3-08-846/59 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-846 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus D.C väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet (edaspidi KMA), esindaja Talvi Järvi Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa pikendamist- D.C (sünd. 04.06.1979. a Eestis), tema esindaja riigi õigusabi korras advokaat Alar Neiland Kohtuistungi toimumise aeg

26. augustil 2008. a, Tallinnas videokonverentsi vahendusel Resolutsioon Pikendada D.C väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 26. oktoobrini 2008. a (k.a.) Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt 5. septembril 2008. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.C on Vene Föderatsiooni kodanik, kes saabus oma sõnade kohaselt Eestisse 1999. a aprillis viisa xxxxxxxxxx alusel Venemaalt rongiga läbi Narva piiripunkti. Isik ei lahkunud Eestist viisaga lubatud viibimisaja lõppedes, kuna isiku sõnade kohaselt soovis ta taotleda Eestis tähtajalist elamisja tööluba.

2. KMA tegi 18.04.2005 D.C-le ettekirjutuse nr 1008333824 Eestist lahkumiseks hiljemalt 24.04.2005 ning kohaldas lahkumisettekirjutuse täitmiseks järelevalvemeetmeid. Isik ei järginud järelevalvemeetmeid ning ei lahkunud Eesti Vabariigist.

3. D.C esitas 25.04.2005 sooviavalduse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks, kuid see jäeti KMA poolt 25.05.2005 rahuldamata.

4. 29.04.2008 peeti Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiv D.C KMA Tallinna migratsioonibüroo inspektorite poolt kinni. Kuna isikul puudusid reisidokumendid ei olnud väljasaatmist võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia ning seetõttu esitas KMA 30.04.2008 taotluse D.C paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse (edaspidi VSK) kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist.

5. Tallinna Halduskohus andis 30.04.2008 loa D.C paigutamiseks VSK-sse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 30.06.2008. 27.06.2008 kohtumäärusega pikendas kohus D.C VSK-s viibimise tähtaega kuni 30.08.2008.

6. 22.08.2008 saabus kohtule KMA taotlus D.C VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks.

KODAKONDSUS- JA MIGRATSIOONIAMETI TAOTLUS

7. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 14 lõikele 1 saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Kuna D.C-l ei olnud kinnipidamisel kehtivat reisidokumenti, puudus võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks

48 tunni jooksul. VSK-s viibimise ajal pakuti D.C-le täitmiseks ning tagasipöördumistunnistuse vormistamiseks Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poolt nõutavaid taotlusankeete, kuid väljasaadetav keeldus KMA-ga koostööd tegemast, seletades seaduserikkumist sooviga jääda elama Eestisse.

8. Kuna reisidokumentide vormistamine viibis D.C kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu, edastas KMA 28.05.2008 Välisministeeriumile vormikohase tagasivõtutaotluse Vene Föderaalsele Migratsiooniteenistusele edasiandmiseks. D.C väljasaatmine on võimalik Euroopa Ühingu (edaspidi EÜ) ja Vene Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu raames, kuna D.C näol on tegemist EÜ liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva Vene Föderatsiooni kodanikuga. Isiku väljasaatmine tagasivõtulepingu raames ei eelda kaasaaitamist ning selliste isikute tagasipöördumistunnistusega dokumenteerimist ei saa takistada väljasaadetava kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine. KMA ei ole veel D.C suhtes tehtud tagasivõtutaotlusele vastust saanud, mistõttu taotleb KMA D.C väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist 2 kuu võrra.

D.CI SEISUKOHT TAOTLUSE SUHTES

9. D.C esindaja palub kohtul jätta KMA taotlus rahuldamata. Riigikohus on 2006. a otsuses rõhutanud, et VSS § 25 lõikest 1 ei järeldu, et isiku kinnipidamine VSK-s oleks möödapääsmatu. Kohtul on õigus ja vajadus seda otsust kaaluda. Isik lahkus Eestist veel alaealisena Venemaale, kuna ema leidis Venemaal uue elukaaslase. D.C-l ei olnud kunagi soovi Eestist lahkumiseks. 2005. aastal tegi KMA ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. 2008. aastal püüti D.C kinni. Nii ettekirjutus kui ka kinnipidamine ei olnud tehtud mõistliku aja jooksul. KMA motiiv, et isik ei täida ettekirjutust, ei ole sisukas ega arvestatav kaalutlusõiguse kasutamisel D.C suhtes. D.C ei ole õiguskorda rikkunud ega kujuta endast Eesti Vabariigile ohtu. Kui Vene Föderatsioon ei täida Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud lepingut ega suuda õigeaegselt toiminguid korraldada, ei tohiks selle tõttu kannatada D.C. Isik on korduvalt teatanud, et tal on kindel elukoht sugulaste juures. Samas on ta ka öelnud, et kui osutub võimalikuks tema väljasaatmine tagasivõtulepingu alusel, siis on ta sellega nõus. Seetõttu ei peaks isikut VSK-s kinni pidama. VSS sätestab, et isik peab menetlusele kaasa aitama. On arusaadav, et ta avaldab enda kohta andmed ja kontaktid, kuid kui ta ütleb, et Eesti on tema kodu ja ta on elanud siin pikka aega, siis teeb ta valiku Põhiseaduse alusel, pidades Eestit oma koduks. Keegi ei saa teda sundida oma valikust või õigusest loobuma. Sellisel juhul peaks isik käituma vastuolus Põhiseaduse §-ga 41.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et KMA taotlus D.C väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lõike 1, § 14 lõike 3, § 18 lõike 1, § 23 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VSS § 2 lõike 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 14 lõike 3 kohaselt võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase Eestist välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on D.C Vene Föderatsiooni kodanik. D.C 25.04.2005 sooviavaldus erandina elamisloa taotlemiseks jäeti KMA 25.05.2005 otsusega rahuldamata, mida D.C ei vaidlustanud. KMA tegi isikule 18.04.2005 ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 24.04.2005 ning kohustas teda ettekirjutuse täitmise tagamiseks elama kindlaksmääratud kohas aadressil xxxxxx, xxxxx ning ilmuma KMA büroosse registreerimisele alates 21. aprillist 2005 igal neljapäeval kell 12.00. Vaidlus puudub selle üle, et D.C lahkumisettekirjutust ei täitnud. Käesoleva taotluse menetluses ei vaielnud D.C ega tema esindaja vastu ka sellele, et D.C ei täitnud ettekirjutuses ettenähtud järelevalvemeetmeid. See oli ka põhjuseks, miks KMA D.C 29.04.2008 kinnipidamise järgselt esitas Tallinna Halduskohtule taotluse D.C paigutamiseks VSK-sse. Nagu nähtub KMA 30.04.2008 taotlusest Tallinna Halduskohtule, ei pidanud KMA proportsionaalseks D.C viibimist vabaduses, kuna isik ei täitnud tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid ja oli alust arvata, et ta võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Tallinna Halduskohus rahuldas KMA taotluse 30.04.2008 kohtumäärusega. Kohtumääruse kohaselt puudus D.C-l kehtiv reisidokument, mistõttu teda ei olnud võimalik 48 tunni jooksul Eesti Vabariigist välja saata ning oli põhjendatud paigutada isik VSK- sse.

11. VSS § 25 sätestab: „Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsusja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni VSS § 24 lõike 2 või 3 järgi.“ Riigikohtu halduskolleegium on 3. aprilli 2008. a kohtuasjas nr. 3-3-1-96-07 tehtud otsuse motiveeriva osa p-s 18 selgitanud, et tulenevalt väljasaatmise olemusest peab halduskohus andma eelhinnangu isiku vastavasse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 19 asus Riigikohus seisukohale, et VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ja sunniraha, mistõttu tuleb kaaluda seda, miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada just väljasaatmiskeskusesse. Kohus peab vajalikuks eeltoodud asjaoludel käesoleva KMA taotluse menetluses lähemalt peatuda.

12. Nagu nähtub kohtu poolt kohtumääruse p-s 10 esiletoodud asjaoludest puudub D.C-l jätkuvalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samuti ei ole endiselt käesoleva kohtumääruse tegemise aja seisuga võimalik D.C väljasaatmist kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu täide viia. Samas puuduvad kohtul andmed ka selle kohta, et väljasaatmine oleks perspektiivitu. Vaidlus puudub selle üle, et D.C on Vene Föderatsiooni kodanik, kes kuulub Eesti Vabariigist väljasaatmisele Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vahelise tagasivõtulepingu raames. KMA selgitusel ei ole KMA saanud tänaseni D.C suhtes tehtud tagasivõtutaotluse kohta Vene Föderaalselt Migratsiooniteenistuselt vastust. Vastuse viibimisest ei saa järeldada, et tagasivõtutaotlus jääb ilma igasuguse kahtluseta Vene Föderatsiooni poolt rahuldamata ning D.C Eesti Vabariigist väljasaatmine on perspektiivitu. D.C ei ole ka isikliku taotlusega pöördunud Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole reisidokumentide saamise võimaluse väljaselgitamiseks, eirates sellega VSS §-st

264 tulenevat kaasaaitamiskohustust. Kohus on seisukohal, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega ei saa põhistada Eesti Vabariigist väljasaatmise perspektiivitust. D.C Eesti Vabariigist väljasaatmise perspektiivitus saaks nähtuda Vene Föderatsiooni Suursaatkonna eitavast vastusest

D.C taotlusele reisidokumendi saamiseks. Käesoleva aja seisuga kohtule vastavat tõendit esitatud ei ole. Seega tuleb pidada D.C väljasaatmist perspektiivikaks.

13. Haldusasja materjalidest nähtuvalt tuli KMA D.C-le 2005. aastal vastu ning kohaldas tema suhtes VSK-sse paigutamise asemel järelevalvemeetmeid. Arvestades asjaolu, et D.C kolme aasta jooksul järelevalvemeetmeid ei täitnud, rääkimata Eesti Vabariigist lahkumisest, tuleb asuda seisukohale, et D.C teistkordne allutamine järelevalvemeetmetele võib anda juba praktikas kogetud tulemuse. D.C peab Eesti Vabariigis illegaalselt viibiva isikuna arvestama sellega, et ta on kuni seadusliku lahkumisettekirjutuse täitmiseni allutatud rangemale kinnipidamisrežiimile, mille pikkus sõltub suure tõenäosusega tema enda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. D.C esindaja viide Põhiseaduse §-le 41 ei ole asjakohane. Põhiseaduse § 41 lg 1 sätestab: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.“ Samas sätestab põhiseaduse § 41 lg 2 järgmist: „Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.“ Seega ei saa D.C enda sooviga Eestisse elama asuda vabandada enda illegaalset, seadusliku aluseta viibimist Eesti Vabariigis. D.C esindaja väide, et D.C Eesti Vabariigis muid õiguserikkumisi toime pole pannud, on käesoleva taotluse menetluses asjakohatu, kuna kohus ei menetle käesolevaga kaebuse esitaja elamisloa taotlust. Küll aga saab asjaolust, et D.C KMA poolt 2005. aastal tehtud elamisloa taotluse rahuldamata jätmise otsust kohtus ei vaidlustanud järeldada seda, et D.C tõsikindlat ning vankumatut veendumust selles, et tema seaduslik kodu asub just Eesti Vabariigis, ei saa kuigi tõsiseks pidada. D.C soovi, Eesti Vabariigis illegaalselt viibida, ei saa kohus kaalumist väärivaks asjaoluks pidada. Eeltoodud kaalutlustel tuleb KMA taotlus rahuldada.

Tiina Pappel kohtunik