3-04-129/58 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-129 Haldusasi Natalja Samohvalova kaebus Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Natalja Samohvalova (is. kood xxxxxxxxxxx), esindaja adv Mati Maksing Vastustaja – Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.06.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Natalja Samohvalova apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

26. juuni 2008

RESOLUTSIOON

Rahuldada Natalja Samohvalova apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.06.2007 otsus haldusasjas 3-04-129 osas, millega jäeti rahuldamata Natalja Samohvalova kaebus Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsusega väljamõistetud 19 845 krooni saamatajäämises seisneva kahju hüvitamise nõudes. Teha kaebuse selle nõude osas uus otsus, millega nõue rahuldada ja mõista Eesti Vabariigilt Justiitsministeeriumi kaudu Natalja Samohvalova kasuks välja kahjuhüvitise summas 19 845 (üheksateist tuhat kaheksasada nelikümmend viis) krooni.

Määrata Advokaadibüroo HETA vandeadvokaat Mati Maksingu poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 16 354 (kuusteist tuhat kolmsada viiskümmend neli) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti (summas sisaldub käibemaks 18 %).

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Natalja Samohvalova vallandati 25.02.1992 Tallinnas paikneva Vene Föderatsiooni sõjaväeosa nr 09772 alluvuses oleva Balti Laevastiku Muuseumi kunstnik-restauraatori ametikohalt.

3-04-129 2(9) Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsusega ennistati ta tööle ning sõjaväeosalt ja muuseumilt mõisteti tema kasuks solidaarselt välja 19 845 krooni.

Täitemenetluse käigus selgus, et kohtuotsust ei ole Eestis võimalik täita, sest sõjaväeosa nr 09772 koos muuseumiga oli Eestist lahkunud ja oma arve Venemaa Keskpanga Tallinna filiaalis 22.07.1994 sulgenud. Pärast Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise tsiviil-, perekonnaja kriminaalasjades antava õigusabi ja õigussuhete lepingu (õigusabileping) jõustumist taotles N. Samohvalova Tallinna Linnakohtu otsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist Vene Föderatsiooni territooriumil.

04.11.1996 määrusega jättis Kaliningradi Oblastikohtu tsiviilasjade kolleegium kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise taotluse rahuldamata, põhjendades seda õigusabilepingu art-ga 56. Kohus märkis, et taotlusele lisatud tõendite kohaselt oli kohtusse kostja esindajana kutsutud muuseumi endine ülem S. Šaulin, kellel vaidluse läbivaatamise hetkel puudusid volitused muuseumi esindamiseks. Muuseumi ülem alates augustist 1992 oli F. Muntjan, kelle väitel muuseumi kohtusse ei kutsutud, täitmise taotluse juures vastavad dokumendid puuduvad. Teise taotluse rahuldamisest keeldumise alusena märkis oblastikohus, et tööle ennistamise vaidlust olnuks pädev lahendama kostja asukohajärgne, Vene Föderatsiooni kohus.

2. Natalia Samohvalova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt välja hüvitis 19 845 krooni. Kaebuse kohaselt tekitati talle kahju sellega, et Tallinna Linnakohus rikkus asja menetlemisel kohtumenetluse norme, jättes kohtukutse kostjale saatmata.

Tallinna Halduskohtu 30.11.2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2006 otsusega jäeti Natalia Samohvalova apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.11.2006 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2006 otsus ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2004 otsus ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

3. Asja uuel arutamisel muutis ja täiendas N. Samohvalova kaebust.

Lisaks kohtuotsusega väljamõistetud ja saamata jäänud hüvitise summale 19 845 krooni taotles kaebuse esitaja ka varalise kahju hüvitamist, mis seisneb kaebuse esitaja erialale ja kvalifikatsioonile vastavate minimaalsete töötasude saamatajäämises ja seisuga 28.02.2007 on 332 791 krooni, millele lisandub miinimumpalga suurus alates 1. märtsist 2007 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Samuti taotles kaebuse esitaja moraalse kahju ja „vastustaja tegevuse või tegevusetuse tõttu alates 11.08.1997 kaotatud võimaluste“ mis seisnevad kaebaja takistatuses valitud erialal töötamast ning samal perioodil tööstaaži ja sotsiaalsete tagatiste (sh pensioniks vajaliku staaži ja sissetuleku) puudumises, hüvitamist kohtu määratud kohase hüvitise summas.

Kaebust põhjendas kaebuse esitaja järgmiselt: 1) Kaebuse esitaja 11.07.1994 kohtuotsusest tulenev nõue on jäänud täitmisele pööramata seetõttu, et Kaliningradi Oblastikohtule ei esitatud kohaseid tõendeid tsiviilasja menetlemisel kostjale nõuetekohase kohtukutse kätteandmise kohta. Justiitsministeerium on jätnud asjakohased dokumendid Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile saatmata. Tsiviilasjas oli piisavalt tõendeid kohtukutse kostjale kättetoimetamisest, kuid neid Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirjale nr 11-10-3/894 ei lisatud. Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium ei ole Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirja nr 11-10-3/894 kätte saanud, seega on Kaliningradi Oblastikohtu määrus eeldatavasti tehtud vastustaja mingi muu pöördumise ja selle lisade alusel. Vastustaja tõendamiskoormisesse kuulub asjaolu, et ta on kohaselt täitnud õigusabilepingust tuleneva kohustuse dokumentide edastamiseks.

3-04-129 3(9) 2) Vastustaja on asunud dokumente võltsima oma tegematajätmiste varjamiseks. Ekspertiisiaktist Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirja nr 10-1575-96 kohta (millega edastati Kaliningradi Oblastikohtu määrus) tuleneb, et viidatud dokumendil on tehtud sisu moonutavaid parandusi, samuti ei sisaldu selles kirjas viidet 04.11.1994 otsusele, vaid asjaga mitteseotud 11.05.1995 otsusele. Kirja lisadest on vastustaja kaebuse esitajale andnud üle vaid osa, võttes kaebuse esitajalt võimaluse toimingute või kohtulahendite vaidlustamiseks. Vastustaja 27.01.2005 faksikoopiana esitatud ärakiri 06.05.1996 kirjast nr 11-10-3/894 on eeldatavasti samuti võltsitud, sest vastustaja on 15.05.2006 kohtuistungil väitnud, et kõik käesoleva vaidlusega seotud dokumendid on hävitatud 2003, ning pole usutav, et sel juhul üksnes see kiri säilitati. 3) Õiguskantsler tegi vastustajale ettepaneku saata korduv taotlus Vene Föderatsiooni kompetentsele kohtule, vastustaja seda juhist ei järginud. Alles 04.11.2002 pöördus vastustaja Tallinna Linnakohtu poole, selgitamaks tsiviilasjas kostja kohtusse kutsumise asjaolusid.

4. Tallinna Halduskohtu 28.06.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus määras kaebajale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 12 637 krooni ja 80 senti. Kaebuse rahuldamata jätmise põhjendused:

1) Esialgses kaebuses leidis kaebaja, et Kaliningradi Oblastikohtu poolt Tallinna Linnakohtu otsuse täitmisest keeldumise ja kahju tekkimise tõi kaasa Tallinna Linnakohtu poolt kaebaja hagi läbivaatamisel kohtumenetluse normide rikkumine. Kaebuse täpsustusest nähtub, et kaebaja ei pea Tallinna Linnakohut enam menetlusõiguse norme rikkunuks ning leiab nüüd, et talle on kahju tekitatud Justiitsministeeriumi poolt õigusabilepingu alusel otsuse täitmise taotluse edastamisel tehtud vea tõttu, mis seisnes asjakohaste dokumentide Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile saatmata jätmises.

Halduskohtul puuduks ka tulenevalt kohtute seaduse § 22 lg-st 1 ja § 26 lg-st 1 pädevus tuvastada Tallinna Linnakohtu otsuse ebaseaduslikkust. Põhiseaduse § 25 kohaselt kuulub hüvitamisele aga üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju. Et Kaliningradi Oblastikohus keeldus otsuse täitmisest, et tähenda Tallinna Linnakohtu otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Kui kaebaja Kaliningradi Oblastikohtu määrusega tutvumise järel leidis, et Tallinna Linnakohus oli asja menetlemisel rikkunud menetlusnorme, oli tal võimalus selle otsuse vaidlustamiseks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 335 p-ga 2 ja § 366 lg 2 p-ga 1 esitada Riigikohtule teistmisavaldus, kui talle said teatavaks olulised asjaolud, mis kohtulahendi tegemise ajal olid olemas, kuid ei olnud ega võinud olla talle teada. Üksnes Riigikohus oleks saanud kindlaks teha, kas Tallinna Linnakohus kaebaja hagi menetledes rikkus menetlusnorme.

2) Kaebaja väide, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium ei ole saanud kätte vastustaja 06.05.1996 kirja nr 11-10-3/894, mistõttu on Kaliningradi Oblastikohtu määrus tehtud mingi muu vastustaja pöördumise ja selle lisade alusel, on alusetu. Vastustaja väitel on Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kiri nr 11-10-3/894 ning sellega koos Natalia Samohvalova õigusabitaotlus ja vajalikud dokumendid Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile edastatud, kusjuures on eelnevalt kontrollitud, et kõik vajalikud dokumendid oleksid lisatud. Nimetatud kirjast nähtuvalt on Justiitsministeerium saatnud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile kompetentsele kohtule edastamiseks: 1) õigusabitaotluse 1 lehel; 2) õiendi kohtukutse kättetoimetamise kohta 1 lehel; 3) õiendi otsuse jõustumise kohta 1 lehel; 4) kohtuotsuse 2 lehel; 5) õiendi kohtuotsuse täitmise kohta 1 lehel. Pole tuvastatud, et keegi teine oleks edastanud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile kaebaja õigusabitaotluse, ja kuna selle taotluse alusel Kaliningradi Oblastikohus menetlust alustas, puudub alus arvata, et vastustaja 06.05.1996 kiri nr 11-10-3/894 koos lisadega ei jõudnud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumisse ja sealt edasi Kaliningradi Oblastikohtule. Pealegi oleks vastustaja pöördumine taotlusega otse Kaliningradi Oblastikohtu poole vastuolus õigusabilepinguga, mille artikli 4 kohaselt õigusabi andmisel suhtlevad lepingu-

3-04-129 4(9) poole asutused üksteisega Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri ning Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri kaudu. Eeltooduga on tõendatud, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium on saanud kätte 06.05.1996 kirja nr 11-10-3/894 ja edastanud selle pädevale kohtule.

3) 06.05.1996 saatekirjale oli õigusabilepingu art 52 p 2 kohaselt lisatud ka dokument, millest nähtub, et Tallinna Linnakohus on kostjale kohtukutse kätte toimetanud. Ka Kaliningradi Oblastikohtu määruses on viidatud tõendile, mis näitab, et Tallinna Linnakohus on kohtukutse edastanud S. Šaulinile. Oluline on, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi ülesandeks oli enne materjalide pädevale kohtule edastamist kontrollida õigusabilepingu art 52 kohaselt õigusabitaotlusele lisatavate dokumentide olemasolu ning oblastikohtu määruse kohaselt ei jäänud taotlus rahuldamata põhjusel, et Justiitsministeeriumi saatekiri oli vormistatud puudustega.

4) Kaebaja väited vastustaja poolt dokumentide võltsimise kohta oma tegematajätmiste varjamiseks on paljasõnalised ja tõendamata. Pole leidnud tuvastamist vastustaja poolt ühegi dokumendi võltsimine. Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirjale nr 10-1575-96 (kd I tl 18) tehtud ekspertiisi aktist küll nähtub, et kirjas on tehtud parandusi (kd I tl 21), kuid puuduvad igasugused andmed väitmaks, et need on tehtud vastustaja poolt. Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirja nr 11-10-3/894 faksikoopia (kd I tl 69) võltsimise väitega seoses ei viita kaebaja ühelegi tõendile. Vastustaja on kohtule esitanud ka nimetatud dokumendi originaali (kd II tl 101).

5) Põhjendamatu on kaebaja etteheide vastustajale ka selles, et viimane ei ole järginud õiguskantsleri 28.10.2002 kirjas nr 2-1/667 Justiitsministeeriumile tehtud ettepanekut esitada Natalia Samohvalovat puudutava kohtuotsuse materjalid uuesti Vene Föderatsioonile ning taotleda kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist. Vastustaja märgib õigesti, et asjas, milles on õigusabitaotluse osas tehtud jõustunud kohtulahend, ei saa uut või korduvat õigusabitaotlust esitada. Vastav keeldumisalus sisaldub õigusabilepingu art 56 p-s 2. Õigus on vastustajal ka selles, et Justiitsministeerium ei saa õigusabitaotlust esitada omal algatusel, vaid taotluse peab esitama isik esimese astme kohtule, kes selle seejärel edastab Justiitsministeeriumile. Selline seisukoht on kooskõlas õigusabilepingu art 51 p-ga 2.

6) Seega pole tõendatud Tallinna Linnakohtu ja/või Justiitsministeeriumi õigusvastaste toimingutega kaebajale kahju tekitamine.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES

5. Natalja Samohvalova apellatsioonkaebuses taotleti halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Väited:

1) Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, jättes enamuse tõendeid uurimata ja hindamata.

06.05.1996 kirja osas on kaebaja korduvalt rõhutanud, et see kiri ei vasta sisult ja vormilt õigusabilepingu nõuetele. Kirjal puuduvad saaja aadress, mistahes viide kaebuse esitajale või temaga seotud kohtuasja numbrile ja kohtuotsuse kuupäevale. Lepingu art 52 p-i 1 on vastustaja rikkunud sellega, et on lisanud otsuse jõustumisteate, kuigi jõustumine tuleneb otsusest endast. Kaebuse esitaja tõendas, et Eestis läbi viidud täitetoimingute materjalides leidus muu hulgas tsiviilasja kostja kinnitus otsusest teadmisest ja avaldus otsuse täitmise kohta, need on jäetud omavoliliselt edastamata. Kirjast ei nähtu, et sellele oleks lisatud kirjas nimetatud dokumentide tõestatud tõlked õigusabilepingu art 52 p 3 kohaselt. Vastuolus lepingu art-ga 6 puudub kirjal

3-04-129 5(9) pitser. Vastuolus lepingu art 7 p-dega 3, 4, 5 ja 6 on nimetamata asja nimetus, menetluse pooled ja nende lepingus ettenähtud andmed ning kirjast ei nähtu piisavalt selget ülesannet. Vastuolus lepingu art-ga 4 puudus vastustajal kui üksnes riikide justiitsasutuste vahelise suhtlemise korraldajal pädevus muuta taotlust ja selle lisasid.

Kohus ei uurinud, kuidas sai vastustaja pärast mitme aasta jooksul väidetud vastava dokumendi originaali puudumist esitada kohtule kirja originaali, kui tegelikult olevat originaal saadetud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile.

Tallinna Linnakohtu kohtukutset käsitledes on halduskohus jätnud tähelepanuta, et tsiviilasja toimikus oli ka teisi kohtukutseid, mille ärakirjad kaebuse esitaja ja linnakohus esitasid vastustajale edastamiseks Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile. Tsiviilasja toimiku materjalide kohaselt on kohtukutsed toimetatud kätte kostjale 22.10.1993 ja 26.10.1993, kuid neid tõendeid ei ole vastustaja Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi kaudu pädevale kohtule otsuse täitmisele pööramise otsustamiseks edastanud.

Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirjas on selgelt viidatud, et kiri puudutab kohtuasja Tallinna Linnakohtu 11.05.1995 otsuse alusel, kaebuse esitaja ei ole osalenud sel päeval tehtud kohtuotsusega lõppenud menetluses. Kirja andmetel olid sellele lisatud dokumendid üheksal lehel, vastustaja ei ole suutnud selgitada, mis lisad need olid ja kuhu need on saanud. Kohus on jätnud analüüsimata vastustaja 14.05.2007 menetlusdokumendi p-s 7 sisalduva väite, et kaebuse esitajale väljastati 11.08.1997 Kaliningradi Oblastikohtu 04.11.1996 määrus, mis oli vastustajale saabunud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.01.1997 kirjaga. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks vastustaja enam kui pool aastat dokumente kaebuse esitaja eest varjas. Vastustaja on teadlikult ja tahtlikult võltsinud erinevaid kirju, moonutades ühe kirja sisu ja püüdes seda esitada koos teise kirja lisadega. 17.05.2006 ekspertiisiakti hindas kohus üksnes sellest vaatekohast, et pole tõendatud, nagu oleks vastustaja teinud aktis hinnatud dokumendis parandusi. Kohus jättis arvestamata, et kaebuse esitaja sai dokumendi sellisel kujul, nagu see ekspertiisiks edastati, just vastustajalt, st dokument oli vastustaja mõjupiirkonnas. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumilt dokumendi samasugusel kujul saanud, mistõttu tuleb eeldada, et dokumendi võltsis vastustaja.

2) Halduskohus ei ole otsust põhjendanud ja lahendanud selles kõiki kaebuse esitaja nõudeid (kahjuhüvitised hilisema perioodi eest).

3) Vastustaja ei ole kõiki talle esitatud dokumente edastanud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile ning on dokumente selekteerides põhjustanud olukorra, kus oblastikohtul puudus tegelik ülevaade tsiviilasja kostja teavitamisest asja menetlemisest ja kohtusse kutsumisest. Vastustaja on omastanud või hävitanud kaebuse esitaja ja Tallinna Linnakohtu taotluste lisadest selle osa, mida ta Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile ei edastanud.

Kaebuse esitaja ja Tallinna Linnakohus esitasid vastustajale linnakohtu 11.07.1994 otsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise taotluse koos lisadega 11 lehel. Taotlus oli koostatud ühel lehel, sellele olid lisatud järgmised dokumendid – 11.07.1994 otsus (2 lehel), kohtukutsed 28.10.1993 istungile koos vastava telegrammi kättesaamise kinnitusega kostja poolt kostja asukohas Baltiiskis, Kaliningradi oblastis (2 lehel), väljavõtte täitetoimikust (täitetoimetus ühel kahepoolsel lehel), kohtuotsusega väljamõistetud summa arvestus kostja esindaja kinnitusega (1 lehel), Tallinna Linnakohtu 19.08.1994 kiri Venemaa Keskpanga Tallinna filiaali juhatajale kostja arve arestimise taotlusega (1 lehel), Tallinna Linnakohtu 19.08.1994 kiri Vene Föderatsiooni saatkonnale Tallinnas (1 lehel), Tallinna Linnakohtu 22.08.1994 kiri Venemaa Keskpanga Tallinna filiaali juhatajale koos teatega kostja arve sulgemisest (1 lehel), Tallinna Linnakohtu

3-04-129 6(9) 27.07.1994 kiri Tallinna Garnisoni ülemale koos erinevate resolutsioonidega täitmise lubamise kohta (2 lehel).

Vastustaja 06.05.1996 kirjast nähtuvalt saadeti pöördumine koos viie lisaga 6 lehel, sealjuures teave kohtusse kutsumise kohta ühel lehel. Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 11.11.2005 kirjaga nr 06/P-5495/05 teatatakse, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile ei ole saabunud vastustaja 06.05.1996 kirja. Oblastikohtu määruse sisust tulenevalt on vastustaja esitanud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile mingi dokumendi, millest johtub Sergei Šaulini kutsumine kohtusse, samas on kaebuse esitaja koos oma taotlusega esitanud ärakirjad kohtukutsetest koos kättesaamiskinnitustega tsiviilasja kostja kohastele esindajatele. Neid kohtukutseid ja kättesaamiskinnitusi oblastikohus ei käsitle. TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt peaks vastustaja tõendama välisriigi kohtule lepingukohaste vajalike dokumentide esitamist.

4) Kaebuse esitaja on veendunud, et vastustaja on edastanud kaebuse esitaja taotluse Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile kahel korral. Esimesel korral esitati taotlus 06.05.1996 ja saadi 03.12.1996 vastus kätte 01.01.1997. Teisel korral esitati taotlus 19.11.1996 ja saadi 01.07.1997 vastus 22.07.1997. Esimene vastus oli eitav ja teine positiivne, kuid vastustaja võltsis teise vastuse kaaskirja ja lisas sellele esimese vastuse lisad. Vene Föderatsiooni 01.07.1997 kiri on ilmselgete võltsimistunnustega. Kirja originaalil on enne parandusi seisnud tekst, et edastatakse kaebajale soodne kohtulahend. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, kuidas ja millal jõudis temani oblastikohtu määrus. Õigusabitaotlusele saabunud vastus tulnuks edastada Tallinna Linnakohtu kaudu kaebuse esitajale, sellist edastamist pole toimunud.

6. Justiitsministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata.

1) Halduskohus on hinnanud kõiki tähtsust omavaid tõendeid. Apellatsioonkaebuses viidatud ebatäpsuste kohta märgib ministeerium järgmist. Ministeerium edastas Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsuse Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile 06.05.1996 kirjaga. Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirjaga edastati Justiitsministeeriumile Kaliningradi Oblastikohtu määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja avaldus Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsuse täitmisele pööramiseks. Edastatud määruses ei räägita Tallinna Linnakohtu 11.05.1995 otsusest, järelikult on Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirjas Tallinna Linnakohtu 11.05.1995 otsusele tehtud viide ekslik ja tegelikult mõeldi 11.07.1994 otsust. Täpsemaid selgitusi kirjas sisalduva ilmse ebatäpsuse kohta saaks anda kirja koostaja. Justiitsministeeriumi halduskohtule 01.05.2007 esitatud vastuse p-s 7 on ekslikult viidatud Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.01.1997 kirjale, mõeldud on 01.07.1997 kirja.

2) Apellandi viidatud õigusabilepingu sätete rikkumised ei oma sisulist tähtsust.

3) Justiitsministeeriumil ei ole enam võimalik tõendada, millised dokumendid talle Tallinna Linnakohtu poolt edastati ja millised 06.05.1996 saatekirjaga edasi saadeti, sest ministeerium ei säilita kohtu poolt edastatud õigusabitaotlusi ja nende lisasid ning kaebuse esitaja õigusabitaotlusega seotud kirjavahetus on vastavalt arhiivieeskirjadele hävitatud. 06.05.1996 saatekiri jõudis Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumisse ja selle lisade loetelu oli korrektne, nagu nähtub ka kaebaja esitatud Kaliningradi Oblastikohtu 08.08.2007 kirjaga edastatud taotluse ja selle lisade ärakirjadest. Et 06.05.1996 saatekiri jõudis koos kõigi vajalike dokumentidega Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumisse, näitab asjaolu, et see asutus on õigusabitaotluse edastanud Kaliningradi Oblastikohtule ning seal on selle taotluse alusel alustatud menetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-04-129 7(9)

7. Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2007 määrusega võeti apellatsioonkaebus menetlusse osas, mis puudutab nõuet hüvitada kaebuse esitajale kahju, mis seisneb kohtuotsusega väljamõistetud

19 845 krooni saamatajäämises. Ülejäänud nõuete osas tagastati apellatsioonkaebus läbivaatamatult. Seepärast kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õigsust üksnes eelnimetatud nõude lahendamise osas.

8. Apellandi väitel põhjustas Justiitsministeerium temale Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsuse täitmata jäämise tõttu selle otsusega apellandi kasuks välja mõistetud summa 19 845 krooni saamata jäämises seisneva kahju sellega, et edastas kaebuse esitaja Tallinna Linnakohtu kaudu esitatud kohtuotsuse Vene Föderatsioonis täitmisele pööramise taotluse Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile puudulikul kujul, jättes sealt välja kaebuse esitaja ja Tallinna Linnakohtu poolt esitatud dokumendid, mis tõendasid kostjale kohtukutse kättetoimetamist, ning see tingis selle taotluse rahuldamata jätmise Vene Föderatsiooni kohtu poolt.

Kohtupraktikas on RVastS § 31 lg-t 1 tõlgendatud selliselt, et pärast selle seaduse jõustumist 01.01.2002 halduskohtule esitatud kaebuste läbivaatamisel, milles taotletakse enne selle seaduse jõustumist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (vt. Riigikohtu 04.03.2002 määrus 3-3-4-1-02 p 9). Kahju väidetava tekitamise aja tõttu tuleb nendest normidest ja põhimõtetest juhinduda ka käesolevas asjas.

Enne 1. jaanuari 2002 haldusaktiga või -toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad eelkõige TsK §-d 448 - 450. Nende sätete kohaselt on isikul õigus nõuda hüvitist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt või toiming oli õigusvastane, haldusakti või toimingu ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü puudumist. Hüvitamisele kuuluvaks varaliseks kahjuks on TsK § 222 lg 2 kohaselt kannatanu poolt tehtud kulutused, vara kaotsiminek (vähenemine) või rikkumine, samuti saamata jäänud tulu.

Vaidlus puudub selles, et Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsuse täitmata jäämisega on kaebuse esitajale tekkinud varaline kahju 19 845 krooni. Asja lahendamiseks on vaja tuvastada, kas apellandi väide Justiitsministeeriumi poolt taotluse puudulikul kujul edastamise kohta on tõendatud, kas selline ministeeriumi tegevus oli õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos selle Justiitsministeeriumi tegevuse ja kaebuse esitajale kahju tekkimise vahel.

9. Õigusabilepingu art 52 kohaselt on täitmise loa taotluse juurde vaja lisada: 1) otsuse kohtu poolt tõestatud ärakiri ja ametlik dokument otsuse jõustumise kohta, kui see ei tulene otsuse enda tekstist, samuti õiend otsuse täitmise kohta, kui seda varem täideti lepingupoole territooriumil; 2) dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse; 3) artikli p-des 1 ja 2 nimetatud dokumentide tõestatud tõlked.

Millised dokumendid koos apellandi taotlusega Justiitsministeerium Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile esitas, nähtub Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirjast nr 11-10-3/894 (I kd lk 69, II kd lk 23, 101, 128). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et tõendatuks võib pidada seda, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium sai selle kirja kätte ning Kaliningradi Oblastikohtu 04.11.1996 määrus on tehtud just selle kirjaga edastatud taotluse alusel. Seda ei kummuta apellandi viide Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 11.11.2005 kirjale nr 06/P-5495/05 (II kd tl 130), milles teatatakse, et Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile ei ole saabunud Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirja, ning asjaolule, et Vene

3-04-129 8(9) Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 01.07.1997 kirjas (I kd tl 18, II kd tl 103) on viidatud teise kuupäevaga Tallinna Linnakohtu otsusele. Need asjaolud on seletatavad ebatäpsustega Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi asjaajamises. Apellandi oletusi, et Justiitsministeerium on edastanud tema õigusabitaotlusi Vene Föderatsioonile kahel korral ning võltsinud teistkordsele taotlusele saadetud positiivse vastuse, peab ringkonnakohus alusetuteks ja meelevaldseteks.

Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirja nr 11-10-3/894 kohaselt olid sellel järgmised lisad kokku

6 lehel: 1) õigusabitaotlus 1 lehel; 2) õiend kohtukutse kättetoimetamise kohta 1 lehel; 3) õiend otsuse jõustumise kohta 1 lehel; 4) kohtuotsus 2 lehel; 5) õiend kohtuotsuse täitmise kohta 1 lehel. Kirja lisaks olnud dokumendid sisalduvad Vene Föderatsiooni Kaliningradi Oblastikohtu 08.08.2007 kirjale (II kd tl 213) juurdelisatud materjalides - Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi 06.08.1996 kiri apellandi taotluse edastamise kohta Kaliningradi Oblastikohtule ja sellele kirjale juurdelisatud materjalid (II kd tl 215-222). Nende hulgas on Tallinna Linnakohtu tõend selle kohta, et „Balti Laevastiku Muuseumi endine direktor Sergei Šaulin“ osales 11.02.1994 kohtuistungil N. Samohvalova hagi läbivaatamisel. Muid dokumente, mis kajastaks tsiviilasjas kohtukutsete saatmist ja kättesaamist, 06.05.1996 kirjaga edastatud materjalid ei sisalda.

10. Tsiviilasja toimik sisaldab tõendeid selle kohta, et Balti Laevastiku Muuseumile ja sõjaväeosale nr 09772 on saadetud tsiviilasja menetlemise käigus kohtukutseid ning need on ka kätte saadud (vt väljastusteated ja kviitungid telegrammide vastuvõtmise kohta kohtukutsega 28.10.1993 istungile Tallinna Linnakohtus toimiku A-5329 lk 147-149, 152, 17.12.1993 istungile lk 166), seejuures nähtub neist dokumentidest, et kohtukutsed ei ole saadetud S. Šaulini nimele ega vastu võetud S. Šaulini poolt.

11. N. Samohvalova kohtuotsusele täitmisele pööramise 20.12.1995 avaldusest (II kd tl 17, 189) nähtub, et sellel avaldusel olid lisad kokku 11 lehel. Tallinna Linnakohtu saatekirjast avalduse edastamiseks Justiitsministeeriumi kaudu Vene Föderatsiooni pädevale kohtule (II kd tl 18, 188) nähtub, et sellel on „lisa: 5 lehel pluss taotleja lisad 11 lehel“. Kuna Justiitsministeeriumi 06.05.1996 kirjale lisatud dokumendid (5 lehel) seisnevad Tallinna Linnakohtu poolt vormistatud dokumentides, järeldub sellest, et ministeerium on jätnud edastamata need Tallinna Linnakohtu poolt edastatud dokumendid (11 lehel), mille oli enda avaldusele lisanud apellant.

12. Apellandi 20.12.1995 avalduses pole märgitud, millised dokumendid on sellele lisatud. Halduskohtus ja ringkonnakohtus on kaebuse esitaja väitnud, et nende dokumentide hulgas olid ka kohtukutsed 28.10.1993 kohtuistungile koos vastava telegrammi kättesaamise kinnitusega kostja asukohas. Sellised dokumendid tsiviilasja toimikus tõepoolest sisalduvad (vt toimik A- 5329 lk 147-149, 152). Ringkonnakohus peab väidet usutavaks.

13. Eeltoodud põhjendustel peab ringkonnakohus tõendatuks, et Justiitsministeerium ei saatnud edasi temale Tallinna Linnakohtu poolt edastatud kaebuse esitaja kohtuotsuse täitmisele pööramise avaldusele lisatud kostja kohtukutsete kättesaamist tõendavaid dokumente.

14. Õigusabilepingu art 51 lg 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse teise lepingupoole territooriumil täitmise loa taotlus kohtusse, kes tegi asjas otsuse esimeses astmes, ning taotlus, mis on esitatud kohtusse, kes tegi asjas otsuse esimeses astmes, saadetakse edasi kohtule, kes on pädev langetama otsuse taotluse kohta. Lepingu art 4 kohaselt suhtlevad õigusabi andmisel lepingupoolte asutused üksteisega Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri ning Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri kaudu. Õige on apellandi seisukoht, et lepingu art-st 4 tulenevalt ei ole Justiitsministeeriumil kui lepingupoolte asutuste suhtlemist vahendaval asutusel pädevust kõrvaldada kohtu poolt taotlusele lisatud doku-

3-04-129 9(9) mente. Seega oli Justiitsministeeriumi poolt apellandi taotluse lisade edastamata jätmine Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumile õigusvastane.

15. Kaliningradi Oblastikohtu 04.11.1996 määrusega jäeti kaebuse esitaja taotlus Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise nõudes rahuldamata põhjendusega, et täitmise taotluse juures puuduvad dokumendid, mis tõendaksid Balti Laevastiku Muuseumi kohtusse kutsumist. Eeltoodu näitab, et Justiitsministeeriumi õigusvastase tegevuse ja kaebuse esitajale tekkinud kahju vahel valitseb põhjuslik seos.

16. TsK § 227 kohaselt on süü puudumine kahju tekitaja tõendamiskoormis. Justiitsministeerium ei ole esitanud mingeid selgitusi ja tõendeid apellandi avaldusele lisatud dokumentide edastamata jätmise põhjuste kohta. Seetõttu ei ole süü puudumine tõendatud.

17. TsK § 229 lg 2 kohaselt on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult ei võtnud tarvitusele abinõusid kahjude vähendamiseks.

Kaebuse esitaja ei kaevanud Kaliningradi Oblastikohtu 04.11.1996 määruse peale Vene Föderatsiooni seadustes ettenähtud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi. Kuid ringkonnakohus ei pea tõenäoliseks, et see abinõu oleks kahju ära hoidnud. Õigusabilepingu art 56 p 1 kohaselt võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda, kui taotluse algatanud isik või kostja asjas ei võtnud protsessist osa selle tõttu, et talle või tema volitatud isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Tõendatud on, et Kaliningradi Oblastikohtule esitati kostjale kohtukutse kättetoimetamise tõendamiseks üksnes Tallinna Linnakohtu õiend, millest nähtus sellise isiku osavõtt kohtuistungist, kes juba õiendist nähtuvalt ei olnud istungil viibimise ajal kostja esindaja. Olukorras, kus Tallinna Linnakohtu tõendis mingite muude kostja esindajate kohtusse kutsumist ei kajastunud ning täitmise loa taotluse juures polnud muid kohtusse kutsumist puudutavaid lepingu art 52 p-s 2 nimetatud dokumente, ei ole, arvestades eelviidatud lepingusätteid, tõenäoline, et edasikaebamine osutunuks edukaks.

Seetõttu ei anna asjaolu, et kaebuse esitaja Kaliningradi Oblastikohtu määrust ei vaidlustanud, põhjust kahjuhüvitise vähendamiseks TsK § 229 lg 2 alusel.

18. Eeltoodud põhjendustel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Halduskohtu otsus tühistatakse tõendite ebaõige hindamise tõttu osas, millega lahendati nõuet Tallinna Linnakohtu 11.07.1994 otsusega väljamõistetud 19 845 krooni saamatajäämises seisneva kahju hüvitamiseks. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab selle nõude.

19. Apellandi esindaja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 66 pooltunni eest summas 13 860 krooni, koos käibemaksuga 16 354,80 krooni. Vastustaja esindaja ei esitanud vastuväiteid taotlusele.

Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 kohaselt määrab kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Taotlus vastab justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ §-de 12 ja 13 nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et taotlusel märgitud ajakulu on põhjendatud (määruse nr 2 § 12 lg 5).

Lilianne Aasma Viive Ligi Lauri Madise