3-07-2001/16 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2008 Tartu

Haldusasja number

3-07-2001

Haldusasi

Aivar Karpsoni kaebus Kagu Teedevalitsuse tegevusetusele

eluruumi erastamisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2008 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kagu Teedevalitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant (haldusorgan) – Kagu Teedevalitsus, esindajad Tõnis

Pleksepp ja Feliks Luiksaar

Vastustaja (kaebuse esitaja) – Aivar Karpson, esindaja

vandeadvokaat Leanika Tamm

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 24. aprilli 2008 otsus muutmata.

Menetlusosaliste

poolt

apellatsiooniastmes

kantud

menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aivar Karpson esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles:

1. Tunnistada õigusvastaseks Kagu Teedevalitsuse toiming − Võõpsu sillamaja kohta

Maanteeametile avalduse tegemine riigivara registrisse kandmiseks.

2. Teha Kagu Teedevalitsusele ettekirjutus, millega kohustada Kagu Teedevalitsust tegema läbi

Maanteeameti riigivara registrile avalduse Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks.

3. Tunnistada Kagu Teedevalitsuse tegevusetus eluruumi erastamise otsustamisel õigusvastaseks.

4. Teha Kagu Teedevalitsusele ettekirjutus A. Karpsoni eluruumi erastamise avalduse

lahendamiseks ja eluruumi erastamise otsustamiseks.

A. Karpson on 22.12.1994 esitanud Põlva Teedevalitsusele avalduse osta eluruum asukohaga

Põlva maakond Mikitamäe vald Võõpsu küla (edaspidi Võõpsu sillamaja). Mikitamäe

vallasekretär on 25.01.1995 kinnitatud Vello Karpsoni ja A. Karpsoni vahel sõlmitud kokkuleppe

selles, et eluruumi Võõpsu sillamajas ostab A. Karpson. Võõpsu sillamaja on Kagu

Teedevalitsuse taotluse alusel registreeritud Riigivara Registris 27.07.2006, vara valitsejaks on

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja volitatud asutuseks Kagu Teedevalitsus.

20.09.2006 pöördus Kagu Teedevalitsus Mikitamäe Vallavolikogu poole taotlusega asutuse

põhitegevuseks mittevajaliku vara, Võõpsu sillamaja, tasuta valla bilanssi võtmiseks. Mikitamäe

Vallavolikogu võttis 30.05.2007 vastu otsuse Võõpsu sillamaja tasuta Mikitamäe valla bilanssi

võtmiseks. 07.01.2008 esitas Kagu Teedevalitsus Maanteeametile taotluse Võõpsu sillamaja

juurde eraldatud teenindusmaa riigi omandisse võtmiseks.

Kaebuse kohaselt oli vaidlustatud eluruumi üürnikuks V. Karpson, kaebuse esitaja isa, kes kuni

04.07.2007 majas elas, kuid oma tervisliku seisundi tõttu viibib praegu hooldekodus. Kaebuse

esitaja ei ole erastamise taotlusest loobunud ning on sellest korduvalt teavitanud ka erastamise

kohustatud subjekti. Viimati on kaebaja Kagu Teedevalitsusele esitanud taotlused 15.05.2007 ja

31.07.2007, paludes lahendada esitatud eluruumide erastamise avaldused. Kuna kaebaja poolt

esitatud erastamise avaldust ei ole käesoleva ajani lahendatud, ei ole otsustatud erastamist

kaebajale või sellest keeldutud, on tegemist vastustaja tegevusetusega avalik-õiguslikus suhtes.

Vastustaja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamisel erastamistaotluse lahendamisel tekib

kaebuse esitajal õigus nõuda eluruumi erastamiseks esitatud avalduse läbivaatamist ja erastamise

otsustuse tegemist eluruumide erastamise seaduse alusel. Kagu Teedevalitsus riigivara

valitsejana oli kohustatud Võõpsu sillahoone erastama. Selle asemel otsustas Kagu Teedevalitsus

kanda vara tagaselja ja õigusliku aluseta Riigivara registrisse, jättes erastamiseks õigustatud isiku

selle toimingu läbi ilma õigusest eluruum erastada.

2. Kagu Teedevalitsus vaidles kaebusele vastu.

Vastuse kohaselt ei ole Kagu Teedevalitsus teinud toiminguid, mis oleks vastuolus seadusega ja

Võõpsu sillamaja on kantud riigivara registrisse pädeva registripidaja poolt. Kuna registripidaja

Võõpsu sillamaja osas andmete õigsuse kontrollimist vajalikuks ei pidanud, oli Kagu

Teedevalitsusel põhjendatud veendumus, et andmed on registrisse esitatud õigesti. Seega ei ole

alust riigivara registrile avalduse tegemiseks väidetavalt õigusvastase kande muutmiseks.

Vastustajal ei ole õnnestunud leida dokumente, mis kajastaksid omaaegset üürisuhet, kus

üürileandjaks oli vastustaja õiguseellane ja üürnikuks V. Karpson. Vastustaja leidis, et kuna

üürivõlg jäeti likvideerimata, siis on Karpsonid eluruumi erastamise soovist loobunud. Pärast

eluruumide erastamise avalduse esitamist 22.12.1994 tegi kaebuse esitaja alles 31.07.2007

vastustajale üllatusliku kirja, milles teatas, et ei ole loobunud Võõpsu sillamajas asuvate

eluruumide erastamise soovist. Kuna eluruumide erastamise avalduse on enne 25.01.1995

kokkulepet V. Karpsoni ja A. Karpsoni vahel esitanud ja allkirjastanud oma nimel A. Karpson,

on see avaldus koostatud ja esitatud isiku poolt, kes ei olnud eluruumide erastamise õigustatud

subjektiks, sest ei olnud selle eluruumi üürnikuks. Vastustaja on algatanud Võõpsu sillamaja kui

riigivara võõrandamise juba 30.05.2007. Nimetatud otsust ja ka vaidlusaluse hoone kandmist

riigivara registrisse ei ole vaidlustatud.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 24. aprilli 2008 otsusega kaebuse järgmistes osades:

1) tunnistas Kagu Teedevalitsuse tegevusetuse kaebajale eluruumi erastamisel õigusvastaseks;

2) tunnistas Kagu Teedevalitsuse poolt Võõpsu sillamaja riigivara registrisse kandmise

taotlemise õigusvastaseks;

3) otsustas, et Kagu Teedevalitsus peab esitama riigivara valitsejale kuu aja jooksul, arvates

kohtuotsuse jõustumisest, taotluse Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks.

Otsuse kohaselt on kohustatud subjekt Põlva Teedevalitsus ja tema õigusjärglane Kagu

Teedevalitsus jätnud õigusvastaselt lahendamata A. Karpsoni avalduse eluruumi erastamiseks.

Antud juhul on tegemist vastustaja õigusvastase tegevusetusega. Vastustaja tegevusetus on

kestnud alates erastamise avalduse saamisest kuni sisuliselt käesoleva ajani. Kohus luges

päevaks, mil A. Karpson esitas avalduse eluruumi erastamiseks, 25.01.1995, kuna sel kuupäeval

on Mikitamäe Vallavalitsuse poolt A. Karpsoni ja V. Karpsoni vaheline kokkulepe kinnitatud.

A. Karpson on avalduse Võõpsu sillamaja erastamiseks allkirjastanud 22.12.1994, seega enne

kokkuleppe sõlmimist, kuid puuduvad andmed, millal avaldus kohustatud subjektile esitati, kas

eraldi või koos 25.01.1995 sõlmitud kokkuleppega. Kuupäev, mis on avaldaja enda poolt

avaldusele märgitud, ei ole oluline ega mingeid õigusi ja kohustusi toov. Avaldus eluruumi

erastamiseks ja kokkulepe on sõlmitud enne 1. märtsi 1995, s. o tähtaegselt. Eluruumide

erastamise seaduse (edaspidi EES) § 4 lg 1 kohaselt võib eluruumi osta kas eluruumi üürnik või

mõni täisealine perekonnaliige, mis tähendab, et ka avalduse eluruumi erastamiseks ehk

ostmiseks võib esitada koheselt mõni üürniku perekonnaliikmetest, kellega on üürnikul sõlmitud

vastav kokkulepe. Eluruumi erastamisõigus ei tulene mitte üürilepingust, vaid eluruumide

erastamise seadusest. Kui avalduse esitamise ajal on Põlva Teedevalitsuse poolt loetud esitatud

dokumendid õiguspärasteks, eluruumi erastamise avaldus on vastu võetud esitatud kujul, siis ei

saa hiljem väita, et eluruum jäeti erastamata seetõttu, et avalduse esitas vale isik või, et

erastamise avaldust pole üldse esitatud.

Kuna A. Karpsoni poolt oli avaldus tema kasutuses olnud eluruumi erastamiseks tähtaegselt ja

nõuetekohaselt esitatud, tekkis eluruumide erastamise kohustatud subjektil Põlva Teedevalitsusel

kohustus kaebuse esitaja ja tema pere kasutuses olev eluruum erastada taotlejale eluruumide

erastamise seaduses sätestatud korras ja tähtaegadel. EES § 6 lg 1 p 1 kohaselt on eluruumide

erastamise kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või

organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav

eluruum.

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-53-02 märgitakse, et eluruumide erastamise korraldamine on

avalik-õiguslik ülesanne. Eluruumide erastamise seadusega on kohustatud subjektidele pandud

avalik-õiguslik kohustus eluruumide erastamiseks. Eluruumide erastamise läbiviimist tuleb

vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega peale pandud kohustusena, mitte aga

valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel.

Põlva Teedevalitsus ja selle õigusjärglane Kagu Teedevalitsus kui vaidlusaluse eluruumi

erastamise kohustatud subjekt ei ole tegelikkuses teinud ühtegi toimingut eluruumi erastamiseks

ega teatanud mingilgi viisil, et erastamine ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik. Vastustaja on

vastuses kohtule märkinud, et kuna V. Karpsonil, kes elas Võõpsu sillamajas üürnikuna, oli

tekkinud üürivõlg, siis peatati eluruumide erastamine kuni võlgnevuse likvideerimiseni. Seega

vastustaja tunnistab, et vastustajal oli olemas kaebuse esitaja avaldus eluruumi erastamiseks, et

taotletud eluruum oli erastamise objektiks ning, et Põlva Teedevalitsusel oli seadusest tulenev

kohustus nimetatud eluruum erastada. Samas pole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millal

erastamise läbiviimine peatati, millises vormis selline otsus tehti ning, kas sellest teavitati ka

avaldajat, rääkimata sellest, et millisel õiguslikul alusel sellist otsust teha sai. Kaebuse esitaja

väitel ei ole erastamise peatamisest teda teavitatud. Põlva Teedevalitsus on 18.06.1999 saatnud

V. Karpsonile kirja üürivõla kohta, kuid selles kirjas ei ole märgitud, et eluruumi erastamine

sõltuks üürivõla likvideerimisest. Eluruumide erastamise seadus ei näe ette võimalusi eluruumi

erastamise peatamiseks. Kuigi vastustaja ise märgib, et on teadlik, et vaidlusalust eluruumi

kasutatakse (suulise) üürilepingu alusel, otsustas vastustaja endale mittevajaliku elamu anda

tasuta Mikitamäe valla bilanssi, ignoreerides täielikult elamus elavaid üürnikke, kes on

õigeaegselt erastamise avalduse esitanud.

Kaebuse esitaja taotlust teha vastustajale ettekirjutus A. Karpsoni avalduse lahendamiseks ja

eluruumi erastamise otsustamiseks, ei ole võimalik teha, kuna Võõpsu sillamaja on tervikuna

registreeritud riigivara registris 27.07.2006. EES § 3 lg 5 p 6 sätestab, et erastamisele ei kuulu

riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid.

Kuna eluruum, mille erastamist kaebuse esitaja taotleb, asub riigivara registrisse kantud hoones,

ei ole Kagu Teedevalitsusel võimalik selle erastamist lahendada ega seega ka kohtul vastavat

ettekirjutust teha. Vastustajal on võimalik erastamise avaldus lahendada juhul, kui elamu on

riigivara registrist kustutatud.

A. Karpson on taotlenud Kagu Teedevalitsuse toimingu − Võõpsu sillamaja kohta

Maanteeametile riigivara registrisse kandmiseks avalduse tegemine − õigusvastaseks

tunnistamist ning seejärel ettekirjutuse tegemist, millega kohustada Kagu Teedevalitsust tegema

Maanteeametile taotlus Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks. Võõpsu sillamaja on

riigivara registrisse kantud 27.07.2006 Kagu Teedevalitsuse taotlusel. Vastustaja on jätnud aga

riigivara registrisse taotluse tegemisel arvestamata seda, et nimetatud elamu ei kuulunud ei

omandireformi aluste seaduse ega riigivaraseaduse alusel riigivara registrisse kandmisele. ORAS

§ 33 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks riigi või riigi äriühingu omandis olev või

erastamiskohustusega kohaliku omavalitsuse omandisse antud või seaduse kohaselt erastamisele

kuuluv muu vara, mida ei ole vaja Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse või

majandusliku arengu tagamiseks jätta riigile või kohalikule omavalitsusüksusele. Nimetatud

elamut ega selles olevaid eluruume ei ole arvatud riigile jäetavate varade nimekirja. Võõpsu

sillamajas olevad eluruumid olid erastamise objektiks, eluruumide osas olid esitatud erastamise

avaldused ning neid eluruume ei saanud kuni erastamise otsustamiseni kanda riigivara registrisse.

Riigivaraseaduse (edaspidi RVS) § 1 sätestab, et riigivaraseadus määrab kindlaks riigi omandis

oleva vara valitsejad ning riigivara valitsemise alused. Sama seaduse § 2 lg 2 kohaselt võetakse

riigivara arvele riiklikus riigivara registris, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt RVS

§-ile 42 lg 2 ei laiene riigivaraseaduses sätestatu riigivarale, mis Eesti Vabariigi omandireformi

aluste seaduse ning sellest tulenevate õigusaktide alusel kuulub teiste isikute omandisse

andmisele või millele seatakse kasutusõigus. Kuna 2006 oli lahendamata kaebuse esitaja taotlus

eluruumi erastamiseks, siis ei olnud Kagu Teedevalitsusel ka riigivaraseadusest tulenevalt

õiguslikku alust taotleda nimetatud elamu riigivara registrisse kandmist. Kohus oli seisukohal, et

Kagu Teedevalitsuse toiming – erastamisobjektiks oleva Võõpsu sillamaja kohta avalduse

tegemine riigivara registrisse kandmiseks − oli õigusvastane.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kagu Teedevalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 24. aprilli

2008 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) puudub kaebuse esitajal A. Karpsonil õigus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. Asjas puudub

üürileping, mille alusel kaebuse esitaja isal V. Karpsonil oli üürisuhe apellandi õiguseellase

Põlva Teedevalitsusega. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud faktilisi asjaolusid tema poolt

väidetava 22.12.1994 avalduse ja 25.01.1995 kokkuleppe esitamise kohta apellandi kui

vastustaja õiguseellasele;

2) on nõue aegunud. 29.11.2000 jõustunud EES § 22 lg 61 kohaselt isegi pärast 01.03.1995

sõlmitud või ümber vormistatud üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide osas kohustati

eluruumide erastamise kohustatud subjekte erastamise toiminguid lõpetama 31.12.2001. Seega

sai Põlva Teedevalitsuse poolne võimalik tegevusetus muutuda kaevatavaks hiljemalt sellest

ajast. Tulenevalt HKMS §-st 9 lg 5 lõppes kaebuse esitaja jaoks väidetava tegevusetuse peale

kaebuse esitamise võimalus juba 31.12.2004;

3) on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Eluruumide erastamise avaldus ja kokkulepe

erastamiseks üürniku perekonnaliikme poolt on kaks oma sisult ja eesmärgilt oluliselt erinevat

õigusaktiga (Eluruumide erastamise korra, edaspidi Kord, lisad nr 1 ja 2) kindlas vormis

ettenähtud dokumenti eluruumide erastamise menetluses ja seetõttu on alusetu käsitleda

eelnimetatud kokkulepet eluruumi erastamise avaldusena. Kokkuleppe sõlmimise hetkel puudus

vajalik avaldus eluruumi ostusoovi kohta üürniku poolt, kuna 22.12.1994 kuupäevaga

A. Karpsoni kui selles väidetava üürniku avaldus on õigustühine ja kehtetu, kuna ei vasta selle

võimaliku koostamise ajal kehtinud õigusnormide nõuetele. Kaebuse esitaja poolt tõendina

esitatud kokkulepe, mis on väidetavalt sõlmitud tema kui perekonnaliikme ja tema isa

V. Karpsoni kui üürniku poolt 25.01.1995, ei ole kinnitatud ei notari ega eluruumide omaniku

kui eluruumide erastamise subjekti poolt. Kokkuleppe sõlmijate allkirjade kinnitamine (mitte

kokkuleppe kinnitamine) Mikitamäe Vallavalitsuse poolt ei olnud kooskõlas sel ajal

(25.01.1995) kehtinud EES §-is 4 lg 1 sätestatuga;

4) on oluliselt rikutud menetlusnorme, jättes rakendamata HKMS §-ist 16 lg 2 ja §-ist 19 lg 5

tuleneva uurimisprintsiibi või rakendades seda valikuliselt. Halduskohus jättis kohtumenetluses

Kagu Teedevalitsuse taotluse kohtuistungi edasi lükkamiseks rahuldamata kirjaga, mitte

määrusega, mis on menetlusnormi (TsMS § 463 lg 1 ja § 464 lg 3 koostoimes HKMS §-iga 5)

oluline rikkumine. Lisaks, halduskohtu nimetatud kirjas esitatud väide, et sisuliselt on viimases

kaebuse täpsustuses esitatud taotlused samad, mis 27.02.2008 esitatud kaebuse variandis, ei vasta

tegelikkusele, kuna avaldus andmete muutmiseks ja avaldus andmete kustutamiseks on sisuliselt

erinevad avaldused. Pealegi on taotlusega seotud Maanteeamet ja Rahandusministeerium, kes

tulnuks menetlusse kaasata. Kuna vaidlusaluse riigivara valitsejaks on Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ja riigivara registri haldajaks ja pidajaks Rahandusministeerium,

on halduskohus otsustanud sisuliselt kolmandate isikute õiguste ja kohustuste üle neid asja

arutamisele kaasamata jättes. Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud taotluse esitamine

Kagu Teedevalitsuse poolt ei saa tekitada ministeeriumidele mingeid kohustusi. Kohtuotsusega

taolise kohustuse panemine apellandile on seadusevastane ja sisuliselt mõttetu.

5. A. Karpson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 24. aprilli 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on põhjendamata väide, nagu pidanuks A. Karpson uuesti esitama avalduse erastamiseks.

Kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et A. Karpson pöördus korduvalt suuliselt Kagu

Teedevalitsuse poole, ning temale lubati eluruum erastada. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu

oleks A. Karpson oma erastamise taotlusest loobunud;

2) on ebaõiged väited aegumise kohta. Viimati on vastustaja Kagu Teedevalitsusele esitanud

taotlused 15.05.2007 ja 31.07.2007, paludes lahendada esitatud eluruumide erastamise avaldused

ja viia lõpuni eluruumi erastamise menetlus;

3) on asjakohatud väited leppe vorminõuetele mittevastavusest. Vallasekretäril oli avalduse

andmise ja kokkuleppe sõlmimise perioodil, s.o 25.10.1995, pädevus kinnitada kokkuleppeid

ning tsiviilkäibes võrdsustati neid kokkuleppeid notariaalse vormiga;

4) on ebaõige väide protsessi kaasamata kolmandate isikute kohustamise kohta. Vastustaja jääb

selles osas juba varem välja öeldud ja kohtuotsuses käsitletud seisukohtade juurde. Samuti on

ebakohane väide, nagu ei oleks vastaspoolel olnud piisavalt aega täpsustatud kaebusega tutvuda,

kuna nõude põhimõte ja õiguslik alus jäid samadeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

24. aprilli 2008 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Iseenesest õige on apellandi väide, et asjas puudub kirjalik üürileping, millest nähtuks kaebuse

esitaja isa V. Karpsoni üürisuhe apellandi õiguseellase Põlva Teedevalitsusega. Samas on aga

toimikus Põlva Teedevalitsuse 18.06.1999 kiri (tl 12) V. Karpsonile, milles Põlva Teedevalitsus

teatab üürivõlgnevusest ja sellest, et nõuab seoses kestva üürivõlgnevusega elamispinna

vabastamist. Seega on Põlva Teedevalitsus ise käsitlenud V. Karpsoni üürnikuna ning sõltumata

sellest, et asjas ei ole esitatud kirjalikku üürilepingut, oli Põlva Teedevalitsuse ja V. Karpsoni

vahel üürisuhe. Samuti on ka Kagu Teedevalitsus olnud teadlik sellest asjaolust, et V. Karpson ja

tema pere olid alates 1995 üürnikena sisse kirjutatud Võõpsu sillamajja (tl 13, 21).

8. Vastavalt EES §-le 4 p 1 eluruumi erastamise õigustatud subjektiks on üürilepingu alusel

kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt

üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku

täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud

kirjalikule kokkuleppele.

Põhjendamatu on apellandi väide, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud 22. detsembri 1994

avalduse ja 25.01.1995 kokkuleppe esitamist Põlva Teedevalitsusele. Kaebuse esitaja väite

kohaselt esitas ta avalduse eluruumi erastamiseks ning V. Karpsoni ja temavahelise kokkuleppe,

millel olevad allkirjad olid tõestatud 25.01.1995 Mikitamäe vallasekretäri poolt, Põlva

Teedevalitsusele. Apellant, väites, et sellist avaldust ja kokkulepet ei ole esitatud, oleks pidanud

tõendama oma vastuväidet (tõendama, et väidetud perioodil ei ole avaldust esitatud jms), sest

kaebuse esitajal on raske tõendada avalduse esitamist. Kuna ei ole tõendatud vastupidine, siis

tuleb eeldada, et kaebuse esitaja esitas Põlva Teedevalitsusele 22. detsembri 1994 avalduse

eluruumide erastamiseks ja eluruumi erastamise kokkuleppe, millel olevate allkirjade õigsust on

tõestatud Mikitamäe vallasekretäri poolt 25.01.1995, tähtaegselt (s.o enne 1. märtsi 1995).

Ekslik on apellandi väite, et kuna eluruumi erastamise avaldus ja kokkulepe erastamiseks

üürniku perekonnaliikme poolt on kaks oluliselt erinevat dokumenti eluruumide erastamise

menetluses, siis ei ole kokkulepe käsitletav eluruumide erastamise avaldusena ning halduskohtu

vastupidine seisukoht on vale.

Halduskohus ei olegi lugenud erastamise avaldust ja kokkuleppe avaldust üheks avalduseks.

Kohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna ei ole tõendamist leidnud see, millal kaebaja

täpselt esitas 22.12.1994 avalduse eluruumide erastamiseks Põlva Teedevalitsusele, siis tuleb

lugeda see tähtaegselt esitatuks.

9. Asjaolu, et kaebuse esitaja on avalduse eluruumi erastamiseks koostanud varem kui on

kinnitatud kokkulepe eluruumi erastamiseks (vastavalt 22.12.1994 ja 25.01.1995), ei muuda

avaldust õigustühiseks, nagu on ekslikult leidnud apellant. Alates kokkuleppe esitamise

momendist omandas kaebaja eluruumi erastamise õigustatud subjekti staatuse.

Õige on apellandi väide, et kokkuleppe sõlmimise ajal 25.01.1995 kehtinud EES § 4 p 1

redaktsiooni kohaselt pidi kohustatud subjekt kinnitama poolte kirjaliku kokkuleppe. Antud juhul

on kokkuleppel allkirjade õigsust kinnitanud Mikitamäe vallasekretär ning asja materjalide

hulgas puudub selline kirjalik kokkulepe, mille oleks kinnitanud Põlva Teedevalitsus.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohustatud subjekt (Põlva Teedevalitsus) ei ole seoses

avaldusega ega ka kokkuleppega kaebuse esitajale mingeid nõudeid esitanud, vaid on need vastu

võtnud (vastupidist ei ole tõendatud), siis on ta aktsepteerinud nii avaldust kui kokkulepet

esitatud kujul ning sellega on ta esitatud kokkuleppe kinnitanud.

10. Asjakohatu on apellandi väide, et nõue on aegunud, sest tulenevalt HKMS §-st 9 lg 5 lõppes

kaebuse esitaja jaoks väidetava tegevusetuse peale kaebuse esitamise võimalus juba 31.12.2004.

Vastavalt EES §-le 22 lg 61 avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks

vastavalt käesoleva § 5. lõikele saab esitada 2001. aasta 1. juunini, välja arvatud käesoleva

paragrahvi 62. lõikes nimetatud juhul. Kohustatud subjektidel tuleb erastamise toimingud

nimetatud tähtpäevaks esitatud avalduste osas lõpetada 2001. aasta 31. detsembriks, välja arvatud

juhul, kui eluruumi erastamisel on esitatud kohtule kaebus ja kohtuvaidlus ei ole lõppenud. Sama

paragrahvi lg 5 alusel kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast

1995. aasta 1. märtsi, on eluruumi üürnikul või § 4 punkt 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos

elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks

on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist.

Antud juhul ei ole tegemist EES § 22 lg 61 olukorraga, s.t eluruumi üürileping ei ole sõlmitud või

ümber vormistatud pärast 1995. aasta 1. märtsi ning seetõttu ei ole kohaldatav ka EES §-s 22

lg 61 sätestatud tähtaeg.

EES § 22 lg 6 kohaselt võivad linna- ja vallavolikogud kehtestada oma haldusterritooriumil

üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamiseks käesoleva seaduse § 5 1. lõike punktide 1 ja

4 kohaselt esitatud eluruumi erastamise avalduse lahendamise tähtaja.

Asjas ei ole haldusakti, mille kohaselt oleks Mikitamäe Vallavolikogu kehtestanud eluruumi

erastamise avalduse lahendamise tähtaja.

11. Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme.

Halduskohus

on

jätnud

õigesti

kaasamata

kolmandate

isikutena

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi.

Vastavalt HKMS §-le 14 lg 3 p 1 kohaselt on kaasatud isikuteks kolmas isik, kui asja arutamisel

võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste või vabaduste üle.

Asjaolu, et vaidlusaluse riigivara valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

ning riigivara registri haldajaks ja pidajaks Rahandusministeerium, ei muuda neid kolmandateks

isikuteks HKMS § 14 lg 3 p 1 mõttes. Ka on apellant ise oma kaebuses märkinud, et kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 3 nimetatud taotluse esitamine Kagu Teedevalitsuse poolt ei saa tekitada

ministeeriumidele mingeid kohustusi, s. o apellant on ise möönnud, et vaidlustatud kohtuotsuses

ei ole otsustatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi

seadusega kaitstus õiguste ja vabaduste üle.

12. Apellandi väite kohaselt rikkus halduskohus TsMS § 463 lg 1 ja 464 lg 3 sellega, et vastas

tema 04.04.2008 esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlusele kirjaga.

Iseenesest õige on apellandi seisukoht selles, et tulenevalt TsMS §-ist 463 lg 1 lahendab kohus

menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega, kuid antud juhul halduskohtu poolt

kohtuistungi edasilükkamise taotluse lahendamine kirja vormis ei ole selline menetlusnormide

rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise. Juhul, kui halduskohus oleks

lahendanud taotluse määrusega, oleks tegemist mitte edasikaevatava määrusega ja sellele

vastuväited oleks saanud esitada apellatsioonkaebuses. Käesoleval juhul ongi apellant saanud

esitada kõik oma väited seoses sellega, et tema taotlus jäeti kohtu poolt rahuldamata,

apellatsioonkaebuses, ning seetõttu kirjaga vastamine ei ole rikkunud tema protsessiõigusi.

13. Samuti ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks apellandi väide, et tal oli kaebuse esitaja poolt

talle 03.04.2008 e-postiga saadetud kaebuse täpsustustega tutvumiseks ja nende osas seisukoha

võtmiseks aega vähem, kui on sätestatud TsMS §-is 330 lg 3, s. o seitse päeva.

Viidatud täpsustuste osas on halduskohus õigesti leidnud, et sisuliselt on kaebuse täpsustuses

esitatud taotlused samad, mis 27.02.2008 esitatud kaebuse variandis ning seetõttu jäeti

põhjendatult

kohtu

poolt

rahuldamata

apellandi

taotlus

10.04.2008

kohtuistungi

edasilükkamiseks. Kaebuse täpsustus oli saadetud apellandile järgides TsMS §-is 330 lg 1

sätestatut, s. o oli esitatud enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oli

võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi

poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud

taotluse apellatsioonimenetluses õigusabikulu 3540 krooni väljamõistmiseks, kuid kuna

taotlusele ei ole lisatud tõendeid õigusabikulu kandmise kohta, siis jääb vastustaja taotlus

rahuldamata.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson