3-08-455/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2008, Tartu Haldusasja number 3-08-455 Haldusasi D.G. i kaebus Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 7401.30 krooni Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30. mai 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus D.G. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant D.G. Vastustaja Murru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 30. mai 2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Halduskohtu 31.01.2008 otsusega nr 3-07-2301 rahuldati D.G. i kaebus ja tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla toiming – 11.10.2007 etapeerimise päeval D.G. i õhtusöögist (kuivtoidust) ilmajätmine. Kohtuotsus jõustus 04.03.2008. 05.03.2008 saabus halduskohtusse kinnipeetav D.G. i kaebus Murru Vangla ülalnimetatud toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7401.30 krooni.

Kaebaja on pöördunud nimetatud nõudega ka Murru Vangla poole. Murru Vangla jättis 15.04.2008 kahjunõude rahuldamata, vabandades samas tagantjärgi kaebaja õiguste rikkumise eest tema õhtusöögist ilmajätmisel. Kaebaja leidis, et õhtusöögist ilmajätmine alandas teda ja tingis põhjendamatut närvikulu seonduvalt õigluse jaluleseadmisega kohtus ning ta vajab nüüd psühholoogi abi. Vangla psühholoogi ta ei usalda, väljaspool vanglat on psühholoogi abi kulud 7401.30 krooni, kuna tema tegevuskoht asub kaebaja elukohast kaugel. Kaebaja möönis, et tervislikult (füüsiliselt) ta ei kannatanud, kuid tekitatud moraalne ja psüühiline kahju on põhiseadusest tulenevalt samuti aluseks kahjunõudele. Kaebaja märkis, et on nõus ka sellega, kui vastustaja hüvitab tema psühholoogi juures käimise kulud.

2. Murru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja arvates ei ole kaebajal õhtusöögita jätmise tõttu tekkinud olulist närvitegevuse häiret. Õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus hüvitise väljamõistmiseks. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest tulenevalt ei ole ainuüksi füüsiline ja hingeline valu viidav PS § 25 nimetatud moraalse kahju alla. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust, ei pea vastustaja kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka näiteks vabandamisega kannatanu ees, mida vastustaja on ka teinud.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 30.05.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kaebajal oli õigus saada õhtusööki ja seega vastustaja toiming oli õigusvastane. Kaebaja jäeti toitlustamata vanglasisese organiseerimatuse tõttu. Kohus leidis, et toidukorra vahelejäämist iseenesest ei saa lugeda väärikust alandavaks. Alandav oleks toiduta jätmine juhul, kui seda on tehtud sihilikult eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või piinu. Sellist eesmärki vanglal ei olnud. Vangla toimis õigusvastaselt hooletuse tõttu, teos puudub tahtlikkus ja tuvastamist ei ole leidnud raske hooletus.

Vastustaja püüdis ebaõiglust kõrvaldada mõistlikul viisil ja vabandas kaebaja ees. Kaebaja rahaline nõue ei kuulu rahuldamisele, sest kahjulik tagajärg ei ole märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud kahjulikku tagajärge tahtlikult, vastustaja on oma eksimusest aru saanud ja temapoolse vabandamisega kaebaja ees võib lugeda võimalikud negatiivsed küljed vastustaja õigusvastases toimingus heastatuks. Ühe toidukorra vahelejätmine võib küll tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis halvenes pärast õhtusöögi mittesaamist, mille tõttu oleks tal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

Õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus nõustus vastustajaga, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid.

Arvestades süü vormi ja raskust, ei saa pidada kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 defineerinud moraalset kahju PS § 25 tähenduses järgnevalt: „Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus“.

Kaebaja ei ole tõendanud ühtki ülalnimetatud põhjust, mis annaks õiguse saada mittevaralise kahju hüvitist. Ta ei ole pöördunud arsti (psühhiaatri, psühholoogi, närviarsti või muu spetsialisti) poole. Tõendamist ei ole leidnud, et vastustaja oleks rikkunud ülalnimetatud kaebaja isiklikke õigusi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole põhjuseks moraalse kahju väljamõistmisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. D.G. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on leidnud kohtulikult tõendamist, et kaebaja õigusi on rikutud. PS § 25 tulenevalt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kaebaja kannatas moraalselt. Ta pidi enda närve, aega ja muid vahendeid kasutama õigluse jalule seadmiseks. Vastustaja tunnistab, et kaebaja õigusi on rikutud ja, et vastustaja tegevusega tekitati kaebajale ebamugavusi. Vastustaja tunnistab ka, et teised kinnipeetavad said kuivtoidupaki, kuid üks kinnipeetavatest jäi ilma. Seega jäeti kaebaja sihilikult kuivtoidupakist ilma ja pandi olukorda, kus ta pidi teistelt kinnipeetavatelt toitu kerjama, kuna tal oli kõht tühi. Sellest tulenevalt alandati kaebajat teiste kinnipeetavate ees ja rikuti võrdõiguslikkuse printsiipi. Vangla peab kompenseerima kaebaja alanduse, kahjunõue on põhjendatud ja vastavuses RVastS § 9 lg 1. Nõutav summa on väiksem, kui kaebajale tekitatud kahju, arvestades ka justiitsministri R. Langi juttu, kus ta ütles, et minimaalne summa esile kutsutud alanduse eest on 15 000 krooni. Kaebaja on kulutanud asja lahendamiseks niipalju närvkulu, et vajab väljaspool vanglat psühholoogi abi, sh ka selleks, et tema usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki taastuks. Vangla psühholoogi abi kaebaja ei soovi, kuna ei usu vanglaametnikesse seoses selle asjaga. Kaebajal on olemas spetsialist, kes on nõus teda aitama, kuid tema elukoht ei asu kaebaja elukoha lähedal. Kahjusummasse on arvestatud ka kulutused tema juures käimiseks. Juhul kui vastustaja on nõus kaebaja vabanemisel tasuma kaebaja kulutused psühholoogile ja muud sellega kaasnevad kulud, siis on kaebaja ka sellise lahendusega nõus.

5. Murru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole vastustaja arvates kaebajal õhtusöögita jätmise tõttu tekkinud olulist närvitegevuse häiret. Ühe toidukorra vahelejäämine ei saa tekitada tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole tõendanud temale tekitatud kahju, ta pole pöördunud arsti (psühhiaatri, psühholoogi, närviarsti või muu spetsialisti) poole. Vastustaja nõustub kohtuga, et toidukorra vahelejäämist iseenesest ei saa lugeda väärikust alandavaks. Vanglal ei olnud eesmärki põhjustada kaebajale kannatusi ja piinu või piirata kinnipeetava õigust saada toitu. Vastustaja tegevuses ei olnud tahtlikkust ega rasket hooletust, tegemist oli hoolsuskohustuse täitmata jätmisega eriolukorra ajal. Alandavast kohtlemisest saaks kõnelda, kui toiduta jätmine oleks olnud eesmärgipärane – näiteks kantud soovist tekitada alaväärsustunnet, hirmu, ahastust, murda füüsilist või moraalset vastupanu. Väärikuse alandamise alla ei saa lugeda igasuguseid hingelisi läbielamisi, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivetele ei viita. Kaebaja võis tunda mõningast ebamugavust (tühja kõhu tunnet), kuid see ei toonud kaasa RVastS § 9 lg 1 sätestatud tagajärgi. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust, ei ole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Vastustaja saab pakkuda kaebajale psühholoogilist abi pädevate psühholoogide näol ja seega ei ole kaebajale väljaspool vanglat psühholoogi teenuse kinnimaksmine põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30. mai 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Sama paragrahvi lõike 2 alusel mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Halduskohus on õigesti leidnud, et toidukorra vahelejäämist ei saa iseenesest lugeda väärikust alandavaks. Alandav oleks toidust ilma jätmine, kui seda oleks tehtud tahtlikult eesmärgiga põhjustada ebamugavusi ja piinu. Vangla jättis apellandi toidust ilma oma hooletuse tõttu, puudub tahtlus ja raske hooletus. Vangla on oma õigusvastasest tegevusest ka ise aru saanud ja on vabandanud apellandi ees.

Apellant ei ole halduskohtule ja ringkonnakohtule tõendanud, et tema tervislik seisund on halvenenud seoses ühest toidukorrast ilmajäämisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ühest toidukorrast ilmajäämine võib tekitada küll ebameeldivusi, kuid see ei tekita tervisekahjustust. Apellant ei ole pärast seda pöördunud vangla tervishoiutöötajate poole kaebustega oma tervisliku seisundi üle. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vangla tervishoiuspetsialistide kompetentsuses ja alusetud on apellandi väited, et ta nendelt abi ei saa.

Kuna vanglas on tagatud psühholoogi abi, siis puudub vajadus kaasata selleks spetsialisti väljastpoolt vanglat, samuti on vanglavälise tervishoiuspetsialisti abi võimalik kasutada kinnipeetaval vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik. Arvestades süü vormi ja raskust on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Füüsiline ja hingeline valu ei ole eraldivõetuna aluseks mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Viivi Tomson Maili Lokk

Agu Timmi