3-03-4/18 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-03-4 Haldusasi Lena-Kristina Wiidiku kaebus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12458 p-de 3 ja 4 tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Lena-Kristina Wiidik, esindaja Ivo Mahhov Vastustaja – ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, esindaja Kaarel Berg Kolmandad isikud - Marika Uus, Epp Jurss ja Leonid Šanin Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.11.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

19. juuni 2008

RESOLUTSIOON

Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.11.2006 otsus haldusasjas nr 3-03-4. Teha uus otsus, millega jätta Lena-Kristina Wiidiku kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsusega nr 12458 loeti Tallinnas, X tn 4 endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja maa suurusega 4472,52 m2 omandireformi objektiks, ning tuvastati, et ehitised on natsionaliseeritud 1940. aastal ja maa Riigivolikogu 23.07.1940

3-03-4 2(6) deklaratsiooniga (p 1). Otsusega loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Anton Wiidikule, kes vastab ORAS § 7 lg 3 toodud nõuetele (p 2). Otsuse p-ga 3 jäeti viitega ORAS § 7 lg-le 3 rahuldamata vara endise omaniku poja Anton-Bruno Wiidiku ja abikaasa Klara-Amalie-Johanna Wiidiku taotlused vara tagastamiseks. Otsuse p-ga 4 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.03.1994 otsus nr 2460 ja 14.01.2002 otsus nr 12301 (sellega täpsustati varasemat otsust kinnistu tänapäevase aadressiga), millega olid A.-B. Wiidik ja K.-A.-

J. Wiidik tunnistatud selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades.

Vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmist ning vastupidise sisuga varasemate subjektiotsuste tühistamist põhjendati sellega, et vara omanik A. Wiidik lahkus Eestist 10.01.1941 NSV Liidu ja Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. A. Wiidiku lahkumine Eestist ümberasujana on tõendatud Eesti Riigiarhiivis säilitatava 1941. a Tallinnast Saksamaale ümberasunute tähestikulise nimekirjaga ja Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi arhiivi 29.07.2002 kirjale nr 4659 lisatud 08.02.1941 Saksamaa ja NSVL esindajate kinnitatud ümberasujate nimekirjaga, mis vastab NSVL ja Saksamaa vahel 10.01.1941 sõlmitud lepingu art-te 11 ja 12 nõuetele. Neis nimekirjades on ära toodud A. Wiidik.

2. K.-A.-J. Wiidiku ja A.-B. Wiidiku pärija Lena-Kristina Wiidik esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12458 p-de 3 ja 4 tühistamist ja linnakomisjoni kohustamiseks vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks.

Kaebuse esitaja leidis, et asja otsustamisel on eiratud muid tõendeid. A. Wiidik vormistas oma väljasõidu Eestist 1941. a NSVL ja Saksa riigi vaheliste kokkulepete alusel. Vastavalt 1941. a kokkuleppele võttis Saksamaa kui vastuvõtja kõik ümberasujad arvele, omistades neile vastava staatuse, mille kohta kogutud andmeid säilitatakse Saksamaa arhiivides. A. Wiidiku ja tema pereliikmete kohta need andmed Saksamaa arhiivides puuduvad, kuna novembris 1941 oli A. Wiidik tagasi Tallinnas ja valdas ja käsutas temale kuulunud vara kui omanik kuni lahkumiseni Tallinnast reaalse repressiooniohu tõttu 1944. a. Kogu selle aja oli A. Wiidik Eesti kodanik. Kuna ümberasumise puhul on tegemist alalise elukoha muutmisega, mida pidas silmas 1941 sõlmitud leping, pole A. Wiidik ümberasuja.

3. Tallinna Halduskohtu 27.11.2006 otsusega rahuldati kaebus, tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12458 p-d 3 ja 4 ning kohustati komisjoni asja uueks läbivaatamiseks.

Kohus leidis, et haldusasjas on otsustava tähtsusega ORAS § 7 lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 põhiseadusevastaseks ning 12.04.2006 otsusega asjas nr 3-3-1-63-05, mis jõustus 12.10.2006, kehtetuks. Seega ei saa kohalik omavalitsus omandireformi asjade lahendamisel tugineda sellele sättele. Olukorras, kus ORAS §

7 lg 3 kaotas kehtivuse, ei saa ega pea kohus andma haldusasjale sisulist hinnangut. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab tekkinud õigusolukorras kaebuse esitaja taotluse uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes sellest, et ORAS § 7 lg 3 ei saa olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Väited:

3-03-4 3(6) 1) Kohtu viidatud Riigikohtu otsused jõustusid vastavalt 28.10.2002 ja 12.10.2006, vaidlustatud haldusakt võeti vastu aga 14.10.2002, mil Riigikohus ei olnud oma seisukohta ORAS § 7 lg 3 põhiseaduspärasuses väljendanud;

2) Viidates Riigikohtu 28.10.2002 otsusele nõustub kohus sisuliselt asjaoluga, et kaebuse esitaja õiguseellane asus ümber 1941. a Saksa riigi ja NSV Liidu vahelise lepingu alusel. Seega ei ole kohus lugenud kaebaja väiteid tõendatuks. Kaebuse esitaja möönab ka ise, et vara endine omanik vormistas oma väljasõidu Eestist 1941. a Saksa riigi ja NSV Liidu vahelise lepingu alusel. Antud kokkulepe nägi ette ümberasumise;

3) Seega on kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel ebaõigesti lähtunud õiguslikust regulatsioonist, mis selle haldusakt andmise ajal ei kehtinud. Riigikohtu viidatud otsused ei oma tagasiulatuvat jõudu.

Ringkonnakohtu istungil viitas apellant täiendavalt Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-23-08 ja 3-3- 1-32-07, leides, et seal avaldatud seisukohtade kohaselt oli vara tagastamise taotluste rahuldamata jätmine ORAS § 7 lg 3 alusel selle sätte kehtivuse ajal õiguspärane. Apellant leidis, et ringkonnakohus võib asjas teha ise uue otsuse.

5. Lena-Kristina Wiidiku vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata.

Väide, et kohtu viidatud Riigikohtu otsused ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei ole kooskõlas Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsusega nr 3-3-1-63-05. Sellega rahuldati kaebus, mis oli esitatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni analoogilise sisuga 19.08.2002 tehtud otsuse peale. Kohus ei ole kaebuse väidetele vara omaniku ümberasujaks olemise küsimuses andnud sisulist hinnangut.

6. Ringkonnakohtus kolmandate isikutena kaasatud M. U, E. J ja L. Š toetasid apellatsioonkaebust.

Kolmandad isikud märkisid, et on teinud maja korrashoiule suuri kulutusi. L. Š väitel ei tuleks kõnealust vara tagastada enne, kui linnavalitsus annab kolmandatele isikutele uued korterid. M. U ja E. J väitel tuleks neile võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes erastada X tn 4 korterid võrdsetel alustel teiste korterid erastanud isikutega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

7. ORAS § 7 lg 3 kehtivuse õiguslikke tagajärgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamise suhtes on selgitatud Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07. Viidatud otsuse punktis 30 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Sama otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, et Riigikohtu üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale

3-03-4 4(6) ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt 2.

Samast seisukohast on lähtunud ka Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2008 otsuses nr 3-3-1-23-

08 (punkt 12), leides, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastavale isikule kuulunud vara tagastamiseks, oli õiguspärane.

8. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ei saanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ORAS § 7 lg-le 3 tugineda.

9. Apellatsioonimenetluses ei vaidlusta kaebuse esitaja enam seda, et vara endise omaniku A. Wiidiku näol oli tegemist ORAS § 7 lg-s 3 märgitud isikuga (vt kaebuse esitaja esindaja seisukoht ringkonnakohtu protokolli lk 2). Ringkonnakohus leiab, et ka vara tagastamise menetluses kogutud tõendid kinnitavad ORAS § 7 lg 3 kohaldamise faktilise aluse olemasolu.

Eesti Riigiarhiivi 09.04.1998 teatise nr 68850 SL (vara tagastamise toimiku I kd tl 142 ja 189) ja 25.06.1998 teatise nr 69764 SL (vara tagastamise toimiku I kd tl 112) kohaselt on Anton Viidik 1941. a Tallinnast Saksamaale ümberasunute tähestikulises nimekirjas. Sama nähtub viidatud nimekirjast (vara tagastamise toimiku II kd tl 12-14). Viidatud Riigiarhiivi teatiste kohaselt on numbrite 4893-4895 all märgitud järgmised isikud: Anton Viidik (sünd. 4. jaanuaril 1899 Harjumaal), Anton Viidik (sünd. 7. mail 1932 Tallinnas) ja Klaara Viidik (sünd. 10. juunil 1905 Tallinnas). Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi arhiivi 29.07.2002 kirja nr 4695/ИДД (vara tagastamise toimiku I kd tl 208) ja selle kirjaga edastatud nimekirja (sama toimik, tl 209) kohaselt on NSVL ja Saksamaa valitsuste vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel Saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasujate nimekirjas nr 147, järjekorranumbrite all nr 2934-2936 all märgitud Viidik, Anton, Viidik, Anton ja Viidik, Klaara-Amalie-Johanna, kelle sünni ja elukoha andmed viidatud nimekirjas kattuvad Riigiarhiivi teatistes tooduga. Need tõendid kinnitavad koosmõjus usaldusväärselt, et Anton Wiidik koos abikaasa Klaara Wiidiku ja poja Anton Bruno Wiidikuga lahkus Eestist NSVL ja Saksamaa vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe kohaselt. Ka kaebuse esitaja möönab perekonna lahkumist Eestist 1941. a. ORAS § 7 lg 3 kohaldatavuse seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et perekond tuli varsti peale ümberasumist 1941. a lõpul või 1942. a alguses Eestisse tagasi. Vastuses kaebusele on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon õigesti märkinud, et isiku hilisem tagasipöördumine ei muuda olematuks lahkumist 1941. aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Samal seisukohal on ka kohtupraktika (vt Riigikohtu 19.11.2001 otsus nr 3-3-1-41-01 p 2).

10. Eeltoodud põhjendustel oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12458 õiguspärane, sest oli kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud õigusega, mille kohaselt tuli jätta

A. Wiidiku õigusjärglase taotlus vara tagastamiseks rahuldamata.

II

11. Kaebuse esitaja täiendas kaebust halduskohtu istungil taotlusega (istungi protokoll II kd lk 28) komisjoni kohustamiseks vara tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse rahuldamine, millega taotletakse haldusorgani kohustamist haldusakti andmiseks, eeldab muuhulgas seda, et haldusorgan on õigusvastaselt keeldunud selle haldusakti andmisest või viivitanud asja otsustamisega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitamise aluseks asjaolu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsusega nr 12458 langetati kaebuse esitaja

3-03-4 5(6) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamisest keelduv otsus. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsus nr 12458 oli õiguspärane, puudub alus kohustamistaotluse rahuldamiseks.

12. Ringkonnakohus märgib, et kui taotlus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12458 p-de 3 ja 4 tühistamiseks kuuluks rahuldamisele, poleks kohustamistaotlus kaebuse esitaja eesmärgi seisukohalt olnud vajalik, sest otsuse nr 12458 p-de 3 ja 4 tühistamisega jõustuks kaebuse esitaja vara tagastamise taotluse suhtes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.03.1994 otsusega nr 2460 langetatud positiivne otsus.

Tühistamistaotluse rahuldamata jätmisel tekib aga olukord, kus kaebuse esitaja vara tagastamise taotluse suhtes kehtib praegugi ORAS § 7 lg 3 alusel tehtud keelduv otsustus, kuigi ORAS § 7 lg

3 on kaotanud kehtivuse juba 12.10.2006. Riigikohtu üldkogu asus 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2- 1-07 (p-d 40-43) seisukohale, et olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest

13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Üldkogu leidis, et nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning vallavõi linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

Siiski ei tingi asjaolu, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise järgselt ei ole kaebuse esitaja avalduse suhtes siiani uut haldusmenetlust alustatud, käesolevas kaebuses esitatud kohustamistaotluse rahuldamist. HKMS § 19 lg 7 esimese lause kohaselt vaatab halduskohtus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaebuse taotluse piirid määravad ära taotluse ese ja alus. Kui kohustamisnõue on esitatud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest õigusvastase keeldumise alusel, ei saa kohus asuda kohustamisnõuet läbi vaatama muul alusel - näiteks haldusakti andmise või toimingu sooritamise õigusvastane viivitus või haldusakti andmise või toimingu sooritamise tingiv seaduse hilisem kehtetuks muutumine.

13. HKMS § 11 lg 31 p 2 kohaselt ei ole tegemist sama asjaga, kui isik esitab sama taotluse uuel alusel (vrdl Riigikohtu otsus nr 3-3-3-82-06). Eeltoodust järeldub, et käesoleva kaebuse rahuldamata jätmine ei võta kaebuse esitajalt õigust kohtusse pöörduda teist korda nõudega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsuse nr 12458 esemeks olnud vara suhtes uue otsuse langetamiseks, seda aga uuel alusel, milleks on õigusvastane viivitamine ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisest tuleneva kohustuse täitmisel vaadata viidatud sättes nimetatud isikute taotlused läbi. See tagab teistele menetlusosalistele õiguse esitada oma seisukohti seoses uue õigusliku olukorra ja kaebuse uue alusega. Ringkonnakohtul puudub võimalus vaadata kohustamisnõue käesoleva asja raames läbi sellel uuel alusel ka menetlusökonoomia põhimõtet arvestades, rikkumata teiste menetlusosaliste õigusi.

III

14. Eeltoodud põhjendustel kuulub ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus rahuldamisele. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega jäetakse Lena-Kristina Wiidiku kaebus rahuldamata.

3-03-4 6(6)

15. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks.

Lauri Madise Ivo Pilving Viive Ligi