3-08-128/19 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. september 2008 Tartu

Haldusasja number

3-08-128

Haldusasi

O.B.

i

kaebus

Ida

Politseiprefektuuri

Kohtla-Järve

arestimaja ametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2008 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.B. i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – O.B.

Vastustaja (haldusorgan) – Ida Politseiprefektuur

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu 28. aprilli 2008 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.B. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Ida Politseiprefektuuri ametnike tegevuse

õigusvastaseks tunnistamiseks ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006, mil kaebaja viibis

vahistatuna Kohtla-Järve arestimajas.

Kaebuse

kohaselt

piinasid

Kohtla-Järve

arestimajas

viibimise

ajal

kaebajat

Ida

Politseiprefektuuri korrakaitsetalituse Kohtla-Järve arestimaja komissar Vello Tanissaar ja Ida

Politseiprefektuuri teenistusosakonna personali- ja politseikontrollitalituse komissar Karl Põder.

Nimetatud ametnikud tekitasid talle tahtlikult füüsilisi ja moraalseid kannatusi, et saada

ülestunnistust kriminaalasjas, mille menetlemisega seoses kaebaja Kohtla-Järve arestimajas

viibis. Piinamine seisnes värske õhu puudumises ja võimaluse puudumises tegeleda

kehakultuuriga. Karl Põder ütles talle, et „ta peab istuma kambris niikaua, kuni ta oma süü üles

tunnistab“, mida aga kaebaja ei teinud, kuna ta polnud milleski süüdi. Vastavalt vangistusseaduse

(edaspidi VangS) §-ile 85 lg 1 võis teda kinni hoida Kohtla-Järve arestimajas 3 kuud, kuid teda

peeti seal õigusvastaselt kinni 4 kuud. Sama seaduse § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber

vastama käesoleva seaduse §-is 45 lg 1 sätestatud tingimustele, s.t seal peab olema aken.

Kaebajat hoiti kinni keldris, kus ei olnud akent ega kraanikaussi. WC asemel oli auk põrandas

koos kraaniga, mille kohal pidi kaebaja rahuldama oma loomulikke vajadusi ja pesema ennast

ning oma sööginõusid. Mõnikord oli kamber ülerahvastatud ja seetõttu magati põrandal. Kambri

mööbel oli amortiseerunud. Aeg-ajalt valati kambri põrand üle mürgiga, kusjuures teda selleks

ajaks kambrist välja ei viidud ning mürgiaurud põhjustasid tal oksendamist, kõhulahtisust ja

tugevat peavalu. Kohtla-Järve arestimajas eirati VangS § 93 lg 5, kuna kaebajat ei viidud kordagi

välja jalutama, kuigi tal oli seadusest tulenev õigus viibida iga päev tund aega värskes õhus.

Samuti eirati Kohtla-Järve arestimajas VangS § 93 lg 3, sest kaebajale ei võimaldatud

arestimajas lugeda ajalehti. Kooskõlas VangS §-iga 12 lg 1 p 2 ja 4 poleks tohtinud teda hoida

kambris koos varem kohtulikult karistatutega ega alaealistega, kuna kaebaja oli politseiametnik.

Kõik eeltoodu põhjustas kaebajale väljakannatamatuid peavalusid, mistõttu ta kasutas pidevalt

tablette. Kaebajal diagnoositi vererõhu järsk muutumine, mis oli põhjustatud asjaolust, et talle ei

võimaldatud jalutuskäike värskes õhus. Vaatamata selle, et V. Tanissaar nägi kaebaja füüsilisi ja

moraalseid kannatusi, ei saatnud ta tahtlikult teda vanglasse ega teise arestimajja, kus oleksid

seadusele vastavad kinnipidamistingimused. Arestimajas viibimise ajal ei võimaldatud kaebajal

lugeda ajalehti. Kaebaja leidis, et tema suhtes rikuti jämedalt Eesti Vabariigi põhiseaduse

(edaspidi PS) § 18, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega kohelda julmalt või väärikust

alandavalt. Kinnipidamistingimused Kohtla-Järve arestimajas alandasid kaebaja inimväärikust

ning kutsusid tal esile füüsilisi ja moraalseid kannatusi.

2. Vastustaja Ida Politseiprefektuur vaidles kaebusele vastu.

Vastuse kohaselt ei ole kaebaja suutnud selgitada, milles seisnesid talle põhjustatud kannatused.

Kaebaja viibis vahistatuna Kohtla-Järve arestimajas ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006

kambrites 4 ja 10. Nimetatud kambritel ei ole aknaid, sest ehitustehniliselt ei ole akende

ehitamine võimalik. Valgus on kõikides kambrites tagatud päevavalguslampidega ja seega ei saa

väita, et tegemist ei ole normaalse valgusega. Samuti on kõikides kambrites ventilatsioon.

Kaebaja viibis kambris valdavalt üksinda või kahekesi. Kahel korral oli kamber ülerahvastatud,

kuid kaebaja oli paremas olukorras võrreldes teiste vahistatutega, kuna tegemist oli

politseiametnikuga ning oli vaja tagada tema julgeolek. Kaebaja viide VangS §-ile 85 lg 1 on

kohatu, sest nimetatu reguleerib aresti või vangistuse kandmist. O.B. viibis Kohtla-Järve

arestimajas vahistatuna Viru Maakohtu vahistamismääruse alusel ning Kohtla-Järve arestimajas

viibimise ajal koheldi teda võrdselt teiste vahistatutega ega kitsendatud tema õigusi. Mitte üheski

Ida Politseiprefektuuri arestimajas ei ole jalutushoovi, mistõttu pole võimalik tagada

vahistatutele võimalust värskes õhus viibimiseks. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide selle

kohta, et ta pidi nõusid pesema seal, kus rahuldas oma loomulikke vajadusi ning nõudele ladestus

mürgiaur. Kohtla-Järve arestimajas ei pea vahistatud ise oma nõusid pesema, vaid seda teeb

arestimaja

koristaja.

Kaebaja

kõhulahtisus

ei

ole

seotud

kambris

läbiviidud

desinfektsioonitöödega, sest neid töid tehti 26.05.2006, s.o 2 nädalat enne terviseriket.

Desinfitseerimisvahendina kasutati Empire-20, mille ohutusjuhendist nähtub, et vahendi õigel

kasutamisel ei ole see inimesele ohtlik. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et aeg-ajalt valati

kambri põrand vedela mürgiga üle. Vastustaja ei saanud arvestada O.B. i soovi tema

etapeerimiseks teise kinnipidamisasutusse, sest eelisjärjekorras kuuluvad etapeerimisele isikud,

kelle suhtes on meditsiinitöötaja poolt tehtud vastav ettekirjutus, kuid kaebaja suhtes sellist

ettekirjutust ei olnud tehtud. Kaebaja suhtes ei ole rikutud siseministri 01.12.2000 määrusega

nr 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirju“ (edaspidi ASKE) ega vangistusseadust.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 28. aprilli 2008 otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas

õigusvastaseks kaebajale loomuliku valguse tagamata jätmise ajavahemikul 16.02.2006 kuni

15.06.2006, mil ta viibis Kohtla-Järve arestimajas, samuti värskes õhus (üks tund ööpäevas)

viibimise võimaldamata jätmise samal ajavahemikul. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei nähtu Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja velskriraamatust, et

O.B. oleks pöördunud velskri poole kaebusega selle kohta, et talle on tekitatud kehavigastusi

seoses piinamisega. Ida Politseiprefektuuri Kohtla-Järve arestimaja velskriraamatu väljavõttest

nähtub, et arestimajas viibimise ajal pöördus kaebaja velskri poole 16.02.2006 seoses valuga

parema käe küünarliigese piirkonnas, 17.03.2006 peavaluga, 10.04.2006 nohu ja kurguärritusega,

02.05.2006 peavaluga, 21.05.2006 vererõhu kontrollimiseks, 31.05.2006, 17.05.2006 ja

02.06.2006 peavaluga, 05.06.2006 anti talle rahusteid, 08.06.2006 pöördus kaebaja arsti poole

seoses kõhulahtisusega ning valuga soolestiku piirkonnas. Kuigi kaebaja väidab, et kambri

desinfitseerimine kutsus tal esile oksendamise, ei ole velskriraamatust nähtuvalt kaebaja sellise

probleemiga velskri poole pöördunud. Velskriraamatust nähtuvalt oli 08.06.2006 kaebajal kõht

lahti, kuid seda ei saanud põhjustada kambris läbiviidud desinfektsioonitööd, sest neid töid tehti

2 nädalat enne nimetatud terviseriket. Vastavalt vastustaja seletusele tehakse desinfektsioonitöid

arestimajas 1 kord kuus ning see seisneb kambrite pritsimises vahendiga Empire-20. Seega ei

vasta tegelikkusele kaebaja väide, et aeg-ajalt valati kambris põrand vedela mürgiga üle.

Kaebaja on väitnud, et tulenevalt VangS §-ist 85 lg 1 võis teda arestimajas kinni pidada 3 kuud,

kuid tema viibis seal 4 kuud. Kaebaja on antud juhul tõlgendanud vääralt seadust, sest talle ei

olnud määratud aresti ega ka kuni kolmekuulist vangistust, vaid ta oli VangS § 4 kohaselt

vahistatu. Vahistatu käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud

vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas.

Kaebaja on ühtlasi pannud Ida Politseiprefektuurile süüks tema etapeerimata jätmise Tartu

Vanglasse,

kus

on

paremad

olmetingimused

võrreldes

Kohtla-Järve

arestimajaga.

Eelisjärjekorras kuuluvad etapeerimisele isikud, kelle suhtes on meediku poolt tehtud vastav

ettekirjutus. O.B. i suhtes sellist ettekirjutust ei ole tehtud. Seejärel etapeeritakse need isikud, kes

on viibinud arestimajas pikemat aega. Etapeerimisele kuuluvate isikute hulk sõltub asjaolust, kui

palju on vanglas vabu kohti ja nende puudumise korral ei ole võimalik kinnipeetavaid sinna

toimetada. Seega on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt käesoleval juhul ei saanud

arvestada O.B. i sooviga etapeerida teda teise kinnipidamisasutusse.

Kooskõlas ASKE §-iga 15 lg 1 p 9 on arestialusel õigus lugeda riigi päevalehti, ajakirju ning

raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. O.B. ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi

selle kohta, et talle personaalselt keelduti ajalehtede andmisest. Mis puutub kaebaja

väidetavatesse moraalsetesse kannatustesse, mida põhjustas vabadusest ilmajäämine, siis

vabaduse piiramist oleks kaebaja saanud ise ära hoida kriminaalkorras karistatava teo tegemata

jätmisega. Mis puutub kaebaja väitesse, et talle ei võimaldatud arestimajas viibimise ajal pidada

kirjavahetust ja kohtuda sugulastega, siis see vastab tegelikkusele, sest vastavalt Ida

Politseiprefektuuri poolt 20.02.2006 kriminaalasjas nr 05740000040 tehtud määrusele keelati

vahistatul O.B. il kokkusaamised, kirjavahetus ja sidepidamine. O.B. sai nimetatud määruse

kätte 21.02.2006. Puuduvad andmed selle kohta, et O.B. oleks määruse vaidlustanud.

Kaebaja on viidanud VangS §-ile 90 lg 4, mille kohaselt vahistatu kamber peab vastama

käesoleva seaduse §-is 45 lg 1 sätestatud tingimustele. Nimetatud õigusnormi kohaselt

kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhu hulga ja selle ringluse,

valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustatuse. Tegelikkusele vastab kaebaja väide, et kamber asus keldrikorrusel, kus ei

ole akent ja on ainult kunstlik valgustus. Samuti vastab tegelikkusele, et kaebajale ei võimaldatud

viibida kooskõlas ASKE §-iga 15 lg 1 p 4 vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Nimetatud

nõudeid ei ole võimalik Kohtla-Järve arestimajas täita, kuna seal ei ole jalutushoovi ja

arestikambrites puuduvad aknad. Arestimaja asub kedrikorrusel, mille aknad on kinni müüritud

juba 1963 ja akende puudumise tõttu kambrites loomulikku valgust tagada ei saa. Samuti ei saa

kinnimüüritud aknaid avada, kuna ehitustehniliselt see ei ole võimalik. Nüüdseks on see

probleem lahendatud, kuna käesoleva aasta aprillikuus avati Viru Vangla, kus on kaasaja

nõuetele vastav arestimaja.

Mis puutub kaebaja väitesse, et tema puhul rikuti VangS § 12 (eraldihoidmise printsiip) punkte 2

ja 4, siis tulenevalt arestimaja kinnipidamise, üleandmise ja vastuvõtmise registreerimise raamatu

kannetest ei vasta kaebaja väide tegelikkusele. Analüüsides arestimaja tööraamatu kandeid,

selgub, et kahekohaline kamber nr 4 oli kahel korral ülerahvastatud, s.t 09.03.2006 oli kambris

4 isikut ja ajavahemikul 26.05.2006 kuni 12.06.2006 oli selles kambris 3 isikut. Arestimaja

tööraamatu kannete põhjal võib öelda, et O.B. oli paremas olukorras võrreldes teiste

vahistatutega ja vastustaja arvestas asjaoluga, et tegemist oli politseiametnikuga ning tagas tema

julgeoleku.

Kohus järeldas, et Kohtla-Järve arestimajas rikuti ASKE § 15 lg 1 p 4, kuna kaebajale ei

võimaldatud vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab

vahistatu kamber vastama käesoleva seaduse §-is 45 lg 1 sätestatud tingimustele, mille kohaselt

kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse,

valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustatuse. Kuna kambrites, kus viibis O.B. , ei olnud akent ja oli ainult kunstlik

valgustus, siis selles osas on kaebaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud, kuigi see rikkumine ei

olnud põhjustatud Ida Politseiprefektuuri ametnike süülisest käitumisest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. O.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2008 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ebaõigesti jäetud tuvastamata VangS § 156 lg 3, 4 ja VangS §-de 93 lg 5; 55 lg 1, 2 ning

93 lg 3 rikkumise. Kaebajal pidi olema juurdepääs ajalehtedele, neid aga talle ei antud. Seda fakti

pole kohus kontrollinud;

2) ei tunnistanud kohus VangS § 12 lg 1 p 4, 2 rikkumist. Kohtuistungil on kindlaks tehtud, et

O.B. i kambris viibisid alaealised ja varem kriminaalkorras karistatud isikud. O.B. on

politseiametnik ja kartis oma elu pärast;

3) on kohus ebaõigesti jätnud tunnistamata VangS § 85 lg 1 rikkumise. Kohtu seisukohad

etapeerimise kohta ei põhine asja materjalidel. O.B. oli arestimajas kõige kauem, aga kohus

jättis selle kontrollimata;

4) on kohus jätnud ebaõigesti tunnistamata VangS § 90 lg 4, § 45 lg 1 rikkumise. Kaebajat hoiti

kinni keldris, kus ei olnud akent ega kraanikaussi. WC asemel oli auk põrandas koos kraaniga,

mille kohal pidi kaebaja rahuldama oma loomulikke vajadusi ja pesema ennast ning oma

sööginõusid.

Empire-20-st surid kambris prussakad, täid, kirbud. Kaebaja oli sunnitud sisse hingama

mürgiaure, mille tagajärjel ta haigestus;

5) tekitasid vahi alla võtmine, ümbritsevast maailmast isoleerimine O.B. ile moraalseid

kannatusi, kuna ta jäi ilma enesemääramisõigusest, vabadusest, advokaadist, kirjavahetusest,

kohtumistest lähedaste ja sugulastega, ta isegi ei teadnud, kas nad on elus ja terved. Kaebajalt

võeti ära kaitsjaga kokkusaamise õigus, mis on keelatud VangS §-iga 95 lg 1, 2.

Seoses selliste kinnipidamistingimustega ja pidevate moraalsete kannatustega tekkisid kaebajal

väljakannatamatud peavalud, mis tekitasid talle füüsilisi kannatusi. Ta sai pidevalt tablette

Kohtla-Järve arestimaja velskrilt ning arestimaja valvepolitseinikelt. Velsker registreeris kõik

pöördumised žurnaalis. Kaebaja vajas meditsiinilist abi kaheksal korral. Meditsiinilist abi osutas

velsker, mis on VangS §de 49, 52 alusel keelatud. Ainult arstil on õigus osutada kvalifitseeritud

meditsiiniabi.

5. Ida Politseiprefektuur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2008 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige väide, et kohus ei tunnistanud VangS § 93 lg 5 rikkumist. Kohus leidis, et Kohtla-

Järve arestimajas rikuti ASKE § 15 lg 1 p 4;

2) on asjakohatu O.B. i väide, et kohus ei tunnistanud VangS § 55 lg 1 ja 2 rikkumist, kuna

vastavad sätted kehtivad kinnipeetu, mitte vahistatu suhtes. Sama asjakohatud on apellandi viited

kohtu poolt VangS § 156 lg 3 ja 4 rikkumise mittetunnistamisest, kuna ka need sätted kehtivad

vahistatu osas vaid piiratud ulatuses, s.o eelvangistuse ja aresti täideviimise osas;

3) ei ole vastustaja rikkunud VangS § 93 lg 3. O.B. ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi selle

kohta, et talle personaalselt keelduti ajalehtede andmisest;

4) oli kamber kahel korral ülerahvastatud, kuid O.B. oli siiski paremas olukorras võrreldes teiste

vahistatutega ning arvestati, et tegemist oli politseiametnikuga ning tema julgeolek oli tagatud.

VangS § 12 lg 5 kohaselt ei ole eraldihoidmisprintsiibid absoluutsed ning põhjendatud vajadusel

võib teha neist erandeid;

5) on kohatu apellandi väide, et kohus ei tunnistanud VangS § 85 lg 1 rikkumist. Kohus on

selgitanud, miks O.B. i suhtes antud paragrahv ei kehti;

6) on väär apellandi väide, et kohus ei tunnistanud VangS §-ide 90 lg 4 ja 45 lg 1 rikkumist.

Halduskohus leidis, et kambrites, kus viibis O.B , ei olnud akent ja oli ainult kunstlik valgustus ja

sellega rikuti kaebaja seadusest tulenevaid õigusi, kuigi see rikkumine ei ole põhjustatud Ida

Politseiprefektuuri ametnike süülisest käitumisest. Muus osas apellandi väited VangS § 45 lg 1

rikkumise kohta ei vasta tegelikkusele. Kohtla-Järve arestimajas peseb nõusid koristaja. Kui

kaebaja otsustas nõusid mitte tagastada ja pesi neid ise, ei ole tema selline tegevus tõlgendatav

arestimaja õigusvastase käitumisega, vaid ta tegi seda vabatahtlikult. Tõepoolest puudus

kambrites kraanikauss, kuid kambris oli olemas veekraan, kust sai vett võtta, ja kauss, mida sai

kasutada igapäevase hügieeni läbiviimiseks;

7) ei vasta tegelikkusele O.B. i väide, et arestimajas olles ta korduvalt oksendas ja kannatas pidevalt

kõhulahtisust. Oksendamist ei ole kaebaja kordagi velskrile kurtnud. 08.06.2006 oli O.B il kõht

lahti. Ebatõenäoline on, et see oli seotud kambris läbiviidud desinfektsioonitöödega, sest neid töid

tehti 26.05.2006, s.o 2 nädalat enne terviseriket;

8) ei saa käesoleval juhul arvestada vahistatu sooviga teda etapeerida teise kinnipidamisasutusse.

Eelisjärjekorras kuuluvad etapeerimisele isikud, kelle suhtes on meediku poolt tehtud

ettekirjutus, O.B. i suhtes sellist ettekirjutust tehtud ei olnud. Seejärel etapeeritakse need isikud,

kes on viibinud arestimajas pikemat aega. Samuti sõltub etapeerimisele kuuluvate isikute hulk

asjaolust, palju on suuteline neid vastu võtma vangla. Kui vanglas vabu kohti ei ole, pole ka

võimalik isikuid sinna toimetada;

9) on asjakohatud apellandi väited, et vastavalt VangS §-dele 49 ja 52 on keelatud velskri poolt

meditsiinilise abi osutamine. Vastavad sätted reguleerivad tervishoiuteenuse osutamist vanglas.

Politsei arestimajades on selleks ette nähtud politseiprefektuuri koosseisulised velskrid;

10) ei kuulu halduskohtu pädevusse O.B. i kaebused tema suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusega

seonduvalt (vahi alla võtmine, kirjavahetuse ja kohtumiste keeld, sealhulgas keeld kohtuda

kaitsjaga) Antud kaebuste osas kehtib kriminaalmenetlusseadustikus reguleeritud kaebekord.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

28. aprilli 2008 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Ebaõige on apellandi väide, et vastustaja rikkus VangS § 12 lg 1 p 2 ja 4, sest O.B. oli endine

politseiametnik ning seetõttu ei oleks tohtinud kambrisse koos temaga paigutada alaealisi ja

varem kriminaalkorras karistatud isikud.

Vastavalt VangS §-le 12 lg 1 p 2 hoitakse vanglas eraldi alaealisi ja täiskasvanuid ning p 4

kohaselt isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Sama

paragrahvi lg 5 kohaselt võib lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest teha erandeid, kui

see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et kamber nr 4, kuhu oli paigutatud O.B. , oli

kahel korral ülerahvastatud (09.03.2006 oli kambris 4 isikut ja ajavahemikul 26.05.2006 kuni

12.06.2006 oli kambris 3 isikut), ülejäänud ajal viibis O.B. algul kambris nr 10 üksinda ja

seejärel kambris nr 4, mis oli kahekohaline, kas üksi või oli paigutatud sinna ka teine isik. Isikute

paigutamisel koos O.B. iga ühte kambrisse arvestati sellega, et tegemist oli politseiametnikuga

ning, et tagatud oleks tema julgeolek.

8. Samuti on ebaõige apellandi väide, et vastustaja rikkus VangS § 55 lg 1 ja 2; 93 lg 3 ja 5; 156

lg 3 ja 4 ning kohus on jätnud rikkumise alusetult tuvastamata.

Vastavalt VangS §-le 55 lg 1 tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Sama paragrahvi lg 2 alusel võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks

tund päevas.

VangS § 156 lg 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas käesoleva seaduse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 90 lg 1 alusel kohaldatakse

eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis

sätestatud erisustega. Kuna VangS § 55 on 2. peatüki säte, siis tuleb arvestada selle

kohaldamisel seda, kas eelvangistuse kandmisel on reguleeritud vahistatu võimalus tegeleda

kehakultuuriga ja viibida värskes õhus erinevalt kui kinnipeetava puhul. Õige on vastustaja

vastuväide, et VangS § 55 lg 1 ja 2 ei kehtinud O.B. i kui vahistatu suhtes, sest vahistatu õigust

viibida vabas õhus on reguleeritud VangS §-s 93 lg 5 ning arvestades eelvangistuse täideviimise

erisusi, ei ole tagatud vahistatule kehakultuuriga tegelemine.

9. VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed

ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad.

O.B. i väite kohaselt ei antud talle igapäevaselt ajalehti. Vastustaja vastuväite kohaselt toodi Ida

Politseiprefektuurist pidevalt vanad ajalehed arestimajja ning tal ei ole andmeid selle kohta, et O.B.

il ei oleks olnud võimalik soovi korral päevalehti lugeda. Selles osas on halduskohus õigesti asunud

seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, et O.B. il ei võimaldatud lugeda üleriigilisi

päevalehti.

10. Vastavalt VangS §-le 93 lg 5 võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas

viibida vabas õhus.

Halduskohus on tuvastanud vastustaja poolt VangS § 93 lg 5 rikkumise ning seetõttu on

arusaamatu apellandi poolt esitatud väide, et kohus on jätnud tuvastamata vastustaja poolt VangS

§ 93 lg 5 rikkumise.

11. Arusaamatu on ka apellandi väide, et kohus oleks pidanud tunnistama VangS § 156 lg 3 ja 4

rikkumist.

VangS § 156 lg 3 kohaselt isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Sama paragrahvi lg 4 alusel eelvangistuse ja

aresti täideviimisel on arestimaja juhil, kinnipidamistingimusi tagaval politseiametnikul ning

arestimaja koosseisulisel teenistujal käesoleva seaduse 1.–5. peatükis sätestatud vastavad vangla

direktori ning vanglaametniku õigused ja kohustused.

Kuna apellant ei ole täpsustanud, milles seisnes viidatud sätete rikkumine, siis ei saa ka

ringkonnakohus sellele väitele vastata.

12. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja ei ole rikkunud VangS § 85 lg 1 ning

apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu.

Vastavalt VangS §-le 85 lg 1 aresti ja kuni kolmekuulise vangistuse kandmine toimub otsuse

teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse politseiprefektuuri arestimajas.

Asja materjalide kohaselt ei kandnud apellant aresti või kuni kolmekuulise vangistust, vaid ta oli

vahistatu VangS § 4 mõistes ning seetõttu on alusetu tema väide, et teda ei oleks tohtinud

arestimajas kinni pidada rohkem kui kolm kuud.

13. Õige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja poolt apellandi ümberpaigutamata jätmine Tartu

Vanglasse ei ole õigusvastane ning apellatsioonkaebuses esitatud vastavasisuline väide ei anna

alust asuda teisele seisukohale. Ringkonnakohus peab vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi

õigeks ja ei korda neid.

14. Apellandi väite kohaselt on kohus jätnud ebaõigesti tunnistamata VangS § 90 lg 4, § 45 lg 1

rikkumise.

Vastavalt VangS §-le 45 lg 1 peab kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas.

VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1

sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Kuna halduskohus on vaidlustatud otsuses tunnistanud õigusvastaseks kaebajale loomuliku

valguse tagamata jätmise ajavahemikul 16.02.2006 kuni 15.06.2006, mil ta viibis Kohtla-Järve

arestimajas, siis on halduskohus tunnistanud sisuliselt õigusvastaseks vastustaja toimingu, mis

seisnes kaebaja paigutamise kambritesse nr 10 ja nr 4, kus puudus aken.

Sellega on halduskohus tuvastanud vastustaja poolt VangS §-de 90 lg 4 ja 45 lg 1 rikkumise ning

vastupidine apellandi väide ei ole õige.

Samas on õige halduskohtu seisukoht, et õigusvastane ei ole see asjaolu, et kambris ei olnud

kraanikaussi, vaid veekraan, ning WC poti asemel auk põrandas. Kuna arestimajas peseb

sööginõud koristaja, siis ei pidanud kaebaja ise oma nõusid pesema ja seetõttu on alusetu tema

väide, et ta pidi pesema sööginõusid WC asemel oleva augu kohal.

15. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult analüüsinud seda, kas vastustaja poolt

desinfektsioonitööde tegemine arestimajas 1 kord kuus, mis seisneb kambrite pritsimises

vahendiga Empire-20, võis kahjustada kaebaja tervist (väidetavalt põhjustas oksendamist,

kõhulahtisust ja peavalu). Kuna halduskohtu vastavad põhjendused on õiged, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks neid korrata.

16. Asjakohatud on apellandi väited selle kohta, et vahi alla võtmine ning ümbritsevast

maailmast

isoleerimine

tekitas

O.B.

ile

moraalseid

kannatusi,

kuna

ta

jäi

ilma

enesemääramisõigusest, vabadusest, advokaadist, kirjavahetusest, kohtumistest lähedaste ja

sugulastega, ta isegi ei teadnud, kas nad on elus ja terved. Vahi alla võtmine ei ole olnud tingitud

vastustaja õigusvastasest käitumisest ning seetõttu vastustaja ei vastuta ka apellandi väidetavate

moraalsete kannatuste eest.

Juhul, kui apellant leidis, et talt võeti ära kaitsjaga kokkusaamise õigus ja sellega rikuti VangS

§ 95 lg 1, 2, siis oleks tulnud esitada halduskohtule konkreetne kaebus, näidates kuupäeva, mil

keeduti tal võimaldamast kokku saamast oma kaitsjaga, samuti märkida kaitsja nimeliselt. Antud

juhul sellist kaebust asjas ei ole ning seetõttu on apellandi väide vastustaja poolt VangS § 95 lg 1

ja 2 rikkumise kohta paljasõnaline.

17. Apellandi väite kohaselt rikkus vastustaja VangS § 49 ja 52, sest meditsiinilist abi osutas

talle velsker.

Õige on vastustaja seisukoht, et viidatud sätted reguleerivad tervishoiuteenuse osutamist vanglas.

Arstiabi arestimajas on reguleeritud ASKE sätetega ning nende kohaselt ei ole keelatud, et

vahistatule osutab esmaabi velsker. Asja materjalidest ei nähtu, et apellandi seisund oleks olnud

selline, mis oleks vajanud kiirabi väljakutsumist (ASKE § 13 lg 3) ja seetõttu oli velsker

õigustatud osutama talle esmaabi.

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi

poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson