3-07-2521/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

02. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2521 Haldusasi Eesti Päevalehe AS kaebus Keeleinspektsiooni 16.10.2007 ettekirjutuse nr 01-119 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eesti Päevalehe AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2008 Menetlusosalised Kaebaja – Eesti Päevalehe AS, esindaja Ülar Maapalu Vastustaja – Keeleinspektsioon

RESOLUTSIOON

Rahuldada Eesti Päevalehe AS apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.02.2008 otsus ning teha uus otsus, millega tühistada Keeleinspektsiooni 16.10.2007 ettekirjutus nr 01-119. Mõista Keeleinspektsioonilt Eesti Päevalehe AS kasuks välja menetluskulud summas 160 krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keeleinspektsioon tegi 16.10.2007 Eesti Päevalehe AS-le ettekirjutuse järgida ajalehe järgmisest numbrist alates eesti kirjakeele normi, vältides vigade sattumist lehe võrguväljaandesse. Ettekirjutuse lisast nähtus, et Eesti Päevalehe Online´is on tehtud grammatikaja õigekirjavigu, kokkuja lahkukirjutamisvigu, ühildumisvigu ning kasutatud lihtsustatud sõnakasutust.

27.11.2007 vaideotsusega tunnistati kehtetuks ettekirjutuse lisas toodud ettekirjutuse põhjustest lihtsustatud sõnakasutuse kohta käiv punkt. Vaideotsusega täiendati lisaks ettekirjutuse õiguslikku alust, lisades viite Keeleinspektsiooni põhimääruse § 7 p-le 5.

3-07-2521

2(6)

2. Eesti Päevalehe AS esitas 12.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks Keeleinspektsiooni 16.10.2007 ettekirjutuse nr 01-119. Kaebuse põhjendused on järgmised:

Ettekirjutuses on ekslikult leitud, et avalik keelekasutus peab keeleseaduse (KeeleS) § 1 lg 2 kohaselt vastama eesti kirjakeele normile. Viidatud paragrahv sätestab üksnes ametliku kirjakeele normi. KeeleS ei nõua, et absoluutselt igasugune keelekasutus peaks vastama eesti kirjakeele normile, mistõttu ei ole ühegi eraõigusliku isiku käitumises õigusvastasust, kui ta avalikus suhtlemises väljendab ennast viisil, mis ei vasta eesti kirjakeele grammatikareeglitele.

Ekslik on seisukoht, et põhiseaduses (PS) sätestatud väljendusvabadusõigus seostub üksnes füüsiliste isikutega. PS §-s 45 sätestatud väljendusvabaduse all on mõeldud igaühe õigust väljendada end enda poolt valitud märgisüsteemis. KeeleS sätestab ühe märgisüsteemi kasutuse riigikeelena, kuid ei sätesta, et isikutevahelises suhtlemises standardiväline kasutus on õigusvastane.

Mõistetamatu on vastustaja vaideotsuses toodud põhjendus, et KeeleS vastuvõtmise ajal 1995. aastal ei olnud välja kujunenud juriidilise isiku mõistet tema praeguses sisus ning kogu juriidilise isiku tegevust käsitleti ametliku tegevusena. Juriidilise ja füüsilise isiku eristamine ja mõiste määratlemine on püsinud sisuliselt muutumatuna juba alates 01.09.1994, kui jõustus tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS).

01.07.2000 jõustus keeleseaduse muutmise seadus, millega täiendati KeeleS-st §-ga 21, millega reguleeritakse äriühingute poolset keelekasutust. Keeleinspektsioon ei ole oma ettekirjutuses välja toonud ühtegi alust, mis seostaks kaebaja tegevust mõne KeeleS §-s 21 nimetatud valdkonnaga.

3. Keeleinspektsioon palub jätta Eesti Päevalehe AS kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused:

4. Tallinna Halduskohtu 27.02.2008 otsusega jäeti Eesti Päevalehe AS kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised:

Pooltevaheline vaidlus taandub ennekõike küsimusele, kas juriidilise isiku käitatava ajalehe võrguväljaandes eestikeelsete tekstide avaldamine on hõlmatud KeeleS § 1 lg-s 2 kasutatud mõistega eesti keele ametlik kasutus ning sama seaduse § 62 lg 2 p-s 1 kasutatud mõistega ametlik keelekasutus või mitte, ning eelnevast tulenevalt – kas KeeleS-st tuleneb kohane õiguslik alus ajalehe võrguväljaannet käitavale juriidilisele isikule eesti kirjakeele normi järgimist kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

Keeleinspektsioon on vääralt viidanud KeeleS § 1 lg 2 sõnastusele, olles vaidlustatud ettekirjutuses märkinud, et nimetatud sätte kohaselt peab avalik keelekasutus vastama eesti kirjakeele normile, samas kui tegelikult kasutatakse keeleseaduse nimetatud sättes sõnastust eesti keele ametlik kasutus. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et selline eksimus tingiks vääramatult ettekirjutuse tühistamise.

Mõistete eesti keele ametlik kasutus ning ametlik keelekasutus sisu KeeleS-s ei avata. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda selles, et eeltoodud mõisted, mida kasutatakse vastavalt KeeleS § 1 lg-s 2 ning § 62 lg 2 p-s 1, on samatähenduslikud. Parima kooskõla KeeleS mõtte ja eesmärkidega tagab kohtu hinnangul tõlgendus, mille kohaselt kasutatakse KeeleS-s sõna ametlik vastandina sõnale eraviisiline. Selle tõlgenduse kohaselt tuleb ametliku

3-07-2521

3(6) keelekasutusena vaadelda igasugust keelekasutust, mis ei ole eraviisiline. Kohus leiab, et sõna eraviisiline tuleb mõista kui eraisikute vahelist. Eraviisilise suhtluse näol on tegemist inimestevahelise intiimsel tasandil toimuva suhtlemisega. Juriidilisele isikule, mille näol on tegemist kindla eesmärgi nimel loodud õigusliku abstraktsiooniga, on sarnane eraviisiline suhtlus olemuslikult võõras. Seega tuleb igasugust juriidilise isiku keelekasutust käsitada ametlikuna. Eraviisilise keelekasutusega ei saa olla tegemist juhul, kui tekst on suunatud avalikkusele ehk määratlemata isikute ringile. Võrguväljaandes Eesti Päevaleht Online määratlemata lugejate hulgale tekstide avaldamine ei ole mingil juhul käsitatav Eesti Päevalehe AS-i eraviisilise suhtluse või eraviisilise keelekasutusena, mistõttu on tegemist ametliku keelekasutusega KeeleS § 1 lg 2 mõttes.

Seisukohta, et mõistet ametlik keelekasutus ei tuleks tõlgendada pelgalt ametiasutuste või avaliku halduse ülesannete täitja keelekasutusena, toetavad ka KeeleS muud normid. KeeleS-s kasutatakse kahte erinevat mõistet: esiteks ametlik keelekasutus ning teiseks asjaajamiskeel. KeeleS § 3 kohaselt tähistatakse just viimatinimetatud mõistega avaliku võimu teostamisega seotud keelekasutust. Kohus leiab, et kui asuda seisukohale, et ametlik keelekasutus seondub vaid avaliku võimu teostamisega, muutuks KeeleS § 21 lg 2 tarbetuks.

Vaidlustatud ettekirjutus ei piira põhjendamatult ja aluseta kaebuse esitaja väljendusvabadust. Kohus ei nõustu seejuures Keeleinspektsiooni poolt vaideotsuses avaldatud seisukohaga, et väljendusvabadus laieneb eranditult füüsilistele isikutele. PS § 9 lg-s 2 laiendatakse põhiõiguste isikulist kohaldamisala ka juriidilistele isikutele, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ning vastava põhiõiguse olemusega. PS §-s 45 sätestatud väljendusvabaduse laiendamine ajakirjandusväljaannet käitavale juriidilisele isikule on selle isiku eesmärgiga kooskõlas ega ole ka väljendusvabaduse olemusega otseselt vastuolus. PS §- st 45 ei tulene, et väljendusvabadus piirduks vaid selle vabaduse kasutaja enda loodud ideede, arvamuste või isiklike veendumuste levitamisega. Ajalehe, sealhulgas ajalehe võrguväljaande näol on tegemist tootega, mille sisuks ongi erinevate ideede, arvamuste, veendumuste ja teabe levitamine. Ajakirjandusväljaande käitaja õigus tugineda PS-s sätestatud väljendusvabadusele kujutab endast igaühele täiendavat tagatist selle põhiõiguse kasutamisel. Keeleinspektsioon on õigesti leidnud, et PS-s sätestatud väljendusvabadusega ei saa õigustada eesti kirjakeele normi eiramist ajalehe võrguväljaandes avaldatud tekstides. Vaidlustatud ettekirjutuse lisast nähtuvalt ei ole Keeleinspektsioon mingil viisil takistanud ideede, arvamuste, veendumuste või informatsiooni levitamist, vaid ettekirjutus on suunatud ilmselgete keelevigade vältimisele, millel ei saa olla mingisugust stilistilist ega muud õigustust. Ametliku keelekasutuse allutamist eesti kirjakeele normile ei saa pidada PS §-s 45 sätestatud väljendusvabadust piiravaks.

Eestikeelses ajakirjandusväljaandes avaldatavate tekstide allutamine eesti kirjakeele normi järgimise kohustusele on õigustatud ka hariduse huvides ning põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, nagu välistaks KeeleS § 21 lg-s 2 vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse. KeeleS § 21 lg-s 2 kasutatud mõistet haridus tuleb kohtu hinnangul samuti tõlgendada laialt, hõlmates keeleoskust puudutavas osas lisaks institutsionaliseeritud õppevormidele ka kõik muud allikad, mis inimeste keeleoskust ja keelelisi tõekspidamisi mõjutada võivad. Ajakirjanduskeelel on eestlaste kirjaja kõnekeele arengus oluline roll ning seega on õigustatud ka ajakirjanduslikes tekstides kasutatava keele eest hea seismine hariduse huvides.

Vaidlustatud ettekirjutus vastab HMS §-s 55 sätestatud selguse nõudele. Vaidlustatud ettekirjutus on täiesti selge, selles kohustatakse kaebajat edaspidi ajalehe võrguväljaandes kirjakeele normist hälbivat keelekasutust vältima ehk kirjakeele normi järgima. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud mitte ühtegi ettekirjutuse lisas esitatud viga ega väitnud ühegi seal

3-07-2521

4(6) esitatud vea kohta, et ta ei saa aru, miks on vastav keelekasutus loetud vigaseks või kust tuleneb nõue kasutada keelendit kuidagi teistmoodi.

Ettekirjutuse andja ei ole siiski kohaselt järginud HMS §-st 56 tulenevat haldusakti põhjendamiskohustust. Ettekirjutuses viidatakse muuhulgas Keeleinspektsiooni pädevusele teostada järelevalvet avaliku teabe ja reklaami kirjakeele normile vastavuse üle. See viide ei ole ettekirjutuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid arvestades asjakohane. Teabekeelena vaadeldakse KeeleS § 23 lg-s 1 avalike siltide, viitade, kuulutuste, teadaannete ja reklaami keelt. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, et lisas nimetatud kirjavead oleksid esinenud eelnimetatud teabevõi reklaamitekstides. Samuti on Keeleinspektsioon oma ettekirjutuses viidanud KeeleS § 1 lg-le 2 ekslikus sõnastuses. Selline vääriti viitamine ei tinginud aga asja sisuliselt vale lahendamist. Oleks loomulik, et haldusakti andja haldusaktis põhjendab, miks samastab ta seaduses kasutatud mõiste ametlik sõnaga avalik. Olukorras, kus ettekirjutuse aluseks olevate õigusnormide tekst on raskestivõi mitmetimõistetav, hõlmab haldusorgani põhjendamiskohustus muuhulgas kohustust näidata haldusaktis ära, kuidas ettekirjutuse teinud haldusorgan seadust tõlgendab ning miks just sel moel. Ettekirjutuses esinenud põhjendamispuudused on Keeleinspektsioon hilisema vaideja kohtumenetluse käigus parandanud. Vaidlustatud ettekirjutuses esinenud põhjendamisvead ei olnud sellised, mis viinuksid haldusorgani väära otsustuse tegemiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Eesti Päevalehe AS apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 27.02.2008 kohtuotsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

Eestikeelse kirjaliku teksti avaldamise näol Eestis ilmuva ajalehe võrguväljaandes ei ole tegemist ametliku keelekasutusega. Halduskohus on õigesti leidnud, et KeeleS ei ava keelekasutuse mõistet. Kohtu järeldused eraviisilise, avaliku, ametliku ja asjaajamiskeele suhtest on ekslikud, kuna kohus on jätnud tähelepanuta KeeleS § 1 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 07.09.2006 määrusega nr 196 kehtestatud „Eesti kirjakeele normi kehtestamise korra“ § 1, mille kohaselt mõistetakse eesti kirjakeele normi all õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust. Eeltoodust tulenevalt on kirjakeelenorm avaliku keelekasutuse suunamiseks ning ei saa seetõttu olla avaliku keelekasutuse standardiks, millest kõrvalekaldumine on karistatav. KeeleS ebamäärasust ei tohi tõlgendada viisil, mis tekitab mitmeid õigusrikkumisi aastas. KeeleS sätestab selle, et avaliku keelekasutuse puhul on ideaaliks kirjakeele norm, mille suunas tuleb liikuda. Ideaalide mittesaavutamise eest karistuse määramise võimalus on õigusriigis nonsenss.

Kohtu järeldus, et antud juhul on ajalehe veebiväljaandes kirjavigade tegemine ohuks põhiseaduslikule korrale, on ilmselge liialdus. Komavead või trükivead internetis ei vähenda kuidagi lugejate avalikku kindlustunnet ega piira nende võimalusi teostada oma õigusi ning need ei ole ohuks ka põhiseaduslikule korrale. Riigikogu eesmärk sätestada KeeleS § 21 lg-s 2 avaliku huvina avalik kord ei ole kindlasti kantud eesmärgist selle abil kõik avalikus keelekasutuses kirjavigu tegevad isikud teha õigusrikkujateks.

Eestikeelsetes ajakirjandusväljaannetes avaldatavate tekstide allutamine eesti kirjakeele normi järgimise kohustusele ei ole õigustatud ka hariduse huvides. Õigus oma mõtteid väljendada põhineb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklil 10. Sama põhimõte on kehtestatud PS §-s

45. Seda õigust võib piirata teatud tingimustel, mille alla ei kuulu aga haridus. Apellant on

3-07-2521

5(6) veendunud, et hariduslikkuse motiiv on välja mõeldud Keeleinspektsiooni poolt käesoleva menetluse käigus. Vastustaja ja halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt muudeti 01.03.2007 KeeleS muudatustega kirjavigade tegemine ajalehtede veebiväljaannetes karistatavaks, on ekslik.

6. Keeleinspektsiooni kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta Eesti Päevalehe AS apellatsioonkaebus rahuldamata. Keeleinspektsioon on jätkuvalt seisukohal, et Eesti Päevalehe nii paberkui ka võrguväljaande puhul on tegemist ametliku keelekasutusega. Vastustaja märgib, et ajakirjandusväljaannete keelekasutus on valdkond, kus ametliku ja avaliku keelekasutuse maht ja ulatus kattuvad. Kaebaja keelekasutus on avalik, kuna on suunatud määratlemata isikute ringile ning ametlik, kuna ajalehe väljaandmine on Eesti Päevalehe AS kui juriidilise isiku põhitegevus.

KeeleS nõudeid on kohustatud täitma kõik õigussubjektid ning KeeleS rikkumist nimetatakse õigusrikkumiseks. Ka keelekorralduse seisukohast ei ole kirjakeele norm mitte ideaal, vaid iga avalike või ametlike tekstide loomisega tegeleva inimese erialase pädevuse miinimumnõue. Vastustaja märgib, et ei ole Eesti Päevalehe suhtes väärteomenetlust kohaldanud ega väljaannet karistanud. Vastustaja tõdeb, et komavead ei ohusta põhiseaduslikku korda, kuid kujundavad hoiakuid ja suhtumisi. Väljendusvabaduse osas märgib vastustaja, et hooletusja trükitehnilised vead ei ole seotud väljendusvabadusega.

Ei vastustaja ega kohus ole väitnud, et 01.03.2007 jõustunud KeeleS muudatused käsitlesid kirjavigade tegemist ajalehtede veebiväljaannetes või vigade seost hariduse kui avaliku huviga KeeleS tähenduses. Vastustaja hinnangul peaks ajakirjandusväljaanne olema hea keelekasutuse eeskujuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu seisukoht asjassepuutuvate normide tõlgenduse osas halduskohtu omaga ei ühti, mistõttu tuleb esitatud apellatsioonkaebus rahuldada ning vaidlustatud halduskohtu otsus tühistada. Asjas tuleb teha uus otsus, millega Keeleinspektsiooni 16.10.2007 ettekirjutus nr 01-119 tühistada. Ringkonnakohus põhjendab oma eeltoodud seisukohta alljärgnevalt.

8. Keeleinspektsiooni 16.10.2007 ettekirjutuse nr 01-119 näol on tegemist koormava haldusaktiga, mille vastustaja on andnud KeeleS §-st 62 tuleneva järelevalvepädevuse raames. Asjaolu, et vastustaja selgituse kohaselt ei ole neil kavas mingeid sunnivahendeid ettekirjutuse täitmise tagamiseks rakendada, ei muuda ettekirjutuse iseloomu. Vaidlustatud ettekirjutuses endas on viidatud võimalusele kasutada ettekirjutuse täitmise tagamiseks KeeleS §-s 265 sätestatud meetmeid või sunniraha.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja vastutus kirjakeele normi rikkumise puhul ei saa tuleneda KeeleS § 1 lg-st 2, mille kohaselt on eesti kirjakeele norm eesti keele ametliku kasutuse aluseks. KeeleS § 1 eesmärk on reguleerida eesti keele staatust.

Eesti Päevalehe AS kui äriühingu puhul on asjassepuutuvaks normiks KeeleS § 21 lg 2, mille kohaselt äriühingute eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides. Arvestades, et viidatud säte kasutab sõna reguleeritakse, on äriühingul vastutuse tekkimiseks vajalik KeeleS-s või mõnes muus seaduses konkreetsete normide olemasolu, mis sätestaksid äriühingu kohustuse järgida teatud KeeleS nõudeid. KeeleS § 21 lg 2 ei tekita seega vahetult kohustusi, vaid tegemist on seaduse reguleerimisala määratleva normiga.

3-07-2521

6(6) Õigussuhteid reguleeritakse üksnses üldaktidega. Nii reguleerivad äriühingute käitumist nt KeeleS §-d 16, 17, 23, 25, sätestades keelenõuded seoses aruandlusega, teenindamisega, reklaamiga, võõrkeelsete teoste tõlkimisega. Ükski norm ei sätesta aga kohustust kasutada eesti keelt kooskõlas eesti kirjakeele normiga. Vaadeldes analoogiana haldusõiguslikule vastutusele KeeleS-s reguleeritud karistusõiguslikku vastutust, on eesti kirjakeele normi rikkumise eest karistus ette nähtud üksnes ametliku keelekasutuse puhul.

9. Ringkonnakohus on juba eelnevalt leidnud, et kaebaja vastutus ei saa tuleneda KeeleS § 1 lg-st 2. Ringkonnakohus märgib veel, et isegi juhul, kui eelviidatud normi käsitleda vastutust tekitavana, pole see kohaldatav kaebaja kui avalik-õiguslike ülesannete täitmisega mitteseotud äriühingu suhtes. Nõustuda ei saa halduskohtu käsitlusega, et ametlik ja avalik keelekasutus on samatähenduslikud mõisted. Selle vastu räägib eelkõige KeeleS alusel Vabariigi Valitsuse 07.09.2006 määrusega nr 196 kehtestatud „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord“, mille §

1 kohaselt peab eesti kirjakeele norm tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ning suunama avalikku keelekasutust. Arvestades, et ametliku ja avaliku keelekasutuse osas on ette nähtud erinevad eesmärgid, ei saa tegemist olla samatähenduslike mõistetega. Vastustaja on kohtule esitanud Eesti Keelenõukogu (EKN) 03.12.2007 koosoleku protokolli, mille punkti 4 kohaselt otsustati, et ajalehtede veebikeskkond on ametlik keskkond, millele ei saa rakendada teistsuguseid keelenõudeid. Ringkonnakohus märgib, et kohus on õigusnormide tõlgendamisel vaba ning EKN seisukoht ei ole kohtule siduv.

Ajalehtedes (nii paberkandjal kui ka veebikeskkonnas) väljendatud teksti puhul on tegemist avaliku keelekasutusega. Mõiste ametlik viitab pigem riigi ja kohaliku omavalitsuse funktsioonide teostamisega seotud keelekasutusele. Põhiseaduspärane ei ole tuletada vastutust normist, mis ei ole üheselt mõistetav ja selge. Kui seadusandja eesmärk on kohustada nii kirjutavat kui ka audiovisuaalset meediat järgima eesti kirjakeele normi, tuleb asjakohases seaduses sätestada vastavasisuline selge regulatsioon.

Ringkonnakohus on seisukohal, et Keeleinspektsioonil on õigus kaebaja keelekasutust üksnes suunata märgukirjade või muude pöördumiste kaudu, kus juhitakse kaebaja tähelepanu eksimustele eesti kirjakeele normi vastu. Keeleinspektsioon ei saa kaebaja eksimusi aga sanktsioneerida koormava sisuga haldusakte andes või väärteomenetlust läbi viies.

10. Kuna apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldatakse, tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja on tasunud riigilõivu kokku 160 krooni. Õigusabikulude hüvitamise taotlust kaebaja esitanud ei ole.

Kaire Pikamäe

Oliver Kask

Viive Ligi