2-08-16230/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-08-16230

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Kohtuotsuse tegemise aeg

28. oktoober 2008

Tsiviilasi

A.A. hagi A.P. vastu 9750 krooni nõudes ja A.P.

vastuhagi A.A. vastu müügilepingust taganemise ja

12049 krooni nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja ja vastuhagi kostja: A.A. ,

Hageja ja vastuhagi kostja esindaja: vandeadvokaat

Kaspar Lind, IMG AB, asuk Tartu mnt 2, Tallinn

10145

Kostja ja vastuhagi hageja: A.P.,

Kostja ja vastuhagi hageja esindaja: Peeter Kruus,

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada. Välja mõista A.P. 9750 ( üheksa tuhat seitsesada viiskümmend) krooni

A.A. kasuks.

2. Vastuhagi jätta rahuldamata.

3. Poolte menetluskulud jätta A.P. kanda.

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD

Pooled sõlmisid 4. juulil 2007. a sõiduauto Volkswagen Vento (ehitusaasta 1993) müügilepingu,

mille kohaselt hageja müüs kostjale sõiduki hinnaga 19 000 krooni. Lepingu p 1 kohaselt

kohustus kostja tasuma sõiduki eest osamaksetena, kokku 8 osamakset igakuiselt 10. kuupäevaks

(viimane tasumine pidi toimuma 10. märtsil 2008. a. Kostja on tasunud koheselt 6000 krooni

esimese maksena ja vastavalt lepingule veel kaks osamakset. Kokku on kostja tasunud hagejale

9250 krooni.

22. jaanuaril 2008. a taganes kostja lepingust.

HAGEJA NÕUE

Hageja leiab, et lepingust taganemine on õigusvastane ja palub kostjalt välja mõista lepingu järgi

tasumata ostuhinna 9750 krooni. Kostja ostis kasutatud auto, mille mittevastavus lepingule ei saa

ilmneda pool aastat hiljem. Enam pole võimalik kontrollida, kas puudused on tekkinud sõiduauto

kasutamisest kostja poolt või olid need olemas juba müügi ajal. Kostjal oli võimalus autoga

tutvuda müügi ajal. VÕS § 118 lg 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse

lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul, kui ta sai teada või

pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest. Hagi on esitatud VÕS § 76 lg 1 ja § 208 lg 1

alusel. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA SEISUKOHT (tl 18)

Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei olnud teadlik lepingu sõlmimisel, et kasutatud sõiduautol

ilmnenud puudused ei võimaldanudki seda kasutusele võtta. Tulenevalt tarbijaõiguse

üldpõhimõttest on esmatähtis, et kasutatud asi oleks asja sihipärasel kasutamisel ohutu. 17.

jaanuari 2008. a sõiduauto ülevaatuse akt ja ohutustest tõendavad, et sõiduki tehniline seisukord

ei vastanud ohutusnõuetele ning sõiduauto kasutamine ei olnud võimalik.

VASTUHAGI (lk 35-36)

Kostja esitas 25. juulil 2008. a vastuhagi müügilepingust taganemise ja 12049 krooni nõudes.

Sõiduauto ei vastanud lepingutingimustele. Müüja kinnitas auto täielikku komplektsust,

kasutuskõlblikkust ja vastavust müügilepingu tingimustele, kuid sõiduki hilisema ülevaatuse

käigus ilmnesid niivõrd olulised puudused, mis ei võimalda sõiduautot kasutada. Vahetult pärast

auto ostmist avastas vastuhagi hageja, et käigud ragisevad, kolmandal päeval pärast ostu ütles

üles bensiinipump ning järgmisel päeval avastas poeg, et autol puuduvad suunatuled. Ohtlik

olukord tekkis siis, kui mootori padi koos käigukastiga murdusid auto tagurdamisel ning mootor

nihkus auto salongi poole. Kolme kuu jooksul, mil autol oli kehtiv liikluskindlustus, oli auto

rohkem remondis kui sõitis. Vastuhagi hageja informeeris müüjat tekkinud olukorrast telefoni

teel, samuti palus müüjal auto tagasi võtta ning keeldus ülejäänud lepingujärgselt tasumisele

kuuluvat müügihinda tasumast. Kuna müüja telefoni enam vastu ei võtnud, siis püüdis vastuhagi

hageja saada ühendust kirja teel, mis oli samuti problemaatiline, kuna müüja ei võtnud kirju

vastu. 17. jaanuari 2008. a sõiduki ülevaatuse akt ja ohutustest ning 7. juuli 2008. a tehtud ost-

müügi kontrolli kokkuvõte tõendavad, et ostetud sõiduauto ei ole sõiduvõimeline ja on ohtlik

liikluses, mida saabki lugeda oluliseks puuduseks ja mis ei võimalda autoga sõita

(sihtotstarbeliselt kasutada). Müüja teadis või pidi teadma auto lepingutingimustele

mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest, kuid ei avaldanud seda ostjale. VÕS § 219

sätestatud asja ülevaatamise kohustus vastuhagi hagejale kui tarbijale ei laiene. Tarbijale müüdi

sõiduauto, millel olid varjatud puudused, mida ostja-tarbija auto vastuvõtmisel ei avastanud.

Tarbijale müügi puhul eeldatakse, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse

eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

lepiti kokku varasemaks ajaks. Tarbijale müügi puhul eeldatakse, et asja mittevastavus

lepingutingimustele, mis ilmneb kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmisest, oli olemas asja

üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Müüja vastutab

asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest

ostjale. Vastuhagi on esitatud tarbijakaitseseaduse § 4 lg 1 ja VÕS § 223 lg 3 alusel. Vastuhagi

hageja palub kohtul lõpetada poolte vahel sõlmitud müügileping; välja mõista vastuhagi kostjalt

lepingu järgi tasutud 9250 krooni ning vastuhagi hageja poolt kantud kulud seoses sõiduauto

rikke tuvastamisega 2124 krooni; välja mõista menetluskulud vastuhagi kostjalt.

VASTUS VASTUHAGILE ( lk 51-53)

Vastuhagis lähtutakse väärast eeldusest, et vaidlusaluses õigussuhtes on ostjaks tarbija.

Vastuhagi kostja ei tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses, ta ei ole ettevõtja, kes

võõrandas sõiduautosid. Vastuhagi hagejal oli võimalik autot ostes tutvuda auto tehnilise

olukorraga. A. A postitatud teade on postitatud 8. oktoobril 2007. a, seega kolm kuud pärast

lepingu sõlmimist. Auto tehnilist seisukorda puudutavad dokumendid on aga 17. jaanuarist 2008.

a, mis on rohkem kui kuus kuud hiljem. Vastuhagis viidatud VÕS § 218 lg 1 2. lause ja lg 2

kuuluksid kohaldamisele tarbijale müügi korral, mis käesolevas asjas on välistatud. Kolm kuud

ja kuus kuud ei ole mõistlik aeg kasutatud auto puhul lepingust taganemiseks. Teadmata on,

palju on vastuhagi hageja läbinud autoga sellel perioodil kilomeetreid. 8. oktoobri 2007. a

teatisest ei nähtu selgelt, et A.P sooviks võlasuhet lõpetada, sest vastasel juhul ei oleks vajalik

22. jaanuari 2008. a taganemisavalduse saatmine. Vastuhagis esitatud rahaline nõue on

põhjendamatu ka seepärast, et A. P on saanud autot kasutada, mis on rahaliselt hinnatav hüve. A.

P peab hüvitama kasutuseelise, mis aga antud juhul katab (ja ületab) A. P nõude. Kõige

madalamad autorendi hinnad on 250 krooni päevas. 8. oktoobriks 2007. a oli auto A. P kasutuses

olnud 96 päeva, siis ka sellisel juhul ületab kasutuseelise väärtus A. P nõude. Tegelikult on A.P

saanud autot kasutada rohkem kui 96 päeva. Vastuhagis esitatud nõue, et kohus lõpetaks lepingu,

on vastuoluline ja väär. Kohus lepinguid ei lõpeta. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud

VÕS §-s 186. Võlasuhet ei saa lõpetada korduvalt. 22. jaanuaril 2008. a on A.P juba esitanud A.

A lepingust taganemise teate, millega seoses on A.A hagi esitanud. Kohtukulud jätta A. P

kanda.

KOHTUISTUNG (lk 29-33)

Kohtuistung asjas toimus 30. juunil 2008. a, kus kohus kuulas ära ka tunnistaja Enn Kõopuu.

Edasi menetles kohus asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses (lk 55).

Hageja seletas, et tegemist on suhteliselt vana autoga, mis oli ajal, mil kostja seda nägi

remonditöökojas. Hageja ise ostis auto avariilisena 2004. a. Hageja lasi auto ära remontida. Auto

ülevaatus toimus vist 2004. a ja siis sai auto uuesti arvele võetud. Viimane ülevaatus toimus

2007. a. märtsis. Hageja avaldas enne lepingu sõlmimist ka kostjale, et tegemist on avariilise

autoga. Auto oli sõidukõlbulik. Tegemist ei ole tarbijamüügiga.

Kostja seletas, et ta oli müügihinnaga nõus, kuna tal oli kiiresti autot tarvis. Müüja ei avaldanud,

et tegemist on avariilise autoga. Autokeskuses öeldi, et selline auto ei ole tegelikult ülevaatuses

käinud. Enne ostmist vaatas kostja autot veidi üle. Proovisõidu tegi koos müüjaga. Pärast auto

ostmist on autot remontinud enamasti kostja vennad. Tuttav, kelle nime kostja ei avalda, vahetas

ära bensiinipumba. Auto sõidukõlblik ei olnud. Müüja ei avaldanud auto müümisel neid puudusi,

mis avaldusid auto testimisel 7 kuud hiljem. Kostja on lepingust taganenud VÕS § 223 lg 3

alusel. Kui hageja kostjale raha tagastab, siis võib kostja hagejale auto tagastada.

KOHTU SEISUKOHT ja PÕHJENDUSED

Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja ostis hagejalt 4. juulil 2007. a kirjaliku müügilepingu

alusel järelmaksuga sõiduauto Volkswagen Vento (ehitusaasta 1993) hinnaga 19 000 krooni (lk

4). Lepingu p 1 kohaselt pidi kostja tasuma müügihinna 9 osas, millest esimese osa 6000 krooni

tasus kostja lepingu sõlmimisel ja järgnevad 8 osamakset 1625 krooni uus pidi kostja tasuma

igakuiselt 10. kuupäevaks ülekandega hageja pangaarvele. Kostja on lepingu järgi tasunud kokku

9250 krooni. Tasumata on 6 osamakset kokku 9750 krooni.

Pooled vaidlevad eelkõige selles, kas kostjale üle antud sõiduauto vastas müügilepingu

tingimusele ja kas kostjal oli õigus 22. jaanuari 2008. a taganemisavaldusega lepingust taganeda.

Samuti vaidlevad pooled selles, kas käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda

tarbijalemüügi sätetest.

VÕS § 208 lg 4 kohaselt on tarbijalemüük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale

müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Tarbijalemüügi

sätted ei kehti kahe tarbija vaheliste müügilepingute suhtes. Käesolevas asjas ei ole tõendeid

selles, et hageja sõlmis müügilepingu majandus- või kutsetegevuses. Kostja ei ole vastavaid

tõendeid esitanud ja hageja seda ei kinnita. Seega ei kuulu asjas kohaldamisele võlaõigusseaduse

tarbijalemüüki reguleerivad sätted sh VÕS § 218 lg 2.

Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas

ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama

lepingutingimustele. Müüdud asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimisel on esmaseks

aluseks pooltevaheline müügileping. Kostja väidab, et temale üleantud sõiduauto ei vasta

müügilepingu tingimustele. Müügilepingus on asja iseloomustavate tingimustena kokku lepitud

üksnes sõiduki margis, registreerimisnumbris ja VIN koodis. Kostja on ostnud kasutatud auto

sellisena „nagu ta on“. Sõiduauto ülevaatuse aktist nähtub, et auto ehitusaasta on 1993 ja

sõiduauto registreerimistunnistusest nähtub, et järgmise ülevaatuse tähtaeg on märts 2008. a (lk

12).

Kui müügilepingu sõlmimisel ei avaldata müüjale asja spetsiifilist kasutusviisi, tuleb asja

lepingutingimustele vastavuse kontrollimisel lähtuda sellise asja tavalisest kasutusviisist ehk

kasutusvõimalustest, mida ostja tavaliselt sellisest asjast ootab (VÕS § 217 lg 2 p 2). Kasutatud

autode müümise korral on erikokkuleppe puudumisel sõiduki omaduste ja silmaspeetava

kasutuseesmärgi osas lepingutingimustele mittevastavusega tegemist siis, kui müüdud sõidukil

on puudusi, mille tõttu ei ole sõidukit võimalik ohutult teeliikluses kasutada või mis võivad

tingida tehnilise ülevaatuse negatiivse tulemuse ja seetõttu keelu autoga liikluses osaleda ja seda

sõltumata asjaolust, kui vana sõidukiga on tegemist ja milline on läbisõit. Puudused, mis asja

eesmärgipärast kasutamist iseenesest ei välista (näit rooste- või avariikahjustused, ei kujuta

endast siiski lepingutingimustele mittevastavusi VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses.

Kostja tellitud sõiduauto sõidukõlblikkuse ülevaatus toimus rohkem kui 6 kuud pärast

müügilepingu sõlmimist ja asja kostja valdusesse üleandmist 17. jaanuaril 2008. a Aasta Auto

Pluss AS-i poolt. Sõiduki ülevaatuse aktist 17. jaanuaril 2008.a ja sama ettevõtja 7. juuli 2008. a

ost müük kontrolli kokkuvõttest nähtub, et auto ei olnud 17. jaanuaril 2008. a sõiduvõimeline ja

oli ohtlik liikluses. Auto tegid ohtlikuks järgmised vead: piduriklotsid ja piduri kettad(taga

trumlid) kulunud ja kinni roostetanud; auto roolisüsteemis väga suur lõtk ja roolisammas suure

lõtkuga; rooliotsad suure lõtkuga; tagasillatala puksid lõhki(kummi osa katki); rehvide profiili

sügavus alla lubatud normi; suunatuled ei töötanud; mootorist ja käigukastis tõsised õlilekked;

käigukasti kinnitus (käigukasti padi) oli puruks; piduri õli tase väga madal; sidur ei töötanud

korralikult ja käiguhoovastik defektne; seisupidur defektne. Lisaks ülalmainitule olid autol veel

järgmised vead: sisemised pooltelje otsad kulunud ja tolmukatted katki; stabilisaatori puksid

lõtkuga; rattalaagrid lõtkuga; kojamehed kulunud; aku oli läbi; summuti ja heitgaasi torustik

roostes või auklik; helisignaal ei töötanud; auto kerel mõlgid, rooste, värvkatte seisukord kehv.

Põhimõtteliselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus

on olemas juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui

mittevastavus ilmneb hiljem (VÕS § 218 lg 1). Kui Aasta Auto Pluss AS-i poolt 17. jaanuaril

2008. a tuvastatud rikked oleksid autol esinenud ka müügilepingu sõlmimise ja ostjale

üleandmise ajal, siis ei oleks sõiduauto olnud sõiduvõimeline ja teeliikluses ohutu. Selliste

riketega auto ei oleks VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel vastanud müügilepingu tingimustele. Asjas on

aga tõendamata, et Aasta Auto Pluss AS-i poolt tuvastatud rikked oleksid autol esinenud ka

ostjale üleandmise momendil. Hageja väidab, et auto oli sõidukorras. Hageja tõendab oma väidet

tunnistaja E. Kõopuu ütlustega (lk 31). Tunnistaja ütluste kohaselt töötab ta OÜ-s Autoremont ja

hageja tõi sõiduauto Volkswagen Vento tunnistaja juurde ülevaatamiseks. Auto võis olla

avariiline, kuid oli sõidukorras ja sõitis ise kohale. Autol olid sillas pisivead, jahutusvedeliku

leke, ka roolivõimu pumbaga oli midagi viga. Auto üldseisund oli keskmine. Tunnistaja autot ei

parandanud, teostas vaid ülevaatuse. Kostja vaatas ostjana auto üle. Tunnistaja näitas kostjale,

kuidas käigud käivad. Hageja seletuse kohaselt oli sõiduk läbinud ka tehnilise ülevaatuse

märtsis 2007.a, mida tõendab ka sõiduki registreerimistunnistuse ärakiri (lk 12). Kostja ei ole

oma väidet, et sõiduk tegelikult ülevaatuses ei käinud millegagi tõendanud.

VÕS § 220 lg 1 ja 3 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada

sai või teada saama pidi. Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest

õigeaegselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata

jätmine on mõistlikult vabandatav, siis võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele

tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud

saamata jäänud tulu.

Kostja on teatanud hagejale sõiduki väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest kirjalikult

kahel korral: oktoobris 2007.a ja 22. jaanuari 2008. a kirjaga (lk 6). Teatamine on toimunud

rohkem kui 3 kuud ja seejärel rohkem kui 6 kuud pärast müügilepingu sõlmimist ja sõiduauto

kostja valdusesse üle andmist. Kohus leiab, et kostja ei ole sõiduauto mittevastavusest lepingu

tingimustele teatamisel järginud mõistlikku aega. Kasutatud sõiduauto tehnilist seisukorda

mõjutab oluliselt nii sõidustiil, läbisõit kui ka tehniline hooldus, mistõttu võib sõiduki tehniline

seisukord tema kasutamise käigus 3- 6 kuu jooksul oluliselt muutuda. Kostja seletuste kohaselt

asus ta autot koheselt kasutama ja vajadusel remontisid autot tema vennad. Enne 17. jaanuari

2008. a ei ole ta autoremondi töökotta pöördunud. Auto läbisõit pärast 4. juulit 2007. a on

kohtule teadmata.

Oktoobris 2007. a hagejale saadetud kirjas heidab kostja hagejale ette auto avariilisust. Asjas ei

ole tõendatud, et kostja seadis lepingu sõlmimisel tingimuseks, et auto ei oleks avariiline.

Vastupidi, kostja on asjas andnud seletuse, et tal oli väga kiire ja üksnes hageja oli nõus müüma

talle sõiduki järelmaksuga. Kostja ei ole asjas ümber lükanud hageja väiteid selles, et kostja

teadis sõiduki avariilisusest, millest tulenes ka odavam müügihind, mis muidu oleks olnud

30 000 krooni. Avariiline, kuid hiljem remonditud auto võib olla sõiduvõimeline ja teeliikluses

ohutu, mistõttu ei tähenda auto varasem avariilisus iseenesest, et auto ei vasta müügilepingu

tingimustele VÕS § 217 lg 2 alusel. Asjas ei ole tõendatud, et poolte kokkulepe hõlmas ka auto

mitteavariilisust ja hageja on selles osas kokkulepet rikkunud ja andnud ostjale üle

lepingutingimustele mittevastava asja.

Kuna kostja ei teatanud sõiduki väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja

jooksul, siis ei saa ta käesolevas vaidluses sellele tugineda. Kostja ei ole esitanud kohtule ka neid

asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et teatamata jätmine oli mõistlikult vabandatav. Kostja

on ka enne 17. jaanuari 2008. a taganemisavaldust esitanud hagejale seoses ostetud sõidukiga

pretensioone. Kohtule on esitatud kostja dateerimata kiri hagejale, milles kostja teatab, et ta ei

soovi seoses sõidukõlbmatu ja avariilise autoga seda autot maksta. Samas kirjas soovib kostja

hagejaga kokku saada (lk 38). Eesti Posti tähitud kirja kviitungitest nähtub, et kostja on hagejale

edastanud posti oktoobris 2007. a (lk 37). Hageja on ise tunnistanud, et 2007. a sügisel pooled

kohtusid ja kostja pakkus hagejale autot tagasi müüa (lk 31). Kohus leiab, et hageja

kontaktaadressi ebatäpsus ja – selgus raskendas küll kostjal hagejaga suhtlemist, kuid ei muutnud

seda võimatuks. Puuduvad andmed, et kostja ka enne oktoobrit 2008. a soovis hagejale teada

anda sõiduki väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest, mistõttu ei saa õigeaegset sõiduki

lepingutingimustele mittevastavusest teatamata jätmist pidada mõistlikult vabandatavaks. Auto

ülevaatus asjatundja poolt toimus alles 17. jaanuaril 2008. a, mistõttu varasemalt ei olnud kostjal

hagejale ka midagi teatada.

Kohus leiab, et toimikus lk 38 asuv kostja kiri on kostja tahteavaldusena ebaselge. Kuna kostja

taganes lepingust selgelt hilisema, 17. jaanuari 2008. a avaldusega, siis ei saa toimikus lk 38

asuvat kirja käsitleda lepingust taganemise avaldusena. Ka kostja ise on kohtumenetluses

selgitanud, et soovis selle kirjaga hinna alandamist. Seega on võimalik asjas tuvastada, et kostja

on viitega auto sõidukõlbmatusele ja avariilisusele oktoobris 2007. a esitanud kostjale hinna

alandamise avalduse.

VÕS § 112 lg 1 kohaselt kui lepingupool võtab vastu kohustuse ebakohase täitmise, võib ta

alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase

täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused

määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa

täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. Asjas ei ole

tõendatud, et kostjale üleantud kasutatud sõiduauto oleks varasema avariilisuse tõttu

mittevastavuses lepingutingimustega. Samuti puuduvad tõendid auto sõidukõlbmatuse kohta

oktoobris 2007. a. Seega ei saa kohus tuvastada selles osas müüjapoolse kohustuse ebakohast

täitmist, mis annaks kostjale õiguse hinna alandamiseks.

Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust

oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kostja on lepingust taganenud VÕS § 223 lg 3

alusel seoses müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumisega. VÕS § 188 kohaselt taganeb pool

lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 118 lg 1 kohaselt

taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise

avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi

teada saama. Kuigi esimese teate sõiduki väidetavast mittevastavusest lepingutingimustele

edastas kostja hagejale juba oktoobris 2007. a, siis lepingust taganemisavaldus on esitatud kolm

kuud hiljem 17. jaanuaril 2008. a. Nimetatud aega ei saa pidada kasutatud sõiduki puhul

mõistlikuks. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et kostja ei ole ka väidetavast sõiduki

lepingutingimustele mittevastavusest hagejale mõistliku aja jooksul teatanud ja ta ei või ostjana

asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sh lepingust taganeda. Müügileping on

kehtiv ja kostjal tuleb seda täita. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks lepingu täitmiseks

tasumata müügihind 9750 krooni. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Vastuseks vastuhagi nõudele leping lõpetada märgib kohus, et kohus ei saagi lepingut lõpetada.

Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186, sh on võlasuhte lõppemise aluseks ka

lepingust taganemine, milline õigus on üksnes lepingupoolel. Kohus saab üksnes hinnata

taganemise õiguslikke aluseid.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja (vastuhagi hageja) kanda.

Kohtunik