2-06-8672/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-06-8672

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-06-8672 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2008, Tallinn Tsiviilasi

O. M. (M.) hagi I. M. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18. veebruari 2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. M. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: O. M. (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXXXXX XXX XX-XXX, XXXXX XXXXXXX) Kostja: I. M. (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXX XX-XX, XXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXXX) Lepinguline esindaja Aleksandr Otsalu

RESOLUTSIOON Jätta muutmata Harju Maakohtu 18.veebruari 2008 otsus ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi I. M. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3).

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

O. M. esitas Harju Maakohtule 10.04.2006 I. M. vastu hagi ühisvara jagamiseks, milles palus kostjalt välja mõista rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara eest ühisvarasse kuulunud korteri asukohaga Tallinnas XXXXX XX-XX ½ väärtuses. Arvestades seda, et ühisvarast jäi hagejale sõiduauto Toyota Corolla väärtusega 4 500 krooni, palus hageja kostjalt välja mõista hüvitise

75 750 krooni.

Hagiavalduse kohaselt poolte abielu registreeriti 22.11.1984 Tallinna RSN TK

2(5) Perekonnaseisuaktide Büroos ja lahutati 08.07.1996 Tallinna Perekonnaseisuametis. 07.04.1995 abikaasad erastasid 3-toalise korteri asukohaga Tallinnas XXXXX XX-XX. Korteri näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga. Abielu lahutamisel pooled ühisvara ei jaganud. Hageja lahkus ja kostja jäi elama korterisse. 1997. aastal kostja müüs korteri 156 000 krooni eest. Hageja andis nõusoleku korteri müügiks. Korteri müügist saadud raha tuli poolte vahel jagada võrdselt, kuid pooled leppisid kokku, et hagejale kuuluv summa läheb hageja laste ülalpidamiskohustuse katteks. Kokkulepet kirjalikult ei vormistatud ja kostja kokkuleppest kinni ei pidanud, vaid esitas kohtusse hagi elatise saamiseks. Samas ei ole kostja nõustunud maksma hagejale hüvitist korteri müügihinna arvel.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt nõustus hageja jätma korteri kostja omandisse ning andis seepärast 1997. aastal notariaalselt tõestatud nõusoleku korteri müügiks. Nõusolek ei olnud tingimuslik ega sisaldanud nõuet osa müügihinna ülekandmiseks hagejale. Mingit kokkulepet elatisest loobumiseks (elatise tasaarvestamiseks korteri müügihinnaga) poolte vahel ei sõlmitud ning seesugune kokkulepe oleks ka seadusevastane. Ühisvara jagamises vaidluse puudumist tõendab asjaolu, et abielu lahutati vastastikusel kokkuleppel perekonnaseisuasutuses. Pooled jagasid abielu lahutamisel ühisvara nii, et hagejale jäi kaks sõiduautot, kostjale aga kolmetoaline korter, arvestades asjaoluga, et kostjaga jäi elama kaks alaealist last ja korter oli erastatud kostja ja tema vanaema erastamisväärtpaberite arvel. Osa korteri müügist saadud rahast läks üürivõla katteks, mida kostja oli sunnitud üksi tasuma, kuigi korter oli ühine. Hagi rahuldamisel ja menetluskulude jaotamisel palus kostja arvestada, et 2007. aastal on kostjal tuvastatud raske puue ja töövõimekaotus 100 % ulatuses.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 18.02.2008 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

75 750 krooni. Kohus jättis kohtukulud TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled alljärgnevate asjaolude üle. Poolte ühisvaraks oli abielu ajal erastatud 3-toaline korter Tallinnas XXXXX XX-XX. Korter oli hooneregistris registreeritud kostja, I. M., nimele. Kostja müüs korteri pärast abielu lahutamist 17.07.1997

156 000 krooni eest. Korteri müügiks nõusoleku andis hageja notari juures. Kostja korteri müügist saadud raha hagejale ei andnud. Kuu pärast korteri müüki andis kostja kohtusse hagiavalduse elatise saamiseks, kohus rahuldas hagi ja käesolevaks ajaks on hagejal kostja ees elatise võlgnevus 95 000 krooni. Abielusuhete lõppemise ajal oli poolte ühisvaraks sõiduauto Toyota, väärtusega 4 500 krooni. Auto jäi hageja kasutusse.

Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et korter asukohaga Tallinnas XXXXX XX-XX ja sõiduauto Toyota olid soetatud abielu ajal ja moodustasid seega abikaasade ühisvara.

PkS § 18 lg 1 võimaldab ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Poolte abielu lahutati 08.07.1996, abielu lahutamisel abikaasad ühisvara ei jaganud. Korter jäi kostja kasutusse ja sõiduauto Toyota hageja kasutusse. Aasta pärast abielulahutust pooled müüsid korteri ja müügist saadud raha 156 000 krooni jäi kostja omandisse. Korteri müümisel hageja andis notari juures korteri müümiseks järgmise sisuga nõusoleku: „Käesolevaga annan nõusoleku oma abikaasa I. M.le meie abielu kestel ühiselt omandatud korteri nr XX, asukohaga Tallinn XXXXX XXXXX XX, võõrandamiseks olenemata hinnast ja tingimustest.“ Kostja väidab, et selle nõusolekuga hageja loobus oma osast korteri väärtuses, sest ei esitanud mingeid

3(5) tingimusi. Kohtu hinnangul viidatud nõusolek tõendab, et hagejal ei olnud vastuväiteid ühisvaraks oleva korteri võõrandamiseks, olenemata müügilepingu tingimustest, kuid ei tõenda, et hageja oleks loobunud korteri müügist saadud ja talle seaduse kohaselt kuuluvast müügihinna osast. Kostja väited, et ta saadud rahaga kattis ühiseid võlakohustusi, on paljasõnalised ja tõendamata.

Perekonnaseaduse § 19 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. PkS § 19 lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Pooled on kohtuistungil jõudnud ühisele seisukohale, mille kohaselt korteri väärtuseks oli selle müügihind 156 000 krooni ja hagejale jäänud sõiduauto Toyota väärtuseks

4 500 krooni. Seega ühisvara koguväärtuseks on 160 500 krooni ja kummagi abikaasa osa selles 80 250 krooni. Kuna I. M.le jäänud vara väärtus 156 000 krooni on suurem tema osast ühisvaras, tuleb temalt välja mõista rahaline hüvitus hageja taotletud suuruses, s. o

75 750 krooni. Kostja viited raskele tervislikule seisundile ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 18.02.2008 otsuse hagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega jätta O. M. hagi I. M. vastu rahuldamata. Kohtukulude jaotuse osas palub kostja jätta Harju Maakohtu 18.02.2008 otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas esimese astme kohus tuvastatud faktilisi asjaolusid ebaõigesti, jättis mõned tõendid põhjendamatult tähelepanuta ning jättis alusetult kohaldamata TsÜS § 64 lg 3, millele kostja tugines.

Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tehingut kohustatud isiku kasuks. Apellandi hinnangul tuleb hageja poolt Tallinna notari Mare Milleri büroos 15.07.1997 antud nõusolekut korteri müümiseks tõlgendada kui hageja loobumist tema osast korteri müügihinnas. Hageja andis tingimusteta nõusoleku korteri müümiseks. Nõusolek korteri müümiseks ega korteri ostumüügileping ei sisalda tingimust, mille kohaselt osa korteri müügist saadud rahast tuleb anda üle hageja omandisse.

Apellant leiab, et esimese astme kohtus tuvastatud faktilisi asjaolusid tuleb hinnata teisiti. Asjaoludest on võimalik kaudselt järeldada pooltevahelist kokkulepet abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks selliselt, et hageja omandisse jääb sõiduauto ja kostja omandisse korter Tallinnas XXXXX XX-XX koos sellega seotud rahaliste kohustustega. 1997. aastal moodustas korteri kasutamisega seonduvate maksete võlg enam kui 10 000 krooni, mille tagajärjel korter oleks võidud sundvõõrandada. Võla olemasolu kinnitab see, et kostja müüs 3-toalise korteri Tallinnas hinnaga 156 000 krooni ja ostis asemele 2-toalise korteri Maardus hinnaga

102 916 krooni. Kahe korteri hinnavahe (umbes 53 000 krooni) arvelt kostja tasus korterivõla ja kasutas saadud raha laste ülalpidamiseks. Hageja ei andnud pärast abielulahutust raha kahe alaealise lapse ülalpidamiseks. Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi väljastatud õiendist nähtub, et hageja elatise võlg kostja ees ületas 2006. aasta seisuga 120 000 krooni. Apellandi arvates jättis esimese astme kohus põhjendamatult arvestamata korterite ostu-müügilepingud ja kohtutäitur Kaire Põltsi 05.04.2006 õiendi, mis olid kohtule esitatud. Eeltoodud dokumentaalsed tõendid kinnitavad apellandi hinnangul asjaolu, et 15.07.1997 andis hageja Tallinna notari Mare Milleri büroos nõusoleku korteri jätmiseks kostja omandisse ega nõudnud hüvitust enamsaadud ühisvara eest, kuid 2006. aastal, kui elatise võlg oli kasvanud väga suureks, esitas hagi ühisvara arvelt hüvitise saamiseks. Apellant jääb esimese astme kohtus esitatud väite juurde, et pooled

4(5) jagasid ühisvara koos abielu lahutamisega kokkuleppel. Abielu lahutamine perekonnaseisuasutuses oli võimalik vaid ühisvara jagamise vaidluse puudumisel.

Kohus oleks pidanud andma õigusliku hinnangu kaevatava kohtuotsuse kirjeldavas osas toodud hageja väitele, mille kohaselt pooled olevat kokku leppinud, et hagejale kuuluv osa korteri müügihinnast läheb laste ülalpidamiskohustuse katteks. Esiteks on väide faktiliselt ebaõige, kuna kostja ei ole kunagi loobunud õigusest saada elatusraha laste ülalpidamiseks ning kogutud tõendid ei anna alust sellise järelduse tegemiseks. Teiseks oleks niisugune kokkulepe olnud vastuolus seadusega ja seetõttu tühine.

Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja leiab, et kui kostja soovib vaidlustada 15.07.1997 hageja antud nõusolekut ühisvaraks oleva korteri võõrandamiseks, siis tuleb tal selleks esitada hagi kohtusse. Apellatsioonkaebuse viited faktiliste asjaolude ebaõigele hindamisele esimese astme kohtu poolt on asjakohatud, kuna kostja ise nõustus menetluse käigus ühisvara jagamisega, kuid hiljem ei tunnistanud enda pakutud kompromissi.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda tühistada maakohtu otsust. Maakohus on otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud ning otsus põhineb analüüsitud tõenditel. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel. TsMS § 644 lg 6 kohaselt, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Apellandi väidetel maakohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud ning on jätnud tähelepanuta tsiviilasjas olulised asjaolud. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõigusnormide olulist rikkumist.

Maakohus tuvastas, et korteri näol on tegemist abikaasade ühisvaraga ning see võõrandati kostja poolt pärast abielu lahutamist hinnaga 156 000 krooni. Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei ole hagejale korteri müügist saadud rahast mingit osa maksnud. Kostja väidetel ei pidanudki ta seda tegema, kuivõrd ühisvara jagati kokkuleppeliselt. Õige on, et abikaasade ühisvara jagamiseks ei pea kohtusse pöörduma ning on võimalik ka kohtuvälises korras see küsimus lahendada. Vaidluse tekkimise korral oli aga kostja kohustuseks tõendada vastava kokkuleppe olemasolu. Toimikus puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis tõendavad asjaolu, et vaidlusalune korter kui abikaasade ühisvara oli kokkuleppeliselt poolte vahel jagatud ning hageja loobus rahalise kompensatsiooni nõudest. Apellandi väide on ekslik, et abielu lahutamine perekonnaseisuasutuses oli võimalik vaid ühisvara jagamise vaidluse puudumisel. Seadusandja ei ole sellist piirangut sätestanud.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõusolek korteri võõrandamiseks ei saa tõendada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet ega kostja loobumist nõudeõigusest saada rahalist kompensatsiooni korteri müügihinna arvelt ( t.lk. 55). Asjaolu, et hagi esitati alles üheksa aasta möödudes pärast korteri müüki, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Hageja ei vaidlustanud asjaolu, et kokkuleppe kohaselt jäi korteri müügist saadud raha kostja kätte laste elatusraha katteks. Hageja väitest ilmneb, et ta ei ole loobunud rahalise kompensatsiooni nõudest, vaid oli nõus jätma saadud raha kostja kätte, et katta laste elatusrahakulud. Hageja väidetel sellest kokkuleppest kostja kinni ei pidanud ning esitas

5(5) elatisraha nõude. Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi õiendi kohaselt on elatis välja mõistetud arvates 01.04.1997( t.lk. 36) ning seisuga 01.04.2006 moodustab võlgnevus 120 541,90 krooni. Toimiku materjalide kohaselt kostja mingit tasaarveldust elatisraha võla ja hagejale kuuluva ühisvara osaga ei ole teinud.

Asjaolu, et hageja ei nõudnud aastate jooksul kostja valdusest välja raha, ei ole tõendiks, et abikaasade ühisvara oligi sellisel viisil jagatud, et korteri müügist saadud raha pidigi ilma igasuguse tingimuseta jääma kostjale.

Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses viidatud 31.07.1997 ostu-müügileping ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Nimetatud tehinguga ostis kostja pärast abielu lahutamist Maardus XXXXX tänaval oleva korteri. Tegemist on kostja lahusvaraga. Mis hinnaga apellant uue korteri ostis, ei oma abikaasade ühisvara jagamise aspektist tähendust. Ka ei saa tõendada vaidlusaluse korteri ja omandatud korteri hinnavahe 53 000 krooni seda, et saadud hinnavahe kulus kommunaalvõla tasumiseks. Abikaasade ühisvaral oleva võla olemasolu ja selle suuruse kohta kostja ei ole tõendit esitanud. Toimikus puuduvad tõendid ka selle kohta, et saadud müügihinnast on kostja hüvitanud korteri kommunaalkulutusi.

Kas hagejal esineb elatise võlgnevus või mitte, ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Ka ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks asjaolu, et kostja tervislik seisund on halvenenud.

PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Maakohus tuvastas, et lisaks korterile on ühisvaraks ka sõiduauto Toyota väärtuses 4 500 krooni. Seega vaidlusaluse ühisvara väärtuseks oli 160 500 krooni, millest kummagi abikaasa osa ühisvarast moodustas 80 250 krooni. Kuivõrd hageja valdusesse jäi sõiduauto Toyota, siis on kohus põhjendatult rahuldanud hagi osaliselt suuruses 75 750 (80 250 – 4500) krooni.

Menetluskulu jaotus Otsus menetluskulude jaotamise osas ei ole vaidlustatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Iko Nõmm Mare Merimaa Malle Seppik