3-07-2649/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-2649

Haldusasi

T.S. kaebus Eesti Advokatuuri Aukohtu 26.11.2007 otsuse

tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 15. oktoobril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: T.S.;

Vastustaja: Eesti Advokatuuri Aukohus;

Esindaja: vandeadvokaat Villu Otsmann.

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.S. kaebus rahuldamata;

2. Mõista T.S.lt (isikukood xxxxxxxxxxx) Eesti Advokatuuri kasuks välja menetluskulud

summas kaksteist tuhat (12 000) krooni.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 28.12.2007 saabus Tallinna Halduskohtule T.S. kaebus Eesti Advokatuuri Aukohtu (edaspidi

aukohus) 26.11.2007 otsuse tühistamiseks. Otsuses leidis aukohus, et vandeadvokaat T.S. on

rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi (edaspidi eetikakoodeks) § 9 lõike 1 ja § 20 lõike 1

nõudeid ning sooritanud sellega distsiplinaarsüüteo, millega karistati T.S.a noomitusega. Aukohus

käsitles rikkumistena 06.06.2007 telefoni teel Harju Maakohtu kohtunik Piret Rõugule küsimuse

esitamist erilise suhte olemasolu kohta vastaspoole esindaja Valdo Lipsuga ja 06.06.2007

telefonikõnest saadud teabe pinnalt kohtunik Piret Rõugu vastu taandusavalduse esitamist.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

2. Kaebaja selgitab esiteks aukohtumenetluse aluseks olevaid asjaolusid.

• Kaebaja esindab AS-i Latvijas Nafta Tranzits (edaspidi LNT) tsiviilkohtumenetlustes AS

GILD Financial Advisory Services (edaspidi GILD) vastu. GILD-i esindajaks

kohtumenetluses on vandeadvokaat Valdo Lips.

• 05.04.2007 tsiviilasjas nr 2-07-12644 tehtud hagi tagamise määrusega kohustas maakohus

GILD-i esitama LNT-le viivitamatult kogu 15 miljoni dollari suuruse makse aluseks olev

dokumentatsioon

• 05.06.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-14769 lubas maakohus kohtutäituril 05.04.2007

hagi tagamise määruse täitemenetluse läbiviimisel siseneda GILD-i ruumidesse ja teostada

seal läbiotsimine.

• 21.05.2007 tegi Harju Maakohtu kohtunik Piret Rõuk tsiviilasjas nr 2-07-18826 määruse,

millega jäeti LNT hagi GILD-i ja välisriigis registreeritud äriühingu vastu menetlusse

võtmata ning 06.06.2007 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-07-21009, millega peatati

Harju Maakohtu 05.04.2007 hagi tagamise määruse sundtäitmine: keelati läbiotsimine

GILD-i asukohas Tallinnas.

• Kaebuse esitaja väitel ei nähtunud viimatinimetatud määrusest ühtegi uut asjaolu, mis

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 2 kohaselt oleks saanud olla täitemenetluse

peatamise aluseks ning kuna ükski selline asjaolu ei olnud teada ka kaebajale ega tema

kliendile, helistas kaebaja samal päeval pärast hagi tagamise määruse saamist kolleegide Ü.

T. ja A. K. juuresolekul kohtunik Piret Rõugule, et selgitada välja hagi tagamise määruse

aluseks olev uus asjaolu. kaebaja väitel kohtunik telefoni teel seda asjaolu ei avaldanud.

Samas telefonikõnes soovis kaebaja enda väitel veenduda kohtuniku erapooletuses, küsides,

kas kohtunikul on vastaspoole esindaja Valdo Lipsuga eriline suhe. Sellele küsimusele

vastas kohtunik kaebaja väitel jaatavalt. Saadud vastusest tulenevalt esitas kaebaja

kohtuniku vastu taandusavalduse, mis jäeti rahuldamata.

3. 14.06.2007 esitas Harju Maakohtu esimees Helve Särgava advokatuurile avalduse selle kohta, et

vandeadvokaat T.S. on kohtunik P. Rõuku solvanud. Avaldusel alusel algatas advokatuuri juhatus

aukohtumenetluse.

4. Kaebaja selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TSMS) § 23 p 7 kohaselt peab

kohtunik ennast taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku

erapooletuses ning advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 44 lg 1 p 1 tulenevalt on advokaat

kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise,

säilitades kutseau ja väärikuse. Kaebaja leiab, et mõistetavalt võib taanduse esitamine muudel

asjaoludel, mis annavad alust kahelda kohtuniku erapooletuses, olla kohtunikule emotsionaalselt

koormav, ent advokaat ei saa jätta sel põhjusel õiguskaitsevahendit oma kliendi huvides

kasutamata. Kaebaja leiab, et aukohtu otsus rikub kaebaja õigusi seetõttu, et selles taunitakse

kaebaja tegevust kohtuniku erapooletuse kontrollimisel ja kohtuniku vastu taanduse esitamisel.

5. Kaebaja hinnangul on TSMS § 23 punktiga 7 vastuolus aukohtu seisukoht, et kohtunikule

eraelulise küsimuse esitamine konkreetse kohtulahendiga seoses ei ole väärikas, heade tavadega

kooskõlas ega lugupidav kohtu suhtes. Kaebaja leiab, et vastasel juhul ei olegi võimalik välja

selgitada, kas võib esineda muid asjaolusid, mis annavad alust kahelda kohtuniku erapooletuses ega

kaitsta seega efektiivselt kliendi huve. Kaebajale on arusaamatu küsimusele eraelulise varjundi

andmine, kuivõrd küsimus erilise suhte olemasolu kohta vastaspoole esindajaga on abstraktne,

hõlmates kõiki mõeldavaid sotsiaalseid suhteid.

6. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et kohtuniku subjektiivne arvamus ja selle kujunemise asjaolud,

mis ei ole lahendis kajastatud, ei ole lahendi vaidlustamisel kajastatavad. Kaebaja leiab, et

kohtuniku erapooletuse kontrollimisel on tema subjektiivne arvamus ja selle kujunemise asjaolud

määravad ning asjaolu, mis viitab kohtuniku erapooletusele, võib anda aluse taotlemaks tehtud

kohtumääruse tühistamist. Seejuures märgib kaebaja, et aukohtu otsuses osundatud võimalus

kohtumääruse edasikaebamiseks ei ole ainus võimalus analoogse määruse tühistamiseks ning just

arvestades menetluse ajakulu ringkonnakohtus ja 05.04.2007 hagi tagamise määruse efektiivse

täitemenetluse vajadust, pidas kaebaja tõhusamaks esitada taotlus hagi tagamise määruse

tühistamiseks esimese astme kohtule.

7. Kaebaja annab mõista, et teatud kahtlusi kohtuniku P. Rõugu erapooletuses tekitasid

kohtumenetluses varem asetleidnud sündmused ning asjaolu, et vastaspoole GILD-i esindaja

Valdo Lips on endine Harju Maakohtu kohtunik ja Piret Rõugu töökaaslane. Seetõttu oligi kaebuse

esitaja eesmärk kohtunik Piret Rõugule helistades, selgitada välja, milline on uus asjaolu TMS §

221 lg 2 mõttes, mis tingis täitemenetluse peatamise hagi tagamise korras. Seejuures märgib

kaebaja, et võimalusel oleks ta nimetatud asjaolu kiiresti kummutanud, et kohtunik tühistaks hagi

tagamise määruse ja täitemenetluse jätkuks, mis oleks ühtlasi lükanud ümber tekkinud kahtluse

kohtuniku erapooletuses. Kaebaja märgib, et 05.06.2007 kohtumääruse efektiivne täitmine eeldas

täitemenetluse kiiret läbiviimist. Kaebaja hinnangul ei olnud kohtunik P. Rõuguga toimunud

vestlus vormilt ebaviisakas ning seadus ega eetikakoodeks ei keela advokaadil, kui tal on kahtlus

kohtuniku erapooletuses, küsida kohtunikult, kas tal on vastaspoole esindajaga eriline suhe.

8. Kaebaja väitel tuleb aukohtumenetluses lähtuda üldistest distsiplinaarmenetluse põhimõtetest,

sealhulgas uurimispõhimõttest ja nõudest, et aukohus peab andma hinnangu kõikidele asjas

esitatud tõenditele. Kaebaja leiab, et aukohus viis menetluse läbi vastuolus uurimispõhimõttega,

kaasamata menetlusse kohtunik P. Rõuku, ent tehes otsuse tema kasuks. Samuti heidab kaebaja

aukohtule ette, et tunnistaja kohtunik M.L.’i ütlusi on hinnatud ilma teda ennast vahetult üle

kuulamata ning seejuures peab kaebaja arusaamatuks, kuidas sai M. L. kabineti ukse juures pealt

kuulata valjuhäälset telefonivestlust.

9. Kaebaja leiab, et kohtuniku ja menetlusosalise esindaja pikaajalised tööalased suhted võivad

tekitada teises menetlusosalises põhjendatud kahtlusi taandamise aluseks oleva TSMS § 23 p 7

osundatud muu asjaolu olemasolus.

10. Kaebaja märgib viimaseks, et menetlusõiguse kasutamine ei saa olla advokaadi

distsiplinaarsüüteoks. Seejuures toob kaebaja välja, et taandusavaldus kohtunik P. Rõugu ja Harju

Maakohtu esimehe poolt lahendatud ja selles lahendist ei nähtu, et taandusavalduse rahuldamata

jätmise aluseks on poole esindaja õigusrikkumine. Kaebaja leiab, et aukohus ei ole põhjendanud,

miks peaks vandeadvokaat loobuma kohtuniku vastu taandusavalduse esitamisest, kui ta peab

taanduse esitamist oma kliendi huvidega kooskõlas olevaks ning tema siseveendumuse kohaselt ei

ole kohtunik erapooletu. Samuti heidab kaebaja aukohtule ette, et see pole selgitanud, kuidas oleks

advokaat pidanud antud olukorras oma kliendi huvide esindamisel käituma.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, leides et aukohtu otsuses on põhjendatud, et

taandusavalduse põhistamine üksnes telefonivestluses kohtuniku poolt antud vastusega ei ole

kutse-eetika normidega kooskõlas. Samas märgib vastustaja, et ka advokaat ise möönis kohtuniku

vastuse iroonilist või küsimuse naljana käsitlevat tooni. Aukohus on jätkuvalt seiuskohal, et

kohtunikule eraelulise küsimuse esitamine konkreetse kohtulahendiga seoses ei ole väärikas, heade

tavadega kooskõlas olev ega lugupidav kohtu suhtes.

12. Vastustaja leiab, et advokaadi kutse-eetika nõuete täitmise kontrollimine on kutse-eetilise

hinnangu andmine ning eeldab selliste määratlemata õigusmõiste, nagu advokaadi au, väärikus,

lugupidamine, korrektsus ja head tavad ning kombed suhtlemisel kohtuga, sisustamist. Määratlemata

õigusmõistete sisustamise kohtulik kontroll on vastustaja hinnangul aga piiratud. Viidates

Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-37-05, märgib vastustaja, et kutse-eetika küsimustega

tegelemine ja hinnangute andmine neis küsimustes tuleneb advokatuuri kui omavalitsusliku

kutseühenduse tegevuse olemusest.

13. Vastustaja leiab, et õigusmõistmine eeldab kõigi asjaosaliste käitumises nii kohtu kui üksteise

suhtes väärikust, lugupidamist ning kooskõla heade tavadega ning selleks tuleb muuhulgas tagada

advokaatide käitumise vastavus kutse-eetika nõuetele ja seda eriti seoses tõendusvahendite

kogumise ning kasutamisega. Vastustaja märgib, et käesoleval juhul on heidetud kaebajale ette

telefonivestluses saadud eraelulisele infole tuginemist olukorras, kus advokaat möönab võimalikku

kohtunikupoolset irooniat vastuse andmisel. Aukohus heidab kaebajale ette tõendi või põhistuse

kogumise viisi ja selliselt kogutud info kasutamist. Vastustaja hinnangul on ta järginud seatud

eesmärki ega ole väljunud kaalutlusõiguse piiridest.

14. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja karistamine on proportsionaalne, olles vajalik, sobiv ja

mõõdukas, kuivõrd aukohtu etteheitev hinnang aitab tagada edaspidi advokaadi eetilisema

käitumise ning samas on noomitus leebeim võimalik reaktsioon.

15. Vastustaja leiab, et AdvS § 44 lg 1 punktist 1 tulenevalt peab kutse-eetilise hinnangu andmiseks

kaaluma, kas kliendi huvi kaalub üles kutse-eetilist huvi, kusjuures mitte kõik seadusega kooskõlas

olevad käitumisviisid ei ole kooskõlas kutseau ja –väärikuse põhimõtetega. Vastustaja selgitab, et

antud olid kaebaja kliendi suhtes tehtud negatiivse kohtulahendi vaidlustamiseks olemas seadusest

tulenevalt piisavad võimalused ning kohtunikule telefoni teel küsimuste esitamisest oleks tulnud

hoiduda. Vastustaja märgib, et sisuliselt asus aukohus seisukohale, et ausa ja väärika advokaadi

võimalike tõendamisvahendite hulka ei kuulu asja arutava kohtuniku ristküsitlemine või eraelulist

laadi suunava küsimuse esitamine eesmärgiga saada ütlus kui tõend ning seda eriti olukorras, kus

puudub eelduslikult võimalus ütlust kohtule usutavalt taasesitada ning advokaat möönab kohtuniku

vastuse iroonilist tähendust. Vastustaja leiab, et sellise tõendi hankimine ja selle kasutada üritamine

ei ole kooskõlas advokaadi au ja väärikuse ning õigusemõistmise hea tava ja lugupidava

suhtumisega kohtu suhtes. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui kohtunik Piret Rõugu lahendid

olid ebaõiged või põhjendamata ning kohtunik Piret Rõuk erapoolik, ei muuda see kuidagi kutse-

eetilist hinnangut olukorrale.

16. Vastustaja leiab, et see, et aukohtumenetlus viidi läbi ilma asjaomast kohtunikku ning tunnistusi

andnud kohtunikku vahetult kaasamata, ei oma asjas otsustavat tähtsust ega muuda otsuse õigsust,

kuna aukohtu otsus tugineb asjaolude osas üksnes sellele, mida kaebaja ise on kinnitanud ja milles

puudub vaidlus ning seega puudub vajadus täiendavate tõendite järele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus

on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja kantud kohtukulud tuleb kaebus esitajalt

osaliselt välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised.

18. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et T.S. helistas 06.06.2007 kohtunik P. Rõugule, uurides

temalt 06.06.2007 tsiviilasjas nr 2-07-21009 tehtud hagi tagamise määruse põhjendusi ja esitades

samas küsimuse P. Rõugu ja vastaspoole esindaja V. Lipsi omavaheliste suhete kohta. Vastustaja ei

ole väitnud, et kaebuse esitaja oleks kohtunik Piret Rõuguga telefonisvestluses ebaviisakalt

käitunud, seega ei ole ka see vaidlusaluseks küsimuseks. Ka ei ole vaidlust aukohtu otsuse

formaalse

õiguspärasuse

üle,

muuhulgas

aukohtu

pädevuse

üle

kaebuse

esitajale

distsiplinaarkaristust määrata. Kuna asja lahendamise seisukohalt olulistes faktilistes asjaoludes

vaidlust ei ole, on vaidlusaluseks küsimuseks vaid hinnangu andmine kaebuse esitaja käitumisele

kohtunikule helistamisel ja tema vastu seejärel taandusaluse esitamisel. Vaieldakse selle üle, kas

advokaadi kutse-eetika normidega on kooskõlas eraelulise küsimuse esitamine kohtunikule ja

saadud info põhjal taandamisavalduse esitamine, samuti selle üle, kas aukohus on teostanud õigesti

oma kaalutlusõigust distsiplinaarkaristuse määramisel.

19. Esiteks on asja lahendamisel oluline arvestada Eesti Advokatuuri Aukohtu autonoomiat

advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel. AdvS § 3 lg 2 kohaselt on advokatuuri pädevuses

järelevalve

advokatuuri

liikmete

kutsetegevuse

ja

kutse-eetika

nõuete

täitmise

üle.

Advokatuuriseadus

sätestab

§-des

15-18

aukohtu

tegevuse

ning

§-s 19

advokaatide

distsiplinaarvastutuse põhialused. AdvS § 15 lg 1, sätestades aukohtu pädevuse, näeb ette, et

aukohus arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud

asju. AdvS § 20 lg 1 p 3 ja 4 kohaselt sätestatakse advokatuuri organite (sh aukohtu) tegevuse kord

ning nende otsuste vastuvõtmise kord advokatuuri kodukorras, mille võtab vastu Eesti

Advokatuuri üldkogu. Advokatuuri kodukorra § 45 p 1 kohaselt arutab aukohus advokaatide

distsiplinaarsüüteoasju. Seega sätestab AdvS advokatuuri eesmärgi ja pädevuse kutse-eetika

küsimustega tegelemisel. Riigikohtu halduskolleegium on 12.10.2005 lahendis haldusasjas

nr 3-3-1-37-05 leidnud, et kutse-eetika küsimustega tegelemine ja hinnangute andmine neis

küsimustes tuleneb advokatuuri kui omavalitsusliku kutseühenduse tegevuse olemusest ja AdvS

eesmärkidest. Ka eetikakoodeksi §-s 3 märgitakse, et üheks allikaks kutse-eetika nõuete

tõlgendamisel on aukohtu lahendid. Välistada ei saa nende eesmärkide saavutamiseks

kutseühenduse siseselt ka seaduses otsesõnu sätestamata, kuid kodukorras ette nähtud või

praktikas väljakujunenud tegevust lisaks neile advokatuuri organite otsustele, mille vastuvõtmine

tuleneb seadusest. Viimaste hulka kuuluvad ka aukohtu otsused distsiplinaarkaristuse määramise

kohta. Kaebuse esitajale on vaidlustatud aukohtu otsusega heidetud ette mitte seaduse, vaid

advokatuurisiseste kutse-eetika normide rikkumist. Kutse-eetika normide kujundajaks on aga

advokatuur ise, võttes aluseks AdvS. Advokatuuri kodukorra ja eetikakoodeksi ning väljendades

oma seisukohti konkreetsetes kutse-eetika alastes küsimustes eelkõige aukohtu otsuste kaudu.

20. AdvS § 19 lõike 1 kohaselt võib aukohus määrata advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide

või kutse-eetika nõuete eiramise eest distsiplinaarkaristuse, seega hinnates seda, kas advokaat on

pannud toime distsiplinaarsüüteo, ja kui on, siis milline karistus määrata, teostab aukohus

kaalutlusõigust, mille puhul tuleb, advokatuuri avalik-õigusliku iseloomu tõttu juhinduda

haldusmenetlust reguleerivatest üldistest normidest ja põhimõtetest. See omakorda tähendab, et

aukohtu otsus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud (HMS § 56) ning kaalutlusõiguse

teostamisel tuleb toimida kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1).

Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel tehtava aukohtu otsuse põhjendustest nähtuma nii see,

millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele

õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega

võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte

mõni teistsugune otsustus.

21. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud. HKMS § 19

lõike 6 kohaselt kontrollib halduskohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul seda, kas on

järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid. See tähendab, et kohus ei saa asetada ennast otsuse teinud organi rolli

ja hakata asjaolusid ise hindama ega otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad, vaid

kohus hindab kaalutlusõiguse teostamist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas

haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud

väärtusi.

22. Kohus leiab, et aukohus on tehtud otsust kaalunud ning et need kaalutlused tuginevad

õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Kutse-eetiliste nõuetega seoses

on aukohus heitnud vaidlustatud otsuses vandeadvokaat T.S.le ette eetikakoodeksi § 9 lõike 1 ja §

20 lõike 1 rikkumist. Seoses 06.06.2007 telefonikõnega leidis aukohus järgmist: „ … eraelulise

sisuga küsimuse kohtunikule esitamine advokaadi poolt eriti kontekstis konkreetse kohtulahendiga

ja lahendi tegemise asjaoludega ei ole väärikas, kooskõlas heade tavadega ega lugupidav kohtu

suhtes. /…/ Sõltumata kohtuniku vastuse sisust kehtib ülalmärgitud hinnang ka vandeadvokaat

T.S. poolt 06.06.2007 e-kirjaga kohtule esitatud taandamisavalduse suhtes. Ei ole kooskõlas

ülalmärgitud kutseetika normidega tuginemine taandusavalduses üksnes telefonivestluse käigus

kohtuniku poolt väidetavalt antud vastusele, millise iroonilist või naljana käsitletavat sisu advokaat

ise möönab.“ Otsuses leiti, et vandeadvokaat T.S. rikkus eetikakoodeksi § 9 lõiget 1 („Advokaat

peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning

kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma

advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest“) ja § 20 lõiget 1 („Advokaat on

kohustatud kohtus käituma väärikalt, korrektselt ja kohtu suhtes lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui

teos. Advokaat peab hoiduma kohtu tegevuse ja kohtulahendi ebakohasest kriitikast. Advokaat ei

arvusta kohtu tegevust ega seadusjõus olevat kohtulahendit meedias ega avalikkuse ees.

Arvustamiseks ei loeta arvamuse avaldamist jõustunud kohtulahendis sisalduvate õigusteoreetiliste

seisukohtade ja õiguslikku laadi põhjenduste kohta.“).

24. Vandeadvokaat T.S. ei olnud rahul kohtunik Piret Rõugu 06.06.2007 tehtud hagi tagamise

määrusega tsiviilasjas nr 2-07-21009, millega peatati Harju Maakohtu 05.04.2007 hagi tagamise

määruse sundtäitmine. Vastavalt TsMS § 390 lõikele 1 võib hagi tagamise määrusele esitada

määruskaebuse 10 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Aukohus on heitnud

vandeadvokaat T.S.le ette seda, et selle asemel, et kasutada seaduses ettenähtud

menetlustoiminguid (eelkõige esitada määruskaebus), helistas ta 06.06.2007 kohe peale hagi

tagamise määruse kättesaamist määruse teinud kohtunikule ja soovis saada teada määruse

põhjendusi. Aukohus on adekvaatselt põhjendanud nii otsuses kui kohtumenetluses, et kohtunikult

lahendiga seoses telefoni teel arupärimine ei ole kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga, ehkki see ei

riku otsesest ühtegi kohtumenetlust reguleerivat õigusnormi.

25. On tõsi, et ei TsMS ega AdvS ei reguleeri kohtuniku ja advokaadi vahelist suhtluskorda. Ka

eetikakoodeksis ei ole advokaadil otsesõnu keelatud esitada kohtunikule küsimusi konkreetse

kohtulahendiga seoses (eetikakoodeksi § 20 lõike 1 keelab advokaadil kohtulahendi ebakohase

kritiseerimise ja nõuab advokaadilt koostoimes eetikakoodeksi § 9 lõikega 1 kohtuga seoses

väärikat, ausat, lugupidavat ja kutse-eetika eeskirjadega kooskõlas olevat käitumist). Eetikakoodeksi

küllalt üldise sõnastusega sätete tõlgendamise roll ongi eelkõige aukohtul. Aukohus on leidnud, et

advokaadi kutse-eetikaga ei ole kooskõlas eraelulise sisuga küsimuse kohtunikule esitamine ja seda

eriti kontekstis konkreetse kohtulahendiga ja lahendi tegemise asjaoludega ja leiab, et selline

käitumine ei ole väärikas, kooskõlas heade tavadega ega lugupidav kohtu suhtes. Selliselt on

aukohus ühelt poolt tõlgendades konkretiseerinud eetikakoodeksi § 9 lõiget 1 ja § 20 lõiget 1,

kujundades seeläbi kutse-eetika norme, ja andnud teisalt hinnangu vandeadvokaat T.S. käitumisele

06.06.2007 telefonikõnega seonduvalt. Kohus leiab, et aukohtu selline hinnang oli igati

õiguspärane, see ei ole vastuolus õiguse üldpõhimõtetega ja on ka adekvaatselt põhjendatud. Lisaks

aukohtu otsuses kirjas olevatele põhjendustele põhjendas nimetatud hinnangut kohtumenetluses

aukohtu esindaja nii oma kirjalikes materjalides kui kohtuistungil. Kuna aukohus ei ole kohaldanud

otsuse tegemise vääralt kaalutlusõigust, otsus vastab menetlus-, pädevus- ja vorminõuetele, siis

tuleb seda lugeda õiguspäraseks ja jätta tühistamata. Aukohtu otsuse täiemahuline sisuline kontroll

tähendaks juba kohtu sekkumist aukohtu autonoomiasse, mis oleks omakorda vastuolus HKMS

§ 19 lõikes 6 sätestatud kohtu kontrolli piiridega.

26. Kaebuse esitaja on viidanud AdvS § 44 lõike 1 punktile 1, mille kohaselt advokaat on

kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise,

säilitades kutseau ja väärikuse. Kaebuse esitaja leidis, et ehkki teda häirinud määrusele oli võimalik

TsMS

sätestatud

korras

esitada

päeva

jooksul

määruskaebus,

oli

planeeritud

sundtäitmistoimingud juba järgmisele päevale, mis hagi tagamise määruse tõttu oleksid ära jäänud.

Kaebuse esitaja leidis, et tema kliendi huvidega oli kõige enam kooskõlas see, kui ta reageeris

viivitamatult määrusele, helistades selle teinud kohtunikule ja selgitades talle, miks sellist määrust

teha ei oleks saanud ja miks oleks see vaja tühistada. Aukohus on leidnud vaidlustatud otsuses, et

kohtunikult telefoni teel lahendi tegemise asjaolude kohta aru pärimine ja sellega seoses eraeluliste

küsimuste esitamine ei ole kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga ega väärikas. Seega ei saa selline

käitumine olla kooskõlas AdvS § 44 lõikega 1. Kliendi huvides ei ole mitte igasugune kuitahes kiire

ja resoluutne käitumine, vaid siiski selline, mis ei riku peale õigusnormide ka advokaadi kutse-

eetikat ja vastab üldiselt aktsepteeritud käitumisreeglitele.

27. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et kohtunik R. Rõuk vastas 06.06.2007 telefonikõnes

T.S.le, et tal on vastaspoole esindaja Valdo Lipsiga eriline suhe. Saadud vastusest tulenevalt esitas

kaebaja kohtuniku vastu taandusavalduse, mille kohtunik jättis rahuldamata. Aukohus leidis

otsuses, et sõltumata kohtuniku vastuse sisust ei ole kutseetika normidega kooskõlas

taandusavalduses üksnes telefonivestluse käigus kohtuniku poolt väidetavalt antud vastusele

tuginemine, millise iroonilist või naljana käsitletavat sisu advokaat ise möönab. Kohus leiab

siinkohal, et asjaolu, mida ning millise tooni ja tagamõttega kohtunik P. Rõuk T.S.le vastas, ei oma

asja lahendamisel tähtsust. Aukohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei ole advokaadi kutse-eetikaga

kooskõlas kohtunikult telefoni teel tema eraelu kohta aru pärimine ja seetõttu ei ole vaja isegi

laskuda kohtuniku antud vastuse analüüsi. Eeltoodust tulenevalt on aukohtu otsuses T.S.

käitumisele antud õiguspärane.

28. Distsiplinaarüleastumise ja kutse-eetika normide rikkumise eest määrati T.S.le karistuseks

noomitus. Seejuures on arvestatud asjaolu, et T.S.l varasemad distsiplinaarkaristused puudusid.

Tegemist on leebeima võimaliku distsiplinaarkaristusega ja kaebuse esitaja ei ole ka väitnud, et

karistus iseenesest oleks ebaproportsionaalselt range. Kaebuse esitaja on leidnud, et

distsiplinaarsüütegu ei olnudki. Kohus leiab, et kuivõrd distsiplinaarsüütegu toime pandi ja kaebuse

esitajale

määrati

leebeim

võimalikest

distsiplinaarkaristustest,

siis

küsimust

karistuse

ebaproportsionaalsusest ei teki ja proportsionaalsuse üksikasjalikku kontrolli läbi viima ei pea.

Kokkuvõtlikult on T.S.le distsiplinaarkaristus määratud õiguspäraselt ja aukohtu otsuse

tühistamiseks alused puuduvad. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata.

29. Lõpetuseks peab kohus vajalikuks märkida seda, et kui kohtulahendi põhjendused

menetlusosalist ei veena, ei ole see taandamisavalduse, vaid lahendile vastavalt kas määrus- või

apellatsioonkaebuse esitamise aluseks. Kui menetlusosalise arvates on taandamise alus olemas, siis

tuleb taandamisavaldus esitada kohe, mitte peale talle ebasoodsa kohtulahendi saamist. Käesoleval

juhul oli T.S.le asjaolu, et vastaspoole esindaja Valdo Lips oli eelnevalt Harju Maakohtu kohtunik,

teada juba 06.06.2007 määrusele eelnevalt ja kui nimetatud asjaolu T.S. arvates võis kõigutada

kohtunik P. Rõugu kui V. Lipsi endise töökaaslase erapooletust, oleks T.S.st olnud korrektne

esitada taandamisavaldus esimesel võimalusel kohe vastaspoole esindaja isikust teadasaamise järel.

30. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei

ole kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Vastustaja on taotlenud enda kantud

menetluskulude väljamõistmist ja esitas taotluse ka istungil. Ehkki taotluses ei väljendanud

vastustaja konkreetset summat, mille väljamõistmist ta kaebuse esitajalt taotleb, ega esitanud ka

menetluskulude nimekirja, esitas vastustaja esindaja istungil arved ja maksekorraldused, millest

nähtus, et vastustaja on tasunud Advokaadibüroole Tamme ja Otsmann 29.02.2008 arve nr 88-08

alusel 5700 krooni (tlk 94-96) ja 31.03.2008 arve nr 117-08 alusel 17 263,40 krooni (tlk 91-93).

Nimetatud summad kajastuvad ka arvete spetsifikatsioonidelt. Kohus järeldab sellest, et vastustaja

taotleb kaebuse esitajalt menetluskulude summas 22 963,40 krooni väljamõistmist. Kohus leiab, et

taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt HKMS § 93 lõikele 5 mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja oli sisulise hinnangu vaidlustatud aukohtu

otsusele andnud juba aukohtumenetluse käigus, seetõttu ei pea kohus põhjendatuks kaebusele

vastuse koostamisel kulutatud 10 töötundi. Kohtus toimus üks istung, vastustaja esitas asjas

seletuse ja vastuse kolmanda isiku kaasamise taotlusele. Asjas rohkem taotlusi ega määruskaebuseid

ei esitatud. Seega ei olnud asja kohtulik menetlus keerukas ei menetluslikult ega sisuliselt.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulud on põhjendatud HKMS § 93 lõike 5 mõttes

12 000 krooni ulatuses. See summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

Kadriann Ikkonen

kohtunik