3-07-374/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-374 Otsuse kuupäev 10.september 2008 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Kambja Vallavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 305 ja 16.11.2006 korralduse nr 338 peale Asja läbivaatamise kuupäev 29.august 2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XXX ja tema esindaja vandeadvokaat Rene Varul, vastustaja – Kambja Vallavalitsuse esindaja Sally Pukk ja 3.-ndad isikud Ilmar Alles ja Tartu Maavalitsuse esindaja Arvo Tuisk Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eesti NSV Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 25.01.1989 otsuse nr 14 alusel eraldati Ilmar Allesele Kambja sovhoosilt talumajapidamiseks maad 11 ha ulatuses. Nimetatud otsuse õiguslikuks aluseks oli EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.03.1988 määrus nr 144.

ÕVVTK 07.07.1994 otsusega nr 91/1-68 tunnistati XXX Sulu külas asuva endise Järve nr 37 talu maa osas tagastamise õigustatud subjektiks. Endise Järve nr 37 talu maade hulka kuulus ka I.Allesele eraldatud talupidamismaa 11 ha.

Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korralduse nr 136 alusel tagastati XXX omandisse 7,91 ha suurune maa-ala Järvesaare maaüksuse taastamiseks Sulu külas ja otsustati mitte tagastada Järve nr 37 talu maadest 13,634 ha ja Järvesaare nr 37a maadest 1,431 ha maareformiseaduse § 6 lõige 2(2,3) alusel.

2 XXX esitas avalduse Järve nr 37 tagastamata maa kompenseerimiseks ja Kambja Vallavalitsuse 10.08.1999 korraldusega nr 157 määrati talle tagastamata 13,634 ha maa eest kompensatsioon.

Kambja Vallavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 305 alusel on otsustatud võimaldada Ilmar Allesel erastada ostueesõigusega maad Kambja vallas Sulu külas 11 ha ulatuses, so sama maa osas, mille osas on kaebuse esitaja tunnistatud tagastamise õigustatud subjektiks.

Kambja Vallavalitsus on 16.11.2006 korraldusega nr 338 pidanud vajalikuks täiendada 19.10.2006 korraldust nr 305, lisades selgituse varasema haldusakti preambulasse. Nimetatud korraldusest nähtub kaebuse esitaja puutumus Ilmar Allesele erastatud maaga.

Tartu Maavanema 24.11.2006 korralduse nr 1449 alusel on otsustatud ostueesõigusega erastada Kambja vallas Sulu külas asuv maa Ilmar Allesele, kui Mesimummi katastriüksuse (endise Järve nr 37 talu maad) maakasutajale, Eesti NSV taluseaduse alusel.

13.03.2007 esitas XXX Kambja Vallavolikogule taotluse lõpetada I.Allese maakasutusõigus Järve nr 37 talumaade osas, kuna I.Alles ei ole kasutanud temale eraldatud maad sihtotstarbeliselt. Kambja Vallavolikogu otsustas oma 31.05.2007 otsusega nr 115 mitte lõpetada I.Allese maakasutust. XXX esitas kohtule kaebuse, paludes Kambja Vallavolikogu 31.05.2007 otsuse nr 115 tühistada (haldusasi nr 3-07-1414). Tartu Halduskohus jättis 31.10.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2008 otsusega jäeti Tartu Halduskohtu 31.10.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 07.05.2008 leidis Riigikohus, et R.Pihli kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ja jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

XXX esitas kohtule kaebuse, milles palub tühistada Kambja Vallavalitsuse 19.10.2006 korraldus nr 305 ja 16.11.2006 korraldus nr 338 ning taotleb tunnistada AÕSRS § 18 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud erastamise korraldused on õigusvastased ja antud ebaõigel õiguslikul alusel, mistõttu kuuluvad korraldused tühistamisele.

Kaebuse esitaja väidab, et Ülemnõukogu poolt vastu võetud ENSV taluseadust ja EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrust nr 144 ei ole õige võrdsustada, sest taluseadus oli juba olemuslikult reformitav, seaduse vormis ja Eesti NSV poolt teatud iseseisvuse alusel kehtestatud õigusakt, kuid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 144 pärines ajastust, kus vastavad aktid tuginesid veel NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juhistele ning neil ei olnud veel mingit reformivat iseloomu, millest tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et AÕSRS § 18 lg 2, mis on jõustunud peale Põhiseaduse kehtestamist, on vastuolus PS §-iga 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Kaebuse esitaja tunnistati tagastamise õigustatud subjektiks, mistõttu tal tekkis varaline nõudeõigus maa tagasisaamiseks. Kaebuse esitaja peab AÕSRS § 18 lg 2 Põhiseaduse §-iga 32 vastuolus olevaks, sest nimetatud säte piirab ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja võimalusi saada tagastatava maa omanikuks ehk realiseerida oma varaline nõudeõigus maa tagastamiseks.

3 AÕSRS § 18 lg 2 säte, millega on võrdsustatud olemuslikult erinevad õigusaktid – EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 144 ja hilisem ENSV taluseadus – on ebaproportsionaalne. Kirjeldatud säte ei ole sobiv, kohane ega mõõdukas omandi piiramiseks.

Kaebuse esitaja eesmärgiks on saavutada olukord, kus kolmandal isikul Ilmar Allesel võetakse ära erastamise õigus maale, mille osas on tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud kaebaja. Kaebuse esitaja soovib saada tagasi oma isa ja vanaisa maad.

VASTUSTAJA JA KOLMANDATE ISIKUTE VASTUVÄITED

Nii vastustaja – Kambja Vallavalitsuse kui ka 3.isikute – Tartu Maavalitsuse esindaja ja Ilmar Alles paluvad jätta kaebus rahuldamata.

Esindajad on ühisel seisukohal, et AÕSRS § 18 lg 2 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-ga 32.

Vastuväidete kohaselt otsustati Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korraldusega nr 136 mitte tagastada XXX 13,634 ha Järve nr 37 talu maadest, mida kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud tema avalduse alusel Kambja Vallavalitsuse 10.08.1999 korraldusega nr 157 määratud tagastamata 13,643 ha maa eest kompensatsiooni saamist. Vastustaja on seisukohal, et eelnimetatud korralduste jõustumisega lõppes kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus ja nimetatud maa suhtes tehtud edasised toimingud ei saa enam rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Tegemist ei ole kaebuse esitaja omandi puutumatuse rikkumisega jätkuvalt riigi omandis oleva maa erastamisel kolmandale isikule.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korraldusega nr 136 otsustati mitte tagastada XXX 13,634 ha Järve nr 37 talu maadest MaaRS § 6 lg 2 p 2 ja 3 alusel. XXX esitas avalduse maa eest kompensatsiooni määramiseks tagastamata maa suhtes ning Kambja Vallavalitsuse 10.08.1999 korraldusega nr 157 määrati XXX tagastamata 13,634 ha maa eest kompensatsioon. Neid haldusakte XXX vaidlustanud ei ole, järelikult on nad jõus ja nende üle vaidlust ei ole. Tagastamata vara eest on riik kaebuse esitajale kompenseerinud seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et AÕSRS § 18 lg 2 on vastuolus Põhiseaduse §-iga 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

AÕSRS § 18 lg 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud ning Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu maareformi seaduse § 6 2.lõike punkti 2 alusel endistele (õigusjärgsetele) omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui maa eraldamisel on kinni peetud taluseaduse § 8 sätetest. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või kompenseerimisel loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks

4 antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988.aasta 22.märtsi määruse nr 144 „Individuaalse töise tegevuse kohta põllumajanduses“ ning ENSV Ministrite Nõukogu 1989.aasta 16.veebruari määruse nr 71 „Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta“ alusel talude rajamiseks antud maa.

Kohus peab vajalikuks ära märkida ka asjaolu, et AÕSRS § 18 lg 2 säte kehtib juba alates 01.12.1993 ja seni ei ole kohtud pidanud vajalikuks tunnistada käesolevas asjas nimetatud sätet põhiseadusevastaseks. Kohtu arvates ei ole Põhiseaduse § 32 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise nõuete suhtes kohaldatav, sest see säte kaitseb isikut Eesti riigi poolt pärast Põhiseaduse jõustumist toimepandud sundvõõrandamiste eest. Kohus on seisukohal, et kaebaja viide Põhiseaduse §-le 32 ei ole asjakohane, kuna see põhiõigus ei ole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist.

Ka Riigikohus on oma põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendites asunud seisukohale, et PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seadusesätte põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32.

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et AÕSRS § 18 lg 2 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-s 32 sätestatuga, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ja see kaebuse esitaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Kuna antud juhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud maaga, mille eest kaebuse esitaja sai kompensatsiooni ja mis anti Ilmar Allesele taluseaduse alusel talumajapidamise rajamiseks, siis asub kohus seisukohale, et maa erastamisel saab rakendada AÕSRS § 18 lg 2 ja lugeda Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988.aasta 22.märtsi määruse nr 144 alusel talude rajamiseks antud maa.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise korralduse jõustumisega lõppes kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus ja nimetatud maa suhtes tehtud edasised toimingud ei saa enam rikkuda kaebuse esitaja õigusi, sest tegemist ei ole kaebuse esitaja omandi puutumatuse rikkumisega jätkuvalt riigi omandis oleva maa erastamisega kolmandale isikule.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud Kambja Vallavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 305 ja 16.11.2006 korralduse nr 338 tühistamiseks alused puuduvad, mõlemad haldusaktid on antud õiguslikel alustel ja õiguspärased, mistõttu kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda.

Maare Aloe kohtunik

5