2-08-819/23 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2008. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi

J.S. hagi T.M. vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja number

2-08-819

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: J.S.

hageja esindaja: vandeadvokaat Tanel Pürn (postiaadress

advokaadibüroo Sirje Must, Õpetaja 9, Tartu)

kostja: T.M.

kostja esindaja: advokaat Toomas Ventsli (postiaadress

advokaadibüroo Rando Antsmäe Tartu büroo, Raekojaplats

13/Vabaduse pst 2-14, Tartu 51004)

Kohtuistungi toimumise aeg

5. september 2008. a

Protokollija

kohtuistungisekretär Evelin Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.S. hagi T.M. vastu.

2. Välja mõista T.M. hüvitis J.S. kasuks 150 000.- (ükssada viiskümmend tuhat) krooni.

3. Jätta kohtukulud poolte kanda võrdsetes osades ja poolte kohtuvälised kulud kummagi

poole enda kanda.

4. Jätta Tartu Maakohtu 6. veebruari 2008. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud

(kohtulik hüpoteek) jõusse kohtuotsuse täitmiseni.

5. Toimetada otsus kätte poolte esindajatele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

ASJAOLUD

08.12.2006. a toimus liiklusõnnetus Tartumaal Konguta vallas. Jalgrattur- hageja põrkas

kokku autoga, mida juhtis kostja. Liiklusõnnetuses sai vigastada hageja, kellel tuvastati

järgmised vigastused: vasaku reieluu murd, parema õlavarreluu liigesesisene murd, ninaluude

murd, mõlema põskkoopa seinte murd, ülalõualuu murd, 12 ja 21 hamba eemaldumine,

põrutushaavad näo piirkonnas, mõlemal säärel ja paremal küünarvarrel. Luumurdude raviks

tehti hagejale operatsioon ning paigaldati tema vasakusse jalga (põlvest puusani) luu

fikseerinud metallvarras ja sarnaselt paremasse kätte mitu varrast.

HAGEJA NÕUE

Hageja väidab, et liiklusõnnetuse põhjustas T.M. , kelle juhitud sõiduk sõitis

vastassuunavööndis otsa oma suunavööndis jalgrattaga liigelnud hagejale. Toimunu

uurimiseks läbi viidud kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja rikkus liikluseeskirja § 110

nõudeid ning ta tunnistati kahtlustatavaks KarS § 423 lg 1 järgi. Kriminaalasi lõpetati avaliku

menetlushuvi puudumise tõttu.

Õnnetuse tagajärjel oli hageja haiglaravil ning 2 kuud voodihaige (ei saanud jalale toetuda).

Ka järgneva 3-4 kuu jooksul oli hageja liikumisvõimetuse tõttu teistest isikutest sõltuv. Ta

elab kolmandal korrusel ahiküttega korteris ning vajas kõrvalist abi sisseostude tegemiseks,

puude toomiseks ja teisteks liikumisega seotud toiminguteks. Hageja jäsemetesse paigutatud

metallvardad põhjustasid ebamugavust ja valu.

Hageja on kinnitanud, et osa liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustusi on püsiva

iseloomuga. Hagejal ei ole võimalik kõverdada paremat kätt küünarliigesest, mille tõttu on

paljude igapäevaseks toimetulekuks vajalike toimingute tegemine raskendatud või isegi

võimatu. Hageja, kes on paremakäeline, on paljuski sunnitud kasutama vasakut kätt, kuid ei

ole käesoleva ajani suutnud omandada paljudes tegevustes harilikuks peetavat vilumust.

Reieluu murru tagajärjel ei saa hageja joosta ega muul moel pingutada. Lisaks on hageja

pidanud taluma korduvaid operatsioone vigastatud ja kaotatud hammaste raviks ja

asendamiseks. Hammaste ja lõualuu ravi ei ole käesolevaks ajaks veel lõppenud. Hagejal on

tuvastatud töövõime kaotus algselt 80% (tl 14-16) ja käesoleval ajal 70% (tl 53-55) ulatuses.

Hageja ei saanud jätkata töötamist endisel töökohal, sest töö nõudis füüsilist pingutust,

milleks ta ei olnud võimeline. Hageja kandideeris uuele tulusamale töökohale endise tööandja

juures, kuid vigastuste tõttu ei suutnud ka seda tööd teha. Töökoha kaotuse tõttu kannatas

hageja materiaalne olukord. Hagejal pole võimalik oma elustandardit võrreldes varasemaga

vigastuse tõttu parandada.

Vigastuse tõttu vabastati hageja sõjaväeteenistusest, talle on määratud töövõime kaotus 80%.

Kuivõrd hageja on paremakäeline, takistab see siiani tema igapäevaelu ja vähendab

tööleasumise võimalusi. Ülalõualuu murd ja hammaste kaotus tekitasid hagejale valu ja

kestvat ebamugavust. Lõualuu ja hammaste taastamine on olnud aeganõudev ja hageja on

pidanud selleks korduvalt operatsioone taluma.

Vigastused on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu languse. Vigastuste tõttu pidi hageja

piirama suhtlemist teiste inimestega, sest tundis piinlikkust muutunud kehahoiaku ja füüsilise

puude pärast. Teatud olukordades tekitab käe liikumatus kaaskodanike ebatervet tähelepanu.

Hagejal pole võimalik täisväärtuslikult elada ega endale meelepärast tööd valida.

Eeltoodule tuginedes taotleb hageja talle kehavigastuse tekitamisega ja tervise kahjustamisega

põhjustatud mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu määratud summas.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tema ei olnud hagejaga toimunud liiklusõnnetuse

põhjustajaks. Avaliku huvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemine

ei ole kostja arvates samastatav asjaolude siduva tuvastamisega kohtu poolt. Kostja on

seisukohal, et hageja sattus liiklusõnnetusse üksnes omapoolse liiklusnõuete rikkumise tõttu

ning seepärast ei ole kostja kohustatud hüvitama hagejale tekkinud kahju.

09.05.2008. a esitas kostja kohtule oma täiendavad seisukohad. Kostja ei ole ainuisikuliselt

liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kostja möönab, et suurema ohu allika valdajana vastutab

ta hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst. Kostja peab siiski oluliseks, et isegi

juhul kui kostja rikkus liikluseeskirja § 110 nõudeid, oleks liiklusõnnetus jäänud toimumata

kui J.S. jalgaratas oleks olnud nõuetekohaselt valgustatud. Kosja heidab hagejale ette

liikluseeskirja § 232 p 3 rikkumist ja esitule puudumist jalgrattal. Kostja palub vähendada

kahjuhüvitist tuginedes VÕS §-le 139 lg 1, 3. Hageja osa liiklusõnnetuse toimumises oli

sedavõrd oluline, et kahjuhüvituse väljamõistmine kostjalt ei ole üldse põhjendatud.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista mõistlik hüvitis

hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustas

kostja, kelle juhitud sõiduk sõitis vastassuunavööndis otsa oma suunavööndis jalgrattaga

liigelnud hagejale. Hageja viitas nende asjaolude kinnituseks kriminaalasjas koostatud

liiklustehnilisele ekspertiisile, mis tuvastas, et kostja auto sõitis hagejale otsa hageja

suunavööndis.

Tuginedes varasemale kohtupraktikale leidis hageja, et hageja elustandardi languse

hüvitamiseks mõistlik rahasumma oleks 250 000.- krooni.

Hageja võttis oma esindaja kaudu omaks, et jalgrattal esituld ei olnud (tl 75). Hageja

kinnitusel oli jalgrattal ees valge ja taga punane helkur. Hageja kinnitusel on liikluseeskirja §

232 p 3 seni tõlgendatud nii, et jalgrattal võib tule asemel ees olla valge ja taga punane helkur.

Hageja selgitas, et kaitseressursside ameti otsusega on tegevteenistusest vabastatud kahe

diagnoosi alusel, millest liigese kokkutõmbumine on tingitud avariist. Kurtumus e

alakaalulisus ei ole liiklusõnnetusega seotud ja hageja ei soovi sellele hagis tugineda. Hageja

hinnangul oleks ta vabastatud tegevteenistusest ka ainuüksi kurtumuse tõttu.

Hageja tunnistas, et pärast töösuhte lõppemist Elva Tarbijate Ühistuga ei ole ta aktiivselt tööd

otsinud ega end tööbüroos arvele võtnud. Tema tööraamat on endiselt Elva Tarbijate Ühistus

(tl 128).

Hageja palus panna kohtukulud kostja kanda.

Kostja vaidles ka kohtuistungil hagile vastu ja leidis, et kahjuhüvitise suurust tuleb vähendada

vastavalt VÕS §-le 139 lg 3 kuna hageja rikkus tahtlikult liikluseeskirja § 232 p 3. Kui hageja

oleks täitnud liikluseeskirja § 232 p 3 nõudeid, liigeldes valgustatud jalgrattaga, siis oleks

olnud võimalik temast mööduda ja liiklusõnnetus oleks jäänud toimumata. Samuti on kostja

seisukohal, et hageja kehavigastused ei ole sellise laadiga, et nendest põhjustatud kehaline ja

hingeline valu annaks alust pidada 250 000.- õiglaseks hüvitiseks hagejale tekitatud

mittevaralise kahju eest. Varasema kohtupraktika analüüs lubab teha järelduse, et soovitud

kahjuhüvitiste väljamõistmise eeldusteks on olnud kehavigastused, mille tagajärjel on

kannatada saanud nii kannatanu kehaline terviklikkus kui ka psüühika, kusjuures

tervisekahjustustele on omane püsiv iseloom, mis on kaasa toonud kannatanu elukvaliteedi

pöördumatu languse. Käesoleval ajal tuleb hageja üksi elades toime, siis ei saa pidada

õnnetusele vahetult järgnenud toimetulekuraskusi ja neist tingitud elustandardi muutusi

püsivateks. Elukvaliteedi pöördumatu langusena ei saa käsitleda pikka haigusperioodi ega

siiani kestvat hambaravi. Põhjendatud ei ole hageja väide nagu takistaks vigastused hagejal

tööd leida. Hageja ise on kinnitanud, et ta ei ole teinud midagi uue töökoha leidmiseks.

Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

KOHTU SEISUKOHT

1. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel

tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Vastavalt VÕS §-le

1056 lg 1 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja muuhulgas ka kannatanule kehavigastuse

või tervisekahjustuse tekitamise eest. Mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on olemuselt

riskivastutus, s.t vastutus ei sõltu isiku süüst ning on välistatud ainult VÕS § 1057

punktides 1 kuni 5 nimetatud juhtudel.

2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et 08.12.2006. a kella 18.10 ajal toimus Puhja-Konguta teel

liiklusõnnetus, kus T.M. juhitud sõiduauto Toyota Celica põrkas kokku J S juhitud

jalgrattaga.

Nimetatud asjaolu kinnitavad

ka liiklusõnnetuse akt (tl 65) ja

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tl 9-10), RKAS Seesam tuvastamis- ja

hüvitamisotsus (tl 63) ja RKAS Seesam liikluskahju hüvitamisotsus (tl 64).

3. Hageja ja kostja on mõlemad väitnud, et kokkupõrke toimumise ajal liikus nende juhitud

sõiduk oma suunavööndis. Kohtuekspert L. Teesalu arvamuse (tl 59-61) kohaselt võib

tehniliselt reaalseks pidada, et sõidukid liikusid kokkupõrke hetkel teega ligikaudu

paralleelselt ja sõiduauto ning jalgratta kokkupõrge toimus jalgratta suunavööndis. Pooled

ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaks kohtueksperdi arvamuse kahtluse alla. Seetõttu

loeb kohus tuvastatuks, et T.M. juhitud sõiduauto ja J.S. juhitud jalgratta kokkupõrge

toimus jalgratta suunavööndis, s.t kokkupõrke hetkel liikus kostja juhitud sõiduauto

vastassuunavööndis.

4. Pooltel ei ole vaidlust selles, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja järgmised vigastused:

vasaku reieluu murd, parema õlavarreluu liigesesisene murd, ninaluude murd, mõlema

põskkoopa seinte murd, ülalõualuu murd, 12 ja 21 hamba eemaldumine, põrutushaavad

näo piirkonnas, mõlemal säärel ja paremal küünarvarrel. Loetletud vigastusi kinnitavad ka

isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 38 (tl 56-58), väljavõte haigusloost nr 9976 (tl 11-

12), näo- ja lõualuudekirurgi tõend (tl 13).

5. Seega on T.M. käitumine J.S. õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Tulenevalt VÕS §-

dest 1057 ja 1056 lg 1 vastutab T.M. mootorsõiduki otsese valdajana J.S. liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkinud kahju eest. Vastavalt VÕS §-le 128 lg 1,5 võib hüvitamisele kuuluv

kahju olla varaline või mittevaraline, kusjuures mittevaraline kahju hõlmab eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb

isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

6. Kostja ei ole hageja tervisliku seisundi osas vastuväiteid esitanud. Hageja liiklusõnnetuse

järgset tervislikku seisundit ja temaga tehtud meditsiinilisi protseduure tõendavad

tunnistajate H.S. (tl 124-125) ja T.I. (tl 125-126) ütlused, arstliku ekspertiisi otsus nr

350263 (tl 14-16), 04.06.2007. a arstliku komisjoni otsus (tl 17), arstliku ekspertiisi otsus

nr 396516 (tl 53-55) kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 38 (tl 56-58), perearsti tõend 27.

juunist 2008. a (tl 87), hambaarsti haiguslugu ja raviplaan ülemiste eesmiste hammaste

jaoks (tl 100-112). Kohus loeb tõendatuks, et 08.12.2006. a toimunud liiklusõnnetuse

tagajärjel on hageja kannatanud füüsilist ja hingelist valu talle tekitatud kehavigastuste

tõttu, kuna oli igapäevastes toimingutes (olme, hügieeniprotseduurid, toidu ostmine- ja

valmistamine, küte, liikumine) ca 4 kuu jooksul täielikult sõltuv teistest isikutest. Hageja

hingeline valu seisneb selles, et ta noore inimesena ei saa tegutseda oma puude tõttu nagu

terve noor inimene, kuna tema parem käsi on liikumatu ja vasaku reieluu murrust

tingituna ta lonkab kergelt. Kohus veendus ise kohtuistungil, et hageja parema käe

liikumatuse tõttu tuli jalgratta skeemi joonistamisel kasutada esindaja abi (tl 122).

7. Tunnistajate H.S. (tl 124-125), T.I. (tl 125-126) ja T.H. (tl 126-127) ütlustega on

tõendatud, et enne liiklusõnnetust sõitis hageja sageli jalgrattaga. Jalgrattasõit oli hagejale

nii hobi, kui ka peamine liikumisviis elukohast Annikorust Elvasse tööl käimisel. Pärast

õnnetust ei ole hageja saadud vigastuste tõttu võimeline jalgrattaga sõitma. Samuti

tõendavad tunnistajate H.S. ja T.I. ütlused seda, et hagejal on raskendatud jätkuvalt

füüsilist jõudu nõudvate tööde tegemine, aga ka muud vajalikud igapäevased tegevused

nagu nõude pesemine, toiduvalmistamine. Arvuti kasutamine tuli ümberõppida.

Tunnistajate H.S. (tl 124-125), T.I. (tl 125-126) ja T.K. (tl 139-140) ütlustega on

tõendatud ka see, et enne liiklusõnnetust oli hageja oma elu korraldanud oma

majanduslikke, vaimseid ja füüsilisi võimeid arvestades. Tunnistaja T.K. , kes on hageja

endise tööandja personalijuht, ütlustega on tõendatud, et pärast õnnetust ei olnud J.S.

enam võimeline oma endist tööd (kaubavastuvõtja) tegema, sest see nõuab füüsilist

pingutust. Parema käe liikumatusest tingitud ebaloomuliku tööasendi tõttu arvuti ees ei

sobinud hagejale ka sisestaja amet. Seetõttu lõpetasid pooled töösuhte. Hageja oli

omandanud pangalaenu abil korteri maakohas, kus ei ole väga hea ühistranspordiühendus,

kuid mille müügihind oli korteri asukoha tõttu hageja varandusliku olukorraga kooskõlas.

Hageja oli leidnud endale töö, mis vastas tema haridusele ja füüsilistele võimetele ning

millega ta sai hästi hakkama. Tööl käimiseks kasutas hageja transpordivahendina

jalgratast, mis tegi ta sõltumatuks bussiliiklusest. Liiklusõnnetuses saadud vigastused on

muutnud võimatuks hageja väljakujunenud elukorralduse jätkumise. Kahjustada on

saanud hageja ootused oma elu iseseisvaks korraldamiseks ja elustandardi parandamiseks.

Hageja elukvaliteet ja heaolu on langenud. Samas võtab kohus hageja elukvaliteedi

languse ulatuse hindamisel arvesse, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta,

et ta oleks pärast liiklusõnnetust endale sobivat tööd otsinud. Hageja on kohtule

kinnitanud (tl 128), et ta ei ole ennast töötuna arvele võtnud ega pöördunud ühegi isiku

poole töö leidmiseks. Ka ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks

osalenud

rehabilitatsiooniprogrammides

või

teisel

viisil

astunud

samme

oma

konkurentsivõime tõstmiseks töövõtjana. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja

elukvaliteet ei ole pöördumatult langenud. Toimiku materjalide alusel saab järeldada, et

hageja ja käe ning jalavigastused on pöördumatu iseloomuga, millega hagejal tuleb

edaspidi alati arvestada oma elu korraldamisel.

8. Liiklusseaduse § 3 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 02.02.2001. a määrusega nr 48

kehtestatud liikluseeskirja § 232 p 3 kohaselt peab jalgrattal pimeda ajal olema sõites ees

valge ja taga punane tuli või viimast asendav punane helkur. Tulede kasutamise kohustuse

eesmärgiks on kohtu hinnangul eelkõige tagada, et jalgrattur oleks pimedal ajal teistele

liiklejatele nähtav. Asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune liiklusõnnetus toimus

pimedal ajal. Hageja on omaks võtnud, et tema juhitud jalgrattal puudus ees valge tuli.

Tema väitel oli jalgrattal ees valge ja taga punane helkur (tl 128).

9. Kostja on väitnud, et hageja jalgrattal puudus ees ka valge helkur. Kostja esitatud

fototabelitelt (tl 83-86), mis on tehtud pärast avariid, ei ole võimalik tuvastada jalgratta

esituld asendava helkuri puudumist. Kohus nõustub siinjuures hagejaga selles, et isegi

juhul, kui fototabelitelt oleks võimalik selgelt tuvastada helkuri puudumine, siis ei saaks

sellest järeldada, et jalgrattal puudus helkur ka kokkupõrke ajal, sest helkur võis rattalt

eemalduda kokkupõrke tagajärjel. Kohus leiab siiski, et sõltumata sellest, kas jalgrattal oli

ees valge helkur või mitte, ei olnud J.S. juhitud jalgratas teistele liiklejatele piisavalt

nähtav. Sellise järelduse tegemisel tugineb kohus ka tunnistaja T.H. ütlustele.

10. Tunnistaja

11. T.H. (tl 126-127) kinnitas, et tunneb J.S., sest elab hagejaga samas majas ja on selle maja

korteriühistu esimees. Tunnistaja seletas, et J.S. toimunud liiklusõnnetusele eelneval

sügisel nägi ta hagejat korduvalt jalgrattaga liiklemas Konguta Elva teel. Hageja oli

teistele liiklejatele halvasti nähtav, sest oli riietatud tumedatesse riietesse ega kasutanud

täiendavaid vahendeid enda nähtavaks tegemiseks. Tunnistaja tundis hageja ära auto

tulede valgusvihus. Kohus peab tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, sest korteriühistu

juhatuse liikmena pidi tunnistaja teadma oma majas elavaid isikuid ning võis seetõttu

valgustamata liikunud jalgratturi ka pimedal ajal ära tunda.

12. Ekspertiisaktiga nr LL-10-07/272 (tl 59-61) ja liiklusõnnetuse skeemiga (tl 65) on

tõendatud, et teineteisele vastassuunas liikunud T.M. juhitud sõiduauto ja J.S. juhitud

jalgratas põrkasid kokku Puhja-Konguta teel jalgratturi suunavööndis. Vastavalt

liikluseeskirja §-le 110 tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal.

Seega tuleb liiklusõnnetuse põhjuseks pidada T.M. juhitud sõiduauto kaldumist

vastassuunavööndisse. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, mis põhjustas kostja juhitud

sõiduauto liiklemise vastassuunavööndis. Kohtu hinnangul on ka J.S. liiklemine pimedal

ajal valgustamata jalgrattaga liiklusõnnetusega sellises seoses, et hageja käitumist tuleb

pidada liiklusõnnetuse põhjuseks, s.t juhul kui hageja jalgrattal oleks ees põlenud tuli, siis

oleks hageja märganud kostjat õigeaegselt ja suutnud tõenäoliselt kokkupõrget vältida.

Seetõttu tuleb hüvitise määramisel hagejale osaks saanud kahjulike tagajärgede kõrval

arvestada ka hageja enda osa liiklusõnnetuse toimumisel.

13. Kostja on taotlenud hageja kasuks määratava hüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 ja 3

alusel, kuna kahju on tekkinud kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kohus selgitab,

et VÕS §-ga 139 on reguleeritud varalise kahu hüvitamise korda ja hüvitise määramisel

mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 139 ei kohaldu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-07).

14. Riigikohus

on

09.04.2008.

a

otsuses

tsiviilasjas

nr

3-2-1-19-08

märkinud:

„…/mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva

mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt

diskretsiooni alusel./…/Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste

suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel

asjaoludel võrreldavad.

15. Kohtupraktikas on kehavigastusega tekitatud moraalse kahju hüvitisi välja mõistetud

järgmiselt:

•

Tartu Maakohus leidis 24.10.2002 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-818/2002, et

mõistlikuks hüvituseks soojakambri plahvatuse tagajärjel raskeid põletushaavu

saanud 29-aastasele mehele mittevaralise kahju eest on 1 000 000 krooni (hageja

nõue 2 miljonit krooni). Nimetatud isiku kehapinnast oli põletushaavadega kaetud

53%, sõrmed, välja arvatud üks sõrm vasakul käel, amputeeriti, mistõttu ta vajas abi

söömisel, suuava oli vähenenud, füüsiline tegevus oli takistatud, muutused

väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse psüühikas.

•

16.05.2003 otsuses tsiviilasjas nr 2-2-197/2003 hindas Tartu Ringkonnakohus

hagejale liiklusõnnetusega tekitatud moraalse kahju suuruseks 450 000 krooni, mida

aga vähendas kostja majanduslikku olukorda arvestades 200 000 kroonini (hageja

nõue 500 000 krooni). Hagejale tekitati kehavigastus, mille tõttu on ta talunud

hirme, valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli aastat. Hageja ei saa kõndida

kõrvalise abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud.

•

18.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõistis Tartu Ringkonnakohus

moraalse kahju hüvitamiseks välja 250 000 krooni (hageja nõue 300 000 krooni).

Hagejale tekitati liiklusõnnetuses ülirasked kehavigastused (koljuluude hulgimurrud,

roidemurrud, peapõrutus, kõrvakelmealused ja -pealsed verevalumid) ning

ajutrauma on nõudnud ka pärast õnnetust korduvat neuroloogilise ja psühhiaatrilise

abi osutamist. Vaatamata sellele on püsima jäänud traumajärgne järelseisund, mis

väljendub mäluhäiretes, keskendumisraskustes, kiires väsimuses ja jõuetuses. Hageja

ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline kestvalt tegelema vaimse ega

füüsilise tööga.

•

04.07.2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-14289 mõistis Tartu Maakohus

mittevaralise kahju hüvitisemiseks välja 450 000.- krooni (hageja nõue 699 005.-

krooni). Hagejale tekitati üliraske ajukahjustus. Vigastus oli hagejale eluohtlik.

Vigastuse tagajärjel oli hagejal mälukaotus õnnetuseelse aja kohta, samuti lühimälu

kaotus, ta muutus teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. Vigastuse möödumisest

möödunud kümne aasta jooksul ei olnud hageja mäluhäired täielikult möödunud.

Õnnetuse tagajärjel on toimunud olulised muutused hageja emotsionaal-tahtelises

sfääris.

16. Hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel arvestab kohus kõigi

eelnevate asjaoludega: hageja hingeline valu, mis tuleneb sellest, et hageja ei saa elada nii

nagu see oleks võimalik noorel tervel inimesel, hageja kehavigastuste ulatust ja iseloomu,

vigastuste paranemise aega, hageja võimetust iseseisvalt toime tulla liiklusõnnetusele

järgnenud kuude jooksul, püsiva iseloomuga vigastustest tingitud muutusi hageja

elukorralduses, s.h näiteks võimetust kasutada transpordivahendina jalgratast. Samuti

arvestab kohus varasemat kohtupraktikat ning ühiskonna heaolu taseme muutumist

võrreldes varasemate kohtulahendite tegemise ajaga ja hageja enda osa liiklusõnnetuse

toimumisel. Eeltoodu alusel ja juhindudes VÕS §-st 1045 lg 1 p 2; §-st 1057; §-st 1056 lg

1; §-st 127 lg 1, 2, 4, 6; §-st 128 lg 1, 5; §-st 130 lg 2 leiab kohus, et T.M. tuleb J.S.

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 150 000.- krooni.

17. Kohus rahuldas hagi, kuid võttis sealjuures arvesse ka hageja enda osa talle vigastusi

tekitanud liiklusõnnetuse toimumises. Seetõttu erineb käesolev lahend hagi rahuldamisest

TsMS § 162 tähenduses. Kohtu arvates tuleb kohtukulude jagamisel seetõttu lähtuda

kohtukulude jagamise regulatsioonist hagi osalisel rahuldamisel. TsMS § 163 lg 1 järgi

kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus ei ole tuvastanud

selliseid asjaolusid, mis tingiksid kõrvalekaldumise poolte võrdsusest kohtukulude

jaotamisel, seetõttu tuleb jätta kohtukulud (riigilõiv) poolte kanda võrdsetes osades ning

poolte kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.

Kohtunik