3-08-1243/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 17.10.2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1243 Haldusasi R.Z.´i kaebus Põhja Politseiprefektuuri 29.05.2008 käskkirja nr 1040p tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Suuline menetlus 08.09.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja R.Z. ja tema lepinguline esindaja adv Maano Saareväli ning vastustaja Põhja Politseiprefektuuri volitatud esindaja Aare Hõbe. Resolutsioon Jätta R.Z.´i kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

27.06.2008 saabus kohtule R.Z.´i kaebus Põhja Politseiprefektuuri 29.05.2008 käskkirja nr 1040p tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.

11.04.2008 kell 21.10 paiku sõitis kaebuse esitaja politseivärvides alarmsõidukiga Nissan Primera, registreerimismärgiga 262 MFJ, millel ei olnud sisse lülitatud vilkurid ega eriline helisignaal, Õismäe tee 107a juures kõnniteel. Samuti põhjustas kaebuse esitaja 11.04.2008 kell 21.27 ajal teenistusülesannete täitmisel süülise tegevuse tagajärjel liiklusõnnetuse, kuivõrd juhtides eeltoodud politseisõidukit ja teostades alarmsõitu, ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h), kaotas juhitavuse, sattus külglibisemisse ning sõitis vastu äärekivi, mille tagajärjel paiskus külili, katusega vastu trolliliinide metallposti. Liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustas kaebuse esitaja varalise kahju AS-le Balti Autoliising ja tervisekahjustusi sõidukis viibinud politseiametnik Uljana Ponomarjovale. Samuti andis kaebuse esitaja nii liiklusõnnetuse menetlemise käigus kui ka distsiplinaarmenetluse käigus väidetavalt ebaõigeid ütlusi selle kohta, et vahetult enne liiklusõnnetust oli ülekäigurajale jooksnud punast värvi mantlis naisterahvas, kellele otsasõidu vältimiseks oli kaebaja sunnitud sooritama äkkmanöövri, mille tagajärjel kaotas sõiduk juhitavuse. Samuti andis kaebuse esitaja väidetavalt ebaõigeid ütlusi selle kohta, et politsei sõiduki tagaistmel viibinud U. Ponomarjoval oli kinnitatud turvavöö. Vastustaja tuvastas, et punase mantliga naisterahvast ülekäigurajal ei olnud ning U. Ponomarjoval oli turvavöö tagaistmel kinnitamata.

Kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras Põhja Politseiprefektuuri 29.05.2008 käskkirja nr 1040-p alusel teenistusest vabastamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada kuna see määrati peale seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg 3 kohaselt ei arvata ühekuuse karistuse määramise tähtaja hulka aega, mil tööleping oli Töölepinguseaduse (TLS) § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Kaebuse esitaja vahetu ülemus sai distsiplinaarsüüteo tunnustega teost teada 11.04.2008. Distsiplinaarkaristuse 1 kuune tähtaja kulgemise esimene päev oli seega 11.04.2008 järgnev päev, s.o. 12.04.2008. Kaebuse esitaja viibis puhkusel

22.04. - 14.05.2008 (23 päeva). Nimetatud perioodi jääb 7 puhkepäeva, sealhulgas üks riiklik püha (l. mai). Seega oli vastustajal aega distsiplinaarkaristuse määramiseks alates 12.04.2008 üks kuu ja 16 (23 - 7 = 16) päeva. Ühekuuline tähtaeg möödus 12.05.2008. Puhkuse arvelt arvestatav lisatähtaeg 16 päeva möödus 28.05.2008. Seega oli 28.05.2008 viimane päev, mil kaebuse esitajat oli võimalik distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vormistati 29.05.2008 ning kaebuse esitaja andis sellele allkirja tutvumise kohta 30.05.2008. Seega on TDVS § 12 lg 1 kohaselt kaebajale karistuse määramisega 30.05.2008 rikutud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega. Distsiplinaarmenetlusele, kui karistusmenetlusele kohalduvad lisaks haldusmenetluses kehtivatele põhimõtetele ka karistusõiguse põhimõtted. Süüteomenetlusseadustikud ei näe ette menetlusele allutatud süüdistatavale või kahtlustatavale tõe rääkimise kohustust. Sellist kohustust ei näe distsiplinaarmenetlusele allutatud isikule ette ka avaliku teenistuse seadus või TDVS, mille §

7 lg 1 2.1ause kohaselt ei ole seletuse andmisest keeldumine või seletuses valeandmete esitamine distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Seega ei ole kaebuse esitajat võimalik võtta distsiplinaarvastutusele selle eest, et tema antud seletus või ütlused sisaldavad ebaõigeid andmeid või nende sisu ei vasta menetleja nägemusele ütluste vajalikust sisust. Kaebuse esitaja märgib ka seda, et vastustaja seisukohta kaebuse esitaja poolt mittetõeste ütluste esitamise kohta on oletuslik ja tõendamata. Vastustaja on sellise järelduse tegemisel tuginenud väärteomenetluse raames tunnistajatena üle kuulatud I. N. ja V. K.´i ütlustele, et nad ei näinud ülekäigurajal jalakäija etteastumist. Nende isikute ütluste põhjal ei ole võimalik teha kategoorilist järeldust selle kohta, et kaebuse esitaja poolt väidetud etteastumine võis toimuda, kuid tunnistajad ei märganud seda. Kumbki tunnistajatest ei väida, et jalakäijaid ei olnud, vaid väidavad, et nad ei näinud, et mingi etteastumine oleks toimunud. Kaebuse esitaja märgib, et liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta tunnistajate ütlustest erinevate ütluste andmist on vastustaja pidanud valetamiseks ja ebaaususeks, mis on vaadeldav Põhja Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.01.2004 käskkirjaga nr 2 kinnitatud „Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja“ punkti 14.8.7 kohaselt vääritu tegu. Kaebuse esitajat on karistatud vääritu teo toimepanemise eest. Seega ei vasta tõele vastustaja väide, nagu ei oleks kaebuse esitajale väidatava valetamise eest määratud distsiplinaarkaristust. Kaebuse esitaja leiab, et ka distsiplinaarmenetluses tuleb kõik kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks, mitte aga kahjuks, nagu seda on teinud vastustaja. Kaebaja leiab, et Liikluseeskirja (LE) § 117 rikkumine ei ole tõendatud. Kaebaja hinnangul peaks vastustaja tõendama, et kaebajal ei esinenud LE-st tulenevat erandit, mis oleks andnud talle õiguse kõnniteel autoga liikuda. Samuti märgib kaebaja, et LE § 117 ei ole alarmsõiduki juhtide suhtes asjakohane õigusnorm, kuna liiklemise erisused eritalituse sõidukitele on sätestatud Liiklusseaduse (LS) §-s 48. LS §

48 lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid sõita, peatuda ega parkida kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel. Seega kehtestab LS § 48 lg 2 eritalituste sõidukitele erandi, lubades viimastel liigelda ka kohtades, kus üldine liiklus on keelatud, sh kõnniteedel. Vabariigi Valitsuse 20.02.2001 määruses nr 69 § 1 lg 1 kohaselt on eritalituse sõiduk kiireloomulisi ametivõi tööülesandeid täitev sõiduk (alarmsõiduk). Sama määruse paragrahv 3 punkti 4 kohaselt on politseisõiduk alarmsõiduk. §-de 3, 6 ja 13 sisust nähtub üheselt, et eritalituse sõidukit käsitletakse eritalituse sõidukina vaatamata sellele, kas tal on erisignaalid sisse lülitatud või mitte. Kaebaja leiab, et karistuse määramisel on arvesse võetud kustunud karistust, samuti on karistus liiga raske. Vastustaja poolt viidatud „kehtiv distsiplinaarkaristus“ on kaebuse esitajale määratud peale käesoleva kaebuse esemeks oleva distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Seega ei ole põhjendatud varasema süüteo eest mõjutusvahendi valikul arvestada karistusega, mis on määratud peale aktuaalset süütegu toime pandud süüteo eest. Nii nähtub ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, et nimetatud dokumendi koostamise ajal ei olnud kaebuse esitajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kuna alarmsõiduki poolt liiklemiseks kõnnitee kasutamine ei ole õigusvastane tegevus ning samuti ei ole õigusvastane tegevus menetlusele allutatud isiku poolt mittetõeste ütluste andmine, jääb ainsa distsiplinaarsüüteona üles liiklusõnnetuse süüline põhjustamine. Arvestades kohtuvälise menetleja poolt liiklusõnnetuse eest kaebuse esitajale määratud rahatrahvi väikese suurusega, on ilmne, et kohtuväline menetleja ei pidanud nimetatud süütegu oluliseks ning kaebuse esitaja süüd selles suureks (KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistuse määramise aluseks isiku süü). Seega ei vasta kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristus - teenistusest vabastamine - süüteo raskusele. Kaebaja pool palub kaebuse rahuldada ning välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku

10 266,00 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja leiab, et karistus määrati õigeaegselt. Nimelt on Riigikohus korduvalt (nt tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03 p 18) leidnud, et TDVS § 6 lg 3 näeb ette asjaolud, mis TL-i kohaselt tingivad töölepingu peatumise ning millega koos peatub ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg. Töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

Seega puudub vaidlus selles osas, millal sai tööandja süüteost teadlikuks. Vastustaja selgitab, et kaebajale ei määratud valetamise eest eraldi karistust. TDVS § 11 lg 2 p 3, sätestab, et dokumenti, millega määratakse distsiplinaarkaristus, tuleb kanda süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Politseiametnike kutsesobivusnõuete (Vabariigi Valitsuse 22.06.2006 määrus nr 141) § 1 p l kohaselt peab politseiametnik olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas. Vastustaja võttis arvesse karistuse määramisel seda, et kaebaja keeldus oma süüd tunnistamast ning üritas iga hinna eest vastutusest vabaneda ning oli valmis selle nimel ka valetama.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt valeütluste andmine on üheselt tõendatud. Mitte ükski tõend ei kinnita vastupidist. Kui kaebajal esines mingi seaduslik õigus autoga kõnniteel liikuda, siis peaks kaebaja selle ise ka välja tooma. Ei kaebuses ega ka varem ei ole kaebaja seda teinud. Kaebaja on põhjendanud kõnniteel autoga sõitmist sellega, et ta olevat sealt kaudu soovinud sõita hamburgeriputka taha, samuti olevat kõnniteel sõites lihtsam tabada korrarikkujaid. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ei olnud tal võimalik oma tööülesandeid täita ilma kõnniteele sõitmata.

Vastustaja hinnangul ei ole kumbki põhjendus selline, mis annaks õiguse liikuda politseisõidukiga kõnniteel. Vastustaja kinnitab, et ei ole karistuse määramisel arvesse võtnud kustunud distsiplinaarkaristust. Karistuse määramise käskkirjast ilmneb üheselt, et kaebajal on üks kehtiv karistus ning vaid seda karistuse määramisel arvesse võeti. Vastustaja ei nõustu ka sellega nagu oleks kaebajale määratud karistus liiga raske. Kaebaja juhi, Põhja politseiosakonna vanemkomissar Valter Pärn´a, poolt antud iseloomustuse kohaselt on kaebajal olnud tõsiseid probleeme nii tööülesannete täitmisel kui läbisaamisel kolleegidega.

Vaidlusaluse juhtumi uurimise käigus tuvastati, et kaebaja rikkus LE nõudeid, sõites selleks seaduslikku alust omamata kõnniteel ilma, et sisse oleks lülitatud sireen ja vilkurid. Samuti pidas kaebaja kinni isiku, kes tema ebaseaduslikule teguviisile tähelepanu juhtis. Kinnipeetud isiku politseiosakonda toimetamisel jättis juhina kontrollimata, et kõigil sõidukis viibijatel oleks turvavöö kinnitatud (LE § 42), ületas tunduvalt lubatud sõidukiirust, jättes tagamata liikluse ohutuse, millega põhjustas liiklusõnnetuse, liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatada politseiametnik U.

Ponomarjova ning tekkis varaline kahju. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süü on üheselt tuvastamist leidnud. Vastustaja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste kohtule antud suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna vanemkonstaabel R.Z.it karistati distsiplinaarkorras Põhja Politseiprefektuuri 29.05.2008 käskkirja nr 1040-p alusel teenistusest vabastamisega teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, ametiasutusele varalise kahju põhjustamise ja vääritu teo toimepanemise eest. Teenistusest vabastamise ajal oli kaebuse esitajal kehtiv distsiplinaarkaristus-noomitus teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest.

Põhja Politseiprefektuuri 15.04.2008 käskkirja nr 348-t alusel algatati distsiplinaarjuurdlus nr 08-048 liiklusõnnetuse nr 860 asjaolude väljaselgitamiseks ning määrati menetlejaks politseikontrolli büroo politseivaneminspektor Kätlin Tammeveski. R.Z.it tutvustati nimetatud käskkirjaga allkirja vastu 16.04.2008. Põhja Politseiprefektuuri 06.05.2008 käskkirjaga nr 406t muudeti eelnevat käskkirja distsiplinaarjuurdluse läbiviimise tähtaja osas, määrates tähtajaks 02.06.2008 (05.05.2008 asemel). Distsiplinaarmenetluse lõppedes koostati 20.05.2008 (politseiprefekti poolt kinnitatud 29.05.2008) distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte nr 08-048, millega kaebajat tutvustati allkirja vastu 30.05.2008.

Kaebuse esitaja leiab, et temale distsiplinaarkaristuse määramine on toimunud selleks ettenähtud tähtaega rikkudes. Kohus sellekohase kaebaja väitega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt ning nõustub vastustaja poolt antud selgitusega. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) §-s 6 on toodud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad. Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub (lõige 1). Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg (lg 3). Töölepingu (või teenistussuhte) peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja (või teenistuja) distsiplinaarsüüteo asjaolusid välja selgitada ega temale distsiplinaarkaristust määrata, mistõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu (või teenistussuhte) peatumise aja sisse jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) lisa on Avaliku teenistuse eetikakoodeks, milles on sätestatud ametniku käitumisreeglid. Ametnikele on kehtestatud kõrgendatud käitumisnormid, millest kinnipidamine on kohustuslik ametiülesannete täitmisel. Eetikakoodeksi §§ 5 ja 6 kohaselt avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel ning avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus. Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik (§ 18). Avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu (§ 16). Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse (§ 13). Ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult (§ 14).

11.04.2008 kella 21 paiku teostasid vanemkonstaabel R.Z. ja Uljana Ponomarjova patrulli Õismäe tee 105 asuva Järveotsa keskuse juures. Patrulli ajal sõideti politseivärvides patrullautoga (alarmsõiduk Nissan Primera) jalakäijate teel Õismäe 107-A, vilkurid või helisignaal ei olnud sisse lülitatud. Samal päeval, 11.04.2008, kella 21.27 ajal R.Z., juhtides politseiautot ja tunduvalt ületades lubatud sõidukiirust (50 km/h asemel ca 120 km/h) Paldiski mnt 108 juures, suurel kiirusel sattus külglibisemisse ning sõitis vastu äärekivi, mille tagajärjel sõiduk paiskus küljele, kaotades juhitavuse, millega kaebaja põhjustas teenistusülesannete täitmisel liiklusõnnetuse, milles sai kannatada Uljana Ponomarjova, kellel oli sõidu ajal turvavöö kinnitamata.

Sõidukis viibis veel kinnipeetav V. M., kelle turvavöö oli kinnitatud ning kes vigastada ei saanud. Vastustaja väitel liiklusõnnetuse tagajärjel R.Z. põhjustas varalise kahju AS-le Balti Autoliising (sõiduki omanik), varalise kahju ohu süülise loomise Põhja Politseiprefektuurile (sõiduki rentnik) ning tervisekahjustusi sõidukis viibinud Põhja politseiosakonna nooremkonstaabel U. Ponomarjovale. Liiklusõnnetuse põhjustamine pani ohtu kolme sõidukis viibinud isiku elu ja tervise. 2005. aastal liisitud politseisõiduk kanti liiklusõnnetuse tagajärjel maha.

Ametnik oma teenistusülesannete täitmisel peab muuhulgas olema vastutustundlik. Käesoleval juhul pidi R.Z. adekvaatselt hindama liiklussituatsiooni ning valima kohase liikluskiiruse, arvestades kaassõitjate ja -liiklejate ohutusega ning tagades alarmsõidul kohustuslikku liiklusohutust. Väärteoja distsiplinaarmenetluse käigus ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingisid lubatud kiiruse ületamise ning liikumise tunduvalt suurema kiirusega kui seda on lubatud antud teelõigul. Kohtus ei suutnud kaebuse esitaja veenvalt selgitada sõidukiiruse ületamist ning asjaolu, miks nooremkonstaabel U.

Ponomarjoval ei olnud turvavöö kinnitatud. Kaebaja väitis, et U. Ponomarjoval oli algul turvavöö kinnitatud, kuid hiljem, istudes kinnipeetava kõrval, kes äkki muutus agressiivseks, tegi oma turvavöö lahti, et see ei segaks äkitselt rahutuks muutunud kinnipeetavaga tegelemist. Samas kaebuse esitaja väitel kinnipeetav oli sõidukis nõuetekohaselt fikseeritud ja turvavöö kinnitatud. Seega on vähetõenäoline, et kinnipeetav oleks ohustanud kaassõitjaid, kuid kui olukord oleks kontrolli alt väljunud, siis oleks võinud kutsuda politseisõiduki, millel on eraldi kinnipeetavate ruum ning kinnipeetav teise autosse ümber paigutada.

Selles osas kohus nõustub vastustajaga. Politseiametnik oma tööülesandeid täites ei tohi ohustada teiste isikute turvalisust ning peab õigesti hindama hetkesituatsiooni ja sellele vastavalt ka käituma, järgides seadust.

Kaebuse esitajat süüdistatakse ka selles, et liiklusõnnetuse menetlemise kui ka distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus andis ta ebaõigeid ütlusi menetlejatele asja tehiolude kohta, väites, et mingi naisterahvas jooksis ootamatult ülekäigurajale, tekitades avariiohtliku olukorra ning temale otsasõidu vältimiseks sõitis kaebaja teelt välja, samuti ei vastanud tõele väide U. Ponomarjova turvavöö kinnitamise kohta, kuna liiklusõnnetuse toimumise ajal turvavöö ei olnud kinnitatud. Eetikakoodeksi kohaselt avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Politseiametnik peab olema aus, erapooletu ja objektiivne ka siis, kui asi puudutab teda. Eelnimetatud menetluste käigus vastustaja väitel ei leidnud tõendamist väide jalakäija ootamatult ülekägurajale ilmumisest. Halduskohus ei saa hakata ümber lükkama ja iseseisvalt hindama väärteomenetluses kindlaks tehtud asjaolusid või ise tuvastama ja erinevalt tõlgendama väärteoga seotud asjaolusid, sellekohane pädevus halduskohtul puudub. Halduskohus võib vaid arvestada faktipõhiste asjaoludega, mis on kindlaks tehtud distsiplinaarja väärteomenetluses.

Vastavalt TDS §-le 10 töötaja võtmine haldus-, kriminaalvõi materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Seega kaebuse esitaja suhtes väärteomenetluse läbiviimine ja tema halduskorras karistamine ei takistanud tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja distsiplinaarkorras karistamist. Distsiplinaarmenetluse tulemusel isiku distsiplinaarkorras karistamise otsustamine ja karistuse valik on tööandja diskretsioon, millesse sekkumiseks kohtul puudub pädevus. Kohus võib vaid kontrollida teostatud diskretsiooni piiride ületamist ning proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. TDS § 8 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

ATS §-s 84 on loetletud distsiplinaarsüüteod, milleks on: 1) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine; 2) ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; 3) vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

ATS §-s 85 on toodud distsiplinaarkaristused, mille lõike 1 kohaselt ametnikele määratavateks distsiplinaarkaristusteks on: 1) noomitus; 2) rahatrahv mitte üle ametniku 10-kordse päevapalga; 3) palga maksmise peatamisega teenistusest kõrvaldamine mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks graafikujärgseks tööpäevaks; 4) üleviimine madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks; 5) teenistusest vabastamine käesoleva seaduse § 118 alusel.

R.Z.it karistati distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, ametiasutusele varalise kahju põhjustamise ja vääritu teo toimepanemise eest. Distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli R.Z.il kehtiv distsiplinaarkaristus (Põhja Politseiprefektuuri 26.05.2008 käskkiri nr 1024-p, distsiplinaarjuurdlus nr 08-050). Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et karistuse määramisel on arvesse võetud kustunud karistust. ATS § 118 sätestab teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo eest, mille lõike 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Sama paragrahvi lõike

2 kohaselt teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Seega vastustaja on järginud ATS § 118 lõike 2 nõuet. Kaebajale on inkrimineeritud ka ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamine, mida seaduses käsitletakse usalduse kaotamisena. Samuti süüdistatakse kaebajat vääritu teo toimepanemises. ATS näeb ette, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) või vääritu teo (§ 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Vastavalt TDS §-le 7 lg 1 tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebaja poolt valeandmete esitamise eest ei ole temale iseseisvat karistust määratud. TDS § 7 lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on vastustaja käsutuses olnud väärteomenetluse materjalid, sh väärteoasjades kogutud tõendid, mille hulgas on ka R.Z.i seletused süütegude kohta.

Kaebaja leiab, et temale määratud karistus on liiga raske. Kohus möönab, et teenistusest vabastamise näol on tegemist seaduses ettenähtud kõige raskema karistusega, kuid selle valikul teostab tööandja temale seadusega antud kaalutlusõigust, mida vastustaja käesoleval juhul ka tegi. Teostatud kaalutlused karistuse valikul leiavad kajastamist vaidlustatud käskkirjas. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud vastustaja poolt teostatud diskretsiooni piiride ületamist. Vastustaja kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel leidis, et kaebaja süü on üheselt tuvastamist leidnud. Vastustaja on kaalunud kõiki distsiplinaarsüüteo asjaolusid ning andnud neile hinnangu nii faktilisest kui õiguslikust aspektist, nagu nähtub käesolevas haldusasjas esitatud tõenditest. Kaebuse esitaja juhi, Põhja politseiosakonna vanemkomissar Valter Pärn´a poolt antud iseloomustuse kohaselt on R.Z.il olnud tõsiseid probleeme nii tööülesannete täitmisel kui ka läbisaamisel kolleegidega.

Väärteomenetluses tuvastati, et R.Z. rikkus LE nõudeid, mis on politseiametnikule lubamatu käitumine olenemata sellest, kas rikkumine toimus töövõi töövälisel ajal, kuna avaliku võimu teostaja seaduskuuleka isikuna peab alati olema teistele eeskujuks oma laitmatu käitumise ja seaduste järgimisega.

Kohtu hinnangul vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane ning puudub alus selle tühistamiseks ning kaebaja nõuete rahuldamiseks.

Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda.

Elle Kask Kohtunik