3-08-1193/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1193 Haldusasi Infokaitsesüsteemide OÜ kaebus Keskkonnaministri tegevusele, mis seisnes infokaitsesüsteemide OÜ taotluse ohtlike jäätmete käitluslitsentsi lahendamisega viivitamises ja 13.12.07.a. kirjas nr 12-11/8011-8 sisalduva haldusakti või alternatiivina kirjas väljendatud toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes. RESOLUTSIOON

1) Rahuldada kaebus osaliselt. Lugeda õiguspäraseks KMH määramine. Lugeda, et keskkonnaminister lahendas kaebaja OJKL õigusvastaselt viivitusega. 2) Mõista Keskkonnaministeeriumilt AS Infokaitsesüsteemid kasuks välja 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni esindustasuks ja 80 krooni tasutud riigilõiv. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lõikes 2 sätestatut.)

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) Infokaitsesüsteemide OÜ esitas kaebuse, milles taotles ohtlike jäätmete käitluslitsentsi lahendamisega viivitamise ja 13.12.2007. a kirjas nr 12-11/8011-8 sisalduva haldusakti või alternatiivina kirjas väljendatud toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse nõuete selgitamise käigus kaebaja jäi nõude juurde, mille kohaselt menetleti OJKL taotlust ebamõistlikult pikka aega, õigusvastased viivitused leidsid aset menetluse erinevatel etappidel, mistõttu tuvastada õigusvastane viivitus; tuvastada KMH algatamise õigusvastasus, kuna selleks puudus vajadus; tunnistada sellest tekkinud viivitus õigusvastaseks. Kaebaja leidis, et vastustaja algatas keskkonnamõju hindamise olukorras, mil see ei olnud vajalik. Kaebaja palub välja mõista kantud menetluskulud 80 kr riigilõivu eest ja esindaja kulud 81 506.50 kr, mis sisaldab käibemaksu; esitab vastavalt tööde nimekirja, kuludokumendid, tööaruande, arvete tasumise tõendid pangakonto väljatrükkidega.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3) Kaebuse esitaja Infokaitsesüsteemide OÜ on 1997. aastal asutatud äriühing, mille põhiliseks tegevusalaks on ettevõtete töös tekkivate andmekandjate (dokumendid, videoja audiotehnika, CD- kettad, magnetkaardid, arvuti kõvakettad jms) hävitamine. 2006. aastal otsustas kaebaja alustada tegevust ka elektrooniliste jäätmete (kasutatud monitorid) lammutamise teenuse pakkujana. Kuna monitoride lammutamine on keskkonnariskiga seotud tegevus, siis vastavalt jäätmeseadusele (JäätS) nõuab selline tegevus ohtlike jäätmete käitluslitsentsi olemasolu. Vastavalt JäätS § 99 (2006. a kehtinud redaktsioonis) on OJKL tegevusluba, mis annab õiguse teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud ohtlike jäätmete käitlemiseks majandusvõi kutsetegevuses ja ning määrab selle õiguse realiseerimise tingimused. OJKL väljastamine on JäätS § 99 lõike 2 kohaselt keskkonnaministri pädevuses. Kaebaja esitas 21.06.2006. a kirjaga nr 1-06/03 vastustajale OJKL materjalid, OJKL aga väljastati kaebajale alles 07.01.2008. a.

Vastustaja on kaebaja taotluse OJKL saamiseks menetlemisel rikkunud õigusaktidega menetluse läbiviimiseks sätestatud aega, tekitades seeläbi õigusvastase viivituse.

Vastustaja algatas õigusvastaselt keskkonnamõju hindamise, kuigi vajadus vastava hindamise läbiviimise järele tegelikkuses puudus. Vastustaja on kohelnud kaebajat OJKL saamiseks esitatud taotluse menetlemisel oluliselt teistsuguselt kui varasemalt kaebaja konkurenti, luues seeläbi kaebaja konkurendile põhjendamatu konkurentsieelise. Nimetatud toiming on olulisel määral pikendanud kaebaja poolt OJKL taotluse läbivaatamiseks kulunud aega.

JäätS § 103 alusel on Vabariigi Valitsuse 26.04.2004. a määrusega nr 121 kehtestatud Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad, litsentsi taotlemiseks vajalike andmete loetelu ja litsentsi vorm (Litsentsi andmise kord). Litsentsi andmise korra § 3 lõike 1 kohaselt vaadatakse litsentsi taotlus läbi ning antakse litsents või keeldutakse litsentsi andmisest kolme kuu jooksul, arvates taotluse registreerimisest. Sama akti §-i 4 kohaselt menetlustähtaja kulgemine peatub kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise ajaks kuni keskkonnamõju hindamise aruande litsentsi andjale esitamiseni ning taotlejale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaks.

Kaebaja on seisukohal, et tema poolt esitatud OJKL taotluse menetlemine vastustaja poolt toimus perioodil 26.06.2006. a (taotluse registreerimise päev) kuni 07.01.2008. a (OJKL väljastamise päev).

Perioodil 13.12.2006. a (keskkonnamõju hindamise algatamise päev) kuni 23.08.2007. a (keskkonnamõju hindamise aruande esitamise päev) oli Litsentsi andmise korra § 4 punkti 1 kohaselt OJKL taotluse menetlemine peatatud keskkonnamõju hindamise ajaks, ehk 252 päevaks. Kaebaja taotluse menetlemine Litsentsi andmise korra § 4 punkti 2 kohaselt oli peatatud taotlejale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaks, milleks oli kaebuse punktis 1.5 osundatud 27.06.2006. a kirja kohaselt 3 nädalat. Kuna kaebuse esitaja kõrvaldas puudused enda 20.07.2006. a kirjaga, mille vastustaja sai 24.07.2006. a, tuleb asuda seisukohale, et menetlus oli peatatud ka perioodil 17.06.2006. a kuni 24.07.2006 a, kokku 37 päevaks. Lähtudes eeldusest, et ühes kuus on 30 kalendripäeva, oli eespool nimetatud menetlus peatunud kümneks kuuks, s.o. 289 päevaks.

Kuivõrd perioodil 27.06.2006. a kuni 07.01.2008. a (kokku 559 päeva jooksul) oli kaebuse esitaja taotluse menetlemine 289 päevaks peatunud, on vastustaja kaebuse esitaja taotlust menetlenud seaduses ettenähtud kolme kuu asemel 270 päeva, ehk üheksa kuud.

Juhul, kui pidada vastustaja otsust keskkonnamõju hindamise algatamise kohta õiguspäraseks, oleks vastustaja pidanud lahendama kaebuse esitaja taotluse hiljemalt 23.03.2007. a.

HMS §-st 41 tuleneb, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Ka Riigikohus on leidnud, et hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb isikule anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetluse käigust (otsus nr 3-3-1-33-04). Vastustaja ei ole informeerinud kaebajat tema taotluse lahendamise tõenäolisest ajast ega ole menetluse käigus teinud ka teatavaks põhjuseid, mis on takistanud tal tähtajast kinnipidamist.

Vastustajal puudus vajadus nõuda kaebajalt keskkonnamõju hindamist, mistõttu haldusakt (või toiming), millega kaebuse esitajalt keskkonnamõju hindamise läbiviimist nõuti, on õigusvastane.

Samuti kohtles vastustaja kaebuse esitajat oluliselt ebasoodsamalt kui kaebuse esitaja peamist konkurenti AS WeeRec, kelle puhul OJKL taotluse menetlemisel keskkonnamõju hindamist ei nõutud.

KeHJS § 6 lg 2 punkti 11 kohaselt oli vastustaja kohustatud analüüsima KeHJS § 6 lõikes 3 nimetatud kriteeriumite alusel, kas kaebaja poolt kavandatud tegevusel on oluline keskkonnamõju või mitte. Vastustaja 13.12.2006. a kirjast nähtuvalt analüüsis vastustaja kaebaja poolt kavandatud tegevuse keskkonnamõju olulisust aga KeHJS § 6 lg 3 punktides 2–4 nimetatud kriteeriumide alusel. Vastustaja on keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel juhindunud ebaõigetest kaalutlustest, mistõttu tehtud otsus ei ole õiguspärane.

Kaebuse esitaja esitas vastustajale 27.10.2006. a kirjaga litsentseeritud keskkonnaeksperdi Sixten Kerge poolt koostatud ekspertarvamuse, mille kohaselt keskkonnamõju, mida monitoride töötlemine, sh lõikamine, tekitab, ei ole oluline. Ebaõigeks tuleb lugeda vastustaja väidet, mille kohaselt ei saa eespool nimetatud eksperdi arvamust keskkonnamõju mõõtmistulemuste puudumise tõttu arvestada. Samuti väidab vastustaja, et ettevõtte kavandatava tegevuse tehnoloogiline tase ei ole komisjonile teada. Kaebaja on koos OJKL-i taotlusega esitanud Tervisekaitseinspektsiooni Füüsika Kesklabori 24.03.2008. a, 05.04.2006. a ning 11.04.2006. a mõõtmisprotokollid müra, tolmu ja valgustatuse mõõtmisprotokollidest. 07.09.2006. a litsentsikomisjoni koosolekul nõutud selgitusest juhindudes esitas kaebaja komisjonile kogu asjakohase informatsiooni, millest lähtudes oleks komisjonil olnud võimalik kaebuse esitaja poolt kavandatava tegevuse tehnoloogilise taseme hindamiseks.

Ka märkis vastustaja, et taotluses esinevad endiselt kõrvaldamata puudused. Kaebuse esitaja leiab, et väidetavad puudused esitatud OJKL taotluses ei saa olla aluseks keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisel. Juhul, kui kaebuse esitaja taotluses olid puudused, oleks vastustaja pidanud juhtima nendele kaebuse esitaja tähelepanu ja nõudma nende kõrvaldamist. Puuduste kõrvaldamata jätmine oleks andnud vastustajale aluse taotluse rahuldamata jätmiseks. Tegelikkuses nõustus vastustaja peale kaebuse esitaja poolt 20.07.2006. a kirjaga nr 1-07/67 puuduste kõrvaldamist taotlust menetlema, pidades seda järelikult menetluskõlbulikuks. Keskkonnamõjude hindamise eesmärgiks ei saa olla taotluses väidetavalt sisalduvate puuduste kõrvaldamine.

Keskkonnamõju hindamise algatamine peale seda, kui kaebaja poolt esitatud OJKL taotlus oli olnud menetluses juba peaaegu 5 kuud, ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Vastustaja oleks pidanud kujundama seisukoha keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajalikkusest arvestusega, et kaebaja poolt esitatud taotlust oleks võimalik lahendada kolme kuu jooksul. Olukorras, kus vastustaja oli niigi ületanud maksimaalse taotluse menetlemiseks lubatud tähtaja, ei oleks vastustaja enam tohtinud algatada keskkonnamõjude hindamise menetlust, vaid väljastama kaebuse esitajale OJKL-i, minimiseerides sellega endapoolset õigusvastast viivitust. Isegi juhul, kui keskkonnamõju hindamise algatamine niisuguses olukorras oleks olnud tõepoolest hädavajalik, oleks vastustaja pidanud vähemalt kaalutlema, millist negatiivset mõju avaldab keskkonnamõju hindamise algatamine ja sellest tingitud menetluse peatumine kaebuse esitajale ja kas vajadus keskkonnamõju hindamise algatamiseks kaalub üles kaebuse esitajale menetluse venimisest tekkivad tagajärjed. Niisugused kaalutlused aga keskkonnamõjude hindamise algatamise otsuses puuduvad, mistõttu on tegemist kaalutlusveaga haldusaktiga HMS § 54 tähenduses. Veelgi enam, vastustajal ei olnudki võimalik menetluse põhjendamatust venimisest kaebuse esitajale tulenevaid negatiivseid tagajärgi kaaluda, kuna vastustaja ei teinud midagi, et nimetatud negatiivsete tagajärgede olemasolu, iseloom ja ulatus välja selgitada.

Kaebaja toob esile, et 17.07.2006. a esitas OJKL taotluse seoses kavandatava ohtlike jäätmete (monitorid ja televiisorid) taaskasutamiseks (demonteerimine) kaebaja konkurent AS WeeRec. Vastustaja väljastas AS-le WeeRec OJKL-i nr L.JÄ.HA-133129 30.08.2006. a. Seejuures väljastati OJKL ilma keskkonnamõju hindamise algatamiseta. Kaebaja on seisukohal, et avalik võim ei tohi kohelda äriühinguid erinevalt ega esitada neile erinevaid nõudmisi. Erinevate nõudmiste esitamine tähendab ebavõrdset kohtlemist, mis on Põhiseaduse §-i 12 alusel lubamatu. AS WeeRec poolt esitatud OJKL taotluse menetlemine kestis üksnes poolteist kuud, mistõttu AS WeeRec sai 2006. aasta septembris tegevust juba alustada.

Kaebaja märkis oma esialgses kaebuse, et keskkonnamõju hindamise algatamise otsus peab olema vormistatud haldusaktina, kuna vastustaja ise on oma varasemas halduspraktikas vormistanud keskkonnamõju hindamise algatamise otsused haldusaktidena. Näiteks viitab kaebuse esitaja 06.04.2006. a keskkonnaministri käskkirjale nr 411, millega keskkonnaminister algatas AS Steri poolt kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise. Seetõttu oli kaebaja seisukohal, et vaatamata ekslikule vormistamisele tuleb vastustaja 13.12.2006. a kirja nr 12-11/8011-8 lugeda tegelikkuses haldusaktiks (keskkonnaministri käskkiri) ja kaebuse esitaja palus kohtul tuvastada selle haldusakti õigusvastasus. Selles osas tegi kaebaja nõude muudatuse ja märkis, et nõuete esitamisel lähtus ta vastustaja eksitavast ebaühtlasest praktikast. Kaebaja avaldas kaebuse täiendustes, et puudub vajadus keskkonnaministri 13.12.2006. a kirjas nr 12-11/8011-8 sisalduva haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudeks, kuna see on menetlustoiming. Kaebaja lisab, et vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, kuivõrd selle toimingu tegemise aeg on samuti õigusvastane viivitus.

Lisaks sellele, et vastustaja tegi keskkonnamõju hindamise algatamisel sisuliselt ebaõige otsuse, püüdis vastustaja algatada keskkonnamõju hindamist ka selleks pädevust mitteomava organi poolt. Nii teatas 11.10.2006. a nr 12-11/8011 ohtlike jäätmete litsentsikomisjon kaebajale, et ta on 26.09.2006. a toimud koosolekul algatanud keskkonnamõju hindamise (KMH) järgmises sõnastuses "algatada KMH Infokaitsesüsteemide OÜ tegevusele". Kuna OJKL väljastajaks on keskkonnaminister, siis KeHJS §

11 lõike 2 alusel on ka KMH algatamine keskkonnaministri ainupädevuses. Ohtlike jäätmete litsentsikomisjon võib küll soovitada keskkonnaministrile KMH algatamist, kuid tal endal KMH algatamise pädevus puudub. Samuti viitab kaebaja KeHJS § 11 Iõikele 4, mille kohaselt kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus tuleneb viidatud seaduse § 6 lõigetes 2-4 nimetatud asjaoludest, lisab otsustaja otsusele selle aluseks olnud põhjenduse. Osundatud 11.10.2006. a kirjas puudus aga igasugune KMH algatamise aluseks olnud põhjendus. Alles peale seda, kui kaebaja oli oma 27.10.2006. a kirjaga vastustaja tähelepanu juhtinud asjaolule, et keskkonnamõju hindamise algatamiseks on vajalik vastustaja poolt motiveeritud otsuse tegemine, algatas keskkonnaminister oma 13.12.2006. a kirjaga keskkonnamõju hindamise.

Juhul, kui pidada keskkonnamõju hindamise läbiviimist õiguspäraseks, on vastustaja viivitanud keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisel. KeHJS § 18 lõike 2 kohaselt teeb keskkonnamõju hindamise järelevalvaja otsuse keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 30 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise programmi esitamist. Keskkonnamõju hindamise ekspert Sixten Kerge esitas kaebuse esitaja nimel eespool nimetatud programmi vastustajale 21.02.2007. a, kuid vastustaja teavitas kaebuse esitajat keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmata jätmisest alles 03.04.2007. a, kuigi oleks pidanud oma seisukohast kaebuse esitajat teavitama hiljemalt 23.03.2007. a. Võttes arvesse eespool toodut, on vastustaja, juhul, kui keskkonnamõju hindamist saaks pidada õiguspäraseks, olnud ka keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise või selle heakskiitmata jätmisega viivituses perioodil 24.03.2007. a kuni 03.04.2007.

Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et OJKL taotlus vaadatakse läbi ning antakse litsents või keeldutakse selle andmisest 3 kuu jooksul. 27.06.06 kinnitas vastustaja ametnik, et taotlus on kätte saadud ja võetud menetlusse, mistõttu algas taotluse menetlus 27.06.06.a. Määruse nr 121 § 4 p 2 kohaselt peatub OJKL menetlustähtaja kulgemine taotleja puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaks. 26.06.06.a esitatud taotluses olid puudused. 29.06.06 a kirjaga määras ministeerium puuduste kõrvaldamiseks 3 nädalase tähtaja, seega peatus OJKL väljastamise menetlus 3 nädalaks e 21 päevaks ja puudused tuli kõrvaldada 21.07.06.a.

Kaebaja kõrvaldas puudused 1 päev enne tähtaja lõppu, seega tähtaegselt. Täiendav tähtaeg anti puuduste kõrvaldamiseks 22.11.06.a ja 3 nädalane puuduste kõrvaldamise tähtaeg sai lõppeda 13.12.06., mil vastustaja algatas KMH hindamise. Seega on puuduste kõrvaldamise ajaks kulunud 42 päeva. Kuna vastustaja on omaks võtnud vastulauses 08.08.08.a., et OJKL väljastati 07.01.08.a., kestis OJKL väljastamise menetlus kokku 26.06.06.a. arvates 560 päeva. Kuivõrd Määrusest tulenevalt oli OJKL väljastamise tähtajaks 3 kuud, so 90 päeva, menetlus oli peatunud 42 päevaks, on vastustaja viivitanud OJKL väljastamisega 428 päeva (560-90- 42).

Ei saa nõustuda vastustaja vastulausega, et taotlust ei saanud menetleda selle väidetavate puuduste tõttu. Ei saa ka nõustuda, et puudused kõrvaldati alles 28.09.07, so peale seda, kui vastustaja oli väidetavalt jätkuvalt viidanud puudustele 07.09.06.a kui ka 29.09.06.a. Komisjoni koosolekul. Kaebaja jääb seisukohale, et kahel korral anti aega puuduste kõrvaldamiseks ja muid tähtaegu ei ole vastustaja määranud ning muud viited puudustele ei peatanud menetlustähtaegu. Määruse § 1 lg 4 kohaselt tagastatakse taotlus läbi vaatamatult, kui taotleja ei ole tähtajaks puudusi kõrvaldanud.

Seega pidi vastustaja määratud tähtaja möödudes taotluse sisuliselt lahendama või tagastama. HMS § 5 lg 4 kohaselt pidi taotluse läbi vaatama viivituseta, HMS § 41 kohaselt oli vastustaja kohustatud viivituseta teatama haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja, näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse, kui seda ei saa teha ettenähtud tähtajal. Haldusmenetlus ei saanud teadmata ajaks soikuda, puuduste kõrvaldamata jätmisel tulnuks taotlus tagastada. Keskkonnaministeeriumiga vahetatud e-kirjad kinnitavad, et 7.08.06.a. kaebaja juhatuse liige A.Parts pöördus spetsialisti poole ja küsis, kas peab esitama veel dokumente.

Jäätmeosakonna spetsialist T.Lindemann teatas, et taotlus on menetluses ja kui on veel vaja dokumente ja selgitusi, siis antakse teada. Seega ei olnud menetlus peatunud ega vormilisi või sisulisi etteheiteid. Vastustaja ei ole väljastanud informatsiooni, mis kiirendanuks OJKL väljastamise menetlust, kuigi kaebaja seda palus. E-kirjavahetus perioodist 09.10.06-11.10.06 kinnitab, et 09.10.06.a. e-kirjaga edastas vastustaja ametnik Komisjoni 29.09.06.a. koosoleku protokolli. 11.10.06 palus kaebaja selgitusi, millised puudused tuleks kõrvaldada; samal päeval kinnitati meili kättesaamist, kuid vastust ei esitatud.

Selle tõttu on ainetud vastustaja etteheited, et menetlus venis kaebaja süül. Seda kinnitab ka HMS § 41 sätestatu, mille reegleid vastustaja rikkus. Ebaõiges on vastustaja väited, et viivitus OJKL väljastamisel viibis selle tõttu, et kaebaja taotlus oli puudustega ja mida kaebaja ei kõrvaldanud. E-kirjavahetus 06.10.06 kinnitab, et kaebaja palus saata küsimused, mille vastamisega loetakse puudused kõrvaldatuks, kuid sama päeva vastus kinnitab, et seoses Proba Koala juhtumiga ei ole vastustaja suutnud taotluse menetlemisega tegeleda, see dokument tõendab, et menetlusei veninud kaebaja süül, vaid haldusorgani hõivatusega muude tegevustega.

Seega nähtub, et OJKL menetlus ei olnud peatunud 28.09.07.aastani, so peale KMH aruande esitamist, vastustaja oli kinnitanud, et tema taotlus oli puudusteta ning OJKL menetlus käib, samuti teatati, et menetlus viibis kuna prioriteediks on olnud muud ülesanded.

KMH algatamine oli õigusvastane. Seisukoht, et kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, kuna sellega võib kaasneda müra, tolm, pinnase ja õhu saaste, on ebaõige ning KMH algatamine sellel alusel on õigusvastane. 27.10.06.a esitas litsenseeritud keskkonnaekspert S.Kerge arvamuse KMH vajalikkusest, kuid hoolimata sellest eksperdi seisukohast Komisjon põhjendamatult jättis selle kõrvale. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kavandatava tegevuse tehnoloogiline tase pidi olema teada ning vastustaja väited, et koostöös TTÜ teaduritega väljatöötatud monitoride lõikeliin on ehituslikult uudne ja tundmatu, on asjakohatud. 10.09.06 oli kaebaja esitanud OJKL komisjonile selle poolt 07.09.06 koosolekul nõutud selgitused, asjakohase info, et hinnata tehnoloogilist taset. Ka 27.10.08 OJKL komisjonile esitatud S.Kerge seisukoht andis komisjonile vajalikku teavet. Puudub õigusnorm, millest tulenevalt tuleks kohustus võrrelda taotlejal kasutatava tehnoloogia taset parima võimaliku tehnikaga; taotluse esitaja ei pea teadma, millist tehnikat käsitleb vastustaja parima võimaliku tehnikana, seega seda nõuet täita ei saanud. Vastav info saab olla vaid vastustajal endal, kes võib uurimisprintsiibist tulenevalt ise vastava analüüsi läbi viia. Üldteadaolevat on lasertehnoloogia abil materjali lõikamine olemuselt uudsem, seetõttu väited, justkui lõikekettaga monitoride lõikamine võrreldes laseriga oleks uudne, pidada asjakohatuks. AS-le WeeRec väljastati OJKL ilma KMH algatamata. Teabenõude vastus kinnitab, et konkurendi taotlus vaadati läbi 20.04.06 ja litsents väljastati 14.06.06.a., st 85 päevaga.

Väidetavad puudused ei saanud olla aluseks KMH algatamiseks. Seisukoht, justkui ei oleks saanud kaebaja esitatud materjali põhjal välistada olulise keskkonnamõju tekkimise ohtu, ei ole eesmärgipärane. Viitab HMS § 1 lg proportsionaalsuse põhimõttele. Kui taotluses olid puudused, ei olnud proportsionaalne kõrvaldada neid KMH läbiviimisega, saanuks küsida infot selgesõnalises kirjalikus vormis. Kokkuvõttesalusetu on väita, et KMH määramise tingis juba kavandatava tegevuse suhtes asjaolu, et tehnoloogiline tase ei olnud teada; et tegevusega võinuks eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju. Otsitud on põhjused nagu ei oleks olnud teada tehnoloogiline tase või et taotlus oli puudustega.

Kui pidada KMH õiguspäraseks, peatus taotluse väljastamise tähtaja kulg KMH hindamise ajaks. KMH algatamise kuupäevaks on 13.12.06.a. 23.08.07 esitas kaebaja KMH aruande. Määruse § 4 sätestatu kohaselt on OJKL taotluse menetlustähtaeg peatatud KMH ajaks, so ligi 8,5 kuuks, e 252 päevaks. Kui OJKL menetlus kestis 560 p ja võis peatuda 42 p, on menetlus peatunud veel 252 päevaks ehk kokku 294 p. Kuivõrd OJKL väljastamise tähtajaks on 3 kuud, siis vastustaja oli viivituses litsentsi väljastamisega 176 p (560-42-252),

Nõustuda ei saa vastustaja avaldatuga, et menetlus oli KeHJS § 11 lg 1 kohaselt peatunud kuni KMH aruande heakskiitmiseni, so kuni 29.10.07 ehk 322 päevaks. Ei ole õige, et menetlus peatus KMH aruande heakskiitmiseni, so ka ajal mil taotluse esitaja on endast kõik oleneva teinud, mil ta menetlusse ei saa sekkuda, seega saab järeldada, et litsentsi andmise menetlus jätkub. Kui nõustuda vastustajaga, et menetluse peatamise tähtaja lõpetas aruande heakskiitmine 19.10.07, on ikkagi tegemist õigusvastase viivitusega litsentsi väljastamisel. Kuivõrd seisukohtade lahknevuse vahe on 70 päeva (322-252), on viivituse kestvus vähenenud 106 päevale, mis on olulise kestvusega viivitus. Vastustaja viivitas ka KMH programmi heakskiitmise otsuse tegemisel. Kui juhinduda vastulausest 06.08.08, mille kohaselt registreeriti KMH programm 22.02.07.a. ja 30 p tähtaeg hakkas kulgema 23.02.07 langedes laupäevale 24.03.07, siis tööpäevast 26.03.07.a arvates viivitati programmi heakskiitmisega 7 p, kuna väljaminev post kinnitab heakskiitmist 02.04.07.a. Vastustaja viivitas OJKL väljastamisel. OJKL komisjoni istung toimus 29.10.07, kuid OJKL väljastati 7.01.08, so 70 p hiljem. Hilinemine on aset leidnud haldussuutmatuse tõttu, mille eestei saa kaebaja vastutada. AS WeeRec taotlust menetleti

54 p. Viivitus on toimunud hoolimata sellest, kas OJKL peatus kuni 23.08.08 või 19.10.08 nagu seda väidab vastustaja. Litsents väljastati ebamõistlikult pika viivitusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

4) Kaebus on põhjendamatu. Kaebaja esitas 23.08.2007. a KMH aruande, mille kohta vastustaja avaldas 23.08.2007. a vastavasisulise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. 19.10.2007. a kiitis vastustaja KMH aruande heaks ning 29.10.2007. a toimunud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjoni koosolekul otsustati keskkonnaministrile teha ettepanek, anda kaebajale ohtlike jäätmete käitluslitsents.

22.08.2006. a avaldas Keskkonnaministeerium elektroonilises väljaandes Ametlikud Teadaanded teate Infokaitsesüsteemide OÜ ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlusest. Vastavalt HMS § 49 lõikele 1 esitas taotluse kohta ettepanekud samal tegevusalal tegutsev AS WeeRec, kelle ettepanekud edastati tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks kaebajale. Teistelt kaebuse punktis 1.7 nimetatud võimalikelt asjast huvitatud isikutelt ettepanekuid ja vastuväiteid ei laekunud. Antud juhul oli ettepanekute esitajaks samal tegevusalal tegutsev ja turul konkureeriv ettevõte AS WeeRec, kelle majanduslikke huvisid oleks puudutanud kaebajale väljastatud tegevusluba. Seetõttu leiab vastustaja, et AS-i WeeRec tuli käsitada huvitatud isikuna HMS mõttes.

KeHJS § 11 lõige 11 sätestab põhimõtte, mille kohaselt kavandatava tegevuse KMH algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus KMH aruande heakskiitmiseni. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse

26. aprilli 2004. a määruse nr 121 § 4 punktis 1 sätestatud menetlustähtaja peatumise lõpetavaks sündmuseks mitte KMH aruande litsentsi andjale avalikuks väljapanekuks esitamine KeHJS § 21 mõttes nagu seda käsitab kaebaja, vaid KMH aruande heakskiitmise järgne litsentsi andjale esitamine KeHJS § 22 lõike 2 mõttes. Kuivõrd viidatud määruse nr 121 § 4 punktis 1 toodud regulatsiooni mõtteks on taotluse menetlustähtaja peatamine hetkeni, millal litsentsi andja saab asuda litsentsi taotlust menetlema ning võttes arvesse, et enne keskkonnaministrile esitamist vaatab litsentsi taotlused sisuliselt läbi ja esitab enda seisukohad komisjon, tuleb asuda seisukohale, et ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotluse menetlemine oli peatatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.04.2004. a määruse nr 121 § 4 punktile 1 KMH ajaks kuni KMH aruande litsentsi andjale esitamiseni, ehk ajavahemikul 13.12.2006. a (KMH algatamine) kuni 29.10.2007. a (komisjoni protokollitud ettepanek keskkonnaministrile, anda kaebajale litsents), s.o 322 päevaks.

Kaebaja esitatud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlus registreeriti Keskkonnaministeeriumis 26.06.2006. a. Esitatud taotlus oli puudulik, taotlusmaterjalidest selgus, et lähtutud oli jäätmeloa taotlusest. Vastavalt JäätS-le on ohtlike jäätmete käitluslitsents ja jäätmeluba kaks erinevat luba. JäätS § 100 lõike 1 punkti 2 kohaselt on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi saamise eelduseks töötajate asjakohane kutsekvalifikatsioon. Kaebaja poolt esitatud taotluses esinenud puuduste sisu ja ulatus osutas JäätS-i põhinõuete puudulikule tundmisele.

Vastavalt JäätS §-le 101 keeldutakse ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmisest, kui litsentsi taotleja ei tunne piisavalt taotletava jäätmekäitluse tehnilisi, tehnoloogilisi ega keskkonnakaitselisi aspekte. Kuna taotlus ei vastanud JäätS-i ja Vabariigi Valitsuse 26.04.2004. a määruse nr 121 nõuetele, määras Keskkonnaministeerium arvestades puuduste raskust, 29.06.2006. a kirjaga nr 12-11/8011 puuduste kõrvaldamiseks kolme nädala pikkuse tähtaja. Kaebaja esitas ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlusmaterjalide kohta selgitused 20.07.2006. a kirjaga nr 1-07/67, mis olid jätkuvalt puudulikud.

Keskkonnaministri 08.07.2004. a käskkirjaga nr 640 moodustatud komisjon arutas kaebaja poolt 20.07.2006. a kirjaga nr 1-07/67 täiendatud taotlust 07.09.2006. a toimunud komisjoni koosolekul, kus osales ka Infokaitsesüsteemide OÜ esindaja Martin Linnupõld. 07.09.2006. a toiminud komisjoni koosolekul teavitati Martin Linnupõldu kaebaja 20.07.2006. a kirjas nr 1-07/67 jätkuvalt sisalduvatest puudustest. Martin Linnupõld komisjoni koosoleku käigus puudusi kommenteerida ei osanud. 10.09.2006. a kirjaga nr 1-09/111 esitas kaebaja seisukohad mõnedele komisjoni 07.09.2006. a koosolekul tõstatatud küsimustele ning esitas Tallinna Tehnikaülikooli poolt koostatud töödeldavate monitoride kvalitatiivse keemilise koostise määramise protokolli nr 2006-VM.

Komisjon võttis TTÜ poolt koostatud protokolli teadmiseks, kuid eelnimetatud töödeldava materjali mõõteprotokoll ei andnud piisavat alust otsustamiseks, kas kogu töötlemisprotsess on keskkonnaohtlik või mitte. Samuti ei olnud määratletud, millistest jäätmematerjalidest oli proov võetud ja kas analüüsi metoodika oli akrediteeritud analüüsi teinud laboris, st kas mõõtetulemus oli jälgitav vastavalt mõõteseadusele ja JäätS § 6 lõikele 3. Kavandatava tegevuse keskkonnaohtlikuks/ohutuks tunnistamisel tuleb kaaluda kõiki tegevusest tulenevaid ohu aspekte.

Üldjuhul on pliiklaasist monitorid tunnistatud ohtlikeks jäätmeteks ning üksiku mõõtmise tulemus ei andnud alust üldtunnustatud fakti ümberlükkamiseks. Komisjon arutas kaebaja taotlust 29.09.2006. a toimunud koosolekul. Tutvudes kaebaja esitatud dokumentidega leidis komisjon, et dokumentatsioon on endiselt puudulik ja taotlusmaterjalide põhjal ei ole võimalik kinnitada taotleja poolt kasutatava tehnoloogia ja seadmete vastavust PVT-ga, mistõttu pole välistatud tegevusest johtuv oluline keskkonnamõju. Komisjon esitas seisukoha KMH vajalikkuse osas kaebajale 11.10.2006. a kirjaga nr 12-11/8011.

Vastustaja peab oluliseks märkida, et komisjon on moodustatud Vabariigi Valitsuse 30.12.1999. a määruse nr 437 keskkonnaministeeriumi põhimäärus" § 14 punktide 4 ja 13 alusel. Põhimääruse § 14 punkti 13 kohaselt moodustab keskkonnaminister nõuandva õigusega komisjone ministeeriumi pädevuses olevate ülesannete täitmiseks. Kaebuses on kaebaja läbivalt ekslikult käsitanud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjoni poolt 11.10.2006. a kirjaga nr 12-11/8011 edastatud seisukohta KMH-d puudutavas küsimuses kui KMH algatamise otsust, mille pädevus antud komisjonil puudub.

Kuivõrd hea halduse põhimõtete hulka kuulub ka menetlusosalise õigus olla ära kuulatud (lahend 3-4- 1-1-03 p 14), pidas komisjon vajalikuks esitada 11.10.2006. a kirjaga nr 12-11/8011 seisukohad KMH küsimuses ning andis ühtlasi kaebajale võimaluse esitada enda seisukohad antud küsimuses, mida kaebaja 27.10.2006. a kirjaga nr 1-10/128 tegi. Kaebaja kirjale oli lisatud KMH eksperdi Sixten Kerge arvamus seoses KMH võimaliku algatamisega.Komisjon võttis kaebaja ning eksperdi seisukohad teadmiseks, edastas KMH vajalikkuse osas 11.12.2006. a kirjaga nr 12-11/8011-7 kaebajale täiendavad selgitused ning 13.12.2006. a kirjaga nr 12-11/8011-8 algatas keskkonnaminister kaebaja taotluses märgitud tegevusele KMH. Vastavasisuline teade avaldati 14.12.2006. a väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Lisaks väärib märkimist, et alles 28.09.2007. a esitas kaebaja täiendatud ja JäätS-le ning Vabariigi Valitsuse 26.04.2004. a määruses nr 121 sätestatud nõuetele vastava taotluse.

Ajavahemikul 27.06.2006. a (vastustaja teade taotluse kättesaamisest) kuni 13.12.2006. a (KMH algatamine) kaebaja ja vastustaja vahelise peamiselt kirjateel vahetatud informatsiooni tulemusel jääb vastustajale arusaamatuks väide, et vastustaja ei ole menetluse käigus teinud teatavaks põhjuseid, mis on takistanud tal tähtajast kinnipidamist. Kaebaja oli ülaltoodud kirjavahetuse ja komisjoni koosolekul osalemise tulemusena menetluse käigust ja menetluse venimise põhjustest pidevalt teadlik ning informeeritud. Samuti oli kaebaja teadlik sellest, et menetluse venimise põhjustasid kaebaja poolt korduvalt esitatud puudulikud taotlusmaterjalid ja dokumentatsioon, mis takistasid menetlust.

Uurimisprintsiibi kohaselt peab haldusorgan juhul, kui mõni otsustamisel tähtsust omav küsimus on lahtine, selgitama välja menetluses tähtsust omavad asjaolud ja hankima tõendid ise või juhtima menetlusosaliste tähelepanu sellele, milliseid tõendeid ja menetluses tähtsust omavaid asjaolusid tuleb haldusorganite esitada ja teatavaks teha. Kaebaja litsentsi taotluse menetlemisel oli uurimisprintsiibist lähtumine vajalik ja põhjendatud, kuivõrd see aitas vältida puudulikust teabest tulenevat valeotsuse tegemise riski. Menetluse venimine oli põhjustatud kaebaja poolt korduvalt puudulikuna esitatud taotlusmaterjalidest ja dokumentatsioonist ning seetõttu ei saa taolise viivituse eest vastutada vastustaja.

Infokaitsesüsteemide OÜ taotlusmaterjalidest nähtuvalt sooviti ohtlike jäätmete käitluseks kasutada monitoride lõikeliini, mis oli projekteeritud koostöös Tallinna Tehnikaülikooli teaduritega, ja Weima V-rootor tüüpi universaalpurustit. Nimetatud tehnoloogia puhul oli tegemist uue ja tundmatu protsessiga, mille keskkonnamõju polnud teada. KMH algatamise vajalikkuse tingis oht, et tegevusega võib kaasneda müra, tolm, pinnase ja õhu saaste. Teadmata oli ettevõtte kavandatava tegevuse tehnoloogiline tase, kuivõrd esitatud dokumentatsioon oli puudulik ja taotlusmaterjalide põhjal ei olnud võimalik hinnata kaebaja poolt kasutatava tehnoloogia ja seadmete vastavust parima võimaliku tehnikaga (puudusid võrdlused analoogide ja parima võimaliku tehnika näidetega).

Kuivõrd jäätmemajandus ei kuulu KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud tegevuste hulka, mille korral KMH on kohustuslik, on KMH algatamise otsus kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb kaaluda tegevuse iseloomu, kaasaarvatud selle tehnoloogilist taset, jäätmeja energiamahukust, tegevusega kaasnevate tagajärgede, nagu vee, pinnase, või õhu saastatus, jäätmeteke, müra vibratsioon, valgus, soojus, lõhn, samuti ka tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkust ning kaasnevat mõju jms.

Vastavalt KeHJS § 3 tuleb KMH algatada kui tegevusega kaasnev mõju võib olla eeldatavalt oluline, st rakendada tuleb ettevaatusprintsiipi. Ettevaatusprintsiip on EÜ asutamislepingus sätestatud kui EÜ keskkonnapoliitika põhiprintsiip ja see kajastub ka paljudes direktiivides, sh jäätmedirektiivides. EÜ Kohus on asunud seisukohale, et ettevaatusprintsiip on muutunud kogu EÜ õiguse fundamentaalseks printsiibiks. Ettevaatusprintsiibi vajalikkust keskkonnaasjades on rõhutanud ka Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-86-06, kus halduskolleegium on kinnitanud, et keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on leida igal konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus. Keskkonnaministri KMH algatamise otsus on ettevaatusprintsiibiga kooskõlas. Kuna antud juhul ei olnud tõendatud, et kaebaja tegevusega eeldatavalt olulist keskkonnamõju ei kaasne, algatati ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotluse menetlemise raames KMH. Kuivõrd kaebaja tehnoloogia ja seadmete puhul oli tegemist uudse ja tundmatu tehnoloogiaga on Keskkonnaministeeriumil tegevusloa andjana õigus ja kohustus küsida teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. Ühtlasi tuleb märkida, et asudes KMH algatamise otsust täitma ja KMH läbi viima, nõustus kaebaja keskkonnaministri KMH algatamise otsusega.

Vastustaja märgib, et võttis KMH ekspert Sixten Kerge 27.10.2006. a ekspertarvamuse teadmiseks, kuid KMH eksperdi ekspertarvamus ei ole Keskkonnaministeeriumile siduv. Vastavalt KeHJS § 11 lõikele 2 on KMH algatajaks keskkonnaminister. Eksperdi põhiline ekslik seisukoht esitatud arvamuses oli väide, et kuna jäätmekäitluse BREF-is ei ole monitore nimetatud, siis ei ole võimalik väita, et vaadeldav tehnoloogia ei vasta PVTle. Tegelikult on antud keskkonnalube ka neile tegevustele, millele BREF-e pole EL komisjoni poolt kinnitatud. Sel juhul peab ekspert või taotleja ise üles otsima parimad analoogid ja neid enda tehnoloogiaga võrdlema. Ekspert andis oma seisukoha ja arvamused mõne jäätmekäitluse keskkonnakaitselise aspekti suhtes, mida komisjon kaalutlemisel ja otsuse kujundamisel arvestas. Siiski on ekspertarvamus vaid Sixten Kerge isiklik arvamus.

Taotlusi sisuliselt läbivaatav komisjon on moodustatud oma eriala pädevatest ekspertidest ning komisjoni liikmete hulka kuuluvad ka teised valdkondade spetsialistid, sh Sotsiaalministeeriumi esindaja. Komisjon kujundab oma otsuse kõigi komisjoni liikmete arvamusest, kusjuures ei ole põhjust kahelda komisjoni pädevuses tehnoloogia ja keskkonnakaitse alal ning selle liikmete pikaajalises kogemuses antud valdkondades, mis kindlasti peaks üle kaaluma üksikeksperdi arvamuse, kuigi see sisaldas komisjonile vajalikku teavet.

Euroopa Komisjon on 2006. aasta augustis kinnitanud PVT referentsdokumendi (BREF) „Integrated Pollutison Prevention and Control. Reference Document on Best Available Techniques for the Waste Treatments Industries. August 2006". Dokument on väga mahukas ja sisutihe ning sisaldab üldpõhimõtteid ja erisätteid, mille alusel määratleda jäätmekäitlusprotsesside vastavust IPPC direktiivis 96/61 EÜ sätestatud parimale võimalikule tehnikale. Põhjalikumalt kirjeldatakse dokumendis vaid levinumate jäätmeliikide käitlemist ja vastavaid protsesse. BREF-is konkreetsemalt nimetamata protsesside kohta tuleb rakendada dokumendis sisalduvaid üldisi põhimõtteid ja sätteid.

Seega ei saa kuidagi väita, et kaebaja viidatud jäätmekäitlusprotsessile võrdlusvõimalused PVT-ga BREF-i baasil puuduvad. Igal juhul tuleb antud tehnoloogiat võrrelda jäätmekäitluse BREF-is sisalduvate üldisemate sätetega, mis kehtivad kõikide protsesside kohta, arvestades konkreetses protsessis tekkiva võimaliku saastuse iseloomu ja selle kohta dokumendis sätestatut. Kuivõrd taotluse juures ei olnud tegemist vaid ühe tehnoloogilise protsessiga (monitoride lõikamisega), vaid ka suuremahuliste ohtlike jäätmete kogumise ja ladustamisega, siis eeldas selline tegevus ka võrdlust ohtlike ainete ladustamist käsitleva PVT referentsdokumendiga „Reference Document on Best Available Techniques on Emission from Storage, July 2006" ning taotletava tegevuse vastavust PVT põhimõtetele.

KMH algatamise otsus ei olnud tingitud kaebaja taotlusmaterjalides esinevatest puudustest. KMH algatamise tingis asjaolu, et kaebaja esitatud taotlusmaterjalide ja täiendavalt esitatud dokumentatsiooni põhjal ei saanud välistada olulise keskkonnamõju tekkimise ohtu ning seetõttu tuli ettevaatusprintsiibist lähtudes asuda seisukohale, et tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Kuivõrd KMH menetluse läbiviimise otsustamisel ei olnud Keskkonnaministeeriumil piisavat teavet võimalike keskkonnaohtude olemasolu ja suuruse kohta, viidi läbi KMH eesmärgiga see ebaselgus kõrvaldada. Asjaolu, et taotlusmaterjalide vastavust kontrolliv ametnik avaldas pärast kaebaja poolt esmakordset puuduste kõrvaldamist litsentsi andmise menetluse algatamise kohta vastavasisulise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, ei välista automaatselt taotlusmaterjalides sisuliste puuduste esinemise võimalust, mis ilmnevad alles taotluse läbivaatamisel komisjonis

Kuivõrd kaebaja on ebavõrdse kohtlemisega silmas pidanud AS-i WeeRec, peab vastustaja siinkohal oluliseks selgitada järgmist. AS WeeRec kasutab oma jäätmekäitlusprotsessis monitoride lõikamiseks lasermenetlust (Proventia OY), mis põhineb mitmes EL liikmesriigis kasutusel oleval standardsel aparatuuril ja tehnoloogial, nt Soomes CRT-Finland OY-s. Soomes on analoogilisele protsessile omistatud keskkonnaload, mille aluseks on vastavus samadele EL põhimõtetele keskkonnamõju minimeerimisel kui Eestiski. Kuna tegemist oli rahvusvaheliselt tuntud ja aktsepteeritud menetlusega, siis leidis komisjon eelhindamise tulemusel, et puudub vajadus selle keskkonnamõju järjekordselt hinnata. Esitatud taotlusematerjalid olid küllaldased näitamaks, et kohalikest oludest tingitud erinevused menetluse konkreetsel rakendamisel ei saa põhjustada standardse protsessi keskkonnamõju olulist suurenemist. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.04.2004. a määruse 121 § 10 punktile 3 esitab arvamuse taotluses toodud kavandatava tegevuse kohta ka kohalik omavalitsus. Kaaludes KMH vajadust, arvestas komisjon ka Kuusalu valla arvamusega, mille kohaselt taotluses esitatud tegevustele keskkonnamõju hindamist vaja ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et võrdsuse põhimõte ei nõua, et kõiki isikuid peaks alati kohtlema ühetaoliselt (RKHK 3-3-1-14-99, p 3). Erinev kohtlemine peab olema mõistlikul viisil põhjendatud. Ebavõrdne kohtlemine on erinev kohtlemine ilma põhjendatud vajaduseta või asjasse puutumatutel alustel (RKHK 3-3-1-61-01, p 5). Antud juhul oli erinev kohtlemine põhjendatud, kuna tegemist oli täiesti erinevate taotlustega.

Vastustaja on seisukohal, et KMH algatamise otsus (keskkonnaministri 13.12.2006. a kiri nr 12- 11/8011-8) ei ole käsitatav eel, osavõi lõpliku haldusaktina. KMH algatamise otsus on menetlustoiming, mida üldjuhul ei saa vastavalt HMS § 72 lõikele 2 iseseisvalt kohtus vaidlustada. Vastustaja möönab, et kaebaja on vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi tegevuse avalik-õiguslikus suhtes, ent KMH algatamise otsus ei ole käsitatav haldusaktina HMS § 51 lõike 1 ja HKMS § 4 lõike 1 tähenduses, kuna KMH algatamise otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Käesoleval juhul oleks haldusaktiks Keskkonnaministri poolt väljaantav ohtlike jäätmete käitluslitsents. Seega on kaebaja vaidlustanud menetlustoimingu, KMH algatamise otsuse, haldusakti (ohtlike jäätmete käitluslitsentsi) andmise menetluses. Samuti ei ole KMH algatamise otsus käsitatav toiminguna. HMS § 106 lõike 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. HMS § 106 lõige 2 näeb ette, et toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingule. Menetlustoimingutele kohaldatakse haldusmenetluse üldpõhimõtteid ning konkreetselt nende kohta kehtivaid sätteid, seega tuleb antud juhul lähtuda eelkõige KeHJS sätetest. HKMS § 4 lõike 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Seega ei ole võimalik käsitada KMH algatamise otsust ka toiminguna HMS ja HKMS tähenduses, vaid tegemist on üksiku menetlustoiminguga ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise menetluses. KMH algatamise otsuste käsitamine menetlustoimingutena selgitab ka nende vormistust, kuivõrd menetlustoimingule haldusakti vormistusnõuded ei laiene.

Vastustaja ei ole püüdnud keskkonnamõju hindamist algatada selleks ebapädeva organi poolt. Vastavalt eelpool selgitatule on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjon keskkonnaministri poolt keskkonnaministeeriumi põhimääruse" § 14 punktide 4 ja 13 alusel moodustatud nõuandva funktsiooniga komisjon, kelle otsused ja ettepanekud ei ole keskkonnaministri jaoks siduvad. Komisjoni 11.10.2006. a kirjaga nr 12-11/8011 kaebajale esitatud seisukohad KMH vajalikkuse osas ei ole käsitatavad KMH algatamisena KeHJS § 11 lõike 2 mõttes. Komisjon ei algatanud 11.10.2006. a kirjaga nr 12-11/8011 KMH-d, kuna selleks puudus komisjonil pädevus.

Lisaks väärib märkimist kaebaja ekslik seisukoht selles, et KMH eesmärgiks oli konkreetse kasutatud monitoride käitlemise liini KMH. KMH algatati vastavalt keskkonnaministri 13.12.2006. a kirjale nr 12-11/8011-8 kaebaja kogu ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotluses märgitud tegevustele. Vastustaja peab oluliseks märkida, et vastavalt KeHJS § 18 lõikes 2 sätestatule teeb KMH järelevalvaja otsuse KMH programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 30 päeva jooksul programmi saamisest arvates. Kaebaja esitatud programm on Keskkonnaministeeriumi dokumendihaldussüsteemis registreeritud sissetuleva kirjana 22.02.2007. a. Keskkonnaministeeriumi vastuskiri on dokumendihaldussüsteemis registreeritud väljamineva kirjana 02.04.2007. a nr 13-3- 1/07/13072, millele viitab ka kaebaja punktis 1.16. HMS § 33 lõike 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Käesoleval juhul on KeHJS § 18 lõikes 2 sätestatud tähtaja kulgemist alustavaks sündmuseks programmi saamine (22.02.2007). Seega algas 30-päevase tähtaja kulg programmi saamisele järgnevast päevast so 23.02.2007. a. Kuivõrd 30-päevase tähtaja tähtpäev oleks sellisel juhul langenud laupäevale, lõppes tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval, s.o 26.03.2007. a.

Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et kaebaja nõuded tuleb jätta rahuldamata ning kohtukulu nõue rahuldamata ning tekkinud kulu kaebaja kanda.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt, so jätta rahuldamata nõudestuvastada KMH määramine õigusvastaseks ja rahuldada nõudes, mille kohaselt lahendati kaebaja OJKL taotlus õigusvastase viivitusega.

5) Kohus märgib esmalt, et kaebus on lubatav, kuivõrd kaebaja sooviks on esitada kahjunõue. Kohus ei saa välistada kahjunõude esitamise võimalikkust. Kaebaja leiab, et litsents väljastati ebamõistlikult pika ajalise viivitusega, alusetud viivitused leidsid aset taotluse menetlusse määramisel, KMH määramisel, programmi heakskiitmisel ja litsents väljastati selle tulemusel seadusega määratud tähtaegu rikkudes. Kaebaja palub tuvastada ka KMH määramine õigusvastaseks toiminguks, samuti sellest tekkinud viivitus.

6) Kohus uurib nõuet, milles AS Infokaitsesüsteemid palub tuvastada keskkonnamõju hindamise algatamine (KMH) mittevajalikuks, seega lugeda KMH läbiviimine õigusvastaseks ja lugeda sellest tekkinud viivitus õigusvastaseks.

Kaebaja leiab, et keskkonnamõju hindamise algatamine oli põhjendamatu, kuna ta oli esitanud S.Kerge ekspertarvamuse ning oma tegevuse aruanded jm lisad, mis kinnitasid, et kavandataval tegevusel keskkonnale oht puudub. KeHJS § 6 lg 2 p 22 näeb küll ette võimaluse kaaluda KMH algatamist muu tegevuse korral, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vastustaja ei määratlenud ära selget tegevuskava, eesmärki ning ei andnud hinnangut mõju olulisuse kohta. KMH läbiviimine tuli põhjendada, millest nähtuks, missugustel kaalutlustel järeldati kavandatavast tegevusest olulist keskkonnamõju. AS WeeRec, kes oli kaebaja konkurent, ei pidanud läbima KMH-d, kuigi hakkas tegelema samuti monitoride lõikamisega.

Vastustaja jäi seisukohale, et KMH algatamine on kaalutlusotsus, mil tuleb kaaluda tegevusega kaasnevat ohuvõimalust, see on kooskõlas ettevaatusprintsiibiga, mille järgimine eeldab KMH määramist. Kaebaja oma tegevust kirjeldades märkis küll ära, et ohtlikku klaasi ei lõigata, kuid tulnuks esitada tehnoloogia kirjeldus täpsemini, so näidata, kuidas välistatakse, et ohtlikku klaasi ei lõigata, kõik töötlemisprotsessi eraldi operatsioonid jäid välja toomata, samas ei olnud analüüsitud äkkolukordade teket ja missugused võiksid olla selle tagajärjed; puudus võrdlus või näited, et saada teavet tegevuse sisus ja välistada ohud, sest ei olnud toodud ka andmeid äkkolukordadest, avariilistest situatsioonidest, mil keskkonda võiksid paiskuda ohtlikud aineid, so sellest osast, mis sisaldasid ohtlikke aineid. Vastavalt ei saanud jälgida ka leevendavaid meetmeid. Väited jäid paljasõnalisteks, võrdlusi ei tehtud. Komisjoni liige M.Viisimaa selgitas, et puudus võimalus teha võrdlus PVT-ga, kaebaja ei olnud esile toonud võrdlusmaterjale, selles osas oli materjal puudulik ja seega oli vajalik määrata KMH. See tingis kohustuse küsida teavet kavandatava tegevusest ja võrrelda alternatiive, minimeerida ohud.

Taotluse esitamise ajal kehtis Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mille § 3 (Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus) märkis, et keskkonnamõju hinnatakse, kui: 1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; 2) kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.

Seejuures §4 (Keskkonnamõju) määratles, et keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Sama seaduse § 5 (Oluline keskkonnamõju) märkis, et keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara

Kaebaja märgib, et vastustaja on 13.12.06.a. kirjas 12-11/8011-8 analüüsinud kavandatava tegevuse keskkonnamõju olulisust Kohus uuris märgitud dokumenti ja sealt nähtub, et taotluse esitamise ajal kehtis Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus ja vastavalt selle seaduse kohaselt on tegevuse õiguslike alustena märgitud § 6 lg 2 p 11, lg 3 p 2-4 ning § 11 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.05.a. määruse nr 224 Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu § 10 p 1. Põhjenduseks märgitakse, et keskkonnamõju hindamine on vajalik, kuna kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, tegevusega võib kaasneda müra, tolm, pinnase ja õhu saaste, teada ei ole ettevõtte kavandatava tegevuse tehnoloogiline tase. Ettevõtte poolt esitatud dokumentatsioon on endiselt puudulik ja taotlusmaterjalide põhjal ei ole kuidagi võimalik kinnitada taotleja poolt kasutatava tehnoloogia ja seadmete vastavust parima võimaliku tehnika näidetega, mistõttu pole välistatud tegevusest johtuv oluline keskkonnamõju. Keskkonnauuringute vajadus tuleb selgitada keskkonnamõju hindamise käigus. Veel märgiti, et 27.10.06 lisas kaebaja keskkonnamõju litsentseeritud eksperdi S.Kerge ekspertarvamuse KMH algatamise vajalikkuse kohta, sellega ei nõustutud, kuna seal ei ole tõestatud (nt puuduvad mõõtmistulemused jne), et olulist keskkonnamõju elektroonika jäätmete käitlemisel ei kaasne. Selgitati, et sama seaduse § 12 lg 1 p 1 alusel tuleb avaldada teade AT-s ja tasuda § 12 lg 1 p 1 ettenähtud riigilõiv. Ka avaldatud teade võttis kokku samasuguse motivatsiooni.

Enne seda oli ministeeriumi Jäätmeosakond saatnud 29.06.06.a. kirja (tlk 20 I kd). Selles kirjas märgitakse, et kaebaja soovis OJKL, kuid ekslikult lähtus taotlusmaterjalides jäätmeloa taotlusest. Viidatakse Jäätmeseaduse § -le 99 ja selgitatakse, et 26.04.04.a. Vabariigi Valitsuse määrusega

(edaspidi Määrus) nr 121 §-is 10 on toodud litsentsi taotlemiseks vajalike andmete loetelu ja dokumendid. Selgitatakse: 1)Kuivõrd on näha, et vastustaja mõistis taotleja tegelikku tahet, siis leiti, et taotlus on pinnapealne, puudub täielikult tehnilise varustuse kirjeldus koos vajalike skeemide või joonistega. Näiteks puudub kirjeldus monitoride klaasilõikamisliini kohta, selle tehniliste ja keskkonnakaitseliste parameetrite kohta. Ei selgu kas vajalikud seadmed on olemas. Puudub selgitus, kuidas toimub PCB-sid sisaldavate jäätmete vedu, hoidmine jne., millised on konkreetsed veovahendid ohtlike jäätmete veoks, kuidas ja kus on korraldatud hoidmine jne.

2) Taotleja jäätmekäitluse võimaliku keskkonnamõju ja õhu-, vee – ning pinnasereostuse vältimiseks rakendatavate meetmete selgitus on väga üldine ja ei ole seotud konkreetsete ohtlike jäätmete liikidega, mida kavatsetakse koguda.

3) Ei ole esitatud jäätmekäitluskoha asukohajärgse maakonna Tervisekaitseinspektsiooni kinnitust, mida ei asenda katseprotokollid. Samas ei ole katseprotokollid seotud kavandatava tegevusega, vaid olemasoleva tegevusega.

4) palutakse täpsustad käideldavate jäätmeliikide nimistut, kuna nimistu sisaldab tavajäätmeid (näiteks prügikütus), millele litsentsi ei ole vaja taotleda.

5) Puudub käitlusprotsessi tulemusena tekkivate jäätmete liikide nimistu, kogused ja edasine käitlemise viis või teistele ettevõtetele edasiandmine. Ei ole kirjeldatud, millised jäätmed vahetult kogumis-ja töötlemisprotsessis tekivad, näiteks ohtliku klaasi lõikamisel tekkiv tolm vms. Lisa 4 on toodud andmed isikute kohta kellele kavatsetakse jäätmed üle anda, kuid eo toodud, millised on konkreetsed jäätmeliigid millisele ettevõttele. Selgitatakse ei jäätmeid võib üle anda selleks õigust omavatele isikutele. Lisas 4 on nimetatud ettevõtteid, kellel ei ole sellist õigust, neile jäätmeid üle andes rikutakse üldnõudeid. Tehakse selgitus, et kui taotleja ei tunne jäätmekäitluse tehnilisi, tehnoloogilisi ega keskkonnakaitselisi aspekte, keeldutakse litsentsi andmisest.

6) Ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaks spetsialisti keskkonnakaitselist või ohtlike jäätmete alast kvalifikatsiooni. Ei ole esitatud ADR vedude sertifitseeritud isikute dokumente.

7) Puuduvad andmed jäätmekäitluskoha kohtaladude pinnad, mahutavus, tootmisliinide paugutus jne. Ei selgu, kas ruumide suurus on piisav kavandatavate jäätmekoguste mahutamiseks ja töötlemiseks. Selgitatakse, mis on jäätmekäitluskoht ja ehitis. Palutakse ehitise kasutusluba.

8) Avarii või õnnetusjuhtumi korral rakendatavate ohutusabinõude kirjeldus ei arvesta kavandatava tegevuse spetsiifikat.

9) Ei ole esitatud kinnitust kindlustuse võimaliku avarii või õnnetusjuhtumi puhuks vastavalt JS § 100 lg 2. Kindlustusfirma lisatud kiri ei asenda seda.

Kokkuvõtvalt veelkord selgitatakse, et litsentsi saamise eelduseks on kutsekvalifikatsioon, palutakse tutvuda Jäätmeseadusega. Antakse aega puuduste kõrvaldamiseks 3 nädalat. HMS alusel hoiatatakse, et taotlus võidakse läbi vaatamata jätta ja tagastada kui nõutu jääb täitmata.

Kohus uuris vastavalt WeeRec OJKL materjale, et saada ülevaade kahest taotlusest ja sellel foonil mõista paremini, millest võisid tekkida kaebaja probleemid.

14.06.06 käskkirjaga nr 723 väljastas vastustaja litsentsi ja selle andmise õiguslik ja faktiline alus kinnitab, et jäätmekäitluskoht vastab JS nõuetele; ettevõtja tunneb piisavalt vajalikke nõudeid ja omab kvalifikatsiooniga kaadrit; KeHKS § 6 lg 3 tulenevalt ei kaasne olulist keskkonnamõju, tulekahju tekkimise võimalus on viidud minimumini, paigaldatud on tulekustutussüsteemid; võimalik keskkonnareostus on välistatud, sest käitlus toimub ruumis sees; müratase väljaspool objekti piire peab jääma sotsiaalministri määrusega kehtestatud normi piiresse. Lähtudes eeltoodust ei algatatud KMH, sest puuduvad sellised negatiivsed mõjud. OJKL protokoll 01.06.06.a. kinnitab, et tegevuse planeeritav II etapi KMH on hetkel tegemisel, mille käigus hinnatakse taotluses kirjeldatud tegevuse keskkonnamõju; WeeRec peab esitama omapoolse kinnituse, et taotluses esitatud seadmed 2006 augustikuu jooksul kohale tarnitakse ja seadistatakse. Ettevõtte tagatise alusel teeb komisjon ministrile ettepaneku väljastada OJKL.

WeeRec esitatud materjalides käsitletakse üldist korraldavat tegevust, seal on ka käsitluse tehnoloogiline skeem ning selle lühikirjeldus, mis ei ole oluliselt detailsem kui kaebajal. Järgneb võimaliku keskkonnamõju ja õhtu, vee ning pinnareostuse vältimise meetmete rakendustöö (töö on aastast 2005), mis on koostatud varem, st seotult kavandatava elektroonikaromude käitluskoha avamisega Kuusalu vallas. AS WeeRec vajas tegevuseks hooneid, mis rekonstrueeriti tema tegevuse tarbeks. Kirjeldatakse ümbrust, pinnase omadusi, järgneb kavandatava tegevuse kirjeldus; keskkonnamõju hindamine toob esile kavandatava tegevuse vastavuse arengudokumentidele, mis seondub Kuusalu valla tegevusega; kavandatud jäätmekäitlus toob välja, et osad elektroonikaseadmed kuuluvad ohtlike jäätmete hulka.

Kirjeldatakse, et on jõutud järeldusele, et romu tuleb suunata taaskasutusse, et seaduse kohaselt on elektri ja elektroonikaseadmed ja osad probleemtoodeteks ja tootjad peavad koordineerima kogumist, kineskoope loetakse ohtlikuks jäätmeteks, tavaprügilas nad purunedes võivad kaasa tuua plii nõrgvee väljaleostumise. Kirjeldatakse, kus saab kasutada kineskoobi klaasi, metallilisi osi ja et eristatavad on erinevad materjalid, mis suunatakse taaskasutusse, märgitakse missugused osad leiavad taaskasutuse ja missugused mitte. Romudest saadav materjal tuleb pakendada nii, et oleks välistatud selle keskkonda sattumine selle edasise transpordi käigus, oluline on see pliid sisaldava klaasi ja luminofoori puhul.

Kavandatav on positiivse keskkonnamõjuga tegevus, kuna allutatakse ohtlikud ühendid või osad vastavale käitlusele et suunata valdav osa taaskasutusse. Mõju välisõhtu kvaliteedilenegatiivne mõju avaldub välisõhu kvaliteedile saasteainete emiteerimisel kineskoopide laserlõikamisel. Emissioone õhku on uurinuid Saksamaa konkreetne ettevõte ja ettevõte on analoogne kavandatavale suuruse poolest. Esitatakse tuulteroos Harju MK-s; saasteainete piirväärtused tuuakse välja keskkonnaministri määruse alusel, kuid märgitakse, et määrus kõiki saasteaineid ei kasutata.

Esitatakse orienteeruvad kogused, mis ei ole seotud konkreetselt ühegi ettevõttega. Märgitakse, et eelnevast tulenevalt ei tohi laserlõikusel välisõhu paisatavate saasteainete kontsentratsioonid ületada kehtestatud norme. Kuna tegemist on uue tööstuse rajamisega tuleb arvestada välisõhu kaitse seadus e § 14, 22, 28, 62, jne, tsiteeritakse nende tekst. Seejärel esitatakse saasteainete heitkoguste määramine Saksamaa ettevõttes, mil mõõtmine toimus ainult laserlõikamise ajal. Tuuakse ära keskkonnaministri määruse kohased saastekogused, seega kohapealset mõõtmist ei ole tehtud.

Saastetaseme määraminekirjeldatakse et lähedal ei ole elamuid jne, valdavad tuulesuunad, saaste hajumist takistavaid objekte lähedusse ei jää, elamud asuvad u 140 m kaugusel, 6 m saasteainete väljumiskõrgus on piisav, saasteainete hajumisarvutused on tehtud nõrga tuulega ja saadi saasteainete saastetaseme väärtused. Järeldatakse, et ühegi uuest tööstusest emiteeritud saasteainete kontsentratsioon ei ületa saastetaseme piirväärtust. Kõige lähemal on normatiivsele tasemele kvartstolmu ja peente tahkete osakeste kontsentratsioon.

Ülejäänud ei moodusta saasteallika mõjutsooni. Kvartstolmu puhul on mõjupiirkond 80 m ja peentolmu puhul 60 m saasteallikast, elamud sinna ei jää. Maksimaalsed kontsentratsioonid tekivad 15 m kaugusel saateallikast ja ei ulatu väljapoole tootmisterritooriumi. KV märgitakse, et iseloomulikult madalale saateallikale tekivad selle lähiümbruses suhteliselt kõrged saasteainete kontsentratsioonid, mis suhteliselt kiirelt hajuvad. Väljumiskõrguse tõstmine annaks paremad hajumistulemused. Saaste mõju on lokaalne ja asula üldist õhukvaliteeti olulisel määral ei mõjuta.

Elamud ei jää saateallika mõjupiirkonda ning elanike tervis ei ole ohustatud. Vee kasutamine ja kaitsekuivtehnoloogia; vett kasutatakse laseri jahutamiseks, jahutusvesi on kinnises vooluringis, jahutusvee heidet ei toimu. Seadmed ja tootmisruumid puhastatakse kuivalt. Olmevesi töötajate vajaduseks, kinnine süsteem. Põhjavesi on kaitseta, selle tõttu leevendavad meetmed pinnase ja veereostuse ohu minimeerimiseks. Kirjeldatakse, et keskkonnaministri määruse kohaselt peab olema romude kogumiskoht ilmastikukindla katusega, vedelikukindla pinnakattega, varustatud vedelike kogumisseadmega ning vajadusel dekantrite ja õlipüüduritega, varustatud peavad olema kohad seadmete reovee puhastamiseks.

Pinnasesse võivad nad sattuda, kui hooletult laadida romusid. Kavandatavas kohas – demonteerimine toimub siseruumides ja ka demonteeritud osade ja materjalide ladustamine toimub üksnes hoones, kuna on kuivtehnoloogia, siis heitja sadevete reostumist eralduda võiva saastega ei ole oodata. Reoveepuhastite olemasolu ei ole oluline, kui laadimine toimub hoonesiseselt. Mõju sotsiaalmajanduslikule keskkonnalesuurenev transpordi koormus, kuid elamualasid see ei ohusta, tuleb kasutusele võtta puhverala rajamine leevendava vahendina. Ka ei mõjuta see arheoloogiamälestiste seisundit.

Kuna on käsitsitöö, siis saab rakendada kohalikke elanikke tööle ja demonteerimisel ei ole vaja üldjuhul ala töökogemust, väljaõpe kohapeal Tehakse järeldused. Seega on tegemist puhtalt käitlusliini käitluskoha valiku uuringuga. VII. osa annab elektroonikaromude nimistu vastavalt jäätmeseadusele, sh ohtlike jäätmete nimistule ja kogusele ning jäätmekäitlustoimingud. Siin on esitatud kogumis jäätmeliigi kogused, teistele ettevõtjatele üleantavad jäätmed, mis tekivad ohtlike jäätmete käitlusel ja kuhu nad üle antakse.

VIII.osa käitlusprotsessi tulemusena tekkivate elektroonikaromude liikide nimistu, kogused, edasine käitlemise viis või teistele üleandmine; taotlejate kvalifikatsiooni ja haridust tõendavad dokumendid ning varem tehtud töödkohtule ei esitatud; X.osa on käitluskoha asupaiga andmed, kaart, asendiplaan, keskkonnakaitse suhtes olulised tingimused, dokumendid, mis kinnitavad õigust seda kasutada. Avarii või õnnetusjuhtumi korral rakenduv ohutusabinõude kirjeldus, tegevuskava, vahendidsee on kõik inglisekeelne. Kinnitus rahalise tagatise või kindlustuse olemasolu kohta JS § 100 lg 2 alusel (pole kohtule esitatud).

Tõlget nõuti 28.04.06 ja 09.05.06 see ka esitati. Märgitakse tööriistade kasutamine, käsitsitöö iseloom, töö kahel eraldi liinil, esitatakse joonis ruumidest, antakse nimed, kes vastutavad jäätmekäitluse eest, iseloomustatakse, mis seminaridel on olnud vastutav töötaja (infopäevad probleemtoodetele ja ohtlike jäätmete litsentsi omanikele). Hoone põrand tuleb betoonist, töötajate ruumide põrand plaatidest, hoone ümber on asfalt. Õhureostuse kaitseks tuleb rakendada täiendavaid meetmed, millele juhtis tähelepanu Harjumaa keskkonnateenistus.

Järgneb hoone eelprojekt, millest saab andmeid ruumide tehniliste näitajate kohta. Keskkonnakaitseprügi ja jäätmete paigutamiseks on prügikonteinerid ja sõlmida tuleb vastavad lepingud. Äkkolukord on esile toodudkui mingil põhjusel juhitakse laserkambrist heide kottfiltritest mööda otse tehase ventilatsioonisüsteemi, siis saab kohe tööprotsessi katkestada. Mehhaaniliste protsessidega et teki probleeme seiskamisel. Täiendav selgitus on antud 05.05.06.a. Seal on CRT käitlemise üldnõuded (ülevaade, rakendatavus, ladustmine, märgistamine, puitunud materjali koristamine, saatmine; materjali vastuvõtmine kirjeldab registreerimist, väljasaatmine samuti; töötajate koolitus; dokumentide säilitamine.

CRT-de käitlemise soovitatavad head tavad: kui monitor on purunenud, siis panna kartongkarpi, konteinerisse, kuid mitte alusele. Purunenud CRT hoidmineadekvaatsetesse konteineritesse (plastik). Transpordil jälgida, et oleks välditud purunemine ja sattumine keskkonda, kui veetakse avatud veokitega, siis soovitav koorem katta presendiga AS WeeRec puhul piisas seadmete olemasolu hilisemast kinnitusest.Keskkonnainvesteeringute keskus kinnitas rahalist osalust projektis ja märgitakse, et ITL liikmeskonda kuuluvad ettevõtted on võrdsustatud tootjatega, kellel on vastutus keskkonnasõbraliku elektroonikaromude käitluse korraldamise eest.

Ülaltoodu valguses nähtub, et vastustajal oli kaebaja litsentsitaotluse ajal mõningane informatsioon monitoride käitlemisest ja võimalikest probleemidest ja kuigi oli tegemist laserlõikamisega, kinnitasid teise ettevõtja esitatud andmed, et äkkolukordades on saastemõju võimalik, kvartstolmu ja peentolmu mõjupiirkond oli teada WeeRec tegevuse puhul, so 80 m ja 60 m. Nähtus ka, et kineskoop kui ohtlik jääde purunemisel võib eritada keskkonda väljaleotist. Kaebaja taotlust uurides ilmselgelt tekkis vastustajal küsimusi ning kahtlusi, kuivõrd keskkonnamõju ei olnud välistatav, samas on osad elektroonikaseadmed ohtlike jäätmete hulka kuuluvad, keskkonna suhtes on ohtlik plii,luminofoor; see taust ehk selgitab kaebajale, miks vastustaja kaalus KMH algatamist. Kaebaja märkis, et U.M.esitas 06.09.06.a. peale taotlusmaterjalidega tutvumist tähelepanekud, mis ei märgi, keda ta esindab, kui teeb oma märkused. Kohus nõustub, et sealt ei nähtu, kas tegemist on WeeRec esindajaga, kuid menetluses vastustaja on käesolevalt kinnitanud, et

M. oli sellel ajal juba tööl AS-is WeeRec ning ei töötanud enam ametnikuna. Tema märkuste osas muuhulgas on esile toodud, et ei nähtu, kuidas käideldakse pakendit ja psühhotroopseid ravimeid. Vihjatakse lubamatule tegevusele; märgitakse, et on arusaamatu, kust tekib elektroonikast vedelikke. Kohus märgib siinkohal, et samas nähtub eelnevalt WeeRec poolt esitatud materjalidest, et vedelike teke on võimalik ja selles kontekstis on M. küsimus tõepoolest arusaamatu. Püstitatakse küsimus mürast, tehakse etteheiteid koolitatud kaadrile. Järgneb rida arusaamatuid küsimusi ja kommentaare, juhitakse tähelepanu skeemile, kuidas separeeritakse lõiketolm ja fosforkiht, lõikejoone täpsuse määramine, CRT küsimus. Tehnoloogiate valikul tuleb lähtuda BAT. Loeb miinuseks tehnoloogiale, et see ei suuda tagada täpset lõikamist, et frit line jääks millimeetrise täpsusega kokku plii klaasiga. Klaasitolmu tekke probleem. Turgude osas tehakse märkus. Märgitakse et lõpptootja ostab vaid toodangut, mis on täielikult puhas grafiidikihist. Viidatakse, et Kuusalus alustab töötamist septembri lõpus WeeRec lasertehnoloogial põhinev käitlustehas (BAT) parim võimalik tehnoloogia, mis vastab kõige kõrgematele CRT tootjatehase nõuetele.

Kohus siinkohal märgib, et WeeRec taotlus, niisuguses ulatuses, nagu see esitati kohtule, ei nimeta samuti konkreetseid veovahendeid, vajalikke seadmeid veel ei ole kummalgi, kuid selles osas piisanuks kinnitusest liini soetamise kohta. Ka WeeRec esitas üldise võimaliku keskkonnamõju kirjelduse õhu, vee ning pinnasereostuse vältimiseks ning seotult osalemisega konkreetses projektis lisas sellekohase töö. Muuhulgas nähtub, et WeeRec osas toodi välja, et keskkonda paiskub ohtlikke aineid; äkkavariilist situatsiooni ei välistata ning siis võib olla kohatine kontsentratsioon hoone lähedal kõrge, millele on leevendused. Tervisekaitseinspektsiooni kinnitus osutus vastustaja selgitusel kaebaja suhtes menetlust mittetakistavaks asjaoluks. Jäätmeliikide nimistu on WeeRec esitanud. Kaebaja osas märgiti, et tema oma sisaldab tavajäätmeid, millele ei ole vaja litsentsi taotleda. Kohtuistungil selgus, et küsimus oli selles, et kaebaja esitas kogu tegevuse ülevaate saamiseks kõigi tekkivate jäätmete nimistu, tähistades eraldi ära ohtlikud jäätmed. Kohus leiab, et see ei saanud olla puuduseks, kuivõrd keskkonnaohutust käsitlevate seaduste mõttest loebki välja, et kui käitlemine toimub ühes hoones, nii nagu see kaebaja puhul plaaniti, tulekski välja tuua see tegelik olukord, see on fooni mõttes oluline ära tuua, kuid ühtlasi viitab töökeskkonnale, milles uus kasutatav tehnoloogiline liin hakkab toimima. Selliselt aga saab prognoosida, kas esineb täiendavaid ohte, so kumulatiivsust, kooslusi. Kaebaja tegeles jäätmekäitlusega pikki aastaid ning majandustegevuse ja olemasoleva olukorra kirjelduse nõudele esitatu vastas. Kaebaja ei plaaninud oma tegevust mingis iseseisvas nn steriilses keskkonnas. Kohus ei nõustu, et kaebajal puudusid käitlusprotsessi tulemusena tekkivate jäätmete liikide nimistu, kogused ja edasine käitlemisviis määral, mida ei saanuks üle küsida, ka andmed teistele ettevõtetele üleandmine kohta, et selle väljaselgitamisele tulnuks asuda KMH menetluse kaudu.

Muuhulgas täpsustati Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse 01.01.07- 31.03.07.a. redaktsioonis § 20 lg 1 p 6, et vajadus on uurida mõjusid vastastikustes mõjudes, see nõue jäi ka edaspidiseks kehtima. Muus osas seaduse nõuded kaebaja taotluse esitamisest kuni menetluse lõpuni tingimustes muutusi ei toonud. Seega ei ole vastustaja etteheide kaebajale kohtu arvates õigustatud.

AS WeeRec viitab partneritele, kuid mitte selles tähenduses, kuhu ta oma jäätmed viib ning samuti nimetab üldistavalt, et need antakse üle vastavalt kehtivale korrale. Kuivõrd kaebajale heideti ette, et osa ettevõtjaid ei omanud lubasid ning tekkis kahtlus, et ta ei tunne seadust või annab jäätmeid üle keelatud korras, siis oli see viga kõrvaldatav ja ka kõrvaldati ilma KMH-seta. Kaebaja oli samas korduvalt kinnitanud, et ta annab jäätmed üle isikutele, kes on selleks seadusega õigustatud. Vastavalt tulevad ka nõuded Jäätmeseadusest, et enne üleandmist tuleb veenduda loa olemasolus.

Kui aga loeti, et taotluse võib ebapädevuse tõttu tagasi lükata, tulnuks seda vastavalt ka teha. Hilisemalt seda probleemi ei tõusetunud, ka mitte litsentsi väljastamise otsustamisel. Mingil ajahetkel firmade nimekiri aegub, nimekirja olemasolu ei taga edasise tegevuse edu, kui pidevalt ei kontrollita, kellele jäätmeid antakse, seega kohustus ja vastutus tuleneb firmadele endile seadusest, kuid ka jäätmete üleandmisel kontrollitakse kehtiva loa olemasolu, sõltumata kas keegi on mingis nimistus. Samas on rida märkusi, mida kaebaja sai kõrvaldada, so spetsialisti kvalifikatsioonid.

ADR vedude sertifitseeritud isikute dokumendid sai ka esitada, kohus ei näe, kas WeeRec esitas need dokumendid, kuna ilmselt on kohtule esitatud dokumentatsioon puudulik. Märkus, et puuduvad andmed ladude pindade, mahutavuse, tootmisliinide paigutuse kohta, oli koheselt kõrvaldatav, kuid nähtub, et ka WeeRec esitas vaid eelprojekti ehitisele, mis küll mainis pinna suurused, ei olnud aga seotud konkreetselt liinide jms asukohaga, kuivõrd kaebajalt nõuti liinide asukoha või skeemide esitamist. Kuivõrd kaebaja tegutses hoones jäätmekäitlusega ja tingimustes, mis olid pädevate spetsialistide kontrollitud ja ta tootmispinda ei suurendanud, siis oli see ära märgitud, kuid see ka ei tekitanud täpsustavate andmete esitamisega raskusi.

Ohutusabinõude rakendamise osas spetsiifilises valdkonnas on kohtu arvates kaebajal esitatud abinõude plaan, ka WeeRec ei esitanud midagi täpsemat, kuid see viga sai kõrvaldatud. Kinnitus avarii ja õnnetusjuhtumi puhuks märgiti ära, et selles osas ei piisanud kindlustusfirma kirjast, kuid edaspidiselt sellest probleemi ei ole tekkinud. Kohus märgib, et jääb arusaamatuks, missugune tähtsus on sellel, kas vajalik tehnoloogiline liin on juba soetatud; kohtu arvates litsentsi taotlemise suhteliselt pikka menetlusprotsessi arvestades ei ole see puuduseks, kui isikud seda teevad aegsasti ja on teada, missugune liin kasutusele võetakse ja antakse kinnitus, et litsents taotletakse sellisele liinile, mis soetatakse.

Hiljem ei saa võtta kasutusele teistsugust liini ja see on tagantjärgi arvatavasti ka eraldi kontrolli all. Antud juhul mõlemale ettevõtjale oli tehtud märkus, et pole näidatud, kas liin on olemas ja WeeRec pidi kinnitama liini soetamist ja käikulaskmist. Samatasemelised on üldiste töövõtete kirjeldused, monitoride lahtimonteerimise töötsükli kirjeldus, lõikamise kohta esitatud üldandmed, jooniste lisamine, keskkonnaspektide hindamise mudeli esitlus, tööõnnetuste ja tegevusprotsesside ning mõju kirjeldused. Kaebaja esitas juhtumite tõenäosushinnangu, aspekti tõsiduse astme, mõjutamise võimalused.

Esitati täpsustatud käideldavate jäätmeliikide nimistu, kavandatavad kogused kalendriaastas. Vastustaja sai teha võrdlusi, kuna WeeRec oli esitanud samal ajal oma taotluse materjali, üldnõuded ei erinenud. Kaebaja esitas ka klaasi lõikamisel tekkiva tolmu kogumise ja käitlusprotsessi; lisas väljavõtte rendilepingust, millest nähtus ka ruumide suurused. Avariiolukorrad mängiti läbi ning näidati, et vahetu mõju on töökeskkonnas, vahendid avariiliste olukordade korral olid nimetatud. Seega võis suurel hulgal üldistavate või umbmääraste etteheidete osa viia algselt kaebaja segadusse.

Taotleja jäätmekäitluse võimaliku keskkonnamõju ja õhu-, vee – ning pinnasereostuse vältimiseks rakendatavate üldmeetmete selgitus on samaväärne, mis WeeRec. Esiletoodud 29.06.06.a. märkuste pinnalt kaebaja esitas täpsustusi ja ning lisas neid veel ka hilisemalt, kui temalt midagi küsiti, kuid kohus leiab, et kaebaja soovides soodustust, pidi esitama nõutele vastava taotluse koheselt, selleks ei pea haldusorgan rakendama uurimisprintsiipi tähenduses, et kogub puuduoleva teabe või materjali ise, seega kaebaja sellekohane etteheide ei ole õige.

KMH on aga ühine tegutsemise meede eesmärgil selgitada välja avalikes huvides tehnoloogia ohutus, selle käigus vajas kaebaja selgeid juhiseid, kuivõrd juba programmi kontrollimine ja selle täpsustamine eeldab selget koostööd vastustajaga. Kaebaja nõustus, et esimene taotlus ei vastanud nõuetele. Kohus leiab, et täpsustatud taotlust asuti menetlema, seega ta vastas ja vastustaja muud väited ei vasta tegelikkusele.

Iseküsimus oli otsustuse kaalumine, kas on vaja läbi viia KMH. Samas ei nõustu kohus kaebajaga selles, et tema taotluse puhul KMH määramiseks ei jäänud ülesse küsitavusi ja et ta ei oleks spetsialistina, kes soovib tegeleda spetsiifilises valdkonnas, pidanud taipama, mis tagaks taotluse edukuse ja ei tooks kaasa vajadust määrata KMH.

Kohus nõustub vastustajaga, et esinesid mõjuvad põhjused, miks tuli määrata KMH. Seejuures märgib kohus, et U.M. tehtud märkustes sisaldub sisuliselt märksõnu, mis tähelepanelikul uurimisel oleks andnud võimaluse asjakohasteks täpsustusteks igal taotluse lahendamise etapil. Sõltumata, missugustel põhjustel need märkused esitas U.M. leiab kohus, et vastuvõetud otsustuste eest on vastutav keskkonnaminister, Komisjoni otsustuste eest aga komisjon, mistõttu tuleb pädevate isikute otsustusi uurida nii nagu need organid oma otsustused tegid ja isegi kui nad formuleerisid oma seisukohad sarnaselt teiste isikute arvamusega, ei ole sellel KMH määramise seisukohalt iseseisvat tähendust. Kaebaja ei esitanud kaebust, milles ta paluks tuvastada WeeRec tegevuse õigusvastasust, ta ei ole vaidlustanud WeeRec suhtes tehtud otsust ning ei ole esitanud tuvastamisnõuet, milles tuleks hinnata otsustusprotsessi üle võimaliku korruptsiooni või muul sellisel põhjusel.

Kohus ei nõustu ka kaebajaga selles, et KMH oleks pidanud väärama ainuüksi sellel põhjusel, et ekspert S.Kerge oli esitanud seisukohad, et ta ei näe ohtu keskkonnale. Ka ei nõustu kohus, et KMH alusetust saab järeldada juba sellest, et S.Kerge esialgne arvamus jäi samasuguseks ka KMH tulemusel. See ei muuda KMH määramist alusetuks/õigusvastaseks.

Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et ta ei saanud reaalset abi, kui ta küsis seda Komisjoni liikmelt Viisimaalt parima võimaliku tehnika kirjeldamiseks, kuid see ei olnud taotluse esitamise etapis. M.Viisimaa kinnitas kohtule istungil 08.09.08.a., et ta lubas otsida ülesse vajalikud lingid (08.09.08.a. protokolli lk 9) ja selgitas, et ta ei olnud ise uurinud linke täpsemini, ta kinnitas, et sealt sai leida üldisi nõudeid parimast võimalikust tehnikast, jäätmekäitlustegevus on ulatuslik ning tehnoloogiat ei pruugi sealt igaüks ülesse leida. Tehnoloogia võrdluseks andmete saamise raskust kinnitab ka kohtule vastustaja poolt Riigikontrolli tegevust kajastav aruanne. Kuna vastustaja jättis 13.12.06.a. kirja 12- 11/8011-8 kohtulikul uurimisel ekslikult selle enda kätte ja jättis kohtule ilmselt ekslikult Riigikontrolli seisukohtade toimiku, kuigi kohus soovis jätta endale taotlusega seotud dokumendid, siis kohus uuris Riigikontrolli seisukohtade toimikut, millest oli samuti kohtuistungil juttu ja vastustaja tõi sealt näiteid, kuid muus kontekstis. Muuhulgas luges kohus sealt, et Riigikontroll oli soovitanud koostada eestikeelse juhendi või soovitas tõlke tegemist BREF dokumentidele, kuid see ei olnud ministeeriumi arvates võimalik (lk4). Kuna Viisimaa märkis, et ta edastas lingid, sealt sai edasi viiteid vaid võõrkeelsetele dokumentidele, siis nähtub, et taotlejal on tõepoolest raske leida võrdlusi, seda enam, et ka need pidid olema üldised, sest spetsiifilist ja olulist võrdlusmaterjali kaitstakse ärisaladusega. Kuid kõik see selgitab, kuivõrd keeruline on ettevõtlusega tegelemine, mis aga ei tähenda, et litsentsi taotluse esitamine on võimatu; samuti ei tähenda see seda, et taotluse koostamise nõudeid ei selgitataks välja. Seda sai teha aegsasti, sh uurida näiteks, mis teised on vormistanud. Vajadusel aga võtta koostamisel konsultatsioone või abiks spetsialiste. Kaebaja märkis, et ta kavandas tegevuse juba varakult. S.Kerge, kui hiljem appi võetud spetsialist, muuhulgas hilisemalt suutis leida ülesse ühe TRIP dokumendi. Seega oli võimalik ette valmistada korrektne taotlus vältimaks KMH –d varasema suure ettevalmistustööga; esitajal oli kohustus saada selgus, mida taotlusmaterjal peaks sisaldama. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja uurimiskohustuse täitmata jätmine põhjustas temale taotluse esitamisel ebasoodsa olukorra.

JS § 29 lg 3 taotluse esitamise kehtinud redaktsioonis pani kohustuse kasutada parimat võimalikku tehnikat. KeHJS kõik redaktsioonid taotluse esitamise perioodist kuni vajaliku tegevusloa andmiseni rõhutasid § -is 6 lg 3 p 2 tehnoloogilise taseme uurimise vajadust. Selles mõttes kohtu arvates ei olnud kaebaja teadmatuses, mis võiks vastustajale olla oluline, kui ta hakkab arutama KMH vajadust.

Kui kaebaja leidis, et lasertehnikaga mingit täpsemat võrdlust, kui ta seda tegi, ei olnud võimalik esitada, sest võrrelda ei saa sedavõrd erinevaid tehnoloogiaid ja ilmselgelt uudseim tehnoloogia oli laseriga monitoride töötlemine, siis ei olnud sellise seisukoha avaldamine sugugi väär. Taotluse esitamisel pidi kaebaja lähtuma küsimusest, kuidas ta tõendab ja selgitab, et ta võtab kasutusele parima tehnika. Seaduste hilisemad täpsustused ei ole kunagi muutnud seda põhimõtet, et hakati välja selgitama parima tehnika küsimust, so ühtlasi keskkonnaga seotud küsimus.

Kuidas kaebaja sõltumata ehk eksitavatest sõnadebattidest püstitas iseseisvalt probleemi asetuse, see oli määrav. Seaduse mõtteks ei olnud piirata asuda kasutama tehnikat, mis oli parim kaebajale, see ei kohusta kõiki käitlejaid asuma kasutama lasertehnikat ning samas ka ei piira võtta kasutusele muud sobivat tehnikat. Selles mõttes on õigustatud taotleja/kaebaja järeldused, et võrdluses on laser uudsem tehnoloogia, kuid ka sellel on omad majanduslikud küsitavused ja kui kaebaja tõi selle esile, siis oli see õigustatud. Kohus leiab, et kaebaja on mõistnud vääralt vastustaja käsitlust sellest, kas tema kavandatu oli uudne või mitte ja on sellest tuletanud ainetu probleemi.

Vaatamata erinevatele eksitavatele küsimuste püstitusele ja sõnastustele pidi ta aru saama, et tal tuleb püüda viia taotlus usutavaks ja kontrollitavaks. Kuivõrd vastustaja selgitas, et juhinduda tuli Määruse nr 121 nõuetest, so § 10, siis soovitud viisil alternatiivide võrdlust seal otsesõnu tõepoolest ei nõuta, samas nähtub, et ka WeeRec ei teinud üksikasjalist võrdlust, kuid ta üritas tuua näite Saksamaal tehtud sama tehnoloogia kasutamisel saadud tulemustest, mis andis võimaluse võrdluse tegemiseks; veelgi enam, ta sai viidata, et ta võtab kasutusele kontrollitud tehnoloogilise liini, kuna ta ostis selle välismaalt, see andis talle paraku objektiivsed eelised.

Vastustaja tegevusest ei sõltunud need asjaolud, et kaebaja konkurent sai rahalist toetust konkreetse programmi raames, samuti asjaolud, et kaebaja ja WeeRec astusid ühel ja samal ajal turule. Samas nähtub, et AS WeeRec kavatses kasutusele võtta tehnoloogia, mis oli EL-is toodetud, selle keskkonnanõuetele vastavus ning kasutamise lubatavus oli pädevalt kontrollitud ning vastustaja ei oleks kuidagi saanud KMH läbi takistada sellise tehnika kasutuselevõttu, mis vastas parima tehnika nõuetele. Eraldi kontrollimise vajadus siin puudus, kui WeeRec tõendas, et ta soetab ja võtab töösse justnimelt sellise tehnika.

Kaebaja ei esitanud kohtule nõudeid seotult WeeRec kohta esitatud dokumentidega, ta ei vaidlustanud küsimust, et WeeRec osas pole kasutusele võetud parimat tehnikat ja et see jäi vastustajale tõendamata. Kohtudokumentidega ta sai tutvuda, taotlusi lisadokumentide esitamiseks ei avaldanud. Kohus märgib siinkohal, et sama põhimõtet toetab Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduses § 11 lg 6 toodu, mis kinnitab vastustaja seisukohta, et puudus vajadus korrata AS WeeRec osas sellist ulatuslikku kontrolli mis oli tema poolt kasutusele võetud tehnoloogia osas EL maades kontrolli läbinud.

Seega ei saa antud kontekstis järeldada, et vastustaja oleks saanud lugeda WeeRec taotlust põhjendamatuks ja isegi kui ka seal taotluses oligi puudusi, ta pidi vältimatult lõppastmes asjaolude ja tõendite kogumis tunnustama, et kontrollitud tehnoloogia oli parim kasutusele võetav tehnoloogia ka EV-is. Seejuures WeeRec tõi ka esile, et ta ei vaja kompleksluba, kuna vastavaid koguseid ta ei töödelnud ning sealt nähtub kinnitus, missuguses koguses ta jäätmeid toodab ning et kuivõrd muu jäätmetegevus temal puudus, on loogiline järeldada, et samades ruumides ja tingimustes liini töötamisel EV-is ja muudes EL maades ei saanud tekkida erisusi ja vastuolu keskkonnanõuetega.

Selles kontekstis kohus nõustub kaebajaga, et lasertehnoloogiaga ei olnud otsest ainest teha võrdlust, et tõendada kaebaja kavandatu paremust, va majanduslik põhjendus, mida kaebaja ka tegi. See oli asjakohane põhistus. Samas aga tekkis vastustajal vältimatult rida küsitavusi kaebaja kavandatu osas. M.Linnupõld kinnitas kohtule, et tööprotsessi osas ei esitanud ta spetsiifilist informatsiooni, seda ei soovitud avaldada, tegemist oli ärisaladusega, sj konkurent soovis teavet TTÜ teadlaste poolt tema kasutuselevõetava tehnoloogia uuenduste osas.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebaja ei teinud neid asjaolusid kontrollitavaks temast tuleneval põhjusel, sest ärisaladuse avaldamise vajadusel tulnuks see ikkagi esitada, kuid näidata ära, milline osa ei kuuluks avalikustamisele. Kohus selgitab lisaks, et kaebaja oleks võinud jätta avaldamata ehk kasutusel oleva tehnoloogia nn uuendusliku spetsiifilisema osa, mida avaldada ei tahetud ja mida üritatakse konkurentide eest varjata, kuid ta sai ja pidi kirjeldama usutavalt ja kontrollitavalt, kuidas see liin töötab, kuhu ta paigutatakse, kuidas ta ühildub muude tööprotsessidega töökeskkonnas, liini kirjeldus tööolekus selle üksikute tööprotsessi etappidena.

Samas, kuivõrd TTÜ töötajad muutsid tuntud tehnoloogiat veelgi paremaks, saanuks tuua võrdluse kasutusel olnud senise tehnoloogiaga, ning näidata, et sellest on tema kavandatu parem. See tähendabki võrdlusi, järjestusi, mida vastustaja soovis otsustamisel aluseks võtta, ka selline võrdlus oleks näidanud, et klaasi lõikamisel on tema tehnika parim. Nähtus, et kaebaja soovis purustit kasutada ohtlike ja tavajäätmete purustamisel. Seega tulnuks kirjeldada ja analüüsida, tuua võrdlusandmeid, missugused jäätmed puutuvad kokku, segunevad kui juhtub nii, et näiteks hooletusest jääb purusti puhastamata, kuhu liiguvad jäätmed, mis võivad olla kokku segunenud; kuidas seda on võimalik avastada vms.

Teised isikud ei saa interpreteerida seda olukorda, kuna nad ei ole töökeskkonnaga tuttavad, ei tea kavandatu andmeid, selle tõttu nad ei saagi esitada konkreetseid küsimusi või abistada kaebajat muud moodi suunavalt, kui seda üritati teha. Kui ikkagi märgiti ära näiteks, et puudub tehnilise varustuse kirjeldus koos vajalike skeemide või joonistega, siis ilmselgelt ei soovitud teavet tasemel, kas monteerimisel kasutatakse kruvikeerajad või heeblit. Kuna puudub kirjeldus monitoride klaasilõikamisliini kohta, selle tehniliste ja keskkonnakaitseliste parameetrite kohta, küsiti edasi muid küsimusi, mõjude küsimusi objektile suunatult ja objektist tulenevalt.

Kuivõrd kaebaja väidab, et selline tehnoloogia on laialt kasutusel kogu maailmas, saanuks võtta võrdluseks mingi konkreetse maa tehnoloogia ja teha võrdluse kavandatud tegevusega või klaasilõikamisel üldse. Sealt edasi interpreteerida andmed, mis juhtub, kui lõigatakse monitore ja oletada kõigi avariilisemad olukorrad, esitada need näitajad. Kui kaebaja sai aru, et uudne on monitori siseklaasi ja välisklaasi eraldamine lõikekettaga, mille kiirust vms on muudetud, see tuli „üksnes kokku panna“, siis tulnuks esile tuua see etapp seotult muude etappidega, st näidata kogu selle liini tegevus, võrdlusi saanuks teha ka üksikute osade ja terviku kohta.

Tehnoloogiliste protsesside tulemusel eraldus tolm, selles vaidlust ei ole, siit saab järeldada, et saastekogused tööprotsessis olid prognoositavad; välja oleks võinud tuua ka arvutused, missugused maksimaalsed prognoositavad kogused saastet paiskub õhku, kui tekib äkkolukord. Usutavalt tuli välistada võimalus, et lõikamisel ei teki olukorda, kus lõiketera lõikab ohtlikku klaasi ja missugused tagajärjed on sellisel juhul, kui tekib avariiline olukord ja ta siiski lõikab ohtlikku osa jne. Kui näiteks avariilises olukorras tekiks võimalus, et siiski lõigatakse näiteks pliid sisaldavat klaasi osa, siis missugused on tagajärjed; missuguses etapis võivad veel tekkida erinevad avariilised olukorrad.

Kaebaja kinnitas korduvalt, et lõikama ei hakata ohtlikku klaasi, kuid kohus selgitab, et tegevuse kavandatav eesmärk oli loogiline, mitte lõigata ohtlikku klaasi, see aga ei abista teabe saamisel, kui tuleks uurida, mis saab siis, kui tekib kohtu kirjeldatud äkkolukord. Kaebaja ei teinud kontrollitavaks, mis tagab ja kuidas on tagatud lõikejoone täpsus, ilmselgelt selles osas pidi olema võrdlusmaterjale, mis kinnitanuks, et lõikejoon tagatakse parimal viisil justnimelt nii ja mitte teisiti sellesama kettalõikuse meetodil ning seejärel tuua välja, et tema meetod on siiski parim.

Kuipalju erinevaid avariilisi olukordi veel esineb kogu tööprotsessi kestel, missugused on hetkevigastused ümbritsevatele töötajatele, töökeskkonnale, väliskeskkonnale vms; missugused kogused aineid paiskub õhku, töökambrisse, töökeskkonda või mujale; kas koguste tõttu on vajalik saateloa hankimine. Klaasitolmu osas tekkis samuti küsitavusi ning litsentsi väljastamise ajaks oli KMH neile küsimustele vastused andnud, sealt nähtub prognoositav kogus klaasitolmu ja ettevaatusabinõuna, et territooriumil ei oleks korraga rohkem kui 0,5 T ja luminofoortolmu rohkem kui 5T.

Avariiolukordade puhuks tuleks paigutada filtrite ruumi ümber filtertekstiilist sein, et tolm ei leviks käitlusruumi. Ohtlikke jäätmeid sisaldavaid osi saabus tema käitisesse vältimatult, seega tuli läbi mängida olukorrad, millal ohtlike jäätmetega tekivad erinevad ohuolukorrad, kui suured kogused erinevaid aineid paiskuvad siseõhku, välisõhku, ruumi põrandale, väljapoole hoonet, sõidukitesse vms. Litsentsi taotlemise menetluses tuli vastustajal välja selgitada olulise tähtsusega asjaolud, seadus viitas nõuetele, mille alusel vastustaja teeb otsustuse ja annab hinnangu, seega sai kaebaja samadest põhimõtetest järeldada, mis peab olema tema poolt esile toodud, et hindaja saaks veendumuse tehnoloogia vastavusest seadusest tulenevatele kriteeriumidele.

Eeldatavate positiivsete või negatiivsete mõjude juures võis esile tuua eksperdi hinnanguid, muid tõendeid, võrdlusi, majanduslikke analüüse, praktika kogemusi, et vähemalt hinnata mõjusid kasvõi ligikaudseltki. See oligi kaebaja ülesanne, et vastustaja saaks hinnata tegevuse mõju keskkonnale, isikutele ja selliselt saab kahtlused kõrvaldada. Keskkonnariskide vältimine toimub avalikes huvides.

Lähtumine tegevuse iseloomust eeldab, et uuritakse tegevusega kaasnevaid tagajärgi, müra, vibratsioon, tolmu teke, ohtlike jäätmete langemine töökeskkonda. Kavandatava töö osas tuli prognoosida, miks tööd oma mahu, laadi, asukoha tõttu, töökeskkonna tõttu ka avariilises olukorras ei too kaasa mõjutusi. Kokkuvõtteks kohus leiab, et vastustajal oli õigus järeldada, et kaebaja taotlusmaterjalis puudus kontrollimiseks ja võrdlemiseks vajalik täpsus, ta oli selle esile toonud. Vastavalt ei saanud jälgida, kas on vajalik kasutada nn leevendavaid meetmeid jne.

Vältimatult tuli kaebajal näha märksa rohkem vaeva, kui seda isikutel, kes soetavad valmis liinid ja millel on kaasas ohutust kinnitavad garantiikirjad. Müra osas jäi ülesse küsitavusi ning kohus näeb, et vastustaja ei saanud piisavat teavet müra küsimuses ja õhu saastes, kuivõrd kineskoopide lõikamisel tekkis tolm, kineskoobi purunemisel ei ole välistatud mürgiste ainete sattumine töökeskkonda või mujale, purustamisel ei saanud vältida müra. Õhu saaste osas märkis kaebaja ehk õigesti, et lõikamisel tekkiva tolmu töökeskkonda ja õhku paiskumine on välditav, käitlustoimingud sai katkestada ning avarii olukordades satub see töökeskkonda, so suletud ruumidesse jms; müra osas kaebaja esitles, et ta eeldab müra jäämist tootmisruumide piiresse, kuid see võib ületada töökeskkonnas 85 db.

Ta ei saanud mõõtmisi teha, kuna ilma litsentsita ei ole lubatud seadet kasutada. Kuid kohus märgib, et kaebaja ekslikult lihtsustab olukorda, kui väidab, et saaste või müra küsimus on üksnes töökeskkonna küsimus. Inimese tervis on nii töökeskkonna küsimus kui ka taotletava tegevuse raames uuritav küsimus. BREV dokumentidega seotuse teema oli hilisem ning KMH programmi ja aruande koostamisel oli mõttekas see küsimus läbida, kuivõrd keskkonnaalane õigus arenes edasi. Seega tuli leida alternatiive muude maade praktikast või nad konstrueerida usutavalt, et teha võrdlus ja saada otsustaja jaoks võrdlusandmed.

Kohus möönab, et 10.09.06.a. selgitas kaebaja komisjonile osa ülatoodud asju suuliselt, kuid vastustaja õigesti märkis, et ta vajas seda protsessi nägemust ühe konkreetse dokumendina, et seejärel Komisjon ja vastustaja saaksid hinnata, kas KMH on vajalik. Et kaebaja saanuks juba taotluse esitamist ette valmistada pikka perioodi enne taotluse esitamist, siis ei olnud võimatu teha selgeks, kuidas tuleb taotlus vormistada ja ette valmistada. Kaebaja arusaamist probleemidest kinnitab, et ta formuleeris ka küsimused 27.10.06.a., mis tulnuks taotluses või alusmaterjalis selgelt esitada (tlk 47 I kd).

KMH vajaduse juhud on esitatud KeHJS. Seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra. Keskkonnamõju hindamine on korralduslik vahend, see on mõeldud otsusetegija abistamiseks, et kõik osapooled suudaksid hinnata otsuste tagajärgi. Kohus nõustub kaebajaga, et KMH eesmärgiks ei ole korrastada taotluse dokumente, KMH ei saa määrata ka karistusena, kuivõrd heideti ette, et kaebaja ei tunne seadusi.

Vaidlust ei ole küsimustes, et vastustajal oli seadusest tulenev õigus kaaluda, kas KMH algatada või mitte ja et loetelud seaduses ei ole ammendavad, mil see algatada. Keskkonnamõju hindamise vajaduse eelhinnang taotluse materjalide põhjal andis kaebaja suhtes tulemuse, mil ei välistatud keskkonnariske. Sageli ei aita eelhinnangu käigus saavutada selgus ka ekspertarvamus. KMH võimaldab uurida kavandatava tegevuse eesmärkide saavutamise vahendeid, integreerida ekspertide arvamused, avalikkuse hinnangud, reaalsed alternatiivid keskkonnamõju kohta, esitada need tulemused otsustajale ja avalikkusele. Seega on KMH oluliselt laiem protsess, kui uurida üht või teist protsessi eksperdi arvamuse või pelgalt mingi konkreetse ühe tootmisprotsessi osa suhtes tehtud eksperimendi andmete alusel. Kuivõrd kaebaja ei saanud esitada alternatiivide baasil võrreldavaid ja kontrollitavaid andmeid, keskkonnamõju avaldumise olulisus ei olnud välja selgitatav taotluse alusel, siis oli KMH vältimatu vahend, et saada kinnitus, et kasutusele võetakse parim tehnika. Negatiivse keskkonnamõju puudumine tulnuks teha taotlejal kontrollitavaks, võrreldavaks, mis jäi antud juhul puudu, seejuures ei ole ju vaidlust, et monitoride lõikamisel tekib ohtlikke jäätmeid. Mingi asja esmakordsel rakendamisel ei ole KMH läbiviimine katastroof, vaid sageli objektiivne paratamatus. Teistel on kaebaja KMH tulemusel ilmselt efektiivsem kavandada oma tegevust ja kasutada alternatiivina kaebaja KMH tulemusi. Kaebaja oli taotluse esitlusel teinud vale valikuprotseduuri.

Vastustaja tõepoolest toimingute tähtaegade kommenteerimisel püüdis väita, et kaebaja taotlus ei saanudki korda enne kui 2007 aastal, mis on väärväide juba põhjusel, et KMH ei määrata taotluse suhtes, mis ei ole menetletav, kuid see on üksnes vastustaja poolt nii kohut kui kaebajat tarbetult eksitav selgitus ning läbiviidud menetluse ebaselgus koormas kohtuprotsessi ning eksitas kaebajat ilmselt ka litsentsi taotlemisel. Antud juhul kaebaja taotlust menetleti, seda ei tagastatud ja muud vastustaja väited on ainetud.

Kohus märgib, et kaebaja ei asunud ka ise tollel ajal tõrjuma kohtulikult KMH-d, kui toimingut, mis võib juba selles tegevusperioodis kahjustada tema olukorda sedavõrd, et lasta kontrollida vastustaja tegevust. HMS võimaldab esitada kaebusi ka toimingute peale eraldiseisvalt lõpptulemusest. Seega ta pidas siiski ilmselt ka ise õigustatuks vastustaja argumentatsiooni, et kontrollitavaks ei osutunud kaebaja väited, et puuduvad keskkonnamõjud.Vastustaja esindaja komisjoni liige märkis, et ei saanud hinnata „mittetegemist“. KMH võimaldas jõuda keskkonnamõju sisulise tulemuseni, mil võrreldi kavandatav tegevus ning alternatiivid ja selgitati paremusjärjestused. Kohus nõustub, et KMH on töömahukas ning koormav protsess, kuid lõppastmesd see ei algatatud valedel argumentidel/eeldustel.

KMH ongi vahendiks, mille alusel hinnatakse menetluskõlbulikku taotlust, eesmärgiga väljastada vajalik tegevusluba või jätta see kontrollitud andmetel ja kaalutlustel väljastamata. Menetluskõlbulik taotlus ei välista aga KMH määramist.

Eelhinnangute andmisel, st küsimuses, kas algatada KMH, kulgeb diskussioon. Selle käigus tuleb esitada vältimatult küsimusi, et saada teavet, seal võibki sisalduda oletuslikke momente, millest osa taandub väärargumentideks, kuivõrd kavandatava tegevuse suhtes ei ole vajalikku infot. Küsimus taandub pigem probleemile, kas KMH edukaks läbiviimiseks olid esitatud märksõnad, millest formuleerida selged KMH eesmärgid ja ulatus. KMH otsustati läbi viia küll ka silmas pidades ettevaatusprintsiipi nagu seda märkis vastustaja, kuid komisjoni liige siiski täpsustas, et ümberlükkamaks või kinnitamaks taotluse sisulist vastavust seaduse nõuetega, tuli see kontrollida läbi ainuvõimaliku mehhanismi, so KMH. Kohus leiab, et kui on vaja veenduda, et tegemist on parima tehnika kasutuselevõtuga, oli sarnaste ettevõtete või tegevuste ja tehnoloogiate uurimine võimalikuks viisiks seda teha KMH kaudu. Muid alternatiive ei pakkunud ka kaebaja, vähem koormavaid kontrollimehhanisme ei leitud. Kohus juba eelnevalt märkis, et välistatud ei olnud mõju töökeskkonnale, mis on selge viide, et tegu on mõjuga inimestele. Keskkonnamõju selgitamine ei tähenda, et mõjud peaksid avalduma üksnes väljapoole töökeskkonda või puudutama looduskeskkonda, kohus ei näe võimalust, et mõjude vaateväljast peaks välja jääma vahetu mõju töötajatele ja isikutele, kes on kokkupuutes kavandatava tegevusega erinevates tööprotsessides töökeskkonnas, ka see on tegevuskoha keskkonnataluvus. Kuna kaebaja välistas olulise mõju olemasolu ebapiisavate argumentidega, kaebaja taotluse alusel ei saanud selgemini piiritleda eriti tundlikke objekte, siis ka selle ring tuli välja selgitada ja kontrollida. Kohus leiab, et KMH ei saanud sellistel tingimustel piiritleda täpsemini. Otsustaja pidi saama piisava ülevaate, et anda luba parimale tehnikale, mis tähendab ka keskkonnaohutuse kriteeriumi täitmist. Lõppastmes vaadeldigi kõikide alternatiivsete mõjude osa eraldi, st normaalse olukorras tegevust, hädaolukorras tegutsemist ning kui üldse kavandatavat tegevust ei toimuks. Kohus eeldab, et lõppotsustus on tehtud seaduse nõudeid järgides. Igatahes nähtub, et nii eksperdi kui KMH hindajate ja arendaja ning üldsuse huvid said rahuldatud, sest arendaja pakutud tegevuse keskkonnamõju sai hinnatud reaalsete tegevusalternatiivide keskkonnamõjuga ning sai anda soovituse, et tegemist on parima tehnikaga/tehnoloogiaga.

Kohus leiab, et vahend oli proportsionaalne ja kaebaja ei tõendanud vastupidist. Muuhulgas sai kaebaja teabe, missugustes töölõikudes saab võtta tarvitusele leevendavaid vahendeid. Kohtulik kontroll diskretsioonilise otsuse korral on piiratud, kuid kaebaja esiletoodud põhjusi uurides kohus ei tuvastanud, et oleks ületatud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse või võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Kuivõrd kaebaja leidis, et KMH selle õigusvastase määramise korral tõi litsentsi väljastamisel alusetu viivituse, siis märgib kohus, et KMH määramine oli õiguspärane ja selles osas ei rikutud kaebaja õigusi. Kohus käsitleb viivituse küsimust järgnevas otsuse punktis eraldi.

7) Menetlusosalised ei vaidle selles, et 21.06.06.a. esitas kaebaja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi (edaspidi OJKL) taotluse koos materjalidega, et alustada tegevust elektrooniliste jäätmete (kasutatud monitoride) kogumiseks, käitlemiseks ja muude kaupade kogumiseks, käitlemiseks. Taotlus registreeriti 26.06.06.a. 29.06.06.a. anti 3 nädalane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, seega tuli puudused kõrvaldada 20.07.06.a. Taotluse esitamise teade avaldati Ametlikud Teadaanded (edaspidi AT) 22.08.06.a.

Menetlusosalised lähtusid taotluse lahendamisel haldusmenetluse läbiviimise põhimõtetest, samuti JäätS § 103, mis näeb ette OJKL andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel korra, sh menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad, arvestati ka Vabariigi Valitsuse määrusega nr 121 26.04.04.a. „Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad, litsentsi taotlemiseks vajalike andmete loetelu ja litsentsi vorm“

(edaspidi Määrus); juhinduti Keskkonnamõju hindamise ja Keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (edaspidi KeHJS). Määruse § 3 lg 1 näeb ette, et OJKL taotlus vaadatakse läbi ning antakse litsents või keeldutakse selle andmisest 3 kuu jooksul arvates taotluse registreerimisest.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et puudub täielikult tehnilise varustuse kirjeldus koos vajalike skeemide või joonistega. Näiteks puudub kirjeldus monitoride klaasilõikamisliini kohta, selle tehniliste ja keskkonnakaitseliste parameetrite kohta. oli vastustaja kätte saanud kaebaja OJKL taotluse ja ametnik teatas 27.06.06.a. e-kirjaga selle kättesaamisest, kui kaebaja oli teinud vastava järelpärimise. Menetlusosalised leiavad, et vastustajal oli õigus anda tähtaeg taotluse puuduste kõrvaldamiseks arvestades üldist 3 kuulist tähtaega nii, et selle tähtaja raames oleks võimalik tal läbi viia ettenähtud menetlus ilma alusetuid viivitusi põhjustamata.

Kaebaja nõustus sellega, et ta oli esmasel taotluse esitamisel eksinud, kui lähtus taotluse vormistamisel ekslikult jäätmeloa taotlusest, mistõttu tuli taotlus ümber vormistada ja et selleks määrati temale tähtaeg 3 nädalat, seda tähtaega loeb kaebaja põhjendatud taotluse menetluse peatumise ajaks. Hilisemalt on kaebaja oma seisukohtades teinud mööndusi, mis on kohut eksitavad, kuivõrd kaebaja seisukoha järjepidevusetus ei võimalda väita, milline on tema lõplik seisukoht. Kaebaja jätab lahendamiseks alternatiivid. Vastustaja selgitas, et kaebajale anti kokku taotluse korrastamiseks täiendavaid tähtaegu puuduste kõrvaldamiseks kahel korral, so 29.06.06.a. ning 22.11.06.a. ja mõlemal korral 3 nädalat ehk kokku 6 nädalat (so 42 päeva). Veel leidis vastustaja, et taotlus sai korrastatud alles 28.09.07.

Keskkonnaministeerium vastutab õigusloome eest, korraldab ohtlike jäätmete käitlussüsteemi loomist, väljastab OJKL ja määratleb allasutuste ülesanded ja vastutusala. Ohtlikke jäätmeid käitleval ettevõttel peab olema ohtlike jäätmete käitluslitsents, mida saab taotleda Keskkonnaministeeriumilt. Ministeeriumit abistab tema tegevuses ohtlike jäätmete käitluslitsentside komisjon, kes koosneb asutuste ja ministeeriumi esindajatest. Komisjon hindab ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlusi ja teeb vajadusel ettepaneku algatada KMH. Komisjoni otsuste tegemise ajaga seaduses märgitud toimingute tegemise tähtaegu ei seota. Kuna vastustaja vastustest võib aru saada, et litsentsi andmise otsustamisel teeb keskkonnaminister koostööd komisjoniga, siis põhjendab vastustaja mitmel korral tähtaja andmist või toimingute sooritamisel tekkinud erinevat ajakulu võrreldes õigusnormidega seotult komisjoni tööga. Kohus sellega ei nõustu, et eraldi tuleks tähtaegu lugeda ka Komisjoni otsuste tegemise ajast, eriti, kui need on hilisemad kui otsustaja toimingud ja otsustused.

Kuna põhimõttelist vaidlust ei ole küsimuses, kuidas peaks vastustaja oma töökorralduse seadma ning et keskkonnaminister võib arvestada ettevalmistava tegevusena komisjoni tööd, siis ei pea ka kohus vajalikuks eraldi analüüsida, kas keskkonnaminister tegi otsused omal kaalutlusel või arvestas komisjoni ettevalmistavat tegevust. Seaduses märgitud tähtaja suhtes ei oma iseseisvat tähendust, kas minister langetas otsuse sõltuvalt komisjoni tegevusest või mitte. Seega ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et komisjoni töökorraldust arvestades võis määrata tähtaegu oluliselt erinevalt, kui see tuleb Määrusest ja KeHJS, JäätmeS märgitud õigusnormidest või HMS-ist. Oluline on, et vastustaja tagab seaduses märgitud tähtaegade järgimise ega sea selle järgimise võimalikkust sõltuvusse komisjoni tegevusest. Materjalid komisjoni ja ministri vahel peavad liikuma nii, et taotluste lahendamine toimuks seaduses märgitud tähtajal ja viisil, materjali liikumise korraldus on sisepädevuse küsimus. Kuigi vastustaja mitmel korral väitis, et Komisjoni töökorraldus ei võimalda igal ajal kokku tulla, oli puhkuste aeg, kooskõlastused võtavad aega, otsustamine toimub kvoorumi alusel, märkis kaebaja, et see ei ole takistanud näiteks As WeeRec taotluse lahendamist efektiivselt, mis leidis ka kinnitust.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja esitatud selgitused ei ole piisava selgusega jälgitavad ning komisjoni tegevus oli kaebajat eksitav, mistõttu kohus ei tuvastanud, et kaebaja tegevus põhjustas menetluses viivitusi. Vastustaja ei toonud välja, et OJKL menetluse kestel või KMH menetluses tekkis viivitusi kaebaja süül. Kohus peatub veelkord viimatimärgitul edaspidise analüüsi käigus.

Kaebaja kaebus ei ole ajendatud üksnes küsimusest, kas KMH määramine oli õiguspärane. Kaebaja püstitas küsimuse, et kogu OJKL taotlemise menetlus viidi läbi ebamõistlikult pika aja jooksul, seejuures menetluse erinevates etappides esines viivitust, millele kaebaja ei leia põhjendusi. Kaebaja tõi esile viivitatud päevade arvu tehes mehhaanilised tehted, mis kohtu arvates ei võimalda jälgida, kas mingil menetlustoimingul toimus alusetu viivitus. Kohtu arvates on oluline uurida viivituse sisu ja põhjusi. Samas nähtub, et kaebaja tõi esile toimingud, mille õigusvastasus tuleb samuti tuvastada, seega tunnustab ta vajadust jälgida menetluse käiku nii nagu selle toimingute osa normeerivad ära Määruse ja KehJS normid ja normeerimata osas põhjendavad HMS printsiibid. Vastustaja on vastuväidetes avaldanud seisukoha, miks ta loeb toimingud õiguspärasteks ning tähtaegseteks, kuid üksikasjaliselt ei ole lahti seletanud, millest selline seisukoht, sama möönis menetluse kestel kohtus, et toimingutes esineb viivitusi. Vastustaja ka ei selgitanud, kuidas ta oli plaaninud läbi viia KMH, so millise ajakavaga ja ta ka ei kinnitanud, et ta teatas kaebajale, millise ajaga tuleks arvestada. Seega sai kaebaja oodata menetluse läbiviimist üldiste toimingute tähtaja piires.

Kohus leiab, et nii Määruse § 4 lg 1 kui ka KeHJS § 11 lg 1 märgitud litsentsi taotluse menetlustähtaja peatatud aja all saab mõista üksnes seadusega kooskõlas olevat peatumist, vastupidiselt ei oleks seaduses märgitud toimingute tähtaegu. Kohus leiab, et kuivõrd KeHJS sätestab menetlustoimingute tegemise ja tähtajad, siis tuli neist ka kinni pidada, see ei olnud sõltuvuses kaebaja tegevusest, samas nähtub, et vastustaja ei andnud tähtaegu, millest tulnuks kaebajal kinni pidada ja mida ta oleks rikkunud nii, et menetlus veninuks temast tulenevatele põhjustel. Kaebaja märkis, et menetluse kiiruse põhjustas asjaolu, et loataotluse iseloomust tulenevalt tuleb kaaluda, missugused tagajärjed võivad järgneda, kui taotletav luba antakse välja viivitustega, mis ei ole vajalikud. Kohus nõustub märgituga, kuivõrd kaebaja soovis alustada tootmist, turule tuleku ajast sõltus võimalus käidelda monitore, teada oli, et töötlemise aeg on piiratud ning tööd alustas AS WeeRec, siis oli tema huvi suunatud tähtaegsetele toimingute läbiviimisele, kuid vastustaja ei selgitanud kohtule, kuidas ta neid asjaolusid arvesse võttis või kas ta üldse võttis.

Kohus eristab toiminguid, mis tehti kaebaja loataotluse saabumisel kuni menetlusse võtmiseni, edasi KMH vajaduse otsustamist, KMH toiminguid ning sellele järgnevalt loa väljastamiseks vajalikke toiminguid. Otsus KMH hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta käivitab KMH toimingud. Skeemi kohaselt otsustaja teatab KMH algatamisest 14 p jooksul arvates KMH otsuse tegemisest arvates, millega antakse samas ka võimalus mingil tähtajal sellega tutvuda. Pärast KMH algatamise otsust koostab ekspert koos arendajaga programmi; otsustaja korraldab programmi avaliku väljapaneku, mille järel arendaja korraldab programmi tutvumiseks avaliku arutelu.

Selleks otsustaja teatab arendaja kulul KMH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 14 päeva jooksul arvates programmi saamisest. Avaldab ka avalikustamise teate, milles märgib ära ettepaneku tegemise aja ja avaliku arutelu aja, selle aja kestel on võimalik esitada küsimusi ja saada vastus; KMH programmi heakskiitmata jätmine või heakskiitmine: arendaja esitab peale avalikku arutelu selle heakskiitmiseks hindamise järelevalvajale; otsustaja teeb otsuse KMH programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 30 p jooksul dokumentide saamisest arvates;

Kui see jäetakse heaks kiitmata, siis tuleb programm uuesti avalikustada KeHJS §-des 16-17 sätestatud korras; Prigramm esitatakse uuesti ja otsustaja avalikustab selle 14 p jooksul programmi saamisest arvates, määrab arutelu aja ja vastuväidete esitamise aja, peale arutelu tähtaega esitatakse see järelevalvajale ning heakskiitmise või kiitmata otsus tehakse programmi saamisest arvates 30 päeva jooksul; Järelvalvaja teatab 14 p jooksul KMH programmi heakskiitmisest AT-s arvates programmi heakskiitmise otsusest arvates; Ekspert koostab programmi alusel KMH aruande; see avalikustatakse ja tulemusi arvestatakse seaduse § 16-17 sätestatud korras.

Seega avalikustatakse aruanne AT-s 14 päeva jooksul aruande/programmi saamisest arvates ja määratakse avaliku arutelu aeg ning vastuväidete tegemise aeg; KMH aruande heakskiitmiseks esitab ekspert või arendaja tulemused/aruande heakskiitmiseks otsustajale. Kui seda heaks ei kiideta, siis see tagastatakse arendajale ja uuesti korratakse avalikustamist seaduse § 16-17 sätestatud korras. Üldjuhul ei tohiks ka märgitud toimingutes esineda viivitusi. Vastustaja ei märkinud, et ta oleks nende toimingute raames andnud arendajale tähtaegu, mida viimane oleks rikkunud.

Selle konstrueeritud skeemi abil tahab kohus illustreerida, et enne KMH määramist ja KMH käigus on erinevaid toiminguid, mille kestel võib esile tulla viivitusi, mis lõppastmes samuti võivad mõjutada OJKL taotluse esitamisest kuni selle väljastamiseni kuluvat aega. Ka peatamise instituut ei kinnita, et nende toimingute sees seadusega määratud tähtaegade ületamine oleks õiguspärane, seega saab õiguspärase peatamise aeg tähendada menetluse efektiivset läbiviimist nii, et ka peatatud ajal ei oleks ebamõistlikku viivitust.

Kaebaja kaebus viivituse motiivil puudutab erinevaid etappe, sh tuleb uurida ka tegevust enne KMH määramist. Vastustaja saades taotluse, andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks 3 nädalat, seega võeti taotluse suhtes seisukoht ja sellele vastamise tähtajal saadud vastuse alusel pidi vastustaja otsustama seaduses märgitud küsimused. Kui 26.06.06 anti taotluse täiendamise ja korrastamise tähtajaks 3 nädalat, siis nähtub, et 29.06.06.a. (tlk 20 I kd) võttis vastustaja seisukoha kaebaja taotluses, märkis ära puudused, tegi ka hoiatuse, et puuduste kõrvaldamata jätmisel võib jätta taotluse läbi vaatamata.

Määruse § 1 näeb ette taotluse registreerimise kohe pärast selle kättesaamist ja kohustab taotlust kontrollima selle vastavusest Jäätmeseaduse ja Määruse nõuetele. Määruse § 1 lg 3 alusel anti kaebajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuna leiti, et taotlus ei vasta nõuetele. Kaebaja ei pea 3 nädalast tähtaega ülemääraselt pikaks. Vastustaja tegi puudused kindlaks 29.06.06, so sisuliselt viivituseta ja andis tähtaja kuni 20.07.06.a. Kaebaja vastas enne märgitud tähtaega ja vastustaja sai selle kätte 24.07.06.a. Kuna vastustaja pidi Määrust rakendades juhinduma § 1 lg 4, siis vastustaja ka märkis, et vastuseta ta ei jäänud, kuid leidis, et puudused olid kõrvaldamata.

Kaebaja leiab, et antud juhul, kui tõepoolest leiti, et puudused on kõrvaldamata, tulnuks taotlus tagastada läbi vaatamatult arvates puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist, mitte aga jääda tegevusetuks kaebajale nõuete esitamisega. Kohus nõustub selle seisukohaga, kuivõrd õigusnormiga on sätestatud põhimõte, et vastustaja on pädev ja suuteline etteantud tähtajal jõudma veendumusele, kas taotluse puudused takistavad selle menetlemist ning vastuse saamisel koheselt kaaluma, kas esineb taotluse tagastamise alus; seda selgitab OJKL taotluste läbivaatamisele seatud lühike (so 3 kuuline) otsustustähtaeg.

Antud juhul väidab vastustaja, et ta lähtus uurimisprintsiibist ega saa aru, kuidas uue tähtaja andmine kahjustab kaebajat. Kohus nõustub kaebajaga, et antud juhul õigusnorm reguleeris selle küsimuse, kuid arvestades ka loataotluse lühikest menetlusaega, oli see ühtlasi distsiplineeriv vahend, mis kõrvaldab ebaselgused menetluses. Tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kuidas kaebaja oleks saanud talitada, kui ta oleks saanud taotluse tagasi. Kuid taotluse menetlusse võtmise aja määramisel jäi ülesse selgusetus, kuna vastustaja ei määratlenudki istungil üheselt ära, millal ta loeb, et taotlus võeti menetlusse.

Vastustaja leidis, et taotlus sai lõplikult korda alles 28.09.07.a. (kirjalik vastulause 06.08.08.a.). Sellele vaidles kaebaja vastu õigustatult. Selline lähenemine on ekslik ning toob esile, et menetlus muutus ebaselgeks mitte kaebaja tegevusest, vaid komisjoni ja vastustaja tegevuse ebaselgusest. Kui eesmärgid olid määratletud ebaselgelt, pole võimalik saavutada adekvaatset käsitlust eesmärgi saavutamiseks. Eesmärgiks sai olla efektiivne OJKL taotluse menetlus.

Kuivõrd litsentsi taotlemise teade esitati AT-tes 22.08.06.a., võis kaebajal jääda arusaam, et taotlust ei tagastatud ja seda saab menetleda, st ta nõudis selle menetlusse võtmist ehk menetlemist. Vastustaja ei ole muuhulgas üheski edaspidises dokumendis sõnaselgelt määratlenud kuupäeva, millal ta loeb, et taotlus võeti menetlusse. Suulised selgitused kohtuistungil viisid arutelu tulemusel vastustaja möönduseni, et KMH algatamine ei olnud siiski tingitud taotluse puudusest, vastavalt on see ära märgitud ka vastulauses kohtule, kuid samal ajal on vastustaja endiselt ja korduvalt rõhutanud ikkagi, et taotlus sai korda alles 28.09.07.a., mis ei ole edaspidiste KMH toimingute tegeliku läbiviimise tõttu loogiline.

Vastustaja väitele, et kuna puudusi ei kõrvaldatud ning komisjoni küsimused jäid vastamata, märgib kohus, et komisjoni küsimustele vastuste esitamine või mitteesitamine, ei ole otseselt määruse nõude küsimus, kuivõrd komisjon tegi sisuliselt eelhinnangut, kas taotluse lahendamiseks tuleb algatada KMH või mitte, mis oli aga menetlusjärjekorras järgmine lahendamist vajav küsimus. Taotlust, mis ei ole võetud menetlusse, ei saa viia KMH määramisele ja läbida selle etappe, aga antud juhul taotlus oli menetluses, selle alusel sai otsustada, et KMH on vajalik.

Komisjoniga suhtles kaebaja küsimustes, kas KMH on vajalik ja esitas nn täiendavaid taotlusi, vastustaja omistab pealkirjade alusel dokumentidele sisu meelevaldselt. Seejuures kaebaja märkis, et nn täiendatud taotluse 28.09.07.a. pidi ta esitama ametniku palvel, kuna materjal oli muutunud mahukaks ja raskesti jälgitavaks, sellele selgitusele vastustaja vastu ei vaielnud. Kohus järeldab, et taotluse alusel saadi teha otsustus –määrata KMH. Seega oli taotlus komisjoni ja otsustaja arvates siiski menetluskõlbulik ja mitte vastupidi. Seejuures märgib kohus, et kuigi vastustaja tegi kaebajale märkuse, et kaebaja taotluse esitamine, so lähtumine jäätmeloa taotlusest ja mitte OJKL taotlusest näitas, et kaebaja on ebarahuldavate teadmistega, ei jäänud selline nn puudus takistavaks, et kaebaja taotlust ei menetleta; see ka ei takistanud puuduste kõrvaldamist ja kõrvaldamisel taotluse tunnustamist. Hilisemalt ei ole kordagi mainitud, et taotlust ei saanud menetleda, kuna tekkis kahtlus kaebaja kompetentsi küsimuses. Seega kohtuistungil esiletoodud põhjus kaebaja ebakompetentsusest on asjakohatu, seda enam, et litsents on ka väljastatud.

Kuna vastustajal oli kindel ülesannehinnata vastavalt taotlus kas siis sobilikuks või see tagasi lükata, seda tagasi ei lükatud. Komisjon arutas 20.07.06.a. taotlust, seal osales M.Linnupõld ning vaidlust ei jäänud küsimuses, kas ta seal oli või mitte. M.Linnupõld kinnitas kohtuistungil, et ta seal viibis ning ei ole soovinud seda varjata nagu eksitavalt märgib vastustaja oma vastuses 06.08.08.a. Komisjon ise taotlust tagasi ei lükanud. Seega sai minister samamoodi taotlust lahendada, seda ei pidanud ilmtingimata tegema läbi komisjoni koosoleku. Veelgi enam, nähtub, et komisjoni koosoleku sisuks oli küsimus, kas määrata KMH või mitte. Komisjon arutas ka 29.09.06.a. saabunud taotlust ja materjale ning leidis jätkuvalt, et dokumentatsioon on puudulik ja et taotlusmaterjalide põhjal ei ole võimalik kinnitada kasutatava tehnoloogia ja seadmete vastavust PVT-ga, mistõttu pole välistatud tegevuses oluline keskkonnamõju. Komisjon ka esitas seisukoha KMH vajalikkuses 11.10.06.a., mis kinnitab, et komisjon sai taotlusest aru ning hindas juba küsimust KMH vajalikkuses. Hinnang KMH vajalikkuses ei ole küsimus taotluse puudulikkusest. Vastustaja on seejuures ise korduvalt kinnitanud, et komisjon selgitas välja KMH algatamise vajaduse ja veel 11.10.06 saatis kirjaga seisukoha KMH küsimuses. Sellele vastas kaebaja 27.10.06.a., millele oli lisatud S.Kerge arvamus seotult KMH võimaliku algatamisega. Muuhulgas märgib vastustaja oma vastuskirjas 06.08.08.a. kohtule p 3.3.3 c, et KMH algatamine ei olnud tingitud mitte kaebaja taotlusmaterjalide ja täiendavalt esitatud dokumentatsiooni puudustest, vaid et nende põhjal ei saanud välistada olulise keskkonnamõju tekkimise ohtu ja selle tõttu tuli rakendada ettevaatusprintsiibi põhimõtet ja asuda seisukohale, et tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ja seda ebaselgust asuti kõrvaldama. Kuivõrd ka sellest vastulausest loeb kohus välja, et küsimus ei olnud taotluse puudustes, siis sai taotluse menetlusse võtta.

Veelgi ebaselgemaks muutub vastustaja positsioon aga endiselt väitest, et ta loeb, et kaebaja taotlus oli menetlemiseks sobiv alles 28.09.07.a. Kuigi vastustaja selgitas olukorra muutudes lisaks, et ei ole välistatud, et taotluse vead ilmnevad ka hiljem, ei ole see enam kohtu arvates küsimus sellest etapist, kus pidi olema selgunud, kas taotlus võtta menetlusse või tagastada. Nn igaks juhuks või heategevuslikul eesmärgil ei saanud ametnik seda KMH määramise menetlusse suunata. Vastustaja selgitus, et taotlusmaterjalide sisuliseks läbivaatamiseks ja hinnangu andmiseks on moodustatud komisjon, kelle ülesandeks on ministrile ettepanekute tegemine, komisjon saab töökorras koguneda harva ning taotluse läbivaatamiseks kulub vältimatult pikem aeg. Kohus jääb seisukohale, et asjaolu, et taotlusmaterjalide vastavust kontrolliv ametnik teeb koostööd komisjoniga, ei saa põhjustada viivitusi.

Ekistavad seletused kohtuistungil ei kõrvaldunud. Kohus leiab, et tegelikult tuleb käsitleda OJKL taotluse menetluskõlbulikuks tunnistamisena teate avaldamist ST-s 22. august 2006. Vastustaja avaldas pärast kaebaja poolt esmakordset puuduste kõrvaldamist litsentsi andmise menetluse algatamise kohta vastavasisulise teate AT-s. Eelmärgitu koos kohtu poolt esiletooduga ja kohtuistungil saadud selgitustest tulenevalt ei saanud kohut kuidagi veenda, et nõuetekohane taotlus esitati alles 28.09.07.a. Sellisel juhul tekiks absurdne olukord ning menetlustähtaegu tuleks hakata lugema arvates 28.09.07.a., mida vastustaja ei tee. Vastustaja on ise määranud KMH oma otsusega detsembrist 2006, so siis selle loogika kohaselt ammu enne taotluse korrastamist.

Seega ei nõustu kohus väitega, et alles täiendatud taotlused olid tähtaja kulgemisel olulised ning et kaebaja ise oma tegevusega ei võimaldanud tähtaegadest kinnipidamist. Kohus leiab, et tähtajad olid vastustajale teada, ta pidi need kaebajale vastamisel ette dikteerima ning ka ise neist kinni pidama. Sõltumata komisjoni tegevusest nähtub, et litsentsi taotlemisteate 22.08.06.a. ajaks ei saanud olla puudusi, kuivõrd puuduste kõrvaldamise tähtaja saabumisel tulnuks taotlus puuduste korral tagastada, seda aga ei tehtud. Sellest lähtudes on vastustaja selgitused, et KMH sai otsustaja määrata alles detsembris 2006, alusetud.

Et kõlbuliku taotlusena sai ja tuleb käsitleda 20.07.06.a. esitatud taotlust, kinnitab ka asjaolu, et AT teate avaldamine käivitas protsessi, milles sai avalikkus esitada avaldusi ja küsimusi justnimelt kaebaja esitatud OJKL taotluse suhtes. Kõiki huvitatud isikuid teavitati sellest, et nad saavad esitada litsentsi andjale keskkonnaministeeriumile omapoolseid kirjalikke seisukohti või nõuda enda ärakuulamist. Vastustaja ametnik oli ise sellise teate avaldanud, see ei saanud olla teadmata ka Komisjonile. Samas teavitati veel, et käitluslitsentsi materjalidega saab tutvuda. Seega oli avatud kõigile võimalus astuda menetlusse, mida ka kasutas eelkõige AS WeeRec, kes saatis oma küsimused ning oli esitanud 17.07.06.a. taotluse litsentsi saamiseks sarnase tegevuse kohta. Sama teate tekst kinnitab lisaks, et haldusmenetluse läbiviimisel oli jõutud etappi, mis eeldas, et oli saabunud selgus taotluse menetluskõblikkuses. Isegi kui komisjon ei olnud teadlik märgitud tegevusest, ei muuda see järeldusi, et taotlus oli menetluseks kõlbulik ja ka menetlusse võetud hiljemalt 22.08.06.a., komisjonil oli õigus tegeleda juba KMH määramise vajalikkuse küsimusega. Selgusetuks jäigi miks tehti KMH määramise otsus alles detsembris 2006.

Edasi nähtub, et KMH määramise otsustamiseks oli Komisjon sisuliselt oma töö teinud ning ära otsustanud juba 26.09.06.a., et KMH on vajalik. Komisjoni tegevuse taha ei saa vastustaja tegevus pidama jääda. Kohus jääb seisukohale, et komisjoni eelmärgitud tegevus tõendab vahetult, et taotlust sai menetleda, sai ka võttaseisukoha, et KMH on vajalik, sellisest hinnangust ei kaldunud hilisemalt, so 13.12.06.a., kõrvale ka keskkonnaminister. Ka viimati nimetatud ametnik ei oleks saanud otsustada KMH vajadust, kui taotlus oleks olnud senimaani menetluseks puudulik ning komisjon uut otsust ei vormistanud.

Vastustaja ka ei märgi eraldi ära, et taotluse puudused kõrvaldati näiteks 13.12.06.a. ja et selle tõttu 13.12.06.a. KMH määramise otsus sisaldab ka samal ajal taotluse menetluskõlbulikuks tunnistamist. Kuivõrd ühes otsuses ei võetud seisukohta kahes küsimuses, siis kinnitab ka see asjaolu lisaks, et menetlust ei mõjutanud arvates 24.07.06.a. kaebaja tegevus või nn taotluse puudus või komisjoni tegevus ja vajadus küsida täiendavat informatsiooni.

Isegi juhul, kui õigustada vastustaja positsiooni, et taotlus ei olnud menetluseks kõlbulik, mida kohus eelmärgitud asjaolude ja tõendite kogumis ei tuvastanud, ning kaebajale anti lõplik tähtaeg seniks, kuni ta ise peab vajalikuks esitada vastus, ka siis nähtub, et perioodist 27.10.06.a., mil kaebaja esitas viimase kirja enne 13.12.06.a. otsust, on samuti ebamõistlikult pikk aeg, et oodata OJKL taotluse menetluse algatamist Määruse § 2 mõistes. Vajadus määrata KMH oli selgunud ammu enne ning vastustajal ei olnud otsustamiseks vajalik veel 47 päeva viimase vastuse saamisest. Vastustaja märgib, et komisjon võttis eksperdi seisukohad teadmiseks, edastas KMH vajalikkuse osas 11.12.06.a. kaebajale täiendavad selgitused ning 13.12.06.a. algatas minister KMH. Seega nähtub vastustaja selgitusest, et 22.08.06.a. AT taotlemisteate avaldamise ajaks oli taotlus sisuliselt menetlusse võetud ja mitte vastupidiselt. Muu kirjavahetus puudutas küsimust, kas on piisavalt tõendeid, et jätta KMH algatamata.

Kokkuvõttes järeldab kohus, et vastustaja on esitanud ebaõigeid seisukohti ning ta teostas Määruse § 2 toimingu hilinemisega, kuna selleks ei läinud vaja 26 päeva, vaid pidi minema 2 tp pärast taotluse vastavaks tunnistamist ja kuivõrd vastustaja ei määranud ise ära sellist päeva, algas tähtaja kulgemine arvates täpsustatud taotluse registreerimisest, so 27.07.06.a. Seega tuli toiming teha 29.07.06.a. ja mitte 22.08.06.a., seega hilinemisega 24 päeva.

Vastustajal kulus ka komisjoni otsusest algatada KMH ebamõistlikult pikk periood. Kuivõrd vastustajal on õigus pidada nõu komisjoniga või võtta arvesse tema soovitusi, siis nähtub, et komisjon oli otsustanud juba 26.09.06.a., et KMH on vajalik, sellest ei taganetud, kuigi kirjavahetuses kaebaja püüdis komisjoni ümber veenda. Kaebaja sai komisjoni otsusest teada 11.10.06.a. kirjaga, mida ta pidas eksitavaks ja esitas ka oma sellekohased vastuväited. Kaebajal ei lasunud kohustust selgitada vastustajale, et Komisjon ei ole pädev otsustama KMH määramist ning kui ta seda oli sunnitud ebaselge menetluse tõttu tegema, sest see takistas tal palkamast spetsialisti, siis ei saa väita, et kaebaja tegevus põhjustas viivitusi menetluses. Toimingute ja otsuste tegemise tähtajad sai määrata vaid vastustaja ning eksitusse viidud kaebaja ei pidanud korrastama menetlust või kõrvaldama ebaselgust omapoolse meeldetuletusega ja selgitusega, et vastustaja pädev otsus puudub, ehkki tähtajad on ületatud. Seega on ka siinkohal ainetud vastustaja seisukohad, mille kohaselt kaebaja enda vastused ja kirjavahetus pikendasid menetlust.

KMH määramise vajaduse otsustas vastustaja ilmselge viivitusega, kuivõrd Komisjoni otsus, mis tehti juba 26.09.06.a., pidi liikuma ministrini koheselt, vastustaja sai sellest teada alles 11.10.06.a. Kohus leiab, et vastustaja vastav otsus, mis tehti alles 13.12.06.a. on ilmselgelt otsuse tegemiseks mittevajalik viivitatud aeg ega viita efektiivsele haldusmenetlusele. Seejuures jääb põhjendatult kahtlus, et vastustaja töötaja ise pidas ekslikult Komisjoni otsust 26.09.06.a. KMH määramise otsuseks, vastupidiselt puudus vajadus esitada komisjonil eraldiseisvalt oma otsust ja nõudmisi ja eeldada, et kaebaja saab võtta eksperdi ning tellida eksperdilt edasised vajalikud tööd või oodata, et kõrvaldatakse nn taotluse puudused. Vastustaja ise märkis, et ametnik, kes tegeles selle töölõiguga, oli uus ning ülekoormatud oma tööga, mis viitab, et vastustaja ekslikult pidas küsimust lahendatuks või jättis töö õigeaegselt ilma viivituseta tegemata. Abistava funktsiooniga Komisjoni spetsialistide otsusest arvates oli ministril piisavalt materjale, et langetada otsus, kas teha KMH määramine või mitte, see ei vajanud täiendavat aega kuni 13.12.06.a., kuna ka kaebaja oli korduvalt selleks ajaks ära kuulatud ja Komisjon oli KMH määramise vajaduses kindel. Seejuures nähtub, et kaebajale siiski ei esitatud küsimusi, millele vastamata jätmist võiks ette heita. Nende selgitustega püüdis ta välistada KMH vajadust, kuid ministri nõuandva Komisjoni spetsialistide arvamust see ei vääranud, otsus oli langetatud. Sõltumata komisjoni tegevusest aga ei nähtu mõjuvaid põhjusi, miks vastustaja tegi KMH algatamise otsuse alles 13.12.06.a. ja mitte varem. Arvestades isegi Komisjoni otsuse tegemise aega, ei olnud mõistlik määrata KMH alles 13.12.06.a. Juhul, kui kaebaja oleks suutnud sellel perioodil või ka hiljem esitada nõudlusele vastavad memorandumid, oleks igal ajal saanud loobuda KMH algatamise otsusest, kohus ei näe selleks takistusi. Seega kaebaja kirjavahetus ja täiendavate andmete esitamine ei saanud põhjustada viivitust KMH otsuse mõistliku aja määramisel.

E-kiri, mille kaebaja sai ametnikult T.Lindemann oktoobrist 2006 kinnitab, et ametnik oli seotud Proba Koala juhtumiga, ka vastustaja kinnitas, et ametnikel oli suur töökoormus, mis aga ei selgitanud kaebajale edasist menetluse käiku, kuid kinnitab täiendavalt, et taotlusega ministeeriumis ei olnud aega tegeleda ja mitte vastupidi, samuti, et taotlus oli menetlusse võetud.

Vastavalt KeHJS § 11 lg 1 esitab arendaja otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse, kes lg 2 kohaselt vaatab selle läbi ning teeb kavandatava tegevuse KMH hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul. Kuivõrd antud juhul ei olnud tegemist sama seaduse § 6 lg 1 nimetatud tegevusega, mil ei pea KMH vajadust põhjendama, siis tuli antud juhul vastustajal esitada kaalutlused, miks KMH on vajalik. KeHJS § 12 lg 1 kohaselt pidi vastustaja teatama kavandatava tegevuse KMH hindamisest menetlusosalistele ja AT-s 14 p jooksul KMH algatamise otsuse tegemisest arvates. Selle teate esitas vastustaja koheselt, so 14.12.06.a.

Järgnevalt pidi kaebaja valima eksperdi ja S.Kerge koostas programmi 21.02.07.a. Vastavalt kehtinud KeHJS §-le 16 (Keskkonnamõju hindamise programmi avalikustamine) lg 1 otsustaja korraldab keskkonnamõju hindamise programmi avaliku väljapaneku, mille järel arendaja korraldab programmi tutvustamiseks avaliku arutelu ja lg 2 märgib, et otsustaja teatab arendaja kulul keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt: 1) ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded; 2) ühes üleriigilise levikuga või ühes kohaliku või maakondliku levikuga ajalehes. Seega tulnuks need toimingud läbi viia 9.03.07.a. seisuga.

KeHJS § 18 (Keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmine ja heakskiitmata jätmine) kohaselt arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku arutelu programmi koos selle kohta esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste, käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga keskkonnamõju hindamise järelevalvajale heakskiitmiseks (lg 1) ning keskkonnamõju hindamise järelevalvaja teeb otsuse keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 30 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide saamisest arvates ning teavitab sellest arendajat ja otsustajat (lg 2).

Vastustaja ei kiitnud programmi heaks 02.04.07.a. Vastustaja märkis, et 21.02.07 esitas MTÜ Keskkonnakorraldus OJKL taotluses toodud tegevuse KMH programmi heakskiitmiseks ministeeriumile ja et 02.04.07.a. kirjaga jättis ministeerium KMH programmi heaks kiitmata ja tagastas selle. Hilisemalt täpsustus, et Keskkonnakorralduse poolt saabunud materjal registreeriti 22.02.07.a., mida kinnitas ka dokumendiregister ja kaebaja lähtudes märgitud registratsiooni ajast jäi seisukohale, et viivitus oli 7 päeva, millega vastustaja nõustus, kuid vastustaja ei pidanud seda oluliseks viivituseks.

Kohus nõustub, et tähtaja kulgemine hakkas 23.02.07 ja et vastamine oli võimalik tööpäevast, so 02.04.07.a. Viivitus on seega tuvastatud ning kohus nõustub menetluosalistega, et selleks tuleb lugeda

7 päeva.

09.04.07.a. esitas MTÜ selle uuesti ning 26.04.07.a. kiitis vastustaja programmi heaks, seega tehti otsus seekord viivituseta. Siinkohal kaebaja pidas seda tähtaegseks ning vaidlusküsimust ei tekkinud.

Ekspert koostas lähtudes programmist KMH aruande 23.08.07.a. ja selle kohta tuli esitada teade aruande saamisest 14 tp jooksul, teade avaldati juba samal päeval (kaebuse lisa nr 10). Teade pidi olema avalikustatud 14 päeva, so aeg, mil sai selle kohta esitada arvamusi, so kuni

06.09.07. (incl). Sellele pidi järgnema arutelu. Vastavalt teatele määrati aruandega tutvumise aeg kuni 11.09.07. ja ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi sai esitada kuni 10.09.07.a., määrati ka avaliku arutelu aeg ja koht 11.09.07.a.

Kaebaja ei vaidlustanud, et teates märgitud ajad oleksid pidanud olema lühemad ning nähtub, et ta oli arvestanud avaliku arutelu läbiviimisega 11.09.07.a., kuigi kohus viitas võimalusele, et tähtajad oleksid võinud olla lühemad.

Kuivõrd muudatusi ei tulnud teha, saab järeldada, et arvates 12.09.07.a. ei olnud vastustajal takistusi hakata vormistama otsust, et väljastada vajalik litsents. Kaebaja ja vastustaja väitel esitas arendaja aruande 23.08.07.a. ja 19.10.07.a. kiitis vastustaja sellesama aruande heaks. Nii varasema kui ka käesolevalt kehtiva KeHJS redaktsiooni kohaselt ei ole muutunud nõue, mille kohaselt arendaja esitab pärast aruande avalikku arutelu selle järelevalvajale heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks. Järelevalvajal on õigus ja kohustus see kiita heaks või vastupidiselt ta jätab selle heaks kiitmata. Kuivõrd see kiideti heaks, siis tuli sellest otsusest teavitada arendajat 30 päeva möödudes aruande saamisest arvates, mis viitab lahendamiseks antud 30 päevasele tähtajale.

Kaebajale tehti selline vastustaja otsus teatavaks 19.10.07.a. Seega nähtub, et arvates 24.08.07.a. hakkas kulgema tähtaeg ja arvestades esimest tööpäeva, tuli hiljemalt 24.09.07.a. see heakskiitmine teatavaks teha. Antud juhul tehti seda hilinemisega 25 päeva. Komisjon omakorda vaatas läbi küsimuse eraldi otsusega, nimelt tegi ta 29.10.07 ettepaneku väljastada jäätmeloa väljastajale kiri, mis sisaldab järelkontrolli vajadust, otsustavase osasse märgiti aga üknes, et komisjon teeb ettepaneku anda välja ohtlike jäätmete käitluslitsents. Kirja saatmisest enam ükski haldusakt ei kõnele, ka ei ole vastustaja märkinud, et selline kiri ka tegelikult välja saadeti. Vastavalt resolutsioonile ei tulnudki sellist kirja välja saata. Keskkonnaministriga seotud ülesandeid ega kohustusi see ei saanud mõjutada, kuivõrd vastav heakskiit oli juba antud, mille tõttu ei ole vastustaja tegevus olnud seotud komisjoni otsusega. Minister oli vajaliku heakskiidu andnud kiiremini kui komisjon, kuid kohus eelnevalt märkis, et siiski hilinemisega, mille kohta puudub põhjendus.

Määruse § 3 lg 2 ja seaduse kohaselt antakse litsents keskkonnaministri käskkirjaga. Antud juhul anti vastav käskkiri nr 30 välja 07.01.08.a. Muid tähtaegu seaduses siinkohal eraldi ei märgita. Määruse § 5 kohaselt taotlejale antakse võimalus enne asja otsustamist 10 päeva ettepanekute ja vastuväidetega tutvumiseks ning nende kohta arvamuse esitamiseks. Antud juhul vastustaja ja kaebaja ei märkinud, et oleks määratud 10 päevane tähtaeg, selleks ilmselt puudus ka vajadus, kuivõrd takistusi litsentsi väljastamiseks ei esinenud ja kaebajal ei olnud huvi menetlust pikendada.

Kuna kaebaja eeldas Määrusest tulenevalt, et ta saab teade litsentsi andmisest ning litsentsi väljastamise kuupäev ja ettepanek litsentsi väljastamise viisi ja koha kohta saadetakse posti teel taotlejale 3 tp jooksul pärast litsentsi andmise otsustamist, siis ilmselgelt tekkisid temal küsimused. Kaebajale sellist teavet ei esitatud ka siis, kui ta oli teinud korduvalt päringuid. Vastustaja ei vaielnud vastu kaebuse väitele, et kaebaja vastavad päringud jäid vastuseta.

Seega nähtub, et otsus tuli teha võimalikult kiirelt, kuivõrd menetlus oli kestnud pikka aega ning üldjuhul antakse litsents välja lühikese tähtaja jooksul, so 3 kuu jooksul arvates taotluse registreerimisest. Seadusest sai vastustaja välja lugeda, missuguse aja kestel tohib ta oma tegevusi planeerida nii, et menetlus ei veniks ebamõistlikult pikaks ja ei ohustaks kaebaja poolt seatud eesmärkijõuda õigeagselt turule ning tegeleda ettevõtlusega, milleks ta oli valmistunud. Pealegi oli vastustaja ja komisjon hästi kursis, missugused tagajärjed olid saabunud kaebajale, kuivõrd konkurendina AS WeeRec oli tegutsenud juba kogu selle aja, mil kaebaja taotles litsentsi. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustajal tuli arvestada ja kaaluda igas menetluse etapis, kuidas mõjutab viivitus vajaliku litsentsi saamisel ettevõtja seisundit. Vastustaja ja komisjon, kui vastava ala spetsialistid ei saanud olla ekslikul seisukohal, et kaebaja suhtes ei saabu viivitustest negatiivseid tagajärgi.

Kohus nõustub, et kuivõrd õigusnormid otseselt ei kirjuta ette, millal tuli vormistada käskkiri ning nähtub, et vastustaja ei seadnud ka sisse menetluseks vajaminevat arvestust ega teavitanud kaebajat ajast, mil ta käskkirjaga otsustab litsentsi väljastamise, võis vastustaja edasi lähtuda HMS normidest ning põhiprintsiipidest, mille kohaselt menetlus peab olema võimalikult efektiivne ja toimuma ilma viivitusteta. Seejuures tuleneb ka HMS § 41, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjused. Hea halduse põhimõtete kohaselt tuleb isikule anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetluse käigust, kaebaja siinkohal viitab õigustatult näiteks Riigikohtu HK otsusele 3-3-1-33-04. Kohus järeldab, et vastustajal antud juhul oli teada, missuguse aja kestel ta saab menetlustoimingud teostada ning need olid järgitavad ka siis, kui kasutati nõuandva komisjoni abi. Komisjoni töökorralduse organiseerimine ei saa olla takistuseks vastustajale pandud menetlustähtaegade järgimisel, nende omavaheline sisepädevuse regulatsioon peab arvestama, et ühe tegevus ei takista teise tegevust.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et vastustaja ei ole esitanud ühtegi selgitust, miks ei teavitatud teda käskkirja ligikaudsestki väljastamise ajast. Samuti ei ole vastustaja esitanud mõjuvat põhjust, mis kinnitaks, et litsentsi andmise otsuse tegemiseni kulus vajaliku ajana sedavõrd pikk aeg arvates 19.10.07, so 80 päeva või siis vastustajale soodsamast ajast, so komisjon 29.10.07.a. otsusest, so 70 päeva hiljem, mis on samuti eriliselt pikk menetlusaeg. Sõltumata, kas võtta menetluse peatumise lõputähtajaks aruande esitamise aeg 23.08.07 või 19.10.07, on otsuse vormistamisele kulunud lubamatult ebamõistikult pikk aeg.

Kuigi vastustaja on seisukohal, et Määruse § 4 p 1 vastavuses peatus litsentsimenetlus ajavahemikul 13.12.06-29.10.07.a., so mil komisjon tegi otsuse. Õigusnormid ei nõua komisjoni eraldi otsust, seega ei saanud juhul, kui ka sooviti komisjoni eraldi seisukohta otsusena, siduda sellega ühtegi tähtaja kulgu või lõppemist. Litsentsi andajal ei olnud takistust alustada KMH menetlusega varem ning samuti puudus otsustajal takistus, väljastada litsents varem. Seejuures Komisjoni protokolliline otsus ei kinnita, et komisjonis toimus sisuline arutelu, sealt nähtub tingimuse seadmine, mis resolutsioonis ei kajastu; puuduvad viited, mis kinnitaksid, et võeti seisukoht KMH osas, st et analüüsiti arendaja poolt pakutud tegevuste keskkonnamõju reaalsete tegevusalternatiivide keskkonna mõju või antakse soovitus parima alternatiivi kasuks; pigem jääb mulje, et komisjon vaatles KMH materjali ekspertarvamusena, millega lihtsalt soostuti.

Juhul, kui komisjon oleks sisulised kaalutlused esitanud, oleks ametnikul suure tõenäosusega olnud võimalik koostada litsentsi väljastamiseks vajalik haldusotsus lühemal tähtajal, kui see tegelikult õnnestus. Vastustaja küll tõi esile, et ametnik oli kogenematu ja otsuse vormistamine võttis vältimatult aja, kuivõrd läbi tuli vaadata mahukas materjal, kuid kaebaja märgib õigesti, et selleks ajaks oli tal otsuste tegemise kogemus olemas, kuivõrd vastustaja kinnitas, et ametnik oli juba menetlemas mitmeid litsentsimaterjale. Kohus lisab, et vastustajale on siinkohal abiks komisjon, kelle liikmed on vastustaja enda esitatud seisukohast eriti pädevad ja kõrge kvalifikatsiooniga, seega tulnuks tööjaotuse korras komisjonil anda efektiivset nõu, mis antud juhul oli haldusaktis vajalik välja tuua ning aidanuks motiveerida vajalikku haldusakti.

Kaebuse esitajat ei pea huvitama, missugune töökorraldus valitseb, selle peab tagama vastustaja. Lisaks märkis vastustaja, et haldusakti andmise aeg langes aastavahetusele, kuid ka see ei kinnita objektiivse takistuse olemasolu, kuivõrd pikka aega kestnud menetluse sai planeerida varasemalt, kui oli ette näha, et aastavahetuse tõttu jäädakse ajahätta, saanuks küsimuse lahendada varasemalt, vaevalt kõik otsused tuli teha ühel ajal. Pika menetluse kestel muuhulgas olid ühed ja samad probleemid ka läbi arutatud korduvalt, mistõttu vastava valdkonna spetsialistidele ei saanud otsuse motiveerimine valmistada raskusi.Vastustaja väitis veel, et haldusakti ei saanud anda varem, kuivõrd jurist seda ei kooskõlastanud ja lasi selle ümber vormistada, edasi aga tekkisid takistused viseerijate arvukast ringist, see arv võttis aega.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga, et juristi märkuste ajaks pidi põhiosa otsusest olema valmis, muutused said olla tühised ning haldusakt ei ole kokkuvõttes keeruka sisuga ega mahukas, ka ei jäänud asi viseerijate arvuka ringi taha, kuivõrd enamus allkirju saadi 1-2 päeva jooksul.

Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja haldussuutmatus on ilmselgelt põhjuseks, miks haldusakt jäi mõistlikul ajal välja andmata, seega möönab kaebaja ka ise, et tegemist on hooletusega, mis ei tähenda aga ilmtingimata venitamist eesmärgiga sihilikult soodustada konkurendi tegevust. Kohus leiab, et kaebaja täpsustatud 13.08.08.a. esitatud taotlus tuvastada keskkonnaministri tegevus, mis seisnes kaebaja taotluse mittelahendamises ettenähtud tähtaegadel õigusvastaseks, kuulub rahuldamisele.

Eraldi palus kaebuse esitaja tuvastada, et KMH oli algatatud alusetult. Kuivõrd seda taotlust uuris kohus eelnevalt ja leidis, et KMH määramine oli õiguspärane. Seega ei saa automaatselt lugeda menetluse viivitatud ajas sisse KMH läbiviimise aega.

8) Lisaks eelnevale märgib kohus ära, et nõustub kaebaja seisukohaga, et temast tulenevad väidetavad põhjused nn menetlusega viivitamisel, millele viitas vastustaja, ei ole asjakohased ning menetluse viivitust, mis tuleneks kaebajast, vastustaja esile ei toonud ega asunud ka tõendama. Kirjavahetus ja arutelud teemal, kas määrata KMH, ei ole taotluse puuduste küsimus. Vastustaja aga lähtus ekslikult oma väidetest, et taotluse puudused takistasid määramast KMH varasemalt. Kohus eelnevalt juba märkis, miks ei loe seda õigustatuks. Menetluse läbiviijaks oli vastustaja, so professionaal, kelle ülesandeks on organiseerida selge ja efektiivsete nõuetega menetlus, suunata taotlejat ning isegi kui oli vaja ellu viia uurimisprintsiipi, seda ka reaalselt teostada.

Kohus juba märkis, et kaebaja kvalifikatsiooniküsimus ei ole takistanud hilisemalt taotluse menetlemist, järelikult sellist põhjust menetluse lahendamisel ülesse ei saanud jääda. Kaebaja vastas ja püüdis kõrvaldada puudused juba 20.07.06.a. kirjaga 1-07/67. 13.08.08.a. pöördus kaebaja vastustaja poole, et teada saada, kas ta peab veel midagi esitama ning sai vastuse T.Lindemannilt, et taotlus on menetluses ja antakse teada, kui veel on vaja midagi lisada. E-posti kirjavahetus perioodist 09.10.06.a. kuni 11.10.06.a. kinnitab, et kaebaja taotluse suhtes ei olnud vastustaja seisukohta võtnud ja ta menetles taotlust ehkki ei andnud kaebajale täpset ülevaadet, millal võiks menetlus lõppeda.

T.Lindemanni e-kirja vastus oktoobrist 2006 kinnitab, et ametnik oli seotud Proba Koala juhtumiga, ka vastustaja kinnitas, et ametnikel oli suur töökoormus, mis aga ei selgitanud kaebajale edasist menetluse käiku. Kaebaja esitatud taotlus ja selle materjal liikus nähtuvalt asjaoludest komisjonini ja selle koosolekutel arutati kaebaja taotlust. 29.09.06.a. on toimunud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjoni nõupidamine, kus otsustati et tuleb algatada kavandatava tegevuse suhtes keskkonnamõju hindamine (edaspidi KMH). Keskkonnaministeeriumi Jäätmeosakonna kirjas 22.11.06.a. (tlk 105 I kd) nähtub ka vastav märkus, mille kohaselt oli ametnikele teada, et komisjon nõupidamisel otsustas, et algatab kavandatava tegevuse suhtes KMH.

Seal märgitakse, et keskkonnaministeerium algatas KMH, kuna keskkonnamõju hindamine on vajalik. Seega tuleb nõustuda kaebajaga, et sellest kirjast arvates oli võimalik järeldada, et vastustaja kinnitab KMH algatamist, kuigi selle kohta puudus pädeva isiku, so keskkonnaministri vastav otsus. 27.10.06.a. esitas kaebaja S.Kerge analüüsi põhjal oma seisukoha, et KMH ei ole ettenähtud korras algatatud ja tal on selle tõttu takistusi KMH litsentseeritud eksperdi leidmisega (tlk 47 I kd). S.Kerge oli esile toonud, et KMH otsuse peab langetama Keskkonnaministeerium lähtudes kindlatest kriteeriumidest, mis tulenevad seadusest ning märgitud otsuseks ei saanud olla komisjoni kiri 11.10.06.a. nr 12-11/8011 vastavalt KeHJS § 11 lg 8.

Kaebaja ise märkis sellest tulenevalt, et 11.10.06.a. kirjaga saadetud P.Eek seisukohad kirjas 12-11/8011 ei sisalda KMH algatamise otsust. Kaebaja nõudis vajaliku otsuse tegemist, kuid see ei kinnita vastustaja seisukohta, et kaebaja pidi aru saama, et taotluse suhtes oli otsustus vastu võtmata. Sellest arusaamisest ei oleks ka sõltunud midagi, kuivõrd kaebajat huvitas, kaugele on taotluse menetlusega jõutud. Seega nähtub, et kaebaja oli viidud eksitusse ning jääb arusaamatuks, et kuivõrd komisjon koosneb kõrgete teadmiste ja kogemustega spetsialistidest, ei suutnud teha oma tegevus arusaadavamaks ning miks kaebaja pidi korduvalt esitama palveid, anda temale pädev ja selge informatsioon ning esitada ka küsimused, kui need on tekkinud.

Kohus uuris vastustaja kaudu, millest tingitult tehti komisjoni otsus, millest tingitult otsustati KMH läbiviimine 14.12.06.a. ja miks esitati kaebajale eksitavaid vastuseid, kui ta tegi järelpärimisi. Vastustajalt saadud hilisemad selgitused ei veena kohut selles, et kaebaja oleks pidanud aru saama, et keskkonnaminister alles võtab vastu vajaliku otsuse, mistõttu kaebajal võisid tekkida ressursikulutused, kui ta asus otsima KMH eksperti, kes abistaks teda KMH läbiviimisel. Samas nähtub, et kaebaja oli nõudlik ja soovis saada vastustaja otsust ja teate avaldamist, mis oli puudu.

Keskkonnamõju hindamise vajaduse otsustas 13.12.06.a. vastustaja ilmselt siiski kaebaja esitatud nõudel, kuivõrd ühestki e-kirjast ega muust infost ei nähtu, et kaebajat oleks teavitatud, millal ja kuidas asja edasi menetletakse, st ei esitatud infot, et vajalik otsus on alles KMH määramiseks langetamata. Registriväljatrükk dokumendi menetlusprojektist viitab, et 15.10.07.a. arutati, kas KMH aruanne kiita heaks või mitte otsusega või kirjaga; teine märkus on tehtud 26.11.07 sellest, et arutleda tuleb haldusaktis selle üle, et välja tuleb tuua KMH kavandatu tulemused, 05.12.07.a. märkus aga märgib ära, et seda ei ole vaja.

Seejuures oli kaebajale teada, et analoogsetes olukordades vormistakse lahend haldusaktiga, millele on märgitud edasikaebeõigus ja mille vormistab minister, see tingis omakorda kohtukaebuse nõude ümbervormistamise. Seega ei ole täpsemaid andmeid, mis viitaks loa väljastamise otsuse tegemise asjaoludele. Need asjaolud aga samuti ei kinnita otsuse vormistamisel tekkinud objektiivset takistust. Kaebajast ei sõltunud siinkohal enam midagi.

Samas tuleb nõustuda, et kaebajal ei olnud õigustatud ootust, et programm või aruanne leiab kohese heakskiidu, kui seal esineb puudusi. Kuigi kaebaja pidas ja peab vastustaja tegevust tahtlikuks konkurentseelise andmiseks konkurendile WeeRec, ei saa kohus sellist kahtlust kinnitada. Kaebaja väitis, et vastustaja on tegutsenud sihilikult AS WeeRec huve kaitstes kaebaja õigusi rikkuvalt. Kaebaja toob siinkohal läbivalt esile, et WeeRec taotlust menetleti kiirelt ja vastuseks teabenõudele saadud dokumentidest nähtuvalt kulus selleks 54 päeva.

Kaebaja leiab, et AS-ile WeeRec väljastati OJKL ilma KMH algatamata, kes oli kaebaja konkurent. Kaebaja leidis, et avalik võim ei tohi kohelda äriühinguid erinevalt ega esitada neile erinevaid nõudmisi, vastupidiselt tähendab see ebavõrdset kohtlemist ja PS § 12 alusel on see lubamatu. Kohus märgib ära, et ei saa nõustu kaebaja väitega, et vastustaja eelistas konkurenti põhjusel, et ei nõudnud AS-lt WeeRec KMH läbimist. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et AS WeeRec võttis kasutusele liini, mis oli soetatud ettevõttelt, kelle suhtes oli Soomes kontroll läbi viidud.

Vastavalt märkis vastustaja, et Soomes on analoogilisele protsessile omistatud keskkonnaload, mistõttu puudus veelkordselt vajadus hinnata keskkonnamõju. Kuna kaebaja selle väite ümberlükkamiseks omapoolselt tõendeid ei esitanud, tuleb kohtul lugeda saadud informatsioon õigeks. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega ega korda neid. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja oli eksitusse viidud vastustaja tegevusest, kelle ülesandeks oli koordineerida kogu tegevust, hõlmates sinna ka komisjoni tegevuse tulemused ning vastab tõele, et läbiviidud menetlus ei olnud läbipaistev.

Isegi kui vastustaja viitas, et kaebaja peab jätkuvalt vastama mitmetele küsimustele, ei selgitanud see olukorda, kuivõrd kaebaja oli vastanud ja esitanud materjalid, mida ta suutis esitada ning kuidas ta oskas teha järeldusi esitatud kokkuvõtetest, mis küsimusi ei sisaldanud. Kuna vastustaja ise leidis, et nõuandev komisjon oli otsustuse langetanud juba 29.09.06.a., siis saab järeldada, et ministril oli võimalik langetada vajalik otsustus arvates märgitud ajast ning kui seda ei tehtud, tekitas see kaebajas nõutust. Kuna kaebajal oli õigustatult tekkinud probleem ja ta tegi päringuid, et saada selgus vastustaja tegevuses, siis ei saa kaebajale ette heita, kas ta jättis mingid küsimused vastamata või mitte.

Vastustajal olid selged juhised ja tähtajad, millest tuli kinni pidada ja kui neist kinni ei peetud, ei saanud kaebaja paremini orienteeruda tekkinud olukorras või teha neid toiminguid, mida sai teha vaid vastustaja. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja kaebajat kutsuda mitmel korral nõupidamistele, kui nõuandvale organile oli saanud varakult selgeks, et KMH algatamine on vältimatu. 11.10.06.a. kirjas oli ära toodud vajadus KMH läbiviimiseks, otsustus tehti aga 13.12.06.a., seejuures ministeeriumi ametnik kinnitas, et tal ei ole kaebajale nõudeid.

HMS § 5 lg 4 ja § 41, Vabariigi Valitsuse määruse nr 121 § 1 lg 4 põhimõtete täitmiseks tuli määruse lg 3 alusel otsustada, kas taotlus on vastavuses seaduse nõuetega, kui ta seda ei ole, siis määrata puuduste kõrvaldamise tähtaeg ja teavitada sellest kaebajat 7 päeva jooksul puuduste avastamisest. Määruse § 2 kohustas teavitama kaebajat litsentsi andmise menetluse algatamisest, milleks on teate avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded. Määruse § 2 nõudest tulenevalt pidi vastustaja ära määrama, millal ta luges, et taotlus vastab nõuetele, selle pidi tuvastama.

Vastustaja ei olnud senimaani märkinud, millal või millise toimingu või aktiga ta selle tuvastuse teostas, vastupidiselt väitis, et nõuded jäidki pikaks perioodiks täitmata, selline pikk viivitus ilmselgelt eksitas kaebajat. 07.09.06.a. toimus komisjoni koosolek ja kaebaja vastas komisjonile, kuid selleks ajaks oli 22.08.06.a. teade avaldatud, mistõttu ei saanudki kaebaja kahtlustada, et tema taotluse suhtes pole võetud vastu menetlusse määramise otsustust ning ta ilmselgelt Usaldas väljastatud komisjoni teavet, et KMH määramine on otsustatud.

Vastustaja viis ta läbi menetluse ja andis sõnaõiguse ka WeeRec esindajale, kes on 05.09.06.a. esitanud oma tähelepanekud e-postiga (tlk 305 II kd). Selle kirja familiaarsus võis kaebajas tekitada kummastust ning siit ka kahtlused, et WeeRec oli eelistatud seisundis. Kohtuistungil selgus, et ka WeeRec taotluse suhtes oli võimalik esitada küsimusi, teha ettepanekuid, millega asetusid ettevõtjad võrdsesse olukorda. Avatud menetluse kohustuse puudumise korral peab haldusorgan vastava võimaluse kasutamise üle otsustama kaalutlusõiguse alusel ja see peab olema vajalik ning ei tohi kahjustada menetlusosaliste huve.

Ametlikes Teadannetes märgitakse 22.08.06.a., et isikutel, kellele kaebaja taotlus võib põhjustada varalist kahju või kahjustada muul viisil nende huve, on õigus esitada litsentsi andjale –keskkonnaministrileomapoolseid kirjalikke seisukohti või nõuda enda ärakuulamist. Vastustaja andis võimaluse WeeRec-ile esitada kirjalikud seisukohad ja tema esindaja kuulati ära ka komisjoni tegevuses, millest järeldub, et WeeRec sai võimaluse avaldada arvamust KMH algatamise vajalikkuse suhtes, muudes küsimustes temalt ei saanud seisukohti oodata.

WeeRec oli ka ainus, kes esitas oma seisukohad ja vastustaja käsitles teda huvitatud isikuna, kuna ta oli taotlenud tegevusluba samas tegevusvallas.AS WeeRec oli kirjalikult saanud seisukohad esitada 05.06.08.a. ja komisjoni istungil 07.09.06.a. ja vastavalt protokollile tlk 108 p 5 pidi kaebaja andma vastused järgmiseks komisjoni istungiks. Vastustaja märgib oma vastuses tlk 97, et 10.09.06.a. oli kaebaja esitanud oma vastused peamiselt AS WeeRec seisukohtadele. Kuivõrd avatud menetlus tulenes õigusnormist, siis ei saa antud juhul väita, et AS WeeRec kaasamine põhjustas menetluse pikenemise.

Toimiku materjalidest nähtub, et hilisemates menetlustes lisaks AS WeeRec küsimustele oli formuleerinud oma seisukohad ka komsjoni liige. Isegi kui AS WeeRec oleks jäetud kaasamata, oli avalikkusel juurdepääs erinevatele toimingutele tulenevalt õigusnormist ning vastustajal oli kohustus jälgida, et neid tähtaegu ei ületataks, mille kestel tuli esitada küsimused ning kaebajal anda vastused.

Kohus juba leidis, et kaebaja pretensioon litsentsi hiliseks väljastamiseks komisjoni poolt tehtud otsusest ajas teda segadusse, mistõttu ta tegi rida pöördumisi, mis ei olnud tema kohustuseks ja ilmselgelt raiskas kaebaja ressursse. 19.10.07.a. kiitis vastustaja kirjaga 13-3-3/13072-7 heaks keskkonnamõju hindamise aruande ja 29.10.07.a. toimus komisjoni koosolek, kus otsustati teha vastustajale ettepanek anda kaebuse esitajale OJKL. Kaebaja tuletas mitmel korral meelde, et litsentsi ei väljastatud ja ta küsis e-kirjadega 10.12.07.a. P.Eekilt ning J.Taveterilt selgitusi. 14.12.07.a. saatis ta kirja e-postiga minister J.Tamkivile ja abiministrile R.Annusele. Kaebaja neile kirjadele vastuseid ei saanud. Määruse nr 121 § 5 lg 2 kohaselt saadetakse teade litsentsi andmisest ning väljastamise kuupäev ja ettepanek litsentsi väljastamise viisi ja koha kohta posti teel taotlejale 3 tööpäeva jooksul pärast litsentsi andmise otsustamist. Litsentsi andmisest keeldumise käskkiri saadetakse taotlejale posti teel 3 tp jooksul pärast litsentsi andmisest keeldumist. Kohus eelnevalt juba märkis, et ka see viivitus võis kaebajas tekitada arusaamatust, samas aga kahtlust, et teda püütakse võrreldes AS-ga WeeRec hoida eemal turust ning halvendada veelgi tema positsioone. Kaebaja ka uuris välja andmebaasi väljatrükist, et lõpliku otsuse projekti koostamiseni kulus tema taotluse lahendamisel 1 kuu, so kuni 23.11.07.a., see vastab kohtule esitatud toimiku II kd lk 1- 5 andmetele. Seega tuli kohtul nõustuda kaebajaga, et selleks ajaks oli mahukas dokument leidnud projekti kujul esitluse ja et 26.11.07 ja 05.12.07.a. on õigusosakonna töötaja teinud oma märkused, mis kinnitab, et käskkirja vormistamine siiski aastavahetusse ei jäänud. Ka ei vastanud tõele selgitus, et kuna viseerijate ring oli lai, siis võttis kooskõlastamine aega. Tegelikult nähtus, et viseerimine toimus siiski peale projekti esitamist, millise täpset aega ei saa määrata, kuna projekti esitamise aeg peale õigusosakonna märkusi ei nähtu, lühikese aja, so 1-2 päeva, kuna kooskõlastused saadi 07-08.01.08.a. Kohus nõustus kaebajaga, et juba antud perioodil kulus liialt palju aega käskkirja viseerimisele, kuna põhiosas sai projekt valmis 26.11.07- 05.12.07.a, so ajal, mil õigusosakond sai teha oma märkused, seega ei põhjenda otsuse hilist väljaandmist selgitus, et otsus/ selle projekt tuli koostada mahukate dokumentide alusel.

Kuigi kohus on eelnevalt juba seda kõike analüüsinud, kontrollis kohus üle, kas mingis etapis on võimalik esile tuua ja kinnitada kaebaja kahtlusi, et tegutseti AS WeeRec huvides ja teadlikult kaebaja huvide vastaselt. Samas kontrollis kohus vastustaja väidet, et kaebaja tegevus põhjustas menetluses viivitusi. Kohus ei tuvastanud kaebaja tegevuses viivitust ning nõustub kaebaja esindaja esitatud seisukohtadega neid üksikasjaliselt kordamata.

Kohus leiab, et tavapärase nn halduskohtu uurimisprintsiipide rakendamisega ei ole võimalik tuvastada tahtlikku vastustaja tegutsemist AS WeeRec huvides. Sisusliselt nähtub, et kaebajal on korruptsioonikahtlus, kuid vastava kahtluse korral tuleb kaebajal esitada seaduses ettenähtud korras taotlused pädevale organile. Kohus nõustub kaebajaga, et isegi kui vastustaja ei mõistnud koordineerimatust tegevusest komisjoni ja otsustaja vahel, et kaebaja vajab selgitusi ja soovib teada, kuidas kavatsetakse läbi viia OJKL taotluse menetlus, pidi vastustaja kasvõi HMS § 36 raames täitma selgituskohustust, mida ta ei teinud isegi arvukate e-meilide alusel, jättes need vastamata. HMS § 5 punktid 2 ja 4 sätestavad, et haldusmenetlus viiakse läbi võimalikult lihtsalt vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, ning et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kohus nõustub kaebajaga, et õiguspärane saab olla vaid vajalik viivitus. Isiku õigust mõistliku aja jooksul läbiviidavale haldusmenetlusele on rõhutanud ka RKPJK 17.02.2003. a lahendis nr 3-4-1- 1-03 (punktid 14, 15). PS §-i 14 kohaselt on hea halduse elemendiks haldusmenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul. Kaebaja on õigustatult viidanud, et taotluse lahendamisel tekkiv viivitus riivab ühtlasi ettevõtlusvabadust. Veel märkis kaebaja, et vastustaja püüdis keskkonnamõju hindamist algatada ebapädeva organi poolt, kuna 11.10.06.a. kirjaga nr 12-11/8011 litsentsikomisjon teatas kaebajale, et ta on algatanud 26.09.06.a. KMH. Kohus nõustus juba eelnevalt kaebajaga, et komisjon võib teha ettepaneku algatamiseks, kuid ise sellist otsust teha ei saa, kuna KeHJS § 11 lg 2 alusel saab selle algatada keskkonnaminister, sellepärast hindaski kohus tegevust arvestades tema toimingutega.

9) Viivituse küsimus

Kuivõrd KMH määramist kohus õigusvastaseks ei tunnistanud, siis automaatselt selle läbiviimise aega ei saa viivituseks arvestada. Kohus leiab, et Määruses märgitud tähtaeg taotluse lahendamiseks, so 3 kuud, ei ole antud tähendusega, mis kinnitaks, et igasugune tähtaja ületamine oleks rikkumine. Samas ei saa ka järeldada, et kui menetlustoimingud sai teha varasemalt ning need ka olid tehtud varasemalt, et siis saaks mingil ajahetkel jätta menetlus seisma nii, et vajalikku otsust enne 3 kuulist tähtaega ei vormistata. Selle tõttu kohus leiab, et enne KMH määramist oli võimalik vältida viivitust, mis tekkis perioodil 11.10.06 kuni 13.12.06.a., kuivõrd taotlus oli menetlusse võetud ning nõuandev komisjon oli piisavalt saanud selgust KMH vajalikkuses. Minister võttis otsuse vastu aga alles 13.12.06.a. seejuures oli minister saatnud eraldi kirja veel ka 22.11.06.a. Kohus leiab, et see ei vasta haldusmenetluse läbiviimise efektiivsuse nõudele ja kuivõrd vastustaja märkis, et ta juhindus HMS põhimõtetest, siis kohtu arvates sisuline otsus oli langetatud, mida kinnitavad ka eksitavad teated. Vastustaja sai teha vajaliku otsuse, mille ta vormistas 13.12.06.a., vähemalt 1 kuu jooksul arvates 11.10.06.a., so hiljemalt 11.11.06.a., kuid tegi selle alles 13.12.06.a.; edasi tekkis viivitus programmi heakskiitmisel 7 päeva, ka see tõi kaasa viivituse ja oleks võimaldanud menetlust kiirendada ja puudus põhjus, et lahendada asja kauem. Pikem viivitus tekkis siis, kui OJKL otsustati välja anda. Komisjoni istung toimus 29.10.07, kuid selleks ajaks oli 19.10.07.a. kiitnud vastustaja KMH aruande heaks. 07.01.08 anti aga alles välja vajalik otsus, so käskkiri nr 30. Kuivõrd 19.10.07.a. oli vastustajale selgunud, et KMH aruanne on sobilik, ta ka kiitis selle heaks, siis kuu aja jooksul oli võimalik välja anda vajalik otsus, so hiljemalt 19.11.07.a. Kohus leiab, et vastustajal oli võimalus anda välja otsus varasemalt ja kaebaja oleks saanud asuda tegutsema. Kohus nõustub kaebajaga, et loa väljastamine oli võimalik märgitud lahendamiseks vajalikku aega arvestades varasemalt, so viivituseta.

10) Menetluskulud

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lõigete 1 ja 5 kohaselt mõistab kohus menetlusosalise esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide alusel välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebuse esitaja poolt on kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt kaebuse esitaja kantud menetluskulusid esindajale 81 506. 50 krooni ulatuses ja tasutud on riigilõiv 80 krooni. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja ei pidanud arusaavaks 18.08.08.a. istungi ajale kulunud aega 7 h, kuivõrd eelnevalt on juba tutvutud 4 h vastustaja vastusega. Kohus leiab, et iseenesest ei ole antud asjas välistatud, et kaebajal tuli pidevalt positsioone üle kaaluda, kuivõrd vastustaja tegevuse loataotluse menetluses oli ebaselge ning ka kohtumenetluses oli esitatud istungite käigus, kirjaliku vastulause käigus vastuolulisi ja eksitavaid selgitusi, mistõttu nende pinnalt lõpliku seisukoha kujundamine muutus ajas ja nõudis uut ettevalmistust. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, samuti vaidluse keerukust hinnates, võrreldes teist sama liiki kaebuses esitatud kohtkulunõuet (AS Steri kaebus haldusasjas nr 3-07-241), et põhjendatud menetluskuluks oleks 50 000 krooni. Kuna kohus rahuldab kaebaja ühe nõude ja jätab rahuldamata nõude tunnistada KMH määramine õigusvastaseks, siis mõistab kohus välja vastustajalt 25 000 kr ja tasutud riigilõivu 80 krooni.

Karin Kalmiste Kohtunik