3-07-1108/48 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1108 Haldusasi

Mari-Liis Pihla kaebus Harju Maakohtu kohtudirektori 3. mai 2007. a käskkirja nr 10- 3/193 tühistamiseks ja tööle ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks; kohtu esimehe Helve Särgava toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. mai 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Mari-Liis Pihla Vastustaja Harju Maakohus

RESOLUTSIOON

Jätta Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-07-1108 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebaja esitas 3. mail 2007. a kohtudirektorile avalduse, milles palus ennast alates järgnevast päevast töölt vabastada. Harju Maakohtu kohtudirektori 3. mai 2007. a käskkirjaga nr 10-3/193 vabastati Mari- Liis Pihla Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 114 lõike 1 ja Puhkuseseaduse §-i 25 alusel alates 4. maist 2007. a teenistusest ning talle maksti kasutamata puhkuse eest 21 kalendripäeva ulatuses hüvitist. Ilmse ebatäpsuse tõttu käskkirjas muudeti Harju Maakohtu

3-07-1108

2(6) kohtudirektori 03. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 10-3/447 kohtudirektori 03. mai 2007. a käskkirja nr 10-3/193 punkti 1 ATS § 114 lõike 1 ja § 132 lg 2 punkti 3 alusel järgnevalt: „1. Vabastan teenistusest nooremreferent Mari-Liis Pihla alates 04.05.2007“.

Mari-Liis Pihla esitas 30. mail 2007. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr 10-3/193 tühistamist, tema tööle ennistamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu summas 7150 krooni väljamõistmist. Kaebaja väitel ei tulnud töölt vabastamise algatus mitte temalt endalt, vaid Harju Maakohtu esimehelt kohtunik Helve Särgavalt. Kaebaja ei ole kirjutanud vabatahtlikult töölt vabastamise avaldust ja on vallandatud temale teadmata põhjusel. Talle ei ole määratud distsiplinaarkaristust, teda ei ole karistatud ei haldusega kriminaalkorras. Kaebaja on seisukohal, et tema töölt vallandamisega on rikutud tema õigust tööle ja saamata jäänud puhkusele. Vaidlusalune käskkiri on ka oma sisult vale, kuna kaebaja on vabastatud kui kriminaalhooldusametnik, kuid kaebaja nimetatud ametis töötanud ei ole. Tartu mnt kohtumaja juht Sirje Õunpuu kutsus 3. mail 2007. a kaebaja telefoni teel oma kabinetti. Kaebajal hakkas hirm ning ta teavitas sellest läbi arvuti suhtlusprogrammi kohtumaja juhi sekretäri Liidi Auksmanni. Kaebajale tuli esimesele korrusele järele kohtudirektor Rein Talvik, kes saatis ta teisele korrusele kohtumaja juhi kabinetti. Kohtumaja juhi kabinetis istus laua ääres kohtunik H. Särgava ja ukse kõrval seisis R. Talvik, kes ulatas talle kirjutusvahendi ja paberi. Kaebaja pidi taluma kohtunik H. Särgava ja kohtudirektori poolset alandavat kohtlemist. Kabinetis viibinud isikute surveavaldusel kirjutas kaebaja lahkumisavalduse. Kaebaja ei oleks avaldust vabatahtlikult kohtumaja juhi kabinetis kirjutanud, samuti ei oleks ta seda teinud enne korralisele puhkusele minekut (puhkused 2007. aastal 4. juuni–

15. juuni; 2. juuli–13. juuli ja 21. august–31. august). Lähtudes varasemat praktikast, oleks kaebaja omaalgatuslikult lahkudes teisele nooremreferendile sellest rääkinud ja pooleliolevad tööülesanded üleandnud. Kordnik Enno Urile anti kohustus võtta aega, et kaebaja kiirelt kohtumajast lahkuks. Kaebaja vallandamise põhjus tuleneb 2006. aastal Indrek Väriku poolt H. Särgavale esitatud kaebusest, millele H. Särgava ka vastas. Et raskesse majanduslikku olukorda sattudes oleks kaebajal võimalik tulevikus taotleda kahju hüvitamist, peab kohus tuvastama

H. Särgava toimingute õigusvastasuse. Kaebaja ei ole ametnik avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 6 lõike 1 mõistes, kuna teda ei ole nooremreferendi ametikohale nimetatud, Ta ei ole andnud kirjalikku ametivannet. Seega ei saa teda ATS § 114 lõike 1 alusel töölt vabastada.

Vastustaja Harju Maakohus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et Harju Maakohtu kohtudirektori 3. mai 2007. a käskkirjas nr 10-3/193 on ekslikult kaebaja ametinimetuseks märgitud kriminaalhooldusametnik, kuid vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele. Ülalnimetatud ebatäpsus on parandatud Harju Maakohtu kohtudirektori 3. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 10-3/447. Kaebaja on alates 18. novembrist 1996. a Harju Maakohtu esimehe 18. novembri 1996. a käskkirjaga nr I-4/6-33 ametisse nimetatud istungisekretärina. Alates 24. märtsist 1997. a on kaebaja üle viidud sekretär-asjaajaja ametikohale ning 1. veebruarist 2004. a on ametikoha nimetus muudetud nooremreferendiks. Seega on kaebaja ametnik ATS § 6 lõike

1 mõistes. Ka on olemas kaebaja tööraamatus kanne viitega Harju Maakohtu haldusdirektori 17. veebruari 2004. a käskkirjale nr 6-3/6, et tema ametinimetus on muudetud nooremreferendiks. Kaebaja teenistuslehelt nähtuvalt on kaebaja allkirjastanud ametivande 21. novembril 1996. a.

3-07-1108

3(6) Puudub alus kahelda kaebaja soovis töölt lahkuda, kuna viimane kirjutas vastavasisulise avalduse. Kaebaja väide, et temale ei öeldud töölt vabastamise põhjust, on alusetu, kuna kaebaja soovis töölt lahkuda omal soovil. Kaebaja väited tema teenistusest vabastamise kohta H. Särgava algatusel on paljasõnalised. 2006. a kodanike kaebuste ja ettepanekute registreerimise raamatus puudub kohtu esimehe abi andmetel kanne kirja kohta, mis oleks saadetud kohtu esimehele I. Väriku poolt ning millele oleks H. Särgava vastanud.

Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. ATS § 114 lõike 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus. Sama sätte lõike 3 alusel saab teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest ametnik loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. Kaebuse esitaja ei ole avaldanud soovi loobuda oma avaldusest. Vastavalt ATS § 114 lõikele 4 vabastatakse ametnik avalduses märgitud päevast arvates. Seega võis kaebaja teenistusest vabastada avalduses märgitud kuupäevast, ehk juba 3. maist 2007. a. Tööandja otsustas kaebaja teenistusest vabastada avalduse esitamisele järgnevast päevast, ehk alates 4. maist 2007. a, et kaebaja saaks viimasel tööpäeval lõpetada oma tööasjad ning need üle anda. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (ERIK) andmetel suleti kaebaja konto ja juurdepääsud 3. mail 2007. a kell 16.38. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja oli teadlik, miks ta 3. mail 2007. a kutsuti kohtumaja juhi kabinetti vestlusele. Juhul, kui kaebajale oli arusaamatu kabinetti kutsumise põhjus, oli tal võimalus seal välja selgitada, milles kokkusaamine seisnes. Ebausutav on olukord, kus isik temale selgusetu vestlusele kutsumise korral kirjutab lahkumisavalduse asjaolusid välja selgitamata. Kaebaja on täiskasvanud teovõimeline isik, kes saab adekvaatselt aru temaga toimuvast ning on võimeline õigesti hindama hetkesituatsiooni. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja käitus kabinetis rahulikult — ei olnud närvis, ei läinud endast välja, samuti ei küsinud midagi. Igasuguse konflikti suhtes kabinetis viibivate isikute vahel tõendid puuduvad. Kohus on tunnistajate ütlustega tuvastanud, et kaebaja oli teadlik, et talle anti valida kas kirjutada omakäeline lahkumisavaldus või alustatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlus. Keegi kaebajat vägisi kinni ei hoidnud ning kaebajalt ei võetud võimalust kabinetist lahkuda. Kabinetis kaebaja täpsustavaid küsimusi ei esitanud, vaid kirjutas omakäelise lahkumisavalduse. Kaebaja väidab, et tema teenistusest vabastamise algatajaks oli H. Särgava, kelle toimingu õigusvastasust taotleb kaebaja tuvastada. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas tuvastanud

H. Särgava käitumises õigusvastasuse tunnuseid kaebaja vabastamisel teenistusest omal soovil ning sellest tulenevalt puudub kaebajal ka põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa hinnata vaidlustatud toimingust eraldiseisvalt. HKMS § 7 lõike 1 teine lause sätestab, et kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Pelgalt isiku huvi tulevikus kahjunõude esitamiseks ei ole piisav argument lugeda see põhjendatud huviks. Kaebaja ei vabastatud teenistusest distsiplinaarkorras tööandja algatusel, vaid ametniku enda algatusel vastavalt ATS § 114 lõikele 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, samuti mõista vastustajalt välja riigiõigusabi tasu 9 912 krooni.

3-07-1108

4(6) Kohus on ekslikult leidnud, et kaebuse esitaja ei ole avaldanud soovi loobuda oma 3. mail 2007. a koostatud avaldusest. Apellant on 31. oktoobril 2007. a esitanud avalduse lahkumisavalduse tagastamiseks, kuid sai sellele eitava vastuse. Tallinna Halduskohtule apellant nimetatud tõendeid ei esitanud, kuna pidas viimaseid tähtsusetuteks. Halduskohus on jõudnud valele järeldusele, nagu kaebajat võis teenistusest vabastada juba

3. mail. 2007. a. Kuigi Harju Maakohtu juhtkond tahtis M.-L. Pihlat karistada ja jätta ta ilma ka 3. mai 2007. a päevapalgast, jõudsid pooled kokkuleppele, et apellant lahkub töölt

4. mail 2007. a. Seejuures jäi apellandile arusaamatuks, kas lahkumiskuupäeva loetakse tööpäevaks või mitte. Kohus on põhjendamatult jätnud hindamata ja märkimata Sirje Õunpuu väite, et kaebaja kohta oli otsus töölt vabastamiseks tehtud juba enne apellandi poolse lahkumisavalduse kirjutamist. Kohus ei ole andnud hinnangut S. Õunpuu valeütluste kohta ning on lugenud tunnistaja väite, nagu kaebaja oleks Indrek Värikut ahistanud, ekslikult tõendiks. Nimelt kuulis S. Õunpuu ahistamise kohta suuliselt Ly Repnault, kes sai sellesisulise tõendamata informatsiooni I. Värikult. Kuna väide ahistamise kohta on kuulujutt, ei saa seda lugeda HKMS mõistes tõendiks. Ka ei ole kohus järginud tunnistaja ülekuulamise korda ega välja selgitanud, mida S. Õunpuu peab silmas ahistamise kui üldise ja segase mõiste all. Apellandi kohta ei ole esitatud ühtegi kirjalikku kaebust. Kuigi apellanti ei karistatud distsiplinaarkaristusega, kohaldati apellandile sundtoomist ning sunniti ebameeldivas ja vaenulikus õhkkonnas kirjutama lahkumisavaldust. S. Õunpuu on oma tunnistuses väitnud end lootvat, et hirm tema ees mõjutab apellandi käitumist. Apellandile jääb arusaamatuks, miks on Harju Maakohtu kohtudirektor väljastanud peale

3. mai 2007. a käskkirja nr 10-3/193 veel 3. oktoobril 2007. a teise käskkirja nr 10-3/447. Apellant on seisukohal, et ühe sõna muutmiseks käskkirjas ei saa parandusdokumenti pidada käskkirjaks. Inimese ametist vabastamiseks tehakse üks käskkiri. Kui isik ei ole enam ametnik, ei saa tema kohta ka käskkirju teha, sest isikut ei saa ATS § 114 lõike 1 alusel tagasiulatuvalt käskkirjaga vabastada. Vastupidisel juhul tuleks vahepealsete kuude eest maksta töötasu. Kaebajale jääb arusaamatuks, et kui 4. mai 2007. a käskkirja aluseks on apellandi poolt kirjutatud avaldus, siis mis on 3. oktoobri 2007. a käskkirja aluseks. Kaebaja esindaja on eksinud taotletud teenistusest sunnitud puudutud aja eest töötasu summas. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, lastes selle välja arvestada HKMS § 26 lõike 3 alusel vastustajal.

Vastustaja palub Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata. Apellandi poolt esitatud taotlust enda 3. mai 2007. a avalduse tagastamiseks ei saa käsitleda lahkumissoovist taganemisena, kuivõrd see on esitatud 31. oktoobril 2007. a, mis on peaaegu 6 kuud peale lahkumisavalduse esitamist. Apellant on palunud end töölt vabastada alates 4. maist 2007. a. ATS § 114 lõikest 3 tulenev võimalus on mõeldav ainult juhtudel, kus ametnikule kohaldatakse 30-päevast etteteatamistähtaega, mille kestel isik võib ümber mõelda, mitte pool aastat hiljem vastavasisulisest avaldusest loobumiseks. Kuna apellant on oma avalduses palunud end vabastada avalduse koostamisele järgmisel päeval, on kohus lähtuvalt ATS 114 lõikest 4 leidnud õigesti, et viimaseks tööpäevaks pidi olema avalduse kirjutamise kuupäev. Nimetatud kuupäeva eest on apellandile makstud ka töötasu. Apellandi väide, nagu tema puhul oleks rakendatud sundtoomist, ei vasta tõele. Mari-Liis Pihla vabastamist käsitlev 3. mai 2007. a käskkiri on koostatud ATS § 114 lõike

1 ja § 132 lg 2 punkti 3 alusel, kuid selles on ekslikult märgitud apellandi ametinimetuseks kriminaalhooldusametnik. See viga parandat1 3. oktoobri 2007. a käskkirjaga. Seega on halduskohus oma otsuses selgelt viidanud põhjustele, miks on apellant teenistusest vabastatud. Apellandi töötasu summas ei ole eksitud.

3-07-1108

5(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi väitel on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et apellant esitas 31. novembril 2007. a Harju Maakohtule taotluse, milles palus tagastada tema poolt 3. mail 2007. a kirjutatud avalduse. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud taotluse esitamine ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuivõrd nimetatud taotlus on esitatud Harju Maakohtule peaaegu kuus kuud peale lahkumisavalduse kirjutamist ja apellandi töölt lahkumist.

ATS § 114 lõikest 3 tulenev loobumisvõimaluse puhul on seaduseandja pidanud silmas juhtumeid, kus sama paragrahvi lõigetest 2 ja 21 tulenevalt kohaldatakse ametnikule etteteatamisperioodi. Tulenevalt õigusrahu printsiibist peale töölt vabastamise tähtaja saabumist ATS § 114 lõikest 4 tulenevat õigust enam kasutada ei saa. Materjalidest tulenevalt ei ole kaebaja avaldanud soovi õigeaegselt oma avaldusest loobuda. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väitega, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna teenistusest vabastamise avalduses on ainsa konkreetse kuupäevana märgitud avalduse koostamise kuupäev, siis võis kaebaja teenistusest vabastada juba 3. maist 2007. a.

Apellandi avalduses oli sündmuseks märgitud „alates homsest“ ehk avalduse kirjutamisele järgnenud päevast. Seega tuleb järeldada, et apellant palus ennast töölt vabastada alates 4. maist 2007. a. Vastavalt ATS § 114 lõike 4 sõnastusele „vabastatakse märgitud kuupäevast alates“ tuleb apellandi viimaseks tööpäevaks lugeda 3. mai 2007. a. Harju Maakohtu kohtudirektori 3. mai 2007. a käskkirja nr 10-3/193 alusel vabastati apellant töölt alates 4. maist 2007. a ja ERIK andmetel suleti apellandi konto ja juurdepääsud 3. mai 2007. a. tööpäeva lõpus.

Sellest tulenevalt on vastustaja menetlenud apellandi taotlust õiguspäraselt. Apellant on leidnud, et tema töölt vabastamine ei toimunud ATS § 114 lõike 1 alusel töötaja soovil, mida tõendab ka 29. veebruaril 2008. a Sirje Õunpuu poolt antud tunnistus. Nimetatud seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Sirje Õunpuu selgituste kohaselt olid nad tõesti jõudnud seisukohale, et apellant on usalduse kaotanud ning peaks seetõttu töölt lahkuma. Samas on S. Õunpuu korduvalt tunnistuses rõhutanud, et apellandile anti võimalus valida, kas ta kirjutab ise avalduse lahkumiseks või algatatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlus.

Nimetatud menetluse eelduseks on kahtlus, et menetlusalune isik võib olla toime pannud mõne ATS §-st 84 tuleneva süüteo. Kui menetlusest nähtub, et isik on süütu, taastub tema suhtes usaldus. Distsiplinaarsüüteo tuvastamisel aga ei järgne isikule kohest teenistusest vabastamist, vaid karistus valitakse tulenevalt süüteo tõsidusest ATS §-st 85 lähtudes. Käesolevas asjas ei ole apellandi suhtes alustatud distsiplinaarmenetlust ega määratud distsiplinaarkaristust. Seega ei ole olulised S. Õunpuu ega H. Särgava motiivid, miks nad oleksid soovinud alustada distsiplinaarmenetlust.

Käesolevas asjas on oluline üksnes asjaolu, kas apellant esitas teenistusest vabastamise avalduse oma vabal tahtel või sunniti teda selleks, st avaldati temale survet avalduse kirjutamiseks. Väited apellandi sundtoomise kohta kohtumaja juhi kabinetti ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole apellant põhistanud, milles seisnes temale avalduse kirjutamiseks sunni avaldamine. Tunnistajate selgitustest nähtuvalt kabinetis viibivate isikute vahel mingit konflikti ei olnud, samuti ei olnud kaebaja kabinetis viibides närviline. Materjalidest nähtuvalt tegi apellant oma kaalutlusotsustuse siseveendumusele tuginedes, soovides vältida distsiplinaarmenetlust.

Ta otsustas ametist lahkuda omal soovil, kirjutades selleks omakäelise avalduse.

3-07-1108

6(6) Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kuna peale 4. mail 2007. a koostatud käskkirja koostati 3. oktoobril 2007. a uus käskiri, tuleks temale tagasiulatuvalt palka maksta. Teenistusest vabastamise vormistamine on reguleeritud ATS § 132. Nimetatud sätte lg 2 punkti 3 alusel peab teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka ametikoha nimetust, millelt ametnik vabastatakse. 3. mai 2007. a käskkirjas nr 10-3/193 oli ametinimetuseks märgitud ekslikult kriminaalhooldusametnik. Samas oli nii kaebajale kui ka vastustajale arusaadav nimetatud käskkirja mõte ning eelnimetatud rikkumine ei mõjuta käskkirja sisu. Seega tulenevalt haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 59 mõttest on käskkiri olenemata vormiveast kehtiv. Ilmse ebatäpsuse parandamine haldusaktis on sätestatud HMS §-is 59. Nimetatud sätte alusel parandab haldusorgan seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Nimetatud sättest tulenevalt on haldusaktis ebatäpsuse parandamine vormivaba, seega ei ole Harju Maakohtu kohtudirektor, parandades varasema käskkirja 3. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 10-3/447, käskkirja parandamiskorda rikkunud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka menetluskulud tulenevalt HKMS § 92 lõikest 1 kaebaja enda kanda.

Silvia Truman Lauri Madise Viive Ligi