3-07-1610/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2008, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1610

Haldusasi

AS Glaskek Alumiinium kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja

maksu-

ja

tollikeskuse

24. mai

2007

maksuotsuste nr 12-5/317 ja 12-5/318 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 05. septembril 2008

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AS Glaskek Alumiinium

Esindaja: v.adv. Vahur Kivistik

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Lembit Sullakatko

Kolmas isik: ACE Tollivormistuse OÜ

Esindaja: Maanus Mätlik

Kolmas isik: Combitek Logistika OÜ

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Glaskek Alumiinium kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUSED

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) 24. mai 2007

maksuotsuse nr 12-5/317 kohaselt esitas ACE Tollivormistuse OÜ deklarandina Glaskek

Alumiinium AS-i eest tollideklaratsiooni 06EE13100090290410 ja arvedeklaratsiooni

E600000097, deklareerides tolliprotseduuri „vabasse ringlusesse lubamine“ kohaldamiseks

Iisraeli sooduspäritoluga alumiiniumprofiilid (kauba kood 76109090 00). Arvedeklaratsiooni

kohaselt oli kauba tootmiskohaks Mishor Adumin Ind Zone 98510. Maksuhaldur asus

seisukohale, et tegemist on alates 1967. aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluva piirkonnaga, kust

pärinevad tooted ei vasta Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt

tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Maksuotsuses viidatakse seejuures dokumendile

„Teadaanne importijatele“ (EÜT C 20, 25.01.2005) ning Euroopa Komisjoni hallatavale

dokumendile 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D (2005), Brussels. Maksuotsusega kohustati

Glaskek Alumiinium AS-i ning ACE Tollivormistuse OÜ-d tasuma täiendavalt tollimaksu 7 895

krooni ja käibemaksu 1 415 krooni.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) 24. mai 2007

maksuotsuse nr 12-5/318 kohaselt esitas Combitek Logistika OÜ deklarandina Glaskek

Alumiinium AS-i eest tollideklaratsiooni 06EE13100090383924 ja liikumissertifikaadi EUR 1 nr

1184159 ning tollideklaratsiooni 06EE13100090502241 ja liikumissertifikaadi EUR 1 nr

010695, deklareerides tolliprotseduuri „vabasse ringlusesse lubamine“ kohaldamiseks Iisraeli

sooduspäritoluga

alumiiniumsulamitest

õõnesprofiilid

(kauba

kood

76042100

00).

Liikumissertifikaatide EUR 1 kohaselt olid kauba tootmiskohtadeks Jerusalem 98510 ning

Mishor Edumin 98510. Sarnaselt maksuotsusega nr 12-5/317 asus maksuhaldur seisukohale, et

tegemist on alates 1967. aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluvate piirkondadega, kust pärinevad

tooted ei vasta Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse

sooduskohtlemise tingimustele. Maksuotsusega kohustati Glaskek Alumiinium AS-i ning

Combitek Logistika OÜ-d tasuma täiendavalt tollimaksu 330 571 krooni ja käibemaksu 59 504

krooni.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. 10. augustil 2008 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebusega taotleb Glaskek Alumiinium

maksuotsuste nr 12-5/317 ja 12-5/318 tühistamist. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et tal oli

õigus eeldada, et kauba kohta esitatud arvedeklaratsioonid ja liikumissertifikaadid annavad

õiguse kauba sooduspäritolu rakendamiseks, kuivõrd neile oli kantud Iisraeli pärituolu määrav

märgistus ning kuivõrd liikumissertifikaadid EUR 1 olid välja antud Iisraeli ametivõimude

poolt, siis oli kaebuse esitajal põhjust eeldada et sooduskohtlemise osas kohaldub Euroopa

Liidu ja Israeli vahelise assotsiatsiooninõukogu otsus nr 2/2005 (EÜT L 20, 24.01.2006).

Kaebuse esitaja rõhutab, et sertifikaatidel on märgitud, et neid kasutatakse kaupade

enamsoodustuseks Iisraeli ja EL/Eesti vahel (lahter 2) ning kauba eksportija Iisraelist on kinnitanud

(lahter 12), et tegemist on sertifikaadi väljaandmise tingimustele vastavate kaupadega.

Kaebuse esitaja märgib, et ei teadnud ega pidanudki teadma, et eelnimetatud kaupadele

soodustus ei laiene.

4. Teiseks heidab kaebuse esitaja vaidlustatud maksuotsustele ette seda, et kauba

sooduskohtlemise mitterakendamisel on aluseks võetud Euroopa Komisjoni hallatav

dokument 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D (2005), Brussels, mida ei ole aga avalikustatud

ning mis ei olnud kaebuse esitajale deklaratsioonide esitamise ajal kättesaadav. Kaebuse

esitaja märgib, et osaliselt ning ingliskeelsena tehti kõnealune dokument talle kättesaadavaks

alles 15.02.2008 ning sedagi viisil, mis ei võimaldanud dokumendi autentsust täielikult

kontrollida ning neil asjaoludel ei saa väita, et see dokument oleks talle avaldatud. Samuti

märgib kaebuse esitaja, et viidatud dokumenti ei ole avalikustatud ka kusagil mujal. Kaebuse

esitaja leiab, et kuna dokument, mis oli aluseks maksu määramisele, ei ole avaldatud, siis ei

saa maksukohustuslaste ette heita ka hooletust. Samas leiab kaebuse esitaja, et maksuotsuse

tühistamise aluseks on ainuüksi asjaolu, et maks määrati avaldamata dokumendi alusel.

5. Kaebuse esitaja leiab, et maksude tasumise kohustus saab tuleneda vaid seadusest ja

maksude määramine peab olema kontrollitav ning kui soodustust võimaldav sertifikaat on välja

antud pädevate organite poolt ja märgitud riigi kohta kohaldatakse õigusaktidest tulenevalt

tariifseid soodustusi, siis ei saa eeldada, et maksukohustuslane pidanuks ise otsima meetodeid

andmete kontrollimiseks või erandite otsimiseks. Samuti ei saa kaebuse esitaja hinnangul

eeldada, et importija peab teadma Iisraeli valitsusalasse kuuluvaid piirkondi ilma sellekohase

teabeta ja et ta pidi kontrollima, kas eelnimetatud kaubad kuuluvad sooduskohtlemise alla.

Kaebuse esitaja rõhutab, et tal puudus igasugune informatsioon, mille põhjal ta oleks saanud

otsustada, et tegemist on alates 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluva tööstustsooniga.

Kaebuse esitaja on seisukohal, ei alates 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest

asukohtadest, mis ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise

tingimustele rakendamisel peaks sertifikaadilt ja dokumentidelt otseselt nähtuma, et tegemist on

piirkonnaga, millele ei kohaldata tariifseid soodustusi.

6. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on toll eksinud hea halduse põhimõtte suhtes,

tegemist on tolli veaga ning toll oli kohustatud jätma järelarvestuskande tegemata. Viidates

ÜTS art 78 lõikele 1, art 220 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et käesoleval juhul on rikutud

järelarvestuskande tegemise tähtaega ja rikutud sellega kaebuse esiaja õigusi.

7. Kaebuse esitaja leiab, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandest nähtuvalt pidi

soodustuste mittekohaldumine nähtuma sertifikaatidelt või muul viisil, mida kaebuse esitaja

oleks saanud järgida.

8. Viidates Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-66-05, leiab kaebuse

esitaja, et käesoleval juhul on täidetud kõik tingimused järelarvestuskande tegemata jätmiseks,

st. toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud

võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Tolli viga seisneb kaebuse

esitaja hinnangul seejuures deklaratsiooni aktsepteerimises ja teabe andmata jätmises (selgitavate

juhendite kättesaamatuses). Viidates Riigikohtu otsuse haldusasjas 3-3-1-66-05, märgib

kaebuse esitaja, et tolli andmebaasides olulised puudused, puuduvad deklarandile ja

maksukohustuslasele vajaminevad andmed.

9. Viidates ÜTS art 11 lõikes 1 sätestatud õigusele taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide

kohaldamise kohta, märgib kaebuse esitaja, et teabe taotlemise eelduseks on tollil teabe

olemasolu ning kui toll pole kusagil avaldanud eeskirju ning juhendeid tolliformaalsuste

täitmiseks, siis ei saa ka mõistlikult käituval isikul tekkida eeldust teabe küsimiseks.

10. Viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-160/84, märgib kaebuse esitaja, et käesolevas

asjas, arvestades asjaolu, et Eesti oli alles hiljuti EL-iga ühinenud, ja vastavate õigusaktide

kättesaadavust, ei ole võimalik öelda, et kohalduvad õigusnormid oleksid olnud üldtuntud.

11. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et kõikidest asjaoludest teavitamata jätmisega on toll

eksinud hea halduse põhimõtte vastu ning kõiki asjaolusid arvestades ei olnud hoolsal

importijal võimalik käesoleval juhul kõiki maksu tasumise asjaolusid teada ning seega on ÜTS art

220 lg 2 p-s b sätestatud maksusummast vabanemise tingimused täidetud ning seega oleks

vastustaja pidanud jätma järelarvestuskande tegemata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja peab kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei

nõustu väitega, et kaebuse esitaja on olnud heauskne, leides, et kuivõrd Euroopa Liidu

Teatajas 25.01.2005.a avaldatud teadaandes on üheselt mõistetavalt kirjas, et alates 1967.

aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvas linnas, külas või tööstustsoonis pärit kaupade suhtes

sooduskohtlemist ei rakendata, siis ei saa väita, et maksuotsuse aluseks olevat dokumenti ei

ole avalikustatud, kusjuures konkreetse piirkonna paiknemise osas ei ole kaebuse esitaja

maksuhaldurile päringut teinud.

13. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, nagu ei oleks kaebajal olnud põhjust kahelda

deklaratsioonidega koos esitatud päritolusertifikaatides ja selles, et nende suhtes ei kohaldata

EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohuselt tariifse sooduskohtlemise tingimusi.

Vastustaja on seisukohal, et vastav kahtlus oleks pidanud tekkima kaebuse esitajal hiljemalt

peale seda, kui 25.01.2005 ilmus Euroopa Liidu Teatajas teadaanne importijatele. Kuivõrd

vastav teadaanne on ilmunud Euroopa Liidu Teatajas rohkem kui aasta enne vaidlustatud

maksuotsustega hõlmatud tollideklaratsioonide aktsepteerimist, siis oli kaebuse esitajal

piisavalt aega ennast vastava teadaandega kurssi viia. Asjaolu, ei kaebaja seda ei teinud viitab

vastustaja hinnangul kaebuse esitaja hooletusele, mille eest ei saa vastutada maksuhaldur.

14. Mis puudutab kaebuse esitaja viiteid oma heausksusele, siis peab vastustaja nende osas

vajalikuks viidata ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 punkti b viimasele alalõigule,

milles on sätestatud, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on

Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik

kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.

15. Vastustaja leiab, et kuivõrd Iisrael märgib arvedeklaratsioonidele ja EUR.l sertifikaatidele

ka selle linna, küla või tööstustsooni nime, kus päritolustaatust omavad tooted on toodetud,

siis oleks kaebaja saanud võrrelda vastavatel sertifikaatidel märgitud asunduse nimesid Iisraeli

kaardiga ning oleks seeläbi saanud tuvastada selle, kas vastav asundus asub alates 1967. aastast

Iisraeli valitsusalasse kuuluvas osas või mitte.

16. Kaebuse

esitaja

väite

osas

seoses

komisjoni

töödokumendiga

21.01.2005

TAXUD/C2/PM/KV D märgib vastustaja, et tegemist on üksnes töödokumendiga, mis ei

ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks ning millele kehtivad juurdepääsupiirangud ning mis

sisaldab juhiseid liikmesriigi tollidele ent sellest dokumendist ei tulene ega saagi tuleneda

kaebajale ega ka teistele maksumaksjatele mitte mingisuguseid kohustusi. Vastustaja selgitab,

et käesoleval juhul ei ole sooduskohtlemise kohaldamata jätmise põhjuseks mitte asjaolu, et

kaebaja poolt koos tollideklaratsioonidega esitatud liikumissertifikaatidel EUR l ja

arvedeklaratsioonil oli märgitud nimetatud töödokumendis sisalduvasse loetellu kuuluv

asunduse nimi, vaid asjaolu, et vastav asundus asub sellises Iisraeli osas, mis kuulub Iisraeli

valitsusalasse alates 1967. aastast.

17. Vastustaja on seisukohal, et on äärmiselt ebatõenäoline, ei kaebuse esitaja mõistis

ülaltoodud teadaannet selliselt, et lisaks sellele teadaandele teavitab keegi teda veel eraldi selles

teadaandes toodud asjaoludest. Vastustaja arvates on teadaande tekstist ilmselgelt ja üheselt

aru saada, et vastavas tekstis olevad asjaolud ongi need, millest selle teadaande läbi importijaid

teavitatakse ning mingit eraldi teavitamist ei toimu. Samas märgib vastustaja, et

sooduskohtlemise mitterakendamisest teavitati kaebuse esitajat järelkontrolli tulemusena

koostatud kontrollaktis ning samuti veelkord maksuotsustes.

18. Vastustaja rõhutab, et kaebuse esitaja ise taotles tollideklaratsioonil tollimaksu soodustust

ning

pidi

seega

olema

teadlik

ka

nendest

asjaoludest,

millistele

juhtumitele

tulumaksusoodustus kehtib ja millistele mitte ning juhul kui kaebuse esitaja end

sooduskohtlemisele esitatavate tingimustega kurssi ei viinud, on tegemist tema poolse hooletu

suhtumisega oma kohustustesse.

19. Vastupidiselt kaebajale on vastustaja seisukohal, et tulenevalt Euroopa Liidu Teatajas

avaldatud importijatele mõeldud teadaandest, oleks pidanud hoolsal importijal tekkima kahtlus,

et tema poolt imporditav kaup ei pruugi sooduspäritolu omada ning selle osas ei kuulu seega

sooduskohtlemine rakendamisele.

20. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et sertifikaadilt ja dokumentidelt pidanuks

otseselt nähtuma, et tegemist on piirkonnaga, kus toodetud kaupadele tariifseid soodustusi ei

kohaldata. Vastustaja viitab seejuures asjaolule, et vastavaid sertifikaate ei anna välja mitte

vastustaja, vaid Iisraeli pädevad asutused. Samas märgib vastustaja, et alates 01. veebruarist

2005 kannavad kõik Iisraelis koostatud kaupade liikumissertifikaadid EUR l ja

arvedeklaratsioonid selle linna, küla või tööstustsooni nime, kus päritolustaatust omavad

tooted on toodetud ning seeläbi on võimalik kindlaks määrata, kus kaup on toodetud alates

1967, aastal Iisraeli valitsusalasse kuuluval territooriumil või mitte.

21. Kaebuse esitaja poolt esitatud etteheite kohta, et maksuotsused on tehtud

kaalutlusvigadega, märgib vastustaja, et tähtajaks tasumata maksusummade määramine ja

sissenõudmine ei ole mitte tolli õigus vaid kohustus ning selles osas ei ole maksuhalduril ka

kaalutlusõigust, viidates seejuures Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-348/89.

22. Samuti ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on viivitanud

järelarvestuskande tegemisega, leides, et isegi juhul kui tuvastatakse, et järelarvestuskanne on

tehtud ettenähtust hiljem, ei mõjuta see mitte kuidagi vaidlustatud maksuotsuste

õiguspärasust. Viidates Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-112/01, märgib vastustaja, et

EL-i õigusaktides sätestatud tahtaegade ületamine iseenesest ei takista võlgnikult taluvõiga

sisse nõuda.

23. Vastustaja hinnangul ei saa käesolevas asjas tulla kõne alla ÜTS art 220 lg 2 punkti b

kohaldamine. Tolli vea regulatsiooni esimese tingimuse - tollimaksu summa kohta ei ole

tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu - osas viitab vastustaja on Euroopa Kohtu ja Esimese

Astme Kohtu seisukohtadele, mille kohaselt isiku õiguspärane ootus on selle sätte alusel

kaitstud ainult juhul, kui pädevad asutused ise on andnud aluse tasumise eest vastutava isiku

ootuse tekkeks. Vastustaja leiab, et asjaolu, et toll ei ole pidanud kinni tollimaksu tagantjärele

sissenõudmise kohta ÜTS art 220 lõikes 1 sätestatud tähtaegadest, ei saanud kuidagi tekitada

kaebajal õiguspärast ootust selles osas, et tema poolt on 2006. aastal deklareeritud

tollimaksuvabastus õiguspäraselt.

24. Kaebuse esitaja väite kohta, et tolli viga seisnes muuhulgas tollideklaratsioonide

aktsepteerimises, viitab kaebuse esitaja Riigikohtu Halduskolleegium otsusele 3-3-1-66-05, kus

leiti, et deklarandil ei saa tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks

aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Lisaks

viitab vastustaja asjaolul, et käesoleval juhul esitati tollideklaratsioonid automaatse

andmetöötlussüsteemi kaudu, mis tähendab, et ka aktsepteerimine toimus automaatselt, ilma,

et tolliametnikule oleks esitatud tollideklaratsiooni lisadokumente sh päritolusertifikaate.

25. Kaebuse esitaja väite kohta, et toll ei ole teinud isikutele piisavalt kättesaadavaks ühtse

haldusdokumendi täitmise juhiseid, märgib vastustaja, et kõik vajalikud tollideklaratsiooni

täitmise juhised on avaldatud ning kõigile kätte saadavad ning juhul, kui isik kahtleb selles,

kas ta teostab tolliformaalsusi õiguspäraselt, peab ta tegema kõik selleks, et vastavad

kahtlused hajutada - kas lugema asjakohaseid õigusakte või küsima nõu tollilt.

26. Vastustaja on seisukohal, et võlgnik on kohusetundlik ainult juhul, kui ta on teinud kõik

endast oleneva, sh teinud järelpäringu tollile tollialaste õigusaktide kohaldamise asjus. Väide,

et tollil endal vastavat infot ei ole on vastustaja hinnangul absurdne ning otsitud õigustamaks

kaebuse esitaja tegematajätmisi.

27. Vastustaja arvates on Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-160/84 asjassepuutumatu, kuna

käesoleval juhul ei saa väita, et Eesti Vabariik oleks hiljuti liitunud Euroopa Liiduga ning

liiatigi on kõik asjakohased õigusaktid olnud eesti keeles kättesaadavad. Samuti toob

vastustaja välja, et käesoleval juhul esindasid kaebuse esitajat tolliagentuurid, mis tähendab, et

vastavad deklaratsioonid on koostatud selles kogenud isikute poolt.

28. Vastustaja leiab, et kuivõrd käesoleval juhul ei ole esinenud tolli viga, siis ei ole põhjust

arutada selle üle, kas kaebaja oleks saanud viga avastada või mitte. vastustaja märgib siiski, et

käesoleval juhul esitas tollideklaratsioonid tollile tolliagentuur, kes on oma ala professionaal ja

peab tundma tollivormistusega seotud asjaolusid. Viimaks märgib vastustaja sedagi, et

kaebuse esitaja ei ole järginud kõiki tollideklaratsioone puudutavaid sätteid, kuivõrd kaebuse

esitaja on tollideklaratsiooni täitnud valesti, deklareerides seal kauba sooduspäritolu vaatamata

sellele, et tema poolt imporditud kaup tegelikult sooduspäritolu ei omanud.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

29. Kohtuistungil teatas ACE Tollivormistuse OÜ esindaja, et peab kaebust põhjendatuks.

Samuti kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Combitek Logistika OÜ kohtuistungile ei

ilmunud ega esitanud kaebuse kohta oma seisukohta ka kirjalikult.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

30. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid,

leiab, et AS Glaskek Alumiinium kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kohus

on seisukohal, et kuivõrd kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et imporditud kaubad ei pärine

alates 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest aukohtadest ning arvedeklaratsioonil ja

liikumissertifikaatidel esitatud andmetest nähtuvalt võib eeldada, et kaubad just eelnimetatud

asukohtadest pärinevad, siis on toll põhjendatult leidnud, et imporditud kaubad ei vasta

Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise

tingimustele ning keeldunud seega õigustatult tariifse sooduskohtlemise rakendamisest.

Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei esine aluseid järelarvestuskande tegemata jätmiseks.

31. Kohus ei nõustu seisukohaga, et kaebuse esitaja võis imporditud kaupa saatvate

dokumentide põhjal eeldada, et kaup vastab sooduskohtlemise tingimustele. Tolliseaduse § 38

kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud

dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja

kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Kohtu hinnangul on

importööri (deklarandi ja/või isiku, kelle eest deklaratsioon esitatakse) vastutus deklareeritud

andmete õigsuse ja täielikkuse eest impordi maksustamise korralduses kesksel kohal, mis

tähendab ka seda, et taotledes deklaratsioonis imporditud kaubale tariifse sooduskohtlemise

rakendamist, on importööri kohustus tõendada, et sooduskohtlemise tingimused on täidetud.

Juhul kui importöör sooduskohtlemise tingimuste esinemise tuvastamiseks vajalikke ja

piisavaid tõendeid ei esita, ei ole tollil alust sooduskohtlemise rakendamiseks.

32. Käesoleval juhul on oluline, et 21. jaanuaril 2005 on Euroopa Liidu Teatajas nr C 20

avaldatud teadaanne importijatele „Import Iisraelist ühendusse“ (edaspidi: teadaanne

importijatele), milles märgitakse sõnaselgelt, et alates 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse

kuuluvatest

asukohtadest

pärinevad

tooted

ei

vasta

EL

ja

Iisraeli

vahelise

assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele ning samuti, et kaupade

suhtes, mille päritolutõend viitab päritolustaatust omavate toodete tootmisele alates 1967.

aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvas linnas, külas või tööstustsoonis, sooduskohtlemist ei

rakendata.

33. Üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et 1967. aastal okupeeris Iisrael ka Jeruusalemma linna

idaosa ning Jordani jõe läänekaldale jäävad alad ning nii Euroopa Liit kui ka sisuliselt kogu

rahvusvaheline avalikkus ei tunnista kõnealuseid okupeeritud alasid Iisraeli riigi osana. Just sel

põhjusel ei loe Euroopa Liit ka neist piirkondadest pärinevaid tooteid Iisraelist pärinevateks

toodeteks, mille maksustamine imporditollimaksudega on assotsiatsioonilepingu (Euroopa-

Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja

nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel) kohaselt välistatud. Samamoodi on

teada seegi, et Iisraeli Riik käsitleb ka okupeeritud alasid enda osana. Sellises olukorras ei saa

isik Iisraeli ametivõimude poolt väljastatud dokumentide pinnalt niisama eeldada, et

imporditavad tooted kuuluvad assotsiatsioonilepingust tuleneva tariifse sooduskohtlemise alla

ning peab, taotledes toodetele sellise sooduskohtlemise rakendamist, tõendama, et

sooduskohtlemise saamiseks vajalikud tingimused on täidetud. Käesoleval juhul tähendab see,

et kaebuse esitaja ei saa sooduskohtlemise nõudmisel tugineda eeldusele, et imporditud kaup

sooduskohtlemist väärib ega ka asjaolule, et talle ei ole teada sooduskohtlemist välistavaid

asjaolusid, vaid pidanuks esitama andmed, millest nähtuks, et kaup ei ole toodetud 1967.

aastal okupeeritud aladel. Käesolevas asjas on vastustaja õigesti viidanud sellele, et kaebuse

esitaja tegelikult ei tea, kust imporditud kaup täpselt pärineb.

34. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, nagu tuleneks 21.01.2005 teadandest, et

sooduskohtlemise rakendamisest keelduda üksnes juhul kui päritolutõendile on märgitud, et

tooted pärinevad 1967. aastal okupeeritud asukohtadest. Vastavatel dokumentidel, nagu

arvedeklaratsioon või liikumissertifikaat, peab toote päritolu olema kajastatud tootmiskohaks

oleva linna, küla või tööstustsooni nimena. Seda, kas vastav linn, küla või tööstustsoon jääb

alates 1967. aastast Iisraeli valitsemisalasse jäävate alade hulka või mitte, vastavatele

dokumentidele arusaadavalt ei märgita ega tulegi märkida. Küll aga on kauba importija

kohustus enne sooduskohtlemist taotleva tollideklaratsiooni esitamist kontrollida, kas

sooduskohtlemise tingimused on täidetud. 21.01.2005 teatises kasutatud sõnastust „kaupade

suhtes, mille päritolutõend viitab …“ tuleb mõista selliselt, et kui toodete päritolu kohta

esitatud andmetest nähtub põhjendatult, et need võivad pärineda 1967. aastal okupeeritud

piirkonnast, siis on sooduskohtlemise rakendamine võimalik vaid juhul, kui importöör suudab

tõendada, et tooted on pärit väljaspool seda piirkonda asuvast tootmiskohast.

35. Kohus leiab, et toll on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja eest esitatud

deklaratsioonidega kaasnevad dokumendid viitavad toodete tootmisele alates 1967. aastast

Iisraeli

valitsusalasse

kuuluvates

piirkondades.

Koos

tollideklaratsiooniga

nr

06EE13100090290410 esitatud arvedeklaratsioonil nr E60000097 tootmiskohana Mishor

Adumim

98510.

Koos

tollideklaratsiooniga

06EE13100090383924

esitatud

liikumissertifikaadil EUR1 A010695 on päritolukohana märgitud Jerusalem 98510 ning koos

tollideklaratsiooniga 06EE13100090502241 esitatud liikumissertifikaadil EUR1 A1184159

Mishor Edumim 98510. Asjaolu, et 1967. aastal Iisraeli poolt okupeeritud alade piir kulgeb

läbi Jeruusalemma linna ning et okupeeritud piirkonna alade hulka kuulub just linna idaosa,

tuleb kohtu hinnangul lugeda üldtuntuks. Seega ainuüksi asjaolu, et toodete päritolukohaks on

Jeruusalemma linn, viitab üheselt võimalusele, et tooted on toodetud okupeeritud alal.

Avalikult kättesaadavatelt kaartidelt1 nähtuvalt paikneb Mishor Adumim (industrial area)

Jeruusalemmast idasuunas ehk Jeruusalemmast Jordani jõe poole jääval alal. Seega näib ilmne,

et Jeruusalemma idaosa ning Jordani jõe läänekalda vahelisele alale jääv asula kuulub 1967.

aastal okupeeritud alade hulka. Sellele viitavad ka avalikult kättesaadavad kaardid, kus on

okupeeritud

alad

muust

Iisraelist

selgelt

eristatud

(näiteks

avalikult

kasutatava

veebientsüklopeedias Wikipedia avaldatud kaart2 või suvaline veebi otsingumootori abil

leitud kaart3). Kohus rõhutab veelkord, et sellises olukorras on tõendamiskoormus

importööril, mitte aga tollil. Ka juhul, kui kauba päritolu kajastavad andmed ei ole piisavad

selleks, et tõsikindlalt veenduda, kas sooduskohtlemise rakendamiseks vajalikud tingimused

on täidetud, peab vajalike lisaandmete otsimise eest vastutama importöör ning tollil ei ole

omal algatusel kohustust asuda tuvastama, kus vaidlusalune kaup täpselt siiski toodetud on.

36. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja väidet, et käesoleval juhul on maksu

määramise aluseks olnud dokument, mis ei olnud avaldatud ega kaebuse esitajale kättesaadav.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja on Euroopa Komisjoni töödokumendi 21.01.2005

TAXUD/C2/PM/KV D (2005) (edaspidi TAXUD-dokument) õiguslikku tähendust vääriti

hinnanud. Tegemist on arusaadavalt töödokumendi ehk tolliasutustele komisjoni poolt antud

abimaterjaliga, mida ei saa ühelgi juhul käsitleda õigusaktina ning mis seeläbi ei ole ega saagi

olla maksu määramise või isikule mistahes muu õiguse või kohustuse tekkimise aluseks.

Kohus möönab siinkohal, et kõnealusele TAXUD-dokumendile ei oleks vaidlusalustes

maksuotsustes sootuks viitama pidanud ning sama tunnistas kohtuistungil ausalt ka vastustaja

esindaja. Õige on aga vastustaja seisukoht, et viide sellele dokumendile või vastava viite

puudumine ei mõjuta mingil määral vaidlustatud maksuotsuste õiguspärasust. Siinkohal tuleb

möönda, et ka juhul kui tekiks konkreetne vaidlus küsimuses, kas mingisugune tootmiskoht

jääb 1967. aastal okupeeritud piirkonda või sellest väljapoole, ei saaks toll tugineda

kõnealusele TAXUD-dokumendile, vaid peaks oma seisukohta põhjendama muul moel

(näiteks kaardimaterjalile tuginedes). Siinkohal on aga oluline märkida, et sarnast konkreetset

vaidlust käesolevas asjas poolte vahel ei olegi tekkinud, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole omalt

poolt esitanud mitte ühtegi sisuliselt põhjendust, miks ta leiab, et deklaratsioonide esemeks

olevad kaubad on toodetud väljaspool 1967. aastal okupeeritud alasid. 35. Eeltoodud põhjusel

ei pea kohus vajalikuks üksikasjalikult analüüsida kaebuse esitaja väiteid, et TAXUD-

dokumendist anti talle üksnes väljavõte ja seegi inglise keeles. Kuivõrd tegemist ei olegi

isikutele kasutamiseks mõeldud dokumendiga, siis saab ka selle väljavõtte esitamine (kui see

sootuks juurdepääsupiirangute regulatsioonist tulenevalt võiamlik on) olla üksnes abistamaks

kaebuse esitajat oma seisukoha kujundamisel ja põhjendamisel.

37. Kaebuses on muuhulgas viidatud asjaolule, et kaebuse esitajale ei ole teatatud

sooduskohtlemise mitterakendamisest, nagu on kirjas 21.01.2005 teadaande kolmandas lõigus.

Kaebuse esitaja arusaam, et lisaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandele oleks teda

tulnud veel mingil täiendaval moel sellest asjaolust teatada, on ilmselgelt ekslik. Teadaandes

kasutatud sõnastus „isikutele […] teatatakse“ tuleb mõista selliselt, et alljärgnevat teatataksegi

kõnealuse teadaandega, see tähendab, et viidatud teadaande kolmandat lõiku tuleb lugeda:

„Ettevõtjale, kes […] teatatakse käesolevaga, et sooduskohtlemist ei rakendata […].

Sooduskohtlemise mitterakendamine ei eelda mingil juhul kaebuse esitaja või mistahes muu

isiku täiendavat teavitamist. Siinkohal tuleb aga märkida, et vaidlustatud maksuotsustest

nähtuvalt on toll siiski konkreetseid deklaratsioone kontrollides informeerinud kaebuse

esitajat asjaolust, et alates 1967. aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluvatest asukohtadest

1 näiteks http://maps.google.com

2 http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/51/Is-map.PNG

3 näiteks http://start.csail.mit.edu/images/texas-maps/middle_east_and_asia/israel_pol01.jpg

pärinevad tooted ei vasta sooduskohtlemise tingimusele ning enne maksuotsuste tegemist on

koostatud ka kontrollaktid, millele kaebuse esitajal oli võimalik esitada vastuväiteid, ent millist

võimalust kaebuse esitaja maksuotsustest nähtuvalt kasutanud ei ole.

38. Eelkõige kohtuistungil rõhutas kaebuse esitaja, et maksuotsused tuleks tühistada põhjusel,

et järelarvestuskande tegemisel on rikutud ÜTS art 220 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Kohus

selle seisukohaga ei nõustu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui tollivõlast tuleneva

maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne

on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema

summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta

arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui

tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik

määrata ning tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada. Artiklis 219 sätestatakse, et

tähtaega võib pikendada liikmesriikide halduskorraldusega seotud põhjustel, eriti kui arvestust

peetakse tsentraliseeritult, või kui erandlik olukord takistab tolli nimetatud tähtaegu järgida

ning seda ei või pikendada enam kui 14 päeva võrra. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et

viidatud sätetes on kehtestatud maksusumma määramise aegumistähtaeg ning et seal

sätestatud tähtaegade möödudes ei oleks võimalik järelarvestuskannet teha või (juurde)

tasumisele kuuluvat maksusummat määrata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

viidatud tähtajad ei reguleeri tolli ja importija vahelisi suhteid. Kauba importimisest tekkinud

maksusumma määramiseks kehtib ÜTS artikli 221 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg.

Ka haldusasjas 3-3-1-66-05 on Riigikohus leidnud, et tolli poolt ÜTS artiklis 220 lõikes 1

sätestatud tähtaja rikkumine ei vabasta kohustatud isikut maksukohustuse täitmisest.

39. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et käesoleval juhul esines alus järelarvestuskande

tegemata jätmiseks. Sellega seoses tuleb esmalt analüüsida ÜTS artikli 78 lõike 3 ning artikli

220 omavahelist suhet ning kaalutlusõiguse ulatust järelarvestuskande tegemisel. ÜTS art 78

lõikes 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne

läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud

ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra

lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220

lõikest 1 tuleneb muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne

tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema

summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta

järelarvestuskanne. Kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on seejuures piiratud ÜTS art.

220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse

esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et

kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse

eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku

usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega.

Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata vastavalt

ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused täidetud ei ole,

siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning

järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust

väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik

järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada.

40. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja leidnud, et järelarvestuskande oleks pidanud tegemata

jätma ÜTS art 220 lg 2 punkti b alusel kus sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta, kui

tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu,

mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja

järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskande tegemata jätmiseks

peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused.

41. Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu kohta

arvestuskande tegemata jätmine oli tingitud tolli eksimusest. Kaebuse esitaja märgib, et tolli

viga seisneb deklaratsiooni aktsepteerimises ja teabe andmata jätmises. Käesoleval juhul ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et kõik asjassepuutuvad tollideklaratsioonid esitati tollile

automaatse

andmetöötlussüsteemi

kaudu

ning

seega

aktsepteeriti

deklaratsioonid

automaatselt, ilma et seejuures oleks isegi võimalik olnud kontrollida kauba päritolu

puudutavaid andmeid. Kohus rõhutab, et tollideklaratsiooni aktsepteerimine on formaalne

toiming, mis ei anna deklaratsiooni esitajale õiguspärast ootust sellele, et deklaratsiooni

märgitud andmed on õiged ning et üksnes neist edaspidiste järelmine rakendamisel (sh. maksu

määramine) juhindutaksegi. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisest ei saa isikul tekkida

õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, selle täpsustamist

nõuda või seda muuta. Sellisele seisukohale on haldusasjas 3-3-1-66-05 asunud ka Riigikohus.

Seetõttu ei saa puudulikke või valeandmeid sisaldava tollideklaratsiooni aktsepteerimist

käsitleda tolli eksimusena, mis annaks aluse ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamiseks.

42. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kõik asjassepuutuvate tollideklaratsioonide

esitamiseks vajalikud selgitavad juhendid ja deklaratsioonide täitmise juhised on kaebuse

esitajale kättesaadavaks tehtud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ka toonud välja, millised

juhendid või juhised talle kättesaadavad ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et selliseks

juhendiks ei saanud olla eelkäsitletud TAXUD-dokument, kuivõrd seda ei pidanudki kaebuse

esitajale kättesaadavaks tegema ning liiatigi ei puuduta (veel vähem aga ei reguleeri) see

tollideklaratsioonide täitmist ja esitamist.

43. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et asjassepuutuvad normid ei olnud veel

üldtuntud, kuivõrd Eesti oli alles hiljuti Euroopa Liiduga ühinenud. Vaidlusaluste

tollideklaratsioonide esitamine toimus enam kui kaks aastat pärast seda kui Eesti ühines

Euroopa Liiduga ning kohus nõustub ka vastustaja analüüsiga, mis puudutab Euroopa Kohtu

poolt kohtuasjas C-160/84 tehtud lahendit ning seda, et tolle lahendi esemeks olnud vaidluse

asjaolud on kardinaalselt teistsugused võrreldes käesoleva asja omadega. Käesoleval juhul on

kõik maksu määramise õiguslikeks alusteks olevad dokumendid olnud kaebuse esitajale

kättesaadavad. Siinkohal kordab kohus juba eelöeldut, et TAXUD-dokument ei ole olud ega

saanudki olla maksu määramise aluseks, vaid toll võis seda kasutada pelgalt abistava

materjalina.

44. Kuigi juba tolli eksimuse puudumine välistab ÜTS art 220 lg 2 kohaldamise, leiab kohus,

et ekslik on ka kaebuse esitaja väide, et ükskõik, millise eeltoodud asjaolu lugemine tolli

eksimuseks oleks olnud selline, mida ei oleks kaebuse esitajal olnud võimalik avastada.

Vastustaja on õigesti leidud, et kaebuse esitaja ei oleks pidanud lähtuma üksnes

arvedeklaratsioonile ja EUR1 liikumissertifikaadile kantud andmetest, vaid oleks pidanud

ELT-s avaldatud teadaannet arvestades võrdlema seal nimetatud kohanimesid Iisraeli kaardiga

ning kontrollima, ega tegemist pole mitte 1967. aastal okupeeritud alaga või muul moel selle

välja selgitama. Lisaks on kaebuse esitajat deklaratsioonide esitamisel esindanud

professionaalsed tollimaaklerid, kellel oleks igal juhul pidanud kahtlus tekkima juba nende

professionaalsest kogemusest lähtudes.

45. Mis puudutab kaebuse esitaja hoolsuskohustusse, siis nõustub kohus vastustajaga selles, et

kahtluse korral oleks kaebuse esitaja saanud ÜTS art 11 kohaselt pöörduda tolli poolt

selgituste saamiseks. Samuti oleks kaebuse esitajal olnud võimalik taotleda siduvat

päritoluinformatsiooni lähtudes ÜTS artiklist 12. Seda aga kaebuse esitaja teinud ei ole.

Kaebuse esitaja väide, et kui toll ei ole avaldanud eeskirju ning juhendeid tolliformaalsuste

täitmiseks, siis ei saa ka mõistlikult käituvail isikul tekkida eeldust teabe küsimiseks, ei ole

asjassepuutuv. Väljaspool vaidlust on see, et 25.01.2008 on ELTs avaldatud teadaanne

importijatele ning sellest teadaandest lähtudes pidi mõistlikult toimiv importija kahtlema

Iisraelist pärit kauba importimisel selle kauba päritolus ning suutmata ise piisava

usaldusväärsusega seda kontrollida, oleks tal olnud võimalik pöörduda teabe saamiseks tolli

poole.

46. Lisaks märgib kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punkti b kolmandas taandes sätestatu kohaselt

võib vastutav isik toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste

kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise

kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Käesoleva asja asjaolusid arvestades võiks selle sätte

kohaselt heausksusele toetumine tulla kõne alla juhul kui kaebuse esitaja suudaks tõendada, et

on teinud mõistlikke pingutusi selleks, et veenduda kauba päritolus ning selles, et see ei ole

toodetud 1967. aastal okupeeritud alal. Kaebuse esitaja ei ole seda aga teinud. Sisuliselt on

kaebuse esitaja pimesi usaldanud liikumissertifikaati ega olegi süüvinud sellesse, kas kaup

tegelikult sooduskohtlemise tingimustele vastab või mitte. Veelgi olulisem on aga ÜTS art 220

lg 2 p b neljas taane, milles sätestatakse, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui

Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust,

kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. 25.01.2005 teatist importijatele

„Import Iisraelist ühendusse“ tuleb käsitleda just sellise teatisena. Kaebuse täpsustuses

esitatud seisukoht, et selles teadaandes ei ole avaldatud kahtlust, et abisaav riik kohaldab

sooduskohtlemist nõuetekohaselt, ei ole õige. Nimetatud teadaandest nähtub kahtlus, et

Iisrael

kui

assotsiatsioonilepingust

tulenevalt

abisaav

riik

ei

pruugi

kohaldada

sooduskohtlemist nõuetekohaselt, see tähendab, et Iisraeli tolliasutused võivad Iisraeli

päritolu toodeteks lugeda ka tooted, mis on toodetud 1967. aastal okupeeritud aladel. Oluline

on, et vastustaval isikul peab sellisest teatisest tekkima kahtlus ja vajadus kontrollida kauba

päritolu.

MENETLUSKULUD

47. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd ei vastustaja

ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis

menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad iga

menetlusosalise enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik