3-08-683/21 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-08-683 K o h t u m ä ä r u s

Pärnus 10. septembril 2008.a.

Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud läbi OÜ B keelamiskaebuse taotlusega keelata Pärnu Linnavalitsusel Supeluse tn 22 kinnistul asuva hoone juurdeehituse lammutamine Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korralduse nr 722 täitmise eesmärgil ning vastava täitekorralduse andmine kolmandale isikule, t e g i k i n d l a k s:

Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldusega nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks (edaspidi: lammutamisettekirjutus või korraldus nr 722) p-ga 1 tehti AS-le P Ehitusseaduse (EhS) § 40 lg 2 alusel ettekirjutus lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitus Supeluse tn 22 vana hoone kolmandal korrusel Arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaani telgedest 0 kuni 5 väljaspool hiljemalt

21. septembriks 2006. Korralduse motiivideks olid, et 16.10.2005 väljastatud ehitusluba nr 1333 Supeluse tn 22 hoone laiendamiseks lubas ehitustöid teostada ainult telgede 0 ja 5 vahel tingimusega, et vana hooneosa rekonstrueerimistöödele taotletakse ehitusluba pärast detailplaneeringu kehtestamist. Tegelikult omanik ehitusloa nõuded ja linnavalitsuse tehtud ettekirjutusi ehitamise peatamiseks ei järginud jätkates arendustegevuse ning teadliku õiguserikkumisega ka vaatamata rakendatud sunnirahale. Jõudes järeldusele, et rakendatud meetmed ehitustegevuse lõpetamiseks ei ole piisavad andiski linnavalitsus välja lammutamisettekirjutuse nr 722.

OÜ B, olles 21.01.2008 sõlmitud müügija asjaõiguslepingu alusel omandanud Supeluse tn

22 kinnistu AS-lt P (kinnistusraamatu kanne tehtud 28.01.2008) taotleb haldusorganil omavolilise ehitise likvideerimiseks antud haldusakti täitmisele pööramise keelamist, põhjendades nõuet lammutamisettekirjutuse baasnormi – EhS § 40 lg 2 – põhiseadusevastasusega ning ka seetõttu, et kaebaja suhtes puuduvad sunnivahendi kohaldamise eeldused, kuna talle pole tehtud hoiatust Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 2 lg 1 alusel. Täiendavalt osutab kaebaja, et olukorras, kus juurdeehitus on vaid formaalselt seadusevastane ehitusloa osalise puudumise tõttu peab haldusorgani eesmärgiks olema tingimuste loomine hoone seadustamiseks ning seega leebema sunnivahendi valik kui seda on lammutamine, arvestades nii lisaks ka hüpoteegipidaja huve.

EhS § 40 lg 2 on kaebaja käsitluses põhiseadusevastane järgmistel asjaoludel:

1) ei määratle Ehitusseaduse lammutamisettekirjutuse tegemiseks pädevat organit ega kehtesta vastavat menetlust, olles nii vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega ning ka Põhiseaduse § 3 lõikega 1;

2) ei võimalda EhS § 40 lg 2 ehitise omanikul omavolist ehitist seadustada. Pole aga normaalne, et ehitise lammutamine kui kõige raskemate tagajärgedega sanktsioon kinnisasja omanikule, on sätestatud Ehitusseaduses kõigest ühe lausega. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb üldine põhiõiguse korraldusele ja menetlusele ning heale haldusele. Näiteks omanikule võrreldavate tagajärgedega kinnisasja sundvõõrandamist käsitleb lausa eraldi seadus;

AtSS § 8 lg 3 p 2 sätestab, et sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Riigikohtu halduskolleegium leiab oma 05.02.2004 lahendi nr 3-3-1-3-04 p-s 10, et AtSS § 8 lg 3 p-s 2 väljendub haldustäitemenetluse üldpõhimõte, mis kehtib lisaks asendustäitmise ja sunniraha kohaldamise juhtudele ka muude piiravate või koormavate haldusaktide täitemenetluses. Seega on kaebaja omandi suhtes asendustäitmise rakendamine lubamatu ja see tuleb keelata, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on põhiseadusevastane.

OÜ B´i poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust kohtud kaebuse ilmse perspektiivituse tõttu ei rahuldanud.

05.06.2008 tegi kohus seoses asjaoluga, et hoone ebaseaduslikult ehitatud osa oli juba lammutatud, mistõttu keelamisnõue polnud OÜ B väidetavalt rikutud õiguste kaitseks enam kohane, kaebajale ettepaneku kaaluda nõude muutmist või kaebusest loobumist.

05.09.2008, vahetult enne kohtuistungit esitaski OÜ B, olles pärast vaidlusaluse hooneosa lammutamist jõudnud järeldusele kaebuse vähestes eduperspektiivides, Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 2 alusel avalduse kaebusest loobumiseks. Kohtuistungil vastustaja esindaja, nõustudes taotlusega, esitas samas nõude kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 43 030.00 krooni. Kulude aruande kohaselt kasutatud

25.9 tunnist moodustab 16,7 tundi määruskaebusele vastamisega seonduv, mis kaebaja arvates on ülepaisutatud, tekkides seetõttu, et vastuseks tema neljaleheküljelisele määruskaebusele koostati 23 leheküljeline vastus. Määruskaebuses polevat sugugi vaja käsitleda kaebuse kõiki aspekte. Lisaks osutas kaebaja veel kahele menetluskulude väljamõistmisega seonduvale aspektile: linnavalitsusel puudus olukorras, kus planeerimisosakonnas on tööl jurist, üldse vajadus kasutada advokaadi õigusabi ning teiseks – antud vaidluse temaatika kattub haldusasja nr 3- 07-2196 vaidlusesemega.

Linnavalitsuse esindaja seisukoha järgi oli tegemist õiguslikult keeruka vaidlusega, kus isikuõigustega seonduvat tuli väga täpselt jälgida olukorras, kus taolise lammutamisettekirjutuse täitmise praktika puudus ning kattuvus teise haldusasja probleemidega ei küüni üle 20-30 protsendi.

K o h t u s e i s u k o h t

HKMS § 21 lg 1 järgi on kaebuse või protesti esitajal õigus kaebusest või protestist loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtpäeva möödumiseni. Vastustaja loobumistaotlusele vastu ei vaielnud.

Kohus leidis, et kaebusest loobumine tuleb vastu võtta. Asjast ei nähtu, et loobumine kahjustaks mingil viisil teiste isikute õigusi või vabadusi.

HKMS § 24 lg 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega, olles kaebajale selgitanud, et menetluse lõpetamise korral ei saa ta uuesti pöörduda kohtusse samas asjas.

HKMS § 92 lg 6 kohaselt, kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 5 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus ei jaga kaebaja seisukohti vajaduse puudumisest kasutada advokaadi õigusabi ja vastuses määruskaebusele kaebuse eduväljavaadete puudumist põhjalikult analüüsida.

Tegemist on mõneti teedrajava kaasusega õigusjärglusest asendustäitmise menetluses, st küsimusega, kas isik peab taluma asendustäitmist juhul kui ta sõlmis kinnistu omandamiseks müügilepingu ajal, kui asendustäitmise hoiatus kinnistul asuva ehitise osaliseks lammutamiseks oli juba tehtud ja vabatahtliku täitmise tähtaeg kulges või asendustäitmine ei olegi saavutatav kui adressaadil on näiteks pahatahtlik soov seda vältida. Arvestades lisaks taolise probleemistiku lahendamisel üleskerkivaid isikuõiguste kaitse küsimusi, võimalikke kahjunõudeid ning juhtumi segast olustikku tulenevalt kahtlustest Supeluse tn 22 kinnistu müügitehingu võimalikus tühisuses, oli linnavalitsuse poolt välise õigusabi teenuse kasutamine selles uudsuse tõttu tavalisest keerukamas kaasus antud juhul põhjendatud.

Kohus märgib, et OÜ B`i poolt taotletud esialgne õiguskaitse jäeti kohtute poolt kohaldamata seoses kaebuse ilmse perspektiivitusega, millest tulenevalt pidid taolisele järeldusele jõudmiseks juba vastuses määruskaebusele kõik esitatud kaebeväited olema läbi analüüsitud ning kaebaja ja avalike huvide omavaheline suhe kaalutud. Kaebaja ise on määruskaebuses leidnud, et I astme kohtu käsitlus kaebuse eduväljavaadete puudumisest kuuel lehel on jäänud probleemi lahkamiseks selgelt pinnapealseks (määruskaebuse lk 3). Seetõttu nüüd vastustaja süüdistamine määruskaebusele liigse põhjalikkusega vastamises on kaebaja enda varasema seisukohaga selgelt vastuoluline ja kantud soovist menetluskulusid vältida või vähendada. Võib lisada, et just esialgse õiguskaitse menetluses, selle käigus antud protsessiosalise seisukohtades ja tehtud määrustes väljendatud materiaalõiguslikes seisukohtades leidis vaidlus sisulise lahenduse, muutes niiviisi kohtuistungi läbiviimise sisuliselt mittevajalikuks ja hoides ära täiendavate kohtukulude tekke.

Küll saab kohtkulude väljamõistmisele arvestada, et käesolevas asjas kaebajat esindanud vandeadvokaat esindas linnavalitsust ka haldusasjas nr 3-07-2196, milles istung toimus samuti samal päeval. Arvestades mõlema haldusasja probleemistiku mõnetist kattuvust mis muutis kohtule esitatavate dokumentide koostamise vähem aeganõudvaks, leiab kohus vastustaja menetluskulud põhjendamatult suured olevat. Põhjendatud menetluskuludeks hindab kohus

35 000 krooni. Arvestades äriühingu tegutsemismastaapi ei saa sellise summa maksmine olla kaebajale liigselt koormav ega tema kaebeõigust ahistada.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS 24 lg 1 p 2, lg 2, § 92 lg 6 ja § 93 lg 5 kohus m ä ä r a s:

1. Lõpetada menetlus OÜ B kaebuses asjas nr 3-08-683.

2. Mõista OÜ-lt B Pärnu Linnavalitsuse kasuks välja kantud menetluskulusid summas 35 000 (kolmkümmend viis) tuhat krooni.

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

Aivar Koppel, halduskohtunik