2-05-17762/29 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Kohtukoosseis

2-05-17762

Tallinna Ringkonnakohus

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja

Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

17.10.2008, Tallinn

OÜ Tabal hagi CarSec Teeninduse AS vastu 92 844

krooni saamiseks

Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus CarSec

Teeninduse AS apellatsioonkaebus

29.09.2008, avalik kohtuistung

Hageja OÜ Tabal (registrikood 10376887), esindaja

vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, seaduslik esindaja

Ain Kipper

Kostja

CarSec

Teeninduse

AS

(registrikood

10067577), esindaja vandeadvokaat Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

OÜ Tabal esitas 06.10.2005 Tallinna Linnakohtule hagi CarSec Teeninduse AS vastu

võlaõigusseaduse (VÕS) §100, §101, §127 lg 1 ja §128 lg 2 alusel 92 844 krooni saamiseks.

Pooled sõlmisid 01.04.2002 elektrienergiaga varustamise lepingu Tallinnas Kadaka tee

185 asuvate hageja ruumide elektrienergiaga varustamise kohta kostjale kuuluvast ning kostja

teenindada ja hooldada olevast peakilbist Kadaka tee 183. Lepingu p3 järgi oli hageja

tarbitava elektrienergia hulk piiratud peakaitsmega 63A. Alates 2005 jaanuarist ei pidanud

peakaitse tarbitavale koormusele vastu. 01.03.2005 elektrinäitude kontrollimisel selgus, et

kostja oli vahetanud peakaitsme lepingujärgse 63A asemel 20A vastu. 05.03.2005 saatis

hageja kostjale pretensiooni, milles palus taastada endine olukord? Kostja ei vastanud hageja

pretensioonile. 06.05.2005 tegi hageja kostjale ettepaneku teha Eesti Energia AS-le

loobumiskiri 63A loovutamiseks hageja kasuks või tagastada hagejale liitumistasu 63A * 800

krooni + käibemaks. 26.05.2005 kirjaga keeldus kostja hageja nõutud toimingute tegemisest.

03.06.2005 sai hageja kostjalt teate, mille kohaselt lülitatakse hageja elekter välja 30.05.2005.

Kostja lülitas elektri välja 31.05.2005.

Kostja rikkus lepingulist kohustust tagada hagejale elektrivarustus lepingus ettenähtud

võimsuses. Seetõttu pidi hageja tegema kulutusi 59 944 krooni liitumiseks OÜ-ga Jaotusvõrk

ja 32 900 krooni tasumiseks AS-le A. Kroon sisemise elektrivõrgu ümberehitamise eest.

20.06.2005 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole kahju hüvitanud.

Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Leping oli ajutine, sest kostja osutas

teenust vastutulelikkusest, saamata teenuse vahendamisest tulu. Energiahulga piiramine 63A-

ga oli hageja energiatarbimise maksimaalkoguse piiritlemiseks, millest ei tulenenud kostja

kohustust tagada hagejale vastav võimsus. Lepingu p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha

hagejale kitsendusi elektrienergia saamisel, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid

õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele. Kuna arved olid tasumata ning oli selge, et hageja

ei ole enam huvitatud elektriteenuse ostmisest ja arvete tasumisest, lülitas kostja hagejal

30.05.2005 elektri välja, millest hagejat ka teavitati. Hageja ettepanek liitumistasude

kompenseerimiseks või 63A võimsusest loobumiseks hageja kasuks ei põhinenud lepingul

Hageja ei oodanud ära kostja vastust hageja ettepanekule ja liitus elektrivõrguga enne vastuse

saamist. Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ning ei ole lepingut rikkunud.

Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest hageja ei olnud enne kahju tekkimist 63A

võimsuse omanik ega omanud iseseisvat elektrienergia varustust, mistõttu puudus hagejal

õigus nõuda omal algatusel tehtud ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist.

Esimese astme kohtu otsus

Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 92 844 krooni ja

10 392 krooni kohtukulude katteks.

Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingust tulenes kostjale kohustus tagada hagejale

voolutugevus 63 Aja kas hagejal tekkis kahju lepingu rikkumise tõttu.

Lepingu p 3 kohaselt oli hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega

voolutugevusega 63A; p 4 kohaselt pidi hageja kostjale kui elektrivõrgu valdajale tasuma igas

kuus võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid, kusjuures kostjal oli õigus muuta võimsustasu ja

ekspluatatsioonitasude suurust sellest eelnevalt ette teatades; p 7 kohaselt oli kostjal kooskõlas

normatiivaktidega õigus ühepoolselt muuta elektritariife; p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha

hagejale elektrienergia saamisel kitsendusi, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid

õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele.

Maakohus tõlgendas lepingut ja leidis, et hagejal oli õigus saada lepingu alusel vähemalt

63A voolutugevusega elektrienergiat. Kostja pidi hagejale vastava võimsuse tagama ning

erinevalt

õigusest

muuta

vastavate

eelduste

olemasolul

tariife,

võimsustasu

ja

ekspluatatsioonikulude tasu, ei tulenenud kostjale lepingust õigust muuta kokkulepitud

voolutugevust ühepoolselt.

Kostja ei ole tõendanud poolte tahet sõlmida leping, mille kohaselt oleks hagejal õigus

olnud saada väiksema kui 63A voolutugevusega elektrienergiat. Hageja on tõendanud, et tal

2(5)

oli järjepidevalt huvi saada elektrienergiat voolutugevusega 63A. Samuti on tõendatud, et

kostja ei käitunud alates 2005 jaanuarikuust lepingu täitmisel heas usus.

Hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel kahju VÕS § 127 lg 1 tähenduses, milleks on

kulutused 59 944 krooni OÜ Jaotusvõrk elektrivõrguga liitumiseks ja 32 900 krooni sisemise

elektrivõrgu ümberehitamiseks. Nende kulutuste tegemine on tõendatud liitumislepingu ja

elektrivõrgu ümberehitamise arvega.

Kostja seisukoht hageja võimalusest sõlmida liitumisleping üksnes puudujääva 43A

võimsuse juurdesaamiseks ei ole asjakohane ega vasta VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju

hüvitamise eesmärgile.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus saada vähemalt 63A tugevusega

elektrienergiat ja kostja pidi tagama hagejale sellise võimsuse. Lepingus oli sätestatud

võimsuse piirmäär (ülemmäär), kuid pooled ei olnud kokku leppinud kostja kohustuses tagada

kindel elektrienergia kogus. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnes tema kahju. See, et hageja

tarbis alates 2005 jaanuarist kuni elektrinäitude kontrollimiseni 63A asemel 20A tugevusega

elektrienergiat, kinnitab, et tal ei olnud vajadust 63A tugevusega voolu järele ja tegelikult ta

üle 20A ei vajanud. Maakohus on asetanud hageja olukorda, mis on oluliselt parem tema

olukorrast enne kostjaga elektrienergiaga varustamise lepingu sõlmimist. Hageja ei olnud

enne lepingu sõlmimist 63A võimsuse omanik ning ei omanud iseseisvat elektrienergia

varustust, seega puudus tal õigus nõuda kahju hüvitamisena omal algatusel tehtud

ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist. Hagejal puudub otsene varaline kahju

VÕS § 128 lg 3 mõttes, kuna iseseisev elektrienergia varustus tal enne kostjaga lepingu

sõlmimist puudus: hageja ostis teenust, mitte ei olnud vara omanik. Ka pärast kostjaga lepingu

lõppemist oleks tulnud hagejal teha samu kulutusi.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud

otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis

ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.

Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas 1. aprillil 2002.a sõlmitud elektrienergiaga

varustamise lepingu järgi oli kostjal kohustus tagada hagejale 63A-se tugevusega

elektrienergia ning kas hagejal tekkis kahju sellest, et kostja rikkus lepingut.

Lepingu sisu väljaselgitamisel tuleb juhinduda VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise

reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest,

arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud

lepingut mõistsid.

Lepingu p 3 kohaselt oli hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega

voolutugevusega 63A; p 4 kohaselt pidi hageja kostjale kui elektrivõrgu valdajale tasuma igas

kuus võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid, kusjuures kostjal oli õigus muuta võimsustasu ja

ekspluatatsioonitasude suurust sellest eelnevalt ette teatades; p 7 kohaselt oli kostjal kooskõlas

normatiivaktidega õigus ühepoolselt muuta elektritariife; p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha

hagejale elektrienergia saamisel kitsendusi, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid

3(5)

õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele (t.1.9). Hageja esindaja selgituste kohaselt on nende

energiakulu just selline, et normaalseks tegevuseks läks vaja voolu tugevusega kuni 63 A nagu

lepingus kirjas. Alates 2005 jaanuarist ei pidanud peakaitse tarbitavale koormusele vastu.

01.03.2005 elektrinäitude kontrollimisel selgus, et kostja oli vahetanud peakaitsme

lepingujärgse 63A asemel 20A vastu. Ka uuel liitumisel osteti AS Eesti Energialt voolu

tugevusega 63A, mis näitab, et selline oligi hageja elektrienergia tarbimise vajadus.

Kostja seisukoht on jätkuvalt olnud, et leping oli ajutine, sest kostja osutas teenust

vastutulelikkusest, saamata teenuse vahendamisest tulu. Energiahulga piiramine 63A-ga oli

hageja energiatarbimise maksimaalkoguse piiritlemiseks, millest ei tulenenud kostja kohustust

tagada hagejale vastav võimsus. Ka ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et

lepingus kokkulepitu ei tähendanud seda, et kostja peaks tagama hagejale elektrienergiat

vähemalt 63 A. Mingeid tõendeid kostjal oma väidete kinnitamiseks esitada ei olnud.

Ülaltoodust nähtub, et pooled tõlgendavad lepingupunkti 3 erinevalt. Lepingu

tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta

VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik

isik. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku

positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Kolleegiumi arvates ei ole

usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi lepingu p 3 mõistma selliselt, et kostja ei pea

tagama hagejale elektrienergiat tugevusega vähemalt 63A ning võib seda ühepoolselt

vähendada oma suva järgi. Seda enam, et kostja vähendas elektrienergia tarbimise võimalust

20A-ni, mis ei võimaldanud hagejal jätkata oma ruumides normaalset tegevust. Seda

lepingutingimust tõlgendades leidis maakohus, et kostjal oli lepingu järgi kohustus tagada

hagejale vähemalt 63A-se tugevusega elektrienergia. Kolleegium nõustub maakohtuga selles

osas täielikult.

Kolleegiumi arvates rikkus kostja oluliselt lepingutingimusi VÕS § 116 mõttes, kuna

kostja poolt oma kohustuste rikkumise tõttu jäi hageja ilma olulisel määral sellest, mida ta

õigustatult lepingust lootis. Hageja on korduvalt selgitanud, et kostjapoolne lepingu

rikkumine ei võimaldanud hagejal ruumides normaalselt tööd organiseerida. Kuna kostja oma

selgitustes korduvalt kinnitanud, et tal polnud võimalik 2005 jaanuaris tagada hagejale

elektrienergiat tugevusega kuni 63A, siis kolleegiumi arvates oli hageja õigustatud VÕS § 115

lg 3 kohaselt kostjalt kahju hüvitamist nõudma ka täiendavat tähtaega määramata, kuna oli

ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja

rikkus pooltevahelise lepingu p 3 alates 04.01.2005. Hageja esindajad kinnitasid

ringkonnakohtu istungil, et 06.05.2005 kostjale saadetud kirjaga, nad ütlesid üles kostjaga

sõlmitud elektrienergia varustamise lepingu, kuna kostja rikkus oluliselt lepingut.

Hüvitatava kahju liigid on sätestatud VÕS §-s 128. Selle paragrahvi 3. lõike järgi on

otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Hageja väitel on tema

kahjuks liitumistasu ja elektrivõrgu ümberehitamise kulu. Hageja nõutud kulud on käsitatavad

hüvitamisele kuuluva otsese varalise kahjuna VÕS § 127 ja § 128 lg 3 järgi.

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks

kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud,

kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju ei tule VÕS §

127 lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte

eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist

kohustust rikkunud lepingupool peab sama paragrahvi 3. lõikes sätestatud ettenähtavuse

põhimõtte kohaselt hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette

või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

4(5)

tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku

seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt

eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit,

mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg

oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava

teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olemaalati

vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg.

Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud.

Antud asjas on kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel otsene põhjuslik seos.

Maakohus on andnud hinnangu kahju suuruse tõendamiseks esitatud tõenditele ja

põhjendatult hagi rahuldanud. Ka on maakohus õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole kostja

väide, mille kohaselt oleks kahju hüvitamine põhjendatud vaid 43A võimsuse juurde

saamiseks. Kuna hagejal ei piisanud elektrienergiast võimsusega 20A ja kostjal ei olnud

võimalik tagada 43A, siis on loomulik, et hageja pidi ostma kogu vajaliku elektrienergia

võimsusega 63A AS-ilt Eesti Energia. Tehniliselt pole mõeldav, et samadesse juhtmetesse

tuleks ohutult elektrienergia erinevatest allikatest. Seega ei olnud hagejal võimalik kasutada

kostja poolt pakutud elektrienergiat. Kuna muul viisil ja mujalt ei olnud võimalik hagejal oma

tegevuseks vajalikku elektrienergiat osta, siis on hagi põhjendatud. Hageja ei ole rikastunud

kostja arvel nagu kaebuses väidetakse. Kaebuses toodud näited autosõidust, marsruuttaksost

ja korteri üürimisest ei ole asjakohased ja kolleegium neile hinnangut ei anna.

Energiahulk, mida hageja enam ei kasutanud jäi kostja kasutada, kuna kostja esindaja

selgituste kohaselt jäi vajaka elektrienergiast kõigil tarbijail seal hoones. Asja materjalidest ei

nähtu, et hageja pidanuks tegema nimetatud kulutused, kui kostja oleks talle taganud jätkuvalt

tarbida elektrienergiat võimsusega 63A. Ka kostjapole vastupidist tõendanud.

Kolleegium leiab, et VÕS § 135 lg 1 antud asjas ei kohaldu, kuna hageja nõue ei põhine

neil asjaoludel. Poolte vahel oli sõlmitud 01.04.2002 elektrienergiaga varustamise leping,

mille kohaselt kostja kohustus varustama hagejat elektrienergiaga ja hageja kohustus tasuma

igakuuliselt võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid (t.1.9). Hageja nõue koosneb aga kahjust,

mis talle tekkis seoses kulutustega, mis oli vaja teha selleks, et vajalikku elektrienergiat ostma

AS-ilt Eesti Energia hakata. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolule tuginenud.

Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5(5)

U. Reinola