamata. Riigikogu võttis viidatud seaduse

27. septembril 2006 muutmata kujul uuesti vastu. Vabariigi President esitas 4. oktoobril 2006 Riigikohtule taotluse tunnistada see seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega ei ole osundatud seadus jõustunud ja viidatud säte on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. Vastustaja saab jätkata menetlust vara tagastamise taotluse suhtes lähtudes Riigikohtu lahendi juhistest, mis tagab vara suhtes omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 rakendamise. Haldusorganil tuleb ümber vaadata vara tagastamise taotlus ja teha otsus, mis üheselt tagaks vara omandivormi säilimise muutumatul kujul.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Vastustaja leiab, et Riigikogu poolt vastu võetud omandireformi aluste seaduse § 7 lg

3 kehtetuks tunnistamise seadus ei ole veel jõustunud, kuivõrd see on Vabariigi Presidendi poolt edastatud Riigikohtule. Seetõttu ei ole välja töötatud ka õigusakti rakendamisaktid. Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 toodud seisukohad ei anna võimalust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse sisuliseks lahendamiseks. Kuigi on olemas õiguslik selgus kasutatava materiaalõigusnormi osas, mida tuleb rakendada isikute ja nende järglaste suhtes, kes lahkusid Eestist nn Riia lepingu alusel, puudub õiguslik regulatsioon materiaalõigusnormi rakendamiseks. Kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik tegeleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste lahendamisega ilma vastava selge õigusliku regulatsioonita.

5. E. Engelhardti vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Riigikohus on andnud selged juhised vara tagastamise avalduse lahendamiseks. Jätkuv keeldumine asuda vara tagastamise avalduse lahendamisest toob kaasa olukorra, kus kaebaja vara omandivormi praktiliselt muudetakse ehk vara õiguslik seisund on kaitseta.

3-06-119

3(4) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsiooniastmes ei käi enam vaidlust linnakomisjoni 5. detsembri 2005. a otsuse tühistamise üle. Seega ei ole asjassepuutuv ka küsimus, kas vaidlusaluse vara endine omanik oli ümberasuja. Vaidlus keskendub sellele, kas halduskohus on õigesti rahuldanud kohustamistaotluse. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus halduskohus kohustamistaotluse rahuldamisega menetlusnorme.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 7 esimese lause kohaselt vaatab halduskohus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei või kohustada haldusorganit toiminguks, mida ei ole taotletud.

8. Esialgses kaebuses taotles kaebaja linnakomisjoni kohustamist muutma oma 15. septembri 1997. a otsust. Halduskohus kohustas oma otsusega linnakomisjoni uuesti läbi vaatama kaebaja nõuet, milles ta taotleb vara tagastamiseks esitatud avalduse menetlemist. Ringkonnakohus leiab, et ehkki tagastamisavalduse uus menetlemine võib tuua kaasa komisjoni varasema otsuse muutmise, ei vasta halduskohtu ettekirjutus kaebuses taotletule. Halduskohus on ka ise märkinud, et tagastamisavalduse uus läbivaatamine ei sõltu komisjoni varasema otsuse kehtetuks tunnistamisest. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. See on kooskõlas Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuse haldusasjas nr 3-3-2-1-07 p-dega 40–43. Järelikult on komisjoni varasema otsuse muutmise ja tagastamisavalduse läbivaatamise taotlused erinevad taotlused.

Kohtutoimikus puudub kirjalik avaldus kaebuse muutmiseks. Samuti ei ole seda selgesõnaliselt tehtud halduskohtu 22. augusti ega 18. detsembri 2006. a istungil. 18. detsembri 2006. a istungil märkis kaebaja esindaja siiski, et kaebaja taotleb tagastamismenetluse jätkamist üldistel alustel. Ainuüksi varasemast lahkneva taotluse esitamist ei saa lugeda kaebuse muutmiseks. HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebaja kaebust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Kaebuse muutmise kohta peab kohus küsima teiste menetlusosaliste seisukohta ja kui teised menetlusosalised sellele vastu vaidlevad, ent kohus peab muutmist lubatavaks, peab kohus tegema üheseltmõistetava määruse, millega ta loeb kaebuse muutmise otstarbekaks. Ainult selliselt on võimalik tõhusalt kontrollida, kas kohus jääb asja läbivaatamisel HKMS § 19 lg 7 raamidesse.

Seega väljus halduskohus käesoleval juhul kaebuse taotluse piiridest ja rikkus HKMS § 19 lg-t

7. Sellest tulenevalt kuulub halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 tühistamisele.

9. Riigikohtu üldkogu asus 10. märtsi 2008. a otsuses asjas nr 3-3-2-1-07, p-d 40–43, seisukohale, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb ÕVVTK komisjonides ning vallavõi linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.

10. Käesolevas asjas oleks halduskohus võinud teha kaebajale ettepaneku kaebuse taotluse muutmiseks. Kohus peab haldusasjas tegema vajadusel kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks (HKMS § 11 lg 1 p 3). Kuna ümberasujatele kuulunud vara tagastamise küsimuses on Riigikohus võtnud eespool viidatud selge seisukoha ning kaebuse muutmise lubamine on HKMS § 19 lg 8 kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks saata käesolevat asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks ja kaebuse muutmise lubatavuse hinda-

3-06-119

4(4) miseks. Käesoleva kaebuse rahuldamata jätmine ei võta kaebajalt õigust pöörduda kohtusse tagastamisavalduse läbivaatamiseks kohustamise taotlusega juhul, kui vastustaja viivitab edaspidi vara tagastamise avalduse läbivaatamisega.

11. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 4 tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega jaotati menetluskulud. Vastustaja taotleb menetluskulude jätmist kaebaja kanda. See taotlus kuulub rahuldamisele. Vastustaja kasuks tuleb kaebajalt välja mõista vastustaja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 80 kr (HKMS § 92 lg 1).

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus