3-08-969/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus Kohtunik

Raili Randlane Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2008, Jõhvi Kohtuasja number

3-08-969 Kohtuasi

M. S kaebus Justiitsministeeriumi 23.04.2008 otsustuse nr. 11-5/5480 osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Kirjalik menetlus

Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 23.04.2008 koostati Justiitsministeeriumi Vanglate osakonnas dokument nr. 11-5/5480 (t.l. 7), milles otsustati paigutada mitmed isikud edasise karistuse kandmiseks Viru Vanglasse ja nimetati teiste hulgas ära ka 08.02.1978 sündinud M. S. 16.05.2008 esitas M. S oma lepingulise esindaja vahendusel Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l.1-5) ning palus, et halduskohus tühistaks Justiitsministeeriumi eelnimetatud haldusakti teda puudutava osa ja teeks ettekirjutuse tema tagasipaigutamiseks Tartu Vanglasse. Kaebaja märkis, et vaidlustatud haldusakt ei sisalda ühtegi põhjendust selle kohta, miks pidi teda täitmisplaani § 11 alusel Viru Vanglasse paigutama pärast seda kui ta oli juba üks aasta ja kuus kuud viibinud Tartu Vanglas, osales seal vajalikes programmides ja omas töötamise võimalust. Ta leidis, et ümberpaigutamine rikub tema õigust objektiivsele iseloomustamisele tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ning lisas, et vastava õiguse tekkimiseni oli ümberpaigutamise hetkeks jäänud vaid kuus kuud. Veel märkis kaebaja, et vaid Viru Vangla avamise fakt on ebapiisav selleks, et lugeda tema ümberpaigutamine põhjendatuks ning selgitas, et on Võru elanik, mistõttu riivab kaevatav haldusakt tema õigusi ka sellega, et teeb raskeks ja isegi võimatuks kokkusaamised miinimumpalka saava emaga. Justiitsministri 08.07.2003 määrusega nr. 50 kehtestatud „Vanglate osakonna põhimääruse“ § 6 tuginedes väitis kaebaja, et selle osakonna ülesannetes pole

kinnipeetavate ümberpaigutamise korraldamine, see on sätestatud täitmisplaani § 10 ja saab toimuda vaid pärast sama õigusakti § 8 nimetatud vangla direktori taotluse esitamist. Seejuures juhtis ta tähelepanu asjaolule, et nii vangistusseadus kui ka täitmisplaan eristavad selgelt kinnipeetava paigutamist ja ümberpaigutamist, nende toimingute õiguslikud alused on erinevad ja seetõttu ei saa paigutamise kohta kehtivad õigusnormid reguleerida ka ümberpaigutamist. Vangistusseaduse § 1’ lg. 1, haldusmenetluse seaduse § 56 ja täitmisplaani § 11 viidates leidis kaebaja, et kaevatav haldusakt pole arusaadav ega kontrollitav, kuna sellest ei tulene millisel vangistusseaduse § 19 lg. 1 nimetatud alusel otsustati ta Viru Vanglasse ümber paigutada ja millised on konkreetse aluse faktilised asjaolud. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses (t.l.

33) ei peetud kaebust õigeks, paluti see rahuldamata jätta ning märgiti vangistusseaduse § 19 lg. 2 ja täitmisplaani § 11 tuginedes, et põhjendatud juhul võib kinnipeetava ümberpaigutamise otsustada täitmisplaanis ettenähtud menetlust järgimata. Seejuures selgitati, et seoses vanglate sulgemise, liitmise ja spetsialiseerumise ning uue Viru Vangla avamisega toimub käesoleval hetkel ulatuslik kinnipeetavate liigutamine vanglate vahel, tegemist on erandjuhuga, millele tavalise ümberpaigutamise menetluse kohaldamine ei ole põhjenddatud.

Vastuses nõustuti sellega, et ümberpaigutamise otsuse põhjendavasse osasse on jäänud märkimata ümberpaigutamise seos Viru Vangla avamisega, kuid leiti, et see ei saa anda alust haldusakti tühistamiseks. Kokkuvõtteks viidati „Euroopa vanglareeglistiku“ soovituslikule iseloomule ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Bastone v Itaalia ning märgiti, et õigusaktidega on üldine kinnipeetava paigutamise üle otsustamise õigus antud Justiitsministeeriumile, see otsustatakse ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadusest ning kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse.

Kaebaja täiendavas arvamuses (t.l. 39-40) leiti, et Justiitsministeerium pole esitanud ühtegi asjakohast tõendit ega põhjendust ning rõhutati, et kinnipeetavate paigutamine ja ümberpaigutamine on konkreetsete õigusnormidega reguleeritavad ja konkreetset sisu omavad toimingud, mida ei saa teostada vastuolus õigusnormidega ja põhjendusteta. Veel märgiti, et haldusmenetluse seaduse § 56 lg. 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan lähtus ja see, et kaevatavas haldusaktis neid pole, on sisulise nõude rikkumine.

KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate paigutamine vanglatesse ja ühest vanglast teise ümberpaigutamine on reguleeritud vangistusseaduses. M. S on juba kinnipeetav ja oli kuni vaidlusaluse haldusakti andmiseni paigutatud Tartu Vanglasse. Seega saab tema puhul kõne alla tulla üksnes ühest vanglast teise paigutamine. Vangistusseaduse § 19 lg. 1 ja 2 sätestatu lubab kinnipeetavat ühest kinnisest vanglast teise ümber paigutada, kui see on vajalik tema individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlusel, ümberpaigutamise täpse korra kinnitamise õigus on antud justiitsministrile. Vastava korra on minister kinnitanud oma 25.03.2008 määrusega nr. 9 kehtestatud täitmisplaanis. Selle õigusakti § 7, § 8 ja § 10 sätestatu kohaselt toimub kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine üldreeglina vangla direktori taotlusel ja selleks kehtestatud kindlas menetluskorras, kuid § 11 kehtestatu võimaldab põhjendatud juhul ümberpaigutamise üle otsustada ka ettenähtud menetlust järgimata. Lisaks omab tähendust ka täitmisplaani § 23, mille kohaselt peab enne selle õigusakti jõustumist paigutatud kinnipeetavate ümberpaigutamisel lähtuma kehtivatest sätetest üksnes võimaluse korral ja arvestusega, et see ei ole vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistusseaduse § 6 lg. 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele.

M. S on oma kaebuse põhjendustes küll viidanud Tartu Vangla programmides osalemisele ja

töötamise võimalusele (t.l. 9), kuid pole väitnud ega tõendanud samasuguste võimaluste puudumist Viru Vanglas. Seega ei kinnita miski, et ainus eelnimetatud sätte kohane ümberpaigutamise nõue - vastavus vangistuse täideviimise eesmärkidele, saaks tema puhul rikutud olla. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda paigutamist konkreetsesse vanglasse oma lähedaste elukoha või mistahes muul põhjendusel. Vangistusseaduse § 76 lg. 1 kohaselt on kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise puhul üheks vangla poolt edastatavaks dokumendiks tema isiklik toimik.

Kuna sama seaduse § 17 lg. 2 ja 4 kohaselt liigub kinnipeetava ümberpaigutamisel ühest vanglast teise ka tema käitumise, õppimise, töötamise ja muid sarnaseid andmeid sisaldav isiklik toimik, pole alust eeldada, et ümberpaigutamise tõttu saab rikutud õigus objektiivsele iseloomustusele. Õige on kaebuse väide selle kohta, et Justiitsministeeriumi vaidlustatud haldusakt ei vasta kehtivale õigusele, kuna selles kasutatakse mõiste "ümberpaigutamine" asemel mõistet " paigutamine" ega esitata ümberpaigutamise faktilisi põhjendusi ega kaalutlusi.

Haldusmenetluse seaduse § 56 kehtestatud haldusakti põhjendamise kohustus on halduse üldine põhimõte. Sama üldine on ka halduskohtumenetluses juba ammu kehtiv põhimõte, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel on rikutud menetlusvõi vorminõudeid. Kinnipeetavate ühest vanglast teise paigutamine pole tavapärane haldusmenetlus ja seetõttu ei saa sellele laieneda kõik haldusmenetluse seaduses kehtestatud reeglid. Viru Vangla avamine on üldteada asjaolu. Iseenesest mõistetav peaks olema ka see, et uus vangla ei täitu ise ning selle avamisel on vajalik teha ümberpaigutusi ega ole mõistlik oodata kinnipeetavate loomulikku juurdekasvu.

Täitmisplaani § 5 p. 1 kehtestatust tulenevalt on Viru Vangla spetsialiseerunud muuhulgas narkokuritegusid toime pannud isikute kinnipidamisele. Kaebuse väidetes möönab M. S, et on süüdi mõistetud just seda liiki kuriteo eest (t.l. 2). Seega on kaebaja tegelikult aru saanud, miks ta Viru Vanglasse ümber paigutati ning kuna tema karistamist puudutavad andmed on kontrollitavad, on ilma vaidlustatud haldusakti vastavate põhjendusteta kontrollitav ka ümberpaigutamise põhjus. Halduskohtumenetluse praktika võimaldab haldusakti põhjendusi esitada veel ka kohtumenetluses.

Justiitsministeerium on seda oma kirjaliku vastuse (t.l.

33) väidetega teinud ning halduskohtul pole ühtegi alust, millest lähtuvalt järeldada, et vaidlustatud otsuse vormilised puudused said selle sisu mõjutada. Mis puutub Justiitsministeeriumi vanglate osakonna volitustesse kinnipeetavate ümberpaigutamisel, siis kuna seaduseandja on eelnevalt juba viidatud vangistusseaduse § 19 lg. 2 kohaselt andnud ümberpaigutamise korra kehtestamise justiitsministri pädevusse, on selle ministri otsustada ka see, kes täpselt ümberpaigutamise vormistab. Justiitsministri poolt kehtestatud täitmisplaani § 10 on ümberpaigutamise otsustajaks märgitud Justiitsministeerium ja konkreetset osakonda, talitust või ametiisikut pole seejuures ära nimetatud.

Eeltoodust tulenevalt jääb M. S kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja kõik kaebuse esitamisel kantud kohtukulud (t.l. 6 ja 11-13) sama seadustiku § 92 lg. 1 kohaselt neid teinud isikute kanda. Kuna Justiitsministeerium oma menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente esitanud ei ole, jäävad võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda.

Raili Randlane Kohtunik