3-08-513/49 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

5. september 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-513 Haldusasi U.D kaebus Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 2007. a korralduse nr 2289-k tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebuse esitaja – U.D, esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov; Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kaarel Berg; Kolmas isik – Eesti Vabariik, esindaja Tanel Ruusmaa; Kolmas isik – T.P Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 22. augustil 2008. a Tallinnas Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 2007. a korraldus nr 2289-k. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 6. oktoobril 2008. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 31. märtsi 1997. a otsusega nr 8691 loeti Tallinnas, Vabaduse pst 45, endisel kinnistul nr 1165N asunud krunt suurusega 2489 m2 omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati M.N ½ ja T.P kumbki ½ mõttelises osas. M.N suri 31.mail 1995. a ning tema testamendijärgseks pärijaks on lapselaps U.D. Krundil asuva hoone omanikeks on ehitisregistri andmetel U.D ja T.P kumbki ½ mõttelises osas.

2. U.D esitas 8. märtsil 2006. a Tallinna Maa-ametile Vabaduse pst 45 hoone kohta testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on M.N vara pärijaks U.D. Kuna testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus ei sisaldanud märget maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse pärimise kohta, saatis Tallinna Maa-amet 9. märtsil 2006. a U.D-le e-kirja, milles palus tal esitada Vabaduse pst maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistus. Sellekohase pärimisõiguse tunnistuse esitas U.D Tallinna Maa-ametile 19. juunil 2007. a.

3. Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 2007. a korraldusega nr 2289-k otsustati lõpetada Vabaduse pst 45 maa tagastamise menetlus U.D-d puudutavas osas ja mitte alustada kompenseerimismenetlust, kuna linnavalitsusele ei ole maareformiseaduse (MRS) § 192 lõigetes 1 ja 3 ning maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS) §-s 26 sätestatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta.

4. U.D esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 2007. a korralduse nr 2289-k. Kaebuse kohaselt oli U.D linnavalitsusele pärimisõiguse esitamise tähtaegade osas eksimuses. Linnavalitsus rikkus oma kohustusi tähtaegade selgitamisel ja käitus kaebajat eksitavalt. MRSMS §

26 kohaselt oli U.D-l aega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kuni 27. augustini 2006. a. U.D esitas Maa-ametile esmase pärimistunnistuse õigeaegselt, so 8. märtsil 2006. a. Tallinna Maa-amet palus esitada uue pärimistunnistuse, kuna esmases ei olnud selgelt sõnastatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimine. Oma kirjas ei selgitanud Tallinna Maa-amet U.D-le nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja saabumist, sellest tulenevaid tagajärgesid ega seda, et see tähtaeg võinuks kuuluda kohaldamisele vaatamata sellele, et esimene tunnistus oli Maa-ametile õigeaegselt esitatud.

Seega on ilmne, et U.D pidi olema tähtaegade osas eksimuses. Tegelikult ei tulene pärimistunnistuses päritud vara loetelu äramärkimise kohustus seadusest. Pärimistunnistuste selline vormistamine on tänaseks väljakujunenud notarite praktika. Pärimisseaduses sätestatud üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt lähevad aga juhul, kui isik on pärandi vastu võtnud, temale üle kõik varalised õigused ja kohustused. Ka nõudeõigus kuulub varaliste õiguste hulka. Juba esialgselt esitatud pärimistunnistusest nähtub, et M.N vara pärijaks on U.D.

Sellest tulenevalt on U.D M.N üldõigusjärglane ja pärimistunnistus tõendab U.D õigust ka nõudeõigusele. Seega on MRS-st ja MRSMS-st tulenev nõue sisuliselt täidetud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse esitamisega 8. märtsil 2006. a. Vabaduse pst 45 tunnistati omandireformi objektiks 1997. aastal. Küsitav on, miks ei menetlenud linn M.N avaldust enne 2005-2006. aasta saabumist rohkem kui 8 aasta jooksul. U.D leiab, et sellega on Tallinna Maa-amet rikkunud hea halduse põhimõtet ja seetõttu soodustanud ise tähtajast mittekinnipidamist.

Ka pärast MRSMS-s sätestatud tähtaega ei olnud Tallinna Maa-amet ise tagastamisega seotud toiminguid lõpetanud, vaid jätkas asja menetlemist. Teades, et õigustatud subjekt on surnud, väljastas Tallinna Maa-amet 14. juunil 2007. a taotletud teatise notarile tunnistuse väljaandmiseks. Lisaks paluti U.D-l esitada täiendav avaldus Vabaduse pst 45 maa tagastamiseks, mille U.D esitas 19. juunil 2007. a. Seeläbi anti kaebuse esitajale veel 2007. aastal selgelt lootust, et talle tagastatakse maa, selgitamata seadusest tulenevaid tähtaegu ja nende mittetäitmise tagajärgi.

Keskkonnaministeerium, mille haldusalasse Maa-amet kuulub, on oma 2007. a juunikuus õiguskantslerile saadetud kirjas asunud seisukohale, et MRS-s sätestatud tähtaja ennistamine on võimalik kohtu kaudu. Tähtaja ennistamise võimalikkust käesoleva kaebusega sarnastel tehioludel on tunnistanud ka kohtupraktika. Kohtupraktika kohaselt on MRS-s sätestatud pärimistunnistuse esitamise tähtaeg distsiplineeriva ja motiveeriva toimega. Käesoleval juhul võib vastustaja ise olla välistanud kaebaja jaoks võimaluse tähtaega ennistada, kuna tähtaja, 27. august 2006. a, olemasolust ja seega selle ennistamise vajadusest ja võimalikkusest sai kaebaja teada alles korralduse nr 2289-k teatavakstegemisega 27. detsembril 2008. a.

Kohalik omavalitsus viivitas seega menetluse lõpetamisega ise enam kui aasta. Riigikohus on oma 25. oktoobri 2004. aasta otsuse nr 3-3-1-47-04 punktis 18 öelnud, et kohalik omavalitsus peab pärast seadusega sätestatud tähtaja lõppemist menetluse lõpetama mõistliku aja jooksul. Kohtupraktikas on viidatud ka haldusmenetlusele omase selgitamiskohustuse eiramisele, kui ta ei ole õigustatud subjektile selgitanud MRSMS §-s 26 sätestatud tähtaega. Vastava informatiivse kirja koostamine ei ole haldusorganite liigselt koormav. Vastustajal puudus vajadus ja eesmärgipärasus kasutada nimetatud sätet karistava iseloomuga lõpetades maa tagastamise menetluse olukorras, kus ei ole välja toodud ühtegi isikut, kelle huvide kaitseks on taolise korralduse andmine vajalik.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et kaevatav haldusakt on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-ga 2 ja §-ga 54, kuna haldusakti andmisel ei ole arvestatud kõigi oluliste asjaoludega. Samuti on õigusvastane kohaliku omavalitsuse tegevusetus. HMS § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Juhul kui kohus leiab, et menetlustähtaja ennistamine võimalik ei ole, kuivõrd esialgsest tähtpäevast on möödunud enam kui aasta, on kaebaja seisukohal, et HMS § 34 lg 3 võib olla põhiseadusega vastuolus osas, mis sätestab ennistamistaotluse esitamise tähtaja kulgemise alguseks esialgse menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäeva.

5. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu. Kaebuse esitaja vanaema M.N, kes suri 31. mail 1995. a, tunnistati Tallinnas, Vabaduse pst 45, endisel kinnistul nr 1165N asunud krundi suhtes õigustatud subjektiks 31. märtsil 1997. a, sama otsusega tunnistati Vabaduse pst 45 maa ka omandireformi objektiks. Omandireformiamet edastas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. märtsi 1997. a otsuse nr 8691 M.N-ile 11. aprillil 1997. a. Kirja ei tagastatud ja kirja saatjat ei informeeritud õigustatud subjekti surmast. Tallinna Maa-amet sai U.D-st kui võimalikust M.N-i pärijast teada 10. veebruaril 2006. a pärimisregistrist, mitte pärijalt endalt. Testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse esitas U.D linnavalitsusele 8. märtsil 2006. a. Tallinna Maa-amet ei ole käitunud valesti, kui teades õigustatud subjekti surmast, vastas 14. juunil 2007. a notar Piret Pressi järelpärimisele, mis puudutas endise kinnistu nr 1165N maa tagastamise nõudeõiguse võimalikku loovutamist ja eelnimetatud maaüksuse kohta vastu võetud tagastamise või kompenseerimise korraldusi. Tallinna Maa-ametil puudus alus esitatud küsimustele mittevastamiseks. HMS § 36 lg 1 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil menetluseks vajalikke asjaolusid, sellist soovi selgituste saamiseks ei ole esitatud. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS) ja MRS ei kohusta kohustatud subjekti õigustatud subjekti hoiatama. Vastustaja siiski nõustub, et 9. märtsil 2006. a kaebajale saadetud ekirjas oleks olnud korrektne ka täitmise tähtaja ja selle mittejärgimise tagajärgede märkimine. Siiski ei muuda nimetatud puudus vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Vastustajal ei lasu seadusest tulenevat kohustust tuvastada mingi tähtaja jooksul võimalikud pärijad ja seoses nende isikute passiivsusega omandireformi läbiviimisel, neid hoiatada erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest. Vastustajal oli alust uskuda, et U.D oli teadlik esialgse pärimisõiguse tunnistuse täiendamise vajadusest, sest sama probleem pärimisõiguse tunnistusega oli ka tema emal D.D-l, kes päris M.N-i järgi Tallinnas Sügise tn 9, endise kinnistu nr 431 maa ja ehitised. Analoogiale Sügise tn 9 tagastamisega juhitakse tähelepanu ka Tallinna Maa-ameti poolt U.D-le saadetud e-kirjas. Vastavalt seadusele oleks U.D-l tulnud esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta

27. augustiks 2006. a. Nimetatud tähtaja pikendamise õigust ei ole haldusorganile antud. Menetlusosalise õiguste realiseerimiseks, mis seisneb maa tagastamist soovides kohalikule omavalitsusele maa nõudeõiguse pärimise kohta pärimistunnistuse esitamises, on kehtestatud nn seaduslik tähtaeg, mida haldusorgan muuta ei saa. HMS § 34 annab võimaluse teatud juhtudel, mõjuvate põhjuste olemasolul, menetlustähtaja ennistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et eelnimetatud sätet ei ole antud juhul võimalik kohaldada. Vastavalt HMS § 112 lg 2 kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMS-i juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on maareformi menetlus, mida reguleerivad ORAS ja MRS ja mis ei näe ette HMS kohaldamist maareformi menetluses. Seega ei kohaldata maareformi menetlusele HMS sätteid. Nii MRS §-s 192 kui ka MRSMS §-s 26 on üheselt märgitud tähtaeg, millise jooksul tuleb esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta ja kui selleks ajaks ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelnimetatud sätetes ei ole märget tähtaja ennistamise võimaluste kohta. Teatud juhtudel annab seadusandja võimaluse tähtaja pikendamiseksennistamiseks mõjuvatel põhjustel. Siinkohal viitab vastustaja ORAS § 13 lg-le 7. Tähtaja ennistamise võimalus on sätestatud ka Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 p-s 4. Näitena eriseaduses toodud tähtaja ennistamise võimalusest võib tuua veel kalapüügiseaduse § 134 lg-st 2. Kui kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele HMS § 34, siis sama paragrahvi lg 3 seab piirangu, et menetlustähtaega ei saa ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega isegi juhul, kui seaduseandja võimaldaks pärimise tähtaega kohalikul omavalitsusel ennistada, siis antud kaebuse aluseks olev tähtaeg saabus

27. augustil 2006. a, seega oleks mõjuvate põhjuste olemasolul olnud võimalik taotleda tähtaja pikendamist kuni 28. augustini 2007. a. Vastustajale ei ole teada mõjuvad põhjused, mis oleksid andnud alust tähtaja ennistamiseks. Põhjendamatu on kaebaja väide, et maa mittetagastamise ja -kompenseerimisega teda karistatakse. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-51-01, mille kohaselt oleks pärast seaduses sätestatud tähtaja (27. august 2006. a) möödumist esitatud dokumentide alusel vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine haldusorgani poolt kujutanud endast olulist menetlusnormi rikkumist. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et MRSMS § 26 ei näe ette kaalutlusõiguse teostamise võimalust või kohustust kohaliku omavalitsuse poolt. Vastustaja leiab, et viide kohaliku omavalitsuse tegevusetusele ja HMS § 5 lg-le 2 on kohatu, sest haldusakt on vastu võetud ja esitatud kaebuses haldusorgani tegevusetust vaidlustatud ei ole. Tallinna Linnavalitsus väidab, et maa mõttelise osa U.D-le tagastamata jätmise korral jäetakse maa riigi omandisse ning U.D kasuks seatakse hoonestusõigus.

6. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Eesti Vabariik palub jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik T.P pole kaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 2007. a korraldus nr 2289-k on õigusvastane. See U.D õigusi rikkuv haldusakt tuleb HKMS § 7 lg 1 ja § 26 lg 1 p 1 alusel tühistada. Kaebus kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

8. M.N esitas avalduse Vabaduse pst 45 maa tagastamiseks 1991. aastal, s.o umbes 17 aastat tagasi. Kuus aastat pärast vara tagastamise avalduse esitamist tehti esimene samm vara tagastamise menetluses – 31. märtsil 1997. a tunnistati Vabaduse pst 45 maa omandireformi objektiks ja M.N selle ½ mõttelise osa suhtes õigustatud subjektiks. M.N ise oli selleks ajaks surnud. Vabaduse pst 45 maa ja hoone ½ mõttelise osa oli testamendi alusel pärinud U.D. Järgmise sammu Vabaduse pst 45 vara tagastamise menetluses pärast õigustatud subjektiks tunnistamist tegi vastustaja ligi 9 aastat hiljem, küsides 8. veebruaril 2006. a pärimisregistrist teavet M.N pärijate kohta. U.D esitas 8.märtsil 2006. a vastustajale M.N testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on M.N-i vara pärijaks U.D. 2006. aasta märtsis uuris Tallinna Maa-amet U.D kaudu välja T.P kontaktandmed, palus U.D-l esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus, millest nähtuks Vabaduse pst 45 ½ maa tagastamise nõudeõiguse pärimine ning tegi T.P-le ettepaneku tellida hiljemalt 2006. aasta maikuuks katastriüksuse mõõdistamine. T.P-d hoiatati 13. märtsi 2006. a vastavasisulises ametlikus kirjas, et nõudmise mittetäitmise korral lõpetatakse maa tagastamise menetlus. U.D-le saadetud elektronkirjas tähtaega ei märgitud ning täiendava pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise tagajärgi ei selgitatud. Järgmise sammuna võttis Tallinna Maa-amet 2007. aasta suvel T.P ja U.D-ga uuesti ühendust, paludes neil esitada uus avaldus maa tagastamiseks. T.P esitas avalduse 20. juulil 2007. a ning U.D 19. juunil 2007. a U.D esitas samal päeval ühtlasi täiendava pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on tema M.N-i pärija Vabaduse pst 45 maa ½ mõttelise osa tagastamise nõudeõiguse osas. Seejärel möödus veel pool aastat ning Tallinna Linnavalitsus andis haldusakti, millega lõpetati maa tagastamise menetlus U.D-le, kuna ta ei olnud esitanud MRSMS § 26 sätestatud tähtajaks, s.o 27. augustiks 2006. a esitanud vastustajale nõuetekohast pärimisõiguse tunnistust.

9. Kohus leiab, et M.N-i avaldust maa tagastamiseks on menetletud ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Tallinna Linnavalitsus on vara tagastamise avalduse menetlemise käigus teinud olulisi kaebuse esitaja õigusi rikkuvaid menetlusvigu, mis tõid kaasa menetlust lõpetava haldusakti õigusvastasuse.

10. ORAS § 12 lg 5 ja MRS § 15 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul kooskõlas õigusaktide nõuetega. Menetluse läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane seadusliku ja õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral.

11. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Kord) p 49, mis sätestab: „Õigusvastaselt võõrandatud maa (edaspidi - maa) õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne vallavõi linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kui vallavõi linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja.“ Selle sätte eesmärgiks on tagada menetluse viivituseta läbiviimine ning tagada, et õigustatud subjekti suhtes ei tehtaks negatiivset otsuseid ainuüksi seetõttu, et ta ei teadnud menetluses vajalike toimingute sooritamise tähtaegu.

12. Korra punktis 49, nagu teisteski Korra sätetes, peetakse õigustatud subjekti all silmas ka tema õigusjärglast. Siinkohal viitab kohus MRS §-le 5, mille kohaselt on õigustatud subjekt (s.o „isik, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist”) nii isik, kelle vastav komisjon on selleks tunnistanud, kui ka sellise isiku pärija. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2006. a otsuses nr 3- 2-1-121-05 on selgitatud, et pärimistunnistuse väljastab notar PärS § 1401 lg 1 järgi pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi 2. lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on seadus või testamendis väljendatud pärandaja viimne tahe. Pärandaja õigused ja kohustused lähevad seega pärijale üle pärandi vastuvõtmisega, mitte pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisega. Seega tekib pärijal subjektiivne õigus nõuda maa tagastamist alates pärimise hetkest.

13. Tulenevalt haldusmenetluse üldistest põhimõtetest ei ole vara tagastamise korraldamise eest vastutaval haldusorganil võimalik jääda menetlusosalise surma korral täielikult passiivseks ja oodata, kas seaduses ettenähtud 10 aasta jooksul võetakse pärandvara vastu. Kohus leiab, et juhul kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud, milline teave on üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. See võimaldab efektiivselt tagada pärijate õigusi ning viia haldusmenetlus lõpule võimalikult kiiresti. Asjaolu, et M.N-i pärijad ei olnud endast linnavalitsusele ise märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustust teha järelepärimisi, mis võimaldaks teha vara tagastamise menetluses edasisi samme. Seega toimis linnavalitsus iseenesest õigesti, hakates 2005. aasta lõpust alates U.D kaudu selgitama M.N-i eeldatavatele pärijatele vara tagastamise korda. Nähtuvalt Harju Maakohtu pärimisregistri juhataja L.V 10. veebruari 2006. a kirjast on pärimisregistri andmetel M.N-i kohta avatud 7. detsembril 1995. a Tallinna notar Piret Pressi büroos pärimisasja toimik nr 1248-96; avaldajad on U.D ja D.D. Seega oleks vastustaja saanud ka juba 1997. aastal andmeid isikute kohta, kes eeldatavasti pidasid ennast M.N-i pärijateks. Vastavalt Korra punktile 49 tulnuks eeldatavaid pärijaid informeerida sellest, et

M.N-i maa tagastamise avalduse lahendamine viibib seoses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamisega ning tol ajal kehtinud MRS § 192 lõikes 3 sätestatu kohaselt tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Pole alust arvata, et U.D oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata pärimisõiguse tunnistuse. Vastupidise tõenäosust kinnitab asjaolu, et pärast konkreetse tähtaja määramist ja U.D kaudu õigustatud subjekti hoiatamist mittetäitmise tagajärgede eest esitati õigeaegselt nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistus Sügise tn 9 maa osas.

14. Menetluse korrakohasele läbiviimisele peab kaasa aitama ka vara tagastamist taotlev isik, tema surma korral pärija. U.D esitas 8.märtsil 2006. a vastustajale M.N-i testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on M.N-i vara pärijaks U.D. See on käsitatav isiku tahteavaldusena astuda Vabaduse pst 45 maa tagastamise menetlusse menetlusosalisena ehk õigustatud subjekti pärijana. Tähele tuleb panna, et isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus juba 1995. aastal, mitte pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. Seega oli selleks hetkeks U.D M.N-i pärija maa tagastamise nõudeõiguse osas ning materiaalõiguslikult oli tal olemas vastustaja vastu subjektiivne õigus maa tagastamiseks, ehkki pärimisõiguse tunnistust, milles oleks pärandvara hulgas tagastamise nõudeõigus eraldi ära märgitud, esitatud ei olnud. ORAS § 12 lg 7 sätestab: „Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse./---/” Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima hiljemalt järgmisteks kuupäevadeks: 1) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni poolt enne 1. jaanuari 1995. a vastuvõetud otsuste alusel 1. jaanuariks 2003. a; 2) 1. jaanuarist 1995. a kuni 31. detsembrini 1998. a vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1. juuliks 2003. a; 3) 1. jaanuarist 1999. a kuni 30. juunini 2002. a vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1. novembriks 2003. a; 4) pärast 1. juulit 2002. a vastuvõetud komisjoni otsuste alusel ühe aasta jooksul, arvates komisjoni otsuse vastuvõtmisest. Punkti 56 lõige

5 sätestab: “Kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leiab, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendab ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse.” Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest.

15. Seega olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused:

- õigustatud subjekti eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha;

- õigustatud subjekti eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud;

- toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist;

- toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuvate põhjusteta.

16. Kui linnavalitsusel puuduvad igasugused indikatsioonid, kes võiks olla õigustatud subjekti eeldatav pärija ja möödunud on MRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 sätestatud tähtaeg, saab tagastamismenetluse tervikuna lõpetada.

17. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha vallavõi linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2001. a otsuse nr 3-3-1-40-01 seisukohti mutatis mutandis).

18. Lisaks tuleb arvestada, et tagastamismenetlus tuleb ka õigustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25. oktoobri 2004. a otsuse nr 3-3-1-47-04 seisukohti mutatis mutandis). Kui seda ei tehta, tuleb õigustatud subjektile või tema eeldatavale pärijale määrata toimingu sooritamiseks uus tähtaeg vaatamata asjaolule, et Korrast või MRS-ist tulenev tähtaeg on selleks ajaks möödunud.

19.

26. oktoobril 2005. a vastu võetud ja 27. novembril 2005. a jõustunud MRSMS § 26 sätestab: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.” Õigustatud subjekti pärijale tuleneb pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 342.

Kohus leiab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 ettenähtud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade ja tähtpäevade määramise kui haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade ja -päevade korral. See tuleneb otseselt nii Korra sätte sõnastusest kui on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2001. a otsuses nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. MRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 sätestatud kohustused ja tähtajad ei ole käsitatavad isoleeritult õigusaktide teistest sätetest, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt ning koosmõjus teiste maareformi alaste seaduste ja nende alusel antud määrustega.

Käesoleval juhul on linnavalitsus eiranud Korra p 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingute sooritamise kohustusest ja nende tähtaegadest. Seejuures on oluline, et pärimisõiguse tunnistuse võimalik puudulikkus ei ole võrdsustatav menetlust alustava avalduse puudulikkusega. Ka juhul kui Korras puuduksid asjakohased sätted, peaks tulenevalt hea halduse põhimõttest ja menetlusõiguse aluspõhimõtetest menetleja andma puuduliku taotluse või tõendi korral isikule tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja teatama nõude mittetäitmise tagajärjed.

Kui linnavalitsus ei pidanud U.D poolt esitatud pärimisõiguse tunnistust nõuetekohaseks, pidi ta tegema U.D-le kirjalikult teatavaks tähtaja, mille jooksul tuleb esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus ning hoiatama, et mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus. Seejuures oli linnavalitsuse kaalutlusõigus tähtaja määramisel piiratud MRSMS §-st 26 tuleneva tähtajaga. Tallinna Maa-ameti 9. märtsi 2006. a e-kiri U.D-le ei vastanud eespooltoodud nõuetele. Kohtule pole esitatud adekvaatseid seletusi, miks antud juhul, erinevalt T.P-le toimingute sooritamiseks tähtaja määramisest ja U.D kaudu D.D-le Sügise tn 9 vara osas tähtaja määramistest, ei märgitud vajaliku toimingu sooritamise tähtaega ja hoiatust mittetäitmise tagajärgede kohta.

Sellest järeldub, et linnavalitsus sisuliselt juba tunnistas U.D M.N-i vara pärijana ka Vabaduse pst 45 maa tagastamise nõudeõiguse osas 1996. aastal väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel (mis käis küll ainult ehitiste kohta) – seda kinnitab ka asjaolu, et linnavalitsus jätkas tagastamismenetlust: T.P-lt nõuti katastriüksuse moodustamist ning hiljem 2007. aastal T.P-lt ja U.D-lt täiendava vara tagastamise avalduse esitamist. Seega ei pidanud linnavalitsus tegelikkuses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamist vara tagastamise menetluse läbiviimist takistavaks asjaoluks.

Jääb arusaamatuks, miks linnavalitsus ei teatanud U.D-le enne 27. augustit 2006. a Korra punktis 49 nimetatud tähtaega. Antud juhul ei takistanud täiendava pärimisõiguse tunnistuse esitamine alles 2007. aasta juunikuus Vabaduse pst 45 maa tagastamise menetlust, kuna linnavalitsuse enda käitumisest nähtuvalt ei olnud maa tagastamismenetluse lõpuleviimine nii või teisiti võimalik enne T.P ja U.D poolt täiendava avalduse esitamist Vabaduse pst 45 maa tagastamise kohta, mida nõuti isikutelt ja mis esitati alles 2007. aasta juulikuus.

20. Maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (Riigikogu 10. koosseisu SE 681) põhjendati MRS § 192 lg 3 vajadust alljärgnevalt: “Eelnõu §-s 8 on sõnastatud ettepanek määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.“ Nendest põhjendustest järeldub, et seadusandja sooviks MRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 kehtestamisel oli välistada olukord, kus maareformi jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks, on passiivsed ja ei näita üles huvi vara tagastamise menetluse lõpuleviimise suhtes. Selline sanktsiooni iseloomuga seadusesäte peaks motiveerima pärijaid asuda realiseerima oma õigusi ja kohustusi vara tagastamise menetluses. Sellele, et tegemist ei ole MRS § 5 lg 1 p 4 sätestatud subjektiivse õiguse (automaatsele ja tagasipöördumatule) lõppemisele orienteeritud sättega, viitab ka asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus (HMS analoog on taotluse läbi vaatamata jätmine), mitte ei jäeta vara tagastamise avaldust rahuldamata (HMS- is haldusakt, millega keeldutakse taotluse rahuldamisest põhjusel, et isikul puudub taotletav õigus).

21. Kohtuistungil olid menetlusosalised ühel meelel, et MRSMS § 26 põhieesmärk on kiirendada maareformi läbiviimist. Sama üksmeelselt leidsid menetlusosalised, et käesoleval juhul U.D vara tagastamise avalduse menetluse lõpetamine mitte ei kiirenda riigimaa reformimist, vaid oluliselt komplitseerib ja aeglustab maareformi lõpuleviimist Vabaduse pst 45 maa osas. Eesti Vabariik kinnitas, et U.D-le maa tagastamata jätmine, selle riigi omandisse jätmine ja seejärel hoonestusõiguse seadmine U.D kui ehitise kaasomaniku kasuks, pole riigi huvides. Täiesti selge on ka see, et selline võimalik lahenduskäik, mis toob kaasa T.P-le täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega (millekohane regulatsioon on Maa-ameti esindaja kinnitusel alles väljatöötamisel ning rakendumise aeg teadmata), ei ole T.P huvides.

22. Tuleb nõustuda, et olukorras, kus õigustatud subjekti pärija on väljendanud huvi vara tagastamise menetlusse astumise kohta, on aga oma pärimisõigust tõendanud formaalselt puudulikult ning puudus on jäänud kõrvaldamata haldusorgani minetuste tõttu, kusjuures haldusorgani õiguspärase käitumise korral oleks puudused tõenäoliselt kõrvaldatud enne seaduses ettenähtud tähtaja möödumist ning kus tagastamismenetluse lõpetamine mitte ei lihtsusta ega kiirenda maareformi läbiviimist, vaid raskendab ja aeglustab seda, kusjuures tagastamismenetluse lõpetamine pole ühegi isiku huvides, ei realiseeru MRSMS § 26 mõte ja eesmärk.

23. Eespooltoodust tuleneb, et Tallinna Linnavalitsus on tõlgendanud ja kohaldanud MRSMS § 26 põhjendamatult formaalselt, jättes arvestamata seaduse eesmärgi ja mõtte ning sätete omavahelise sõltuvuse ja seose. MRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 ei tohi kohaldada eesmärgipäratult, isoleeritult muudest õigusaktide nõuetest ja õiguse üldpõhimõtetest. Kuna U.D tegelikult on M.N-i pärija Vabaduse pst 45 maa tagastamise nõudeõiguse osas (alates pärandi vastuvõtmisest 1995. aastal) ning ta oli vastustajale tähtaegselt esitanud pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt oli ta pärinud Vabaduse pst 45 ehitiste ½ mõttelist osa; linnavalitsus oma käitumisega sisuliselt ei seadnud kahtluse alla, et U.D on M.N-i pärija ja pidas nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamist formaalsuseks, mis antud juhul ei takistanud vara tagastamise menetluse edasiste toimingute sooritamist; linnavalitsus on teinud olulisi menetlusvigu, mis välistavad vara tagastamise menetluse lõpetamise ning U.D oli enne kaevatava korralduse vastuvõtmist, ehkki mitte MRSMS § 26 sätestatud tähtajaks, esitanud linnavalitsus nõudmistele vastava täiendava pärimisõiguse tunnistuse; linnavalitsus andis korralduse tagastamismenetluse lõpetamise kohta alles poolteist aastat pärast MRSMS § 26 sätestatud tähtaja möödumist ehk ebamõistliku aja jooksul, oli U.D-le maa tagastamise menetluse lõpetamine ilmselgelt mitteeesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane. MRSMS § 26 olnuks kohaldatav ainult juhul, kui linnavalitsus oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul (mis on kindlasti lühem kui 15 aastat) ning nõuetekohaselt teinud toiminguid õigustatud subjekti pärija teavitamisel tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning isik oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Pole mingisugust alust eeldada, et U.D oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata pärimisõiguse tunnistuse. Vastupidise tõenäosust kinnitab asjaolu, et pärast konkreetse tähtaja määramist ja U.D hoiatamist mittetäitmise tagajärgede eest esitati õigeaegselt nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistus Sügise tn 9 maa osas.

24. U.D-l puudub antud vaidluse asjaolude eripära tõttu vajadus taotleda nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist või pikendamist. Menetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt loetakse taotluse, tõendi või muu dokumendi puudulikkuse korral see esitatuks tähtaegselt, kui hiljem puudused kõrvaldatakse. U.D esitas puuduliku pärimisõiguse tunnistuse vastustajale õigeaegselt, so 8.märtsil 2006. a. Kuna tagastamismenetlust ei lõpetatud enne 19. juunit 2007. a, mil puudused kõrvaldati, ei ole kujunenud situatsioonis vastustaja minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel enam võimalik tõstatada küsimust MRSMS § 26 kohaldamisest. Tallinna Linnavalitsusel tuleb jätkata U.D-le vara tagastamise menetlust.

25. Menetluskulude nõudeid ei esitatud.

Villem Lapimaa