3-08-385/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-385 Haldusasi M.T.’i, A.U. ja M.K.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korralduse nr 2238-k tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.T.`i, A.U. ja M.K.`i kaebus.

2. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k.

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt M.T.`i kasuks välja menetluskulud 9440 (üheksa tuhat nelisada nelikümmend) krooni.

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 12.septembril 2008, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA VARASEM MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1999 otsusega nr 10841 loeti Tallinnas, Õuna tn 4, endisel kinnistul nr 2764 asunud krunt suurusega 768 m2 omandireformi objektiks ning tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks V. U., U. U. ja M.K. igaüks 1/3 mõttelises osas.

2. Õuna tn 4 krundil paikneb ehitis (ühepereelamu), mis kuulub kaebajate kaasomandisse. M.T.ile on 28.03.2007 Tallinna notar Evi Paberit’i poolt väljastatud pärimistunnistus, mille kohaselt koosneb xx xx xxxx surnud V.U. pärandvara 1/3 mõttelisest osast ehitisest asukohaga Tallinnas, Õuna tn 4 ning 1/3 mõttelisest osast nõudeõigusest samal aadressil asuvale õigusvastaselt võõrandatud maale. M.T.i omand 1/3 mõttelisele osale Õuna tn 4 ehitisest tekkis tsiviilõigusliku pärimise teel pärandaja V.U. eluajal koostatud notariaalse testamendi alusel. A.U. omandas nõudeõiguse 1/3 Õuna tn 4 krundi suhtes U.U.lt 21.05.2007 notariaalselt tõestatud nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel.

3. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1072-k otsustati tagastada Õuna tn 4 maa M.T.ile, A.U.le ja M.K.ile võrdsetes mõttelistes osades.

4. Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k tunnistati 13.06.2007 korraldus nr 1072-k kehtetuks. Linnavalitsus leidis, et Õuna tn 4 maa tagastamise menetlus V. U.le kuulunud 1/3 mõttelises osas tuleb lõpetada ning kompenseerimise menetlust mitte alustada, kuna õigustatud subjekti V.U. pärand on avanenud xx xx xxxx ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole tähtaegselt esitatud pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Endise kinnistu nr 2764 maa tagastamise taotlus 2/3 mõttelises osas A.U.le ja M.K.ile lubati lahendada järgnevates linnavalitsuse korraldustes.

KAEBAJATE SEISUKOHAD

5. M.T. leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k rikub tema kui maa tagastamise õigustatud subjekti ORAS ja MRS § 5, 6 ja 12 tulenevat õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa.

6. A.U. ja M.K. peavad korraldust nr 2238-k oma õigusi rikkuvaks seetõttu, et ühe õigustatud subjekti „väljalangemisega“ subjektide ringist väheneks teistele subjektidele faktiliselt tagastatava maa suurus looduses. M.T.ile tagastamisele kuuluva 1/3 osas teistel subjektidel nõudeõigust ei oleks ning maa jääks seega riigi omandisse.

7. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu ainsatki põhjendust, miks pidi varasema korralduse kehtetuks tunnistama A.U. ja M.K.i osas ning nende suhtes tagastamise küsimuse lahendama hilisemates korraldustes. Mingeid hilisemaid korraldusi vastustaja kuni käesoleva ajani vastu võtnud ei ole. Seega rikutakse A.U. ja M.K.i õigusi maa tagastamisele analoogiliselt M.T.iga. A.U.l ja M.K.il ei ole võimalik jätkata tagastatud maa kinnistamisega seotud toiminguid, kuna kinnistamise alus on ära langenud. Lisaks sellele on see ka nende õigusi rikkuv, kuna ehitise omanikena ei saa nad oma omandiõigust ehitise aluse maa ebamäärase staatuse tõttu täiel määral realiseerida (tulenevalt AÕSRS § 13 lg 6 võis ehitist või selle osa vallasasjana käsutada kuni 2006.a. 1. märtsini).

8. Kaebajad leiavad, et olukorras, kus haldusorgan on pika aja vältel (ca 10 aastat) menetlenud maa tagastamist, kogudes selle aja jooksul vajalikke andmeid ja dokumente, ei ole kaebajaid informeeritud mingitest maa tagastamist takistavatest asjaoludest, vaid on peetud võimalikuks vastu võtta maa tagastamise korraldus. Samuti ei ole perioodil 13.06.- 19.12.2007 kordagi informeerinud kaebajaid kavatsusest varasem korraldus kehtetuks tunnistada ega eitatud asjaolu, et kinnistul paikneb kaebajatele kuuluv ehitis. Seetõttu on kaebajatel tekkinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et 13.06.2007 korraldus nr 1072-k maa tagastamise kohta jääb nende suhtes kehtima. Avalik võim ei saa oma selgelt väljendatud seisukohast sõnamurdlikult taganeda. Seega on vaidlustatud haldusakti andmisel eiratud nii diskretsioonireegleid kui ka õiguse üldpõhimõtteid.

9. Varasema korralduse kehtetuks tunnistamisega on tekkinud olukord, kus M.T. on kaotanud maa tagastamise nõudeõiguse, kuid samas on jätkuvalt samal maal asuva ehitise omanik 1/3 mõttelises osas. Tagastamisele kuuluv maa suurusega 768 m2 on nimetatud elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. Krunt paikneb väljakujunenud elurajoonis Nõmmel ja selle naaberkrundid on analoogilise suurusega. Maa tagastamine M.T.ile ei rikuks faktiliselt ühegi teise isiku õigusi. Pealegi oleks M.T.il ehitise omanikuna õigus maad ostueesõigusega erastada, mis lõppkokkuvõttes viiks sama tulemini (maa omanikuks saamiseni).

10. Maa tagastamata jätmiseks puudub kaebajatele teadaolevalt ka igasugune avalik huvi, mis võiks olla varasema korralduse kehtetuks tunnistamise ainsaks argumendiks.

11. Vaidlustatud korraldus ei ole piisavalt motiveeritud, kuna sellest ei nähtu, millised faktilised asjaolud toovad täpselt samade tingimuste olemasolul kui varasema korralduse andmise ajal, endaga kaasa just konkreetse akti aluseks olevate õigusnormide kohaldamise ning varasema otsustuse tühistamise.

12. Vaidlustatud korraldus ei ole ka materiaalselt õiguspärane, kuna korralduse andmise aluseks olevad õigusnormid ei ole osaliselt kohaldatavad. Peamise ning sisulise õigusliku alusena on korralduses viidatud MRS § 192 lg-tele 1 ja 3 ning MRSMS, mis jõustus 27.11.2005, §-le 26. Viidatud õiguslik alus on formaalselt küll õige, kuid tuleks käesoleva juhtumi asjaolusid silmas pidades jätta kohaldamata. Vaidlus puudub selle üle, et M.T.i pärand avanes xx xx xxxx pärandaja surmaga. Vaidlustatud korraldusest võib järeldada, et M.T. oleks pidanud vastustajale esitama pärimisõiguse tunnistuse hiljemalt üheksa kuu jooksul, arvates MRSMS jõustumisest, so 27.08.2006. Samas ei takistanud pärimisõiguse tunnistuse nimetatud kuupäevast hilisem esitamine algselt vastustajat vastu võtmast maa tagastamise korraldust. Sellises olukorras leiavad kaebajad, et viidatud sätted tuleks jätta kohaldamata.

13. Kaebajad leiavad, et MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Selle eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust maa tagastamisele. Antud juhul on nimetatud seadusesäte oma distsiplineeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna M.T. on vastustajale pärimisõiguse tunnistuse, ehkki mõningase hilinemisega, esitanud. Seega tuleks MRSMS § 26 teises lauses sätestatu jätta antud juhul kohaldamata, et mitte piirata isiku õigust pärimisele.

14. MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg on ebamõistlik ka seetõttu, et üldine pärimisseaduse regulatsioon võimaldab isikul pärandit vastu võtta 10 aasta jooksul. Seda on M.T. ka teinud, mistõttu on põhjendamatu lugeda teda isikuks, kes on oma nõudeõiguse kaotanud.

15. Soodustava haldusakti hilisem tühistamine on antud juhul vastuolus ka hea halduse põhimõtetega ning eiratud on haldusmenetluse läbiviimise üldisi printsiipe, nagu eesmärgipärasus, uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel (vastustaja menetles maa tagastamist enam kui

8 aastat) ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan teadaolevaid õigustatud subjekte nendest informeerima. Haldusorgan ei ole andnud isikule võimalust täiendavate andmete esitamiseks ega teavitanud menetlusosalist menetluse käigust. Vastustajal puudus igasugune vajadus kasutada MRSMS §

26 karistaval eesmärgil, lõpetades maa tagastamise menetluse olukorras, kus ei ole välja toodud ühtegi isikut, kelle huvide kaitseks on taolise korralduse andmine vajalik.

Kaebajad paluvad tühistada Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja nende poolt kantud menetluskulud summas 9 440 krooni vastavalt AB Mägi Kraavi & Partnerid poolt esitatud õigusabikulude kandmist tõendavatele dokumentidele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja leiab, et vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k on õiguspärane, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

17. Tallinna Maa-amet sai M.T.ist kui võimalikust V.U. pärijast teada ehitisregistri andmetest, mitte pärijalt endalt. Testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse esitas M.T. linnavalitsusele 10.04.2007.

18. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldus nr 1072-k, millega otsustati tagastada kogu Tallinnas, Õuna tn 4 asuv maa kaebajatele mõttelistes osades vastavalt nõudeõiguse suurusele, oli õigusvastane haldusakt, millele juhtis tähelepanu Harju maavanem.

19. Peamine põhjus, miks õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamine on veninud, on seotud just isikute passiivsusega maa tagastamise nõudeõiguse pärimisel. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimise regulatsiooni muutmine oli seotud asjaoluga, et isikud küll pöördusid ühe aasta jooksul notari poole pärimisõiguse vormistamiseks, kuid ei esitanud pärimisõiguse tunnistust kohalikule omavalitsusele. Seetõttu puudus kohalikel omavalitsustel informatsioon maa tagastamise õigust omavate isikute kohta. Vaatamata asjaolule, et HMS § 6 sätestab haldusorgani kohustuse lähtuda uurimispõhimõttest, st kohustuse välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel, peab ka huvitatud isik ise hoolas olema, et saavutada soovitud tulemus.

20. Kaebajate väitel on vastustaja kohustuseks anda menetlusosalisele selgitusi ja mida ei ole tehtud. HMS § 36 lg 1 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil menetluseks vajalikke asjaolusid, sellist soovi selgituste saamiseks ei ole esitatud. ORAS ja MRS ei kohusta kohustatud subjekti õigustatud subjekti hoiatama tagajärgede eest. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-02 selgitanud, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta. Vastustajal ei lasu seadusest tulenevat kohustust tuvastada mingi tähtaja jooksul võimalikke pärijaid ja seoses nende isikute passiivsusega omandireformi läbiviimisel, neid hoiatada erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest.

21. Seadusest tulenevalt oleks M.T. pidanud esitama pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta üheksa kuu jooksul alates MRS seaduse jõustumisest 27.11. 2005. Nimetatud tähtajaga mittearvestamise või pikendamise õigust ei ole haldusorganile antud. HMS kohaselt on menetlustähtaeg kindlaksmääratud tähtaeg, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaja kulgemise algus või lõpp peavad olema määratletud kas kindla ajaühiku või kindlalt saabuva sündmusega. HMS eristab kaht liiki tähtaegunn seaduslikud tähtajad, mis tulenevad seadusest või määrusest ning mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus, ja haldusorgani poolt määratud tähtajad, mille määrab kindlaks omal algatusel seadusega antud piirides asja menetlev haldusorgan. Tähtaegade säärane eristamine on vajalik, et haldusorgan ei väljuks talle antud pädevuse piiridest ega asuks otsustama näiteks seadusest tulenevate tähtaegade pikkust. Menetlusosalise õiguste realiseerimiseks, mis seisneb maa tagastamist soovides kohalikule omavalitsusele maa nõudeõiguse pärimise kohta pärimistunnistuse esitamises, on kehtestatud nn seaduslik tähtaeg, mida haldusorgan muuta ei saa.

22. HMS § 34 annab mõjuvate põhjuste olemasolul võimaluse menetlustähtaja ennistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et eelnimetatud sätet ei ole võimalik antud juhul kohaldada. Vastavalt HMS § 112 lg 2 kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on maareformi menetlus, mida reguleerivad ORAS ja MRS ja mis ei näe ette HMS kohaldamist maareformi menetluses. Seega ei kohaldata maareformi menetlusele HMS sätteid. Nii MRS §-s

192 kui ka MRSMS §-s 26 on üheselt märgitud tähtaeg, millise jooksul tuleb esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta ja kui seda selleks ajaks ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelpoolnimetatud sätetes ei ole märget tähtaja ennistamise võimaluste kohta.

23. Kui kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele HMS § 34, siis sama paragrahvi lg

3 seab piirangu, et menetlustähtaega ei saa ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega isegi juhul, kui seaduseandja võimaldaks pärimise tähtaega kohalikul omavalitsusel ennistada, siis antud kaebuse aluseks olev tähtaeg saabus 27.08.2006, seega oleks mõjuvate põhjuste olemasolul olnud võimalik taotleda tähtaja pikendamist kuni 28.08.2007. Vastustajale ei ole teada mõjuvad põhjused, mis oleksid võinud anda alust tähtaja ennistamiseks.

24. Põhjendamatu on M.T.i väide, et kaevatava korraldusega rikutakse tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Muuhulgas tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada tähtaegselt avaldus ja taotleja tuleb tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-44-05). Eeltoodust tuleneb, et pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta Õuna tn 4 maa tagastamiseks oleks M.T.il tulnud vastavalt seadusele esitada 27. augustiks 2006. Kaebaja kinnitab ka ise, et vaidlust ei ole pärandi avanemise ajas ega pärimisõiguse tunnistuse esitamise ajas. Pärast tähtaja möödumist esitatud dokumentide alusel vara tagastamise avalduse rahuldamine haldusorgani poolt Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1072-k kujutas endast olulist menetlusnormi rikkumist, mis tingis korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamise 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k.

25. Vaidlustatud korraldus on antud selleks pädeva isiku poolt, tuginedes asjakohastele õigusnormidele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 2827 materjalidele. Korralduses on toodud selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Kuna M.T. ei esitanud tähtaegselt Tallinna Linnavalitsusele vaidlusaluse maa nõudeõiguse pärimise tunnistust ning MRS § 19² lg 3 ja 27.11.2005 jõustunud MRSMS § 26 ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustavad imperatiivselt lõpetama tagastamise menetlust ning mitte alustama kompenseerimise menetlust, siis on Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k õiguspärane. Õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda M.T.i subjektiivseid õigusi, mistõttu tema kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

26. M.T. väidab, et kaevatav haldusakt on õigusvastane, kuna selle andmisel on eiratud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. HMS § 67 lg sätestab, et haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-51-01 kohaselt saab isik õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlusja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.

Vastustajale ei ole teada, kuidas haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus isik teisiti, kui ta tõenäoliselt oleks käitunud ilma haldusakti andmata. Seega puudub alus õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise viitele.

27. Põhjendamatud on kaebajate väited, et vaidlustatud haldusaktiga on rikutud menetlusnorme. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

28. Alusetud ja põhjendamata on A.U. ja M.K.i väited, et juhul, kui M.T.ile maad ei tagastata, väheneb teistele subjektidele tagastatava maa suurus, sest sõltumata M.T.i suhtes tehtavast otsusest (maa tagastada või erastada), on teistel kaebajatel õigus nõuda kokku 2/3 mõttelise osa Õuna tn 4 maa tagastamist. M.T.il on säilinud õigus vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks, mille kohta on M.T. esitanud ka avalduse, kuid käesoleval ajal on erastamismenetlus peatatud kuni antud asjas kohtulahendi saamiseni.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k on õigusvastane ja kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

29. ORAS §12 lg 5 ja MRS §5 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama vara tagastamise menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul vastavalt õigusaktis sätestatud nõuetele. Tagastamise läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt vallavõi linnavalitsus otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Kui vallavõi linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ning õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest.

30. Õuna tn 4 õigusvastaselt võõrandatud maad taotlesid tagasi V. ja U. U. ning M.K.. xx xx xxxx surnud V.U. notariaalse testamendi alusel päris M.T. 1/3 mõttelise osa Õuna tn 4 asuvatest ehitistest ja 1/3 mõttelise osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale. Kohus märgib siinkohal, et isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus juba 1998.a., mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. Seega oli M.T. 1998.aastaks V.U. pärija ka maa tagastamise nõudeõiguse osas ja materiaalõiguslikult omas ta subjektiivset õigust nõuda vastustajalt maa tagastamist.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1999 otsusega nr 10841 loeti Tallinnas Õuna tn 4, end.kinnistul nr 2764 asunud krunt suurusega 768 m2 omandireformi objektiks ja õigustatud subjektideks vara suhtes tunnistati võrdsetes 1/3 mõttelistes osades V.U., U.U. ja M.K.. ORAS §12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse.

Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt 1.jaanuarist 1999 kuni 30.juunini 2002 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1.novembriks 2003. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest.

Seega olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud subjektile/eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) õigustatud subjekt/eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud;

3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist ja 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha vallavõi linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu seisukohta 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et linnavalitsus oleks õigustatud subjektidele teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja andnud neile nende tegemiseks vastava tähtaja.

Vastupidi, 10.04.2007 on Tallinna Maa-ametis registreeritud M.T.i pärimistunnistus ja 13.06.2007 võttis linnavalitsus vastu korralduse nr 1072-k, millega otsustas tagastada Õuna tn 4 maa kaebajatele. Arvestades asjaolu, et linnavalitsus viivitas Õuna t 4 maa tagastamisega 8 aastat ja ei teatanud õigustatud subjektidele ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, ei ole põhjendatud tagastamismenetluse lõpetamine põhjusel, et V.U. pärija M.T. ei esitanud tähtaegselt pärimistunnistust.

31. Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k lõpetati Õuna tn 4 asuva maa tagastamise menetlus 1/3 mõttelises osas ja otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna õigustatud subjekti V.U. pärand on avanenud xx xx xxxx ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Korralduse õiguslikuks aluseks on muuhulgas MRS §192 lg 1 ja 3 ja MRSMS §26. Alates 16.07.2000 jõustunud MRS §192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et M.T. oli MRS §192 lg 3 jõustumise ajaks V.U. pärandvara PärS-s ettenähtud korras vastu võtnud. Samas ei olnud tal selle kohta esitada MRSMS §-s 26 ettenähtud pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab, et kuivõrd MRSMS säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles 27.11.2005, ei pidanud kaebaja 1998.a. ette nägema seda, et tal on kohustus esitada ühe aasta jooksul notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et tal puudub võimalus pärida V.U. pärandvara seda valitsema asudes.

32. Kohus nõustub kaebajatega selles, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Kohus leiab, et juhul kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud ja milline teave on üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. Sellega oleks tagatud nii pärijate õigused kui ka tagastamismenetluse kiire lõpuleviimine. Antud juhul asjaolu, et V.U. pärija ei olnud endast ise linnavalitsusele märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks tagastamismenetlust jätkata. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks linnavalitsusel informeerida teisi õigustatud subjekte sellest, miks viibib nende maa tagastamise avalduse lahendamine ja et V.U. pärijal tuleb vastavalt sel ajal kehtinud MRS §192 lõikes 3 sätestatule esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Sellekohase informatiivse kirja saatmine teadaolevatele õigustatud subjektidele/nende eeldatavatele pärijatele ei tohiks haldusorganile olla liigselt koormav. Pole mingit alust arvata, et M.T. oleks nõuetekohaselt määratud tähtajaks jätnud esitamata pärimisõiguse tunnistuse.

33. Riigikogu poolt 26.10.2005 vastu võetud ja alates 27.11.2005 jõustunud MRSMS §8 muudeti MRS §192 lg 3 redaktsiooni ja sätestati, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

Sama seaduse §26 rakendussätte kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. MRSMS §26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid kohus leiab, et antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga.

Selliseks eesmärgiks ei saa aga olla PärS-ga kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab, et MRSMS §26 eesmärgiks on siiski eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega – kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.

Kohus leiab, et Korra p-s 56 sätestatud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade määramise kui ka haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade korral. See on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. Kohus leiab, et MRS §192 lg 3 ja MRSMS §26 sätestatud kohustused ja tähtajad ei ole käsitatavad isoleeritult õigusaktide teistest sätetest, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt ning koosmõjus teiste maareformi alaste seaduste ja nende alusel antud määrustega.

Kohus leiab, et antud juhul on vastustaja eiranud Korra p 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingu sooritamise kohustusest ja selle tähtajast.

34. Kohus nõustub kaebajatega selles, et MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Nimetatud normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on nimetatud seadusesäte oma distsiplineeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna M.T.i poolt on vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitatud. Kohus nõustub vastustajaga, et pärimisõiguse tunnistus on esitatud 7 kuulise hilinemisega, kuid kohus on seisukohal, et käesolevas asjas võib jätta kohaldamata MRSMS §26 teises lauses sätestatu, kuna nagu kohus juba eelpool märkis, ei ole ka vastustaja täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi.

35. Vastustaja nõustus kaebajate väitega, et kuni vaidlustatud korralduse vastuvõtmiseni ei informeerinud ta kaebajaid kavatsusest 13.06.2007 korraldus nr 1072-k tühistada. Sellega rikkus vastustaja oluliselt hea halduse põhimõtet ja eiras haldusmenetluse läbiviimise üldisi põhimõtteid. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. See eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nimetatud rikkumine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata otsuse sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise.

36. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et Õuna tn 4 maa tagastamise menetluse lõpetamine M.T.i suhtes ja Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Kohus leiab, et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele ei ole haldusorgan MRSMS §26 alusel kohustatud eelnevalt isikute suhtes tehtud soodustavat haldusakti kehtetuks tunnistama. Haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks ja tagastamismenetluse lõpetamine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu kaalutlusi, millest linnavalitsus on korralduse andmisel lähtunud. Ainuüksi asjaolu, et M.T. ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, ei ole linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072 kehtetuks tunnistamise ja maa tagastamismenetluse lõpetamise aluseks.

37. MRSMS §26 eesmärgiks on kiirendada maareformi läbiviimist. Kohus leiab, et antud juhul M.T.i suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamine mitte ei kiirenda riigimaa reformimist, vaid oluliselt aeglustab ja teeb keerulisemaks maareformi läbiviimise Õuna tn 4 maa osas. Kohus on veendunud, et M.T.ile maa tagastamata jätmine, selle hilisem riigi omandisse jätmine ja seejärel M.T.i kui ehitise kaasomaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine ei ole riigi huvides. Selge on ka see, et selline võimalik lahenduskäik, mis toob ka A.U.le ja M.K.ile kaasa täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega ja millekohane regulatsioon on kohtule teadaolevalt alles väljatöötamisel, ei ole ka M.K.i ja A.U. huvides.

38. Vaidlustatud korralduse adressaatideks on ka A.U. ja M.K. ja kelle osas tunnistati samuti kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldus nr 1072-k. Samas ei nähtu vaidlustatud korraldusest ühtki põhjendust, miks pidi korralduse nr 1072-k nende suhtes kehtetuks tunnistama ja maa tagastamise neile lahendama hilisemates korraldustes. Mingeid hilisemaid korraldusi ei ole aga haldusorgan kohtule teadaolevalt käesoleva ajani vastu võtnud. Samuti ei ole A.U.t ja M.K.it kaasatud haldusmenetlusse ega neid ära kuulatud, mistõttu on ka nende suhtes jämedalt rikutud haldusmenetluse nõudeid.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada ja Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k tühistada.

39. M.T., A.U. ja M.K. esitasid kohtule kohtukulude dokumendid, millest nähtuvalt on AB Mägi Kraavi&Partnerid poolt neile osutatud õigusabikulud 9440 krooni. Kuna nimetatud summa on tasunud M.T., siis kuulub see Tallinna Linnavalitsuselt M.T.i kasuks väljamõistmisele.

Marion Vakker kohtunik