3-05-517/85 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2008.a Tallinn Haldusasja number 3-05-517 Haldusasi AS-i Tallink Grupp ja AS-i Hansatee Cargo kaebused Eesti Vabariigilt (Veeteede Ameti ja/või Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

kahju väljamõistmiseks.

Menetlusosalised Kaebuse esitajad AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo, esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Martin Triipan. Vastustaja Majandusja kommunikatsiooniministeerium, esindaja vandeadvokaat Äili Rodi. Vastustaja Veeteede Amet, esindaja Ene Lillipuu. Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2008.a Resolutsioon

1. Jätta kaebused rahuldamata ja kaebuse esitajate menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu avalikult teatavakstegemisest 20.10.2008 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28, § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.juunil 2005 esitas AS Tallink Grupp haldusasjas nr 3-05-517 Tallinna Halduskohtule kaebuse 117 961 302 krooni väljamõistmiseks (esialgu vähendatud summas 1 000 000 krooni nõudes (toimik 3-05-517 I kd tl 2-10) ja AS Hansatee Cargo esitas haldusasjas nr 3-05-529 Tallinna Halduskohtule kaebuse 28 601 360 krooni väljamõistmise (esialgu vähendatud summas 500 000) krooni nõudes (toimik 3-05-529 I kd tl 2-10).

2. 11.mail 2006 kohtusse saabunud kaebuse täpsustuses konkretiseeris AS Tallink Grupp oma nõude ning taotles Eesti Vabariigilt 23 543 krooni väljamõistmist (toimik 3-05-517 I kd tl 72-76) ja AS Hansatee Cargo konkretiseeris oma nõude ning taotles Eesti Vabariigilt

14 433 920 krooni väljamõistmist (toimik 3-05-529 I kd tl 70-74).

3. 05.juuli 2006 määrusega võttis kohus haldusasjas nr 3-05-517 AS Tallink Grupp kaebuse menetlusse ja alustas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaegsuse kontrollimise menetlust (toimik 3-05-517 II kd tl 9-11). Samuti võttis kohus 05.juuli 2006 määrusega haldusasjas nr 3-05-529 AS Hansatee Cargo kaebuse menetlusse ja alustas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaegsuse kontrollimise menetlust (toimik 3-05-529 I kd tl 237-239).

4. 16. aprilli 2007 määrusega lõpetas kohus haldusasja nr 3-05-517 menetluse osas, milles AS Tallink Grupp taotles enne 30.juunit 2002 tekitatud kahju hüvitamist ning jätkas haldusasja menetlust osas, milles AS Tallink Grupp taotleb alates 30. juunist 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Sama määrusega kohustas kohus AS-i Tallink Grupp teatama kohtule hiljemalt 7.maiks 2007 nõude suuruse alates 30. juunist 2002 tekitatud kahju osas.

Samuti lõpetas kohus 16. aprilli 2007 määrusega haldusasja nr 3-05-529 menetluse osas, milles AS Hansatee Cargo taotles enne 30.juunit 2002 tekitatud kahju hüvitamist ning jätkas haldusasja menetlust osas, milles kaebaja taotleb alates 30. juunist 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Sama määrusega kohustas kohus AS-i Hansatee Cargo teatama kohtule hiljemalt 7.maiks 2007 nõude suuruse alates 30. juunist 2002 tekitatud kahju osas.

5. 08.mail 2007 teatas AS Tallink Grupp, et alates 30.juunist 2002 on AS Tallink Grupp tasunud tuletornija jäämurdetasusid kokku summas 19 647 360 krooni.

08.mail 2007 teatas AS Hansatee Cargo, et alates 30.juunist 2002 on AS Hansatee Cargo kaebaja tasunud tuletornija jäämurdetasusid kokku summas 11 800 640 krooni.

6. 20.09.2007 määrustega haldusasjades nr 3-05-517 ja nr 3-05-529 kohustas kohus AS-i Tallink Grupp ja AS-i Hansatee Cargo esitama kohtule täpsustatud kaebused alates 30. juunist 2002 tekitatud kahju osas. 31.10.2007 esitasid AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo täpsustatud kaebused, millede kohta nõudis kohus 02.11.2007 määrustega vastutajatelt kirjalikud vastused. 26.11.2007 esitasid vastustajad kohtule kirjalikud vastused täpsustatud kaebustele.

7. 03.12.2007 määrusega liitis kohus haldusasjad nr 3-05-517 ja nr 3-05-529 ühte menetlusse ja jättis liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-05-517.

KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHT

8. Kaebuse esitajad on kaebuses esitanud kohtule järgmised taotlused:

8.1. Jätta käesoleva vaidluse lahendamisel vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata 1) kuni 25. aprillini 2004 kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 punkt 1 alapunkt 13; 2) kuni 25. aprillini 2004 kehtinud Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr

1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkt 13; 3) kuni 25. aprillini 2004 kehtinud teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrus nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“;

8. 2. Mõista Eesti Vabariigilt (Veeteede Ametilt ja/või Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) AS-i Tallink Grupp kasuks välja 19 647 360 krooni ja AS-i Hansatee Cargo kasuks välja 11 800 640 krooni;

8.3. Mõista AS-i Tallink Grupp ja AS-i Hansatee Cargo menetluskulud välja Veeteede Ametilt ja/või Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt ning jätta Veeteede Ameti ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi menetluskulud nende endi kanda.

9. Kuna kaebused on muus osas, peale kaebajate tasutud tuletornija jäämurdetasude summa ja tasumise perioodi, identsed, siis käsitleb kohus kaebusi ühiselt ühe tekstina.

10. Kaebuste kohaselt on ajavahemikus 30. juunist 2002 kuni 2. oktoobrini 2003 AS Tallink Grupp tasunud Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tuletornija jäämurdetasusid summas 19 647 360 krooni ja ajavahemikus 30. juunist 2002 kuni 13. augustini 2003 on AS Hansatee Cargo tasunud Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tuletornija jäämurdetasusid summas 11 800 640 krooni.

Märgitud ajavahemikul olid tuletornija jäämurdetasud kehtestatud kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) § 6 punkti 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 punkti 13 alusel antud teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ (edaspidi Kord).

11. 24. märtsil 2004 võttis Riigikogu vastu meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse. Seadusega tunnistati kehtetuks KMSK § 6 punkt 1 alapunkt 13 ning muudeti Meresõiduohutuse seadust (MSOS) selliselt, et tuletornija navigatsioonitasu (mis sisuliselt asendas senist jäämurdetasu) kehtestati teedeja sideministri määruse asemel seadusega. KMSK § 6 punkt 1 alapunkti 13 kehtetuks tunnistamise ning meresõiduohutuse seaduse muutmise sellisel viisil tingis õiguskantsleri

25. septembri 2003 kiri Riigikogu rahanduskomisjonile. Nimetatud kirjas märkis õiguskantsler, et tuletornija jäämurdetasude kehtestamine seadusest alamalseisva aktiga on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Meresõiduohutuse seaduse muutmise seadus jõustus 25. aprillil 2004.

12. 30. juunil 2005 esitasid AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo Tallinna Halduskohtule kaebused, nõudes Veeteede Ametilt ja/või Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt põhiseadusevastaste teedeja sideministri määruste ning Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tasutud tuletornija jäämurdetasude hüvitamist. AS Tallink Grupp esitas oma nõude alternatiivselt nii kahju hüvitamise kui alusetult saadu tagastamise nõudena.

Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2007 määrustega lõpetati haldusasjade menetlus enne 30. juunit 2002 tasutud tuletornija jäämurdetasu puudutavas osas. Nimetatud määrusi arvestades on käesoleval hetkel AS-i Tallink Grupp nõude suuruseks 19 647 360 krooni ja AS-i Hansatee Cargo nõude suuruseks 11 800 640 krooni.

13. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebuse esitajad on seisukohal, et antud juhul on kõik RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks täidetud.

14. Tuletornija jäämurdetasu kehtestamine seadusest alamalseisva aktiga rikub kaebuse esitajate õigusi. AS Tallink Grupp on ajavahemikus 30. juunist 2002 kuni 2. oktoobrini 2003 maksnud tuletornija jäämurdetasu kokku summas 19 647 360 krooni. AS Hansatee Cargo tasunud ajavahemikus 30. juunist 2002 kuni 13. augustini 2003 Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tuletornija jäämurdetasusid summas 11 800 640 krooni. Tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus ning makstava tasu suurus tulenesid märgitud ajavahemikul Korrast. Ükski seadus tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustust ning selliste tasude suurust nimetatud ajavahemikul otse ette ei näinud. Kaubandusliku meresõidu koodeks, mis ainsa seadusena tuletornija jäämurdetasule viitas, sätestas vaid nimetatud tasude määrade kehtestamise Vabariigi Valitsuse või viimase volitusel teedeja sideministri poolt.

Tulenevalt põhiseaduse §-st 113 tuleb kõik riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestada seaduses. Riigikohus on oma 22. detsembri 2000 otsuses nr 3-4-1-10-2000 leidnud, et “põhiseaduse § 113 eesmärgiks on lubada üksnes seadusandjat riiklike maksude maksmise kohustust kehtestades piirama isiku põhiõigusi ning tagada, et riiklikke makse ei kehtestataks selle sätte vastaselt. Sellest sättest tuleneb ka isiku subjektiivne õigus riigi vastu.” (otsuse punkt 22). Öeldust nähtuvalt on kaebuse esitajatel subjektiivne õigus nõuda, et nende poolt tasumisele kuuluvad riiklikud maksud jm sarnased avalikõiguslikud kohustused kehtestataks üksnes seadusega. Kaebuse esitajate poolt tasumisele kuuluvate avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamine muu õigusakti kui seadusega tähendab kaebuse esitajate põhiõiguste põhiseadusevastast piiramist. Antud juhul väärib rõhutamist, et seadusest alamalseisva aktiga ei olnud kehtestatud mitte ainult tasumisele kuuluva tuletornija jäämurdetasu määr, vaid ka nimetatud tasude tasumise alused ja kord.

Tuletornija jäämurdetasu kehtestamine vastuolus põhiseaduse §-ga 113 riivab kaebuse esitajate põhiseaduse § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsuse nr 3-4-1-1-02 on märgitud, et “ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt“ (otsuse punkt 12). Tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse kehtestamine on ettevõtlusvabaduse ebasoodne mõjutamine. Ettevõtlusvabadust ebasoodsalt mõjutava riive sätestamine mitte seadusega, vaid alamaktiga on põhiseadusevastane juba ainuüksi seepärast, et see ei ole kehtestatud seadusega. Lisaks ettevõtlusvabadusele riivab tuletornija jäämurdetasu kehtestamine seadusest alamalseisva aktiga ka kaebuse esitajate põhiseaduse §-ga 32 kaitstud omandiõigust. Põhiseaduse § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnisja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele, sealhulgas rahale. Kaebuse esitajad leiavad, et täiendava rahalise kohustuse kehtestamine riivab nende õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuivõrd riive toimus täitevvõimu aktiga, mitte seadusega, on riive põhiseadusega (§-d 3, 11, 13 ja 32) vastuolus ning kaebuse esitajate vastavat põhiõigust rikkuv.

Taganemata eelöeldust leiavad kaebuse esitajad, et tuletornija jäämurdetasu kehtestamine Korras sätestatud viisil rikub kaebuse esitajate õigusi isegi juhul, kui tasude kehtestamine ei oleks toimunud vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Nimelt ei sätesta Kord tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks kohast menetlust. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse tasumise kehtestamine ilma sellise tasu nõudmiseks kohast menetlust kehtestamata riivab kaebuse esitajate põhiseaduse §-st 14 tulenevat põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Riigikohus on oma 8. oktoobri 2007 otsuses nr 3-4-1-15-07 märkinud, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse nõudmise menetluse puhul tähendab haldusõiguse üldpõhimõtete konkretiseerimata jätmine nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni, et selline menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele (otsuse punkt 19).

15. Tallinna Halduskohus on käesoleva haldusasja menetluses 12. jaanuaril 2007 tehtud määruse punktis 6 asunud selgele seisukohale, et tuletornija jäämurdetasu maksmine on toimunud avalik-õiguslikus suhtes. Kaebuse esitajad nõustuvad kohtu sellise seisukoha ning kohtu põhjendustega täielikult.

16. Kaebuse esitajate õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

Alternatiiv I: Kaebuse esitajate õigusi rikkuvaks õigusvastaseks tegevuseks on Veeteede Ameti arved kui haldusaktid.

Nagu kaebuses märgitud, on kaebuse esitajate õigusi rikutud seeläbi, et nad on olnud kohustatud tasuma põhiseadusevastaselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu. Konkreetseteks aktideks, millega kaebuse esitajatelt põhiseadusevastaselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu tasumist nõuti, olid vastavalt Korra §-dele 2 ja 5 Veeteede Ameti poolt väljastatud arved. Nimetatud arvetes arvestas Veeteede Amet Korrast (sh sätestatud soodustustest ja eranditest) ja kaebuse esitajate laevaliiklusest lähtudes nende poolt tasumisele kuuluvad summad ning määras maksetähtajad (arved sisaldasid ka maksetähtaegu). Kaebuse esitajate kohustus tuletornija jäämurdetasu maksmiseks tekkis seega just Veeteede Ameti poolt väljastatud arvete alusel, mitte vahetult põhiseadusevastaselt kehtestatud Korra alusel (kuigi Veeteede Amet tugines Korrale arveid koostades ja esitades).

Kaebuse esitajad on seisukohal, et Veeteede Ameti poolt tuletornija jäämurdetasu tasumiseks väljastatud arved on haldusaktid haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 ja HkMS § 4 lg 1 tähenduses. Mõlema viidatud sätte kohaselt on haldusakti peamisteks tunnusteks, et see on antud haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes ning selle suunatus üksikjuhtumi reguleerimisele. Tuletornija jäämurdetasu maksmine ning selleks arvete väljastamine on toimunud avalik-õiguslikus suhtes ja haldusülesannete täitmisel. Väljaspool kahtlust on, et Veeteede Amet on haldusorgan. Et tuletornija jäämurdetasu maksmise aluseks oleva arve väljastamine on üksikjuhtumi reguleerimine, näitab see, et Veeteede Amet arvutas kaebuse esitajate poolt maksmisele kuuluvad tasud, esitas kaebuse esitajatele arve (sisuliselt määras maksu) ning kaebuse esitajad olid kohustatud nende alusel tasusid maksma. Lisaks viitab arvete haldusaktilikule olemusele arvetes sisalduv Veeteede Ameti otsustus soodustuste (erandite) kohaldamise või mittekohaldamise kohta.

Kaebuse esitajad leiavad, et Veeteede Ameti poolt väljastatud arveid tuleb käsitleda haldusaktidena vaatamata sellele, et need on vormistatud raamatupidamisdokumentide ja mitte otsuse, käskkirja või muu sarnase aktina. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et haldustegevuse õiguslikul kvalifitseerimisel ei tule lähtuda mitte dokumendi nimetusest (pealkirjast), vaid selle sisust. Kaebuse esitajate hinnangul on Veeteede Ameti tegevus tuletornija jäämurdetasu arvutamisel ja arve väljastamisel üsna sarnane Riigikohtu 13. märtsi 2001 otsuses nr 3-3-1-3-01 arutusel olnud maatüki maksustamishinna määramise otsusega. Nimetatud juhul käsitles Riigikohus maksustamishinna määramist haldusaktina vaatamata sellele, et maksustamishinna määramist selgelt haldusaktina ei vormistatud ja see eeldas suhteliselt lihtsat matemaatilist tehet, mille selge valem oli õigusaktis sätestatud. Kaebuse esitajad on seisukohal, et ka käesoleval juhul ei ole Veeteede Ameti poolt väljastatud arve mitte üksnes tõend majandustoimingu toimumise kohta, vaid haldusorgani otsustus konkreetse isiku poolt maksmisele kuuluva tasu (kohustuse) suuruse (arvestades selle isiku laevaliiklust ja talle kohalduvaid soodustusi) ja maksetähtaja kohta.

Kuna kaebuse esitajate kohustus tuletornija jäämurdetasu maksmiseks tekkis neile esitatud arvetest, on kaebuse esitajate õigusi rikkunud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuseks põhiseadusevastasel üldaktil põhinevate üksikaktide e põhiseadusevastaste üksikaktide andmine (vt selles osas Riigikohtu 30. novembri 2004 otsust nr 3-3-1-56-04, punkt 15). Riigikohus on oma 30. novembri 2004 otsuses nr 3-3-1-56-04 öelnud, et “põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikaktiga tekitatud kahjule tuleb läheneda samamoodi kui muudel põhjustel õigusvastaste üksikaktidega tekitatud kahjule, sest /.../ riigivastutuse seadus ei erista üksikaktidega kahju tekitamisel põhiseadusevastaseid üksikakte ja muul põhjusel õigusvastaseid üksikakte.” (otsuse punkt 16).

Alternatiiv II: Kaebuse esitajate õigusi rikkuvaks õigusvastaseks tegevuseks on Veeteede Ameti arved kui toimingud.

Erinevalt kaebuse esitajatest on Tallinna Halduskohus käesoleva haldusasja menetlemisel asunud seisukohale, et arvete esitamine Veeteede Ameti poolt on vaadeldav pigem kaebuse esitajaid tuletornija jäämurdetasu maksmiseks kohustava toiminguna (vt Tallinna Halduskohtu 12. jaanuari 2007 määruse punkti 9). Teisisõnu on kohus avaliku võimu kandja õigusvastaseks tegevuseks pidanud Veeteede Ameti kui haldusorgani toiminguid, mitte haldusakte. Kaebuse esitajate arvates ei ole nende ja kohtu käsitluste vahel kahju hüvitamise nõude kontekstis olemuslikku vahet. Ka siis, kui käsitleda Veeteede Ameti arveid haldustoimingutena Tallinna Halduskohtu 12. jaanuari 2007 määruses märgitud tähenduses (s.o toimingutena, mis seisnesid ASi Tallink Grupp kohustamises tuletornija jäämurdetasu maksmiseks), on Veeteede Amet kaebuse esitajatelt põhiseadusevastaselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu maksmist nõudes käitunud õigusvastaselt. Seega on RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused täidetud nii juhul, kui pidada Veeteede Ameti poolt väljastatud arveid haldusaktideks, kui ka juhul, kui kvalifitseerida arvete väljastamine õiguslikult halduse toiminguteks.

Alternatiiv III: Kaebuse esitajate õigusi on rikutud vahetud põhiseadusevastaste üldaktidega.

Kaebuse esitajatele põhiseadusevastaselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse läbi tekitatud kahju kuulub RVastS alusel hüvitamisele isegi siis, kui tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus oleks tekkinud, s.t kaebuse esitajate õigusi oleks rikutud vahetult Korra alusel. RVastS § 14 lg 1 annab kaebuse esitajatele õiguse nõuda ka õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist tingimusel, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning kaebuse esitajad kuuluvad õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kuni 25. juulini 2004 kehtinud RVastS § 14 lg 1 redaktsiooni kohaselt võisid kaebuse esitajad nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt nende õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks.

Kaebuse esitajad leiavad, et antud juhul on olemas kõik RVastS § 14 lg 1 (nii enne kui ka pärast 25. juulit 2004 kehtinud redaktsiooni) rakendamiseks vajalikud eeldused või nende eelduste tekke alused. Avaliku võimu kandja kohustuse oluline rikkumine seisneb antud juhul avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseadusevastasel kehtestamisel seadusest alamalseisva aktiga, samuti kohase menetluse kehtestamata jätmises. Kuna seeläbi on riik rikkunud mitte üksnes põhiseaduse normi, vaid ka kaebuse esitajate põhiseaduslikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi, on tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega.

Kaebuse esitajad kuuluvad eriliselt kannatanud isikute rühma, kuna kaebuse esitajad on olnud ja on jätkuvalt aktiivsemaid tegutsejaid Eesti laevandussektoris. Arvestades Tallinki kontsernile kuuluvate laevade arvu ning nende liikumissagedust, tähendas tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus Tallinki kontserni jaoks kaugelt üle 100 miljoni krooni suurust väljaminekut. Seejuures ei saanud kaebuse esitajad nende poolt makstud tasude eest otseselt vastu mingit reaalset teenust, vaid AS Tallink Grupp pidi mitmel juhul (nt 2003. aastal) jäämurdeteenust hoopis ise osutama.

Antud hetkel ei ole formaalselt täidetud RVastS § 14 lg 1 kuni 25. juulini 2004 kehtinud redaktsioonis sätestatud eeldus - Riigikohus ei ole tuletornija jäämurdetasu maksmiseks kohustavaid sätteid tunnistanud ei kehtetuks ega põhiseadusevastaseks. Samas võimaldab seaduse analoogia kasutamine kaebuse esitajate arvates tõlgendada nimetatud sätet ka selliselt, et selles sätestatud tingimus loetakse täidetuks sõltumata Riigikohtu otsusest seeläbi, et sätte põhiseadusevastasust on õiguskantsleri ettepanekul aktsepteerinud Riigikogu ise. Teisalt võib käesolevas asjas kohased, kuid enam mitte kehtivad sätted põhiseadusevastaseks tunnistada ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames. Selline menetlus saaks antud juhul alguse käesoleva haldusasja menetlusest, kui kohus jätab põhiseadusevastased sätted kohaldamata ja algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

17. Kaebuse esitajatele on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju. RVastS § 7 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt kuuluvad kahjuna hüvitamisele kõik kahjulikud tagajärjed, mis on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses. Kaebuse esitajad on seisukohal, et selliseks hüvitamisele kuuluvaks kahjuks on kogu nendelt Veeteede Ameti arvete alusel nõutud põhiseadusevastaselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu. Ka Riigikohus on oma 30. novembri 2004 otsuses nr 3- 3-1-56-04 asunud seisukohale, et õigusvastase üksikaktiga võetud tasu on põhimõtteliselt käsitatav kahjuna, mis kuulub väljamõistmisele (otsuse punkt 13).

Kaebuse esitajate poolt makstud tuletornija jäämurdetasuga võrdses suuruses hüvitise maksmine ei aseta kaebuse esitajaid soodsamasse olukorda, kui nad oleksid olnud siis, kui nad ei oleks vaidlusaluseid tasusid maksnud. Seega ei vii kahju hüvitamise nõude rahuldamine olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (vt selles osas Riigikohtu 30. novembri 2004 otsust nr 3-3-1-56-04, punkte 21 ja 22).

18. Kaebuse esitajatele tuletornija jäämurdetasu tasumise läbi tekkinud kahju on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos neile tekkinud kahju ja avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse vahel on olemas nii siis, kui käsitleda avaliku võimu õigusvastase tegevusena arvete esitamist Veeteede Ameti poolt (sõltumata sellest, kas kvalifitseerida see haldusakti andmiseks või toiminguks), kui ka siis, kui pidada avaliku võimu kandja õigusvastaseks tegevuseks üksnes tuletornija jäämurdetasu põhiseadusevastast kehtestamist.

Kui käsitleda Veeteede Ameti arveid haldusaktide või dokumenteeritud toimingutena, on tegemist olukorraga, mis on analoogne Riigikohtu 30. novembri 2004 otsustes nr 3-3-1-56-04 ja 3-3-1-64-04 analüüsituga. Nimetatud asjades asus Riigikohus seisukohale, et kuivõrd vaidlusalust kauplemistasu võeti linnaosa vanema üksikaktidega, ei saanud kahjul olla otsest põhjuslikku seost põhiseadusevastase üldaktiga. Kahju on sellisel juhul tekitatud põhiseadusevastastel üldaktidel põhinevate haldusaktidega, seega põhiseadusevastaste haldusaktidega. Kui vastavat põhiseadusevastast üksikakti (Veeteede Ameti arvet) ei oleks antud, ei oleks vastavat tagajärge saabunud (kahju ei oleks tekkinud). Seega eksisteerib põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastaste haldusaktide (Veeteede Ameti arved) vahel.

Juhul, kui asuda seisukohale, et tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus tekkis vahetult Korra alusel, on loogiliselt õige järeldus see, et kui Korda (ja selle andmise aluseks olevaid õigusakte) ei oleks vastu võetud, ei oleks kaebuse esitajatel tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustust tekkinud. Tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse mittetekkimisel ei oleks kaebuse esitajatele tekkinud ka selliste tasude maksmise läbi tekkinud kahju. Seega on tekkinud kahju avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega otseses põhjuslikus seoses ka juhul, kui lugeda, et kaebuse esitajate kohustus tuletornija jäämurdetasu maksmiseks tekkis vahetult üldaktide alusel.

19. Kaebuse esitajad peavad vajalikuks märkida, et antud juhul ei ole põhjust arvata, et tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus Korras sätestatud viisil ja summas oleks kaebuse esitajatel tekkinud ka siis, kui tuletornija jäämurdetasu oleks kooskõlas põhiseadusega ette nähtud seadusega. Tuletornija jäämurdetasu kehtestamisel toimunud rikkumist ei saa pidada pelgalt formaalseks küsimuseks. Maksude ja tasude kehtestamine on ennekõike poliitiline otsus. Maksude ja muude riiklike rahaliste kohustuste kehtestamine eeldab ühiskondlik-poliitilist kokkulepet, mis saab sündida vaid otse rahvalt mandaadi saanud Riigikogus. Iga sellise kohustuse kehtestamine mõjutab oluliselt Eesti majandust ning Eesti elu tervikuna. Eesti riigis tuleb kõik olulised otsused võtta vastu Riigikogus.

20. Eesti oma laevandusäri on Eesti majanduse üks võtmevaldkondi, mis eeldab, et põhimõttelisi küsimusi seoses Eesti laevandusega arutab avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olev Riigikogu, mitte teedeja sideminister täitevvõimu esindajana. Antud juhul on neid põhimõtteid eiratud. Seega ei ole küsimus mitte üksnes vormis, milles tasud kehtestati, vaid selles, et laevandussektorit, sealhulgas kaebuse esitajaid oluliselt mõjutanud otsused tehti mitte Riigikogu menetlusega kaasneva avalikustamise tingimustes, vaid kitsas ringis ministeeriumis. Seejuures oli KMSK § 6 punkti 1 alapunktiga 13 antud täidesaatva võimu pädevusse nii tuletornija jäämurdetasu määra kui ka selle maksmise aluste ja korra kehtestamine. Samas ei olnud seaduses sätestatud mingisuguseidki piire või juhiseid selle volitusnormi täitmiseks. Kaebuse esitajatele ei ole teada, kas Riigikogu, võttes arvesse laevandusettevõtete võimalikke ettepanekuid ja seisukohti ning selle otsuse mõju laevanduse arengule ning tööhõivele laevandussektoris, oleks täitevvõimu poolt kehtestatud viisil ja eriti sellises suuruses just konkreetsel ajahetkel vastava perioodi osas selliseid tasusid üldse kehtestanud. Ka see ei ole teada, milliseid tasusoodustusi oleks Riigikogu rakendanud (mis on rahalise kohustuse kehtestamise oluline komponent). Kaebuse esitajad on seisukohal, et pole kindlat alust eeldada, et Riigikogu oleks samadel tingimustel need tasud vastavatel perioodidel kehtestanud.

21. Lisaks märgivad kaebuse esitajad, et neile tuletornija jäämurdetasu tasumise läbi tekkinud kahju oleks avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses ka siis, kui tuletornija jäämurdetasu oleks Korras sätestatud määras ja viisil kehtestatud seadusega. Kohase menetluskorra puudumise tõttu tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks oleks selliselt kehtestatud tuletornija jäämurdetasu ikkagi põhiseadusevastane ning kuuluks kaebuse esitajatele tagastamisele.

22. Kaebuse esitajate õiguste rikkumist ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada. Kaebuse esitajad on seisukohal, et neil ei olnud võimalik kasutada muid efektiivseid ja mõistlikke õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks, mis võiksid RVastS § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt välistada kahju hüvitamise nõude maksmapaneku.

Riigikohus on oma 30. novembri 2004 otsuses nr 3-3-1-64-04 märkinud, et “/isikult/ ei saa /.../ nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust põhiseadusele. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust.” (otsuse punkt 29). Sisuliselt sama on Riigikohus korranud sama kuupäeva otsuse nr 3-3-1-56-04 punktis 19. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas esitatud määruskaebust esitades selgitanud, et Riigikohtu viidatud seisukohta tuleb mõista selliselt, et “kahjunõue pole välistatud, kui isik jätab põhiseadusevastasele üldaktile tugineva üksikakti või toimingu suhtes tühistamis-., kohustamisvõi keelamiskaebuse tähtaegselt esitamata.” (Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2007 määruse punkt 12). Seega ei saa primaarnõuete esitamata jätmine antud juhul takistada kaebuse esitajatele tuletornija jäämurdetasu põhiseadusevastase kehtestamise ja nõudmisega tekitatud kahju hüvitamist.

Lisaks oli primaarnõuete esitamine antud juhul raskendatud ka tuletornija jäämurdetasu nõudmise menetlust puudutava regulatsiooni puudulikkuse ja ebaselguse tõttu. Korras sätestatust ei olnud võimalik üheselt ja selgelt aru saada, millist õiguslikku tähendust Veeteede Ameti poolt esitatavad arved omavad. Siinjuures väärib märkimist, et vastustajad ise on tuletornija jäämurdetasu maksmise nõuet hoopis eraõiguslikuks pidanud. Seetõttu oli kaebuse esitajatel ka keeruline mõista, milliseid primaarnõudeid ning kellele tuleks tal tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse vaidlustamiseks esitada. Riigikohus on oma

8. oktoobri 2007 otsuses nr 3-4-1-15-07 leidnud, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse sissenõudmismenetluse regulatsiooni ebaselgus või puudulikkus iseenesest võib juba põhiseadusega vastuolus olla. Tuletornija jäämurdetasu sissenõudmismenetluse ebaselge ja kohati puudulik regulatsioon on kaebuse esitajate arvates antud juhul lisapõhjuseks, mis õigustab kahjunõude esitamist ja rahuldamist ka ilma primaarnõuete esitamiseta.

Kaebuse esitajad leiavad, et poleks oma õigusi saanud efektiivselt ja mõistlikult kaitsta ka tuletornija jäämurdetasu maksmata jätmisega. Tuletornija jäämurdetasude maksmise kohustuse korrektne täitmine oli kaebuse esitajate majandustegevuse jätkamise eelduseks oleva meretranspordi tegevusloa taotlemise ja säilitamise eeldus. Kaubandusliku meresõidu koodeksi § 8¹ kohustas meretranspordi tegevusloa taotlejat lisama taotlusele Maksuameti kohaliku asutuse õiendi maksuvõlgnevuse puudumise kohta. Veeteede Ameti praktikas tõlgendati maksuvõlgnevuste puudumise nõuet laiemalt riigi ees võlgnevuste puudumise nõudena. Kuna Korra põhiseadusevastasust ei olnud kohtute ega muude selleks pädevate organite poolt tuvastatud, oleks tuletornija jäämurdetasu maksmata jätmine tähendanud riskimist kaebuse esitajate majandustegevuse seiskumisega. Äriühingu sellise riskiga olukorda asetamist ei saa äriühingu juhatuselt eeldada ning see võiks koguni juhatuse liikme kohustustega vastuollu minna.

Isegi juhul, kui kaebuse esitajad oleksid vaieldava tuletornivõi jäämurdetasu ära maksnud ning seejärel tasu võtmise halduskohtus vaidlustanud, ei oleks olnud tegemist efektiivse õiguskaitsevahendiga. Arvestades, et meretranspordi tegevusluba oli tähtajaline ning et Veeteede Ametil oli lisaks õigus tegevusloa kehtivus peatada, oleks tuletornija jäämurdetasu maksmata jätmine ikkagi tähendanud ohtu kaebuse esitajate majandustegevuse jätkumisele. Äriühingult ei saa nõuda, et ta riskiks endale vajaliku tegevusloa olemasolu eelduseks oleva tasu vaidlustamisega sellega, et ta ei saa järgmiseks perioodiks uut luba.

Efektiivseks õiguskaitsevahendiks poleks olnud ka Veeteede Ameti poolt esitatud arvete kui haldusaktide suhtes esitatav vaie. Tuletornija jäämurdetasude maksmise kohustus oli sätestatud teedeja sideministri määrusega. Veeteede Ameti peadirektor polnuks vaidemenetluses pädev otsustama selle üle, kas määrus, millega sätestati tasu maksmise kohustus, on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Lisaks on tõenäoline, et Veeteede Amet poleks arvetele esitatud vaiet üldse vaidena menetlenud, kuna ta on asunud seisukohale, et arvete näol ei ole üldse tegemist haldusaktidega. Seega poleks vaide esitamine praktilist tagajärge andnud.

23. Kaebuse esitajad on asjaolusid arvestades astunud mõistlikke samme kahju vältimiseks. Nii pöördus Tallinki kontserni emaettevõtja AS Tallink Grupp ise tuletornija jäämurdetasu õiguspärasuse väljaselgitamiseks õiguskantsleri poole. Alates sellest, kui kaebuse esitajad said õiguskantsleri 25. septembri 2003 kirjast Riigikogu rahanduskomisjonile teada, et tuletornija jäämurdetasu kehtestamine Korraga on põhiseadusevastane, keeldusid kaebuse esitajad tuletornija jäämurdetasu maksmast. Seega on kaebuse esitajad alates tuletornija jäämurdetasu põhiseadusevastasusest teadasaamisest rakendanud kõiki mõistlikke võimalusi kahju vältimiseks. Varem ähvardanud majandustegevuse katkemise risk langes ära või oli vähemalt oluliselt väiksem, kuna õiguskantsler kinnitas vastavate normide põhiseadusevastasust ühemõtteliselt ning ka Riigikogu aktsepteeris seda seisukohta.

24. Kaebuse esitajad on seisukohal, et nõue põhiseadusevastaselt nõutud tuletornija jäämurdetasu tagastamiseks võib õiguslikult tugineda ka avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise põhimõtetele. Nõude esitamine sellisel alusel tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui asuda seisukohale, et Veeteede Ameti poolt esitatud arvete näol, millega määrati kaebuse esitajate poolt tasumisele kuuluva tuletornija jäämurdetasu suurus ja kohustati kaebuse esitajaid vastavat tasu maksma, ei ole tegemist kohustust tekitavate haldusaktide või toimingutega. Sellisel juhul oleks kaebuse esitajate nõude õiguslikuks aluseks RVastS § 22.

25. Põhiseaduse § 152 ja HkMS § 29 lg 9 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduse § 15 annab igaühele õiguse nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse esitajad leiavad, et nii ülaltoodust, õiguskantsleri 25. septembri 2003 seisukohast kui ka 25. märtsil 2004 vastu võetud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse seletuskirjast nähtub, et põhiseadusevastased on nii KMSK § 6 punkti 1 alapunkt 13, Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 punkt 13 kui ka Kord. Seega tuleb nimetatud õigusaktid antud asjas põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata jätta.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

26. Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium palub jätta kaebused täielikult rahuldamata ja panna menetluskulud kaebajate kanda.

27. Kahjunõude aluseks olevate jäämurdeja navigatsioonitasude nõudmine vaidlusalusel perioodil toimus kaubandusliku meresõidu koodeksi alusel, mille 24.11.1996 jõustunud muudatuse (§ 6 p 2 a-d 8 ja 9) (RT I 1996,78,1380) kohaselt tehti Veeteede Ametile ülesandeks veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine ning laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise ning jäämurdetööde korraldamine. Sama KMSK muutmise seadusega (§ 6 p 1 alapunkt 13) anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teedeja sideministrile õigus kehtestada lootsi-, tuletornija jäämurdetasude määrad.

28. Esmakordselt kehtestati lootsitasu, tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad teedeja sideministri 23.12.1994 määrusega nr 66, aluseks Vabariigi Valitsuse 21.detsembri 1993 määrus nr 408 „Hindade reguleerimise korra kohta“. Järgnevalt kehtestati lootsi-, tuletornija jäämurdetasud teedeja sideministri 25.veebruari 1999 määrusega nr 15 „Lootsi-, tuletorni ja jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kinnitamine“- määrus tugines KMSK § 6 p 1 alapunktile 13 ja Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määrusele nr 1 „Volituste andmine meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“. Teedeja sideministri 12.detsembri 2001 määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ kehtestati tuletorni – ja jäämurdetasud lahus lootsitasude määradest. Loetletud määrused kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest.

29. Teenuseid (sadamasse sisenevatele laevadele navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise võimaldamine, laevaliikluse navigatsiooniline juhtimine ja informatsiooniteenus, jäämurdening lootsiteenus) nimetatud tasude eest osutasid laevadele vahetult Veeteede Amet ja Veeteede Ameti hallatav riigiasutus Laevaliikluse juhtimise Keskus, mis moodustati teedeja sideministri 29.novembri 1996 määrusega nr 44. Vabariigi Valitsuse seaduse § 43 lõike 1 kohaselt võivad valitsusasutuste haldamisel olla riigi eelarvest finantseeritavad riigiasutused, kelle põhiülesandeks ei ole täidesaatva riigivõimu teostamine ning kes võivad täidesaatvat riigivõimu teostada üksnes seaduse alusel. Seadus Laevaliikluse Juhtimise keskusele täidesaatva riigivõimu teostamise ülesannet ei pannud. Laevaliikluse Juhtimise Keskuse põhimääruse (kinnitatud teedeja sideministri 29.11.1996 määrusega nr 44) kohaselt oli keskuse ülesanneteks muuhulgas lootsiteenuse osutamine ( põhimääruse p 8 ap-d 1 ja 2) jäämurdeteenuse osutamine (põhimääruse p 8 ap 6) ning laevaliikluse kontrollimine ja juhtimine ( põhimääruse p 8 ap 8).

KMSK § 6 p 2 ap-d 8 ja 9, millega pandi riigile veeteede rajamise, märgistamise ja korrashoiu korraldamise ning laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise ning jäämurdetööde korraldamise kohustus, tunnistati 15.05.2000 jõustunud KMSK muudatustega (RT 2000,35,221) taas kehtetuks. Riik jätkas nimetatud tegevuste korraldamist ja vastavate teenuste osutamist. Laevaliikluse Juhtimise Keskuse tegevus lõpetati teedeja sideministri 31.oktoobri 2000. määrusaega nr 86 „Hallatava riigiasutuse Laevaliikluse Juhtimise Keskuse tegevuse lõpetamine“. 2000.aastast osutab lootsiteenust riigi äriühing AS Eesti Loots, mis asutati Vabariigi Valitsuse 20.11.2000 korraldusega nr 921-k. Kehtiva MSOS § 56 lõike 1 kohaselt osutab lootsiteenust riigi poolt moodustatud äriühing. Tuletornija jäämurdeteenust on pärast hallatava riigiasutuse Laevaliikluse Juhtimise Keskus tegevuse lõpetamist osutanud Veeteede Amet vahetult.

25.märtsil 2004 tunnistas Riigikogu KMSK § 6 p 1 alapunkti 13, millega anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel majandusja kommunikatsiooniministrile õigus kehtestada tuletornija jäämurdetasude määrad, kehtetuks ja kehtestas vaidluste ärahoidmiseks tasud tuletornija jäämurdeteenuste eest seadusjõulise aktiga – meresõiduohutuse seadusega (peatükk 111). Vastav seadusemuudatus jõustus 25.aprillil 2004. Seadusemuudatuse käigus nimetati osutatavad teenused ümber, samuti muudeti teenuste sisulist koosseisu. MSOS § 50 1 kohaselt osutatakse jäämurdeteenust 2004.aastast alates navigatsiooniteenuse koosseisus.

30. Vaatamata seaduse muutmisele 25.märtsil 2004 on vastustaja seisukohal, et kuigi seadusemuudatus toimus ajendatuna õiguskantsleri 25.09.2003 kirjast nr 6-8/744 Riigikogu rahanduskomisjonile, ei ole seadusemuutmise põhjuseks mitte kindel veendumus tuletornija jäämurdetasude kui riiklike maksude olemusest ja nõudest kehtestada need kui riiklikud maksud seaduse tasandil, vaid pigem soov vältida pikaajalisi õiguslikke vaidlusi ja arutlusi selle teema ümber, mis omakorda seab ohtu teenuste eest tasude saamise. Vaidlusalune teenus on laevaliikluses meresõiduohutuse tagamisel olulise tähtsusega, selle osutamine nõuab suuri rahalisi kulutusi ning võimalust, et selle teenuse saamine toimub tasuta üksnes põhjusel, et teenuse osutamiseks ja teenustasu saamiseks vajalik seadusandlus on väidetavalt puudulikult reguleeritud, ei saa riik pikaajaliselt lubada. Seetõttu viidi ilma õiguslike vaidlusteta teenuse olemuse üle 25.märtsil 2004 sisse seadusemuudatus meresõiduohutuse seadusesse ning kehtestati navigatsioonitasud ja nende määrad seaduses.

31. Vastustaja on seisukohal et tuletornija jäämurdeteenuse näol ei ole tegemist riiklike maksudega maksukorralduse seaduse tähenduses ning vaidlusalusel perioodil kehtinud õiguslik regulatsioon oli tasude maksmiseks ja nende sissenõudmiseks pädev. Täitmata on maksule omane fiskaalne eesmärk – riigi tegevuseks vajalike tulude saamine ilma, et isik saaks vastava rahalise kohustuse täitmise eest vastu reaalset teenust. Tuletorni-ja jäämurdetasude eest saavad reederid vastu konkreetse teenuse, ilma mida kasutamata ei oleks neil reaalselt võimalik kas üldse või teatud oludes vastavas piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Tuletorni-ja jäämurdetasude eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletorni-ja jäämurdeteenuse osutamiseks, mitte abstraktselt täita riigikassat. Lisaks asjaolule, et tuletorni-ja jäämurdetasudel ei ole fiskaalset eesmärki, ei ole need ka oma olemuselt avalik-õiguslikud tasud. Tuletorni-ja jäämurdeteenuse osutamine ei kujuta endast riigivõimu teostamist ega ole Veeteede Ametile pandud avalik-õiguslik kohustus.

32. 25.aprillil 2004 jõustunud MSOS § 501 lõike 1 järgi on tuletornitasu tasu üldkasutatavale veeteele meresõiduohutuse tagamiseks paigaldatud navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise eest. Paragrahv 501 lõike 2 alusel on navigatsioonitasu tasu üldkasutataval veeteel navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse kasutamise eest. MSOS § 47 lõigete 1 ja 3 alusel Veeteede Amet korraldab üldkasutatavate veeteede navigatsioonimärgituse paigaldamist ja hooldamist. Kuni 10.01.2004 kehtinud majandus-ja kommunikatsiooniministri 12.12.2002 määruse nr 34 „Jäämurde tööde kord“ § 1 ning 10.01.2004.a. jõustunud majandus-ja kommunikatsiooniministri 23.12.2003 määruse nr 265 „Jäämurdetööde kord“ § 1 ja § 4 lõike 1 alusel on Veeteede Ameti avalik-õiguslik ülesanne jäämurdetöid korraldada, mitte aga sadamaid külastavatele laevadele tuletornija jäämurdeteenust vahetult osutada. Veeteede Ameti põhimääruse (majandus-ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrus nr 34) § 13 punktide 2 ja 3 alusel on Veeteede Ameti põhiülesanded tingimuste loomine ohutu ja turvalise laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Eeltoodud regulatsioon näitab, et riigi avalikõiguslik ülesanne on üksnes üldkasutatavate veeteede navigatsioonimärgituste paigaldamise ja hooldamise ning jäämurdeteede korraldamine, mitte aga konkreetse teenuse osutamine.

33. Ka asjaolu, et tuletornija jäämurdeteenuse eest makstavad tasud laekuvad lõppkokkuvõttes riigieelarvesse, ei näita, et teenuse osutamine oleks avalik-õiguslik. Kõik riigile makstavad tasud laekuvad riigieelarvesse, sõltumata nende maksmise aluseks oleva õigussuhte iseloomust. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette ainult riigieelarves, olenemata, kas need on tekkinud eraõiguslikest või avalik-õiguslikest suhetest.

34. Eeltoodud põhjendustel leiab vastustaja, et tuletorni-ja jäämurdetasude kehtestamine ja nende sissenõudmine, teisisõnu ka maksmine kaebajate poolt, ei ole toimunud põhiseadusevastase üldakti alusel ega saa kaasa tuua nõudeõigust kahju hüvitamisele või alusetu rikastumise sätete alusel makstud tasude tagasinõudmisele.

35. Juhuks, kui kohus asub seisukohale, et kaebustes märgitud tuletorni-ja jäämurdetasude maksmine kaebajate poolt on toimunud põhiseadusevastaselt kehtestatud tasudena ja see asjaolu võib olla aluseks kahju hüvitamise nõudele, on vastustaja vastuväited kahjunõudele järgmised.

RvastS § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud ( edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RvastS 2 jaos on sätestatud vastutuse erijuhud ning paragrahv 14 reguleerib erisättena õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt langeb kahjunõue RvastS kuni 24.07.2004 kehtinud redaktsiooni perioodi, mistõttu kuulub kohaldamisele kuni 24.07.2004 kehtinud redaktsioon. RvastS § 14 lg 1 kuni 24.07.2004 kehtinud redaktsiooni kohaselt võib isik nõuda õigusloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks. RvastS § 14 lg 3 kohaselt sama paragrahvi lõige 1 ei välista vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest.

Vastustaja tugineb oma seisukohtade esitamisel ja põhjendamisel Riigikohtu lahenditele nr-d 3-3-1-64-04 ja 3-3-1-56-2004 30.novembrist 2004, millistes käsitletakse rahalise nõude esitamist üksik-ja üldakti põhiseadusega vastuolus olemise tõttu kas kahjunõudena või alusetu rikastumise sätete järgi.

Käesolevas vaidluses ei ole Riigikohtu otsust, mis tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks kaebajate poolt kahjunõude alusena märgitud põhiseadusevastase üldakti, s.o. kuni 25.aprillini 2004 kehtinud teede-ja sideministri 12.detsembri 2001 määrus nr 113 „Tuletorni-ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“. Asjaolu, et Riigikogu on muutnud seaduseregulatsiooni ei tähenda, et oleks täidetud RvastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise eeldus - kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Vastustaja arvates on põhjendamatu kaebajate väide, et materiaalõiguslikuks eelduseks võiks kahjunõude esitamisel õigustloova aktiga tekitatud kahju sätete järgi kohaldada analoogiat ja lugeda RvastS § 14 lg 1 kuni 25.07.2004 kehtinud redaktsioonis alusel nõude esitamiseks piisavaks Riigikogu enda poolt vaidlustatud tasude kehtestamist seadusega. Esitatud nõudes ei ole täidetud kahjunõudeks õigustloova üldaktiga tekitatud kahjuna RvastS § 14 lõikes 1 kuni 25.07.2004 sõnastuses tingimus, et vaidlustatud üldakt oleks tunnistatud Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui ei ole täidetud kahest imperatiivsest tingimusest üks, ei saa üksnes teisele tingimusele (õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi) tuginedes kahjunõuet rahuldada.

36. Riigikohus on otsuses 3-3-1-64-04 selgitanud: „24. Selleks, et kahju oleks tekkinud põhiseadusevastase üldaktiga, peab olema tuvastatud otsene põhjuslik seos üldakti ja väidetava kahju vahel. Käesoleval juhul ei saa olla tegemist põhiseadusevastaste üldaktidega tekitatud kahjuga, sest kauplemistasu võeti OÜ-lt Stromiks linnaosa vanema üksikaktidega. Seega otsene põhjuslik seos Tallinna linna ja linnaosa üldaktide ning kauplemistasu võtmise vahel puudub. Kuna väidetav kahju ei saa olla tekitatud põhiseadusevastase üldaktiga, siis pole kolleegiumil siin vajadust analüüsida linnaosa vanema 26. märtsi 2001. a korralduse nr 260 põhiseaduspärasust.“ Käesolevas asjas väidavad kaebajad, et nende poolt tasutud tuletorni-ja jäämurdetasude maksmise aluseks olid Veeteede Ameti poolt esitatud arved, mida kaebajad kvalifitseerivad nii haldusakti kui ka haldustoiminguna. Kuna kaebajad ei tasunud makseid otse vaidlustatud korra alusel, puudub otsene põhjuslik seos teedeja sideministri 25.veebruari 1999 määruse nr 15 „ Lootsi-, tuletorni ja jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kinnitamine“ ja tuletorni-ja jäämurdetasude maksmise vahel. Kaebajate kahjunõue tulenevalt üldakti põhiseadusevastasusest on eeltoodud põhjendustel alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

37. Riigikohus on otsuses 3-3-1-64-04 selgitanud: „19. Alusetu rikastumise sätetel põhineva nõude põhjendatuse analüüsimise puhul on käesolevas asjas oluline see, et nii TsK § 477 kui ka RVS § 22 lg 1 järgi tuleb tagastada vara, mis omandati õigusliku aluseta. Vara tuleb tagastada ka siis, kui selle omandamise õiguslik alus on hiljem ära langenud.

20. OÜ-lt Stromiks võeti kauplemistasu linnaosa vanema kehtivate üksikaktide alusel. Need üksikaktid kehtivad ka käesoleval ajal. Üksikaktide kehtivust ei mõjutanud Riigikohtu otsus, millega põhiseadusevastasuse tõttu tunnistati kehtetuks Tallinna Kesklinna vanema 28. märtsi 2000. a korraldus nr 123 ja Tallinna Linnavolikogu 10. detsembri 1998. a määrusega nr 43 kinnitatud eeskirja punkt 4.6, samuti Tallinna Kesklinna vanema 26. mai 2003. a korraldus, millega linnaosa vanem ise tunnistas kehtetuks oma 26. märtsi 2001. a korralduse nr 260.

Linnaosa vanema üksikaktid, millega OÜ-le Stromiks määrati kauplemistasu, jääksid kehtima isegi juhul, kui käesolevas asjas tuvastada, et need üksikaktid anti Põhiseaduse vastaselt. Üksikakti põhiseadusevastasuse või õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda nimetatud akti alusel vara omandamise õigusliku aluse äralangemist. Akt kehtib edasi ka pärast selle õigusvastasuse või põhiseadusevastasuse tuvastamist. Seega jättis ringkonnakohus põhjendatult rahuldamata OÜ Stromiks nõude, mis põhines alusetu rikastumise sätetel.

21. Kuna nendel sätetel põhinev nõue jääb rahuldamata, siis pole kolleegiumil selle nõude analüüsimisel vajadust käsitleda linnaosa vanema üksikaktide ja linnaosa vanema 26. märtsi 2001. a korralduse nr 260 põhiseaduspärasust.“ Käesolevas vaidluses esitatud nõudes on kaebajad märkinud, et nende poolt makstud tuletorni-ja jäämurdetasud on makstud Veeteede Ameti arvete kui halduse üksikaktide alusel, vaatamata sellele, et need on väljendatud raamatupidamisdokumentidena. Veeteede Ameti väljastatud arved on siiani kehtivad nii raamatupidamise dokumentidena kui ka kaebajate väidetud haldusaktidena. Nende kehtetuks tunnistamist ei ole kaebajad taotlenud, neid ei ole kehtetuks tunnistanud ka Veeteede Amet, mistõttu need kehtivad edasi ka siis, kui võidaks tunnistada põhiseadusevastaseks nende andmise aluseks olevad üldaktid. Kuniks Veeteede Ameti kaebajate poolt teostatud maksete aluseks olnud arved kehtivad, puudub õiguslik alus kaebajate nõudel alusetu rikastumise sätete järgi. Eeltoodud motiividel tõttu tuleb kaebajate nõue tasutud tuletorni-ja jäämurdetasude sissenõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi jätta rahuldamata.

38. Riigikohus on otsuses 3-3-1-64-04 selgitanud :

„25. Kõike eeltoodut arvestades saaks OÜ Stromiks kahjunõue põhineda kolleegiumi arvates üksnes eeldusel, et kahju on tekitatud põhiseadusevastastel üldaktidel põhinevate üksikaktidega, seega põhiseadusevastaste üksikaktidega.

26. Põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikaktiga tekitatud kahjule tuleb läheneda samamoodi kui muudel põhjustel õigusvastaste üksikaktidega tekitatud kahjule, sest Tsiviilkoodeks ei eristanud ja Riigivastutuse seadus ei erista üksikaktidega kahju tekitamisel põhiseadusevastaseid üksikakte ja muul põhjusel õigusvastaseid üksikakte.

27. Üksikakti õigusvastasuse tuvastamist saab taotleda nii enne kahjunõude esitamist tuvastamiskaebusega kui ka selles halduskohtumenetluses, milles esitati kahjunõue. Kui kohus leiab, et kahjunõue ei kuulu rahuldamisele, siis puudub kahjunõude läbivaatamisel vajadus tuvastada selle üksikakti õigusvastasust, millega kahju on väidetavalt tekitatud.

31. Peamiseks motiiviks, miks ringkonnakohus jättis OÜ Stromiks kahjunõude rahuldamata, on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kokkuvõtlikult see, et ringkonnakohus leidis, et kauplemistasu tagasi saamisel oleks OÜ Stromiks soodsamas olukorras, kui ta olnuks siis, kui ta kauplemistasu poleks maksnud; linn võinuks kauplemislube üldse mitte anda või kehtestada ebaseadusliku tasu võtmise asemel muu kõrvaltingimuse; makstes kauplemistasu, sai OÜ Stromiks võimaluse kaubelda soodsas kohas, kusjuures tasu polnud ebamõistlikult suur.

32. Õigusvastase üksikaktiga tekitatud kahju hüvitamisel tuleb juhinduda ka kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest.

Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. ---“--- Kauplemisloa eest õigusvastase tasu võtmine võib kolleegiumi arvates olla käsitatav kahjuna. -- “ -- Nõutud summa tagastamine viiks kolleegiumi arvates ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Nendel kaalutlustel on kolleegium seisukohal, et OÜ Stromiks kahjunõue jääb rahuldamata.

35. Kuna OÜ Stromiks kahjunõue jääb rahuldamata, siis pole Riigikohtul tulenevalt HKMS § 70 lg-st 11 ja § 26 lg 1 p-st 3 alust algatada linnaosa vanema 26. märtsi 2001. a korralduse nr 260 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust ega tunnistada õigusevastaseks linnaosa vanema üksikakte, millega OÜ-lt Stromiks võeti tasu kauplemislubade eest.“ Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tasutud tuletorni-ja jäämurdetasude tagastamine kaebajatele viiks viimased alusetu rikastumiseni. Tuletorni-ja jäämurdetasud on kehtestatud Eesti Vabariigis alates 1994.aastast. Õiguslik regulatsioon seadusest madalamal tasandil kehtis ja toimis kuni 2004.aastani, mil kehtestati jäämurde-ja tuletorniteenuse eest tasud navigatsioonitasudena meresõiduohutuse seaduses. Seadusandluse regulatsioon toimis vastavalt riigi ja õiguse arengule taasiseseisvumise tingimustes.

39. Praeguse nimetusega navigatsiooniteenus, mille alla on mahutatud nii jäämurdekui ka tuletorniteenus, on ja jääb Eesti kui mereriigi majandusruumis. Kaebajate oletused, et pole kindlat alust eeldada, et Riigikogu oleks samadel tingimustel tasud vastavatel perioodidel kehtestanud, ei ole paikapidavad. Seadusemuudatus sai tõepoolest ajendi õiguskantsleri kirjast viitega vajadusele muuta õiguslikku regulatsiooni antud küsimuses ning riigikogu seda ka tegi, mitte aga kaebajate oletust tõlgendades temale soodsalt negatiivsena, vaid kindlalt ja isegi suurendades makstavaid tasusid. Seega väita, et kaebajatel oleks realiseeritav võimalus laevandusettevõttena mõjutada jäämurde ja tuletorniteenuse kui sellise vajalikkust ja selle eest tasu võtmist, ei põhine ka hilisemal seadusemuudatusel. Kaebajad ei ole esitanud väidet, et nende tegevuse tulemusel oleks kehtestatud väiksemas tasumääras või jäetud kehtestamata tuletorni-ja jäämurdetasud, ka uue nimetusega navigatsioonitasudena. Vaidlusalust teenust osutatakse ja see teenus vajab rahalist katet. Teenuse saajateks on lisaks kaebajatele ka teised laevandusega tegelevad ettevõtjad, kes on tasunud tuletorni-ja jäämurdetasusid jätkuvalt kuni käesoleva ajani. See nähtub Veeteede Ameti kirjast 11.05.2006.a. nr 3-3-87/1377 Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile tuletorni-, jäämurdeja navigatsioonitasude maksmisest 2003 ja 2004.

40. Vastustaja on seisukohal, et tuletorni-ja jäämurdetasude tagastamisnõudega põhjendusel, et need on tasutud põhiseadusevastasest õigusloovast üldaktist tulenevalt antud põhiseadusevastase üksikakti alusel kaebuses märgitud perioodil, tekitab kaebajatele konkurentsieelise ühesuguses majanduskeskkonnas tegutsevate teiste, teenust oma majandustegevuseks kasutavate ettevõtjate ees. Teenustasu, mida tuletornija jäämurdeteenuse eest tuleb tasuda, on arvestatavalt suur. Ka kulud, mida teenuse osutamiseks tehakse, et garanteerida laevaliikluse ohutus, on suured. Kahjunõudes esitatud tuletorni-ja jäämurdetasude tagastamine kaebustes märgitud alustel, viiks ebaõiglase olukorrani, kus kaebajad laevandusettevõtjatena säästavad teenuse kasutamiseks, ilma milleta ta ei saa laevandusettevõtjana tegutseda soovitud mahus Eestis, ainuüksi seetõttu, et seadusandlik regulatsioon teenustasu saamiseks ja tasumiseks on väidetavalt puudulik. Kaebajad vaidlejana kasutavad sisuliselt teenust teiste isikute vahendite arvelt, kes on tasusid jätkuvalt tasunud. Lisaks tasutud maksete tagasinõudmisele, ei ole kaebajad tasunud tuletorni-ja jäämurdeteenuse eest alates 2003 ja 2004 aastal, mille sissenõudmiseks esitas Eesti riik tsiviilkohtumenetluse korras Harju Maakohtusse hagi.

41. Vastustaja leiab, et käesoleva kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada selle valdkonna majandustegevust, kujunenud olukorra majanduslikku külge ning saabuvaid tagajärgi. Seejuures tuleb arvestada ka kaebajate väidet, et nende arvates on tuletorni-ja jäämurdetasude maksmine põhiseadusevastane ka seetõttu, et ei ole kehtestatud nende tasude kui riiklike maksude sissenõudmiseks kohast haldusmenetlust, mis võimaldab kaebajatel vaielda maksude arvestamise ja tasumisega seonduva üle haldusmenetluses. Sellest väitest tuleneb kaebajate soov tagasi nõutada kahjuhüvitisena kõik maksutud tasud, ka alates 2004.aastast kehtestatud navigatsioonitasud.

Vastustaja ei saa eitada, et haldussunnimenetluseks puudub käesoleval hetkel regulatsioon, kuid vastustaja riigi esindajana on seisukohal, et teenustasude määramine ja sissenõudmine toimub mitte avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõiguslikus suhtes ning tasude sissenõudmine peab toimuma sunnimenetlusena tsiviilkohtumenetluses.

42. Arvestama peab ka asjaoluga, et kaebajad ise ei ole teinud kõike, et vähendada nendele väidetavalt saabuvat kahju. Kui kaebajad said teada 2003.aastal õiguskantsleri kirjast, et tegemist võib olla nende suhtes põhiseadusevastase üldakti alusel sissenõutavate tuletorni-ja jäämurdetasudega, tulnuks ka kaebajatel teadvustada enesel kahju tekkimine ja sellest kohustatud isiku teavitamise vajadus. Kui kaebajad nägid, et edaspidi maksete mittetasumine võib olla tulemuslik( 2003 ja 2004 a. makseid ei tasutud tuginedes õiguskantsleri kirjas avaldatule), kuna ei Veeteede Amet ega Eesti riik kohtusse neid ei kaevanud, majandustegevust sõltumata maksete mittetasumisest ei takistatud, tulnuks esitada kahjunõue varem, mis oleks võinud viia kiirema seaduse muutmiseni. Praegu võiks väita, et kaebajad on endale reserveerinud aegumistähtaja piires esitatud kaebuse alusel makstud tasude tagasisaamise nõude kui ka jätnud 2003 ja 2004 aastatel tasumata arvestatava summa tuletorni-ja jäämurdetasuna teenuse eest.

Kaebajad ise on väitnud, et ilma vaidlustatud tasude maksmiseta ei oleks nad saanud antud valdkonnas tegutseda ning see oleks kaasa toonud majandustegevuse katkemise, millest tuleneb, et ilma tuletorni-ja jäämurdetasude maksmiseta oleks kaebajad majanduslikult tunduvalt halvemas olukorras, kui tasude maksmisega, mis võimaldas kaebajatel tegutseda laevanduses ja teenida kasumit. Vastustaja on seisukohal, et kahjunõue ei kuulu rahuldamisele põhjusel, et tasude tagastamisel tekiks teiste sama teenust tarbivate ja teenuse eest tasu maksjate arvel alusetu rikastumine – kaebajad oleksid majanduslikult tunduvalt soodsamas olukorras, kui neile tagastada kasutatud teenuse eest makstud kasu .

43. Käesolevas vaidluses tuleb juhul, kui kohus ei nõustu vastustaja vastuväidetega kahjunõude täielikuks rahuldamata jätmiseks, arvestada ja kohaldada samadel eelnimetatud põhjendustel RvastS § 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise aluseid.

44. Vastustaja vastuväide kahjuhüvitusnõudele on ka asjaolu, et õiguslik regulatsioon tuletorni-ja jäämurdetasude kehtestamisel ja sissenõudmisel on toiminud pikka aega ning teenustasude tagasimõistmine kahjudena tooks ühiskonnale kaasa suure majandusliku koormuse – lisaks teenuse osutamiseks vajalikele kuludele tuleks kaebajatele tagastada tasud, millest on kaetud varasemate aastate kulutused, lisaks arvestada edaspidiste kahjunõuetega või tasude mittemaksmisega kaebajate poolt samadel kaalutlustel kuni seaduseandja poolt navigatsioonitasude sissenõudmise korra vastavusse viimiseni haldussunnimenetlusega.

Arvestama peab ka võimalusega, et analoogilised kahjunõuded võivad esitada kõik teenusesaajad ja siiani korralikult tasusid maksnud ettevõtjad.

45. Vastustaja Veeteede Amet on seisukohal, et kaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

46. Veeteede Ameti tegevus kaebuse esitajatele arvete esitamisega tuletornija jäämurdeteenuse eest oli õiguspärane ning põhines KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 punkti 13 alusel kehtestatud teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ kehtestatud tasumääradele. Nimetatud õigusaktide sätted kehtisid Veeteede Ameti toimingute teostamise ajal. Asjaolu, et Riigikogu võttis 25. märtsil 2004 vastu otsuse, mis jõustus 25. aprill 2004, ning tunnistas kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 punkti 1 alapunkti 13 kehtetuks, ei muuda koodeksi vastavat sätet ega selle alusel antud määrusi tühisteks. Kuivõrd kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 p 1 alapunkt 13 ja selle alusel antud määrused kehtisid kuni 25. aprillini 2004 ja kuulusid täitmisele, siis neil põhinevad Veeteede Ameti toimingud, millega kohustati kaebuse esitajaid tasuma tuletornija jäämurdetasu, olid teostatud õiguslikul alusel.

47. Veeteede Amet käitus kaebuse esitajatele arveid esitades vastavalt kehtivale õigusele ja lähtudes asjaolust, et tuletornija jäämurdeteenused olid osutatud. Kaebuse esitajate poolt alates 30. juunist 2002 kuni september-oktoober 2003 makstud tuletornija jäämurdetasu ei saa käsitleda kaebuse esitajatele tekitatud kahjuna. Kaebuse esitajad maksid tuletornija jäämurdetasu vastavalt kehtestatud tasumääradele neile osutatud teenuste – riigi poolt loodud veeteede infrastruktuuri kasutamise ning talvise navigatsiooni võimaldamise eest.

48. Kaebuse esitajatele nende poolt makstud tuletornija jäämurdetasuga võrdses suuruses hüvitise maksmine asetaks kaebuse esitajad soodsamasse olukorda. Ei ole põhjust arvata, et kui tuletornija jäämurdetasud ei oleks kehtestatud teedeja sideministri määrusega, siis vastavaid tasusid ei olekski sisse viidud.

49. Teedeja sideminister ei käitunud tuletornija jäämurdetasude määrasid kehtestades omavoliliselt. Volitus tasumäärade kehtestamiseks tulenes kaubandusliku meresõidu koodeksist, so Riigikogu poolt vastu võetud õigusaktist. Riigikogu, andes seadusega volitusnormi tasumäärade kehtestamiseks, väljendas sellega kindlat tahet tuletornija jäämurdetasu sisse seada. Arvestades samuti, et Riigikogu poolt 25. märtsil 2004 tasumäärade kehtestamisega meresõiduohutuse seaduses, ei muudetud tasustamise põhimõtteid, vaid jäämurdetasu asendamisel navigatsioonitasuga peeti isegi vajalikuks suurendada laevandusettevõtjate vastavat maksukoormust, siis ei ole alust eeldada, et kaebuse esitajate nõuete tekkimise perioodil 2002-2003 oleksid võimalikud Riigikogu poolt kehtestatavad tasumäärad ja tasustamise alused olnud määruses kehtestatutest erinevad.

50. Veeteede Amet ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et kaebuse esitajatel ei olnud võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks. Aastail 2002- 2003 kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi redaktsiooni kohaselt puudus Veeteede Ametil võimalus keelduda tegevusloa väljastamisest või väljastatud tegevusluba peatada põhjusel, et ettevõtja ei ole tasunud tuletornija jäämurdetasu. Seda tõendab ka fakt, et Veeteede Amet väljastas AS-le Tallink Grupp 13. oktoobril 2003 laevade agenteerimise ja meretranspordi korraldamise tegevusload tähtajaga 5 aastat, ehkki AS Tallink Grupp ei olnud alates 31. augusti 2003 arvest tuletornitasu tasunud ja AS-le Hansatee Cargo väljastas Veeteede Amet 13. jaanuaril 2004 laevade agenteerimise ja meretranspordi korraldamise tegevusload tähtajaga 5 aastat, ehkki AS Hansatee Cargo ei olnud alates 2003 juunist tuletornija jäämurdetasu tasunud. Kaubandusliku meresõidu koodeksi paragrahvide 81 ja 91 vastavasisuline muudatus kehtestati alles 3. juunist 2005 ning ei saanud olla takistuseks kaebuse esitajatele abinõude rakendamisel tekkida võiva kahju ärahoidmiseks.

51. Õigeks ei saa pidada kaebustes esitatud väidet Veeteede Ameti poolse Maksuameti kohaliku asutuse tõendi tõlgendamise kohta. Maksuameti kohalik asutus sai väljastada tõendi ainult maksuameti hallatavate maksude kohta. Tuletornija jäämurdetasude maksmist või mittemaksmist Maksuameti tõend ei kajastanud. Kui Maksuamet tõendas, et ettevõtjal puudub maksuvõlgnevus, siis ei olnud Veeteede Ametil võimalik tõlgendada seda vastupidiselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

52. AS Tallink Grupp palub Eesti Vabariigilt AS-i Tallink Grupp kasuks välja mõista ajavahemikus 30.06.2002 kuni 02.10.2003 AS-i Tallink Grupp poolt Veeteede Ameti arvete alusel tasutud tuletornija jäämurdetasud summas 19 647 360 krooni ja AS Hansatee Cargo palub Eesti Vabariigilt AS-i Hansatee Cargo kasuks välja mõista ajavahemikus 30.06.2002 kuni 13.08.2003 AS-i Hansatee Cargo poolt Veeteede Ameti arvete alusel tasutud tuletornija jäämurdetasud summas 11 800 640 krooni. Seega on käesolevas vaidluses kaebuse esitajate eesmärgiks saada Eesti Vabariigilt tagasi raha, mida nad on Veeteede Ameti arvete alusel tasunud tuletornija jäämurdetasudena. Kaebuse esitajad nõuavad Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tasutud tuletornija jäämurdetasude tagastamist kahel alternatiivsel alusel - alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise sätete järgi.

53. Käesolevas haldusasjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus kaebuses märgitud kahjunõude summade ja Veeteede Ameti arvete alusel tuletornija jäämurdetasude tasumise perioodide üle. Käesolevas haldusasjas puudub ka vaidlus selle üle, et märgitud ajavahemikul olid tuletornija jäämurdetasud kehtestatud KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 punkti 13 alusel kehtestatud teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ (Kord).

54. Kohtuistungil ei vaielnud menetlusosalised enam ka selle üle, et tegemist on avalikõigusliku vaidlusega, kuna sellisele seisukohale oli asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium

20. juuni 2008 kohtuotsuses nr 3-2-1-55-08 Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooni-ministeeriumi kaudu) hagis AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo vastu tsiviilõigusliku suhte tuvastamiseks ning 33 553 600 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis nimetatud lahendis, et kaubandusliku meresõiduohutuse koodeksi ja meresõiduohutuse seaduse kohaselt oli ja on Veeteede Ameti ja jäämurdeja tuletornitasu maksmiseks kohustatud subjektide vahelised suhted võimusuhted, kus Veeteede Amet omab riigilt saadud võimuvolitusi jäämurdeja tuletornitasu kogumisel ja makse suuruse kontrollimisel. Seega toimub ka jäämurdeja tuletornitasu menetlemine avalik-õiguslikus menetluses.

55. 23. oktoobril 1996 vastu võetud kaubandusliku meresõidu koodeksi muutmise seadusega muudeti alates 24.11.1996 paragrahvi 6 ja sätestati paragrahvi 6 punkti 1 alapunktiga 13, et Vabariigi Valitsus või tema volitusel teedeja sideminister kehtestab oma määrusega lootsi-, tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra. Sellises redaktsioonis kehtis KMSK § 6 punkt 1 alapunkt 13 kuni 01.01.2003. Alates 01.01.2003 kuni 08.01.2004 sätestas KMSK § 6 p 1 alapunkt 13 : „Vabariigi Valitsus või tema volitusel teedeja sideminister kehtestab oma määrusega tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra.“ Alates 08.01.2004 kuni 24.04.2004 sätestas KMSK § 6 p 1 alapunkt 13: „Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusja kommunikatsiooniminister kehtestab oma määrusega tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra.“ Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkti 1 alapunkt 13 volitas teedeja sideministrit kehtestama oma määrusega lootsi-, tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra. Teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrus nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ (Kord) on kehtestatud määrusest tulenevalt KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määrusega nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“. Korra paragrahvide 2 ja 5 kohaselt maksab Veeteede Ametilt saadud arve alusel tuletornitasu ja jäämurdetasu laeva agent, agendi puudumisel reeder.

25.04.2004 jõustunud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse §-ga 22 tunnistati kehtetuks KMSK § 6 punkti 1 alapunkt 13 ja täiendati meresõiduohutuse seadust 111 peatükiga „Tuletorni ja navigatsioonitasu“. Meresõiduohutuse seaduse 111 peatüki §-s § 501 sätestati, et tuletornitasu on tasu üldkasutatavale veeteele meresõiduohutuse tagamiseks paigaldatud navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise eest (lg 1) ja navigatsioonitasu on tasu üldkasutataval veeteel navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse kasutamise eest (lg 2). Sama peatüki §-s § 502 on sätestatud, et tuletornitasu ja navigatsioonitasu tasub reeder või laevaagent ning § 504 kohaselt arvestab tuletornitasu ja navigatsioonitasu ning esitab reederile või laevaagendile tasumisele kuuluva tuletornitasu ja navigatsioonitasu kohta arve Veeteede Amet, § 503 sätestab, et tuletornitasu ja navigatsioonitasu laekuvad riigieelarvesse.

Seega on alates 24.11.1996 Riigikogu seaduses sätestanud tuletornija jäämurdetasude tasumise kohustuse, mis kehtib ka käesoleval ajal meresõiduohutuse seaduse 111 peatükis sätestatuna.

56. Kaebuse esitajad taotlevad jätta käesoleva vaidluse lahendamisel vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata kuni 25. aprillini 2004 kehtinud KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13; kuni 25. aprillini 2004 kehtinud Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkti 13; kuni 25. aprillini 2004 kehtinud teedeja sideministri

12. detsembri 2001 määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. juuni 2008 kohtuotsuses nr 3-2-1-55-08 leidnud, et jäämurdeja tuletornitasud on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid mis oma sisu järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Samuti et tegemist on avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, kuna vaidlusalust tasu saab nõuda ainult riik Veeteede Ameti kaudu, tasu ei sõltu teenusest ning tasu suuruse aluseks on MSOSe §-s 505 ettenähtud määrad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.11.2007 kohtuotsuses nr 3-4-1-18-07 on leitud järgmist: “ Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 20) (punkt 23)./…/ Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise parlamentaarset vormi peeti põhiseaduse koostamisel oluliseks - seda näitab põhiseaduse § 113 olemasolu ja seosed põhiseaduse teiste sätetega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p-d 20 ja 21) (punkt 24)./…/ Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat.“ (punkti 36 viimane lõik). Seega saab järeldada, et kuni 25. aprillini 2004 kehtinud KMSK § 6 punkti 1 alapunkt 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkt 13 ning teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrus nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ olid põhiseadusega vastuolus.

57. Kaebuse esitajate eesmärgiks on saada Eesti Vabariigilt tagasi vastavalt kuni 13.08.2003 (AS Hansatee Cargo) ja kuni 02.10.2003 (AS Tallink Grupp) makstud tuletornija jäämurdetasud. Kuni 25.07.2004 kehtinud RVastS § 14 lg 1 sätestas, et isik võib nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Käesoleval juhul ei ole täidetud üks kuni 25.07.2004 kehtinud RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldustest – Riigikohus ei ole kuni 25. aprillini 2004 kehtinud KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkti 13 ning teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrust nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ tunnistanud kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Kuni 25.07.2004 kehtinud RVastS § 14 lgst 1 ei tulene, et kahjunõude esitamise õigus tekiks ka õigustloova akti vastavate sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisest. Seega puudub käesoleval juhul alus kaebuse esitajatele õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks.

58. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega.

Kaebuse esitajad on asunud alternatiivsetele seisukohtadele selles, kas nende õigusi on rikutud ja kahju tekitatud Veeteede Ameti arvete kui haldusaktidega või Veeteede Ameti arvete kui toimingutega või vahetult põhiseadusevastaste üldaktidega. Samas on kaebuse esitajad leidnud, et kaebuse esitajate kohustus tuletornija jäämurdetasu maksmiseks tekkis just Veeteede Ameti poolt väljastatud arvete alusel, mitte vahetult põhiseadusevastaselt kehtestatud Korra alusel. Kohus nõustub kaebuse esitaja selle väitega. Kohus on juba 12.01.2007 kohtumäärustes haldusasjades 3-05-517 ja 3-05-529 asunud seisukohale, et puudub otsene põhjuslik seos üldakti ja väidetava kahju vahel ning käesoleval juhul ei saa olla tegemist põhiseadusevastaste üldaktidega tekitatud kahjuga, sest tuletornija jäämurdeteenuse eest tasus AS Tallink Grupp Veeteede Ametile tema poolt esitatud arvete alusel. Kohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas otsuses.

Seega, kuna väidetav kahju ei ole kaebuse esitajatele tekitatud põhiseadusevastaste üldaktidega, siis ei ole 25. aprillini 2004 kehtinud KMSK § 6 punkti 1 alapunkt 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkt 13 ning teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määrus nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus nimetatud üldaktide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

59. Kohus ei jää käesolevas kohtuotsuses aga 12.01.2007 kohtumäärustes haldusasjades 3- 05-517 ja 3-05-529 väljendatud seisukoha juurde, et väidetav kahju tekitati kaebuse esitajatele

Veeteede Ameti toiminguga, mis seisnes kaebaja kohustamises maksma tuletornija jäämurdetasusid arves fikseeritud summas. Kohus, võttes arvesse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2008 kohtuotsuses nr 3-2-1-55-08 väljendatud seisukohti, et jäämurdeja tuletornitasud on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, neid tasusid saab nõuda ainult riik Veeteede Ameti kaudu, tasu ei sõltu teenusest ning tasu suuruse aluseks on MSOS §-s 505 ettenähtud määrad, samuti seda, et MSOS § 504 lg-s 2 nimetatud arve võib olla haldusakt, mida saab täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel lugeda täitedokumendiks, nõustub kaebuse esitajate seisukohaga, et Veeteede Ameti poolt tuletornija jäämurdetasu tasumiseks väljastatud arveid tuleb käsitleda haldusaktidena.

60. Vastavalt HMS § 51 lg-le 1 haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Arvestades, et kaubandusliku meresõidu koodeksi ja meresõiduohutuse seaduse kohaselt omab Veeteede Amet riigilt saadud võimuvolitusi jäämurdeja tuletornitasu kogumisel ja makse suuruse kontrollimisel, on Veeteede Ameti (haldusorgani) poolt tuletornija jäämurdetasu tasumiseks väljastatud arvete näol tegemist haldusaktidega, mis on antud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannete täitmisel - avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks.

Tuletornitasu ja jäämurdetasu maksukohustus ei teki vahetult seaduse alusel vaid tuletornitasu ja jäämurdetasu maksmise kohustust saavad jäämurdeja tuletornitasu maksmiseks kohustatud subjektid täita vaid Veeteede Ameti haldusakti ehk arve alusel. MSOS § 504 lg 1 kohaselt Veeteede Amet arvestab tuletornitasu ja navigatsioonitasu üks kord ööpäevas laeva saabumise eest sadamasse või sadama reidile, kui reidil olles laeva lastitakse, lossitakse, täiendatakse varudega (toit, vesi jms), remonditakse või on laev muul sellisel viisil seotud äritegevusega.

Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt esitab Veeteede Amet reederile või laevaagendile tasumisele kuuluva tuletornitasu ja navigatsioonitasu kohta arve, mis koostatakse laeva ülddeklaratsiooni või lootsikviitungi alusel ja millel näidatakse tasumisele kuuluv tuletornitasu ja navigatsioonitasu, selle arvutamise alused, tasumäära vähendused või suurendused, maksja nimi ja maksetähtpäev. MSOS §-st 505 tulenevalt on tuletornitasu ja navigatsioonitasu määrad seotud laeva kogumahtuvusega. MSOS §-d 509, 5010, 5011 sätestavad seaduses sätestatud tingimustele vastavatele laevadele ja reederitele vabastusi ning tasumäära vähendamist või suurendamist.

Samuti on Teedeja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 (Korra) § 1 kohaselt tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad seotud laeva kogumahtuvusega. Korra §-i 2 kohaselt maksab laeva agent, agendi puudumisel reeder, Veeteede Ametilt saadud arve alusel tuletornitasu laeva sisenemise eest sadamasse või sadama reidile. Korra § 5 kohaselt maksab laeva agent, agendi puudumisel reeder, jäämurdetasu Veeteede Ametilt saadud arve alusel laeva sisenemise eest sadamasse, kus on riigi poolt tagatud jäämurdeteenus. Korra §-i 6 kohaselt tuletornija jäämurdetasu arve koostamisel võtab Veeteede Amet aluseks laeva kapteni poolt agendi, agendi puudumisel reederi kaudu Veeteede Ameti koordinatsioonikeskusele esitatud ülddeklaratsiooni.

Korra II ptk nägi ette vabastusi ja soodustusi korras sätestatud tingimustele vastavatele laevadele ja reederitele, mida võeti arvesse arvete esitamisel. Seega arvestati kaubandusliku meresõidu koodeksi alusel kehtestatud Korra alusel tuletornija jäämurdetasu ja arvestatakse kehtiva meresõiduohutuse seaduse kohaselt tuletornitasu ja navigatsioonitasu konkreetse laeva sisenemise eest sadamasse või sadama reidile, mis nähtub ka kohtutoimikutes olevatelt Veeteede Ameti arvetelt (toimik nr 3-05-517 I kd lk 80-423; toimik nr 3-05-529 I kd lk 78-228), arve koostamisel võttis ja võtab Veeteede Amet aluseks konkreetse laeva ülddeklaratsiooni, tuletornitasu ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu) määrad olid ja on seotud konkreetse laeva kogumahtuvusega ning arves märgitakse ka konkreetse laeva või reederi vabastused või tasumäära vähendamised või suurendamised.

Seega on

Veeteede Ameti poolt tuletornija jäämurdetasu maksmise aluseks oleva arve väljastamisega tegemist üksikjuhtumi reguleerimisega. Eeltoodust nähtuvalt on Veeteede Ameti arvete näol tegemist HMS § 51 lg-le 1 vastavate haldusaktidega.

61. Kohtu seisukohta, et Veeteede Ameti poolt tuletornija jäämurdetasu tasumiseks väljastatud arveid tuleb käsitleda haldusaktidena kinnitab ka asjaolu, et 15.10.2008 võttis Riigikogu vastu „Meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse“ (http://www.riigikogu.ee/?page=en_etapid&op=ems&eid=308488&u=20081017132234), milles asendatakse meresõiduohutuse seaduse peatükis 11¹ seni kasutusel olnud sõna “arve” sõnaga “makseteatis” ja antakse tuletornitasu ja navigatsioonitasu maksmise kohta esitatavale teatisele sõnaselgelt haldusakti tähendus. Nimelt sätestatakse MSOS § 507 lg-s 2, et tuletornitasu ja navigatsioonitasu maksmise aluseks olev makseteatis on haldusakt avalikõigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

62. Seega, kuna vaidlusaluste Veeteede Ameti arvete näol on tegemist haldusaktidega, oli kaebuse esitajatel võimalik neid halduskohtus vaidlustada ka sel põhjusel, kui kaebuse esitajad leidsid, et kohane menetluskord tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks puudus. Halduskohtumenetluse seadustik, mis sellise võimaluse andis, kehtis juba alates 15.09.1993. Kaebuse esitajate esindaja kinnitas kohtuistungil (toimik nr 3-05-517 IV kd lk 79), et kaebuse esitajad ei ole Veeteede Ameti arveid kunagi vaidlustanud, seega ka mitte põhjusel, et puudub kohane menetluskord tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks. Seega on käesolevas haldusasjas asjakohatud kaebuse põhjendused tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks kohase menetluskorra puudumisest.

63. Vastavalt RVastS § 22 lg 1 esimesele lausele võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Alusetu rikastumise sätetel põhineva nõude põhjendatuse puhul on seega oluline see, et RVastS § 22 lg 1 järgi tuleb tagastada vara, mis omandati õigusliku aluseta. Vara tuleb tagastada ka siis, kui selle omandamise õiguslik alus on hiljem ära langenud. Kaebuse esitajad tasusid tuletornija jäämurdetasusid Veeteede Ameti üksikaktide (arvete) alusel. Üksikakti põhiseadusevastasuse või õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda nimetatud akti alusel vara omandamise õigusliku aluse äralangemist. Akt kehtib edasi ka pärast selle õigusvastasuse või põhiseadusevastasuse tuvastamist. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2004 kohtuotsustes nr 3-3-1-56-04 ja nr 3-3-1-64-04. Riigikohtu halduskolleegium on 30.11.2004 kohtuotsuses nr 3-3-1-64-04 HMS § 63 lg-t 2 analüüsides asunud seisukohale, et põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale. Samas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et siis, kui üksikakt on adressaadi poolt täidetud enne selle aluseks oleva üldakti põhiseadusevastasuse tuvastamist Riigikohtus, siis selline üksikakt jääb jõusse. Ka ei nõua seadus sellise põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikakti tagasitäitmist haldusorgani enese algatusel. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et Riigikohtu halduskolleegium leidis 09.09.2003 kohtuotsuses nr 3-3-1-59-03, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002 otsusel asjas nr 3-4-1-8-02, millega tunnistati, et varem kehtinud maksukorralduse seaduse § 28 lg 4 oli põhiseadusevastane osas, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister, ei ole tagasiulatuvat jõudu. See tähendab, et nimetatud otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5. novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.

Kaebuse esitajad ei ole Veeteede Ameti arveid kunagi vaidlustanud. Seega puudub kaebajatel tasutud tuletornija jäämurdetasude tagasisaamise õigus ka siis, kui Riigikohus tunnistaks kuni 25. aprillini 2004 kehtinud KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ punkti 13 ning teedeja sideministri 12. detsembri 2001 määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ põhiseadusevastaseks. Seega ei kuulu rahuldamisele kaebuse esitajate nõue, mis põhines alusetu rikastumise sätetel.

64. Eeltoodut arvestades saaks kaebuse esitajate kahjunõue põhineda üksnes eeldusel, et kahju on tekitatud põhiseadusevastastel üldaktidel põhinevate üksikaktidega, seega põhiseadusevastaste üksikaktidega ehk

Veeteede Ameti arvetega. Riigikohtu halduskolleegium on 30.11.2004 kohtuotsuses nr 3-3-1-64-04 leidnud, et põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikaktiga tekitatud kahjule tuleb läheneda samamoodi kui muudel põhjustel õigusvastaste üksikaktidega tekitatud kahjule, sest riigivastutuse seadus ei erista üksikaktidega kahju tekitamisel põhiseadusevastaseid üksikakte ja muul põhjusel õigusvastaseid üksikakte. Üksikakti õigusvastasuse tuvastamist saab taotleda nii enne kahjunõude esitamist tuvastamiskaebusega kui ka selles halduskohtumenetluses, milles esitati kahjunõue. Kui kohus leiab, et kahjunõue ei kuulu rahuldamisele, siis puudub kahjunõude läbivaatamisel vajadus tuvastada selle üksikakti õigusvastasust, millega kahju on väidetavalt tekitatud.

65. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegium on 19.03.2002 kohtumääruses nr 3-3-1-11-02 leidnud järgmist: “HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb kehtivat haldusakti küll täita sõltumata õigusvastasusest, kuid see ei välista haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui aga haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Riigikohus peab vajalikuks veel selgitada, et tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ainult sellisel juhul võis kahju olla reaalselt kõrvaldatav.“ Riigikohtu halduskolleegiumi 11.03.2004 kohtuotsuses nr. 3-3-1-8-04 leidis halduskolleegium, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.

66. Järgnevalt vaatleb kohus seda, kas kaebuse esitajatel oli võimalik väidetava kahju ärahoidmiseks kasutada efektiivseid õiguskaitsevahendeid. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on AS Tallink Grupp tasunud Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tuletornija jäämurdetasusid 1997.aasta jaanuarikuust kuni 2003.aasta oktoobrikuuni (toimik nr 3-05-517 II kd lk 117) ja AS Hansatee Cargo on tasunud Veeteede Ameti poolt esitatud arvete alusel tuletornija jäämurdetasusid 1999.aasta septembrist kuni augustini 2003 (toimik nr 3-05-529 II kd tl 2) või 1999.aasta juulist kuni augustini 2003 (toimik nr 3-05-529 II kd tl 66). Kaebuse esitajad ei ole Veeteede Ameti arveid kunagi vaidlustanud.

Käesolevas haldusasjas on jõustunud Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2007 määrused, millega kohus lõpetas HKMS § 12 lg 3 alusel haldusasjade nr 3-05-517 ja 3-05-529 menetlused osas, milles kaebajad taotlesid enne 30.juunit 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Kohus jääb nimetatud määruste seisukohtade juurde, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo olid teadlikud kõigist neile Veeteede Ameti poolt väljastatud ja nende poolt tasutud tuletornija jäämurdetasude arvetest. Halduskohtumenetluse seadustik on alati sisaldanud sätet, mille kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseadusega (15.09.1993 kuni 01.01.2000 kehtinud HKS § 19 lg 3; alates 01.01.2000 kehtiva HKMS § 25 lg 5, alates 01.09.2006 § 25 lg 9). Kaebajatel juriidilise isikuna oli arvete saamisel juba alates 1997.aastast AS-l Tallink Grupp ja alates 1999.aastast AS-l Hansatee Cargo võimalus kasutada vajadusel professionaalset erialast abi jõudmaks seaduses sätestatud tähtaja jooksul selgusele, kas Veeteede Ameti arved rikuvad kaebajate õigusi või huve ning otsustada Veeteede Ameti arvete vaidlustamise küsimus. Kaebajad ei ole Veeteede Ameti arveid vaidlustanud vaid on arved ka käesolevas haldusasjas vaidlusalusel perioodil tasunud. Ka 29. mail 2003 ei pöördunud kaebuse esitajad Veeteede Ameti arvete vaidlustamiseks halduskohtusse vaid pöördusid Õiguskantsleri poole KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 ning selle alusel vastuvõetud õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta hinnangu saamiseks. Ja kuigi AS Tallink Grupp väitel sai AS Tallink Grupp 26. septembril 2003 kätte õiguskantsleri

25. septembri 2003 kirja nr 6-8/744, milles õiguskantsler leidis, et KMSK § 6 punkti 1 alapunkt 13 on vastuolus põhiseaduse §-ga 113, ei vaidlustanud kaebuse esitajad ka siis Veeteede Ameti arveid vaid esitasid pea-aegu kaks aastat hiljem 30. juunil 2005 kahju hüvitamise nõude halduskohtule ja samal kuupäeval Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Veeteede Ametile taotluse nende poolt kuni 30.juunini 2004 tasutud jäämurdeja tuletornitasude tagastamiseks. Taotluses on nimetatud summat käsitletud kahju hüvitamise nõudena. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajad oleksid saanud kahju vältida, kui nad oleksid esitanud Veeteede Ameti arvete peale seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebuse halduskohtusse. Kaebuse esitajad seda ei teinud. Arvestades, et kaebajad ei kasutanud reaalselt võimalikke õiguskaitsevahendeid kahju ära hoidmiseks, on kaebajate nõue Eesti Vabariigi vastu põhjendamatu.

Paljasõnalised ja oletuslikud on kaebuse esitajate väited, et Veeteede Ameti arveid ei vaidlustatud seetõttu, et Veeteede Ametil oli õigus tegevusloa kehtivus peatada ning endale vajaliku tegevusloa olemasolu eelduseks oleva tasu vaidlustamisega oleks riskitud jääda järgmisel perioodil tegevusloata. Kaubandusliku meresõidu koodeksi §-d 9¹ punkt 3 ja 8¹ punkti 2 alapunkt 3, mille kohaselt Veeteede Amet peatab tegevusloa, kui ettevõtja tuletornitasu või navigatsioonitasu võlg ületab kolme kuu tasumäära või ettevõtjale ei anta tegevusluba, kui tal on tuletornitasuvõi navigatsioonivõlg, kehtivad alates 3.juunist 2005, seega ei saanud olla kaebuse esitajatele takistuseks abinõude rakendamisel tekkida võiva kahju ärahoidmiseks aastatel 1997-2004. Lisaks nähtub Veeteede Ameti vastusest kaebusele, et Veeteede Amet on väljastanud AS-le Tallink Grupp 13. oktoobril 2003 laevade agenteerimise ja meretranspordi korraldamise tegevusload tähtajaga viis aastat, ehkki AS Tallink Grupp ei olnud alates 31. augusti 2003 arvest tuletornitasu tasunud ja AS-le Hansatee Cargo on Veeteede Amet väljastanud 13. jaanuaril 2004 laevade agenteerimise ja meretranspordi korraldamise tegevusload tähtajaga viis aastat, ehkki AS Hansatee Cargo ei olnud alates 2003 juunist tuletornija jäämurdetasu tasunud. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitajate väited riskeerimise kohta majandustegevuse seiskumisega seoses tegevuslubade võimaliku peatamise või mitte väljastamisega, kui kaebuse esitajad oleksid Veeteede Ameti arved vaidlustanud.

Eeltoodut arvestades ei kuulu kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kuna kaebajad ei kasutanud reaalselt võimalikke õiguskaitsevahendeid kahju ära hoidmiseks ja puudusid mõjuvad põhjused nende kasutamata jätmiseks.

67. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti Vastustaja Majandusja Kommunikatsiooniministeerium on esitanud kohtule taotluse õigusabikulude 42 480,00 krooni väljamõistmiseks kaebuse esitajatelt. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistetakse halduskohtumenetluses välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 kohtuotsuses nr 3-3-1-24-07 rõhutanud, et haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist. Käesolev vaidlus nendele tunnustele ei vasta. Vaieldamatult kuulub mereohutus Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Seda kinnitab nii Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimäärus kui struktuur, mille koosseisus on lennundusja merendusosakond, kui ka Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi interneti veebilehel märgitu, et Ministeerium tegeleb mereohutuse tagamisega, ministeerium töötab välja regulatsioone ja seadusi muutmaks mereliikluse ning sadamad ohutumaks nii kauba kui reisilaevandusele. Seetõttu ei ole professionaalse õigusabi kasutamine vältimatu. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused menetluskulude väljamõistmiseks Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kasuks.

Aili Maasik Kohtunik