2-07-26298/4 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-07-26298

1(6)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Hannes Olev

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. juuni 2008. a. Tallinn, Tartu mnt kohtumaja

Tsiviilasja number

2-07-26298

Tsiviilasi

A.M. hagi AS XX vastu kahju 75 000 krooni ja kohtuvälise

menetleja menetluskulu väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja A.M. (isikukood xxx, xxx

Hageja esindaja Peeter Malve (Amantese Õigusbüroo OÜ,

Mustamäe tee 55, 10621 Tallinn);

Kostja AS XX (xxx)

RESOLUTSIOON

Jätta A.M.’a hagi AS XX vastu kahju 75 000 krooni ja kohtuvälise menetleja

menetluskulu väljamõistmiseks rahuldamata, kuna nõue on aegunud.

Menetluskulud

Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja A.M.’a kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva

kohtuotsuse

peale

võib

esitada

apellatsioonkaebuse

otse

Tallinna

Ringkonnakohtule

(kolmekümne)

päeva

jooksul

alates

otsuse

apellandile

kättetoimetamisest.

Hageja nõue ja põhjendused

18.07.2007 esitas A.M. (hageja) hagi AS XX (kostja) vastu kahju 75 000 krooni ja

kohtuvälise menetleja menetluskulu väljamõistmiseks.

27.08.1998 kella 00.45 paiku toimus Tartus liiklusõnnetus, milles osapoolteks olid hageja

A.M. (Jeep Grand Cherokee, reg. nr 61ZCU) ja Sergei Martõnenko (BMW 318, reg. nr.

234ALM). Liiklusõnnetuses purunesid mõlemad autod ning vigastada said S.Martõnenko ja

tema autos olnud kaassõitjad. Hagejal oli tema poolt juhitud sõiduki suhtes kehtiv

(22.08.1998-21.09.1998)

liikluskindlustuse

tavaleping

(poliis

Q

0021023

T)

kindlustusandjaga AS Polaris-Vara. Hageja teavitas liiklusõnnetusest kindlustusandjat 5 päeva

jooksul ja taotles liiklusõnnetusega tekitatud kahju korvamist. Nimetatud liiklusõnnetuse

asjaolude uurimiseks alustati ka kriminaalmenetlust KrK § 204 lg 1 järgi ning süüdistus esitati

Tsiviilasi nr 2-07-26298

2(6)

üksnes hagejale. 09.01.2003 mõistis Tartu Maakohus hageja õigeks talle esitatud süüdistuses

ning jättis tema suhtes esitatud tsiviilhagid läbi vaatamata. 07.04.2003 jõustus Tartu

Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsus kriminaalasjas 2-1-97/2003, millega jäeti hageja suhtes

varem tehtud kohtuotsus muutmata. Riigikohtule nimetatud otsuse peale ei ole edasi kaevatud

ja eraldi tsiviilhagi hageja vastu keegi antud liiklusõnnetusega seoses esitanud ei ole.

Kuniks hageja süüd/süütust toimunud liiklusõnnetuses kohtud arutasid, ei soostunud talle keegi

hüvitama liiklusõnnetusega tekkinud varakahju. Kohtumenetluse ajal kuulutati aga välja AS

Polaris-Vara pankrot ja Polaris-Vara kindlustusportfell anti üle Sampo Kindlustusele, kuhu

hageja pöördus kohe järgmisel päeval peale õigeksmõistva ringkonnakohtu otsuse

kättesaamist ja kordas oma nõuet kahjude hüvitamiseks. Sampo Kindlustuses hagejaga

vestelnud jurist kuulas ta ära ja avaldas suuliselt arvamust, et Sampo Kindlustus ei pea kahju

hüvitama, kuivõrd liiklusõnnetuses pole selgitatud välja süüdlast. Ta lubas asja täpsemalt

uurida ning selle tulemusest kirjalikult teada anda, kuid midagi sellist ei ole tänaseni tehtud.

Hageja avariiline sõiduk vaadati liiklusõnnetuse järgselt Polaris-Vara eksperdi poolt üle ja see

ülevaatus ka dokumenteeriti vastavalt. Kuivõrd keegi ei soostunud hagejale kahjustatud

sõidukit parandama ega ka nõudnud selle avariijärgses seisukorras säilitamist ning hageja

vajas sõidukit enda vajadusteks, lasi hageja sõiduki taastada enda kulul. Remonti teostas

Polaris-Vara

Tartu

esinduse

kooskõlastusel

OÜ

Ainar

Auto.

Avariikahjustuste

likvideerimiseks kulus hagejal ühtekokku 104 813,09 krooni, mille kohta on arvete koopiad

lisatud hagiavaldusele.

23.02.2007 saatis hageja esindaja liiklusõnnetusega seotud varakahju hüvitamisega seoses

päringu Eesti Liikluskindlustuse Fondile (LKF). LKF teatas 26.02.2007 hageja esindajale

saadetud vastuses, et kõikide nõuetega tuleb kaebajal pöörduda kostja kui Polaris- Vara

õiguseellase poole.

09.03.2007 saatis hageja esindaja kostjale tähtkirja, milles palus nõuda Sampo Pangalt välja

antud liiklusõnnetuse kohta kogutud materjalid ning lahendada küsimus, kes peab hagejale

tekkinud varakahju hüvitama. Hageja pakkus, et kui tekkinud varakahju vastavalt lisatud

arvetel märgitud kogumahus kohtuväliselt hüvitatakse, siis ei nõua ta kindlustusandjalt

viiviseid. Kindlustushüvise tasumiseks pakkus hageja kasutada Amantese Õigusbüroo OÜ

arveldusarvet.

Hageja esindaja eelnimetatud pöördumisele vastust ei saanud. Telefoni teel õnnestus teada

saada, et päring on antud seisukoha võtmiseks edasi hr Anti Liblikmannile, kellega õnnestus

hageja esindajal korra ka telefoni teel ühendust saada ja kes kinnitas päringu saamist. Hr

Liblikmann lubas asjaga tegeleda ja vastata, kuid ei teinud seda. Ka korduvatele

helistamistele vaatamata kostja mingis vormis hageja esindaja pöördumisele ei reageerinud.

24.05.2007 sai hageja esindaja teada, et 27.03. on vastatud üksnes LKF pöördumisele, millest

hageja esindaja midagi ei teadnud. Hageja esindaja poolt 09.03.2007 saadetud päringu kohta

kostjal (tel 683 74 77, edasisuunamisega) mingeid andmeid enam polnud. Seega oli alus

arvata, et kostja keeldus ilma sellekohaseid põhjendusi esitamata hagejale vastamisest ja kahju

hüvitamisest.

24.05.2007 esitas hageja esindaja kaebuse Kindlustuse vaidluskomisjonile, milles palus

tunnistada 27.08.1998 toimunud liiklusõnnetuses vastutavaks sõiduki BMW 318, reg. nr. 234

ALM juht Sergei Martõnenko ning tuvastada tema kindlustusandja õigusjärglane AS XX

kohustust hüvitada hagejale liiklusõnnetuses tekkinud 104 813,09 kroonine varakahju.

05.07.2007 tegi Kindlustuse vaidluskomisjon otsuse, millega jättis hageja esitatud kaebuse

Tsiviilasi nr 2-07-26298

3(6)

rahuldamata seoses nõude aegumisega. Otsuse sai hageja oma esindaja kaudu kätte

09.07.2007.

Hageja täitis liiklusõnnetuse järgselt kindlustuslepingust ja seadusest tuleneva kohustuse ja

teavitas kindlustusandjat toimunust tähtaegselt, s.o. 5 päeva jooksul peale liiklusõnnetuse

toimumist ja ühtlasi taotles kindlustusandjalt kahjude hüvitamist, seega ei ole hageja

minetanud tänaseni õigust nõuda kindlustusandjalt liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud

varakahju hüvitamist.

Lisatud kohtuotsustega on tuvastatud, et hageja ei olnud süüdi liiklusõnnetuses, nimetatud

otsuste põhjendustest nähtuvalt oli süüdi hoopis teise sõiduki juht. Süü küsimus on väljaspool

arutelu, kuivõrd see on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Seega pidi kindlustusandja

hagejale kahju hüvitama.

Kindlustuse vaidluskomisjoni otsus ei ole seaduslik ega ka põhjendatud, kuivõrd

kindlustuslepingute aegumine on sätestatud erinevalt kui otsuses märgitud vastavalt VÕS §

475 lg-le 2. Mingit keelduvat otsust ega ühtegi kirjalikku pöördumist ei ole hageja

kindlustusandjalt tänaseni saanud alates esmasest pöördumisest kindlustusandja poole. Seega

on Kindlustuse vaidluskomisjon ebaõigesti leidnud, et hageja nõue on ilmselgelt aegunud. Ka

enne VÕS jõustumist kehtinud seadus sätestas hageja nõudele aegumistähtajaks 10 aastat.

Oleks hageja kostjalt keelduva otsuse saanud, oleks VÕS § 475 lg 3 tulenevalt olnud nõude

esitamise aegumistähtajaks olnud 1 aasta.

Kostja on Kindlustuse vaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et ta on AS-i Polaris-vara

õigusjärglane ja selles osas vaidlus puudub.

Hageja soovib esindaja kaudu kohtuistungil osaleda.

Eeltoodust lähtuvalt palub hageja kohtult mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis

summas 75 000 krooni, kohtuvälised menetluskulud summas 4 751,52 krooni ja kõik

menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Antud juhtumi puhul on kostja arvates hageja vastutav liiklusõnnetuse

põhjustamise eest, kuna rikkus LE §-s 130 sätestatud nõudeid.

Kostja esindaja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud ning taotleb aegumise kohaldamist.

Antud juhul on hageja poolt esitatud 07.04.2003 jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsus, millest

nähtub, et ta mõisteti õigeks liiklusõnnetuse põhjustamisega seoses esitatud süüdistuses.

Kostja leiab, et hiljemalt nimetatud hetkeks (07.04.2003) pidi hageja olema teadlik kahju hüvitama

kohustatud isikust. Kuna nimetatud hetkest alates on möödunud rohkem kui 3 (kolm) aastat, on

hageja nõue ilmselgelt aegunud. Samas ei olnud TsÜS-i kohaselt hageja suhtes algatatud

kriminaalmenetlus tema liikluskahju hüvitamise nõude aegumise peatumist või katkemist

põhjustavaks asjaoluks.

Kostja esindaja leiab, et hageja esindaja seisukoht VÕS § 475 lg 2 kohaldamiseks on väär, kuivõrd

liiklusõnnetus toimus enne VÕS jõustumist.

Kostja tuginedes TsMS § 449 lg-le 3 palub kohtul teha antud asjas vaheotsuse. Juhul, kui

kohus aegumist ei kohalda soovib kostja esitada põhjalikuma vastuse kohtule.

Tsiviilasi nr 2-07-26298

4(6)

Hageja seisukohad kostja vastuväidetele

Hageja leiab, et kostja hinnangud hageja poolt liiklusõnnetuse süülises põhjustamises on

ilmselt asjassepuutumatud, kuivõrd need asjaolud on juba piisavalt tuvastamist leidnud hagile

lisatud ning jõustunud kohtulahendites.

Hageja nõustub kostjaga selles, et avarii toimus enne VÕS jõustumist kehtinud TsK ajal.

VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne

käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 112 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võis

õiguskaitse viisiks olla muuhulgas ka kahju hüvitamise nõudmine ja kohustusele täitmisele

sundimine. Kostja ei arvesta sellega, et kehtinud TsK § 116 järgi algas aegumistähtaja kulg

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seadusega võis

hagemisõiguse tähtaja tekkimiseks näha ette muu aja.

Kindlustuslepingust tulenevalt oli hageja esmane kohustus teatada liiklusõnnetuse

toimumisest. Selle kohustuse hageja ka täitis. Hageja nõudis ka liiklusõnnetuse tõttu enda

sõidukile tekitatud vigastuste parandamist, kuid kostja õiguseellasest kindlustusandja selle

soovi täitmisega ei kiirustanud, viidates käimasolevale kriminaalmenetlusele. Kostja ei ole

teinud vastavat otsust, milles oleks keeldunud hagejale kahju hüvitamisest.

Kuivõrd kostja pole teinud vastavat otsust kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks ning

kahju lubati suuliselt hüvitada peale positiivset kohtulahendit kriminaalasjas (kus pidi

selguma, kes on liiklusõnnetuses süüdi), siis polnud ka hagejal otsest põhjust arvamuseks, et

tema õigusi kostja poolt rikutakse. Seega pole kostjal alust väita, et hageja oleks viivitanud

enda õiguste kaitsmisega. Kuivõrd hageja pole viivitanud, siis kehtinud TsK kohaselt ei

hakanud tema suhtes ka aegumine kulgema.

Vaheotsuse tegemise vastu hagejal midagi olla ei saa, see on mõlema poole huvides.

Hageja leiab, et kostja pole esitanud konkreetset kuupäeva, millest alates tema aegumistähtaja

kulgu hakkas arvestama. Kostja pole põhjendanud, miks tuleks aegumistähtaja kulgemist

hakata lugema Ringkonnakohtu 07.04.2003 jõustunud otsusest. Sellega kostja aga kaudselt ka

ise kinnitab hageja väidet, et aegumine ei alanud, peatunud ega ka katkenud enne 1. juulit

2002 kehtinud TsK § 115 järgi. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses

ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002

tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1.

juulit 2002. Seega kuulub kohaldamisele ikkagi VÕS § 475 lg 2, millele hagis tugineti.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse

taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses

samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja

jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei

menetle. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku

taotlusel. Käesoleval juhul on kostja esitanud 10.12.2007 kohtule taotluse aegumise

kohaldamiseks.

Antud tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, milles palub kostjalt välja mõista

27.08.1998 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju summas 75 000 krooni ja

kohtuvälise menetluskulu.

Tsiviilasi nr 2-07-26298

5(6)

Nõude aluseks oleva liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lg-

s 1 sätestati liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused ning nimetatud sätte kohaselt oli

kindlustusandjal muuhulgas õigus kahju hüvitamisest keelduda juhul, kui kahju hüvitamine

oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Liikluskindlustuse

seaduse § 27 lg 8 kohaselt oli varakahju kannatanul õigus nõuda selle kahju hüvitamist ühe

aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta teatati

LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sama põhimõte tulenes LKS § 28 lg-st 11. Kohus,

tutvunud esitatud hagiavaldusega ja tõenditega, tuvastas, et antud juhul on hageja pöördunud

alles 23.02.2007 päringuga Eesti Liikluskindlustuse Fond’i poole seoses tekkinud varakahju

hüvitamisega. Hageja sõnade kohaselt pöördus ta kindlustusandja poole 5 päeva jooksul

pärast liiklusõnnetuse toimumist ja taotles liiklusõnnetusega tekitatud kahju korvamist, kuid

esitatud tõenditest ei nähtu nimetatud asjaolu toimumist.

Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on sätestatud LKS §-s 33. Kannatanu

huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s 37. Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul

õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole

või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses

sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Riigikohus oma

lahendis 3-2-1-111-00 on öelnud, kuna liikluskindlustuse seadus ei kehtesta oma õiguste

kaitseks hagi korras kohtusse pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, siis kehtib TsÜS §-is

113 sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega on LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud

tähtajad kindlustusandjale kindlustushüvitise taotluse esitamise tähtajad mitte hagi aegumise

tähtajad (RKTKo 3-2-1-170-00). Kuna pooled ei ole selgesõnaliselt avaldanud põhjendatud

seisukohta aegumise alguse suhtes, siis kohus tuginedes esitatud dokumentidele, milledest ei

nähtu aegumistähtaja varasemat algust, võtab aluseks Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003

otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003, mis jõustus 07.04.2003 ja milles kohus mõistis hageja

õigeks talle esitatud süüdistuses kõnesoleva liiklusõnnetuse põhjustamisega seoses.

Nimetatud otsuse jõustumisel pidi hageja hiljemalt olema teadlik, et ta õigusi on rikutud ja

kes on kohustatud hüvitama talle liiklusõnnetusega tekkinud varakahju. Seega tuginedes

TsÜS §-le 116, mille kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada

saama oma õiguse rikkumisest, arvestab kohus antud juhul aegumistähtaega alates mainitud

kohtuotsusest.

Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste

kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses

sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Seega oleks

enne 1. juulit 2002. a kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga. VÕSRS

§ 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta

sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. Alates

01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama.

Kohus analüüsib siinkohal ka hageja seisukohta, et vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1 kuulub

kohaldamisele VÕS § 475 lg 2. Kuna kohus esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole tuvastanud, et

hageja oleks teatanud kindlustusandjale oma nõudest tema vastu 5 päeva jooksul pärast

liiklusõnnetuse toimumist nagu hagiavalduses märgiti ega ka vahetult pärast Tartu

Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003 jõustumist, siis antud juhul

ei rakendu VÕS § 475 lg 2.

Tsiviilasi nr 2-07-26298

6(6)

VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm

aastat. Sama tähtaja sätestab ka praegu kehtiv LKS § 42, mille järgi on kahju hüvitamise

nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava

isiku vastu. Seega kannatanu nõue liikluskindlustuse kindlustusandja vastu aegub siis, kui

aegub kannatanu nõue kahju tekitaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu

suunatud nõude aegumistähtajad on sätestatud eelkõige TsÜS §-s 150. Antud juhul tulevadki

kohaldamisele nii LKS kui TsÜS sätted kahju hüvitamise osas, kuna tegemist kohustusliku

tavalepingu poliisiga. Lähtuvalt eelpool öeldust järeldub, et hageja nõue aegub siiski kolme

aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg.

Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema kohtu poolt eelnevalt toodud põhjendustel

alates Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates. Seega pidi hageja tulenevalt TsÜS §

150 lg-st 1 oma nõude kostja vastu esitama hiljemalt 07.04.2006. Seega lähtudes eeltoodust

leiab kohus, et hageja esitatud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju nõue on aegunud ning

kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud

aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab

kohus hagi rahuldamata.

Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud.

Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud

väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei

analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid

(Riigikohtu 11.12.2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02).

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja

võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme

kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule,

avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev

kohtunik