3-07-1967/77 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1967 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti (KMA) taotlus V.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Menetlusosalised Taotluse esitaja – KMA, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – V.G (sünd. 11.05.1963). Kohtuistungi toimumise aeg 10. oktoobril 2008 Tallinnas videokonverentsina. Resolutsioon Pikendada V.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 10. detsembrini 2008 (k.a.) Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.G on sündinud 11.05.1963 Sillamäel. Tema kodakondsus on määratlemata. Ta elas kuni 1996. aastani Eestis. Eestis elavad V.G ema, kaks venda ja õde. Alates 1996. a elas V.G Venemaal. Sankt-Peterburi Linnakohtu 16. aprilli 1997. a otsusega mõisteti V.G-le VNFSV kriminaalkoodeksi § 103, 102 p 1 ja § 40 järgi 12 aastat vabadusekaotuslikku karistust, mida 22.03.2006 vähendati. V.G vabanes karistuse kandmiselt 18.07.2006 ja lahkus elama aadressile xxxxx, xxxxx prospekt xxx-x. Sankt-Peterburi Rahukohtu 20.03.2007 otsusega tunnistati V.G VNFSV kriminaalkoodeksi § 30 lg 3-158 ja lg 1 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. V.G vabanes karistuse kandmiselt 06.08.2007. Vabastamisõiendi järgi pidi V.G lahkuma elama Sillamäele, xxx tn x-xx.

2. 13.08.2007 ujus V.G üle Narva jõe Eestisse. 16.08.2007 peeti ta piirivalve poolt Narvas kinni ja talle määrati rahatrahv riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest. Tartu Halduskohtu 17.08.2007 määruse alusel paigutati V.G väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni tema

2 väljasaatmiseni. Tallinna Halduskohtu määrustega on luba V.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks pikendatud kuni 10.10.2008.

KODAKONDSUS- JA MIGRATSIOONIAMETI TAOTLUS

3. KMA esitas 01.10.2008 Tallinna Halduskohtule taotluse V.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 25. Taotlusest nähtuvalt puudub V.G-l Vene Föderatsiooni kodakondsus, mistõttu ta ei kuulu Vene Föderatsiooni poolt tagasivõtmisele Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 4 lg 1 alusel. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal on väljasaadetavale selgitatud, et Vene Föderatsiooni võimudelt reisidokumendi saamise võimaluste väljaselgitamiseks on vajalik tema isiklik pöördumine Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole, kuid isik keeldub seda tegemast, rikkudes sellega VSS §-st 264 tulenevat kaasaaitamiskohustust. V.G selgitab oma keeldumist sellega, et tema Eestist väljasaatmiseks puuduvad õiguslikud alused. Vastuseks KMA päringutele teatas Vene Föderatsiooni Suursaatkond, et V.G tagasipöördumistunnistusega dokumenteerimine ei ole võimalik tema Vene kodakondsuse ja sissekirjutuse puudumise tõttu. Vastavalt Venemaa seadusandlusele ei kinnita isiku ajutine viibimine kinnipidamisasutuses tema ajutist või alalist Vene Föderatsiooni territooriumil elamist. Vene Föderatsiooni Suursaatkond pidas otstarbekaks V.G-le Eestis viibimisaluse andmist.

V.G SEISUKOHT TAOTLUSE SUHTES

4. V.G taotleb, et kohus jätaks KMA taotluse rahuldamata. Vene Föderatsioon on keeldunud tema vastuvõtmisest, kuna tal puudub Venemaa kodakondsus ja sissekirjutus. V.G on seisukohal, et tema väljasaatmisel Vene Föderatsiooni puudub perspektiiv. Ta tuleb kinnipidamiskeskusest vabastada, kuna ta on viibinud seal juba ebamõistlikult kaua. Isik viitab põhiseadusele, Euroopa Inimõiguste Konventsioonile ja Euroopa Nõukogu direktiividele ning leiab, et perekonna taasühinemise eesmärgil ei tohi teda Eestist välja saata. Isik on pöördunud Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole taotlusega väljastada talle tagasipöördumistunnistus, kuid sellest on saatkond oma 04.08.2008 kirjaga keeldunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et KMA taotlus V.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lg 1, § 14 lg 3, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VSS § 2 lõike 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt puudub V.G-l Eestis viibimiseks elamisluba. VSS § 14 lg 3 kohaselt võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase Eestist välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Haldusasja materjalidest nähtuvalt saabus V.G Eestisse ebaseaduslikult riigipiiri ületades. V.G peeti piirivalveametnike poolt Narva linnas kinni ning talle määrati 16.08.2007 karistuseks rahatrahv. V.G VSS § 18 lg 1 alusel 48 tunni jooksul Eestist väljasaatmiseks arvates tema kinnipidamisest puudus võimalus, kuna V.G-l puudus kehtiv reisidokument. Sellest tulenevalt paigutati V.G Tartu Halduskohtu 17.08.2007 määrusega VSS § 23 lg 1 alusel väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Halduskohtu 17.08.2007 määrus on kehtiv.

3 6. VSS § 25 sätestab: „Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsusja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni VSS § 24 lg 2 või 3 järgi.“ Haldusasja materjalidest nähtuvalt puudub V.G-l jätkuvalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samas on ta 04.06.2008 esitanud KMA-le Eesti elamisloa taotluse, mis on siiani lahendamata. Kohtul puudub käesolevas haldusasjas võimalus kaaluda elamisloa taotluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, muuhulgas seda, et isikut pole tema väitel Eestis kriminaalkorras karistatud, et tal on Eestis abivajavad vanemad ning asjaolu, et tal Venemaaga isiklikud sidemed seoses elukaaslase ja lapse surmaga puuduvad. Samas on nende asjaolude kaalumine võimalik KMA poolt V.G elamisloa taotluse menetlemisel.

7. Vaidlus puudub selle üle, et endiselt pole võimalik V.G väljasaatmist kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu täide viia. Seetõttu puudub alus V.G väljasaatmiskeskusest VSS § 24 lg 1 alusel vabastamiseks. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond on keeldunud V.G-le tagasipöördumistunnistuse väljastamisest ning pidanud otstarbekaks, et V.G-le annaks viibimisaluse Eesti Vabariik, ei ole Eesti ametivõimude jaoks siduv. Ka tänase päeva seisuga ei ole kohtul võimalik kindlalt järeldada, et V.G väljasaatmine Eesti Vabariigist on seoses Vene Föderatsiooni võimudelt reisidokumendi mittesaamisega perspektiivitu. Kohus on seisukohal, et väljasaadetava Eestist väljasaatmise perspektiivikus ei saa sõltuda väljasaadetava poolt kaasaaitamiskohustuse täitmisest või mittetäitmisest. Käesoleval juhul peab KMA V.G väljasaatmist tema isikliku taotluse alusel perspektiivikaks juhul, kui isik taotleb Vene Föderatsiooni kodakondsust ja saab selle. Samuti on teoreetiliselt võimalik isik välja saata ajutise reisidokumendi alusel, kuid mõlemal juhul on vajalik isiku enda tegutsemine. Kui Vene Föderatsioon keeldub isikule kodakondsuse andmisest või ajutise reisidokumendi vormistamisest, saab KMA tunnistada isiku väljasaatmise perspektiivituks ja legaliseerida isik Eestis. Eeltoodud kaalutlustel ei saa V.G väljasaatmist jätkuvalt pidada perspektiivituks ning KMA taotlus tuleb rahuldada.

8. Mis puudutab kaebaja viiteid põhiseadusele ja rahvusvahelistele normidele eraelu puutumatuse ja perekonnasuhete kohta, siis kohtu hinnangul on need asjakohatud. KMA peab isiku perekonnaelu riive intensiivsuse ja muude sellega seonduvate asjaolude kohta hinnangu andma elamisloa taotluse menetluses, mitte käesolevas asjas. Samas juhib kohus tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu poolt samas haldusasjas 06.05.2008 määruses toodule: „Määruskaebuse esitaja poolt viidatud õigusi väljasaatmine ei riku. Lähisugulaste elamine Eestis ei garanteeri ühegi õigusnormi, sh Eesti Vabariigi põhiseaduse ega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt välismaalasele tingimusteta ja alati riigis viibimise õigust. Eestisse elama asumiseks tuleks määruskaebuse esitajal esmalt taotleda elamisluba. Elamisloa andmisel on riigil kaalutlusõigus ning arvestades määruskaebuse esitaja korduvat karistatust ei saaks ka elamisloa andmisest keeldumist talle igal juhul õigusvastaseks pidada (VMS § 12 lg 4 p 5). Riigipiiri ebaseaduslik ületamine kinnitab, et määruskaebuse esitaja ohustab vaatamata kriminaalkaristuste ärakandmisele jätkuvalt avalikku korda. Määruskaebuse esitaja perekonnaelu ei riivata intensiivselt, sest Eestis ei ela tema abikaasat ega alaealisi lapsi ning suhted Eestis elavate vanemate ning õdede ja vendadega peavad V.G Eestist lahkumise ja vanglas viibitud aastate tõttu olema paratamatult nõrgenenud. Määruskaebuse esitajat ei ole sunnitud võtma Vene Föderatsiooni kodakondsust ega elama tingimata just Vene Föderatsioonis. Samas ei ole V.G-l alust nõuda, et ta peaks saama jääda elama Eestisse. Lahkudes omal ajal Eestist Venemaale, on määruskaebuse esitaja ise valinud oma uueks asukohariigiks Venemaa.

4

9. Euroopa Nõukogu direktiivist 2003/86/EÜ ei tulene õigusi määruskaebus esitajale. Art 1 kohaselt laieneb see direktiiv vaid neile kolmandate riikide kodanikele, kes elavad EL liikmesriigi territooriumil seaduslikult. V.G saabus Eestisse ebaseaduslikult. Asjakohatud on määruskaebuse esitaja viited direktiivi „Ühtsete nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“ eelnõule nr 2005/0167 (COD). Tegemist on alles üksnes eelnõuga.

Kadriann Ikkonen kohtunik